This document is an excerpt from the EUR-Lex website
Document 62024CC0387
Opinion of Advocate General Rantos delivered on 5 September 2024.###
Kohtujurist Rantose ettepanek, 5.9.2024.
Kohtujurist Rantose ettepanek, 5.9.2024.
Court reports – general
ECLI identifier: ECLI:EU:C:2024:703
KOHTUJURISTI ETTEPANEK
ATHANASIOS RANTOS
esitatud 5. septembril 2024(1)
Kohtuasi C‑387/24 PPU [Bouskoura](i)
C
versus
Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Rechtbank Den Haag, zittingsplaats Roermond (Haagi esimese astme kohus, Roermondi kohtumaja, Madalmaad))
Eelotsusetaotlus – Eelotsuse kiirmenetlus – Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala – Direktiiv 2008/115/EÜ – Ühised nõuded ja kord kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel – Artikli 15 lõike 2 punkt b – Ebaseaduslikult riigis viibiva kolmanda riigi kodaniku kinnipidamine väljasaatmise eesmärgil – Direktiiv 2013/33/EL – Rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded – Artikkel 9 – Tagatised kinnipeetud taotlejatele – Määrus (EL) nr 604/2013 – Selle liikmesriigi määramine, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest – Artikli 28 lõige 4 – Kinnipidamine üleandmise eesmärgil – Kinnipidamise ebaseaduslikkus – Euroopa Liidu põhiõiguste harta – Artikkel 6 – Õigus isikuvabadusele ja turvalisusele – Artikkel 47 – Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele
I. Sissejuhatus
1. Käesolev eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada direktiivi 2008/115/EÜ(2) artikli 15 lõiget 2, direktiivi 2013/33/EL(3) artikli 9 lõike 3 teist lõiku ja määruse nr 604/2013(4) artikli 28 lõiget 4 (edaspidi „asjakohased sätted“) koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklitega 6 ja 47.
2. Need asjakohased liidu teisese õiguse sätted – mis kuuluvad EL toimimise lepingu kolmanda osa V jaotisesse, mis käsitleb vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala – väljendavad selles õigusvaldkonnas põhimõtet, et kui ilmneb, et kinnipidamise õiguspärasuse tingimused ei ole või ei ole enam täidetud, tuleb kinnipeetud kolmanda riigi kodanik viivitamata vabastada(5).
3. Eelotsusetaotlus on esitatud kohtuvaidluses, mille pooled on kolmanda riigi kodanik C, kelle suhtes on algatatud tagasisaatmismenetlus, ja Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid (Madalmaade justiits- ja julgeolekuküsimuste riigisekretär, edaspidi „riigisekretär“), selle võimuorgani võetud kahe järjestikuse kinnipidamismeetme alusel katkematu kinnipidamise õiguspärasuse küsimuses.
4. Täpsemalt soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus Rechtbank Den Haag, zittingsplaats Roermond (Haagi esimese astme kohus, Roermondi kohtumaja, Madalmaad) teada, kas nende asjakohaste sätete kohaselt peaks vea tõttu, mis mõjutab esimese kinnipidamise õiguspärasust, nimelt asjaolu, et liikmesriigi õiguses teise kinnipidamismeetme võtmiseks ette nähtud tähtaega ületati, tuleks asjaomane isik viivitamatult vabastada, vaatamata sellele, et kohtuliku kontrolli ajal on tuvastatud, et teist kinnipidamismeedet õigustavad tingimused olid täidetud.
II. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
1. Tagasisaatmisdirektiiv
5. Tagasisaatmisdirektiivi põhjendustes 16 ja 17 on märgitud:
„(16) Väljasaatmise eesmärgil kinnipidamise kasutamist tuleks piirata ja selle suhtes tuleks kohaldada proportsionaalsuse põhimõtet seoses võetud abinõude ja taotletavate eesmärkidega. Kinnipidamine on õigustatud ainult tagasisaatmise ettevalmistamiseks või väljasaatmise läbiviimiseks ja kui leebemate sunnimeetmete võtmine ei oleks piisav.
(17) Kinnipeetud kolmandate riikide kodanikke tuleks kohelda inimlikul ja väärikal moel, austades nende põhiõigusi ning järgides rahvusvahelist ja siseriiklikku õigust. Ilma et see piiraks […] esialgset kinnipidamist […], tuleks kinnipidamist teostada üldjuhul spetsiaalsetes kinnipidamisasutustes.“
6. Direktiivi artiklis 15 „Kinnipidamine“ on sätestatud:
„1. Kui muid piisavaid, kuid leebemaid sunnimeetmeid ei ole konkreetsel juhul võimalik tulemuslikult kohaldada, võivad liikmesriigid kinni pidada ainult kolmanda riigi kodaniku, kelle suhtes kohaldatakse tagasisaatmismenetlust tagasisaatmise ettevalmistamiseks ja/või väljasaatmise läbiviimiseks, eelkõige kui:
a) on olemas põgenemise oht või
b) asjaomane kolmanda riigi kodanik hoiab kõrvale tagasisaatmise ettevalmistamisest või väljasaatmisest või takistab neid.
Iga kinnipidamine on võimalikult lühike ja see kestab ainult seni, kuni kestab väljasaatmise korraldamine, ning see viiakse ellu nõuetekohase hoolsusega.
2. Kinnipidamise rakendamise otsustavad haldusasutused või kohtuorganid.
Kinnipidamine otsustatakse kirjalikult koos faktiliste ja õiguslike asjaolude esitamisega.
Kui kinnipidamise on otsustanud haldusasutused, liikmesriigid:
a) näevad ette kas kinnipidamise õiguspärasuse kiire kohtuliku läbivaatamise võimalikult kiiresti alates kinnipidamise algusest;
b) või annavad asjaomasele kolmanda riigi kodanikule õiguse taotleda menetlust, mille kohaselt tema kinnipidamise õiguspärasus vaadatakse võimalikult kiiresti kohtulikult läbi alates vastava menetluse käivitamisest. Sellisel juhul teavitavad liikmesriigid asjaomast kolmanda riigi kodanikku viivitamatult sellise menetluse taotlemise võimalusest.
Kui kinnipidamine on seadusvastane, vabastatakse asjaomane kolmanda riigi kodanik viivitamatult.
3. Igal juhul vaadatakse kinnipidamine läbi mõistlike ajavahemike möödudes kas asjaomase kolmanda riigi kodaniku taotlusel või ex officio. Pikaajalise kinnipidamise korral toimub läbivaatamine kohtuasutuse järelevalve all.
4. Kui ilmneb, et väljasaatmine ei ole enam mõistlik õiguslikel või muudel kaalutlustel või lõikes 1 sätestatud tingimused enam ei kehti, ei ole kinnipidamine enam õigustatud ning asjaomane isik vabastatakse viivitamatult.
5. Kinnipidamine kestab seni, kuni on täidetud lõikes 1 sätestatud tingimused ning kuni see on vajalik eduka väljasaatmise tagamiseks. Iga liikmesriik sätestab kinnipidamise piiratud kestuse, mis ei tohi ületada kuut kuud.
6. Liikmesriigid ei tohi lõikes 5 osutatud ajavahemikku pikendada, välja arvatud piiratud ajavahemiku puhul, mis ei ületa siseriikliku õiguse kohaselt veel kahteteist kuud, kui hoolimata nende mõistlikest jõupingutustest on tõenäoline, et väljasaatmise viibimise põhjuseks on:
a) asjaomase kolmanda riigi kodaniku koostöö puudumine või
b) kolmandatest riikidest vajalike dokumentide hankimise viibimine.“
2. Vastuvõtudirektiiv
7. Vastuvõtudirektiivi artikli 2 punktis h on mõiste „kinnipidamine“ määratletud kui „liikmesriigi korraldusel taotleja hoidmine teatavas kohas, kus taotlejalt on võetud liikumisvabadus“.
8. Direktiivi artikli 9 lõigetes 1 ja 3 on sätestatud:
„1. Taotleja peetakse kinni võimalikult lühikeseks ajaks ja teda hoitakse kinni ainult seni kuni artikli 8 lõikes 3 sätestatud alused on kohaldatavad.
[…]
3. Kui kinnipidamiseks on korralduse andnud haldusasutus, siis näevad liikmesriigid ette kas kinnipidamise õiguspärasuse kiire kohtuliku läbivaatamise ametiülesande korras ja/või taotleja taotlusel. Ametiülesande korras teostatava läbivaatamise puhul vaadatakse kinnipidamise õiguspärasus võimalikult kiiresti läbi alates kinnipidamise algusest. Taotleja esitatud taotlusel teostatava läbivaatamise korral vaadatakse see võimalikult kiiresti läbi pärast asjakohaste menetluste alustamist. Liikmesriigid määravad selleks oma siseriiklikus õiguses kindlaks ajavahemiku, mille jooksul ametiülesande korras teostatav läbivaatamine ja/või taotleja esitatud taotluse alusel teostatav kohtulik läbivaatamine läbi viiakse.
Kui kohtuliku läbivaatamise tulemusel leitakse, et taotleja on õigusevastaselt kinni peetud, vabastatakse asjaomane taotleja viivitamata.“
3. Dublini III määrus
9. Dublini III määruse artikli 28 lõiked 2 ja 4 on sõnastatud järgmiselt:
„2. Liikmesriigid võivad isikuid kinni pidada, et tagada üleandmismenetluse täideviimine vastavalt käesolevale määrusele, kui on olemas asjaomaste isikute märkimisväärne põgenemise oht, hinnates igat juhtumit eraldi ning juhul, kui kinnipidamine on proportsionaalne, kui muid, leebemaid alternatiivseid sunnimeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada.
[…]
4. Selleks et tagada üleandmine vastutavale liikmesriigile, kohaldatakse kinnipeetud isikute suhtes kohaldatavate kinnipidamistingimuste ja tagatiste suhtes [vastuvõtudirektiivi] artikleid 9, 10 ja 11.“
B. Madalmaade õigus
10. 2000. aasta välismaalaste seaduse (wet tot algehele herziening van de Vreemdelingenwet (Vreemdelingenwet 2000))(6) artikli 59 lõike 1 alguses ja punktis a on sätestatud, et avaliku korra või riigi julgeoleku huvides võib riigisekretär riigis ebaseaduslikult viibiva välisriigi kodaniku tema Madalmaade territooriumilt väljasaatmiseks kinni pidada.
11. Selle seaduse artiklis 59a on ette nähtud, et välisriikide kodanikke, kelle suhtes on kohaldatav Dublini III määrus, võib selle määruse artiklit 28 järgides kinni pidada üleandmiseks liikmesriigile, kes vastutab nende poolt Madalmaade territooriumil esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest.
12. Välismaalaste seaduse artikli 94 lõigetes 1 ja 6 on sätestatud:
„1. Artiklites […] 59, 59a ja 59b nimetatud vabaduse võtmise otsuse tegemise korral teatab [riigisekretär] sellest [pädevale kohtule] hiljemalt 28. päeval alates otsuse teatavakstegemisest, välja arvatud juhul, kui välisriigi kodanik on ise juba esitanud kaebuse. Kohtule teate esitamisega loetakse, et välisriigi kodanik on esitanud vabaduse võtmise peale kaebuse. Kaebuse ese on ka hüvitise saamine.
[…]
6. Kui kaebust läbivaatav kohus leiab, et meetme võtmine või sellekohase otsuse täitmine on käesoleva seadusega vastuolus, või kui ta kõiki huve kaaludes leiab, et meede ei ole põhjendatud, rahuldab ta kaebuse. Sel juhul teeb ta määruse meetme lõpetamiseks või selle rakendamise tingimuste muutmiseks.“
13. Selle seaduse artikli 96 lõigetes 1 ja 3 on sätestatud:
„1. Kui artiklis 94 nimetatud kaebus on tunnistatud põhjendamatuks ja välisriigi kodanik esitab kaebuse vabaduse võtmise jätkamise peale, lõpetab kohus eelmenetluse ühe nädala jooksul alates kaebuse saamisest. […] [K]ohus võib ka poolte nõusolekuta otsustada, et kohtuistungit ei toimu. […]
[…]
3. Kui kohus, kelle poole pöörduti, leiab, et asjaomase meetme kohaldamine või täitmine on käesoleva seadusega vastuolus, või kui ta pärast kõigi asjaomaste huvide kaalumist leiab, et meede ei ole mõistlikult põhjendatud, rahuldab ta kaebuse. Sel juhul teeb ta määruse meetme lõpetamiseks või selle rakendamise tingimuste muutmiseks.“
III. Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus
14. Madalmaade välismaalaste politsei pidas 1. mail 2024 kinni Maroko kodaniku C tema ärakuulamiseks, kui tal ei olnud Belgiast Madalmaadesse suunduvas rahvusvahelises rongis reisipiletite kontrollimisel võimalik rongipiletit esitada. Samal päeval esitas ta Madalmaades rahvusvahelise kaitse taotluse.
15. Meetme alusel, mille võttis riigisekretär välismaalaste seaduse artikli 59a lõike 1 alusel, ja vastavalt Dublini III määruse artiklile 28 (edaspidi „esimene kinnipidamismeede“) paigutati C 2. mail 2024 Rotterdami (Madalmaad) kinnipidamiskeskusesse. Selle meetme võtmisel leidis riigisekretär, et C kuulub Dublini III määruse kohaldamisalasse, et meetme eesmärk on tagada C üleandmine Hispaaniale, see tähendab liikmesriigile, kes vastutab tema rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest, ning et kinnipidamist nõuab märkimisväärne C põgenemise oht.
16. Riigisekretär palus 3. mail 2024 Hispaania ametiasutustel Dublini III määruse artikli 18 lõike 1 punkti a alusel C vastu võtta.
17. C võttis 6. mail 2024 oma rahvusvahelise kaitse taotluse tagasi ja Hispaania Kuningriiki teavitati sellest kaks päeva hiljem, st 8. mail 2024.
18. Hispaania ametiasutused lükkasid 14. mail 2024 selle vastuvõtmispalve tagasi. Riigisekretär ei palunud neil ametiasutustel seda tagasilükkamisotsust uuesti läbi vaadata.
19. C-d teavitati 16. mail 2024 Hispaaniasse üleandmise taotluse tagasilükkamisest ning tal paluti teha koostööd, et pöörduda tagasi oma päritoluriiki Marokosse, millest C keeldus.
20. C kuulati 17. mail 2024 ära seoses riigisekretäri kavatsusega kohaldada teha tema suhtes tagasisaatmisdirektiivi artikli 15 alusel päritoluriiki tagasisaatmise otsust, sisenemiskeeldu ja uut kinnipidamist.
21. Pärast seda ülekuulamist kell 14.51 tehti C suhtes tagasisaatmisotsus, milles määrati sihtriigiks Maroko (edaspidi „tagasisaatmisotsus“) ning kaheaastane Madalmaade territooriumile sisenemise keeld. Kuna riigisekretär leidis, et esineb tegelik oht, et C võib „järelevalvest ja tagasisaatmise ettevalmistamisest või piiripunkti toimetamise menetlusest kõrvale hoida või neid takistada“, võttis ta samal päeval kell 14.52 välismaalaste seaduse artikli 59 lõike 1 alguse ja punkti a alusel (millega on tagasisaatmisdirektiivi artikli 15 lõige 1 Madalmaade õiguskorda üle võetud) uue kinnipidamismeetme. See meede, mille eesmärk oli tagada C väljasaatmine tema päritoluriiki, jääb praegu kehtima (edaspidi „teine kinnipidamismeede“). Lõpuks tühistas riigisekretär kell 14.55 esimese kinnipidamismeetme ning pidas C teise kinnipidamismeetme alusel kell 15.00 kinni.
22. Nagu eespool esitatud asjaoludest nähtub, peetakse C-d jätkuvalt alates 2. maist 2024 kinni(7).
23. C esitas tema suhtes võetud kahe kinnipidamismeetme peale kaks kaebust eelotsusetaotluse esitanud kohtule, kes vaatas need läbi ühel kohtuistungil. C sõnul ei olnud esimese kinnipidamismeetme alusel määratud kinnipidamine alates 14. maist 2024 enam põhjendatud, kuna pärast vastuvõtmispalve Hispaania ametiasutuste poolt tagasi lükkamist ei saanud tema kinnipidamise eesmärk enam olla Hispaaniale üleandmise tagamine. Järelikult oleks see kinnipidamine pidanud lõppema niipea kui võimalik. Raad van State (Madalmaade kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu)(8) kohtupraktikast tuleneva praktika kohaselt on riigisekretäril enne vabastamist pärast esimese kinnipidamise lõppemist mõnel muul alusel uue kinnipidamismeetme võtmiseks aega maksimaalselt 48 tundi. On aga selge, et käesoleval juhul seda tähtaega ei järgitud, sest see asutus võttis teise kinnipidamismeetme 17. mail 2024, see tähendab üks päev pärast 48-tunnise maksimumtähtaja möödumist. C leiab, et see asjaolu muutis nii esimese kui ka teise kinnipidamismeetme õigusvastaseks, rikkudes tema põhiõigust vabadusele. Järelikult on eelotsusetaotluse esitanud kohus selle rikkumise heastamiseks kohustatud ta viivitamata vabastama, vaatamata sellele, et esimene meede on vahepeal lõpetatud või et ta on teise kinnipidamismeetme alusel jätkuvalt kinni peetud. Teisisõnu kahjustas esimese kinnipidamismeetme hoolsuse puudumisest tingitud õigusvastasus väidetavalt teise meetme õiguspärasust(9).
24. Riigisekretär väidab omakorda, et esimese kinnipidamismeetme õigusvastane rakendamine ei saa mõjutada teise meetme õiguspärasust, kuna C kinnipidamine põhineb Marokosse tagasisaatmise otsusel, mis on endiselt kehtiv alus. Ta tunnistas siiski, et ta ei olnud esimese kinnipidamismeetme täitmisel hoolas, kuna ta ületas enne teise meetme võtmist 48 tunni pikkust maksimumtähtaega ühe päeva võrra. Riigisekretäri praktika kohaselt maksis ta selle õigusvastasuse kõrvaldamiseks C-le selle eest, et tema õigust vabadusele rikuti, hüvitist 100 eurot. Samas märkis ta, et esimene kinnipidamismeede oli eelotsusetaotluse esitanud kohtu poole pöördumise ajaks juba lõpetatud ja seega ei saa seda meedet enam tühistada. Järelikult, kuna sellel kohtul ei olnud enam võimalik esimest kinnipidamismeedet tühistada ja kuna teine meede kehtestati õiguspäraselt, ei saanud C-d vabastada.
25. Sellega seoses kinnitab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et vastavalt riigisisesele praktikale, mida on kinnitatud Raad van State (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) kohtupraktikas, ei saa ühe kinnipidamismeetme õigusvastasus mõjutada hiljem võetud kinnipidamismeetme õiguspärasust(10), mistõttu ei saa pädev kohus juhul, kui on võetud hilisem kinnipidamismeede, määrata vabastamist. Tagasisaatmisdirektiivi artikli 15 lõike 2 ja vastuvõtudirektiivi artikli 9 lõike 3 alusel tuleb aga juhul, kui ilmneb, et asjaomase isiku kinnipidamine on õigusvastane, ta viivitamatult vabastada. Neil asjaoludel tekib eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul tõhusa õiguskaitsevahendi küsimus sellises olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kus isiku kinnipidamisel on 48 tunni tähtaega ületatud, vaatamata sellele, et esimene kinnipidamine osutus õigusvastaseks. See küsimus eeldab sisuliselt, et tuleb hinnata, kas esimese kinnipidamise (vähemalt osalist) õigusvastasust saab muuta „õiguspäraseks“ selle lõpetamisega ja asjaomasele isikule kahju hüvitamisega(11).
26. Neil asjaoludel otsustas Rechtbank Den Haag, zittingsplaats Roermond (Haagi esimese astme kohus, Roermondi kohtumaja) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas [tagasisaatmisdirektiivi] artikli 15 lõike 2 algust ja punkti b, [vastuvõtudirektiivi] artikli 9 lõiget 3 ja [Dublini III määruse] artikli 28 lõiget 4 koostoimes […] harta artiklitega 6 ja 47 tuleb tõlgendada nii, et kohtuorgan on alati kohustatud kinnipeetud isiku viivitamatult vabastama, kui järjestikuste kinnipidamismeetmete katkematu rakendamise ajal oli kinnipidamine mingil ajal õigusvastane või muutus mingil ajal õigusvastaseks?“
IV. Kiirmenetlus Euroopa Kohtus
27. Eelotsusetaotluse esitanud kohus on palunud, et käesoleva eelotsusetaotluse suhtes kohaldataks Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 107 ette nähtud kiirmenetlust. Ta põhjendas oma taotlust väitega, et kohtuasi puudutab EL toimimise lepingu kolmanda osa V jaotise kohaldamisalasse kuuluvate liidu õigusnormide tõlgendamist.
28. Kiireloomulisuse kriteeriumi kohta märkis eelotsusetaotluse esitanud kohus esiteks, et C‑d peetakse alates 2. maist 2024 kinni ja et eelotsusetaotluse esitamise ajal peeti teda ikka veel kinni, ning teiseks, et Euroopa Kohtu vastus eelotsuse küsimusele on määrava tähtsusega, et otsustada, kas see kohus on liidu õiguse alusel kohustatud ta viivitamatult vabastama.
29. Neil asjaoludel otsustas Euroopa Kohtu esimene koda 14. juunil 2024 rahuldada selle kohtu taotluse lahendada käesolev kohtuasi kiirmenetluses.
30. Kirjalikud seisukohad on esitanud C, Madalmaade valitsus ja Euroopa Komisjon. Samad menetlusosalised esitasid ka suulised seisukohad kohtuistungil, mis toimus 15. juulil 2024.
V. Õiguslik analüüs
A. Sissejuhatavad märkused
31. Kõigepealt on minu arvates enne analüüsi alustamist tarvilik anda ülevaade kohaldatavast õiguslikust raamistikust ja asjakohasest kohtupraktikast (1) ning selgitada eelotsuse küsimuse ulatust niisugusena, nagu see on esitatud (2).
1. Kohaldatav õiguslik raamistik ja asjakohane kohtupraktika
a) Ülevaade kinnipidamisega seotud õiguslikest kordadest
32. Kõigepealt näib mulle oluline eristada ühise varjupaiga- ja sisserändepoliitika raames kinnipidamise erinevaid õiguslikke kordi ning täpsemalt ühelt poolt kinnipidamist, mis on määratud rahvusvahelise kaitse taotleja suhtes, nimelt vastuvõtudirektiivi alusel, või sellise kaitse taotleja üleandmisel liikmesriigile, kes vastutab tema taotluse läbivaatamise eest Dublini III määruse alusel, ning teiselt poolt kinnipidamist väljasaatmise eesmärgil, mida reguleerib tagasisaatmisdirektiiv, mis puudutab ebaseaduslikult riigis viibivaid kolmandate riikide kodanikke. Kuigi need korrad hõlmavad pakutavate tagatiste ja nende rakendamise osas ühiseid elemente, erinevad need siiski selle poolest, et nendega taotletakse neile eriomaseid eesmärke(12).
33. Esiteks tuleb rahvusvahelise kaitse taotlejate kohta ühelt poolt märkida, et nende taotlejate kinnipidamist tuleks kohaldada kooskõlas põhimõttega, et isikut ei või kinni pidada üksnes selle alusel, et ta taotleb sellist kaitset(13). Nimelt on vastuvõtudirektiivi artikli 8 lõikes 3 ammendavalt loetletud kuus alust, mis õigustavad rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamist, kusjuures igaüks neist alustest vastab konkreetsele vajadusele ning on teistest sõltumatu(14). Nimelt on selles sättes ette nähtud, et taotlejat võib kinni pidada üksnes väga täpselt määratletud alustel, mis sätestatakse liikmesriigi õiguses(15). Seoses rahvusvahelise kaitse taotlejatega, kelle suhtes kohaldatakse Dublini III määruse kohast menetlust, on sama õigusnormi punktis f viidatud selle määruse artiklile 28. Täpsemalt on selle määruse artikli 28 lõikes 2 ette nähtud, et liikmesriigid võivad isikuid kinni pidada, et tagada üleandmismenetluse täideviimine vastavalt samale määrusele, kui on märkimisväärne asjaomaste isikute põgenemise oht. Lisaks on selle direktiivi artikli 8 lõikes 2 sätestatud, et kinnipidamist võib kohaldada vaid siis, kui see on vajalik, hinnates iga juhtumit eraldi, ja kui muid leebemaid alternatiivseid sunnimeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Liikmesriigi ametiasutused võivad seega rahvusvahelise kaitse taotlejat kinni pidada alles pärast seda, kui nad on igal üksikjuhul kontrollinud, kas selline kinnipidamine on sellega taotletava eesmärgi seisukohast proportsionaalne(16).
34. Teiselt poolt on kinnipidamise kestust puudutavate tagatiste kohta vastuvõtudirektiivi artikli 9 lõikes 1 sätestatud, et taotleja peetakse kinni võimalikult lühikeseks ajaks ja kuni tema kinnipidamise alus on kohaldatav, sealjuures tuleb selle kinnipidamise alusega seotud haldusmenetlused läbi viia nõuetekohase hoolsusega ning nendes menetlustes tekkivad viivitused, mida ei ole põhjustanud taotleja, ei saa õigustada kinnipidamise kestuse pikendamist(17). Selle direktiivi artikli 9 lõikes 3 on lisatud, et kui kohtuliku läbivaatamise tulemusel leitakse, et taotleja on kinni peetud õigusevastaselt, tuleb asjaomane taotleja viivitamatult vabastada. Selle sättega ei ole kehtestatud tähtaega, mille lõpus loetakse rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamine automaatselt õigusvastaseks, tingimusel et see liikmesriik tagab ühelt poolt, et kinnipidamine kestab ainult seni, kuni selleks on õiguslik alus, ja teiselt poolt, et selle alusega seotud haldusmenetlused viiakse läbi hoolikusega(18). Needsamad sätted on Dublini III määruse artikli 28 lõike 4 kohaselt kohaldatavad kinnipidamismeetmetele, mis võetakse selleks, et tagada isiku üleandmine selle määruse alusel vastutavale liikmesriigile(19).
35. Teiseks, mis puudutab ebaseaduslikult riigis viibivaid kolmandate riikide kodanikke, siis tuleb ühelt poolt rõhutada, et väljasaatmise eesmärgil kinnipidamise kasutamist tuleks piirata ja selle suhtes tuleks kohaldada proportsionaalsuse põhimõtet seoses võetud abinõude ja taotletavate eesmärkidega. Meeldetuletuseks märgin, et tagasisaatmisdirektiivi põhjenduse 2 kohaselt on selle direktiivi eesmärk rakendada tõhusat väljasaatmis- ja repatrieerimispoliitikat, mis põhineks ühistel nõuetel, et asjaomaseid isikuid saaks tagasi saata inimlikult ja austades täielikult nende põhiõigusi ja väärikust. Kinnipidamine on seega lubatud ainult „tagasisaatmise ettevalmistamiseks ja/või väljasaatmise läbiviimiseks“ ja kui leebemate sunnimeetmete võtmine ei oleks piisav(20). Selle direktiivi artikli 15 lõikes 1 on nimelt ette nähtud, et liikmesriigid „võivad […] kinni pidada ainult kolmanda riigi kodaniku, kelle suhtes kohaldatakse tagasisaatmismenetlust tagasisaatmise ettevalmistamiseks ja/või väljasaatmise läbiviimiseks, eelkõige kui: a) on olemas põgenemise oht või b) asjaomane kolmanda riigi kodanik hoiab kõrvale tagasisaatmise ettevalmistamisest või väljasaatmisest või takistab neid“. Euroopa Kohus on täpsustanud, et need kaks alust ei ole ammendavad, mistõttu liikmesriigid võivad ette näha muid konkreetseid kinnipidamise aluseid lisaks kahele selles sättes sõnaselgelt ette nähtud alusele(21). Täiendavate kinnipidamise aluste kehtestamine peab siiski olema rangelt piiritletud nii tagasisaatmisdirektiivist endast kui ka põhiõiguste kaitsest tulenevate nõuetega ning eelkõige harta artiklis 6 sätestatud põhiõiguse vabadusele kaitsega ja proportsionaalsuse põhimõttega(22). Näiteks ei tohi kolmanda riigi kodanikku kinni pidada ainult sel põhjusel, et tema suhtes on tehtud tagasisaatmisotsus või et tal puuduvad vahendid oma vajaduste rahuldamiseks(23). Seda arvestades on Euroopa Kohus samuti tuvastanud, et selle direktiivi artikliga 15 ei ole vastuolus see, et juhul, kui kolmanda riigi kodanik kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale või sisejulgeolekule, peetakse teda kuni tema väljasaatmiseni kinni(24).
36. Teiselt poolt, mis kinnipidamise kestusega seotud tagatistesse puutub, siis samamoodi nagu rahvusvahelise kaitse taotlejate kinnipidamisel näeb tagasisaatmisdirektiivi artikkel 15 ette, et kinnipidamine peab olema „võimalikult lühike“ ja „kestab ainult seni, kuni kestab väljasaatmise korraldamine, ning see viiakse ellu nõuetekohase hoolsusega“. Nõuet, et see kinnipidamine peab olema võimalikult lühike, on korduvalt korratud ka tagasisaatmisdirektiivi teistes sätetes. Nimelt on esiteks selle direktiivi artikli 15 lõike 2 viimases lõigus sätestatud, et „[k]ui kinnipidamine on seadusvastane, vabastatakse asjaomane kolmanda riigi kodanik viivitamatult“. Teiseks on selle direktiivi artikli 15 lõikes 4 sätestatud, et „[k]ui ilmneb, et väljasaatmine ei ole enam mõistlik õiguslikel või muudel kaalutlustel või lõikes 1 sätestatud tingimused enam ei kehti, ei ole kinnipidamine enam õigustatud ning asjaomane isik vabastatakse viivitamatult“. Kolmandaks on sama direktiivi artikli 15 lõikes 5 ette nähtud, et „[k]innipidamine kestab seni, kuni on täidetud lõikes 1 sätestatud tingimused ning kuni see on vajalik eduka väljasaatmise tagamiseks. Iga liikmesriik sätestab kinnipidamise piiratud kestuse, mis ei tohi ületada kuut kuud“. Neljandaks ei või liikmesriigid tagasisaatmisdirektiivi artikli 15 lõike 6 kohaselt seda kuuekuulist perioodi pikendada, „välja arvatud piiratud ajavahemiku puhul, mis ei ületa siseriikliku õiguse kohaselt veel kahteteist kuud“, ja seda rangetel tingimustel, st juhul, kui tagasisaatmisotsuse täitmata jätmine nende kuue kuu jooksul on tingitud sellest, et asjaomane isik ei tee koostööd või et kolmandatest riikidest vajalike dokumentide hankimine viibib(25).
b) Asjasse puutuv kohtupraktika
37. Kuigi kinnipidamise korrad võivad taotletavate eesmärkide poolest erineda, on neil ühised elemendid. Nimelt andis Euroopa Kohtu suurkoda 8. novembri 2022. aasta kohtuotsuses Staatssecretaris van Justitie en Veiligheid (kinnipidamise kontroll omal algatusel) (C‑704/20 ja C‑39/21, edaspidi „kohtuotsus „Kinnipidamise kontroll omal algatusel“, EU:C:2022:858) üldisi juhiseid kolmanda riigi kodaniku kinnipidamise tingimuste kohta nende erinevate kordade raames, võttes arvesse nii harta artiklis 6 sätestatud õigust vabadusele kui ka harta artiklis 47 ette nähtud õigust tõhusale õiguskaitsevahendile.
38. Kõigepealt, mis puudutab harta artikliga 6 tagatud õiguse vabadusele austamist, siis tuletas Euroopa Kohus esiteks meelde, et kolmanda riigi kodaniku mis tahes kinnipidamine eespool viidatud sätete alusel kujutab endast harta artiklis 6 sätestatud õiguse vabadusele tõsist riivet(26). Nimelt, nagu on ette nähtud vastuvõtudirektiivi artikli 2 punktis h, seisneb kinnipidamismeede isiku hoidmises teatavas kohas. Selle sätte – mille ulatus on pealegi üle kantav tagasisaatmisdirektiivis ja Dublini III määruses(27) toodud mõistele „kinnipidamine“ – sõnastusest, kujunemisloost ja kontekstist nähtub, et kinnipidamine kohustab asjaomast isikut püsivalt jääma piiratud ja kinnisele alale, eraldades ta seega ülejäänud elanikkonnast ja võttes temalt liikumisvabaduse. Harta artikli 52 lõikest 1 tuleneb, et selle õiguse teostamist tohib piirata ainult seadusega ning arvestades selle õiguse olemust ja proportsionaalsuse põhimõtet(28).
39. Teiseks on Euroopa Kohus samuti rõhutanud, et kinnipidamise eesmärk tagasisaatmisdirektiivi, vastuvõtudirektiivi ja Dublini III määruse tähenduses ei ole mitte kriminaalmenetluse läbiviimine ega kuritegude eest karistamine, vaid nende õigusaktidega taotletavate eesmärkide saavutamine(29). Nendel kinnipidamismeetmetel ei ole seega mingit karistuslikku eesmärki(30). Nii on tagasisaatmisdirektiivis ette nähtud, et kinnipidamist tuleb üldjuhul teostada spetsiaalsetes kinnipidamisasutustes, mis erinevad vanglatest(31), ja kui see ei ole võimalik, siis vanglates, tingimusel et kinnipeetavat isikut ei peeta kinni koos tavaliste vangidega(32).
40. Kolmandaks, arvestades selle riive raskust harta artiklis 6 sätestatud õigusele vabadusele ja võttes arvesse selle õiguse olulisust, on liikmesriigi pädevatele ametiasutustele antud õigus kolmandate riikide kodanikke kinni pidada rangelt piiritletud(33). Nimelt näeb see säte sarnaselt EIÕK artikli 5 lõikega 1 ette, et olukordi, kus vabaduse võtmine on lubatud, tuleb tõlgendada kitsalt, kuna need on erandid põhiõigusest vabadusele ja turvalisusele(34). Seega võib kinnipidamismeedet määrata või pikendada üksnes kooskõlas üldiste ja abstraktsete õigusnormidega, mis sätestavad selle tingimused ja korra(35).
41. Need üldised ja abstraktsed õigusnormid määravad liidu ühiste nõuetena kindlaks kinnipidamise tingimused, mis on sätestatud tagasisaatmisdirektiivi artikli 15 lõikes 1, lõike 2 teises lõigus ja lõigetes 4, 5 ja 6, vastuvõtudirektiivi artikli 8 lõigetes 2 ja 3, artikli 9 lõigetes 1, 2 ja 4 ning määruse Dublini III määruse artikli 28 lõigetes 2, 3 ja 4(36). Ühelt poolt need normid ning teiselt poolt neid rakendavad riigisisesed õigusnormid kujutavad endast liidu õigusest tulenevaid norme, millega määratakse kindlaks kinnipidamise õiguspärasuse tingimused, sealhulgas harta artikli 6 seisukohast(37).
42. Selle kohta on Euroopa Kohus otsustanud kõigepealt, et kolmanda riigi kodanikku ei või, nagu on täpsustatud tagasisaatmisdirektiivi artikli 15 lõike 1 esimeses lõigus, vastuvõtudirektiivi artikli 8 lõikes 2 ja Dublini III määruse artikli 28 lõikes 2, kinni pidada, kui on võimalik tõhusalt kohaldada leebemaid sunnimeetmeid. Seejärel, kui ilmneb, et kinnipidamise õiguspärasuse tingimused, nagu on kirjeldatud käesoleva ettepaneku punktis 41, ei ole täidetud või ei ole enam täidetud, tuleb asjaomane kolmanda riigi kodanik viivitamatult vabastada, nagu liidu seadusandja on ka sõnaselgelt märkinud tagasisaatmisdirektiivi artikli 15 lõike 2 neljandas lõigus ja lõikes 4 ning vastuvõtudirektiivi artikli 9 lõike 3 teises lõigus. Lõpuks on see nii eelkõige juhul, kui tuvastatakse, et tagasisaatmismenetlust, rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamist või vajaduse korral üleandmise menetlust ei viida enam läbi nõuetekohase hoolsusega(38).
43. Teiseks, mis puudutab kinnipeetud kolmandate riikide kodanike õigust tõhusale õiguskaitsevahendile, siis väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad liikmesriigid harta artikli 47 kohaselt tagama liidu õiguskorrast tulenevate individuaalsete õiguste sellise kaitse(39).
44. Mis puudutab kinnipidamist, siis käesoleva ettepaneku punktis 41 nimetatud kinnipidamise õiguspärasuse tingimuste eesmärk on kaitsta kolmandate riikide kodanikke meelevaldse kinnipidamise(40) eest ning need kujutavad endast harta artikliga 47 tagatud õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele materialiseerumist käsitletavas valdkonnas(41). Lisaks on liidu ühised normid selles valdkonnas sätestatud tagasisaatmisdirektiivi artikli 15 lõike 2 kolmandas lõigus ja vastuvõtudirektiivi artikli 9 lõikes 3. Viimati nimetatud sätet kohaldatakse Dublini III määruse artikli 28 lõike 4 kohaselt ka selles määruses reguleeritud üleandmismenetlustes. Nende sätete kohaselt peab iga liikmesriik juhul, kui kinnipidamise on määranud haldusasutus, ette nägema kinnipidamise õiguspärasuse „kiire“ kohtuliku kontrolli kas kohtu omal algatusel või asjaomase isiku taotlusel(42).
45. Kinnipidamismeetme õiguspärasuse kohtulikku kontrolli kohta on Euroopa Kohus leidnud, et kuna liidu seadusandja nõuab eranditult, et kinnipidamise õiguspärasuse tingimuste täidetust kontrollitakse „mõistlike ajavahemike möödudes“(43), peab pädev asutus kontrolli tegema omal algatusel, isegi kui puudutatud isik ei ole seda taotlenud. Seega ei piirdunud liidu seadusandja ühiste sisuliste nõuete kehtestamisega, vaid nägi ette ka ühised menetlusnormid, mille eesmärk on tagada, et igas liikmesriigis on olemas kord, mis võimaldab pädeval kohtuorganil vajaduse korral pärast omal algatusel kontrollimist vabastada puudutatud isik niipea, kui ilmneb, et tema kinnipidamine ei olnud või ei ole enam õiguspärane(44).
46. Selleks et kaitsekord tagaks tõhusalt nende rangete tingimuste järgimise, millele peab kinnipidamismeetme õiguspärasus vastama, peab pädeval kohtuorganil olema võimalik teha otsus kõigi asjakohaste faktiliste ja õiguslike asjaolude kohta, et seda õiguspärasust kontrollida, isegi kui asjaomane isik ei ole õigusvastasuse probleemi tõstatanud. See tõlgendus tagab, et põhiõiguse vabadusele kohtulik kaitse oleks tõhusalt tagatud kõikides liikmesriikides, olenemata sellest, kas nad näevad ette süsteemi, milles kinnipidamise otsuse teeb haldusasutus ja seda kontrollib kohus, või süsteemi, milles sellise otsuse teeb vahetult kohtuorgan(45).
47. Neid täpsustusi silmas pidades teen ettepaneku alustada eelotsuse küsimuse analüüsimist.
2. Eelotsuse küsimuse ulatus
48. Esitatud küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul selgitada, kas asjakohaste sätete alusel on kohtuorgan „alati kohustatud kinnipeetud isiku viivitamatult vabastama, kui järjestikuste kinnipidamismeetmete katkematu rakendamise ajal oli kinnipidamine mingil ajal õigusvastane või muutus mingil ajal õigusvastaseks“.
49. Järgnevatel põhjustel leian, et see küsimus tuleks ümber sõnastada.
50. Esiteks ei ole küsimuses sellisena, nagu see on sõnastatud, selgitatud põhjust, miks oli algne kinnipidamine „õigusvastane või muutus õigusvastaseks“, st asjaolu, et C-d ei vabastatud riigisiseses õiguses ette nähtud tähtaja jooksul. Kõik kinnipidamise aluseks olevad alused vastavad aga eri vajadusele, õigusvastasuse alust saab samuti seostada selle vajadusega, seega ei saa analüüsi teha abstraktselt(46).
51. Teiseks põhineb küsimus pretsedendilisel konstruktsioonil, mille kohaselt on tegemist „järjestikuste kinnipidamismeetmete katkematu rakendamisega“. Kui ajalisest seisukohast võib üksteisele järgnevaid kinnipidamismeetmeid pidada küll üheks ja samaks kinnipidamiseks, siis kohtuliku kontrolli teostamise seisukohast ei ole see nii. Nimelt, nagu nähtub käesoleva ettepaneku punktidest 32–35, kehtivad kinnipidamisega seotud õiguslikele kordadele erinevad tingimused, kuna iga meede on autonoomne. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu pretsedendilises konstruktsioonis ei võeta seega arvesse asjaolu, et iga „järjestikune kinnipidamismeede“ võib põhineda erinevatel õiguslikel alustel ja/või erinevatel alustel, mis pealegi õigustab menetluslikust aspektist asjaolu, et nende meetmete peale esitatakse – nagu käesoleval juhul – eraldi kaebused.
52. Kolmandaks ei võta eelotsusetaotluse esitanud kohtu valitud sõnastus arvesse C õigusliku seisundi ajalist mõõdet, sest C ei ole kaebuse esitamise hetkel enam „rahvusvahelise kaitse taotleja“. Nimelt, nagu nähtub Euroopa Kohtule esitatud toimikust, ei ole C alates 14. maist 2024 – see tähendab kuupäevast, millal Hispaania ametiasutused tegid otsuse jätta üleandmistaotlus rahuldamata, mille peale C ei ole kaebust esitanud – enam rahvusvahelise kaitse taotleja vastuvõtudirektiivi artikli 2 punkti b tähenduses ega kuulu seega enam selle direktiivi kohaldamisalasse ega a fortiori Dublini III määruses ette nähtud menetluse kohaldamisalasse(47). Samamoodi, kuna Euroopa Kohtule esitatud toimikust ei nähtu, et C-l oleks riigis elamise õigus või elamisluba tagasisaatmisdirektiivi artikli 6 lõike 4 tähenduses, tuleb teda alates 14. maist 2024 pidada Madalmaade territooriumil ebaseaduslikult viibivaks(48) ja ta kuulub seega tagasisaatmisdirektiivi kohaldamisalasse(49). Lisaks tuletan meelde, et tagasisaatmisdirektiivi artikli 3 punkti 4 tähenduses tagasisaatmisotsuse alusel tehtud kinnipidamisotsust ei oleks saanud kohaldada samal ajal, isegi kui see tehti teise võimalusena, enne kui Hispaania ametiasutused keeldusid teda vastu võtmast(50).
53. Neljandaks on eelotsuse küsimuses sõnaselgelt viidatud tagasisaatmisdirektiivi „artikli 15 lõike 2 algusele ja punktile b“, mitte sama sätte lõikele 4, mis nõuab viivitamatut vabastamist, eelkõige juhul, kui „lõikes 1 sätestatud tingimused enam ei kehti“ ja „kinnipidamine ei ole enam õigustatud“, kusjuures see asjaolu peegeldab rohkem põhikohtuasja asjaolusid.
54. Lõpuks pean oluliseks teha ka terminoloogiline täpsustus. Eelotsusetaotluse esitanud kohus kvalifitseerib oma eelotsusetaotluses esimese kinnipidamismeetme õigusvastaseks. Niisugune kvalifitseerimine ei kajasta aga täpselt põhikohtuasja asjaolusid selles mõttes, et kuna C-d ei vabastatud 48‑tunnise tähtaja jooksul, muutus ebaseaduslikuks kinnipidamine ise, mitte aga esimene sunnimeede, millega kinnipidamine määrati, mille ese oli ära langenud (mis oli aegunud), kuna sellel ei olnud enam põhjendust.
55. Eeltoodud kaalutlusi arvestades ja selleks, et anda eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele tarvilik vastus, teen ettepaneku sõnastada eelotsuse küsimus ümber järgmiselt:
„Kas tagasisaatmisdirektiivi artikli 15 lõike 2 neljandat lõiku ja lõiget 4 koostoimes harta artiklitega 6 ja 47 tuleb tõlgendada nii, et need kohustavad kohtuorganit kinnipidamismeetme õiguspärasuse kontrollimisel viivitamatult vabastama kolmanda riigi kodaniku, kes on tagasisaatmisdirektiivi sätete kohaselt kinni peetud, üksnes sel põhjusel, et teine kinnipidamine, mis oli sellele isikule määratud Dublini III määruse alusel eelnevalt ja katkematult, ei vasta enam õiguspärasuse tingimustele, kuna teda ei vabastatud kohe pärast seda, kui oli tuvastatud, et see eelnev kinnipidamine ei olnud enam põhjendatud vastavalt vastuvõtudirektiivi artikli 9 lõikele 3 koostoimes selle määruse artikli 28 lõikega 4?“
B. Eelotsuse küsimus
56. Euroopa Kohus peab seega sisuliselt lahendama küsimuse, kas esimese kinnipidamise õigusvastasus seetõttu, et isikut ei vabastatud ette nähtud tähtaja jooksul, võib mõjutada teise kinnipidamisotsuse õiguspärasust nii, et eelotsusetaotluse esitanud kohus peaks asjaomase isiku viivitamatult vabastama.
57. Selles küsimuses palutakse seega Euroopa Kohtul käsitleda kinnipidamismeetmete rakendamise kolme eraldi aspekti: kinnipidamise lõpetamise tagajärjed ja erinevad haldusasutuse käsutuses olevad võimalused (1); viivitamatu vabastamise kohustuse ajaline ulatus (2) ja võimalikud õiguskaitsevahendid kinnipidamismeetme rakendamisel tehtud veaga seotud võimaliku õigusvastasuse kõrvaldamiseks (3).
1. Kinnipidamise lõpetamise tagajärjed
58. Esiteks näib mulle oluline täpsustada, kas tagasisaatmisdirektiivi alusel võib kinnipidamist lubada pärast vastuvõtudirektiivi või Dublini III määruse alusel määratud kinnipidamist.
59. Vastus sellele on jaatav.
60. Kõigepealt on Euroopa Kohus, meenutades, et iga kinnipidamismeede on iseseisev, juba sõnaselgelt tunnistanud, et kui kinnipidamine ei ole enam põhjendatud, võib kohtuorgan määrata lisaks viivitamatule vabastamisele kinnipidamisele alternatiivse meetme. Nimelt, kui leitakse, et kinnipidamine on õigusvastane, tuleb asjaomane isik viivitamatult vabastada, ja sellisel juhul peab liikmesriigi kohtul olema võimalik asendada kinnipidamise määranud haldusasutuse otsus enda otsusega ja määrata „kas kinnipidamisele alternatiivne meede või asjaomase isiku vabastamine“(51). Kinnipidamisele alternatiivse meetme määramine on siiski mõeldav üksnes juhul, kui kinnipidamise alus on veel kehtiv ja see kinnipidamine ei ole selle aluse seisukohalt enam vajalik või sellega proportsionaalne(52). See lähenemine on kooskõlas ka EIÕK artikli 5 lõike 1 kohaldamist käsitleva EIK kohtupraktikaga, milles on leitud, et kinnipidamise jätkamine võib olla täiesti põhjendatud, tingimusel et see vastab õiguskindluse põhimõttele(53).
61. Samamoodi leidis Euroopa Kohus, et kuigi tagasisaatmisdirektiivi ei saa varjupaigataotluse läbivaatamise menetluse ajal kohaldada, ei tähenda see seda, et see seetõttu tagasisaatmismenetluse lõplikult lõpetaks, kuna see võib jätkuda juhul, kui varjupaigataotlus tagasi lükatakse. Nimelt kahjustaks see selle direktiivi eesmärki, st riigis ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tõhusat tagasisaatmist, kui liikmesriikidel ei oleks võimalik vältida olukorda, et asjaomane isik saavutaks varjupaigataotluse esitamisega automaatselt selle, et ta vabastatakse(54).
62. Seejärel leiab asjaolu, et pärast kinnipidamise lõppu võib uus kinnipidamine muul alusel olla tõepoolest lubatud, kinnitust – ehkki kaudselt – „tagasisaatmise käsiraamatu“ punktis 14.5, milles on märgitud, et „[t]agasisaatmisdirektiiviga ette nähtud maksimaalset kinnipidamise tähtaega ei tohi mõjutada tagasipöördujate uus kinnipidamine kohe pärast nende kinnipidamise alt vabastamist“(55).
63. Lõpuks märgin analoogia alusel, et praktikas tuleb liikmesriikidel sageli ette olukordi, kus kolmanda riigi kodanik, kes on tagasisaatmisdirektiivi alusel kinni peetud, esitab varjupaigataotluse, mis nõuab kinnipidamise jätkamist – seekord vastuvõtudirektiivi alusel –, et teha kindlaks asjaolud, millel rahvusvahelise kaitse taotlus põhineb, kui esineb põgenemise oht.
2. Viivitamatu vabastamise kohustuse ajaline ulatus
64. Teiseks tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohus väidab oma taotluses, et liikmesriigi õiguspraktika, mille raames antakse haldusasutusele asjaomase isiku kinnipidamisel 48-tunnine tähtaeg mõnel muul alusel uue kinnipidamismeetme kohaldamiseks pärast seda, kui on selgunud, et esimese meetmega taotletavat eesmärki ei ole enam võimalik saavutada, ei näi olevat kooskõlas kohustusega isik „viivitamatult“ vabastada.
65. Käesoleval juhul tunnistas riigisekretär selgesõnaliselt, et ta ei täitnud seda kinnipidamismeedet nõutava hoolsusega, kuna ta ületas maksimaalset 48-tunnist tähtaega enne teise kinnipidamismeetme võtmist ühe päeva võrra, ning et seega muutus esimene kinnipidamismeede selle tähtaja ületamise tõttu õigusvastaseks. Samuti seetõttu tegi ta ettepaneku maksta hüvitist summas 100 eurot. Seda analüüsi ei ole vaidlustanud ka C, kes leiab samuti, et õigusvastasus kestis ühe päeva.
66. Täielikkuse huvides ja kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus tõstatas selle küsimuse, pean siiski vajalikuks analüüsida asjasse puutuvates sätetes ette nähtud viivitamatu vabastamise kohustuse rakendamise täpset ulatust.
67. Esiteks märgin, et rahvusvahelise kaitse taotlejaid käsitlevate asjakohaste sätete sõnastusest ilmneb, et viivitamatult vabastamise kohustus lasub kohtuorganitel. Vastuvõtudirektiivi artikkel 9, millele viidatakse Dublini III määruse artikli 28 lõikes 4, näeb ette viivitamatu vabastamise, „kui kohtuliku läbivaatamise tulemusel leitakse, et taotleja on kinni peetud õigusevastaselt“(56). Samuti, mis puudutab ebaseaduslikult riigis viibivaid kolmandate riikide kodanikke, siis kuigi tagasisaatmisdirektiivi artikli 15 lõikes 2 on sätestatud, et kinnipidamismeetmeid võivad määrata kohtuorganid või haldusasutused, on selles direktiivis samuti ette nähtud nende meetmete õiguspärasuse kiire kohtulik läbivaatamine(57). Seega eeldab säte, mis nõuab, et „kui kinnipidamine on seadusvastane, [tuleb] asjaomane kolmanda riigi kodanik viivitamatult [vabastada]“, eelneva kohtuliku kontrolli teostamist, mis tähendab, et vabastamise kohustus lasub ka kohtuorganitel. See kehtib mutatis mutandis ka sama artikli lõikes 4 sätestatud vabastamise kohustuse suhtes.
68. Järgmiseks tuleb tõdeda, et tagasisaatmisdirektiivis, vastuvõtudirektiivis ega Dublini III määruses ei ole ette nähtud maksimaalset tähtaega enne „viivitamatult“ vabastamist. Tegelikult tähendab sõna „viivitamatu“ üldjuhul „mis toimub samal hetkel või peab toimuma [ilma mis tahes tähtaja möödumiseta]“(58). Seega oleks vastuoluline näha viivitamatult vabastamiseks ette tähtaeg, isegi lühike tähtaeg.
69. See tõlgendus on kooskõlas ka EIK praktikaga, kes on vabastamisotsuse täitmisega viivitamise kohta otsustanud, et on mõeldamatu, et õigusriigis jääb isik vabadusest ilma vaatamata sellele, et on tehtud kohtuotsus, millega määratakse tema vabastamine(59). See kohus on leidnud, et teatav tähtaeg kinnipeetava vabastamise otsuse täitmiseks on „arusaadav ja sageli vältimatu“, võttes arvesse kohtute toimimise ja konkreetsete formaalsuste täitmise praktilisi vajadusi, kuid liikmesriigi ametiasutused peavad püüdma seda tähtaega lühendada nii palju kui võimalik(60). Vabastamisega seotud haldusformaalsused ei saa õigustada rohkem kui mõne tunni pikkust hilinemist(61). Selliste isikute ebaseaduslik vahistamine, keda ei ole enam põhjust kinni pidada, kuna erinevate riigiasutuste vahel dokumentide edastamisel esineb halduslikke lünki, rikub artiklit 5, isegi kui vahistamine kestab lühikest aega(62).
70. Teiseks tuleb analüüsida, kas vabastamiskohustust saab kohaldada haldusasutustele, kes on pädevad võtma kinnipidamismeetmeid (eelkõige tagasisaatmisdirektiivi alusel). Sellega seoses tuleb märkida, et kui haldusasutused leiavad, et uus järgnev kinnipidamismeede on vajalik, nõuavad nii esimese kinnipidamismeetme lõpetamine kui ka uue kinnipidamismeetme läbivaatamine ja põhjendamine erinevaid haldusakte, mis võtavad aega, sest need ei hõlma mitte ainult teatavat mõttetööd ja kooskõlastamist, vaid ka asjaomase isiku kaitseõiguste kasutamist (kui näiteks kinnipidamine on määratud muul alusel). Selles osas ei näe liidu õigus pragmaatilisust väljendades ette ühtegi sätet, mis puudutaks neid akte ja nende kestust. Konkreetse tähtaja kehtestamine ei oleks nimelt asjakohane, kuna uue kinnipidamise alused võivad varieeruda ja õigustada pikemaid või lühemaid ajavahemikke. See küsimus on seega jäetud liikmesriikide otsustada.
71. Sellega seoses tuleb siiski meenutada, et tuginedes eelkõige tagasisaatmisdirektiivi põhjendusele 17, milles on täpsustatud, et liikmesriigis ebaseaduslikult viibimises kahtlustatavate kolmandate riikide kodanike „esialgset kinnipidamist“ reguleerib jätkuvalt riigisisene õigus, on Euroopa Kohus otsustanud, et selle direktiiviga ei ole vastuolus kolmanda riigi kodaniku kinnipidamine selleks, et teha kindlaks, kas ta viibib riigis seaduslikult või mitte. Sellega seoses on Euroopa Kohus tunnistanud, et kui liikmesriikidel ei oleks võimalik niisuguse vabaduse võtmisega nagu politsei valve alla paigutamine vältida seda, et ebaseaduslikult riigis viibimises kahtlustatav isik põgeneb veel enne, kui on õnnestunud tuua selgust tema olukorda, kahjustaks see tagasisaatmisdirektiivi eesmärki, milleks on liikmesriigis ebaseaduslikult viibivad kolmandate riikide kodanikud tõhusalt tagasi saata. Ent kuigi pädevatel asutustel peab olema küll lühike, kuid siiski mõistlik tähtaeg, et tuvastada kontrollitav isik ja uurida välja andmed, mille alusel saab kindlaks määrata, kas see isik on riigis ebaseaduslikult viibiv kolmanda riigi kodanik, peavad nad ka hoolsalt tegutsema ning kujundama ilma viivituseta välja oma seisukoha selle suhtes, kas puudutatud isik viibib riigis seaduslikult või ebaseaduslikult(63). Sellest järeldub analoogia alusel ja kaudselt, et Euroopa Kohus on juba andnud liikmesriikide haldusasutustele mõistliku tähtaja võimaliku (uue) kinnipidamise määramiseks, kui on sellist kinnipidamist õigustavaid aluseid ja tingimusel, et nad tegutsevad kiiresti(64).
72. Kolmandaks peab liikmesriigi kohus juhtumipõhiselt hindama, kas nende haldusaktide, millele haldusasutus tugineb, keskmist kestust arvestades on selline maksimaalne tähtaeg nagu 48-tunnine tähtaeg mõistlik tähtaeg. Esmapilgul(65) näib, et on. Siiski on haldusasutuse puhul oluline põhjendada, miks tal on vaja 48 tundi, võttes seejuures arvesse asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Käesoleval juhul õigustas kinnipidamist kõigepealt Dublini III määruse alusel ja seejärel tagasisaatmisdirektiivi alusel sisuliselt just põgenemise oht. Niisugust kinnipidamise alust selle olemuse poolest ei mõjuta asjaolu, et asjaomane isik ei ole enam rahvusvahelise kaitse taotleja. Lõpuks on oluline rõhutada, et isegi väljaspool juhtumit, kui puudub alus uue kinnipidamismeetme võtmiseks, ei ole riigisekretäril ka 48 tundi kinnipidamise lõpetamiseks, vaid ta peab tegutsema võimalikult kiiresti, üldjuhul samal päeval.
3. Õigus hüvitisele
73. Kolmandaks ja viimaseks tuleb rõhutada, et vastupidi sellele, mida väidab eelotsusetaotluse esitanud kohus, ei tähenda liikmesriikide haldussüsteemides ega ka liidu õiguses see, kui akt tunnistatakse õigusvastaseks, tingimata täielikku tagasitäitmist (restitutio in integrum), käesoleval juhul viivitamatut vabastamist, mis võimaldab puudutatud isiku õigused ennistada, kui see ei ole enam praktiliselt võimalik. Nimelt ei tohiks vabastamistähtajast mitte kinnipidamine juba olemuslikult anda õigust saada lisapäevi aega veeta kinnipidamiskeskusest väljas, eriti kui kinnipidamine on juba lõppenud. Teisisõnu ei saa asjaomane isik õigusvastaselt kinnipidamisel viibitud päevi kunagi tagasi saada. Seepärast on isikutele, keda on kinni peetud, ilma et neid oleks lõpuks süüdi mõistetud, üldjuhul ette nähtud hüvitis, mis on mõeldud vabadusekaotuse ajal tekkinud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu pakutud lahendus on seega puhtalt pretsedendiline ja vabatahtlik, kuid seda ei ole õiguslikult kerge põhjendada(66).
74. Käesoleval juhul kinnitas Madalmaade valitsus, et menetluses, mille käigus kohus teeb otsuse kinnipidamise õiguspärasuse kohta, kuid ka pärast seda, kui kinnipidamismeede on juba lõpetatud, võib asjaomane isik taotleda hüvitist ning kohus võib kohustada riigisekretäri maksma sellise hüvitise summa, mis võib olla suurem kui haldusasutuse tasumääradega pakutav hüvitis. Mulle näib, et selline süsteem ei saa mitte ainult heastada võimalikke rikkumisi, mis on tingitud kinnipidamismeetme rakendamisel hoolsuse puudumisest, vaid sellel on ka heidutav mõju haldusasutustele.
75. Lõpuks tähendab hoolsuskohustus seda, et haldusasutus ei peaks mitte isikute vabastamisega süstemaatiliselt hilinema, makstes selle eest hüvitist, kuna harta artikli 6 eesmärk on kaitsta asjaomast isikut omavoli eest, mis tähendab eelkõige, et ta peab olema kaitstud ametiasutusepoolse pahauskse või eksitava kohtlemise eest ning et esitatud põhjenduse ja vabaduse võtmise vahel on proportsionaalne seos.
VI. Ettepanek
76. Eeltoodut arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Rechtbank Den Haag, zittingsplaats Roermondi (Haagi esimese astme kohus, Roermondi kohtumaja, Madalmaad) eelotsuse küsimusele järgmiselt:
16. detsembri 2008. aasta direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel artikli 15 lõike 2 neljandat lõiku ja lõiget 4 koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitega 6 ja 47
tuleb tõlgendada nii, et
kohtuorgan ei ole kinnipidamismeetme seaduslikkuse kontrollimisel kohustatud selles direktiivis ette nähtud eeskirjade kohaselt kinni peetud kolmanda riigi kodanikku viivitamatult vabastama üksnes põhjusel, et selle isiku suhtes eelnevalt ja katkematult rakendatud kinnipidamismeede ei vasta 26. juuni 2013. aasta määruse (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest, alusel enam õiguspärasuse tingimustele, kuna seda kodanikku ei vabastatud viivitamatult pärast seda, kui tuvastati, et see eelnev kinnipidamine ei olnud põhjendatud, vastavalt 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/33/EL, millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded, artikli 9 lõikele 3 koostoimes selle määruse artikli 28 lõikega 4.
1 Algkeel: prantsuse.
i Käesoleval kohtuasjal on väljamõeldud nimi. See ei vasta ühegi menetlusosalise tegelikule nimele.
2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiiv ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel (ELT 2008, L 348, lk 98; edaspidi „tagasisaatmisdirektiiv“).
3 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiiv, millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded (ELT 2013, L 180, lk 96; edaspidi „vastuvõtudirektiiv“).
4 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrus, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest (ELT 2013, L 180, lk 31; edaspidi „Dublini III määrus“).
5 See põhimõte tuleneb Roomas 4. novembril 1950 alla kirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) artiklist 5. See põhimõte on sätestatud ka harta artiklis 6, milles on ette nähtud, et „[i]gaühel on õigus isikuvabadusele ja turvalisusele“.
6 Stb. 2000, nr 497, mida on alates 31. detsembrist 2011 muudetud tagasisaatmisdirektiivi Madalmaade õigusesse ülevõtmiseks.
7 Selle aja jooksul lahkus C kinnipidamiskeskusest väidetavalt ainult ühe korra, et ilmuda eelotsusetaotluse esitanud kohtusse ja et teda enne teise kinnipidamismeetme võtmist seoses vabaduse võtmisega isiklikult ära kuulataks.
8 Vt Raad van State (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) 6. mai 2024. aasta kohtuotsus (ECLI:NL:RVS:2024:1869); 23. detsembri 2021. aasta kohtuotsus (ECLI:NL:RVS:2021:2963) ja 7. aprilli 2021. aasta kohtuotsus (ECLI:NL:RVS:2021:705).
9 C kinnitas kohtuistungil, et hoolsuse puudumine esimese kinnipidamise kestuse suhtes on ainus väide, millele ta teise kinnipidamismeetme õiguspärasuse vaidlustamiseks tugineb.
10 Vt 8. novembri 2017. aasta kohtuotsus (ECLI:NL:RVS:2017:3059, punkt 3.2). Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul peegeldab see praktika riigisiseste õigusaktide sisu, mille moodustavad välismaalaste seaduse artiklid 59, 59a, 94 ja 96, mis ei näe tema sõnul sõnaselgelt ette pädeva kohtuorgani kohustust asjaomane isik viivitamatult vabastada, kui kohus leiab, et kinnipidamine on õigusvastane. Nende sätete alusel on kohtuorganil pädevus kinnipeetav isik viivitamata vabastada ainult siis, kui konkreetne meede, mille alusel kinnipidamine jätkub, on kohtuliku kontrolli teostamise ajal õigusvastane.
11 Neil asjaoludel on sellel kohtul tekkinud küsimus, kas ta ei peaks C vabastama, kuigi teine kinnipidamismeede ei ole iseenesest õigusvastane. Sellega seoses märgib ta esiteks, et selle küsimuse puhul on vaja kindlaks teha, kas pädeva kohtuorgani poolt läbivaatamise ese on „kinnipidamise“ õiguspärasus, see tähendab vabaduse võtmise pidev ajavahemik kui selline, või teise võimalusena, kas see organ peab kontrollimisel piirduma ainult kehtivate kinnipidamismeetmetega. Teiseks ei näe liidu õigus tema sõnul ette võimalust jätkata kinnipidamist halduslikel põhjustel või uue otsuse tegemiseks, vaid kohustab isiku viivitamatult vabastama, sõltumata sellest, mis ajahetkel kinnipidamise õiguspärasust kontrollitakse. Kolmandaks ei oma otsusele hinnangu andmisel tähtsust kinnipidamismeetme õigusvastasuse raskusaste ja selle kestus, kuna iga õiguse vabadusele rikkumist tuleb pidada raskeks. Neljandaks räägib harta artikliga 6 tagatud õiguse vabadusele ja harta artiklis 47 sätestatud tõhusa õiguskaitsevahendi põhimõtte fundamentaalne tähtsus nimelt selle kasuks, et C tuleb kohe vabastada, kui kinnipidamine oli õigusvastane, isegi kui see oli õigusvastane ainult minevikus. Seega jõuab eelotsusetaotluse esitanud kohus järeldusele, et ainus meede, mis võib kinnipidamise õigusvastasust heastada, on vabastamine, kuna hüvitise maksmine ei ole selleks piisav.
12 Vt selle kohta 30. novembri 2009. aasta kohtuotsus Kadzoev (C‑357/09 PPU, EU:C:2009:741, punktid 45 ja 47), milles tuvastati, et tagasisaatmisdirektiivi alusel kinnipidamise kestuse arvutamisel ei võeta arvesse eelnevat või hilisemat kinnipidamist vastuvõtudirektiivi alusel. Vt selle kohta ka komisjoni 16. novembri 2017. aasta soovituse (EL) 2017/2338, millega võetakse kasutusele ühine tagasisaatmise käsiraamat, mida liikmesriikide pädevad asutused peavad kasutama tagasisaatmisega seotud ülesannete täitmisel (ELT 2017, L 339, lk 83; edaspidi „tagasisaatmise käsiraamat“), punkt 14.4.2.
13 Vt vastuvõtudirektiivi artikli 8 lõige 1 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/32/EL rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta (ELT 2013, L 180, lk 60) artikli 26 lõige 1. See põhimõte on üle võetud Dublini III määruse artikli 28 lõikes 1 ja põhjenduses 20.
14 Vt 14. mai 2020. aasta kohtuotsus Országos Idegenrendészeti Főigazgatóság Dél-alföldi Regionális Igazgatóság (C‑924/19 PPU ja C‑925/19 PPU, edaspidi „kohtuotsus FMS jt“, EU:C:2020:367, punkt 250 ja seal viidatud kohtupraktika).
15 Nimelt: a) selleks, et tuvastada tema isik või kodakondsus või seda kontrollida; b) selleks, et määrata kindlaks tema rahvusvahelise kaitse taotluse aluseks olevad asjaolud, mida ilma kinnipidamiseta ei olnud võimalik kindlaks teha, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht; c) selleks, et otsustada menetluse raames taotleja õiguse üle siseneda riigi territooriumile; d) kui isik peetakse kinni tagasisaatmisdirektiivis sätestatud tagasisaatmiskorra kohaselt tagasisaatmise ettevalmistamiseks ja/või väljasaatmise läbiviimiseks ning asjaomane liikmesriik saab objektiivsete kriteeriumide alusel, sealhulgas selle alusel, et tal on juba olnud võimalus saada juurdepääs varjupaigamenetlusele, põhjendada, et on olemas piisavalt alust arvata, et ta esitas rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes eesmärgiga lükata edasi või nurjata tema tagasisaatmist käsitleva otsuse täideviimist; e) kui seda nõuab riikliku julgeoleku või avaliku korra kaitsmine ja f) vastavalt [Dublini III määruse] artiklile 28.
16 Kohtuotsused FMS jt (punkt 258).
17 Kohtuotsus FMS jt (punkt 262). Euroopa Kohus märkis siiski, et vastupidi direktiivi ettepanekule (KOM(2008) 815 (lõplik)), mis nägi sõnaselgelt ette, et kinnipidamisotsuses tuleb täpsustada kinnipidamise maksimaalne kestus, ei ole vastuvõtudirektiivi üheski sättes kindlaks määratud tähtaega, mille möödumisel on liikmesriigid kohustatud rahvusvahelise kaitse taotlejate kinnipidamise lõpetama.
18 Kohtuotsus FMS jt (punkt 265).
19 Vt Dublini III määruse põhjendus 20.
20 Vt tagasisaatmisdirektiivi põhjendused 16 ja 17 ning 6. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus Politsei- ja Piirivalveamet (kinnipidamine – kuriteo toimepanemise oht) (C‑241/21, edaspidi „kohtuotsus „Kuriteo toimepanemise oht““, EU:C:2022:753, punkt 30) ja 27. aprilli 2023. aasta kohtuotsus M.D. (Ungarisse sisenemise keeld) (C‑528/21, EU:C:2023:341, punkt 72).
21 Kohtuotsus „Kuriteo toimepanemise oht“ (punktid 35 ja 36).
22 Kohtuotsus „Kuriteo toimepanemise oht“ (punktid 37 ja 40–43).
23 Kohtuotsus FMS jt (punkt 281).
24 21. septembri 2023. aasta kohtuotsus ADDE jt (C‑143/22, EU:C:2023:689, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).
25 Vt ka tagasisaatmise käsiraamatu 14. peatükk („Kinnipidamine“) ja 15. peatükk („Kinnipidamistingimused“).
26 Vt kohtuotsused „Kinnipidamise kontroll omal algatusel“ (punkt 72) ja „Kuriteo toimepanemise oht“ (punkt 46).
27 Kohtuotsus „Kinnipidamise kontroll omal algatusel“ (punkt 73). Nimelt tuvastas Euroopa Kohus kohtuotsuse FMS jt punktis 224, et „ükski asjaolu [ei anna] alust arvata, et liidu seadusandja oleks tahtnud anda mõistele „kinnipidamine“ [tagasisaatmisdirektiivi] kontekstis teistsuguse tähenduse kui see, mis on sellel mõistel [vastuvõtudirektiivi] kontekstis“.
28 Kohtuotsus „Kuriteo toimepanemise oht“ (punktid 47–50). Vt selle kohta ka 15. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Al Chodor (C‑528/15, EU:C:2017:213, punktid 37–40), milles on viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi „EIK“) 21. oktoobri 2013. aasta kohtuotsusele Del Río Prada vs. Hispaania (CE:ECHR:2013:1021JUD004275009). Harta artikli 52 lõikes 3 on sätestatud, et hartas sisalduvate selliste õiguste tähendus ja ulatus, mis vastavad EIÕKga tagatud õigustele, on samad, mis on neile EIÕKga ette nähtud, täpsustades samas, et liidu õiguses võib kehtestada ulatuslikuma kaitse. Harta artikli 6 tõlgendamisel tuleb seega võtta minimaalse kaitse tasemena arvesse EIÕK artiklit 5. Kolmanda riigi kodaniku kinnipidamisel, mis kujutab endast tema õiguse vabadusele rasket riivet, tuleb järgida rangeid tagatisi, milleks on õigusliku aluse olemasolu, selgus, ettenähtavus, kättesaadavus ja kaitse omavoli eest.
29 Kohtuotsus „Kinnipidamise kontroll omal algatusel“ (punkt 74).
30 Vt selle kohta kohtuotsus „Kuriteo toimepanemise oht“ (punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika) ning 10. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Landkreis Gifhorn (C‑519/20, edaspidi „kohtuotsus Landkreis Gifhorn“, EU:C:2022:178, punkt 38).
31 Kohtuotsus Landkreis Gifhorn (punkt 36).
32 Tagasisaatmisdirektiivi artikli 16 lõige 1. Kinnipidamistingimuste kohta vt 17. juuli 2014. aasta kohtuotsus Pham (C‑474/13, EU:C:2014:2096, punkt 23); 2. juuli 2020. aasta kohtuotsus Stadt Frankfurt am Main (C‑18/19, EU:C:2020:511, punkt 46) ja kohtuotsus Landkreis Gifhorn (punktid 32–57).
33 Vt selle kohta 30. juuni 2022. aasta kohtuotsus Valstybės sienos apsaugos tarnyba jt (C‑72/22 PPU, EU:C:2022:505, punktid 83 ja 86 ning seal viidatud kohtupraktika). Vt ka 29. veebruaril 2024 ajakohastatud „Guide sur l’article 5 de la Convention – Droit à la liberté et à la sûreté“ (juhend konventsiooni artikli 5 kohta – õigus vabadusele ja turvalisusele), punkt 26, EIK.
34 On oluline märkida, et tagasisaatmisdirektiivi põhjenduses 3 on viidatud Euroopa Nõukogu ministrite komitee poolt 4. mail 2005 vastu võetud sunniviisilise tagasisaatmise suunistele „20 suunist sunniviisilise tagasisaatmise kohta“. Seitsmenda põhimõtte kohaselt on väljasaatmisele eelnev kinnipidamine „õigustatav üksnes aktiivse väljasaatmiskorra raames. Kui seda korda ei rakendata nõuetekohase hoolsusega, ei ole kinnipidamine enam seaduslik“. EIK tuletas meelde, et „selle sätte alusel vabaduse võtmist õigustab üksnes väljasaatmismenetluse käik (artikli 5 lõike 1 punkt f). Kui menetlust ei viida läbi nõutava hoolsusega, ei ole kinnipidamine artikli 5 lõike 1 punkti f alusel enam õigustatud“ (EIK 15. novembri 1996. aasta otsus Chahal vs. Ühendkuningriik (22414/93, punkt 113)). See tähendab, et kui isiku väljasaatmine mõistliku aja jooksul ei ole realistlik, ei ole kinnipidamine enam põhjendatud ja isik tuleb vabastada (inimõiguste komisjoni 3. märtsi 1978. aasta kohtuotsus Caprino vs. Ühendkuningriik (CE:ECHR:1978:0303DEC000687175)).
35 Kohtuotsus „Kinnipidamise kontroll omal algatusel“ (punkt 75 ja seal viidatud kohtupraktika).
36 Vt käesoleva ettepaneku punktides 33–36 esitatud normid.
37 Kohtuotsus „Kinnipidamise kontroll omal algatusel“ (punktid 76 ja 77).
38 Kohtuotsus „Kinnipidamise kontroll omal algatusel“ (punktid 78–80).
39 Kohtuotsused FMS jt (punkt 142) ja „Kinnipidamise kontroll omal algatusel“ (punkt 81).
40 Sellega seoses rõhutas Euroopa Kohus 15. veebruari 2016. aasta kohtuotsuses N. (C‑601/15 PPU, EU:C:2016:84, punkt 81), et Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast EIÕK artikli 5 lõike 1 kohta nähtub, et vabadust piiravat meedet on rakendatud kooskõlas eesmärgiga kaitsta isikuid omavoli eest eelkõige siis, kui ametiasutused ei tegutse pahauskselt ega eksitavalt, kui see on kooskõlas EIÕK artikli 5 lõike 1 vastavas lõigus lubatud piirangute eesmärgiga ning esitatud põhjenduse ja vaidlusaluse vabaduse võtmise vahel on proportsionaalne seos (vt selle kohta EIK 29. jaanuari 2008. aasta otsus Saadi vs. Ühendkuningriik (CE:ECHR:2008:0129JUD001322903, punktid 68–74)).
41 Kohtuotsus FMS jt (punkt 289).
42 Kohtuotsus „Kinnipidamise kontroll omal algatusel“ (punktid 82–83 ja seal viidatud kohtupraktika).
43 Tagasisaatmisdirektiivi artikli 15 lõige 3 ja vastuvõtudirektiivi artikli 9 lõige 5.
44 Kohtuotsus „Kinnipidamise kontroll omal algatusel“ (punktid 85 ja 86).
45 Kohtuotsus „Kinnipidamise kontroll omal algatusel“ (punktid 87–89 ja seal viidatud kohtupraktika).
46 Vt käesoleva ettepaneku punkt 33 ja 14 joonealuses märkuses viidatud kohtupraktika. Analüüs ei saa seega olla sama, kui esimene kinnipidamismeede on põgenemisohu väära hindamise tõttu (vastuvõtudirektiivi artikli 8 lõike 3 punkti b tähenduses) „muutunud õigusvastaseks“ ja teine kinnipidamismeede põhineb ühelt poolt ka samal põgenemisohul (tagasisaatmisdirektiivi artikli 15 lõike 1 tähenduses) või teiselt poolt radikaalselt erineval põhjusel (riigi julgeoleku või avaliku korra kaitsmine vastuvõtudirektiivi artikli 8 lõike 3 punkti b alusel).
47 Vt samas tähenduses 25. juuni 2020. aasta kohtuotsus Ministerio Fiscal (asutus, mis tõenäoliselt võib saada rahvusvahelise kaitse taotluse) (C‑36/20 PPU, EU:C:2020:495, punkt 96 ja seal viidatud kohtupraktika).
48 Vt analoogia alusel 21. septembri 2023. aasta kohtuotsus ADDE jt (C‑143/22, EU:C:2023:689, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).
49 Vt analoogia alusel kohtuotsus FMS jt (punktid 208–210).
50 Selles küsimuses täpsustas Euroopa Kohus, et tagasisaatmisotsust ei saa teha ajavahemikul rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisest kuni selle taotluse kohta esimese astme menetluses otsuse vastuvõtmiseni, kuna riiki jäämise õigusega on välistatud taotleja riigis viibimise kvalifitseerimine ebaseaduslikuks ja seega tema suhtes tagasisaatmisdirektiivi kohaldamine (vt 9. novembri 2023. aasta kohtuotsus Odbor azylové a migrační politiky MV (tagasisaatmisdirektiivi kohaldamisala) (C‑257/22, EU:C:2023:852, punktid 39 ja 40 ning seal viidatud kohtupraktika)). Teise võimalusena võetud kinnipidamismeetme võtmine muul põhjusel kui see, mis õigustab esimest kinnipidamismeedet, on problemaatiline ka taotleja kaitseõiguste teostamise seisukohast, kuna ta peaks vaidlustama kaks kinnipidamise alust: ühe esimese võimalusena ja teise teise võimalusena (ja spekulatiivselt).
51 Vt 5. juuni 2014. aasta kohtuotsus Mahdi (C‑146/14 PPU, EU:C:2014:1320, punkt 62). Kohtujuristi kursiiv.
52 Kohtuotsus FMS jt (punktid 292 ja 293).
53 EIK on muu hulgas otsustanud, et praktika, mis seisneb isiku kinnipidamises süüdistusakti esitamise tõttu, kujutab endast EIÕK artikli 5 lõike 1 rikkumist (EIK 28. märtsi 2000. aasta otsus Baranowski vs. Poola (CE:ECHR:2000:0328JUD002835895, punktid 50–58)). Samuti leidis ta, et vahistuse automaatne pikendamine, millel puudub konkreetne õiguslik alus, on EIÕK artikli 5 lõikega 1 vastuolus (EIK 9. märtsi 2006. aasta kohtuotsus Svipsta vs. Läti (CE:ECHR:2006:0309JUD006682001, punkt 86)). Seevastu leidis ta, et isiku vahi all pidamine kriminaalkolleegiumi otsuse alusel, millega määrati täiendav kohtulik eeluurimine, ilma et vahi all pidamise kohta oleks ametlikult otsust tehtud, ei riku EIÕK artiklit 5 (EIK 8. novembri 2001. aasta otsus Laumont vs. Prantsusmaa (CE:ECHR:2001:1108JUD004362698, punkt 50)). Lõpuks võib piisava põhjenduse puudumine kinnipidamise õigusliku aluse asendamiseks viia EIÕK artikli 5 lõike 1 rikkumiseni (EIK 1. juuli 2008. aasta otsus Calmanovici vs. Rumeenia (CE:ECHR:2008:0701JUD004225002, punkt 65)).
54 Vt 30. mai 2013. aasta kohtuotsus Arslan (C‑534/11, EU:C:2013:343, punkt 60) ja 6. detsembri 2011. aasta kohtuotsus Achughbabian (C‑329/11, EU:C:2011:807, punkt 30).
55 Kohtujuristi kursiiv.
56 Kohtujuristi kursiiv.
57 Vt tagasisaatmisdirektiivi artikli 15 lõike 2 kolmanda lõigu punktid a ja b. Praktikas leiab komisjon, et kui kinnipidamise määravad haldusasutused (nt politsei), on kiire kohtuliku läbivaatamise tähtajad 24–72 tundi.
58 Vt määratlus Larousse’i sõnaraamatus aadressil https://www.larousse.fr/dictionnaires/francais/imm%C3%A9diat/41685.
59 Vt EIK 8. aprilli 2004. aasta otsus Assanidzé vs. Gruusia (CE:ECHR:2004:0408JUD007150301, punktid 173–175). EIK on seisukohal, et „isiku kinnipidamine määramata ja ettenägematu aja jooksul, ilma et see põhineks konkreetsel õigusnormil või kohtuotsusel, on vastuolus õiguskindluse põhimõttega, meelevaldne ja vastuolus õigusriigi põhielementidega“.
60 Vt EIK 4. juuni 2015. aasta otsus Ruslan Yakovenko vs. Ukraina (CE:ECHR:2015:0604JUD000542511, edaspidi „kohtuotsus Yakovenko“, punkt 68).
61 Vt kohtuotsused Yakovenko (2-päevane hilinemine) ja 22. märtsi 1995. aasta kohtuotsus Quinn vs. Prantsusmaa (CE:ECHR:1995:0322JUD001858091, punktid 39–43) (11-tunnine hilinemine).
62 Vt EIK 21. septembri 2021. aasta otsus Kerem Çiftçi vs. Türgi (CE:ECHR:2021:0921JUD003520509, punktid 32–34), kus hagejat oli ebaseaduslikult kinni peetud umbes poolteist tundi.
63 6. detsembri 2011. aasta kohtuotsus Achughbabian (C‑329/11, EU:C:2011:807, punkt 31).
64 Vt selle kohta kohtujurist Wathelet’ ettepanek kohtuasjas Arslan (C‑534/11, EU:C:2013:52, punkt 73).
65 Komisjon märkis kohtuistungil, et maksimaalne 48-tunnine ajavahemik näib olevat liikmesriikides praktiseeritav keskmine kestus.
66 Analoogia alusel on Euroopa Kohus juba otsustanud, et muu hulgas õiguse olla ära kuulatud mis tahes rikkumine ei muuda tehtud otsust tagasisaatmisdirektiivi artikli 15 lõike 2 viimase lõigu tähenduses süstemaatiliselt õigusvastaseks ega nõua seega automaatselt asjaomase kodaniku vabastamist (10. septembri 2013. aasta kohtuotsus G. ja R. (C‑383/13 PPU, EU:C:2013:533, punktid 39 ja 40)).