—

tühistada ELTL artikli 263 alusel 2. mai 2023. aasta otsus SRB/ES/2023/23 ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate 2023. aasta ex-ante osamaksete arvutamise kohta, kuivõrd see puudutab hagejaid;

—

tunnistada ELTL artikli 277 alusel järgmised ühtse kriisilahenduskorra määruse (1), rakendusmääruse (2) ja delegeeritud määruse (3) sätted kohaldamatuks:

—

ühtse kriisilahenduskorra määruse artikli 69 lõige 1, artikli 69 lõige 2, artikli 70 lõige 1 ning artikli 70 lõike 2 punktid a ja b;

—

delegeeritud määruse artikli 4 lõige 2, artiklid 5, 6, 7 ja 20 ning I lisa;

—

rakendusmääruse artikkel 4;

—

mõista kõik kohtukulud välja kostjalt.

1.

Esimene väide, et on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna ühtse kriisilahendusfondi ex-ante osamaksete arvutamise metoodika, mis on ette nähtud ühtse kriisilahenduskorra määruses ja delegeeritud määruses, ei kajasta asjaomaste asutuste tegelikku suurust ega tegelikku riski, mis tähendab, et neid koheldakse samamoodi kui teisi asutusi, keda iseloomustavad aga teistsugused omadused.

2.

Teine väide, et rikutud on proportsionaalsuse põhimõtet, sest ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate ex-ante osamaksete mehhanism, mis on ette nähtud ühtse kriisilahenduskorra määruses ja delegeeritud määruses, põhineb hinnangul, mis kunstlikult halvendab suurte Prantsuse krediidiasutuste riskiprofiili ja toob seetõttu kaasa osamakse summa, mis on ebaproportsionaalselt suur, arvestades nende krediidiasutustega seotud tegelikku riski.

3.

Kolmas väide, et rikutud on õiguskindluse põhimõtet, kuna ühtse kriisilahenduskorra määruse, rakendusmääruse ja delegeeritud määruse alusel ex-ante osamaksete arvutamine ei võimalda krediidiasutustel tema osamakse summat ette näha ja seda piisava täpsusega kontrollida.

4.

Neljas väide, et rikutud on hea halduse põhimõtet, mis hõlmab põhjendamiskohustust, sest vaidlustatud otsuses ei ole võetud nõuetekohaselt arvesse kõiki riskinäitajaid. Lisaks on SRB-le sellise võimaluse jätmine, kas võtta riskinäitajaid arvesse või mitte, delegeeritud määruse artikli 20 järgi ebaseaduslik.

5.

Viies väide, et korrigeerimiskoefitsiendi kindlaksmääramisel on rikutud õigusnormi. Hagejad väidavad, et õigusnormi on rikutud seeläbi, et Ühtne Kriisilahendusnõukogu, kes lähtus kriisilahenduskorra määruse mitme sätte väärast tõlgendusest, määras aasta sihttaseme kõrgemaks kui ühtse kriisilahenduskorra määruse artiklis 70 ette nähtud ülempiir 12,5 % lõplikust sihttasemest. Hagejad leiavad, et need sätted on igatahes ise juba õigusvastased.

6.

Kuues väide, et tagasivõtmatute maksekohustuste kasutamise piirangute osas on rikutud õigusnormi. Hagejad väidavad, et on rikutud õigusnormi, sest SRB tugines tagasivõtmatute maksekohustuste kasutamist reguleerivate õigusnormide väärale tõlgendusele, et esiteks piirata tagasivõtmatute maksekohustuste osakaalu allapoole ülemmäärast, mis on 30 % ex-ante osamaksetest, ilma et tal oleks selleks olnud päevust, ning teiseks piirata tagatiste liiki sularahaga, mis võttis nendelt sätetelt soovitava toime.

7.

Seitsmes väide, et tehtud on ilmne hindamisviga. Hagejad väidavad, et protsüklilisuse risk ja likviidsusrisk, millele tuginedes Ühtne Kriisilahendusnõukogu, et piirata tagasivõtmatute maksekohustuste kasutamist, on põhjendamatud, arvestades eelkõige tagasivõtmatute maksekohustuste eripära ja nende kasutamise konteksti.

8.

Kaheksas väide, et rikutud on põhjendamiskohustust. Hagejad väidavad, et vaidlustatud otsuses ei ole täpselt ja detailselt näidatud, miks on vajalik esiteks kindlaks määrata tagasivõtmatute maksekohustuste kasutamise 22,5 % ülemmäär ja teiseks aktsepteerida tagatisena ainult sularaha.