1

Hageja Insider LLC palub ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis tühistada Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) viienda apellatsioonikoja 5. detsembri 2022. aasta otsus (asi R 1152/2022‑5) (edaspidi „vaidlustatud otsus“).

2

F. Alaj, teine pool apellatsioonikoja menetluses, esitas 16. juunil 2020 EUIPO‑le taotluse registreerida ELi kaubamärgina järgmine kujutismärk:

3

Kaubad, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassi 41 ning vastavad järgmisele kirjeldusele: „Interneti kaudu hariduse, meelelahutuse ja spordiga seotud päevakajalise teabe, uudiste ja kommentaaride pakkumine“.

4

Hageja esitas vastulause taotletud kaubamärgi registreerimisele eespool punktis 3 nimetatud teenuste jaoks.

5

Vastulause põhines kahel varasemal kaubamärgil, mis on registreeritud Kosovos ja mille registreerimistaotlused esitati 5. mail 2020 klassidesse 35, 38 ja 41 kuuluvate teenuste jaoks:

–	Kosovo kujutismärk nr 27063, mis on kujutatud järgmiselt:

6

Vastulause põhines Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määruse (EL) 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2017, L 154, lk 1; parandus ELT 2017, L 168, lk 13) artikli 8 lõikel 3.

7

Vastulausete osakond rahuldas 10. mail 2022 vastulause ja keeldus taotletava kaubamärgi registreerimisest kõigi eespool punktis 3 nimetatud teenuste osas.

8

Teine pool apellatsioonikoja menetluses esitas 30. juunil 2022 EUIPO‑le vastulausete osakonna otsuse peale kaebuse.

9

Apellatsioonikoda rahuldas kaebuse vaidlustatud otsusega, tühistas vastulausete osakonna otsuse ning lükkas vastulause tervikuna tagasi põhjendusel, et hageja ei olnud enne vastulause põhjenduseks faktide, tõendite ja märkuste esitamiseks määratud tähtaja lõppu tõendanud vastavalt määruse 2017/1001 artikli 7 lõikele 2 ja artikli 8 lõikele 1, et varasemad kaubamärgid, millele tugineti, on olemas ning et ta on nende omanik. Apellatsioonikoda leidis muu hulgas, et varasemate kaubamärkide registreerimistunnistuste kinnitatud tõlked, mille hageja esitas tõenditena nende kaubamärkide olemasolu ja enda omandiõiguse kohta (edaspidi „tõlked“), on mitteametlikud tõlked, milles originaaltekst ei ole nähtav, mistõttu ei ole võimalik kontrollida, kas originaaltunnistustel on esitatud asjakohane teave.

10

Hageja palub Üldkohtul:

11

EUIPO palub Üldkohtul:

12

Oma hagi toetuseks esitab hageja sisuliselt kolm väidet, millest esimese kohaselt on rikutud komisjoni 5. märtsi 2018. aasta delegeeritud määruse (EL) 2018/625, millega täiendatakse määrust 2017/1001 ning tunnistatakse kehtetuks delegeeritud määrus (EL) 2017/1430 (ELT 2018, L 104, lk 1), artikli 27 lõiget 2; teise kohaselt on rikutud selle delegeeritud määruse artiklit 7 ja komisjoni 5. märtsi 2018. aasta rakendusmääruse (EL) 2018/626, millega nähakse ette määruse 2017/1001 teatavate sätete üksikasjalikud rakenduseeskirjad ja tunnistatakse kehtetuks rakendusmäärus (EL) 2017/1431 (ELT 2018, L 104, lk 37), artikleid 24–26, ja kolmanda kohaselt on rikutud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 41 lõiget 1 koostoimes määruse 2017/1001 artikli 94 lõike 1 teise lausega.

13

Kõigepealt tuleb analüüsida esimest väidet, seejärel kolmandat väidet ja lõpuks vajaduse korral teist väidet.

14

Hageja väidab, et teine menetluspool ei vaidlustanud apellatsioonikojas varasemate kaubamärkide olemasolu. Seega rikkus apellatsioonikoda delegeeritud määruse 2018/625 artikli 27 lõiget 2, kui ta analüüsis seda asjaolu ja tõlgete autentsust omal algatusel. Hageja väidab, et apellatsioonikoda ei selgitanud, miks on see analüüs vajalik määruse 2017/1001 nõuetekohaseks kohaldamiseks, ega seda, kuidas see puudutab olulisi menetlusnorme delegeeritud määruse 2018/625 artikli 27 lõike 2 tähenduses. Lõpuks kinnitab hageja sisuliselt, et tõlgete autentsuse küsimus on pigem faktiküsimus kui õigusküsimus, mistõttu ei ole eespool viidatud artikkel selles suhtes kohaldatav.

15

EUIPO ei nõustu hageja argumentidega.

16

Kõigepealt märgib ta, et tuleb meeles pidada, et ühelt poolt EUIPO talituste ja teiselt poolt apellatsiooniosakodade tegevuse vahel on funktsionaalne järjepidevus. Apellatsioonikoja läbiviidav kontroll ei piirdu talle esitatud kaebuse esemeks oleva otsuse õiguspärasuse kontrolliga, vaid apellatsioonikoja menetluse devolutiivsest toimest tulenevalt antakse kogu vaidlusele uus hinnang ning apellatsioonikoda peab ka uuesti läbi vaatama esialgse kaebuse, võttes arvesse õigel ajal esitatud tõendeid. Seega tuleneb määruse 2017/1001 artikli 71 lõikest 1, et apellatsioonikoda vaatab talle esitatud kaebuse alusel vastulause tervikuna uuesti sisuliselt läbi nii õiguslikust kui ka faktilisest aspektist (vt selle kohta 7. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Coca-Cola vs. EUIPO – Mitico (Master), T‑61/16, EU:T:2017:877, punkt 115 ja seal viidatud kohtupraktika).

17

Nagu nähtub delegeeritud määruse 2018/625 artikli 7 lõikest 2, peab vastulause esitaja esitama tõendid oma varasema kaubamärgi või õiguse olemasolu, kehtivuse ja kaitse ulatuse kohta, esitades muu hulgas tõendid registreerimistaotluse esitamise, registreerimise või registreeringu pikendamise kohta, ning tõendid oma vastulause esitamise õiguse kohta vastulauset põhjendavate faktide, tõendite ja argumentide esitamiseks määratud tähtaja jooksul. Eelkõige juhul, kui vastulause põhineb määruse 2017/1001 artikli 8 lõikel 3, peab vastulause esitaja esitama tõendid varasema kaubamärgi omandiõiguse ning tema ja agendi või esindaja vahelise suhte kohta. Lisaks nähtub delegeeritud määruse 2018/625 artikli 7 lõikest 4, et tõendid registreerimistaotluse esitamise, registreerimise või registreeringu pikendamise kohta esitatakse menetluse keeles või koos tõlkega menetluse keelde.

18

Neist kaalutlustest lähtudes tuleb esiteks analüüsida, kas apellatsioonikoda võis omal algatusel tuvastada varasemate kaubamärkide registreerimistunnistuste originaalide esitamata jätmise ja kontrollida varasemate kaubamärkide kaitse olemasolu, kehtivust ja katse ulatust ning hageja omandiõigust, ning teiseks, kas ta võis omal algatusel hinnata tõlgete autentsust.

19

Sellega seoses olgu märgitud, et delegeeritud määruse 2018/625 artikli 27 lõike 2 teise lause kohaselt vaatab apellatsioonikoda selliseid õiguslikke asjaolusid, mida menetluse pooled ei esitanud, läbi ainult juhul, kui need on vaja lahendada määruse 2017/1001 nõuetekohase kohaldamise huvides, võttes arvesse poolte esitatud fakte, tõendeid ja argumente, või juhul, kui need puudutavad olulisi menetlusnorme.

20

Delegeeritud määruse 2018/625 artiklist 7 tuleneb, et vastulause rahuldamise vältimatuks tingimuseks on see, et vastulause on tõendatud seoses vastulause aluseks olevate varasemate kaubamärkide olemasolu, kehtivuse ja kaitse ulatuse ning vastulause esitaja õigusega esitada vastulause vastavalt määruse 2017/1001 artiklile 8.

21

Seega oli apellatsioonikojal õigus omal algatusel kontrollida varasema kaubamärgi tõendatuse küsimust delegeeritud määruse 2018/625 artikli 7 alusel, kuna vastulause aluseks olevate varasemate kaubamärkide olemasolu, kehtivuse ja kaitse ulatuse tõendamine ning vastulause esitaja omandiõigus on vastavalt määruse 2017/1001 artikli 8 lõikele 3 suhteliste keeldumispõhjuste kohaldamiseks vajalikud tingimused. Sellest järeldub, et varasemate õiguste tõendamine kuulub delegeeritud määruse 2018/625 artikli 27 lõike 2 teise lause kohaldamisalasse.

22

Vastupidi sellele, mida väidab hageja, on tõlgete autentsuse küsimus siiski õigusküsimus. Nagu eespool punktis 17 märgitud, on vastulause põhjendamise ja selleks esitatud tõendite menetluse keelde tõlkimise kohustuse täitmine küsimus, mida apellatsioonikoda peab vastavalt delegeeritud määruse 2018/625 artiklile 7 kontrollima ning mis võib mõjutada talle esitatud kaebusele antavat hinnangut. Kui ei ole võimalik kindlaks teha, kas tõlked vastavad originaaldokumentidele, ei saa kaubamärgi taotleja ennast piisavalt kaitsta (vt selle kohta analoogia alusel 13. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Guiral Broto vs. EUIPO – Gastro & Soul (CAFE DEL SOL), T‑549/15, ei avaldata, EU:T:2016:719, punkt 28.

23

Seega oli apellatsioonikoja pädevuses esiteks omal algatusel tuvastada varasemate kaubamärkide registreerimistunnistuste originaalide esitamata jätmine ja uurida varasemate kaubamärkide olemasolu, kehtivust ja kaitse ulatust ning hageja omandiõiguse küsimust, ning teiseks kontrollida omal algatusel tõlgete autentsust.

24

Järelikult tuleb esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

25

Hageja väidab sisuliselt, et kuna apellatsioonikoda tugines omal algatusel esiteks vastandatud kaubamärkide registreerimistunnistuste originaalide esitamata jätmisele ja teiseks kahtlustele nende dokumentide tõlgete autentsuses, ilma et ta oleks hagejal varem palunud esitada selle küsimuse kohta oma märkused, rikkus apellatsioonikoda harta artikli 41 lõiget 1, kuna ta jättis hageja ilma õigusest olla ära kuulatud.

26

EUIPO vaidleb hageja argumentidele vastu, väites kõigepealt, et hageja ei esitanud haldusmenetluses ühtegi varasema kaubamärgi registreerimistunnistuse originaali, kuigi ta sai 8. märtsil 2021 teate, milles oli viidatud hageja kohustusele esitada tõendid varasemate õiguste kohta määratud tähtaja jooksul. EUIPO sõnul ei olnud apellatsioonikoda kohustatud tuginema üksnes tõlgetele ega saanud ainult nende alusel kontrollida, kas registreerimistunnistuse originaalis oli märgitud selline oluline teave nagu registreerimistaotluse esitamise kuupäev, omanik või teenuste loetelu. Lisaks väidab EUIPO, et apellatsioonikoda ei rikkunud hageja õigust olla ära kuulatud, kuna hageja teadis delegeeritud määruse 2018/625 artikli 7 lõike 2 kohasest kohustusest esitada tõendeid varasemate kaubamärkide olemasolu, kehtivuse ja kaitse ulatuse kohta ning tõendid hageja õiguse kohta esitada vastulause. Lõpuks märgib ta, et vastavalt selle delegeeritud määruse artikli 8 lõigetele 1 ja 9 ei ole apellatsioonikoda kohustatud hagejat teavitama puudustest tõendites, mille ta on esitanud vastulause põhjenduseks.

27

Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et määruse 2017/1001 artikli 94 lõike 1 teise lause kohaselt võivad EUIPO otsuste aluseks olla üksnes põhjused või tõendid, mille kohta asjaomastel isikutel on olnud võimalik esitada oma seisukoht. Selle sättega kohaldatakse konkreetselt kaitseõiguste kaitse üldpõhimõtet, mis on muu hulgas sätestatud harta artikli 41 lõike 2 punktis a, mille kohaselt peab igaühel, kelle huve ametiasutuste otsus mõjutab, olema võimalus tõhusalt väljendada oma seisukohti (8. juuni 2022. aasta kohtuotsus Apple vs. EUIPO) – Swatch (THINK DIFFERENT), T‑26/21–T‑28/21, ei avaldata, EU:T:2022:350, punkt 40).

28

Nimelt peavad kõik liidu õigusaktid austama hartas tunnustatud põhiõigusi, kusjuures selline põhiõiguste austamine on üks nende seaduslikkuse tingimustest, mida liidu kohus peab EL toimimise lepinguga kehtestatud täieliku õiguskaitsevahendite süsteemi raames kontrollima ning harta järgimine on liidu institutsioonidele, organitele ja asutustele kohustuslik (vt selle kohta 3. septembri 2008. aasta kohtuotsus Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon, C‑402/05 P ja C‑415/05 P, EU:C:2008:461, punktid 283–285, ja 18. detsembri 2014. aasta arvamus 2/13 (liidu ühinemine EIÕKga), EU:C:2014:2454, punktid 169 ja 171).

29

Harta artikli 41 lõike 2 punktis a ette nähtud õigus olla ära kuulatud, mis on kaitseõiguste järgimise lahutamatu osa, tagab igale isikule võimaluse teha haldusmenetluses enne tema huve kahjustava otsuse tegemist tõhusalt ja tegelikult teatavaks oma seisukoht (vt 27. juuli 2022. aasta kohtuotsus RT France vs. nõukogu, T‑125/22, EU:T:2022:483, punkt 75 ja seal viidatud kohtupraktika).

30

Veel olgu märgitud, et õigus olla ära kuulatud laieneb kõikidele faktilistele või õiguslikele asjaoludele, mis on otsuse aluseks, kuid ei laiene haldusorgani võetavale lõplikule seisukohale (vt 7. veebruari 2007. aasta kohtuotsus Kustom Musical Amplification vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (Kitarri kuju), T‑317/05, EU:T:2007:39, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

31

EUIPO on kohustatud andma oma talitustes pooleliolevate menetluste pooltele võimaluse esitada oma seisukoht nende talituste otsuste aluseks olevate kõigi asjaolude kohta (vt 20. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Prim vs. EUIPO – Primed Halberstadt Medizintechnik (PRIMED), T‑138/17, ei avaldata, EU:T:2019:174, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

32

Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et apellatsioonikoda lükkas vastulause tagasi delegeeritud määruse 2018/625 artikli 7 lõike 2 ja artikli 8 lõike 1 alusel, ilma et oleks andnud hagejale võimalust esitada seisukoht selle otsuse määrava põhjenduse kohta. Nimelt viitas apellatsioonikoda ise varasemate kaubamärkide registreerimistunnistuste originaali puudumisele ning kahtlustele tõlgete autentsuses ning tegi – nagu on märgitud eespool punktis 9 – ainuüksi sel alusel järelduse, et kuna hageja ei olnud tõendanud, et varasemad kaubamärgid on olemas ja et ta on nende omanik, tuleb vastulause tagasi lükata. Nagu hageja oma kolmandas väites märgib, rikub menetlusnormi asjaolu, et apellatsioonikoda hindas seda küsimust omal algatusel, ilma et teda oleks selles küsimuses ära kuulatud (vt selle kohta 13. detsembri 2016. aasta kohtuotsus CAFE DEL SOL, T‑549/15, ei avaldata, EU:T:2016:719, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

33

Kaitseõiguste rikkumise saab siiski tuvastada vaid siis, kui huvitatud isiku seisukoha arvesse võtmata jätmine mõjutas konkreetselt huvitatud isiku võimalust end kaitsta. Samuti ei saa hagejale panna kohustust tõendada, et vaidlustatud otsuse sisu oleks ilma tuvastatud rikkumiseta olnud teistsugune, vaid üksnes kohustuse tõendada, et selline võimalus ei ole täielikult välistatud, kuna hageja oleks saanud end paremini kaitsta, kui menetluses ei oleks esinenud puudusi (vt selle kohta 1. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus Foshan Shunde Yongjian Housewares & Hardware vs. nõukogu, C‑141/08 P, EU:C:2009:598, punkt 94 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 20. märtsi 2019. aasta kohtuotsus PRIMED, T‑138/17, ei avaldata, EU:T:2019:174, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

34

Seega tuleb kontrollida, ega ei ole täielikult välistatud, et eespool punktis 32 viidatud menetlusnormide rikkumise puudumisel ei oleks menetluse tulemus olnud teistsugune.

35

Käesolevas kohtuasjas on see nii. Kui apellatsioonikoda oleks andnud hagejale võimaluse esitada tõhusalt oma seisukoht varasemate kaubamärkide registreerimistunnistuste originaalide puudumise kohta, oleks hageja saanud need esitada, mis oleks võimaldanud apellatsioonikojal neid tunnistusi hinnata ja niiviisi kontrollida tõlgete autentsust.

36

Järelikult on vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel rikutud harta artikli 41 lõike 2 punktiga a tagatud õigust olla ära kuulatud.

37

EUIPO argumendid seda järeldust ümber ei lükka. Mis esiteks puudutab EUIPO argumenti, et registreerimistunnistuste originaalide esitamine selles staadiumis kujutas endast hilinemist, siis tuleb märkida, et määruse 2017/1001 artikli 95 kohaselt võib EUIPO jätta arvesse võtmata faktid ja tõendid, mille asjaomased pooled on esitanud hilinenult.

38

Nagu Euroopa Kohus on otsustanud, tuleneb selle sätte sõnastusest, et pooltele jääb üldreeglina – ja kui ei ole sätestatud teisiti – võimalus esitada faktilisi asjaolusid ja tõendeid pärast tähtaegade möödumist, mis on nende esitamisele kehtestatud määruses 2017/1001, ning EUIPO‑l ei ole mingil juhul keelatud võtta arvesse faktilisi asjaolusid ja tõendeid, millele on viidatud või mis on esitatud hilinenult (vt 20. märtsi 2019. aasta kohtuotsus PRIMED, T‑138/17, ei avaldata, EU:T:2019:174, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).

39

Täpsustades, et EUIPO „võib“ otsustada sellised tõendid arvesse võtmata jätta, jätab määruse 2017/1001 artikli 95 lõige 2 talle ulatusliku kaalutlusõiguse selle üle otsustamisel, kas neid tuleb arvesse võtta või mitte, kuid ta peab oma otsust selles osas põhjendama (vt 20. märtsi 2019. aasta kohtuotsus PRIMED, T‑138/17, ei avaldata, EU:T:2019:174, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).

40

Lisaks tuleneb kohtupraktikast, et ükski apellatsioonikojas toimuva menetluse olemust või selle talituse pädevust puudutav põhimõte ei välista seda, et nimetatud koda võtab talle esitatud kaebuse läbivaatamisel arvesse faktilisi asjaolusid või tõendeid, mis on esitatud esimest korda tema menetluses (vt 20. märtsi 2019. aasta kohtuotsus PRIMED, T‑138/17, ei avaldata, EU:T:2019:174, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

41

Pealegi võib apellatsioonikoda delegeeritud määruse 2018/625 artikli 27 lõike 4 kohaselt arvesse võtta talle esimest korda esitatud uusi fakte ja tõendeid ainult juhul, kui need vastavad kahele tingimusele: esiteks juhul, kui „need võivad esmapilgul aidata kaasa asja tulemuslikule lahendamisele“ ja teiseks juhul, kui „need jäid tähtaja jooksul esitamata mõjuval põhjusel, eriti kui need vaid täiendavad õigel ajal esitatud fakte ja tõendeid või kui need esitatakse selleks, et vaidlustada järeldused, mis tehti või vaadati läbi esimeses astmes tehtud edasikaevatavas otsuses tema enda algatusel“.

42

Kuna käesoleval juhul seadis apellatsioonikoda kahtluse alla tõlgete autentsuse ja leidis, et põhjusel, et hageja ei esitanud vastulause aluseks olevate varasemate kaubamärkide registreerimistunnistuste originaale, ei täitnud ta delegeeritud määruse 2018/625 artikli 7 lõikes 2 ja artikli 8 lõikes 1 ette nähtud nõudeid, mis puudutavad tõendeid kaubamärkide olemasolu ja hageja omandiõiguse kohta, mistõttu lükkas apellatsioonikoda hageja vastulause põhjendamatuse tõttu tagasi, nagu on märgitud eespool punktis 35, ei saa välistada, et juhul, kui hageja oleks selles küsimuses ära kuulatud, oleks ta saanud esitada nende registreerimistunnistuste originaalid ja apellatsioonikoda oleks delegeeritud määruse 2018/625 artikli 27 lõiget 4 kohaldades võinud need vastu võtta ning seetõttu oleks vastulausemenetlus viinud teistsuguse tulemuseni.

43

Teiseks, vastupidi EUIPO väidetele ei saa asuda seisukohale, et tema 8. märtsi 2021. aasta teadet hagejale saab pidada kutseks võtta seisukoht varasemate kaubamärkide registreerimistunnistuste originaalide puudumise või tõlgete autentsuse kohta. Nimelt on käesoleval juhul tegemist standardteatega, milles ei ole üldse mainitud varasemate kaubamärkide olemasolu, kehtivuse ja kaitse ulatuse ega nende omandiõigustega seotud küsimusi, mida apellatsioonikoda kavatses delegeeritud määruse 2018/625 artikli 7 lõike 2 ja artikli 8 lõike 1 alusel omal algatusel tõstatada.

44

Lisaks ei ole asjaolul, et hagejat teavitati vastulausemenetluse staadiumis tema kohustusest esitada tõendeid varasemate kaubamärkide kohta määratud tähtaja jooksul, tähtsust hinnangu puhul kaitseõiguste järgimisele apellatsioonimenetluse staadiumis. Kuna apellatsioonikoja pädevus hõlmab EUIPO üksuste otsuste uuesti läbivaatamist ja kuna käesoleval juhul tugines apellatsioonikoda omal algatusel tõendite puudumisele varasemate kaubamärkide olemasolu, kehtivuse ja kaitse ulatuse kohta, ei saa tegelikult seda teadet pidada selliseks, mis võimaldanuks hagejal esitada apellatsioonikojale tõhusalt oma seisukoht tema vastulause tagasilükkamise kohta põhjusel, et varasemate kaubamärkide registreerimistunnistuste originaale ei ole esitatud ja esinevad kahtlused nende tõendite tõlke autentsuses (vt selle kohta analoogia alusel 13. detsembri 2016. aasta kohtuotsus CAFE DEL SOL, T‑549/15, ei avaldata, EU:T:2016:719, punkt 43).

45

Kolmandaks, delegeeritud määruse 2018/625 artikli 8 lõike 1 sõnastusest tuleneb küll, et kui määratud tähtaja jooksul tõendeid ei esitata või kui varasemate õiguste kohta esitatud tõendid on ilmselgelt asjakohatud või ebapiisavad ega vasta selle delegeeritud määruse artikli 7 lõikes 2 sätestatud tingimustele, lükatakse vastulause põhjendamatuna tagasi. Sellist järeldust ei saa aga teha juhul, kui osa neist tõenditest on esitatud tähtaja jooksul või kui need ei ole ilmselgelt asjakohatud või ilmselgelt ebapiisavad. Käesoleval juhul on selge, et hageja esitas vastulausete osakonnale määratud tähtaja jooksul varasemate kaubamärkide registreerimistunnistuste tõlked. Neid tõendeid ei saa pidada ilmselgelt asjakohatuks või ebapiisavaks, kuna juhul, kui hageja oleks ära kuulatud ja ta oleks esitanud nende registreerimistunnistuste originaalid apellatsioonikoja menetluses, ei oleks viimati nimetatu mingil juhul pidanud lükkama vastulauset delegeeritud määruse 2018/625 artikli 8 lõike 1 alusel tagasi. Tegelikult ei kujuta see artikkel endast reeglit, mis takistaks apellatsioonikojal kasutada talle määruse 2017/1001 artikli 95 lõikega 2 antud kaalutlusõigust, kuna delegeeritud määruse 2018/625 artikli 8 lõiget 1 tuleb tõlgendada koostoimes määruses 2017/1001 ja harta artiklis 41 sätestatud ülimuslike õigusnormidega (vt selle kohta 13. detsembri 2016. aasta kohtuotsus CAFE DEL SOL, T‑549/15, ei avaldata, EU:T:2016:719, punkt 38).

46

Neljandaks tuleb osas, milles EUIPO väidab, et talle ei saa panna kohustust sõnaselgelt paluda ühel poolel esitada tõendeid, meelde tuletada, et apellatsioonikoja ülesanne oli kontrollida, kas harta artikli 41 lõikes 2 ja määruse 2017/1001 artikli 94 lõike 1 teises lauses ette nähtud tingimused on täidetud, mis aga käesoleval juhul nii ei olnud (vt selle kohta 20. märtsi 2019. aasta kohtuotsus PRIMED, T‑138/17, ei avaldata, EU:T:2019:174, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

47

Kõigil eeltoodud põhjustel tuleb kolmanda väitega nõustuda ja vaidlustatud otsus tühistada, ilma et oleks vaja teha otsust teise väite kohta.

48

Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 1 kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

49

Kuna EUIPO on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb vastavalt hageja nõudele kohtukulud temalt välja mõista.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kaheksas koda)

otsustab: