1

Euroopa Komisjon palub oma apellatsioonkaebustes tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 27. septembri 2023. aasta otsus Hispaania vs. komisjon (T‑826/14, EU:T:2023:582) (kohtuasi C‑776/23 P), 27. septembri 2023. aasta otsus Banco Santander jt vs. komisjon (T‑12/15, T‑158/15 ja T‑258/15, EU:T:2023:583) (kohtuasi C‑777/23 P), 27. septembri 2023. aasta otsus Sociedad General de Aguas de Barcelona vs. komisjon (T‑253/15, EU:T:2023:585) (kohtuasi C‑778/23 P), 27. septembri 2023. aasta otsus Telefónica ja Iberdrola vs. komisjon (T‑256/15 ja T‑260/15, EU:T:2023:586) (kohtuasi C‑779/23 P) ning 27. septembri 2023. aasta otsus Ferrovial jt vs. komisjon (T‑252/15 ja T‑257/15, EU:T:2023:584) (kohtuasi C‑780/23 P) (edaspidi „vaidlustatud kohtuotsused“), millega Üldkohus tühistas komisjoni 15. oktoobri 2014. aasta otsuse (EL) 2015/314 riigiabi SA.35550 (13/C) (ex 13/NN) (ex 12/CP) kohta, mida Hispaania rakendas rahalise firmaväärtuse amortiseerimise suhtes välismaises ettevõtjas osaluse omandamisel (ELT 2015, L 56, lk 38; edaspidi „vaidlusalune otsus“).

2

Hispaania seadusandja võttis 27. detsembril 2001 vastu seaduse 24/2001 maksu‑, haldus‑ ja sotsiaalmeetmete kehtestamise kohta (Ley 24/2001, de Medidas Fiscales, Administrativas y del Orden Social; BOE nr 313, 31.12.2001, lk 50493). Selle seadusega lisati äriühingu tulumaksu seadusesse (Ley del Impuesto sobre Sociedades) alates 1. jaanuarist 2002 uus artikli 12 lõige 5. See säte oli osa reformist, mis viis kuninga 5. märtsi 2004. aasta seadusandliku dekreedi 4/2004, millega kiidetakse heaks äriühingu tulumaksu seaduse muudetud redaktsioon (Real Decreto Legislativo 4/2004, por el que se aprueba el texto refundido de la Ley del Impuesto sobre Sociedades; BOE nr 61, 11.3.2004, lk 10951), vastuvõtmisega äriühingu tulumaksu seaduse (edaspidi „TRLIS“) uuestisõnastamiseni.

3

TRLIS artikli 12 lõige 5 koostoimes artikliga 21 nägi ette, et iga Hispaania maksuresidendist äriühing, kes on omandanud vähemalt 5% otsese või kaudse osaluse ja omanud seda katkematult vähemalt ühe aasta jooksul äriühingus, mis esiteks on mõne teise riigi maksuresident, teiseks on seal maksustatud Hispaanias kohaldatava ettevõtte tulumaksuga sarnase maksuga ja kolmandaks on teeninud tulu, millest vähemalt 85% on saadud tegevusest väljaspool Hispaaniat, võib sellest osalusest tuleneva rahalise firmaväärtuse amortisatsiooni vormis maha arvata oma Hispaanias maksustatavast tulust.

4

Euroopa Parlamendi liikmed esitasid 2005. ja 2006. aasta jooksul komisjonile kirjalikke küsimusi – viitenumbrid E‑4431/05, E‑4772/05, E‑5800/06 ja P‑5509/06 – selle kohta, kas TRLIS artikli 12 lõikes 5 ette nähtud maksustamissüsteem on riigiabi eeskirjadega kooskõlas.

5

Komisjon teatas 19. jaanuari ja 17. veebruari 2006. aasta vastustes küsimustele E‑4431/05 ja E‑4772/05, et see maksustamissüsteem ei kuulu tema arvates nende eeskirjade kohaldamisalasse.

6

Komisjon palus 26. märtsi 2007. aasta kirjas siiski Hispaania Kuningriigil esitada talle teavet, et hinnata nimetatud maksustamissüsteemi reguleerimisala ja toimet. Eelkõige soovis ta teada, mis liiki tehinguid see süsteem hõlmab.

7

Hispaania ametiasutused vastasid 4. juuni 2007. aasta kirjas komisjonile, et TRLIS artikli 12 lõikes 5 ette nähtud maksustamissüsteemi haldusliku tõlgenduse kohaselt kohaldatakse seda süsteemi üksnes osaluse otsesest omandamisest tuleneva rahalise firmaväärtuse suhtes (edaspidi „4. juuni 2007. aasta kiri“).

8

Komisjon teatas 10. oktoobri 2007. aasta kirjaga, mille kokkuvõte avaldati 21. detsembril 2007 (ELT 2007, C 311, lk 21), Hispaania Kuningriigile oma otsusest algatada TRLIS artikli 12 lõikes 5 ette nähtud maksustamissüsteemi suhtes ametlik uurimismenetlus vastavalt EÜ artikli 88 lõikele 2.

9

Nn ühendusesiseste osaluste suhtes, st nende osaluste suhtes, millega Hispaania maksuresidendist äriühingud olid omandanud osa mõne teise liikmesriigi maksuresidendist äriühingu omakapitalist, lõpetati ametlik uurimismenetlus komisjoni 28. oktoobri 2009. aasta otsusega 2011/5/EÜ firmaväärtuse amortiseerimise kohta välismaises äriühingus osaluse omandamisel C 45/07 (ex NN 51/07, ex CP 9/07), mida Hispaania rakendas (ELT 2011, L 7, lk 48).

10

Otsus on sõnastatud järgmiselt:

„Artikkel 1

1.   Abikava, mida Hispaania rakendas [TRLIS] artikli 12 lõike 5 alusel, mille Hispaania Kuningriik [EÜ] artikli 88 lõiget 3 rikkudes ebaseaduslikult jõustas, on ühisturuga kokkusobimatu abisaajatele ühendusesiseste omandamistega seoses antud abi puhul.

2.   Sellele vaatamata võivad abisaajad kogu abikavas sätestatud amortisatsiooniperioodi jooksul jätkata ühendusesiseste omandamistega seoses TRLIS artikli 12 lõike 5 kohaste maksuvähenduste kasutamist, mis on seotud otseste või kaudsete õigustega välismaistes äriühingutes ning mis 21. detsembriks 2007 vastasid abikava asjaomastele tingimustele, kuid mitte tingimusele, et asjaomasele äriühingule pidi osalus kuuluma vähemalt aastase katkematu ajavahemiku jooksul.

3.   TRLIS artikli 12 lõike 5 kohaselt seoses ühendusesiseste omandamistega abisaajatele antud maksusoodustusi, mis on seotud enne 21. detsembrit 2007 selliste õiguste säilitamiseks võetud tühistamatu kohustusega, kui leping hõlmab edasilükkavat tingimust seoses sellega, et kõnealuse tehingu peab heaks kiitma reguleeriv asutus, ning juhul, kui otsusest ja tehingust teatati enne 21. detsembrit 2007, võib jätkuvalt kasutada kogu abikavas kehtestatud amortisatsiooniperioodi jooksul edasilükkava tingimuse tühistamise kuupäeval kehtivate õiguste osas.

[…]

Artikkel 4

1.   Hispaania nõuab artikli 1 lõikes 1 osutatud kava alusel antud maksuvähendustele vastava ühisturuga kokkusobimatu abi tagasi nendelt abisaajatelt, kelle ühendusesiseste omandamiste kaudu välismaistes äriühingutes omandatud õigused ei vasta artikli 1 lõikes 2 kirjeldatud tingimustele.

[…]

4.   Alates käesoleva otsuse vastuvõtmise kuupäevast tühistab Hispaania kõik artikli 1 lõikes 1 osutatud kava alusel veel tegemata maksuvähendused, välja arvatud need, mis on seotud artikli 1 lõikes 2 kirjeldatud tingimustele vastavate õigustega välismaistes äriühingutes.

[…]“.

11

Otsuse artikli 1 lõiked 2 ja 3 tuginevad eelkõige otsuse järgmistele põhjendustele:

[…]

[…]

12

Osaluste suhtes, millega Hispaania maksuresidendist äriühingud olid omandanud osa väljaspool Euroopa Liitu maksuresidendist äriühingu omakapitalist, lõpetati ametlik uurimismenetlus komisjoni 12. jaanuari 2011. aasta otsusega 2011/282/EL firmaväärtuse amortiseerimise kohta välismaises äriühingus osaluse omandamisel C 45/07 (ex NN 51/07, ex CP 9/07), mida Hispaania rakendas (ELT 2011, L 135, lk 1), otsust on parandatud 3. märtsil ja 26. novembril 2011 (edaspidi „otsus 2011/282“).

13

Otsus on sõnastatud järgmiselt:

„Artikkel 1

1.   Abikava, mida Hispaania rakendas [TRLIS] artikli 12 lõike 5 alusel, mille Hispaania [ELTL] artikli 108 lõiget 3 rikkudes ebaseaduslikult jõustas, on siseturuga kokkusobimatu abisaajatele ELi‑väliste omandamistega seoses antud abi puhul.

2.   Sellele vaatamata võivad abisaajad kogu abikavas kehtestatud amortisatsiooniperioodi jooksul jätkata ELi‑väliste omandamistega seoses TRLIS artikli 12 lõike 5 kohaste maksuvähenduste kasutamist, mis on seotud otseste või kaudsete õigustega välismaistes äriühingutes ning mis21. detsembriks 2007 vastasid abikava asjaomastele tingimustele, kuid mitte tingimusele, et asjaomasele äriühingule pidi osalus kuuluma vähemalt aastase katkematu ajavahemiku jooksul.

3.   TRLIS artikli 12 lõike 5 kohaselt seoses ELi‑väliste omandamistega abisaajatele antud maksusoodustusi, mis on seotud enne 21. detsembrit 2007 selliste õiguste säilitamiseks võetud tühistamatu kohustusega, kui leping hõlmab edasilükkavat tingimust seoses sellega, et kõnealuse tehingu peab heaks kiitma reguleeriv asutus, ning juhul, kui otsusest ja tehingust teatati enne 21. detsembrit 2007, võib jätkuvalt kasutada kogu abikavas kehtestatud amortisatsiooniperioodi jooksul edasilükkava tingimuse tühistamise kuupäeval kehtivate õiguste osas.

4.   Lisaks, TRLIS artikli 12 lõike 5 kohaselt käesoleva otsuse Euroopa Liidu Teatajas avaldamise kuupäevaks teostatud ELi‑väliste omandamistega seoses abisaajatele antud maksusoodustusi, mis on seotud otsese või kaudse enamusosalusega välismaistes äriühingutes, mis on asutatud Hiinas, Indias või mõnes muus riigis, kus on tõendatud ilmsete õiguslike takistuste olemasolu piiriüleste äriühenduste puhul või kus nende olemasolu saab tõendada, võib jätkuvalt kasutada kogu abikavas kehtestatud amortisatsiooniperioodi jooksul.

5.   Kui TRLIS artikli 12 lõike 5 kohaselt on ELi‑väliste omandamiste puhul abisaajatele antud maksusoodustusi, mis on seotud enne käesoleva otsuse Euroopa Liidu Teatajas avaldamist võetud tühistamatu kohustusega, mille eesmärk on selliste õiguste säilitamine välismaistes äriühingutes, mis on asutatud Hiinas, Indias või muudes riikides, kus on tõendatud ilmsete õiguslike takistuste olemasolu piiriüleste äriühenduste suhtes või kus nende olemasolu saab tõendada, ning kui leping hõlmab edasilükkavat tingimust seoses asjaoluga, et kõnealuse tehingu peab heaks kiitma reguleeriv asutus, ning juhul, kui otsusest ja tehingust teatati enne käesoleva otsuse avaldamist Euroopa Liidu Teatajas, siis võib neid soodustusi jätkuvalt kasutada kogu abikavas kehtestatud amortisatsiooniperioodi jooksul edasilükkava tingimuse tühistamise kuupäeval kehtivate õiguste osas.

[…]

Artikkel 4

1.   Hispaania nõuab artikli 1 lõikes 1 osutatud kava alusel antud maksuvähendustele vastava siseturuga kokkusobimatu abi tagasi nendelt abisaajatelt, kelle ELi‑väliste omandamiste kaudu välismaistes äriühingutes omandatud õigused ei vasta artikli 1 lõigetes 2–5 sätestatud tingimustele.

[…]

4.   Alates käesoleva otsuse vastuvõtmise kuupäevast tühistab Hispaania kõik artikli 1 lõikes 1 osutatud kava alusel veel tegemata maksuvähendused, välja arvatud need, mis on seotud artikli 1 lõikes 2 sätestatud tingimustele vastavate õigustega välismaistes äriühingutes.

[…]“.

14

Otsuse artikli 1 lõiked 2–5 tuginevad eelkõige otsuse põhjendusele 210, milles on märgitud:

„Võttes aga arvesse õiguspäraste ootuste olemasolu kuni menetluse algatamise otsuse avaldamise kuupäevani, nõustub komisjon, et rakendamine võib jätkuda kogu abikavas kehtestatud amortisatsiooniperioodi jooksul, ning loobub erandkorras kõikide selliste maksusoodustuste tagasinõudmisest, mis tulenevad abikava kohaldamisest abi puhul, mis on seotud Hispaanias asutatud omandava äriühingu otseste või kaudsete osalustega välismaises äriühingus enne [ELTL] artikli 108 lõike 2 kohase ametliku uurimismenetluse algatamist käsitleva komisjoni otsuse Euroopa Liidu Teatajas avaldamise kuupäeva, välja arvatud järgmistel juhtudel: esiteks, Hispaanias asutatud omandav äriühing võttis enne 21. detsembrit 2007 selliste õiguste säilitamiseks tühistamatu kohustuse; teiseks, kui leping hõlmas edasilükkavat tingimust, mis on seotud asjaoluga, et kõnealuse tehingu peab heaks kiitma reguleeriv asutus, ning kolmandaks, kui tehingust teatati enne 21. detsembrit 2007. Peale selle peab komisjon loobuma abi tagasinõudmisest ja nõustub, et rakendamine võib jätkuda kogu abikavas kehtestatud amortisatsiooniperioodi jooksul ka mis tahes maksusoodustuste puhul, mis tulenevad abikava kohaldamisest enamusosalusega seotud tehingute suhtes, mis toimusid enne käesoleva otsuse avaldamist ja mis on seotud kolmandate riikidega, kus ilmsete õiguslike takistuste olemasolu piiriüleste äriühenduste puhul on põhjendatud kooskõlas käesolevas otsuses sätestatud põhimõtetega.“

15

Hispaania ametiasutused teatasid 12. aprilli 2012. aasta e‑kirjaga komisjonile, et 21. märtsil 2012 võttis Dirección General de Tributos (Hispaania maksuamet) (edaspidi „DGT“) vastu siduva haldusliku arvamuse, mis oli kohaldatav ka enne seda kuupäeva tehtud tehingutele.

16

Selle arvamuse kohaselt tuleb TRLIS artikli 12 lõiget 5 koostoimes TRLIS artikliga 21 mõista nii, et seda sätet kohaldatakse nii otsesele kui ka kaudsele osalusele. Sellega seoses tuleb asuda seisukohale, et TRLIS artiklis 21 nimetatud äritegevust välismaal võib olenevalt olukorrast läbi viia valdusühingu teise või madalama tasandi tütarettevõtja tegevusüksus. Kuna TRLIS artikli 12 lõike 5 eesmärk on edendada Hispaania äriühingute rahvusvahelistumist ja välisinvesteeringuid, oleks selle sätte mõttega vastuolus jätta selle kohaldamisalast välja investeeringud, mis on tehtud välismaal asuvatesse valdusettevõtjatesse. TRLIS artikkel 21 viitab pealegi sõnaselgelt kaudsele osalusele ning otsused 2011/5 ja 2011/282 viitavad samuti kaudsele osalusele.

17

Ajavahemikul 4. juulist 2012 kuni 1. juulini 2013 saatis komisjon Hispaania Kuningriigile mitu küsimust ja teabepäringut uue haldusliku tõlgenduse kohta.

18

Komisjon teatas 17. juuli 2013. aasta kirjaga, mille kokkuvõte avaldati 7. septembril 2013 (ELT 2013, C 258, lk 8), Hispaania Kuningriigile oma otsusest algatada ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud ametlik uurimismenetlus, arvestades tagajärgi, mis tulenevad uuest halduslikust tõlgendusest, mis anti 21. märtsil 2012 ja millega muudeti 4. juuni 2007. aasta kirjaga komisjonile edastatud tõlgendust.

19

Selles otsuses, mille kokkuvõte on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas, leidis komisjon järgmist:

„28. oktoobril 2009 ja 12. jaanuaril 2011 võttis komisjon vastu kaks negatiivse sisuga otsust […], milles nõutakse TRLIS artikli 12 lõike 5 alusel abisaajatele makstud summade tagasimaksmist […]. Õiguspärase ootuse põhimõtet arvestades otsustas komisjon siiski piirata tagasimaksekohustuse ulatust.

Märtsis 2012 võttis Hispaania rahandusministeerium vastu siduva, halduslikult tagasiulatuva mõjuga tõlgenduse TRLIS artikli 12 lõike 5 kohta, nii et firmaväärtusega seotud maksuvähendusi sai rakendada erinevat liiki omandamiste korral. Vastavalt Hispaania antud selgitustele [otsuste 2011/5 ja 2011/282] vastuvõtmiseni viinud haldusmenetluse käigus, oli senini seda sätet tavapäraselt rakendatud üksnes otsesest omandamisest tuleneva firmaväärtuse puhul.

[…]

[Otsustes 2011/5 ja 2011/282] nimetatakse nii otsest kui ka kaudset omandamist, kuid seda tehakse üksnes osutamaks asjaomaste õigusnormide tekstile. Samas juhib komisjon tähelepanu asjaolule, et riigiabi otsuse reguleerimisala määratlemiseks ei tule lähtuda üksnes selle otsuse sõnastusest vaid ka abiskeemist, nagu asjaomane liikmesriik seda haldusmenetluse käigus kirjeldas. […]

Komisjon on praeguseks jõudnud seisukohale, et meetme reguleerimisala laiendades ja seega ka suurendades nii tehingute kui ka võimalike abisaajate arvu, on Hispaania teinud olulisi muudatusi abiskeemis, mille komisjon kuulutas ebaseaduslikuks ja riigiabi põhimõtetele mittevastavaks.

[…]

Seega leiab komisjon praegu, et uus halduslik tõlgendus kujutab endast [uut] riigiabi.

Komisjon arvab samuti, et õiguspäraseid ootusi, mida [otsuste 2011/5 ja 2011/282] vastuvõtmise ajal tunnustati, ei saa (tagasiulatuvalt) laiendada olukordadele (kaudsed omandamised), mis ei kuulunud meetme reguleerimisalasse [nende otsuste] vastuvõtmise ajal.“

20

Ametliku uurimismenetluse tulemusel võttis komisjon vastu vaidlusaluse otsuse, mis on sõnastatud järgmiselt:

„Artikkel 1

Hispaania Kuningriigi vastu võetud uus halduslik tõlgendus, mis laiendas [TRLIS] artikli 12 lõike 5 kohaldamisala, […] et hõlmata mitteresidendist valdusettevõtjas otsese osaluse omandamise kaudu kaudne osaluse omandamine mitteresidendist äriühingutes, ja mis jõustati ebaseaduslikult, sest Hispaania Kuningriik rikkus [ELTL] artikli 108 lõiget 3, on siseturuga kokkusobimatu.

[…]

Artikkel 4

1.   Hispaania Kuningriik lõpetab artiklis 1 osutatud abikava, mis hõlmab abisaajatele antud abi mitteresidendist äriühingutes kaudse osaluse omandamist otsese osaluse omandamise teel valdusettevõtjates, ulatuses, mis on ühisturuga kokkusobimatu.

2.   Hispaania Kuningriik nõuab abisaajatelt tagasi artiklis 1 osutatud kava alusel antud kokkusobimatu abi.

3.   Tagasimakstavatelt summadelt arvestatakse intressi alates kuupäevast, millal need abisaaja kasutusse anti, kuni nende tegeliku tagasimaksmise kuupäevani.

[…]

5.   Alates käesoleva otsuse vastuvõtmise kuupäevast tühistab Hispaania Kuningriik kõik artiklis 1 osutatud kava alusel veel tegemata abimaksed.

[…]“.

21

Otsuse põhjenduses 25 selgitas komisjon, et „otseseks osaluseks“ loetakse seda, kui äriühing ostab osaluse äriühingu omakapitalis, ja „kaudse osaluse“ omandamisel ostab äriühing osaluse äriühingu omakapitalis teisel tasandil või järgmistel tasanditel mõne varasema otsese omandamise tulemusena, mistõttu omandav äriühing omandab kaudselt osaluse äriühingutes, kes jäävad teisele või järgmistele tasanditele.

22

Otsuse põhjenduses 26 täpsustas komisjon, et käesoleval juhul toimub mitteresidendist äriühingus kaudse osaluse omandamine otsese omandamise tulemusel, kusjuures mõiste „valdusettevõtja“ viitab äriühingule, kelle äritegevuse peamine eesmärk on omada teiste, tegutsevate äriühingute aktsiaid, samas kui valdusettevõtjatel ei ole majandustegevust ja järelikult ei saa nad luua firmaväärtust, mida loovad aga järgmistel tasanditel tegutsevad äriühingud, kellel on majandustegevus.

23

Sama otsuse põhjendustes 33–36 on mainitud dokumente, millest nähtub, et esialgu jätsid DGT ja Tribunal Económico-Administrativo Central (majandus‑ ja halduskohus, Hispaania) kaudse osaluse TRLIS artikli 12 lõike 5 kohaldamisalast välja.

24

Vaidlusaluse otsuse põhjendustes 95–101 rõhutas komisjon, et otsuste 2011/5 ja 2011/282 eesmärk oli hinnata, kas TRLIS artikli 12 lõikes 5 ette nähtud kava, mille Hispaania ametiasutused nende otsuste vastuvõtmiseni viinud menetluse ajal esitasid, on siseturuga kokkusobiv. Hispaania Kuningriik selgitas 4. juuni 2007. aasta kirjas, et rahalise firmaväärtuse võib maha arvata ainult otsese osaluse omandamise korral. Lisaks, arvestades DGT ja Tribunal Económico-Administrativo Centrali (majandus‑ ja halduskohus) haldustava, puudutasid otsused 2011/5 ja 2011/282 üksnes otsest osalust. Alates 2012. aasta märtsist kehtiv uus halduslik tõlgendus ei ole seega nende otsustega hõlmatud.

25

Vaidlustatud otsuse põhjenduses 151 on märgitud:

„[…] erinevust otsese ja kaudse omandamise vahel ei peetud [otsustes 2011/5 ja 2011/282] vajaliku hindamise seisukohast oluliseks. […]“.

26

Vaidlusaluse otsuse põhjenduses 189 märkis komisjon, et Hispaania Kuningriik ja huvitatud kolmandad isikud väitsid, et otsustes 2011/5 ja 2011/282 tunnustatud õiguspärased ootused kehtivad kaudse osaluse suhtes.

27

Vaidlusaluse otsuse põhjendustes 190–200 esitatud põhjustel ei nõustunud komisjon nende argumentidega. Ta märkis selle kohta muu hulgas järgmist:

[…]

[…]

[…]

28

Hispaania Kuningriik esitas neljale väitele tugineva hagiavalduse vaidlusaluse otsuse – või teise võimalusena selle artiklis 4 sisalduva tagasinõudmise korralduse – tühistamise nõudes.

29

Esimene väide käsitles põhjendamiskohustuse rikkumist.

30

Teise väite kohaselt on rikutud ELTL artikli 107 lõiget 1, kuna valikulisuse tingimuse osas on rikutud õigusnormi.

31

Kolmas väide osutas uue abi puudumisele eelkõige ELTL artikli 108 lõike 3 tähenduses.

32

Neljas väide, mis esitati teise võimalusena, käsitles eelkõige õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindluse põhimõtte rikkumist.

33

Üldkohtule 15. novembril 2021 esitatud kirjalikes seisukohtades teatas Hispaania Kuningriik, et arvestades 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsust Sigma Alimentos Exterior vs. komisjon (C‑50/19 P, EU:C:2021:792), 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsust World Duty Free Group ja Hispaania vs. komisjon (C‑51/19 P ja C‑64/19 P, EU:C:2021:793), 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsust Banco Santander vs. komisjon (C‑52/19 P, EU:C:2021:794), 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsust Banco Santander jt vs. komisjon (C‑53/19 P ja C‑65/19 P, EU:C:2021:795),6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsust Axa Mediterranean vs. komisjon (C‑54/19 P, EU:C:2021:796) ja 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsust Prosegur Compañía de Seguridad vs. komisjon (C‑55/19 P, EU:C:2021:797), loobub ta esimesest ja teisest väitest, tõdedes, et Euroopa Kohus on nendes kohtuotsustes teinud otsuse TRLIS artikli 12 lõikes 5 ette nähtud kava valikulisuse ning otsuste 2011/5 ja 2011/282 õiguspärasuse kohta.

34

Kohtuasjas T‑826/14 tehtud otsuses nõustus Üldkohus hagi kolmanda väitega ja tühistas vaidlusaluse otsuse.

35

Banco Santander SA, Santusa Holding SL (edaspidi „Santusa“), Abertis Infraestructuras SA (edaspidi „Abertis“), Abertis Telecom Satélites SA ja Axa Mediterranean Holding SA (edaspidi „Axa“) esitasid neljale väitele tuginevad hagiavaldused vaidlusaluse otsuse tühistamise nõudes.

36

Esimese väite kohaselt on rikutud ELTL artikli 107 lõiget 1, kuna valikulisuse tingimuse osas on rikutud õigusnormi.

37

Teine väide osutas õigusnormi rikkumisele TRLIS artikli 12 lõikes 5 ette nähtud maksustamissüsteemi alusel abi saajate kindlakstegemisel.

38

Kolmas väide käsitles uue abi puudumist eelkõige ELTL artikli 108 lõike 3 tähenduses.

39

Neljanda väite kohaselt on rikutud õiguspärase ootuse kaitse, estoppeli (või oma õigusaktide) ja õiguskindluse põhimõtet.

40

Üldkohtule 15. novembril 2021 esitatud kirjalikes seisukohtades loobusid need äriühingud käesoleva kohtuotsuse punktis 33 nimetatud kohtuotsuseid arvestades oma hagide esimesest ja teisest väitest.

41

Liidetud kohtuasjades T‑12/15, T‑158/15 ja T‑258/15 tehtud otsuses nõustus Üldkohus kolmanda ja neljanda väitega ning tühistas vaidlusaluse otsuse.

42

Sociedad General de Aguas de Barcelona SA (edaspidi „SGAB“) esitas seitsmele väitele tugineva hagiavalduse vaidlusaluse otsuse tühistamise või teise võimalusena TRLIS artikli 12 lõike 5 alusel antud abi tagasinõudmise korralduse piiramise nõudes.

43

Esimese väite kohaselt on rikutud ELTL artikli 107 lõiget 1, kuna valikulisuse tingimuse osas on rikutud õigusnormi.

44

Teine väide käsitles ELTL artikli 107 lõike 1 rikkumist, kuna puudus konkurentsieelis, sest SGAB oli talle antud maksusoodustuse tagastanud.

45

Kolmas väide osutas ELTL artikli 107 lõike 1 rikkumisele, kuna TRLIS artikli 12 lõikes 5 ette nähtud maksustamissüsteem on üldine meede.

46

Neljas kuni seitsmes väide käsitlesid vastavalt uue abi puudumist, võimu kuritarvitamist, uue haldusliku tõlgenduse kohaldamatust SGAB suhtes ning võrdse kohtlemise ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumist.

47

Üldkohtule 17. novembril 2021 esitatud kirjalikes seisukohtades loobus SGAB käesoleva kohtuotsuse punktis 33 nimetatud kohtuotsuseid arvestades oma hagide esimesest ja kolmandast väitest.

48

Kohtuasjas T‑253/15 tehtud otsuses nõustus Üldkohus hagi neljanda ja seitsmenda väitega ning tühistas vaidlusaluse otsuse.

49

Telefónica SA ja Iberdrola SA esitasid kuuele väitele tuginevad hagiavaldused vaidlusaluse otsuse tühistamise või teise võimalusena selle artiklis 4 sisalduva tagasinõudmise korralduse piiramise nõudes.

50

Esimese väite kohaselt on rikutud ELTL artikli 107 lõiget 1, kuna valikulisuse tingimuse osas on rikutud õigusnormi ja tehtud hindamisvigu.

51

Teine väide käsitles õigusnormi rikkumist seoses konkurentsi ja liikmesriikidevahelise kaubanduse kahjustamise tingimusega.

52

Kolmas väide osutab õigusnormi rikkumisele ja hindamisvigadele, kuna komisjon leidis, et uus halduslik tõlgendus võib kujutada endast uut abi.

53

Neljas väide osutab õigusnormi rikkumisele ja hindamisvigadele, kuna komisjon leidis, et otsused 2011/5 ja 2011/282 ei hõlmanud kaudse osaluse omandamist.

54

Viienda väite kohaselt on rikutud õiguskindluse, estoppeli ja hea halduse põhimõtet.

55

Kuues väide osutas õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumisele.

56

Üldkohtule vastavalt 13. ja 15. novembril 2021 esitatud kirjalikes seisukohtades loobusid hagejad kohtuasjades T‑256/15 ja T‑260/15 käesoleva kohtuotsuse punktis 33 nimetatud kohtuotsuseid arvestades oma hagide esimesest ja teisest väitest.

57

Nendes kohtuasjades tehtud otsuses nõustus Üldkohus hagide kolmanda ja kuuenda väitega ning tühistas vaidlusaluse otsuse.

58

Ühelt poolt Ferrovial SA, Ferrovial Servicios SA, Amey UK plc ja teiselt poolt Arcelormittal Spain Holding SL (edaspidi „Arcelormittal Spain“) esitasid vastavalt viiele või neljale väitele tuginevad hagiavaldused vaidlusaluse otsuse või teise võimalusena selle artikli 4 lõikes 2 sisalduva tagasinõudmise korralduse tühistamise nõudes.

59

Kõik hagejad esitasid neli väidet, mis käsitlesid vastavalt põhjendamiskohustuse rikkumist, ELTL artikli 107 lõike 1 rikkumist õigusnormi rikkumise tõttu valikulisuse tingimuse osas, uue abi puudumist ning õiguspärase ootuse kaitse, estoppeli ja õiguskindluse põhimõtte rikkumist.

60

Lisaks esitasid Ferrovial, Ferrovial Servicios ja Amey UK viienda väite, mille kohaselt on tagasinõudmise korraldus tühine, kuna see ei välistanud enne 10. märtsi 2005 tehtud tehinguid.

61

Üldkohtule vastavalt 13. ja 15. novembril 2021 esitatud kirjalikes seisukohtades loobusid hagejad kohtuasjades T‑252/15 ja T‑257/15 käesoleva kohtuotsuse punktis 33 nimetatud kohtuotsuseid arvestades oma hagide esimesest ja teisest väitest.

62

Nendes kohtuasjades tehtud otsuses nõustus Üldkohus hagide kolmanda ja neljanda väitega ning tühistas vaidlusaluse otsuse.

63

Komisjon palub:

64

Teised menetlusosalised paluvad:

65

Euroopa Kohtu presidendi 18. detsembri 2024. aasta otsusega kohtuasjad liideti.

66

Komisjon põhjendab kohtuasjas C‑776/23 P esitatud apellatsioonkaebust kahe väitega ning kohtuasjades C‑777/23 P – C‑780/23 P kolme väitega, millest kaks esimest vastavad apellatsioonkaebuse väidetele esimesena nimetatud kohtuasjas.

67

Komisjoni arvates leidis Üldkohus ekslikult, et otsused 2011/5 ja 2011/282 puudutavad nii osaluse otsest kui ka kaudset omandamist.

68

Komisjon tuletab meelde, et talle teatati 4. juuni 2007. aasta kirjaga, et TRLIS artikli 12 lõikes 5 ette nähtud maksustamissüsteem on kohaldatav üksnes osaluse otsesele omandamisele. Otsuseid 2011/5 ja 2011/282 tuleb mõista just seda teavet silmas pidades.

69

Komisjon viitab eelkõige 16. detsembri 2010. aasta kohtuotsusele Kahla Thüringen Porzellan vs. komisjon (C‑537/08 P, EU:C:2010:769, punkt 44) ja 20. septembri 2018. aasta kohtuotsusele Carrefour Hypermarchés jt (C‑510/16, EU:C:2018:751, punkt 38), millest nähtub, et riigiabi valdkonnas tehtava otsuse kohaldamisala ei tule kindlaks määrata ainult selle sõnastusele tuginedes, vaid võttes arvesse ka asjaomase liikmesriigi esitatud teavet.

70

Üldkohus on rikkunud õigusnormi, kuna ta jättis selle kohtupraktika kohaldamata põhjendusel, et see piirdub juhtudega, kus komisjon otsustab, et teatatud abikava on siseturuga kokkusobiv. Sellega seoses väidab komisjon, viidates 16. detsembri 2010. aasta kohtuotsusele Kahla Thüringen Porzellan vs. komisjon (C‑537/08 P, EU:C:2010:769, punkt 45), et abikava kontrollimisel peab ta – olenemata sellest, kas kavast on teatatud või mitte – tuginema asjaomase liikmesriigi edastatud teabele, kuna see teave on abikava lahutamatu osa.

71

Teatatud abi ja teatamata abi eristades eiras Üldkohus ka kohtupraktikat, mille kohaselt ei saa komisjoni poolt riigiabi olemasolu kindlakstegemiseks läbi viidud uurimine soodustada liikmesriike, kes annavad abi ELTL artikli 108 lõiget 3 rikkudes, kahjustades neid liikmesriike, kes teatavad abist selle kavandamise etapis ja hoiduvad seda rakendamast, kuni komisjon on teinud lõpliku otsuse (4. märtsi 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Fútbol Club Barcelona, C‑362/19 P, EU:C:2021:169, punkt 92 ja seal viidatud kohtupraktika).

72

Lisaks väidab komisjon, tuginedes 15. novembri 2011. aasta kohtuotsusest komisjon ja Hispaania vs. Government of Gibraltar ja Ühendkuningriik (C‑106/09 P ja C‑107/09 P, EU:C:2011:732, punkt 165) saadud juhistele, et alles siis, kui ta otsustab kalduda kõrvale asjaomase liikmesriigi piiritletud abikava kohaldamisalast, peab ta selle oma otsuses ära märkima, olles enne andnud liikmesriigile võimaluse esitada selle kohta oma märkused. Kuna käesoleval juhul ei ole otsustes 2011/5 ja 2011/282 märgitud, et komisjon kaldus kõrvale riigisisesele õigusele 4. juuni 2007. aasta kirjas antud tõlgendusest, oleks Üldkohus pidanud neid otsuseid selle institutsiooni arvates tõlgendama nii, et need kehtivad üksnes osaluse otsese omandamise suhtes.

73

Komisjon täpsustab, et asjaolu, et otsused 2011/5 ja 2011/282 sisaldavad viiteid osaluse kaudsele omandamisele, tuleneb TRLIS artikli 21 sõnastusest, millele on viidatud TRLIS artikli 12 lõikes 5. Need viited ei tähenda siiski, et analüüs, mille komisjon nendes otsustes läbi viis, hõlmab osaluse kaudset omandamist. Lisaks täheldab komisjon, et nende otsuste vastuvõtmise ajal ei olnud tal võimalik teada, et antakse uus halduslik tõlgendus, mis laiendab TRLIS artikli 12 lõikes 5 ette nähtud abikava kohaldamisala osaluse kaudsele omandamisele.

74

Kuna Üldkohus jättis otsuste 2011/5 ja 2011/282 tõlgendamisel tähelepanuta riigiabi käsitleva kohtupraktika osad, mida on mainitud eespool, andis ta tõlgenduse, mis ei võta arvesse ei otsuste vastuvõtmise konteksti ega selle valdkonna õigusnormide eesmärki. Seega kaldus ta kõrvale kohtupraktikast, mille kohaselt ei tule liidu õiguse sätte tõlgendamisel arvestada mitte üksnes selle sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa säte on.

75

Komisjon märgib, et ainus asi, mis otsustes 2011/5 ja 2011/282 on soodne Hispaania Kuningriigile ja TRLIS artikli 12 lõikes 5 ette nähtud abikava alusel abi saanud ettevõtjatele, puudutab erandeid tagasinõudmise kohustusest. Kuna tagasinõudmise kohustuse eesmärk on kõrvaldada kava õigusvastase kohaldamise tagajärjed ja see on seega orienteeritud minevikule, on seda olulisem tõlgendada neid otsuseid, sealhulgas sätteid, mis lubavad selliseid erandeid, võttes arvesse Hispaania ametiasutuste kirjeldatud esialgset olukorda, mida iseloomustab asjaolu, et kava ei olnud kaudsete osaluste suhtes kohaldatav.

76

Hagejad esimeses kohtuastmes vaidlustavad nii esimese väite vastuvõetavuse kui ka sisu.

77

Nad leiavad eelkõige, et apellatsioonkaebuste see väide on vastuvõetamatu. Üritades luua muljet õigusnormi rikkumisest, piirdub komisjon tegelikult faktiväidete esitamisega, väitmata siiski, et faktilisi asjaolusid on moonutatud.

78

Sellega seoses rõhutab Hispaania Kuningriik, et komisjon tugineb oma argumentides peamiselt riigisisese õiguse tõlgendusele, mis tuleneb 4. juuni 2007. aasta kirjast ja seejärel 21. märtsi 2012. aasta siduvast arvamusest. Liidu õiguse järgi on riigisisese õiguse tõlgendus faktiline asjaolu. Seega ei saa sellest tuletada õigusnormi rikkumist Euroopa Kohtule esitatud apellatsioonkaebuse raames.

79

Banco Santander, Santusa, Abertis, Axa, Ferrovial, Serveo Servicios, Amey UK ja Arcelormittal Spain on seisukohal, et apellatsioonkaebuste esimene väide on vastuvõetamatu ka seetõttu, et see rikub kohtuotsuse seadusjõu põhimõtet.

80

Sellega seoses märgivad need äriühingud, et asjaolu, et otsused 2011/5 ja 2011/282 puudutavad TRLIS artikli 12 lõikes 5 ette nähtud maksustamissüsteemi, tegemata vahet selle kohaldamisel otsesele ja kaudsele osalusele, on juba tuvastatud mitmes kohtuotsuses, mis on lõplikud ja seega omandanud seadusjõu. Selle seisukoha põhjendamiseks viitavad nad 19. detsembri 2013. aasta kohtuotsusele Telefónica vs. komisjon (C‑274/12 P, EU:C:2013:852), 15. novembri 2018. aasta kohtuotsuse Deutsche Telekom vs. komisjon (T‑207/10, EU:T:2018:786) punktidele 29 ja 30 ning 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsusele Banco Santander jt vs. komisjon (C‑53/19 P ja C‑65/19 P, EU:C:2021:795). Oma apellatsioonkaebuste esimese väitega soovib komisjon sisuliselt saavutada Euroopa Kohtu otsust, mis võtab uuesti arutusele seadusjõus otsuse põhjendustes tehtud järelduse, mis muudab selle väite vastuvõetamatuks.

81

Telefónica, Iberdrola ja Arcelormittal Spain lisavad, et apellatsioonkaebuste esimene väide ei saa pealegi olla edukas, kuna komisjon ei ole vaidlustanud Üldkohtu hinnangu ühte osa, millega üksi on vaidlusaluse otsuse tühistamine põhjendatud, nimelt seda osa, milles on tuvastatud, et selle otsusega on sisuliselt tühistatud otsused 2011/5 ja 2011/282, kuigi nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruses (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [ELTL] artikli [108] kohaldamiseks (EÜT 1999, L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339), ette nähtud tühistamise tingimused ei olnud täidetud. Kuna komisjon ei ole seda järeldust kahtluse alla seadnud, ei saa tema väide olla edukas. Nimelt ei saa vaidlustatud kohtuotsustes tehtud vead, millele on selles väites osutatud – isegi kui eeldada, et vead esinevad – viia kohtuotsuste tühistamiseni, kuna vaidlusaluse otsuse tühistamine nende kohtuotsustega on igal juhul põhjendatud otsuste 2011/5 ja 2011/282 tühistamise tuvastamisega.

82

Esimeses väites heidab komisjon ette, et Üldkohus tõlgendas otsuseid 2011/5 ja 2011/282 vääralt, kuna ta tugines üksnes nende otsuste sõnastusele, jättes seega arvesse võtmata nende vastuvõtmise konteksti – mille hulgas on Hispaania Kuningriigi poolt enne nende otsuste vastuvõtmist esitatud teave riigisisese õiguse kohaldamisala kohta – ja riigiabi valdkonna õigusnormide eesmärgi.

83

See väide tõstatab seega küsimuse, kas Üldkohus eiras liidu õigusaktide tõlgendamise põhimõtteid, mis on õigusküsimus.

84

On tõsi, et 19. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Telefónica vs. komisjon (C‑274/12 P, EU:C:2013:852, punktid 29 ja 30) ning 15. novembri 2018. aasta kohtuotsus Deutsche Telekom vs. komisjon (T‑207/10, EU:T:2018:786) või 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Banco Santander jt vs. komisjon (C‑53/19 P ja C‑65/19 P, EU:C:2021:795), millele viitavad Banco Santander, Santusa, Abertis, Axa, Ferrovial, Serveo Servicios, Amey UK ja Arcelormittal Spain, on omandanud seadusjõu. Ent nende sisu ei kinnita ega lükka ümber nende äriühingute seisukohta, et otsused 2011/5 ja 2011/282 käsitlevad nii osaluse otsest omandamist kui ka osaluse kaudset omandamist. Seega ei saa väita, et komisjon eiras kohtuotsuse seadusjõu põhimõtet, kui ta väidab, et need otsused käsitlevad üksnes osaluse otsest omandamist.

85

Osas, milles mõni esimese kohtuastme hageja väidab veel, et apellatsioonkaebuste esimene väide ei saa olla edukas, kuna komisjon ei ole vaidlustanud Üldkohtu hinnangut, mis on ainsana määrava tähtsusega ja mille kohaselt on vaidlusaluse otsusega sisuliselt tühistatud otsused 2011/5 ja 2011/282, tuleb tõdeda, et see väide põhineb esimese väite vääral tõlgendusel. Kui komisjon väidab, et Üldkohus on otsuste 2011/5 ja 2011/282 tõlgendamisel rikkunud õigusnormi, avaldab ta arvamust, et kui Üldkohus ei oleks õigusnormi rikkunud, oleks ta tingimata tuvastanud, et need otsused käsitlevad üksnes osaluse otsest omandamist. Nende argumentidega väljendab komisjon selgelt oma seisukohta, et vaidlusaluse otsusega, mis käsitleb osaluse kaudset omandamist, ei ole otsuseid 2011/5 ja 2011/282 tühistatud. Niisiis ei saa väita, et komisjon ei ole seadnud kahtluse alla Üldkohtu hinnangut, mille kohaselt vaidlusaluses otsuses on sisuliselt tegemist tühistamisega.

86

Järelikult on esimene väide vastuvõetav ja võib olla edukas.

87

Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et TRLIS artikli 12 lõige 5 lubas teatud tingimustel Hispaania äriühingu tulumaksu kindlaksmääramisel maha arvata rahalise firmaväärtuse, mis tuleneb Hispaania maksuresidendist äriühingute poolt osaluse omandamisest teiste riikide maksuresidendist äriühingute omakapitalis.

88

Otsustega 2011/5 ja 2011/282, millest esimest kohaldatakse osaluse omandamisele selliste äriühingute omakapitalis, mis on mõne muu liidu liikmesriigi kui Hispaania Kuningriigi maksuresidendid, ja teist osaluse omandamisele väljaspool liitu maksuresidendist äriühingute omakapitalis, kvalifitseeris komisjon TRLIS artikli 12 lõike 5 ebaseaduslikult rakendatud riigiabi kavaks.

89

Nende otsustega kohustas komisjon abikava lõpetama ja nõudma tagasi summad, mis vastavad kohaldatud maksuvähendustele, lubades samas sõnaselgelt õiguspärase ootuse kaitse huvides abikava jätkata seoses otsese ja kaudse osaluse omandamisega, mis vastas abikava asjakohastele tingimustele enne 21. detsembrit 2007, mil avaldati ametliku uurimismenetluse algatamise otsuse kokkuvõte. Lisaks lubas komisjon jätkata kava kohaldamist eelkõige seoses enamusosalusega, mis on omandatud hiljemalt 21. maiks 2011, mil avaldati otsus 2011/282, otseselt või kaudselt välismaistes äriühingutes, mis on asutatud Hiinas, Indias või muudes riikides, kus on tõendatud ilmsete õiguslike takistuste olemasolu piiriüleste äriühenduste suhtes või kus nende olemasolu saab tõendada.

90

Käesoleva kohtuotsuse punktis 33 nimetatud kohtuotsustega jättis Euroopa Kohus rahuldamata apellatsioonkaebused, mis olid esitatud Üldkohtu otsuste peale, millega jäeti rahuldamata hagid otsuste 2011/5 ja 2011/282 tühistamise nõudes.

91

Järelikult on otsuste 2011/5 ja 2011/282 õiguspärasus lõplikult tuvastatud, välja arvatud juhul, kui Euroopa Kohus vaatab käesoleva kohtuotsuse punktis 33 nimetatud kohtuotsused uuesti läbi.

92

Seoses nende otsuste kohaldamisala tõlgendamisega leidis Üldkohus kohtuasjas C‑776/23 P vaidlustatud kohtuotsuse punktis 46, kohtuasjas C‑777/23 P vaidlustatud kohtuotsuse punktis 52, kohtuasjas C‑778/23 P vaidlustatud kohtuotsuse punktis 62, kohtuasjas C‑779/23 P vaidlustatud kohtuotsuse punktis 53 ja kohtuasjas C‑780/23 P vaidlustatud kohtuotsuse punktis 52 õigesti, et õiguskindluse põhimõtet, mis nõuab, et õigusnormid oleksid selged, täpsed ja ettearvatavate tagajärgedega, et huvitatud isikud saaksid liidu õiguskorraga reguleeritavates olukordades ja õigussuhetes nendest juhinduda ning toimida neile vastavalt, kohaldatakse siis, kui komisjon võtab vastu riigiabi otsuse.

93

See kehtib eelkõige negatiivsete otsuste kohta, millega komisjon kohustab abi lõpetama ja tagasi nõudma. Liikmesriik, kes on ebaseadusliku abi tagasinõudmiseks kohustava otsuse adressaat, on ELTL artikli 288 neljanda lõigu alusel kohustatud võtma kõik vajalikud meetmed, et kindlustada otsuse täitmine. Seega on õiguskindluse põhimõtte kohaselt tingimata vajalik, et seda liiki otsuses oleks selgelt, täpselt ja ettearvatavalt näidatud, milline abi tuleb tagasi nõuda (vt selle kohta 8. detsembri 2011. aasta kohtuotsus France Télécom vs. komisjon, C‑81/10 P, EU:C:2011:811, punktid 100–104).

94

Käesoleval juhul nähtub otsuse 2011/5 artikli 1 lõikest 2 ning põhjendustest 167, 170 ja 175, samuti otsuse 2011/282 artikli 1 lõigetest 2 ja 4 ning põhjendusest 210 sõnaselgelt, et nendes otsustes ette nähtud erandid lõpetamise ja tagasinõudmise kohustusest puudutavad nii osaluse otsest omandamist, mis käesoleva kohtuotsuse punktis 21 osundatud komisjoni selgituse kohaselt hõlmab nii osalusi äriühingu omakapitalis kui ka osaluse kaudset omandamist, mis sama selgituse kohaselt hõlmavad osalust teisele või järgmistele tasanditele jäävate äriühingute omakapitalis.

95

Neil asjaoludel Üldkohus mitte ainult ei saanud järeldada, vaid pidi otsuste 2011/5 ja 2011/282 sõnastusest järeldama, et otsused käsitlevad nii osaluse otsest kui ka kaudset omandamist. Nimetatud otsuste tõlgendamine viisil, mis on vastuolus nende selge sõnastusega, rikuks eespool osutatud õiguskindluse põhimõtet ja oleks pealegi vastuolus väljakujunenud kohtupraktikaga, mille kohaselt ei saa liidu kohus juhul, kui liidu õigusnormi mõte on sätte sõnastuse järgi üheselt mõistetav, sellest kõrvale kalduda (8. detsembri 2005. aasta kohtuotsus EKP vs. Saksamaa, C‑220/03, EU:C:2005:748, punkt 31, ja 16. jaanuari 2025. aasta kohtuotsus DYKA Plastics, C‑424/23, EU:C:2025:15, punkt 37).

96

Ülejäänud osas, vastupidi sellele, mida väidab komisjon, ei saa Üldkohtule ette heita, et ta jättis analüüsimata otsuse 2011/5 ja 2011/282 vastuvõtmise konteksti – eelkõige Hispaania ametiasutuste poolt 4. juuni 2007. aasta kirjas esitatud teabe – või riigiabi eeskirjade eesmärgi.

97

Mis puudutab 4. juuni 2007. aasta kirjas sisalduvat teavet, mille kohaselt TRLIS artikli 12 lõige 5 puudutas Hispaania ametiasutuste tollal kohaldatud haldusliku tõlgenduse kohaselt üksnes osaluse otsest omandamist, siis tuleb tõdeda, et Üldkohus lisas selle kontekstiasjaolu oma põhjenduskäiku. Nii on tehtud eelkõige kohtuasjas C‑776/23 P vaidlustatud kohtuotsuse punktides 49–53, kohtuasjas C‑777/23 P vaidlustatud kohtuotsuse punktides 55–59, kohtuasjas C‑778/23 P vaidlustatud kohtuotsuse punktides 65–69, kohtuasjas C‑779/23 P vaidlustatud kohtuotsuse punktides 56–60 ja kohtuasjas C‑780/23 P vaidlustatud kohtuotsuse punktides 55–59.

98

Nagu tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuste nendes lõikudes, leidis komisjon ise vaidlusaluse otsuse põhjenduses 151, et osaluse otsese omandamise ja osaluse kaudse omandamise eristamine ei ole otsustes 2011/5 ja 2011/282 antud hinnangu andmisel asjakohane. Seega ilmneb, et nende otsustega andis komisjon hinnangu TRLIS artikli 12 lõikele 5, jättes tähelepanuta TRLISi haldusliku tõlgenduse, mida järgisid Hispaania ametiasutused ja mille nad olid komisjonile edastanud.

99

Neid asjaolusid arvestades ei ole otsuste 2011/5 ja 2011/282 tõlgendamiseks mingit vajadust analüüsida komisjoni argumenti, mille kohaselt on käesolevale asjale üle kantav – ja seda vaatamata asjaolule, et see käsitleb teatamata abikava – käesoleva kohtuotsuse punktis 69 viidatud kohtupraktika, mille kohaselt tuleb sellise otsuse kohaldamisala, millega komisjon ei esita teatatud abikava suhtes vastuväiteid, kindlaks määrata mitte ainult otsuse tekstist endast lähtuvalt, vaid võttes arvesse ka asjaomase liikmesriigi esitatud teadet.

100

Seoses riigiabi valdkonna õigusnormide eesmärgiga tuleb märkida, et nende õigusnormidega taotletavate eesmärkide hulgas on õigussuhete ettearvatavuse eesmärk, mis kuulub käesoleva kohtuotsuse punktis 92 osutatud õiguskindluse põhimõtte kohaldamisalasse, eriti oluline juhul, kui vaidlus puudutab – nagu käesolevas asjas – komisjoni poolt mitme järjestikuse otsuse vastuvõtmist, mis käsitlevad sama riigisisest maksustamissüsteemi. Kuna komisjon kvalifitseeris vaidlusaluses otsuses osaluse kaudsest omandamisest tuleneva rahalise firmaväärtuse maksuvähendused riigiabiks ja andis korralduse see lõpetada ja tagasi nõuda – samas kui juhul, kui otsuse 2011/5 artikli 1 lõikes 2 ja otsuse 2011/282 artikli 1 lõigetes 2 ja 4 kirjeldatud tingimused olid täidetud, võis neid mahaarvamisi jätkuvalt kohaldada – oli Üldkohtu ülesanne tõepoolest teha otsus liidu õiguse üldpõhimõtete, sealhulgas õiguskindluse põhimõtte alusel, ilma et tal oleks vaja olnud riigiabi õigusnormide eesmärke ammendavalt analüüsida.

101

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb apellatsioonkaebuste esimene väide tagasi lükata.

102

Komisjoni sõnul rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta leidis, et uus halduslik tõlgendus ei saa abikava kohaldamisala laiendada.

103

Sellega seoses tuletab komisjon meelde kohtupraktikat, mille kohaselt selle analüüsimisel, kas meede kujutab endast riigiabi, võetakse arvesse meetme tagajärgi (vt selle kohta 22. detsembri 2008. aasta kohtuotsus British Aggregates vs. komisjon, C‑487/06 P, EU:C:2008:757, punkt 89, ning 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. Aer Lingus ja Ryanair Designated Activity, C‑164/15 P ja C‑165/15 P, EU:C:2016:990, punkt 69). Samuti tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et haldusringkirjad võivad määrata kindlaks abikava tagajärjed (vt selle kohta 8. novembri 2022. aasta kohtuotsus Fiat Chrysler Finance Europe vs. komisjon, C‑885/19 P ja C‑898/19 P, EU:C:2022:859, punkt 91).

104

Vaidlustatud kohtuotsustes möönis Üldkohus, et kuni uue haldusliku tõlgenduseni kohaldasid Hispaania ametiasutused TRLIS artikli 12 lõikes 5 ette nähtud maksustamissüsteemi ainult osaluse otsese omandamise suhtes. Lisaks tõdes ta, et uus tõlgendus on ametiasutustele siduv ja nad on alates uue tõlgenduse andmisest kohaldanud seda süsteemi osaluse kaudse omandamise suhtes. Neil asjaoludel on komisjoni arvates ilmne, et Üldkohus oleks pidanud tuvastama, et uus halduslik tõlgendus laiendas süsteemi kohaldamisala.

105

Osas, milles Üldkohus andis vastupidise hinnangu põhjendusel, et uus halduslik tõlgendus ei saa laiendada abikava kohaldamisala, kuna see ei ole asjaomastele maksukohustuslastele siduv, väidab komisjon, et asjaolu, et teatud ettevõtjad võisid kava teisiti tõlgendada ja kohaldasid seega maksuvähendust kaudse osaluse omandamise korral enne uue haldusliku tõlgenduse andmist – mis võis teatud juhtudel jääda maksuhalduri kontrolli alt välja Hispaania äriühingu tulumaksu pöördmaksustamise süsteemi tõttu –, ei muuda kuidagi kava kohaldamisala.

106

Pealegi näitab juba asjaolu, et iga ettevõtja võib abikava kohaldamisala erinevalt tõlgendada ja lõppkokkuvõttes on kohtute ülesanne selgitada, milline on kava ulatus, kuivõrd on haldusmenetluses, mille tulemusel komisjon teeb kava kohta otsuse, tingimata vaja võtta arvesse liikmesriigi esitatud teavet. Komisjon tuletab sellega seoses meelde, et TRLIS artikli 12 lõikes 5 ette nähtud abikava jõustus 1. jaanuaril 2002. On ilmne, et komisjon ei saanud oodata, et riigisisesed kohtud teeksid lõpliku otsuse kava kohaldamisala kohta.

107

Hagejad esimeses kohtuastmes väidavad, et apellatsioonkaebuste teine väide on vastuvõetamatu, kuna selle eesmärk on – ilma et oleks väidetud, et tegemist on moonutamisega – saavutada see, et Üldkohtu riigisisese õiguse tõlgendus vaadataks uuesti läbi, mis on faktiküsimus ja põhineb vaidlustatud kohtuotsuste vääral tõlgendusel.

108

Banco Santander, Santusa, Abertis, Axa ja SGAB leiavad, et apellatsioonkaebuste teine väide ei saa pealegi olla edukas, kuna Üldkohtus toimunud arutelu ei seisnenud selle kindlakstegemises, kas uus halduslik tõlgendus muutis TRLIS artikli 12 lõikes 5 ette nähtud abikava, vaid selle kindlakstegemises, kas otsused 2011/5 ja 2011/282 käsitlesid nii osaluse otsest omandamist kui ka osaluse kaudset omandamist.

109

Komisjon väidab, et apellatsioonkaebuste esimese väite võimalik tagasilükkamine ei tähenda, et Euroopa Kohus kinnitab, et otsused 2011/5 ja 2011/282 hõlmasid nii osaluse otsest omandamist kui ka osaluse kaudset omandamist, vaid üksnes seda, et Üldkohus ei teinud viga, kui ta jättis kohaldamata 16. detsembri 2010. aasta kohtuotsusest Kahla Thüringen Porzellan vs. komisjon (C‑537/08 P, EU:C:2010:769) tuleneva kohtupraktika. Apellatsioonkaebuste teine väide võib seega olla edukas.

110

Apellatsioonkaebuste teises väites leiab komisjon, et kui Üldkohus järeldas, et uus halduslik tõlgendus, mis on siduv üksnes haldusasutusele, ei saa abikava kohaldamisala laiendada, eiras ta käesoleva kohtuotsuse punktis 103 viidatud Euroopa Kohtu praktikat, mille kohaselt ei sõltu meetme riigiabiks kvalifitseerimine mitte selle vormist, vaid tagajärgedest. Vastupidi sellele, mida väidavad hagejad esimeses kohtuastmes, ei soovi komisjon ühtki moonutamise väidet esitamata vaidlustada Üldkohtu poolt riigisisesele õigusele antud tõlgendust, vaid väidab, et rikutud on õigusnormi. Seega on teine väide vastuvõetav.

111

Samas, nagu nähtub apellatsioonkaebuste esimese väite analüüsist, Üldkohus mitte ainult ei saanud tuvastada, vaid pidi liidu õigusaktide tõlgendamist reguleerivatest põhimõtetest lähtudes tuvastama, et otsused 2011/5 ja 2011/282 käsitlesid nii osaluse otsest omandamist kui ka osaluse kaudset omandamist.

112

Järelikult oli liidu õigusega, mille osa on õiguskindluse põhimõte, vastuolus – nagu Üldkohus õigesti tuvastas – see, kui komisjon kvalifitseerib osaluse kaudsest omandamisest tuleneva rahalise firmaväärtuse mahaarvamised uueks riigiabi kavaks, mida rakendati ebaseaduslikult.

113

Apellatsioonkaebuste esimese väite analüüsi seda tulemust arvestades ilmneb, et ekslik on eeldus, millel põhineb teine väide, mille kohaselt uue haldusliku tõlgendusega laiendati TRLIS artikli 12 lõikes 5 sätestatud maksustamissüsteemi teatud kategooria osalustele – kaudsele osalusele –, mis ei olnud otsustega 2011/5 ja 2011/282 hõlmatud.

114

Teine väide ei saa seega seada kahtluse alla vaidlustatud kohtuotsuste põhjendatust ja seda isegi siis, kui peaks selguma, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta ei tunnustanud, et uus halduslik tõlgendus võib teatavatel asjaoludel laiendada abikava kohaldamisala.

115

Siit järeldub, et apellatsioonkaebuste teine väide ei saa olla edukas.

116

Komisjon tuletab meelde, et vaidlusaluse otsuse põhjenduses 190 märkis ta, et otsustega 2011/5 ja 2011/282 tunnustatud õiguspärane ootus ei saanud puudutada osaluste kaudset omandamist, kuna see ei kuulunud TRLIS artikli 12 lõike 5 kohaldamisalasse nende otsuste vastuvõtmise ajal. Ta täheldab sellega seoses, et õiguspärase ootuse aluseks võivad olla ainult otsuse vastuvõtmise ajal teadaolevad faktilised andmed, mitte tulevikusündmused, näiteks uue haldusliku tõlgenduse kasutuselevõtt.

117

Sellega seoses märgib komisjon, et Üldkohtu praktika, eelkõige 15. novembri 2018. aasta kohtuotsuse Deutsche Telekom vs. komisjon (T‑207/10, EU:T:2018:786, punkt 98) kohaselt on õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte kohaldamise eesmärk säilitada olukord, mis on oma määratluse kohaselt tekkinud enne selle ootuse tekitanud sündmust.

118

Üldkohus eiras seda kohtupraktikat ja rikkus seega õigusnormi õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte tõlgendamisel ja kohaldamisel, kui ta asus vaidlustatud kohtuotsustes seisukohale, et TRLIS artikli 12 lõikes 5 ette nähtud maksustamissüsteemist kasusaajad võisid kuni 21. detsembrini 2007, mil tehti ametliku uurimismenetluse algatamise otsus, õiguspäraselt arvata – tuginedes komisjoni vastustele parlamendi küsimustele, millele on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktis 5 –, et see kava ei olnud riigiabi ei osaluse otsese omandamise ega osaluse kaudse omandamise puhul, ja kui ta sellest tõdemusest järeldas, et komisjon rikkus õigusnormi, kui ta keeldus vaidlusaluses otsuses tunnustamast nende kasusaajate õiguspärast ootust seoses osaluse kaudse omandamisega.

119

Banco Santander, Santusa, Abertis, Axa, SGAB, Telefónica, Iberdrola, Ferrovial, Serveo Servicios, Amey UK ja Arcelormittal Spain vaidlevad nendele argumentidele vastu.

120

Nende sõnul lähtub kolmas väide ekslikust eeldusest, et osaluse kaudne omandamine ei kuulu otsuste 2011/5 ja 2011/282 kohaldamisalasse.

121

Järelikult, kui Euroopa Kohus peaks kahe esimese väite analüüsimisel tuvastama, et Üldkohus leidis õigesti, et otsuste kohaldamisala hõlmab osaluse kaudset omandamist, ei saaks kolmas väide olla edukas.

122

Nagu nähtub apellatsioonkaebuste esimese väite analüüsist, tuleb otsuseid 2011/5 ja 2011/282 nende selget sõnastust arvestades mõista nii, et õiguspärane ootus, mida komisjoni nendes otsustes tunnustas, puudutab niihästi osaluse otsest omandamist kui ka osaluse kaudset omandamist.

123

Seega, isegi kui eeldada, et Üldkohus tegi õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte tõlgendamisel või kohaldamisel vea, kui ta leidis, et TRLIS artikli 12 lõikes 5 ette nähtud maksustamissüsteemist kasusaajad võisid kuni 21. detsembrini 2007 õiguspäraselt uskuda – tuginedes komisjoni vastustele parlamendi küsimustele, millele on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktis 5 –, et see kava ei ole riigiabi kava, on siiski tõsi, et komisjon ise tuvastas sellise õiguspärase ootuse otsustes 2011/5 ja 2011/282 ning seda sõnaselgelt nii osaluse otsese omandamise kui ka osaluse kaudse omandamise puhul.

124

Järelikult ei saa Üldkohtu väidetav viga õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte tõlgendamisel või kohaldamisel, millele on osutatud kolmandas väites, tähendada seda, et tehti viga vaidlusaluse otsuse tühistamisel õiguskindluse põhimõtte rikkumise tõttu, mis leidis kinnitust apellatsioonkaebuste esimese väite analüüsimisel.

125

Kuna käesolev väide ei saa seega olla edukas, tuleb see tagasi lükata.

126

Kuna ühegi apellatsioonkaebuste väitega ei saa nõustuda, tuleb apellatsioonkaebused jätta rahuldamata.

127

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõige 2 näeb ette, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse.

128

Kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuse suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

129

Kuna Hispaania Kuningriik, Banco Santander, Santusa, Abertis, Axa, SGAB, Telefónica, Iberdrola, Ferrovial, Serveo Servicios, Amey UK ja Arcelormittal Spain on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb apellatsioonimenetluses jätta komisjoni kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja Hispaania Kuningriigi, Banco Santanderi, Santusa, Abertise, Axa, SGAB, Telefónica, Iberdrola, Ferroviali, Serveo Serviciose, Amey UK ja Arcelormittal Spaini kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kaheksas koda) otsustab: