1

Luossavaara-Kiirunavaara AB palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 26. juuli 2023. aasta otsuse Luossavaara-Kiirunavaara vs. komisjon (T‑244/21, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2023:428), millega Üldkohus jättis rahuldamata hagi, milles Luossavaara-Kiirunavaara AB palus tühistada komisjoni 25. veebruari 2021. aasta otsuse (EL) 2021/355, milles käsitletakse riiklikke rakendusmeetmeid kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikute tasuta eraldamiseks üleminekuperioodil kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/87/EÜ artikli 11 lõikega 3 (ELT 2021, L 68, lk 221; edaspidi „vaidlusalune otsus“), artikli 1 lõike 3.

2

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. oktoobri 2003. aasta direktiivi 2003/87/EÜ, millega luuakse liidus kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteem ja muudetakse nõukogu direktiivi 96/61/EÜ (ELT 2003, L 275, lk 32; ELT eriväljaanne 15/07, lk 631; parandus ELT 2018, L 2, lk 16), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. märtsi 2018. aasta direktiiviga (EL) 2018/410 (ELT 2018, L 76, lk 3) (edaspidi „direktiiv 2003/87“), artiklis 1 on sätestatud:

„Käesoleva direktiiviga luuakse liidus kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteem (edaspidi ka „[…] HKS“), mille eesmärk on vähendada tulemuslikult ja majanduslikult tõhusalt kasvuhoonegaaside heitkoguseid.

[…]“.

3

Direktiivi 2003/87 artikkel 2 „Reguleerimisala“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   „Käesolevat direktiivi kohaldatakse I lisas loetletud tegevusaladest tulenevate heitkoguste ja II lisas loetletud kasvuhoonegaaside suhtes.

2.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse, ilma et see piiraks [nõukogu 24. septembri 1996. aasta] direktiivist 96/61/EÜ [saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli kohta (EÜT 1996, L 257, lk 26; ELT eriväljaanne 15/03, lk 80)] tulenevaid nõudeid.

[…]“.

4

Direktiivi artikli 10a „Liidu üleminekueeskirjad lubatud heitkoguse ühikute tasuta eraldamiseks ühtlustatud viisil“ lõikes 1 on ette nähtud:

„[Euroopa] Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 23 vastu delegeeritud õigusakte, et täiendada käesolevat direktiivi seoses kogu [Euroopa L]iitu hõlmavate ja täielikult ühtlustatud eeskirjadega käesoleva artikli lõigetes 4, 5, 7 ja 19 osutatud lubatud heitkoguse ühikute eraldamise kohta.

Kuivõrd see on võimalik, määratakse esimeses lõigus osutatud meetmetega kindlaks kogu liitu hõlmavad eelnevad võrdlusalused, et tagada lubatud heitkoguse ühikute eraldamine sellisel viisil, et kõige tõhusamaid tehnoloogiaid, asendajaid, alternatiivseid tootmisviise, suure tõhususega koostootmist, tõhusat heitgaaside energia taaskasutamist, biomassi kasutamist ning süsinikdioksiidi kogumist ja säilitamist – kus sellised seadmed on olemas – arvesse võttes ergutatakse kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamist ja energia seisukohast kõige tõhusamate tehnoloogiate kasutamist ning ei ergutata heitkoguste suurendamist. Elektritootmise eest tasuta lubatud heitkoguse ühikuid ei eraldata, välja arvatud artiklis 10c kirjeldatud juhtudel ning heitgaasidest toodetud elektrienergia puhul.

Iga sektori ja allsektori puhul arvutatakse võrdlusalus põhimõtteliselt pigem toote kui sisestatud energia alusel, et maksimeerida kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamist ja energiasäästu asjaomase sektori või allsektori igas tootmisprotsessis.

Konkreetsete sektorite ja allsektorite eelnevate võrdlusaluste määramise põhimõtete kindlaksmääramisel konsulteerib komisjon asjaomaste sidusrühmadega, kaasa arvatud asjaomaste sektorite ja allsektorite esindajatega.

[…]“.

5

Direktiivi artikli 10b „Üleminekumeetmed teatavate energiamahukate tööstusharude toetamiseks süsinikdioksiidi lekke korral“ lõikes 1 on sätestatud:

„Süsinikdioksiidi lekkest peetakse ohustatuks sektoreid ja allsektoreid, mille puhul kolmandate riikidega toimuva kaubanduse maht, mida väljendatakse kolmandatesse riikidesse mineva ekspordi koguväärtuse ja kolmandatest riikidest pärineva impordi väärtuse summa ning Euroopa Majanduspiirkonna turu koguväärtuse (aastakäive pluss koguimport kolmandatest riikidest) suhtena, korrutatuna nende heitemahukusega, mida väljendatakse ühikuga kgCO2, ja jagatuna nende kogulisandväärtusega (eurodes), on suurem kui 0,2. Sellistele sektoritele ja allsektoritele eraldatakse lubatud heitkoguse ühikuid tasuta kuni 2030. aastani 100% ulatuses kogusest, mis määratakse kindlaks artikli 10a kohaselt.“

6

Direktiivi artiklis 11 „Riiklikud rakendusmeetmed“ on sätestatud:

„1.   Iga liikmesriik avaldab ja esitab komisjonile 30. septembriks 2011 tema territooriumil asuvate käesoleva direktiiviga hõlmatud käitiste loetelu ja tema territooriumil asuvatele käitistele eraldatavad tasuta lubatud heitkoguse ühikud, mis on arvutatud artikli 10a lõikes 1 ja artiklis 10c osutatud eeskirjade kohaselt.

Käesoleva direktiiviga hõlmatud käitiste loetelu viieks aastaks alates 1. jaanuarist 2021 esitatakse 30. septembriks 2019, ja loetelud igaks järgnevaks viieks aastaks esitatakse sellest alates iga viie aasta järel. Iga loetelu sisaldab allkäitise tasandil tootmistegevuse, soojuse ja gaaside ülekande, elektritootmise ja heitkoguste andmeid nende esitamisele eelnenud viie kalendriaasta kohta. Lubatud heitkoguse ühikuid eraldatakse tasuta ainult sellistele käitistele, mille kohta on selline teave esitatud.

2.   Iga aasta 28. veebruariks annavad pädevad asutused välja asjaomaseks aastaks eraldatavad lubatud heitkoguse ühikud, mis on arvutatud artiklite 10, 10a ja 10c kohaselt.

3.   Liikmesriigid ei või lõike 2 alusel väljastada tasuta lubatud heitkoguse ühikuid käitistele, mille lisamisest lõikes 1 osutatud loetelusse on komisjon keeldunud.“

7

Direktiivi 2003/87 I lisas loetletakse direktiivi kohaldamisalasse kuuluvad tegevusalad.

8

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiivi 2009/29/EÜ, millega muudetakse direktiivi 2003/87/EÜ, et täiustada ja laiendada ühenduse kasvuhoonegaaside saastekvootidega [edaspidi kasutatud täpsemat vastet „lubatud heitkoguse ühikud“] kauplemise süsteemi (ELT 2009, L 140, lk 63), põhjendustes 24 ja 25 on märgitud:

9

Komisjoni 19. detsembri 2018. aasta delegeeritud määruses (EL) 2019/331, millega määratakse kindlaks üleliidulised üleminekueeskirjad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a kohaste lubatud heitkoguse ühikute tasuta eraldamiseks ühtlustatud viisil (ELT 2019, L 59, lk 8), on kindlaks määratud võrdlusalused, sealhulgas tooted, mille alusel eraldatakse tasuta kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikuid asjaomaseid tooteid kasutavatele liidu käitistele ja käitiseosadele. Delegeeritud määruses 2019/331 on sätestatud ka nende võrdlusaluste väärtused.

10

Delegeeritud määruse põhjendus 3 on sõnastatud järgmiselt:

„Vastavalt direktiivi [2003/87] artikli 10a lõikele 1 määratakse niivõrd, kui see on võimalik, [lubatud heitkoguse ühikute] tasuta eraldamist käsitlevate üleliiduliste ja täielikult ühtlustatud üleminekumeetmetega kindlaks eelnevad võrdlusalused, et tagada [lubatud heitkoguse ühikute] tasuta eraldamine sellisel viisil, et kõige tõhusamat tehnoloogiat, asendajaid, alternatiivseid tootmisviise, tõhusat koostootmist, tõhusat heitgaaside energia kasutamist, biomassi kasutamist ning süsinikdioksiidi kogumist ja säilitamist – kus sellised seadmed on olemas – arvesse võttes stimuleeritakse kasvuhoonegaaside heite vähendamist ja energia seisukohast kõige tõhusama tehnoloogia kasutamist. Samal ajal ei tohi need meetmed stimuleerida heite suurendamist. Selleks et vähendada heitgaaside tõrvikpõletamise (välja arvatud ohutus-tõrvikpõletamine) stimuleerimist, tuleks vähendada asjaomastele käitiseosadele tasuta eraldatavate [lubatud heitkoguse ühikute] arvu selliste heitgaaside tõrvikpõletamisest (välja arvatud ohutus-tõrvikpõletamine) tulenevate varasemate heitkoguste võrra, mida ei kasutatud mõõdetava või mõõdetamatu soojuse ega elektri tootmiseks. Võttes aga arvesse direktiivi [2003/87] artikli 10a lõikega 2 ette nähtud erikohtlemist ja et tagada üleminek, tuleks seda vähendamist kohaldada alles alates 2026. aastast.“

11

Delegeeritud määruse I lisa „Võrdlusalused“ punktis 1 on määratletud järgmiselt tootepõhised võrdlusalused ja süsteemipiirid, võtmata arvesse kütuse- ja elektrienergia omavahelist asendatavust:

[…]“.

12

Komisjoni 27. aprilli 2011. aasta otsus 2011/278/EL, millega määratakse kindlaks kogu liitu hõlmavad üleminekueeskirjad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a kohaste tasuta saastekvootide ühtlustatud eraldamiseks (ELT 2011, L 130, lk 1), tunnistati alates 1. jaanuarist 2021 kehtetuks delegeeritud määrusega 2019/331.

13

Selle otsuse põhjendus 4 oli sõnastatud järgmiselt:

„Komisjon on võimaluste piires töötanud välja võrdlusalused toodetele, samuti käitistevaheliselt kaubeldavatele vahetoodetele, mis on toodetud direktiivi [2003/87] I lisa tegevusaladel. Põhimõtteliselt tuleks iga toote jaoks määratleda üks võrdlusalus. Kui toode on muu toote otsene asendaja, tuleks mõlema suhtes kohaldada sama tootepõhist võrdlusalust ning sellega seotud tootemääratlust.“

14

Vaidlusaluse otsuse põhjendustes 1–5, 12 ja 13 on märgitud:

[…]

15

Otsuse artikli 1 lõikes 3 on sätestatud:

„Käesoleva otsuse III lisas loetletud käitiste, mis sisalduvad direktiivi [2003/87] artikli 11 lõike 1 kohaselt komisjonile esitatud loeteludes kõnealuse direktiiviga hõlmatud käitiste kohta, tootepõhise võrdlusaluse käitiseosadele vastavad andmed lükatakse tagasi.“

16

Otsuse III lisas „Käitised, mis kasutavad soojus- või kütusepõhise võrdlusaluse asemel paagutatud maagi tootepõhist võrdlusalust“, on nimetatud järgmised käitised:

17

Vaidluse tausta, mida on kirjeldatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 2–6, võib kokku võtta järgmiselt.

18

Apellant on riigile kuuluv Rootsi kaevandusettevõtja. Ta toodab eelkõige rauamaaki, mis on peamine tooraine terase tootmisel. Käesolev kohtuasi puudutab kolme tema käitist, mida on nimetatud vaidlusaluse otsuse III lisas, nimelt Rootsis Kirunas, Malmbergetis (Gällivare) ja Svappavaaras, ja mille identifitseerimistunnused on vastavalt SE‑497, SE‑498 ja SE‑499 (edaspidi „kõnealused käitised“).

19

Kõnealused käitised kuuluvad direktiiviga 2003/87 kehtestatud kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteemi.

20

Nagu nähtub vaidlusalusest otsusest, hakati alates 2013. aastast heitkogustega kauplemise süsteemi kuuluvate käitiste käitajatele eraldama lubatud heitkoguse ühikuid reeglina enampakkumise teel. Kehtestatud tingimustele vastavad käitajad saavad kauplemisperioodil 2021–2030 – mida nimetatakse ka neljandaks kauplemisperioodiks – siiski jätkuvalt tasuta lubatud heitkoguse ühikuid. Sel perioodil määratakse igale sellisele käitajale eraldatavate lubatud heitkoguse ühikute kogus kindlaks direktiivis 2003/87 ja delegeeritud määruses 2019/331 sätestatud ühtlustatud eeskirjade alusel.

21

Rootsi Kuningriik esitas 2019. aastal Naturvårdsverketi (keskkonnakaitseamet, Rootsi) kaudu komisjonile vastavalt direktiivi 2003/87 artiklile 11 loetelu direktiiviga hõlmatud käitistest ja igale käitisele eraldatud tasuta lubatud heitkoguse ühikutest selleks, et valmistada nimetatud perioodiks alates 1. jaanuarist 2021 ette üleminekuperioodil tasuta lubatud heitkoguse ühikute eraldamine. Sellega seoses tegi nimetatud liikmesriik ettepaneku lisada kõnealuste käitiste käitiseosad lubatud heitkoguse ühikute tasuta eraldamise loetellu paagutatud maagi tootepõhise võrdlusaluse alusel, nagu see on määratletud delegeeritud määruse 2019/331 I lisa punktis 1 (edaspidi „paagutatud maagi võrdlusalus“), samas kui varem oli selleks kasutatud soojus- ja kütusepõhiseid võrdlusaluseid.

22

Olles analüüsinud Rootsi Kuningriigi edastatud teavet direktiivis 2003/87 ja delegeeritud määruses 2019/331 sätestatud kriteeriume silmas pidades, otsustas komisjon selle liikmesriigi ettepaneku vaidlusaluse otsuse põhjenduses 13 esitatud põhjustel tagasi lükata.

23

Üldkohtu kantseleisse 4. mail 2021 saabunud hagiavaldusega esitas apellant hagi, milles palus vaidlusaluse otsuse tühistada.

24

Apellant põhjendas oma hagi kuue väitega, millest esimese kohaselt on rikutud delegeeritud määruse 2019/331 I lisa ja direktiivi 2003/87 artikli 10a lõiget 1, teise kohaselt on rikutud võrdse kohtlemise ja diskrimineerimiskeelu põhimõtteid, kolmanda väite kohaselt on rikutud liidu rahvusvahelisi keskkonnaõigusest tulenevaid kohustusi, neljanda kohaselt on rikutud pädeva institutsiooni kohustust hoolsalt ja erapooletult kontrollida üksikjuhtumi kõiki asjasse puutuvaid aspekte ning viienda väite kohaselt on rikutud ELTL artiklis 296 ette nähtud põhjendamiskohustust. Lõpuks palus apellant kuuendas väites, mis on esitatud teise võimalusena, tuvastada ELTL artikli 277 alusel delegeeritud määruse 2019/331 tühisus osas, milles seda kohaldatakse vaidlusaluse otsuse suhtes.

25

Üldkohus lükkas vaidlustatud kohtuotsuses tagasi kõik apellandi esitatud väited ja jättis seega hagi tervikuna rahuldamata.

26

Apellant palub apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:

27

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

28

Rootsi Kuningriik palub Euroopa Kohtul apellatsioonkaebus rahuldada.

29

Apellant esitab viis väidet, millest esimest ja kolmandat toetab Rootsi Kuningriik.

30

Esimene väide jaguneb kaheks osaks ja sisuliselt leitakse selles, et Üldkohus tõlgendas valesti direktiivi 2003/87 artikli 10a lõikes 1 kasutatud mõistet „asendajad“.

31

Esimese väite esimeses osas väidab apellant, et Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 88 vääralt, et apellant peab tõendama, et rauamaagi graanuleid saab paagutatud maagiga „otseselt asendada“, samas kui sõna „otseselt“ ei esine ei direktiivis 2003/87, vaidlusaluses otsuses ega delegeeritud määruses 2019/331. Järelikult rikkus Üldkohus apellandi hinnangul direktiivi 2003/87 artikli 10a lõiget 1, kui ta lähtus selle sätte tõlgendusest, mille tagajärjel muutus õiguslik kriteerium, mida kohaldatakse asendajate suhtes lubatud heitkoguse ühikute eraldamiseks võrdlusaluste kindlaksmääramisel.

32

Ta täpsustab esiteks, et selle sätte sõnastus ei võimalda seda niisugusel viisil tõlgendada. Kuigi sõna „asendaja“ tähistab toodet, mis võib asendada teist toodet mingi kindla kasutuse jaoks, ei ole asendaja tingimata identne ega võrreldav sellega, mida ta asendab.

33

Nii otsustas Euroopa Kohus 26. juuli 2017. aasta kohtuotsuses ArcelorMittal Atlantique et Lorraine (C‑80/16, EU:C:2017:588, punkt 45) sisuliselt, et kui üks toode saab teist toodet sama kasutuse puhul asendada, on kõnealused tooted „asendajad“ direktiivi 2003/87 artikli 10a lõike 1 tähenduses; nii oli see paagutatud maagi ja graanulite puhul, mida kasutati nimetatud kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasjas vaidluse all olevas käitises.

34

Teiseks leiab apellant selle sätte kontekstist lähtudes, et sätet tuleb tõlgendada laialt ja seega ei saa selles kasutatud sõna „asendajad“ tähistada lihtsalt samu tooteid, mis on saadud teistsuguste tootmismeetodite abil.

35

Kolmandaks kinnitab seda tõlgendust tema hinnangul direktiivi 2003/87 artikli 10a eesmärk, milleks on kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamine, võttes arvesse kõige tõhusamaid tehnoloogiaid.

36

Apellant märgib, et seda eesmärki arvestades ei saa paagutatud maagi võrdlusalusest välja jätta sellist toodet nagu rauamaagi graanulid, mis tekitab vähem heitkoguseid kui mõni muu asendatav toode – nagu paagutatud maak.

37

Apellant väidab neljandaks, et sõna „asendajad“ selle direktiivi artikli 10a lõike 1 tähenduses tuleb tõlgendada, pidades ühelt poolt silmas alameesmärki säilitada siseturu terviklikkus ja konkurentsitingimused ning teiselt poolt võrdse kohtlemise põhimõtet. See tähendab, et kõnealust sõna ei saa tõlgendada viisil, mis tooks kaasa konkurentsi moonutamise või sarnases olukorras olevate käitiste erineva kohtlemise.

38

Esimese väite teises osas heidab apellant Üldkohtule kõigepealt ette, et viimane rikkus õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 69, et direktiivi 2003/87 artikli 10a lõikes 1 sisalduvast väljendist „kuivõrd see on võimalik“ tuleneb, et see säte ei kohusta komisjoni mingit tulemust saavutama.

39

Tegelikult tuleb apellandi hinnangul seda väljendit tõlgendada nii, et sellega peetakse silmas võrdlusaluse enda kindlaksmääramise võimalust.

40

Juhul kui komisjon määrab niisuguse võrdlusaluse kindlaks, ei saa ta eirata kohustust määrata kindlaks selle sisu, et ergutada kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamist ja energiatõhusate tehnoloogiate kasutamist.

41

Seejärel märgib apellant, et Üldkohus asendas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 93–99 ekslikult toodete asendatavuse kontrolli nendevahelise „sarnasuse“ kontrolliga, tuginedes paagutatud maagi ja rauamaagi graanulite vähetähtsatele erinevustele, mille tagajärjel antaks sõnale „asendajad“ direktiivi 2003/87 artikli 10a lõike 1 tähenduses liiga kitsas tõlgendus, mis oleks vastuolus selle tavatähendusega. Pealegi ei tõlgendanud Üldkohus seda terminit kooskõlas kõnealuse sätte – milles see sisaldub – eesmärgiga, millega käesoleval juhul soovitakse vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid, järgides võrdse kohtlemise põhimõtet.

42

Komisjon leiab, et esimene väide on põhjendamata.

43

Esimese väite teise osa kohta – mida tuleb analüüsida esimesena – tuleb märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 69 leidis Üldkohus, et üldine eesmärk ergutada kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamist, eelistades vähese heitega tehnoloogiaid tehnoloogiatele, mis on sellest aspektist vähem tõhusad, tuleb saavutada niivõrd, „kuivõrd see on võimalik“, nagu on märgitud direktiivi 2003/87 artikli 10a lõikes 1, otsuse 2011/278 põhjenduses 4 või delegeeritud määruse 2019/331 põhjenduses 3. Üldkohtu hinnangul ei ole komisjonil seega kohustust seda tulemust saavutada. Ühel tehnoloogial või tegevusel võib iseenesest olla tõhususe seisukohast eeliseid võrreldes mõne muu tehnoloogiaga, kuid ka sellel muul tehnoloogial või tegevusel võivad olla oma huvid, mida võib sellistena regulatiivsetel eesmärkidel arvesse võtta üldhinnangus, milles võrreldakse ühte tehnoloogiat või tegevust teisega. Lisaks, arvestades valdkondlike aruannete sisu, võib kõnealune alternatiivne tehnoloogia või tegevus olla küll vähem tõhus, kuid võimaldada ringlusse võtta materjale, mis muidu muutuksid jäätmeteks.

44

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 70 tõdes Üldkohus, et komisjon peab mitme tehnoloogia või tegevuse hindamisel võtma arvesse kõiki neid iseloomustavaid näitajaid, mitte keskenduma neist vaid ühele.

45

Sellega seoses tuleb tõdeda, et direktiivi 2003/87 artikli 10a lõike 1 teise lõigu esimese lause kohaselt määratakse – kuivõrd see on võimalik –komisjoni võetud meetmetega kindlaks artikli 10a lõike 1 esimeses lõigus osutatud kogu liitu hõlmavad eelnevad võrdlusalused, et tagada lubatud heitkoguse ühikute eraldamine sellisel viisil, et kõige tõhusamaid tehnoloogiaid, asendajaid, alternatiivseid tootmisviise, suure tõhususega koostootmist, tõhusat heitgaaside energia taaskasutamist, biomassi kasutamist ning süsinikdioksiidi kogumist ja säilitamist – kus sellised seadmed on olemas – arvesse võttes ergutatakse kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamist ja energia seisukohast kõige tõhusamate tehnoloogiate kasutamist ega ergutata heitkoguste suurendamist.

46

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 80 märkis, nähtub selle sätte sõnastusest endast, et komisjon peab kõnealuseid meetmeid võttes pidama silmas eri aspekte.

47

Kuigi direktiivi 2003/87 artikli 10a lõike 1 teise lõigu esimeses lauses on sõnaselgelt silmas peetud eesmärki ergutada kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise seisukohast tõhusate tehnoloogiate kasutamist, tuleb Euroopa Kohtu praktika kohaselt see peamine eesmärk siiski saavutada mitme alameesmärgi järgimisega. Nagu on välja toodud direktiivi 2003/87 põhjendustes 5 ja 7, on nendeks alameesmärkideks eelkõige majandusarengu ja tööhõive ning siseturu terviklikkuse ja konkurentsitingimuste säilitamine (22. juuni 2016. aasta kohtuotsus DK Recycling und Roheisen vs. komisjon, C‑540/14 P, EU:C:2016:469, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).

48

Neid kaalutlusi arvestades tuleb tõdeda, et Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, kui ta asus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 69 seisukohale, et võrdlusaluste väljatöötamisel peab komisjon lähtuma üldisest eesmärgist ergutada – kuivõrd see on võimalik – kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamist, sest see kohustus ei ole oma olemuselt kohustus saavutada konkreetne tulemus.

49

Järelikult tuleb esimese väite teine osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

50

Selleks et analüüsida esimese väite esimest osa, milles apellant vaidlustab vaidlustatud kohtuotsuses kõnealuste toodete asendatavuse analüüsi, tuleb meelde tuletada, et selle kohtuotsuse punktides 86 ja 87 tugines Üldkohus otsuse 2011/278 põhjendusele 4 ning 26. juuli 2017. aasta kohtuotsuse ArcelorMittal Atlantique et Lorraine (C‑80/16, EU:C:2017:588) punktile 47, et jõuda vaidlustatud kohtuotsuse punktis 88 järeldusele, et apellant väitis õigesti, et kui oleks tõendatud, et rauamaagi graanulid on paagutatud maagiga otseselt asendatavad, oleks põhimõtteliselt tulnud tagada, et need kaks toodet kuuluksid sama tootepõhise võrdlusaluse ja vastava tootemääratluse alla.

51

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 93–99 analüüsis Üldkohus asjaolude sõltumatu hindamise raames nende toodete otsest asendatavust.

52

Selle kohtuotsuse punktis 94 asus Üldkohus seisukohale, et vaatamata teatud sarnasustele paagutatud rauamaagi ja rauamaagi graanulite vahel – nimelt võib mõlemat toodet kasutada kõrgahjus terase tootmiseks, kui teha tehnilisi kohandusi ühe teise asemel kasutamiseks – on need tooted siiski erinevad.

53

Nende erinevuste hulgas tõi Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 95 välja asjaolu, et kumbagi toodet toodetakse eri maagist, mille tagajärjel erineb aglomeeritud peenfraktsiooni rauasisaldus (vahemikus 55–58%) üldiselt rauamaagi graanulite rauasisaldusest (62–66%).

54

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 96 märkis Üldkohus, et kõigepealt oli apellandil rauamaagi graanulite tootmisel vaja peenkoksi väiksemas koguses kui see, mida kasutatakse paagutatud maagi tootmiseks, ja seejärel võeti paagutatud maagi tootmisel rauajäägid uuesti otseselt kasutusse täidisena, samas kui rauamaagi graanulite tootmiseks oli vaja leida teistsugune lahendus.

55

Selle kohtuotsuse punktis 97 tõi Üldkohus välja muidki erinevusi nende toodete koostises, omadustes ja tootmisprotsessis.

56

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 98 lisas Üldkohus, et kuna paagutatud maagi tootmisel tekkivate kasvuhoonegaaside heitemahukus on ligikaudu kuus kuni seitse korda suurem rauamaagi graanulite tootmisega seotud heitemahukusest, võib uute käitiste kategooriate lisamine paagutatud maagi võrdlusalusesse tuua kaasa olulise tasakaalustamatuse nende käitiste jaoks, kelle suhtes seda võrdlusalust kohaldatakse.

57

Üldkohus asus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 99 seisukohale, et need erinevused on piisavad selleks, et komisjon võiks oma ulatusliku kaalutlusõiguse alusel põhjendatult leida, et rauamaagi graanulid ja paagutatud maak ei ole paagutatud maagi võrdlusalusega hõlmatud käitiste kindlaksmääramisel otseselt asendatavad.

58

Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et nagu Euroopa Kohus on 26. juuli 2017. aasta kohtuotsuse ArcelorMittal Atlantique et Lorraine (C‑80/16, EU:C:2017:588) punktides 31 ja 37 juba sedastanud ning nagu Üldkohus märkis ise vaidlustatud kohtuotsuse punktides 13–15, on komisjonil direktiivi 2003/87 artikli 10a lõike 2 alusel sektorite või allsektorite võrdlusaluste kindlaksmääramisel ulatuslik kaalutlusõigus. Nimelt nõuab see tegevus temalt muu hulgas keeruliste tehniliste ja majanduslike valikute tegemist ja hinnangute andmist. Selles valdkonnas kasutusele võetud meetme õiguspärasust saab mõjutada üksnes see, kui selline meede on ilmselgelt sobimatu.

59

Kõnealuses kohtuotsuses analüüsis Euroopa Kohus, kas otsus 2011/278, mis võeti vastu direktiivi 2003/87 alusel – nagu ka vaidlusalune otsus – ja millega määrati kindlaks võrdlusalused toodetele, mis on nüüd loetletud delegeeritud määruse 2019/331 I lisas, on kehtiv.

60

Nagu vaidlusaluse otsuse põhjenduses 13 on esiteks märgitud, on paagutatud maagi võrdlusalus määratletud delegeeritud määruse 2019/331 I lisa punktis 1, sest kõnealuse tootepõhise võrdlusalusega hõlmatud toodete määratlus ning protsesside ja heite määratlus on kohandatud paagutamise jaoks ega hõlma rauamaagi graanuleid. Teiseks on selles põhjenduses täpsustatud, et direktiivi 2003/87 artikli 10a lõike 2 kohaselt tuleb 4. etapiks ajakohastada võrdlusaluste väärtusi ning võrdlusaluste määratluste tõlgenduse kohandamist ette ei nähta.

61

Otsuse 2011/278 põhjenduses 4 oli märgitud, et kui toode on muu toote otsene asendaja, tuleks mõlema toote suhtes kohaldada sama tootepõhist võrdlusalust ja vastavat tootemääratlust.

62

Kirjeldatud kontekstis analüüsis Euroopa Kohus 26. juuli 2017. aasta kohtuotsuse ArcelorMittal Atlantique et Lorraine (C‑80/16, EU:C:2017:588) punktis 40 küsimust, kas selles kohtuasjas kõne all olevad tooted on otseselt asendatavad, viidates nende omadustele ja koostisele.

63

Neil asjaoludel tuleb sedastada, et Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, võttes vaidlustatud kohtuotsuse punktides 94–98 arvesse paagutatud maagi ja rauamaagi graanulite vastavaid omadusi ja koostist, kui ta kontrollis, kas need tooted on otseselt asendatavad.

64

Seega leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 99 sisuliselt õigesti, et arvestades komisjoni ulatuslikku kaalutlusõigust, võis see institutsioon õiguspäraselt otsustada vaidlusaluses otsuses jätta paagutatud maagi võrdlusalus kõnealuste käitiste toodetud rauamaagi graanulite suhtes kohaldamata, võttes arvesse, et need tooted ei ole nende erinevate omaduste ja koostise tõttu otseselt asendatavad.

65

Sellise otsuse tegemiseks vajalik uurimine, mis eeldab asjaomase toote omaduste, koostise ja tootmise hindamist, kujutab endast keerukat tehnilist hinnangut, mille raames on komisjonil ulatuslik kaalutlusõigus (vt analoogia alusel 26. juuli 2017. aasta kohtuotsus ArcelorMittal Atlantique et Lorraine, C‑80/16, EU:C:2017:588, punkt 44).

66

Seda järeldust ei lükka ümber apellandi argument, et 26. juuli 2017. aasta kohtuotsuse ArcelorMittal Atlantique et Lorraine (C‑80/16, EU:C:2017:588) punktis 42 tuvastas Euroopa Kohus, et komisjon võis põhjendatult pidada graanuleid ja paagutatud maaki – mida käsitleti selle kohtuotsuse aluseks kohtuasjas – teineteist asendavateks toodeteks.

67

Nimelt, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 106–112 sisuliselt märkis, tegi Euroopa Kohus selle järelduse nimetatud kohtuasja konkreetses kontekstis, milles – nagu nähtub 26. juuli 2017. aasta kohtuotsuse ArcelorMittal Atlantique et Lorraine (C‑80/16, EU:C:2017:588) punktidest 42, 44–46 ja 48 – oli tegemist integreeritud terasetehasega, millel olid eraldi graanulitootmise üksus ja paagutamisüksus, mis olid omavahel seotud ja tootsid korraga segu, mis antakse otse kõrgahju; seda segu võis selle omaduste tõttu kasutada paagutatud maagi otsese asendajana neis kõrgahjudes.

68

Euroopa Kohtu käsutuses olevat toimikut arvestades ei iseloomusta praegust kohtuasja siiski niisugune konkreetne kontekst, mis oleks tõepoolest analoogne sellele, mille alusel tehti 26. juuli 2017. aasta kohtuotsus ArcelorMittal Atlantique et Lorraine (C‑80/16, EU:C:2017:588).

69

Mis puudutab apellandi argumenti, millele on osutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 35 ja milles ta väidab sisuliselt, et Üldkohus eiras direktiivi 2003/87 artikli 10a eesmärki, milleks on kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamine, võttes arvesse kõige tõhusamaid tehnoloogiaid, siis tuleb tõdeda, et Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 68, et on tõepoolest tõsi, et eelkõige direktiivi 2003/87 artikli 10a lõike 1 teise lõigu kohaselt on üks selle direktiivi eesmärke ergutada kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamist, eelistades vähese heitega tehnoloogiaid tehnoloogiatele, mis on sellest aspektist vähem tõhusad, mistõttu eelnevate võrdlusaluste kehtestamiseks võetavate meetmete eesmärk peab olema heitkoguste vähendamiseks kõige tõhusamate tehnoloogiate kasutuselevõtu soodustamine.

70

Siiski, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 99 põhjendatult märkis ja nagu nähtub esimese väite teise osa analüüsist, on direktiivil 2003/87 erinevad eesmärgid, sest selle direktiivi artikli 1 kohaselt tuleb kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähendada „tulemuslikult ja majanduslikult tõhusalt“. Seega, nagu Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 69 rõhutas, tuleb kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise eesmärk vastavalt kõnealuse direktiivi artikli 10a lõike 1 teisele lõigule saavutada niivõrd, „kuivõrd see on võimalik“; selle all peetakse silmas seda, et vähem tõhusal kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise tehnoloogial või tegevusel võivad – asjaolusid igakülgselt hinnates – olla majandusliku tõhususe aspektist omad eelised.

71

Sellega seoses tõdes Üldkohus aga vaidlustatud kohtuotsuse punktis 96 asjaolude sõltumatu hindamise käigus, et paagutatud maagi tootmisel tekkinud rauajääke võeti uuesti otseselt kasutusse täidisena, samas kui rauamaagi graanulite tootmise puhul see nii ei ole.

72

Lisaks märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 98 – samuti faktiliste asjaolude sõltumatu hindamise järel –, et kuna paagutatud maagi tootmisel tekkivate kasvuhoonegaaside heitemahukus on ligikaudu kuus kuni seitse korda suurem rauamaagi graanulite tootmisega seotud heitemahukusest, võib uute käitiste kategooriate lisamine paagutatud maagi võrdlusalusesse tuua kaasa olulise tasakaalustamatuse nende käitiste jaoks, kelle suhtes seda võrdlusalust kohaldatakse.

73

Sellise olulise tasakaalustamatuse ohtu tuleb mõista eelkõige direktiivi 2009/29 põhjendust 24 silmas pidades, mis rõhutas tõika, et liit astus samme selleks, et vältida ühelt poolt kasvuhoonegaaside heitkoguste suurenemist kolmandates riikides, kus vastavale tööstusele ei kohaldata selliseid süsinikdioksiidi heitkoguste piiranguid, mis on võrreldavad liidus kehtivate piirangutega („süsinikdioksiidi leke“), ning teiselt poolt majanduslikult ebasoodsa olukorra tekkimist liidu teatavates energiamahukates sektorites ja allsektorites, mida mõjutab rahvusvaheline konkurents. Liidu seadusandja hinnangul võib see kahjustada liidu meetmete keskkonnaalast terviklikkust ja ‑kasu. Süsinikdioksiidi lekke ohu lahendamiseks otsustas liidu seadusandja eraldada 100% ulatuses tasuta lubatud heitkoguse ühikuid sektoritele ja allsektoritele, mis vastavad asjakohastele tingimustele.

74

Vaidlust ei ole aga selles, et komisjon on käsitanud nii rauamaagi kaevandamist kui ka toormalmi, terase ja ferrosulamite tootmist selliste sektoritena, mille puhul esineb „süsinikdioksiidi lekke“ oht direktiivi 2003/87 artikli 10b lõike 1 tähenduses.

75

Selles kontekstis võttis komisjon vastu vaidlusaluse otsuse, mille põhjenduses 13 on märgitud, et paagutatud maagi võrdlusalus on määratletud delegeeritud määruse 2019/331 I lisas ning kõnealuse tootepõhise võrdlusalusega hõlmatud toodete määratlus ning protsesside ja heite määratlus on kohandatud paagutamise jaoks ega hõlma rauamaagi graanuleid.

76

Nimelt, kuna – nagu apellant oma apellatsioonkaebuses tunnistas – rauamaagi graanulite tootmisel tekib kasvuhoonegaaside heidet vähem kui paagutatud maagi tootmisel, saavad nende graanulite tootjad vastavalt põhjenduses 13 viidatud soojus- ja kütusepõhistele võrdlusalustele vastavalt väiksema koguse lubatud heitkoguse ühikuid tasuta. Sellest järeldub, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 108 sisuliselt märkis, et kui rauamaagi graanulite tootmine oleks hõlmatud paagutatud maagi võrdlusalusega, oleks selle võrdlusaluse väärtus väiksem, mistõttu paagutatud maagi tootmisele eraldataks ainult murdosa nendest lubatud heitkoguse ühikutest, mida selle tootmisel vaja on.

77

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 107 sisuliselt toonitas, vastab ühelt poolt rauamaagi graanulite ja teiselt poolt paagutatud maagi tootmisega seotud lubatud heitkoguse ühikute tasuta eraldamine liidu seadusandja valikule keskkonnakaitse valdkonnas seoses „süsinikdioksiidi lekke“ tõkestamisega, millele on osutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 73 – eesmärgiga tagada esiteks, et rauamaagi graanulite tootjad ega paagutatud maagi tootjad ei saaks heitkoguse ühikuid, kui nad kasutavad kõige tõhusamaid meetodeid, ja teiseks, et nad ei peataks tootmist ega viiks seda liidust kolmandatesse riikidesse heitkoguse ühikute maksumuse tõttu.

78

Neid kaalutlusi arvestades asus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 99 põhjendatult seisukohale, et komisjonil oli õigus oma ulatusliku kaalutlusõiguse raames ja võttes arvesse direktiivi 2003/87 erinevaid eesmärke, otsustada, et rauamaagi graanulite tootmise käitiseosa ei saa kuuluda paagutatud maagi võrdlusaluse alla.

79

Neil põhjustel ei saa ka apellandi argumendid, mis käsitlevad majandustegevuses osalejate võrdset kohtlemist siseturul ja moonutamata konkurentsi tingimuste tagamist, seada kahtluse alla hinnangut, mille Üldkohus andis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 98.

80

Neil asjaoludel tuleb esimese väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

81

Järelikult tuleb esimene väide tervikuna põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

82

Teises väites leiab apellant, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 93–99 õigusnormi, kui ta asendas vaidlusaluses otsuses komisjoni antud hinnangu põhjendused asendatavuse kohta enda põhjendustega selle hinnangu kohta.

83

Kõigepealt väidab apellant, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 93–99 nimetatud põhjendused ei nähtu vaidlusaluse otsuse sõnastusest. Selle otsuse põhjenduseks on esitatud vaid see, et võrdlusalus sobib paagutatud maagi tootmiseks ja et direktiivi 2003/87 artikli 10a lõikes 1 ei ole ette nähtud võrdlusaluste määratluste tõlgenduse kohandamist.

84

Seejärel leiab ta, et isegi kui komisjoni ja Rootsi Kuningriigi kirjavahetust tuleks pidada vaidlusaluse otsuse põhjenduste osaks, ei ole kirjavahetuses mainitud hulka fakte, mida Üldkohus siiski arvesse võttis, nimelt rauamaagi päritolu, rikastamist, rauasisaldust ning eristust hematiidi ja magnetiidi vahel, rauamaagi graanulite tootmiseks vajaliku peenkoksi väiksemat kogust või asjaolu, et nende graanulite tootmise käitiste lisamine paagutatud maagi võrdlusalusesse võib tuua kaasa olulise tasakaalustamatuse nende käitiste jaoks, kelle suhtes seda võrdlusalust kohaldatakse.

85

Lõpuks kinnitab apellant, viidates 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsusele Sigma Alimentos Exterior vs. komisjon (C‑50/19 P, EU:C:2021:792), et Üldkohus põhjendas – vaidlusalusest otsusest sõltumatult ja omaenda tõlgendusest lähtudes – vaidlusalust otsust ex post facto ise konkreetsete asjaolude alusel, mis esitati esimest korda tema menetluses. Järelikult rikkus Üldkohus apellandi hinnangul õigusnormi, kui ta asendas vaidlusaluse otsuse põhjendused enda omadega.

86

Komisjon palub teise väite tagasi lükata.

87

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 93–99, mille kohta on esitatud apellatsioonkaebuse teine väide, analüüsis Üldkohus apellandi argumenti, mille see esitas esimeses kohtuastmes esitatud hagiavalduse esimeses väites ja mille kohaselt rikkus komisjon väidetavalt delegeeritud määruse 2019/331 I lisa ja direktiivi 2003/87 artikli 10a lõiget 1, mis käsitlevad kõnealuste toodete otsest asendatavust.

88

Sellele analüüsile eelnes esiteks vaidlustatud kohtuotsuse punktis 89 esitatud järeldus, et vaidlusalusest otsusest ei nähtu, et komisjon oleks üksikasjalikult analüüsinud nende kahe toote otsest asendatavust. Teiseks viitas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 90 faktiliste asjaolude ja tõendite sõltumatut hindamispädevust teostades Rootsi Kuningriigi ja komisjoni teabevahetusele, mille tulemusel teatas komisjon Rootsi ametiasutustele selgelt, et rauamaagi graanuleid ei saa paagutatud maagiga otseselt asendada.

89

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 91 leidis Üldkohus, et niisuguses kontekstis peab hindama poolte argumente rauamaagi graanulite ja paagutatud maagi otsese asendatavuse poolt või vastu.

90

Siinkohal tuleb tõdeda, et esimeses kohtuastmes esitatud hagiavalduse esimeses väites märkis apellant tõepoolest, et vaidlusaluse otsuse põhjenduses 13 esitatud põhjused selle kohta, miks rauamaagi graanulite tootmine paagutatud maagi võrdlusalusest välja jäeti, ei olnud „veenvad“.

91

Selle esimese väite põhjendamiseks esitatud argumendid ei käsitlenud siiski mitte seda, et komisjon rikkus ELTL artikli 296 teisest lõigust tulenevat põhjendamiskohustust, vaid seda, et vaidlusalune otsus ei olnud kooskõlas delegeeritud määruse 2019/331 I lisaga ja direktiivi 2003/87 artikli 10a lõikega 1, kui võtta arvesse komisjoni otsust keelduda rauamaagi graanulite tootmise lisamisest paagutatud maagi võrdlusalusesse.

92

Tegelikult esitati väide, et komisjon on rikkunud põhjendamiskohustust, esimeses kohtuastmes esitatud hagiavalduse viiendas väites, mida Üldkohus analüüsis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 149–160. Viimati nimetatud punktidele on aga osutatud apellatsioonkaebuse viiendas väites.

93

Seega ei saa apellant apellatsioonkaebuse teises väites esitatud argumentidega, mille kohaselt rikkus Üldkohus komisjoni põhjendamiskohustust analüüsides õigusnormi, seada kahtluse alla vaidlustatud kohtuotsuses esitatud argumente vaidlusaluse otsuse põhjendatuse kohta.

94

Seega tuleb teine väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

95

Apellatsioonkaebuse kolmandas väites leiab apellant, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 116 ja 117 õigusnormi, kuna ta moonutas tõendeid, nimelt eksperdihinnangut, mille andis teraseettevõtja SSAB Europe tehnika- ja metallurgiavaldkonna direktor S. Kallo, kes vastutab SSAB tootmise eest Rootsis ja Soomes (edaspidi „S. Kallo eksperdihinnang“).

96

Apellant täpsustab siinkohal, et tõendid, mida Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse nimetatud punktides mainis, ei ole piisavad, et põhjendada Üldkohtu järeldust, mis on esitatud selle kohtuotsuse punktis 99 ja mille kohaselt rauamaagi graanulid ja paagutatud maak ei ole teineteisega otseselt asendatavad.

97

Oma väite toetuseks esitab apellant kaks tabelit, mille ühes tulbas on ära toodud vaidlustatud kohtuotsuse punktid, milles Üldkohus tugines sellele eksperdihinnangule ja milles ta moonutas selles kontekstis kõnealuse eksperdi seisukohta ja teises tulbas S. Kallo eksperdihinnangu vastavad lõigud sellisel kujul, nagu need esitati Üldkohtule.

98

Apellant väidab esiteks, et Üldkohus tõlgendas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 117 ebatäpselt S. Kallo eksperdihinnangu punkte 15 ja 19, kuivõrd ta sedastas vaidlustatud kohtuotsuse selles punktis, et kõnealusest eksperdihinnangust nähtub, et käitise üleviimiseks paagutatud rauamaagi täidisena kasutamiselt rauamaagi graanulite kasutamisele või nende osakaalu muutmiseks on vaja teha katseid ja kohandusi. Apellandi arvates oli S. Kallo eksperdihinnangus aga märgitud, et nende kahe toote vahelise osakaalu muutmine on lihtne.

99

Teiseks märgib apellant, et Üldkohus asus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 116 seisukohale, et käitise üleviimine paagutatud rauamaagilt kui täidiselt rauamaagi graanulitele ei ole „sama lihtne kui üks nupuvajutus“, samas kui S. Kallo eksperdihinnangus on sõnaselgelt märgitud, et „tooraine kogust arvutatakse ja muudetakse automaatselt“.

100

Kolmandaks väidab apellant, et punktis 116 leidis Üldkohus samuti, et „ühelt täidisena kasutavalt toorainelt teisele üleminekuks on vaja teha märkimisväärseid kohandusi“. See kaalutlus on tema hinnangul vastuolus ka S. Kallo eksperdihinnanguga, milles on märgitud, et „kuna paagutatud [maaki] toodetakse terasetehases kohapeal, saab niisuguseid kohandusi teha väga lühikese aja jooksul“.

101

Komisjon palub kolmanda väite tagasi lükata.

102

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 100–118 analüüsis Üldkohus, kas komisjon tegi ilmse hindamisvea, kui ta välistas rauamaagi graanulite tootmise kuulumise paagutatud rauamaagi võrdlusaluse alla, ega tunnustanud seeläbi – vastupidi lahendusele, milleni Euroopa Kohus jõudis 26. juuli 2017. aasta kohtuotsuse ArcelorMittal Atlantique et Lorraine (C‑80/16, EU:C:2017:588) punktis 42 seoses integreeritud terasetehasega, mis oli viimati nimetatud kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasjas kõne all – seda, et rauamaagi graanulid on paagutatud maagiga otseselt asendatavad.

103

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 114 välistas Üldkohus niisuguse ilmse hindamisvea esinemise, tuginedes ühelt poolt selle kohtuotsuse punktis 99 esitatud järeldusele, mida apellant käesoleva apellatsioonkaebuse esimese väite raames tulemusetult kritiseeris.

104

Teiselt poolt märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 115 esiteks, et apellandi mainitud näited rauamaagi graanulite kasutamise kohta täidisena kõrgahjus näitavad, et tegemist on tagavaralahendustega või lihtsalt testitavate lahendustega, mis on pealegi suhteliselt ammused.

105

Apellant ei ole seda järeldust käesoleva apellatsioonkaebuse raames aga vaidlustanud.

106

Teiseks tugines Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 116 ja 117 SRB konsultatsioonibüroo aruandele ja S. Kallo eksperdihinnangule, et põhistada oma järeldust, et komisjon ei teinud ilmset hindamisviga, kui ta ei asunud seisukohale, et käesoleval juhul saab rauamaagi graanuleid pidada paagutatud maagiga asendatavaks.

107

Sellega seoses tuleb tõdeda, et esiteks võis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 94–99 läbi viidud nende toodete asendatavuse analüüsi alusel, mida apellatsioonkaebuse esimeses väites tulemusetult kritiseeriti – ja võttes arvesse vaidlustatud kohtuotsuse punktis 115 esitatud järeldust, mida käesoleva kohtuotsuse punktist 105 nähtuvalt käesoleva apellatsioonkaebuse staadiumis ei kritiseeritud –, põhjendatult järeldada, et komisjon ei teinud vaidlusalust otsust vastu võttes ühtegi ilmselget hindamisviga.

108

Teiseks tuleb väite kohta, et Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 116 ja 117 moonutanud tõendeid, igal juhul meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole faktiliste asjaolude hindamine – välja arvatud juhul, kui tõendeid on moonutatud – õigusküsimus, mida Euroopa Kohus saab kontrollida. Moonutamisega on tegemist siis, kui uute tõendite abita on ilmne, et olemasolevatele tõenditele antud hinnang on selgelt väär või nende sõnastusega selgelt vastuolus. Niisugune moonutamine peab siiski selgelt nähtuma toimiku materjalidest, ilma et oleks vaja fakte ja tõendeid uuesti hindama asuda (27. aprilli 2023. aasta kohtuotsus Fondazione Cassa di Risparmio di Pesaro jt vs. komisjon, C‑549/21 P, EU:C:2023:340, punkt 73 ja seal viidatud kohtupraktika).

109

Käesoleval juhul nähtub aga S. Kallo eksperdihinnangu (mis on lisatud esimeses kohtuastmes esitatud hagiavaldusele) punktist 15, et rauamaagi graanulite ja paagutatud maagi omavahelise osakaalu muutmine kõrgahjudes täidisena kasutamiseks on tõepoolest lihtne ja seda tehakse sageli enamikus terasetehastes. Selle hinnangu punktis 22 on siiski täpsustatud, et kui sellised muudatused on märkimisväärse ulatusega või puudutavad toorainet, mida ei ole kõnealuses käitises kunagi kasutatud, eelnevad neile üldjuhul katsed, et hinnata nende mõju protsessile, tootlikkusele ja kogukulule. Lisaks nähtub nimetatud eksperdihinnangu punktist 25, et käitise muutmiseks püsivalt niisuguseks, kus täidisena saaks kasutada üksnes rauamaagi graanuleid, võib olla vaja uue toorainevooga kohanemiseks ajakohastada siselogistikat, et kõnealuses käitises tegevust veelgi optimeerida.

110

Vaidlusalune otsus käsitleb aga seda, et komisjon keeldus lisamast rauamaagi graanuleid paagutatud maagi võrdlusalusesse seoses kõnealuste käitistega, mitte aga integreeritud terasetehase konkreetset juhtumit, mida on silmas peetud 26. juuli 2017. aasta kohtuotsuse ArcelorMittal Atlantique et Lorraine (C‑80/16, EU:C:2017:588) punktis 42.

111

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et Üldkohus ei moonutanud S. Kallo eksperdihinnangut, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 117 sisuliselt, et vaatamata eksperdihinnangust nähtuvale järeldusele, et rauamaagi graanulid on paagutatud maagiga otseselt asendatavad, ilmneb samast hinnangust siiski, et üleminek paagutatud rauamaagilt rauamaagi graanulite kasutamisele või nende osakaalu muutmine nõuaks katseid ja kohandusi ning ettevalmistustöid, sealhulgas siselogistika kohandamist uue toorainevooga.

112

Seega tuleb kolmas väide põhjendamatuna tagasi lükata.

113

Neljandas väites leiab apellant, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 148, et vastupidi sellele, mida apellant väitis esimeses kohtuastmes esitatud hagiavalduse neljanda väite põhjenduseks, järgis komisjon oma kohustust kontrollida hoolsalt ja erapooletult kõiki üksikjuhtumi asjakohaseid aspekte.

114

Apellant väidab, et enne vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist ei viinud komisjon läbi niisugust hoolsat ja erapooletut kontrolli. Apellant märgib, et Üldkohus tegi nimelt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 89 kindlaks, et sellest otsusest ei nähtu, et komisjon oleks üksikasjalikult analüüsinud kahe kõne all oleva toote otsest asendatavust. Täpsemat leiab ta, et selleks, et hinnata sisendite muutmise korral kõrgahjutäite aluselisuse kontrolliga seotud suhtelist lihtsus- või raskusastet, oleks pidanud kaasama metallurgiaeksperdi.

115

Komisjon palub selle väite tagasi lükata.

116

Esimeses kohtuastmes esitatud esimese väite analüüsimisel tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 89, et vaidlusalusest otsusest ei nähtu tegelikult, et komisjon oleks üksikasjalikult analüüsinud nende kahe toote otsest asendatavust, kuivõrd see institutsioon piirdus paagutatud maagi võrdlusaluse sõnastuse analüüsimisega ja sellega, et tuletas meelde, et temalt ei ole nõutud „võrdlusaluste määratluste tõlgenduse kohandamist“.

117

Samas viitas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 90 teabevahetusele komisjoni ja Rootsi Kuningriigi vahel, kes esitas sellele institutsioonile enne vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist ettepanekud, milles võeti arvesse kõnealuste käitiste käitajate huve, ning oli seega tihedalt kaasatud menetlusse, mis lõppes selle otsuse vastuvõtmisega. Selles teabevahetuses teatas komisjon Rootsi ametiasutustele selgelt, et tema hinnangul ei saa rauamaagi graanuleid paagutatud maagiga otseselt asendada, eelkõige lähtudes põhjusest, millele Euroopa Kohus oli viidanud 26. juuli 2017. aasta kohtuotsuses ArcelorMittal Atlantique et Lorraine (C‑80/16, EU:C:2017:588).

118

Arvestades selle teabevahetuse sisu, võis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 147 asuda põhjendatult seisukohale, et komisjonile ei saa ette heita seda, et ta rikkus oma kohustust analüüsida neid argumente haldusmenetluses hoolsalt ja erapooletult.

119

Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, kui ta otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 148, et esimeses kohtuastmes esitatud hagiavalduse neljas väide tuleb tagasi lükata.

120

Seega tuleb neljas väide põhjendamatuna tagasi lükata.

121

Viiendas väites heidab apellant Üldkohtule ette õigusnormi rikkumist, kui viimane leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 160, et komisjon järgis oma põhjendamiskohustust.

122

Apellant väidab, et arvestades asendatavuse hindamise tehnilist keerukust, oleks vaidlusalune otsus pidanud sisaldama piisavat ülevaadet teaduslikest põhjustest, mis õigustavad tema järeldust. Ta väidab, et komisjonil oli kohustus selgitada vaidlusaluses otsuses mitte ainult seda, miks rauamaagi graanulid ja paagutatud maak on või ei ole omavahel asendatavad, vaid ka seda, miks ta leidis, et see käesoleval juhul nii ei olnud.

123

Apellant viitab Üldkohtu 2. juuli 1992. aasta kohtuotsusele Dansk Pelsdyravlerforening vs. komisjon (T‑61/89, EU:T:1992:79, punkt 131) ja 14. mai 1998. aasta kohtuotsusele Stora Kopparbergs Bergslags vs. komisjon (T‑354/94, EU:T:1998:104, punkt 126), samuti Euroopa Kohtu 26. novembri 1981. aasta kohtuotsusele Michel vs. parlament (195/80, EU:C:1981:284, punkt 22) ja 16. novembri 2000. aasta kohtuotsusele Stora Kopparbergs Bergslags vs. komisjon (C‑286/98 P, EU:C:2000:630), väites, et selle kohtupraktika kohaselt peavad komisjoni otsuse põhjendused olema otsuse tekstis endas, sest pärast otsuse vastuvõtmist ei saa komisjoni antud selgitusi arvesse võtta, välja arvatud erandlikel asjaoludel.

124

Põhjendusi, mida Üldkohus mainis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 157–159, ei saa aga pidada „erandlikeks asjaoludeks“ selle kohtupraktika tähenduses.

125

Peale selle vaidleb apellant vastu asjaolule, et komisjoni saadetud kirju Rootsi Kuningriigile võib pidada vaidlusaluse otsuse seisukohalt asjakohaseks, ning väidab, et isegi kui need oleksid asjakohased, ei kujuta need endast piisavat ülevaadet teaduslikest põhjustest, mis saaks põhjendada järeldust, et kaks asjaomast toodet ei ole omavahel asendatavad.

126

Komisjon palub viienda väite tagasi lükata.

127

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 154 tuletas Üldkohus kõigepealt õigesti meelde, et ELTL artiklis 296 nõutud põhjendustest peab selgelt ja üheselt selguma vaidlustatud akti vastuvõtja arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel mõista võetud meetme põhjusi – selleks, et kaitsta oma õigusi – ja liidu kohtul kontrolli teostada.

128

Seejärel lisas Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 155 põhjendatult täpsustuse, et ei ole nõutav, et põhjendustes oleks täpsustatud kõik asjakohased faktilised ja õiguslikud asjaolud, sest seda, kas akti põhjendused vastavad ELTL artikli 296 nõuetele, ei tule hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja kogu asjasse puutuva valdkonna õiguslikku regulatsiooni silmas pidades.

129

Lõpuks rõhutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 156 – ilma et ta oleks rikkunud õigusnormi – asjaolu, et ELTL artiklist 296 tuleneva põhjendamiskohustuse järgimine otsuse puhul, mis käsitleb riiklikke rakendusmeetmeid kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikute tasuta eraldamiseks üleminekuperioodil kooskõlas direktiivi 2003/87 artikli 11 lõikega 3, on seda olulisem, et selles kontekstis eeldab komisjoni kaalutlusõiguse teostamine viimati nimetatud sätte alusel keeruliste majanduslike ja ökoloogiliste hinnangute andmist ning liidu kohtu kontroll nende hinnangute õiguspärasuse ja põhjendatuse üle on piiratud.

130

Nendest põhimõtetest lähtudes leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 157–159, et käesolevas kohtuasjas ei saanud apellant põhjendatult väita, et tal ei olnud võimalik mõista põhjuseid, miks komisjon asus seisukohale, et paagutatud maagi võrdlusalus oli kohandatud paagutatud maagi tootmise jaoks ega saa hõlmata rauamaagi graanulite tootmist, nagu soovis Rootsi Kuningriik.

131

Üldkohus asus esiteks vaidlustatud kohtuotsuse punktis 158 seisukohale, et tema käsutuses olevast toimikust nähtub, et apellandil oli võimalik vaidlustada vaidlusaluse otsuse põhjendatust teda puudutavas osas; seda nii paagutatud maagi võrdlusaluse sõnastuse puhul kui ka seoses mõjuga, mida kohaldatavate õigusnormide eri eesmärgid võivad selle tõlgendusele avaldada, või seoses asjaoluga, et komisjon oli kaudselt, kuid paratamatult asunud seisukohale, et käesoleval juhul ei olnud sobilik kasutada kõnealuste käitiste puhul sama lahendust kui see, mille ta oli varem valinud seoses IJmuidenis (Madalmaad) asuva Tata Steeli (varem Corus) käitisega, mis on osa integreeritud terasetehasest.

132

Teiseks rõhutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 159, et esimeses kohtuastmes esitatud hagiavaldusest ja eelkõige selle põhjendamiseks esitatud väidete sisust nähtub, et apellant teadis hästi ka Rootsi Kuningriigi ja komisjoni vahel vaidlusaluse otsuse vastuvõtmiseni viinud menetluses toimunud teabevahetust, mis oli osa kontekstist.

133

Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 155 õigesti tõdes, ei ole väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõutav, et liidu institutsiooni akti põhjenduses oleks toodud kõik asjasse puutuvad faktilised ja õiguslikud asjaolud, sest kontrollides akti põhjenduse vastavust ELTL artikli 296 nõuetele, tuleb lisaks akti sõnastusele arvestada akti konteksti ja kogu asjasse puutuva valdkonna õiguslikku regulatsiooni (vt selle kohta 12. septembri 2017. aasta kohtuotsus Anagnostakis vs. komisjon, C‑589/15 P, EU:C:2017:663, punkt 29; 20. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus Rumeenia vs. komisjon, C‑899/19 P, EU:C:2022:41, punkt 68, ning 23. jaanuari 2025. aasta kohtuotsus Neos vs. Ryanair ja komisjon, C‑490/23 P, EU:C:2025:32, punkt 34).

134

Käesoleval juhul on vaidlusaluse otsuse põhjenduses 13 täpsustatud, et Rootsi Kuningriik tegi tõepoolest ettepaneku kasutada rauamaagi graanulite tootmise puhul paagutatud maagi võrdlusaluse käitiseosa, kuigi 3. etapis kasutati soojuse- ja kütusepõhiseid võrdlusaluseid. Samas põhjenduses tuletas komisjon siiski meelde, et esiteks on paagutatud maagi võrdlusalus määratletud delegeeritud määruse 2019/331 I lisas, teiseks on toote määratlus ning kõnealuse tootepõhise võrdlusalusega hõlmatud toodete määratlus ning protsesside ja heite määratlus kohandatud paagutamise jaoks ega hõlma rauamaagi graanuleid ning kolmandaks tuleb direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a lõike 2 kohaselt 4. etapiks ajakohastada võrdlusaluste väärtusi ning võrdlusaluste määratluste tõlgenduse kohandamist ette ei nähta.

135

Sellega seoses tuleb ühelt poolt märkida, et apellant vaidlustab oma apellatsioonkaebuses üksnes otsuse, mille kohaselt ei kuulu rauamaagi graanulite tootmine paagutatud maagi võrdlusaluse alla.

136

Teiselt poolt on vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise normatiivne kontekst, millele on osutatud selle otsuse põhjenduses 13 ja millele on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktides 73–77, koos selles põhjenduses esitatud selgitustega piisav, et mõista põhjusi, miks komisjon otsustas, et rauamaagi graanulite tootmine ei kuulu paagutatud maagi võrdlusaluse alla.

137

Lisaks asjaolule, et Rootsi Kuningriik, kes esitas komisjonile ettepanekud, milles võeti arvesse kõnealuste käitiste käitajate huve, oli tihedalt kaasatud vaidlusaluse otsuse vastuvõtmisega lõppenud menetlusse, tuleb tõdeda, et apellant sai – pidades silmas menetlusdokumente, mille ta oli Üldkohtule esitanud – selle otsuse põhjendatusele edukalt vastu vaielda (vt analoogia alusel 10. septembri 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa jt, C‑465/20 P, EU:C:2024:724, punkt 393).

138

Neid kaalutlusi arvestades tuleb asuda seisukohale, et vaidlusaluse otsuse põhjendus vastab ELTL artikli 296 nõuetele ja et Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, kui ta lükkas tagasi esimeses kohtuastmes esitatud hagiavalduse viienda väite, mille kohaselt on komisjon rikkunud oma põhjendamiskohustust.

139

Seega tuleb viies väide põhjendamatuna tagasi lükata.

140

Kuna kõik apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitatud väited on tagasi lükatud, tuleb apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata jätta.

141

Vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste lahendamisel, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

142

Kuna komisjon on nõudnud kohtukulude väljamõistmist apellandilt ja apellant on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb komisjoni kohtukulud välja mõista apellandilt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.

143

Vastavalt kodukorra artikli 184 lõikele 4 võib Euroopa Kohus otsustada, et kui esimeses astmes menetlusse astuja ei ole ise apellatsioonkaebust esitanud, kuid ta on osalenud Euroopa Kohtu menetluse kirjalikus või suulises osas, kannab ta oma kohtukulud ise. Käesolevas kohtuasjas tuleb asuda seisukohale, et Rootsi Kuningriik, kes osales Euroopa Kohtu menetluse kirjalikus osas, kannab ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab: