–

Eventmedia Soluciones SL, esindaja: abogada A.‑M. Martínez Cuadros,

–

Air Europa Líneas Aéreas SAU, esindajad: procurador N. de Dorremochea Guiot ja abogado E. Olea Ballesteros,

–

Hispaania valitsus, esindaja: A. Ballesteros Panizo,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: J. L. Buendía Sierra ja N. Ruiz García,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT 1993, L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288) artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1.

2

Taotlus on esitatud lennureisija nõude omandaja Eventmedia Soluciones SLi (edaspidi „Eventmedia“) ja Air Europa Líneas Aéreas SAU (edaspidi „Air Europa“) vahelises kohtuvaidluses Air Europa teostatud lennul reisija pagasi veo hilinemisest tingitud kahju hüvitamise üle.

3

Rahvusvahelise õhuveo nõuete ühtlustamise konventsiooni, mis sõlmiti Montréalis 28. mail 1999 ning kirjutati Euroopa Ühenduse poolt alla 9. detsembril 1999 ja kiideti tema nimel heaks nõukogu 5. aprilli 2001. aasta otsusega 2001/539/EÜ (EÜT 2001, L 194, lk 38; ELT eriväljaanne 07/05, lk 491; edaspidi „Montréali konventsioon“), artiklis 19 „Hilinemine“ on sätestatud:

„Vedaja vastutab kahju eest, mis tulenes reisijate, pagasi või lasti hilinemisest õhuveol. Vedaja ei vastuta hilinemisest tulenenud kahju eest, kui ta tõendab, et tema, tema teenistujad ja esindajad võtsid kõik vajalikud meetmed kahju vältimiseks või et temal, tema teenistujail või esindajail ei olnud võimalik asjakohaseid meetmeid võtta.“

4

Direktiivi 93/13 kahekümne neljandas põhjenduses on märgitud, et „liikmesriikide kohtutel või haldusasutustel peavad olema piisavad ja tõhusad vahendid, et ebaõiglaste tingimuste seadmist tarbijalepingutes takistada“.

5

Direktiivi artikli 1 lõike 1 kohaselt on direktiivi eesmärk ühtlustada liikmesriikide õigus- ja haldusnormid, mis käsitlevad ebaõiglasi tingimusi müüja või teenuste osutaja ning tarbija vahel sõlmitud lepingutes.

6

Direktiivi artikli 2 punktis b on määratletud järgmine mõiste:

„tarbija – füüsiline isik, kes käesoleva direktiiviga hõlmatavate lepingute raames toimib eesmärkidel, mis ei ole seotud tema kaubandus-, majandus- ega kutsetegevusega“.

7

Direktiivi artikli 3 lõikes 1 on ette nähtud:

„Lepingutingimus, mille suhtes ei ole eraldi kokku lepitud, loetakse ebaõiglaseks, kui see on vastuolus heausksuse tingimusega ning kutsub esile lepinguosaliste lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste olulise tasakaalustamatuse, mis kahjustab tarbijat.“

8

Direktiivi 93/13 artikli 6 lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid sätestavad, et ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on oma siseriiklike õigusaktide alusel tarbijaga sõlminud, ei ole tarbijale siduvad ning leping on kõnealustel tingimustel lepinguosalistele jätkuvalt siduv ainult juhul, kui seda on võimalik jätkata nii, et see sisaldab ebaõiglasi tingimusi.“

9

Direktiivi artikli 7 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Liikmesriigid tagavad, et tarbijate ja konkurentide huvides oleksid olemas piisavad ja tõhusad vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mis müüjad või teenuste osutajad tarbijatega sõlmivad.“

10

Lennureisija, kelle pagasi vedu lennul Madridist (Hispaania) Cancúni (Mehhiko) hilines, loovutas oma lennuettevõtja Air Europa vastu suunatud kahjunõude äriühingule Eventmedia.

11

Eventmedia esitas seejärel Juzgado de lo Mercantil n.o 1 de Palma de Mallorcale (Palma kaubanduskohus nr 1, Hispaania), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus, hagi Air Europa vastu, nõudes sellest hilinemisest tulenenud kahju eest 766 eurot hüvitist Montréali konventsiooni artikli 19 alusel.

12

Air Europa vaidlustas eelotsusetaotluse esitanud kohtus Eventmedia õiguse esitada hagi. Tema sõnul ei olnud nõude loovutamine õiguslikult kehtiv, kuna sellega rikuti reisijate õiguste loovutamise keeldu, mis on ette nähtud tema veolepingu tüüptingimuste punktis 15.1 (edaspidi „vaidlusalune tingimus“). Selles punktis on ette nähtud, et „[k]ui kokku ei ole lepitud teisiti, on Air Europa ja iga vedaja artikli 1 kohane vastutus kindlaks määratud pileti väljastanud vedaja veotingimustega. Reisija õigused on seotud tema isikuga ja nende loovutamine ei ole lubatud“.

13

Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et Montréali konventsiooni artiklis 19 ette nähtud lennuettevõtja vastutus pagasi hilinemise eest kuulub lepingulist laadi kahjunõude alla. Järelikult kuulub niisuguse hilinemisega seotud kahju hüvitamise nõude loovutamine kõnealuses punktis ette nähtud nõude loovutamise keelu kohaldamisalasse.

14

Euroopa Kohtu praktikat meenutades leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et tal on piisavalt faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, et võistleva menetluse tulemusel kontrollida selle punkti sisu ja tunnistada see ebaõiglaseks direktiivi 93/13 tähenduses. Kohtul on siiski tekkinud küsimus, kas ta võib omal algatusel kontrollida seda, kas nimetatud tingimus on ebaõiglane. Ühelt poolt nimelt ei ole tema menetluses olevat menetlust algatanud mitte hagi aluseks oleva veolepingu pool, vaid lennureisija nõude omandaja, kes ei ole tarbija. Teiselt poolt, kuna tarbija ei ole selle menetluse pool, ei saa võtta arvesse tarbija tahet – pärast seda, kui nimetatud kohus on teda teavitanud – tugineda sellele, et kõnealune lepingutingimus on ebaõiglane ega ole siduv.

15

Neil asjaoludel otsustas Juzgado de lo Mercantil n.o 1 de Palma de Mallorca (Palma kaubanduskohus nr 1) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

16

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel kontrollima, kas lennureisija ja lennuettevõtja vahel sõlmitud veolepingus sisalduv tingimus, mis keelab loovutada õigusi, mis sellel reisijal on selle vedaja suhtes, võib olla ebaõiglane, kui see kohus lahendab kahju hüvitamise hagi, mille on selle lennuettevõtja vastu esitanud äriühing, kes on omandanud nimetatud reisija kahjunõude.

17

Mis puudutab lennureisija nõude loovutamist inkassofirmale, siis on Euroopa Kohus juba otsustanud, et asjaolu, et põhikohtuasjas on vastamisi üksnes ettevõtjad, ei ole takistuseks direktiivi 93/13 kohaldamisel, kuna selle direktiivi kohaldamisala ei sõltu sellest, kes on kohtuasja pooled, vaid sellest, kes on lepingu pooled (vt selle kohta 18. novembri 2020. aasta kohtuotsus DelayFix, C‑519/19, EU:C:2020:933, punktid 53 ja 54).

18

Direktiivi 93/13 artikli 1 lõike 1 ja artikli 3 lõike 1 kohaselt kohaldatakse seda direktiivi nimelt müüja või teenuste osutaja ning tarbija vahel sõlmitud lepingutes sisalduvate tingimuste suhtes, mille üle ei ole eraldi läbi räägitud (18. novembri 2020. aasta kohtuotsus DelayFix, C‑519/19, EU:C:2020:933, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).

19

Käesoleval juhul on veoleping, millel põhineb Eventmedia nõue ja mis sisaldab kõnealust tingimust, sõlmitud ettevõtja Air Europa ja lennureisija vahel. Lisaks ei viita miski sellele, et reisija oleks ostnud oma lennupileti oma majandus- või kutsetegevuse raames, mistõttu näib, et see reisija sõlmis selle lepingu tarbijana direktiivi 93/13 artikli 2 punkti b tähenduses – kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrolli tulemusel ei ilmne vastupidist.

20

Käesoleva kohtuotsuse punktis 17 viidatud kohtupraktikast lähtudes kuulub põhikohtuasi seega direktiivi 93/13 kohaldamisalasse.

21

Niisugust järeldust ei sea kahtluse alla 1. oktoobri 2015. aasta kohtuotsuse ERSTE Bank Hungary (C‑32/14, EU:C:2015:637) punktis 63 ja 11. märtsi 2020. aasta kohtuotsuse Lintner (C‑511/17, EU:C:2020:188) punktis 29 esitatud põhjendused, millele on eelotsusetaotluses sisuliselt viidatud.

22

Euroopa Kohus on nendes punktides küll otsustanud, et direktiiviga 93/13 taotletud tarbijakaitse nõuab, et kohtumenetlus oleks algatatud ühe lepingupoole esitatud hagi alusel. Siiski tuleb see väide asetada nende kohtuotsusteni viinud kohtuasjade konteksti, kus tegelikult olid poolteks lepingu sõlminud tarbija ja ettevõtja.

23

Täpsemalt esitati kohtuasjas, milles tehti 1. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus ERSTE Bank Hungary (C‑32/14, EU:C:2015:637), Euroopa Kohtule sisuliselt küsimus, kas direktiiviga 93/13 kehtestatud kaitsesüsteemi tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisugused riigisisesed õigusaktid, mis võimaldavad notaril, kes on vorminõudeid järgides koostanud notariaalselt tõestatud dokumendi müüja või teenuste osutaja ja tarbija vahelise lepingu kohta, kanda kõnealusele dokumendile täidetavust puudutav kinnitus või keelduda dokumendile juba kantud kinnituse kustutamisest, kui ei ühel ega teisel juhul ei ole hinnatud, kas kõnealuse lepingu tingimused on ebaõiglased. Seda küsimust analüüsides eristas Euroopa Kohus peamiselt niisugust notariaalset menetlust ja kohtumenetlust, rõhutades, et üksnes viimati nimetatud menetluses nõuab direktiiviga 93/13 taotletav kaitsesüsteem, et liikmesriigi kohus kontrolliks omal algatusel, kas selle direktiivi kohaldamisalasse kuuluv lepingutingimus on ebaõiglane (vt selle kohta 1. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus ERSTE Bank Hungary, C‑32/14, EU:C:2015:637, punktid 33, 41–47 ja 59). Siiski on veel vaja, et pöördutaks liikmesriigi kohtu poole. Selle kohtuotsuse punktis 63 esitatud põhjendus viitab menetluse juhtpõhimõttele, mille kohaselt kohtumenetluses kuulub initsiatiiv üksnes pooltele.

24

Mis puudutab 11. märtsi 2020. aasta kohtuotsuse Lintner (C‑511/17, EU:C:2020:188) punkti 29, siis see on osa arutluskäigust, mis käsitleb vaidluse eseme piire ja dispositiivsuse põhimõtet. Nii nähtub selle kohtuotsuse punktide 26–34 koostoimes tõlgendamisest, et Euroopa Kohus ei soovinud piirata direktiivi 93/13 kohaldamisala vaidlustega tarbija ja müüja või teenuste osutaja vahel, vaid pigem rõhutada asjaolu, et direktiiviga 93/13 taotletud tarbijakaitse eeldab kohtumenetluse algatamist ja liikmesriigi kohtu positiivne sekkumine ei tohi ületada tema menetluses oleva vaidluse piire.

25

Sellest järeldub, et Euroopa Kohus ei soovinud käesoleva kohtuotsuse punktides 23 ja 24 viidatud kahe kohtuotsusega piirata direktiivi 93/13 kohaldamisala üksnes vaidlustega lepingu sõlminud tarbija ja müüja või teenuste osutaja vahel.

26

Neid sissejuhatavaid märkusi arvesse võttes tuleb kindlaks teha, kas juhul, kui kohtuvaidluse pooled ei ole tarbija ja asjaomane ettevõtja, vaid asjaomane ettevõtja ja üks teine ettevõtja ehk äriühing, kes on omandanud tarbija õigused, peab liikmesriigi kohus omal algatusel kontrollima, kas selle lepingu tingimused võivad olla ebaõiglased.

27

Olgu märgitud, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt lähtub direktiiviga 93/13 loodud kaitsesüsteem eeldusest, et tarbija on suhetes ettevõtjaga nõrgemal läbirääkimispositsioonil ja tal on vähem teavet (27. juuni 2000. aasta kohtuotsus Océano Grupo Editorial ja Salvat Editores, C‑240/98–C‑244/98, EU:C:2000:346, punkt 25, ja 17. mai 2022. aasta kohtuotsus SPV Project 1503 jt, C‑693/19 ja C‑831/19, EU:C:2022:395, punkt 51).

28

Nõrgemat positsiooni arvestades näeb selle direktiivi artikli 6 lõige 1 ette, et ebaõiglased lepingutingimused ei ole tarbijale siduvad. Tegemist on imperatiivse sättega, mille eesmärk on asendada lepinguga loodud formaalne tasakaal lepingupartnerite õiguste ja kohustuste vahel tegeliku tasakaaluga, mis taastab nendevahelise võrdsuse (26. oktoobri 2006. aasta kohtuotsus Mostaza Claro, C‑168/05, EU:C:2006:675, punkt 36, ja 17. mai 2022. aasta kohtuotsus SPV Project 1503 jt, C‑693/19 ja C‑831/19, EU:C:2022:395, punkt 52).

29

Sellega seoses ilmneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel hindama, kas direktiivi 93/13 kohaldamisalasse kuuluv lepingutingimus on ebaõiglane, ja sel moel tasandama tarbija ja müüja või teenuse osutaja vahelist ebavõrdsust, ning ta peab seda tegema kohe, kui tema käsutuses on selleks vajalikud õiguslikud ja faktilised asjaolud (17. mai 2022. aasta kohtuotsus SPV Project 1503 jt, C‑693/19 ja C‑831/19, EU:C:2022:395, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).

30

Lisaks sellele kohustab direktiiv 93/13, nagu nähtub selle direktiivi artikli 7 lõikest 1 koostoimes kahekümne neljanda põhjendusega, liikmesriike tagama piisavad ja tõhusad vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mille ettevõtjad tarbijatega sõlmivad (14. juuni 2012. aasta kohtuotsus Banco Español de Crédito, C‑618/10, EU:C:2012:349, punkt 68, ja 17. mai 2022. aasta kohtuotsus SPV Project 1503 jt, C‑693/19 ja C‑831/19, EU:C:2022:395, punkt 54).

31

Kuigi Euroopa Kohus on seega juba korduvalt ning direktiivi 93/13 artikli 6 lõike 1 ja artikli 7 lõike 1 nõudeid arvesse võttes selgitanud viisi, kuidas liikmesriigi kohus peab tagama sellest direktiivist tarbijatele tulenevate õiguste kaitse, ei ole väidetavalt ebaõiglaste lepingutingimuste hindamisele kohaldatavad menetlusnormid sellegipoolest liidu õiguses põhimõtteliselt ühtlustatud. Järelikult kuuluvad need liikmesriikide menetlusautonoomia põhimõtte alusel liikmesriikide riigisisese õiguskorra reguleerimisalasse tingimusel, et need ei oleks vähem soodsad kui liikmesriigi õiguse kohaldamisalasse kuuluvaid sarnaseid olukordi reguleerivad normid (võrdväärsuse põhimõte) ega muudaks liidu õigusega antud õiguste teostamist tegelikult võimatuks või ülemäära keeruliseks (tõhususe põhimõte) (vt selle kohta 26. juuni 2019. aasta kohtuotsus Addiko Bank, C‑407/18, EU:C:2019:537, punktid 45 ja 46, ning 17. mai 2022. aasta kohtuotsus SPV Project 1503 jt, C‑693/19 ja C‑831/19, EU:C:2022:395, punkt 55).

32

Neil asjaoludel tuleb kindlaks teha, kas need sätted koostoimes võrdväärsuse põhimõtte ja tõhususe põhimõttega nõuavad, et liikmesriigi kohus, kelle poole on pöördunud äriühing, kes on omandanud tarbija kahjunõude viimase lepingupartnerist ettevõtja vastu, kontrolliks selle tarbija ja müüja või teenuste osutaja vahel sõlmitud lepingus sisalduva tingimuse võimalikku ebaõiglast laadi.

33

Mis esimesena puudutab võrdväärsuse põhimõtet, siis on liikmesriigi kohtu ülesanne kontrollida riigisiseses õiguses kohaldatavate menetlusnormide alusel, kas seda põhimõtet on järgitud, võttes arvesse asjaomase õiguskaitsevahendi eset, alust ja põhielemente (17. mai 2022. aasta kohtuotsus Unicaja Banco, C‑869/19, EU:C:2022:397, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

34

Sellega seoses on Euroopa Kohus otsustanud, et direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 tuleb pidada võrdväärseks riigisiseste normidega, mis on riigisiseses õiguskorras avaliku korra eeskirjade tasemel (6. oktoobri 2009. aasta kohtuotsus Asturcom Telecomunicaciones, C‑40/08, EU:C:2009:615, punkt 52, ja 17. mai 2022. aasta kohtuotsus Unicaja Banco, C‑869/19, EU:C:2022:397, punkt 24).

35

Sellest järeldub, et võrdväärsuse põhimõttest tuleneb, et kui liikmesriigi kohtul on riigisisese õiguse kohaselt õigus või kohustus hinnata omal algatusel lepingutingimuse vastuolu riigisiseste avaliku korra sätetega, peab tal olema ka õigus või kohustus omal algatusel hinnata niisuguse tingimuse vastuolu direktiivi 93/13 artikliga 6 niipea, kui tema käsutuses on selleks vajalikud õiguslikud ja faktilised asjaolud (vt selle kohta 17. mai 2022. aasta kohtuotsus Unicaja Banco, C‑869/19, EU:C:2022:397, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

36

Käesoleval juhul ei sisalda eelotsusetaotlus mingit teavet selle kohta, kas kohus, kellele on esitatud kahju hüvitamise hagi Montréali konventsiooni artikli 19 alusel, võib või tal isegi tuleb Hispaania õiguse kohaselt omal algatusel kontrollida niisuguse tingimuse nagu vaidlusalune tingimus võimalikku vastuolu riigisiseste avaliku korra normidega. Vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 33 meenutatud kohtupraktikale peab eelotsusetaotluse esitanud kohus seda aspekti kontrollima, et teha kindlaks, kas ta võib või kas tal tuleb võrdväärsuse põhimõtte alusel omal algatusel kontrollida, kas põhikohtuasjas kõne all olev lepingutingimus võib olla ebaõiglane.

37

Mis teisena puudutab tõhususe põhimõtet, siis on Euroopa Kohus otsustanud, et iga juhtumit, mille puhul kerkib küsimus, kas riigisisene menetlusnorm muudab liidu õiguse kohaldamise võimatuks või ülemäära raskeks, tuleb analüüsida, võttes arvesse selle normi asukohta menetluses tervikuna, menetluse kulgu ja erisusi; vajaduse korral tuleb arvesse võtta ka riigisisese õigussüsteemi aluseks olevaid selliseid põhimõtteid nagu kaitseõiguse tagamine, õiguskindluse põhimõte ja menetluse korrakohane toimimine (14. detsembri 1995. aasta kohtuotsus Peterbroeck, C‑312/93, EU:C:1995:437, punkt 14, ja 17. mai 2022. aasta kohtuotsus SPV Project 1503 jt, C‑693/19 ja C‑831/19, EU:C:2022:395, punkt 60).

38

Kahju hüvitamise hagi kohta, mille on esitanud tarbija nõude omandanud äriühing selle tarbija lepingupartnerist ettevõtja vastu, tuleb tõdeda, et kahe ettevõtja vahelist hagi ei iseloomusta ebavõrdsus, mis esineb tarbija ja tema lepingupartnerist ettevõtja vahel (vt analoogia alusel 5. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Asociación de Consumidores Independientes de Castilla y León, C‑413/12, EU:C:2013:800, punkt 50).

39

Sellest järeldub, et erinevalt käesoleva kohtuotsuse punktis 29 viidatud kohtupraktikas käsitletud olukorrast ei ole direktiiviga 93/13 taotletud tarbijakaitsesüsteemi tõhususe tagamiseks vaja, et liikmesriigi kohus, kes lahendab vaidlust kahe ettevõtja – tarbija õigused omandanud äriühingu ja tarbija lepingupartnerist ettevõtja – vahel, kontrolliks omal algatusel, kas tarbija sõlmitud lepingus sisalduv tingimus võib olla ebaõiglane.

40

Käesoleva kohtuotsuse punktis 31 viidatud tõhususe põhimõte ei kohusta liikmesriigi kohut seda omal algatusel kontrollima, kui riigisiseste menetlusnormide kohaselt on või oli tarbija nõude omandanud äriühingul tegelik võimalus tugineda liikmesriigi kohtus selle tarbija allkirjastatud lepingus sisalduva tingimuse võimalikule ebaõiglasele laadile.

41

Arvestades kõiki eespool esitatud kaalutlusi tuleb esimesele küsimusele vastata, et:

42

Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas võistlevuse põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et kui liikmesriigi kohus tuvastab omal algatusel, et lennureisija ja lennuettevõtja vahel sõlmitud veolepingus sisalduv tingimus on ebaõiglane olukorras, kus tegemist on kahju hüvitamise hagiga, mille on kõnealuse vedaja vastu esitanud äriühing, kes on omandanud selle reisija nõuded nimetatud lennuettevõtja vastu, siis peab see kohus nimetatud reisijat sellest teavitama ja küsima temalt, kas ta soovib tugineda selle tingimuse ebaõiglusele laadile või nõustub ta selle kohaldamisega.

43

Kõigepealt tuleb tõdeda, et vastus käesolevale küsimusele on asjakohane juhul, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus jõuab pärast võrdväärsuse põhimõtte hindamist – lähtudes käesoleva kohtuotsuse punktidest 33–36 – või pärast tõhususe põhimõtte hindamist – lähtudes sama kohtuotsuse punktidest 37 ja 40 – järeldusele, et ta võib või tal isegi tuleb omal algatusel kontrollida, kas asjaomane tingimus on ebaõiglane.

44

Selles kontekstis tuleb märkida, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt tähendab võistlevuse põhimõte üldjuhul eelkõige poolte õigust tutvuda kohtu omal algatusel tõstatatud õigusväidetega, millele kohus kavatseb oma otsuses tugineda, ning nende üle vaielda. Euroopa Kohus on rõhutanud, et selleks, et täita nõudeid, mis tulenevad õigusest õiglasele kohtulikule arutamisele, on nimelt oluline, et pooled oleksid tutvunud nii faktiliste kui ka õiguslike asjaoludega, mis on menetluse tulemuse suhtes määravad, ja saaksid võistlevalt nende üle vaielda (vt selle kohta 2. detsembri 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa jt, C‑89/08 P, EU:C:2009:742, punktid 55 ja 56, ning 21. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Banif Plus Bank, C‑472/11, EU:C:2013:88, punkt 30).

45

Seega, olukorras, kus liikmesriigi kohus – pärast seda, kui ta on temale teadaolevate faktiliste ja õiguslike asjaolude põhjal või asjaolude põhjal, mis ta on saanud selleks omal algatusel tehtud menetlustoimingute tulemusena, leidnud, et lepingutingimus kuulub direktiivi 93/13 kohaldamisalasse – tuvastab omal algatusel läbi viidud hindamise põhjal, et lepingutingimus on ebaõiglane, on ta üldjuhul kohustatud kohtuasja pooli sellest teavitama ja tegema neile ettepaneku selle üle riigisisestes menetluseeskirjades ette nähtud korras võistlevalt vaielda (21. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Banif Plus Bank, C‑472/11, EU:C:2013:88, punkt 31).

46

Eeltoodust tuleneb, et kui liikmesriigi kohus tuvastab omal algatusel, et tarbija ja müüja või teenuste osutaja vahel sõlmitud lepingus sisalduv tingimus on ebaõiglane olukorras, kus tegemist on kohtuvaidlusega selle ettevõtja ja niisuguse äriühingu vahel, kes on omandanud selle tarbija nõuded, peab liikmesriigi kohus tema menetluses oleva kohtuasja pooli ehk nõude omandanud äriühingut ja nimetatud tarbija lepingupartnerist ettevõtjat sellest teavitama. Ta peab nimelt andma neile võimaluse esitada oma argumendid võistlevas menetluses.

47

Tarbija nõuded omandanud äriühingule antud võimalus esitada selles küsimuses oma seisukoht vastab ka riigisisese kohtu kohustusele võtta vajaduse korral arvesse tarbija väljendatud tahet, kes teadlikuna, et ebaõiglane lepingutingimus ei ole siduv, ei nõustu siiski selle kohaldamata jätmisega, andes nii kõnealuse lepingutingimuse kohaldamiseks vaba ja selge nõusoleku (vt analoogia alusel 21. veebruari 2013. aasta kohtuotsus Banif Plus Bank, C‑472/11, EU:C:2013:88, punkt 35).

48

Juhul kui – nagu põhikohtuasjas – tarbija õigused omandanud äriühing pöördub liikmesriigi kohtu poole, hoolimata tingimusest, mis sarnaselt vaidlusaluse tingimusega sisaldub tarbija ja müüja või teenuste osutaja vahel sõlmitud lepingus ja mis keelab tarbijal oma õigusi loovutada, on mõistlik eeldada, et see äriühing ei ole vastu sellele, et kohus pärast seda, kui ta on tuvastanud, et tingimus on ebaõiglane, jätab selle kohaldamata.

49

Seevastu, arvestades, et tarbija, kes on oma kahjunõude müüja või teenuste osutaja vastu loovutanud, ei ole ettevõtja ja nõude omandaja vahelise vaidluse pool, ei ole liikmesriigi kohus kohustatud tarbijat omal algatusel sellest uurimisest teavitama ega tarbijalt seisukohta küsima.

50

Kõiki eeltoodud põhjendusi arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et võistlevuse põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et juhul, kui liikmesriigi kohus tuvastab omal algatusel, et lennureisija ja lennuettevõtja vahel sõlmitud veolepingus sisalduv tingimus on ebaõiglane olukorras, kus tegemist on kahju hüvitamise hagiga, mille on kõnealuse vedaja vastu esitanud äriühing, kes on omandanud selle reisija nõuded nimetatud lennuettevõtja vastu, ei ole liikmesriigi kohus kohustatud nimetatud reisijat sellest teavitama ja küsima temalt, kas ta soovib tugineda selle tingimuse ebaõiglasele laadile või nõustub ta selle tingimuse kohaldamisega. Seevastu peab nimetatud kohus teavitama tema menetluses oleva vaidluse pooli, et anda neile võimalus esitada oma argumendid võistlevas menetluses, ning veenduma, et nõude omandajast äriühing soovib, et nimetatud tingimus tunnistataks kohaldamatuks.

51

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: