Tento dokument je výňatok z webového sídla EUR-Lex
Dokument 62023CJ0118
Judgment of the Court (Fourth Chamber) of 12 December 2024.#Rada Nadzorcza Getin Noble Bank S.A. and Others v Bankowy Fundusz Gwarancyjny.#Request for a preliminary ruling from the Wojewódzki Sąd Administracyjny w Warszawie.#Reference for a preliminary ruling – Recovery and resolution of credit institutions – Directive 2014/59/EU – Decision to take a crisis management measure in respect of a credit institution – Article 85(3) – Article 47 of the Charter of Fundamental Rights of the European Union – Right to an effective remedy of all persons affected by that decision – Compliance with a reasonable time limit – Requirement of an expeditious judicial review – Provision of national law requiring that all the actions be joined – Article 3(3) – Combining of functions by the resolution authority – Guarantee of operational independence.#Case C-118/23.
Euroopa Kohtu otsus (neljas koda), 12.12.2024.
Rada Nadzorcza Getin Noble Bank S.A. jt versus Bankowy Fundusz Gwarancyjny.
Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Wojewódzki Sąd Administracyjny w Warszawie.
Eelotsusetaotlus – Krediidiasutuste finantsseisundi taastamine ja kriisilahendus – Direktiiv 2014/59/EL – Otsus võtta krediidiasutuse suhtes vastu kriisiohjemeede – Artikli 85 lõige 3 – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 47 – Iga niisuguse isiku õigus tõhusale õiguskaitsevahendile, keda see otsus puudutab – Mõistliku aja järgimine – Kohtuliku kontrolli kiiruse nõue – Riigisisene õigusnorm, mis näeb ette kõikide kohtuasjade liitmise – Artikli 3 lõige 3 – Kriisilahendusasutuse ülesannete liitmine – Tegevuse sõltumatuse tagatis.
Kohtuasi C-118/23.
Euroopa Kohtu otsus (neljas koda), 12.12.2024.
Rada Nadzorcza Getin Noble Bank S.A. jt versus Bankowy Fundusz Gwarancyjny.
Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Wojewódzki Sąd Administracyjny w Warszawie.
Eelotsusetaotlus – Krediidiasutuste finantsseisundi taastamine ja kriisilahendus – Direktiiv 2014/59/EL – Otsus võtta krediidiasutuse suhtes vastu kriisiohjemeede – Artikli 85 lõige 3 – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 47 – Iga niisuguse isiku õigus tõhusale õiguskaitsevahendile, keda see otsus puudutab – Mõistliku aja järgimine – Kohtuliku kontrolli kiiruse nõue – Riigisisene õigusnorm, mis näeb ette kõikide kohtuasjade liitmise – Artikli 3 lõige 3 – Kriisilahendusasutuse ülesannete liitmine – Tegevuse sõltumatuse tagatis.
Kohtuasi C-118/23.
Identifikátor ECLI: ECLI:EU:C:2024:1013
EUROOPA KOHTU OTSUS (neljas koda)
12. detsember 2024 ( *1 )
Eelotsusetaotlus – Krediidiasutuste finantsseisundi taastamine ja kriisilahendus – Direktiiv 2014/59/EL – Otsus võtta krediidiasutuse suhtes vastu kriisiohjemeede – Artikli 85 lõige 3 – Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 47 – Iga niisuguse isiku õigus tõhusale õiguskaitsevahendile, keda see otsus puudutab – Mõistliku aja järgimine – Kohtuliku kontrolli kiiruse nõue – Riigisisene õigusnorm, mis näeb ette kõikide kohtuasjade liitmise – Artikli 3 lõige 3 – Kriisilahendusasutuse ülesannete liitmine – Tegevuse sõltumatuse tagatis
Kohtuasi C‑118/23,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Wojewódzki Sąd Administracyjny w Warszawie (Varssavi halduskohus, Poola) 26. jaanuari 2023. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 21. veebruaril 2023, menetluses
Rada Nadzorcza Getin Noble Bank S.A. jt
versus
Bankowy Fundusz Gwarancyjny,
menetluses osalesid:
VELOBANK S.A.,
M. K., Getin Noble Bank S.A. (likvideerimisel) pankrotihalduri ülesannetes,
TD,
EUROOPA KOHTU OTSUS (neljas koda),
koosseisus: Euroopa Kohtu president K. Lenaerts neljanda koja presidendi ülesannetes, kolmanda koja president C. Lycourgos ning kohtunikud S. Rodin, Z. Csehi ja O. Spineanu-Matei (ettekandja),
kohtujurist: J. Richard de la Tour,
kohtusekretär: ametnik N. Mundhenke,
arvestades kirjalikku menetlust ja 21. märtsi 2024. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– |
Rada Nadzorcza Getin Noble Bank, Getin Holding S.A., LC Corp B.V., Fundacja Jolanty i Leszka Czarneckich z siedzibą w Warszawie ja NM, esindajad: radcowie prawni M. Cecerko, P. Lewandowski ja adwokat M. Orkusz, |
– |
KA, WK, CK, LN, KM, GK, MG, MT, MM, KB, JS, WG, KG, JJ, IB, ZD, GW, MD, CP, MZ, MP, KP, AB, US, DL, SQ, QP, esindajad: radcowie prawni J. K. Mikołajek-Furmańska, J. Trojacka ja adwokat M. Szymański, |
– |
ML ja SJ, esindajad: adwokaci J. Czabański ja A. N. Wolna-Sroka, |
– |
GM ja DG, esindaja: radca prawny A. Citko, |
– |
TM ja BI, esindajad: radcowie prawni W. Bochenek, P. Stalski ja T. Zaremba, |
– |
OS ja NS, esindajad: adwokaci W. Budzewski ja M. Chęcińska, |
– |
Bankowy Fundusz Gwarancyjny, esindajad: adwokaci M. Malciak, A. Radwan, W. J. Wandzel, M. Wojtacha ja radca prawny M. Olszak, |
– |
Poola valitsus, esindajad: B. Majczyna, R. Stańczyk ja S. Żyrek, |
– |
Euroopa Komisjon, esindajad: P. Messina, A. Nijenhuis, B. Sasinowska ja D. Triantafyllou, |
olles 13. juuni 2024. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
kohtuotsuse
1 |
Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku, Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklit 47, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiivi 2014/59/EL, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik ning muudetakse nõukogu direktiivi 82/891/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ, 2011/35/EL, 2012/30/EL ja 2013/36/EL ning määruseid (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 648/2012 (ELT 2014, L 173, lk 190, parandus ELT 2021, L 178, lk 8), artikli 3 lõiget 3 ja artikli 85 lõikeid 2 ja 3, mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2019. aasta direktiiviga (EL) 2019/879 (ELT 2019, L 150, lk 296) (edaspidi „direktiiv 2014/59“). |
2 |
Taotlus on esitatud kohtuvaidluses, mille pooled on ühelt poolt Rada Nadzorcza Getin Noble Bank S.A. (Getin Noble Bank S.A. nõukogu; edaspidi „GN Bank nõukogu“) ja suur hulk füüsilisi ja juriidilisi isikuid ning teiselt poolt Bankowy Fundusz Gwarancyjny (pankade tagatisfond, Poola; edaspidi „FGB“) vahel seoses viimase otsusega algatada Getin Noble Banki (edaspidi „GN Bank“) suhtes kriisilahendusmenetlus. |
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
Harta
3 |
Harta artikkel 47 „Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele“ näeb ette: „Igaühel, kelle liidu õigusega tagatud õigusi või vabadusi rikutakse, on selles artiklis kehtestatud tingimuste kohaselt õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus. Igaühel on õigus õiglasele ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus seaduse alusel moodustatud kohtus. Igaühel peab olema võimalus saada nõu ja kaitset ning olla esindatud. […]“. |
Määrus nr 575/2013
4 |
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määruse nr 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta (ELT 2013, L 176, lk 1), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2019. aasta määrusega (EL) 2019/876 (ELT 2019, L 150, lk 1; parandus ELT 2023, L 92, lk 29) (edaspidi „määrus nr 575/2013“), artiklis 1 on sätestatud: „Käesoleva määrusega kehtestatakse ühtsed eeskirjad üldiste usaldatavusnõuete kohta, mida finantsinstitutsioonid, finantsvaldusettevõtjad ja segafinantsvaldusettevõtjad, kelle üle teostatakse järelevalvet [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta] direktiivi 2013/36/EL[, mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, millega muudetakse direktiivi 2002/87/EÜ ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ (ELT 2013, L 176, lk 338; parandus ELT 2020, L 51, lk 13)] alusel, peavad täitma seoses järgmisega:
[…]“. |
5 |
Määruse nr 575/2013 artikli 2 lõiked 1 ja 2 sätestavad: „1. Selleks et tagada vastavus käesoleva määrusega, on pädevatel asutustel direktiivis 2013/36/EL ja käesolevas määruses sätestatud volitused ning nad järgivad kõnealuses direktiivis ja käesolevas määruses sätestatud menetlusi. 2. Selleks et tagada vastavus käesoleva määrusega, on pädevatel asutustel […] direktiivis 2014/59/EL ja käesolevas määruses sätestatud volitused ning nad järgivad kõnealuses direktiivis ja käesolevas määruses sätestatud menetlusi.“ |
6 |
Määruse artikli 4 lõige 1 näeb ette: „Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid: […]
[…]“. |
Direktiiv 2014/49/EL
7 |
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta direktiivi 2014/49/EL hoiuste tagamise skeemide kohta (ELT 2014, L 173, lk 149) artikli 1 lõikes 1 on sätestatud: „Käesolevas direktiivis sätestatakse hoiuste tagamise skeemide loomise ja toimimise eeskirjad ja menetlused.“ |
8 |
Selle direktiivi artikli 11 lõike 2 kohaselt kasutatakse hoiuste tagamise skeemi rahalisi vahendeid krediidiasutuste kriisilahenduse rahastamiseks vastavalt direktiivi 2014/59 artiklile 109. |
Direktiiv 2014/59
9 |
Direktiivi 2014/59 põhjendustes 15, 40, 88, 90–92, 110 ja 130 on märgitud:
[…]
[…]
[…]
[…]
[…]
|
10 |
Direktiivi artikli 2 lõige 1 sätestab: „Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid: […]
[…]
[…]
[…]“. |
11 |
Direktiivi artikli 3 „Kriisilahendusasutuste määramine“ lõigetes 3 ja 4 on sätestatud: „3. Kriisilahendusasutusteks võivad olla liikmesriigi keskpank, pädev ministeerium või muu riiklik haldusasutus või asutus, millele on antud avaliku halduse pädevus. Liikmesriigid võivad erandkorras sätestada, et kriisilahendusasutuseks võivad olla pädevad järelevalveasutused määruse (EL) nr 575/2013 ja direktiivi 2013/36/EL tähenduses. Kehtestada tuleb piisav struktuurne kord, et tagada tegevuse sõltumatus ja vältida määruse (EL) nr 575/2013 ja direktiivi 2013/36/EL kohaste järelevalvefunktsioonide või asjaomase ametiasutuse muude funktsioonide ning käesoleva direktiivi kohaste kriisilahendusasutuse funktsioonide vahelisi huvide konflikte, piiramata lõikes 4 nõutavat teabe vahetamise ja koostöö kohustust. Eelkõige tagavad liikmesriigid, et pädevates asutustes, riikide keskpankades, pädevates ministeeriumides või muudes ametiasutustes oleksid asjaomase ametiasutuse kriisilahendusfunktsioon ja järelevalvefunktsioon või muud funktsioonid üksteisest tegevuslikult sõltumatud. Käesoleva direktiivi kohaste kriisilahendusasutuse funktsioonide täitmisega tegelevad töötajad peavad olema struktuurselt eraldatud määruse (EL) nr 575/2013 ja direktiivi 2013/36/EL kohaste ülesannete täitmise või asjaomase ametiasutuse muude funktsioonide täitmisega tegelevatest töötajatest ja neil peab olema eraldi aruandlusahel. Käesoleva lõike kohaldamiseks võtab liikmesriik või kriisilahendusasutus vastu ja avalikustab kõik vajalikud asjaomased sise-eeskirjad, sealhulgas ametisaladuse hoidmise eeskirjad ja eri funktsioonide vahelise teabevahetuse eeskirjad. 4. Liikmesriigid nõuavad, et järelevalve- ja kriisilahendusfunktsioone täitvad ametiasutused ja ametiasutuste nimel kõnealuseid funktsioone täitvad isikud teeksid kriisilahenduse otsuste ettevalmistamisel, kavandamisel ja rakendamisel tihedalt koostööd nii juhul, kui kriisilahendusasutus ja pädev asutus on eraldi üksused, kui ka juhul, kui neid funktsioone täidab üks ja sama üksus.“ |
12 |
Direktiivi III jaotis „Varane sekkumine“ sisaldab muu hulgas artiklit 29, milles on sätestatud: „1. Liikmesriigid tagavad, et juhul, kui pädevad asutused leiavad, et artiklis 28 osutatud kõrgema juhtkonna või juhtorgani väljavahetamine ei ole olukorra parandamiseks piisav, võivad pädevad asutused nimetada finantsinstitutsioonile ühe või mitu ajutist haldurit. Pädevad asutused võivad, lähtuvalt sellest, mis on asjaoludega võrreldes proportsionaalne, nimetada ajutise halduri, vahetamaks ajutiselt välja finantsinstitutsiooni juhtorgani või töötamaks ajutiselt koos finantsinstitutsiooni juhtorganiga, ning pädev asutus täpsustab oma otsust ajutise halduri nimetamise ajal. Kui pädev asutus nimetab ajutise halduri, kes peab töötama koos finantsinstitutsiooni juhtorganiga, täpsustab pädev asutus ajutise halduri nimetamise ajal ajutise halduri rolli, ülesanded ja õigused ning finantsinstitutsiooni juhtorganile kehtestatud nõuded, mis puudutavad ajutise halduriga konsulteerimist või temalt nõusoleku saamist enne teatavate otsuste tegemist või meetmete võtmist. Pädevalt asutuselt nõutakse iga ajutise halduri nimetamise otsuse avalikustamist, välja arvatud juhul, kui ajutisel halduril ei ole õigust finantsinstitutsiooni esindada. Lisaks tagavad liikmesriigid, et ajutisel halduril on oma ülesannete täitmiseks vajalik kvalifikatsioon, võimed ja teadmised ning tal puudub huvide konflikt. […] 3. Pädev asutus määrab kindlaks ajutise halduri rolli ja ülesanded ajutise halduri nimetamise ajal ning nende hulka võib kuuluda finantsinstitutsiooni finantsseisundi kindlakstegemine, finantsinstitutsiooni majandustegevuse või selle osa juhtimine eesmärgiga säilitada või taastada finantsinstitutsiooni finantsseisund, ning meetmete võtmine finantsinstitutsiooni majandustegevuse aruka ja usaldusväärse juhtimise taastamiseks. Pädev asutus täpsustab ajutise halduri nimetamise ajal ajutise halduri rolli ja ülesannete võimalikud piirangud. […] 6. Pädev asutus võib nõuda, et ajutine haldur koostaks pädeva asutuse määratud ajavahemike tagant ning ajutise halduri volituste lõppedes aruande finantsinstitutsiooni finantsseisundi ning kohustuste täitmise käigus tehtud toimingute kohta. […]“. |
13 |
Direktiivi 2014/59 IV jaotises „Kriisilahendus“ asuvad ka artiklid 31 ja 32. Artiklis 31 „Kriisilahenduse eesmärgid“ on sätestatud: „1. Kriisilahenduse vahendeid rakendades ja kriisilahendusõigusi kasutades peavad kriisilahendusasutused silmas kriisilahenduse eesmärke ning valivad sellised vahendid ja õigused, mis aitaksid kõige paremini saavutada konkreetsetel asjaoludel sobivaid eesmärke. 2. Lõikes 1 osutatud kriisilahenduse eesmärgid on järgmised:
[…] 3. Kui käesoleva direktiivi eri sätetest ei tulene teisiti, on kriisilahenduse eesmärgid tähtsuselt võrdsed ning kriisilahendusasutused peavad neid tasakaalustama lähtuvalt iga juhtumi laadist ja asjaoludest.“ |
14 |
Direktiivi artiklis 32 „Kriisilahenduse eeltingimused“ on sätestatud: „1. Liikmesriigid tagavad, et kriisilahendusasutused võtavad artikli 1 lõike 1 punktis a osutatud finantsinstitutsiooni suhtes kriisilahenduse meetmeid üksnes siis, kui kriisilahendusasutus leiab, et täidetud on kõik järgmised tingimused:
[…] 5. Käesoleva artikli lõike 1 punkti c kohaldamisel käsitatakse kriisilahenduse meetmeid avaliku huvi seisukohast vajalikuna, kui need on vajalikud ühe või mitme artiklis 31 sätestatud kriisilahenduse eesmärgi saavutamiseks ja need on nende eesmärkidega proportsionaalsed, ning finantsinstitutsiooni lõpetamine ja likvideerimine tavalises maksejõuetusmenetluses ei aitaks kriisilahenduse eesmärke samavõrra saavutada. […]“. |
15 |
Nimetatud direktiivi artikli 85 „Eelnev kohtu luba ja õigus otsuseid vaidlustada“ lõigetes 2–4 on ette nähtud: „2. Liikmesriigid sätestavad oma siseriiklikus õiguses kaebeõiguse käesoleva direktiivi alusel kriisiennetusmeetme võtmise otsuse või sellise otsuse peale, millega otsustatakse kasutada mis tahes muid õigusi, välja arvatud kriisiohjemeetme võtmine. 3. Liikmesriigid tagavad, et kõigil isikutel, keda mõjutab otsus rakendada kriisiohjemeedet, on õigus esitada selle otsuse peale kaebus. Liikmesriigid tagavad, et asja läbivaatamine on kiire ning et liikmesriigi kohtud tuginevad oma hinnangus faktide kompleksse majandusliku sisu hindamisele, mille kriisilahendusasutus on läbi viinud. 4. Lõikega 3 osutatud kaebeõiguse suhtes kohaldatakse järgmisi sätteid:
Kriisilahendusasutuse otsuse tühistamine ei mõjuta asjaomase kriisilahendusasutuse mis tahes hilisemaid haldustoiminguid ega tehinguid, mis põhinesid tühistatud otsusel, kui seda on vaja selliste kolmandate isikute huvide kaitseks, kes tegutsesid heas usus, olles kriisilahendusasutuste poolse kriisilahenduse vahendite või kriisilahendusõiguste kasutamise tulemusena ostnud kriisilahendusmenetluses oleva finantsinstitutsiooni aktsiaid või muid omandiõiguse instrumente, vara, õigusi või kohustusi. Kriisilahendusasutuste õigusvastase otsuse või meetme puhul kohaldatavad õiguskaitsemeetmed piirduvad sellise kahju hüvitamisega, mis taotleja selle otsuse või toimingu tagajärjel kandis.“ |
16 |
Direktiivi artikli 109 „ Hoiuste tagamise skeemide kasutamine kriisilahenduse raames“ lõikes 1 on sätestatud: „Liikmesriigid tagavad, et kui kriisilahendusasutused võtavad kriisilahenduse meetme, ning tingimusel, et selle meetmega tagatakse, et hoiustajatel on jätkuvalt juurdepääs oma hoiustele, vastutab finantsinstitutsiooniga seotud hoiuste tagamise skeem: […]
Ühelgi juhul ei tohi hoiuste tagamise skeemi vastutus ületada kahjumi summa, mida sel oleks tulnud katta juhul, kui finantsinstitutsioon oleks lõpetatud ja likvideeritud tavalises maksejõuetusmenetluses. […]“. |
Poola õigus
Halduskohtumenetluse seadustik
17 |
30. augusti 2002. aasta halduskohtumenetluse seadustiku (ustawa Prawo o postępowaniu przed sądami administracyjnymi; Dz. U. 2002, jrk nr 329) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis on artikli 111 lõikes 1 sätestatud: „Kohus määrab, et mitu tema menetluses olevat eraldi kohtuasja liidetakse ühiseks läbivaatamiseks ja otsuse tegemiseks, kui nendes oleks saanud esitada sama kaebuse.“ |
18 |
Seadustiku artikli 134 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt: „Kui artiklis 57a ei ole sätestatud teisiti, teeb kohus otsuse kaebuse piires, olemata seotud kaebuse väidete, nõuete või õigusliku alusega.“ |
19 |
Selle seadustiku artiklis 170 on sätestatud: „Lõplik kohtuotsus ei ole siduv mitte ainult pooltele ja otsuse teinud kohtule, vaid ka teistele kohtutele ja ametiasutustele ning seaduses ette nähtud juhtudel ka muudele isikutele.“ |
Halduskohtute korralduse seadus
20 |
25. juuli 2002. aasta halduskohtute korralduse seaduse (ustawa Prawo o ustroju sądów administracyjnych) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (Dz. U. 2022, jrk nr 2492) on artiklis 1 sätestatud: „1. Halduskohtud mõistavad õigust, kontrollides avaliku halduse tegevust […] 2. Lõikes 1 nimetatud kontroll on õiguspärasuse kontroll, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.“ |
Tsiviilseadustik
21 |
23. aprilli 1964. aasta tsiviilseadustiku (ustawa Kodeks cywilny) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (Dz. U. 2022, jrk nr 1360) on artikli 417 lõikes 1 sätestatud: „Riigikassa, kohalik omavalitsus või mõni muu juriidiline isik, kes teostab seaduse alusel avalikku võimu, vastutab kahju eest, mis on tekitatud ebaseadusliku tegevuse või tegevusetusega riigivõimu teostamisel.“ |
22 |
Tsiviilseadustiku § 4171 lõikes 2 on ette nähtud: „Lõpliku kohtuotsuse või otsusega tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda pärast selle õigusvastasuse tuvastamist sobivas menetluses, kui ei ole sätestatud teisiti. […]“. |
FGB seadus
23 |
10. juuni 2016. aasta pankade tagatisfondide, hoiuste tagamise skeemi ja kriisilahenduse seaduse (ustawa o Bankowym Funduszu Gwarancyjnym, systemie gwarantowania depozytów oraz przymusowej restrukturyzacji) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (Dz. U. 2022, jrk nr 793; edaspidi „FGB seadus“) on artiklis 5 määratletud FGB ülesanded. Nimetatud artikli lõiked 1–6 on sõnastatud järgmiselt: „1. [FGB] ülesanded on:
[…]
[…]
[…] 3. [FGB] teeb koostööd teiste riikliku finantssüsteemi stabiilsust edendavate üksustega […] […] 6. [FGB] ettepanekul nimetab Komisja Nadzoru Finansowego (Poola finantsjärelevalvekomisjon) [FGB] halduriks 29. augusti 1997. aasta pangandusseaduse (ustawa prawo bankowe) (Dz. U. 1997, nr 140, jrk nr 939) artikli 144 lõike 1 […] tähenduses.“ |
24 |
FGB seaduse artikli 6 lõike 1 kohaselt on FGB juhtorganid nõukogu ja juhatus. |
25 |
Nimetatud seaduse artikli 7 lõige 4 näeb ette, et FGB nõukogu koosneb kuuest liikmest, nimelt kolmest finantsasutuste eest vastutava ministri esindajast, kahest Poola keskpanga esindajast ja ühest finantsjärelevalvekomisjoni esindajast. |
26 |
Nimetatud seaduse artikli 11 kohaselt juhib FGB juhatus muu hulgas FGB tegevust, haldab FGB vahendeid, arvestades FGB nõukogu pädevust selles valdkonnas, esitab viimasele perioodilisi aruandeid ja teeb otsuseid kriisilahendusmenetluse algatamise kohta. Selle artikli lõike 8 kohaselt on need otsused lõplikud ja kuuluvad viivitamatult täitmisele. |
27 |
Sama seaduse artiklis 66 on loetletud kriisilahenduse eesmärgid:
|
28 |
FGB seaduse artiklis 101 on sätestatud: „1. Finantsjärelevalvekomisjon teatab [FGB-le] viivitamata:
[…] 7. Kui on täidetud kõik järgmised tingimused:
otsustab [FGB] algatada üleriikliku ettevõtja suhtes kriisilahendusmenetluse või kapitaliinstrumentide või kõlblike kohustuste allahindamise või konverteerimise, nagu on ette nähtud artikli 70 lõike 1 punktis 1. […] 10. Kriisilahenduse meetmed võetakse üldistes huvides, kui need on vajalikud vähemalt ühe artiklis 66 osutatud kriisilahenduse eesmärgi saavutamiseks, kui need on nende eesmärkidega proportsionaalsed ning neid ei oleks saanud sama moodi saavutada maksejõuetusmenetluses. 11. Enne lõikes 7 nimetatud otsuse vastuvõtmist konsulteerib [FGB] finantsjärelevalvekomisjoniga lõike 7 punktides 1 ja 2 nimetatud tingimuste täitmise küsimuses. […] […] 14. Üleriigiline üksus või artikli 64 punkti 2 alapunktides a, c või d osutatud üksused likvideeritakse erinormides sätestatud korras, kui lõike 7 punktides 1 ja 2 sätestatud tingimused on täidetud, kuid lõike 7 punktis 3 sätestatud tingimus ei ole täidetud.“ |
29 |
FGB seaduse artikli 103 lõigetes 1–3 ja 5 on sätestatud: „1. [FGB] teavitab [asjaomast] üksust artikli 101 lõigetes 7–9 ja artikli 102 lõigetes 1–4 nimetatud otsusest. […] 3. [FGB] põhjendab artikli 101 lõigetes 7–9 ja artikli 102 lõigetes 1 ja 4 nimetatud otsust 14 päeva jooksul alates kuupäevast, mil sellest otsusest teatatakse kriisilahendusmenetluse esemeks olevale ettevõtjale. […] 5. Kriisilahendusmenetluse esemeks oleva ettevõtja nõukogu võib esitada otsuse peale kaebuse halduskohtule seitsme päeva jooksul alates otsuse põhjendustest asjaomasele ettevõtjale teatamise kuupäevast. Igal isikul, kelle õigushüve on otsusega kahjustatud, on samuti õigus pöörduda halduskohtusse.“ |
30 |
Nimetatud seaduse artikli 104 lõigetes 2–4 on ette nähtud: „2. Halduskohus teeb kaebuse kohta otsuse 30 päeva jooksul alates kaebuse saamisest, lisades sellele kohtuasja toimiku ja kostja vastuse. 3. Naczelny Sąd Administracyjny [(Poola kõrgeim halduskohus)] lahendab kassatsioonkaebuse kahe kuu jooksul alates selle saamisest. 4. Lõigetes 2 ja 3 sätestatud tähtaegade puhul ei võeta arvesse seaduses teatavate toimingute jaoks ette nähtud tähtaegu, menetluse peatamise perioode ega viivitusi, mis on tingitud poolest või kohtu tahtest sõltumatutest põhjustest.“ |
31 |
FGB seaduse artikli 105 lõigetes 2–5 on sätestatud: „2. [Halduskohtumenetluse seadustiku] artiklis 145 ette nähtud juhtudel tuvastab kohus, et otsus on tehtud õigusvastaselt, rahuldades selle peale esitatud kaebuse. 3. Lõplik halduskohtu otsus, milles tuvastatakse, et [FGB] otsus on tehtud õigusvastaselt, ei mõjuta sellel otsusel põhinevate õigusaktide kehtivust ega takista [FGB-l] sellele tugineda oma tegevuses, kui selle kehtivuse lõppemine kujutab endast ohtu üksuse kaubanduslikule väärtusele, suutlikkusele jätkata kriisilahendusega kaitstavate kohustuste täitmist, finantsstabiilsusele või heauskselt omandatud kolmandate isikute õigustele, eelkõige isikute puhul, kes on omandanud varalised õigused või võtnud kohustused üle pärast [FGB] otsust kriisilahenduse vahendite rakendamise kohta. 4. [FGB] otsuste vastuvõtmise õigusvastasus toob kaasa tema vastutuse kogu tekkinud kahju eest. 5. Hüvitamine piirdub rahalise hüvitisega.“ |
32 |
FGB seaduse artikli 242 lõige 1 näeb ette: „Võlausaldajad ja omanikud, kes on saanud kriisilahenduse käigus väiksema summa, kui nad oleksid saanud artikli 241 lõikes 1 osutatud menetluses: […]
võivad [FGB-lt] nõuda lisahüvitist.“ |
Finantsturgude järelevalve seadus
33 |
21. juuli 2006. aasta finantsturu järelevalve seaduse (ustawa o nadzorze nad rynkiem finansowym) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (Dz. U. 2022, jrk nr 660) on artikli 1 lõike 2 punktis 1 ette nähtud, et finantsturu järelevalve hõlmab pangandusjärelevalvet, mida teostatakse muu hulgas määruse nr 575/2013 sätete kohaselt. |
34 |
Selle seaduse artikli 3 lõigete 1 ja 4 kohaselt on finantsturgude järelevalvega pädev tegelema finantsjärelevalvekomisjon. Nimetatud seaduse artiklis 3a on täpsustatud, et see komisjon on pädev asutus määruse nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punkti 40 tähenduses, välja arvatud erandjuhtudel. |
Pangandusseadus
35 |
Pangandusseaduse põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „pangandusseadus“) on artikli 144 lõigetes 1, 1a, 3 ja 4 sätestatud: „1. Panga olukorra parandamiseks või finantsseisundi taastamise kava nõuetekohase rakendamise tagamiseks võib finantsjärelevalvekomisjon artikli 138 lõikes 3 osutatud juhul, võttes arvesse artikli 142 lõikes 1 nimetatud asjaolusid, määrata pangale halduri, kui [FGB seaduse] artikli 5 lõikest 6 ei tulene teisiti. 1a. Lõikes 1 osutatud juhul täpsustab finantsjärelevalvekomisjon oma otsuses halduri ülesannete ulatuse. […] 3. Halduril on õigus esitada vastuväiteid panga juhatuse ja nõukogu resolutsioonidele ja otsustele. Nõukogu või juhatuse koosolekul tehtud avaldus vastuväite esitamise kavatsuse kohta peatab resolutsiooni või otsuse täitmise. 4. Haldur esitab kaebuse aktsionäride üldkoosoleku otsuse või ühistupanga üldkoosoleku otsuse peale, mis kahjustab panga huve […]“. |
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
36 |
Kuna GN Bank ei täitnud määruses nr 575/2013 ette nähtud omavahendite nõudeid, nimetas finantsjärelevalvekomisjon 22. detsembri 2021. aasta otsusega sellele finantsinstitutsioonile FGB artikli 5 lõike 6 tähenduses „halduri“ – mis vastab direktiivi 2014/59 artikli 29 tähenduses „ajutise halduri“ ametikohale –, et parandada selle finantsinstitutsiooni finantsolukorda. See ülesanne anti FGB-le. Nimetatud otsusega tegi finantsjärelevalvekomisjon FGB-le ülesandeks muu hulgas koostada aruandeid, jälgida GN Banki tegevust ja teostada kõiki selle ülesandega seotud õigusnormidest tulenevaid volitusi. |
37 |
18. augustil 2022 teatas finantsjärelevalvekomisjon FGB-le GN Banki maksejõuetuse riskist ja sellest, et puuduvad märgid selle kohta, et võetud meetmed võimaldavad selle riski õigeaegselt kõrvaldada. |
38 |
Selles kontekstis võttis FGB kriisilahendusasutusena 29. septembril 2022 vastu otsuse algatada GN Banki suhtes kriisilahendusmenetlus, nimetades erihalduri, viies läbi selle finantsinstitutsiooni emiteeritud kapitaliinstrumentide allahindamise ja rakendades kriisilahenduse vahendina sildasutuse loomist (edaspidi „põhikohtuasjas käsitletav otsus“). Nii anti selles otsuses nimetatud GN Banki varad 3. oktoobril 2022 üle sildasutusele ning esitati nimekiri kõigist selle ülekandmise suhtes tehtavatest eranditest. Need erandid puudutasid eelkõige varalisi õigusi, mis tulenesid välisvaluutas nomineeritud või välisvaluuta kursiga indekseeritud krediidilepingutega seotud reaalsetest toimingutest, õigustoimingutest või õigusnormi rikkumistest, ning nendest varalistest õigustest tulenevaid nõudeid, sealhulgas tsiviil- ja halduskohtumenetlustega seotud nõudeid, olenemata nende esitamise kuupäevast. Otsus olid adresseeritud GN Bankile, sildasutusele ja erihaldurile. |
39 |
GN Banki nõukogu esitas põhikohtuasjas käsitletava otsuse peale kaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule, Wojewódzki Sąd Administracyjny w Warszawiele (vojevoodkonna halduskohus Varssavis, Poola). Selle otsuse peale esitasid kaebusi ka teised füüsilised ja juriidilised isikud, eelkõige olid nendeks GN Banki aktsionärid, GN Banki emiteeritud võlakirjade omanikud, võlausaldajad ning isikud, kes olid temaga sõlminud välisvaluutas nomineeritud või indekseeritud krediidi- või laenulepingud. |
40 |
Põhikohtuasja kaebajad nendes erinevates kohtuasjades paluvad eelotsusetaotluse esitanud kohtul tuvastada, et see otsus on õigusvastane, mis võimaldab neil kohtutele esitada kahju hüvitamise nõuded. Nad esitavad väited, mille kohaselt on rikutud materiaalõigust ja menetlusnorme, mis mõjutavad märkimisväärselt käsitletavat otsust. Sellega seoses on muu hulgas väidetud, et FGB-l oli huvide konflikt, mis takistas tal täita kriisilahendusasutusele antud ülesandeid, kuna ta täitis samal ajal nii pangahoiuste järelevalve ja tagamisega kui ka kriisilahendusega seotud ülesandeid. Huvide konflikti raskendab see, et puuduvad direktiivis 2014/59 ette nähtud menetluslikud tagatised. |
41 |
FGB vaidleb huvide konflikti olemasolule vastu. Lisaks väidab ta, et ta on võtnud organisatsioonilisi ja struktuurilisi meetmeid, mis tagavad tema kui kriisilahendusasutuse tegevuse sõltumatuse ning väldivad mis tahes huvide konflikti kriisilahendusülesannete ja tema muude ülesannete täitmisel. |
42 |
Esimesena märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et eelotsusetaotluse esitamise kuupäeval oli põhikohtuasjas kõne all oleva otsuse peale esitatud enam kui seitse tuhat kaebust, mis vastab sellele kohtule enam kui kahe aasta jooksul esitatud kaebuste keskmisele arvule. Hiljem teatas ta Euroopa Kohtule, et selle otsuse peale on esitatud juba rohkem kui kaheksa tuhat kaebust. |
43 |
Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab sellega seoses, et halduskohtumenetluse seadustiku artikli 111 lõige 1 kohustab teda liitma kõik talle põhikohtuasjas kõne all oleva otsuse peale esitatud kaebused ning et ta määras seega selle liitmise 26. jaanuaril 2023 ühiseks läbivaatamiseks ja ühe otsuse tegemiseks. Ta leiab siiski, et selle sätte kohaldamine muudab lahendi tegemise mõistliku aja jooksul ülemäära raskeks või isegi võimatuks. |
44 |
Selles kontekstis tekib eelotsusetaotluse esitanud kohtul küsimus, kas iga isiku, kelle õigushüve on põhikohtuasjas käsitletava otsusega kahjustatud, õigus pöörduda halduskohtusse kujutab endast tõhusat õiguskaitsevahendit, mis on kooskõlas direktiivi 2014/59 artikli 85 lõigetega 2 ja 3 koostoimes ELL artikli 19 lõike 1 teise lõiguga ja harta artikliga 47. Ta märgib, et viimati nimetatud artiklile viidates rõhutab asjasse puutuva direktiivi põhjendus 88, et selle eesmärk on tagada asjaomastele isikutele „õigus tõhusale õiguskaitsevahendile“ neid mõjutavate meetmete vastu. |
45 |
Kuigi põhimõtteliselt tuleb liikmesriigi õiguses kindlaks määrata isikud, kellel on õigus esitada kaebus liikmesriigi kriisilahendusasutuse otsuse peale, ja kuidas on tagatud nende isikute õigushüve kaitse, kahtleb eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas nendele isikutele võimaluse andmine esitada halduskohtule otsuse peale individuaalne kaebus on liidu õigusest tulenevate õiguste kaitse sine qua non-tingimus. |
46 |
Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib nimelt, et vastavalt FGB artikli 11 lõikele 8 ning artikli 105 lõigetele 2 ja 3 on kriisilahendusmenetluse algatamise otsus lõplik ja viivitamatult täitmisele kuuluv ning et selle peale esitatud kaebust lahendav halduskohus ei saa seda tühistada, vaid saab üksnes tuvastada, et see on õigusvastane või jätta kaebus rahuldamata. Nende sätetega rakendatakse direktiivi 2014/59 artikli 85 lõiget 4. |
47 |
Kuna kaebusel ei ole kohaldamist peatavat toimet ja see ei saa kaasa tuua otsuse tühistamist, on riigisisene seadusandja näinud asjaomastele isikutele ette kahju hüvitamise hagi esitamise võimaluse. Seega võimaldab lõplik kohtuotsus, milles tuvastatakse põhikohtuasjas käsitletava otsuse õigusvastasus, esitada sellise hagi, ilma et see kohtuotsus mõjutaks selle hagi põhjendatust. |
48 |
Riigisiseste haldusmenetluskohtunormide kohta märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et halduskohtud mõistavad õigust, kontrollides avaliku halduse tegevust ja seda selle õiguspärasuse seisukohast. Need kohtud teevad otsuse kohtuasja piires, olemata seotud kaebuse väidete, nõuete ja õigusliku alusega, mis tähendab sisuliselt, et nad teostavad täielikku kontrolli vaidlustatud akti õiguspärasuse üle. Esitatud väidetel on seega üksnes näitlik tähendus ning kohtuotsuses võib arvesse võtta muid rikkumisi kui need, millele kaebuse esitaja viitas. |
49 |
Lisaks on halduskohtumenetluse seadustiku artikli 170 kohaselt lõplikul halduskohtu otsusel erga omnes mõju. |
50 |
Järelikult ei ole esiteks lõplikul halduskohtu otsusel, millega tuvastatakse põhikohtuasjas käsitletava otsuse õigusvastasus, selle otsuse adressaatidele ega teistele isikutele, keda see puudutab, nende õigushüve tõttu otseseid tagajärgi, mis annaksid otseselt nendele õigusi või paneks kohustusi. Teiseks võivad isikud, kes ei olnud pooled haldusmenetluses, milles otsus tehti, ja kes ise ei ole selle otsuse peale kaebust esitanud, kuid kelle õigushüve on otsuse võimaliku õigusvastasusega kahjustatud, esitada kohtule kahju hüvitamise hagi, tuginedes sellele kohtuotsusele. |
51 |
Sellega seoses on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud küsimus, kas Poola seadusandja eeldas õigesti, et direktiivi 2014/59 artikli 85 lõikest 3, harta artiklist 47 ja ELL artikli 19 lõike 1 teisest lõigust tulenevate nõuete täitmiseks on vaja tunnustada iga isiku, kelle õigushüve on kahjustatud sellise otsusega, nagu see, mida käsitletakse põhikohtuasjas, õigust esitada kaebus halduskohtusse. |
52 |
Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et vastus esimesele eelotsuse küsimusele on asjakohane seoses tema kohustusega määrata kindlaks kohtumenetluse poolte ring ja seoses talle esitatud kaebuste menetlemisega, kuna õigust esitada hagi kohtule – mis on asjasse puutuvatel isikutel Poola õiguse alusel selleks, et kaitsta oma õigusi, mida võib olla põhikohtuasjas käsitletava otsusega rikutud – koostoimes halduskohtute kohaldatavate menetlusnormidega, võib pidada sobivaks ja piisavaks õiguskaitsevahendiks, mis tagab nende isikute õiguste tõhusa kaitse. |
53 |
Teisena leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kui see nii ei ole, tuleb põhikohtuasjas käsitletava otsuse peale esitatud kaebuste suurt arvu arvestades analüüsida tagajärgi, mis tulenevad riigisisese menetlusõiguse normist, mis kohustab teda menetluse huvides liitma kõik need kaebused. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on tekkinud küsimus, kas selleks, et tagada tõhus kohtulik kaitse muudele isikutele kui kriisilahendusmenetluse esemeks olev üksus, aga ka viimati nimetatule, võib ta jätta selle sätte kohaldamata. |
54 |
Selle sätte eesmärk on sisuliselt vältida seda, et halduskohus, kellele on esitatud mitu kaebust ühe ja sama akti peale, teeks neid kaebusi eraldi analüüsides lahknevaid kohtuotsuseid. |
55 |
Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et käesoleval juhul võib see menetlusnõue oluliselt aeglustada menetlust lõpetava kohtuotsuse kuulutamist ja muuta seega tegelikult praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks neile isikutele liidu õiguskorraga antud õiguste kasutamise, mis läheks vastuollu tõhususe põhimõttega. |
56 |
Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et arvestades halduskohtule esitatud kaebuste läbivaatamist reguleerivaid menetlusnorme ja sellise kaebuse suhtes tehtud lõplike kohtuotsuste toimet, aitaks selle menetlusnõude kohaldamata jätmine kaasa liidu õigusega tagatud õiguste teostamisele, võimaldades täita põhikohtuasjas käsitletava otsuse õiguspärasuse kiire kontrolli nõude, mis on ette nähtud direktiivi 2014/59 artikli 85 lõikes 3. Sellisel juhul lahendaks eelotsusetaotluse esitanud kohus esimese kaebuse, mille esitas GN Banki nõukogu. |
57 |
Kolmandana on eelotsusetaotluse esitanud kohus seisukohal, et põhikohtuasjas käsitletava otsuse kontrollimiseks on vaja analüüsida, kas selle otsuse vastuvõtmisel järgis FGB nõuet, et liikmesriigi kriisilahendusasutuse erinevate ülesannete täitmisel peab puuduma igasugune huvide konflikt direktiivi 2014/59 artikli 3 lõike 3 tähenduses, arvestades eelkõige seda, et kumuleeruvad selle asutuse täidetavad kriisilahendusega seotud funktsioonid, GN Banki ajutise halduri funktsioonid, mida ta täitis varem, ja pangahoiuste tagamise funktsioonid. |
58 |
Sellega seoses leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et isegi kui finantsjärelevalvekomisjon rangelt võttes täidab järelevalvefunktsiooni, nimetab ajutise halduri siiski see järelevalveasutus ja ta täidab ülesandeid, mille järelevalveasutus on talle usaldanud. Neil põhjustel ei saa a priori välistada, et FGB poolt ajutise halduri ülesannete täitmine nõuab asjakohaste sätete vastuvõtmist, et oleks tagatud tema tegevuse sõltumatus liikmesriigi kriisilahendusasutusena ja vältida mis tahes huvide konflikti. |
59 |
Lisaks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et see, et FGB kombineerib kriisilahenduse funktsiooni ja hoiuste tagaja funktsiooni, tekitab riski, et nende kahe funktsiooni struktuurse eraldamise ja organisatsioonilise sõltumatuse puudumisel on selle asutuse võetavate meetmete eesmärk seoses pangaga, keda ohustab maksejõuetus, kasutada võimalikult vähe vahendeid, mis sel asutusel on pangahoiuste tagamise ülesannete täitmiseks ja mida asjasse puutuva panga maksejõuetuse korral tuleks selle tagatisena välja maksta. |
60 |
Lisaks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas vaatamata sellele, et FGB seaduses puuduvad sätted, mis tagaksid FGB kriisilahendusfunktsiooni ja tema muude funktsioonide struktuurilise eraldatuse, on siiski võimalik asuda seisukohale, et tegevuse sõltumatuse ja huvide konflikti puudumise eesmärk on saavutatud, kui selle saavutamiseks on võetud muid meetmeid, mida saab pidada piisavaks. |
61 |
Neil asjaoludel otsustas Wojewódzki Sąd Administracyjny w Warszawie (vojevoodkonna halduskohus Varssavis) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
|
Eelotsuse küsimuste analüüs
Teine küsimus
62 |
Teise küsimusega, mida tuleb analüüsida esimesena, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2014/59 artikli 85 lõiget 3 koostoimes harta artikliga 47 ja ELL artikli 19 lõike 1 teise lõiguga tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellise riigisisese menetlusnormi kohaldamine, mis paneb kohtule, kes on pädev lahendama kaebusi liikmesriigi kriisilahendusasutuse kriisiohjemeetme võtmise otsuse peale, kohustuse liita kõik talle selle otsuse peale esitatud kaebused, kui selle sätte kohaldamine võib muuta lahendi tegemise mõistliku aja jooksul ülemäära raskeks või isegi võimatuks, võttes arvesse selle otsuse peale esitatud kaebuste suurt arvu. |
Vastuvõetavus
63 |
Hispaania valitsus vaidleb vastu teise küsimuse vastuvõetavusele. |
64 |
Ta leiab, et vastus sellele küsimusele on tarbetu, kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus on juba liitnud põhikohtuasjas käsitletava otsuse peale esitatud kaebused, mis olid tema menetluses 26. jaanuari 2023. aasta seisuga, mistõttu on tal nüüd võimatu lahendada ainult GN Banki nõukogu kaebust eraldi. |
65 |
Sellega seoses tuleneb teise küsimuse sõnastusest endast, et eelotsusetaotluse esitanud kohtul on kahtlusi seoses võimalusega ühitada liikmesriigi õigusest tulenev kohustus liita talle esitatud arvukad kaebused vajadusega lahendada kohtuasi kiiresti või vähemalt mõistliku aja jooksul, mis tuleneb nendest liidu õigusnormidest, mille tõlgendamist ta taotleb. Vastus sellele küsimusele on aga tarvilik vaatamata sellele, et enamik eelotsusetaotluse esitanud kohtus menetletavatest kaebustest on liidetud, kuna see vastus võib viia järelduseni, et nende kohtuasjade liitmine oli õigusvastane, kuna see on vastuolus liidu õigusega, ja seega otsustada neid kaebusi eraldi menetleda. |
66 |
Seega on teine küsimus vastuvõetav. |
Sisulised küsimused
67 |
ELL artikli 19 lõike 1 teine lõik kohustab liikmesriike nägema ette vajalikud õiguskaitsevahendid, et tagada õigussubjektidele liidu õigusega hõlmatud valdkondades nende õigus tõhusale kohtulikule kaitsele (21. detsembri 2021. aasta kohtuotsus Randstad Italia, C‑497/20, EU:C:2021:1037, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika). Seda tõhusa kohtuliku kaitse nõuet tuleb mõista eelkõige harta artikli 47 tähenduses (vt selle kohta 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (kohtunike distsiplinaarkord), C‑791/19, EU:C:2021:596, punkt 57). Lisaks on direktiivi 2014/59 põhjendustes 88 ja 130 rõhutatud, et direktiivis austatakse hartas tunnustatud õigusi, vabadusi ja põhimõtteid, eelkõige õigust tõhusale õiguskaitsevahendile, kuna asjaomastel isikutel on muu hulgas õigus tõhusale õiguskaitsevahendile neid mõjutavate meetmete vastu. |
68 |
Vastavalt harta artikli 47 teisele lõigule hõlmab õigus tõhusale õiguskaitsevahendile muu hulgas õigust asja arutamisele mõistliku aja jooksul. Lahendi tegemise aja mõistlikkust tuleb hinnata iga konkreetse kohtuasja asjaolude alusel, arvestades eelkõige vaidluse olulisust huvitatud isiku jaoks, kohtuasja keerukust ja poolte käitumist, kusjuures asjakohaste kriteeriumide loetelu ei ole ammendav (vt selle kohta 9. septembri 2008. aasta kohtuotsus FIAMM jt vs. nõukogu ja komisjon, C‑120/06 P ja C‑121/06 P, EU:C:2008:476, punkt 212, ja 16. juuli 2009. aasta kohtuotsus Der Grüne Punkt – Duales System Deutschland vs. komisjon, C‑385/07 P, EU:C:2009:456, punktid 181 ja 182 ning seal viidatud kohtupraktika). |
69 |
Mis puudutab liikmesriikide kriisilahendusasutuste võetud kriisiohjemeetmete võtmise otsuste peale kaebuse esitamise õigust, siis direktiivi 2014/59 artikli 85 lõige 3 täpsustab harta artiklis 47 sätestatud igaühe õigust asja arutamisele mõistliku aja jooksul, nõudes, et kohtulik kontroll, mida peab saama kasutada iga isik, keda sellise meetme võtmise otsus puudutab, oleks „kiiresti teostatav“. |
70 |
Mis puudutab kriteeriumi, mis on seotud vaidluse olulisusega isikute jaoks, keda liikmesriigi kriisilahendusasutuse kriisiohjemeetmete võtmise otsused puudutavad, st asjaomased finantsinstitutsioonid või üksused, nende aktsionärid, nende võlausaldajad ja kõik muud kolmandad isikud, keda need otsused võivad puudutada, siis on lahendi tegemise aja mõistlikkuse hindamine artikli 85 lõikes 3 osutatud kontrolli raames seotud eelkõige vajadusega täita võimalikult kiiresti õiguskindluse põhinõue kõigi nende isikute suhtes, kuna need meetmed on seotud erakorraliste otsustega, mis on erandlikku laadi ja millel on märkimisväärsed tagajärjed ning mis – nagu on rõhutatud eelkõige direktiivi 2014/59 põhjenduses 92 – tuleb kiiresti vastu võtta, arvestades ohtude suurust, mille maandamiseks need vastu võeti. |
71 |
Euroopa Kohtu kohtupraktikast tuleneb nimelt, et kui hinnatakse, kas tähtaeg, mille jooksul tuleb kohtulik kontroll läbi viia, on mõistlik, tuleb arvesse võtta õiguskindluse nõudega seotud kaalutlusi, kaalul olevate küsimuste ja finantshuvide olulisust ning potentsiaalselt mõjutatud isikute suurt arvu (vt analoogia alusel 26. novembri 2013. aasta kohtuotsus Groupe Gascogne vs. komisjon, C‑58/12 P, EU:C:2013:770, punkt 87 ja seal viidatud kohtupraktika). |
72 |
Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et direktiivi 2014/59 artikli 85 lõiget 3 rakendati harta artikli 51 lõike 1 tähenduses kohaldamisele kuuluvate riigisiseste õigusnormidega nii, et erinevatele isikutele ja instantsidele pandi kohustus järgida FGB seaduse artiklis 104 ette nähtud lühikesi tähtaegu, nimelt tähtaegu, mis üldreeglina piirdusid kaebuse FGB-le edastamiseks antud 7 päevaga, FGB poolt kaebuse ja sellele lisatud kostja vastuse esitamiseks antud 14 päevaga, halduskohtu otsuse tegemiseks antud 30 päevaga ning võimaliku kassatsioonkaebuse lahendamiseks antud kahe kuuga. Seega tuleb asuda seisukohale, et käesolev küsimus puudutab harta artikli 47 tõlgendamist. |
73 |
Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib siiski, et riigisisene üldkohaldatav menetlusnorm, nimelt halduskohtumenetluse seadustiku artikli 111 lõige 1 näib takistavat asja menetleval kohtul järgida puudutatud isiku õigust asja arutamisele mõistliku aja jooksul, kuna see säte näeb ette ühe ja sama otsuse peale esitatud kaebustega seotud kohtuasjade liitmise ühise läbivaatamise ja otsuse tegemise huvides. Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et põhikohtuasjas käsitletava otsuse peale esitatud kaebuste arv vastab kõigile tavaliselt kahe aasta jooksul esitatud kaebuste arvule ning et nende üheskoos menetlemine lükkab kohtuotsuse kuulutamist edasi kauemaks kui mõistlik aeg. |
74 |
Vaatamata asjaolule, et seotud kohtuasjade liitmine võib üldiselt aidata kaasa korrakohasele õigusemõistmisele, ei ole see nii kaebuste puhul, mis on esitatud kriisiohjemeetme võtmise otsuste peale, mis võivad mõjutada suurt hulka inimesi ja seega tekitada hulga kaebusi. Nimelt võib selline liitmine niisugusel juhul olla takistuseks mis tahes kohtuliku kontrolli teostamisele enne mitut aastat, mis on vastuolus harta artiklis 47 sätestatud õigusega asja arutamisele mõistliku aja jooksul. |
75 |
Neil asjaoludel tuleb esiteks meenutada, et vastavalt riigisisese õiguse kooskõlalise tõlgendamise põhimõttele peavad riigisisesed kohtud oma pädevuse piires kohtuvaidluste lahendamisel liidu õiguse täieliku toime tagamiseks tõlgendama riigisisesest õigust võimalikult suures ulatuses asjakohase direktiivi sõnastust ja eesmärki arvestades, et saavutada direktiivis ette nähtud tulemus ja seeläbi täita ELTL artikli 288 kolmanda lõigu nõudeid. Kuigi seda kohustust piiravad õiguse üldpõhimõtted, eelkõige õiguskindluse ja tagasiulatuva jõu puudumise põhimõte, ning see kohustus ei või olla aluseks riigisisese õiguse tõlgendamisele contra legem, peavad need kohtud siiski tegema kõik, mis on nende pädevuses, arvestades riigisisesest õigust tervikuna ning kasutades riigisiseses õiguses tunnustatud tõlgendusmeetodeid, et tagada direktiivi täieulatuslik rakendamine ja saavutada direktiivi eesmärgiga kooskõlas olev tulemus (vt selle kohta 11. veebruari 2021. aasta kohtuotsus M. V. jt (järjestikused tähtajalised töölepingud avalikus sektoris), C‑760/18, EU:C:2021:113, punktid 65, 67 ja 68 ning seal viidatud kohtupraktika). |
76 |
Teiseks tuleneb liidu õiguse esimuse põhimõttest, et kui riigisiseseid õigusnorme ei ole võimalik tõlgendada kooskõlas liidu õiguse nõuetega, on liikmesriigi kohtul, kelle ülesanne on kohaldada oma pädevuse piires liidu õigusnorme, liikmesriigi organina kohustus tagada nende sätete täielik õigusmõju, jättes vajaduse korral omal algatusel kohaldamata mis tahes riigisisese õiguse sätte, mis on vastuolus tema menetluses olevas kohtuasjas vahetut õigusmõju omava liidu õigusnormiga (vt selle kohta 24. juuni 2019. aasta kohtuotsus Popławski, C‑573/17, EU:C:2019:530, punktid 58 ja 61 ning seal viidatud kohtupraktika). |
77 |
Käesoleval juhul tuleb asuda seisukohale, et harta artikli 47 sätetel on vahetu õigusmõju (vt selle kohta 15. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Braathens Regional Aviation, C‑30/19, EU:C:2021:269, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika). |
78 |
Seega tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul vajaduse korral jätta kohaldamata riigisisesed menetlusnormid, mis keelavad tal põhikohtuasjades kõne all olevaid kaebusi eraldada, kuna neid sätteid ei saa tõlgendada viisil, mis on kooskõlas harta artiklis 47 sätestatud õigusega asja arutamisele mõistliku aja jooksul. |
79 |
Lisaks kinnitas Poola valitsus Euroopa Kohtu kohtuistungil, et selliste kohtuasjade puhul, nagu on kõne all põhikohtuasjades, võimaldab Poola õigus neid kohtuasju eraldada, kui kohtuasjade liitmine ei ole olnud õiguspärane. Kuid Poola valitsus täheldab, et lahutamise korral lahendavad neid kohtuasju samal ajal eri kohtud, millega kaasneb vastuoluliste kohtuotsuste kuulutamise oht, kuna ükski menetluskord ei näe ette kõrvaldada see risk ja tagada, et järgitakse harta artiklis 47 sätestatud iga isiku õigust asja arutamisele mõistliku aja jooksul. |
80 |
Sellega seoses tuleb meenutada, et harta artiklis 47 sätestatud tõhusa kohtuliku kaitse nõue on muu hulgas kohaldatav isikutele liidu õigusest tulenevatele õigustele tuginevate hagide suhtes kohaldatavate menetlusnormide määratlemisel (vt selle kohta 17. mai 2022. aasta kohtuotsus Ibercaja Banco, C‑600/19, EU:C:2022:394, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika). |
81 |
Kuna selles valdkonnas liidu õigusnormid puuduvad, tuleb nende isikute, keda mõjutab liikmesriigi asutuse kriisiohjemeetme võtmise otsus, õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile rakendamise kord menetlusautonoomia põhimõttest tulenevalt ette näha liikmesriikide õiguskordades, järgides siiski võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtet (vt analoogia alusel 24. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus XC jt, C‑234/17, EU:C:2018:853, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika). |
82 |
Harta artikli 47 lõikes 1 sätestatud tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttest tulenevate nõuete täitmiseks peab liikmesriigi kohus võtma vajalikud menetlus- ja korraldusmeetmed, kaaludes erinevaid olemasolevaid huve ja hinnates nende meetmete mõju igale isikule, kes on vastavalt direktiivi 2014/59 artikli 85 lõikele 3 liikmesriigi kriisilahendusasutuse otsuse peale õiguspäraselt kaebuse esitanud. Seega peab liikmesriigi kohtul selleks, et tagada liidu õigusest väidetavalt tulenevate õiguste olemasolu kohta tehtava kohtuotsuse täielik toime, olema võimalik võtta kohtuasjade lahutamise korral vajalikud meetmed, mis võimaldavad tagada, et järgitakse harta artiklis 47 sätestatud iga isiku õigust asja arutamisele mõistliku aja jooksul ja samal ajal välditakse eri kohtute tehtavate otsuste vastuolulisuse ohtu. |
83 |
Käesoleval juhul on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne kontrollida, kas selleks, et tagada liidu õigusest tulenevate õiguste olemasolu kohta tehtava kohtuotsuse täielik toime, tuleb kõigepealt menetleda üht või mitut kohtuasja, mis puudutavad üht või mitut kaebust niisuguse kriisilahendusasutuse otsuse peale, nagu see, mida käsitletakse põhikohtuasjas, ja peatada samal ajal sama otsust puudutavate muude kohtuasjade menetlemine. |
84 |
Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et harta artiklit 47 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellise riigisisese menetlusnormi kohaldamine, mis paneb kohtule, kes on pädev lahendama kaebusi liikmesriigi kriisilahendusasutuse kriisiohjemeetme võtmise otsuse peale, kohustuse liita kõik talle selle otsuse peale esitatud kaebused, kui selle sätte kohaldamine on vastuolus õigusega asja arutamisele mõistliku aja jooksul. |
Esimene küsimus
Vastuvõetavus
85 |
FGB ja Poola valitsus väidavad, et menetlusse ei tuleks võtta esimest küsimust, mis puudutab niisuguse kohtu, kellele on esitatud riikliku kriisilahendusasutuse kriisiohjemeetme võtmise otsuse peale mitu kaebust, õigust lahendada ainult üks nendest kaebustest, kuna ta teostab õiguspärasuse kontrolli ja tema lahendil on erga omnes mõju. |
86 |
FGB hinnangul ei ole vastus sellele küsimusele põhikohtuasja lahendamiseks vajalik. Nimelt on tegemist kohtumenetluse käiguga seotud tehniliste aspektidega, mis ei nõua liidu õiguse tõlgendamist, kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole väljendanud kahtlust selles, kas seda menetlust reguleerivad riigisisesed õigusnormid on liidu õigusega kooskõlas. |
87 |
Sellega seoses tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et üksnes asja menetleval ja selle lahendamise eest vastutaval liikmesriigi kohtul on õigus kohtuasja eripära arvesse võttes hinnata nii eelotsuse vajalikkust kohtuasjas otsuse langetamiseks kui ka nende küsimuste asjakohasust, mis ta Euroopa Kohtule esitab ja mille asjasse puutuvust eeldatakse. Seega, kui küsimused on esitatud liidu õigusnormi tõlgendamise või kehtivuse kohta, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud vastama, välja arvatud juhul, kui ilmneb, et taotletud tõlgendus ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, või ka juhul, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada faktilised või õiguslikud asjaolud, mis on vajalikud nimetatud küsimustele tarviliku vastuse andmiseks (21. detsembri 2021. aasta kohtuotsus Trapeza Peiraios, C‑243/20, EU:C:2021:1045, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika). |
88 |
Käesoleval juhul võib aga liidu õiguse tõlgendus, mida antud küsimus puudutab, mõjutada põhikohtuasja menetluskäiku, kuivõrd selles menetluses minnakse edasi põhikohtuasjas käsitletava otsuse peale esitatud kõigi muude kaebuste läbivaatamisega peale GN Banki nõukogu esitatud kaebuse, arvestades teisele küsimusele antud vastust. Lisaks, vastupidi sellele, mida väidab FGB, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus selgelt silmas võimalust, et kohustus vaadata läbi kõik talle esitatud kaebused sunnib teda rikkuma kohustust teha otsus kiiresti. |
89 |
Poola valitsus leiab omakorda, et vastus esimesele küsimusele ei ole käesoleva kohtuotsuse punktis 64 esitatud põhjustel vajalik. |
90 |
Vaatamata eelotsusetaotluse esitanud kohtule esitatud eri kohtuasjade liitmisele on vastus sellele küsimusele siiski tarvilik, kuna eelotsusetaotluse esitanud kohtul võib teisele küsimusele antud vastust arvestades olla vaja asuda seisukohale, et liitmine on vastuolus harta artiklis 47 sätestatud õigusega asja arutamisele mõistliku aja jooksul, mis lubab tal kõigepealt kaebused eraldada ja seejärel viia läbi käesoleva kohtuotsuse punktis 83 nimetatud kontrolli. |
91 |
Seega on esimene küsimus vastuvõetav. |
Sisulised küsimused
92 |
Kõigepealt tuleb märkida, et kuigi esimeses küsimuses on mainitud direktiivi 2014/59 artikli 85 lõiget 2, ei ole see põhikohtuasja asjaolusid arvestades asjakohane. Nimelt puudutab see säte õigust esitada kaebus mis tahes kriisiennetusmeetme võtmise otsuse peale või kasutada mis tahes muud pädevust kui selle direktiivi alusel võetav kriisiohjemeede, samas kui põhikohtuasjas käsitletav otsus, mille peamine eesmärk on GN Banki suhtes kriisilahendusmenetluse kohaldamine, kujutab endast „kriisilahenduse meedet“ ja seega „kriisiohjemeedet“ vastavalt selle direktiivi artikli 2 punktidele 40 ja 102. |
93 |
Järelikult tuleb asuda seisukohale, et esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2014/59 artikli 85 lõiget 3 koostoimes harta artikliga 47 tuleb tõlgendada nii, et kui liikmesriigi kohtule on esitatud liikmesriigi kriisilahendusasutuse kriisiohjemeetme võtmise otsuse peale mitu kaebust, millest ühe on esitanud kriisilahendusmenetluses oleva finantsinstitutsiooni juhtorgan, siis kas ainuüksi selle ühe kaebuse sisuline läbivaatamine võimaldab asuda seisukohale, et õigus tõhusale õiguskaitsevahendile on tagatud kõigile teistele isikutele, kes on samuti selle otsuse peale kaebuse esitanud, kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus esiteks teostab õiguspärasuse kontrolli, olemata seotud tema menetletava kaebuse väidete, nõuete ja õigusliku alusega, ning teiseks teeb erga omnes mõjuga kohtuotsuse, millele võib tugineda iga isik, keda see otsus mõjutab, et saada hüvitist kahju eest, mida see otsus talle tekitas. |
94 |
Samas tuleb märkida, et direktiivi 2014/59 artikli 85 lõikes 3 on ette nähtud, et kõigil isikutel, keda kriisiohjemeetme võtmise otsus mõjutab, peab olema õigus see otsus kohtus vaidlustada. |
95 |
On tõsi, et selle direktiivi artikli 85 lõike 4 teise lõigu kohaselt ei mõjuta kriisilahendusasutuse otsuse tühistamine tühistatud otsuse alusel kriisilahendusasutuse vastu võetud haldusakte või sooritatud toiminguid, kui on vaja kaitsta heausksete kolmandate isikute huve, kuna kaebusega, mis on esitatud selle asutuse kahju tekitava otsuse või meetme peale, saab nõuda vaid selle otsuse või meetmega mõjutatud isikutele tekkinud kahju hüvitamist. |
96 |
Poola õiguse kohaselt ei ole aga isik, keda mõjutab FGB kui kriisilahendusasutuse võetud kriisiohjemeede, kohustatud ise olema liikmesriigi halduskohtus vaidlustanud selle meetme õiguspärasust, selleks et ta saaks esitada nõude hüvitada kahju, mis talle selle meetmega väidetavalt tekitati, kuna see isik võib oma nõude põhjendamiseks tugineda kohtu, kes tegi otsuse teise isiku kaebuse kohta, otsusega tuvastatud meetme õigusvastasusele. |
97 |
Siiski juhul, kui käesolevas asjas jäetakse GN Banki nõukogu esitatud kaebuse kohta tehtavas kohtuotsuses see kaebus põhjendamatuse tõttu rahuldamata, on teistel põhikohtuasja kaebajatel sellise kohtuotsuse erga omnes mõju tõttu võimatu esitada oma kahju hüvitamise nõuet. Teistelt kaebajatelt võetaks seega õigus esitada põhikohtuasjas käsitletava otsuse peale esitatava kaebuse põhjendamiseks oma väited, kuigi neid väiteid ei ole arutatud võistlevas menetluses, mis tagab, et kaebajad saavad teada nii faktilised kui ka õiguslikud asjaolud, mis on menetluse tulemuse suhtes määravad, ja saavad ka nende üle vaielda. |
98 |
Sellega seoses tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikast, et põhiõigused, nagu harta artikliga 47 tagatud õigus tõhusale õiguskaitsevahendile, ei ole küll absoluutsed õigused, mistõttu võib neile seada piiranguid, kuid seda saab teha siiski ainult tingimusel, et piirangud vastavad tegelikult asjaomase meetmega taotletava üldise huvi eesmärkidele ega kujuta endast taotletavat eesmärki silmas pidades ülemäärast ja lubamatut sekkumist, mis kahjustaks nii tagatud õiguste põhiolemust (vt selle kohta 26. septembri 2013. aasta kohtuotsus Texdata Software, C‑418/11, EU:C:2013:588, punkt 84 ja seal viidatud kohtupraktika). |
99 |
Kui aga õigussubjekt, keda mõjutab liikmesriigi kriisilahendusasutuse otsus võtta kriisiohjemeede, jääks ilma õigusest sellele, et põhistatud kohtuotsusega tehakse otsus direktiivi 2014/59 artikli 85 lõikes 3 ette nähtud kaebuse kohta, mille ta on õiguspäraselt esitanud, kahjustaks see tema õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile põhisisu. |
100 |
Seega ei saa eelotsusetaotluse esitanud kohus käesoleva kohtuotsuse punktis 97 nimetatud juhul tugineda kohtuotsuse, millega lahendatakse GN Banki nõukogu esitatud kaebus, erga omnes mõjule, võttes kõigilt teistelt puudutatud isikutelt mõistliku võimaluse oma seisukoha esitamiseks. |
101 |
Lisaks tuleb märkida, et asjaolu, et riigisisesel halduskohtul on õigus kontrollida teatud otsuse õiguspärasust tema menetluses oleva mis tahes õigusliku aluse ja väite seisukohast, sõltumata selle otsuse peale esitatud kaebuse väidetest, nõuetest ja õiguslikust alusest, ei tähenda, et see kohus kontrollib viidatud otsust tingimata kõigi asjakohaste väidete aspektist. Nimelt ei saa välistada, et üks kaebustest, mida ei ole läbi vaadatud, tugineb faktilistele või õiguslikele asjaoludele, mida selle kontrolli raames arvesse ei võetud. |
102 |
Seega tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 2014/59 artikli 85 lõiget 3 koostoimes harta artikliga 47 tuleb tõlgendada nii, et kui liikmesriigi kohtule on esitatud liikmesriigi kriisilahendusasutuse kriisiohjemeetme võtmise otsuse peale mitu kaebust, millest ühe on esitanud kriisilahendusmenetluses oleva finantsinstitutsiooni juhtorgan, ei võimalda selle ühe kaebuse rahuldamata jätmine selle põhjendamatuse tõttu asuda seisukohale, et õigus tõhusale õiguskaitsevahendile oli tagatud kõigile teistele isikutele, keda see otsus mõjutab ja kes olid samuti selle otsuse peale kaebuse esitanud, tuginedes väidetele, mida tehtud kohtuotsuses arvesse ei ole võetud ja mille üle ei ole igal juhul vaieldud võistlevas menetluses, mis võimaldaks neil isikutel oma seisukoht esitada. |
Kolmas küsimus
103 |
Kolmanda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2014/59 artikli 3 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et see säte ei ole kohaldatav olukorras, kus liikmesriigi kriisilahendusasutus täidab ka ajutise halduri ülesandeid selle direktiivi artikli 29 tähenduses ja hoiuste tagamise ülesandeid direktiivi 2014/49 tähenduses, mistõttu ei kohusta see esimesena nimetatud norm kehtestama struktuurilisi sätteid, et tagada selle asutuse tegevuse sõltumatus ja vältida huvide konflikti seoses nimetatud ülesannetega. |
Vastuvõetavus
104 |
Poola valitsus vaidleb vastu kolmanda küsimuse vastuvõetavusele, mida ta peab hüpoteetiliseks, peamiselt põhjusel, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole täpsustanud seost direktiivi 2014/59 artikli 3 lõike 3 ja põhikohtuasjas käsitletava otsuse õiguspärasuse kontrolli vahel. |
105 |
Tuleb siiski tõdeda, et vastus sellele küsimusele on seotud põhikohtuasja kaebajate poolt eelotsusetaotluse esitanud kohtule esitatud teatavate väidetega, millele on viidatud eelotsusetaotluses ja mis puudutavad sisuliselt kriisilahendusasutusena tegutseva FGB väidetava sõltumatuse puudumise võimalikku mõju põhikohtuasjas käsitletava otsuse õiguspärasusele. |
106 |
See küsimus on seega vastuvõetav. |
Sisulised küsimused
107 |
Direktiivi 2014/59 artikli 3 lõikes 2 on sätestatud põhimõte, et kriisilahendusülesandeid peavad täitma avaliku sektori haldusasutused või asutused, kellele on antud avaliku halduse pädevus. Lisaks tuleneb selle artikli lõikest 3, et need asutused võivad täita muid ülesandeid, kuna kriisilahendusasutus võib olla lausa pädev järelevalveasutus määruse nr 575/2013 ja direktiivi 2013/36 tähenduses. Mitme ülesande täitmise korral on lõikes 3 siiski ette nähtud, et tuleb võtta sobivad struktuurimeetmed, et tagada tegevuse sõltumatus ja vältida huvide konflikti. |
108 |
Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 34 ja 36 sisuliselt märkis, puudutavad direktiivi 2014/59 artikli 3 lõikes 3 ette nähtud tegevuse sõltumatuse ja huvide konfliktide ennetamise nõuded asjasse puutuvas kontekstis ohtu – mis on seotud ühe ja sama üksuse mitme ülesande täitmisega –, et kriisilahendusasutuse otsuste tegemine võib olla moonutatud, ning nende nõuete eesmärk on kaitsta seda otsuste tegemist igasuguse asutusesisese mõju eest, mis ei ole seotud kriisilahenduse ülesandega, nii et selle ülesande täitmisel taotleks see asutus üksnes kriisilahenduse mehhanismiga seotud eesmärke. |
109 |
Sellega seoses tuleneb nimetatud lõikes 3 kasutatud väga laiast sõnastusest, mis viitab asjaomase asutuse „järelevalvefunktsioonidele või […] muudele funktsioonidele“ või ka selle asutuse „järelevalvefunktsioonile või muudele funktsioonidele“, ning asjaolust, et selles lõikes on üldsõnaliselt silmas peetud „avaliku halduse pädevusega asutusi“, et liidu seadusandja soovis kehtestada need nõuded kõigi muude funktsioonide suhtes, mida kriisilahendusasutus täidab, kui nende funktsioonide laad sellise objektiivse ohu tekitab. |
110 |
Nii on see aga kindlasti ajutise halduri ülesannete puhul direktiivi 2014/59 artikli 29 tähenduses või hoiuste tagamise ülesannete puhul direktiivi 2014/49 tähenduses. |
111 |
Nimelt tuleneb muu hulgas direktiivi 2014/59 artiklist 29, arvestades selle direktiivi põhjendust 40, ja artiklist 109, et need funktsioonid on seotud kriisilahendusmehhanismiga, kuna esiteks määratakse ajutine haldur varase sekkumise meetmete raames, mille eesmärk on kriisilahendusmenetluse algatamist vältida, kuid millele võib sellise menetluse algatamine järgneda, ja teiseks võidakse kriisilahenduse raames kasutada hoiuste tagamise skeemi, millel võib olla nõue kriisilahendusrahastu vastu. Seega ei saa välistada, et kriisilahendusasutuse poolt nendest ülesannetest ühe täitmine mõjutab otsuste tegemist kriisilahendusfunktsioonide raames. |
112 |
Lisaks ei ole tähtis see, et kõigil neil ülesannetel – mille täitmiseks kasutatakse eri vahendeid – on sama eesmärk, milleks on sisuliselt finantsstabiilsuse säilitamine. Nii on see ka määruses nr 575/2013 ja direktiivis 2013/36 ette nähtud järelevalvefunktsioonide puhul, mis on direktiivi 2014/59 artikli 3 lõikes 3 sõnaselgelt nimetatud funktsioonidena, mille suhtes tuleb tagada kriisilahendusasutuse tegevuse sõltumatus ja huvide konfliktide ennetamine. |
113 |
Lõpuks, kuna – nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 47 sisuliselt rõhutas – sõltumatuse ja huvide konfliktide ennetamise nõuded on järelevalve- ja muude kriisilahendusasutuse täidetavate funktsioonide puhul samad, ei ole vaja uurida, kas funktsioonid, mida täidab ajutine haldur, on järelevalve- või muud funktsioonid. |
114 |
Kõigist nendest kaalutlustest tuleneb, et direktiivi 2014/59 artikli 3 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et see säte on kohaldatav olukorras, kus liikmesriigi kriisilahendusasutus täidab ka ajutise halduri ülesandeid selle direktiivi artikli 29 tähenduses või hoiuste tagamise ülesandeid direktiivi 2014/49 tähenduses, mistõttu kohustab see esimesena nimetatud norm kehtestama struktuurilised sätted, et tagada selle asutuse tegevuse sõltumatus ja vältida huvide konflikti seoses nimetatud ülesannetega. |
Neljas küsimus
Vastuvõetavus
115 |
Poola valitsus vaidleb vastu neljanda küsimuse vastuvõetavusele, tuginedes samadele argumentidele, mis on esitatud käesoleva kohtuotsuse punktis 104 ja mis on juba tagasi lükatud selle kohtuotsuse punktis 105 esitatud põhjustel, ning seega piisab viitest nendele põhjustele. |
116 |
GN Banki nõukogu väidab, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu ei küsi Euroopa Kohtult mitte liidu õiguse tõlgendamise, vaid põhikohtuasja faktiliste asjaolude hindamise kohta. Lisaks on see küsimus hüpoteetiline, kuna see näeb ette, et riigisiseste õigusnormide vastuolu direktiiviga 2014/59 heastatakse meetmetega, mida ei ole täpsustatud. |
117 |
Sellega seoses tuleb tõdeda, et selle küsimuse vastuvõetavus ei saa sõltuda sellest, kas eelotsusetaotluse esitanud kohus on viidanud konkreetsetele meetmetele, mida FGB on võtnud selleks, et tagada FGB tegevuse sõltumatus ja ennetada huvide konflikte olukorras, kus ta tegutseb kriisilahendusasutusena ja regulatiivse raamistiku puudumist on võimalik heastada selliste meetmetega, kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib just nimelt kontrollida, kas selline võimalus on põhimõtteliselt liidu õigusega kooskõlas. |
118 |
Lisaks tuleb meenutada, et riigisisesed kohtud võivad pöörduda Euroopa Kohtu poole igas menetlusstaadiumis, mida nad peavad selleks sobivaks, tingimusel et nad selgitavad eelotsuse küsimuste aluseks olevat vähemalt hüpoteetilist faktilist olukorda (vt selle kohta 25. märtsi 2022. aasta kohtumäärus IP jt (põhikohtuasja asjaolude paikapidavuse tuvastamine) (C‑609/21, EU:C:2022:232, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika). |
119 |
Lisaks tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktis 117 esitatud kaalutlustest, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei palu Euroopa Kohtul hinnata faktilisi asjaolusid. |
120 |
Seega on see küsimus vastuvõetav. |
Sisulised küsimused
121 |
Neljanda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2014/59 artikli 3 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et kui liikmesriigi kriisilahendusasutus täidab ka „järelevalvefunktsioone“ või „muid funktsioone“ selle sätte tähenduses ja kui puuduvad kirjalikud sise-eeskirjad, mille eesmärk on tagada asutuse tegevuse sõltumatus ning vältida mis tahes huvide konflikti tema kriisilahenduse funktsioonide ja muude funktsioonide vahel, võivad need nõuded siiski olla täidetud, kui on võetud piisavaid asjakohaseid organisatsioonilisi ja muid meetmeid. |
122 |
Kõigepealt tuleb märkida, et esiteks tuleneb direktiivi 2014/59 artikli 3 lõike 3 kolmanda lõigu sõnastusest, et selle sätte kohaldamiseks vajalikke ad hoc-sise-eeskirju võib kehtestada mitte ainult liikmesriik ise, vaid ka liikmesriigi kriisilahendusasutus. Teiseks nõuab see säte ka selliste eeskirjade avaldamist. |
123 |
Samas ei näe direktiivi 2014/59 artikli 3 lõige 3 ette seda, mis vormis need eeskirjad peaksid riigisiseses õiguses olema kehtestatud ega seda, milline on nende avaldamise kord. |
124 |
Järelikult võivad organisatsioonilised meetmed ja muud asjakohased meetmed vastata mõistele „sise-eeskirjad“ selle sätte tähenduses, kui need on piisavalt täpsed. Lisaks saab nende sise-eeskirjade avaldamise tagada kõigi vajalike vahenditega, mis võimaldavad kõigil huvitatud isikutel igal ajal nendega tutvuda. |
125 |
Lisaks, võttes arvesse eelotsusetaotluses esitatud andmeid, tuleb selleks, et anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule tema menetluses oleva vaidluse lahendamiseks tarvilik vastus, teha järgmised täpsustused. |
126 |
Esiteks, mis puudutab direktiivi 2014/59 artikli 3 lõike 3 esimeses lõigus osutatud asjakohaste struktuuriliste sätete sisu, siis selle lõike teises lõigus on sätestatud, et kriisilahendusasutuse funktsioonide täitmisega tegelevad töötajad peavad olema struktuurselt eraldatud nendest töötajatest, kes tegelevad asjaomase ametiasutuse muude funktsioonide täitmisega, ja neil peab olema eraldi aruandlusahel. |
127 |
Sellised nõuded, mis puudutavad sõnaselgelt töötajaid, ei nõua, et haldusasutusel, kellele on lisaks muudele funktsioonidele usaldatud kriisilahendusfunktsioon, oleks kriisilahendusasutusena tegutsedes eraldiseisev otsustusorgan. Nimelt muudaks selline kohustus sisutühjaks liikmesriikidele jäetud võimaluse määrata kriisilahendusasutuseks olemasolev haldusasutus, kuna praktikas tähendaks see sellise asutuse dubleerimist. |
128 |
Lisaks tuleb tõdeda, nagu tegi ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 49, et analoogses kontekstis on nõukogu 15. oktoobri 2013. aasta määruse (EL) nr 1024/2013, millega antakse Euroopa Keskpangale eriülesanded seoses krediidiasutuste usaldatavusnõuete täitmise järelevalve poliitikaga (ELT 2013, L 287, lk 63), artikli 25 lõikes 4 ette nähtud, et nii sellele institutsioonile antud järelevalveülesandeid käsitlevad otsused kui ka rahapoliitikaga seotud otsused kuuluvad EKP nõukogu pädevusse. |
129 |
Samuti ei takista need nõuded haldusasutuse, kes täidab lisaks muudele funktsioonidele kriisilahendusfunktsiooni, korraldamist nii, et teatavad siseosakonnad, nagu õigusosakond, personaliosakond või tehniline osakond, osutavad tugiteenuseid nii kriisilahendusfunktsioonide kui ka muude funktsioonide täitmiseks määratud töötajatele, ilma et see piiraks direktiivi 2014/59 artikli 3 lõike 3 kolmandas lõigus sätestatud ametisaladuse hoidmise eeskirjade kohaldamist, kui sellised eeskirjad on vajalikud teabe konfidentsiaalsuse tagamiseks. |
130 |
Teiseks, mis puudutab selles sättes ette nähtud sise-eeskirjade võimaliku avaldamata jätmise tagajärgi, siis tuleb esiteks täheldada, et tegemist on tööeeskirjadega, mis iseenesest ei anna õigusi eraõiguslikele isikutele, kes ei ole kriisilahendusasutuse otsuste vastuvõtmise menetlusega seotud. Teiseks on nende eeskirjade avaldamise peamine ülesanne läbipaistvus, mille eesmärk on teavitada kõiki potentsiaalselt puudutatud isikuid nende eeskirjade olemasolust ja sisust, arvestades eelkõige seda, et avaldamine ei mõjuta nende kohaldatavust. |
131 |
Nendest kaalutlustest järeldub, et direktiivi 2014/59 artikli 3 lõike 3 kolmandas lõigus osutatud sise-eeskirjade avaldamata jätmine ei too automaatselt kaasa kriisilahendusasutuse otsuste kehtetust. Kui aga kriisilahendusasutuse otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel tuvastatakse, et neid norme ei ole avaldatud, peab kriisilahendusasutus tõendama, et vaatamata sellele rikkumisele neid eeskirju järgiti, nii et see otsus tehti vastavalt direktiivi 2014/59 artikli 32 lõikele 5 üksnes ühe või mitme sama direktiivi artiklis 31 osutatud kriisilahenduse eesmärgi saavutamiseks. |
132 |
Seega tuleb neljandale küsimusele vastata, et direktiivi 2014/59 artikli 3 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et kui liikmesriigi kriisilahendusasutus täidab ka „järelevalvefunktsioone“ või „muid funktsioone“ selle sätte tähenduses ja kui puuduvad sise-eeskirjad, mille eesmärk on tagada asutuse tegevuse sõltumatus ning vältida mis tahes huvide konflikti tema kriisilahenduse funktsioonide ja muude funktsioonide vahel, võivad need nõuded siiski olla täidetud, kui on võetud piisavaid asjakohaseid organisatsioonilisi ja muid meetmeid. See säte ei tähenda siiski, et kriisilahendusfunktsioone ja muid selle asutuse funktsioone puudutavaid otsuseid peavad vastu võtma eri otsustusorganid, ega ka seda, et sama asutuse siseosakondadel on keelatud osutada tugiteenuseid nii kriisilahendusfunktsioone täitvatele kui ka muid funktsioone täitma määratud töötajatele, kui seejuures täidetakse ametisaladuse hoidmise kohustust. Kui samas sättes ette nähtud sise‑eeskirjad on olemas, ei too nende avaldamata jätmine automaatselt kaasa kriisilahendusasutuse otsuste kehtetust, vaid võib kaasa tuua selle, et nimetatud asutuse otsuse edasikaebamise korral peab see asutus tõendama, et neid eeskirju on järgitud, nii et see otsus on vastu võetud üksnes ühe või mitme kriisilahenduse eesmärgi saavutamiseks. |
Kohtukulud
133 |
Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse riigisisene kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata. |
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab: |
|
|
|
|
Allkirjad |
( *1 ) Kohtumenetluse keel: poola.