–

Hispaania valitsus, esindaja: A. Pérez‑Zurita Gutiérrez,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: J. Baquero Cruz ja E. Montaguti,

1

Eelotsusetaotluses palutakse tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ (ELT 2004, L 158, lk 77; ELT eriväljaanne 05/05, lk 46), artikli 27 lõikeid 1 ja 2.

2

Taotlus on esitatud Pedro Francisco ja Subdelegación del Gobierno en Barcelona (valitsuse alaline esindus Barcelonas, Hispaania) (edaspidi „pädev asutus“) vahelises kohtuvaidluses Pedro Francisco esitatud liidu kodaniku pereliikme ajutise elamisloa taotluse rahuldamata jätmise üle.

3

Direktiivi 2004/38 artiklis 2 on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

2) pereliige:

[…]

[…]“.

4

Direktiivi artikli 10 lõikes 1 on ette nähtud:

„Liidu kodanike pereliikmete elamisõigust, kes ei ole liikmesriigi kodanikud, tõendatakse dokumendi „Liidu kodaniku pereliikme elamisluba“ väljaandmisega hiljemalt kuue kuu jooksul alates taotluse esitamise kuupäevast. Elamisloa taotlemise tõend antakse välja viivitamata.“

5

Vastavalt direktiivi artikli 27 lõigetele 1 ja 2:

„1.   Kui käesoleva peatüki sätetest ei tulene teisiti, võivad liikmesriigid piirata avaliku korra, julgeoleku või tervishoiu huvides liidu kodanike ja nende pereliikmete liikumis‑ ja elamisvabadust, sõltumata nende kodakondsusest. Kõnealuseid huve ei tohi rakendada majanduslikel eesmärkidel.

2.   Avaliku korra või julgeoleku huvides võetud meetmed on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ja põhinevad eranditult asjaomase isiku isiklikul käitumisel. Varasemate süüdimõistvate kohtuotsustega ei saa selliste meetmete võtmist iseenesest põhjendada.

Asjaomase isiku käitumine peab kujutama endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi. Põhjendused, mis ei ole juhtumi üksikasjadega seotud või mis rajanevad üldise preventsiooni kaalutlustel, ei ole vastuvõetavad.“

6

Sama direktiivi artikli 30 lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud:

„1.   Asjaomastele isikutele teatatakse kõikidest artikli 27 lõike 1 kohaselt tehtud otsustest kirjalikult nii, et nad mõistaksid nende sisu ja mõju.

2.   Asjaomasele isikule teatatakse täpselt ja täielikult, millistel avaliku korra, julgeoleku või tervishoiuga seotud kaalutlustel tema kohta otsus on tehtud, välja arvatud juhul, kui see on vastuolus riigi julgeolekuhuvidega.“

7

Kuninga 16. veebruari 2007. aasta dekreedi 240/2007 Euroopa Liidu liikmesriikide ja Euroopa Majanduspiirkonna lepingu osalisriikide kodanike Hispaaniasse sisenemise ning riigis vabalt liikumise ja elamise kohta (Real Decreto 240/2007, sobre entrada, libre circulación y residencia en España de ciudadanos de los Estados miembros de la Unión Europea y de otros Estados parte en el Acuerdo sobre el Espacio Económico Europeo) (BOE nr 51, 28.2.2007, lk 8558) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „kuninga dekreet 240/2007“) on artiklis 2 on sätestatud:

„Käesolevat kuninga dekreeti kohaldatakse selles sätestatud tingimustel ka teise Euroopa Liidu liikmesriigi või muu [2. mai 1992. aasta Euroopa Majanduspiirkonna lepingu (EÜT 1994, L 1, lk 3; ELT eriväljaanne 11/52, lk 3)] osalisriigi kodanikuga kaasas oleva või temaga ühineva järgnevas loetelus nimetatud pereliikme suhtes sõltumata tema kodakondsusest:

[…]

[…]“.

8

Kuninga dekreedi 240/2007 artiklis 2bis on ette nähtud:

„[…]

3.   Liidu kodaniku pereliikme elamisloa taotlusele tuleb lisada järgmised dokumendid:

[…]

4.   Ametiasutused hindavad taotleja isiklikku olukorda igal üksikjuhul eraldi ja teevad põhjendatud otsuse, võttes arvesse järgmisi kriteeriume:

5.   Kõik ametiasutuse otsused peavad olema põhjendatud.“

9

Kuninga dekreedi artikli 8 lõikes 1 on ette nähtud:

„Käesoleva kuninga dekreedi artiklis 2 nimetatud [l]iidu liikmesriigi või mõne teise Euroopa Majanduspiirkonna lepingu osalisriigi kodaniku pereliikmed, kes ei ole ise ühe eespool viidatud riigi kodanikud, võivad juhul, kui nad on sellise kodanikuga kaasas või ühinevad temaga, elada Hispaanias kauem kui kolm kuud ning neil on kohustus taotleda ja saada „liidu kodaniku pereliikme elamisluba“.“

10

Kuninga dekreedi artikli 15 lõiked 1 ja 5 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Kui see on avaliku korra, avaliku julgeoleku või rahvatervise kaalutlustel nõutav, võib [l]iidu liikmesriigi või Euroopa Majanduspiirkonna lepingu osalisriikide kodanike või nende pereliikmete suhtes võtta ühe järgmistest meetmetest:

Väljasaatmisotsuse [l]iidu liikmesriigi või Euroopa Majanduspiirkonna lepingu osalisriikide kodanike või nende pereliikmete kohta, kes on omandanud Hispaanias alaliselt elamise õiguse, sõltumata nende kodakondsusest, võib teha ainult juhul, kui selleks on tõsised avaliku korra või avaliku julgeoleku põhjused. Samuti võetakse enne sellekohase otsuse tegemist arvesse asjaomase isiku Hispaanias viibimise kestust ning tema ühiskondlikku ja kultuurilist integreerumist, vanust, tervislikku seisundit, perekondlikku ja majanduslikku olukorda ning tema sidemete olulisust oma päritoluriigiga.

[…]

5.   Kui võetakse üks lõigetes 1–4 ette nähtud meetmetest, lähtutakse järgmistest kriteeriumidest:

11

Kolmanda riigi kodanik Pedro Francisco on Hispaania kodaniku elukaaslane. Nende kooselu on registreeritud Kataloonia (Hispaania) kooseluregistris. P. Francisco esitas 21. detsembril 2021 pädevale asutusele liidu kodaniku pereliikme ajutise elamisloa taotluse.

12

Taotluse läbivaatamise käigus pöördus pädev asutus Dirección General de Policía (politsei peadirektoraat, Hispaania) poole, kes esitas negatiivse aruande Pedro Francisco kinnipidamise tõttu 3. juulil 2020, kuna viimane oli väidetavalt toime pannud rahvatervise vastase kuriteo ning osalenud kuritegelikes organisatsioonides ja rühmitustes; samas ei viinud politsei läbi uurimisi, et teha kindlaks, kas tema kinnipidamine viis kriminaalasja algatamiseni. Sellest aruandest selgub, et karistusregistris puuduvad andmed Pedro Francisco kohta.

13

Pärast seda, kui Pedro Francisco liidu kodaniku pereliikme ajutise elamisloa taotlus pädeva asutuse 14. juuni 2022. aasta otsusega rahuldamata jäeti, esitas ta selle otsuse peale kaebuse Juzgado de lo Contencioso‑Administrativo n.o 5 de Barcelonale (Barcelona halduskohus nr 5, Hispaania), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus.

14

Nimetatud kohus kahtleb, kas P. Franciscot puudutavad politseiregistri kanded, nimelt käesoleva kohtuotsuse punktis 12 nimetatud kinnipidamine, on taotluse läbivaatamisel asjakohased. Direktiivi 2004/38 artikli 27 kohaselt peavad liikumis‑ ja elamisvabadusele avaliku korra, avaliku julgeoleku või tervishoiu huvides kehtestatavad piirangud olema proportsionaalsed ja põhinema ainult asjaomase isiku käitumisel, mis peab kujutama endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi.

15

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et politseiregistri kanded puudutavad üksnes faktilisi asjaolusid, mida eeldatavalt asjaomasele isikule omistatakse ja mille tõelevastavus tuvastatakse tõendite abil, mis tuleb esitada kohtumenetluses ning mida tuleb hinnata kohtuotsuses. Sellest tuleneb, et negatiivset hinnangut ei saa anda faktiliste asjaolude kohta, mille õigsust pole tuvastatud, ja seega järeldada, et need asjaolud kujutavad endast tõelist ohtu.

16

Lisaks leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kui tuleks asuda seisukohale, et politseiregistri kanded võivad olla niisuguse hinnangu aluseks, siis peaks pädev asutus direktiivi 2004/38 artiklit 27 arvestades igal juhul mainima sõnaselgelt ja üksikasjalikult faktilisi asjaolusid, millel need kanded põhinevad, ning võimalikke kohtumenetlusi, milleni need on viinud, kinnitamaks, et tegemist ei ole pelgalt oletustega.

17

Nendel asjaoludel otsustas Juzgado de lo Contencioso‑Administrativo n.o 5 de Barcelona (Barcelona halduskohus nr 5) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

18

Oma küsimustega, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2004/38 artikli 27 lõikeid 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, kui liikmesriigi pädev asutus võtab arvesse asjaomase isiku kinnipidamist, et hinnata, kas selle isiku käitumine kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi, asjakohasel juhul tingimusel, et võetakse sõnaselgelt ja üksikasjalikult arvesse kinnipidamise aluseks olevaid faktilisi asjaolusid ning nende võimalikke õiguslikke tagajärgi.

19

Kõigepealt tuleb märkida, et põhikohtuasi sai alguse pädeva asutuse keeldumisest anda põhikohtuasja kaebajale liidu kodaniku pereliikme ajutine elamisluba, samas on direktiivi artikli 10 lõikes 1 muu hulgas ette nähtud, et liidu kodaniku pereliikmete elamisõigust, kes ei ole liikmesriigi kodanikud, tõendatakse dokumendi „[l]iidu kodaniku pereliikme elamisluba“ väljaandmisega.

20

Põhikohtuasja kaebaja on Hispaania kodaniku elukaaslane ja nende kooselu on kantud Kataloonia kooseluregistrisse, mistõttu tuleb kaebajat pidada „liidu kodaniku pereliikmeks“ direktiivi artikli 2 punkti 2 alapunkti b tähenduses.

21

Lisaks, nagu väidab Euroopa Komisjon, ei nähtu Euroopa Kohtu käsutuses olevast teabest, et Hispaania kodanik, kelle elukaaslane ta on, oleks kasutanud oma õigust liidus vabalt liikuda, mistõttu ei saa põhikohtuasja kaebajal põhimõtteliselt olla tuletatud elamisõigust ei direktiivi 2004/38 ega ELTL artikli 21 alusel (vt selle kohta 27. veebruari 2020. aasta kohtuotsus Subdelegación del Gobierno en Ciudad Real (liidu kodaniku abikaasa), C‑836/18, EU:C:2020:119, punkt 29).

22

ELTL artikli 267 kohaselt on Euroopa Kohus siiski pädev tegema eelotsuseid, mis käsitlevad aluslepingute ja liidu institutsioonide õigusaktide tõlgendamist. Selle artikli alusel ette nähtud Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute vahelise koostöö raames on üksnes liikmesriigi kohtul õigus iga kohtuasja eripära arvesse võttes hinnata nii eelotsuse vajalikkust kohtuasjas otsuse langetamiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Seega, kui liikmesriigi kohtute esitatud küsimused puudutavad liidu õiguse sätte tõlgendamist, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud neile vastama (26. oktoobri 2023. aasta kohtuotsus Lineas – Concessões de Transportes jt, C‑207/22, C‑267/22 ja C‑290/22, EU:C:2023:810, punkt 48 ning seal viidatud kohtupraktika).

23

Seda kohtupraktikat kohaldades on Euroopa Kohus korduvalt tunnistanud ennast pädevaks lahendama liidu õiguse sätteid puudutavaid eelotsusetaotlusi olukorras, kus põhikohtuasja asjaolud on küll väljaspool liidu õiguse kohaldamisala, kuid liidu õiguse sätted on muudetud kohaldatavaks riigisisese õigusega selliselt, et olukordades, mis ei kuulu liidu õiguse kohaldamisalasse, järgitakse liidu õiguses sätestatut (26. oktoobri 2023. aasta kohtuotsus Lineas – Concessões de Transportes jt, C‑207/22, C‑267/22 ja C‑290/22, EU:C:2023:810, punkt 49 ning seal viidatud kohtupraktika).

24

Sellises olukorras on liidul nimelt kindel huvi selle vastu, et lahknevate tõlgenduste vältimiseks tulevikus tõlgendataks liidu õigusest üle võetud sätteid ühetaoliselt (12. detsembri 2019. aasta kohtuotsus G. S. ja V. G. (avaliku korra ohustamine), C‑381/18 ja C‑382/18, EU:C:2019:1072, punkt 42 ning seal viidatud kohtupraktika).

25

Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustas sellega seoses, et Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) tõlgendab kuninga dekreedi 240/2007 artikli 15 lõike 5 punkti d, milles piiritletakse direktiivi 2004/38 artiklis 27 juba kasutatud mõiste „avalik kord“, Euroopa Kohtu praktikat arvestades. Nagu Euroopa Kohus on aga varem märkinud, ei ole kõnealune kuninga dekreet, millega see direktiiv Hispaania õiguskorda üle võetakse, kohaldatav mitte ainult direktiivi kohaldamisalasse jäävatele perekonna taasühinemise taotlustele, mille on esitanud kolmanda riigi kodanik, kes on oma liikumisvabadust kasutanud liidu kodaniku pereliige, vaid Tribunal Supremo (kõrgeim kohus) väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ka nendele perekonna taasühinemise taotlustele, mille on esitanud kolmanda riigi kodanik, kes on selle Hispaania kodaniku pereliige, kes ei ole mitte kunagi oma liikumisvabadust kasutanud (vt selle kohta 27. veebruari 2020. aasta kohtuotsus Subdelegación del Gobierno en Ciudad Real (liidu kodaniku abikaasa), C‑836/18, EU:C:2020:119, punkt 30).

26

Käesoleval juhul nähtub Euroopa Kohtu käsutuses olevast teabest, et nii liidu kodaniku pereliikme ajutise elamisloa taotlus kui ka pädeva asutuse keeldumine põhinesid põhikohtuasjas kuninga dekreedi 240/2007 sätetel.

27

Neid sissejuhatavaid täpsustusi arvestades tuleb meelde tuletada, et liidu kodanike ja nende pereliikmete õigus liidus elada ei ole tingimusteta, vaid see võib olla allutatud EL toimimise lepinguga ja selle rakendamiseks kehtestatud sätetega seatud piirangutele ja tingimustele (13. juuli 2017. aasta kohtuotsus E, C‑193/16, EU:C:2017:542, punkt 16 ning seal viidatud kohtupraktika).

28

Piirangud sellele õigusele tulenevad eelkõige direktiivi 2004/38 artikli 27 lõikest 1, mille kohaselt võivad liikmesriigid piirata liidu kodanike või nende pereliikmete – sõltumata nende kodakondsusest – liikumis‑ ja elamisvabadust eelkõige avaliku korra ja avaliku julgeoleku huvides, kusjuures nendele alustele ei tohi tugineda puhtalt majanduslikel eesmärkidel (vt selle kohta 13. juuli 2017. aasta kohtuotsus E, C‑193/16, EU:C:2017:542, punkt 17 ning seal viidatud kohtupraktika).

29

Väljakujunenud praktikast tuleneb, et ehkki sisuliselt jääb liikmesriikidele vabadus määrata avaliku korra ja avaliku julgeoleku nõuded kindlaks lähtuvalt oma riigisisestest vajadustest, mis võivad varieeruda nii liikmesriigiti kui ka sõltuvalt ajahetkest, tuleb neid nõudeid eelkõige isikute vaba liikumise aluspõhimõttest tehtava erandi põhjendusena siiski tõlgendada kitsalt, nii et nende ulatust ei saaks määrata iga liikmesriik ühepoolselt, ilma liidu institutsioonide kontrollita (2. mai 2018. aasta kohtuotsus K. ja H. F. (elamisõigus ja kahtlustamine sõjakuritegude toimepanekus), C‑331/16 ja C‑366/16, EU:C:2018:296, punkt 40 ning seal viidatud kohtupraktika).

30

Direktiivi 2004/38 artikli 27 lõike 2 esimese lõigu kohaselt peavad avaliku korra või avaliku julgeoleku huvides võetud meetmed olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ja põhinema eranditult asjaomase isiku isiklikul käitumisel.

31

Peale selle seab artikli 27 lõike 2 teine lõik niisuguste meetmete võtmise tingimuseks, et asjaomase isiku käitumine peab kujutama endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi.

32

Sellest järeldub, et avaliku korra või avaliku julgeoleku kaalutlustel võib direktiivi 2004/38 artikli 27 lõike 1 kohaselt meetmeid võtta üksnes siis, kui vastavalt selle artikli lõikele 2 on pärast juhtumipõhist hindamist pädevate liikmesriigi pädevate asutuste poolt tõendatud, et asjaomase isiku isiklik käitumine kujutab endast vastaval ajahetkel tõelist ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi (vt selle kohta 2. mai 2018. aasta kohtuotsus K. ja H. F. (elamisõigus ja kahtlustamine sõjakuritegude toimepanekus), C‑331/16 ja C‑366/16, EU:C:2018:296, punkt 52 ning seal viidatud kohtupraktika).

33

Selles kontekstis tuleb märkida, et Euroopa Kohus on otsustanud, et avaliku korra või avaliku julgeoleku huvides direktiivi 2004/38 artikli 27 lõike 2 tähenduses meetmete võtmisel võivad olla asjakohasteks teguriteks asjaomasele isikule süüks pandavad süüteod või teod, mille kohta ei ole tehtud süüdimõistvat kohtuotsust, nagu põhikohtuasja kaebaja oletatava süüteo toimepanijana kinnipidamine, tingimusel et neid tegureid võetakse arvesse juhtumipõhisel hindamisel, mis vastab selles sättes ette nähtud nõuetele (vt selle kohta 2. mai 2018. aasta kohtuotsus K. ja H. F. (elamisõigus ja kahtlustamine sõjakuritegude toimepanekus), C‑331/16 ja C‑366/16, EU:C:2018:296, punkt 53).

34

Sellega seoses tuleb täpsustada, et vastavalt direktiivi artikli 27 lõike 2 esimese lõigu teisele lausele ei saa varasemate süüdimõistvate kohtuotsustega selliste meetmete võtmist iseenesest põhjendada. Sama kehtib a fortiori niisuguste tegurite kohta nagu põhikohtuasjas kõne all olev kinnipidamine. Kuigi liikmesriigi pädev asutus võib kinnipidamist arvesse võtta, ei saa ainuüksi kinnipidamise olemasolu seega automaatselt põhjendada nende meetmete võtmist.

35

Nimelt, kui puudub lõplik süüdimõistev otsus või kriminaalasja pole algatatud, peegeldab kinnipidamine üksnes kahtluste olemasolu asjaomase isiku suhtes, mistõttu on seda enam vajalik analüüs, milles võetakse arvesse kõiki selle isiku olukorda iseloomustavaid asjakohaseid tegureid (vt selle kohta 2. mai 2018. aasta kohtuotsus K. ja H. F. (elamisõigus ja kahtlustamine sõjakuritegude toimepanekus), C‑331/16 ja C‑366/16, EU:C:2018:296, punktid 54 ning 55).

36

Lisaks on seda, kas kinni peetud isiku käitumine kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi, võimalik tuvastada üksnes juhul, kui on olemas kokkulangevad, objektiivsed ja täpsed tõendid, mis kinnitavad, et kinnipidamise tõttu vastavad kahtlused asjaomase isiku suhtes tõele.

37

Seega tuleb asjaomase isiku isikliku käitumise igakülgsel hindamisel, et teha kindlaks, kas see käitumine kujutab endast sellist ohtu, võtta arvesse kinnipidamise aluseks olevaid asjaolusid, eelkõige sellele isikule süüks pandavate rikkumiste või tegude laadi ja raskust, tema isikliku osavõtu määra nendes tegudes ning võimalikke kriminaalvastutusest vabastavaid asjaolusid. See igakülgne hinnang peab arvesse võtma ka aega, mis on möödunud nende rikkumiste või tegude eeldatavast toimepanemisest, ja isiku hilisemat käitumist (vt selle kohta 2. mai 2018. aasta kohtuotsus K. ja H. F. (elamisõigus ja kahtlustamine sõjakuritegude toimepanekus), C‑331/16 ja C‑366/16, EU:C:2018:296, punkt 66).

38

Järelikult võib liikmesriigi pädev asutus võtta arvesse asjaomase isiku kinnipidamist, tingimusel et ta on vastavalt direktiivi 2004/38 artikli 27 lõikele 2 selle isiku isiklikku käitumist igakülgselt hinnanud. Selleks peab see asutus ühelt poolt vähemalt võtma sõnaselgelt ja üksikasjalikult arvesse kinnipidamise aluseks olevaid faktilisi asjaolusid ning teiselt poolt võtma arvesse võimalikke algatatud kohtumenetlusi või nende puudumist ning asjakohasel juhul nende tagajärgi.

39

Sellist tõlgendust toetab ka direktiivi artikkel 30, mille lõikes 1 on sätestatud, et asjaomastele isikutele teatatakse kõikidest artikli 27 lõike 1 kohaselt tehtud otsustest kirjalikult nii, et nad mõistaksid nende sisu ja mõju, samas kui artikli 30 lõikes 2 on täpsustatud, et asjaomasele isikule teatatakse täpselt ja täielikult, millistel avaliku korra, julgeoleku või tervishoiuga seotud kaalutlustel tema kohta otsus on tehtud, välja arvatud juhul, kui see on vastuolus riigi julgeolekuhuvidega – asjaolu, mis Euroopa Kohtu käsutuses olevat teavet arvestades ei näi olevat põhikohtuasjas asjakohane.

40

Lisaks tuleb meelde tuletada, et liikmesriigi pädev asutus peab hindamisel arvesse võtma ka asjaolu, et nagu nähtub direktiivi artikli 27 lõikest 2 ja Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, saab liidu kodaniku või tema pereliikme vaba liikumise ja elamise õigust piirav meede olla põhjendatud vaid siis, kui see on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, mis tähendab, et tuleb kontrollida, kas meede on eesmärgi saavutamiseks sobiv ega lähe kaugemale, kui selle saavutamiseks on vaja. Sellist hindamist läbi viies tuleb omavahel tasakaalustada ühelt poolt oht, mida asjasse puutuva isiku käitumine kujutab endast vastuvõtva ühiskonna põhihuvidele, ning teiselt poolt kõnealusest direktiivist liidu kodanikele ja nende pereliikmetele tulenevate õiguste kaitse. Selle hindamise käigus tuleb arvesse võtta põhiõigusi, mille järgimise Euroopa Kohus tagab, täpsemalt õigust era‑ ja perekonnaelu austamisele, nii nagu see on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 7 ning Roomas 4. novembril 1950 alla kirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 8 (vt selle kohta 2. mai 2018. aasta kohtuotsus K. ja H. F. (elamisõigus ja kahtlustamine sõjakuritegude toimepanekus), C‑331/16 ja C‑366/16, EU:C:2018:296, punktid 61–63 ning seal viidatud kohtupraktika).

41

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimustele vastata, et direktiivi 2004/38 artikli 27 lõikeid 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus see, kui liikmesriigi pädev asutus võtab arvesse asjaomase isiku kinnipidamist, et hinnata, kas selle isiku käitumine kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi, tingimusel et isiku käitumise igakülgsel hindamisel võetakse sõnaselgelt ja üksikasjalikult arvesse kinnipidamise aluseks olevaid faktilisi asjaolusid ja nende võimalikke õiguslikke tagajärgi.

42

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kümnes koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ, artikli 27 lõikeid 1 ja 2

tuleb tõlgendada nii, et

nendega ei ole vastuolus see, kui liikmesriigi pädev asutus võtab arvesse asjaomase isiku kinnipidamist, et hinnata, kas selle isiku käitumine kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi, tingimusel et isiku käitumise igakülgsel hindamisel võetakse sõnaselgelt ja üksikasjalikult arvesse kinnipidamise aluseks olevaid faktilisi asjaolusid ja nende võimalikke õiguslikke tagajärgi.