–

Asociaţia „Forumul Judecătorilor din România“, esindajad: D. Călin ja L. Zaharia,

–

Parchetul de pe lângă Înalta Curte de Casaţie şi Justiţie – Procurorul General al României, esindaja: A.‑F. Florenţa,

–

Rumeenia valitsus, esindajad: L.‑E. Baţagoi, E. Gane ja L. Ghiţă,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: K. Herrmann, I. V. Rogalski ja P. J. O. Van Nuffel,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb ELL artikli 2, artikli 4 lõike 3 ja artikli 19 lõike 1, Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklite 12 ja 47, 1. jaanuaril 2007 jõustunud akti Bulgaaria Vabariigi ja Rumeenia ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavate muudatuste kohta (ELT 2005, L 157, lk 203) IX lisa ning komisjoni 13. detsembri 2006. aasta otsuse 2006/928/EÜ, millega nähakse ette kord, mille abil teha Rumeeniaga koostööd ja jälgida tema edusamme konkreetsete eesmärkide täitmisel kohtureformi alal ning korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevuse vastases võitluses (ELT 2006, L 354, lk 56), tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud ühelt poolt Asociaţia „Forumul Judecătorilor din România“ ja Asociația „Mișcarea pentru Apărarea Statutului Procurorilor“ ning teiselt poolt Parchetul de pe lângă Înalta Curte de Casaţie şi Justiţie – Procurorul General al României (Rumeenia kassatsioonikohtu juures tegutsev prokuratuur – Rumeenia peaprokurör) (edaspidi „peaprokurör“) vahelises kohtuvaidluses selle üle, kas määrus, millega nimetatakse ametisse mitu prokuröri Parchetul de pe lângă Înalta Curte de Casaţie şi Justiţiesse (Rumeenia kassatsioonikohtu juures tegutsev prokuratuur) (edaspidi „PICCJ“), on õiguspärane.

3

Halduskohtumenetluse seaduse nr 554/2004 (Legea contenciosului administrativ nr. 554/2004; Monitorul Oficial al României, I osa, nr 1154, 7.12.2004) artikli 8 lõikes 1bis on sätestatud:

„Füüsilised isikud ja eraõiguslikud juriidilised isikud võivad esitada nõudeid, milles nad tuginevad enda kaitseks õigustatud avalikule huvile, ainult teise võimalusena, niivõrd kui õigustatud avaliku huvi rikkumine loogiliselt tuleneb subjektiivse õiguse või õigustatud erahuvi rikkumisest.“

4

Põhikohtuasja kaebajad esitasid 5. augustil 2022 kui kohtunike kutseühingud Curtea de Apel Piteştile (Pitești apellatsioonikohus, Rumeenia), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus, kaebuse, milles palusid osaliselt tühistada määrus, millega nimetatakse PICCJi ametisse prokurörid, kes viivad läbi kriminaalmenetlust Direcția Națională Anticorupție (Rumeenia riiklik korruptsioonivastase võitluse direktoraat) pädevusse kuuluvates korruptsiooniasjades, mis puudutavad kohtunikke ja prokuröre.

5

Põhikohtuasja kaebajad põhjendavad oma kaebust sisuliselt sellega, et riigisisesed õigusnormid, millel see määrus põhineb, on vastuolus erinevate liidu õigusnormidega, mistõttu peaprokurör oleks pidanud need riigisisesed õigusnormid kohaldamata jätma. Nende õigusnormidega kaotati PICCJi Secția pentru investigarea infracțiunilor din justiție (kohtusüsteemis toime pandud süütegude uurimise osakond) ning anti kohtunike ja prokuröride toime pandud süütegudega seotud kriminaalmenetluse läbiviimise ainupädevus neljaks aastaks prokuröridele, kelle peaprokurör on ametisse nimetanud Consiliul Superior al Magistraturii (Rumeenia kõrgem kohtute nõukoda) üldkogu ettepanekul.

6

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib esimesena, et Rumeenia menetlusnormide kohaselt, nagu Înalta Curte de Casație și Justiție (Rumeenia kassatsioonikohus) on neid tõlgendanud, peaks ta tunnistama põhikohtuasjas esitatud tühistamiskaebuse vastuvõetamatuks.

7

Ta märgib sellega seoses, et kuigi Rumeenia õigusnormid annavad igale isikule, kelle õigustatud huvi on kahjustatud, õiguse vaidlustada haldusakt, tuleneb nendest õigusnormidest, et eraõiguslikud isikud saavad tugineda avalikule huvile üksnes siis, kui selle huvi kahjustamine tuleneb loogiliselt subjektiivse õiguse või õigustatud erahuvi rikkumisest. Mis puudutab ühinguid, siis on Înalta Curte de Casație și Justiție (kassatsioonikohus) kohtupraktika kohaselt sellise kaebuse, nagu on arutusel põhikohtuasjas, vastuvõetavuse eelduseks see, et õiguspärasuse kontrolli esemeks oleva haldusakti ning kaebajaks oleva ühingu otsese eesmärgi ja taotletavate eesmärkide vahel on otsene seos. Selle kohtupraktika alusel on Înalta Curte de Casație și Justiție (kassatsioonikohus) mitmes kohtuotsuses leidnud, et kohtunike kutseühingutel ei ole põhjendatud huvi esitada kaebusi kohtunike ja prokuröride ametisse nimetamise otsuste peale.

8

Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab siiski, et põhikohtuasja kaebajad soovivad saada tõhusat kohtulikku kaitset liidu õigusega hõlmatud valdkonnas. Ta leiab seega, et on vaja kindlaks teha, kas Înalta Curte de Casație și Justiție (kassatsioonikohus) poolt riigisisestele menetlusnormidele antud tõlgendus on vastuolus ELL artikliga 2 ja artikli 19 lõikega 1 koostoimes harta artiklitega 12 ja 47.

9

Ta märgib sellega seoses eelkõige, et Euroopa Kohus on tunnustanud keskkonnakaitseorganisatsioonide kaebeõigust ning teinud otsuseid kohtunike kutseühingute taotlusel algatatud põhikohtuasjades esitatud eelotsusetaotluste kohta.

10

Teisena on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud küsimus, kas uued liikmesriigi õigusnormid, mis käsitlevad kriminaalmenetluse läbiviimist kohtunike ja prokuröride toime pandud süütegude asjades, on kooskõlas liidu õigusega, eelkõige ELL artikli 19 lõikega 1 ja Rumeenia kohustustega korruptsioonivastases võitluses.

11

Neil asjaoludel otsustas Curtea de Apel Piteşti (Pitești apellatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

12

Peaprokurör vaidlustab Euroopa Kohtu pädevuse ja eelotsusetaotluse vastuvõetavuse. Ta väidab kõigepealt, et eelotsuse küsimused on hüpoteetilised ja puudutavad eranditult vaid riigisisest õigust. Seejärel tuleb märkida, et kuna põhikohtuasja kaebajad ei tugine ühelegi liidu õigusega kaitstud isiklikule õigusele, ei kuulu olukord põhikohtuasjas liidu õiguse kohaldamisalasse. Siit järeldub, et Euroopa Kohus ei ole pädev tõlgendama harta sätteid, millele on nendes küsimustes viidatud. Lõpuks palutakse eelotsusetaotluses Euroopa Kohtul otsustada, kas riigisisese õiguse meetmed on õiguspärased, mis samuti väljub tema pädevuse piiridest.

13

Rumeenia valitsus leiab, et esimene küsimus on vastuvõetamatu. Ta väidab, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole selgelt kirjeldanud, milline on põhikohtuasjas arutusel olev faktiline olukord, ega ole selgitanud, miks ja millisel alusel ei tunnustata põhikohtuasja kaebajate õigust pöörduda kohtusse. Eelkõige nähtub eelotsusetaotlusest, et põhikohtuasja kaebajate esitatud kaebus vastab Rumeenia õiguses kehtestatud vastuvõetavuse tingimustele, mistõttu kaob igasugune huvi esimese küsimuse lahendamise vastu. Kõige enam on eelotsusetaotluse esitanud kohtul raskusi liikmesriigi õiguse tõlgendamisega.

14

Seoses Euroopa Kohtu pädevusega vastata eelotsuse küsimustele tuleb esimesena märkida, et ELTL artikliga 267 kehtestatud koostöökord põhineb liikmesriikide kohtute ja Euroopa Kohtu ülesannete selgel eristamisel. Selle artikli alusel algatatud menetluse raames on riigisiseste õigusnormide tõlgendamine liikmesriikide kohtute, mitte Euroopa Kohtu ülesanne, ning Euroopa Kohus ei ole pädev otsustama, kas riigisisesed õigusnormid on liidu õigusnormidega kooskõlas. Seevastu on Euroopa Kohus pädev andma liikmesriigi kohtule kõik liidu õiguse tõlgendamiseks vajalikud juhised, mille alusel on liikmesriigi kohtul võimalik hinnata riigisiseste õigusnormide kooskõla liidu õigusega (10. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Commissioners for Her Majesty’s Revenue and Customs (üldine ravikindlustus), C‑247/20, EU:C:2022:177, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).

15

Käesoleval juhul nähtub ühelt poolt eelotsuse küsimuste sõnastusest, et nende otsene ese on liidu õigusnormide tõlgendamine. Neil asjaoludel ei saa asuda seisukohale, et küsimused puudutavad liikmesriigi õigusnormide tõlgendamist.

16

Teiselt poolt, kuigi küsimuste eesmärk on saada Euroopa Kohtult liidu õiguse tõlgendamiseks juhiseid, mis võimaldavad hinnata, kas teatavad riigisisesed õigusnormid on liidu õigusega kooskõlas, on ometi tõsi, et neis küsimustes ei paluta Euroopa Kohtul endal selle kooskõla üle otsustada.

17

Teisena, mis puudutab peaprokuröri argumenti, et põhikohtuasjas arutusel olev olukord ei kuulu liidu õiguse kohaldamisalasse, siis on Euroopa Kohus juba järeldanud, et riigisisesed õigusnormid, mis kehtestavad ja reguleerivad Rumeenia prokuratuuris sellise osakonna loomist ja töökorraldust, mis uurib kohtusüsteemis toime pandud süütegusid ning on pädev läbi viima kriminaalmenetlust kohtunike ja prokuröride suhtes, on hõlmatud otsuse 2006/928 kohaldamisalaga ning järelikult peavad need vastama liidu õigusest, eelkõige ELL artiklist 2 ja artikli 19 lõikest 1 tulenevatele nõuetele (vt selle kohta 22. veebruari 2022. aasta kohtuotsus RS (konstitutsioonikohtu otsuste toime), C‑430/21, EU:C:2022:99, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).

18

Kuigi sellest järeldusest ei tulene otseselt, et ELL artikkel 2 ja artikli 19 lõige 1 annavad põhikohtuasja kaebajatele individuaalseid õigusi, on peaprokuröri seisukoht, et see ei ole nii – nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 21 –, seotud sisuliste aspektidega, mis ei mõjuta Euroopa Kohtu pädevust esitatud küsimustele vastata.

19

Täpsemalt on nimelt esimese küsimuse eesmärk kindlaks teha, kas liidu õigus, eelkõige ELL artikkel 2 ja artikli 19 lõige 1, kohustavad liikmesriigi kohtuid tunnistama vastuvõetavaks tühistamiskaebuse, mille on esitanud kohtunike kutseühing, kes vaidlustab sellega prokuröride ametisse nimetamise Rumeenia prokuratuuri osakonda, kes on pädev läbi viima kriminaalmenetlust kohtunike ja prokuröride suhtes, vastavuse liidu õigusele.

20

Seega tuleb tõdeda – ilma et oleks vaja hinnata, kas kõik eelotsuse küsimustes viidatud liidu õigusnormid on kohaldatavad sellises olukorras, nagu on arutusel põhikohtuasjas –, et Euroopa Kohtu pädevust ei saa välistada põhjusel, et põhikohtuasjas arutusel olev olukord jääb välja liidu õiguse kohaldamisalast.

21

Eelotsusetaotluse vastuvõetavuse kohta tuleb märkida, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast nähtuvalt eeldatakse, et liidu õiguse tõlgendamist käsitlevad küsimused, mille liikmesriigi kohus on esitanud sellises õiguslikus ja faktilises raamistikus, mille ta on määratlenud omal vastutusel ja mille õigsuse kontrollimine ei ole Euroopa Kohtu ülesanne, on asjakohased. Euroopa Kohus võib jätta liikmesriigi kohtu esitatud eelotsusetaotluse rahuldamata eelkõige vaid siis, kui on ilmne, et taotletud liidu õiguse tõlgendusel ei ole mingit seost põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, või kui probleem on hüpoteetiline (9. novembri 2023. aasta kohtuotsus Odbor azylové a migrační politiky MV (tagasisaatmisdirektiivi kohaldamisala), C‑257/22, EU:C:2023:852, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

22

Pealegi eeldab Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute koostöö raames vajadus anda liidu õiguse tõlgendus või hinnang liidu õiguse kehtivuse kohta, mis oleks liikmesriigi kohtule tarvilik, et viimane järgib hoolsalt eelotsusetaotluse sisule esitatavaid nõudeid, mis on Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 94 sõnaselgelt ära toodud ja mille puhul eeldatakse, et eelotsusetaotluse esitanud kohus on nendest teadlik. Ühtlasi kajastuvad need nõuded ka Euroopa Kohtu soovitustes liikmesriikide kohtutele eelotsuse taotlemiseks (ELT 2019, C 380, lk 1) (13. juuli 2023. aasta kohtuotsus Azienda Ospedale-Università di Padova, C‑765/21, EU:C:2023:566, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

23

Liikmesriigi kohtule tarviliku liidu õiguse tõlgenduseni jõudmiseks on seega vaja, et asjaomane kohus määraks kindlaks esitatud küsimuste faktilise ja õigusliku raamistiku või vähemalt selgitaks küsimuste aluseks olevaid faktilisi eeldusi. Lisaks peavad eelotsusetaotluses olema välja toodud täpsed põhjused, miks liikmesriigi kohtul on liidu õiguse tõlgendamise küsimus tekkinud ja miks ta on pidanud vajalikuks esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimuse (25. mai 2023. aasta kohtuotsus Dyrektor Izby Administracji Skarbowej w Warszawie (käibemaks – fiktiivne omandamine), C‑114/22, EU:C:2023:430, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).

24

Käesoleval juhul sisaldab eelotsusetaotlus kõiki vajalikke andmeid, et Euroopa Kohus saaks esitatud küsimustele vastata.

25

Mis puudutab konkreetselt esimest küsimust, siis nähtub taotluse tõlgendamisest tervikuna ja küsimuse sõnastusest endast, et eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et kui vastus sellele küsimusele on eitav, peab ta lähtuma asjakohaste riigisiseste õigusnormide tõlgendusest, mis tuleneb Înalta Curte de Casație și Justiție (kassatsioonikohus) kohtupraktikast, ja seega jätma põhikohtuasjas arutusel oleva kaebuse vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

26

Siit järeldub, et nimetatud kohus esitas eelotsusetaotluses nii esimese küsimuse faktilise ja õigusliku raamistiku kui ka põhjused, miks ta peab vajalikuks selle esitamist Euroopa Kohtule; need põhjused võimaldavad pealegi tuvastada, et see küsimus on põhikohtuasja lahendamiseks tarvilik.

27

Lisaks tuleneb eelotsusetaotlusest, et kui vastus sellele küsimusele on jaatav, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus põhikohtuasja kaebajate esitatud argumentide hindamiseks kontrollima, kas teise küsimusega silmas peetud riigisisesed õigusnormid on liidu õigusega kooskõlas.

28

Järelikult ei saa eelotsuse küsimusi pidada hüpoteetiliseks.

29

Eeltoodut arvestades tuleb tõdeda, et Euroopa Kohus on pädev eelotsusetaotlusele vastama ja esitatud küsimused on vastuvõetavad.

30

Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitust, kas ELL artiklit 2 ja artikli 19 lõiget 1 tuleb koostoimes harta artiklitega 12 ja 47 tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis seavad kohtunike ja prokuröride suhtes kriminaalmenetluse läbiviimiseks pädevate prokuröride ametisse nimetamise peale esitatud tühistamiskaebuse vastuvõetavuse sõltuvusse põhjendatud erahuvi esinemisest, millega on praktikas välistatud, et sellise kaebuse võiksid esitada kohtunike kutseühingud, et kaitsta kohtunike sõltumatuse põhimõtet.

31

Kuna Rumeenia valitsus väidab – põhjendades oma ettepanekut, kuidas vastata esimesele küsimusele –, et vastupidi eelotsusetaotluse esitanud kohtu märgitule ei too põhikohtuasjas vaidlusaluste riigisiseste õigusnormide kohaldamine tingimata kaasa põhikohtuasjas arutusel oleva kaebuse vastuvõetamatuse tuvastamist, siis tuleb meelde tuletada, et Euroopa Kohus peab liidu ja liikmesriigi kohtute pädevuse jaotuse raames võtma arvesse eelotsuse küsimuste faktilist ja õiguslikku konteksti nii, nagu seda on eelotsusetaotluses kirjeldatud. Seega ei saa eelotsusetaotluse läbivaatamisel lähtuda riigisisese õiguse tõlgendusest, millele on tuginenud liikmesriigi valitsus (15. aprilli 2021. aasta kohtuotsus État belge (üleandmisotsusest hilisemad asjaolud), C‑194/19, EU:C:2021:270, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).

32

Eelotsusetaotluse esitanud kohus on aga märkinud, et tõlgendus, mille Înalta Curte de Casație și Justiție (kassatsioonikohus) asjasse puutuvatele Rumeenia õigusnormidele andis, toob tingimata kaasa selle, et niisugune kaebus, nagu on arutusel põhikohtuasjas, jäetakse vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, kuna kohtunike kutseühing ei saa tugineda põhjendatud erahuvile, mis võiks olla aluseks tema kaebeõigusele sellise kaebuse esitamisel, mistõttu esimene küsimus puudutab nende õigusnormide sellist tõlgendamist.

33

Järelikult ei saa Euroopa Kohus käesolevas eelotsusemenetluses nõustuda Rumeenia menetlusõigusnormide tõlgendusega, mille andis Rumeenia valitsus.

34

Pärast eeltoodud täpsustusi tuleb rõhutada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt teeb ELL artikkel 19, mis täpsustab ELL artikliga 2 tunnustatud õigusriigi väärtust, liikmesriikide kohtutele ja Euroopa Kohtule ülesandeks tagada liidu õiguse täielik kohaldamine kõikides liikmesriikides ning kohtulik kaitse, mis õigussubjektidele liidu õigusest tuleneb (18. mai 2021. aasta kohtuotsus Asociaţia Forumul Judecătorilor din România jt, C‑83/19, C‑127/19, C‑195/19, C‑291/19, C‑355/19 ja C‑397/19, EU:C:2021:393, punkt 188, ning 22. veebruari 2022. aasta kohtuotsus RS (konstitutsioonikohtu otsuste toime), C‑430/21, EU:C:2022:99, punkt 39).

35

Juba tõhusa kohtuliku kontrolli olemasolu, mille eesmärk on tagada liidu õiguse järgimine, on õigusriigi olemuslik tunnus. Sellega seoses ja nagu on sätestatud ELL artikli 19 lõike 1 teises lõigus, on liikmesriikide ülesanne näha ette õigussubjektidele tulemusliku õiguskaitse tagamiseks vajalik kaebeõigus ja menetlused liidu õigusega hõlmatud valdkondades. Liidu õigusest õigussubjektidele tulenevate õiguste tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte, millele on viidatud ELL artikli 19 lõike 1 teises lõigus, on liidu õiguse üldpõhimõte, mis tuleneb liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest tavadest, mida on tunnustatud Roomas 4. novembril 1950 alla kirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklites 6 ja 13 ning millele nüüd vastab harta artikkel 47 (vt selle kohta 21. detsembri 2021. aasta kohtuotsus Euro Box Promotion jt, C‑357/19, C‑379/19, C‑547/19, C‑811/19 ja C‑840/19, EU:C:2021:1034, punkt 219 ning seal viidatud kohtupraktika).

36

Selles kontekstis on põhimõtteliselt liikmesriikide ülesanne eelkõige kindlaks määrata isiku õigus osaleda kohtumenetluses ning tema põhjendatud huvi kohtusse pöörduda, kahjustamata siiski õigust tõhusale kohtulikule kaitsele (vt selle kohta 13. märtsi 2007. aasta kohtuotsus Unibet, C‑432/05, EU:C:2007:163, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

37

Menetlusnormid, mis reguleerivad nende kohtuasjade läbivaatamist, mille eesmärk on tagada isikutele liidu õigusest tulenevate õiguste kaitse, ei tohi seega olla ebasoodsamad kui sarnaste riigisiseste kaebuste puhul (võrdväärsuse põhimõte) ega tohi muuta liidu õiguskorraga antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära keeruliseks (tõhususe põhimõte) (vt selle kohta 13. märtsi 2007. aasta kohtuotsus Unibet, C‑432/05, EU:C:2007:163, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 24. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus XC jt, C‑234/17, EU:C:2018:853, punkt 22).

38

Mis puudutab võrdväärsuse põhimõtet, siis eelotsusetaotluses esitatud andmete kohaselt näib, et põhikohtuasjas vaidlusaluseid õigusnorme kohaldatakse samamoodi õiguskaitsevahenditele, mis on ette nähtud liidu õigusest tulenevate õiguste kaitseks, ja sarnastele riigisisestele õiguskaitsevahenditele. Eelkõige ei ilmne – kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrolli tulemusel ei selgu vastupidist –, et eraõiguslike isikute ja eelkõige ühingute põhjendatud huvi analüüsitaks erinevalt sõltuvalt sellest, kas nad soovivad tugineda sellisele liidu õigusel põhinevale avalikule huvile nagu kohtute sõltumatuse põhimõte või liikmesriigi õigusest tulenevale avalikule huvile.

39

Seoses tõhususe põhimõttega tuleneb eelotsusetaotlusest – nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 7 –, et need riigisisesed õigusnormid võimaldavad igal isikul, kes tõendab põhjendatud erahuvi, vaidlustada sellise haldusakti nagu põhikohtuasjas vaidlusalune määrus, sealhulgas tuginedes sellest tulenevale avaliku huvi kahjustamisele. Neil asjaoludel näib tõhus kohtulik kaitse olevat tagatud asjaomaste poolte ja eelkõige nende kohtunike ja prokuröride, keda neid puudutav riigisisene meede mõjutab, õigusega nõuda ELL artikli 19 lõike 1 nõuete järgimist, mille kontrollimine on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne.

40

Nagu nimetatud kohus rõhutab, on Euroopa Kohus tõepoolest juba leidnud, et liikmesriigid on teatud juhtudel kohustatud lubama esindusühendustel osaleda kohtumenetluses, et kaitsta keskkonda või võidelda diskrimineerimise vastu (vt selle kohta 20. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Protect Natur‑, Arten‑ und Landschaftsschutz Umweltorganisation, C‑664/15, EU:C:2017:987, punkt 58, ning 23. aprilli 2020. aasta kohtuotsus Associazione Avvocatura per i diritti LGBTI, C‑507/18, EU:C:2020:289, punkt 60).

41

Esiteks tulenevad need Euroopa Kohtu järeldused siiski konkreetselt esindusühenduste menetluslikest õigustest, mis on antud keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooniga, millele kirjutati alla 25. juunil 1998 Århusis ning mis kiideti Euroopa Ühenduse nimel heaks nõukogu 17. veebruari 2005. aasta otsusega 2005/370/EÜ (ELT 2005, L 124, lk 1), või teisese õiguse aktidega, nagu nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiiv 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel (EÜT 2000, L 303, lk 16; ELT eriväljaanne 05/04, lk 79).

42

Teiseks nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et isegi käesoleva kohtuotsuse punktis 40 nimetatud valdkondades jääb liikmesriikidele juhul, kui konventsioon või need õigusaktid ei kohusta konkreetselt tunnustama esindusühenduste kaebeõigust, vabadus esindusühendustele see õigus anda või andmata jätta. Lisaks, juhul kui liikmesriigid soovivad sellega seoses tunnustada esindusühenduste niisugust õigust, peavad nad määratlema nii neile võimaldatava kohtuliku õiguskaitsevahendi ulatuse kui ka selle kasutamise tingimused, järgides õigust tõhusale õiguskaitsevahendile (vt selle kohta 10. juuli 2008. aasta kohtuotsus Feryn, C‑54/07, EU:C:2008:397, punkt 27; 23. aprilli 2020. aasta kohtuotsus Associazione Avvocatura per i diritti LGBTI, C‑507/18, EU:C:2020:289, punktid 62–64, ja 8. novembri 2022. aasta kohtuotsus Deutsche Umwelthilfe (mootorsõidukite tüübikinnitus), C‑873/19, EU:C:2022:857, punktid 63 ja 65 ning seal viidatud kohtupraktika).

43

Ent nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 38, ei kohusta ükski liidu õigusnorm liikmesriike tagama kohtunike kutseühingutele menetluslikke õigusi, mis võimaldaksid neil vaidlustada kohtunike staatusega seotud riigisisese sätte või meetme mis tahes väidetava vastuolu liidu õigusega.

44

Järelikult ei saa käesoleva kohtuotsuse punktis 35 mainitud kohustusest näha ette õiguskaitsevahendite ja menetluste süsteem, mis tagab õigussubjektidele nende õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele järgimise liidu õigusega hõlmatud valdkondades, järeldada, et liikmesriigid on üldiselt kohustatud tagama nendele ühendustele õiguse esitada kaebus, mis põhineb sellisel vastuolul liidu õigusega.

45

Asjaolu, et Euroopa Kohus on vastanud eelotsusetaotlustele, mis esitati talle kohtuasjades, milles eelotsusetaotluse esitanud kohtusse oli pöördunud kohtunike kutseühing, ei sea seda hinnangut kahtluse alla, kuna Euroopa Kohtu ülesanne ei ole eelotsusemenetluses otsustada põhikohtuasjas esitatud kaebuste vastuvõetavuse üle (vt selle kohta 16. juuni 2015. aasta kohtuotsus Gauweiler jt, C‑62/14, EU:C:2015:400, punkt 26 ning seal viidatud kohtupraktika).

46

Harta artikli 12 arvessevõtmisega, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab, ei saa põhjendada teistsugust lahendust, kuna see artikkel piirdub ühinemisvabaduse sätestamisega, nõudmata siiski, et ühingutel oleks tingimata lubatud osaleda kohtumenetluses, et kaitsta üldise huvi eesmärki.

47

Sama kehtib Euroopa Kohtu praktika kohta, mis käsitleb kohtunike sõltumatuse põhimõtet. Sellega seoses, mis puudutab konkreetsemalt võimalust esitada kaebus otsuste peale, millega nimetatakse ametisse prokurörid, kes on pädevad kohtunike ja prokuröride suhtes kriminaalmenetlust läbi viima, tuleb märkida, et ELL artikli 19 lõike 1 järgimiseks peab iga liikmesriik tagama, et organid, kes on liidu õiguse tähenduses määratletavad „kohtuna“ ja kes kuuluvad tema õiguskaitsevahendite süsteemi liidu õigusega hõlmatud valdkondades, vastavad tõhusa kohtuliku kaitse nõuetele (18. mai 2021. aasta kohtuotsus Asociaţia Forumul Judecătorilor din România jt, C‑83/19, C‑127/19, C‑195/19, C‑291/19, C‑355/19 ja C‑397/19, EU:C:2021:393, punkt 191, ning 22. veebruari 2022. aasta kohtuotsus RS (konstitutsioonikohtu otsuste toime), C‑430/21, EU:C:2022:99, punkt 40).

48

Selleks et kindlustada, et niisugusel kohtuorganil – kellel võidakse paluda lahendada liidu õiguse kohaldamise või tõlgendamisega seotud küsimusi – endal oleks võimalik tagada nimetatud sättes nõutud tõhus kohtulik kaitse, on esmatähtis säilitada selle kohtu sõltumatus, nagu kinnitab ka harta artikli 47 teine lõik, mille kohaselt on asja arutamine „sõltumatus“ kohtus üks nõuetest, mis on seotud põhiõigusega tõhusale õiguskaitsevahendile (18. mai 2021. aasta kohtuotsus Asociaţia Forumul Judecătorilor din România jt, C‑83/19, C‑127/19, C‑195/19, C‑291/19, C‑355/19 ja C‑397/19, EU:C:2021:393, punkt 194 ning seal viidatud kohtupraktika).

49

ELL artikli 19 lõike 1 teisest lõigust tuleneval kohtute sõltumatuse nõudel on kaks aspekti. Esimene, väline aspekt eeldab, et asjasse puutuv organ täidab oma ülesandeid täiesti iseseisvalt, olemata kellegagi hierarhilises või alluvussuhtes ja saamata kelleltki korraldusi või juhiseid, ning et ta on seega kaitstud väljastpoolt tuleva sekkumise või surve eest, mis võib kahjustada selle organi liikmete otsustusvabadust ja mõjutada nende otsuseid. Teine, sisemine aspekt on seotud erapooletuse mõistega ja selle eesmärk on võrdse distantsi säilitamine menetlusosaliste ning huvidega, mis neist igaühel on menetluse eseme vastu. Viimati nimetatud aspekt eeldab, et tagatakse objektiivsus ning kohtuasja lahendi suhtes ei võeta arvesse muud huvi peale õigusnormide range kohaldamise (vt selle kohta 22. veebruari 2022. aasta kohtuotsus RS (konstitutsioonikohtu otsuste toime), C‑430/21, EU:C:2022:99, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

50

Tuleb tõdeda, et õigusnormid, mis välistavad kohtunike kutseühingute võimaluse esitada kaebusi selliste prokuröride ametisse nimetamise otsuste peale, kes on pädevad läbi viima kriminaalmenetlust kohtunike suhtes, ei näi neid nõudeid otseselt kahjustavat, kuna need normid ei saa iseenesest takistada kohtunike võimet täita oma ülesandeid sõltumatult ja erapooletult.

51

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt eeldavad need liidu õigusega nõutavad sõltumatuse ja erapooletuse tagatised siiski selliste õigusnormide olemasolu, mis võimaldavad ümber lükata õigussubjektide mis tahes põhjendatud kahtluse selles suhtes, kas asjasse puutuv organ on väljaspool väliste tegurite haardeulatust ja kas ta on vastanduvate huvide suhtes neutraalne (18. mai 2021. aasta kohtuotsus Asociaţia Forumul Judecătorilor din România jt, C‑83/19, C‑127/19, C‑195/19, C‑291/19, C‑355/19 ja C‑397/19, EU:C:2021:393, punkt 196, ning 22. veebruari 2022. aasta kohtuotsus RS (konstitutsioonikohtu otsuste toime), C‑430/21, EU:C:2022:99, punkt 82).

52

Sellega seoses tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et teatud asjaoludel on liikmesriigid kohtunike sõltumatuse nõude järgimise tagamiseks kohustatud ette nägema teatud õiguskaitsevahendid, mis võimaldavad kontrollida selliste riigisiseste meetmete õiguspärasust, mis mõjutavad kohtunike teenistuskäiku või liikmesriigi kohtute koosseisu.

53

Kõigepealt eeldab see nõue vastavalt sellele kohtupraktikale, et distsiplinaarkord pakub vajalikke tagatisi, et vältida mis tahes ohtu, et seda korda kasutatakse kohtulahendite sisu poliitilise kontrolli süsteemina. Selliste õigusnormide kehtestamine, milles on ette nähtud sõltumatu organi sekkumine vastavalt menetlusele, mis täielikult tagab harta artiklitega 47 ja 48 tunnustatud õigused, eelkõige kaitseõigused, ning milles on sätestatud võimalus distsiplinaarorganite otsuseid kohtus vaidlustada, on üks osa kohtuvõimu sõltumatuse kaitse oluliste tagatiste kogumist (vt selle kohta 18. mai 2021. aasta kohtuotsus Asociaţia Forumul Judecătorilor din România jt, C‑83/19, C‑127/19, C‑195/19, C‑291/19, C‑355/19 ja C‑397/19, EU:C:2021:393, punkt 198 ning seal viidatud kohtupraktika).

54

Samuti peab selliseid meetmeid, mille puhul üleviimiseks ei ole antud nõusolekut ja mis on võetud väljaspool distsiplinaarkorda, saama kohtus vaidlustada menetluses, milles on täielikult tagatud harta artiklites 47 ja 48 ette nähtud õigused (vt selle kohta 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus W.Ż. (kõrgeima kohtu erakorralise kontrolli ja avalike asjade kolleegium – ametisse nimetamine), C‑487/19, EU:C:2021:798, punkt 118).

55

Seejärel on Euroopa Kohus leidnud, et põhiõigusest õiglasele kohtulikule arutamisele ja eelkõige sõltumatusse ja erapooletusse seaduse alusel moodustatud kohtusse pöördumise võimaluse tagatistest, mis on eriomased sellele põhiõigusele, tuleneb muu hulgas, et tõsise kahtluse korral on iga kohus kohustatud kontrollima, kas tema koosseisu arvestades on ta selline kohus, sest see kontrollimine on vajalik usalduse seisukohalt, mida demokraatliku ühiskonna kohtud peavad õigussubjektidele sisendama (5. juuni 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (kohtunike sõltumatus ja eraelu), C‑204/21, EU:C:2023:442, punkt 129).

56

Lõpuks, olukorras, kus kohtusüsteemi üldised reformid piiravad kohtunike sõltumatust, võib see, et kohtunike ametisse nimetamise ettepanekut tegeval organil puuduvad piisavad tagatised, muuta vajalikuks kohtusse pöördumise võimaluse – isegi kui see on piiratud – andmise kandidaatidele, kes ei osutunud valituks, et aidata kaitsta asjaomaste kohtunike ametisse nimetamise protsessi otsese või kaudse mõju eest ning vältida lõppastmes seda, et õigussubjektidel tekiks põhjendatud kahtlus selle protsessi tulemusel ametisse nimetatud kohtunike sõltumatuse osas (vt selle kohta 2. märtsi 2021. aasta kohtuotsus A.B. jt (kohtunike nimetamine kõrgeimasse kohtusse – kaebused), C‑824/18, EU:C:2021:153, punkt 136).

57

Selles kontekstis on oluline märkida, et seoses selliste prokuröride ametisse nimetamisega, kes on pädevad läbi viima kriminaalmenetlust kohtunike suhtes, on liikmesriigid – eelkõige selleks, et vältida selliste kahtluste tekkimist – kohustatud üldjuhul tagama, et nende prokuröride tegevust reguleerivad tõhusad õigusnormid, mis on täielikult kooskõlas kohtunike sõltumatuse nõudega. Selleks vastu võetud õigusnormid peavad eelkõige – sarnaselt kohtunike distsiplinaarvastutust käsitlevate eeskirjadega – nägema ette vajalikud tagatised, mis garanteerivad, et sellist vastutusele võtmist ei saa kasutada kohtunike tegevuse poliitilise kontrolli süsteemina ning et harta artiklites 47 ja 48 ette nähtud õiguste järgimine on täielikult tagatud (vt selle kohta 18. mai 2021. aasta kohtuotsus Asociaţia Forumul Judecătorilor din România jt, C‑83/19, C‑127/19, C‑195/19, C‑291/19, C‑355/19 ja C‑397/19, EU:C:2021:393, punkt 213).

58

Arvestades esiteks, et liikmesriigid on kohustatud sellised õigusnormid vastu võtma ja neid kohaldama, teiseks, et prokuröride ametisse nimetamine ei puuduta kohtunike kutseühinguid üldjuhul otseselt, sealhulgas juhul, kui need prokurörid on pädevad kohtunike suhtes kriminaalmenetlust läbi viima, ning kolmandaks, et käesoleva kohtuotsuse punktides 43–46 esitatud kaalutlustest tuleneb, et liidu õigus ei nõua üldjuhul selliste ühingute spetsiifiliste menetluslike õiguste tunnustamist, ei saa asuda seisukohale, et ainuüksi asjaolu, et riigisisesed õigusnormid ei luba kohtunike kutseühingutel esitada tühistamiskaebust selliste prokuröride ametisse nimetamise otsuste peale, kes on pädevad läbi viima kriminaalmenetlust kohtunike ja prokuröride suhtes, oleks piisav, et tekitada õigussubjektidel põhjendatud kahtlusi kohtunike sõltumatuse suhtes.

59

Eeltoodud asjaoludest tuleneb, et kohtunike sõltumatuse nõuet ei saa üldjuhul tõlgendada nii, et see kohustab liikmesriike lubama kohtunike kutseühingutel selliseid kaebusi esitada.

60

Lisaks ei saa ka harta artiklist 47 tuletada kohtunike kutseühingute õigust osaleda kohtumenetluses selliste meetmete vaidlustamiseks, nagu on arutusel põhikohtuasjas.

61

Õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile tunnustamine konkreetsel juhul eeldab nimelt, et isik, kes sellele viitab, tugineb liidu õigusega tagatud õigustele või vabadustele või et selle isiku suhtes toimub kriminaalmenetlus, mis kujutab endast liidu õiguse kohaldamist harta artikli 51 lõike 1 tähenduses (22. veebruari 2022. aasta kohtuotsus RS (konstitutsioonikohtu otsuste toime), C‑430/21, EU:C:2022:99, punkt 34).

62

Eelotsusetaotlusest ei nähtu aga, et põhikohtuasja kaebajad tugineksid õigusele, mis on neile antud liidu õigusnormi alusel, või et nende suhtes oleks algatatud kriminaalmenetlus, mis kujutab endast liidu õiguse kohaldamist.

63

Kuna kaebajad soovivad põhjendada oma kaebust ELL artikli 19 lõikega 1, tuleb märkida, et Euroopa Kohus on selgitanud, et kui ühendus väidab liikmesriigi kohtus, et kohtunike ametisse nimetamist käsitlevad riigisisesed õigusnormid on selle sättega vastuolus, ei saa seda ainuüksi selle asjaolu tõttu käsitada väitena, et on rikutud õigust, mis on talle antud liidu õigusnormi alusel (vt selle kohta 20. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Repubblika, C‑896/19, EU:C:2021:311, punktid 43 ja 44).

64

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et ELL artiklit 2 ja artikli 19 lõiget 1 tuleb koostoimes harta artiklitega 12 ja 47 tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis seavad kohtunike ja prokuröride suhtes kriminaalmenetluse läbiviimiseks pädevate prokuröride ametisse nimetamise peale esitatud tühistamiskaebuse vastuvõetavuse sõltuvusse põhjendatud erahuvi esinemisest, millega on praktikas välistatud, et sellise kaebuse võiksid esitada kohtunike kutseühingud, et kaitsta kohtunike sõltumatuse põhimõtet.

65

Arvestades esimesele küsimusele antud vastust, ei ole teisele küsimusele vaja vastata.

66

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:

ELL artiklit 2 ja artikli 19 lõiget 1 tuleb koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitega 12 ja 47 tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis seavad kohtunike ja prokuröride suhtes kriminaalmenetluse läbiviimiseks pädevate prokuröride ametisse nimetamise peale esitatud tühistamiskaebuse vastuvõetavuse sõltuvusse põhjendatud erahuvi esinemisest, millega on praktikas välistatud, et sellise kaebuse võiksid esitada kohtunike kutseühingud, et kaitsta kohtunike sõltumatuse põhimõtet.