–

FV, esindaja: avocat J.-M. Bauler,

–

Caisse pour l’avenir des enfants, esindajad: avocats A. Rodesch ja B. Rodesch,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: F. Clotuche-Duvieusart ja B.-R. Killmann,

1

Eelotsusetaotlus puudutab ELTL artikli 45 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta määruse (EL) nr 492/2011 töötajate liikumisvabaduse kohta liidu piires (ELT 2011, L 141, lk 1) artikli 7 lõike 2, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta (ELT 2004, L 166, lk 1; ELT eriväljaanne 05/05, lk 72) artikli 67 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 987/2009, milles sätestatakse määruse (EÜ) nr 883/2004 (sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta) rakendamise kord (ELT 2009, L 284, lk 1), artikli 60 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud piirialatöötaja FV ja Caisse pour l’avenir des enfants’i (laste tuleviku kassa, Luksemburg) (edaspidi „CAE“) vahelises kohtuvaidluses seoses viimase keeldumisega maksta peretoetust lapsele, kes kohtulahendi alusel paigutati FV majapidamisse.

3

Nõukogu 25. juuni 2019. aasta määruse (EL) 2019/1111, mis käsitleb kohtualluvust, abieluasjade ja vanemliku vastutusega seotud kohtuasjades tehtud lahendite tunnustamist ja täitmist ning rahvusvahelisi lapserööve (ELT 2019, L 178, lk 1), artikli 1 lõike 2 punkti d kohaselt kohaldatakse seda määrust „lapse paigutami[se suhtes] asutuse- või perepõhisele hooldusele“.

4

Määruse 2019/1111 artikli 30 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Ühes liikmesriigis tehtud lahendit tunnustatakse teistes liikmesriikides ühegi erimenetluse järgimist nõudmata.“

5

Määruse nr 492/2011 artiklis 7 on ette nähtud:

„1.   Töötajat, kes on liikmesriigi kodanik, ei tohi teise liikmesriigi territooriumil tema kodakondsuse tõttu kohelda ükskõik milliste tööhõive- ja töötingimuste suhtes teisiti kui selle riigi kodanikest töötajaid, eelkõige seoses töötasu, vallandamise ja töötuks jäämise puhul tööle ennistamise või uue töökoha leidmisega.

2.   Tal on samad sotsiaalsed ja maksusoodustused kui selle riigi kodanikest töötajatel.

[…]“.

6

Määruse nr 883/2004 põhjendus 8 on sõnastatud järgmiselt:

„Võrdse kohtlemise üldpõhimõte on eriti tähtis nende töötajate jaoks, kes ei ela liikmesriigis, kus nad töötavad, sealhulgas piirialatöötajad.“

7

Määruse artiklis 1 on sätestatud:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]

8

Määruse artikli 2 lõikes 1 on sätestatud:

„Käesolevat määrust kohaldatakse liikmesriigi kodanike, liikmesriigis elavate kodakondsuseta isikute ja pagulaste suhtes, kes on või on olnud sotsiaalkindlustusalaste õigusaktidega hõlmatud ühes või mitmes liikmesriigis, samuti nende pereliikmete ning nende ülalpidamisel olnud isikute suhtes.“

9

Määruse artikli 3 lõikes 1 on ette nähtud:

„Käesolevat määrust kohaldatakse kõigi õigusaktide suhtes, mis reguleerivad järgmisi sotsiaalkindlustusliike:

[…]

10

Määruse nr 883/2004 artiklis 4 „Võrdne kohtlemine“ on ette nähtud:

„Kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti, võimaldatakse isikutele, kelle suhtes käesolevat määrust kohaldatakse, iga liikmesriiki õigusaktide alusel samasuguseid soodustusi ja nende suhtes kehtivad samasugused kohustused kui nimetatud riigi kodanike suhtes.“

11

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ (ELT 2004, L 158, lk 77; ELT eriväljaanne 05/05, lk 46), artikkel 2 on sõnastatud järgmiselt:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]“.

12

Asjasse puutuvad sätted on sotsiaalkindlustusseadustiku (code de la sécurité sociale) artiklid 269 ja 270 redaktsioonis, mis kehtib alates 1. augustist 2016, mil jõustus 23. juuli 2016. aasta seadus, millega muudetakse sotsiaalkindlustusseadustikku, 4. detsembri 1967. aasta muudetud tulumaksuseadust ning tunnistatakse kehtetuks 21. detsembri 2007. aasta muudetud seadus, mis käsitleb lapseraha (loi du 23 juillet 2016, portant modification du code de la sécurité sociale, de la loi modifiée du 4 décembre 1967 concernant l’impôt sur le revenu, et abrogeant la loi modifiée du 21 décembre 2007 concernant le boni pour enfant (Mémorial A 2016, lk 2348; edaspidi „seadustik“).

13

Seadustiku artikkel 269 „Toetuse andmise tingimused“ lõikes 1 on sätestatud:

„Käesolevaga kehtestatakse toetus laste tuleviku heaks (edaspidi „peretoetus“).

Peretoetusele on õigus:

14

Seadustiku artiklis 270 on sätestatud:

„Artikli 269 lõike 1 punkti b kohaldamisel loetakse isiku pereliikmeteks, kes annavad õiguse peretoetusele, tema abielust sündinud lapsed, väljaspool abielu sündinud lapsed ja tema lapsendatud lapsed.“

15

Seadustiku artikli 273 lõikes 4 on residentidest laste kohta täpsustatud:

„Kui laps on kohtulahendiga paigutatud asendushooldusele, makstakse peretoetust füüsilisele või juriidilisele isikule, kes on lapse hooldaja ning kelle juures on lapse alaline elukoht, kus laps tegelikult ja püsivalt elab.“

16

FV-l, kes töötab Luksemburgis ja elab Belgias, on piirialatöötaja staatus ning ta kuulub Luksemburgi peretoetuste süsteemi. Alates 26. detsembrist 2005 on laps FW Belgia kohtulahendiga paigutatud FV majapidamisse.

17

7. veebruari 2017. aasta otsusega võttis CAE juhatus FV-lt tagasiulatuvalt alates 1. augustist 2016 õiguse peretoetustele lapse FW eest põhjendusel, et kuna lapsel ei ole FVga põlvnemissuhet, ei ole laps selle seadustiku artikli 270 tähenduses tema „pereliige“.

18

Conseil arbitral de la sécurité sociale (sotsiaalkindlustuse lepituskomisjon, Luksemburg) muutis seda otsust ja saatis asja tagasi CAE-le.

19

Conseil supérieur de la sécurité sociale (kõrgem sotsiaalkindlustuskomisjon, Luksemburg) jättis 27. jaanuaril 2022 CAE 7. veebruari 2017. aasta otsuse muutmata. FV esitas kassatsioonkaebuse Cour de cassationile (Luksemburgi kassatsioonikohus), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus.

20

Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab, et kohaldatavate riigisiseste õigusnormide kohaselt on residendist lapsel vahetu õigus perehüvitistele. Seevastu mitteresidentidest laste puhul on selline õigus ette nähtud üksnes teiseses õiguses piirialatöötaja „pereliikmetele“, kusjuures see määratlus ei hõlma kohtulahendi alusel sellise töötaja majapidamisse paigutatud lapsi.

21

Viidates 2. aprilli 2020. aasta kohtuotsusele Caisse pour l’avenir des enfants (piirialatöötaja abikaasa laps) (C‑802/18, EU:C:2020:269), soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas selline erinev kohtlemine on liidu õigusega kooskõlas. Sellest kohtuotsusest nähtub nimelt, et „piirialatöötaja lapse“ all, kes võib kaudselt saada sotsiaalseid soodustusi, tuleb mõista ka last, kellel on sugulusside asjaomase töötaja abikaasa või registreeritud elukaaslasega, kui töötaja peab seda last ülal.

22

Neil asjaoludel otsustas Cour de cassation (kassatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas võrdse kohtlemise põhimõttega, mis on tagatud ELTL artikliga 45, [määruse nr 492/2011] artikli 7 lõikega 2, [määruse nr 883/2004] artikliga 67 ning [määruse nr 987/2009] artikliga 60, on vastuolus see, kui liikmesriigi õigusnormide kohaselt ei või piirialatöötajad saada peretoetust, mis on seotud nende töötamisega selles liikmesriigis, laste eest, kes on kohtulahendiga paigutatud asendushooldusele nende juurde, kuigi kõigil lastel, kes on kohtulahendiga asendushooldusele paigutatud ja kes elavad selles liikmesriigis, on õigus sellele toetusele, mida makstakse füüsilisele või juriidilisele isikule, kes on lapse hooldaja ning kelle juures on lapse alaline elukoht, kus laps tegelikult ja püsivalt elab? Kas selle küsimuse vastust võib mõjutada asjaolu, et piirialatöötaja peab seda last ülal?“

23

Oma ainsa eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ELTL artiklit 45 ja määruse nr 492/2011 artikli 7 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt mitteresidendist töötaja ei või saada peretoetust, mis on seotud tema töötamisega selles liikmesriigis, lapse eest, kes on paigutatud asendushooldusele tema juurde ja kelle hooldaja ta on, samas kui lastel, kes on kohtulahendiga paigutatud asendushooldusele selles liikmesriigis, on õigus saada seda toetust, mida makstakse füüsilisele või juriidilisele isikule, kes on lapse hooldaja, ning kas asjaolu, et mitteresidendist töötaja peab tema juurde paigutatud last ülal, mõjutab selle küsimuse vastust.

24

Kõigepealt tuleb märkida, et käesolev kohtuasi puudutab üksnes küsimust, kas liikmesriik võib sellise toetuse nagu põhikohtuasjas kõne all olev peretoetus andmisel kohaldada residendist töötaja ja mitteresidendist töötaja suhtes erinevaid toetuse saamise tingimusi.

25

Neil asjaoludel ei saa eelotsuse küsimust käsitleda määruse nr 883/2004 artiklist 67 ja määruse nr 987/2009 artiklist 60 lähtudes, kuna need sätted ei puuduta mitte töötaja enda, vaid tema teises liikmesriigis elavate pereliikmete olukorda.

26

Pärast seda täpsustust tuleb kõigepealt märkida, et vastavalt ELTL artikli 45 lõikele 2 nõuab töötajate vaba liikumine igasuguse kodakondsusel põhineva liikmesriikide töötajate diskrimineerimise kaotamist nii töölevõtmisel, töö tasustamisel kui ka muude töötingimuste puhul. Määruse nr 492/2011 artikli 7 lõige 2 on omakorda sotsiaalsete soodustuste andmise spetsiifilises valdkonnas selliselt kehtestatud võrdse kohtlemise reegli konkreetne väljendus, kuna selles sättes on täpsustatud, et töötajal, kes on liikmesriigi kodanik, on teise liikmesriigi territooriumil, mille kodanik ta ei ole, samad sotsiaalsed ja maksusoodustused kui selle riigi kodanikest töötajatel (vt selle kohta 6. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Jobcenter Krefeld, C‑181/19, EU:C:2020:794, punktid 44 ja 78, ning 21. detsembri 2023. aasta kohtuotsus Chief Appeals Officer jt, C‑488/21, EU:C:2023:1013, punkt 49).

27

Seejärel on Euroopa Kohtul juba olnud võimalus otsustada ühelt poolt, et kuna põhikohtuasjas kõne all olev peretoetus on seotud piirialatöötaja töötamisega, kujutab see endast sotsiaalset soodustust määruse nr 492/2011 artikli 7 lõike 2 tähenduses. Teiselt poolt kujutab see toetus endast ka sotsiaalkindlustushüvitist, mis kuulub määruse nr 883/2004 artikli 3 lõike 1 punktis j nimetatud perehüvitiste hulka (vt selle kohta 2. aprilli 2020. aasta kohtuotsus Caisse pour l’avenir des enfants (piirialatöötaja abikaasa laps), C‑802/18, EU:C:2020:269, punktid 31 ja 40).

28

Euroopa Kohus on aga korduvalt otsustanud, et ELTL artikli 45 lõikes 2 ja määruse nr 492/2011 artikli 7 lõikes 2 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõte keelab nii otsese diskrimineerimise kodakondsuse alusel kui ka igasuguse kaudse diskrimineerimise, mis mõne muu tunnuse järgi vahet tehes toob faktiliselt kaasa samasuguse tagajärje (2. aprilli 2020. aasta kohtuotsus Caisse pour l’avenir des enfants (piirialatöötaja abikaasa laps), C‑802/18, EU:C:2020:269, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).

29

Selle põhimõtte kohta, millel töötajate vaba liikumine põhineb, on Euroopa Kohus juba otsustanud, et just selleks, et võimalikult tõhusalt tagada kõigi liikmesriigi territooriumil töötavate isikute võrdne kohtlemine, kohaldatakse määruse nr 883/2004 artikli 4 kohaselt selle määruse põhjendusest 8 lähtudes liikmesriigis töötava või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutseva isiku suhtes üldjuhul selle liikmesriigi õigusakte ning ta peab vastavalt sellele artiklile saama samasuguseid soodustusi kui nimetatud riigi kodanikud (vt selle kohta 16. juuni 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Austria (perehüvitiste indekseerimine), C‑328/20, EU:C:2022:468, punkt 108 ja seal viidatud kohtupraktika).

30

Nagu on meelde tuletatud käesoleva kohtuotsuse punktis 26, väljendab määruse nr 492/2011 artikli 7 lõige 2 seda sama võrdse kohtlemise põhimõtet, nähes ette, et teise liikmesriigi töötajal on samad sotsiaalsed soodustused kui residentidest töötajatel.

31

Kuna piirialatöötajad panustavad vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalpoliitika rahastamisse, arvestades selles riigis töötamise alusel nende makstavaid makse ja sotsiaalkindlustusmakseid, peab neil olema õigus perehüvitistele ning sotsiaalsetele ja maksusoodustustele selle riigi kodanikest töötajatega samadel tingimustel (vt selle kohta 14. juuni 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Madalmaad, C‑542/09, EU:C:2012:346, punkt 66; 16. juuni 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Austria (perehüvitiste indekseerimine), C‑328/20, EU:C:2022:468, punkt 109, ning 21. detsembri 2023. aasta kohtuotsus Chief Appeals Officer jt, C‑488/21, EU:C:2023:1013, punkt 71).

32

Käesoleval juhul ei saa mitteresidendist töötajad kohaldatavate riigisiseste õigusnormide kohaselt põhikohtuasjas kõne all olevat peretoetust samadel tingimustel kui residendist töötajad laste eest, kes paigutatakse selliste töötajate majapidamisse, kuna erinevalt residendist töötajast ei saa piirialatöötaja seda toetust lapse eest, kes on tema majapidamisse paigutatud ja kelle hooldaja ta on.

33

Nimelt nähtub eelotsusetaotlusest, et seadustiku artikli 269 lõike 1 punkti a kohaselt on peretoetustele õigus igal lapsel, kes elab tegelikult ja püsivalt Luksemburgis ning kellel on seal alaline elukoht. Mis puudutab kohtulahendiga asendushooldusele paigutatud lapsi, siis on seadustiku artikli 273 lõikes 4 täpsustatud, et lapse asendushooldusele paigutamise korral makstakse seda toetust füüsilisele või juriidilisele isikule, kes on lapse hooldaja ning kelle juures on lapse alaline elukoht, kus laps tegelikult ja püsivalt elab.

34

Seevastu annavad seadustiku artikli 269 lõike 1 punkti b ja artikli 270 kohaselt piirialatöötajale õiguse saada peretoetust üksnes lapsed, keda viimati nimetatud sätte kohaselt peetakse selle töötaja pereliikmeteks, nimelt abielus sündinud lapsed, väljaspool abielu sündinud lapsed ja selle isiku lapsendatud lapsed.

35

Neil asjaoludel ei saa laps, kes on paigutatud vaba liikumise õigust kasutanud töötaja majapidamisse ning kelle alaline elukoht ning tegelik ja püsiv elukoht on selle töötaja juures, saada perehüvitist, mis kujutab endast piirialatöötaja jaoks „sotsiaalset soodustust“, samas kui asendushooldusele paigutatud lapsed, kelle alaline elukoht ning tegelik ja püsiv elukoht on vastuvõtva liikmesriigi kodanikest töötajate juures, võivad seda hüvitist seevastu nõuda. Selline erinev kohtlemine, mis võib kahjustada rohkem teiste liikmesriikide kodanikke, kuna mitteresidendid on enamasti mittekodanikud, kujutab endast kaudset diskrimineerimist kodakondsuse alusel.

36

Seda järeldust ei mõjuta asjaolu, et asendushooldusele paigutamise otsuse on teinud muu liikmesriigi kohus kui asjaomast töötajat vastuvõtva liikmesriigi kohus.

37

Luksemburgi pädevad asutused on nimelt kohustatud tunnustama teise liikmesriigi asendushooldusele paigutamise otsust ja omistama sellele samaväärse riikliku otsusega samaväärse õigusjõu. See tuleneb määruse 2019/1111 artikli 1 lõike 2 punktis d koostoimes artikli 30 lõikega 1. Need sätted vastavad sisuliselt identsetele sätetele, mis sisalduvad nõukogu27. novembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000 (ELT 2003, L 338, lk 1; ELT eriväljaanne 19/06, lk 243), artikli 1 lõike 2 punktis d ja artikli 21 lõikes 1, mis oli kohaldatav 23. juuli 2016. aasta seaduse jõustumise kuupäeval, millega muudeti seadustikku ja mis tunnistati kehtetuks määrusega 2019/1111.

38

Olemaks põhjendatud, peab selline käesoleva kohtuotsuse punktis 35 viidatud kaudne diskrimineerimine olema sobiv õiguspärase eesmärgi saavutamiseks ega tohi minna kaugemale selle eesmärgi saavutamiseks vajalikust (vt selle kohta 14. juuni 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Madalmaad, C‑542/09, EU:C:2012:346, punktid 55 ja 73, ning 2. aprilli 2020. aasta kohtuotsus Caisse pour l’avenir des enfants (piirialatöötaja abikaasa laps), C‑802/18, EU:C:2020:269, punktid 56 ja 58). Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole siiski viidanud ühelegi õiguspärasele eesmärgile, mis võiks sellist kaudset diskrimineerimist põhjendada.

39

Järelikult tuleb asuda seisukohale, et ELTL artikliga 45 ja määruse nr 492/2011 artikli 7 lõikega 2 on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt mitteresidendist töötajad ei saa erinevalt residendist töötajatest sellist sotsiaalset soodustust, nagu on põhikohtuasjas kõne all olev peretoetus, laste puhul, kes on paigutatud nende majapidamisse ja kelle hooldajad nad on ning kelle alaline elukoht ning tegelik ja püsiv elukoht on nende juures.

40

Lõpuks, mis puudutab küsimust, kas esitatud küsimusele antavat vastust mõjutab asjaolu, et mitteresidendist töötaja peab hoolitsema tema majapidamisse asendushooldusele paigutatud lapse ülalpidamise eest, siis piisab, kui märkida, et seda asjaolu saab sellisele töötajale peretoetuse andmisel arvesse võtta üksnes juhul, kui kohaldatavates riigisisestes õigusnormides on selline tingimus ette nähtud sellise hüvitise maksmiseks riigis elavale töötajale, kes on tema juurde paigutatud lapse hooldaja, vastasel juhul eirataks piirialatöötajate võrdset kohtlemist.

41

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et ELTL artiklit 45 ja määruse nr 492/2011 artikli 7 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt mitteresidendist töötajal ei ole õigust saada peretoetust mis on seotud tema töötamisega selles liikmesriigis, lapse eest, kes on tema kohtulahendiga paigutatud asendushooldusele ja kelle hooldaja ta on, samas kui lastel, kes on kohtulahendiga paigutatud asendushooldusele selles liikmesriigis, on õigus saada seda toetust, mida makstakse füüsilisele või juriidilisele isikule, kes on lapse hooldaja. Asjaolu, et mitteresidendist töötaja peab tema juurde asendushooldusele paigutatud last ülal, saab sellisele töötajale tema majapidamisse asendushooldusele paigutatud lapse eest peretoetuse andmisel arvesse võtta üksnes juhul, kui kohaldatavad riigisisesed õigusnormid näevad ette sellise tingimuse sellise toetuse maksmiseks residendist töötajale, kes on tema majapidamisse paigutatud lapse hooldaja.

42

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

ELTL artiklit 45 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta määruse (EL) nr 492/2011 töötajate liikumisvabaduse kohta liidu piires artikli 7 lõiget 2

tuleb tõlgendada nii, et

nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt mitteresidendist töötajal ei ole õigust saada peretoetust mis on seotud tema töötamisega selles liikmesriigis, lapse eest, kes on kohtulahendiga paigutatud asendushooldusele ja kelle hooldaja ta on, samas kui lastel, kes on kohtulahendiga paigutatud asendushooldusele selles liikmesriigis, on õigus saada seda toetust, mida makstakse füüsilisele või juriidilisele isikule, kes on lapse hooldaja. Asjaolu, et mitteresidendist töötaja peab tema majapidamisse asendushooldusele paigutatud last ülal, saab sellisele töötajale tema elukohta kasutava lapse eest peretoetuse andmisel arvesse võtta üksnes juhul, kui kohaldatavad riigisisesed õigusnormid näevad ette sellise tingimuse sellise toetuse maksmiseks residendist töötajale, kes on tema majapidamisse paigutatud lapse hooldaja.