–

SF, esindaja: advogado U. Freitas,

–

Instituto da Segurança Social IP, esindaja: advogada A. Serrano,

–

Portugali valitsus, esindajad: M. Afonso Brigas, P. Barros da Costa, A. de Almeida Morgado, I. Inverno ja A. Rodrigues,

–

Hispaania valitsus, esindaja: A. Ballesteros Panizo,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: G. Braun, J. L. Buendía Sierra ja I. Melo Sampaio,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta direktiivi (EL) 2019/1023, mis käsitleb ennetava saneerimise raamistikke, võlgadest vabastamist ja äritegevuse keeldu ning saneerimis-, maksejõuetus- ja võlgadest vabastamise menetluste tõhususe suurendamise meetmeid ning millega muudetakse direktiivi (EL) 2017/1132 (saneerimise ja maksejõuetuse direktiiv) (ELT 2019, L 172, lk18), artikli 23 lõiget 4 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklit 16.

2

Taotlus on esitatud ühelt poolt maksejõuetuks muutunud füüsilise isiku SFi (edaspidi „võlgnik“) ning teiselt poolt MV, Instituto da Segurança Social IP (Portugali sotsiaalkindlustusamet), Autoridade Tributária e Aduaneira (Portugali maksu- ja tolliamet) ja Cofidis SA – Sucursal em Portugali vahel võlgadest vabastamise taotluse üle, mille võlgnik esitas teda puudutavas maksejõuetusmenetluses.

3

Saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi põhjendused 78 ja 81 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

4

Direktiivi artikli 2 lõike 1 punkt 10 on sõnastatud nii:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

5

Direktiivi artiklis 20 „Õigus kasutada võlgadest vabastamise menetlust“ on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et maksejõuetud füüsilisest isikust ettevõtjad saavad kasutada vähemalt ühte menetlust, mille tulemusel on võimalik võlgadest käesoleva direktiiviga kooskõlas täielikult vabastada.

Liikmesriigid võivad ette näha, et maksejõuetu füüsilisest isikust ettevõtja võlaga seonduv kaubandus-, majandus-, ameti või kutsetegevus peab olema lõppenud.

2.   Liikmesriigid, kus täieliku võlgadest vabastamise tingimus on füüsilisest isikust ettevõtja poolt võla osaline tasumine, tagavad, et seonduv tagasimakse kohustus põhineb füüsilisest isikust ettevõtja konkreetsel olukorral ning on eelkõige proportsionaalne füüsilisest isikust ettevõtja arestitava tulu või netotulu ja varadega võlgadest vabastamise perioodil ning et võlausaldajate huvisid võetakse õiglaselt arvesse.

3.   Liikmesriigid tagavad, et füüsilisest isikust ettevõtjad, kes on võlgadest vabastatud, võivad kasutada olemasolevaid riiklikke raamistikke, millega antakse füüsilisest isikust ettevõtjatele ettevõtlustoetust, sealhulgas saavad juurdepääsu asjakohasele ja ajakohastatud teabele selliste raamistike kohta.“

6

Sama direktiivi artikli 23 „Erandid“ lõikes 4 on ette nähtud:

„Liikmesriigid võivad võlgadest vabastamisest välja arvata konkreetsed võlakategooriad või piirata võlgadest vabastamise õigust või näha ette pikema võlgadest vabastamise perioodi, kui sellised erandid, piirangud või pikemad perioodid on nõuetekohaselt põhjendatud, näiteks järgmistel juhtudel:

7

Saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi artikli 34 lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid võtavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid vastu ja avaldavad need hiljemalt 17. juuliks 2021, välja arvatud artikli 28 punktide a, b ja c järgimiseks vajalikud sätted, mis võetakse vastu ja avaldatakse hiljemalt 17. juuliks 2024, ning artikli 28 punkti d järgimiseks vajalikud sätted, mis võetakse vastu ja avaldatakse hiljemalt 17. juuliks 2026. Liikmesriigid edastavad kõnealuste normide teksti viivitamata [Euroopa K]omisjonile.

Nad kohaldavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikke õigus- ja haldusnorme alates 17. juulist 2021, välja arvatud artikli 28 punktide a–c järgimiseks vajalikud sätted, mida kohaldatakse alates 17. juulist 2024, ning artikli 28 punkti d järgimiseks vajalikud sätted, mida kohaldatakse alates 17. juulist 2026.“

8

Vastavalt selle direktiivi artiklile 35, milles on ette nähtud, et direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas, jõustus see 16. juulil 2019.

9

Ettevõtjate maksejõuetus- ja saneerimisseadustiku (Código da Insolvência e da Recuperação de Empresas), mis kiideti heaks 18. märtsi 2004. aasta dekreetseadusega nr 53/2004 (Decreto-Lei n.o 53/2004; Diário da República I, seeria I‑A, nr 66, 18.3.2004) ja mida on muudetud 11. jaanuari 2022. aasta seadusega nr 9/2022 (Lei n.o 9/2022; Diário da República, seeria 1, nr 7, 11.1.2022) (edaspidi „CIRE“), artikkel 235 „Üldpõhimõte“ on sõnastatud järgmiselt:

„Kui võlgnik on füüsiline isik, võidakse käesolevas peatükis sätestatud tingimustel kustutada tema võlad, mis tulenevad enne maksejõuetuse väljakuulutamist tekkinud nõuetest ja mida ei ole maksejõuetusmenetluse ajal või selle lõpetamisele järgneva kolme aasta jooksul tasutud.“

10

CIRE artikli 242 lõikes 2 on sätestatud:

„Maksejõuetuse võlausaldajale erisoodustuste andmine võlgniku või kolmanda isiku poolt on tühine.“

11

CIRE artikli 245 lõike 2 punktis d on sätestatud, et võlgadest vabastamine ei hõlma eeskätt „maksuvõlgasid ja sotsiaalkindlustusega seotud võlgasid“.

12

Portugali Vabariik võttis 2022. aastal saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi üle 11. jaanuari 2022. aasta seadusega nr 9/2022, millega ei muudetud CIRE artikli 245 lõike 2 võlgadest vabastamisest välja arvatud võlakategooriate loetelu eelkõige osas, mis puudutas maksuvõlgasid ja sotsiaalkindlustusega seotud võlgasid. Selles seaduses ei olnud esitatud ühtegi viimati nimetatud võlgade välja arvamist puudutavat põhjendust.

13

17. detsembri 1998. aasta dekreetseadusega nr 398/98 (Decreto-Lei n.o 398/98; Diário da República I, seeria I‑A, nr 290, 17.12.1998) heaks kiidetud üldises maksuseaduses (lei Geral Tributária) (edaspidi „LGT“) on sõnastatud ja määratletud Portugali maksuõiguse üldpõhimõtted, maksuhalduri volitused ja maksukohustuslaste tagatised.

14

LGT artiklis 5 on ette nähtud:

„1.   Maksustamise eesmärk on katta riigi ja teiste avalik-õiguslike üksuste finantsvajadused ning edendada sotsiaalset õiglust, võrdseid võimalusi ning rikkuse ja tulu ebavõrdse jaotumise vajalikul määral korrigeerimist.

2.   Maksustamisel lähtutakse üldkohaldatavuse, võrdsuse, seaduslikkuse ja sisulise õigluse põhimõtetest.“

15

LGT artikli 30 lõigetes 2 ja 3 on sätestatud:

„2.   Maksuvõla tasumise kohustus on imperatiivne ning maksuvõla vähendamise või kustutamise tingimusi saab kehtestada vaid kooskõlas võrdsuse ja maksustamise seaduslikkuse põhimõtetega.

3.   Eelmise lõike sätted on ülimuslikud kõigi erinormide ees.“

16

Võlgnik tunnistati maksejõuetuks 18. juuni 2018. aasta kohtuotsusega, mis on jõustunud.

17

Esimese astme kohus tunnistas võlgniku esitatud võlgadest vabastamise taotluse 23. jaanuaril 2019 esialgu vastuvõetavaks.

18

Võlgniku pankrotihaldur esitas 29. juulil 2022 lõpliku arvamuse, milles leidis, et võlgnik peab saama võlgadest vabastamise võimaluse.

19

Võlgniku võlad kustutati 3. oktoobri 2022. aasta otsusega; maksuvõlad ja sotsiaalkindlustusega seotud võlad olid sellest vastavalt CIRE artikli 245 lõikele 2 välja arvatud.

20

Võlgnik esitas selle otsuse peale apellatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule, Tribunal da Relação do Portole (Porto apellatsioonikohus, Portugal). Apellatsioonkaebust põhjendab ta väitega, et CIRE artikli 245 lõige 2 ei ole kooskõlas saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi artikli 23 lõikega 4, sest maksuvõlgade ja sotsiaalkindlustusega seotud võlgade välja arvamist võlgadest vabastamisest ei ole vastupidi viimati nimetatud sättes ette nähtule „nõuetekohaselt põhjendatud“. Lisaks takistab niisugune väljaarvamine direktiiviga taotletavate eesmärkide saavutamist.

21

See kohus tõdeb, et 11. jaanuari 2022. aasta seaduses nr 9/2022, millega see direktiiv Portugali õigusesse üle võeti, ei ole ühtegi põhjendust niisuguse väljaarvamise kohta ning sellist põhjendust ei esitatud ka kõnealuse seaduse eelnõus. Nimetatud kohus märgib, et lisaks kahtlustele, mis puudutavad CIRE artikli 245 lõike 2 kooskõla nimetatud direktiiviga, on tal kahtlusi küsimuses, kas selles sättes ette nähtud väljaarvamine võib takistada eeskätt EL toimimise lepingu ja liidu õiguse tõhususe põhimõttega taotletavate eesmärkide saavutamist.

22

Neil asjaoludel otsustas Tribunal da Relação do Porto (Porto apellatsioonikohus) menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

23

Hispaania valitsus leiab sisuliselt, et eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu seetõttu, et saneerimise ja maksejõuetuse direktiiv ei olnud põhikohtuasja aluseks olevas menetluses kohaldatav, sest kõnealune täitmata kohustustest vabastamise taotlus esitati enne selle direktiivi jõustumise kuupäeva.

24

Siinkohal väärib meeldetuletamist, et ELTL artiklis 267 ette nähtud Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute vahelise koostöö raames on üksnes asja menetleva ja selle lahendamise eest vastutava liikmesriigi kohtu ülesanne kohtuasja eripära arvesse võttes hinnata nii eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Seega, kui küsimused on esitatud liidu õiguse tõlgendamise kohta, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud otsuse tegema (22. veebruari 2024. aasta kohtuotsus Consejería de Presidencia, Justicia e Interior de la Comunidad de Madrid jt, C‑59/22, C‑110/22 ja C‑159/22, EU:C:2024:149, punkt 43 ning seal viidatud kohtupraktika).

25

Sellest järeldub, et eeldatakse, et liidu õigust puudutavad küsimused on asjakohased. Euroopa Kohus võib keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamast vaid siis, kui on ilmne, et taotletud liidu õigusnormi tõlgendamine ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada faktilised ja õiguslikud asjaolud, mis on vajalikud, et anda talle esitatud küsimustele tarvilik vastus (22. veebruari 2024. aasta kohtuotsus Consejería de Presidencia, Justicia e Interior de la Comunidad de Madrid jt, C‑59/22, C‑110/22 ja C‑159/22, EU:C:2024:149, punkt 44 ning seal viidatud kohtupraktika).

26

Peale selle nähtub saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi artiklist 35, et see direktiiv jõustus 16. juulil 2019. Veel on selle direktiivi artikli 34 lõikes 1 ette nähtud, et liikmesriigid võtavad vajalikud õigus- ja haldusnormid – eelkõige direktiivi artikli 23 järgimiseks – vastu, avaldavad ja kohaldavad neid hiljemalt 17. juuliks 2021. Sellest järeldub, et alates viimati nimetatud kuupäevast olid liikmesriigid ELTL artikli 288 kolmanda lõigu alusel kohustatud tagama selle artikli 23 täieliku õigusmõju (vt selle kohta 2. septembri 2021. aasta otsus kohtuasjas komisjon vs. Saksamaa (direktiivide 2009/72 ja 2009/73 ülevõtmine), C‑718/18, EU:C:2021:662, punkt 118 ning seal viidatud kohtupraktika).

27

Käesoleval juhul tehti põhikohtuasja esemeks olev võlgadest vabastamise otsus 3. oktoobril 2022. Järelikult pidi kohus, kes kõnealuse otsuse sel kuupäeval vastu võttis, tegema seda täielikus kooskõlas saneerimise ja maksejõuetuse direktiivis kindlaks määratud eesmärkide ja kohustustega, et täita ELTL artikli 288 kolmanda lõigu nõudeid.

28

Seda hinnangut ei sea kahtluse alla asjaolu, et kõnealuse otsuse aluseks olev võlgadest vabastamise taotlus esitati enne direktiivi jõustumist. Nimelt on saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi artikli 23 lõikes 4 antud liikmesriikidele võimalus arvata võlgadest vabastamisest välja konkreetsed võlakategooriad või piirata võlgadest vabastamise õigust või näha ette pikema võlgadest vabastamise perioodi tingimusel, et need erandid võlgadest vabastamisest on nõuetekohaselt põhjendatud. Kuivõrd see põhjendamisnõue piirab liikmesriikide kaalutlusruumi kõnealuste erandite kehtestamisel, on see ette nähtud kohaldamiseks ka siis, kui võlgadest vabastamise taotlused on esitatud enne kõne all oleva direktiivi jõustumist, kuid otsus nende taotluste kohta tehakse pärast direktiivi ülevõtmise tähtaja möödumist.

29

Järelikult on saneerimise ja maksejõuetuse direktiiv põhikohtuasjas kohaldatav ning eelotsusetaotlus vastuvõetav.

30

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi artikli 23 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et muu kui selles sättes loetletud võlakategooria võib välja arvata üksnes siis, kui see on „nõuetekohaselt põhjendatud“.

31

Kõigepealt tuleb siinkohal tõdeda, et selles sättes sisalduv konkreetsete võlakategooriate loetelu algab sõnadega „näiteks järgmistel juhtudel“ ning sama tähendusega sõnu kasutatakse ka sätte teistes keeleversioonides, sealhulgas portugalikeelses versioonis. Järelikult tuleneb sätte sõnastusest, et selles loetletud konkreetsed võlakategooriad ei ole ammendavalt loetletud (vt selle kohta 11. aprilli 2024. aasta kohtuotsus Agencia Estatal de la Administración Tributaria (võlgadest vabastamisest avalik-õiguslike nõuete väljaarvamine), C‑687/22, EU:C:2024:287, punkt 37).

32

Saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi artikli 23 lõike 4 grammatilist tõlgendust, mille kohaselt ei ole selles sättes sisalduv loetelu ammendav, vaid näitlik, kinnitab direktiivi põhjendus 81, millest nähtub, et Euroopa Liidu seadusandja oli seisukohal, et liikmesriikidel „peaks olema võimalik jätta nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel välja ka muid võlakategooriaid“ (11. aprilli 2024. aasta kohtuotsus Agencia Estatal de la Administración Tributaria (võlgadest vabastamisest avalik-õiguslike nõuete väljaarvamine), C‑687/22, EU:C:2024:287, punkt 38).

33

Sellest järeldub, et artikli 23 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et selles sisalduv konkreetsete võlakategooriate loetelu ei ole ammendav ja et liikmesriigid võivad nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel arvata võlgadest vabastamisest välja muud kui selles sättes loetletud võlakategooriad (11. aprilli 2024. aasta kohtuotsus Agencia Estatal de la Administración Tributaria (võlgadest vabastamisest avalik-õiguslike nõuete väljaarvamine), C‑687/22, EU:C:2024:287, punkt 39).

34

Peale selle – arvestades tõika, et liidu seadusandja on liikmesriikidele artikli 23 lõikega 4 antud võimaluse kasutamisele sõnaselgelt kehtestanud tingimuse, et niisugused erandid peavad olema „nõuetekohaselt põhjendatud“ – on Euroopa Kohus asunud seisukohale, et kui liikmesriigi seadusandja võtab vastu sellised erandid, peavad nende erandite põhjused tulenema riigisisesest õigusest või menetlusest, mille tulemusel need erandid tehti, ning need põhjused peavad teenima õiguspärast avalikku huvi (11. aprilli 2024. aasta kohtuotsus Agencia Estatal de la Administración Tributaria (võlgadest vabastamisest avalik-õiguslike nõuete väljaarvamine), C‑687/22, EU:C:2024:287, punkt 42).

35

Seejärel olgu märgitud, et nii saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi põhjendus 78, milles on viidatud eranditele, mis on „liikmesriigi õigusega nõuetekohaselt põhjendatud“, kui ka selle direktiivi põhjendus 81, milles viidatakse „liikmesriigi õigusega nõuetekohaselt põhjendatud“ põhjusele, võimaldavad asuda seisukohale, et liidu seadusandja hinnangul piisab sellest, kui järgitakse eri riikide riigisiseses õiguses selleks ette nähtud korda (11. aprilli 2024. aasta kohtuotsus Agencia Estatal de la Administración Tributaria (võlgadest vabastamisest avalik-õiguslike nõuete väljaarvamine), C‑687/22, EU:C:2024:287, punkt 43).

36

Viimasena on oluline täpsustada – nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 42 sisuliselt –, et saneerimise ja maksejõuetuse direktiivis ei ole nõutud, et võlgade vabastamisest konkreetse võlakategooria väljaarvamise põhjendus oleks esitatud aktis, mille eesmärk on see direktiiv üle võtta.

37

Nimelt, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 34, tuleneb kõnealusest direktiivist, et põhjendus, mille liikmesriik peab esitama sellise väljaarvamise kohta, nagu on kõne all põhikohtuasjas, peab ilmnema kas menetlusest, mille tulemusel see erand tehti, või liikmesriigi õigusest. Niisiis tuleb esimese alternatiivi kohta märkida, et juhul kui riigisisese õiguse alusel moodustavad seadusandlike ja üldkohaldatavate aktide ettevalmistavad materjalid, preambulid ja seletuskirjad nende sätete lahutamatu osa või kui need on selle tõlgendamisel asjakohased või kui need sisaldavad põhjendust konkreetse võlakategooria võlgade vabastamisest väljaarvamise kohta, tuleb asuda seisukohale, et see põhjendus on kooskõlas sama direktiivi artikli 23 lõike 4 nõuetega (vt selle kohta 11. aprilli 2024. aasta kohtuotsus Agencia Estatal de la Administración Tributaria (võlgadest vabastamisest avalik-õiguslike nõuete väljaarvamine), C‑687/22, EU:C:2024:287, punkt 54). Lisaks tuleb teise alternatiivi kohta märkida, et see põhjendus võib sisalduda ka muudes liikmesriigi õigusnormides peale nende, mis sisaldavad seda väljaarvamist, näiteks mõnes selle liikmesriigi põhiseadusliku akti, seaduse või määruse sättes.

38

Käesoleval juhul nähtub Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust, et esiteks on Portugali Vabariigi põhiseaduse (Constituição da República Portuguesa) artikli 103 lõikes 1 sätestatud, et maksusüsteemi eesmärk on riigi ja teiste avalik-õiguslike üksuste finantsvajaduste katmine ning tulu ja rikkuse õiglane jaotamine, ning et teiseks on LGT artiklites 5 ja 30 sätestatud eesmärgid ja põhimõtted – nagu riigi finantsvajaduste katmine, sotsiaalse õigluse ja võrdsete võimaluste ning rikkuse ja tulu ebavõrdse jaotumise vajalikul määral korrigeerimise edendamine –, millega on maksuvõlgade ja sotsiaalkindlustusega seotud võlgade väljaarvamine võlgadest vabastamisest põhjendatud, lähtudes üldkohaldatavuse, võrdsuse, seaduslikkuse, sisulise õigluse ja maksukohustuste imperatiivsuse põhimõtetest. Seega ilmneb a priori, et Portugali õiguses on selle väljaarvamise kohta põhjendus olemas. Siiski peab eelotsusetaotluse esitanud kohus, kes on ainsana pädev tõlgendama ja kohaldama riigisisest õigust, hindama, kas selline väljaarvamine on liikmesriigi õiguse alusel põhjendatud nõuetekohaselt.

39

Eeltoodut arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi artikli 23 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et muu kui selles sättes loetletud võlakategooria võib välja arvata üksnes siis, kui see on liikmesriigi õiguse alusel nõuetekohaselt põhjendatud.

40

Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi artikli 23 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriikidel on lubatud arvata võlgadest vabastamisest välja teatavad konkreetsed võlakategooriad, nagu maksuvõlad ja sotsiaalkindlustusega seotud võlad, ning anda neile seeläbi eelisseisund.

41

Kõnealusele küsimusele vastamiseks tuleb esiteks tõdeda, et nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 33, tuleb seda sätet tõlgendada nii, et selles sisalduv konkreetsete võlakategooriate loetelu ei ole ammendav ja et liikmesriigid võivad nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel arvata võlgadest vabastamisest välja muud kui selles sättes loetletud võlakategooriad.

42

Teiseks, mis puudutab kaalutlusruumi, mis liikmesriikidel selle võimaluse kasutamisel on, siis on Euroopa Kohus juba asunud seisukohale, et ei saneerimise ja maksejõuetuse direktiiv ega selle vastuvõtmise ettevalmistavad materjalid ei sisalda asjaolusid, mis võiksid kinnitada teesi, mille kohaselt soovis liidu seadusandja selle direktiivi artikli 23 lõikes 4 sõnaselgelt nimetatud võlakategooriate sisemist ühtsust arvestades piirata liikmesriikide kaalutlusruumi seoses muude kui selles sättes loetletud võlakategooriate, näiteks maksuvõlgade ja sotsiaalkindlustusega seotud võlgade väljaarvamisega võlgadest vabastamisest. Vastupidi, iseäranis nendest ettevalmistavatest materjalidest nähtub, et seadusandja soovis jätta liikmesriikidele teatava kaalutlusruumi, et nad saaksid direktiivi riigisisesesse õigusse ülevõtmisel võtta arvesse majanduslikku olukorda ja riigisiseseid õiguslikke struktuure (vt selle kohta 11. aprilli 2024. aasta kohtuotsus Agencia Estatal de la Administración Tributaria (võlgadest vabastamisest avalik-õiguslike nõuete väljaarvamine), C‑687/22, EU:C:2024:287, punkt 40).

43

Lisaks võib niisuguste nõuete nagu maksuvõlgade ja sotsiaalkindlustusega seotud võlgade väljaarvamine võlgadest vabastamisest olla nõuetekohaselt põhjendatud. Nimelt ei ole kõik nõuded samalaadsed, võlausaldajatel ei ole sama staatust ja nende nõuete sissenõudmine võib vastata erilistele eesmärkidele. Niisiis, arvestades maksuvõlgade ja sotsiaalkindlustusega seotud võlgade laadi ning maksude ja sotsiaalmaksude kogumise eesmärki, võivad liikmesriigid õiguspäraselt asuda seisukohale, et riigiasutustest võlausaldajad ei ole kõne all olevate nõuete sissenõudmisel võrreldavas olukorras äri- või erasektori võlausaldajatega. Niisuguses olukorras ei tähenda võimalus arvata maksuvõlad ja sotsiaalkindlustusega seotud võlad välja võlgadest vabastamisest seda, et riigiasutustest võlausaldajaid eelistatakse põhjendamatult teistele võlausaldajatele, kelle suhtes niisugust erandit ei kohaldata.

44

Seega ei piira saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi artikli 23 lõige 4 kaalutlusruumi, mis liikmesriikidel on muude kui selles sättes loetletud võlakategooriate valikul, mille nad soovivad võlgade vabastamisest välja arvata (vt selle kohta 11. aprilli 2024. aasta kohtuotsus Agencia Estatal de la Administración Tributaria (võlgadest vabastamisest avalik-õiguslike nõuete väljaarvamine), C‑687/22, EU:C:2024:287, punkt 41).

45

Eeltoodut arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et saneerimise ja maksejõuetuse direktiivi artikli 23 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriikidel on lubatud arvata võlgadest vabastamisest välja teatavad konkreetsed võlakategooriad, nagu maksuvõlad ja sotsiaalkindlustusega seotud võlad, ning anda neile seeläbi eelisseisund, tingimusel et selline väljaarvamine on riigisisese õiguse kohaselt nõuetekohaselt põhjendatud.

46

Kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas juhul, kui liikmesriik on arvanud oma õiguskorras konkreetse võlakategooria võlgadest vabastamisest välja, tuleb selle nõuetekohast põhjendatust hinnates arvestada eelkõige ELTL artiklis 18 ette nähtud kodakondsuse alusel diskrimineerimise keelu põhimõtet, harta artiklis 16 sätestatud ettevõtlusvabadust ja siseturu majanduslikke põhivabadusi.

47

Selle kohta tuleb sedastada, et lojaalse koostöö põhimõttest, mille vaimus tuleb eelotsusemenetlust läbi viia, tuleneb, et liikmesriigi kohus peab eelotsusetaotluses kindlasti esitama täpsed põhjused, miks ta peab liidu õiguse teatavate õigusnormide tõlgendamise küsimustele antavat vastust vaidluse lahendamisel vajalikuks (28. novembri 2023. aasta kohtuotsus Commune d’Ans, C‑148/22, EU:C:2023:924, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

48

Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale eeldab vajadus anda Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute koostöö raames liidu õiguse tõlgendus, mis oleks liikmesriigi kohtule tarvilik, et viimane järgib hoolsalt eelotsusetaotluse sisule esitatavaid nõudeid, mis on Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 94 sõnaselgelt ära toodud (28. novembri 2023. aasta kohtuotsus Commune d’Ans, C‑148/22, EU:C:2023:924, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

49

Niisiis, kodukorra artikli 94 punkti c kohaselt on tingimata vajalik, et eelotsusetaotlus sisaldaks selgitust, millistel põhjustel liikmesriigi kohus tõstatas liidu õigusnormide tõlgendamise küsimuse ning millist seost ta nende õigusnormide ja põhikohtuasjas kohaldatavate riigisiseste õigusnormide vahel näeb (28. novembri 2023. aasta kohtuotsus Commune d’Ans, C‑148/22, EU:C:2023:924, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).

50

Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et eelotsusetaotlus ei sisalda andmeid, mis võimaldaksid mõista seost, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus on tuvastanud nende liidu õiguse sätete, mille tõlgendamist ta taotleb, ja tema menetluses olevas kohtuasjas kohaldatavate riigisiseste õigusnormide vahel.

51

Neid asjaolusid arvestades on kolmas küsimus vastuvõetamatu.

52

Võttes arvesse esimesele ja teisele küsimusele antud vastust, ei ole neljandale küsimusele vaja vastata.

53

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab: