Esialgne tõlge

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

PRIIT PIKAMÄE

esitatud 13. juunil 2024(1)

Kohtuasi C‑379/23

Guldbrev AB

versus

Konsumentombudsmannen

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Svea hovrätt, Patent- och marknadsöverdomstolen (Svea apellatsioonikohus (patendi- ja kaubandusasjade apellatsioonikohus), Rootsi))

Eelotsusetaotlus – Tarbijakaitse – Ebaausad kaubandustavad – Direktiiv 2005/29/EÜ – Artikli 2 punktid c, d ja i ning artikli 3 lõige 1 – Seotud pakkumine, mis seisneb kulla hindamises ja ostmises – Mõisted „toode“ ning „ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud kaubandustavad“

1.        Kas direktiiv 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid,(2) on kohaldatav olukorras, kus ettevõtja ostab tarbijalt toote (käesoleval juhul kulla) ja selle ostmiseks on vaja, et ettevõtja osutaks eelnevalt ise selle toote hindamise teenust, mis määrab kindlaks ostuhinna?

2.        Selline on sisuliselt küsimus, mida Euroopa Kohus peab käsitlema käesolevas kohtuasjas, mille ese on Svea hovrätt, Patent- och marknadsöverdomstoleni (Svea apellatsioonikohus (patendi- ja kaubandusasjade apellatsioonikohus), Rootsi) esitatud eelotsusetaotlus direktiivi 2005/29 artikli 2 punktide c, d ja i ning artikli 3 lõike 1 tõlgendamise kohta.

3.        Eelotsusetaotlus on esitatud Rootsi õiguse alusel asutatud aktsiaseltsi Guldbrev AB ja Konsumentombudsmanneni (tarbijate ombudsman, Rootsi, edaspidi „KO“) vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab viimati nimetatu hagi nõudega kohustada Guldbrevi lõpetama teatud ebaausad kaubandustavad, mis on seotud kulla hindamisega ja ostmisega tarbijatelt.

4.        Käesolev kohtuasi annab Euroopa Kohtule võimaluse täpsustada oma kohtupraktikat mõistete „toode“ ja „ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausad kaubandustavad“ kohta direktiivi 2005/29 tähenduses ning täpsemalt on tegemist seni käsitlemata olukorraga, kus ettevõtja ostab toote tarbijalt ja mitte vastupidi nagu tavaliselt.

I.      Õiguslik raamistik

A.      Liidu õigus

5.        Direktiivi 2005/29 artikkel 2 „Mõisted“ on sõnastatud järgmiselt:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

c)      toode – kaubad või teenused, sealhulgas kinnisvara ning õigused ja kohustused;

d)      ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud kaubandustavad (edaspidi ka kaubandustavad) – ettevõtjapoolne tegevus, tegevusetus, teguviis või esitusviis, kommertsteadaanne, sealhulgas reklaam ja turustamine, mis on otseselt seotud toote reklaamimise, müügi või tarnimisega tarbijatele;

[…]

i)      ostukutse – kommertsteadaanne, milles on nimetatud toote omadused ja hind kommertsteadaande edastamisvahendile kohasel viisil ja mis seega võimaldab tarbijal ostu sooritada;

[…]“.

6.        Sama direktiivi artikli 3 „Reguleerimisala“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Käesolevat direktiivi kohaldatakse artiklis 5 sätestatud ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausate kaubandustavade suhtes enne ja pärast tootega seonduva äritehingu sõlmimist ja selle ajal.“

B.      Rootsi õigus

7.        Rootsi õiguskorda võeti direktiiv 2005/29 üle turundusseadusega (2008:486) (marknadsföringslagen (2008:486), edaspidi „MFL“).

II.    Põhikohtuasi, eelotsuse küsimused ja menetlus Euroopa Kohtus

8.        Äriühing Guldbrev on internetis tegutsev kulla ostja, kes tegeleb kulla hindamisega ja ostmisega tarbijatelt. Guldbrevil ei ole füüsilisi kauplusi, vaid ta tegeleb ostu- ja hinnavõrdlusteenusega eri veebisaitidel. Väited ja muu praktika, mida käsitletav eelotsuse esitanud kohtu menetluses olev kohtuasi puudutab, esineb Guldbrevi veebisaitidel, sotsiaalmeedias ja kirjades, mida Guldbrev on tarbijatele saatnud.

9.        KO nõudis, et Guldbrevi teatav reklaam tuleb keelata ja teda tuleb kohustada andma tarbijatele teatud teavet.

10.      KO väidab, et toodet, mida Guldbrev reklaamib, tuleb pidada seotud pakkumiseks, mis seisneb kulla hindamises ja ostmises. Sellega seoses peab tema sõnul Guldbrevi turundust Google’i reklaamide kaudu ja veebisaitidel, millel on hinnakalkulaator, reguleerima MFL ning see on direktiivi 2005/29(3) ja MFLi(4) kohaselt eksitav ja ebaaus.

11.      KO sõnul kujutab kulla hindade reklaam endast peibutusreklaami, mis on vastuolus direktiivi 2005/29 I lisa mitme sättega(5). Guldbrev ei ole tema väitel piisavalt selgelt viidanud, et need veebisaidid on sisuturundus, ega märkinud, et tegemist on tema reklaamiga. Kõrgeimad hinnad, mida Guldbrev reklaamib, on tema sõnul ebamõistlikud ja ettearvamatud või kättesaamatud Guldbrevi kehtestatud tingimuste tõttu. Samuti kasutab Guldbrev eksitavaid väiteid hinna kohta, mis mõjutavad tarbija suutlikkust teha teadlik tehinguotsus.

12.      Guldbrev vaidleb nendele KO väidele vastu ja on peamiselt märkinud, et käesolevas kohtuasjas puuduvad faktilised asjaolud, mille puhul tuleks kohaldada kas direktiivi 2005/29 või MFLi, sest vaidlusalune praktika on seotud ostuteenustega. Guldbrevi sõnul ei olnud reklaam mingil juhul eksitav ega ebaaus.

13.      Patent- och marknadsdomstolen (patendi- ja kaubanduskohus) otsustas, et praktika, mida Guldbrev oma tegevuses kasutab, kujutab endast direktiivi 2005/29 tähenduses kaubandustavasid. Ta leidis, et praktikat, mida käsitlevad KO väited, ei saa iseenesest pidada MFLi kohaldamisalast väljaarvatuks. Ta keelas seetõttu teatavad turundusvõtted ja kohustas Guldbrevi andma reklaamis teatud teavet.

14.      Guldbrev esitas teatavate selle esimese astme kohtu kohtuotsuse osade peale apellatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule ja väitis, et KO taotlus tuleb jätta rahuldamata.

15.      See kohus peab muu hulgas otsustama, kas Guldbrevi praktika kujutab endast ebaausat kaubandustava. Selle olulise küsimuse hindamiseks peab kohus kõigepealt kindlaks tegema, kas direktiiv 2005/29 ja MFL on vaidlusaluse olukorra suhtes kohaldatavad. Seega peab ta direktiivi 2005/29 artikli 2 punkte c, d ja i ning artikli 3 lõiget 1 kohaldades otsustama, mil määral saab kulla hindamist ja ostmist tarbijatelt ning niisugust praktikat, nagu on käesolevas asjas kõne all, pidada direktiivi 2005/29 tähenduses kaubandustavadeks.

16.      Sealjuures on selle kohtu arvates Euroopa Kohtu praktikast võimalik järeldada, et vaidlusalune reklaam iseenesest võib kujutada endast direktiivi 2005/29 tähenduses kaubandustava, kui see on direktiivi tähenduses tootega seotud. Teadaolevalt ei ole Euroopa Kohus aga teinud ühtegi otsust küsimuses, kas ettevõtja pakkumine on vaidlusaluses olukorras direktiivi 2005/29 tähenduses „tootega“ seotud, mis on oluline, et teada, kas eespool viidatud riigisisese õiguse, nimelt MFLi sätteid tuleb tõlgendada direktiivi 2005/29 materiaalõigusnorme arvesse võttes.

17.      Neil asjaoludel otsustas Svea hovrätt, Patent- och marknadsöverdomstolen (Svea apellatsioonikohus (patendi- ja kaubandusasjade apellatsioonikohus)) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas niisuguses olukorras, nagu põhikohtuasjas, kujutab kulla hindamine ja ostmine tarbijatelt endast toodet (seotud toode) [direktiivi 2005/29] artikli 2 punktide c, d ja i ning artikli 3 lõike 1 tähenduses?

2.      Kui vastus esimesele küsimusele on eitav: kas kulla hindamine niisuguses olukorras, nagu põhikohtuasja, kujutab endast direktiivi 2005/29 tähenduses toodet?“

18.      Kirjalikud seisukohad esitasid Guldbrev, KO ja Euroopa Komisjon.

III. Analüüs

A.      Esimene eelotsuse küsimus

19.      Esimese eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2005/29 artikli 2 punkte c, d ja i ning artikli 3 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kaubandustegevus, mis seisneb seotud pakkumises, mille puhul ettevõtja hindab tarbija kaupa, käesoleval juhul kulda, ja ostab selle kauba samalt tarbijalt, kujutab endast „toodet“ nende sätete tähenduses.

20.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus esitab selle küsimuse, et teha kindlaks, kas direktiiv 2005/29 on tema menetluses olevas kohtuasjas kohaldatav, mistõttu tuleb neid kaubandustavasid käsitlevaid riigisisese õiguse sätteid tõlgendada selle direktiivi materiaalõigusnorme arvesse võttes. Nimetatud eelotsuse küsimus puudutab seega ainult direktiivi 2005/29 kohaldamisala ja mitte seda, kas niisugune kaubandustegevus, nagu on kõne all põhikohtuasjas, võib olla ebaaus. Minu analüüs keskendub seega sellele aspektile.

21.      Euroopa Kohtule seisukohad esitanud pooled on sellele küsimusele antava vastuse suhtes vastandlikel seisukohtadel. Kuigi KO ja komisjon väidavad, et sellele küsimusele tuleb vastata jaatavalt, väidab Guldbrev vastupidi, et käesoleval juhul ei saa kaubandustegevus, mis seisneb kulla hindamise ja ostmise sidumises, kujutada endast „toodet“ direktiivi 2005/29 tähenduses.

22.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimesele eelotsuse küsimusele vastamiseks peab kõigepealt märkima, et nagu nähtub Euroopa Kohtu praktikast, tuleneb eelkõige direktiivi 2005/29 artiklist 1 ja põhjendusest 23, et direktiivi eesmärk on tagada tarbijakaitse kõrge tase, ühtlustades täielikult ebaausaid kaubandustavasid käsitlevad normid.(6)

23.      Lisaks on Euroopa Kohus ka otsustanud, et direktiivil 2005/29 on eriti lai esemeline kohaldamisala, kuivõrd selle direktiivi tähenduses on liidu seadusandja andnud mõistele „kaubandustava“ eriti laia tähenduse, sest direktiivi artikli 2 punktis d toodud määratluse kohaselt on see „ettevõtjapoolne tegevus, tegevusetus, teguviis või esitusviis, kommertsteadaanne, sealhulgas reklaam ja turustamine“.(7)

24.      Sellega seoses märkis Euroopa Kohus, et ainus direktiivi 2005/29 artikli 2 punktis d seatud kriteerium on see, et ettevõtja kaubandustava peab olema otseselt seotud toote reklaamimise, müügi või tarnimisega tarbijatele.(8)

25.      Käesoleva kohtuasja kontekstis tuleb samuti märkida, et Euroopa Kohus on ka otsustanud, et seotud pakkumised, mille puhul on vähemalt kaks erinevat toodet või teenust ühendatud üheks pakkumiseks, kujutavad endast kaubandustegevust, mis kuulub selgelt ettevõtja äritegevuse valdkonda ning mis on vahetult seotud müügi ja selle edendamisega. Sellest tuleneb, et seotud pakkumised kujutavad endast kaubandustavasid direktiivi 2005/29 artikli 2 punkti d mõttes ning kuuluvad seega direktiivi kohaldamisalasse.(9)

26.      Nende kohtupraktikas esitatud juhiste alusel tulebki kontrollida, kas selline kaubandustegevus, nagu on kõne all eelotsusetaotluse esitanud kohtus menetluses olevas kohtuasjas, kuulub direktiivi 2005/29 kohaldamisalasse.

27.      Käesoleval juhul seisneb see kaubandustegevus aga esiteks kulla hindamise teenuses, mida kaupleja osutab tarbijale, ja teiseks selle hindamise alusel ettevõtja poolt samalt tarbijalt kulla otsmises.

28.      Eelotsusetaotlusest nähtub, et kõnealuse ettevõtja kaubanduslikus pakkumises on need kaks tegevust seotud ja lahutamatud selles mõttes, et üks sõltub teisest. Nimelt nähtub eelotsusetaotlusest, et ettevõtja on nõus ostma tarbijalt kulla üksnes tingimusel, et viimane nõustub kõnealuse kulla kvaliteedi ja ostuhinna kindlaksmääramiseks selle ettevõtja osutatava hindamisteenusega. Kulla hind määratakse kindlaks hindamise ajal ja tarbija peab kulla müümiseks selle hinnaga nõustuma.

29.      Nagu komisjon õigesti väidab, ei ole selles kontekstis kahtlust, et kulla hindamise teenus, mida ettevõtja tarbijale osutab, kujutab endast „toodet“ direktiivi 2005/29 artikli 2 punkti c tähenduses, mis oma määratluse kohaselt hõlmab „teenuseid“. Järelikult kuuluvad sellist toodet puudutavad ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud kaubandustavad direktiivi 2005/29 artikli 2 punkti d tähenduses selgelt selle direktiivi kohaldamisalasse.

30.      Seevastu võib jääda kahtlus kaubandustegevuse suhtes, mis seisneb selles, et ettevõtja ostab tarbijalt kulda. Nimelt võiks asuda seisukohale, et kui ettevõtja ostab tarbijalt toote, ei esine „otsest seost toote reklaamimise, müügi või tarnimisega tarbijatele“, nagu on nõutud käesoleva ettepaneku punktis 24 viidatud kohtupraktikas. Niisugune kaubandustegevus seisneb pigem vastupidi tarbija poolt ettevõtjale toote tarnimises.

31.      Siiski tuleb kahe kõnealuse kaubandustegevuse seotud ja lahutamatu laadi tõttu, nagu on märgitud eespool punktis 28, minu arvates asuda seisukohale, et käesoleval juhul esineb ühelt poolt kaubandustegevuse, mis seisneb selles, et ettevõtja ostab tarbijalt kulla, ja teiselt poolt direktiivi 2005/29 artikli 2 punktis c sätestatud määratluse kohaselt kõnealuse „toote“ ehk ettevõtja poolt tarbijale osutatava kulla hindamise teenuse vahel „otsene seos“.

32.      Kuna kaupleja on nõus ostma tarbijalt kulda üksnes tingimusel, et viimane nõustub asjaomase kulla kvaliteedi ja hinna kindlaksmääramiseks kaupleja osutatava hindamisteenusega, siis tuleb asuda seisukohale, et need kaks lahutamatult seotud kaubandustegevust kujutavad endast ühte toodet, mis – nagu nähtub käesoleva ettepaneku punktis 25 viidatud kohtupraktikast – kuuluvad selgelt ettevõtja äritegevuse valdkonda ning mis on vahetult seotud müügi ja selle edendamisega. Sellest järeldub, et kulla ostmise seotud pakkumine, mille tingimuseks on kulla hindamise teenusega nõustumine, kujutab endast kaubandustava direktiivi 2005/29 artikli 2 punkti d tähenduses ja peab seetõttu kuuluma selle direktiivi kohaldamisalasse.

33.      Sellega seoses märgin esiteks, et eeltoodud tõlgendus on ainus, mis võimaldab saavutada direktiivi 2005/29 täieliku õigusmõju, tagades et vastavalt tarbijakaitse kõrge taseme nõudele võideldakse ebaausate kaubandustavadega tõhusalt.(10) Vastupidine tõlgendus, mis välistab direktiivi 2005/29 kohaldamise, ei kaitseks nimelt asjaomaste tarbijate majanduslikke huve, jättes selle direktiivi kohaldamisalast välja kaubandustavad, mille otsene eesmärk on mõjutada tarbijate otsuseid, mis oleks ilmselgelt vastuolus direktiivi eesmärkidega.(11)

34.      Teiseks on minu soovitatud tõlgendus direktiivi 2005/29 asjakohaste sätete kohta kooskõlas ka kohtupraktikas selle direktiivi puhul tunnustatud eriti laia esemelise kohaldamisalaga, nagu ma märkisin käesoleva ettepaneku punktis 22.(12)

35.      Kolmandaks on minu pakutud tõlgendus kooskõlas seisukohaga, mida komisjon väljendas oma teatises „Suunised Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2005/29/EÜ (mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul) tõlgendamiseks ja kohaldamiseks“(13).

36.      Nende suuniste punktis 2.3.2 võtab komisjon esiteks arvesse, et võib esineda käesoleva juhtumiga analoogseid olukordi, „mille puhul on võimalik kindlaks teha seos tarbijalt ettevõtjale toote müümise ning tarbijale (erineva) toote reklaamimise, müümise või tarnimise vahel“. Komisjoni sõnul kuuluvad sellised olukorrad direktiivi 2005/29 kohaldamisalasse.

37.      Teiseks märgib komisjon nende suuniste samas punktis sõnaselgelt, et teatud asjaoludel esineb piisavalt otsene seos tarbija poolt kulla müügi ja kaupleja poolt tarbija kullale professionaalse hinnangu andmise teenuse müügi või osutamise vahel.

38.      Kuigi sellised dokumendid nagu need suunised ei ole kohustuslikud ega ole Euroopa Kohtule mingil viisil siduvad, võivad need kohtupraktika kohaselt siiski aidata tõlgendada liidu teisest õigust, nagu seda on direktiiv 2005/29.(14)

39.      Kokkuvõttes nähtub kõikidest eeltoodud kaalutlustest, et minu arvates tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimesele eelotsuse küsimusele vastata, et direktiivi 2005/29 artikli 2 punkte c, d ja i ning artikli 3 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et ühelt poolt toote väärtuse hindamise teenus, mida ettevõtja osutab tarbijale, ja teiselt poolt see, et ettevõtja ostab selle toote samalt tarbijalt, kui tarbija nõustub selle hindamise teel kindlaksmääratud hinnaga, kujutavad endast „toodet“ nende sätete tähenduses.

B.      Teine eelotsuse küsimus

40.      Kuna see küsimus on esitatud juhuks, kui esimesele küsimusele vastatakse eitavalt, siis ei ole sellele vaja vastata juhul, kui Euroopa Kohus tõlgendab direktiivi 2005/29 artikli 2 punkte c, d ja i ning artikli 3 lõiget 1 nii, nagu ma soovitasin käesoleva ettepaneku punktis 39.

41.      Ma leian, et käesoleva ettepaneku punktis 29 esitatud kaalutlustest nähtub igal juhul, et ka teisele eelotsuse küsimusele tuleb vastata jaatavalt.

IV.    Ettepanek

42.      Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Svea hovrätt, Patent- och marknadsöverdomstoleni (Svea apellatsioonikohus (patendi- ja kaubandusasjade apellatsioonikohus)) esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiivi 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004, artikli 2 punkte c, d ja i ning artikli 3 lõiget 1

tuleb tõlgendada nii, et

ühelt poolt toote väärtuse hindamise teenus, mida ettevõtja osutab tarbijale, ja teiselt poolt see, et ettevõtja ostab selle toote sellelt tarbijalt, kui tarbija nõustub selle hindamise teel kindlaksmääratud hinnaga, kujutavad endast „toodet“ nende sätete tähenduses.

1      Algkeel: prantsuse.

2      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiiv, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 84/450/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 97/7/EÜ, 98/27/EÜ ja 2002/65/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2006/2004 (ELT 2005, L 149, lk 22).

3      Täpsemalt selle direktiivi I lisa punkti 22 kohaselt.

4      Täpsemalt selle seaduse artiklite 8 ja 9 kohaselt.

5      Vt vastavalt direktiivi 2005/29 I lisa punkt 5 ja punkti 6 alapunkt c.

6      3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Zentrale zur Bekämpfung unlauteren Wettbewerbs (C‑59/12, EU:C:2013:634, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika) ning 19. septembri 2018. aasta kohtuotsus Bankia (C‑109/17, EU:C:2018:735, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

7      9. novembri 2010. aasta kohtuotsus Mediaprint Zeitungs- und Zeitschriftenverlag (C‑540/08, EU:C:2010:660, punkt 21) ja 16. aprilli 2015. aasta kohtuotsus UPC Magyarország (C‑388/13, EU:C:2015:225, punkt 34).

8      Kohtuotsus UPC Magyarország (C‑388/13, EU:C:2015:225, punkt 35).

9      23. aprilli 2009. aasta kohtuotsus VTB-VAB ja Galatea (C‑261/07 ja C‑299/07, EU:C:2009:244, punkt 50) ning 7. septembri 2016. aasta kohtuotsus Deroo-Blanquart (C‑310/15, EU:C:2016:633, punkt 28).

10      Vt selle kohta 3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Zentrale zur Bekämpfung unlauteren Wettbewerbs (C‑59/12, EU:C:2013:634, punkt 39).

11      Vt direktiivi 2005/29 põhjendused 7 ja 8.

12      Vt selle kohta 3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Zentrale zur Bekämpfung unlauteren Wettbewerbs (C‑59/12, EU:C:2013:634, punkt 40).

13      ELT 2021, C 526, lk 1.

14      Vt selle kohta muu hulgas 12. märtsi 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia (Sardiinia majutussektoris õigusvastaselt antud abi) (C‑576/18, ei avaldata, EU:C:2020:202, punkt 136 ja seal viidatud kohtupraktika).