Esialgne tõlge

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

JULIANE KOKOTT

esitatud 11. juulil 2024(1)

Kohtuasi C‑376/23

SIA „BALTIC CONTAINER TERMINAL“

versus

Valsts ieņēmumu dienests

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Augstākā tiesa (Senāts) (Läti kõrgeim kohus (senat))

Eelotsusetaotlus – Tolliliit – Liidu tolliseadustik – Kauba vabatsoonist väljaviimine – Liidu õigusest tulenevad vabatsooni loa omaniku kohustused – Tollivõlg kohustuse rikkumise korral – Õiguspärase ootuse kaitse põhimõte – Väljakujunenud halduspraktikal põhineva õiguspärase ootuse kaitse – Sellise kohtuotsuse seadusjõu laiendamine, millega tühistati tollialastes õigusaktides ette nähtud kohustuste rikkumise eest määratud karistus

I.      Sissejuhatus

„Inimesi tuleb usaldada, muidu ei saa elada.“ (Anton Pavlovitš  Tšehhov, vene kirjalik ja näitekirjanik, 1860–1904)

1.        Kas eluks vajalik usaldus hõlmab ka ELi liikmesriigi maksuhalduri väljakujunenud praktika usaldamist? Milline on sellise õiguspärase ootuse kaitse ulatus – kas sellega on hõlmatud ka liikmesriigi ametiasutuste õigusvastane tegevus mitte ainult seoses riigisisese õigusega, vaid ka liidu õigusega? Kas juhul, kui kohus on juba jõustunud kohtuotsusega tuvastanud, et tollialastes õigusaktides ette nähtud kohustusi ei ole rikutud, ja on tühistanud selle eest ühtlasi määratud karistuse, võib asjaomasel isikul olla õiguspärane ootus, et riigiasutused ei käsita seda mõne teise menetluse raames siiski kohustuse rikkumisena ega määra selle alusel kindlaks tollivõlga?

2.        Euroopa Kohus saab kõiki neid põhimõttelisi küsimusi käesolevas menetluses käsitleda. Lõppkokkuvõttes on tegemist Läti maksuhalduri väljakujunenud halduspraktika muutmisega. Seni vabastati asjaomases vabatsoonis olev kaup vabatsoonist alati kauba veodokumendi (CMR(2)‑veokiri, edaspidi „veokiri“) põhjal, kui maksuhaldur oli pärast kauba kontrollimist kinnitanud kauba veokirjal tollitempli ja allkirjaga, et tegemist on „liidu kaubaga“. Kaupa kontrollis vabatsooni loa omanik, tegi selle kohta arvestuskande ja lubas kauba vabatsoonist välja viia. Näib, et maksuhaldur muutis 2019. aasta juulis väljakujunenud praktikat ja heitis vabatsooni loa omanikule ette, et ta on ajavahemikul 2018. aastast kuni 2019. aasta juulini lubanud vabatsoonist kaupa välja viia ilma, et oleks esitatud tolli viitenumber. Küsimuse, kas liidu õiguse kohaselt oleks tõepoolest tulnud tolli viitenumber esitada, peab nüüd lahendama Euroopa Kohus. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et see ei ole üheselt selge.

3.        Teine kohus (Riia regionaalse kohtu kriminaalkolleegium, Läti) leidis ilma Euroopa Kohtule eelotsuse küsimust esitamata, et tollialastes õigusaktides ette nähtud kohustuste rikkumisega tegemist ei ole. Vabatsooni loa omanik oli tegutsenud kooskõlas maksuhalduri tavapärase praktikaga ja viimane ei suutnud viidata ühelegi õigusnormile, millest tuleneb kohustus täiendavalt kontrollida kaupa, mille puhul maksuhaldur on märkinud, et see on „liidu kaup“.

4.        Paralleelselt kohustas maksuhaldur vabatsooni loa omanikku tasuma imporditollimaksu ja käibemaksu, kuna seoses kauba vabatsoonist väljaviimisega oli ta oma kohustusi rikkunud. Seetõttu vastutab (ka) vabatsooni loa omanik vastava tollivõla eest. Nimetatud isik vaidleb sellele otsusele vastu.

5.        Sellega seoses soovib ta teada, kuidas ta peab täitma oma kohustusi vabatsooni loa omanikuna, kui juba kaks riigisisest kohut on sisustanud nende kohustuste ulatuse erinevalt ja küsimus on sedavõrd ebaselge, et esmalt tuleb paluda Euroopa Kohtult tõlgendust. Lisaks soovib ta teada, kuidas peaks halduspraktika tagasiulatuv muutmine talle ettenähtav olema. Tema igatahes tugines varasemale praktikale ja võis nii teha. Seda kinnitab veelgi enam asjaolu, et Läti kohus on seda kinnitanud jõustunud kohtuotsusega.

II.    Õiguslik raamistik

6.        Selle kohtuasja liidu õigusest tulenev raamistik on üsna keeruline. See koosneb kokku kolmest erinevast õigusaktist, nimelt määrusest, delegeeritud määrusest ja rakendusmäärusest.

A.      Liidu õigus

1.      Määrus (EL) nr 952/2013(3) (edaspidi „tolliseadustik“)

7.        Tolliseadustiku artikkel 79 reguleerib tollivõla tekkimist:

„1.      Kauba puhul, mille eest tuleb tasuda imporditollimaksu, tekib tollivõlg impordil mis tahes järgmisel juhul:

a)      jäetakse täitmata mõni tollialastes õigusaktides sätestatud kohustus, mis käsitleb liiduvälise kauba toomist liidu tolliterritooriumile, selle tollijärelevalve alt väljaviimist või sellise kauba liikumist, töötlemist, ladustamist, ajutist ladustamist, ajutist importi või käsutamist kõnealusel territooriumil,

[…]

3.      Lõike 1 punktides a ja b esitatud juhtudel on võlgnik üks järgmistest isikutest

a)      isik, kes pidi asjaomase kohustuse täitma; […]“.

8.        Tolliseadustiku 2. peatüki (kauba suunamine tolliprotseduurile) artikli 158 lõige 1 reguleerib kauba deklareerimist ja liidu kauba tollijärelevalvet:

„1.      Kõikide kaupade kohta, mida soovitakse tolliprotseduurile suunata, välja arvatud vabatsooni protseduurile suunatav kaup, esitatakse kõnealusele tolliprotseduurile vastav tollideklaratsioon.“

9.        Selleks vajalikud dokumendid on sätestatud tolliseadustiku artiklis 163:

„1.      Lisadokumendid, mida on vaja seda tolliprotseduuri reguleerivate sätete kohaldamiseks, millele kaup on deklareeritud, on deklarandi valduses ja tollile kättesaadavad tollideklaratsiooni esitamise ajal.

2.      Lisadokumendid esitatakse tollile, kui liidu õigusaktides seda nõutakse või kui need on vajalikud tollikontrollideks.

3.      Erijuhtudel võivad ettevõtjad koostada lisadokumente, tingimusel et toll annab neile selleks loa.“

10.      Tolliseadustiku artikli 211 lõike 1 punkti b kohaselt on ladustamiskohtade käitamiseks kauba tolliladustamiseks vabatsoonis vaja luba:

„1.      Tolli luba nõutakse

b)      ladustamiskohtade käitamiseks kauba tolliladustamiseks, välja arvatud juhul, kui toll ise on ladustamiskoha pidaja.

Tingimused, mille korral on lubatud ühe või mitme esimeses lõigus osutatud protseduuri kasutamine või ladustamiskohtade pidamine, esitatakse loas.“

11.      Tolliseadustiku artikli 214 lõige 1 reguleerib arvestuse pidamist eriprotseduuride puhul, mille alla kuulub tolliseadustiku artikli 210 punkti b kohaselt ka ladustamine vabatsoonis:

„1.      Välja arvatud transiidiprotseduuri puhul või kui on sätestatud teisiti, peavad loaomanikud, tolliprotseduuri pidajad ja kõik kauba ladustamise, valmistamise või töötlemisega või vabatsoonis kauba müügi või ostmisega seotud isikud asjakohast arvestust tolli poolt heakskiidetud vormis.

Arvestuse pidamine hõlmab teavet ja andmeid, mis võimaldab tollil asjaomast protseduuri kontrollida, pidades eelkõige silmas kõnealusele protseduurile suunatud kauba identifitseerimist, tollistaatust ja liikumist.“

12.      Tolliseadustiku artikkel 215 reguleerib eriprotseduuri, näiteks vabatsoonis ladustamise lõpetamist:

„1.      Välja arvatud transiidiprotseduuri puhul ja ilma et see piiraks artikli 254 kohaldamist, lõpetatakse eriprotseduur, kui protseduurile suunatud kaup või töödeldud toode suunatakse järgmisele tolliprotseduurile või kui kaup on liidu tolliterritooriumilt välja viidud või on jäägitult hävitatud või riigile loovutatud kooskõlas artikliga 199.

2.      Toll lõpetab transiidiprotseduuri, kui lähtetolliasutuse ja sihttolliasutuse käsutuses olevate andmete võrdlemise põhjal saab kinnitada, et protseduur on nõuetekohaselt lõpetatud.

3.      Toll võtab kõik vajalikud meetmed, et lahendada selle kauba olukord, mille puhul ei ole protseduur ettenähtud tingimustel lõpetatud.

4.      Protseduuri lõpetamine toimub kindlaksmääratud tähtaja jooksul, kui ei ole sätestatud teisiti.“

13.      Sellega seoses on tolliseadustiku artikli 7 punktis c komisjonile ette nähtud järgmine üldvolitus:

„Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 284 vastu delegeeritud õigusakte, et määrata kindlaks:

c)      sellise teabe liik ja üksikasjad, mis peab artikli 148 lõikes 4 ja artikli 214 lõikes 1 osutatud arvestuskannetes sisalduma.“

2.      Delegeeritud määrus (EL) 2015/2446(4) (edaspidi „delegeeritud määrus“)

14.      Delegeeritud määruse artikli 178 lõike 1 punktides b, c, d ja f ning lõigetes 2 ja 3 on sätestatud:

„1.      Tolliseadustiku artikli 214 lõikes 1 osutatud arvestus sisaldab järgmist:

b)      tolli viitenumber või selle puudumise korral mis tahes muu number või kood, mille abil on võimalik identifitseerida tollideklaratsioone, millega kaup suunatakse eriprotseduurile, ja kui protseduur on lõpetatud kooskõlas tolliseadustiku artikli 215 lõikega 1, siis teave selle kohta, kuidas protseduur lõpetati;

c)      andmed, mille abil on võimalik üheselt identifitseerida tollideklaratsioonidest erinevaid tollidokumente, mis tahes muid kauba eriprotseduurile suunamisega seotud dokumente ja kõiki muid vastava protseduuri lõpetamisega seotud dokumente;

d)      pakkeüksuste markeering, tunnusnumbrid, arv ja liik, kauba kogus ja tavaline kaubanduslik või tehniline kirjeldus ning vajaduse korral kauba identifitseerimiseks vajalik konteineri identifitseerimistunnus;

f)      kauba tollistaatus;

2.      Vabatsoonide üle peetav arvestus sisaldab lisaks lõikes 1 sätestatud teabele järgmist:

a)      andmed, mille abil on võimalik identifitseerida vabatsooni või sealt välja veetava kauba veodokumente;

b)      andmed sellise kauba kasutamise või tarbimise kohta, mille vabasse ringlusse lubamise või ajutise importimisega kaasneks imporditollimaksu või ühise põllumajandus‑ või kaubanduspoliitika alusel sätestatud meetmete kohaldamine kooskõlas tolliseadustiku artikli 247 lõikega 2.

3.      Toll võib loobuda lõigetes 1 ja 2 osutatud teabe esitamise nõudest, kui see ei mõjuta negatiivselt tollijärelevalvet ega eriprotseduuri kasutamise kontrollimist.“

3.      Rakendusmäärus (EL) 2015/2447(5) (edaspidi „rakendusmäärus“)

15.      Rakendusmääruse artiklis 199 jj on reguleeritud liidu kauba tollistaatuse tõendamise vahendid. Sellega seoses on rakendusmääruse artikli 200 lõigetes 1, 3 ja 4 sätestatud:

„1.      Pädev tolliasutus kinnitab ja registreerib käesoleva määruse artikli 199 lõike 1 punktides b ja c osutatud liidu kauba tollistaatuse tõendamisvahendid, välja arvatud delegeeritud määruse (EL) 2015/2446 artikli 128 lõikes 1 osutatud juhtudel, ning edastab asjaomasele isikule nende tõendamisvahendite tolli viitenumbri.

3.      Lõikes 1 osutatud tõendamisvahendid esitatakse sellele pädevale tolliasutusele, kuhu kaup esitatakse pärast liidu tolliterritooriumile taassisenemist, esitades nende tolli viitenumbri.

4.      Kõnealune pädev tolliasutus jälgib lõikes 1 osutatud tõendamisvahendite kasutamist, tagamaks eelkõige seda, et tõendamisvahendeid kasutatakse ainult selle kauba korral, mille jaoks need on väljastatud.“

16.      Rakendusmääruse artikkel 211 käsitleb liidu kauba tollistaatuse tõendit kauba jaoks, mille väärtus ei ületa 15 000 eurot ja selle kohaselt:

„Liidu kauba tollistaatusega kauba korral, mille väärtus ei ületa 15 000 eurot, võib liidu kauba tollistaatuse lugeda tõendatuks selle kauba kohta koostatud kaubaarve või transpordidokumendi esitamisega, eeldusel et see käib ainult liidu kauba tollistaatust omava kauba kohta.“

17.      Rakendusmääruse artiklis 226 käsitletakse tolli viitenumbrit (MRN) ja selle kohaselt:

„Välja arvatud juhtudel, kui tollideklaratsioon esitatakse suuliselt või toiminguna, mida loetakse tollideklaratsiooni esitamiseks, või kui tollideklaratsioon on tolliseadustiku artikli 182 kohaselt deklarandi arvestuskande vormis, teavitab toll deklaranti tollideklaratsiooni aktsepteerimisest ja edastab talle selle deklaratsiooni tolli viitenumbri ja aktsepteerimise kuupäeva.

Käesolevat artiklit ei kohaldata kuni automaatse ekspordisüsteemi ja uue arvutipõhise transiidisüsteemi kasutuselevõtu ning rakendusotsuse 2014/255/EL lisas osutatud liikmesriikide impordisüsteemide ajakohastamise toimima hakkamise vastavate kuupäevadeni.“

B.      Läti õigus

18.      Haldusmenetluse seaduse (Administratīvā procesa likums) artikli 153 lõike 3 kohaselt:

„Asjaolusid, mis loetakse tõendatuks jõustunud kohtuotsuse põhjenduses, ei tule uuesti tõendada haldusasja läbivaatamisel, mille pooled on samad.“

19.      Kohtusüsteemi seaduse (Likums „Par tiesu varu“) artikli 16 lõigetes 3 ja 4 sätestatakse:

„(3)      Kohtuotsus on seaduses kindlaksmääratud korras kohtule siduv, kui ta vaatab läbi teisi sama juhtumiga seotud asju.

(4)      Sellistel kohtuotsustel on õigusjõud, need on siduvad erga omnes ja neile tuleb omistada seadustega samaväärne jõud.“

20.      Ministrite nõukogu 22. augusti 2017. aasta määruse nr 500, millega sätestatakse tolliladusid, ajutist ladustamist ja vabatsoone käsitlevad eeskirjad (Ministru kabineta 2017. gada 22. augusta noteikumi Nr. 500 ,,Muitas noliktavu, pagaidu uzglabāšanas un brīvo zonu noteikumi“), punktis 77 on sätestatud, et kõik isikud, kelle vabatsoonis ladustatakse liiduvälist kaupa, peavad pidama vabatsoonis ladustatud kauba kohta registrit; punktis 78 nähakse ette kohustus, et registrid peavad sisaldama andmeid, mis on osutatud eelkõige delegeeritud määruse 2015/2446 artikli 178 lõike 1 punktides b ja c ning lõikes 2, ning punktis 79 nähakse ette kohustus, et liiduvälise kauba register peab sisaldama selle tollidokumendi või laeva lastikirja numbrit, mille all kaup vabatsooni toodi ja sealt välja viidi.

III. Asjaolud ja eelotsusemenetlus

21.      SIA BALTIC CONTAINER TERMINALIL (edaspidi „kaebaja“) on luba Riia sadama vabatsoonis kauba laadimiseks, mahalaadimiseks ja ladustamiseks ning kohustus pidada nimetatud tsoonis asuva kauba kohta arvestust.

22.      Valsts ieņēmumu dienests (Läti maksuhaldur, edaspidi „maksuhaldur“) kontrollis kaebaja vabatsoonis asuvat kaupa ja leidis, et kolmel juhul aastatel 2018 ja 2019 oli kaup vabatsoonist välja viidud ilma, et see oleks suunatud järgmisele tolliprotseduurile. Seetõttu ei olnud vabatsooni eriprotseduuri lõpetatud. Maksuhaldur leidis, et kõnealune kaup oli tegelikult tollijärelevalve alt välja viidud, mille tõttu oli (ka) kaebajal tekkinud tollivõlg vastavalt tolliseadustiku artikli 79 lõike 1 punktile a ja lõike 3 punktile a.

23.      Asjaomane kaup anti vabatsoonist väljaviimiseks üle kauba veokirja põhjal, milles kauba tollistaatuseks oli märgitud „liidu kaup“ („C“). Tolliametnik oli selle staatuse kinnitanud tollitempli ja enda allkirjaga ning see oli kooskõlas kehtiva praktikaga, kuigi õigusaktides seda sõnaselgelt ette ei nähtud. Nimetatud praktika kohaselt kontrollis maksuhaldur kauba tollistaatust enne kauba sadamast äraviimist, ja märkis selle veodokumentidesse. Tolliametnikud leidsid siiski pärast kauba vabatsoonist väljaviimist, et kauba kohta ei ole dokumente, mis tõendaks kõnealuse kauba tollistaatuse „liiduväline kaup“ („N“) muutmist staatuseks „liidu kaup“ („C“).

24.      Maksuhaldur kohustas 19. juuli 2019. aasta otsusega kaebajat tasuma riigikassasse imporditollimaksu ja sellelt arvestatava viivise, samuti käibemaksu koos sellelt arvestatava viivisega. Kaebaja kaebas selle otsuse kohtusse.

25.      Administratīvā apgabaltiesa (regionaalne halduskohus, Läti) jättis kaebuse rahuldamata. Nimetatud kohus leidis, et ainuüksi kauba veokirjal oleva templi ja allkirjaga ei saa tõendada, et kauba tollistaatus on liidu kaup, kui kaup on imporditud liiduvälise kaubana. Ainult veokirja põhjal ei ole võimalik kindlaks teha, millisele järgmisele tolliprotseduurile kaup suunati. Kauba tollistaatuse muutmiseks oleks olnud vaja tolli viitenumbriga (Master Reference Number, eespool ja edaspidi „MRN“) deklaratsiooni või kauba veokirja, millel on tolli tempel ja MRN‑number. Need aga puudusid.

26.      Kaebaja esitas selle otsuse peale kassatsioonkaebuse Augstākā tiesale (Senāts) (Läti kõrgeim kohus (senat)).

27.      Kaebaja leiab, et liidu tolliseadustiku artikli 79 lõike 1 punkti a ja lõike 3 punkti a kohaldamise tingimused ei ole täidetud ning järelikult ei ole tollivõlga tekkinud. Ta väidab, et pidas maksuhalduri väljastatud loa puhul nõutud arvestust ja andis kauba vedajale üle esitatud veokirjade alusel. Vastavalt maksuhalduri tavapärasele praktikale oli veokirjadel näha tolliametniku märgitud kauba staatus ehk see, et tegemist on liidu kaubaga, tolliametniku allkiri ja tollitempel. Kaebaja arvates võis ta seetõttu põhjendatult järeldada, et kaup oli lubatud vabasse ringlusse. Sellega oli lõpetatud ka vabatsooni eriprotseduur.

28.      Paralleelselt vaidlustas kaebaja Rīgas apgabaltiesas Krimināllietu kolēģijas (Riia regionaalse kohtu kriminaalkolleegium) talle samadel asjaoludel määratud halduskaristuse. Nimetatud kohus tühistas 5. veebruari 2021. aasta otsusega kaebajale määratud halduskaristuse, leides, et kaebaja ei ole rikkunud tolliprotseduuri tingimusi ja on käitunud vastavalt tolli tavapärasele praktikale. Eelkõige ei viidanud maksuhaldur ühelegi õigusnormile, mille kohaselt oli kaebaja kohustatud kontrollima kauba tollistaatuse muutmise kehtivuse kohta muud teavet peale tolli kinnituse.

29.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul oli põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal maksuhalduri tavapärane praktika, et tolliametnikud kontrollisid tollistaatust enne seda, kui kaup sadamast ära viidi, ning tegid ekspordidokumentidele (üldiselt kauba veokiri) vastavad märked (kauba tollistaatus, tollikontrollipunkti tempel ja tolliametniku allkiri). Kehtivas korras on samuti ette nähtud, et tolliametnik ise kinnitab kauba tollistaatuse muutuse ja kaebaja, kes usaldab seda teavet, lõpetab vabatsooni eriprotseduuri.

30.      Augstākā tiesa (Senāts) (Läti kõrgeim kohus (senat)) peatas seetõttu menetluse ja esitas Euroopa Kohtule vastavalt ELTL artiklile 267 eelotsusemenetluses viis järgmist küsimust:

„1.      Kas delegeeritud määruse 2015/2446 artikli 178 lõike 1 punktide b ja c kohaselt koostoimes liidu tolliseadustiku artikli 214 lõikega 1 on lubatud lõpetada vabatsooni eriprotseduuri nii, et elektroonilisse registrisüsteemi ei ole sisestatud tolli viitenumbrit (Master Reference Number – MRN), mis identifitseerib tollideklaratsiooni, mille põhjal suunatakse kaup järgmisele tolliprotseduurile?

2.      Kas liidu tolliseadustiku artikli 214 lõike 1 ja artikli 215 lõike 1 ning delegeeritud määruse 2015/2446 artikli 178 lõike 1 punktide b ja c kohaselt on lubatud, et vabatsooni eriprotseduuri pidaja lõpetab nimetatud protseduuri ainult märke põhjal, mille tolliametnik on kauba tollistaatuse kohta teinud kauba veodokumendile, ilma et protseduuri pidaja ise kontrolliks nimetatud kauba tollistaatuse kehtivust?

3.      Juhul, kui vastus teisele eelotsuse küsimusele on eitav, siis millises ulatuses kontroll on vastavalt liidu tolliseadustiku artikli 214 lõikele 1 ja artikli 215 lõikele 1 ning delegeeritud määruse 2015/2446 artikli 178 lõike 1 punktidele b ja c piisav, et lugeda vabatsooni eriprotseduur õigesti lõpetatuks?

4.      Kas vabatsooni eriprotseduuri pidajal võib tolli kinnituse põhjal olla õiguspärane ootus, et kauba tollistaatus „liiduväline kaup“ on muutunud staatuseks „liidu kaup“, kui nimetatud kinnituses ei ole märgitud kauba tollistaatuse muutuse alust ega andmeid, mis võimaldavad seda alust kontrollida?

5.      Juhul kui vastus neljandale eelotsuse küsimusele on eitav, siis kas tollivõla, mis on tekkinud liidu tolliseadustiku artikli 79 lõike 1 punkti a ja lõike 3 punkti a alusel, lõppemise põhjus võib – liikmesriigi ja liidu õiguse kohast kohtulahendi seadusjõu põhimõtet arvestades – olla asjaolu, et liikmesriigi kohtus arutatud teises kohtuasjas on jõustunud kohtuotsusega sedastatud, et tolli kasutatavat protseduuri arvestades ei ole tolliprotseduuri pidaja pannud vabatsooni eriprotseduuri osas toime ühtegi rikkumist?“

31.      Euroopa Kohtu menetluses esitasid kirjalikud seisukohad kaebaja, Läti ja Euroopa Komisjon. Vastavalt kodukorra artikli 76 lõikele 2 loobus Euroopa Kohus kohtuistungi korraldamisest.

IV.    Õiguslik hinnang

32.      Viis eelotsuse küsimust puudutavad peamiselt kahte aspekti. Kolm esimest küsimust on seotud sellega, millised tollialastes õigusaktides sätestatud arvestuse pidamise ja kontrollikohustused on vabatsooni eriprotseduuri loa omanikul (edaspidi „vabatsooni loa omanik“), kes on vabatsoonis ladustatud liiduvälise kauba sealt välja lasknud viia (vt selle kohta jaotis A). Seevastu viiendas küsimuses käsitletakse sellise kohtulahendi seadusjõu laiendamist riigisisese õiguse kohaselt, milles on – võimalik, et vastuolus liidu õigusega – tuvastatud, et vabatsooni loa omaniku hoolsuskohustust ei ole rikutud (vt selle kohta jaotis B.2). Sellele eelneb neljas küsimus, mis puudutab vabatsooni loa omaniku õiguspärase ootuse kaitset, kui see omanik on juhindunud liikmesriigi maksuhalduri varasemast praktikast, isegi kui see praktika oli vastuolus liidu õigusega (vt selle kohta jaotis B.1).

A.      Liidu tolliseadustiku tõlgendamine

33.      Kaebaja kui vabatsooni loa omaniku suhtes määrati kindlaks imporditollimaksuvõlg (edaspidi „tollivõlg“). Vabatsooni loa omaniku puhul tekkis tollivõlg tolliseadustiku artikli 79 lõike 1 punkti a alusel. See on seotud selliste tollialastes õigusaktides sätestatud kohustuste rikkumisega, mis puudutavad liiduvälise kauba toomist liidu tolliterritooriumile. Euroopa Kohtule ei ole teada, kas deklarandil kauba vabasse ringlusse lubamise tagajärjel tekkinud tollivõla osas on vahepeal olnud võimalik tollimaks sisse nõuda.

34.      Vabatsooni loa omaniku suhtes kehtivad erikohustused,(6) mille rikkumine võib kaasa tuua tollivõla tekkimise. See on siiski üksnes täiendav ja solidaarne (vt tolliseadustiku artikkel 84) tollivõlg, mis tuleneb eraldiseisvast kohustuste rikkumisest ja mille eesmärk on tagada tollivõla nõuetekohane sissenõudmine. Deklarandi tollivõlg (põhikohustus) (tolliseadustiku artikkel 77 lõige 3) jääb alles.

1.      Tolli viitenumbri („Master Reference Number“) märkimise kohustus

35.      Kaebaja jättis MRN‑numbri märkimata ja elektroonilisse süsteemi sisestamata. Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas MRN‑numbri märkimine ja sisestamine on liidu õiguse kohaselt kohustuslik, mistõttu selle tegemata jätmine kaebaja poolt kujutab endast tollivõla tekkimiseks vajalikku kohustuse rikkumist.

36.      Seejuures on määrava tähtsusega, kas vabatsooni loa omanik peab alati märkima MRN‑numbri, et vältida nii enda kui ka deklarandi tegevuse tagajärjel tollivõla tekkimist tolliseadustiku artikli 79 lõike 1 punkti a ja lõike 3 alusel. Tolliseadustiku artikli 214 lõige 1 reguleerib arvestuse pidamist eriprotseduuride korral. Tolliseadustiku artikli 210 punkti b kohaselt kuulub eriprotseduuride hulka ka ladustamine vabatsoonis.

37.      Tolliseadustiku artikli 214 lõike 1 kohaselt peab „tolliprotseduuri (käesoleval juhul vabatsooni protseduuri) pidaja“ pidama asjakohast arvestust tolli poolt heakskiidetud vormis. Arvestuse pidamine hõlmab teavet ja andmeid, mis võimaldab tollil teostada asjaomase protseduuri järelevalvet, pidades eelkõige silmas kõnealusele protseduurile suunatud kauba identifitseerimist, tollistaatust ja liikumist.

38.      Tolliseadustiku artikli 211 punkti b kohaselt nõutakse kauba vabatsoonis tolliladustamise eesmärgil ladustamiskohtade käitamiseks tolli luba. Üldjuhul kaasneb selle loaga konkreetne arvestuse pidamise kohustus, et dokumenteerida ja jälgida selle eriprotseduuri lõpetamist sellega, et kaup suunatakse muule tolliprotseduurile (sageli vabasse ringlusse lubamine – tolliseadustiku artikli 77 lõike 1 punkt a). Eelotsusetaotlusest ei nähtu siiski, milline oli käesoleval juhul kaebajale antud loa täpne sisu.

39.      Lisaks loas ette nähtud võimalikule arvestuse pidamise kohustusele annab tolliseadustiku artikli 7 punkt c komisjonile õiguse võtta vastu delegeeritud õigusakte, mis käsitlevad sellise teabe liiki ja üksikasju, mis peab artikli 214 lõikes 1 osutatud arvestuskannetes sisalduma. Sellest tulenevalt on rakendusmääruse artikli 178 lõike 1 punktis b sätestatud, et tolliseadustiku artiklis 214 osutatud arvestus peab sisaldama „tolli viitenumbrit või selle puudumise korral mis tahes muud numbrit või koodi, mille abil on võimalik identifitseerida tollideklaratsioone, millega kaup suunatakse eriprotseduurile, ja kui protseduur on lõpetatud kooskõlas tolliseadustiku artikli 215 lõikega 1, siis teave selle kohta, kuidas protseduur lõpetati.

40.      Ainuüksi sellest nähtub, et MRN‑numbri märkimine ei ole sugugi kohustuslik.

41.      Esiteks puudutab delegeeritud määruse artikli 178 lõike 1 punkti b esimene alternatiiv ainult MRN‑numbrit, mille abil on võimalik identifitseerida „tollideklaratsioone, millega kaup suunatakse eriprotseduurile. Kauba vabatsooni eriprotseduurile suunamiseks ei pea esitama tollideklaratsiooni (vt tolliseadustiku artikli 158 lõige 1). Järelikult saab selle osas tegemist olla üksnes mõnele teisele eriprotseduurile suunamisega. Käesoleval juhul ei olnud kaup aga suunatud muule eriprotseduurile (tolliseadustiku VII jaotise alusel), vaid „tavalisele“ protseduurile tolliseadustiku VI jaotise alusel (vabasse ringlusse lubamine). Sel juhul ei ole delegeeritud määruse artikli 178 lõike 1 punkti b esimese alternatiivi kohaselt vaja MRN‑numbrit märkida.

42.      Teiseks on delegeeritud määruse artikli 178 lõike 1 punkti b enda lähtekohaks see, et MRN‑numbrit ei väljastata iga tollideklaratsiooni kohta. Seda kinnitab rakendusmääruse artikkel 226. Selle sätte kohaselt peab toll deklarandile (mitte vabatsooni loa omanikule) põhimõtteliselt küll tollideklaratsiooni MRN‑numbri väljastama. Kuid see ei kehti iga tollideklaratsiooni kohta ega enne automaatse ekspordisüsteemi ja uue arvutipõhise transiidisüsteemi kasutuselevõtu ning rakendusotsuse 2014/255/EL lisas osutatud liikmesriikide impordisüsteemide ajakohastamise toimima hakkamise vastavaid kuupäevi. Euroopa Kohtule ei ole teada, kas käesoleval juhul on üldse sellise olukorraga tegemist.

43.      Kuna maksuhaldur väljastab MRN‑numbri deklarandile (mitte vabatsooni loa omanikule), on delegeeritud määruse artikli 178 lõike 1 punktis b vabatsooni loa omanikult selle numbri märkimist sõnaselgelt nõutud üksnes juhul, kui see number on olemas. Muul juhul piisab arvestuse pidamise kohustuse täitmiseks sellest, kui ta märgib muu numbri või koodi, mille abil on võimalik kaupa identifitseerida. MRN‑numbri kohustuslik märkimine ei tulene seega ei tolliseadustikust ega ka delegeeritud määrusest, nagu ka komisjon õigesti märgib. See kehtib eeskätt juhul, kui kaup ei ole suunatud eriprotseduurile.

44.      Sellele lisandub veel delegeeritud määruse artikli 178 lõikes 3 sätestatu. Nimetatud sätte kohaselt võib toll loobuda lõigetes 1 ja 2 osutatud teabe esitamise nõudest. Seega ei ole MRN‑numbri märkimine liidu õiguse kohaselt tingimata kohustuslik. Pigem on määrava tähtsusega see, kas riigisisene õigus (mis on tollile siduv) või liikmesriigi toll ise on sellisest märkimise kohustusest loobunud. Kui see on nii, siis ei saa tollivõlg viitenumbri märkimata jätmise tõttu tekkida.

45.      Sellist loobumist võib käesoleval juhul näha ka näiteks Läti tolli tavapärases halduspraktikas, mida on kirjeldanud eelotsusetaotluse esitanud kohus. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul oli põhikohtuasja sündmuste asetleidmise ajal maksuhalduri tavaline praktika, et tolliametnikud kontrollisid tollistaatust enne kauba vabatsoonist väljaviimist, ning tegid ekspordidokumentidele (üldiselt kauba veokiri) vastavad märked (kauba tollistaatus, tollikontrollipunkti tempel ja tolliametniku allkiri). Nähtavasti oli see siiani arvestuse pidamise kohustuse täitmiseks piisav.

46.      Liidu õiguses ei ole sellise loobumise jaoks ette nähtud mingeid konkreetseid tingimusi. Seetõttu on mõeldav ka vaikimisi loobumine delegeeritud määruse artikli 178 lõike 1 punktis b ette nähtud tolli viitenumbri märkimise nõudest. Veelgi enam kinnitab selle järelduse paikapidavust see, et tolliõiguses – kuivõrd sellega on reguleeritud mastaapsed protseduurid – ei ole vaikimisi deklaratsioonid tundmatu nähtus. Vastavalt tolliseadustiku artikli 158 lõikele 2 koostoimes delegeeritud määruse artikliga 135 jj ning artikliga 141 on olemas isegi võimalus esitada suulisi või vaikimisi tollideklaratsioone. See, kas väljakujunenud halduspraktikat – nagu seda kirjeldab eelotsusetaotluse esitanud kohus – saab käsitada maksuhalduri sõnaselge või vaikimisi loobumisena, on faktiliste asjaolude hindamise küsimus, mis kuulub nimetatud kohtu ainupädevusse.

47.      Sellest tulenevalt on vastus esimesele küsimusele, et tolliseadustiku artikkel 214 koostoimes delegeeritud määruse artikliga 178 ei nõua selles sättes ette nähtud arvestuse pidamise kohustuse täitmiseks tingimata ja igal juhul vabatsooni loa omanikult tolli viitenumbri märkimist. Pigem võimaldab see tollil sõnaselgelt või vaikimisi lubada erinevaid arvestuse pidamise viise.

2.      Vabatsooniprotseduuri lõpetamine

48.      Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus samuti teada, kas tolliseadustiku artikkel 214 lubab lõpetada vabatsooni eriprotseduuri ilma MRN‑numbrit märkimata. See puudutab delegeeritud määruse artikli 178 lõike 1 punktis b nimetatud arvestuse pidamise kohustuse teist alternatiivi. Selle kohaselt tuleb arvestusse märkida ka teave selle kohta, kuidas protseduur lõpetati.

49.      Tolliseadustiku artikli 215 kohase eriprotseduuri (käesoleval juhul vabatsooniprotseduuri) lõpetamist tuleb eristada eespool käsitletud arvestuse pidamise kohustuse täitmisest vastavalt tolliseadustiku artiklile 214. Eriprotseduur lõpetatakse alles siis, kui kaup suunatakse järgmisele tolliprotseduurile. Käesoleval juhul lubati kaup vabasse ringlusse (tolliseadustiku VI jaotis) ja selle liiduvälise kauba tollistaatus muutus liidu kauba tollistaatuseks.

50.      Maksuhaldur ei oskagi enam selgitada, miks nii juhtus. Samuti ei selgu Läti kirjalikust seisukohast, miks oleks tolliametnik üldse pidanud kauba veokirjale tegema märke „C“ (liidu kauba kohta), panema sellele templi ja selle allkirjastama, kui jätkuvalt oleks tegemist olnud liiduvälise kaubaga. Igal juhul vabastati kaup pärast kontrolli kellegi valdusesse. See, kas kaup vabastati õigesti (eelkõige, kas on olemas vastav tollideklaratsioon) ja kas deklarant tasus tekkinud tollivõla, on igal juhul vabatsooniprotseduuri lõpetamise seisukohast ebaoluline.

51.      Liidu õiguses ei ole siiski ammendavalt ette nähtud, kuidas vabatsooni loa omanik peab asjaomast arvestust pidama (vt eespool punkt 35 jj). Lõppkokkuvõttes sõltub küsimus, kas vabatsooni eriprotseduuri võis lõpetada veokirja alusel, millel oli maksuhalduri tempel ja allkiri, sellest, milline on riigisisene õiguslik olukord (loa sisust või sellest, kas maksuhaldur on teatavatest arvestuse pidamise nõuetest loobunud). Selle üle saab seega otsustada üksnes eelotsusetaotluse esitanud kohus.

52.      Kui väljakujunenud praktika kohaselt vabastati kaup deklarandi valdusesse ja liidu kauba tollistaatust kinnitati kauba veokirjal templi ja tolliametniku allkirjaga – ning sedasi toimitakse ainult kauba vabasse ringlusse lubamise korral, on minu hinnangul selle saatekirja dokumentatsioon piisav, et dokumenteerida ka kauba vabasse ringlusse lubamist, mis lõpetab vabatsooni eriprotseduuri. Seejuures võib tegemist olla sõnaselge või vaikimisi loobumisega muudest võimalikest liidu õiguse kohaselt lubatud tõendamise nõuetest.

3.      Kauba tollistaatuse kehtivuse kontrollimise kohustus ja kontrolli ulatus (küsimused 2 ja 3)?

53.      Teise ja kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas tolliseadustiku artikli 214 lõige 1 ja artikli 215 lõige 1 lubavad vabatsooni loa omanikul lõpetada vabatsooniprotseduuri, ilma et ta ise kontrolliks kauba tollistaatuse kehtivust, ning milline on sellise kontrollikohustuse ulatus.

54.      Küsimuse taust seisneb selles, et kauba võib suunata vabatsooni ilma tollideklaratsioonita ja seejärel võib selle suunata muule tolliprotseduurile, üldjuhul deklarandi esitatud tollideklaratsiooni alusel. Näiteks võib vabatsoonis ladustada eri liiki kaupa (liidu kaupa ja liiduvälist kaupa) (vt delegeeritud määruse artikkel 177). Enamasti suunatakse vabatsoonis ladustatud kaup seejärel muule eriprotseduurile (tolliseadustiku VII jaotis – näiteks ajutine import või töötlemine) või üldisele tolliprotseduurile (vabasse ringlusse lubamine – tolliseadustiku VI jaotis). Selle jaoks on vaja tollideklaratsiooni (tolliseadustiku artikli 158 lõige 1), mille esitab kolmas isik (st üldjuhul mitte vabatsooni loa omanik).

55.      Käesolevas asjas lahendamist vajava küsimuse puhul, mis puudutab vabatsooni loa omaniku kontrollikohustust ja selle ulatust, on oluline, et tolliseadustiku artikli 188 kohaselt kontrollib tollideklaratsiooni õigsust üksnes toll. Tolliseadustiku artikli 189 kohaselt võib toll kaupa läbi vaadata jms teha. Vabatsooni loa omaniku kontrollikohustust tolliseadustikus siiski ei sisaldu. Samuti vabastab tolliseadustiku artikli 194 kohaselt kauba üksnes toll (mitte eraisik), kui tingimused kauba asjaomasele protseduurile suunamiseks on täidetud. Tolliseadustiku artikli 195 lõike 1 kohaselt ei vabastata kaupa deklarandi valdusesse enne, kui tollivõlg on tasutud või selle kohta on antud tagatis. Saan aru nii, et Lätis vabastas toll praktikas kauba veokirjale templi ja allkirja lisamisega.

56.      Vabatsooni eriprotseduuri reguleerivad seevastu tolliseadustiku artiklid 210 jj. Siiski ei saa ka viidatud sätetest tuletada kohustust kontrollida kolmanda isiku tollideklaratsiooni sisulist õigsust. Pigem tuleneb tolliseadustiku artiklist 214 juba eespool (vt selle kohta punkt 35 jj) käsitletud arvestuse pidamise kohustus. Tolliseadustiku artikkel 215 reguleerib eriprotseduuri (nt vabatsooni eriprotseduuri) lõpetamist, kusjuures protseduuri lõpetamise peamine põhjus on tõenäoliselt järgmisele tolliprotseduurile suunamine.

57.      Sellega seoses on tolliseadustiku artikli 214 lõike 1 teises lauses täpsustatud, et arvestuse pidamine hõlmab (peab hõlmama) teavet ja andmeid, mis võimaldab tollil teostada asjaomase protseduuri järelevalvet, pidades eelkõige silmas kõnealusele protseduurile suunatud kauba identifitseerimist, tollistaatust ja liikumist. Samas ei ole tolliseadustiku artiklis 214 mainitud ei tollistaatuse kehtivust ega selle kehtivuse kontrolli.

58.      Ka sellest järeldub, et tollistaatuse kohta tuleb pidada üksnes arvestust, kuid mitte seda, et tuleb kontrollida selle staatuse sisulist õigsust. Selles osas on jällegi asjakohased Lätis kohaldatavad tõendamise nõuded – mille komisjon on ilmselt tähelepanuta jätnud. Kui maksuhaldur on (sõnaselgelt või vaikimisi) loobunud nõudmast muid tõendeid peale kauba veokirja, millel on kauba staatust kinnitav tempel ja tolliametniku allkiri (vt delegeeritud määruse artikkel 178 lõige 3), ei saa olemas olla teistsuguseid tõendamise nõudeid ja kindlasti mitte teistsugust kontrollikohustust. Üksnes eelotsusetaotluse esitanud kohus saab otsustada, kas tegemist on sellise olukorraga.

59.      Seega ei olnud kaebajal kohustust kontrollida, miks pandi kauba veokirjale tempel ega seda, miks seal nimetatud kaup deklareeriti tollile liidu kaubana. Samuti on minu hinnangul kaheldav, kas kaebaja saaks vastavat kontrolli tõhusalt läbi viia.

60.      Kauba tollistaatus määratakse kindlaks teise isiku tollideklaratsiooni alusel, mida peab kontrollima toll. Kui kaup lubati seejärel tolli otsuse alusel vabasse ringlusse, muutus selle liiduvälise kauba tollistaatus liidu kauba tollistaatuseks. On ilmne, et tolliametnik on seda kauba veokirjal templi ja allkirjaga kinnitanud (vt eelotsusetaotluse esitanud kohtu neljas küsimus). Minu hinnangul ei ole vajalik ega võimalik, et mõni muu eraõiguslik isik tollistaatust uuesti kontrollib. Ka käesoleval juhul kõne all olevas menetluses nähtub eelotsusetaotluse esitanud kohtult saadud teabest ja kaebaja kirjalikest seisukohtadest, et kohaselt kaebaja elektroonilises süsteemis muudab tollistaatust üksnes maksuhaldur, ilma et kaebaja saaks selle õigsust kontrollida.

61.      Haldusotsuse õiguspärasust ja eelkõige selle kehtivust kontrollib tavaliselt mõni teine (kõrgemalseisev) asutus või kohus, mitte eraõiguslik isik. Kui ei ole alust arvata, et esitatud tõendid – käesoleval juhul kauba staatuse kohta – on võltsitud, ei tulene tolliseadustikust vabatsooni loa omanikule mingit arvestuse pidamise kohustusest kaugemale ulatuvat kohustust kontrollida, kas kauba tollistaatus on tõepoolest „kehtiv“.

62.      Seega tuleb teisele ja kolmandale küsimusele vastata, et vabatsooni eriprotseduuri lõpetamiseks ei ole nõutav, et vabatsooni loa omanik kontrolliks iseseisvalt, kas maksuhalduri poolt kinnitatud kauba tollistaatus on kehtiv. Olukord võib olla teistsugune, kui on alust arvata, et kinnitus on võltsitud. Kuidas see kinnitus välja näeb ja kuidas kontrollitakse vabastatud kauba tollistaatust, sõltub lõppkokkuvõttes riigisisesest õiguslikust regulatsioonist, kuna toll võib vastavalt delegeeritud määruse artikli 178 lõikele 3 loobuda osaliselt teabe esitamise nõudest.

B.      Teise võimalusena: Õiguspärase ootuse kaitse ja kohtulahendi seadusjõu laiendamine (küsimused 4 ja 5)

63.      Neljanda ja viienda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas kaebaja (kui tegemist ei olnud liidu kaubaga ja ta oleks pidanud seda kontrollima enne kauba vabatsoonist väljaviimist) saab vähemalt mingil määral tugineda õiguspärase ootuse kaitsele. Selle olemasolu toetab esiteks asjaolu, et maksuhaldur kinnitas kauba veokirjale pandud templi ja allkirjaga, et tegemist on liidu kaubaga. Teiseks on üks teine kohus juba jõustunud kohtuotsusega kinnitanud, et tegemist ei ole tolliseadustiku artikli 79 rikkumisega. Niisugune rikkumine on aga vabatsooni loa omaniku (täiendava) tollivõla tekkimise tingimus.

64.      Mõlemad küsimused tekivad siiski vaid juhul, kui on rikutud tolliseadustiku artiklis 214 – koostoimes delegeeritud määruse artikliga 178 – ette nähtud tõendamise nõudeid. Delegeeritud määruse artikli 178 lõike 3 kohaselt sõltub see omakorda Läti tolli toonasest otsusest tõendamiskohustuse ulatuse kohta. Nagu eespool (punkt 44 jj) selgitatud, ei ole toll oma väljakujunenud praktikas täiendavaid tõendeid nõudnud, mistõttu on kaebajal täiendava tollivõla tekkimine pigem ebatõenäoline.

65.      Eeltoodud küsimused on asjakohased ainult juhul, kui Euroopa Kohus peaks jõudma vastupidisele järeldusele või kui eelotsusetaotluse esitanud kohus peaks siiski leidma, et kaebaja on rikkunud tollialastes õigusaktides ette nähtud kohustusi. Seetõttu analüüsitakse neid üksnes teise võimalusena.

1.      Õiguspärase ootuse kaitse liidu õigusega vastuolus oleva halduspraktika korral

66.      Õiguspärase ootuse kaitse põhimõte on osa liidu õiguskorrast ja see on siduv kõigile liidu õiguse kohaldamise eest vastutavatele riigisisestele asutustele.(7) Sellest järeldub, et tolliseadustiku ja delegeeritud määruse sätete rakendamisel peavad liikmesriigi asutused järgima õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet.

67.      Õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele ei saa siiski tugineda liidu õigusakti konkreetse sätte vaidlustamisel.(8) Käesoleval juhul ei nähtu sellist selget sätet, millest tuleneb kohustuslikult, et kaebaja pidi märkima MRN‑numbri ning et maksuhalduri templist ja allkirjast ei piisa. Samuti puudub selge säte, mis kohustaks vabatsooni loa omanikku kontrollima kauba staatuse muutmise põhjuseid (vt eespool punkt 35 jj). Lisaks on üks riigisisene kohus tuvastanud, et selliseid kohustusi ei ole, ning teisel kohtul on kahtlus, mistõttu ta palub Euroopa Kohtult tõlgendusjuhiseid. Isegi kui Euroopa Kohus peaks jõudma teistsugusele järeldusele, ei saa seetõttu mingil juhul olla tegemist „selge sättega“ eespool viidatud kohtupraktika tähenduses.

68.      Seega on käesolevas asjas mõeldav õiguspärase ootuse kaitse liidu õiguse alusel. Selle eelduseks on, et haldusasutuse aktid on ettenägelikul ja mõistlikul ettevõtjal tekitanud mõistliku ja põhjendatud ootuse.(9)

69.      Leian, et nii on see ka käesolevas asjas. Kaebaja tugines nähtavasti sellele, et ta on oma arvestuse pidamise kohustuse täitnud, kui ta esitas kauba veokirja, millele toll tegi pärast kontrolli templi ja allkirjaga märke kauba staatuse kohta, mille tulemusena suunati kaup järgmisele tolliprotseduurile (käesoleval juhul vabasse ringlusse lubamine). Kaebaja arvates oli vabatsooniprotseduur sellega nõuetekohaselt lõpetatud. Nagu märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, põhineb see usaldus Läti maksuhalduri väljakujunenud halduspraktikal, mis oli eeldatavasti tingitud mastaapsete protseduuride vajadustest. Väljakujunenud halduspraktika, mis, nagu eespool selgitatud, ei ole ilmselges vastuolus liidu õigusega, võib tekitada mõistliku ja põhjendatud ootuse, et sellest praktikast ei kalduta tagasiulatuvalt kõrvale.

70.      Seega tuleb neljandale küsimusele vastata, et väljakujunenud halduspraktika, mille kohaselt märgitakse pärast maksuhalduri kontrolli kauba staatus kauba veokirjale templi ja allkirjaga ning mis on varem alati võimaldanud vabatsooni protseduuri nõuetekohase tõhususega lõpetada, võib olla õiguspärase ootuse kaitse tekkimise alus. See kehtib ka juhul, kui dokumendis ei ole täpsustatud staatuse muutmise põhjust. Igal juhul ei ole see liidu õigusega ilmselges vastuolus, kuna liidu õigus lubab liikmesriigi tollil esitada erinevaid tõendamise nõudeid (vt eespool punkt 44 jj).

2.      Liidu õigusega vastuolus oleva kohtulahendi seadusjõu laiendamine

71.      Viienda küsimusega, millele tuleb vastata samuti teise võimalusena, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas tollivõla kindlaksmääramine tolliseadustiku artikli 79 lõike 1 punkti a ja lõike 3 punkti a alusel võib käesoleval juhul olla vastuolus kohtulahendi seadusjõu põhimõttega.

72.      Asja taust seisneb selles, et kaebajale halduskaristuse määramise menetluses tuvastati kohtulahendis, mis on jõustunud, et tollialastest õigusaktidest tulenevaid kohustusi ei ole rikutud. Nähtavasti osales ka maksuhaldur selles menetluses. Kohaldatava riigisisese õiguse kohaselt ei tule asjaolusid, mis loetakse tõendatuks jõustunud kohtulahendi põhjenduses, uuesti tõendada sellise haldusasja läbivaatamisel, mille pooled on samad (haldusmenetluse seaduse artikli 153 lõige 3). Lisaks on kohtulahend kohtule siduv, kui ta vaatab läbi teisi sama kohtuasjaga seotud asju (kohtusüsteemi seaduse artikli 16 lõiked 3 ja 4). Kuna eelmine kohus on jõustunud kohtulahendiga tuvastanud, et tolliseadustikust tulenevaid kohustusi ei rikutud, leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et tal ei ole võimalik kinnitada tollivõla olemasolu, mis eeldab tolliseadustikust tulenevate kohustuste rikkumist.

73.      Kohtulahendi seadusjõu põhimõttel on suur tähtsus nii liidu õiguskorras kui ka riigisisestes õiguskordades. Selleks et tagada nii õiguse ja õigussuhete stabiilsus kui ka korrakohane õigusemõistmine, on nimelt oluline, et kohtulahendeid, mis on jõustunud pärast olemasolevate edasikaebevõimaluste ammendamist või selleks sätestatud tähtaegade möödumist, ei oleks enam võimalik vaidlustada.(10)

74.      Sellest lähtuvalt ei kohusta liidu õigus liikmesriigi kohut jätma kohaldamata riigisiseseid menetlusnorme, millest tulenevalt on kohtulahendil seadusjõud, isegi siis, kui see võimaldaks heastada liidu õigusega vastuolus oleva riigisisese olukorra.(11)

75.      Kuna selles valdkonnas liidu õigusnormid puuduvad, tuleb kohtulahendi seadusjõu põhimõtte rakendamise tingimused menetlusautonoomia põhimõttest tulenevalt sätestada liikmesriikide õiguskordades. Need tingimused ei tohi aga olla ebasoodsamad võrreldes tingimustega, mis kehtivad sarnastele riigisisestele olukordadele (võrdväärsuse põhimõte), ega tohi olla sätestatud selliselt, et need muudavad liidu õiguskorraga antud õiguste kasutamise praktiliselt võimatuks või ülemäära keeruliseks (tõhususe põhimõte).(12) Viimati nimetatud põhimõte on käesolevas asjas siiski vaid teatud tingimustel kohaldatav. Käesoleval juhul ei muuda isiku õiguste teostamist raskemaks kohtulahendi (mis võib olla liidu õigusega vastuolus) seadusjõu laiendamine liikmesriigi kahjuks.

76.      Samas on riigisisese õiguse kohane kohtulahendi seadusjõu põhimõte tõhususe põhimõttega vastuolus juhul, kui liidu õigusega vastuolus olev jõustunud kohtulahend oleks siduv ka tulevikus perioodide osas, mida lõplikus kohtulahendis üleüldse ei käsitleta, sest siis ei oleks võimalik liidu õigusega vastuolus olevat olukorda ka tulevikus parandada.(13)

77.      Kuid vastupidi arusaamale, mida komisjon minu hinnangul toetab, ei ole see käesoleval juhul nii. Kohtulahendi seadusjõudu ei laiendata perioodidele tulevikus ja seega ei takistata liidu õigusega vastuolus oleva olukorra parandamist tulevikus. Pigem kantakse sanktsiooniõigusest tolliõigusesse samaks ajavahemikuks üle ainult konkreetse tegevuse (vabatsooni loa omaniku hoolsuskohustuse rikkumine) õiguslikku hinnangut käsitleva kohtulahendi õigusjõud. Seega on tegemist identse teo (identses ajavahemikus) kohta antud õigusliku hinnanguga, mis on määrava tähtsusega nii halduskaristuse määramise kui ka tollivõla kindlaksmääramise puhul.

78.      Liikmesriikidele liidu õigusest tulenev kohustus näha ette tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad väärteokaristused ei too samuti kaasa ka kohtulahendi seadusjõu kohaldamata jätmist.(14) Õigeksmõistev kohtuotsus, millel riigisisese õiguse kohaselt oli seadusjõud väärteokaristuse määramise menetluse suhtes, mis puudutas sama tegu, mis oli tuvastatud kriminaalasjas tehtud kohtuotsuses, on liidu õiguse kohaselt niisama probleemitu,(15) kui käesolevas asjas kohtuotsus halduskaristuse määramata jätmise kohta. Ka käesoleval juhul ei saa tollivõla kindlaksmääramise kohustus kaasa tuua kohtulahendi seadusjõu kohaldamata jätmist, kuna kõne all on üks ja sama tegevus, tingimusel, et riigisisene õigus võimaldab kohtulahendi seadusjõudu selliselt laiendada.

79.      Kuna mõlemal juhul otsustab liikmesriigi kohus tollialastest õigusaktidest tulenevate kohustuste rikkumise esinemise üle võistlevas menetluses ja mõlemas menetluses osalevad tõenäoliselt isegi samad pooled (kaebaja ja maksuhaldur), võib vastupidine seisukoht tekitada probleeme seoses ne bis in idem’i põhimõttega (põhiõiguste harta artikkel 50).(16)

80.      Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas Avio Lucos(17) puudutas seevastu hoopis teistsugust juhtumit. Selles asjas leidis Euroopa Kohus, et tõhususe põhimõtet on rikutud sellega, et halduskohtumenetluses tehtud kohtuotsust laiendati kaebaja kahjuks ka tsiviilkohtumenetlusele ja kõigile sama õigussuhtega seotud otsustele.

81.      Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas CRPNPAC ja Vueling Airlines, milles ei nõustutud liidu õigusega vastuolus oleva kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse seadusjõu eraõigusliku isiku kahjuks laiendamisega tsiviilõiguslikele suhetele teiste isikutega, puudutas samuti teistsugust olukorda.(18) Käesoleval juhul ei ole tegemist olukorraga, kus eraisiku suhtes on tema kahjuks siduv liidu õigusega vastuolus olev kohtuotsus.

82.      Sellest lähtuvalt ei ole liidu õigusega vastuolus see, kui riigisisene kohtulahendi seadusjõu põhimõte takistab tolliseadustiku artikli 79 lõike 1 punktis a nimetatud kohustuse rikkumise tõttu tekkinud tollivõla kindlaksmääramist, kui liikmesriigi kohus on karistuse määramise menetluses juba jõustunud kohtuotsusega sedastanud, et samal ajavahemikul ei ole tollialastest õigusaktidest tulenevaid kohustusi rikutud.

V.      Ettepanek

83.      Eespool toodud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Augstākā tiesa (Senāts) (Läti kõrgeim kohus (senat)) esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt:

1.      Määruse (EL) nr 952/2013 artikli 214 kohaselt koostoimes delegeeritud määruse (EL) 2015/2446 artikliga 178 ei ole nõutav, et vabatsooni loa omanik peab igal juhul oma arvestuse pidamise kohustuse täitmiseks ja vabatsooni eriprotseduuri lõpetamiseks märkima tolli viitenumbri (Master Reference Number).

2.      Vastus küsimusele, kas vabatsooni eriprotseduuri on lubatud lõpetada kauba veokirja esitamisega, millel on maksuhalduri tempel ja allkiri, sõltub loa sisust ja sellest, kas maksuhaldur on teatavatest arvestuse pidamise nõuetest loobunud. Selle üle saab otsustada üksnes eelotsusetaotluse esitanud kohus.

3.      Vabatsooni eriprotseduuri lõpetamiseks ei ole nõutav, et vabatsooni loa omanik kontrolliks iseseisvalt, kas maksuhalduri poolt kinnitatud kauba tollistaatus on kehtiv, kui ei ole alust arvata, et asjaomane kinnitus on võltsitud. Kuidas nimetatud kinnitus välja peab nägema ja kuidas tuleb kontrollida vabastatud kauba tollistaatust, sõltub riigisisesest õiguslikust olukorrast, kuna toll võib vastavalt delegeeritud määruse 2015/2446 artikli 178 lõikele 3 loobuda osaliselt teabe esitamise nõuetest.

4.      Väljakujunenud halduspraktika, mille kohaselt märgitakse kauba tollistaatus pärast maksuhalduri kontrolli kauba veokirjale templi ja allkirjaga ning mis on varem alati võimaldanud vabatsooni protseduuri tulemuslikult lõpetada, võib olla õiguspärase ootuse kaitse tekkimise alus ka juhul, kui dokumendis ei ole täpsustatud tollistaatuse muutmise põhjust. Igal juhul ei ole see tolliseadustiku selgete sätetega ilmselges vastuolus, kuna tolliseadustik lubab erinevaid tõendamise nõudeid.

5.      Liidu õigusega ei ole vastuolus see, kui riigisisene kohtulahendi seadusjõu põhimõte takistab määruse nr 952/2013 artikli 79 lõike 1 punktis a nimetatud kohustuse rikkumise tõttu tekkinud tollivõla kindlaksmääramist, kui riigisisene kohus on karistuse määramise menetluses juba jõustunud kohtuotsusega sedastanud, et sama tegevusega ei ole samas ajavahemikus tollialastest õigusaktidest tulenevaid kohustusi rikutud.

1      Algkeel: saksa.

2      Lühend tähistab kaupade rahvusvahelise autoveo lepingu konventsiooni („Convention relative au contrat de transport international de marchandises par route“).

3      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. oktoobri 2013. aasta määrus (EL) nr 952/2013, millega kehtestatakse liidu tolliseadustik (uuesti sõnastatud), 14. detsembri 2016. aasta redaktsioonis (ELT 23.12.2016).

4      Komisjoni 28. juuli 2015. aasta delegeeritud määrus (EL) 2015/2446, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 952/2013 seoses liidu tolliseadustiku teatavaid sätteid täpsustavate üksikasjalike eeskirjadega (ELT 2015, L 343, lk 1).

5      Komisjoni 24. novembri 2015. aasta rakendusmäärus (EL) 2015/2447, millega nähakse ette Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 952/2013 (millega kehtestatakse liidu tolliseadustik) teatavate sätete üksikasjalikud rakenduseeskirjad (ELT 2015, L 343, lk 558), 18. aprilli 2018. aasta redaktsioonis.

6      Vt nt 6. septembri 2012. aasta kohtuotsus Eurogate Distribution (C‑28/11, EU:C:2012:533, punkt 27 jj tolliladustamisprotseduuri kohta). Analoogselt töötlemisprotseduuri korral – 6. septembri 2012. aasta kohtuotsus Döhler Neuenkirchen (C‑262/10, EU:C:2012:559, punkt 41) – „on protseduuri kasutajad kohustatud rangelt järgima sellest tulenevaid kohustusi“.

7      Senine kohtupraktika: vt 14. juuli 2022. aasta kohtuotsus Sense Visuele Communicatie en Handel (C‑36/21, EU:C:2022:556, punkt 26); vt selle kohta ka 7. augusti 2018. aasta kohtuotsus Ministru kabinets (C‑120/17, EU:C:2018:638, punkt 48) ja 26. aprilli 1988. aasta kohtuotsus Krücken (316/86, EU:C:1988:201, punkt 22).

8      Senine kohtupraktika: vt 14. juuli 2022. aasta kohtuotsus Sense Visuele Communicatie en Handel vof (C‑36/21, EU:C:2022:556, punkt 28); 20. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Erzeugerorganisation Tiefkühlgemüse (C‑516/16, EU:C:2017:1011, punkt 69); 20. juuni 2013. aasta kohtuotsus Agroferm (C‑568/11, EU:C:2013:407, punkt 52) ja 26. aprilli 1988. aasta kohtuotsus Krücken (316/86, EU:C:1988:201, punkt 24).

9      Vt minu ettepanekut kohtuasjas Agroferm (C‑568/11, EU:C:2013:35, punkt 59) ja 14. septembri 2006. aasta kohtuotsus Elmeka (liidetud kohtuasjad C‑181/04–C‑183/04, EU:C:2006:563, punkt 32 ning seal viidatud kohtupraktika).

10      9. aprilli 2024. aasta kohtuotsus Profi Credit Polska (jõustunud kohtuotsusega lõpetatud asja teistmine) (C‑582/21, EU:C:2024:282, punkt 37); 16. juuli 2020. aasta kohtuotsus UR (advokaatide käibemaksukohustus) (C‑424/19, EU:C:2020:581, punkt 22); 4. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Telecom Italia (C‑34/19, EU:C:2020:148, punkt 64); 11. septembri 2019. aasta kohtuotsus Călin (C‑676/17, EU:C:2019:700, punkt 26) ja 3. septembri 2009. aasta kohtuotsus Fallimento Olimpiclub (C‑2/08, EU:C:2009:506, punkt 22).

11      16. juuli 2020. aasta kohtuotsus UR (advokaatide käibemaksukohustus) (C‑424/19, EU:C:2020:581, punkt 23) ja 11. septembri 2019. aasta kohtuotsus Călin (C‑676/17, EU:C:2019:700, punkt 27 ning seal viidatud kohtupraktika).

12      16. juuli 2020. aasta kohtuotsus UR (advokaatide käibemaksukohustus) (C‑424/19, EU:C:2020:581, punkt 25); 4. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Telecom Italia (C‑34/19, EU:C:2020:148, punkt 58); 10. juuli 2014. aasta kohtuotsus Impresa Pizzarotti (C‑213/13, EU:C:2014:2067, punkt 54) ja 3. septembri 2009. aasta kohtuotsus Fallimento Olimpiclub (C‑2/08, EU:C:2009:506, punkt 24).

13      16. juuli 2020. aasta kohtuotsus UR (advokaatide käibemaksukohustus) (C‑424/19, EU:C:2020:581, punktid 31 ja 32).

14      20. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Di Puma ja Zecca (liidetud kohtuasjad C‑596/16 ja C‑597/16, EU:C:2018:192, punkt 35).

15      20. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Di Puma ja Zecca (liidetud kohtuasjad C‑596/16 ja C‑597/16, EU:C:2018:192, punkt 35).

16      See on mõeldav, sest Euroopa Kohus peab seda põhimõtet kriminaalmenetluse ja maksumenetluse vahelises suhtes asjakohaseks – vt 20. märtsi 2018. aasta kohtuotsus Menci (C‑524/15, EU:C:2018:197). Leian, et sellega seoses ei ole välistatud, et see põhimõte võib olla asjakohane ka halduskaristuse määramise menetluse ja maksumenetluse vahelise suhte puhul.

17      Vt 7. aprilli 2022. aasta kohtuotsuses Avio Lucos (C‑116/20, EU:C:2022:273, punktid 97 ja 105) esitatud väga kaugeleulatuvad järeldused.

18      2. aprilli 2020. aasta kohtuotsus CRPNPAC ja Vueling Airlines (liidetud kohtuasjad C‑370/17 ja C‑37/18, EU:C:2020:260, punkt 95 jj).