Esialgne tõlge

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

MACIEJ SZPUNAR

esitatud 22. veebruaril 2024(1)

Kohtuasi C‑135/23

Gesellschaft für musikalische Aufführungs- und mechanische Vervielfältigungsrechte eV (GEMA)

versus

GL

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Amtsgericht Potsdam (Potsdami esimese astme kohus, Saksamaa))

Eelotsusetaotlus – Intellektuaalomand – Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused – Direktiiv 2001/29/EÜ – Artikli 3 lõige 1 – Üldsusele edastamise õigus – Mõiste „edastamine“ – Saadete vastuvõtmist võimaldava toaantenniga telerite kättesaadavaks tegemine korterites

 Sissejuhatus

1.        Liidu autoriõiguses on üldsusele edastamise õigusel kahtlemata aukoht, kui pidada silmas tähelepanu, mida on talle Euroopa Kohtu praktikas osutatud. Selle juriidilise institutsiooniga seotud õigusküsimuste hulgas on üks põhimõttelisemaid see küsimus, kuidas teha vahet üldsusele edastamisel – toimingul, mille suhtes kehtivad autoriõiguste omajate ainuõigused – ja pelgal sisu edastamist või vastuvõtmist võimaldavate füüsiliste abivahendite pakkumisel, mis nende õiguste kohaldamisalasse ei kuulu.

2.        Kriteeriume, mida tuleb sellisel vahetegemisel arvesse võtta, on Euroopa Kohtu hiljutistes otsustes piiritletud.(2) Käesolev kohtuasi näitab siiski, et ikka veel esineb hämaralasid või piiripealseid olukordi, kus ei ole lihtne kindlalt otsustada, kummal pool veelahet vaadeldav toiming asub.

3.        Seega tuleb Euroopa Kohtul oma selle valdkonna kohtupraktikat täpsustada, püüdes korraga nii tagada selle järjepidevust kui ka hoida parajat tasakaalu eri huvide vahel, mis mängus on.

 Õiguslik raamistik

 Liidu õigus

4.        Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivis 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas(3) on artikli 3 lõikes 1 sätestatud:

„Liikmesriigid näevad ette, et autoritel on ainuõigus lubada või keelata oma teoste edastamist üldsusele kaabel- või kaablita sidevahendite kaudu, sh nende teoste sellisel viisil kättesaadavaks tegemist, et isik pääseb neile ligi enda valitud kohas ja enda valitud ajal.“

 Saksa õigus

5.        Saksa õiguses on üldsusele edastamise õigus kehtestatud 9. septembri 1965. aasta autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste seaduse (Gesetz über Urheberrecht und verwandte Schutzrechte – Urheberrechtsgesetz, edaspidi „UrhG“)(4) § 15 põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis, milles on muu hulgas sätestatud:

„[…]

2.      Autoril on lisaks ainuõigus teost mittemateriaalses vormis üldsusele edastada (üldsusele edastamise õigus). Üldsusele edastamise õigus hõlmab eelkõige:

1)      õigust teost esitada, ette kanda ja taasesitada (§ 19);

2)      õigust teos üldsusele kättesaadavaks teha (§ 19a);

3)      õigust teost ringhäälingu kaudu üle kanda (§ 20);

4)      õigust teost video- ja helikandjate kaudu edastada (§ 21);

5)      õigust ringhäälingusaateid edastada ja üldsusele kättesaadavaks teha (§ 22).

3.      Teos on edastatud üldsusele, kui see on suunatud suurele arvule isikutele üldsuse seast. Üldsus hõlmab kõiki isikuid, kes pole isiklikes suhetes teose kasutaja või teiste isikutega, kellele teos on mittemateriaalses vormis tajutavaks või kättesaadavaks tehtud.“

6.        Bundesgerichtshofi (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) kohtuotsuse Königshof kohaselt tuleb neid sätteid tõlgendada nii, et kui majutusettevõtte juhataja varustab hotelli numbritoad teleritega, millel on toaantennid, ei ole see üldsusele edastamine.(5) Kohtuasja niiviisi lahendades ei pidanud see kohus vajalikuks Euroopa Kohtule direktiivi 2001/29 tõlgendamise kohta eelotsuse küsimust esitada.

 Põhikohtuasja faktilised asjaolud, menetlus ja eelotsuse küsimus

7.        Muusikavaldkonna autoriõiguste kollektiivse esindamise organisatsioon Gesellschaft für musikalische Aufführungs- und mechanische Vervielfältigungsrechte eV (edaspidi „GEMA“) esitas Amtsgericht Potsdamile (Potsdami esimese astme kohus, Saksamaa) kortermaja haldaja GLi vastu autoriõigusest tuleneva kahju hüvitamise nõude põhjusel, et GL on teinud UrhG § 15 vastaselt nendes korterites kättesaadavaks saadete vastuvõtmist võimaldava toaantenniga telerid.

8.        Kaheldes, kas selline kättesaadavaks tegemine ilma „tsentraalse vastuvõtusüsteemita“ kujutab endast direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses üldsusele edastamist, otsustas see kohus menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas tegemist on üldsusele edastamisega direktiivi [2001/29] artikli 3 tähenduses, kui kortermaja haldaja teeb kortermajas kättesaadavaks televiisorid, mis ilma signaalide edastamiseks mõeldud tsentraalse vastuvõtusüsteemita võtavad saateid vastu toaantenni abil?“

9.        Käesolev eelotsusetaotlus saabus Euroopa Kohtusse 7. märtsil 2023. Kirjalikud seisukohad esitasid GEMA, Prantsuse ja Austria valitsus ning Euroopa Komisjon. Euroopa Kohus otsustas kohtuasja lahendada ilma kohtuistungit korraldamata.

 Analüüs

10.      Eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2001/29 artikli 3 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kui üürikortermaja haldaja paigaldab korteritesse telesaadete vastuvõtmist võimaldava toaantenniga telerid, kehtib selle suhtes kõnealuse sättega autoritele antud ainuõigus lubada või keelata oma teoste edastamist üldsusele.

11.      Mitu tegurit, mis on sellele küsimusele vastamiseks olulised, tuleneb Euroopa Kohtu mahukast kohtupraktikast üldsusele edastamise õiguse vallas. Seega tundub mulle, et sellest kohtupraktikast tuleb anda lühike ülevaade.

 Euroopa Kohtu asjakohane praktika

12.      Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on autoriõigusega kaitstud objektide üldsusele edastamisel kaks osist, nimelt edastamistoiming ja üldsus, kellele see edastamine on suunatud.(6)

13.      Üldjuhul võib edastamistoiming esineda kahes vormis. Neist esimene on kaitstud teose või seda teost sisaldava signaali edastamine üldsusele edastaja enda algatusel. Üldsuse liikmete otsustada jääb sel juhul üksnes selle ülekande vastuvõtmine. Nii on see eriti n-ö lineaarsete meediateenuste, näiteks televisiooni puhul. Teine edastamisvorm piirdub teose üldsusele kättesaadavaks tegemisega, kusjuures üldsuse moodustavad isikud saavad ülekande algusaja vabalt valida. Nii on see eelkõige internetis tehtavate edastamistoimingute puhul.

14.      Oluline on teha vahet edastamistoimingutel ja pelgal sisu edastamist või vastuvõtmist võimaldavate füüsiliste abivahendite pakkumisel. Direktiivi 2001/29 põhjenduses 27 on nimelt täpsustatud, et direktiivi artiklit 3 tuleb tõlgendada nii, et sellist abivahendite pakkumist ei käsitata edastamisena.(7) See põhjendus kajastab ühisdeklaratsiooni Maailma Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni (WIPO) Genfis 20. detsembri 1996. aastal vastu võetud ja Euroopa Ühenduse nimel otsusega 2000/278/EÜ heaks kiidetud autoriõiguse lepingu artikli 8 kohta.(8) Seda põhjendust kinnitab ka sama direktiivi põhjendus 23, mille kohaselt tuleb üldsusele edastamise õigust „käsitada laiemas mõttes, et hõlmata edastamist ka üldsusele, kes ei viibi paigas, kus teost esitatakse“, kuid see „ei peaks hõlmama muid tegevusi“.

15.      Nii sai Euroopa Kohus otsustada, et raadioga varustatud sõiduautode rendileandmine ei kujuta endast direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses üldsusele edastamist.(9)

16.      Lisaks olgu öeldud, et kui on kahtlusi isiku suhtes, kellest edastamine alguse sai, seisneb peamine kriteerium selle isiku määravas rollis ja tema sekkumise tahtlikkuses. Edastamistoimingu teeb ta nimelt siis, kui ta teeb oma tegevuse tagajärgedest täiesti teadlikuna mõne kaitstud teose oma klientidele kättesaadavaks, ja seda iseäranis olukorras, kus sellise sekkumiseta ei oleks kliendil põhimõtteliselt võimalik edastatud teost jälgida või jälgimine oleks raskendatud.(10)

17.      Mis puutub üldsusse, kellele edastamine on suunatud, siis peab see hõlmama määramata arvul, kuid igatahes piisavalt palju potentsiaalseid adressaate. Selle arvu kindlaksmääramisel tuleb muu hulgas arvesse võtta nii nende isikute arvu, kellele teos on kättesaadav samal ajal, kui ka seda, mitmele neist on see teos kättesaadav üksteise järel.(11)

18.      Teistkordse üldsusele edastamise puhul peab tegemist olema „uue“, see tähendab, sellise üldsusega, kellega autoriõiguste omaja oma teose algseks üldsusele edastamiseks luba andes ei arvestanud.(12)

19.      Ning viimaks leidis Euroopa kohus ühe käesoleva kohtuasjaga analoogse olukorra puhul, nimelt hotelli numbritubadesse keskantenniga ühendatud telerite paigaldamise kohta, et „majutusettevõtte poolt telerite kaudu signaali edastamine numbritubadesse majutatud klientidele kujutab endast signaali edastamiseks kasutatavast tehnikast olenemata üldsusele edastamist direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses“.(13)

 Kas käesolevas asjas seda lihtsalt kohaldada?

20.      Esmapilgul võiks käesolevas kohtuasjas esitatud eelotsuse küsimusele saada vastuse, kohaldades lihtsalt eelmistes punktides viidatud Euroopa Kohtu praktikat.

21.      Peamine õigusküsimus, mis käesoleval juhul tekib, on nimelt see, kas üürikorteritesse toaantenniga telerite paigaldamine on telesaadete teistkordne edastamine üldsusele või pelgalt nende saadete algset edastamist võimaldavate füüsiliste abivahendite pakkumine ning edastamise endaga tegelevad ringhäälinguorganisatsioonid.

22.      Eristades neid kaht toimingukategooriat, peab Euroopa Kohus määravaks teguriks asjaomase isiku tahtlikku sekkumist edastatavasse sisusse, kusjuures see sekkumine võib esineda mitmel eri kujul.(14) Samuti on ta rõhutanud, et kui ainuüksi asjaolu, et mingi seadme kasutamine on üldsusele teose jälgimiseks vajalik, kvalifitseeriks selliste seadmete kättesaadavaks tegemise automaatselt edastamistoiminguks, siis kujutaks igasugune selliste füüsiliste abivahendite pakkumine, mis võimaldavad sisu edastada või seda edastavad, endast üldsusele edastamist ning selline lähenemisviis oleks direktiivi 2001/29 põhjenduses 27 selgelt väljendatuga vastuolus.(15)

23.      Nõnda ei kvalifitseerinud Euroopa Kohus edastamistoiminguks ei raadioga varustatud sõidukite rendileandmist(16) ega failide veebimajutus- ja ‑jagamisplatvormi haldamist kui niisugust(17) ega viimati ka seda, kui ühistranspordivahendisse paigaldatakse taustamuusika levitamist võimaldavad heliseadmed ja tarkvara(18). Need toimingud võrdustati pelgalt sisu edastamist või vastuvõtmist võimaldavate füüsiliste abivahendite pakkumisega. Lisaks tegi Euroopa Kohus kohtuotsuses SGAE, mis puudutas hotelli numbritubadesse paigaldatud telereid, selget vahet selliste seadmete paigaldamisel kui sellisel ja nende seadmetega signaali edastamisel.(19)

24.      Kui on tuvastatud, et edastamistoimingut ei ole tehtud, muutub Euroopa Kohtu hinnangul ka tarbetuks analüüsida, kas tegemist võib olla uue üldsusega.(20)

25.      Seega võiks eelviidatud kohtupraktikast otse lähtudes asuda seisukohale, et kui üürikortermaja haldaja paigaldab neisse korteritesse telerid koos sellise toaantenniga, millega saab telesaateid vastu võtta ilma, et hoone haldaja kuidagi täiendavalt sekkuks, on see käsitatav lihtsalt füüsiliste abivahendite pakkumisena, see ei kujuta endast seega edastamistoimingut ega järelikult ka direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses üldsusele edastamist.

26.      Pean vajalikuks rõhutada, et selline lahendus oleks minu arvates täiesti põhjendatav. Esiteks oleks see kooskõlas Euroopa Kohtu asjasse puutuvate otsuste formaalse loogikaga. Praeguses kohtuasjas vaadeldaval olukorral on ohtralt sarnasusi olukorraga, mida käsitleti kohtuotsusega Stim ja SAMI päädinud kohtuasjas, kus olid kõne all raadioga varustatud rendiautod. Mõlemal juhul võtab kasutaja üürile või rendile ruumi, millest üks on mõeldud seal viibimiseks, teine liiklemiseks ning millel mõlemal on seadmed, mis võimaldavad ilma igasuguse lisasekkumiseta vastu võtta maapealse tele- või raadiosaateid. Seega tundub loomulik, et üldsusele edastamise õiguse aspektist nii, nagu seda reguleerib direktiivi 2001/29 artikkel 3, kvalifitseeritakse need kaks olukorda ühtmoodi.

27.      Teiseks tasub märkida, et üldsusele edastamise õigus on suuresti seotud tehnoloogiaga, mida kasutatakse selle õiguse kohaldamisalasse kuuluvateks toiminguteks, mis seisnevad kaitstud objektide edastamises isikutele, kes ei viibi paigas, kus teost esitatakse.(21) Seega pole üllatav, et selles valdkonnas võetakse õiguslikul kvalifitseerimisel aluseks kasutatud tehnoloogia kriteerium, jättes muud kaalutlused, näiteks teose lõppkasutaja vaatenurga tagaplaanile.(22) Nii oleks ka käesolevas kohtuasjas, kui lähtuda lahendamisel asjaolust, et puudub täiendav sekkumine, mis seisneks telesignaali taasedastamises üürikorteritele.

28.      Bundesgerichtshof (kõrgeim üldkohus) otsustas oma kohtuotsuses Königshof, millele on käesoleva ettepaneku punktis 6 viidatud, muide nähtavasti just sellise lahenduse kasuks. Sama pooldavad oma seisukohtades ka Austria valitsus ja komisjon.

29.      Pean siiski tunnistama, et see lahendus ei ole minu arvates tulemuse aspektist eriti veenev. Olukorras, kus võib tegemist olla üldsusega, eriti kui kortereid antakse üürile lühikeseks ajaks,(23) koheldaks toaantenniga teleritega varustatud üürikortereid ilmselgelt teisiti kui keskantenniga ühendatud teleritega hotellitubade juhtu, mida Euroopa Kohus analüüsis kohtuotsuses SGAE. Käesolevas kohtuasjas valitud lahenduse saaks vajaduse korral pealegi lihtsalt üle kanda nende hotellitubade olukorrale, kuhu on paigaldatud toaantenniga telerid. Sellise erineva kohtlemise alust, nimelt seda, et ühel juhul neist kahest ei soorita asjaomane kasutaja edastamistoimingut edastamise või taasedastamise vormis selle mõiste ranges tähenduses, on minu hinnangul aga raske ühitada sisulise loogikaga, millel põhineb Euroopa Kohtu tõlgendus kohtuotsuses SGAE. Pealegi ei tundu ka keskantennide ja toaantennide tehnoloogiline erinevus mulle piisavalt oluline, et õigustada erinevat kohtlemist autoriõiguse seisukohast.

30.      Teen seega ettepaneku analüüsida käesolevat kohtuasja sellest kohtuotsusest lähtudes, et leida sellega järjepidev lahendus, seadmata samas kahtluse alla Euroopa Kohtu praktikat, mis puudutab vahetegemist üldsusele edastamise ja sellist edastamist võimaldavate füüsiliste abivahendite pakkumise vahel.

 Kohtuotsusest SGAE lähtuv analüüs

31.      Kordan, et Euroopa Kohus leidis kohtuotsuses SGAE, et „majutusettevõtte poolt telerite kaudu signaali edastamine numbritubadesse majutatud klientidele kujutab endast signaali edastamiseks kasutatavast tehnikast olenemata üldsusele edastamist direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses“.(24)

32.      Tõsi küll, Euroopa Kohus täpsustas selles kohtuotsuses, et lihtsalt telerite paigaldamine hotellitubadesse ei ole iseenesest üldsusele edastamine.(25) Ta lisas siiski, et kui selle paigaldamisega võivad eetrisse lastud teosed muutuda üldsusele tehniliselt kättesaadavaks, sest numbritubadesse paigaldatud seadmete abil edastab majutusettevõte oma klientidele telesignaali, on tegemist üldsusele edastamisega.(26)

33.      Samuti on tõsi, et kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus SGAE, oli tegemist telesignaaliga, mille majutusettevõte võttis kõigepealt ise vastu ja edastas seejärel kaabliga oma numbritubadesse,(27) ning seega oli rangelt võttes tegemist taasedastamisega. See taasedastamine ei paista siiski olevat Euroopa Kohtu silmis määrav asjaolu, mille põhjal saaks tuvastada, et tegemist on üldsusele edastamisega.

34.      Kohtuotsuses SGAE antud lahendusele jõudis Euroopa Kohus, asudes seisukohale, et majutusettevõtte kliendid on uus üldsus, mitte see, kellega autoriõiguste omajad teoste, käesoleval juhul telesaate algseks edastamiseks luba andes arvestasid. Selle moodustavad Euroopa Kohtu sõnul nimelt üksnes telerite omanikud, kes eraviisiliselt või pere ringis neid saateid jälgivad. Isikud, kes ei saaks isegi saate levialas olles ilma kolmanda isiku sekkumiseta seda saadet jälgida, selle algse üldsuse hulka see-eest ei kuulu. Niipea, kui kõnealune saade neile kättesaadavaks tehakse, tuleb neid seega pidada uueks üldsuseks, mistõttu toiming, mis selle neile kättesaadavaks teeb, on algsest edastamisest eraldiseisev üldsusele edastamine. Selles kohtuasjas oli majutusettevõte see, kes paigaldas hotellitubadesse telerid, millega sai saateid vaadata, ning sekkus niiviisi täiel teadmisel oma tegevuse tagajärgedest protsessi, et teha kaitstud teosed oma klientidele kättesaadavaks.(28)

35.      Teisisõnu: majutusettevõtte kliendid, kes on juba definitsiooni kohaselt oma elukohast ära, ei saaks normaaljuhul telesaateid selle ettevõtte asukohas muidu jälgida, kui neil oleks antenniga telerid endal kaasas, mis oleks väga tülikas. Seega teeb see ettevõte numbritubadesse antenniga telereid paigaldades toimingu, mida on vältimatult vaja, et see saade neile kättesaadavaks teha. Kuna majutusettevõtte kliendid moodustavad teatava üldsuse,(29) tuleb see kvalifitseerida uueks üldsuseks ning kõnealune toiming kui tervik üldsusele edastamiseks. See oli kohtuotsuses SGAE Euroopa Kohtu arutluskäigu tuum.

36.      Kui kanda see arutluskäik üle käesolevas kohtuasjas vaadeldavale olukorrale, jõuab kergesti samale tulemusele. Esiteks moodustavad lühiajaliseks üürimiseks mõeldud korterite üürnikud üldsuse samamoodi nagu majutusettevõtte kliendid. Teiseks on ka nemad oma elukohast ära, mistõttu nad ei saa ilma kolmanda isiku sekkumiseta telesaateid jälgida. Kolmandaks tuleb sellist sekkumist, mis seisneb neid saateid vastu võtta võimaldavate telerite paigaldamises korteritesse, järelikult käsitada toiminguna, mis teeb kaitstud teosed kättesaadavaks uuele üldsusele, ning kvalifitseerida see üldsusele edastamiseks.

37.      Niisuguses olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ei toimu kortermaja haldaja sekkumine muidugi otseses mõttes edastamise või taasedastamise vormis. Nagu ma eespool täheldasin(30), saaks seega järeldada, et edastamistoimingut ei ole tehtud. Sellegipoolest on ikka tegemist asjaomase kasutaja tahtliku sekkumisega selleks, et teha kaitstud teosed uuele üldsusele kättesaadavaks.(31)

38.      Meil on seega mõnes mõttes dilemma, kas hoida järjepidevust arutluskäiguga, et ilma kaitstud teoste edastamiseta ei ole ka edastamistoimingut, või järjepidevust tulemuste osas, mispuhul tuleks toiming, kus kasutaja sekkub protsessi täiel teadmisel oma tegevuse tagajärgedest ning teeb kaitstud teose niiviisi kättesaadavaks uuele üldsusele, kes ilma selle sekkumiseta teost jälgida ei saaks, kvalifitseerida üldsusele edastamiseks.

39.      Arutluskäik on õiguse tõlgendamisel ja kohaldamisel mõistagi väga oluline. Sidus ja veenev arutluskäik õigustab sätetele valitud tõlgendust ja vaidlusele leitud lahendust nii menetluspoolte kui ka laiema avalikkuse silmis.(32) Liiga formalistliku arutluskäiguga on siiski risk saada lahendus, mis võib valitud loogika kontekstis olla küll järjepidev, kuid ebaõiglane või lihtsalt sisuliselt ekslik. Sellises olukorras on minu arvates seega õigem eelistada mitte tulemust, mis saadaks formalistlikult teatud arutluskäigu põhjal, mis võib olla juba varem kasutusele võetud, vaid tulemust, mis vastab võimalikult hästi tõlgendatava õigusnormi tegelikele alustele ja eesmärkidele, olgu see norm siis pärit seadusandlusest või kohtupraktikast.

40.      On tõsi, et põhikohtuasjas kõne all olevas olukorras ei edasta kortermaja haldaja neisse korteritesse ise telesignaali, sest igasse korterisse on paigutatud „autonoomne“ seadeldis, millega saab seda signaali vastu võtta. Haldaja tegevus ei piirdu siiski pelgalt üürnikele teleri ja toaantenni pakkumisega, mida nad saaksid kasutada kuidas tahes. Varustades korterid teleritega, millel on niiviisi reguleeritud toaantenn, et sellega saab vastu võtta maapealse teleringhäälingu signaali, mis on kättesaadav levialas, kus tema hoone asub, võimaldab haldaja üürnikel jälgida üürikorterites ja üüriperioodi jooksul kindlaid telesaateid.

41.      Sellest vaatevinklist on põhikohtuasja olukord väga sarnane sellega, mida käsitleti kohtuotsusega SGAE päädinud kohtuasjas. Võttes arvesse põhjendusi, millest lähtudes Euroopa Kohus selles kohtuotsuses oma lahenduse valis, tundub mulle, et tehnilised erinevused sellistes detailides nagu kasutatud antennide arv (üks keskantenn või mitu toaantenni) või antenni ja teleri vahelise kaabli pikkus(33) ei saa õigustada käesoleval juhul risti vastupidist lahendust.

42.      Seega võib minu hinnangul asuda seisukohale, et paigaldades üürikorteritesse toaantenniga telerid, teeb kortermaja haldaja täiel teadmisel oma käitumise tagajärgedest „edastamistoimingu“, mis seisneb selles, et üürnikele tehakse kättesaadavaks telesaadetes üle kantavad kaitstud teosed, mida saab neis korterites nende seadmete abil vastu võtta – sisuliselt samamoodi nagu keskantenniga ühendatud teleritega hotellitubade puhul.

 Suhe olemasoleva kohtupraktikaga

43.      See lahendus on täies kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga, mis puudutab üldsusele edastamise õigust. Esiteks on Euroopa Kohus eelistanud mõistet „üldsusele edastamine“ laialt tõlgendada, liigitades vahel selle mõiste alla toimingud, mis rangelt võttes endast kaitstud teoste edastamist ei kujuta.

44.      Nagu GEMA õigesti märgib, kvalifitseeris Euroopa Kohus kohtuotsuses Phonographic Performance (Ireland)(34) üldsusele edastamiseks selle, kui majutusettevõte annab helisalvestised – sh füüsilisel kujul – ja nende taasesitamist võimaldavad seadmed oma klientide käsutusse, olgugi et see toiming ei kätkenud mingit edastamist ning meenutas pigem fonogrammide ja vajalike tehniliste seadmete laenutamist. Sellisele tulemusele jõudis Euroopa Kohus asjaolu põhjal, et kõnealune kasutaja oli loonud oma klientidele kaitstud teostest osasaamiseks vajaliku koosluse,(35) millel ei puudu sarnasus teleriga, mille toaantenniga saab telesaateid vastu võtta ja vaadata.

45.      Samuti leidis Euroopa Kohus kohtuotsuses Airfield ja Canal Digitaal,(36) et kuigi teleprogrammide edastamist satelliidi kaudu tuleb pidada üheksainsaks ja jagamatuks üldsusele edastamiseks, mis on omistatav ringhäälinguorganisatsioonile, kelle kontrolli all ja vastutusel sisestatakse programmi sisaldavad signaalid satelliidini viivasse sideahelasse,(37) võib satelliidipaketi pakkuja teha need programmid kättesaadavaks uuele üldsusele, sooritades nii eraldi toimingu, mis kuulub üldsusele edastamise õiguse alla.(38) Seega võib üldsusele edastamise toiming leida aset ilma kaitstud teoste taasedastamiseta, mis oleks algsest edastamisest eraldiseisev. Hiljuti kinnitati seda lahendust kohtuotsuses AKM (satelliidipakettide pakkuja Austrias).(39)

46.      Ning viimaks on Euroopa Kohus mõnel juhul tuvastanud üldsusele edastamise olukorras, kus asjaomane kasutaja laseb kaitstud teoseid jälgida otse koha peal viibival üldsusel.(40) Et tagada autoriõiguste omajatele kõrgetasemeline kaitse, nagu on öeldud direktiivi 2001/29 põhjenduses 9, tõlgendab Euroopa Kohus seega mõistet „üldsusele edastamine“ laiemalt kui väljendi „edastamine üldsusele, kes ei viibi paigas, kus teost esitatakse“ kitsastes raamides, hõlmates selle mõistega mis tahes toimingut, millega kasutaja sekkub tahtlikult protsessi, et teha kaitstud teos uuele üldsusele kättesaadavaks.(41)

47.      Teiseks ei sea minu pakutud lahendus kahtluse alla Euroopa Kohtu praktikat, mis puudutab vahetegemist üldsusele edastamise ja pelgalt sisu edastamist või vastuvõtmist võimaldavate füüsiliste abivahendite pakkumise vahel, ega ole sellega vastuolus.

48.      Konkreetsemalt ei ole see vastuolus lahendusega, millele Euroopa Kohus jõudis kohtuotsuses Stim ja SAMI. Selles kohtuotsuses leidis Euroopa Kohus, et raadioga varustatud autode rendileandmine ei ole üldsusele edastamine. Ta otsustas selle lahenduse kasuks põhjendusel, et nende sõidukite rendileandmisega tegelevad äriühingud ei sooritanud mitte edastamistoimingut, vaid üksnes pakkusid edastamist võimaldavaid füüsilisi abivahendeid.(42)

49.      Nagu ma juba märkisin:(43) olukord kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus Stim ja SAMI, ja põhikohtuasjas vaadeldav olukord võivad esmapilgul paista sarnased, mistõttu tunduks põhjendatud need õiguslikult ühtmoodi kvalifitseerida. Leian siiski, et need kaks olukorda erinevad ühe teguri poolest, mis on oluline selleks, et toimingu saaks kvalifitseerida üldsusele edastamiseks; see tegur on asjaomase kasutaja tahtlik ja määrav sekkumine, mis käesolevas kohtuasjas esineb ning kohtuotsuse Stim ja SAMI aluseks olnud kohtuasjas puudub.

50.      Nagu ma nimelt juba nentisin:(44) kui kortermaja haldaja paigaldab korteritesse omal tahtel ja nende korterite konstruktsioonist täiesti sõltumatult toaantenniga telerid, sekkub ta protsessi tahtlikult, et teha telesaated oma klientidele kättesaadavaks, ning seda sekkumist võib üldsusele edastamise õigust käsitleva Euroopa Kohtu praktika tähenduses pidada edastamistoiminguks.

51.      Seevastu autorendiettevõtja ei pane toime mingit sellist sekkumist. Nimelt on raadiod juba aastate viisi(45) olnud seeriaviisiliselt autodesse paigaldatud ja nende juhtimissüsteemidesse sisse ehitatud, nii et nende sõidukite rendiettevõtjatel ei ole mingit mõju sellele, kas need seadmed seal on. Need ettevõtjad ei tee seega mingeid lisatoiminguid, et raadiosaated oma klientidele kättesaadavaks teha, ning neil ei ole selles kättesaadavuses mingit määravat rolli. Nende tegu võib seega käsitada üksnes füüsiliste abivahendite pakkumisena, kuna need abivahendid on autodes juba tootmisest saadik olemas. Niisiis eeldatakse, et andes loa teoste edastamiseks ringhäälingu kaudu, on autoriõiguste omajad võtnud arvesse kuulajaskonda, kes saab neid teoseid kuulata raadiotega, mis on paigaldatud autodesse, sealhulgas rendiautodesse.(46)

52.      On tõsi, et ettepanekus, mille ma esitasin kohtuasjas Stim ja SAMI,(47) ei pidanud ma seda asjaolu määravaks, sest arvestades, et autorendiettevõtjad ei sekkunud kuidagi teoste raadioedastusse, oli ainus küsimus see, kes on füüsiliste abivahendite pakkuja, mis on autoriõiguse seisukohast tähtsusetu. Käesolevas kohtuasjas on see asjaolu aga tähtis ning võimaldab näidata olulist erinevust kahe vaadeldava olukorra vahel. Pealegi ei käsitlenud Euroopa Kohus kohtuotsuses Stim ja SAMI konkreetselt seda küsimust, vaid leidis üldiselt, et autodesse sisseehitatud raadiote abil võeti ringhäälingusignaale vastu „ilma rendileandmisega tegeleva äriühingu sekkumiseta“.(48)

53.      Kuna selliste sõidukite rendileandmisega tegelevad äriühingud ei mõjuta kuidagi raadiote paigaldamist autodesse, ei toimi nad ka tulu saamise eesmärgil, erinevalt üürikortermaja haldajast, kes paigaldab majja telerid.(49) Kuigi asjaomase kasutaja sekkumise tulunduslikkus ei määra iseenesest seda, kas tegemist on edastamistoiminguga, võib see olla märk sekkumise tahtlikkusest.

54.      Lahendus, mille ma soovitan käesolevas kohtuasjas valida, ei ole ka vastuolus Euroopa Kohtu järeldustega, mille kohaselt heliseadmete paigaldamine ühistranspordivahendisse ei kujuta autoriõiguse mõttes endast üldsusele edastamist.(50) Kohtuotsusega Blue Air Aviation päädinud kohtuasjades arutatud olukordade taolisel juhul ei anna vedaja helisüsteemi mitte reisijate käsutusse, vaid kontrollib ise selle kasutamist ja ka kaitstud teoste ülekannet selle süsteemi kaudu, kui see peaks aset leidma, kusjuures sellisel juhul saab ülekanne kvalifitseeruda üksnes üldsusele edastamiseks.(51) See-eest põhikohtuasjas on seadmed, mis võimaldavad kaitstud teoste ülekannet vastu võtta, ehk antenniga varustatud telerid, antud üldsuse liikmete käsutusse, kes saavad selle ülekande vastuvõtmise üle siis vabalt otsustada. Seega on just nende käsutusse andmine ise edastamistoiming.

55.      Kolmandaks on minu pakutav lahendus Euroopa Kohtu praktikaga kooskõlas selles suhtes, et seal on rõhutatud tehnoloogilist neutraalsust, mis peab kuuluma olemuslikult liidu autoriõiguse sätete tõlgendamise juurde. Sellest neutraalsusest oli juttu juba kohtuotsuses SGAE, kui Euroopa Kohus leidis, et telesignaali edastamine hotellitubadesse paigaldatud telerite kaudu kujutab endast „signaali edastamiseks kasutatavast tehnikast olenemata“ üldsusele edastamist.(52) Hiljem on Euroopa Kohus tehnoloogilise neutraalsuse põhimõtet korduvalt maininud.(53)

56.      Kuigi põhikohtuasjas on määrav tegur kasutaja tahtlik sekkumine selleks, et teha telesaated oma klientidele kättesaadavaks, ei ole tehnoloogilise neutraalsuse põhimõtte kohaselt oluline, kas seda võimaldati klientidele ühe keskantenni või mitme toaantenni abil.(54)

57.      Seega tuleb seda, kui kortermaja haldaja teeb telesaated sinna korteritesse paigaldatud toaantenniga telerite abil üürnikele kättesaadavaks, pidada neis saadetes üle kantavate kaitstud teoste edastamiseks. Tuleb veel kontrollida, kas edastamine on suunatud uuele üldsusele, nagu nõuab Euroopa Kohtu praktika selles valdkonnas, ja kui jah, siis mis tingimustel.

 Kas tegemist on uue üldsusega?

58.      Meenutan, et kohtuotsuses SGAE leidis Euroopa Kohus, et majutusettevõtte järjestikusi kliente saab käsitada üldsusena.(55) Samuti leiti seal, et need kliendid ei oleks saanud teleringhäälingu kaudu edastatud teoseid jälgida, kui majutusettevõtte sekkumine ei oleks neid teoseid kättesaadavaks teinud. Seega moodustavad nad uue üldsuse,(56) mis õigustab nõuet, et selliseks üldsusele edastamiseks on vaja autoriõiguste omajate täiendavat luba.(57)

59.      Sama mõttekäiku võib kasutada ka korterelamu haldaja puhul, kes teeb telesaated sealsete korterite üürnikele kättesaadavaks, kuna need üürnikud elavad seal korterites suhteliselt lühikest aega ja vahetuvad kiiresti, just nagu majutusettevõtte kliendid. Selliseid üürnikke võib seega pidada isikuteks, kes vaatamata sellele, et nad viibivad televisioonisaate levialas, ei saaks seda saadet jälgida ilma kortermaja haldaja sekkumiseta, kes annab neile ligipääsu, paigaldades neisse korteritesse toaantenniga telerid. Praktikas on need asutused enamasti korterhotellid või pakuvad puhkemajutust.

60.      Seevastu üürnikke, kes rajavad üüritavasse korterisse oma peamise või kas või teise elukoha,(58) tuleb käsitada kohtuotsuse SGAE punkti 41 tähenduses „saatevastuvõtjate omanikena“ ja seega üldsuse liikmetena, kellega autoriõiguste omajad on algset edastamisluba andes (käesoleval juhul maapealseks teleülekandeks) arvestanud. Sellised isikud jälgivad kaitstud teoseid eraviisiliselt või pere ringis ning asjaolu, et korteri omanik või haldaja on neile vastuvõtuseadme muretsenud, pole oluline. Sellise seadme muretsemine tuleb kvalifitseerida lihtsalt füüsiliste abivahendite pakkumiseks ja see ei eelda täiendavat luba.

61.      Uue üldsuse tuvastamiseks tuleb asja arutaval kohtul seega tuvastada asjaomase üürisuhtega seotud faktilised asjaolud. Käesolevas kohtuasjas eelotsusetaotlus seda ei täpsusta.

 Vastus eelotsuse küsimusele

62.      Kokkuvõtteks – isegi kui ma möönan, et lahendus, mille kohaselt ei ole tegemist üldsusele edastamisega, sest kaitstud teoseid stricto sensu ei edastata, on käesolevas kohtuasjas puhttehniliselt lähenedes põhjendatud, ei tundu see lahendus mulle rahuldavana, arvestades neid sisulisi kaalutlusi, millel Euroopa Kohtu asjakohane praktika põhineb. Selle kohtupraktika loogika nõuab minu arvates, et vaadeldavat toimingut analüüsitaks asjaomase kasutaja tahtliku sekkumisena, mille eesmärk on teha kaitstud teosed kättesaadavaks isikutele, kes ei saaks neid ilma selle sekkumiseta jälgida, ja seega edastamistoiminguna. See toiming kujutab endast üldsusele edastamist, kui need isikud moodustavad uue üldsuse.

63.      Teen seega ettepaneku otsustada, et direktiivi 2001/29 artikli 3 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kui üürikortermaja haldaja paigaldab üürikorteritesse telesaadete vastuvõtmist võimaldava toaantenniga telerid ning eeldusel, et üürnikud ei raja sinna oma peamist või teist elukohta, kehtib selle suhtes viidatud sättega autoritele antud ainuõigus lubada või keelata oma teoste edastamist üldsusele.

 Ettepanek

64.      Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades teen ettepaneku vastata Amtsgericht Potsdami (Potsdami esimese astme kohus, Saksamaa) eelotsuse küsimusele järgmiselt:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas artikli 3 lõiget 1

tuleb tõlgendada nii, et

kui üürikortermaja haldaja paigaldab üürikorteritesse telesaadete vastuvõtmist võimaldava toaantenniga telerid ning eeldusel, et üürnikud ei raja sinna oma peamist või teist elukohta, kehtib selle suhtes viidatud sättega autoritele antud ainuõigus lubada või keelata oma teoste edastamist üldsusele.

1      Algkeel: prantsuse.

2       Vt eelkõige 2. aprilli 2020. aasta kohtuotsus Stim ja SAMI (C‑753/18, edaspidi „kohtuotsus Stim ja SAMI“, EU:C:2020:268); 22. juuni 2021. aasta kohtuotsus YouTube ja Cyando (C‑682/18 ja C‑683/18, EU:C:2021:503) ning 20. aprilli 2023. aasta kohtuotsus Blue Air Aviation (C‑775/21 ja C‑826/21, edaspidi „kohtuotsus Blue Air Aviation“, EU:C:2023:307).

3       EÜT 2001, L 167, lk 10; ELT eriväljaanne 17/01, lk 230.

4       BGBl. 1965 I, lk 1273.

5       17. detsembri 2015. aasta kohtuotsus (I ZR 21/14) (BGH GRUR 2016, lk 697).

6       Vt viimati kohtuotsus Blue Air Aviation (punkt 47).

7       Vt selle kohta eelkõige kohtuotsus Blue Air Aviation (punktid 66 ja 67).

8       Nõukogu 16. märtsi 2000. aasta otsus WIPO autoriõiguse lepingu ning WIPO esituste ja fonogrammide lepingu heakskiitmise kohta Euroopa Ühenduse nimel (EÜT 2000, L 89, lk 6; ELT eriväljaanne 11/33, lk 208).

9       Kohtuotsus Stim ja SAMI (resolutsioon).

10       Vt eelkõige kohtuotsus Stim ja SAMI (punkt 32).

11       Vt viimati kohtuotsus Blue Air Aviation (punktid 52 ja 54).

12       Vt hilisemast kohtupraktikast 22. juuni 2021. aasta kohtuotsus YouTube ja Cyando (C‑682/18 ja C‑683/18, EU:C:2021:503, punkt 70).

13       7. detsembri 2006. aasta kohtuotsus SGAE (C‑306/05, edaspidi „kohtuotsus SGAE“, EU:C:2006:764, resolutsiooni punkt 1). Seda lahendust kinnitati 18. märtsi 2010. aasta kohtumääruses Organismos Sillogikis Diacheirisis Dimiourgon Theatrikon kai Optikoakoustikon Ergon (C‑136/09, ei avaldata, EU:C:2010:151).

14       Eri edastamistoimingute konkreetseid näiteid vt minu ettepanekust kohtuasjas Stim ja SAMI (C‑753/18, EU:C:2020:4, punktid 33–37).

15       Vt selle kohta 22. juuni 2021. aasta kohtuotsus YouTube ja Cyando (C‑682/18 ja C‑683/18, EU:C:2021:503, punkt 79) ning Blue Air Aviation (punkt 68).

16       Kohtuotsus Stim ja SAMI, eelkõige punktid 4 ja 35.

17       22. juuni 2021. aasta kohtuotsus YouTube ja Cyando (C‑682/18 ja C‑683/18, EU:C:2021:503, punktid 81–86).

18       Kohtuotsus Blue Air Aviation (punktid 69 ja 71).

19       Kohtuotsus SGAE (punktid 45 ja 46).

20       Kohtuotsused Stim ja SAMI (eelkõige punkt 38) ja Blue Air Aviation (punkt 72).

21       Direktiivi 2001/29 põhjenduses 23 antud määratluse kohaselt.

22       Näiteks kaitstud teose lisamine veebilehele võib olenevalt kasutatavast tehnikast – otsene üleslaadimine või „süvalink“ teisele veebisaidile – olla teose üldsusele edastamine või mitte, isegi kui tulemus on selle veebilehe kasutaja seisukohast sama; vt 7. augusti 2018. aasta kohtuotsus Renckhoff (C‑161/17, EU:C:2018:634) ja 9. märtsi 2021. aasta kohtuotsus VG Bild-Kunst (C‑392/19, EU:C:2021:181).

23       Küsimuse kohta, kas tegemist on üldsusega, vt käesoleva ettepaneku punktid 58–61.

24       Kohtuotsus SGAE (resolutsiooni punkt 1).

25       Kohtuotsus SGAE (punkt 45 ja punkt 46 ab initio).

26       Kohtuotsus SGAE (punkt 46 in fine).

27       Vt eelotsuse küsimuste sõnastus kohtuotsuse SGAE punktis 23.

28       Vt selle kohta kohtuotsus SGAE (punktid 40–42).

29       Nagu Euroopa Kohus tuvastas kohtuotsuse SGAE punktides 38 ja 39.

30       Vt käesoleva ettepaneku punkt 25.

31       Seda paradoksi tõsteti esile juba seoses Bundesgerichtshofi (kõrgeim üldkohus) kohtuotsusega Königshof, millele on viidatud käesoleva ettepaneku punktis 6. Vt Lucas-Schloetter, A., „L’harmonisation européenne du droit d’auteur. L’exemple du droit de communication au public. La réception de la jurisprudence de la CJUE en Allemagne“, Favreau, A. (dir.), La propriété intellectuelle en dehors de ses frontières, Bruxelles, Larcier, 2019, lk 45.

32       Sedapuhku „avaliku arvamuse“ tähenduses.

33       Ka toaantenni peab televiisori külge kaabliga ühendama.

34       15. märtsi 2012. aasta kohtuotsus (C‑162/10, EU:C:2012:141, resolutsiooni punkt 3).

35       15. märtsi 2012. aasta kohtuotsus Phonographic Performance (Ireland) (C‑162/10, EU:C:2012:141, punkt 67).

36       13. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus (C‑431/09 ja C‑432/09, EU:C:2011:648).

37       13. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Airfield ja Canal Digitaal (C‑431/09 ja C‑432/09, EU:C:2011:648, punktid 69 ja 75).

38       Vt sisuliselt 13. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Airfield ja Canal Digitaal (C‑431/09 ja C‑432/09, EU:C:2011:648, punktid 82 ja 83 ning resolutsioon).

39       25. mai 2023. aasta kohtuotsus (C‑290/21, EU:C:2023:424, punkt 29).

40       Vt eelkõige 4. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Football Association Premier League Ltd jt (C‑403/08 ja C‑429/08, EU:C:2011:631); 15. märtsi 2012. aasta kohtuotsus Phonographic Performance (Ireland) (C‑162/10, EU:C:2012:141); 31. mai 2016. aasta kohtuotsus Reha Training (C‑117/15, EU:C:2016:379) ja kohtuotsus Blue Air Aviation.

41       Vt selle kohta hiljutine kohtuotsus Blue Air Aviation (punkt 53).

42       Kohtuotsus Stim ja SAMI (punktid 33–36).

43       Vt käesoleva ettepaneku punkt 26.

44       Vt käesoleva ettepaneku punkt 42.

45       Igal juhul kindlasti alates direktiivi 2001/29 jõustumisest.

46       Vt selle kohta Mouron, Ph., „Autoradios et droit de communication au public“, Revue Lamy droit de l’immatériel: informatique, médias, communication, nr 170, 2020, lk 24.

47       C‑753/18, EU:C:2020:4 (punkt 42).

48       Kohtuotsus Stim ja SAMI (punkt 34).

49       Vt selle kohta kohtuotsus SGAE, (punkt 44).

50       Kohtuotsus Blue Air Aviation (resolutsiooni punkt 2).

51       Kohtuotsus Blue Air Aviation (resolutsiooni punkt 1).

52       Kohtuotsus SGAE (resolutsiooni punkt 1).

53       Vt viimati 13. juuli 2023. aasta kohtuotsus Ocilion IPTV Technologies (C‑426/21, EU:C:2023:564, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).

54       Vt selle kohta 18. märtsi 2010. aasta kohtumäärus Organismos Sillogikis Diacheirisis Dimiourgon Theatrikon kai Optikoakoustikon Ergon (C‑136/09, ei avaldata, EU:C:2010:151, punkt 41).

55       Kohtuotsus SGAE (punkt 38).

56       Kohtuotsus SGAE (punkt 42).

57       Kohtuotsus SGAE (punkt 41).

58       See tähendab seda, kui üürisuhe on ainuõiguslik ja püsiv, isegi kui üürnik elab korteris tegelikult vaid lühidalt ja ajutiselt.