1.

Üldkohtu kohtunike ametisse nimetamist reguleerivad ELL artikli 19 lõige 2 ja ELTL artikkel 254. Neis sätetes, mis on suhteliselt lühikesed ja sarnaselt sõnastatud, on muu hulgas ette nähtud, et kohtunikud „nimetatakse ametisse liikmesriikide valitsuste ühisel kokkuleppel […] pärast konsulteerimist artiklis 255 sätestatud komiteega“ ning „valitakse isikute hulgast, kelle sõltumatus on väljaspool kahtlust ning kes on kõrgesse kohtunikuametisse määramiseks pädevad“.

2.

Kas neis sätetes esitatud põhimõtted on kohaldatavad liikmesriikide menetluste suhtes, mille käigus valitakse kandidaadid, kelle nimetamiseks Üldkohtu kohtuniku ametikohale teevad liikmesriikide valitsused ettepaneku? Kui on, siis kas neis sätetes sisalduva sõltumatuse nõudega kaasnevad liikmesriikidele teatavad konkreetsed kohustused seoses viisiga, kuidas nad peavad selliseid menetlusi korraldama ja läbi viima? Täpsemalt, kas liidu õigusega on vastuolus see, kui liikmesriik, kes on moodustanud sõltumatute ekspertide rühma, kelle ülesanne on kandidaate hinnata ja koostada nimekiri, milles on järjestatud ametialase pädevuse ja sõltumatuse nõuetele vastavad kandidaadid, valib sellest nimekirjast mõne muu kandidaadi kui selle, kes oli paigutatud esikohale?

3.

Need ongi sisuliselt käesolevas menetluses tõstatatud põhiküsimused.

4.

Nõukogu 25. veebruari 2010. aasta otsuse 2010/124/EL, mis käsitleb Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 255 ettenähtud komitee (edaspidi „artikli 255 komitee“) toimimise eeskirju, ( 2 ) artikli 1 kohaselt on need eeskirjad esitatud nimetatud otsuse lisas. Eeskirjade punktid 6–8 on sõnastatud järgmiselt:

5.

19. mail 1994 vastu võetud Leedu Vabariigi valitsuse seaduse (Lietuvos Respublikos Vyriausybės įstatymas) ( 3 ) artikli 52 lõikes 3 on sätestatud:

„Valitsus nimetab Euroopa Liidu Kohtu ja Euroopa Liidu Üldkohtu [(edaspidi „Üldkohus“)] kohtunikukandidaadid Leedu Vabariigi Presidendi nõusolekul ja pärast Leedu Vabariigi parlamendiga parlamendi põhikirjas (Lietuvos Respublikos Seimo statutas) sätestatud viisil konsulteerimist.“

6.

Üldkohtu kohtunikukandidaatide valikumenetluse kirjelduse (Pretendento į Europos Sąjungos bendrojo teismo teisėjus atrankos tvarkos aprašas, vastu võetud Leedu Vabariigi justiitsministri 9. märtsi 2021. aasta määrusega nr 1R‑65) punktides 2–4, 13, 15, 19, 21 ja 22 (põhikohtuasja suhtes kohaldatavas redaktsioonis) on sätestatud:

„2. Valikumenetluse töörühm [(edaspidi „töörühm“)] moodustatakse Leedu Vabariigi peaministri käskkirjaga. Töörühma kuulub seitse inimest. Töörühma kuuluvad Leedu Vabariigi justiitsminister (töörühma juht), Leedu Vabariigi parlamendi esindaja, Leedu Vabariigi Presidendi esindaja, kohtute nõukoja esindaja, Mykolas Romerise Ülikooli õigusteaduskonna esindaja, Vilniuse Ülikooli õigusteaduskonna esindaja ja Vytautas Magnuse Ülikooli õigusteaduskonna esindaja. Töörühma sekretäriks nimetatakse Leedu Vabariigi justiitsministeeriumi ametnik.

3. Võttes arvesse [Üldkohtu] kohtunikukandidaatide valimise kuut kriteeriumi, mis on sätestatud liidu aluslepingutes ja mida on täpsustatud [artikli 255 komitee] kuuendas tegevusaruandes, […] teavitab töörühm avalikkust valikumenetluse alustamisest justiitsministeeriumi veebilehel avaldatava teatega, milles kutsutakse kõnealustele valikukriteeriumidele vastavaid isikuid esitama taotlustoimiku valikumenetluses osalemiseks […].

4. Töörühm kehtestab vähemalt 10 tööpäeva pikkuse tähtaja, mille jooksul kandidaadid peavad valikumenetluses osalemiseks justiitsministeeriumile oma taotluse esitama. […]

[…]

13. Valikumenetluses hinnatakse kandidaatide esitatud dokumentide põhjal kandidaatide vastavust kirjelduse punktis 3 esitatud kriteeriumidele ja vesteldakse kandidaatidega. […]

[…]

15. Valikuetapis hinnatakse kandidaate kirjelduse punktis 3 esitatud kuue kriteeriumi alusel, milleks on õigusalane pädevus, kutsealane töökogemus, sobivus kohtunikuametisse, keeleoskus, võime töötada meeskonnaliikmena rahvusvahelises keskkonnas, kus on esindatud mitu õigustraditsiooni, ning sõltumatus, erapooletus, moraalikindlus ja ausameelsus.

[…]

19. Valikumenetluse lõpus annab iga töörühma liige kandidaadile 1–10 punkti; 1 punkt on madalaim hinne ja 10 punkti on kõrgeim hinne. Töörühma liikmete antud individuaalsed punktid liidetakse kokku. Saadud tulemuste põhjal koostatud paremusjärjestus esitatakse nimekirjana. Nimekiri peab sisaldama kõiki kandidaate, kes töörühma arvates vastavad [Üldkohtu] kohtunikuks valimise kriteeriumidele, olenemata saadud punktide arvust.

[…]

21. Valikumenetluse lõppedes esitab töörühma juht Leedu valitsusele õigusakti eelnõu [Üldkohtu] kohtuniku ametikohale kandideerijate paremusjärjestuses kõrgeimale kohale paigutatud kandidaadi nimetamise kohta, töörühma koosoleku protokolli koos lisaga (töörühma koostatud paremusjärjestus koos kandidaatide punktisummadega) ja paremusjärjestuses kõrgeimale kohale paigutatud kandidaadi elulookirjelduse.

22. Tegemist on soovitusega, mis puudutab [Üldkohtu] kohtuniku ametikohale kandideerijate paremusjärjestuses kõrgeimale kohale paigutatud isikut ja mis adresseeritakse Leedu valitsusele, kes vastavalt valitsuse seaduse artikli 52 lõikele 3 esitab [Üldkohtu] kohtuniku kandidatuuri.“

7.

Põhikohtuasja kaebaja Virgilijus Valančius (edaspidi „kaebaja“) nimetati Üldkohtu kohtuniku ametikohale 13. aprillil 2016 pärast seda, kui Leedu valitsus oli tema kandidatuuri esitanud. Kaebaja ametiaeg lõppes 31. augustil 2019, kuid ta jätkas Üldkohtu kohtuniku ametis pärast seda kuupäeva Euroopa Liidu Kohtu põhikirja (edaspidi „põhikiri“) artikli 5 alusel. ( 4 )

8.

Oma 31. juuli 2019. aasta otsusega taotles Leedu valitsus Leedu Vabariigi Presidendilt ja Leedu parlamendilt nõusolekut Virgilijus Valančiuse kandidatuuri esitamiseks veel üheks ametiajaks. Kuna kolm asjaomast riiklikku institutsiooni ei jõudnud tema kandidatuuris üksmeelele, kuulutati 2021. aasta märtsis välja Üldkohtu kohtunikukandidaadi valimise menetlus. Samal ajal moodustati peaministri käskkirjaga töörühm ja justiitsministri käskkirjaga kinnitati valikumenetluse läbiviimise eeskirjad.

9.

10. mail 2021 hindas töörühm potentsiaalseid kandidaate ja leppis kokku nimekirjas, kus olid punktisummade kahanevas järjekorras reastatud kaheksa isikut, kes töörühma hinnangul vastasid kohtunikuks valimise kriteeriumidele (edaspidi „paremusjärjestus“). Kaebaja oli paremusjärjestuse kohaselt kõige sobivam kandidaat.

10.

11. mail 2021 tegi justiitsministeerium Leedu valitsusele ettepaneku kaebaja kandidatuuri kohta.

11.

6. aprillil 2022 tegi Leedu valitsus Leedu Vabariigi Presidendile ja Leedu parlamendile ettepaneku kiita heaks paremusjärjestuses teisele kohale paigutatud isiku kandidatuur. Võttes arvesse Leedu Vabariigi Presidendi ja Leedu parlamendi väljendatud nõusolekut, esitas Leedu valitsus oma 4. mai 2022. aasta otsusega selle isiku kandidatuuri Üldkohtu kohtuniku ametikohale (edaspidi „esimene nimetamisotsus“).

12.

5. juulil 2022 esitas artikli 255 komitee arvamuse, mis oli sellele kandidaadile ebasoodne.

13.

14. septembril 2022 taotles Leedu Vabariigi valitsus Leedu Vabariigi Presidendilt ja parlamendilt, et viimased kiidaksid heaks paremusjärjestuses kolmandal kohal olnud isiku Saulius Lukas Kalėda kandidatuuri Üldkohtu kohtuniku ametikohale. Olles saanud mõlema institutsiooni heakskiidu, otsustas Leedu valitsus esitada selle isiku kandidatuuri („teine nimetamisotsus“). ( 5 )

14.

Artikli 255 komitee pooldava arvamuse alusel nimetasid liikmesriikide valitsuste esindajad Saulius Lukas Kalėda 15. septembril 2023 Üldkohtu kohtunikuks ja ta andis ametivande 27. septembril 2023 toimunud Üldkohtu istungil; sel hetkel lõppes kaebaja ametiaeg Üldkohtu kohtunikuna.

15.

18. mail 2022 esitas kaebaja Vilniaus apygardos administracinis teismasele (regionaalne halduskohus, Vilnius, Leedu) esimese nimetamisotsuse peale tühistamiskaebuse, milles ta taotles, et Leedu valitsust kohustataks uuesti läbi viima Üldkohtu kohtuniku kandidaatide üle konsulteerimise ja ettepaneku tegemise menetlust seaduses sätestatud korras, esitades konsulteerimiseks ja ettepaneku tegemiseks selle kandidaadi nime, kelle töörühm hindas parimaks. Kaebaja väitis selles kontekstis, et Üldkohtu kohtuniku ametikohale kandidaadi valimise riigisisene menetlus (edaspidi „vaidlusalune riigisisene menetlus“) oli olnud vastuolus ELL artikli 19 lõike 2 kolmandast lõigust ja ELTL artikli 254 teisest lõigust tulenevate põhimõtetega. Seejärel laiendas kaebaja oma kaebust ka teisele nimetamisotsusele. ( 6 )

16.

Kuna Vilniaus apygardos administracinis teismasel (regionaalne halduskohus, Vilnius) tekkisid kahtlused selles, kuidas on õige tõlgendada eespool nimetatud liidu õigusnorme, otsustas ta menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

17.

Euroopa Kohtu presidendi 26. septembri 2023. aasta otsusega saadeti eelotsusetaotluse esitanud kohtule teabenõue, paludes kohtul teatada, kas asjaolul, et liikmesriikide valitsuste esindajate 15. septembri 2023. aasta otsusega nimetati Saulius Lukas Kalėda Üldkohtu kohtunikuks, on seos põhikohtuasja esemega, ja kui on, siis kas kohus soovib endiselt eelotsusetaotluse esitada. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märkis oma 10. oktoobri 2023. aasta kirjas, et sellel ametisse nimetamisel puudub seos põhikohtuasja esemega ja et ta soovib siiski eelotsusetaotluse esitada.

18.

Käesolevas menetluses esitasid kirjalikud seisukohad kaebaja, Leedu, Madalmaade, Poola, Rootsi, Tšehhi ja Ungari valitsus ning Euroopa Komisjon. 16. jaanuaril 2024 toimunud kohtuistungil esitasid kaebaja, Iirimaa, Leedu, Poola ja Tšehhi valitsus ning komisjon ka suulised seisukohad.

19.

Oma kahe küsimusega, mida võib käsitleda koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ELL artikli 19 lõikega 2 ja ELTL artikliga 254 on vastuolus riigisisesed õigusnormid või tavad, mille kohaselt liikmesriigi valitsus, kes on moodustanud sõltumatute ekspertide rühma, kelle ülesanne on hinnata Üldkohtu kohtuniku ametikohale kandideerivaid isikuid ja koostada nimekiri, milles on järjestatud liidu aluslepingutest tulenevatele ametialase pädevuse ja sõltumatuse nõuetele vastavad kandidaadid, võib valida sellest nimekirjast mõne muu kandidaadi kui see, kes oli paremusjärjestuses paigutatud esikohale.

20.

Enne selle küsimuse sisulist hindamist analüüsin ma teatavaid esialgseid menetlusküsimusi.

21.

Mõned oma seisukohad esitanud liikmesriikide valitsused esitasid mitu argumenti, vaidlustamaks Euroopa Kohtu pädevust ja/või eelotsusetaotluse vastuvõetavust ja/või Euroopa Kohtu vajadust vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele. Kuigi nende kolme küsimuse kohta esitatud argumendid olid teataval määral omavahel ühendatud, analüüsin ma neid siiski eraldi.

22.

Esiteks leidsid mõned valitsused, et Euroopa Kohtul puudub pädevus esitatud küsimustele vastamiseks. Nende arvates ei ole liidu õigusnormid, mille tõlgendamist taotletakse, põhikohtuasjas kohaldatavad, kuna menetlust, mille tulemusena valitsus kandidaadi välja pakub, reguleerib üksnes riigisisene õigus. Mõned valitsused osutasid ka asjaolule, et Üldkohtu kohtuniku ametisse nimetamise menetlus on kompleksne ja lõpeb liikmesriikide valitsuste esindajate ühisel kokkuleppel vastuvõetud otsusega, mille õiguspärasust Euroopa Kohus ei kontrolli. Seda enam ei saa Üldkohtul nende arvates olla pädevust otsustada selle kompleksse menetluse riigisisese etapi õiguspärasuse üle.

23.

Sellega seoses märgin kohe ära, et eelotsuse küsimused puudutavad ELL artikli 19 lõike 2 ja ELTL artikli 254 kohaldamisala, mis nõuab nende liidu esmase õiguse sätete tõlgendamist, kuuludes seega ELTL artikli 267 alusel täielikult Euroopa Kohtu pädevusse. ( 7 )

24.

Lisaks tuletan meelde, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kuulub liikmesriikide kohtukorraldus küll liikmesriikide pädevusse, kuid selle pädevuse teostamisel peavad liikmesriigid siiski täitma oma kohustusi, mis tulenevad liidu õigusest. Nii võib see olla muu hulgas riigisiseste õigusnormide puhul, mis reguleerivad kohtunike ametisse nimetamise otsuste vastuvõtmist, ja asjakohasel juhul ka normide puhul, mis reguleerivad ametisse nimetamise menetluste kohtulikku kontrolli. ( 8 ) Seda enam tuleb seda põhimõtet minu arvates kohaldada riigisiseste õigusnormide suhtes, mis reguleerivad selliste otsuste vastuvõtmist, mis moodustavad osa Euroopa Liidu Kohtu liikmete ametisse nimetamise protsessist, nagu ma edaspidi selgitan.

25.

Pealegi ei ole ma kindel, et käesolevat kohtuasja saab pidada analoogseks kohtuasjadega, milles Euroopa Kohus otsustas, et ELTL artikli 263 kohaselt ei ole ta pädev kontrollima selliste aktide õiguspärasust, mille liikmesriikide valitsuste esindajad on vastu võtnud mitte nõukogu liikmetena, vaid oma valitsuse esindajatena, teostades seega ühiselt liikmesriikide pädevust, nagu see on Euroopa Liidu Kohtu liikmete ametisse nimetamise otsuste puhul. ( 9 )

26.

Vaidlustatud otsused ei ole valitsustevahelised aktid, vaid Leedu ametiasutuste poolt riigisisese õiguse alusel vastu võetud aktid. Nagu mõned valitsused väitsid, võib neid akte tõesti pidada esialgseteks aktideks selles mõttes, et need kujutavad endast ühte etappi kompleksses menetluses, mille lõpptulemusena võetakse vastu valitsustevaheline otsus. Sellegipoolest on fakt, et kui vaidlustatud otsused – millel on kahtlemata teatavad õiguslikud tagajärjed – võivad kuuluda riigisisese õiguse kohase kohtuliku kontrolli alla, siis asjaolul, et Euroopa Kohus ei ole pädev kontrollima teistsugust akti (liikmesriikide valitsuste esindajate tehtud otsust ametisse nimetamise kohta), ilmselgelt puudub seos Euroopa Kohtu pädevusega (õigemini kohustusega) vastata ELTL artikli 267 alusel esitatud küsimustele, kui need puudutavad liidu õiguse tõlgendamist.

27.

Teiseks väitsid mõned valitsused, et esitatud küsimused on vastuvõetamatud, kuna nendele küsimustele vastamine ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses oleva vaidluse lahendamiseks vajalik. Seda seisukohta on põhjendatud kahe asjaoluga: i) eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole pädev tegema kaebaja soovitud lahendit (ettekirjutust valitsusele), kuna see tähendaks välispoliitilistes küsimustes valitsusele ette nähtud eesõiguste teostamist; ii) need küsimused on hüpoteetilised, sest isegi juhul, kui eeldada, et asjaomaseid liidu õigusnorme tuleb pidada kohaldatavaks, viidi vaidlusalune riigisisene menetlus igal juhul läbi kooskõlas nende õigusnormidega.

28.

Märgin, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on üksnes asja menetleva ja selle lahendamise eest vastutava liikmesriigi kohtu ülesanne kohtuasja eripära arvesse võttes hinnata nii eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Seega, kui küsimused on esitatud liidu õigusnormi tõlgendamise kohta, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud vastama. Sellest järeldub, et eeldatakse, et liidu õigust puudutavad küsimused on asjakohased. Euroopa Kohus võib keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamast vaid siis, kui on ilmne, et taotletaval liidu õigusnormi tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele. ( 10 )

29.

Ma ei näe käesolevas kohtuasjas ühtegi asjaolu, mis võiks selle eelduse ümber lükata. Nimelt on selles tegemist tõelise vaidlusega, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus menetleb ja milles kaebaja tugineb liidu õigusnormidele, mille tõlgendamine on eelotsuse küsimuste ese. ( 11 ) See, kas viidatud liidu õigusnormid on selles vaidluses tegelikult kohaldatavad, ja kui on, siis kas neid on järgitud, puudutab eelotsuse küsimuste sisu ega saa seega mõjutada nende küsimuste vastuvõetavust. ( 12 )

30.

Samuti ei pea ma veenvamaks argumenti, mis põhineb väitel, et eelotsusetaotluse esitanud kohtul puudub pädevus vaidlustatud otsuste kontrollimiseks või kaebaja taotletud konkreetse lahendi tegemiseks. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb liikmesriigi kohtu esitatud küsimused lahendada seda faktilist ja õiguslikku raamistikku arvestades, mille see kohus on määratlenud omal vastutusel ja mille õigsuse kontrollimine ei ole Euroopa Kohtu ülesanne. ( 13 ) See, kas eelotsusetaotluse esitanud kohtus menetluses olev kaebus on vastuvõetav või kas eelotsusetaotlus on esitatud kooskõlas asjakohaste riigisiseseid menetlusi reguleerivate õigusnormidega, on küsimused, mis ELTL artikli 267 kohaselt ei kuulu Euroopa Kohtu pädevusse. ( 14 )

31.

Seegi, kas riigi pädevad ametiasutused on vaidlusaluses riigisiseses menetluses nõuetekohaselt kohaldanud asjaomastest liidu õigusnormidest tulenevaid põhimõtteid või mitte, on jälle küsimus, mille hindamine ei ole Euroopa Kohtu ülesanne. Käesolevas menetluses piisab tõdemusest, et põhikohtuasja pooled on selles küsimuses eriarvamusel ja et eelotsusetaotluse esitanud kohus on palunud Euroopa Kohtult selle küsimuse lahendamiseks abi. Sellest piisab, et tunnistada eelotsusetaotlus vastuvõetavaks. Eelotsusemenetluse raames on Euroopa Kohtu ülesanne selgitada, kuidas asjaomaseid liidu õigusnorme õigesti tõlgendada, ja eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kohaldada neid õigusnorme selliselt tõlgendatuna kohtuasja konkreetsete asjaolude suhtes, ( 15 ) tehes nende võimalikust rikkumisest kõik asjakohased järeldused. ( 16 )

32.

Kolmandaks väidavad mõned valitsused, et kuna Saulius Lukas Kalėda on vahepeal ametisse astunud, on põhikohtumenetlus muutunud ainetuks, mis tähendab, et esitatud küsimustele ei ole vaja vastata. Nad on seisukohal, et isegi kui vaidlusaluses riigisiseses menetluses rikuti kaebaja õigusi (quod non), ei saaks tema kaebust enam rahuldada: eelotsusetaotluse esitanud kohtu otsus ei mõjutaks liikmesriikide valitsuste esindajate otsuse (millega Saulius Lukas Kalėda nimetati Üldkohtu kohtunikuks) kehtivust.

33.

Sellega seoses tuleb meenutada, et eelotsusemenetlus eeldab muu hulgas liikmesriigi kohtus pooleli olevat menetlust, mille raames eelotsusetaotluse esitanud kohus peab tegema otsuse, milles võidakse eelotsust arvesse võtta. ( 17 )

34.

Käesoleval juhul jagan ma nende valitsuste arvamust, et isegi kui eelotsusetaotluse esitanud kohus peaks vaidlustatud otsused tühistama, ei mõjutaks see otseselt liikmesriikide valitsuste esindajate otsuse (millega Saulius Lukas Kalėda nimetati Üldkohtu kohtunikuks) kehtivust. Selles kontekstis märgin möödaminnes, et poolte vahel ei ole vaidlust küsimuses, kas Saulius Lukas Kalėda vastab aluslepingutes sätestatud nõuetele. Samuti näib, et kaebaja poolt eelotsusetaotluse esitanud kohtule esitatud taotlus, et see algataks uuesti Üldkohtu kohtunikukandidaadi valimise menetluse, on nüüdseks muutunud ainetuks, kuna ametikoht, mille täitmiseks menetlus toimus, ei ole enam vaba.

35.

Sellega seoses väärib täielikkuse huvides ehk lisamist, et selle lõplik kontrollimine, kas konkreetne kandidaat vastab aluslepingutes ette nähtud pädevuse ja sõltumatuse nõuetele, on liikmesriikide valitsuste esindajate ülesanne ja selle hinnangu suhtes ei kohaldata liidu ega liikmesriikide kohtute kohtulikku kontrolli. Kui Euroopa Liidu Kohtu liige on ametisse nimetatud, ei saa teda riigi tasandi valikumenetluse käigus tehtud (väidetava või tegeliku) vea tõttu automaatselt ametist ilma jätta. See oleks vastuolus kohtunike ametist tagandamise keelu põhimõttega. ( 18 )

36.

See ei tähenda siiski, et ametisse nimetamise protsessis tehtud vigu ei ole võimalik parandada. Põhikirja artiklis 6 on sätestatud, et „[k]ohtuniku võib ametist tagandada või ilma jätta õigusest saada pensioni või muid seda asendavaid hüvesid üksnes juhul, kui ta Euroopa Kohtu kohtunike ja kohtujuristide üksmeelse arvamuse kohaselt ei vasta enam oma ametikoha nõuetele või ei täida sellest tulenevaid kohustusi. […] Kui see isik on üldkohtu või erikohtu liige, otsustab Euroopa Kohus pärast asjaomase kohtuga konsulteerimist.“ ( 19 )

37.

Sellest sättest tuleneb, et kui pärast kohtuniku ametisse nimetamist ilmneb mõni asjaolu, mis võib tekitada kahtlusi selles, kas liikmesriikide valitsuste esindajate hinnang anti täieliku, õige ja tõese teabe alusel, siis võib Euroopa Kohus seda küsimust uurida ning vajaduse korral otsustada algatada põhikirja artiklis 6 ette nähtud menetluse. Nii võib see olla näiteks juhul, kui kandidaat on liikmesriigi pädevatele ametiasutustele või artikli 255 komiteele teadlikult esitanud eksitavat teavet ja/või võltsitud dokumente. ( 20 )

38.

Samuti on oluline märkida, et Euroopa Kohtu eesõigus pärast ametisse nimetamist selliseid küsimusi kontrollida on määratletud kohustusena, mitte ulatusliku kaalutlusõigusena. Nagu Euroopa Kohus on järjepidevalt sedastanud, sealhulgas kohtuasjas Simpson (kohtuasi, mis puudutas tollase Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu kohtuniku ametisse nimetamise menetluses tehtud viga), tuleneb harta artiklis 47 sätestatud põhiõigusest asja arutamisele sõltumatus ja erapooletus seaduse alusel moodustatud kohtus, et „iga kohus on kohustatud kontrollima, kas ta kujutab oma koosseisu poolest niisugust kohut, kui selles küsimuses on tõsiseid kahtlusi. Niisugune kontroll on vajalik usalduse tarvis, mida demokraatliku ühiskonna kohtud peavad õigussubjektis äratama. Selles mõttes on see kontroll oluline menetlusnõue, mille järgimise kohustus põhineb avalikul huvil, ja selle täidetust tuleb kontrollida omal algatusel.“ ( 21 )

39.

Vaatamata eespool öeldule ei ole minu arvates ilmne, et käsitletav vaidlus on muutunud ainetuks. Eelotsusetaotluse esitanud kohus vastas Euroopa Kohtu selleteemalisele küsimusele, et põhikohtuasi on endiselt pooleli ja et tema arvates ei ole vaja ELTL artikli 267 alusel esitatud eelotsusetaotlust tagasi võtta, kuna vastus eelotsuse küsimustele on vaidluse lahendamiseks jätkuvalt vajalik. ( 22 ) Lisaks märkis kaebaja kohtuistungil, ilma et Leedu valitsus oleks talle vastu vaielnud, et menetluse jätkudes pärast seda, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus selle ELTL artikli 267 alusel peatas, võib ta oma nõuet muuta, taotledes näiteks tuvastamisotsust, mis võib teda kahju hüvitamise vormina rahuldada, või rahalist kahjuhüvitist.

40.

Seega, võttes arvesse nii eelotsusetaotluse esitanud kohtu kui ka põhikohtuasja poolte esitatud teavet, leian, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimused vajavad siiski vastust, et sel kohtul oleks võimalik lahendada tema menetluses olev vaidlus.

41.

Üldkohtu kohtunike ametisse nimetamise protsessi ja nõudeid reguleerivad ELL artikli 19 lõige 2 ja ELTL artikkel 254. Neis sarnaselt sõnastatud sätetes on ette nähtud, et Üldkohtu kohtunikud i) „valitakse isikute hulgast, kelle sõltumatus on väljaspool kahtlust ning kes on kõrgesse kohtunikuametisse määramiseks pädevad“, ning ii) „nimetatakse ametisse liikmesriikide valitsuste ühisel kokkuleppel […] pärast konsulteerimist artiklis 255 sätestatud komiteega“.

42.

Esimene teema, mis on käesoleva kohtuasja keskmes, on see, kas nendes sätetes ette nähtud nõue, et Üldkohtu kohtunikud valitaks isikute hulgast, kelle sõltumatus on väljaspool kahtlust (edaspidi „sõltumatuse nõue“), paneb liikmesriikidele selliste ametikohtade jaoks kandidaatide valimise menetluse läbiviimisel mingeid kohustusi.

43.

Enamik oma seisukohti esitanud valitsusi väljendas selles suhtes eitavat arvamust. Nad rõhutavad, et ELL artikli 19 lõige 2 ja ELTL artikkel 254 käsitlevad kandidaatide kohtunikuametisse nimetamise menetlust, st menetlust, mis toimub pärast seda, kui liikmesriik on kandidaadi välja pakkunud. Need sätted ei sisalda ühtegi konkreetset normi selle kohta, kuidas liikmesriigid peavad kandidaadid välja valima. Seetõttu väidavad need valitsused, et kandidaatide valimise menetlus kuulub liikmesriikide ainupädevusse ja et liikmesriikidel on valimisel piiramatu kaalutlusõigus.

44.

Järgnevatel lehekülgedel selgitan, miks ma ei jaga seda seisukohta. Enne nende argumentide juurde asumist tuleb siiski esitada mõned esialgsed märkused „kohtute sõltumatuse“ kontseptsiooni kohta ja selle kohta, mida see tähendab sellistes olukordades, nagu on kõne all põhikohtuasjas.

45.

Euroopa Kohus on järjekindlalt sedastanud, et ELL artiklis 19 täpsustatakse ELL artiklis 2 sätestatud õigusriigi põhiväärtust, ( 23 ) andes liidu õiguskorras Euroopa Liidu Kohtule ja liikmesriikide kohtutele ülesande tagada kohtulik kontroll. ( 24 ) Õigust sõltumatus kohtus toimuvale tõhusale kohtulikule kontrollile, mis on nüüd tagatud harta artiklis 47, on Euroopa Kohus nimetanud üheks õigusriigi tunnuseks. ( 25 ) Samuti on Euroopa Kohus otsustanud, et sõltumatus, mis hõlmab kahte aspekti – sõltumatust kitsas tähenduses ja erapooletust ( 26 ) –, on õigusemõistmise ülesandega lahutamatult seotud, mistõttu see peab olema tagatud nii liidu (Euroopa Liidu Kohtu liikmete puhul) kui ka liikmesriikide tasandil (liikmesriikide kohtute liikmete puhul, kellel tuleb lahendada küsimusi, mis puudutavad liidu õiguse kohaldamist või tõlgendamist). ( 27 )

46.

Lisaks on Euroopa Kohus selgitanud, et sõltumatuse tagamine eeldab selliste õigusemõistmist reguleerivate normide olemasolu, mis hajutavad üksikisikute võimalikud põhjendatud kahtlused selle suhtes, kas kohus on väliste tegurite eest kaitstud ja vastanduvaid huvisid arvestades neutraalne. ( 28 )

47.

Täpsemalt tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et olemas peavad olema kaks õigusnormide kogumit. Esimese, nn ex ante õigusnormide kogumi eesmärk on tagada, et kohtunikeks saab nimetada ainult isikuid, kes on ja näivad olevat sõltumatud. Nende õigusnormide hulka kuuluvad ametisse nimetamise otsuste vastuvõtmise sisulised tingimused ja menetluslik kord. ( 29 ) Teise, nn ex post õigusnormide kogumi eesmärk on tagada, et kohtunikuametisse nimetatud isikud täidaksid kohtulikke ülesandeid nii, et ei saaks tekkida ühtegi objektiivselt põhjendatud kahtlust nende sõltumatuses. Need õigusnormid hõlmavad muu hulgas norme kohtuorgani liikmete taandumise, taandamise ja ametist vabastamise aluste ( 30 ) ning kohtunike tegevuse muude aspektide kohta. ( 31 )

48.

Seega tuleneb eespool viidatud kohtupraktikast expressis verbis, et liidu õiguses on vaid üks „kohtute sõltumatuse“ kontseptsioon, ( 32 ) mis kehtib võrdselt nii liidu kohtute kui ka liikmesriikide kohtute kohta. Selleks peavad asjaomased õigussüsteemid muu hulgas sisaldama kohtunike ametisse nimetamist reguleerivaid norme, mis lähtuvad seadusandjast ( 33 ) ning on sõnastatud piisavalt selgelt, täpselt ja põhjalikult, ( 34 ) et säiliks kohtunike tegelik sõltumatus ja mulje nende sõltumatusest. ( 35 )

49.

Pärast neid selgitusi tuleks järgmise teemana analüüsida seda, kas ja kui jah, siis kuidas saab eespool kirjeldatud põhimõtteid kohaldada põhikohtuasjas käsitletava olukorra puhul.

50.

Siinkohal pean tagasi pöörduma eespool punktis 43 nimetatud vastuväidete juurde, mille mõned valitsused esitasid ELL artikli 19 lõikest 2 ja ELTL artiklist 254 tulenevate põhimõtete kohaldatavuse suhtes.

51.

Tõsi, eraldi võetuna ei puuduta menetlus ja selle lõpus Leedu valitsuse vastu võetud otsused kohtuniku ametisse nimetamist, kuna nende tulemusena valiti üksnes välja kandidaat sellele ametikohale. Minu arvates ei ole see asjaolu praeguses kontekstis siiski oluline. Argumendid, mille mõni valitsus on selle kohta esitanud, näivad mulle äärmiselt formaalsed.

52.

Kandidaatide riigisisese valikumenetlused ja nende menetluste lõpus tehtav otsus on Üldkohtu kohtunike ametisse nimetamisega päädiva koguprotsessi lahutamatu osa. See protsess koosneb kolmest etapist: üks toimub riigi tasandil (kandidaadi valimiseks), teine liidu tasandil (artikli 255 komitees ( 36 )) ja kolmas valitsustevahelisel tasandil (kui liikmesriikide valitsuste esindajad teevad otsuse).

53.

Kõik need kolm etappi on protsessi vajalikud etapid. Nimelt saavad liikmesriikide valitsuste esindajad võtta vastu otsuse Euroopa Liidu Kohtu liikme ametisse nimetamise kohta üksnes siis, kui liikmesriigi valitsus on esitanud sellekohase ametliku ettepaneku (ja artikli 255 komitee on asjaomase isikuga vestelnud).

54.

Kuna aluslepingud seda küsimust kuidagi ei reguleeri, ei saa minu arvates olla mingit kahtlust, et liikmesriikidel on oma kandidaatide valiku menetluse korraldamisel, struktureerimisel ja läbiviimisel ulatuslik kaalutlusõigus. Nad võivad kehtestada standardmenetluse, mida kohaldatakse kõigil sarnastel ametisse nimetamise juhtudel, või viia iga kord läbi erimenetluse. Need menetlused võivad olla suhteliselt lihtsad või koosneda eri menetlusetappidest, näiteks nii, et valikuprotsessi kaasatakse eri institutsioonid ja/või asutused.

55.

Siinkohal leian seega, et artikli 255 komitee lähenemine on täiesti mõistlik: komitee on leidnud, et kui on olemas „avatud, läbipaistev ja range riigisisene valikumenetlus“, siis seda asjaolu võetakse positiivselt arvesse kandidaadi sobivuse hindamisel; samas ei saa ühegi sellise menetluse puudumine iseenesest olla alus, asumaks seisukohale, et kandidaat ei sobi ametikohale. ( 37 )

56.

Sellega seoses tasub ehk meelde tuletada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei kohusta ükski liidu õigusnorm (sealhulgas ELL artiklid 2 ja 19) liikmesriike kehtestama konkreetset põhiseaduslikku mudelit riigivõimudevaheliste suhete ja vastasmõju reguleerimiseks, sealhulgas nende pädevuse määratlemiseks ja piiritlemiseks. ( 38 ) Lisaks on Euroopa Kohus sedastanud, et ELL artikli 4 lõike 2 kohaselt austab liit liikmesriikide rahvuslikku identiteeti, mis on omane nende poliitilistele ja põhiseaduslikele põhistruktuuridele, mis tähendab, et liikmesriikidel on õigusriigi põhimõtete rakendamisel teatav kaalutlusruum. ( 39 )

57.

Mis puudutab liikmesriikide kohtunike ametisse nimetamist, siis on Euroopa Kohus otsustanud, et ainuüksi asjaolu, et riigisisesed õigusnormid näevad ette kõnealuste otsuste vastuvõtmise presidendi, ( 40 ) peaministri ( 41 ) või riigi seadusandlike organite ( 42 ) poolt või pärast nendega konsulteerimist, ei kujuta endast põhimõtteliselt asjaolu, mis võiks seada kahtluse alla kohtunike sõltumatuse nendest institutsioonidest. Samuti on Euroopa Kohus otsustanud, et nõuandvate organite, näiteks teistest kohtunikest koosnevate organite kaasamine, tingimusel et need organid on ise piisavalt sõltumatud, võib aidata muuta selle protsessi objektiivsemaks, piiritledes teiste sellesse protsessi kaasatud institutsioonide tegutsemisruumi. Selliste organite kaasamist ei saa siiski pidada vajalikuks. ( 43 ) Samuti ei ole iseenesest problemaatiline, et otsustusõigust omaval institutsioonil on ametisse nimetatavate kandidaatide valimisel teatav kaalutlusruum. ( 44 )

58.

Samas on Euroopa Kohus järjekindlalt selgitanud, et liikmesriikide ulatuslik kaalutlusruum riigivõimudevahelise suhte struktureerimisel, oma kohtusüsteemi ülesehituse määratlemisel ja ka oma kohtunike ametisse nimetamise protsessi reguleerimisel ei vabasta neid kohustusest järgida liidu õigust. Eelkõige on liikmesriigid kohustatud järgima ELL artiklitest 2 ja 19 tulenevat kohtute sõltumatuse nõuet. ( 45 ) Nimelt, nagu on tõdetud käesoleva ettepaneku punktis 24, tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et kuigi liikmesriikide kohtukorraldus kuulub liikmesriikide pädevusse, peavad liikmesriigid selle pädevuse teostamisel siiski täitma oma kohustusi, mis tulenevad liidu õigusest.

59.

Need põhimõtted peavad tingimata olema kohaldatavad Üldkohtu kohtunike ametisse nimetamise protsessi ja selle kolme etapi suhtes. Väide, et selle protsessi esimest etappi tuleb vaatamata selle olulisusele ja selle lõpus tehtava otsuse määravale rollile käsitada alana, kus liidu õigus ei kehti, näib mulle kunstlik ja põhjendamatu. ( 46 ) Tegelikult ei ole juhus, et kohtunike sõltumatust käsitlevas kohtupraktikas on Euroopa Kohus sageli viidanud kohtunike ametisse nimetamise protsessile, ( 47 ) mida ma mõistan nii, et see hõlmab kõiki menetlusetappe, mille lõpptulemusena nimetatakse kohtunikud ametlikult ametisse.

60.

Teisest küljest on mulle aga samavõrd selge, et neid etappe ei saa käsitleda eraldi: tegelikult on oluline, kuidas võib üldsus objektiivselt tajuda eri etappidest koosnevat koguprotsessi. ( 48 )

61.

Selles kontekstis olen seisukohal, et liikmesriiki ei saa pidada liidu õigusega kooskõlas olevaks, kui Euroopa Liidu Kohtu liikme ametikohale kandideerivate isikute riigisisene valikumenetlus, nagu liikmesriigi seadusandja selle on välja töötanud või nagu riigi pädevad ametiasutused seda praktikas kohaldavad, ( 49 ) võib kahjustada ametisse nimetamise koguprotsessi terviklikkust ja seega ka selle tulemust. ( 50 ) Nii on see juhul, kui hoolimata selliste liidu õigusnormide olemasolust, mis reguleerivad ühelt poolt ametisse nimetamise protsessi kahte ülejäänud etappi ( 51 ) ja teiselt poolt kohtunike tegevuse muid aspekte, et tagada õigusemõistmise kaitstus igasuguse välise mõju eest, ( 52 ) võib kandidaatide valikumenetlus tekitada põhjendatud kahtlusi valitud isiku sõltumatuse suhtes.

62.

Toon mõned äärmuslikud näited: nii oleks see näiteks juhul, kui kandideerimiskutses on kandidaatidelt nõutava tingimusena nimetatud liikmesust konkreetses erakonnas, või kui otsustatakse valida välja kandidaat, kes on avalikult (ajakirjanduses, mõne avaliku sektori asutuse või komitee ees jne) teatanud, et ta kavatseb tegutseda oma päritoluriigi huvides või järgides selle institutsiooni juhiseid, kes ta välja valis.

63.

Seetõttu ei saa ma nõustuda ka mõne valitsuse väitega, nagu oleks ainuüksi artikli 255 komitee ülesanne teha kindlaks, kas konkreetne kandidaat vastab aluslepingutes sätestatud nõuetele.

64.

Selge on see, et artikli 255 komitee on mõeldud siin mängima üliolulist rolli. Nimelt on selle kontrollimine, kas kandidaadid on sobivad täitma Euroopa Kohtu kohtuniku ja kohtujuristi ning Üldkohtu kohtuniku ülesandeid, kõnealuse komitee olemasolu põhjus. Minu arvates on üsna ilmne, et artikli 255 komitee asutamine – mille juured ulatuvad „nõuandva komiteeni“, mis oli ette nähtud 2000. aasta jaanuari nn Due aruandes ( 53 ) ja 2003. aasta märtsi vestlusringi lõpparuandes Euroopa Kohtu kohta ( 54 ) – ei olnud mõeldud mulje jätmiseks, vaid tegelikult liikmesriikide jaoks „lati kõrgemale tõstmiseks“. ( 55 )

65.

Sellest hoolimata on selge, et artikli 255 komitee on pelgalt nõuandev organ, kelle sellekohased arvamused ei ole siduvad. Komitee rolli ei saa pidada selliseks, et tegemist on ühe ja ainsa organiga, mille ülesanne on kontrollida kandidaatide ametialaseid võimeid ja sõltumatust. Eeltoodud põhjustel olen arvamusel, et nende nõuete täidetuses peavad veenduma kõik protsessi kaasatud institutsioonilised osalejad (liikmesriikide ametiasutused, artikli 255 komitee ja liikmesriikide valitsuste esindajad), kusjuures igaüks neist tegutseb oma pädevuse piires ja protsessi asjakohases etapis.

66.

Eeltoodud põhimõtetest lähtudes analüüsin nüüd Vilniaus apygardos administracinis teismase (regionaalne halduskohus, Vilnius) esitatud küsimusi, mille ma sõnastasin ümber käesoleva ettepaneku punktis 19.

67.

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et käesolevas asjas kerkinud teemade käsitlemisel on võtmeküsimus see, kas vaidlusalune riigisisene menetlus, nagu Leedu ametiasutused selle välja töötasid ja/või nagu nad seda kohaldavad, võib kahjustada Üldkohtu kohtuniku ametisse nimetamise protsessi terviklikkust.

68.

Selle hinnangu andmine on põhimõtteliselt eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne, kes peab võtma arvesse kõiki asjasse puutuvaid asjaolusid. Selle kohtu abistamiseks märgin siiski, et ma ei näe ühtegi õiguslikku ega faktilist süsteemset või konkreetse juhtumiga seotud asjaolu, ( 56 ) mis eraldi võetuna või kogumis teiste asjaoludega ( 57 ) võiks tekitada inimestes objektiivselt põhjendatud kahtlusi Leedu valitsuse poolt Üldkohtu kohtuniku ülesannete täitmiseks välja pakutud kandidaadi sõltumatuse suhtes.

69.

Esiteks näib olevat oluline kõigepealt rõhutada, et kõik töörühma koostatud paremusjärjestuses olevad isikud vastasid töörühma hinnangul liidu aluslepingutes sätestatud pädevuse ja sõltumatuse nõuetele. ( 58 ) Lisaks, nagu on eespool tõdetud, ei ole minu arusaamise kohaselt põhikohtuasjas tekkinud mingeid kahtlusi selles, kas Saulius Lukas Kalėda tegelikult nendele nõuetele vastas.

70.

Teiseks ei eiranud Leedu valitsus vaidlusaluses riigisiseses menetluses minu arusaamist mööda kuidagi õiguslikku raamistikku, mille ta ise oli kehtestanud ja mida ta pidi järgima. ( 59 ) Kohaldatava riigisisese õiguse kohaselt näib töörühm olevat nõuandev organ ja tema soovitus paremusjärjestuses kõrgeimale kohale paigutatud kandidaadi nimetamise kohta ei tundu olevat Leedu valitsusele siduv.

71.

Kolmandaks ei pane ükski liidu õigusnorm, sealhulgas ELTL artikkel 19 ega ELTL artikkel 254, valitsustele kohustust esitada kandidaat, kes on nende arvates sellele ametikohale „kõige sobivam“. Üldkohtu kohtuniku ametisse nimetamiseks peavad kandidaadid liidu aluslepingute kohaselt üksnes vastama neis lepingutes sätestatud pädevuse ja sõltumatuse nõudele. Kui asjaomane valitsus leiab, et nendele nõuetele vastavad eri kandidaadid, on tal kaalutlusõigus esitada tema valitud kandidaat.

72.

Sellega seoses lisan, et kandidaatide valimisel ei ole valitsustel kindlasti keelatud kasutada täiendavaid valikukriteeriume, tingimusel, et need kriteeriumid on kooskõlas aluslepingutes sätestatud pädevuse ja sõltumatuse kriteeriumidega. Näiteks ei ole mul vastuväiteid sellele, kui valitsus sooviks võtta arvesse ka soolise või geograafilise tasakaalu kaalutlusi. ( 60 ) Samuti olen seisukohal, et Leedu asjaomaste õigusnormidega ette nähtud kriteeriumid (õigusalane pädevus, kutsealane töökogemus, sobivus kohtunikuametisse, keeleoskus, võime töötada meeskonnaliikmena rahvusvahelises keskkonnas, kus on esindatud mitu õigustraditsiooni, ning sõltumatus, erapooletus, moraalikindlus ja ausameelsus ( 61 )) on täielikult kooskõlas aluslepingutest tulenevate kriteeriumidega.

73.

Eeltoodut arvestades tuletan ka meelde, et nii Euroopa Kohtu ( 62 ) kui ka Euroopa Inimõiguste Kohtu ( 63 ) praktika kohaselt ei pruugi igasugune kohtuniku ametisse nimetamisel esinev nõuetele mittevastavus seada kahtluse alla selle kohtuniku sõltumatust. See oleneb nõuetele mittevastavuse laadist ja asjaoludest. ( 64 ) Tõsised kahtlused tekivad eelkõige siis, kui nõuetele mittevastavuse laad ja raskusaste tekitavad tegeliku riski, et muud võimuharud (iseäranis täitevvõim) – või ka mis tahes muud avalik-õiguslikud või eraõiguslikud juriidilised isikud või füüsilised isikud – võivad seda kohtunikku lubamatult mõjutada. Väiksemad mittevastavused seevastu ei tõstata tavaliselt küsimusi asjaomaste kohtunike sõltumatuse kohta.

74.

Seega näib mulle, et ükski eelotsusetaotluses või poolte kirjalikes ja suulistes seisukohtades mainitud asjaolu ei saa Leedu valitsuse valitud kandidaadi sõltumatust inimeste silmis kahtluse alla seada. ( 65 ) Ma ei näe nimelt midagi, mis võiks panna objektiivset vaatlejat arvama, et see isik võib näiteks leida, et ta on teatava riigisisese võimukandja suhtes alluvus- või sõltuvusseisundis, ( 66 ) või et Üldkohtus õigusemõistmise funktsiooni täites on sellel isikul igal juhul soodumus alluda teatavale välisele ( 67 ) (otsesele või kaudsele ( 68 )) mõjule.

75.

Seetõttu olen seisukohal, et kõnealused riigisisesed õigusnormid või tavad, niisugusena, nagu need on ette nähtud asjakohastes riigisisestes õigusaktides (ja nagu neid minu arvates vaidlusaluses riigisiseses menetluses tegelikult kohaldati), on ELL artikli 19 lõikega 2 ja ELTL artikliga 254 kooskõlas.

76.

Kokkuvõttes teen ettepaneku, et Euroopa Kohus vastaks Vilniaus apygardos administracinis teismase (regionaalne halduskohus, Vilnius, Leedu) eelotsuse küsimustele nii, et ELL artikli 19 lõikega 2 ja ELTL artikliga 254 ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid või tavad, mille kohaselt liikmesriigi valitsus, kes on moodustanud sõltumatute ekspertide rühma, kelle ülesanne on hinnata Üldkohtu kohtuniku ametikohale kandideerivaid isikuid ja koostada nimekiri, milles on järjestatud liidu aluslepingutest tulenevatele ametialase pädevuse ja sõltumatuse nõuetele vastavad kandidaadid, võib valida sellest nimekirjast mõne muu kandidaadi kui see, kes oli paremusjärjestuses paigutatud esikohale.