EUR-Lex Access to European Union law

Back to EUR-Lex homepage

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document 62022TN0369

Kohtuasi T-369/22: 24. juunil 2022 esitatud hagi – Heßler versus komisjon

ELT C 326, 29.8.2022, p. 19–21 (BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, GA, HR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)

29.8.2022   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 326/19


24. juunil 2022 esitatud hagi – Heßler versus komisjon

(Kohtuasi T-369/22)

(2022/C 326/27)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Hageja: Michael Heßler (Mannebach, Saksamaa) (esindaja: advokaat I. Steuer)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

tühistada ametisse nimetava asutuse 25. märtsi 2022. aasta otsus kaebuse kohta;

kohustada kostjat, et ta tagaks – kuni vastavad eeltingimused on täidetud – tagasiulatuvalt ja jätkuvalt 1. augustist 2021 maksuvabastuse andmise määruse (EMÜ, Euratom, ESTÜ) nr 260/68 artikli 3 lõike 4 teise lõigu alusel, nagu on kindlaks määratud haldusjuhtide järeldustes nr 222/04;

kohustada tasuma väljamaksmata jäänud maksetelt üldise finantsmääruse alusel viivisintressi;

mõista kohtukulud välja kostjalt.

Väited ja peamised argumendid

Otsuses kaebuse kohta on märgitud, et hageja – kes tugineb määruse nr 260/68 (1) tõlgendamisel haldusjuhtide järeldustele nr 222/04 – jätab tähelepanuta uuema kohtupraktika 12. märtsi 2020. aasta otsuses kohtuasjas XB vs. EKP (T-484/18, ei avaldata, EU:T:2020:90). Pealegi puudub selle otsuse kohaselt haldusjuhtide järeldustel üksikjuhtumil siduv toime. Seega ei pea administratsioon neid kohaldama, sest iseenesest on kõik otsused üksikjuhtumil tehtavad otsused. Asjaolu, et käesoleval juhul ei ole hageja olukord võrreldav hageja olukorraga kohtuasjas T-484/18, ei oma tähtsust, sest maksuvaba summa määramiseks annab alust ainult lapsetoetuse saamine.

Oma hagi põhjendamiseks esitab hageja neli järgmist väidet.

1.

Esimene väide: administratsiooni tegevusetus

Nagu tavaliselt, esitas hageja kaks taotlust oma mõlema – üle 26 aasta vanuse – lapse eest maksuvabastuse jätkuvaks saamiseks määruse nr 260/68 artikli 3 lõike 4 teise lõigu alusel, nii nagu see on konkreetsemalt kindlaks määratud haldusjuhtide järeldustes nr 222/04. Administratsioon saatis talle seepeale kaks teabekirjadeks nimetatud e-kirja, milles on märgitud, et kohtuotsuse T-484/18 alusel määratakse maksuvaba summa ainult juhul, kui hageja saab lapsetoetust. Selle teabe peale ei saa ta esitada personalieeskirjade artikli 90 alusel kaebust, sest tegu ei ole otsusega. Seega ei teinud administratsioon tema taotluse kohta otsust.

2.

Teine väide: Otsusel kaebuse kohta oli vale ese

Kaebuse ese ja otsus on üksteisest täiesti eraldiseisvad. Hageja esitas personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel kaebuse saamatajäänud vastuse tõttu. Väidetav hageja nõue tühistada otsused, mida tegelikult ei tehtud, jäeti 25. märtsil 2022 rahuldamata, sest need otsused olid õiged.

3.

Kolmas väide: mõistet „ülalpeetav laps“ on valesti tõlgendatud

Administratsioon on seisukohal, et ülalpeetavad on ainult lapsed, kelle eest on õigus saada lapsetoetust. Kuna hageja lapsed on ületanud 26 eluaasta piiri, ei ole hagejal administratsiooni hinnangul enam ülalpeetavaid lapsi ning seetõttu ei ole tal õigust saada ka maksuvabastust. Seega ajab administratsioon segamini ülalpeetava lapse mõiste lisatingimustega lapsetoetuse saamiseks.

4.

Neljas väide: Maksuvabastuse saamise tingimuste vale tõlgendamine

Hageja on seisukohal, et hetkel kehtivad haldusjuhtide järeldused on osa 2004. aasta personalieeskirjade reformist ning neid tuleb seetõttu käsitleda selles laiemas kontekstis. Administratsioon ei või lihtsalt võtta välja neid üksikuid osi reformipaketist, mis on talle rahaliselt soodsamad.

Kõnealust otsust kohtuasjas T-484/18 põhjendades on viidatud 27. novembri 1980. aasta otsusele kohtuasjas Sorasio-Allo jt vs. komisjon (81/79, 82/79 ja 146/79, EU:C:1980:270) ning see ei saa seetõttu olla uuem kohtupraktika. Selles kohtuotsuses ei võtnud Euroopa Kohus arvesse kõiki keeleversioone. Tema toonane järeldus, et maksuvabastus on lapsetoetuse lisa, ei leia määruse nr 260/68 teistest keeleversioonidest kinnitust. Seni ei ole see aga oluline olnud, sest maksuvabastuse andmist vanemate laste eest ei ole aastakümneid kahtluse alla seatud.

Ka ajaloolist tõlgendusmeetodit kasutades ja lähtudes peaaegu identselt sõnastatud varasemast määrusest nr 32 (EMÜ), 12 (Euratom) (2) ei ilmne, et maksuvabastus ülalpeetava lapse eest täiendaks lapsetoetust. Siduva sõnana kasutatud „auβerdem“ (lisaks) käib ühemõtteliselt ametialaste kulutuste kogusumma kohta eelmises lõigus ja mitte lapsetoetuse kohta.

Tõlgendades võrdleva õiguse perspektiivist on maksuvaba summa määramine ülalpeetavate isikute ülalpidamiseks – mida käsitatakse erilise koormusena – standardlahendus, mida nõukogu määrust nr 260/68 sõnastades tõenäoliselt eeskujuks võttis.

Nii lapsetoetuse kui ka maksuvabastuse puhul on vajalik ülalpeetava lapse olemasolu, aga maksuvabastuse saamiseks ei ole lapsetoetuse saamine vajalik. Tegu on formaalloogilise veaga, mis pöörab lubamatul moel ümber eelduse ja tagajärje.


(1)  Nõukogu 29. veebruari 1968. aasta määrus (EMÜ, Euratom, ESTÜ) nr 260/68, millega kehtestatakse Euroopa ühendustele makstavate maksude kohaldamise tingimused ja kord (EÜT 1968, L 56, lk 8; ELT eriväljaanne 01/01, lk 33).

(2)  Verordnung Nr. 32 (EWG), Nr. 12 (EAG) zur Festlegung der Bestimmungen und des Verfahrens für die Erhebung der in Artikel 12 Absatz 1 der Protokolle über die Vorrechte und Befreiungen der Europäischen Wirtschaftsgemeinschaft und der Europäischen Atomgemeinschaft vorgesehenen Steuer zugunsten der Gemeinschaft (Määrus nr 32 (EMÜ), nr 12 (Euratom), millega kehtestatakse Euroopa Majandusühenduse ja Euroopa Aatomienergiaühenduse privileegide ja immuniteetide protokolli artikli 12 lõikes 1 ette nähtud ühendusele makstavate maksude kohaldamise tingimused ja kord) (EÜT 1962, 45, lk 1461).


Top