–

17. jaanuari 2023. aasta otsust jätta menetlus peatamata, kuni oodatakse Euroopa Kohtu lahendit, millega lõpetatakse menetlus kohtuasjas, milles on vahepeal tehtud 4. juuli 2024. aasta kohtuotsus Portugal vs. komisjon (Madeira vabatsoon)(C‑736/22 P, ei avaldata, EU:C:2024:579),

–

18. juuli 2023. aasta menetlust korraldavat meedet, millega Üldkohus palus komisjonil esitada teated ja kirjad, mida ta vahetas Portugali ametiasutustega haldusmenetlustes, mis puudutasid juhtumeid N 421/2006 ja SA.34160 (2011/N),

–

komisjoni vastuseid, mis esitati Üldkohtu kantseleisse 28. augustil 2023 ja milles ta märkis, et ta ei saa neid dokumente esitada, kuna nende suhtes esineb riigiabi menetluses üldine konfidentsiaalsuse eeldus,

–

26. septembri 2023. aasta kohtumäärust, milles Üldkohus nõudis kõnealuste dokumentide esitamist menetlustoimingu korras kooskõlas oma kodukorra artikli 91 punktiga b ja artikli 92 lõikega 3,

–

8. novembri 2023. aasta otsust, millega Üldkohus võttis seisukoha 26. septembri 2023. aasta kohtumääruse alusel esitatud dokumentide asjakohasuse kohta ning konfidentsiaalsuse puudumise kohta, võttes arvesse, et need olid vanemad kui viis aastat ja seal puudusid eriti tundlikud andmed,

1

ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis paluvad hagejad Millennium BCP Participações, SGPS, Sociedade Unipessoal, Lda ja BCP África, SGPS, Lda tühistada komisjoni 4. detsembri 2020. aasta otsuse (EL) 2022/1414 abikava SA.21259 (2018/C) (ex 2018/NN) kohta, mida Portugal on rakendanud Madeira vabatsooni (ZFM) puhul – III kava (ELT 2022, L 217, lk 49; edaspidi „vaidlustatud otsus“), artikli 1 ja artikli 4 lõike 1, osas, milles neid sätteid kohaldatakse osalust haldavatele äriühingutele (sociedades gestoras de participações sociais, SGPS).

2

Madeira (Portugal) vabatsooni kava esineb mitmesuguste maksusoodustuste kujul, mida antakse Centro Internacional de Negócios da Madeira (Madeira rahvusvaheline ärikeskus), Registo Internacional de Navios da Madeira (Madeira laevade rahvusvaheline register) ja Zona Franca Industriali (tööstuslik vabakaubanduspiirkond) raames.

3

Euroopa Komisjon kiitis selle kava kui ühisturuga kokkusobiva regionaalabi esimest korda heaks oma 27. mai 1987. aasta otsusega juhtumi N 204/86 (SG(87) D/6736) kohta. Seejärel kiitis komisjon selle pikendamise heaks oma 27. jaanuari 1992. aasta otsusega juhtumi E 13/91 (SG(92) D/1118) kohta ja seejärel komisjoni 3. veebruari 1995. aasta otsusega juhtumi E 19/94 (SG(95) D/1287) kohta.

4

Sellele järgnev kava (edaspidi „II kava“) kiideti heaks komisjoni 11. detsembri 2002. aasta otsusega juhtumi N 222/A/01 kohta.

5

Tuginedes regionaalabi suunistele aastateks 2007–2013 (ELT 2006, C 54, lk 13), kiideti komisjoni 27. juuni 2007. aasta otsusega juhtumi N 421/2006 kohta (edaspidi „2007. aasta otsus“) heaks kolmas kava (edaspidi „III kava“) ajavahemikuks 1. jaanuarist 2007 kuni 31. detsembrini 2013. Komisjon kiitis kava heaks siseturuga kokkusobiva tegevusabina, mille eesmärk oli regionaalarengu edendamine ja majandusstruktuuri mitmekesistamine Madeiral, mis on ELTL artiklis 349 määratletud äärepoolseim piirkond.

6

III kava seisneb juriidiliste isikute suhtes kohaldatava tulumaksu vähendamises tegelikult ja füüsiliselt Madeiral toimunud tegevusest saadud kasumi suhtes (3% aastatel 2007–2009, 4% aastatel 2010–2012 ja 5% aastatel 2013–2020), vabastuses munitsipaalmaksust ja kohalikest maksudest ning vabastuses Madeira vabatsoonis ettevõtte asutamiseks vajaliku kinnisvara võõrandamismaksust maksimaalsete abisummade ulatuses, mis põhinevad abisaajate aastasele maksustatavale väärtusele kehtestatud maksustatava väärtuse ülemmääradel. Need ülemmäärad kehtestati abisaaja iga eelarveaasta töökohtade arvu põhjal. Teatavatel tingimustel võivad Madeira vabatsooni tööstuslikus vabakaubanduspiirkonnas registreeritud äriühingud saada juriidiliste isikute suhtes kohaldatava tulumaksu vähendamist lisaks 50% võrra.

7

Juurdepääs III kavale piirdus 2007. aasta otsuses sisalduvasse loetellu kuuluvate tegevustega. Lisaks jäeti III kava kohaldamisalast välja kõik finantsvahendust hõlmavad tegevused, kindlustustegevus, finantsteenuste ja kindlustustegevuse abitegevused ning „kontsernisisesed teenused“ (koordinatsiooni-, varahaldus- ja jaotuskeskused) kui „ettevõtjatele osutatavad teenused“.

8

Komisjoni 2. juuli 2013. aasta otsusega juhtumi SA.34160 (2011/N) kohta (edaspidi „2013. aasta otsus“) kiideti heaks III kava muudetud versioon ajavahemikuks 1. jaanuarist kuni 31. detsembrini 2013. Viimane säilitab samad tingimused kui need, mis on ette nähtud III kavas, tingimusel et maksustatava väärtuse ülemmäärad, mille suhtes on kohaldatav juriidiliste isikute suhtes kohaldatava tulumaksu vähendamine, suurenevad 36,7% võrra.

9

Seejärel kiideti muudetud III kava pikendamine kuni 30. juunini 2014 heaks komisjoni 26. novembri 2013. aasta otsusega juhtumi SA.37668 (2013/N) kohta. Kava pikendamine kuni 2014. aasta lõpuni kiideti heaks komisjoni 8. mai 2014. aasta otsusega juhtumi SA.38586 (2014/N) kohta.

10

Komisjon algatas 12. märtsil 2015 ELTL artikli 108 lõike 1 ja nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [ELTL] artikli 108 kohaldamiseks (EÜT 1999, L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339), artikli 17 lõike 1 alusel järelevalve III kava üle 2012. ja 2013. aasta puhul.

11

Komisjon teatas 6. juuli 2018. aasta kirjas Portugali Vabariigile oma otsusest algatada III kava suhtes ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud ametlik uurimismenetlus (ELT 2019, C 101, lk 7).

12

Menetlus algatati komisjoni kahtluste tõttu ühelt poolt seoses Madeira autonoomses piirkonnas tegelikult ja füüsiliselt toimunud tegevusest saadud kasumi suhtes maksuvabastuse kohaldamisega ning teiselt poolt toetuse summa ja Madeiral tegelike töökohtade loomise või säilitamise vahelise seosega.

13

Menetluse tulemusel võttis komisjon vastu vaidlustatud otsuse, mille resolutsioon on sõnastatud järgmiselt:

„Artikkel 1

Portugal rakendas abikava „Madeira vabatsoon (ZFM) – III kava“, kuivõrd see oli vastuolus [2007. aasta ja 2013. aasta otsustega], ebaseaduslikult, rikkudes [ELTL] artikli 108 lõiget 3, ning see on siseturuga kokkusobimatu.

Artikkel 2

Artiklis 1 osutatud kava alusel antud üksikabi ei ole abi, kui see abi vastas selle andmise ajal määruse (EL) 2015/1588 artikli 2 kohaselt vastu võetud ja abi andmise ajal kohaldatavas õigusaktis sätestatud tingimustele.

Artikkel 3

Artiklis 1 osutatud kava alusel antud üksikabi, mis selle andmise ajal vastab tingimustele, mis on sätestatud artiklis 1 osutatud otsustes või mis on sätestatud määruse […] 2015/1588 artikli 1 kohaselt vastu võetud määruses, on siseturuga kokkusobiv seda liiki abi suhtes kohaldatava abi ülemmäära ulatuses.

Artikkel 4

1.   Portugal nõuab artiklis 1 osutatud kava alusel antud kokkusobimatu abi abisaajatelt tagasi.

[…]

4.   Portugal tühistab siseturuga kokkusobimatu abikava artiklis 1 osutatud ulatuses ja tühistab kõik abiga seotud tasumata maksed alates käesoleva otsuse teatavakstegemise kuupäevast.

Artikkel 5

1.   Artiklis 1 osutatud abikava alusel antud abi nõutakse tagasi viivitamata ja tulemuslikult.

2.   Portugal tagab, et käesolev otsus rakendatakse kaheksa kuu jooksul alates selle teatavakstegemise kuupäevast.

[…]“.

14

Hagejad on Madeira autonoomses piirkonnas asutatud SGPSid ja seetõttu kohaldatakse neile Portugali õigusnorme.

15

Kooskõlas 30. detsembri 1988. aasta dekreetseaduse nr 495/88 (Decreto-Lei no 495/88), mis määratleb SGPSide õigusliku korra, artikli 1 lõikega 1 on SGPSide ainus eesmärk teiste äriühingute aktsiate või osade haldamine.

16

Hagejad said 1998. aastal loa Madeira vabatsoonis tegutseda Millennium BCP Participaçõese eelkäijast ettevõtjale ning 1996. aastal BCP África eelkäijast ettevõtjale. Neile lõpetati III kava kohaldamine 31. detsembril 2020 ning nende load Madeira vabatsoonis tegutsemiseks jäid kehtima kuni 2021. aasta keskpaigani.

17

III kava kohaldamise perioodil ei olnud hagejatel töötajaid.

18

Hagejad paluvad Üldkohtul:

19

Komisjon palub Üldkohtul:

20

Hagi põhjenduseks esitavad hagejad kolm väidet, millest esimene puudutab põhjendamiskohustuse rikkumist, teine õigusnormi rikkumist, kuna komisjon lisas SGPSid kõigi abisaajate hulka, kelle suhtes kehtib kohustus abi tagasi nõuda, kui nad ei täida tingimust töökohtade loomise või säilitamise kohta Madeira autonoomses piirkonnas, ja kolmas õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte ja õiguskindluse põhimõtte rikkumist.

21

Hagejad väidavad, et III kavast abisaajate ettevõtjatena puudutab neid potentsiaalselt tagasinõudmise kohustus, mis on sätestatud vaidlustatud otsuse põhjendustes 213 ja 214, mis tuvastavad abisaajad, kellelt abi tuleb tagasi nõuda, ning artiklis 4. Kuna aga vaidlustatud otsuses ei ole mingit konkreetset viidet III kavast abisaajatele, kelle õiguslik laad vastab SGPSidele, siis rikutakse sellega ELTL artiklis 296 sätestatud põhjendamiskohustust.

22

Hagejad märgivad, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 36 on viidatud kirjavahetusele, mis leidis aset vaidlustatud otsuse vastuvõtmisele eelnenud haldusmenetluses komisjoni ja Portugali ametiasutuste vahel ja mille käigus Portugali ametiasutused väitsid, et SGPSide puhul ei sõltunud III kavale juurdepääs sellest, et oleks täidetud Madeira autonoomses piirkonnas töökohtade loomise või säilitamise tingimus. Nimelt sisaldub see erand abikava projektis, millest komisjonile teatati 28. juunil 2006, ja selle lisades (edaspidi „2006. aasta teatis“) ning täpsemalt maksustiimulite seaduse (Estatuto dos Benefícios Fiscais) eelnõus, mille kohta tehti ettepanek nimetatud teatisele lisatud dekreetseaduse eelnõus (edaspidi „teatatud dekreetseaduse eelnõu“).

23

Seega, kuna komisjon ei nõustunud Portugali ametiasutuste sellise lähenemisega, oleks ta pidanud esitama kas või kokkuvõtlikult peamised faktilised ja õiguslikud asjaolud, millele ta tugines, et võtta vaidlustatud otsus vastu SGPSe puudutavas osas.

24

Komisjon ei nõustu nende argumentidega.

25

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et ELTL artikli 296 teises lõigus nõutud põhjendamine peab vastama asjaomase õigusakti laadile ning kajastama selgelt ja ühemõtteliselt akti autoriks olnud institutsiooni kaalutlusi, võimaldamaks huvitatud isikutel võetud meetme põhjendustega tutvuda ja pädeval kohtul kontrolli teostada (vt 8. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Viasat Broadcasting UK vs. komisjon, C‑660/15 P, EU:C:2017:178, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika). Põhjendustes ei tarvitse esitada kõiki asjaga seotud fakte ja õiguslikke asjaolusid, kuna hinnates, kas akti põhjendused vastavad ELTL artikli 296 nõuetele, tuleb lisaks akti sõnastusele hinnata selle konteksti ning asjakohaste õigusnormide kogumit (vt 25. juuli 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania jt, C‑128/16 P, EU:C:2018:591, punkt 82 ning seal viidatud kohtupraktika).

26

Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 213 ja 214 ning artiklites 1–4 esitas komisjon Portugali ametiasutustele vajaliku, kuid ka piisava teabe, mis võimaldab neil kindlaks teha, kes on rakendatud III kava alusel abisaajad, ja määrata ise ilma ülemääraste raskusteta kindlaks abisumma, mida abisaajad peavad tagasi maksma (vt selle kohta 21. septembri 2022. aasta kohtuotsus Portugal vs. komisjon (Madeira vabatsoon), T‑95/21, edasi kaevatud, EU:T:2022:567, punkt 231, ja 21. juuni 2023. aasta kohtuotsus Região Autónoma da Madeira vs. komisjon, T‑131/21, ei avaldata, edasi kaevatud, EU:T:2023:348, punkt 178).

27

Kohe alustuseks tuleb rõhutada, et tagasinõudmise kohustus ei puuduta mitte kogu III kava alusel antud individuaalset abi, vaid üksnes seda abi, millega rikuti 2007. ja 2013. aasta otsust, tingimusel et abisaajate puhul ei ole täidetud vähese tähtsusega abi või grupierandi määruse tingimused, nagu nähtub vaidlustatud otsuse artiklitest 1–3.

28

Sellega seoses, nagu on ette nähtud vaidlustatud otsuse põhjendustes 213 ja 214, peavad Portugali ametiasutused kindlaks tegema, kas 1. jaanuarist 2007 kuni 31. detsembrini 2014 täitis iga III kava alusel abi saaja vajalikud tingimused, et saada abi kõnealuse kava alusel, nagu see on heaks kiidetud 2007. ja 2013. aasta otsusega.

29

Ühest küljest tähendab see, et tuleb kindlaks teha abisaaja tulu see osa, mis oli seotud „tegelikult ja füüsiliselt Madeiral toimunud tegevusega“, jättes välja tulu, mis on saadud väljaspool Madeira autonoomset piirkonda toimunud tegevusest, ja seda isegi siis, kui sellega tegelevad selles piirkonnas asuvad äriühingud. Teisest küljest peavad Portugali ametiasutused objektiivse meetodi alusel kindlaks määrama töökohtade arvu, mida iga abisaaja Madeiral lõi või säilitas.

30

Tagasinõutava abi summa arvutamise meetod põhineb vaidlustatud otsuse põhjendustes 167 ja 179 esitatud järeldusel, mille kohaselt komisjon järeldas, et Portugali Vabariigi poolt III kava kohaldamine seoses tingimustega, mis puudutavad esiteks selle kasumi päritolu, mille suhtes on kohaldatav juriidiliste isikute suhtes kohaldatava tulumaksu vähendamine, ja teiseks Madeira autonoomses piirkonnas töökohtade loomist või säilitamist, rikkus 2007. ja 2013. aasta otsust.

31

Mis puudutab täpsemalt Madeira autonoomses piirkonnas töökohtade loomise või säilitamise tingimust, mis on ainus käesolevas asjas kahtluse alla seatud tingimus, siis märkis komisjon kõigepealt vaidlustatud otsuse põhjenduses 169, et 2007. aasta otsusest (vt eelkõige selle põhjendus 64) ja 2013. aasta otsusest (vt eelkõige selle põhjendus 28) nähtub selgelt, et see nõue oli III kavale juurdepääsu tingimus ning oli osa abisumma arvutamise meetodist Madeira vabatsooni kavas, nagu sellest teatas Portugali Vabariik ja nagu see on nende kahe otsusega heaks kiidetud.

32

Seejärel meenutas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 171, et töökohtade arv on üks viis, kuidas mõõta III kava panust Madeira autonoomse piirkonna regionaalarengusse. Sellega seoses nähtub nimelt 2007. ja 2013. aasta otsusest, et komisjon hindas kõnealuse korra proportsionaalsust seda tingimust arvestades.

33

Lisaks tõdes komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 175 ja 176, et Portugali ametiasutuste kasutatud meetod töökohtade arvu arvutamiseks ei võimaldanud neil kontrollida aega, mis töötaja sellele ametikohale tegelikult panustas. Kuigi 2007. ja 2013. aasta otsus ei kohusta kohaldama konkreetset meetodit iga abisaaja poolt Madeira autonoomses piirkonnas loodud või säilitatud töökohtade arvu arvutamiseks, nõudsid aga need otsused siiski sellise objektiivse meetodi kasutamist, mis võimaldaks kontrollida, kas III kava alusel abisaajate deklareeritud töökohad on tegelikud ja püsivad.

34

Lisaks nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 36 ja 62, et komisjon oli teadlik Portugali ametiasutuste seisukohast, et 2007. aasta otsusega kiideti vaikimisi heaks kõik teatatud dekreetseaduse eelnõu sätted, sealhulgas järelikult ka SGPSide suhtes tehtud erand tingimusest, et Madeira autonoomses piirkonnas tuleb töökohti luua või säilitada.

35

Vaidlustatud otsuse eespool viidatud põhjendustest nähtub piisavalt arusaadavalt, et komisjon leidis vaikimisi, kuid kindlalt, et Madeira autonoomses piirkonnas töökohtade loomise või säilitamise tingimus oli kohaldatav kõigile Madeira vabatsoonis registreeritud ettevõtjatele, seega ka SGPSidele, ning seega ei võimaldanud 2007. ja 2013. aasta otsus sellest tingimusest mingit erandit teha.

36

See põhjendus on piisav, et hagejad saaks hinnata vaidlustatud otsuse põhjendatust ja Üldkohus saaks teostada kontrolli.

37

Nimelt tuleneb vaidlustatud otsusest, et komisjon ei ole tunnistanud „olemasolevaks abiks“ nõukogu 13. juuli 2015. aasta määruse (EL) 2015/1589, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [ELTL] artikli 108 kohaldamiseks (ELT 2015, L 248, lk 9), artikli 1 punkti b alapunkti ii tähenduses III kava alusel antud abi, mille puhul ei järgitud Madeira autonoomses piirkonnas töökohtade loomise või säilitamise tingimust, kuna tema sõnul ei ole lubatud teha SGPSide kasuks sellest tingimusest mingit erandit.

38

Seega, kuna komisjon leidis, et heaks kiidetud III kava rakendati oluliselt erinevatel tingimustel kui need, mida võeti arvesse, et hinnata selle kava kokkusobivust siseturuga, kvalifitseeris ta rakendatud III kava „ebaseaduslikuks abiks“ ja seega „uueks abiks“ määruse 2015/1589 artikli 1 punkti c tähenduses, mida anti ELTL artikli 108 lõiget 3 rikkudes.

39

Küsimus, kas komisjon leidis õigesti, et ta ei olnud lubanud mingit erandit Madeira autonoomses piirkonnas töökohtade loomise või säilitamise tingimusest ja et järelikult anti SGPSidele abi 2007. ja 2013. aasta otsust rikkudes, on seotud vaidlustatud otsuse põhjendatusega. Seda küsimust analüüsitakse seega teise väite raames.

40

Eeltoodut arvestades ei ole komisjon seega rikkunud ELTL artikli 296 teist lõiku.

41

Järelikult tuleb esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

42

Esimesena väidavad hagejad, et SGPSide suhtes ei kehti III kavale juurdepääsu tingimus Madeira autonoomses piirkonnas töökohtade loomise või säilitamise kohta, mistõttu on vaidlustatud otsuses rikutud õigusnormi, kuna SGPSid on loetud kõigi abisaajate hulka, keda hõlmas III kava alusel antud abi tagasinõudmise kohustus.

43

Esiteks väidavad hagejad, et sarnaselt sellega, mida otsustati Supremo Tribunal Administrativo (Portugali kõrgeim halduskohus) 13. juuli 2021. aasta kohtuotsuses, mis on lisatud hagiavalduse lisale A.10, tuleb asuda seisukohale, et dekreetseaduse eelnõu, millest teatati komisjonile 2006. aastal ja mis seejärel heaks kiideti, sisaldas SGPSide suhtes kehtestatud erandit Madeira autonoomses piirkonnas töökohtade loomise või säilitamise tingimusest.

44

Seega on hagejate sõnul see erand lahutamatu osa abimeetmest, mille komisjon heaks kiitis, mis on kooskõlas asjaoluga, et komisjon ei väljendanud vaidlustatud otsuses III kava kohaldamise suhtes SGPSidele mingit erimeelsust, ega esitanud selle kohta reservatsiooni ega muud sõltumatut analüüsi.

45

Sellega seoses, kui komisjon leidis tõepoolest, et SGPSid olid III kavast kasu saamiseks kohustatud täitma Madeira autonoomses piirkonnas töökohtade loomise või säilitamise tingimust ja seega peaks nende suhtes kehtima vaidlustatud otsusest tulenev tagasinõudmise kohustus, oleks olnud vajalik, et see oleks nimetatud otsuses sõnaselgelt märgitud.

46

Teiseks leiavad hagejad Supremo Tribunal Administrativo (kõrgeim halduskohus) 13. juuli 2021. aasta kohtuotsuse põhjal, et asjaolu, et SGPSide juurdepääs III kavale sõltus tingimusest, et Madeira autonoomses piirkonnas luuakse või säilitatakse töökohti, on SGPSide tegevuse laadi arvestades mõttetu. Nimelt on sellise töö pakkumine täiesti kasutu nende põhikirjajärgse eesmärgi saavutamiseks, milleks on aktsiate või osade haldamine.

47

Kolmandaks oleks Madeira autonoomse piirkonna regionaalarengule kaasaaitamine III kava eesmärgil võinud olla muus vormis kui töökohtade loomine ja säilitamine ning seda oleks võinud mõõta näiteks antud abi tagajärjel kohaliku majanduse stimuleerimise ja loodud maksutulude kaudu.

48

Neljandaks tuleneb 2007. aasta otsuse grammatilisest analüüsist esiteks, et selles on sõnaselgelt mainitud, et III kava õiguslik alus on teatatud dekreetseaduse eelnõu, mis sisaldas SGPSide suhtes kehtestatud erandit. Lisaks on tegelikult vastu võetud normides, millega III kava kehtestati, mainitud, et see kava on 2007. aasta otsuse kohaselt heaks kiidetud. Teisest küljest ei võimalda konteksti asjaolud tõendada, et 2007. aasta otsus ja III kava hilisemad muudatused ei hõlma SGPSide jaoks ette nähtud erandit.

49

Teisena väidavad hagejad, et nende tegevus on loetletud selliste tegevuste hulgas, mille suhtes võib III kava kohaldada.

50

Ühest küljest oli 2007. aasta otsuse põhjenduse 25 kohaselt III kava kohaldamisala piiratud majandustegevusega, mille hulgas oli „kinnisvaraga seotud tegevus, rentimine ja teenused äriühingutele (K osa, koodid 70–74) sel ajal kehtinud Euroopa Liidu majanduse tegevusalade klassifikaatori (NACE) tähenduses.

51

Teisest küljest on hagejate sõnul üks 2007. aasta otsuse kuupäeval kohaldatava NACE 74. jaos nimetatud kategooriate hulgas klass „74.15. Ettevõtjate haldamine“, mis vastab hagejate tegevusalale.

52

Komisjon ei nõustu nende argumentidega.

53

Teises väites leiavad hagejad sisuliselt, et abi, mis maksti neile III kava alusel, vastab abile, mille komisjon kiitis heaks 2007. ja 2013. aastal, kuna nad leiavad, et teatatud III kava lahutamatuks osaks oleva erandi alusel, mis kehtib SGPSide suhtes, ei olnud nemad kui SGPSid allutatud Madeira autonoomses piirkonnas töökohtade loomise või säilitamise tingimusele.

54

Selle kohta olgu meenutatud, et kui hageja arvates on komisjon ekslikult leidnud, et varem heakskiidetud abikava alusel individuaalse abi väljamaksmise tingimused ei olnud selle varasema heakskiiduga kooskõlas, siis tuleb selle poole argumente mõista nii, et nendega kritiseeritakse asjaolu, et komisjon keeldus tunnustamast selle abi õiguslikku kvalifikatsiooni „olemasolevaks abiks“ määruse 2015/1589 artikli 1 punkti b alapunkti ii tähenduses, st komisjoni või Euroopa Liidu Nõukogu poolt heakskiidetud abikavaks või individuaalseks abiks (21. septembri 2022. aasta kohtuotsus Portugal vs. komisjon (Madeira vabatsoon), T‑95/21, edasi kaevatud, EU:T:2022:567, punkt 100).

55

Seega tuleb teist väidet mõista nii, et sellega soovitakse vaidlustada asjaolu, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 150–180 ja 228 ning artiklis 1 ei määratlenud komisjon rakendatud III kava „olemasoleva abina“ määruse 2015/1589 artikli 1 punkti b alapunkti ii tähenduses, mille kokkusobivust oleks tulnud hinnata ELTL artikli 108 lõikes 1 sätestatud olemasolevate abikavade pideva kontrolli raamistikus, vaid kvalifitseeris selle vaidlustatud otsuse põhjenduses 180 „ebaseaduslikuks abiks“ ja seega „uueks abiks“ määruse 2015/1589 artikli 1 punkti c tähenduses, mis on antud ELTL artikli 108 lõiget 3 rikkudes.

56

Kõigepealt tuleb märkida, et selleks, et hinnata, kas rakendatud III kava alusel SGPSidele makstud individuaalne abi vastab 2007. ja 2013. aasta otsusega lubatud abile, peab Üldkohus analüüsima nii nende otsuste teksti ennast kui ka Portugali Vabariigi esitatud teatise sisu (vt selle kohta 22. märtsi 2012. aasta kohtumäärus Itaalia vs. komisjon, C‑200/11 P, ei avaldata, EU:C:2012:165, punkt 27). Samuti tuleb täiendava teabe nõuet, milles komisjon palub liikmesriigi poolt teatatud abikava kohaldamisala kohta lisateavet, ja liikmesriigi ametiasutuse vastust sellele nõudele käsitada teatatud abikava lahutamatu osana (16. detsembri 2010. aasta kohtuotsus Kahla Thüringen Porzellan vs. komisjon, C‑537/08 P, EU:C:2010:769, punkt 45).

57

Ühtlasi olgu meenutatud, et liikmesriik, kes soovib anda abi erandina asutamislepingu sätetest, on kohustatud tegema komisjoniga koostööd. Selle kohustuse täitmisel peab liikmesriik eelkõige esitama komisjonile kogu teabe taotletava erandi tingimuste täitmise kontrollimiseks (vt ka 15. novembri 2011. aasta kohtuotsus komisjon ja Hispaania vs. Government of Gibraltar ja Ühendkuningriik, C‑106/09 P ja C‑107/09 P, EU:C:2011:732, punktid 147 ja seal viidatud kohtupraktika). See kohustus kajastub sõnaselgelt 2007. ja 2013. aasta otsuse vastuvõtmise ajal kohaldatud määruse nr 659/1999 põhjenduses 6, milles on märgitud, et „vastavalt [ELL artikli 4 lõikele 3] on liikmesriigid kohustatud tegema koostööd komisjoniga ja esitama sellele kogu vajaliku teabe, et komisjon saaks täita talle [nimetatud] määrusega pandud kohustusi“.

58

Niisiis, sellises olukorras, nagu põhikohtuasjas, kus varem heaks kiidetud abikavast kasusaajad vaidlevad vastu sellele, et see kava on viidud ellu lubatud korrast oluliselt erineva korra alusel, ei sõltu neile makstud abi kvalifitseerimine „olemasolevaks abiks“ või „uueks abiks“ mitte üksnes lubavate otsuste tekstist endast, vaid ka asjaomase liikmesriigi tehtud teatise sisust ning tema esitatud lisateabest. Sellega seoses tuleb arvesse võtta ka selle liikmesriigi käitumist kavast teatamise ajal, arvestades tema koostöökohustust komisjoni ees.

59

Sellest tuleneb eelkõige, et hagejad ei saa komisjonile ette heita õiguslikul kvalifitseerimisel tehtud viga, kui viimane leidis, et III kava rakendati sisuliselt teistsugustel tingimustel kui need, mis olid heaks kiidetud, juhul kui Portugali Vabariik jättis 2006. ja 2011. aastal III kavast teatamisel komisjonile esitamata vajaliku teabe, mis võimaldaks tal hinnata, kas siseturuga on kokkusobiv erand, mis on tehtud Madeira autonoomses piirkonnas töökohtade loomise või säilitamise tingimusest.

60

Nendest kaalutlustest lähtudes tulebki kindlaks määrata 2007. ja 2013. aasta otsuse ulatus.

61

Hagejate peamine argument on sisuliselt see, et esiteks korrati 2007. aasta otsusele järgnenud maksustiimulite seaduse reformis 2006. aasta teatisele lisatud dekreetseaduse eelnõu sõnastust, ning teiseks kinnitas Supremo Tribunal Administrativo (kõrgeim halduskohus) oma 13. juuli 2021. aasta kohtuotsuses, et maksustiimulite seadust muudetud kujul tuleb tõlgendada nii, et see sisaldab kõnealust erandit.

62

Sellega seoses tuleb tõdeda, et ühest küljest leidis Supremo Tribunal Administrativo (kõrgeim halduskohus) 13. juuli 2021. aasta kohtuotsuses, et pärast 2007. aasta otsust kehtinud maksustiimulite seadus, nagu sellest teatati komisjonile 2006. aastal, sisaldas SGPSidele erandit Madeira autonoomses piirkonnas töökohtade loomise või säilitamise tingimusest, ning teisest küljest ei ole 2007. aasta otsuses, millega kiideti heaks teatatud III kava, ühtegi sõnaselget viidet nende äriühingute kasuks tehtud erandile.

63

Selles kontekstis tuleb seega kindlaks teha, kas asjaolu, et 2007. aasta otsuses ei ole mainitud SGPSide suhtes kohaldatavat erandikorda, tähendab, et lubades rakendada III kava niisugusena, nagu sellest teatati 2006. aastal, tunnistas komisjon selle erandikorra siseturuga kokkusobivaks ja lubas seega rakendada seda ka SGPSide suhtes.

64

Selle kohta nähtub kohtupraktikast tõesti, et kui komisjon pärast ELTL artikli 108 lõikega 3 kehtestatud esialgset uurimist leiab, et teatatud meede kujutab endast „riigiabi“ ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, mille puhul ei ole kahtlusi selle siseturuga kokkusobivuses, siis võtab ta vastu vastuväidete esitamata jätmise otsuse, milles ta tunnistab, et see meede on ELTL artikli 107 lõike 3 sätete alusel siseturuga kokkusobiv (31. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Braesch jt, C‑284/21 P, EU:C:2023:58, punkt 64).

65

Samuti võib komisjon määruse nr 659/1999 artikli 4 lõikes 3 ette nähtud esialgse uurimise tulemusel vastu võetud otsuse raames kiita heaks üksnes abikava, nagu sellest on teatatud, ega saa asjaomast liikmesriiki millekski kohustada või talle midagi keelata (vt selle kohta 31. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Braesch jt, C‑284/21 P, EU:C:2023:58, punkt 72).

66

Siiski, nagu on meenutatud eespool punktis 56, ei saa sellise otsuse ulatuse tõlgendamine sõltuda üksnes otsuse sisust, vaid seda tuleb teha ka asjaomase liikmesriigi teatise sisust lähtudes.

67

Seega kujutavad selgitused, mille liikmesriigi ametiasutused andsid teatatud meetme õigusliku aluse kohta, endast teatatud abikava lahutamatut osa. Seega puudutab komisjoni otsus teatatud meedet ennast ja liikmesriigi ametiasutuste selgitusi koos võetuna (vt selle kohta 19. septembri 2019. aasta kohtuotsus FIH Holding ja FIH vs. komisjon, T‑386/14 RENV, ei avaldata, EU:T:2019:623, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).

68

Lisaks tuleb meenutada, et komisjon ei ole kohustatud omal algatusel ja oletustele tuginedes uurima, milline on see teave, mida oleks talle võidud haldusmenetluses esitada (28. märtsi 2012. aasta kohtuotsus Ryanair vs. komisjon, T‑123/09, EU:T:2012:164, punkt 104)

69

Seega tuleb analüüsida, kas Portugali ametiasutused teatasid 2006. aastal nõuetekohaselt kõnealusest erandist ja kas seda tehes võimaldasid nad komisjonil hinnata selle kokkusobivust siseturuga.

70

Sellega seoses nähtub 2006. aasta teatisest tervikuna ning sellele järgnevast komisjoni ja Portugali ametiasutuste kirjavahetusest, et kõnealust erandit mainiti üksnes teatisele lisatud õiguslikes alustes.

71

Nimelt on 2006. aasta teatises kõnealust erandit mainitud kaks korda, millest esimene on eelnevalt kehtinud 24. juuli 2003. aasta dekreetseaduses nr 163/2003 sisalduva maksustiimulite seaduse artikli 34 lõike 5 sõnastuses (2006. aasta teatise I lisa) ja teine on samas sõnastuses ära toodud sama seaduse eelnõus – mis pakuti välja teatatud dekreetseaduse eelnõus – artikli 34 A lõikes 5 (2006. aasta teatise II lisa).

72

Komisjonile teatatud dekreetseaduse eelnõus sisalduva maksustiimulite seaduse artikli 34°A lõiked 1–5, mis olid III kava õiguslikuks aluseks, on sõnastatud seega järgmiselt:

„(Madeira vabatsoonis tegevusloa saanud üksustele alates 1. jaanuarist 2007 kehtiv erikord)

1.   Üksuste, kellel on 1. jaanuarist 2007 kuni 31. detsembrini 2013 õigus tegeleda tööstus-, kaubandus-, merendus- ja muude teenustega, mis ei ole selle kava kohaldamisalast välja jäetud, saadud tulu suhtes, mis vastavad artikli 33o lõikes 1 toodud tingimustele, kohaldatakse juriidiliste isikute suhtes kohaldatavat tulumaksu kuni 31. detsembrini 2020, vastavalt järgmistele tingimustele:

[…]

5.   Selliste valdusühingute tulu, kellel oli tegevusluba 1. jaanuaril 2007 ja kuni 31. detsembrini 2013, maksustatakse juriidiliste isikute suhtes kohaldatava tulumaksuga lõikes 1 sätestatud tingimustel, välja arvatud tulu, mis on saadud Portugali territooriumil, välja arvatud vabatsoonides, või teistes Euroopa Liidu liikmesriikides, mida maksustatakse üldtingimuste kohaselt.“

73

Seda erandit ei ole seevastu mainitud 2006. aasta teatise vormil ega sellele lisatud selgitavas memorandumis.

74

Esiteks ei nähtu teatatud dekreetseaduse eelnõus välja pakutud maksustiimulite seaduse artikli 34 A lõike 5 sõnastusest sõnaselgelt, et töökohtade loomise või säilitamise tingimus ei ole SGPSide suhtes kohaldatav. Nimelt piirdub see lõige märkusega, et SGPSide tulu, kellel oli tegevusluba 1. jaanuaril 2007 ja kuni 31. detsembrini 2013, maksustatakse juriidiliste isikute suhtes kohaldatava tulumaksuga sama artikli lõikes 1 sätestatud tingimustel, välja arvatud tulu, mis on saadud Portugali territooriumil väljaspool vabatsoone või teistes Euroopa Liidu liikmesriikides, mida maksustatakse üldtingimuste kohaselt.

75

Teiseks võimaldab teatatud dekreetseaduse eelnõu seletuskirja ning selles dekreetseaduse eelnõus pakutud maksustiimulite seaduse artikli 34oA punktide 1, 2 ja 5 ning artikli 33o lõike 1 punkti g tõlgendamine mõistlikult järeldada, et Madeira autonoomses piirkonnas töökohtade loomise või säilitamise tingimus kui III kavale juurdepääsu tingimus on kohaldatav ka SGPSidele.

76

Nimelt on kõigepealt teatatud dekreetseaduse eelnõu seletuskirjas märgitud, et töökohtade loomine või säilitamine on üks III kavale juurdepääsu tingimus.

77

Seejärel tuleb märkida, et teatatud dekreetseaduse eelnõus välja pakutud maksustiimulite seaduse artikli 34°A lõike 1 kohaselt ei kohaldata III kava mitte ainult nende ettevõtjate suhtes, kellel on lubatud tegeleda tööstus-, kaubandus- ja merendustegevusega, vaid ka ettevõtjate suhtes, kes osutavad „mu[id] teenus[eid], mis ei ole selle kava kohaldamisalast välja jäetud“. Sellega seoses osutasid hagejad kui SGPSid teiste äriühingute aktsiate või osade haldamise teenuseid, mida võis mõistlikult pidada muudeks teenusteks, mida ei ole III kava kohaldamisalast välja jäetud ja mida on silmas peetud teatatud dekreetseaduse eelnõus välja pakutud maksustiimulite seaduse artikli 34°A lõikes 1.

78

Teatatud dekreetseaduse eelnõus sisalduva maksustiimulite seaduse artikli 34°A lõikes 1 on aga ette nähtud, et ettevõtjad, kellel on lubatud tegeleda tööstus-, kaubandus- ja merendustegevusega, aga ka ettevõtjad, kes osutavad „mu[id] teenus[eid], mis ei ole [III] kava kohaldamisalast välja jäetud“, on seotud tingimusega, et nad peavad täitma selle seaduse „artikli 33o lõikes 1 sätestatud vastavaid tingimusi“. Sellega seoses viitab maksustiimulite seaduse artikli 33 lõike 1 punkt g sõnaselgelt SGPSide suhtes kohaldatavatele tingimustele.

79

Lisaks on teatatud dekreetseaduse eelnõus välja pakutud maksustiimulite seaduse artikli 34°A lõikes 2 märgitud, et sama artikli lõikes 1 nimetatud üksuste suhtes kehtib III kava alusel Madeira autonoomses piirkonnas töökohtade loomise või säilitamise tingimus. Seega, kuna eespool punktist 78 tuleneb, et hagejate tegevust võib pidada „muude[ks] teenuste[ks], mis ei ole selle kava kohaldamisalast välja jäetud“ ja on seega hõlmatud lõikega 1, siis tuleneb sellest lõikest 2 loogiliselt, et SGPSide suhtes kehtib Madeira autonoomses piirkonnas töökohtade loomise või säilitamise tingimus.

80

Lõpuks nähtub teatatud dekreetseaduse eelnõus välja pakutud maksustiimulite seaduse artikli 34°A lõike 5 ülesehitusest, et tulu, mida SGPSid sai Portugali territooriumil väljaspool vabatsoone või teistes liidu liikmesriikides, maksustatakse vastavalt üldtingimustele ning seega ei saa see kuuluda tulu hulka, mille suhtes võib kohaldada juriidiliste isikute suhtes kohaldatava tulumaksu vähendamist.

81

Eeltoodut arvestades tuleb tõdeda, et kuupäeval, mil Portugali Vabariik edastas teatatud dekreetseaduse eelnõu, võis komisjon maksustiimulite seaduse artiklit 34°A mõistlikult tõlgendada nii, et sarnaselt kõigile ettevõtjatele, kellele kohaldati III kava, kehtis SGPSide suhtes Madeira autonoomses piirkonnas töökohtade loomise või säilitamise tingimus.

82

Kolmandaks tuleneb 2006. aasta teatisest, et Portugali ametiasutuste kavatsus oli kohustada kõiki ettevõtjaid, kes soovivad III kavast kasu saada, looma või säilitama töökohti Madeira autonoomses piirkonnas. See tuleneb ühest küljest asjaolust, et Portugali ametiasutused täpsustasid 2006. aasta teatisele lisatud selgitavas memorandumis, et alates II kavast oli töökohtade loomine või säilitamine Madeira autonoomses piirkonnas kohustuslik ja kujutas endast Madeira vabatsoonis kohaldatava abikavale juurdepääsu tingimust, samuti varasema dekreetseaduse ja teatatud dekreetseaduse eelnõu seletuskirjadest, millest nähtub sõnaselgelt, et Madeira autonoomses piirkonnas töökohtade loomise või säilitamise tingimus on II ja III kavale juurdepääsu vajalik tingimus, ning teisest küljest asjaolust, et Portugali ametiasutused ei esitanud selgitusi SGPSide erandliku olukorra kohta.

83

Eelnevast tuleneb, et Portugali ametiasutused ei juhtinud kunagi komisjoni tähelepanu asjaolule, et teatatud dekreetseaduse eelnõud võidakse kohaldada nii, et see võimaldaks SGPSidel saada kasu III kavast, ilma et neile kohaldataks Madeira autonoomses piirkonnas töökohtade loomise või säilitamise tingimust. Seega ei esitanud Portugali Vabariik 2006. aasta teatises ja sellele järgnenud teabevahetuses komisjonile kogu vajalikku teavet, mis oleks tal võimaldanud kõigepealt tuvastada, et teatatud dekreetseaduse eelnõu alusel võiks SGPSidele teha erandi Madeira autonoomses piirkonnas töökohtade loomise ja säilitamise tingimusest, et nad saaks kasu III kavast. Seetõttu ei palutud sellel institutsioonil analüüsida kõnealuse erandi kooskõla EL toimimise lepinguga ja tal ei olnud ka võimalust seda teha ega seejärel kujundada selle kohta oma arvamust, kuigi SGPSidele kohaldatav erand tõi praktikas kaasa selle, et need ettevõtjad said riigiabi, mida anti tunduvalt soodsamatel tingimustel kui need, mis on ette nähtud teistele ettevõtjatele kohaldatavas üldises korras.

84

Seda järeldust ei sea kahtluse alla Supremo Tribunal Administrativo (kõrgeim halduskohus) 13. juuli 2021. aasta kohtuotsuses III kava õiguslikule alusele antud hilisem tõlgendus.

85

Esiteks nähtub eespool punktist 56, et komisjon ei pidanud hindama mitte ainult õiguslikku alust eraldi, nagu seda tegi Supremo Tribunal Administrativo (kõrgeim halduskohus), vaid kogu 2006. aasta teatist ja selle lisasid ning hilisemat kirjavahetust, kuna liikmesriigi ametiasutuste selgitused teatatud meetme õigusliku aluse kohta moodustavad teatatud abikava lahutamatu osa.

86

Teiseks, kui Supremo Tribunal Administrativo (kõrgeim halduskohus) pidi tegema otsuse kõnealuse erandi olemasolu kohta, siis just seetõttu, et Portugali maksuhaldur leidis 2011. aastal, et III kavast kasu saamiseks pidid SGPSid, nagu kõik Madeira vabatsoonis tegevusloa saanud ja tegutsevad üksused, täitma Madeira autonoomses piirkonnas töökohtade loomise või säilitamise tingimuse ning seega ei saanud nende suhtes kõnealust erandit kohaldada. Lisaks nähtub sellest kohtuotsusest, et Portugali ametiasutused ise eitasid 2017. aastal seda, et 2006. aastal teatatud dekreetseaduse eelnõus, mille komisjon lõpuks heaks kiitis, oleks tehtud SGPSide suhtes kohaldatav erand, kusjuures nad jäid selle seisukoha juurde Supremo Tribunal Administrativos (kõrgeim halduskohus) toimunud menetluses.

87

Kolmandaks tuleb samuti tõdeda, et Supremo Tribunal Administrativo (kõrgeim halduskohus) menetluses pooldas prokuratuuri esindaja oma arvamuses selle kaebuse rahuldamist, mille Portugali riigikassa esindaja esitas Tribunal Administrativo e Fiscal do Funchali (Funchali haldus- ja maksukohus, Portugal) esimese astme kohtuotsuse peale, ja seega tõlgendust, et SGPSidele ei kehtinud mingit erandit Madeira autonoomses piirkonnas töökohtade loomise või säilitamise tingimusest. Asjaolu, et Supremo Tribunal Administrativo (kõrgeim halduskohus) otsustas 13. juuli 2021. aasta kohtuotsuses lõpuks vastupidise lahenduse kasuks, tõendab piisavalt, et kuni selle kuupäevani ei olnud tõlgenduse lahknevused riigisiseses õiguskorras mitte ainult võimalikud, vaid ka reaalsed.

88

Eespool punktis 83 esitatud järeldust ei sea kahtluse alla ka hagejate argumendid, mille kohaselt on sisuliselt rikutud õigust heale haldusele, kuna komisjon ei uurinud hoolikalt 2006. aasta teatist.

89

Selles osas on komisjon riigiabi puudutavate EL toimimise lepingu põhireeglite nõuetekohase kohaldamise huvides tõesti kohustatud viima vaatlusaluste meetmete uurimise läbi hoolikalt ja erapooletult, et tal oleks lõpliku otsuse tegemisel selleks võimalikult täielikud ja usaldusväärsed tõendid (vt 10. novembri 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Valencia Club de Fútbol, C‑211/20 P, EU:C:2022:862, punkt 78 ja seal viidatud kohtupraktika).

90

Käesolevas asjas tuleb siiski meenutada, et 2006. aasta teatise vormil ega sellele lisatud selgitavas memorandumis ei ole mainitud SGPSidele tehtavat erandit Madeira autonoomses piirkonnas töökohtade loomise või säilitamise tingimusest. Seega ei olnud Portugali ametiasutused ühest küljest komisjonile teada andnud, et selline erand talle hindamiseks esitati, ning teisest küljest ei selgitanud Portugali ametiasutused, kuidas oli erand abiga taotletava eesmärgiga proportsionaalne ja siseturuga kokkusobiv, samas kui töökohtade loomise või säilitamise tingimus oli III kavale juurdepääsu tingimus, eelkõige seetõttu, et selle eesmärk oli arvestada panust regionaalarengu eesmärgi saavutamisse ning antud soodustuste taset ja proportsionaalsust.

91

Neil asjaoludel ei saa komisjonile ette heita, et ta rikkus hea halduse põhimõtet või hoolsuskohustust, kuna ta ei võtnud arvesse, et sätet, mille kohta Portugali ametiasutused selgitusi ei esitanud, võis tõlgendada nii, et see võimaldab teha erandi Madeira autonoomses piirkonnas töökohtade loomise või säilitamise tingimusest.

92

Tuleb järeldada, et kui Portugali ametiasutused soovisid, et komisjon hindaks SGPSidele kohaldatavat erandit töökohtade loomise või säilitamise tingimusest, oleksid nad lojaalse koostöö põhimõtte alusel, mida nad peavad järgima, pidanud rohkem juhtima komisjoni tähelepanu sellise erandi olemasolule, mis tekitab kahtlusi selle kokkusobivuses siseturuga, ning esitama seega kokkusobivuse kohta selgitusi.

93

Seega tuleb järeldada, et kuna sellest ei ole nõuetekohaselt teatatud, ei saa järeldada, et erand Madeira autonoomses piirkonnas töökohtade loomise või säilitamise tingimusest oli 2007. aasta otsusega lubatud. Järelikult ei teinud komisjon viga, kui ta keeldus lugemast „olemasolevaks abiks“ määruse 2015/1589 artikli 1 punkti b alapunkti ii tähenduses seda abi, mida anti SGPSidele III kava alusel, mis kiideti heaks 2007. aastal, ilma kõnealust tingimust järgimata.

94

Kõigepealt tuleb tõdeda, et erinevalt 2007. aasta otsusest on 2013. aasta otsuse põhjenduses 19 mainitud Portugali Vabariigi kohustust „kõrvaldada igasugune eeliskohtlemine sellistele üksustele nagu [SGPSid], kui kinnitatakse, et nende kohtlemine Madeira vabatsoonis annab tõepoolest eelise võrreldes SGPSidele kohaldatava Portugali üldise korraga“.

95

Sellega seoses nähtub komisjoni ja Portugali ametiasutuste kirjavahetusest, et see kohustus järgnes täiendava teabe nõudele, mille komisjon esitas 29. veebruari 2012. aasta kirjas ja milles ta palus Portugali Vabariigil võtta seisukoht asjaolu kohta, et Madeira rahvusvahelise ärikeskuse veebisaidilt nähtub, et SGPSid võivad saada abi III kava alusel, ilma et nende suhtes kehtiks Madeira autonoomses piirkonnas töökohtade loomise või säilitamise tingimus.

96

Vastuseks märkis Portugali Vabariik oma 30. aprilli 2013. aasta kirjas muu hulgas, et ta on nõus kohaldama SGPSidele makstud abi suhtes asjasse puutuvates õigusnormides ette nähtud ülemmäärasid, mis on kindlaks määratud vastavalt nende töökohtade arvule, mida abisaaja igal majandusaastal säilitas (vt eespool punkt 6).

97

Arvestades seda Portugali Vabariigi võetud kohustust, mis on lahutamatu osa teatatud abikavast ja mida tuleb 2013. aasta otsuse ulatuse kindlaksmääramisel arvesse võtta, ei teinud komisjon õiguslikku viga, kui ta keeldus lugemast „olemasolevaks abiks“ määruse 2015/1589 artikli 1 punkti b alapunkti ii tähenduses seda abi, mis maksti SGPSidele III kava alusel, nagu see oli 2013. aastal lubatud, ilma et nad peaks järgima Madeira autonoomses piirkonnas töökohtade loomise või säilitamise tingimust.

98

Kõigest eeltoodust nähtub, et teine väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

99

Hagejad väidavad sisuliselt, et vaidlustatud otsus rikub õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindluse põhimõtteid, kuna komisjon andis vaikimisi loa SGPSidele kohaldatavale erandile, kuna see on lisatud dekreetseaduse eelnõusse, mis kujutas endast III kava õiguslikku alust niisugusena, nagu sellest teatati komisjonile 2006. aastal ja mis on sätestatud selle normi lõplikus versioonis, mis avaldati Diário da Repúblicas (Portugali Vabariigi ametlik väljaanne).

100

Kuna komisjon ei esitanud 2007. aasta otsuses ühtegi kahtlust ega vastuväidet selle erandi suhtes, tekitas ta neil asjaoludel III kava alusel abi saavatele SGPSidele õiguspärase ootuse, et see erand on liidu õigusega kooskõlas.

101

Komisjon ei nõustu nende argumentidega.

102

Õiguspärase ootuse kaitse üldpõhimõttega seoses tuleneb meenutada, et sellele põhimõttele saab tugineda juhul, kui liidu pädevad asutused on andnud huvitatud isikule volitatud ja usaldusväärsetest allikatest pärit täpseid, tingimusteta ning ühtelangevaid tagatisi (vt 5. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Eesti Pagar, C‑349/17, EU:C:2019:172, punkt 97 ja seal viidatud kohtupraktika).

103

Sellest tuleneb kõigepealt, et asjaolu, et Portugali ametiasutused võisid lõpuks anda kinnitusi, ei saanud mingil juhul tekitada hagejates mis tahes õiguspärast ootust, kui need kinnitused ei tulene liidu pädevate asutuste tegevusest (vt selle kohta 5. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Eesti Pagar, C‑349/17, EU:C:2019:172, punkt 104 ja seal viidatud kohtupraktika).

104

Lisaks nähtub riigiabi valdkonnas väljakujunenud kohtupraktikast, et kuna komisjonil on vastavalt ELTL artiklile 108 kohustus riigiabi kontrollida, siis esiteks võivad abi saavad ettevõtjad üldjuhul toetuda õiguspärasele ootusele abi seaduslikkuse suhtes ainult siis, kui abi andmisel on järgitud selles artiklis ette nähtud menetlust, ja teiseks peab hoolas ettevõtja suutma tavaliselt kindlaks teha, kas kõnealust menetlust on järgitud (vt 5. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Eesti Pagar, C‑349/17, EU:C:2019:172, punkt 98 ja seal viidatud kohtupraktika).

105

Sellega seoses võtab liidu kohus väidetava ootuse õiguspärasuse hindamisel aluseks piisavalt ettevaatliku, mõistliku ja hoolsa ettevõtja (vt 15. novembri 2018. aasta kohtuotsus Deutsche Telekom vs. komisjon, T‑207/10, EU:T:2018:786, punkt 69 ja seal viidatud kohtupraktika).

106

Käesoleval juhul ei ole hagejad aga tõendanud, et komisjon oleks neile andnud täpseid, tingimusteta ja ühtelangevaid tagatisi, mis olid kooskõlas ka kohaldatavate õigusnormidega, et tekitada neil õiguspäraseid ootusi – nagu nõuab kohtupraktika – seoses 2007. ja 2013. aasta otsuse rikkumise tõttu antud abiga, mis seega oli antud ELTL artikli 108 lõiget 3 rikkudes.

107

Mis puudutab Madeira autonoomses piirkonnas töökohtade loomise või säilitamise tingimust, siis tuleb meenutada, et nimetatud tingimus on III kavale juurdepääsu tingimus ja toetuse summa arvutamise parameeter. Lisaks hinnati III kava proportsionaalsust võrreldes lisakuludega, mida see kava pidi hüvitama, seda tingimust arvestades.

108

Kuna 2007. aasta otsus ei sisaldanud ühtegi erandit selle kohta, et SGPSid oleks vabastatud III kavast kasu saamiseks töökohtade loomise või säilitamise tingimusest, ei saa asuda seisukohale, et see otsus andis täpseid, tingimusteta ja ühtelangevaid kinnitusi III kava kohaldamise kohta selliste SGPSide suhtes nagu hagejad, ilma et nad oleksid kohustatud Madeira autonoomses piirkonnas töökohti looma ja säilitama.

109

Mis puudutab 2013. aasta otsust, siis piisab, kui tõdeda, et see sisaldab sõnaselget viidet Portugali Vabariigi kohustusele mitte kohelda SGPSe soodsamalt, mistõttu hagejad ei saa tugineda õiguspärasele ootusele, et nende suhtes kohaldataks III kava, ilma et nad peaks järgima Madeira autonoomses piirkonnas töökohtade loomise või säilitamise tingimust.

110

Eelnevat arvestades ei ole võimalik tuvastada ühtegi õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumist.

111

Õiguskindluse põhimõte, mis erineb õiguspärase ootuse kaitse põhimõttest (vt selle kohta 2. veebruari 2023. aasta kohtuotsus Hispaania jt vs. komisjon, C‑649/20 P, C‑658/20 P ja C‑662/20 P, EU:C:2023:60, punkt 83), tähendab, et liidu õigus peab olema kindlaks määratud ja et selle kohaldamine peab olema puudutatud isikutele ette nähtav (14. oktoobri 2010. aasta kohtuotsus Nuova Agricast ja Cofra vs. komisjon, C‑67/09 P, EU:C:2010:607, punkt 77).

112

Mis puudutab 2007. aasta otsuse selguse ja ootuspärasuse võimalikku puudumist, siis hagejate argument, mille kohaselt piisab ainuüksi kõnealuse erandi olemasolust 2006. aasta teatisele lisatud õiguslikus aluses, et asuda seisukohale, et 2007. aasta otsus hõlmab seda erandit, ei saa olla tulemuslik.

113

Tuleb meenutada, et nii selle otsuse kui ka 2013. aasta otsuse sõnastus näitab, et nende kontekst, aga ka III kava eesmärgid ei jätnud mingit kahtlust seoses töökohtade loomise ja säilitamise tingimuse tõlgendamisega.

114

Komisjon ei tuvasta 2007. aasta otsuses kõnealuse erandi olemasolu, eelkõige seetõttu, et kogu 2006. aasta teatisest nähtub selgelt, et talle ei ole kõnealust erandit nõuetekohaselt hindamiseks esitatud, mistõttu ei saa järeldada, et see on heaks kiidetud. Seega ei saa asjaolu, et 2007. aasta otsuses puudub konkreetne viide SGPSide kohtlemise erisustele, tõlgendada kui vaikimisi heakskiitu kõnealusele erandile.

115

Seda järeldust ei sea kahtluse alla asjaolu, et 2013. aasta otsuse põhjenduses 19 tuletatakse meelde Portugali ametiasutuste kohustust kaotada SGPSide mis tahes sooduskohtlemine. See järeldus kohustuse kohta kaotada SGPSide sooduskohtlemine viitab abi rakendamisele ega saa eeldada eelnevat luba sellise sooduskohtlemise kohaldamiseks. Mis puudutab 2007. aasta otsust, mis ei sisalda ühtegi sellist laadi kohustust, siis nähtub sellest otsusest tervikuna, et komisjon oli aru saanud, et iga ettevõtja, kes soovib saada kasu III kavast, peab looma või säilitama töökohti Madeira autonoomses piirkonnas, kusjuures see kohustus on III kavale juurdepääsuks vajalik tingimus.

116

Igal juhul ei saanud võimalikku kahtlust kõnealuse erandi suhtes kohaldatava õigusliku korra selguses tekitada mitte 2007. aasta otsus, vaid pigem Portugali ametiasutuste tegevus maksustiimulite seaduse kõnealuste sätete kohaldamisel, nagu nähtub eespool punktidest 86 ja 87.

117

Seega ei saa tuvastada õiguskindluse põhimõtte rikkumist ja järelikult tuleb kolmas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

118

Kõike eelnevat arvestades tuleb käesolev hagi tervikuna rahuldamata jätta.

119

Vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

120

Kuna kohtuotsus on tehtud hagejate kahjuks, jäetakse kohtukulud vastavalt komisjoni nõuetele hagejate kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (viies koda)

otsustab:

Vaidluse taust

Poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

Esimene väide, et on rikutud põhjendamiskohustust

Teine väide, et on rikutud õigusnormi, kuna komisjon luges SGPSid kõigi abisaajate hulka, keda hõlmas tagasinõudmise kohustus, kui nad ei täitnud Madeira autonoomses piirkonnas töökohtade loomise või säilitamise tingimust

Teise väite ese

Teise väite põhjendatus

– 2007. aasta otsuse ulatus

– 2013. aasta otsuse ulatus

Kolmas väide, et on rikutud õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindluse põhimõtteid

Õiguspärase ootuse kaitse põhimõte

Õiguskindluse põhimõte

Kohtukulud