1

ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis paluvad hagejad Luisa Izuzquiza, Arne Semsrott ja Stefan Wehrmeyer tühistada Euroopa Parlamendi 8. aprilli 2022. aasta otsus A(2021) 10718C (edaspidi „vaidlustatud otsus“), millega neile ei antud luba tutvuda parlamendi dokumentidega, mis sisaldavad teavet parlamendiliikme Ioannis Lagose ja tema assistentide saadud hüvitiste kohta.

2

I. Lagos valiti Kreekas Euroopa Parlamendi liikmeks ja ta asus parlamendiliikmena ametisse 2. juulil 2019.

3

Efeteio Athinon (Ateena apellatsioonikohus, Kreeka) mõistis 7. oktoobril 2020 I. Lagosele 13 aasta ja kaheksa kuu pikkuse vanglakaristuse ning rahatrahvi kuritegelikku ühendusse kuulumise ja selle juhtimise ning kahe väiksema raskusastmega süüteo eest.

4

Kreeka ametivõimude taotlusel võttis parlament 27. aprillil 2021 I. Lagoselt saadikupuutumatuse. Seejärel vahistasid Belgia ametivõimud viimati nimetatu ja andsid ta üle Kreeka ametivõimudele. I. Lagos kannab praegu Kreekas vanglakaristust.

5

Pärast süüdimõistmist, saadikupuutumatuse äravõtmist ja vangistamist ei astunud I. Lagos Euroopa Parlamendi liikme kohalt tagasi. Kreeka ametivõimud ei teavitanud I. Lagose süüdimõistmisega seoses parlamenti tema mandaadi äravõtmisest.

6

Hagejad esitasid 7. detsembril 2021 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT 2001, L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331) alusel parlamendile taotluse tutvuda I. Lagost puudutavate dokumentidega (edaspidi „esialgne taotlus“).

7

Selles esialgses taotluses soovisid hagejad tutvuda kõigi dokumentidega, mis puudutasid I. Lagosele ajavahemikul 7. oktoobrist 2020 kuni 7. detsembrini 2021 makstud hüvitisi, st esiteks reisi- ja elamiskulude ning nendega seotud kulude hüvitamist; teiseks päevaraha; kolmandaks üldkulude hüvitist ning kutsealase keeleõppe kulusid ja IT-kulusid ning neljandaks parlamendiliikme registreeritud ja kohalike assistentide töötasuga seotud kulusid.

8

Dokumendid, millega tutvumist hagejad taotlesid, hõlmasid muu hulgas järgmisi dokumente: esiteks kõik taotlused, kõik kviitungid, kõik kuluaruanded, kõik piletid, kõik läbisõidumõõdiku väljavõtted, kõik I. Lagose poolt hüvitistega seoses esitatud arved või tasaarveldusarved; teiseks kõik hüvitiste tagasimaksetega seotud või neid puudutavad dokumendid ning kolmandaks kogu hüvitisi puudutav kirjavahetus I. Lagose bürooga, sealhulgas asutusesisene kirjavahetus ja kirjavahetus kolmandate isikutega ning kirjavahetus parlamendi haldusteenistustega.

9

Pärast parlamendiga toimunud e-kirjavahetust nõustusid hagejad 17. jaanuaril 2022 piirama esialgse taotluse ulatust dokumentidega, mis pärinevad ajavahemikust 7. oktoobrist 2020 kuni 7. märtsini 2021 (edaspidi „asjaomane ajavahemik“).

10

Parlament keeldus 4. veebruari 2022. aasta otsuses (edaspidi „esialgne otsus“) võimaldamast hagejatel tutvuda esialgses taotluses nimetatud dokumentidega.

11

Hagejad esitasid 28. veebruaril 2022 parlamendile määruse nr 1049/2001 artikli 7 lõike 2 alusel kordustaotluse, milles palusid parlamendil oma esialgne otsus uuesti läbi vaadata.

12

Vaidlustatud otsuses teavitas parlament hagejaid sellest, et arvestades esialgse taotluse ulatuse piiramist asjaomase ajavahemikuga, on ta määratlenud dokumendid järgmistes kategooriates: I. Lagose töötasu, päevaraha, tema reisikulude hüvitamine, parlamendiliikme registreeritud ja kohalike assistentide töötasud ning parlamendiliikme registreeritud ja kohalike assistentide reisikulude hüvitamine. Parlament viitas määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punktile b ja lõikele 6 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2018. aasta määruse (EL) 2018/1725, mis käsitleb füüsiliste isikute kaitset isikuandmete töötlemisel liidu institutsioonides, organites ja asutustes ning isikuandmete vaba liikumist, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 45/2001 ja otsus nr 1247/2002/EÜ (ELT 2018, L 295, lk 39), artikli 9 lõikele 1 ning kinnitas oma esialgset otsust keelduda võimaldamast hagejatel tutvuda taotletud dokumentidega.

13

Ettekandja-kohtuniku ettepanekul kohustas Üldkohus Üldkohtu kodukorra artikli 91 punktis c ette nähtud menetlustoimingute raames parlamenti esitama koopia kõigist dokumentidest, millega tutvumise võimaldamisest oli keeldutud. Kuna parlament keeldus seda nõuet täitmast, siis ei ole neid dokumente vastavalt kodukorra artiklile 104 hagejatele edastatud.

14

Kohtuistungil teatasid hagejad, et vastupidi sellele, mida nad väitsid hagiavalduses, võtavad nad oma väidete ja argumentide hulgast tagasi oma väite, et üks vaidlusaluste dokumentidega tutvumise taotluse eesmärkidest on aidata avalikkusel mõista parlamendi eeskirju, mis käsitlevad parlamentaarse puutumatuse äravõtmise menetlust. See hagejate avaldus kanti kohtuistungi protokolli.

15

Hagejad paluvad sisuliselt Üldkohtul:

16

Parlament palub Üldkohtul:

17

Hagejad põhjendavad oma hagi kahe väitega, millest esimese kohaselt on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti b ja määruse 2018/1725 artikli 9 lõike 1 punkti b koostoimes ning teise võimalusena esitatud teise väite kohaselt on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõiget 6.

18

Hagejad leiavad, et määruse 2018/1725 artikli 9 lõige 1 kohustab Üldkohut „erinevaid vastandlikke huve tõendatult [kaaluma]“, et teha kindlaks, kas isegi juhul, kui tuvastatakse õigustatud huvi kahjustamine, on isikuandmete edastamine „proportsionaalne“. Hagejate sõnul ei piisa sellest, kui institutsioon leiab, et on alust arvata, et kõnealune edastamine võib kahjustada andmesubjekti õigustatud huve. Nad väidavad, et kaalumisülesande panemine määruse 2018/1725 artikli 9 lõikega 1 koostoimes määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punktiga b on andnud Üldkohtule suurema kaalutlusõiguse kui see, mis tal on vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määrusele (EÜ) nr 45/2001 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT 2001, L 8, lk 1; ELT eriväljaanne 13/26, lk 102).

19

Hagejate arvates ei näi parlament vastu vaidlevat sellele, et määruse 2018/1725 artikli 9 lõige 1 nõuab sõnaselgelt huvide kaalumist. Esimene väide koosneb kahest osast.

20

Esimese väiteosa kohaselt on vääralt kohaldatud vajalikkuse nõuet seoses nende dokumentides sisalduvate isikuandmete edastamisega, mille avalikustamist taotleti. Teises väiteosas märgivad hagejad, et parlament eksis, järeldades pärast määruse 2018/1725 artikli 9 lõike 1 punkti b tähenduses erinevate vastandlike huvide kaalumist, et kõnealuste andmete edastamine on I. Lagose ja tema assistentide õigustatud huve arvestades ebaproportsionaalne.

21

Sellega seoses on oluline rõhutada, et ELTL artikli 15 lõike 3 kohaselt on igal Euroopa Liidu kodanikul ja igal füüsilisel või juriidilisel isikul, kes elab või kelle registrijärgne asukoht on mõnes liikmesriigis, õigus tutvuda liidu institutsioonide dokumentidega põhimõtetel ning tingimustel, mis on määratud kindlaks kooskõlas ELTL artikliga 294. Nagu on märgitud määruse nr 1049/2001 põhjenduses 1, kajastab see määrus Amsterdami lepinguga ELL artikli 1 teises lõigus väljendatud tahet tähistada uut etappi Euroopa rahvaste üha tihedama liidu loomises, kus otsused tehakse nii avalikult kui võimalik ja nii kodanikulähedaselt kui võimalik. Nagu on märgitud määruse põhjenduses 2, on avalikkuse õigus tutvuda institutsioonide dokumentidega seotud institutsioonide demokraatliku olemusega (vt 15. juuli 2015. aasta kohtuotsus Dennekamp vs. parlament, T‑115/13, EU:T:2015:497, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

22

Lisaks tuleb korrata, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti b sõnastuse kohaselt ei võimalda liidu institutsioonid tutvuda dokumendiga, mille avalikustamine kahjustaks eraelu- ja isikupuutumatust, mida hinnatakse eelkõige kooskõlas isikuandmete kaitset käsitlevate liidu õigusaktidega.

23

Kohtupraktikast tuleneb, et kui esitatakse taotlus tutvuda isikuandmetega määruse 2018/1725 artikli 3 lõike 1 tähenduses, kohaldatakse kõiki selle määruse sätteid (vt selle kohta 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus ClientEarth ja PAN Europe vs. EFSA, C‑615/13 P, EU:C:2015:489, punkt 44 ning seal viidatud kohtupraktika).

24

Seega võib määruse nr 1049/2001 kohaselt isikuandmeid edastada kolmandale isikule üksnes juhul, kui ühelt poolt vastab selline edastamine määruse 2018/1725 artikli 9 lõike 1 punktis a või b sätestatud tingimustele ja teiselt poolt on tegemist andmete õiguspärase töötlemisega vastavalt määruse artikli 5 nõuetele (vt selle kohta 2. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus Strack vs. komisjon, C‑127/13 P, EU:C:2014:2250, punkt 104).

25

Sellega seoses olgu märgitud, et määruse 2018/1725 artikli 9 lõike 1 punkti b kohaselt edastatakse isikuandmeid liidus asuvatele vastuvõtjatele, kes ei ole liidu institutsioonid või organid, ainult juhul, kui vastuvõtja kinnitab, et andmete edastamine on vajalik konkreetsest avalikust huvist tuleneval eesmärgil, ning juhul, kui on alust arvata, et andmesubjekti õigustatud huve kahjustatakse, kinnitab andmete vastutav töötleja, olles eelnevalt tõendatult kaalunud erinevaid vastandlikke huve, et edastamine on kõnealusel konkreetsel eesmärgil proportsionaalne.

26

Seega nähtub määruse 2018/1725 artikli 9 lõike 1 punkti b sõnastusest endast, et selle sättega seatakse isikuandmete edastamisele mitme kumulatiivse tingimuse täidetuse nõue.

27

Vastavalt määruse 2018/1725 artikli 9 lõike 1 punktile b, nagu seda on tõlgendanud liidu kohus, peab dokumentidega tutvumise taotleja kõigepealt tõendama, et isikuandmete edastamine on vajalik konkreetsest avalikust huvist tuleneval eesmärgil. Selle tingimuse täitmiseks tuleb tõendada, et isikuandmete edastamine on kõigist võimalikest meetmetest kõige sobivam taotleja soovitava eesmärgi saavutamiseks ja et see on selle eesmärgiga proportsionaalne, mistõttu taotlejal on kohustus esitada sellekohased sõnaselged ja õiguspärased põhjendused (vt 19. septembri 2018. aasta kohtuotsus Chambre de commerce et d’industrie métropolitaine Bretagne-Ouest (port de Brest) vs. komisjon, T‑39/17, ei avaldata, EU:T:2018:560, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellest tuleneb, et sellise tingimuse kohaldamine, mille kohaselt tuleb tõendada, et isikuandmete edastamine on vajalik konkreetsest avalikust huvist tuleneval eesmärgil, tähendab seda, et tunnustatakse erandit määruse nr 1049/2001 artikli 6 lõikes 1 sätestatud eeskirjas kehtestatud reeglist, mille kohaselt ei ole taotleja kohustatud oma taotlust põhjendama (15. juuli 2015. aasta kohtuotsus Dennekamp vs. parlament, T‑115/13, EU:T:2015:497, punkt 55, ja 6. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Saure vs. komisjon, T‑506/21, ei avaldata, EU:T:2022:225, punkt 25).

28

Alles pärast vajalikkuse tõendamist peab asjaomane institutsioon seega kontrollima, ega ei ole vähimatki alust arvata, et andmete edastamine võiks kahjustada andmesubjekti õigustatud huve, ja sellisel juhul erinevaid vastandlikke huve tõendatult kaaluma, et hinnata, kas taotletud isikuandmete edastamine on proportsionaalne (vt 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus ClientEarth ja PAN Europe vs. EFSA, C‑615/13 P, EU:C:2015:489, punkt 47 ning seal viidatud kohtupraktika).

29

Nendest kaalutlustest lähtudes tuleb hinnata hagejate esimese väite raames esitatud argumente.

30

Hagejad leiavad sisuliselt, et parlament järeldas vaidlustatud otsuses vääralt, et isikuandmete edastamine ei olnud vajalik mõnel konkreetsest avalikust huvist tuleneval eesmärgil määruse 2018/1725 artikli 9 lõike 1 punkti b tähenduses. Nad vaidlustavad kõigepealt parlamendi järelduse, et nad ei ole tõendanud, et esineb konkreetne avalik huvi I. Lagose kulusid puudutavate taotletud dokumentide avalikustamise vastu.

31

Esimesena väidavad hagejad, et nende taotluse puhul tuleneb konkreetne avalik huvi asjaolust, et I. Lagosele oli määratud konkreetne ja väga raske kriminaalkaristus. Nende taotluse eesmärk oli tõhustada avalikku kontrolli ja vastutust seoses summadega, mida parlament maksis I. Lagosele, ja seoses kuludega, mida viimati nimetatu laskis katta erandlikus olukorras, kus talle oli mõistetud 13 aasta ja kaheksa kuu pikkune vangistus ning rahatrahv raskete kuritegude eest. Hagejad leiavad, et tegemist ei ole üldise taotlusega suurendamaks I. Lagose või teiste Euroopa Parlamendi liikmete kulusid puudutava teabe läbipaistvust üldiselt ning et selles osas erineb nende taotlus 25. septembri 2018. aasta kohtuotsuses Psara jt vs. parlament (T‑639/15–T‑666/15 ja T‑94/16, EU:T:2018:602) käsitletud taotlusest.

32

Teisena leiavad hagejad, et asjaolu, et mingi teave (näiteks üldised arvandmed Euroopa Parlamendi liikmetele makstud töötasude kohta ja parlamendiliikmete reisikulude hüvitamise tingimused) on juba üldkasutuses – asjaolu, millele parlament vaidlustatud otsuses tugineb –, ei ole selle parlamendiliikme juhtumi ainulaadsetel asjaoludel sama kui konkreetne huvi, mis on taotlusel tutvuda I. Lagose kulusid puudutavate dokumentidega, mille eesmärk on tutvuda konkreetse teabega, arvestades viimati nimetatu raske kriminaalkaristuse erakorralisi asjaolusid.

33

Kolmandana leiavad hagejad, et parlament ei selgita, kuidas vaidlustatud otsuses mainitud sise- ja väline kontroll võiks toimida olukorras, kus parlamendiliige on tema ametiaja jooksul süüdi mõistetud rasketes kuritegudes. Nad leiavad, et need kontrollid ei ole piisavad, et tuvastada juhtumeid, kus avaliku sektori vahendid eraldatakse parlamendiliikmetele ja neid kasutatakse seejärel kuritegelikuks või muuks ebaseaduslikuks tegevuseks, samas kui Euroopa Parlamendi liikmetele antavat rahastust tuleb kasutada nende ametiülesannete täitmiseks. Hagejad lisavad, et kuigi nende arvates peab parlament tõendama, et see kontroll on piisav, leiavad nad siiski, et taotletud dokumentide avalikustamine võimaldaks põhjalikumalt kontrollida, kas kõnealune kontroll on käesoleva asjaga sarnaste juhtumite puhul sobiv.

34

Neljandana väidavad hagejad, et asjaolu, et I. Lagos jäi kriminaalkaristusest hoolimata parlamendiliikmeks, ei välista õiguspärast avalikku huvi tutvuda taotletud dokumentidega. Nad leiavad, et nende dokumentide avalikustamine võimaldaks suuremat läbipaistvust ja paremini mõista, kuidas I. Lagosele eraldati vahendeid ja kuidas ta kasutas neid ajavahemikul tema süüdimõistmise ja 27. aprillil 2021 tehtud lõpliku otsuse võtta temalt parlamendiliikme puutumatus vahel. Hagejad leiavad, et küsimust, kas oli asjakohane, et I. Lagos sai jätkuvalt avaliku sektori vahendeid, tuleks arutada avalikult, teades, milliseid konkreetseid rahalisi vahendeid ta sai ja millisel eesmärgil.

35

Parlament vaidleb neile argumentidele vastu.

36

Esmalt tuleb märkida, et osas, milles hagejad möönavad, et dokumendid, mille avalikustamist nad taotlevad, sisaldavad isikuandmeid, tuleb kõigepealt kontrollida, kas eespool punktis 27 viidatud kohtupraktikat arvestades on hagejad täitnud määruse 2018/1725 artikli 9 lõike 1 punktis b ette nähtud kohustuse tõendada, et nende andmete edastamine on vajalik konkreetsest avalikust huvist tuleneval eesmärgil.

37

Sellega seoses tuleb esimesena analüüsida, kas eesmärki, millele hagejad asjaomaste isikuandmete edastamiseks tuginevad, saab pidada konkreetseks avaliku huvi eesmärgiks, ja teisena, kas taotletud andmete edastamine on vajalik esiteks I. Lagose ja teiseks tema assistentide puhul.

38

Kõigepealt tuleb korrata, et dokumentidega tutvumise taotlusega hõlmatud dokumendid puudutavad I. Lagose töötasu, päevaraha, üldkulude hüvitist, reisikulude hüvitamist, parlamendiliikme registreeritud ja kohalike assistentide töötasusid ning viimati nimetatute reisikulude hüvitamist.

39

Lisaks tuleb ka meelde tuletada, et nagu nähtub Euroopa Parlamendi liikmete põhimäärusest (Euroopa Parlamendi 28. septembri 2005. aasta otsus 2005/684/EÜ, Euratom, millega võetakse vastu Euroopa Parlamendi liikmete põhimäärus (ELT 2005, L 262, lk 1); edaspidi „parlamendiliikmete põhimäärus“) ning Euroopa Parlamendi büroo 19. mai ja 9. juuli 2008. aasta otsusest 2009/C 159/01 Euroopa Parlamendi liikmete põhimääruse rakendusmeetmete kohta (ELT 2009, C 159, lk 1), on parlamendiliikmetel õigus järgmistele hüvitistele ja tasaarvestustele:

40

Sellega seoses tuleb täpsustada, et isikuandmete edastamise vajadus võib põhineda sellisel üldisel eesmärgil nagu avalikkuse õigus saada teavet parlamendiliikmete käitumise kohta ametiülesannete täitmisel, ilma et see mõjutaks asjaolu, et ainult siis, kui hagejad tõendavad, et edastamine on isikuandmete avalikustamise taotlusega teenitavate eesmärkide suhtes sobiv ja proportsionaalne, saab Üldkohus kontrollida selle vajalikkust määruse 2018/1725 artikli 9 lõike 1 punkti b tähenduses (vt selle kohta 25. septembri 2018. aasta kohtuotsus Psara jt vs. parlament, T‑639/15–T‑666/15 ja T‑94/16, EU:T:2018:602, punkt 92 ning seal viidatud kohtupraktika).

41

Nagu on märgitud eespool punktides 31–34 ja nagu pooled kohtuistungil kinnitasid, taotlesid hagejad kõnealuste dokumentide edastamise puhul sisuliselt eesmärki saada teada parlamendi poolt I. Lagosele asjaomasel ajavahemikul makstud konkreetsed summad ja nende summade kasutamise viis, et tõhustada avalikku kontrolli ja vastutust seoses I. Lagose erilise juhtumiga. Hagejad leidsid, et see eesmärk aitab kaasa sellele, et maksumaksjate raha kulutatakse läbipaistval viisil, ja võimaldab kodanikel mõista muu hulgas seda, kas need hüvitised aitasid otseselt või kaudselt kaasa I. Lagose kuritegeliku või ebaseadusliku tegevuse rahastamisele või jätkamisele või võimaldasid tal kõrvale hoida liidu liikmesriigi kohtuotsuse täitmisest.

42

Lisaks asjaolule, millele on viidatud eespool punktis 40, et isikuandmete edastamise vajadus võib põhineda üldisel eesmärgil, ei ole käesoleval juhul tegemist üldise eesmärgiga – vastupidi parlamendi väidetule –, vaid konkreetse juhtumi asjaoludega seotud spetsiifilise eesmärgiga määruse 2018/1725 artikli 9 lõike 1 punkti b tähenduses, milleks on saada teada, millised konkreetsed summad parlament asjasse puutuval ajavahemikul I. Lagosele eraldas ja mil viisil parlamendi poolt I. Lagosele parlamendiliikme mandaadi täitmiseks makstud hüvitisi kasutati.

43

Nimelt tuleb täpsustada, et käesoleva kohtuasja aluseks olevad faktilised asjaolud on täiesti erakordsed, see tähendab, et need puudutavad parlamendiliiget, kellele on mõistetud 13 aasta ja kaheksa kuu pikkune vangistus, kes on vangistuses ja kellele on ka määratud rahatrahv muu hulgas raskete kuritegude toimepanemise eest, nimelt kuulumise eest kuritegelikku ühendusse ja selle juhtimise eest. Hoolimata sellisest süüdimõistmisest ning isegi pärast vahistamist ja vangistust jäi I. Lagos Euroopa Parlamendi liikmeks ning sai seetõttu jätkuvalt sellele ametikohale vastavaid hüvitisi. Eelkõige tuleb sellises kontekstis pidada õiguspäraseks asjaolu, et hagejad võivad teada saada, millisel eesmärgil ja millistesse kohtadesse tegi I. Lagos asjaomasel ajavahemikul parlamendi poolt hüvitatud reise.

44

Järelikult tuleb käesoleva juhtumi konkreetsetel asjaoludel eesmärki – saada teada parlamendi poolt I. Lagosele asjasse puutuval ajavahemikul makstud konkreetsed summad ja nende summade kasutamise viis, et tõhustada avalikku kontrolli ja vastutust seoses I. Lagose juurdepääsuga avaliku sektori vahenditele ning seega aidata kaasa läbipaistvusele selles osas, kuidas maksumaksjate raha kulutatakse – pidada konkreetsest avalikust huvist tulenevaks eesmärgiks määruse 2018/1725 artikli 9 lõike 1 punkti b tähenduses. Seega eksis parlament, kui ta keeldus vaidlustatud otsuses tunnustamast sellist eesmärki konkreetsest avalikust huvist tuleneva eesmärgina.

45

Eespool punktis 27 viidatud kohtupraktikat arvestades tuleb veel analüüsida, kas hagejad on tõendanud, et isikuandmete edastamine on vajalik. Seega tuleb kontrollida, kas taotletud andmete edastamine oli ühelt poolt kõigist võimalikest meetmetest sobivaim hagejate taotletava konkreetsest avalikust huvist tuleneva eesmärgi saavutamiseks ja teiselt poolt selle eesmärgiga proportsionaalne.

46

Sellega seoses tuleb kõigepealt analüüsida, kas hagejad on suutnud tõendada, et kõnealustes dokumentides sisalduvate I. Lagose isikuandmete edastamine on vajalik. Kõnealustes dokumentides sisalduvate I. Lagose registreeritud ja kohalike assistentide isikuandmete edastamise vajadust käsitletakse allpool punktides 66–79.

47

Ühelt poolt toob parlament sisuliselt esile, et teave parlamendiliikmete rahaliste ja sotsiaalsete õiguste kohta on juba avalikult kättesaadav ning et sel viisil kättesaadav teave sobib taotletava eesmärgi saavutamiseks paremini kui I. Lagose isikuandmete edastamine. Teiselt poolt leiab parlament, et tema liikmete rahalisi ja sotsiaalseid õigusi ning nendest õigustest tulenevaid kulusid puudutav sise- ja väline kontroll sobib paremini parlamendi poolt I. Lagosele makstud summade seaduslikkuse ja nõuetekohase kasutamise kontrollimiseks kui tema isikuandmete avalikustamine.

48

Mis puudutab argumenti, et teave parlamendiliikmete rahaliste ja sotsiaalsete õiguste kohta on juba avalik, siis tuleb esimesena märkida, et kohtupraktika kohaselt puudutab määruses nr 1049/2001 sätestatud avalikkuse õigus tutvuda dokumentidega üksnes selliseid institutsioonide dokumente, mis on tõepoolest nende valduses, ja see õigus ei saa laieneda dokumentidele, mis ei ole institutsioonide valduses või mida ei ole olemas (vt 25. septembri 2018. aasta kohtuotsus Psara jt vs. parlament, T‑639/15–T‑666/15 ja T‑94/16, EU:T:2018:602, punkt 27 ning seal viidatud kohtupraktika).

49

Otsuse 2009/C 159/01 artiklitest 25 ja 26 tuleneb, et parlamendiliikmed saavad iga kuu kindlasummalist üldkulude hüvitist nende ametiaja alguses esitatud ühekordse taotluse alusel.

50

Seoses asjaoluga, et üldkulude hüvitis on kindlasummaline, olgu märgitud, et parlamendil ei ole ühtegi dokumenti, mis näitaks sisuliselt või ajaliselt, kuidas liikmed seda hüvitist kasutavad, nagu parlament kohtuistungil kinnitas.

51

Teisena tuleb märkida, et parlamendiliikmete põhimääruse artiklis 10 ette nähtud hüvitist, mis kujutab endast parlamendiliikme igakuist töötasu, makstakse neile samuti automaatselt. Parlamendil ei ole seega ühtegi dokumenti, mis näitaks, kuidas parlamendiliikmed seda hüvitist kasutavad.

52

Kolmandana tuleb tõdeda, et parlamendi valduses olevates dokumentides sisalduv teave üldkulude hüvitise ja parlamendiliikmete põhimääruse artiklis 10 ette nähtud töötasu kohta on avalikkusele vabalt ja tasuta kättesaadav, kuna see on kättesaadav parlamendi veebilehel, nagu parlament rõhutas vaidlustatud otsuses (vt vaidlustatud otsuse 19. joonealune märkus) ja kinnitas kohtuistungil.

53

Nimelt on parlamendi veebisaidilt võimalik saada üksikasjalikku ja täpset teavet summade kohta, mida kõik parlamendiliikmed iga kuu saavad pärast liidule makstava maksu ja sotsiaalkindlustusmaksete mahaarvamist põhimääruse artiklis 10 ette nähtud töötasuna, see tähendab ühesuguse töötasuna, mida saavad kõik parlamendiliikmed. Sealt on võimalik teada saada ka parlamendiliikmetele makstav üldkulude kindlasummalise hüvitise summa. See teave oleks seega võimaldanud hagejatel saada vajalikku ja asjakohast teavet I. Lagosele iga kuu makstud summade täpse suuruse kohta.

54

Sellest järeldub, et parlamendiliikmetele põhimääruse artikliga 10 ette nähtud töötasu ja üldkulude hüvitise osas võib asuda seisukohale, et kõnealuste isikuandmete avalikustamine ei ole hagejate taotletud eesmärgi saavutamiseks kõige sobivam meede, kuna viimati nimetatutel on võimalik saada need andmed parlamendi veebisaidilt.

55

Seega ei ole hagejad eespool punktis 27 viidatud kohtupraktika tähenduses suutnud tõendada sellise edastamise vajalikkust.

56

Olukord on teistsugune parlamendiliikmetele reisikulude hüvitamise ja päevaraha maksmise puhul, kuna selle kohta parlamendi veebisaidilt avalikult kättesaadav teave puudutab üksnes sellise hüvitise saamiseks kehtivaid eeskirju ja reisikulude hüvitamise tingimusi. Neid kulusid hüvitatakse ja hüvitisi makstakse aga üksnes juhul, kui parlamendiliikmed esitavad parlamendi teenistustele sellekohase taotluse, millele võivad olla lisatud tõendavad dokumendid.

57

Sellest tuleneb ühest küljest, et avalikult kättesaadav teave reisikulude ja päevaraha kohta ei võimalda teada saada summasid, mida parlament asjaomasel ajavahemikul I. Lagosele maksis parlamendiliikme mandaadi täitmiseks. Nimelt sõltus nende summade hüvitamine I. Lagose vastavatest taotlustest.

58

Teisest küljest ei võimalda ka avalikult kättesaadav teave reisikulude ja päevaraha kohta teada saada, mis oli I. Lagose reiside eesmärk, sihtkoht või marsruut. Nagu hagejad väitsid, võimaldab reisikulude ja päevaraha puhul kõnealuste isikuandmete edastamine avalikkusel selle teabega tutvuda.

59

Hagejatel võib olla huvi nende dokumentidega tutvuda, kuna need annavad teavet I. Lagose tegevuse kohta kõnealusel ajavahemikul, arvestades et ta oli sel ajal juba süüdi mõistetud, kuid ei olnud veel vangistatud, ning anda seega teavet avaliku sektori vahendite võimaliku kasutamise kohta võimalikuks ebaseaduslikuks tegevuseks, mida I. Lagos võis oma reisidel toime panna, isegi kui need dokumendid ei sisaldanud täpseid andmeid selle kohta, kuidas see parlamendiliige eraldatud summasid kulutas.

60

Sellest järeldub, et käesoleva juhtumi konkreetsetel asjaoludel on I. Lagose reisikulusid ja päevaraha tõendavates dokumentides sisalduvate isikuandmete avalikustamine hagejate taotletava eesmärgi saavutamiseks sobivam meede kui avalikkusele juba kättesaadava teabega tutvumine.

61

Mis puudutab argumenti, et parlamendis toimuv sise- ja väline kontroll on sobivam kontrollimaks parlamendi poolt I. Lagosele makstud summade õiguspärasust ja nõuetekohast kasutamist, siis tuleb tõdeda, et kõnealuste kontrollide eesmärk on peamiselt hinnata tehtud maksete vastavust kehtivatele õigusnormidele.

62

Eraldiseisvalt küsimusest, kas neid õigusnorme on järgitud, on hagejad viidanud huvile võimaldada avalikkusel saada teada parlamendi poolt I. Lagosele asjaomasel ajavahemikul makstud konkreetsed summad ja nende kasutamise viis, et tõhustada avalikku kontrolli ja vastutust seoses I. Lagose erilise juhtumiga.

63

See sise- ja väline kontroll ei võimalda saavutada konkreetsest avalikust huvist tulenevat eesmärki, millele hagejad taotletud dokumentide edastamise õigustamiseks tuginevad. Vastupidi sellele, mida väidab parlament, ei saa seda kontrolli seega pidada sobivamaks kui I. Lagose isikuandmete edastamine.

64

Järelikult tuleb käesoleva kohtuasja konkreetsetel asjaoludel asuda seisukohale, et dokumentides, mis puudutavad I. Lagosele hüvitatud reisikulusid ja makstud päevaraha, sisalduvate isikuandmete edastamine kujutab eespool punktis 27 viidatud kohtupraktikat arvestades endast meedet, mis on vajalik konkreetsest avalikust huvist tuleneva eesmärgi saavutamiseks, millele hagejad tuginevad kõnealuste isikuandmete edastamise põhjenduseks.

65

Kõigest eeltoodust tuleneb, et parlament eksis, asudes seisukohale, et I. Lagose saadud reisikulude hüvitist ja päevaraha puudutavate dokumentide puhul ei ole hagejad täitnud määruse 2018/1725 artikli 9 lõike 1 punktis b ette nähtud kohustust tõendada isikuandmete edastamise vajalikkust konkreetsest avalikust huvist tuleneval eesmärgil.

66

Parlament väidab, et parlamendiliikme registreeritud ja kohalikud assistendid ei täida avalikke ülesandeid. Nii lükkas parlament vaidlustatud otsuses erinevate vastandlike huvide kaalumise käigus teise võimalusena tagasi väite, et nende parlamendiliikme assistentide isikuandmete edastamine on proportsionaalne.

67

Parlamendiliikmete põhimääruse artikli 21 lõige 1 näeb ette, et parlamendiliikmel on õigus isiklikke kaastöötajaid vabalt valida.

68

Parlamendiliikmete põhimääruse artikli 21 lõike 2 kohaselt kannab parlament seoses nende töölevõtmisega tekkivad tegelikud kulud ja põhimääruse artikli 21 lõikes 3 on täpsustatud, et parlament määrab kindlaks kõnealuse õiguse teostamise tingimused.

69

Parlamendiliikme assisteerimiskulude katmise tingimused on kindlaks määratud rakendusmeetmetega. Täpsemalt on otsuse 2009/C 159/01 artiklis 33 seatud piirmäär kuludele, mida parlament võib sellega seoses katta. Parlamendiliikme assisteerimiskulude katmise mehhanismi käivitab parlamendiliikme poolt administratsioonile esitatud kulude hüvitamise taotlus, millele lisatakse assistendiga sõlmitud leping, milles on määratletud assistendi ülesanded.

70

Sellest järeldub, et need parlamendiliikme assisteerimisega seotud kulud on seotud parlamendiliikme mandaadi täitmisega, isegi kui tegemist on kuludega, mille katab parlament otse.

71

Sellega seoses tuleb rõhutada – nagu on meenutatud eespool punktis 41 –, et hagejad soovisid kõnealuste dokumentide edastamise kaudu saada teavet, mis võimaldaks mõista, kas I. Lagosele makstud summad, sealhulgas need, mis puudutasid parlamendiliikme assisteerimiskulusid, aitasid otseselt või kaudselt kaasa viimati nimetatu kuritegeliku või ebaseadusliku tegevuse rahastamisele või jätkamisele. Nagu hagejad hagiavalduse punktis 66 väidavad, taotleti võimalust tutvuda I. Lagose assistentide kohta teavet sisaldavate dokumentidega üksnes selleks, et saada teavet I. Lagose tegevuse kohta.

72

Parlamendiliikmete assistentide töötasu makstakse neile sõltumata nende konkreetsest tegevusest parlamendiliikme I. Lagose assisteerimisel. Seega ei saa nende töötasude maksmist puudutavate dokumentide edastamine anda hagejatele teavet selle kohta, kas see võib olla otseselt või kaudselt kaasa aidanud I. Lagose kuritegeliku või ebaseadusliku tegevuse rahastamisele või jätkamisele.

73

Seega ei ole hagejad eespool punktis 27 viidatud kohtupraktika tähenduses suutnud tõendada sellise edastamise vajalikkust.

74

Teisalt, kuivõrd parlamendiliikme assistentide reisikulud on tihedalt seotud I. Lagose tegevusega ja olgugi et need assistendid ei ole avaliku võimu kandjad, ei saa välistada, et need kulud võivad anda teavet võimaliku – kas või kaudse – seose kohta I. Lagose ebaseadusliku tegevusega. Need reisid toimuvad nimelt parlamendiliikme ülesandel ning võivad anda teavet nende eesmärgi ja asukoha ning kasutatud marsruudi kohta, mida võib seostada I. Lagose võimaliku ebaseadusliku tegevusega.

75

Selline edastamine on seega sobiv meede, et saavutada eesmärk, millele hagejad tuginevad kõnealuste isikuandmete edastamise õigustamiseks.

76

Lisaks tuleb tõdeda, et parlament ei ole väitnud, et teave parlamendiliikmete assistentidele reisikulude hüvitamiseks makstud summade kohta on avalikult kättesaadav. Sellest järeldub, et I. Lagose assistentide reisikulude hüvitamist kajastavate dokumentide puhul on taotletud edastamine hagejate viidatud eesmärgi saavutamiseks kõige sobivam vahend.

77

Sellega seoses tuleb veel korrata, et parlamendi sise- ja väline kontroll ei võimalda saavutada konkreetsest avalikust huvist tulenevat eesmärki, millele hagejad tuginevad põhjendamaks oma taotlust edastada nõutud dokumendid (vt eespool punkt 63), sealhulgas dokumendid, mis puudutavad parlamendiliikme I. Lagose assistentide reisikulusid. Nagu eespool punktis 63 on seoses I. Lagose juhtumiga järeldatud, ei saa seda kontrolli seega pidada sobivamaks kui tema parlamentaarsete assistentide isikuandmete edastamist.

78

Seega on käesoleva kohtuasja konkreetsetel asjaoludel nende isikuandmete edastamine, mis sisalduvad parlamendiliikme assistentide reisikulude hüvitamisega seotud dokumentides, eespool punktis 27 viidatud kohtupraktikat arvestades vajalik meede, et täita hagejate poolt kõnealuste isikuandmete edastamise põhjendamiseks esitatud eesmärk.

79

Eeltoodust tuleneb, et parlament eksis, asudes I. Lagose assistentide saadud reisikuluhüvitist puudutavate dokumente suhtes seisukohale, et hagejad ei täitnud määruse 2018/1725 artikli 9 lõike 1 punktis b ette nähtud kohustust tõendada isikuandmete edastamise vajalikkust konkreetsest avalikust huvist tuleneval eesmärgil.

80

Esimese väite teises osas leiavad hagejad sisuliselt, et parlament eksis, kui ta järeldas pärast seda, kui ta oli teise võimalusena kaalunud erinevaid vastandlikke huve määruse 2018/1725 artikli 9 lõike 1 punkti b tähenduses, et kõnealuste isikuandmete edastamine on I. Lagose ja tema assistentide õigustatud huve arvestades ebaproportsionaalne.

81

Parlament vaidleb hagejate argumentidele vastu.

82

Esimesena leiab parlament, et need argumendid on tulemusetud. Ta leiab, et kuna määruse 2018/1725 artikli 9 lõike 1 punktist b tulenevad isikuandmete edastamise nõuded on kumulatiivsed, tuleb kohaldada määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punktis b sätestatud erandit eraelu- ja isikupuutumatuse kaitse kohta, kui – nagu käesoleval juhul – andmete vastuvõtja ei tõenda, et taotletud isikuandmete edastamine on vajalik konkreetsest avalikust huvist tuleneval eesmärgil. Seetõttu leiab parlament, et vaidlustatud otsust ei mõjuta võimalik viga teise võimalusena esitatud kaalutlustes I. Lagose ja tema assistentide õigustatud huvide kohta ning edastamise ebaproportsionaalsus.

83

Teisena leiab parlament, et igal juhul on hagejate argumendid põhjendamata.

84

Sisuliselt leiab parlament, et ta on vaidlustatud otsuses määratlenud, millised õigustatud huvid on andmesubjektidel, keda võib kahjustada neid puudutavate isikuandmete avalikustamine. I. Lagose puhul on selleks esiteks parlamendiliikme mandaadi vaba teostamine, mis hõlmab muu hulgas vabadust kohtuda enda valitud isikutega, vabadust osaleda koosolekutel, konverentsidel ja ametlikus tegevuses; asjaolu, et teda teavitatakse parlamendis toimuvatest aruteludest ja hääletustest, ning õigus assisteerimisele; õigus valida oma töötajad, määrata teatud piirides kindlaks nende töötasu ja saata nad lähetusse. Parlament leiab, et I. Lagose mandaadi täitmisega seotud isikuandmete, sealhulgas tema elukoha avalikustamine annaks võimaluse jälgida ja profileerida parlamendiliiget ning tema assistente, mis kahjustaks tema mandaadi vaba kasutamist.

85

Teiseks leiab parlament, et kuna kõnealuste isikuandmete avalikustamine puudutab parlamendiliikme pidevat tegevust, võib see ka kujutada endast ohtu I. Lagose turvalisusele.

86

I. Lagose assistentide kohta leidis parlament, et nad ei täida avalikke ülesandeid ja seega on neil õigustatud huvi neid puudutavate isikuandmete kaitse vastu.

87

Sellega seoses tuleb määruse nr 45/2001 artikli 8 punkti b kohta märkida, et kohtupraktika nõuab, et kui isikuandmete edastamise vajadus on tõendatud, peab selliseid andmeid sisaldavate dokumentidega tutvumise taotluse saanud liidu institutsioon või asutus kaaluma asjasse puutuvate poolte huve ja kontrollima, kas on alust arvata, et andmete edastamine võib kahjustada andmesubjektide õigustatud huve (vt 15. juuli 2015. aasta kohtuotsus Dennekamp vs. parlament, T‑115/13, EU:T:2015:497, punkt 116 ja seal viidatud kohtupraktika). See kohtupraktika on analoogia alusel kohaldatav käesolevale juhtumile, kuigi määruse nr 45/2001 artikli 8 punkt b on vahepeal asendatud määruse 2018/1725 artikli 9 lõike 1 punktiga b. Nimelt näeb viimati nimetatud säte, mille sisu on esitatud eespool punktis 25, ette isikuandmete edastamise taotluse läbivaatamise käigus ka erinevate vastandlike huvide tõendatult kaalumise.

88

Käesoleval juhul tuleb seega uurida, kas parlament kontrollis, kas on alust arvata, et kõnealune edastamine võib kahjustada I. Lagose ja tema assistentide õigustatud huve, ning kas sellisel juhul kaalus see institutsioon tõendatult erinevaid vastandlikke huve hinnates kõnealuste isikuandmete edastamise proportsionaalsust.

89

Seega tuleb analüüsida, kas parlament leidis õigesti, et kõnealustes dokumentides sisalduvate isikuandmete edastamine ei ole proportsionaalne määruse 2018/1725 artikli 9 lõike 1 punkti b tähenduses, arvestades selle artikli lõiget 3, kuna I. Lagose ja tema assistentide õigustatud huvid kaaluvad üles hagejate mainitud huvid.

90

Seoses parlamendi poolt I. Lagose kohta esitatud esimese argumendiga, mis puudutab parlamendiliikme mandaadi vaba kasutamise kaitsmise huvi, tuleb meelde tuletada, et parlamendiliikmete põhimääruse artikli 2 lõike 1 kohaselt on parlamendiliikmed vabad ja sõltumatud. Seda põhilist garantiid, mis on seotud parlamendiliikmete, liidu kodanike poolt üldistel valimistel valitud esindajate mandaadiga, võttis parlament õigesti arvesse huvide kaalumisel, mille ta pidi läbi viima. Nagu nähtub eespool punktidest 56–60, tuleb käesolevas väiteosas vaidlusaluste dokumentidega tutvumise taotlust siiski uurida üksnes osas, milles see puudutab teavet I. Lagose reisikulude hüvitamise ja päevaraha kohta. Sellega seoses tuleb tõdeda, et I. Lagose mandaadi vaba teostamist ei piira ühelgi viisil asjaolu, et avalikkus saab teada sellistest reisidest, muu hulgas käesoleval juhul dokumentidega tutvumise taotlusega hõlmatud reisidest, mis kõik toimusid minevikus. Nimelt ei saa nende kohtade avalikustamine, kuhu I. Lagos asjaomasel ajavahemikul reisis, mõjutada sel ajavahemikul tema poolt parlamendiliikme mandaadi täimise tingimusi. Lisaks olgu märgitud seoses I. Lagose reisidega selliste avalike sündmuste raames nagu osalemine avalikel koosolekutel või tseremooniatel, et I. Lagose poolt sellise tegevuse eest saadud reisikulude hüvitist ja päevaraha kajastavate dokumentide avalikustamist ei saa pidada ebaproportsionaalseks. Samuti ei ole näidatud, kuidas võiks teabe avalikustamine nende reiside kohta kahjustada Euroopa Parlamendi liikme mandaadi vaba teostamist. See parlamendi argument tuleb niisiis tagasi lükata.

91

Mis puudutab parlamendi teist argumenti I. Lagose kohta, nimelt huvi tagada tema turvalisus seoses minevikus saadud päevaraha ja hüvitatud reisikuludega seotud dokumentidega, siis olgu märgitud, et kõnealuse parlamendiliikme turvalisust ei saa enam põhimõtteliselt pidada ohustatuks kõnealuste isikuandmete edastamise tõttu, kuna tegemist on reisidega, mis olid hagejate taotluse esitamise ajal juba toimunud. On tõsi, et kui avalikustatakse kohad, kuhu I. Lagos korduvalt reisis, eelkõige tema Kreekas asuva kodu asukoht, võib see kahjustada tema turvalisust, eelkõige juhul, kui asjaomase isiku isiklik aadress on esitatud dokumentides, millega tutvumist lubatakse. Siiski peab parlament huvide kaalumisel võimaldama juurdepääsu taotletava avaliku huvi eesmärgi saavutamiseks vajalikule teabele, tagades samal ajal I. Lagose turvalisuse seisukohalt oluliste isikuandmete kaitse. Lisaks sellele olgu märgitud seoses küsimusega, kas I. Lagose turvalisus võib olla ohus tema kui parlamendiliikme ülesannetega seotud tulevastel reisidel, et piisab, kui meelde tuletada, et I. Lagos on vangistatud ja ta ei saanud vaidlustatud otsuse vastuvõtmise kuupäeval ega saa ka käesoleva kohtuotsuse kuulutamise kuupäeval reisida. Järelikult ei teki küsimust tema turvalisusest selliste hüpoteetiliste reiside ajal. Käesoleva juhtumi konkreetseid asjaolusid arvestades tuleb seega ka see argument, mida parlament ei ole piisavalt põhjendanud, tagasi lükata.

92

Lisaks tuleb meelde tuletada, et I. Lagosele on mõistetud pikk vanglakaristus raskete kuritegude eest, mis seisnesid kuritegelikku ühendusse kuulumises ja selle juhtimises. Lisaks, nagu on tõdetud esimese väite esimese osa hindamise käigus, on eesmärk – millele hagejad tuginevad kõnealuste dokumentide edastamise vajalikkuse tõendamiseks – teada saada konkreetsed summad, mis parlament I. Lagosele asjaomasel ajavahemikul päevarahana ja reisikulude hüvitamiseks maksis, ning viis, kuidas I. Lagos neid summasid kasutas, et tõhustada avalikku kontrolli ja vastutust eelkõige asjaolu eest, et parlament jätkas väljamakseid I. Lagosele hoolimata tema süüdimõistmisest. Nimelt, nagu on märgitud eespool punktis 59, toimusid kõnealused reisid ajavahemikul, mil I. Lagos oli juba süüdi mõistetud rasketes kuritegudes, ning seega oleks õiguspärane, et hagejad saavad teavet nende reiside eesmärgi ja sihtkohtade kohta.

93

Seega ei ole oht, et võidakse kahjustada I. Lagose parlamendiliikme mandaadi vaba teostamist ja tema turvalisust, piisav õigustamaks keeldumist avalikustada kõnealused isikuandmed, arvestades hagejate õigustatud huvi sellise avalikustamise vastu käesoleva juhtumi konkreetsetel asjaoludel.

94

Mis lisaks puudutab parlamendi argumenti I. Lagose assistentide kohta, et neil on õigustatud huvi oma isikuandmete kaitse vastu, kuna nad ei täida avalikke ülesandeid (vt eespool punkt 86), siis sellega seoses tuleb asuda seisukohale, et nagu nähtub eespool punktidest 74–78, vastab küll tõele, et parlamendiliikme assistendid ei ole avaliku võimu kandjad, kuid ei saa välistada, et nende assistentide reisikulusid käsitlevates dokumentides sisalduvate isikuandmete edastamine võib anda teavet võimaliku – kas või kaudse – seose kohta I. Lagose kuritegeliku või ebaseadusliku tegevusega.

95

See parlamendi argument tuleb seega tagasi lükata.

96

Järelikult tuleb asuda seisukohale, et parlament eksis, kui ta asus seisukohale, et isikuandmete edastamine kahjustab I. Lagose ja tema assistentide õigustatud huve, ning kui ta erinevaid vastandlikke huve kaaludes leidis, et selline edastamine ei ole proportsionaalne.

97

Kõigest eeltoodust tuleneb, et esimese väitega, mille kohaselt on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti b ja määruse 2018/1725 artikli 9 lõike 1 punkti b koostoimes, tuleb nõustuda osas, mis puudutab keeldumist võimaldada tutvuda dokumentidega, mis sisaldavad ühelt poolt I. Lagose isikuandmeid seoses parlamendi hüvitatud reisikulude ja makstud päevarahaga ning teiselt poolt I. Lagose assistente puudutavaid isikuandmeid seoses viimati nimetatutele reisikulude hüvitamisega, ning ülejäänud osas tuleb väide tagasi lükata.

98

Hagejate sõnul jättis parlament vaidlustatud otsuses tähelepanuta asjaolu, et kõik taotluses käsitletavad dokumendid on vähemalt osaliselt hõlmatud nimetatud määruse artikli 4 lõikest 6 tuleneva avalikustamise nõudega.

99

Esimesena väidavad hagejad, et ekslik on parlamendi väide vaidlustatud otsuses, et kõnealustes dokumentides sisalduvate isikuandmete kustutamine võtab neilt igasuguse kasuliku mõju. Hagejad väidavad, et erinevalt asjaoludest, mille alusel tehti 25. septembri 2018. aasta kohtuotsus Psara jt vs. parlament (T‑639/15–T‑666/15 ja T‑94/16, EU:T:2018:602), kus oli tegemist taotlusega saada teavet kõigi parlamendiliikmete kulude kohta, puudutas nende taotlus ainult ühte parlamendiliiget ja järelikult ei oleks isikuandmete kustutamine võtnud nende dokumentidega tutvumiselt soovitavat toimet.

100

Teisena leiavad hagejad, et parlament kinnitas vaidlustatud otsuses ekslikult, et kõnealuste dokumentidega tutvumine ei taga eraelu- ja isikupuutumatuse piisavat kaitset, kuna taotluse esemeks on iga I. Lagost mainiv dokument. Hagejad leiavad, et I. Lagose ja tema assistentide isikuandmete kustutamine kaitseks piisavalt nende eraelu, vastates seejuures konkreetsele huvile avalikustamise vastu.

101

Parlament vaidleb neile argumentidele vastu. Samuti väidab ta, et hagejad esitasid need argumendid hilinenult, kuna need esitati esimest korda repliigi staadiumis ning on seega vastuvõetamatud.

102

Sellega seoses tuleb esimesena korrata eespool punktis 97 esitatud järeldust, milles osaliselt nõustuti esimese väitega osas, mis käsitleb keeldumist lubada tutvuda esiteks I. Lagose isikuandmeid sisaldavate dokumentidega talle parlamendi poolt hüvitatud reisikulude ja makstud päevaraha kohta ning teiseks parlamendiliikme assistentide isikuandmeid sisaldavate dokumentidega, mis puudutavad viimati nimetatud isikute reisikulude hüvitamist. Järelikult ei ole selles osas vaja analüüsida teist väidet, mis puudutab nende dokumentide võimalikku osalist edastamist määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 6 alusel.

103

Teisena, nagu on järeldatud eespool punktis 97, lükati esimene väide tagasi osas, milles see puudutas keeldumist lubada tutvuda esiteks dokumentidega, mis puudutavad summasid, mida I. Lagos sai parlamendiliikmete põhimääruse artiklis 10 ette nähtud töötasuna ja üldkulude hüvitisena, ning teiseks dokumentidega, mis puudutavad I. Lagose registreeritud ja kohalike assistentide töötasusid. Seega tuleb analüüsida, kas parlament oleks määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 6 alusel pidanud võimaldama osaliselt tutvuda nende dokumentidega, millest on kustutatud kõik isikuandmed.

104

Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et parlament väitis vaidlustatud otsuses ühelt poolt, et isikuandmete kustutamine kõnealustest dokumentidest ei taga eraelu- ja isikupuutumatuse piisavat kaitset, kuna taotluse ese hõlmab kõiki dokumente, milles on mainitud I. Lagost ja tema parlamentaarseid assistente. Teiselt poolt leidis parlament, et taotletud dokumentidest sellise versiooni avalikustamine, millest on kustutatud kõik isikuandmed, võtaks nende dokumentidega tutvumiselt igasuguse kasuliku mõju, arvestades eesmärki, mida hagejad taotlevad dokumentidega tutvumise taotluses.

105

Ühest küljest, mis puudutab dokumente summade kohta, mida I. Lagos sai parlamendiliikmete põhimääruse artiklis 10 ette nähtud töötasuna ja üldkulude hüvitisena, siis nagu on järeldatud eespool punktis 55, ei ole hagejad suutnud tõendada sellise edastamise vajalikkust, kuna neil oli võimalus saada soovitud andmed parlamendi veebisaidilt.

106

Kuna need dokumendid ei ole vajalikud selle eesmärgi saavutamiseks, millele hagejad tuginevad oma dokumentidega tutvumise taotluse põhjendamiseks, ei oleks selliste kustutatud isikuandmetega dokumentide edastamisel mingit kasulikku mõju, arvestades hagejate poolt dokumentidega tutvumise taotluses taotletud eesmärki. Nimelt ei oleks selline osaliselt tutvumise lubamine võimaldanud hagejatel saada rohkem teavet kui see, mida nad võisid saada parlamendi veebisaidilt (vt selle kohta 25. septembri 2018. aasta kohtuotsus Psara jt vs. parlament, T‑639/15–T‑666/15 ja T‑94/16, EU:T:2018:602, punkt 126).

107

Teisest küljest tuleb seoses dokumentidega I. Lagose registreeritud ja kohalike assistentide töötasu kohta korrata – nagu on tõdetud eespool punktis 72 –, et nendes dokumentides sisalduvate isikuandmete edastamine ei saa anda hagejatele teavet selle kohta, kas kõnealused summad võivad olla otseselt või kaudselt seotud I. Lagose kuritegeliku või ebaseadusliku tegevuse rahastamise või jätkamisega. Seetõttu järeldati eespool punktis 73, et hagejad ei ole suutnud tõendada sellise edastamise vajalikkust.

108

Sellest järeldub a fortiori, et selliste kustutatud isikuandmetega dokumentide edastamine ei oleks ka võimaldanud hagejatel saada teavet selle dokumentidega tutvumise taotlusega taotletud eesmärgi täitmiseks. Sellisel edastamisel ei oleks seega mingit kasulikku mõju hagejate taotletud eesmärgi saavutamiseks.

109

Sellest järeldub, et parlament ei olnud kohustatud võimaldama osaliselt tutvuda eespool punktis 103 nimetatud dokumentidega.

110

Hagi teine väide tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata, ilma et oleks vaja teha otsust muude parlamendi sellekohaste argumentide kohta või hagejate teatud argumentide vastuvõetavuse kohta, mille parlament on vaidlustanud.

111

Eespool punktides 65, 78 ja 96 tuvastatud hindamisvead, mis puudutavad tutvumist dokumentidega, mis sisaldavad I. Lagose isikuandmeid ning mis puudutavad talle parlamendi poolt reisikulude hüvitamist ja makstud päevaraha, ning dokumentidega, mis sisaldavad I. Lagose assistentide isikuandmeid ja mis puudutavad viimati nimetatute reisikulude hüvitamist, on piisavad, et õigustada vaidlustatud otsuse tühistamist.

112

Sellest järeldub, et vaidlustatud otsus tuleb tühistada osas, milles parlament keeldus võimaldamast tutvuda dokumentidega, mis sisaldasid I. Lagose isikuandmeid ning mis puudutavad reisikulude hüvitamist ja päevaraha, mida parlament talle maksis, dokumentidega, mis sisaldavad parlamendiliikme assistentide isikuandmeid, ning dokumentidega, mis puudutavad viimati nimetatutele hüvitatud reisikulusid. Ülejäänud osas tuleb hagi jätta rahuldamata.

113

Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 3 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

114

Kuna parlament on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb vastavalt hagejate nõudele kohtukulud temalt välja mõista.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (neljas koda laiendatud koosseisus)

otsustab: