1

Hageja Kinda Makhlouf palub oma hagis ühelt poolt ELTL artikli 263 alusel tühistada esiteks nõukogu 21. veebruari 2022. aasta rakendusotsuse (ÜVJP) 2022/242, millega rakendatakse otsust 2013/255/ÜVJP, mis käsitleb Süüria vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT 2022, L 40, lk 26), ja nõukogu 21. veebruari 2022. aasta rakendusmääruse (EL) 2022/237, millega rakendatakse määrust (EL) nr 36/2012, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses olukorraga Süürias (ELT 2022, L 40, lk 6) (edaspidi koos „algsed aktid“), ning teiseks nõukogu 25. mai 2023. aasta otsuse (ÜVJP) 2023/1035, millega muudetakse otsust 2013/255/ÜVJP, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses olukorraga Süürias (ELT 2023, L 139, lk 49), ja nõukogu 25. mai 2023. aasta rakendusmääruse (EL) 2023/1027, millega rakendatakse määrust (EL) nr 36/2012, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses olukorraga Süürias (ELT 2023, L 139, lk 1) (edaspidi koos „loeteludesse jätmise aktid“), teda puudutavas osas (edaspidi koos „vaidlustatud aktid“) ning teiselt poolt ELTL artikli 268 alusel hüvitada kahju, mis talle vaidlustatud aktide vastuvõtmisega väidetavalt tekitati.

2

Hageja on Süüria kodanikust ettevõtja Mohammed Makhloufi üks tütardest.

3

Käesolev kohtuasi puudutab piiravaid meetmeid, mille Euroopa Liidu Nõukogu on alates 2011. aastast võtnud Süüria ja isikute suhtes, kes vastutavad Süüria tsiviilelanike vastu suunatud vägivaldsete repressioonide eest.

4

Nõukogu võttis 9. mail 2011 vastu otsuse 2011/273/ÜVJP Süüria vastu suunatud piiravate meetmete kohta (ELT 2011, L 121, lk 11), „mõist[e]s rangelt hukka […] rahumeelsete meeleavalduste vägivaldse mahasurumise […] erinevates kohtades kogu Süürias“. Ta kehtestas eeskätt Euroopa Liidu territooriumile sisenemise piirangud ning nägi ette teatavate selliste isikute ja üksuste rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamise, „kes vastutavad tsiviilelanike vastu suunatud vägivaldsete repressioonide eest Süürias“. Leides, et otsuse 2011/273 rakendamise tagamiseks on vaja liidu tasandi regulatiivseid meetmeid, võttis nõukogu 9. mail 2011. aastal vastu ka määruse (EL) nr 442/2011 piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Süürias (ELT 2011, L 121, lk 1).

5

Selliste isikute nimed, „kes vastutavad tsiviilelanike meeleavalduste vägivaldse mahasurumise eest Süürias“, ja nendega seotud füüsiliste ja juriidiliste isikute ning üksuste nimed kanti otsuse 2011/273 lisasse ja määruse nr 442/2011 II lisasse.

6

Nõukogu võttis 1. augustil 2011 vastu rakendusotsuse 2011/488/ÜVJP, millega rakendatakse otsust 2011/273 (ELT 2011, L 199, lk 74), ja rakendusmääruse (EL) nr 755/2011, millega rakendatakse määrust nr 442/2011 (ELT 2011, L 199, lk 33), et kanda muu hulgas Mohammed Makhloufi nimi vastavatesse lisadesse, milles on loetletud isikud ja üksused, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid (vt punkt 5 eespool).

7

Nõukogu võttis 18. jaanuaril 2012 vastu määruse (EL) nr 36/2012, mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses olukorraga Süürias ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 442/2011 (ELT 2012, L 16, lk 1), ning 31. mail 2013 otsuse 2013/255/ÜVJP, mis käsitleb Süüria vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT 2013, L 147, lk 14) (edaspidi koos „alusaktid“), eelkõige selleks, et kehtestada piiravad meetmed Süüria režiimist kasu saavate või seda toetavate isikute ja nendega seotud isikute suhtes. Nende nimed on nüüd esitatud määruse nr 36/2012 II lisas ja otsuse 2013/255 lisas (edaspidi „vaidlusalused loetelud“).

8

Nagu nähtub nõukogu 12. oktoobri 2015. aasta otsuse (ÜVJP) 2015/1836, millega muudetakse otsust 2013/255 (ELT 2015, L 266, lk 75), põhjendusest 5, võttis nõukogu Süürias valitseva olukorra tõsidust arvestades vastu selle otsuse ja 12. oktoobri 2015. aasta määruse (EL) 2015/1828, millega muudetakse määrust nr 36/2012 (ELT 2015, L 266, lk 1) (edaspidi koos „2015. aasta aktid“).

9

Leides sellega seoses, et alguses otsusega 2011/273 kehtestatud piiravad meetmed ei võimaldanud teha lõppu Süüria režiimi vägivaldsetele repressioonidele tsiviilelanike vastu, pidas nõukogu, nagu nähtub otsuse 2015/1836 põhjendusest 5, „vajalikuks säilitada kehtestatud piiravad meetmed ja tagada nende tõhusus, arendades neid edasi ning kohaldades samal ajal jätkuvalt sihipärast ja diferentseeritud lähenemisviisi ning võttes arvesse Süüria elanikkonna humanitaarolukorda“, leides, et „Süürias valitsevat konkreetset olukorda arvestades on teatavatesse kategooriatesse kuuluvad isikud ja üksused kõnealuste piiravate meetmete tõhususe seisukohalt eriti olulised“.

10

Seetõttu muudeti otsusega 2015/1836 otsuse 2013/255 artiklite 27 ja 28 sõnastust. Nendes artiklites on nüüd ette nähtud liikmesriikide territooriumile sisenemise ja selle läbimise piirangud ning nende artiklite lõike 2 punktides a–g nimetatud isikute kategooriatesse kuuluvate isikute – kelle loetelu sisaldub I lisas – rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamine, välja arvatud juhul, kui vastavalt nende artiklite lõikele 3 „on piisavalt teavet selle kohta, et [need isikud] ei ole või enam ei ole režiimiga seotud või ei mõjuta seda või ei kujuta tegelikku kõrvalehoidumise riski“.

11

Täpsemalt, kuna – nagu nähtub otsuse 2015/1836 põhjendusest 7 – „Süürias teostatakse võimu traditsiooniliselt perekonna põhiselt [ja] võim [on] praeguses Süüria režiimis koondunud Assadi ja Makhloufi perekondade mõjukate liikmete kätte“, siis tuli nende perekondade teatavate liikmete suhtes ette näha piiravad meetmed nii selleks, et mõjutada otseselt Süüria režiimi nende perekondade liikmete kaudu, et see muudaks oma repressioonipoliitikat, kui ka selleks, et vältida ohtu, et nimetatud perekondade liikmed hoiavad piiravatest meetmetest kõrvale.

12

Seega kohaldatakse alates 2015. aasta aktide vastuvõtmisest otsuse 2013/255 artikli 27 lõike 2 punkti b ja artikli 28 lõike 2 punkti b kohaselt piiravaid meetmeid nüüd ka „Assadi ja Makhloufi perekondade liikmete“ suhtes (edaspidi „perekondliku kuuluvuse kriteerium“). Samal ajal täiendati määruse nr 36/2012 artiklit 15 lõike 1a punktiga b, milles on ette nähtud nende perekondade liikmete varade külmutamine (edaspidi koos otsuse 2013/255 artikli 27 lõike 2 punktiga b ja artikli 28 lõike 2 punktiga b „perekondliku kuuluvuse kriteeriumi käsitlevad sätted“).

13

Mohammed Makhlouf suri 12. septembril 2020 (edaspidi „kadunu“). Sel kuupäeval oli tema nimi endiselt vaidlusalustes loeteludes.

14

Nõukogu kandis 21. veebruaril 2022 algsete aktidega hageja nime vaidlusaluste loetelude reale 321 järgmise põhjendusega:

„Mohammed Makhloufi tütar. Makhloufi perekonna liige.“

15

Hageja nime vaidlusalustesse loeteludesse kandmise põhjendamiseks tugines nõukogu Süüria kohtuniku 27. septembri 2020. aasta otsusele kadunu pärandi avanemise kohta (edaspidi „pärandi avanemist käsitlev otsus“).

16

Kolm päeva pärast algsete aktide vastuvõtmist, nimelt 24. veebruaril 2022, võttis nõukogu vastu otsuse (ÜVJP) 2022/306, millega rakendatakse otsust 2013/255 (ELT 2022, L 46, lk 95), ja rakendusmääruse (EL) 2022/299, millega rakendatakse määrust nr 36/2012 (ELT 2022, L 46, lk 1), et kustutada kadunu nimi vaidlusalustest loeteludest.

17

Hageja esitas 19. aprillil 2022 nõukogule taotluse kustutada tema nimi vaidlusalustest loeteludest (edaspidi „uuesti läbivaatamise taotlus“).

18

Nõukogu jättis uuesti läbivaatamise taotluse sama aasta 31. mai kirjaga (edaspidi „nõukogu vastus“) rahuldamata põhjendusel, et oli piisavalt põhjust jätta hageja kui Makhloufi perekonna liikme ja kadunu pärija nimi vaidlusalustesse loeteludesse. Ta edastas kõnealuse kirjaga hagejale pärandi avanemist käsitleva otsuse, mis toetas tema nime nendesse loeteludesse kandmise põhjendust, ning toimiku, mis sisaldas täiendavaid süüstavaid asjaolusid (edaspidi „täiendav toimik“). Need asjaolud olid samamoodi nagu nimetatud otsus kättesaadavad vaidlustatud aktide vastuvõtmise ajal.

19

Nõukogu teatas oma vastuses hagejale, et ta võttis 30. mail 2022 vastu otsuse (ÜVJP) 2022/849, millega muudetakse otsust 2013/255 (ELT 2022, L 148, lk 52), ja 31. mail 2022 rakendusmääruse (EL) 2022/840, millega rakendatakse määrust nr 36/2012 (ELT 2022, L 148, lk 8), millega ta jättis hageja nime vaidlusalustesse loeteludesse kuni 1. juunini 2023.

20

Nõukogu võttis 25. mail 2023 vastu loeteludesse jätmise aktid, millega pikendati sisuliselt alusaktide ja vaidlusaluste loetelude kohaldamist muu hulgas hageja suhtes kuni 1. juunini 2024.

21

Pärast hagiavalduse muutmist Üldkohtu kodukorra artikli 86 alusel palub hageja Üldkohtul:

22

Nõukogu palub Üldkohtul:

23

Muutmisavalduses palub hageja kodukorra artikli 86 alusel laiendada oma hagi ulatust nii, et see hõlmaks nõuet tühistada loeteludesse jätmise aktid teda puudutavas osas.

24

Kohtuistungil vaidles nõukogu vastu hagiavalduse muutmise avalduse vastuvõetavusele, väites, et hageja ei olnud vaidlustanud otsust 2022/849 ega rakendusmäärust 2022/840, millega tema nimi jäeti vaidlusalustesse loeteludesse enne loeteludesse jätmise aktide vastuvõtmist.

25

Sellega seoses tuleb meenutada, et kodukorra artikli 86 lõikes 1 on sätestatud, et „[k]ui akt, mille tühistamist nõutakse, on asendatud või muudetud teise aktiga, millel on sama ese, võib hageja selle uue asjaolu arvessevõtmiseks muuta hagiavaldust enne menetluse suulise osa lõppemist“.

26

Käesolevas asjas tuleb esiteks märkida, et nii algsete aktide kui ka loeteludesse jätmise aktide eesmärk on hagejat puudutavas osas kehtestada viimase suhtes individuaalsed piiravad meetmed, mis seisnevad riiki lubamise piirangutes ning kõigi tema rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamises.

27

Teiseks võetakse Süüria vastu suunatud piiravaid meetmeid kehtestava korra raames individuaalsed piiravad meetmed adressaadiks olevate isikute, üksuste ja asutuste nimede otsuse 2013/255 ja määruse nr 36/2012 lisades toodud vaidlusalustesse loeteludesse kandmise vormis.

28

Selles kontekstis muudeti algsete aktidega otsuse 2013/255 ja määruse nr 36/2012 lisasid, et kanda muu hulgas hageja nimi vaidlusalustesse loeteludesse. Mis puudutab loeteludesse jätmise akte, siis tuleb ühelt poolt tõdeda, et otsuses 2023/1035 – millega pikendati kuni 1. juunini 2024 otsuse 2013/255, sealhulgas selle I lisa (muudetud rakendusotsusega 2022/242) kohaldatavust – mainitakse seda nime, ning teiselt poolt märkida, et rakendusmäärusega 2023/1027 muudeti määruse nr 36/2012 II lisa, jättes vähemalt kaudselt selle nime viimati nimetatud lisasse. Järelikult tuleb asuda seisukohale, et loeteludesse jätmise aktid asendasid algsed aktid kodukorra artikli 86 lõike 1 tähenduses.

29

Sellest järeldub, et vastavalt kodukorra artikli 86 aluseks olevale menetlusökonoomia eesmärgile (vt selle kohta 13. septembri 2018. aasta kohtuotsus Almaz‑Antey vs. nõukogu, T‑515/15, ei avaldata, EU:T:2018:545, punktid 43 ja 44) oli hagejal, kes oli hagiavalduses palunud algsed aktid tühistada, käesolevas menetluses õigus muuta hagiavaldust, et nõuda ka loeteludesse jätmise aktide tühistamist, ja seda isegi siis, kui ta ei olnud hagiavaldust varem otsuse 2022/849 ja rakendusmääruse 2022/840 tühistamise nõudmiseks muutnud.

30

Seega tuleb järeldada, et hagiavalduse muutmise avaldus on vastuvõetav.

31

Hageja esitab oma tühistamisnõuete põhjendamiseks neli väidet, mis on sisuliselt järgmised:

32

Käesolev väide jaguneb sisuliselt kaheks osaks. Esimeses osas väidab hageja, et nõukogu rikkus tema kaitseõigusi, kuna ta ei kuulanud teda ära enne esialgsete aktide vastuvõtmist. Teises osas heidab ta nõukogule ette, et viimane vastas uuesti läbivaatamise taotlusele kokkuvõtlikult, mis näitab hageja sõnul, et nõukogu ei vaadanud taotlust läbi hoolsalt ja erapooletult, nagu ta peab.

33

Muutmisavalduses esitab hageja loeteludesse jätmise aktide tühistamise nõude põhjendamiseks oma selle argumendi toetuseks, mis käsitleb tema õigust olla nõukogu poolt ära kuulatud, samad argumendid, mis esitati hagiavalduses. Esitatud ei ole ühtegi uut argumenti, mis käsitleks konkreetselt loeteludesse jätmise aktide vastuvõtmisega seotud menetlustagatisi.

34

Sama kehtib sisuliselt ka hageja repliigi staadiumis esitatud käesoleva väite teise osa raames esile toodud argumentide kohta, mis on seotud uuesti läbivaatamise taotlusega, mille hageja esitas pärast esialgsete aktide vastuvõtmist. Tuleb märkida, et muutmisavalduses piirdub hageja nendesamade argumentide kordamisega, mille ta tõi esile selle taotluse kohta, mis oli seotud esialgsete aktidega.

35

Kodukorra artikli 86 lõikes 1 on ette nähtud, et kui akt, mille tühistamist nõutakse, on asendatud või muudetud teise aktiga, millel on sama ese, võib hageja selle uue asjaolu arvesse võtmiseks muuta hagiavaldust enne menetluse suulise osa lõppemist või enne Üldkohtu otsust lahendada kohtuasi ilma menetluse suulise osata. Lisaks on kodukorra artikli 86 lõike 4 punktis b sätestatud, et muutmisavalduses märgitakse vajaduse korral väited ja argumendid, mida muudetakse.

36

Kohtupraktikast tuleneb, et kui hilisem akt, mida on vaidlustatud hagiavalduse muutmise teel, on sisuliselt sama kui algul vaidlustatud akt või kui see erineb algsest vaid vormiliste erinevuste tõttu, siis ei saa välistada, et kui hageja ei lisanud oma muutmisavaldusele ka muudetud väiteid ja argumente, siis soovis ta vaikimisi, kuid siiski tingimata, viidata hagiavalduse väidetele ja argumentidele (vt selle kohta 24. jaanuari 2019. aasta kohtuotsus Haswani vs. nõukogu,C‑313/17 P, EU:C:2019:57, punkt 37).

37

Sellises olukorras peab Üldkohus muutmisavalduse vastuvõetavuse hindamisel kontrollima, kas hagiavalduse muutmise teel vaidlustatud aktil on hagiavalduses vaidlustatud aktiga võrreldes olulised erinevused, mis teevad vajalikuks hagiavalduses esitatud väidete ja argumentide muutmise (24. jaanuari 2019. aasta kohtuotsus Haswani vs. nõukogu,C‑313/17 P, EU:C:2019:57, punkt 38).

38

Lõpuks tuleb märkida, et kohtupraktika kohaselt tuleb hagiavalduse muutmise tinginud akti vastu esitatud väited ja argumendid esitada muutmisavalduses piisavalt selgelt ja täpselt, et kostja saaks valmistuda enda kaitsmiseks ja Üldkohus saaks selle muutmise üle otsustada (vt 28. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Sharif vs. nõukogu, T‑540/19, ei avaldata, EU:T:2021:220, punkt 185 ja seal viidatud kohtupraktika).

39

Lisaks tuleneb kohtupraktikast samuti, et hageja peab põhimõtteliselt selgitama, kuidas on varem esitatud väited ja argumendid ülekantavad aktile, mida hagiavalduse muutmine puudutab. Nimelt, kuna hageja ei ole esitanud selgitusi, on hagiavalduses esitatud väited vastuvõetavad selle akti suhtes, mida hagiavalduse muutmine puudutab, üksnes siis, kui nende ülekandmiseks selle akti kontekstile ei ole vaja mingit selgitust (vt 28. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Sharif vs. nõukogu, T‑540/19, ei avaldata, EU:T:2021:220, punkt 186 ja seal viidatud kohtupraktika).

40

Käesoleval juhul kandis nõukogu esialgsete aktidega hageja nime esimest korda vaidlusalustesse loeteludesse. Sellega seoses olgu märgitud, et vaidlusaluste aktidega taotletava eesmärgi saavutamiseks pidi kõnealustel piiravatel meetmetel olema juba laadilt üllatav mõju. Sel põhjusel ei olnud nõukogu eeskätt kohustatud hagejat ära kuulama enne tema nime esmakordset kandmist vaidlusalustesse loeteludesse (vt selle kohta 15. novembri 2012. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Bamba,C‑417/11 P, EU:C:2012:718, punkt 74 ja seal viidatud kohtupraktika).

41

Seevastu ei ole üllatuslik mõju, mis õigustab erandi tegemist õigusest olla enne piiravate meetmete võtmist ära kuulatud, loeteludesse jätmise aktide vastuvõtmise ajal enam vajalik. Sellest järeldub, et loeteludesse jätmise aktide vastuvõtmiseni viiv menetlus erineb oluliselt menetlusest, mille tulemusel võetakse vastu esialgsed aktid, mistõttu on vaja muuta hagiavalduse põhjendamiseks esitatud väiteid ja argumente, mis puudutavad väidetavaid rikkumisi esialgsete aktide vastuvõtmise menetluses.

42

Ent nagu on märgitud eespool punktis 33, piirdub hageja muutmisavalduses kinnitusega, et ta „laiendab oma tühistamisnõuet“ loeteludesse jätmise aktidele ja et ta „viitab hagiavalduses esitatud faktidele ja eri väidetele“. Käesoleva väite raames esitatud argumendid, mis käsitlevad väidetavalt nõukogu toime pandud menetlusnormide rikkumisi, on seotud üksnes esialgsete aktidega ning need on ära toodud muutmisavalduses, ilma et neile oleks lisatud vähimatki selgitust, mis võimaldaks mõista, kuidas need on ülekantavad loeteludesse jätmise aktide vastuvõtmise menetluse kontekstile.

43

Seega, kuna muutmisavalduses ei ole esitatud ühtegi argumenti, mis käsitleks menetlusnormide rikkumisi, mis tooksid kaasa loeteludesse jätmise aktide võimaliku õigusvastasuse, siis tuleb selles avalduses esitatud käesolev väide jätta osas, milles see on esitatud loeteludesse jätmise aktide tühistamise nõude põhjendamiseks, vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

44

Järelikult on käesolev väide vastuvõetav üksnes osas, milles see on esitatud esialgsete aktide tühistamise nõude põhjendamiseks.

45

Hageja väidab, et esialgsete aktide vastuvõtmisel rikkus nõukogu tema kaitseõigusi ja õigust õiglasele kohtulikule arutamisele, nagu need on ette nähtud Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) artiklites 6 ja 13 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklis 47, kuna nõukogu ei kuulanud teda ära enne nende aktide vastuvõtmist. Ta väidab, et see on nii seda enam, et piiravad meetmed on sunni- või isegi karistusõiguslikud meetmed ning riivavad tõsiselt ja püsivalt isikute õigusi.

46

Esiteks tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei too liidu võetud piiravad meetmed kaasa huvitatud isikute vara kui kuritegelikul teel saadud tulu konfiskeerimist, vaid see üksnes külmutatakse ettevaatusabinõuna, mistõttu need meetmed ei kujuta endast kriminaalkaristust. Meetmete võtmine ei hõlma pealegi ka ühegi sellise süüdistuse esitamist (vt 21. juuli 2016. aasta kohtuotsus Hassan vs. nõukogu,T‑790/14, EU:T:2016:429, punkt 77 (ei avaldata) ja seal viidatud kohtupraktika).

47

Sellest tuleneb, et hageja argumentidega piiravate meetmete väidetava karistusõigusliku laadi kohta ei saa nõustuda.

48

Teiseks ja endiselt sissejuhatuseks tuleb märkida, et kuigi – nagu seda kinnitab ELL artikli 6 lõige 3 – EIÕKga tagatud põhiõigused on liidu õiguse üldpõhimõtted, ei kujuta EIÕK endast liidu õiguskorda ametlikult integreeritud õigusakti, seni kuni liit ei ole sellega ühinenud (vt 3. septembri 2015. aasta kohtuotsus Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. komisjon,C‑398/13 P, EU:C:2015:535, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

49

Järelikult tuleb käesolevas asjas esialgsete aktide kehtivuse analüüsimisel lähtuda harta asjakohastest sätetest.

50

Seega, kuna käesolevas asjas arvustab hageja asjaolu, et teda ei kuulatud ära enne esialgsete aktide vastuvõtmist, tuleb käesoleva väite esimest osa mõista nii, et see käsitleb harta artikli 41 lõike 2 punktis a ette nähtud õiguse olla ära kuulatud rikkumist.

51

Harta artikli 41 lõike 2 punkt a, mis on kaitseõiguste järgimise lahutamatu osa, tagab igale isikule võimaluse teha haldusmenetluses enne tema suhtes tema huve kahjustada võiva otsuse tegemist tõhusalt ja tegelikult teatavaks oma seisukoht (vt 27. juuli 2022. aasta kohtuotsus RT France vs. nõukogu,T‑125/22, EU:T:2022:483, punkt 75 ja seal viidatud kohtupraktika). Nimetatud reegli eesmärk on eelkõige see, et huvitatud isik saaks parandada vea või teha teatavaks tema isikliku olukorraga seonduvad sellised asjaolud, mis mõjutavad seda, kas otsus tehakse või mitte või kas otsuse sisu on nii‑ või teistsugune (vt selle kohta 21. detsembri 2011. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. People’s Mojahedin Organization of Iran,C‑27/09 P, EU:C:2011:853, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika).

52

Ent nagu väidab nõukogu, tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et kui isiku või üksuse nimi kantakse esimest korda nende isikute ja üksuste loetellu, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, ei ole nõukogu kohustatud huvitatud isikut enne teavitama põhjendustest, millele ta kavatseb loetellu kandmisel tugineda. Selleks, et ei satuks ohtu niisuguse meetme tõhusus, peab sellel nimelt olema juba laadilt üllatav mõju ning see peab olema viivitamata kohaldatav. Sellisel juhul on seega üldjuhul piisav, kui institutsioon teavitab asjaomast isikut või üksust põhjendustest ning annab talle võimaluse olla ära kuulatud otsuse vastuvõtmise hetkel või vahetult pärast seda (vt selle kohta 3. septembri 2008. aasta kohtuotsus Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon, C‑402/05 P ja C‑415/05 P, EU:C:2008:461, punktid 338–341, ning 1. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Makhlouf vs. nõukogu, C‑157/19 P, ei avaldata, EU:C:2020:777, punkt 43).

53

Käesolevas asjas tuleb kõigepealt märkida, et esialgsete aktidega võttis nõukogu hageja suhtes esimest korda piiravad meetmed, mistõttu ei olnud ta vastavalt eespool punktis 52 viidatud kohtupraktikale kohustatud hagejat enne meetmete vastuvõtmist ära kuulama.

54

Järgmiseks nähtub toimikust, et 22. veebruaril 2022 ehk esialgsete aktide vastuvõtmise päeval avaldati Euroopa Liidu Teatajas (ELT 2022, C 85 I, lk 10) teatis isikutele, kelle suhtes kohaldatakse nimetatud aktidega kehtestatud piiravaid meetmeid. Selle teatisega teavitati hagejat eelkõige asjaolust, et ta võib esitada nõukogule taotluse, et otsus tema nime kandmise kohta vaidlusalustesse loeteludesse uuesti läbi vaadataks. Neil asjaoludel täitis nõukogu ka oma kohustuse teha hagejale teatavaks tema nime loeteludesse kandmise põhjused eespool punktis 52 viidatud kohtupraktika tähenduses.

55

Lõpuks esitas hageja nõukogule uuesti läbivaatamise taotluse, milles palus eeskätt kustutada tema nimi vaidlusalustest loeteludest. Nõukogu jättis selle taotluse rahuldamata põhjendusel, et tema nime loeteludesse jätmiseks olid piisavad põhjused.

56

Eeltoodut arvestades tuleb asuda seisukohale, et nõukogu andis hagejale võimaluse esitada tõhusalt oma seisukoht, nagu on nõutud eespool punktides 51 ja 52 viidatud kohtupraktikas, ning järelikult järgis hageja õigust olla ära kuulatud algsete aktide vastuvõtmisel.

57

Hageja väidab siiski, et tema nime kandmine vaidlusalustesse loeteludesse ei olnud põhjendatud ühegi asjaoluga, mida saab talle ette heita, vaid üksnes tema isa surmaga, et takistada pärandvara üleminekut. Tema sõnul jäeti kadunu nimi pärast tema surma neisse loeteludesse, nii et tema vara oli algsete aktide vastuvõtmise hetkel endiselt külmutatud. Seega leiab ta, et kui ta oleks saanud kasutada oma õigust olla ära kuulatud enne vastuvõtmist, ei oleks see saanud kahjustada nende aktide tõhusust.

58

Seoses sellega olgu meenutatud, et nagu on juba märgitud eespool punktis 52, on väljakujunenud kohtupraktika kohaselt huvitatud isiku õigusest olla ära kuulatud enne tema nime esmakordset kandmist nende isikute ja üksuste loetellu, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, erandi tegemise eesmärk tagada eelkõige rahaliste vahendite külmutamise üllatav mõju, et mitte kahjustada liidu tegevuse tõhusust.

59

Käesoleval juhul, nagu väidab hageja, oli kadunu nimi algsete aktide vastuvõtmise kuupäeval endiselt vaidlusalustes loeteludes hoolimata tema surmast 12. septembril 2020. Tema nimi kustutati loeteludest alles otsusega 2022/306 ja rakendusmäärusega 2022/299, mis jõustusid 25. veebruaril 2022 ehk neli päeva pärast hageja nime kandmist neisse loeteludesse.

60

On tõsi, et hageja kaitseõiguste teostamine enne algsete aktide vastuvõtmist ei saanud kahjustada liidu tegevuse tõhusust seoses pärandvaraga, mis pidi saama hagejale ja mis jäid kadunu nime vaidlusalustesse loeteludesse jätmise tõttu külmutatuks mitu kuud pärast tema surma.

61

Siiski ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, et algsete aktide vastuvõtmisega ei külmutanud nõukogu ainult varem pärandaja vara moodustanud pärandvara, vaid ka hageja rahalised vahendid ja majandusressursid, sealhulgas ka tema enda vara hulka kuuluva vara. Mis puudutab viimati nimetatud vara, siis on aga selge, et tegemist oli esmakordse kandega, mille puhul on eespool punktis 52 viidatud kohtupraktikas tunnistatud vajadust tagada selle tõhususe garanteerimiseks üllatav mõju.

62

Neil asjaoludel ei saa nõustuda hageja etteheitega, et käesolevas asjas ei olnud vaja tagada üllatavat mõju, kuna kadunu vara oli algsete aktide vastuvõtmise ajal endiselt külmutatud.

63

Sellest tuleneb, et väite käesolev osa tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

64

Hageja heidab nõukogule ette, et viimane vastas uuesti läbivaatamise taotlusele kokkuvõtlikult, isegi „kiirustades“, ilma et ta oleks „vähimalgi määral käsitlenud õigustavaid tõendeid“, mille hageja esitas. Ta on seisukohal, et nii toimides rikkus nõukogu kohustust vaadata nimetatud taotlus läbi hoolsalt ja erapooletult, rikkudes tema kaitseõigusi.

65

Käesolevas asjas väitis hageja uuesti läbivaatamise taotluses sisuliselt, et ta on korraldanud oma elu väljaspool Süüriat, kus tal ei olnud pealegi kunagi mingit poliitilist ega majanduslikku rolli ega ka seost võimul oleva režiimiga. Ta esitas selle kohta dokumendid, mis tõendavad, et ta abiellus Poola kodanikuga, kellel oli osalus Poola õiguse alusel asutatud äriühingutes. Ta esitas ka üürilepingu ja kahe elamisloa koopia, et tõendada, et ta ei ela enam Süürias.

66

Uuesti läbivaatamise taotluses märkis hageja samuti, et Makhloufi perekonna olukord on „üldsusele teadavalt muutunud“, nagu seda on rohkelt kajastatud eelkõige lääne meedias. Seda kinnitab tema sõnul üks uudiste‑ ja teabesaidil avaldatud artikkel.

67

Sellega seoses tuleb meenutada, et õigus olla ära kuulatud harta artikli 41 lõike 2 punkti a tähenduses nõuab eeskätt seda, et kui puudutatud isik esitab põhjenduste kohta märkused, on liidu pädev asutus kohustatud hoolsalt ja erapooletult uurima esitatud põhjuste põhjendatust, võttes arvesse neid märkusi ja neile lisatud võimalikke õigustavaid tõendeid (18. juuli 2013. aasta kohtuotsus komisjon jt vs. Kadi,C‑584/10 P, C‑593/10 P ja C‑595/10 P, EU:C:2013:518, punkt 114).

68

Mis puudutab hageja väidet, et nõukogu ei analüüsinud sisuliselt tema argumente, siis tuleb märkida, et kuigi kaitseõiguste ja õiguse olla ära kuulatud tagamine nõuab, et liidu institutsioonid lubaksid isikul, kelle suhtes on võetud huve kahjustav akt, teha oma seisukoha tõhusalt teatavaks, ei saa neid kohustada sellega nõustuma (vt selle kohta 7. juuli 2017. aasta kohtuotsus Arbuzov vs. nõukogu, T‑221/15, ei avaldata, EU:T:2017:478, punkt 84, ja 27. septembri 2018. aasta kohtuotsus Ezz jt vs. nõukogu,T‑288/15, EU:T:2018:619, punkt 330).

69

Seega ei tähenda asjaolu, et nõukogu ei järeldanud, et algsed aktid ei ole põhjendatud, et ta ei tutvunud hageja poolt uuesti läbivaatamise taotluses esitatud tõendite ja argumentidega (vt selle kohta 27. septembri 2018. aasta kohtuotsus Ezz jt vs. nõukogu,T‑288/15, EU:T:2018:619, punktid 330 ja 331).

70

Lisaks märkis nõukogu oma vastuses, et ta vaatas hageja märkused läbi ja järeldas, et need ei sea kahtluse alla tema hinnangut, mistõttu olid piisavad põhjused hageja kui Makhloufi perekonna liikme ja kadunu pärija nime vaidlusalustesse loeteludesse jätmiseks. Sellele vastusele olid lisatud tõendavad dokumendid, millel põhinesid algsed aktid.

71

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb järeldada, et nõukogu täitis oma kohustused seoses hageja õiguse olla ära kuulatud järgimisega menetluses, mille tulemusel võeti vastu algsed aktid.

72

Seega tuleb käesolev väiteosa ja järelikult esimene väide tervikuna tagasi lükata.

73

Käesoleva väite raames, mis formaalselt puudutab ilmset hindamisviga, vaidlustab hageja vaidlustatud aktide õiguspärasuse ja sellest tulenevalt ka tema nime vaidlusalustesse loeteludesse kandmise põhjendatuse. Tema hinnangul ei saa ainuüksi Makhloufi perekonda kuulumisega põhjendada tema suhtes piiravate meetmete võtmist.

74

Nõukogu vaidleb hageja argumentidele vastu.

75

Kõigepealt tuleb märkida, et käesolevat väidet tuleb käsitleda nii, et see puudutab hindamisviga, mitte ilmset hindamisviga. Nimelt, kuigi vastab tõele, et nõukogul on teatud kaalutlusõigus igal üksikjuhtumil selle kindlakstegemiseks, kas on täidetud õiguslikud tingimused, millel asjaomased piiravad meetmed põhinevad, peavad liidu kohtud ikkagi tagama üldjuhul täieliku kontrolli kõigi liidu õigusaktide õiguspärasuse üle (vt 26. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus Ovsyannikov vs. nõukogu, T‑714/20, ei avaldata, EU:T:2022:674, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).

76

Harta artikliga 47 tagatud kohtuliku kontrolli tõhusus nõuab, et liidu kohus tagaks, et otsus, millega piiravad meetmed on vastu võetud või kehtima jäetud ja mis puudutab asjaomast isikut või üksust isiklikult, põhineb piisavalt kindlal faktilisel alusel. See tähendab selle otsuse aluseks olevates põhjendustes kirjeldatud väidetavate asjaolude kontrollimist, nii et kohtulik kontroll ei ole piiratud esitatud põhjuste abstraktse tõepärasuse hindamisega, vaid see käsitleb küsimust, kas need põhjused või vähemalt üks neist, mida iseenesest peetakse selle otsuse põhjendamiseks piisavaks, on tõendatud (18. juuli 2013. aasta kohtuotsus komisjon jt vs. Kadi,C‑584/10 P, C‑593/10 P ja C‑595/10 P, EU:C:2013:518, punkt 119).

77

Liidu kohus peab selle kontrolli käigus vajaduse korral nõudma liidu pädevalt asutuselt selle kontrolli jaoks asjakohaste konfidentsiaalsete või mittekonfidentsiaalsete andmete või tõendite esitamist (18. juuli 2013. aasta kohtuotsus komisjon jt vs. Kadi,C‑584/10 P, C‑593/10 P ja C‑595/10 P, EU:C:2013:518, punkt 120).

78

Vaidlustamise korral peab liidu pädev asutus tõendama isiku vastu kasutatud põhjuste põhjendatust, mitte viimane ei pea ise vastupidi tõendama nende põhjuste alusetust (18. juuli 2013. aasta kohtuotsus komisjon jt vs. Kadi,C‑584/10 P, C‑593/10 P ja C‑595/10 P, EU:C:2013:518, punkt 121).

79

Seejuures ei ole nõutav, et asutus esitaks liidu kohtule kogu teabe ja kõik tõendid, millel rajanevad põhjused, mis on esitatud aktis, mille tühistamist nõutakse. Tähtis on aga see, et esitatud teave või tõendid toetavad puudutatud isiku või üksuse vastu kasutatud põhjusi (18. juuli 2013. aasta kohtuotsus komisjon jt vs. Kadi,C‑584/10 P, C‑593/10 P ja C‑595/10 P, EU:C:2013:518, punkt 122).

80

Kui liidu pädev asutus esitab asjakohase teabe või tõendid, peab liidu kohus seda teavet või neid tõendeid silmas pidades kontrollima väidetud faktide sisulist õigsust ja hindama selle teabe või nende tõendite tõenduslikku jõudu konkreetse asja asjaolude põhjal, võttes arvesse nende kohta eelkõige puudutatud isiku või üksuse esitatud võimalikke märkusi (18. juuli 2013. aasta kohtuotsus komisjon jt vs. Kadi,C‑584/10 P, C‑593/10 P ja C‑595/10 P, EU:C:2013:518, punkt 124).

81

Loetellu kandmise põhjendatusele hinnangu andmisel ei tule tõendeid analüüsida eraldatuna, vaid seostatuna nende kontekstiga (vt 16. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Sabra vs. nõukogu,T‑249/20, EU:T:2022:140, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

82

Lõpuks võib kaalul olevate huvide olulisuse hindamisel – mis on osa piiravate meetmete proportsionaalsuse kontrollist – arvesse võtta nende meetmete konteksti, asjaolu, et oli vaja kiiresti võtta sellised meetmed Süüria režiimi survestamiseks, et ta lõpetaks elanike vastu suunatud vägivaldsed repressioonid, ning raskusi, mis takistavad konkreetsemate tõendite saamist riigist, kus toimub kodusõda ja valitseb autoritaarne režiim (vt 16. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Sabra vs. nõukogu,T‑249/20, EU:T:2022:140, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

83

Nii nähtub kohtupraktikast, et kuna liidu asutustel ei ole pädevust kolmandates riikides uurimist läbi viia, peavad nad hinnangu andmisel tegelikult lähtuma üldsusele kättesaadavatest teabeallikatest, aruannetest, ajakirjanduses avaldatud artiklitest või muudest samalaadsetest teabeallikatest (vt 16. detsembri 2020. aasta kohtuotsus Haswani vs. nõukogu, T‑521/19, ei avaldata, EU:T:2020:608, punkt 142 ja seal viidatud kohtupraktika).

84

Just nendest põhimõtetest lähtudes tuleb käesolevat väidet analüüsida.

85

Hageja nimi kanti vaidlusalustesse loeteludesse põhjusel, et ta on „Mohammed Makhloufi tütar[;] Makhloufi perekonna liige“ (vt eespool punkt 10). Seega tugines nõukogu vaidlustatud aktides hageja suhtes piiravate meetmete võtmise põhjendamiseks perekondliku kuuluvuse kriteeriumile, lähtudes pärandi avanemist käsitlevast otsusest (vt eespool punkt 17), millest ilmneb, et hageja oli üks kadunu pärijatest.

86

Tuleb märkida, et esiteks ei eita hageja pärandi avanemist käsitleva otsuse autentsust ega tõenduslikku väärtust. Teiseks ei eita ta ka oma põlvnemist kadunust ja seega oma kuulumist Makhloufi perekonda.

87

Neil asjaoludel võis nõukogu tugineda pärandi avanemist käsitlevale otsusele, et põhjendada hageja nime vaidlusalustesse loeteludesse kandmise põhjust.

88

Hageja väidab siiski, et perekondliku kuuluvuse kriteeriumi kehtestavate sätetega on vastuolus igasugune süstemaatiline loetellu kandmine ainuüksi Makhloufi perekonda kuulumise tõttu. Ta tuletab meelde, et otsuse 2015/1836 kohaselt võib Süürias valitseva olukorra tõttu piiravaid meetmeid kohaldada üksnes selle perekonna mõjukate liikmete suhtes.

89

Sellega seoses väärib kõigepealt meeldetuletamist, et otsuse 2013/255 (muudetud otsusega 2015/1836) artikli 27 lõikes 1 ja artikli 28 lõikes 1 sätestatud Süüria režiimiga seotust puudutav loetellu kandmise üldkriteerium, mis rahaliste vahendite külmutamise osas vastab määruse nr 36/2012 (muudetud määrusega 2015/1828) artikli 15 lõike 1 punktile a, võimaldab kanda vaidlusalustesse loeteludesse Süüria režiimi poliitikast kasu saava või seda toetava isiku või üksuse ning temaga seotud isikud.

90

Seejärel täiendati 2015. aastal Süüria režiimiga seotust puudutavat loetellu kandmise üldkriteeriumi loetellu kandmise erikriteeriumidega. Need sisalduvad nüüd otsuse 2013/255 (muudetud otsusega 2015/1836) artikli 27 lõikes 2 ja artikli 28 lõikes 2 ning määruse nr 36/2012 (muudetud määrusega 2015/1828) artikli 15 lõike 1a punktis b. Kohtupraktika kohaselt on nende sätetega kehtestatud kindlaksmääratud rühmadesse kuuluva seitsme isikutekategooria suhtes ümberlükatav eeldus Süüria režiimiga seotuse kohta. Nende kategooriate hulgas on ka „Assadi või Makhloufi perekonna liikmed“ (vt selle kohta 1. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Makhlouf vs. nõukogu, C‑157/19 P, ei avaldata, EU:C:2020:777, punkt 98).

91

Lõpuks on otsustatud, et eespool punktis 90 nimetatud seitsme isikutekategooria loetellu kandmise erikriteeriumid on iseseisvad võrreldes Süüria režiimiga seotust puudutava loetellu kandmise üldkriteeriumiga, mistõttu ainuüksi ühte nendest seitsmest isikutekategooriast kuulumisest piisab nendes artiklites ette nähtud piiravate meetmete võtmiseks, ilma et oleks vaja tõendada, et puudutatud isikud toetavad praegust Süüria režiimi või saavad sellest kasu (vt selle kohta 1. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Makhlouf vs. nõukogu, C‑157/19 P, ei avaldata, EU:C:2020:777, punkt 83).

92

Sellest tuleb järeldada, et 2015. aasta aktidega kehtestatud perekondliku kuuluvuse kriteerium seab objektiivse, autonoomse ja iseenesest piisava kriteeriumi, et põhjendada „Makhloufi perekonna liikmete“ suhtes piiravate meetmete võtmist seeläbi, et nende nimed kantakse nende isikute loetellu, kelle suhtes kohaldatakse selliseid meetmeid ainuüksi põhjusel, et nad kuuluvad kõnealusesse perekonda. Vastupidi sellele, mida väidab hageja eespool punktis 88, ei ole kriteerium piiratud selle perekonna „mõjukate“ liikmetega.

93

Otsuse 2013/255 (muudetud otsusega 2015/1836) artikli 27 lõikes 3 ja artikli 28 lõikes 3 ning määruse nr 36/2012 (muudetud määrusega 2015/1828) artikli 15 lõikes 1b on siiski sisuliselt sätestatud, et loetellu kandmise kriteeriume kehtestavates sätetes silmas peetud isikuid ei kanta vaidlusalustesse loeteludesse, kui on piisavalt teavet selle kohta, et nad ei ole Süüria režiimiga seotud, et nad ei mõjuta seda režiimi või ei kujuta endast tegelikku piiravatest meetmetest kõrvalehoidumise riski.

94

Seega, arvestades eespool punktides 90–92 esitatud kaalutlusi, võis nõukogu pärandi avanemist käsitlevat otsust arvestades a priori kanda hageja nime vaidlusalustesse loeteludesse perekondliku kuuluvuse kriteeriumist tuleneva ümberlükatava eelduse alusel, et esineb seos Süüria režiimiga.

95

Seejärel pidi hageja vaidlustatud aktide vaidlustamise raames esitama tõendid, et lükata ümber Süüria režiimiga seotuse eeldus, millele nõukogu tugines.

96

Sellega seoses on kohtupraktikas leitud – nagu on meenutatud eespool punktis 78 –, et kuna piiravate meetmete aluseks olevate põhjuste põhjendatuse tõendamise kohustus lasub üldjuhul nõukogul, ei saa hagejale panna liiga kõrget tõendamiskoormist, et lükata ümber Süüria režiimiga seotuse eeldus (vt selle kohta 16. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Sabra vs. nõukogu,T‑249/20, EU:T:2022:140, punktid 132 ja 133 ning seal viidatud kohtupraktika).

97

Seega tuleb asuda seisukohale, et hagejal on õnnestunud ümber lükata Süüria režiimiga seotuse eeldus, mis on kehtestatud eelkõige perekondliku kuuluvuse kriteeriumi kehtestavate sätetega, kui ta esitab argumendid või tõendid, mis võivad tõsiselt kahtluse alla seada nõukogu esitatud tõendite usaldusväärsuse või neile antud hinnangu, või kui ta esitab liidu kohtule konkreetsete, täpsete ja ühtelangevate kaudsete tõendite kogumi selle kohta, et ta ei ole või ei ole enam Süüria režiimiga seotud, et ta ei mõjuta seda režiimi ega kujuta endast tegelikku piiravatest meetmetest kõrvalehoidumise riski vastavalt otsuse 2013/255 (muudetud otsusega 2015/1836) artikli 27 lõikele 3 ja artikli 28 lõikele 3 ning määruse nr 36/2012 (muudetud määrusega 2015/1828) artikli 15 lõikele 1b (vt 16. märtsi 2022. aasta kohtuotsus Sabra vs. nõukogu,T‑249/20, EU:T:2022:140, punkt 133 ja seal viidatud kohtupraktika).

98

Süüria režiimiga seotuse eelduse ümberlükkamiseks esitab hageja käesolevas asjas sisuliselt kaks argumentide rühma, millest esimene seondub tema era‑ ja perekonnaeluga ning teine suhete katkemisega Makhloufi perekonna ja Süüria režiimi vahel.

99

Esiteks väidab hageja, et tal ei ole kunagi olnud otsest isiklikku seost Süüria režiimi, oma isa tegevuse ega avaliku võimuga ning et pärast abielu Poola kodanikuga viis ta ka oma huvide keskme üle välismaale. Tema sõnul on tema era‑ ja perekonnaelu nüüd Süüria kontekstist kaugel. Seetõttu leiab ta, et tema nime ei oleks tohtinud vaidlusalustesse loeteludesse kanda, kuna tal ei ole selle režiimiga mingit seost.

100

Oma argumentide toetuseks esitab hageja järgmised tõendid, mis on seotud tema abieluga liidu kodanikuga ja tema elukohaga väljaspool Süüriat:

101

Sellega seoses piisab meenutamisest, et kohtupraktika kohaselt ei ole ainuüksi see, et isik elab väljaspool Süüriat, iseenesest piisav asjaolu tuvastamaks, et seos Süüria režiimiga puudub või on kadunud, et isik ei mõjuta režiimi ega kujuta endast tegelikku piiravatest meetmetest kõrvalehoidumise riski (12. märtsi 2014. aasta kohtuotsus Al Assad vs. nõukogu,T‑202/12, EU:T:2014:113, punkt 104, ja 14. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Al‑Tarazi vs. nõukogu, T‑260/19, ei avaldata, EU:T:2021:187, punkt 149).

102

Sama järeldus tuleb teha seoses asjaoluga, et hageja on abielus liidu kodanikuga, ja seoses asjaoluga, et tema abikaasal on aktsiad kahes Poola äriühingus.

103

Mis puudutab hageja argumenti, et tal ei ole Süürias kunagi olnud poliitilist ega majanduslikku rolli, siis tuleb meenutada, et otsuse 2015/1836 põhjenduse 7 kohaselt ei puuduta perekondliku kuuluvuse kriteeriumi alusel võetud piiravad meetmed üksnes Süüria poliitilises elus osalevaid isikuid. Nimelt on selliste meetmete nagu vaidlustatud aktid adressaadid teatud pereliikmed, eelkõige Makhloufi perekonna liikmed, kelle kaudu nõukogu peab kõige tõenäolisemalt võimalikuks Süüria režiimi otseselt mõjutada, et see muudaks oma repressioonipoliitikat. See on nii seda enam, et sama põhjenduse kohaselt teostatakse võimu Süürias traditsiooniliselt perekonnapõhiselt (vt eespool punkt 11).

104

Sellest järeldub, et hageja argumendid, mis on seotud tema era‑ ja perekonnaeluga, ei lükka iseenesest ümber Süüria režiimiga seotuse eeldust.

105

Teiseks väidab hageja, et alates 2018. aastast „on Makhloufi perekonna olukord üldsusele teadavalt muutunud“, mistõttu on see perekond ja Süüria režiim omavahel praegu konfliktis. Tema arvates ei tohiks tema nimi vaidlusalustes loeteludes olla, kuna tal ei ole selle režiimiga mingit seost.

106

Oma argumentide toetuseks esitab hageja järgmised dokumendid:

107

Hageja sõnul tõendavad eespool punktis 106 nimetatud dokumentides sisalduvad tõendid, et Makhloufi perekonna ja Süüria režiimi vahelised suhted on katkenud.

108

Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et France 24 artikkel viitab üksnes praegu hageja venna Rami Makhloufi ja Süüria valitsuse vahel esinevale väidetavale konfliktile, mis mõjutab Rami Makhloufi, tema naist, lapsi ja kaastöötajaid. Selle artikliga kaasnevas videos kutsub Rami Makhlouf oma nõbu, kes on Süüria president Bashar al-Assad, üles sekkuma, et lõpetada Süüria ametivõimude väidetavalt rakendatavad majandusrepressioonid tema suhtes.

109

Seega, kuigi France 24 artikkel võimaldab asuda seisukohale, et Rami Makhlouf leiab, et Süüria ametiasutused riivavad tema varalisi õigusi, ei võimalda see artikkel Makhloufi perekonna teiste liikmete ega ka Rami Makhloufi enda puhul tuvastada, et seos Süüria režiimiga puudub või on kadunud, et isik ei mõjuta režiimi ega kujuta endast tegelikku piiravatest meetmetest kõrvalehoidumise riski, kuna Rami Makhlouf leiab, et ta on endiselt piisavalt lähedane oma Süüria presidendist nõbuga, et pöörduda otse ja avalikult viimase poole, et ta sekkuks eeskätt tema huvide kaitseks.

110

Teiseks tuleb märkida, et Arabi21.com artiklis on märgitud, et hageja reageeris ühe sotsiaalvõrgustiku kaudu eespool punktis 108 nimetatud videole, mille avaldas tema vend Rami Makhlouf ja milles viimane kritiseeris Süüria režiimi, paludes samal ajal oma Süüria presidendist nõbul sekkuda. Oma postituses palvetas hageja oma venna kaitse ja turvalisuse ning selle eest, et „[jumal] hoiaks halva [vennast] kaugel“. Sellised avaldused, millega hageja näitab üles moraalset toetust oma vennale, määramata päriselt kindlaks kolmandaid isikuid, kes tema huve väidetavalt kahjustavad, ei toeta aga tema argumenti, mis puudutab Makhloufi perekonna ja Süüria režiimi vaheliste suhete katkemist.

111

Kolmandaks on surmakuulutust käsitlevas artiklis eelkõige juttu hageja ja tema endise abikaasa, Süüria presidendi nõbu abielulahutusest. Sellest nähtub samuti, et abielu lahutati hageja telefoni piraatluse ja sealt leitud teatavate fotode levitamise tagajärjel. Seega ei ole asjaolu, et hageja lahutas oma endisest abikaasast, esitletud nii, nagu oleks selle põhjus olnud Makhloufi perekonna ja Süüria režiimi vaheliste suhete katkemine, millele hageja viitab.

112

Lisaks, kuigi surmakuulutust käsitlevast artiklist nähtub ühelt poolt, et selles kuulutuses ei ole ära toodud mingit kaastunde avaldamise kuupäeva, „nagu see tavaks on“, ja teiselt poolt, et matusetseremoonia tühistati, on seal lisatud, et „teatavate allikate kohaselt tehti see otsus [Süüria presidendi] otseste korralduste tagajärjel“. Seda väidet ei toeta aga ükski toimikus sisalduv tõend ja see on seetõttu puhtalt spekulatiivne, seda enam, et üldsusele on teada, et kuivõrd kadunu suri 2020. aasta septembris, kuulusid sel ajal kohaldamisele COVID‑19 pandeemiaga seotud tervishoiupiirangud.

113

Lisaks ei ole surmakuulutust käsitleva artikli kohaselt selles kuulutuses mainitud Hafez Al-Assadi poegade ja eelkõige Süüria presidendi nimesid, kuigi on tavaks, et „kadunu perekond mainib tuntud ja mõjukate isikute nimesid“, mis „näitab kahe poole vahelise perekondliku lahkheli ulatust“.

114

Tähelepanu tuleb siiski juhtida sellele, et need märkused on pelgalt surmakuulutust käsitleva artikli autori surmakuulutusele antud tõlgendus, mis põhineb järeldustel, mis on tehtud Süürias väidetavalt käibel olevate kommete põhjal, või väidetel, mida ei ole muul viisil tõendatud. Seega ei ole see analüüs iseenesest piisav, et tõendada Makhloufi perekonna ja Süüria režiimi vaheliste suhete katkemist.

115

Neljandaks esitas hageja 31. detsembri 2022. aasta teatise, millest nähtub Hafez Makhloufi tagasiastumine Süüria sõjaväe brigaadikindrali ametikohalt. Sellega seoses piisab, kui märkida, et selles teatises piirdutakse märkusega, et 3. jaanuaril 2023 läheb brigaadikindral Hafez Makhlouf omaenda taotlusel pensionile. Hageja ei ole aga täpsustanud selle tõendi asjakohasust ega esitanud selle tagasiastumise kohta rohkem üksikasju, piirdudes märkusega, et „[Üldkohtu] poolt selle tõendi arvessevõtmine näib olevat oluline vaidluse lahendamiseks“. Neil asjaoludel ei saa seda tõendit pidada selliseks, mis tõendab Makhloufi perekonna ja Süüria režiimi vaheliste suhete katkemist.

116

Sellest järeldub, et tõendid, mille hageja esitas oma nende kahe argumentide rühma toetuseks, millest esimene seondub tema era‑ ja perekonnaeluga ning teine suhete katkemisega Makhloufi perekonna ja Süüria režiimi vahel, ei lükka eespool punktis 97 meenutatud kohtupraktikat arvestades ümber selle režiimiga seotuse eeldust.

117

See järeldus tuleb teha seda enam täiendavas toimikus sisalduvaid tõendeid arvestades.

118

Täiendav toimik sisaldab esiteks Arabi21.com artiklit ja surmakuulutust käsitlevat artiklit, mille analüüs on juba esitatud eespool punktides 110–114, kuna hageja tugineb vaidlustatud aktide põhjendatuse vaidlustamiseks samadele tõenditele.

119

Teiseks sisaldab täiendav toimik ka järgmist:

120

Veebisaidil verify-sy.com avaldatud artiklis on juttu Twitteri võltskontost, mille tegi endale Amani Makhloufi nimeline isik, kes on väidetavalt Rami Makhloufi õde, kuid mis tegelikult ei kuulu ühelegi Makhloufi perekonna liikmele. Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et see tõend ei ole käesolevas asjas asjakohane.

121

Financial Timesi artiklis on juttu sellest, kuidas selle avaldamisele eelnenud kuue aasta jooksul ostsid mitu Makhloufi perekonna liiget Moskvas (Venemaa) asuvas luksuselamus vähemalt 20 korterit kokku 40 miljoni USA dollari (USD) väärtuses. Need ostud tehti väidetavalt mitut laenu ja finantsskeemi kasutades, et omastada vara väljaspool Süüriat. Eelkõige olevat hageja ostnud 2015. aastal korteri, mille väärtus oli mitu miljonit dollarit (USD). Hageja kolm venda ja üks vennanaine ostsid samuti samas elamus korterid.

122

Financial Timesi artiklis on lisatud, et Süüria sõja algusest alates on investeerimine Venemaal, mis toetab Süüria režiimi, muutunud Assadi ja Makhloufi perekonna liikmete jaoks oma rahaliste vahendite neile kehtestatud piiravate meetmete eest hoidmise ja kaitsmise vahendiks. Nimetatud artiklist nähtub, et investeeringud kinnisvarasse Venemaal kujutavad endast finantsmanöövrit, et hoida kõrvale eelkõige liidu kehtestatud piiravatest meetmetest.

123

Kõigepealt ei vaidle hageja aga vastu Financial Timesi artiklis sisalduvale selgele, täpsele ja üksikasjalikule teabele. Järgmiseks näitab eespool punktis 121 mainitud investeeringute samaaegsus, et hagejal on sidemed teiste Makhloufi perekonna liikmetega, kelle suhtes – nagu nähtub toimikust – kohaldatakse liidu piiravaid meetmeid. Lõpuks tuleb märkida, et kuigi hageja väitis, et ta ei tööta, ei ole ta täpsustanud nende rahaliste vahendite päritolu, mis võimaldasid tal kõnealuse kinnisasja omandada. Neil asjaoludel kuulub hageja otsus investeerida Venemaal konteksti, mida see artikkel kirjeldab seotuna liidu piiravatest meetmetest kõrvalehoidmise strateegiate väljatöötamisega.

124

Tuleb lisada, et Arabi21.com artiklis, mis sisaldub samuti täiendavas toimikus, on mainitud, et hageja toetas avalikult oma venda Rami Makhloufi sotsiaalvõrgustikes avaldatud postituse teel. Nagu nähtub eespool punktist 110, asetub see postitus poliitilisse konteksti, mis tõendab tihedate seoste olemasolu hageja ja tema venna vahel mitte ainult perekondlikul, vaid eelkõige poliitilisel tasandil. Seega kinnitab Arabi21.com artikkel Financial Timesi artiklist tulenevaid asjaolusid.

125

Kõike eeltoodut arvestades tuleb asuda seisukohale, et kuna hageja ei ole Süüria režiimiga seotuse eeldust nõuetekohaselt ümber lükanud, põhinevad vaidlustatud aktid piisavalt kindlal faktilisel alusel eespool punktis 76 viidatud kohtupraktika tähenduses.

126

Seega tuleb järeldada, et kuna vaidlustatud aktides ei ole tehtud hindamisviga, tuleb teine väide tagasi lükata.

127

Käesolevate väidete toetuseks esitab hageja peamiselt kaks etteheidet:

128

Sellega seoses juhib hageja eelkõige tähelepanu sellele, et ELL artikli 5 lõikes 4 on sätestatud, et „liidu meetme sisu ega vorm [ei või] minna aluslepingute eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale“ ning et otsuse 2013/255 artikli 28 lõike 4 kohaselt tehakse kõik otsuse I lisas toodud isikute loetellu kandmise otsused „individuaalsel alusel ja juhtumipõhiselt, võttes arvesse meetme proportsionaalsust“.

129

Hageja väidab, et vaidlustatud aktid, millega nõukogu külmutas eeskätt kõik tema rahalised vahendid ja majandusressursid, piiravad põhjendamatult ja ebaproportsionaalselt tema omandiõigust.

130

Nõukogu vaidleb hageja argumentidele vastu.

131

Sellega seoses tuleb meenutada, et harta artikli 17 lõikes 1 on sätestatud, et „[i]gaühel on õigus vallata, kasutada, käsutada ja pärandada oma seaduslikul teel saadud omandit. Kelleltki ei tohi tema omandit ära võtta muidu kui üldistes huvides ja seaduses ettenähtud juhtudel ja tingimustel ning õigeaegse ja õiglase hüvituse eest. Omandi kasutamist võib reguleerida seadusega niivõrd, kui see on vajalik üldistes huvides“.

132

Käesolevas asjas külmutas nõukogu vaidlustatud aktidega kõik hageja rahalised vahendid ja majandusressursid; see meede toob endaga vaieldamatult kaasa harta artikli 17 lõikes 1 ette nähtud omandiõiguse kasutamise piirangu (vt selle kohta 3. septembri 2008. aasta kohtuotsus Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon, C‑402/05 P ja C‑415/05 P, EU:C:2008:461, punkt 358, ning 13. septembri 2013. aasta kohtuotsus Makhlouf vs. nõukogu, T‑383/11, EU:T:2013:431, punkt 99).

133

Harta artikli 17 lõikega 1 kaitstav omandiõigus ei ole siiski absoluutne eelisõigus ja seetõttu võib seda piirata harta artikli 52 lõikes 1 sätestatud tingimustel (vt selle kohta 27. veebruari 2014. aasta kohtuotsus Ezz jt vs. nõukogu,T‑256/11, EU:T:2014:93, punkt 195, ning 22. septembri 2021. aasta kohtuotsus Al‑Imam vs. nõukogu, T‑203/20, EU:T:2021:605, punkt 254 (ei avaldata) ja seal viidatud kohtupraktika).

134

Harta artikli 52 lõige 1 lubab nimelt piirata selles tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamist. Selles sättes on ette nähtud, et „[h]artaga tunnustatud õiguste ja vabaduste teostamist tohib piirata ainult seadusega ning arvestades nimetatud õiguste ja vabaduste olemust“; samuti näeb see ette, et „[p]roportsionaalsuse põhimõtte kohaselt võib piiranguid seada üksnes juhul, kui need on vajalikud ning vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkidele või kui on vaja kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi“.

135

Selleks et põhiõiguste teostamise piirang oleks kooskõlas liidu õigusega, peab see seega vastama neljale tingimusele. Esiteks peab piirang olema kehtestatud „seadusega“ selles mõttes, et füüsilise või juriidilise isiku õigust või vabadust piirata võivaid meetmeid võtval liidu institutsioonil peab olema piiramiseks seaduslik alus. Teiseks peab kõnealune piirang arvestama nende õiguste olemust. Kolmandaks peab piirang vastama eesmärgile, mida liit tunnistab üldist huvi teeniva eesmärgina. Neljandaks peab piirang olema proportsionaalne (vt selle kohta 27. juuli 2022. aasta kohtuotsus RT France vs. nõukogu,T‑125/22, EU:T:2022:483, punkt 145).

136

Selleks et omandiõiguse kui põhiõiguse piirang oleks kooskõlas liidu õigusega, peab see olema kehtestatud „seadusega“ selles mõttes, et isiku seda õigust piirata võivat meedet võtval liidu institutsioonil peab olema piiramiseks seaduslik alus (vt selle kohta 5. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Ben Ali vs. nõukogu, T‑149/15, ei avaldata, EU:T:2017:693, punkt 161).

137

Ent piiravad meetmed on kehtestatud „seadusega“, kuna need on ette nähtud alusaktides, mis on üldkohaldatavad, millel on liidu õiguses selge õiguslik alus ja mis on sõnastatud piisavalt täpselt selles osas, mis puudutab nii nende ulatust kui ka nende hageja suhtes kohaldamist õigustavaid põhjusi (vt 5. novembri 2014. aasta kohtuotsus Mayaleh vs. nõukogu,T‑307/12 ja T‑408/13, EU:T:2014:926, punkt 176 ja seal viidatud kohtupraktika).

138

Sellega seoses tuleb märkida, et käesolevas asjas võeti vaidlustatud aktid sisuliselt vastu alusaktides sätestatud perekondliku kuuluvuse kriteeriumi käsitlevate sätete alusel. Viimased võeti vastu ühist välis- ja julgeolekupoliitikat (ÜVJP) käsitlevate sätete, eelkõige ELL artikli 29 ja ELTL artikli 215 alusel.

139

Seega on harta artikli 52 lõikes 1 sätestatud esimene tingimus, mis õigustab põhiõiguse piiramist, käesoleval juhul täidetud.

140

Selleks et omandiõiguse kui põhiõiguse teostamise piirang oleks kooskõlas liidu õigusega, peab see arvestama selle õiguse olemust.

141

Liidu õiguse seisukohast on rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamine aga alalhoidlik meede, mitte huvitatud isiku vara konfiskeerimine (vt selle kohta 21. juuli 2016. aasta kohtuotsus Hassan vs. nõukogu,T‑790/14, EU:T:2016:429, punkt 77 (ei avaldata) ja seal viidatud kohtupraktika). Vaidlustatud aktid ei kujuta endast seega meedet, mis jätab hageja lõplikult ilma tema omandiõiguse sisust.

142

Järgmiseks on otsuse 2013/255 (muudetud otsusega 2015/1836) artikli 28 lõikes 6 ja määruse nr 36/2012 (muudetud määrusega 2015/1828) artiklis 16 ette nähtud võimalus esiteks lubada kasutada külmutatud rahalisi vahendeid põhivajaduste katmiseks või teatavate kohustuste täitmiseks ning teiseks anda eriluba, mis võimaldab rahalised vahendid, muu finantsvara või majandusressursid vabastada (vt 28. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Sharif vs. nõukogu, T‑540/19, ei avaldata, EU:T:2021:220, punkt 203 ja seal viidatud kohtupraktika).

143

Lõpuks ei saa tähelepanuta jätta seda, et piiravad meetmed on oma laadilt ajutised ja tagasipööratavad, kuna nõukogu peab need korrapäraselt läbi vaatama vastavalt otsuse 2013/255 (muudetud otsusega 2015/1836) artikli 34 teisele ja kolmandale lausele ning määruse nr 36/2012 (muudetud määrusega 2015/1828) artikli 32 lõikele 4 (vt 24. novembri 2021. aasta kohtuotsus Foz vs. nõukogu, T‑258/19, ei avaldata, EU:T:2021:820, punkt 173 ja seal viidatud kohtupraktika).

144

Sellest järeldub, et arvestades hageja kõigi rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamise, mis on ette nähtud, laadi ja ulatust, järgivad vaidlustatud aktid selle õiguse olemust vaatamata sellele, et need piiravad hageja omandiõiguse teostamist.

145

Seega on harta artikli 52 lõikes 1 sätestatud teine tingimus käesoleval juhul täidetud.

146

Selleks et omandiõiguse kui põhiõiguse teostamise piirang oleks kooskõlas liidu õigusega, peab see taotlema eesmärki, mida liit tunnustab üldist huvi teeniva eesmärgina. Nende eesmärkide hulka kuuluvad sellised rahvusvahelise üldsuse jaoks esmatähtsad eesmärgid nagu tsiviilelanike kaitsmine vägivaldsete repressioonide eest ning rahu ja rahvusvahelise julgeoleku säilitamine (vt selle kohta 22. septembri 2021. aasta kohtuotsus Al‑Imam vs. nõukogu, T‑203/20, EU:T:2021:605, punkt 258 (ei avaldata) ja seal viidatud kohtupraktika).

147

Kõnealuste piiravate meetmetega taotletavate eesmärkide olulisus õigustab seega negatiivseid tagajärgi – isegi kui need on märkimisväärsed – asjaomastele isikutele või üksustele (vt 22. septembri 2021. aasta kohtuotsus Al‑Imam vs. nõukogu, T‑203/20, EU:T:2021:605, punkt 254 (ei avaldata) ja seal viidatud kohtupraktika).

148

Sellest järeldub, et kuna vaidlustatud aktide eesmärk on kaitsta tsiviilelanikkonda vägivaldsete repressioonide eest ning säilitada rahu ja rahvusvaheline julgeolek, mis on eesmärgid, mida liit tunnustab üldist huvi teenivate eesmärkidena, siis on harta artikli 52 lõikes 1 sätestatud kolmas tingimus käesoleval juhul täidetud.

149

Harta artikli 52 lõikes 1 on sätestatud, et hartas tunnustatud põhiõiguste ja ‑vabaduste teostamise mis tahes piirangud peavad olema proportsionaalsed.

150

Liidu õiguse üldpõhimõtete hulka kuuluv proportsionaalsuse põhimõte, mida korratakse ELL artikli 5 lõikes 4, nõuab, et liidu institutsioonide aktid ei läheks kaugemale sellest, mis on asjaomaste õigusnormidega taotletavate eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik, ega läheks kaugemale sellest, mis on nende eesmärkide saavutamiseks vajalik. Kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb seega valida kõige vähem piirav meede, ning põhjustatud ebameeldivused ei tohi olla seatud eesmärkidega võrreldes ülemäärased (vt selle kohta 4. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Sharif vs. nõukogu,T‑5/17, EU:T:2019:216, punkt 90, ja 24. novembri 2021. aasta kohtuotsus Foz vs. nõukogu, T‑258/19, ei avaldata, EU:T:2021:820, punkt 168 ja seal viidatud kohtupraktika).

151

Käesoleval juhul nähtub teise väite analüüsist, et kuna hagejal ei õnnestunud Süüria režiimiga seotuse eeldust ümber lükata, tuleb asuda seisukohale, et vaidlustatud aktid põhinevad piisavalt kindlal faktilisel alusel eespool punktis 76 viidatud kohtupraktika tähenduses, mistõttu on hageja nime kandmine vaidlusalustesse loeteludesse põhjendatud.

152

Seega ei saa piiravate meetmete võtmist hageja kui sellise Makhloufi perekonna liikme suhtes, kes on seotud Süüria režiimiga, pidada sobimatuks, kuna sellega taotletakse üldise huvi eesmärki, mis on rahvusvahelise üldsuse jaoks niivõrd oluline nagu tsiviilelanike kaitse (vt selle kohta 22. septembri 2021. aasta kohtuotsus Al‑Imam vs. nõukogu, T‑203/20, EU:T:2021:605, punkt 258 (ei avaldata) ja seal viidatud kohtupraktika).

153

Lisaks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et sellised piiravad meetmed nagu kõnealused meetmed ei lähe kaugemale sellest, mis on vajalik tsiviilelanike kaitse eesmärgi saavutamiseks, sest alternatiivsed ja vähem piiravad meetmed, nagu eelkõige ülekantud vahendite kasutamise tagantjärele põhjendamise kohustus, ei võimalda sama tõhusalt saavutada taotletavat eesmärki, st mõjutada otseselt Süüria režiimi Assadi ja Makhloufi perekondade liikmete kaudu, et see muudaks oma repressioonipoliitikat, vältides samas ohtu, et nende perekondade liikmed hoiavad piiravatest meetmetest kõrvale (vt selle kohta analoogia alusel 16. jaanuari 2019. aasta kohtuotsus Haswani vs. nõukogu, T‑477/17, ei avaldata, EU:T:2019:7, punkt 76 ja seal viidatud kohtupraktika).

154

Lisaks, nagu märgib nõukogu, on otsuse 2013/255 (muudetud otsusega 2015/1836) artikli 28 lõikes 6 ja määruse nr 36/2012 (muudetud määrusega 2015/1828) artiklis 16 ette nähtud võimalus esiteks lubada kasutada külmutatud rahalisi vahendeid põhivajaduste katmiseks või teatavate kohustuste täitmiseks ning teiseks anda eriluba, mis võimaldab rahalised vahendid, muu finantsvara või majandusressursid vabastada (vt 24. novembri 2021. aasta kohtuotsus Foz vs. nõukogu, T‑258/19, ei avaldata, EU:T:2021:820, punkt 171 ja seal viidatud kohtupraktika).

155

Sellest järeldub, et hageja nime kandmist vaidlusalustesse loeteludesse ei saa pidada selliseks, mis läheb kaugemale sellest, mis on vajalik Süüria suhtes võetud piiravaid meetmeid käsitlevate õigusnormide eesmärkide saavutamiseks. Järelikult ei saa vaidlustatud aktidega hageja omandiõiguse teostamisele seatud piiranguid pidada ebaproportsionaalseks.

156

Seda järeldust ei sea kahtluse alla hageja argument, mis puudutab võimalust külmutada üksnes need rahalised vahendid ja majandusressursid, mis kuuluvad kadunu pärandvarasse.

157

Nimelt, nagu nähtub teise väite analüüsist, toetab pärandi avanemist käsitlev otsus hageja nime vaidlusalustesse loeteludesse kandmise põhjust, milleks on tema kuulumine Makhloufi perekonda ja mis kehtestab Süüria režiimiga seotuse eelduse, mida hagejal ei õnnestunud ümber lükata.

158

Lisaks võimaldavad käesolevas asjas täiendavas toimikus sisalduvad tõendid tuvastada, et vaidlustatud aktid ei põhine üksnes pärimisega seotud kaalutlustel ega kadunu vara sellel osal, mille pärib hageja, vaid ka tõendatud ohul, et hageja hoiab piiravatest meetmetest kõrvale (vt eespool punktid 121–124). Seega õigustavad nõukogu poolt süüks pandavad asjaolud hageja omavahendite külmutamist.

159

Neil asjaoludel ei ole hagejal alust väita seda, et tema suhtes piiravate meetmete võtmine ei saanud aidata kaasa Süüria tsiviilelanike kaitse eesmärgi saavutamisele ega ka seda, et see oli ebaproportsionaalne.

160

Sellest järeldub, et ka harta artikli 52 lõikes 1 sätestatud neljas tingimus on käesoleval juhul täidetud, mistõttu tuleb käesolev etteheide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

161

Hageja väidab sisuliselt, et kuna tema abikaasa on Poola kodanik ja elab Poolas, riivavad vaidlustatud aktid, mis keelavad tal siseneda liidu territooriumile, tema EIÕKga tagatud „õigust perekonnaelule“.

162

Nõukogu vaidleb hageja argumentidele vastu.

163

Eespool punktides 48–49 esitatud kaalutlusi arvestades tuleb märkida, et põhiõigus, mille puhul hageja tugineb selle teostamise õigusvastasele piiramisele, on harta artiklis 7 sätestatud õigus era- ja perekonnaelu austamisele.

164

Tuleb märkida, et oma väidete põhjendamiseks esitab hageja koopia kahest korteri üürilepingust Varssavis vastavalt 17. augustist 2018 kuni 31. augustini 2021 ja 1. juulist 2022 kuni 31. augustini 2023 ning elamisloa, mille Poola ametiasutused talle väljastasid ja mis aegus 21. jaanuaril 2021.

165

Märkides, et tema elukoht käesoleva menetluse huvides on Varssavis ja et tema abikaasa elab Poolas, s.o „riigis, kus on tema eluliste, tööalaste ja perekondlike huvide kese“, märgib hageja lisaks hagiavalduses, et „[h]iljuti otsustas paar asuda paralleelselt elama Dubaisse (Araabia Ühendemiraadid)“. Selle väite toetuseks esitab ta Araabia Ühendemiraatide ametiasutuste väljastatud elamisloa, mis aegus 2. märtsil 2024.

166

Seega ei võimalda hageja argumendid ja toimikusse lisatud tõendid ühelt poolt kindlaks teha, kas esialgsete aktide vastuvõtmise ajal, st 21. veebruaril 2022 oli tema kodu tõepoolest Poolas või hoopis mõnes muus riigis. Järelikult ei ole hageja tõendanud, et talle kehtestatud keeld siseneda liidu territooriumile ja seega Poolasse rikkus selle jõustumise päeval tema õigust era- ja perekonnaelu austamisele.

167

Teiselt poolt ei ole hagejal alust väita, et vaidlustatud aktide vastuvõtmise tõttu tema suhtes kehtiva liidu territooriumile sisenemise keelu tõttu ei ole tal võimalik elada Dubais, kus ta hagiavalduse esitamise kuupäeval koos oma abikaasaga omaenda sõnul elas.

168

Osas, milles hageja väidab, et vaidlustatud aktid piiravad tema õiguse era- ja perekonnaelu austamisele teostamist, kuna need takistavad tal elada Poolas nii ajutiselt kui ka püsivalt koos oma abikaasaga, kes on ometigi selle liikmesriigi kodanik, tuleb märkida järgmist.

169

Kohtupraktikast tuleneb, et harta artikliga 7 tagatud õigus era- ja perekonnaelu austamisele, mida liidu territooriumile sisenemise keelu kehtestanud meetmed võivad tõepoolest riivata, ei ole absoluutne ja sellele võib seada piiranguid, mis on põhjendatud liidu taotletavate üldise huvi eesmärkidega (vt selle kohta 22. septembri 2021. aasta kohtuotsus Al‑Imam vs. nõukogu, T‑203/20, EU:T:2021:605, punkt 254 (ei avaldata) ja seal viidatud kohtupraktika).

170

Seega võib nõukogu ÜVJP valdkonda kuuluvate piiravate meetmete võtmisega põhimõtteliselt piirata õigust era- ja perekonnaelu austamisele.

171

Siiski, nagu nähtub eespool punktidest 133–134, peavad piiravad meetmed – kuna nendega piiratakse hartaga tunnustatud põhiõigusi – vastama harta artikli 52 lõikes 1 sätestatud tingimustele.

172

Kõigepealt tuleb esiteks märkida, et eespool punktides 136–139 esitatud kaalutlused harta artikli 52 lõikes 1 sätestatud esimese tingimuse kohta on analoogia alusel kohaldatavad liidu territooriumile lubamise ja seal vaba liikumise piiranguid käsitlevatele sätetele ning sellest tulenevalt ka õiguse era- ja perekonnaelu austamisele teostamise piirangule. Sama kehtib teiseks ka eespool punktides 146 ja 147 esitatud kaalutluste kohta seoses selles sättes ette nähtud kolmanda tingimusega, mille kohaselt piirang peab vastama eesmärgile, mida liit tunnustab üldist huvi teeniva eesmärgina.

173

Need tingimused on seega käesolevas asjas täidetud.

174

Liidu õigust arvestades kujutavad piiravad meetmed, millega kehtestatakse liidu territooriumile lubamise piirang, mis võib kaasa tuua võimaliku piirangu õiguse era- ja perekonnaelu austamisele teostamisele, endast ajutisi meetmeid, mis mõjutavad üksnes ajutiselt sellise õiguse omaniku õigust sellele õigusele vajaduse korral liidu territooriumil tugineda ega jäta asjaomast isikut seega ilma tema õiguse sisust (vt selle kohta analoogia alusel 21. juuli 2016. aasta kohtuotsus Hassan vs. nõukogu,T‑790/14, EU:T:2016:429, punkt 77 (ei avaldata) ja seal viidatud kohtupraktika).

175

Nimelt on piiravad meetmed oma laadilt ajutised ja tagasipööratavad, kuna nõukogu peab need korrapäraselt läbi vaatama vastavalt otsuse 2013/255 (muudetud otsusega 2015/1836) artikli 34 teisele ja kolmandale lausele ning määruse nr 36/2012 (muudetud määrusega 2015/1828) artikli 32 lõikele 4 (vt 24. novembri 2021. aasta kohtuotsus Foz vs. nõukogu, T‑258/19, ei avaldata, EU:T:2021:820, punkt 173 ja seal viidatud kohtupraktika).

176

Lisaks ei tohi unustada, et otsuse 2013/255 (muudetud otsusega 2015/1836) artikli 27 lõikes 9 on samuti ette nähtud, et liikmesriigi pädev asutus võib lubada oma territooriumile siseneda isikul, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, eelkõige seoses kiireloomuliste humanitaarvajadustega; see piirab sellise isiku õiguse era- ja perekonnaelu austamisele mis tahes riivet (vt selle kohta 21. jaanuari 2015. aasta kohtuotsus Makhlouf vs. nõukogu, T‑509/11, ei avaldata, EU:T:2015:33, punkt 113).

177

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades ja võttes arvesse vaidlustatud aktides ette nähtud hageja liidu territooriumile lubamise piirangu laadi ja ulatust, järgivad vaidlustatud aktid – kuigi need piiravad õiguse era- ja perekonnaelu austamisele teostamist – selle õiguse olemust.

178

Seega on harta artikli 52 lõikes 1 sätestatud teine tingimus käesoleval juhul täidetud.

179

Eespool punktides 149–160 esitatud kaalutlused hageja rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamise meetmete vajalikkuse ja sobivuse kohta on analoogia alusel kohaldatavad vaidlustatud aktide nende sätete suhtes, mis piiravad liidu territooriumile lubamist. Järelikult ei ole ebaproportsionaalsed piirangud, mis tulenevad piiravatest meetmetest hageja õiguse era- ja perekonnaelu austamisele teostamisele (vt selle kohta analoogia alusel 12. veebruari 2020. aasta kohtuotsus Kanyama vs. nõukogu, T‑167/18, ei avaldata, EU:T:2020:49, punkt 132 ja seal viidatud kohtupraktika).

180

Eelkõige tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et liidu territooriumile lubamise ja seal vabalt liikumise piirangud ei lähe kaugemale sellest, mis on vajalik tsiviilelanike kaitse eesmärgi saavutamiseks, kuna alternatiivsed ja vähem piiravad meetmed, nagu eelneva loa süsteem, ei võimalda sama tõhusalt saavutada taotletavat eesmärki (vt selle kohta 13. septembri 2013. aasta kohtuotsus Makhlouf vs. nõukogu,T‑383/11, EU:T:2013:431, punkt 101 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 16. jaanuari 2019. aasta kohtuotsus Haswani vs. nõukogu, T‑477/17, ei avaldata, EU:T:2019:7, punkt 76).

181

Eeltoodut arvestades ei saa piiranguid, mille piiravad meetmed tõid kaasa hageja õigusele era- ja perekonnaelu austamisele teostamisele, pidada ebaproportsionaalseks, arvestades nendega taotletavat üldise huvi eesmärki.

182

Sellest järeldub, et ka harta artikli 52 lõikes 1 sätestatud neljas tingimus on käesoleval juhul täidetud.

183

Eeltoodust ilmneb, et käesolev etteheide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

184

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb kolmas ja neljas väide tagasi lükata ning seega tühistamisnõue täies ulatuses rahuldamata jätta.

185

Hageja väidab, et vaidlustatud aktid kahjustavad oluliselt tema mainet, ja nõuab, et nõukogult mõistetaks tema kasuks välja hüvitis talle tekitatud mittevaralise kahju eest, mille suuruseks ta hindab hagiavalduses 50000 eurot ja muutmisavalduses 50000 eurot.

186

Nõukogu vaidleb hageja argumentidele vastu.

187

Sellega seoses piisab, kui meenutada, et ELTL artikli 340 teise lõigu tähenduses liidu organite õigusvastasest tegevusest tuleneva lepinguvälise vastutuse tekkimiseks peab olema täidetud rida tingimusi, st institutsioonidele etteheidetava tegevuse õigusvastasus, kahju tegelik tekkimine ning põhjuslik seos väidetava tegevuse ja viidatud kahju vahel. Lisaks, kuna need kolm vastutuse tekkimise tingimust on kumulatiivsed, piisab kahju hüvitamise hagi rahuldamata jätmiseks sellest, kui üks neist on täitmata, ilma et oleks vaja teisi tingimusi analüüsida (22. juuni 2022. aasta kohtuotsus Haswani vs. nõukogu, T‑479/21, ei avaldata, EU:T:2022:383, punkt 155).

188

Oma kahju hüvitamise nõude põhjendamiseks tugineb hageja üheleainsale õigusvastasuse väitele, milleks on, et nõukogul ei ole teavet ega tõendeid, mis kinnitaksid õiguslikult piisavalt tema suhtes võetud piiravate meetmete põhjendatust.

189

Ent nagu nähtub teise väite analüüsist (vt eespool punkt 125), on hageja nime kandmine vaidlusalustesse loeteludesse põhjendatud perekondliku kuuluvuse kriteeriumi alusel, kuna tal ei õnnestunud Süüria režiimiga seotuse eeldust ümber lükata.

190

Seega ei saa nõukogule ette heita vaidlustatud aktide õigusvastasust.

191

Sellest tuleneb, et tegevuse õigusvastasuse tingimus eespool punktis 187 viidatud kohtupraktika tähenduses ei ole täidetud. Lisaks lükati tagasi kõik hageja esitatud väited, mistõttu ei ole tuvastatud, et nõukogu oleks teinud midagi õigusvastast.

192

Kuna liidu vastutuse tekkimise tingimused on kumulatiivsed, tuleb kahju hüvitamise nõue rahuldamata jätta, ilma et oleks vaja analüüsida teisi eespool punktis 187 nimetatud tingimusi ega veelgi vähem nõude vastuvõetavust.

193

Eespool esitatud kaalutluste põhjal tuleb käesolev hagi jätta tervikuna rahuldamata.

194

Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

195

Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt nõukogu nõudele käesolevas asjas välja mõista hagejalt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (üheksas koda laiendatud koosseisus)

otsustab: