This document is an excerpt from the EUR-Lex website
Document 62022CN0541
Case C-541/22 P: Appeal brought on 11 August 2022 by Araceli García Fernández and Others against the judgment of the General Court (Third Chamber, Extended Composition) delivered on 1 June 2022 in Case T-523/17, Eleveté Invest Group and Others v Commission and SRB
Kohtuasi C-541/22 P: Araceli García Fernández jt 11. augustil 2022 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kolmas koda laiendatud koosseisus) 1. juuni 2022. aasta otsuse peale kohtuasjas T-523/17, Eleveté Invest Group jt versus komisjon ja SRB
Kohtuasi C-541/22 P: Araceli García Fernández jt 11. augustil 2022 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kolmas koda laiendatud koosseisus) 1. juuni 2022. aasta otsuse peale kohtuasjas T-523/17, Eleveté Invest Group jt versus komisjon ja SRB
ELT C 441, 21.11.2022, p. 5–7
(BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, GA, HR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)
|
21.11.2022 |
ET |
Euroopa Liidu Teataja |
C 441/5 |
Araceli García Fernández jt 11. augustil 2022 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kolmas koda laiendatud koosseisus) 1. juuni 2022. aasta otsuse peale kohtuasjas T-523/17, Eleveté Invest Group jt versus komisjon ja SRB
(Kohtuasi C-541/22 P)
(2022/C 441/10)
Kohtumenetluse keel: hispaania
Pooled
Apellandid: Araceli García Fernández, Faustino González Parra, Fernando Luis Treviño de Las Cuevas, Juan Antonio Galán Alcázar, Lucía Palazuelo Vallejo-Nágera, Macon, SA, Marta Espejel García, Memphis Investments Ltd, Pedro Alcántara de la Herrán Matorras, Pedro José de Jesús Benito Trebbau López, Pedro Regalado Cuadrado Martínez, María Rosario Mari Juan Domingo (esindajad: advokaadid B.M. Cremades Román, J. López Useros, S. Cajal Martín ja P. Marrodán Lázaro)
Teised menetlusosalised: Eleveté Invest Group, SL, Antonio Bail Cajal, Carlos Sobrini Marín, Edificios 1326 de l’Hospitalet, SL, Juan José Homs Tapias, Anna María Torras Giro, Marbore 2000, SL, Tristán González del Valle, Euroopa Komisjon, Ühtne Kriisilahendusnõukogu (SRB), Hispaania Kuningriik, Banco Santander, SA
Apellantide nõuded
Apellandid paluvad Euroopa Kohtul:
|
i) |
tunnistada, et on esitatud apellatsioonkaebus ja sellele lisatud dokumendid, samuti argumendid apellatsioonkaebuse toetuseks; |
|
ii) |
teha kohtuotsus vastavalt ELTL artiklile 256 ja Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklile 61 ning Euroopa Kohtu kodukorra artiklile 170 järgmiselt:
|
Väited ja peamised argumendid
Apellandid vaidlustavad Üldkohtu otsuse resolutsiooni, kuivõrd selles on muu hulgas mitu korda valesti kohaldatud ja tõlgendatud liidu õiguse norme, kuna selle põhjendused ei ole piisavad ja on vasturääkivad, kuivõrd selles on fakte valesti kvalifitseeritud ning nimetatud faktidele on omistatud valed õiguslikud tagajärjed ning kuna tõendeid on valesti hinnatud.
Apellandid esitavad selles osas oma nõuete toetuseks neli väidet.
Apellandid väidavad oma esimeses väites, et Üldkohus on valesti tõlgendanud ja kohaldanud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2014. aasta määrust (EL) nr 806/2014, millega kehtestatakse ühtsed eeskirjad ja ühtne menetlus krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute kriisilahenduseks ühtse kriisilahenduskorra ja ühtse kriisilahendusfondi raames ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1093/2010 (edaspidi „ühtse kriisilahenduse määrus“), (1) artiklit 18.
Esimese väite esimeses osas väidetakse, et ühtse kriisilahenduse määruse artikli 18 lõike 1 punkti a on valesti tõlgendatud ja kohaldatud osas, mis puutub likviidsusnõudesse, konfidentsiaalsuskohutuste rikkumisse ning hea halduse põhimõtte tõlgendamisse. Esimese väite teises osas väidavad apellandid, et ühtse kriisilahenduse määruse artikli 18 lõike 1 punkti b tõlgendamine ei ole piisavalt põhjendatud ja et seda on valesti tõlgendatud. Selles osas märgivad nad, et Banco Popular Español (edaspidi „BPE“) ei olnud maksevõimetu ja et SRB-l oli teisi, vähem koormavaid alternatiivseid lahendusi. Esimese väite kolmandas osas väidavad apellandid, et Üldkohus on eksinud, tõlgendades ja kohaldades ühtse kriisilahenduse määruse artikli 18 lõike 1 punkti c.
Seoses teise väitega leiavad apellandid, et Üldkohus on valesti tõlgendanud ja kohaldanud ühtse kriisilahenduse määruse artiklit 20. Selles osas väidavad apellandid, et valesti on tõlgendatud ja kohaldatud ühtse kriisilahenduse määruse artikli 20 lõikeid 1, 5, 7, 9, 10 ja 11. Teise väite viiendas osas väidavad apellandid lisaks, et Üldkohus on valesti tõlgendanud ja kohaldanud toimikuga tutvumise õigust, kuivõrd Üldkohtu arutluskäik on vastuolus Euroopa Liidu põhiõiguste hartas ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni lisaprotokollis sätestatuga. Teise väite kuuendas osas toovad apellandid esile, et on tehtud õiguslik viga põhjendamiskohustuse hindamisel.
Kolmas väide tugineb hüvitamisnõudele, mis tuleneb SRB 7. juuni 2017. aasta otsuse SRB/EES/2017/08 ning komisjoni sama kuupäeva heakskiitmisotsuse (EL) nr 017/1246 tühistamisest, nõudega säilitada nende tagajärjed.
Seoses neljanda väitega leiavad apellandid, et Üldkohus on teinud tõlgendamis- ja kohaldamisvea seoses lepinguvälise vastutuse väitega, mis on sõltumatu tühisuse väitest. Apellatsioonkaebuse neljanda väite esimeses osas analüüsitakse, milles seisneb ilmaselge Üldkohtu tõlgendamis- ja kohaldamisviga seoses ühtse kriisilahenduse määruse põhjendusega 116 ning artiklitega 88 ja 91 ning seoses ELTL artikliga 339, kui kohaldati oluliselt nõrgemat kaitsestandardit kui see, mis on pankade kriisilahendusele Euroopa Liidus kehtestatud. Samas väidetakse, et ühtse kriisilahenduse määrust on valesti tõlgendatud ja kohaldatud, rikkudes hoolsuskohustust. Lõpuks väidetakse apellatsioonkaebuse neljanda väite teises osas, et on valesti tõlgendatud ja kohaldatud ühtse kriisilahenduse määruse artikli 20 lõikeid 15 ja 16 ning et ei ole antud põhjendatud vastust.