–

FTI Touristik GmbH, esindaja: Rechtsanwalt F. Simon,

–

Tšehhi valitsus, esindajad: A. Edelmannová, M. Smolek ja J. Vláčil,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: P. Kienapfel ja S. Noë,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT 2012, L 351, lk 1) artikli 18 lõike 1 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud JXi ja reisikorraldaja FTI Touristik GmbH vahelises kohtuvaidluses kahju üle, mille hüvitamist taotles JX seetõttu, et FTI Touristik ei olnud teda piisavalt teavitanud asjaomasesse kolmandasse riiki reisimisel sellesse sisenemise tingimustest ja viisanõuetest.

3

Määruse nr 1215/2012 põhjendused 3, 4, 15, 18 ja 26 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

[…]

[…]

4

Määruse artikkel 7 on sõnastatud järgmiselt:

„Isiku vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib esitada hagi teises liikmesriigis:

[…]“.

5

Nimetatud määruse II peatüki 4. jagu „Kohtualluvus tarbijalepingute puhul“ sisaldab määruse artikleid 17–19. Määruse artiklis 17 on sätetatud:

„1.   Asjades, mis puudutavad lepinguid, mille isik on tarbijana sõlminud oma majandustegevusest või kutsealast sõltumatul eesmärgil, määratakse kohtualluvus kindlaks käesoleva jao alusel, ilma et see piiraks artikli 6 ja artikli 7 punkti 5 kohaldamist, kui tegemist on:

2.   Kui tarbija sõlmib lepingu poolega, kelle alaline elukoht ei ole liikmesriigis, kuid kellel on filiaal, esindus või muu üksus mõnes liikmesriigis, loetakse see liikmesriik nimetatud filiaali, esinduse või muu üksuse tegevusest tulenevate vaidluste puhul tema alaliseks elukohaks.

3.   Käesolevat jagu ei kohaldata transpordilepingute suhtes, välja arvatud lepingud, mille alusel osutatakse summaarhinna eest kombineeritud veo- ja majutusteenust.“

6

Määruse nr 1215/2012 artikli 18 lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud:

„1.   Tarbija võib algatada menetluse teise lepingupoole vastu selle liikmesriigi kohtutes, kus on nimetatud poole alaline elukoht, või, olenemata teise poole alalisest elukohast, selle paiga kohtutes, kus on tarbija enese alaline elukoht.

2.   Teine lepingupool võib algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht.“

7

Määruse artikli 19 punkt 3 on sõnastatud nii:

„Käesoleva jao sätetest võib kõrvale kalduda üksnes kokkuleppe alusel:

[…]

8

Määruse artikli 24 punktis 1 on sätestatud:

„Poolte alalisest elukohast olenemata allub asi erandlikult järgmistele liikmesriigi kohtutele:

9

Määruse artikli 25 lõikes 1 on sätestatud:

„Kui pooled, olenemata sellest, kus on nende alaline elukoht, on kokku leppinud, et konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks on pädev liikmesriigi kohus või kohtud, on see kohus või need kohtud pädevad, välja arvatud juhul, kui kõnealune kokkulepe on sisulise kehtivuse poolest asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt tühine. […]“.

10

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1896/2006, millega luuakse Euroopa maksekäsumenetlus (ELT 2006, L 399, lk 1), artikli 3 lõikes 1 on ette nähtud:

„Käesolevas määruses tähendab mõiste „piiriülene juhtum“ juhtumit, mille korral vähemalt ühe poole alaline elu- või asukoht või peamine elukoht on muus lii[k]mesriigis kui selles, kus asub avaldusega tegelev kohus.“

11

5. detsembri 2005. aasta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Zivilprozessordnung, BGBl. 2005 I, lk 3202), viimati muudetud 7. novembri 2022. aasta seadusega (BGBl. 2022 I, lk 1982) (edaspidi „ZPO“), § 12 „Üldine kohtualluvus – Mõiste“ kohaselt:

„Kohus, kuhu isiku vastu võib esitada hagi vastavalt üldist kohtualluvust reguleerivatele sätetele, on pädev menetlema kõiki isiku vastu esitatud hagisid, kui hagi ei ole erandlikku kohtualluvust reguleerivate sätete kohaselt menetletav muus kohtus.“

12

ZPO § 17 lõike 1 kohaselt määratakse juriidiliste isikute puhul üldine kohtualluvus kindlaks nende asukoha järgi.

13

ZPO § 21 „Valikuline kohtualluvus filiaali puhul“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Kui isikul on tootmise, müügi või muu majandustegevusega tegelemise eesmärgil filiaal, kus on võimalik vahetult teha tehinguid, saab isiku vastu filiaali tegevusega seonduvaid hagisid esitada filiaali asukohajärgsesse kohtusse.“

14

ZPO § 29 „Valikuline kohtualluvus kohustuse täitmise koha järgi“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Lepingulisest suhtest tulenevad või selle olemasolu käsitlevad vaidlused alluvad vaidlusaluse kohustuse täitmise paiga kohtule.

[…]“.

15

Nürnbergis (Saksamaa) elav eraõiguslik isik JX sõlmis 15. detsembril 2021 pakettreisilepingu Münchenis (Saksamaa) asuva reisikorraldajaga FTI Touristik. Reis broneeriti Nürnbergis asuva reisibüroo vahendusel, kes ei ole lepingu pool ega ka FTI Touristiku filiaal.

16

Kuna JX leidis, et teda ei teavitatud piisavalt riiki sisenemise tingimustest ja nõuetest viisale, mida ta vajab asjaomasesse kolmandasse riiki reisimisel, esitas ta kahju hüvitamise hagi summas 1499,86 eurot oma elukohajärgsele kohtule, nimelt Amtsgericht Nürnbergile (Nürnbergi esimese astme kohus, Saksamaa), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus. JXi sõnul tuleneb selle kohtu alluvus määruse nr 1215/2012 artiklitest 17 ja 18.

17

FTI Touristik väidab, et kohtuasi ei allu eelotsusetaotluse esitanud kohtule, sest määrust nr 1215/2012 ei kohaldata puhtalt riigisiseste olukordade suhtes, nagu on kõne all käesolevas asjas, kus reisija elukoht ja reisikorraldaja asukoht on samas liikmesriigis. Sellises olukorras puudub määruse kohaldamiseks nõutav välismaine element.

18

Oma kohtualluvuse kindlaksmääramise kohta tuletab eelotsusetaotluse esitanud kohus meelde, et ZPO §-des 12 ja 17 sätestatud üldise kohtualluvuse eeskirjade kohaselt on territoriaalselt pädev põhikohtuasja kostja asukohajärgne kohus, hoolimata asjaolust, et põhikohtuasja hageja on tarbija ja põhikohtuasja kostja on ettevõtja. ZPO § 21 lõikes 1 ja ZPO §-s 29 ette nähtud erandid ei ole kohaldatavad, kuna Nürnbergis asuv reisibüroo, kelle vahendusel põhikohtuasja hageja reisi broneeris, ei ole põhikohtuasja kostja filiaal ning ühestki toimiku dokumendist ei nähtu, et kostjale kõnealusest reisilepingust tulenevaid kohustusi oleks tulnud täita Amtsgericht Nürnbergi (Nürnbergi esimese astme kohus) tööpiirkonnas.

19

Ainus säte, mis võib käesoleval juhul õigustada eelotsusetaotluse esitanud kohtu alluvust, on seega määruse nr 1215/2012 artikli 18 lõige 1. Kuid kuna põhikohtuasjas elab tarbija samas liikmesriigis, kui on reisiettevõtja asukohariik, on ainus välismaine element, mis võib teatavatel asjaoludel anda aluse selle sätte kohaldamiseks, välismaal asuv reisi sihtkoht.

20

Sellega seoses märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Saksamaal valdava kohtupraktika kohaselt puudub määruse nr 1215/2012 kohaldamiseks nõutav välismaine element, kui ainus seos välismaaga on pakettreisi sihtkoht. Seda lähenemist toetab muu hulgas selle määruse sätete kitsa tõlgendamise nõue, lisaks veel 17. novembri 2011. aasta kohtuotsus Hypoteční banka (C‑327/10, EU:C:2011:745) ja 19. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Corman-Collins (C‑9/12, EU:C:2013:860). Sama kinnitab määruse eesmärk, milleks on kindlaks määrata rahvusvaheline kohtualluvus, et tagada kohtuasja pooltele võimalus pöörduda kindlasse kohtusse ja et nad ei oleks sunnitud taotlema õiguskaitset muus liikmesriigis või kolmandas riigis, seejuures sekkumata riigisisestesse kohtualluvust reguleerivatesse õigusnormidesse, kui viimastega on tagatud kohane õiguskaitse poole elu- või asukohajärgses riigis, ning vajadus lähtuda normatiivsest ja mitte ainult puhtalt faktilisest välismaisest elemendist.

21

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib siiski, et mõned õigusteoorias olulist kaalu omavad autorid möönavad, et välismaiseks elemendiks ei pea hageja ja kostja elu- või asukoht olema kahes erinevas liikmesriigis. Seda lähenemist võivad toetada määruse nr 1215/2012 artiklid 18, 24 ja 25. Lisaks ei ole võimalik eristada normatiivset ja faktilist välismaist elementi, mis võib konkreetse asja asjaoludel, nagu ka käesoleval juhul, tuleneda reisi sihtkohast.

22

Nendel asjaoludel otsustas Amtsgericht Nürnberg (Nürnbergi esimese astme kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas [määruse nr 1215/2012] artikli 18 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et lisaks rahvusvahelist kohtualluvust reguleerivatele eeskirjadele sisaldab see ka asja lahendavale kohtule siduvat eeskirja liikmesriigi kohtute kohtualluvuse kohta reisilepinguga seotud asjades, kui reisijast tarbija ja temaga lepingu sõlminud reisikorraldaja elu- või asukoht on samas liikmesriigis, kuid reisi sihtkoht on välisriigis (nn näilised riigisisesed juhtumid), mille tulemusel annab viidatud säte riigisiseseid kohtualluvust reguleerivaid õigusnorme täiendades tarbijale õiguse pöörduda reisikorraldaja vastu lepingust tulenevates nõuetes oma elukohajärgsesse kohtusse?“

23

Eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 1215/2012 artiklit 18 tuleb tõlgendada nii, et see annab nii rahvusvahelise kohtualluvuse kui ka riigisisese kohtualluvuse sellele liikmesriigi kohtule, kelle tööpiirkonnas on tarbija alaline elukoht, juhul kui tarbija pöördub selle kohtu poole reisikorraldajaga sõlmitud pakettreisilepingust tuleneva vaidluse lahendamiseks ning kui mõlema lepingupoole alaline elu- või asukoht on selles liikmesriigis, kuid reisi sihtkoht on välismaal.

24

Sellele küsimusele vastamiseks tuleb esimesena kindlaks teha, kas selline vaidlus nagu põhikohtuasjas, milles hageja ja kostja alaline elu- või asukoht on samas liikmesriigis, võib kuuluda selle määruse kohaldamisalasse.

25

Sellega seoses nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et määruses nr 1215/2012 sätestatud kohtualluvuse eeskirjade kohaldamine eeldab välismaise elemendi olemasolu. Kuigi määruse põhjendustes 3 ja 26 on kasutatud mõisteid „piiriülese toimega tsiviilasjad“ ja „piiriülesed kohtuvaidlused“, ei sisalda see määrus välismaise elemendi määratlust (vt selle kohta 8. veebruari 2024. aasta kohtuotsus Inkreal, C‑566/22, EU:C:2024:123, punktid 18 ja 19 ning seal viidatud kohtupraktika).

26

Siiski nähtub samuti Euroopa Kohtu praktikast, et välismaine element esineb siis, kui asjaomase vaidluse olukord võib tõstatada kohtute rahvusvahelise kohtualluvuse kindlakstegemisega seotud küsimusi (8. veebruari 2024. aasta kohtuotsus Inkreal, C‑566/22, EU:C:2024:123, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).

27

Mis puudutab asjaomase õigussuhte rahvusvahelise laadi kindlaksmääramist, siis on Euroopa Kohus korduvalt viidanud vaidluse poolte alalisele elu- või asukohale (vt selle kohta 7. mai 2020. aasta kohtuotsus Parking ja Interplastics, C‑267/19 ja C‑323/19, EU:C:2020:351, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

28

Välismaine element on ilmselgelt olemas juhul, kui vähemalt ühe poole alaline elu- või asukoht või harilik viibimiskoht on muus liikmesriigis kui see, kus asub asja menetlev kohus, samas võib rahvusvaheline laad siiski tuleneda ka muudest, eelkõige vaidluse sisuga seotud teguritest, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 32.

29

Asjaomase õigussuhte rahvusvaheline laad võib tuleneda ka sellest, et liikmesriik ja kolmas riik on vaidlusega seotud näiteks nii, et hageja ja kostja alaline elu- või asukoht on ühes riigis ja vaidlusalused sündmused leiavad aset teises riigis, kuna selline olukord võib tõstatada liikmesriigis kohtute rahvusvahelise kohtualluvuse kindlakstegemisega seotud küsimusi (vt selle kohta 8. septembri 2022. aasta kohtuotsus IRnova, C‑399/21, EU:C:2022:648, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

30

Eeltoodust nähtub, et vaidlus, mis puudutab lepingulisi kohustusi, mille täitmist eeldatakse kas kolmandas riigis või muus liikmesriigis kui see, kus on mõlema poole alaline elu- või asukoht, võib tõstatada küsimusi rahvusvahelise kohtualluvuse kindlaksmääramise kohta ja täidetud on seega välismaise elemendi esinemise tingimus selleks, et vaidlus kuuluks määruse nr 1215/2012 kohaldamisalasse.

31

Mis puudutab tarbijate ja ettevõtjate vahelisi vaidlusi, siis kinnitab seda tõlgendust ka määruse nr 1215/2012 artikli 18 lõige 1, milles on märgitud, et selles sättes tarbija huvides ette nähtud normi kohaldatakse „olenemata teise poole alalisest elukohast“, mistõttu tarbijad saavad sellele tugineda nii ettevõtja vastu, kelle asukoht on teises liikmesriigis või kolmandas riigis, kui ka ettevõtja vastu, kelle asukoht on tarbija alalise elukohaga samas liikmesriigis.

32

Lisaks, nagu nähtub määruse nr 1215/2012 artikli 19 punkti 3 sõnastusest, pidas liidu seadusandja sõnaselgelt silmas olukorda, kus kokkulepped „on sõlminud tarbija ja teine lepingupool, kelle mõlema alaline või peamine elukoht oli kokkuleppe sõlmimise ajal samas liikmesriigis“.

33

Selline tõlgendus on samuti kooskõlas määruse nr 1215/2012 eesmärgiga, mille kohta on Euroopa Kohus korduvalt otsustanud, et selleks on ühtlustada kohtualluvuse kollisiooninormid tsiviil- ja kaubandusasjades hästi ettenähtavate kohtualluvuse eeskirjade abil, ning seega taotletakse sellega õiguskindluse eesmärki, mille sisu on liidus elu- või asukohta omavate isikute õigusliku kaitse tugevdamine, võimaldades korraga nii hagejal raskusteta kindlaks teha kohtu, kuhu ta võib pöörduda, kui ka kostjal mõistlikult ette näha, millisesse kohtusse teda võidakse kaevata. Selles kontekstis nõuab õiguskindluse tagamise eesmärk, et liikmesriigi kohus, kelle poole on pöördutud, peab saama hõlpsasti lahendada asja talle allumise küsimuse ilma kohustuseta asuda asja sisuliselt läbi vaatama (vt selle kohta 8. veebruari 2024. aasta kohtuotsus Inkreal, C‑566/22, EU:C:2024:123, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

34

Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 51, siis ehkki seos hagi nõude ja välisriigi vahel võib olenevalt vaidlusest olla tugevam või nõrgem, peaks selle hindamine, kas vaidlus sisaldab välismaist elementi, olema asja menetlevale kohtule piisavalt lihtne. Käesoleval juhul on tegemist kohtuasjaga, mis puudutab reisija esitatud nõudeid seoses probleemidega, mis tekkisid reisikorraldaja läbiviidud ja tema müüdud välisreisil, ning olenemata nende probleemide täpsest sisust tuleb lähtuda vaidluse rahvusvahelisest laadist määruse nr 1215/2012 tähenduses, kuna reisi sihtkoht on lihtsasti tuvastatav asjaolu ja see muudab kohaldamisele tuleva kohtualluvuse korra pooltele ettenähtavaks.

35

Lisaks ei saa mõiste „välismaine“ tõlgendust, nagu see nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 30, seada kahtluse alla Euroopa Kohtu senises praktikas täiendavalt tehtud viide mõistele „piiriülene juhtum“, mis on määruse nr 1896/2006 artikli 3 lõikes 1 määratletud kui juhtum, mille korral vähemalt ühe poole alaline elu- või asukoht või harilik viibimiskoht on muus liikmesriigis kui selles, kus asub asja menetlev kohus (vt selle kohta 7. mai 2020. aasta kohtuotsus Parking ja Interplastics, C‑267/19 ja C‑323/19, EU:C:2020:351, punkt 34, ning 3. juuni 2021. aasta kohtuotsus Generalno konsulstvo na Republika Bulgaria, C‑280/20, EU:C:2021:443, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

36

Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 37, siis kuigi nii määrus nr 1215/2012 kui ka määrus nr 1896/2006 kuuluvad piiriülese toimega tsiviilasjades tehtava õigusalase koostöö valdkonda, ei järeldu sellest siiski, et määruse nr 1215/2012 sätteid tuleks tõlgendada määruse nr 1896/2006 sätteid arvestades, kuna nende kahe õigusakti ese ja kohaldamisala ei ole samaväärsed.

37

Nimelt, kui määruse nr 1215/2012 eesmärk on ühtlustada eeskirjad kohtualluvuse kohta tsiviil- ja kaubandusasjades ning neid eeskirju tuleb põhimõtteliselt kohaldada ja neil peab olema esimus riigisiseste kohtualluvuse eeskirjade suhtes (vt selle kohta 25. veebruari 2021. aasta kohtuotsus Markt24, C‑804/19, EU:C:2021:134, punktid 30 ja 32), siis määrusega nr 1896/2006 on kehtestatud ühtne ja alternatiivne võlgade sissenõudmise vahend, asendamata või ühtlustamata siiski riigisiseses õiguses ette nähtud võlgade sissenõudmise mehhanisme (vt selle kohta 14. juuni 2012. aasta kohtuotsus Banco Español de Crédito, C‑618/10, EU:C:2012:349, punkt 79, ja 13. juuni 2013. aasta kohtuotsus Goldbet Sportwetten, C‑144/12, EU:C:2013:393, punkt 28).

38

Mõiste „välismaine“ sellist tõlgendust ei sea kahtluse alla asjaolu, et määruse nr 1215/2012 artikkel 18 on erand nii selle määruse artiklist 4, mis näeb ette kohtualluvuse kindlaksmääramise üldeeskirja, mille kohaselt tuleb hagi esitada kostja alalise elukoha liikmesriigi kohtusse, kui ka sama määruse artikli 7 punktis 1 ette nähtud eeskirjast, mis puudutab valikulise kohtualluvuse norme lepingute puhul ja mille kohaselt allub vaidluse lahendamine selle paiga kohtule, kus hagi esemeks olev lepinguline kohustus täideti või tuleb täita, ning seetõttu tuleb seda tõlgendada kitsalt (vt analoogia alusel 28. jaanuari 2015. aasta kohtuotsus Kolassa, C‑375/13, EU:C:2015:37, punkt 28).

39

Nagu rõhutas kohtujurist oma ettepaneku punktis 53, võimaldab mõiste „välismaine“ piiritleda määruse nr 1215/2012 kohaldamisala ning selle olemasolu tuleb hinnata ühtemoodi, olenemata sellest, kas tegemist on üldise kohtualluvuse eeskirjaga või sellise eeskirjaga, mis teeb erandi üldisest kohtualluvusest.

40

Kõigest eeltoodust tuleneb, et reisilepingut puudutav vaidlus kuulub määruse nr 1215/2012 kohaldamisalasse, kuigi lepingupoolte, nimelt tarbija ja tema lepingupartneri alaline elu- või asukoht on samas liikmesriigis, kuid reisi sihtkoht on välismaal.

41

Mis puudutab teisena küsimust, kas määruse nr 1215/2012 artikkel 18 määrab kindlaks asjaomase kohtu nii rahvusvahelise kui ka riigisisese kohtualluvuse, siis nähtub selle artikli lõike 1 sõnastusest endast, et selles sättes ette nähtud kriteeriumid kohtualluvuse kindlaksmääramiseks juhul, kui hagi on esitanud tarbija, puudutavad ühelt poolt „selle liikmesriigi kohtuid, kus on [teise] poole alaline elukoht“, ja teiselt poolt „selle paiga kohtuid, kus on tarbija enese alaline elukoht“.

42

Kui esimene neist kahest eeskirjast piirdub määratud riigi kohtusüsteemile kui tervikule rahvusvahelise kohtualluvuse omistamisega, annab teine norm otseselt riigisisese kohtualluvuse tarbija alalise elukoha järgsele kohtule.

43

Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 18, määrab see teine reegel kindlaks nii asjaomase kohtu rahvusvahelise kohtualluvuse kui ka selle kohtu riigisisese kohtualluvuse, nimetades otse liikmesriigi konkreetse kohtu, viitamata selles liikmesriigis kehtivatele kohtualluvuse jaotamise eeskirjadele.

44

Seda tõlgendust kinnitavad määruse nr 1215/2012 artikli 18 sätetega taotletavad eesmärgid. Nimelt nagu nähtub selle määruse põhjendusest 18, iseloomustab tarbijalepingutega seotud asju teatav tasakaalustamatus poolte vahel, mida määruse artikli 18 sätetega on soovitud korrigeerida nii, et nõrgemal poolel oleks võimalik kasutada enda huvide seisukohalt soodsamaid kohtualluvuse eeskirju kui üldised eeskirjad (vt analoogia alusel kindlustuslepingute kohta 30. juuni 2022. aasta kohtuotsus Allianz Elementar Versicherung, C‑652/20, EU:C:2022:514, punkt 49).

45

Eelkõige on määruse nr 1215/2012 artiklis 18 ette nähtud valikulise kohtualluvuse eeskirja eesmärk tagada, et nõrgem pool, kes soovib pöörduda kohtusse tugevama poole vastu, võib seda teha liikmesriigi kohtus, millesse tal on lihtne pöörduda (vt analoogia alusel kindlustuslepingute kohta 30. juuni 2022. aasta kohtuotsus Allianz Elementar Versicherung, C‑652/20, EU:C:2022:514, punkt 50).

46

Nagu rõhutas kohtujurist oma ettepaneku punktides 59 ja 61, kaitseb see eeskiri tarbijat, lihtsustades õiguskaitse kättesaadavust, ning sellest nähtub liidu seadusandja kaalutlus, et tarbijat võib hagi esitamast heidutada see, kui pädev kohus asub küll tema elukohaliikmesriigis, kuid ei ole tema alalise elukoha järgne kohus.

47

Eeltoodust nähtuvalt tuleb esitatud küsimusele vastata, et määruse nr 1215/2012 artiklit 18 tuleb tõlgendada nii, et see annab nii rahvusvahelise kohtualluvuse kui ka riigisisese kohtualluvuse sellele liikmesriigi kohtule, kelle tööpiirkonnas on tarbija alaline elukoht, juhul kui tarbija pöördub selle kohtu poole reisikorraldajaga sõlmitud pakettreisilepingust tuleneva vaidluse lahendamiseks ning kui mõlema lepingupoole alaline elu- või asukoht on selles liikmesriigis, kuid reisi sihtkoht on välismaal.

48

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artiklit 18

tuleb tõlgendada nii, et

see annab nii rahvusvahelise kohtualluvuse kui ka riigisisese kohtualluvuse sellele liikmesriigi kohtule, kelle tööpiirkonnas on tarbija alaline elukoht, juhul kui tarbija pöördub selle kohtu poole reisikorraldajaga sõlmitud pakettreisilepingust tuleneva vaidluse lahendamiseks ning kui mõlema lepingupoole alaline elu- või asukoht on selles liikmesriigis, kuid reisi sihtkoht on välismaal.