–

DISA Suministros y Trading SLU (DISA), esindaja: abogado J. C. García Muñoz,

–

Hispaania valitsus, esindajad: A. Gavela Llopis ja M. Morales Puerta,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: A. Armenia ja C. Urraca Caviedes,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 27. oktoobri 2003. aasta direktiivi 2003/96/EÜ, millega korraldatakse ümber energiatoodete ja elektrienergia maksustamise ühenduse raamistik (ELT 2003, L 283, lk 51; ELT eriväljaanne 09/01, lk 405), mida on muudetud nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiviga 2004/74/EÜ (ELT 2004, L 157, lk 87; ELT eriväljaanne 09/02, lk 16) ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiviga 2004/75/EÜ (ELT 2004, L 157, lk 100; ELT eriväljaanne 09/02, lk 21) (edaspidi „direktiiv 2003/96“), eelkõige selle direktiivi artiklit 5.

2

Taotlus on esitatud DISA Suministros y Trading SLU (DISA) ja Agencia Estatal de Administración Tributaria (Hispaania maksuamet) vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab niisuguste maksude tagastamise taotlusi, mida DISA tasus mineraalõlide aktsiisile kohaldatava piirkondlikult kehtestatud täiendava maksumäära tõttu.

3

Direktiivi 2003/96 põhjendustes 2–5, 9, 11, 15 ja 24 on märgitud:

[…]

[…]

[…]

[…]

4

Direktiivi artikkel 1 sätestab:

„Liikmesriigid kehtestavad energiatoodete ja elektrienergia maksud vastavalt käesolevale direktiivile.“

5

Kõnealuse direktiivi artikkel 2 on sõnastatud järgmiselt:

1.   Käesolevas direktiivis tähendab mõiste „energiatooted“ tooteid, mis kuuluvad:

[…]

[…]“.

6

Direktiivi 2003/96 artiklis 3 on sätestatud:

„[Nõukogu 25. veebruari 1992. aasta] [d]irektiivi 92/12/EMÜ [aktsiisiga maksustatava kauba üldise korralduse ja selle kauba valdamise, liikumise ning järelevalve kohta (ELT 1992, L 76, lk 1; ELT eriväljaanne 09/01, lk 179)] viiteid mineraalõlidele ja aktsiisile käsitatakse mineraalõlide puhul viidetena kõikidele käesoleva direktiivi artiklis 2 nimetatud energiatoodetele ja elektrienergiale ning artikli 4 lõikes 2 nimetatud liikmesriikide kaudsetele maksudele.“

7

Direktiivi 2003/96 artiklis 5 on sätestatud:

„Kui järgitakse käesoleva direktiiviga ettenähtud madalaimat maksustamistaset ning see on kooskõlas ühenduse õigusega, võivad liikmesriigid tingimusel, et maksude õigsust kontrollitakse, kohaldada erinevaid maksumäärasid järgmistel juhtudel:

8

Sama direktiivi artiklis 6 on sätestatud:

„Liikmesriigid võivad käesoleva direktiiviga ettenähtud maksuvabastuse anda või maksustamistaset alandada:

9

Nimetatud direktiivi artikli 7 lõige 2 ja artiklid 15–18b näevad muu hulgas ette, et liikmesriigid võivad teatud tingimustel kehtestada erinevaid maksumäärasid, täielikku või osalist maksuvabastust, maksuvähendusi või üleminekuperioode, et võimaldada neil riikidel saavutada selle direktiiviga ette nähtud madalaim maksustamistase.

10

Direktiivi 2003/96 artikli 18 lõikes 1 on sätestatud:

„Erandina käesoleva direktiivi sätetest on II lisas loetletud liikmesriikidel lubatud jätkuvalt kohaldada selles lisas sätestatud maksuvähendust või -vabastust.

Kui komisjoni ettepaneku alusel tehtavast [Euroopa Liidu] [N]õukogu eelnevast läbivaatusest ei tulene teisiti, kaotab see luba kehtivuse 31. detsembril 2006 või II lisas kindlaksmääratud kuupäeval.“

11

Direktiivi artikli 18 lõiked 7 ja 8 näevad ette:

„7.   Portugali Vabariik võib Assooride ja Madeira autonoomsetes piirkondades tarbitavate energiatoodete ja elektrienergia suhtes kohaldada käesoleva direktiiviga ettenähtud madalaimast maksustamistasemest madalamaid maksustamistasemeid, et hüvitada nende piirkondade saarelisest asendist ja kõrvalisest asukohast tulenevaid transpordikulusid.

[…]

8.   Kreeka Vabariik võib kohaldada käesolevas direktiivis ettenähtud alammääradest 1000 liitri kohta kuni 22 euro võrra madalamaid maksustamistasemeid mootorikütusena kasutatava gaasiõli ja bensiini puhul, mida tarbitakse Lesbose, Chíose, Sámose, Dodekaneeside ja Küklaadide piirkonnas ning järgmistel Egeuse mere saartel: Thásos, Põhja-Sporaadid, Samothráki ja Skyros.

[…]“.

12

Nimetatud direktiivi artikkel 19 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Lisaks eelmiste artiklite sätetele, eriti artiklitele 5, 15 ja 17, võib nõukogu komisjoni ettepaneku põhjal ühehäälselt lubada liikmesriigil kehtestada täiendava maksuvabastuse või -vähenduse teatavatel poliitilistel kaalutlustel.

Liikmesriik, kes soovib sellist meedet rakendada, teatab sellest komisjonile ja esitab talle kogu asjakohase ja vajaliku teabe.

Komisjon vaatab taotluse läbi, võttes muu hulgas arvesse siseturu nõuetekohast toimimist ning vajadust tagada aus konkurents ning ühenduse tervishoiu-, keskkonna-, energeetika- ja transpordipoliitika toimimine.

[…]

3.   Kui komisjon leiab, et lõikes 1 nimetatud maksuvabastust või -vähendust ei või enam kohaldada eelkõige ausa konkurentsiga, siseturu toimimise moonutamisega või ühenduse tervishoiu-, keskkonnakaitse-, energeetika- või transpordipoliitikaga seonduvatel kaalutlustel, teeb ta nõukogule asjakohased ettepanekud. Nõukogu teeb nende ettepanekute põhjal ühehäälse otsuse.“

13

Selle direktiivi II lisa „Artikli 18 lõikes 1 osutatud vähendatud maksumäärad ja maksuvabastus“ punkti 6 kolmandas taandes ning punkti 8 kümnendas, kaheteistkümnendas, kolmeteistkümnendas ja viieteistkümnendas taandes on sätestatud:

„6.   PRANTSUSMAA:

[…]

8.   ITAALIA:

[…]

[…]“.

14

Nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiivi 2008/118/EÜ, mis käsitleb aktsiisi üldist korda ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 92/12/EMÜ (ELT 2009, L 9, lk 12), artikli 1 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.   Käesoleva direktiiviga kehtestatakse üldine kord aktsiisile, millega maksustatakse otseselt või kaudselt järgmise kauba (edaspidi „aktsiisikaup“) tarbimist:

[…]

2.   Liikmesriigid võivad erieesmärkidel maksustada aktsiisikauba täiendavate kaudsete maksudega, kui kõnealused maksud on kooskõlas aktsiisi või käibemaksu suhtes kohaldatavate ühenduse maksueeskirjadega maksubaasi määramise, maksu arvutamise, sissenõutavuse ja järelevalve kohta, arvestades, et nende eeskirjade alla ei kuulu maksuvabastusi käsitlevad sätted.“

15

28. detsembri 1992. aasta aktsiisiseaduse 38/1992 (Ley 38/1992 de Impuestos Especiales) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „aktsiisiseadus“) on artiklis 50ter„Autonoomsete piirkondade maksumäärad“ sätestatud:

„1.   Autonoomsed piirkonnad võivad kehtestada piirkondliku mineraalõlide aktsiisi määra selliste asjaomase piirkonna territooriumil tarbitavate toodete täiendavaks maksustamiseks, mille suhtes kohaldatakse punktides […] osutatud maksumäärasid. Piirkondlikku maksumäära kohaldatakse vastavalt käesoleva seaduse sätetele ning autonoomsete piirkondade rahastamist käsitlevates õigusnormides ette nähtud piirangutele ja tingimustele.

2.   Kohaldatav piirkondlik maksumäär on see, mida kohaldatakse autonoomses piirkonnas, mille territooriumil toimub maksustatud toodete lõpptarbimine. […]“.

16

Aktsiisiseaduse artikkel 50ter kehtis majandusaastatel 2013–2018. See tunnistati alates 1. jaanuarist 2019 kehtetuks 3. juuli 2018. aasta seadusega 6/2018 riigi 2018. aasta üldeelarve kohta (Ley 6/2018 de Presupuestos Generales del Estado para 2018), mille seletuskirjas on muu hulgas märgitud:

„Aktsiiside valdkonnas arvestatakse piirkondlik mineraalõlide maksumäär riikliku aktsiisi erimäära hulka, et tagada kütteainete ja mootorikütuste turu ühtsus, ilma et see mõjutaks autonoomsete piirkondade ressursse, arvestades ühenduse õiguslikku raamistikku.“

17

Mitu mineraalõlide aktsiisi tasuma kohustatud ettevõtjat esitasid ajavahemiku 2013–2015 kohta pöördmaksustamise deklaratsioonid ja kandsid aktsiisisumma edasi DISA‑le, kes tegeleb naftasaaduste ostmise, müügi, impordi ja hulgimüügiga.

18

Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 15, võimaldasid liikmesriigi õigusnormid sel ajavahemikul lisaks riiklikule maksule, mille määr oli kogu riigi territooriumil ühetaoline, kehtestada täiendava piirkondliku maksu, mille määra otsustas iga autonoomne piirkond tema territooriumil tarbitavatele mineraalõlidele ise (edaspidi „piirkondlik mineraalõlide aktsiisimäär“). Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 16, tunnistati see piirkondlik mineraalõlide aktsiisimäär alates 1. jaanuarist 2019 kehtetuks. Hispaania Kuningriik on alates selle kehtetuks tunnistamisest rakendanud teist süsteemi, mis näeb ette ühtse määra kogu riigi territooriumil.

19

Kuna DISA oli mineraalõlide aktsiisi tasunud, palus ta maksuametil parandada kõnealuste ettevõtjate pöördmaksustamise deklaratsioone ja taotles piirkondliku mineraalõlide aktsiisimäära kohaldamise järgi tasutud summade tagastamist.

20

DISA põhjendas oma taotlusi väitega, et piirkondlik mineraalõlide aktsiisimäär, mille autonoomsed piirkonnad võisid 1. jaanuaril 2013 jõustunud aktsiisiseaduse artikli 50ter alusel kehtestada, on liidu õigusega vastuolus, sest see rikub direktiivi 2003/96 teatavaid sätteid, eelkõige selle artiklit 5, kuna ei vasta nimetatud sättes erinevate maksumäärade kohaldamiseks ette nähtud eranditele ja on vastuolus selle direktiivi eesmärgiga näha ette energiatoodete ja elektrienergia ühetaoline maksustamine.

21

Oficina Gestora de Impuestos Especiales de Santa Cruz de Tenerife (Santa Cruz de Tenerife aktsiisibüroo, Hispaania) jättis need taotlused rahuldamata põhjendusel, et tema ülesanne ei ole otsustada, kas liikmesriigi õigusnorm on liidu õigusega vastuolus või mitte.

22

DISA esitas taotluste rahuldamata jätmise otsuste peale vaided. Tribunal Económico-Administrativo Central (keskne maksuasjade vaidekomisjon, Hispaania) jättis tema vaided rahuldamata.

23

Seejärel esitas DISA Tribunal Económico-Administrativo Centrali (keskne maksuasjade vaidekomisjon) vaiete rahuldamata jätmise otsuste peale kaebuse Audiencia Nacionali (üleriigiline kohus, Hispaania) halduskolleegiumile.

24

See kohus jättis 25. novembri 2020. aasta otsusega tema kaebuse rahuldamata. Mööndes, et õiguslike kahtluste tõttu, mis tulenevad direktiivi 2003/96 tõlgendamisest, oleks ta võinud esitada eelotsusetaotluse, jättis nimetatud kohus tagastustaotluse rahuldamata põhjusel, et DISA ei tõendanud, et ta ei olnud kandnud neid summasid edasi kolmandatele isikutele, mis oleks juhul, kui nõutud summad oleks tagastatud, toonud kaasa tema alusetu rikastumise.

25

DISA esitas Audiencia Nacionali (üleriigiline kohus) 25. novembri 2020. aasta kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule, Tribunal Supremole (Hispaania kõrgeim kohus).

26

See kohus rõhutab, et tema menetluses oleva kohtuasja lahendus sõltub direktiivi 2003/96 tõlgendamisest ja sellest, millist mõju avaldab see tõlgendus piirkondliku mineraalõlide aktsiisimäära kooskõlale selle direktiiviga.

27

Ent tema hinnangul ei võimalda direktiiv 2003/96 ega Euroopa Kohtu praktika anda sellele direktiivile ja eelkõige selle artiklile 5 ühemõttelist tõlgendust, mis võimaldaks teha kindlaks, kas direktiiviga on vastuolus – ning sellisel juhul, millistel tingimustel –, kui liikmesriigis kehtestatakse ühe ja sama toote suhtes energiatoodete ja elektrienergia maksumäärad, mis on piirkonniti erinevad.

28

Neil asjaoludel otsustas Tribunal Supremo (kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas direktiivi [2003/96], eelkõige selle artiklit 5, tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisugune riigisisene õigusnorm nagu [aktsiisiseaduse] artikkel 50ter, millega lubati autonoomsetel piirkondadel kehtestada ühe ja sama toote puhul piirkonniti erinevad mineraalõlide aktsiisimäärad?“

29

Hispaania valitsus leiab, et esitatud küsimus tuleb tunnistada vastuvõetamatuks, kuna see on hüpoteetiline. Tema sõnul ei ole küsimust, kas kõnealune riigisisene õigusnorm on liidu õigusega kooskõlas, kordagi arutatud ei põhikohtuasja menetlevates kohtutes ega ka eelotsusetaotluse esitanud kohtu apellatsioonimenetluses, mis piirdub küsimusega, kas DISA-l on õigus esitada hagi alusetult makstud summade tagasisaamiseks.

30

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt eeldatakse, et liidu õiguse tõlgendamist puudutavad küsimused, mis liikmesriigi kohus on esitanud õiguslikus ja faktilises raamistikus, mille ta on määratlenud omal vastutusel ja mille paikapidavuse kontrollimine ei ole Euroopa Kohtu ülesanne, on asjakohased. Euroopa Kohus võib riigisisese kohtu esitatud eelotsusetaotluse jätta läbi vaatamata üksnes juhul, kui on ilmne, et taotletaval liidu õiguse tõlgendamisel puudub igasugune seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (12. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus DOBELES HES, C‑702/20 ja C‑17/21, EU:C:2023:1, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).

31

Käesoleval juhul on esitatud küsimusel otsene seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude ja esemega, kuna põhikohtuasi puudutab mineraalõlidele kehtestatud piirkondliku aktsiisimäära kohaldamisel DISA poolt tasutud summade tagastamise taotlusi põhjusel, et niisugune määr on vastuolus direktiiviga 2003/96, eelkõige selle artikliga 5.

32

Seega on eelotsusetaotlus vastuvõetav.

33

Kõigepealt tuleb märkida, et käesolevat kohtuasja iseloomustab asjaolu, et vaidlusalune liikmesriigi õigusnorm võimaldas igal Hispaania autonoomsel piirkonnal kehtestada mineraalõlidele oma piirkondliku aktsiisimäära, mis lisandus riiklikule aktsiisimäärale. Kehtivad liikmesriigi õigusnormid nägid sisuliselt ette kaks maksu: ühelt poolt riiklik maks, mille määr oli kogu riigi territooriumil ühetaoline, ja teiselt poolt täiendav piirkondlik maks, mille määra kehtestas iga autonoomne piirkond oma territooriumil tarbitavatele mineraalõlidele.

34

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub oma küsimusega sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2003/96 ja eelkõige selle artiklit 5 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis lubavad autonoomsetel piirkondadel kehtestada sama toote ja sama kasutusviisi puhul erinevaid aktsiisimäärasid sõltuvalt territooriumist, kus toodet tarbitakse.

35

Nagu nähtub direktiivi 2003/96 põhjendustest 3–5 ja artiklist 1, on direktiivi eesmärk kehtestada energiatoodete ja elektrienergia ühtlustatud maksustamise kord (vt selle kohta 9. septembri 2021. aasta kohtuotsus Hauptzollamt B (vabatahtlik maksude vähendamine), C‑100/20, EU:C:2021:716, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

36

Selle korra raames sisaldab see direktiiv eelkõige artiklites 5 ja 7 ning artiklites 15–19 rida sätteid, mis annavad liikmesriikidele hulga võimalusi kehtestada erinevad maksumäärad, maksuvabastused või aktsiisivähendused, mis on nimetatud direktiiviga kehtestatud ühtlustatud maksustamiskorra lahutamatu osa (vt selle kohta 9. septembri 2021. aasta kohtuotsus Hauptzollamt B (vabatahtlik maksude vähendamine), C‑100/20, EU:C:2021:716, punkt 30). Need sätted annavad tunnistust sellest, et liidu seadusandja on vastavalt selle direktiivi põhjendustele 9 ja 11 jätnud liikmesriikidele aktsiiside valdkonnas teatava kaalutlusruumi (vt selle kohta 30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Autoservizi Giordano, C‑513/18, EU:C:2020:59, punktid 26 ja 28).

37

Esimesena näeb direktiivi 2003/96 artikkel 5 ette, et kui järgitakse käesoleva direktiiviga ettenähtud madalaimat maksustamistaset ning see on kooskõlas ühenduse õigusega, võivad liikmesriigid tingimusel, et maksude õigsust kontrollitakse, kohaldada erinevaid maksumäärasid järgmistel juhtudel: esiteks, kui erinevad määrad on otseselt seotud toote kvaliteediga, teiseks, kui erinevad määrad sõltuvad kütteks kasutatava elektrienergia ja energiatoodete tarbimise kogusest, kolmandaks kohaliku ühistranspordi (taksod kaasa arvatud), jäätmete kogumise, relvajõudude, riigihalduse, puuetega inimeste, kiirabiautode eesmärgil ning neljandaks artiklites 9 ja 10 nimetatud energiatoodete ja elektrienergia äriotstarbelise ja muu kui äriotstarbelise kasutuse vahel.

38

Tuleb tõdeda, et artikkel 5 ei näe liikmesriigile ette võimalust kehtestada samale kaubale ja samale kasutusviisile aktsiisimäärasid, mis erinevad sõltuvalt selle liikmesriigi piirkondadest või territooriumidest, kus seda toodet tarbitakse, nagu on ette nähtud põhikohtuasjas kõne all olevates õigusnormides.

39

Lisaks viitab direktiivi 2003/96 artiklis 5 väljendi „järgmistel juhtudel“ kasutamine – tähistamaks nelja juhtumit, mil võib kohaldada erinevaid maksumäärasid – sellele, et nimetatud sättes esitatud loetelu on ammendav (vt selle kohta 2. juuni 2016. aasta kohtuotsus ROZ-ŚWIT, C‑418/14, EU:C:2016:400, punkt 29).

40

Sellega seoses täpsustas Euroopa Kohus, et liidu seadusandja tahet piiritleda rangelt võimalust näha samale tootele ette erinevad maksumäärad kinnitasid selle direktiivi 2003/96 ettevalmistavad materjalid. Kuigi ettepaneku võtta vastu nõukogu direktiiv, millega korraldatakse ümber energiatoodete maksustamise ühenduse raamistik (EÜT 1997, C 139, lk 14), artikli 5 lõige 1, mille kohaselt „[l]iikmesriigid võivad kohaldada erinevaid maksumäärasid vastavalt toote kasutusotstarbele või kvaliteedile, tingimusel, et nende maksumääradega järgitakse käesolevas direktiivis ette nähtud madalaimaid maksustamistasemeid ja need on kooskõlas ühenduse õigusega“, annab liikmesriikidele suhteliselt laiaulatusliku kaalutlusruumi energiatoodete maksumäärade kindlaksmääramisel, on seda kaalutlusruumi seadusandliku menetluse käigus oluliselt vähendatud. Nimelt lubab direktiivi 2003/96 artikkel 5 liikmesriikidel selles direktiivis ette nähtud madalaimat maksustamistaset ja liidu õigust järgides kehtestada erinevaid maksumäärasid üksnes selles artiklis ammendavalt loetletud juhtudel (16. novembri 2023. aasta kohtuotsus Tüke Busz, C‑391/22, EU:C:2023:892, punktid 46 ja 47).

41

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 37 rõhutas, tuleneb selline tõlgendus ka direktiivi 2003/96 põhjendusest 15, milles on märgitud, et „[t]eatavate asjaolude või püsivate tingimuste korral tuleks anda võimalus kohaldada sama toote suhtes eri liikmesriikides erinevaid maksumäärasid, eeldusel et järgitakse ühenduse madalaimat maksustamistaset ning siseturu- ja konkurentsieeskirju“.

42

Teisena kinnitab direktiivi 2003/96 üldine ülesehitus seda, et selle direktiiviga liikmesriikidele antud õigust kohaldada erinevaid maksumäärasid tuleb tõlgendada kitsalt, sealhulgas juhul, kui järgitakse madalaimat maksustamistaset.

43

Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktis 36 viidatud kohtupraktikast, kuulub direktiivi 2003/96 artikkel 5 selle direktiiviga ette nähtud sätete kogumisse, mis lubab liikmesriikidel või osadel neist teatud tingimustel kohaldada erinevaid maksumäärasid, maksuvabastusi või maksustamistaseme alandamist. Need muud sätted on eelkõige selle direktiivi artiklid 6, 7 ja 15–19.

44

Esiteks näeb direktiivi 2003/96 artikkel 6 ette kolm moodust, kuidas on liikmesriikidel õigus anda maksuvabastusi või alandada maksustamistaset, ja selle punktis b on sätestatud, et viimased võivad esineda erinevate määrade kohaldamise kaudu.

45

Teiseks näevad direktiivi 2003/96 artiklid 7 ja 15–18b liikmesriikidele ette võimaluse kohaldada erinevaid maksumäärasid ja maksuvabastusi või alandada maksustamistaset tingimusel, et järgitakse nendes sätetes ette nähtud täpseid tingimusi.

46

Tuleb märkida, et mõned neist sätetest lubavad või lubasid konkreetselt nimetatud liikmesriikidel kohaldada vähendatud aktsiisimäärasid või aktsiisivabastust sõltuvalt territooriumist, kus toodet tarbitakse.

47

Nii näeb direktiivi 2003/96 artikli 18 lõike 7 esimene lõik ette, et Portugali Vabariik võib Assooride ja Madeira autonoomsetes piirkondades tarbitavate energiatoodete ja elektrienergia suhtes kohaldada käesoleva direktiiviga ettenähtud madalaimast maksustamistasemest madalamaid maksustamistasemeid. Nimetatud direktiivi artikli 18 lõike 8 esimeses lõigus on omakorda märgitud, et Kreeka Vabariik võib kohaldada käesolevas direktiivis ettenähtud alammääradest madalamaid maksustamistasemeid teatavatel Egeuse mere saartel.

48

Samuti tuleb märkida, et võimalus kohaldada erinevaid piirkondlikke maksumäärasid peab olema ette nähtud direktiivis 2003/96, sõltumata sellest, kas järgitakse selle direktiiviga kehtestatud madalaimaid maksustamistasemeid. Sellest võib järeldada, et nimetatud direktiivi artikli 18 lõige 1 koostoimes eelkõige sama direktiivi II lisa punkti 6 kolmanda taandega ja punkti 8 kümnenda, kaheteistkümnenda, kolmeteistkümnenda ja viieteistkümnenda taandega lubas teatavates nimeliselt nimetatud Prantsusmaa ja Itaalia piirkondades kohaldada maksuvähendust või -vabastust, tingimusel et järgitakse madalaimaid maksustamistasemeid.

49

Lõpuks on direktiivi 2003/96 artikli 19 lõikes 1 ette nähtud, et nõukogu võib Euroopa Komisjoni ettepaneku põhjal ühehäälselt lubada liikmesriikidel teatavatel poliitilistel kaalutlustel kehtestada erinevad aktsiisimäärad, kasutades täiendavaid maksuvabastusi või -vähendusi.

50

Eeltoodust tuleneb, et vastupidi sellele, mida väidab Hispaania valitsus, on liikmesriigi territooriumil sama toote ja sama kasutusviisi puhul erinevate maksumäärade kohaldamiseks – juhul, kui sellist võimalust ei ole direktiivi 2003/96 sätetes endas ette nähtud – alati vaja selle direktiivi kohast luba, sõltumata sellest, kas järgitakse madalaimaid maksustamistasemeid.

51

Järelikult tuleneb nii direktiivi 2003/96 artiklist 5 kui ka nende sätete kogumi analüüsist, mis näevad ette maksuvähendused või -vabastused, et isegi kui energiatoodete ja elektrienergia maksustamise valdkond on ühtlustatud vaid osaliselt ning see direktiiv annab liikmesriikidele teatava tegutsemisruumi, et nad saaksid rakendada oma riigi oludele kohandatud poliitikat, jääb see tegutsemisruum siiski piiratuks. Sellest võib järeldada, et sõltumata sellest, kas nimetatud direktiiviga kehtestatud madalaimaid maksustamistasemeid on järgitud, saab liikmesriikidele antud võimalusi kehtestada erinevaid maksumäärasid, maksuvabastusi või aktsiisivähendusi rakendada üksnes siis, kui järgitakse rangelt direktiivi 2003/96 asjakohaste sätetega kehtestatud tingimusi.

52

Vastupidine tõlgendus võtaks kogu soovitud toime nii direktiivi 2003/96 artiklilt 5 kui ka selle direktiivi kõikidelt sätetelt, mis annavad liikmesriikidele võimaluse kohaldada erinevaid maksumäärasid, tingimusel et järgitakse selles sätestatud tingimusi.

53

Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et ükski direktiivis 2003/96 ette nähtud eranditest ei luba sõnaselgelt Hispaania Kuningriigil kohaldada sama toote ja sama kasutusviisi puhul erinevaid aktsiisimäärasid selle järgi, millistes autonoomsetes piirkondades neid tooteid tarbitakse. Seda ei ole eitanud ka Hispaania valitsus, kes ei vaidlusta ka asjaolu, et ta ei ole saanud selle direktiivi artikli 19 alusel konkreetset erandit selleks, et võimaldada neil autonoomsetel piirkondadel kehtestada mineraalõlidele erinevad piirkondlikud aktsiisimäärad.

54

Kolmandana on käesoleva kohtuotsuse punktis 51 esitatud tõlgendus kooskõlas direktiivi 2003/96 eesmärkidega, mis on sõnastatud selle põhjendustes 2–5 ja 24 ning milleks on edendada siseturu nõuetekohast toimimist energiasektoris, vältides eelkõige konkurentsimoonutusi (30. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus Autoservizi Giordano, C‑513/18, EU:C:2020:59, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

55

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 51 märkis, annab see direktiiv põhimõtteliselt võimaluse kehtestada liikmesriikide vahel erinevad aktsiisimäärad tingimusel, et järgitakse selles direktiivis ette nähtud miinimummäärasid. Asjaolu, et igale liikmesriigile antakse võimalus kohaldada sama toote ja sama kasutusviisi puhul oma piirkondades erinevaid maksumäärasid ning seda ilma igasuguste piirangute või kontrollimehhanismita, kahjustaks siseturu nõuetekohast toimimist, killustades seda veelgi, ja seega seaks ohtu kaupade vaba liikumise. Nimelt, kuigi vastavalt sama direktiivi põhjendusele 4 võivad siseturu nõuetekohast toimimist kahjustada märkimisväärsed erinevused energia maksustamistasemete vahel liikmesriikides, kehtib see a fortiori ka olukorras, kus ühes ja samas liikmesriigis on erinevused energia maksustamistasemete vahel piirkondlikult.

56

Hispaania valitsuse muud argumendid, millega põhjendatakse mineraalõlide aktsiisi piirkondlikku määra, ei lükka ümber eeltoodud tõlgendust.

57

Esiteks, mis puudutab argumenti, et selline määr väljendab autonoomsete piirkondade poliitilist autonoomiat, mida tunnustab Hispaania põhiseadus ja mida kaitseb ELL artikli 4 lõige 2, siis tuleb meenutada, et pädevuste jaotus liikmesriigis on kaitstud selle sätte alusel, mille kohaselt on liit kohustatud austama liikmesriikide rahvuslikku identiteeti, mis on omane nende poliitilistele ja põhiseaduslikele põhistruktuuridele, sealhulgas kohalikule ja piirkondlikule omavalitsusele (21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Remondis, C‑51/15, EU:C:2016:985, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellega seoses piisab, kui meenutada käesoleva kohtuotsuse punktis 51 sedastatut, nimelt võimaldab direktiiv 2003/96 kehtestada erinevaid maksumäärasid muu hulgas geograafiliste kriteeriumide alusel, tingimusel et järgitakse selles direktiivis selleks ette nähtud tingimusi.

58

Teiseks näib Hispaania valitsus olevat seisukohal, et mineraalõlide aktsiisi piirkondlikku määra võib kvalifitseerida täiendavaks kaudseks maksuks direktiivi 2008/118 artikli 1 lõike 2 tähenduses.

59

Selle sätte kohaselt võivad aga liikmesriigid maksustada aktsiisikauba täiendavate kaudsete maksudega, kui on täidetud kaks tingimust. Esiteks peab sellistel maksudel olema erieesmärk ja teiseks peavad need olema kooskõlas aktsiisi või käibemaksu suhtes kohaldatavate liidu maksueeskirjadega maksubaasi määramise, maksu arvutamise, sissenõutavuse ja järelevalve kohta, arvestades, et nende eeskirjade alla ei kuulu maksuvabastusi käsitlevad sätted.

60

Mis puudutab esimest tingimust, siis tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et erieesmärkide alla direktiivi 2008/118 artikli 1 lõike 2 tähenduses kuulub mis tahes muu kui puhtalt eelarveline eesmärk (22. juuni 2023. aasta kohtuotsus Endesa Generación, C‑833/21, EU:C:2023:516, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

61

Kuna igal maksul on tingimata eelarveline eesmärk, siis pelgalt asjaolust, et kõnesoleval maksul on eelarveline eesmärk, iseenesest ei piisa – vastasel juhul kaoks direktiivi 2008/118 artikli 1 lõike 2 soovitud toime – selleks, et välistada järeldust, et maksul võib samuti olla erieesmärk selle sätte tähenduses (22. juuni 2023. aasta kohtuotsus Endesa Generación, C‑833/21, EU:C:2023:516, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

62

Lisaks tuleb märkida, et ehkki see, et maksutulu kasutatakse varem kindlaks määratud moel rahastamaks liikmesriigi ametiasutuste poolt neil lasuvate ülesannete täitmist, võib olla asjaolu, mida tuleb erieesmärgi olemasolu kindlakstegemisel arvesse võtta, ei ole niisugune kasutus, mis on pelgalt liikmesriigi eelarve sisemise korraldamise viis, iseenesest piisav tegur, kuna iga liikmesriik võib ette näha, et maksutulu kasutatakse hoolimata maksuga taotletavast eesmärgist konkreetsete kulutuste rahastamiseks. Vastupidisel juhul võiks iga eesmärki pidada erieesmärgiks direktiivi 2008/118 artikli 1 lõike 2 tähenduses, mis võtaks direktiiviga kehtestatud ühtlustatud aktsiisilt kogu soovitava toime ja läheks vastuollu põhimõttega, mille kohaselt tuleb sellist erinormi nagu nimetatud artikli 1 lõiget 2 tõlgendada kitsalt (22. juuni 2023. aasta kohtuotsus Endesa Generación, C‑833/21, EU:C:2023:516, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

63

Selleks et saaks järeldada, et maksul on erieesmärk direktiivi 2008/118 artikli 1 lõike 2 tähenduses, peab seega maksu, mille tulu kasutusotstarve on varem kindlaks määratud, enda eesmärk olema tagada viidatud erieesmärgi saavutamine, mistõttu on olemas otsene seos maksutulu kasutamise ja kõnealuse maksu eesmärgi vahel (22. juuni 2023. aasta kohtuotsus Endesa Generación, C‑833/21, EU:C:2023:516, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

64

Kui puudub niisugune maksutulu varem kindlaks määratud moel kasutamise mehhanism, siis saab aktsiisikaubale kehtestatud maksu käsitada maksuna, millel on direktiivi 2008/118 artikli 1 lõike 2 tähenduses erieesmärk, vaid juhul, kui see on selle struktuuri, eelkõige maksustatavat valdkonda või maksumäära arvestades kujundatud selliselt, et mõjutada maksumaksjate käitumist viisil, mis võimaldab viidatud erieesmärgi ellu viia, näiteks maksustades kõrgemalt asjaomaseid kaupu, et ohjata nende tarbimist (22. juuni 2023. aasta kohtuotsus Endesa Generación, C‑833/21, EU:C:2023:516, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

65

Käesoleval juhul, kui just eelotsusetaotluse esitanud kohtu – kes on ainsana pädev põhikohtuasja faktilisi asjaolusid tuvastama ja hindama – kontrollimine ei anna teistsugust tulemust, ei nähtu Euroopa Kohtu käsutuses oleva toimiku materjalidest, et mineraalõlidele kehtestatud piirkondlik aktsiisimäär vastab direktiivi 2008/118 artikli 1 lõikes 2 nimetatud erieesmärgiga seotud kriteeriumidele, juhul kui sellel on niisugune eesmärk. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 55 rõhutas, nähtub Hispaania valitsuse esitatud märkustest, et piirkondlik aktsiisimäär on mõeldud autonoomsete piirkondade kõikide ülesannete rahastamiseks.

66

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb eelotsuse küsimusele vastata, et direktiivi 2003/96 ja eelkõige selle artiklit 5 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis lubavad autonoomsetel piirkondadel sama toote ja sama kasutusviisi puhul kehtestada aktsiisimäärad sõltuvalt territooriumist, kus toodet tarbitakse muudel kui selleks ette nähtud juhtudel.

67

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:

Nõukogu 27. oktoobri 2003. aasta direktiivi 2003/96/EÜ, millega korraldatakse ümber energiatoodete ja elektrienergia maksustamise ühenduse raamistik (muudetud nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiividega 2004/74/EÜ ja 2004/75/EÜ), eelkõige selle artiklit 5

tuleb tõlgendada nii, et

sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis lubavad autonoomsetel piirkondadel sama toote ja sama kasutusviisi puhul kehtestada aktsiisimäärad sõltuvalt territooriumist, kus toodet tarbitakse muudel kui selleks ette nähtud juhtudel.