–

Amazon Services Europe Sàrl, esindajad: avvocati F. Angeloni, M. Berliri, S. Borocci, G. Gelera ja F. Moretti,

–

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistasid avvocati dello Stato L. Delbono ja R. Guizzi,

–

Tšehhi valitsus, esindajad: M. Smolek, T. Suchá ja J. Vláčil,

–

Iirimaa, esindajad: Chief State Solicitor M. Browne ning A. Joyce ja M. Tierney, keda abistas D. Fennelly, BL,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: L. Armati, M. Escobar Gómez, S. L. Kalėda ja L. Malferrari,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta määrust (EL) 2019/1150, mis käsitleb õigluse ja läbipaistvuse edendamist veebipõhiste vahendusteenuste ärikasutajate jaoks (ELT 2019, L 186, lk 57), Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta) (EÜT 2000, L 178, lk 1; ELT eriväljaanne 13/25, lk 399), Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. septembri 2015. aasta direktiivi (EL) 2015/1535, millega nähakse ette tehnilistest eeskirjadest ning infoühiskonna teenuste eeskirjadest teatamise kord (ELT 2015, L 241, lk 1), Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul (ELT 2006, L 376, lk 36) ning ELTL artiklit 56.

2

Taotlus on esitatud Luksemburgi õiguse alusel asutatud äriühingu Amazon Services Europe Sàrl (edaspidi „Amazon“) ja Autorità per le Garanzie nelle Comunicazioni (sideteenuste tagamise amet, Itaalia) (edaspidi „AGCOM“) vahelises kohtuvaidluses meetmete üle, mille viimane on võtnud veebipõhiste vahendusteenuste osutajate suhtes.

3

Määruse 2019/1150 põhjendustes 3, 7 ja 51 on märgitud:

[…]

[…]

4

Määruse artiklis 1 on sätestatud:

„1.   Käesoleva määruse eesmärk on aidata kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele, kehtestades õigusnormid, millega tagatakse veebipõhiste vahendusteenuste ärikasutajatele ja kommertsveebisaitide kasutajatele veebipõhiste otsingumootoritega seoses vajalik läbipaistvus, õiglus ja tõhusad õiguskaitsevahendid.

2.   Käesolevat määrust kohaldatakse selliste veebipõhiste vahendusteenuste ja veebipõhiste otsingumootorite suhtes, mida pakutakse või edastatakse pakkumiseks vastavalt ärikasutajatele ja kommertsveebisaitide kasutajatele, kelle asukoht või elukoht on liidus ja kes pakuvad nende veebipõhiste vahendusteenuste või otsingumootorite kaudu kaupu või teenuseid liidus asuvatele tarbijatele, olenemata selliste teenuste pakkujate asukohast või elukohast ning sellest, milline õigus oleks muidu kohaldatav.

[…]

5.   Käesolev määrus ei mõjuta liidu õiguse kohaldamist, eelkõige liidu õiguse kohaldamist sellistes valdkondades nagu õigusalane koostöö tsiviilasjades, konkurents, andmekaitse, ärisaladuste kaitse, tarbijakaitse, e-kaubandus ja finantsteenused.“

5

Nimetatud määruse artikli 2 punktis 1 on sätestatud:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

6

Direktiivi 2000/31 artikkel 1 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Käesolev direktiiv püüab kaasa aidata siseturu nõuetekohasele toimimisele, tagades infoühiskonna teenuste vaba liikumise liikmesriikide vahel.

[…]

5.   Käesolevat direktiivi ei kohaldata:

[…]“.

7

Direktiivi artikli 2 punktis h on ette nähtud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

8

Viidatud direktiivi artiklis 3 on sätestatud:

„1.   Iga liikmesriik tagab, et infoühiskonna teenused, mida pakub tema territooriumil asuv teenuseosutaja, vastavad kõnealuses liikmesriigis kehtivatele kooskõlastatud valdkonna küsimusi puudutavatele siseriiklikele õigusnormidele.

2.   Liikmesriigid ei tohi kooskõlastatud valdkonda kuuluvatel põhjustel piirata teisest liikmesriigist pärit infoühiskonna teenuste osutamise vabadust.

[…]

4.   Liikmesriigid võivad võtta meetmeid konkreetse infoühiskonna teenuse osas erandi tegemiseks lõikest 2, kui on täidetud järgmised tingimused:

9

Direktiivi 2006/123 artikli 1 lõikes 1 on ette nähtud:

„Käesolev direktiiv kehtestab üldsätted, mis lihtsustavad teenuseosutajate asutamisvabaduse teostamist ja teenuste vaba liikumist, säilitades samas teenuste kõrge kvaliteedi.“

10

Direktiivi artikli 3 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Kui käesoleva direktiivi sätted lähevad vastuollu ühenduse mõne muu õigusaktiga, mis reguleerib teatavates sektorites või teatavatel kutsealadel teenuste osutamise valdkonnale juurdepääsu või selles valdkonnas tegutsemise konkreetseid aspekte, on muude ühenduse õigusaktide sätted ülimuslikud ning neid kohaldatakse asjaomaste sektorite ja kutsealade puhul. […]“.

11

Viidatud direktiivi artikli 16 lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid austavad teenuseosutajate õigust osutada teenuseid muus liikmesriigis kui selles, kus nad on asutatud.

Liikmesriik, kus teenust osutatakse, tagab oma territooriumil vabaduse teenuste osutamise valdkonnale juurdepääsuks ja selles valdkonnas tegutsemiseks.

Liikmesriigid ei sea oma territooriumil teenuste osutamise valdkonnale juurdepääsu ega selles valdkonnas tegutsemise eeltingimuseks vastavust mis tahes järgmistele nõuetele, mis ei vasta järgmistele põhimõtetele:

12

Direktiivi 2015/1535 artikli 1 lõikes 1 on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]

[…]

[…]“.

13

Direktiivi artikli 5 lõike 1 esimeses lõigus on ette nähtud:

„Piiramata artikli 7 kohaldamist, edastavad liikmesriigid viivitamata komisjonile kõik tehniliste eeskirjade eelnõud, välja arvatud siis, kui tegemist on rahvusvahelise või Euroopa standardi täieliku teksti ülevõtmisega, mille puhul piisab teatest asjaomase standardi kohta; nad teatavad komisjonile ka põhjused, miks selliste tehniliste eeskirjade jõustamine oli vajalik, kui neid põhjusi ei ole eelnõus juba selgitatud.“

14

31. juuli 1997. aasta seaduse nr 249 sideteenuste tagamise ameti asutamise ning telekommunikatsiooni- ja ringhäälingusüsteemide standardite kehtestamise kohta (legge n. 249 – Istituzione dell’Autorità per le garanzie nelle comunicazioni e norme sui sistemi delle telecomunicazioni e radiotelevisivo) (GURI nr 177 regulaarne lisa, 31.7.1997) artiklis 1 on sätestatud:

„[…]

29.   Isikutele, kes [AGCOMi] nõutud teatistes esitavad raamatupidamisandmeid või oma tegevusega seotud faktilisi asjaolusid, mis ei vasta tegelikkusele, kohaldatakse tsiviilseadustiku artiklis 2621 ette nähtud karistusi.

30.   Isikutele, kes ei edasta [AGCOMi] nõutud dokumente, andmeid ja teavet ettenähtud tähtaja jooksul ja korras, kohaldab see asutus haldustrahvi vahemikus 1000000 [Itaalia liirist (ITL) (ligikaudu 516 eurot) kuni 200000000 liirini (ligikaudu 103000 eurot)].

[…]“.

15

31. juuli 1997. aasta seaduse nr 249 (30. detsembri 2020. aasta seadusega nr 178 2021. aasta esialgse riigieelarve kohta ja mitmeaastase eelarve kohta kolmeaastaseks ajavahemikuks 2021–2023 (legge n. 178 – Bilancio di previsione dello Stato per l’anno finanziario 2021 e bilancio pluriennale per il triennio 2021-2023) (GURI nr 322 regulaarne lisa, 30.12.2020) muudetud redaktsioonis) artikli 1 lõike 6 punkti c alapunktis 14‑bis on sätestatud:

„[AGCOMi] ülesanded on määratletud järgmiselt:

[…]

c) nõukogu:

[…]

14-bis) tagab määruse [2019/1150] nõuetekohase ja tõhusa kohaldamise eelkõige suuniste vastuvõtmise, tegevusjuhendite edendamise ja asjakohase teabe kogumise kaudu.“

16

AGCOM võttis 25. juunil 2013 vastu otsuse nr 397/13/CONS süstemaatilise majandusteabe deklaratsiooni kohta (delibera n. 397/13/CONS – Informativa economica di sistema) (edaspidi „otsus nr 397/13“).

17

Otsuse nr 397/13 artikli 2 lõikes 1 on loetletud nende isikute rühmad, kes peavad AGCOMile saatma dokumendi „Informativa economica di sistema“ (süstemaatiline majandusteabe deklaratsioon) (edaspidi „IES“).

18

Otsuse artiklis 6 on ette nähtud:

„1.   Isikuid, kes käesoleva otsuse artiklis 2 nimetatud kohustuse täitmiseks edastavad tegelikkusele mittevastavaid andmeid, karistatakse [31. juuli 1997. aasta] seaduse nr [249] artikli 1 lõike 29 alusel.

2.   Isikud, kes ei täida artiklis 2 sätestatud kohustust ettenähtud tähtaja jooksul ja korras, karistatakse [31. juuli 1997. aasta] seaduse nr [249] artikli 1 lõike 30 alusel.“

19

AGCOM võttis 12. mail 2021 vastu otsuse nr 161/21/CONS, millega muudetakse 25. juuni 2013. aasta otsust nr 397/13 süstemaatilise majandusteabe deklaratsiooni kohta (delibera n. 161/21/CONS – Modifiche alla delibera n. 397/13 del 25 giugno 2013 „Informativa Economica di Sistema“) (edaspidi „otsus nr 161/21“).

20

Otsuse nr 161/21 preambulis on märgitud:

„[…]

võttes arvesse määrust 2019/1150 […]

võttes arvesse [30. detsembri 2020. aasta seadust nr 178] […]

[…]

võttes arvesse, et [IES] on iga-aastane deklaratsioon, mille sideettevõtjad peavad täitma ja mis puudutab asjaomaste isikute tegevusega seotud identifitseerimisandmeid ja majandusandmeid ning mille eesmärk on koguda konkreetsete õiguslike kohustuste täitmiseks vajalikke andmeid, sealhulgas Sistema integrato delle comunicazioni [(integreeritud sidesüsteem, SIC)] hindamiseks ja [koondumis]künniste kontrollimiseks selle raames, turu ja võimaliku turgu valitseva seisundi või igal juhul mitmekesisust kahjustava seisundi analüüsimiseks, aastaaruande ja uurimiste jaoks […] ning selleks, et ajakohastada sideettevõtjate statistilist andmebaasi;

võttes arvesse, et [30. detsembri 2020. aasta] seadusega [nr 178] antakse [AGCOMile] uued volitused, tehes talle ülesandeks tagada „määruse [2019/1150] nõuetekohane ja tõhus kohaldamine, eelkõige suuniste vastuvõtmise, tegevusjuhendite edendamise ja asjakohase teabe kogumise kaudu“;

[võttes arvesse, et] seetõttu on vaja laiendada [teatavaid] IESis teabe esitamise kohustusi veebipõhiste vahendusteenuste ja veebipõhiste otsingumootorite pakkujatele, et koguda igal aastal asjakohast teavet ja teha toiminguid, et tagada määruse 2019/1150 nõuetekohane ja tõhus kohaldamine ning [AGCOMile 30. detsembri 2020. aasta seadusega nr 178] antud ülesannete täitmine;

[…]“.

21

Selle otsuse artikli 1 lõikega 1 muudeti otsuse nr 397/13 artiklis 2 esitatud loetelu, et laiendada IESi AGCOMile saatmise kohustust kahele järgmisele isikute rühmale:

„[…]

h) veebipõhiste vahendusteenuste pakkujad: füüsilised või juriidilised isikud, kes osutavad või pakuvad määruses 2019/1150 määratletud veebipõhiseid vahendusteenuseid Itaalias asuvatele või elavatele ärikasutajatele, isegi kui nende enda asu- või elukoht ei ole Itaalias;

i) veebipõhiste otsingumootorite pakkujad: füüsilised või juriidilised isikud, kes osutavad või pakuvad määruses 2019/1150 määratletud veebipõhist otsingumootorit itaalia keeles või Itaalias asuvatele või elavatele kasutajatele, isegi kui nende enda asu- või elukoht ei ole Itaalias.

[…]“.

22

Amazon, kelle asukoht on Luksemburgis, haldab veebiplatvormi, mille eesmärk on viia omavahel kokku müüjad ning tarbijad, et nad saaksid omavahel teha kaubamüügi tehinguid.

23

Pärast riigisisesesse õigusraamistikku tehtud muudatusi, mis tulenesid 30. detsembri 2020. aasta seadusest nr 178 ning otsusest nr 161/21, mille Itaalia ametiasutused võtsid vastu eelkõige määruse 2019/1150 kohaldamise tagamiseks, on Amazonil kui veebipõhiste vahendusteenuste pakkujal nüüdsest kohustus saata AGCOMile IES, st dokument, kuhu tuleb kanda teenuseosutaja majanduslikku olukorda puudutav teave.

24

Amazon esitas kaebuse Tribunale amministrativo regionale per il Laziole (Lazio maakonna halduskohus, Itaalia), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus, paludes eelkõige tühistada otsuse nr 161/21.

25

Amazon väidab selles kohtus, et kuna see otsus kohustab teda saatma AGCOMile IESi, on see vastuolus teenuste osutamise vabaduse põhimõttega, määrusega 2019/1150 ja mitme direktiiviga.

26

Sellega seoses tuletab eelotsusetaotluse esitanud kohus esimesena meelde, et pärast määruse 2019/1150 vastuvõtmist muutis Itaalia seadusandja 30. detsembri 2020. aasta seadusega nr 178 31. juuli 1997. aasta seadust nr 249.

27

Nõnda pandi AGCOMile ülesanne tagada määruse 2019/1150 kohaldamine, tehes seda eelkõige teabe kogumise teel (31. juuli 1997. aasta seaduse nr 249 (30. detsembri 2020. aasta seadusega nr 178 muudetud redaktsioonis) artikli 1 lõike 6 punkti c alapunkt 14‑bis).

28

Teisena märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et AGCOM muutis otsusega nr 161/21 otsust nr 397/13, et võtta arvesse Itaalia seadusandja poolt määruse 2019/1150 kohaldamiseks võetud meetmeid. Selle tulemusel laiendati kohustust saata AGCOMile IES ka veebipõhiste vahendusteenuste ja veebipõhiste otsingumootorite pakkujatele (edaspidi „asjasse puutuvate teenuste osutajad“), kes pakuvad teenuseid Itaalias.

29

Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et IESi saatmine oli alguses ette nähtud Garante per la radiodiffusione e l’editoria (ringhäälingu- ja kirjastamise inspektor, Itaalia) tarbeks vastavalt õigusnormidele, mis andsid talle õiguse võtta meetmeid raamatupidamisandmete ja muu teabe kindlaksmääramiseks, mida teatavad üksused pidid talle edastama, ning et selle inspektori pädevus anti üle AGCOMile.

30

Nimetatud kohus leiab, et AGCOM kehtestas otsusega nr 161/21 asjasse puutuvate teenuste osutajatele kohustuse edastada talle olulist ja konkreetset teavet nende majandusliku olukorra kohta. Nii on need teenuseosutajad näiteks kohustatud avalikustama veebimüügisaitidelt saadud kogutulu, summad, mida kogutakse tasuna abonementide eest ning registreerimis-, liitumis- või lepingutasudena nende teenuseosutajate veebipõhise müügiplatvormi kasutamise eest Itaalias asuvate kasutajate poolt, kes pakuvad tarbijatele kaupu või teenuseid, fikseeritud ja muutuva suurusega komisjonitasud veebipõhise müügiplatvormi kaudu tarbijatele pakutavate kaupade või teenuste müügi pealt, mida pakuvad sellised veebipõhiseid vahendusteenuseid kasutavad ettevõtjad määruse 2019/1150 artikli 2 punkti 1 tähenduses (edaspidi „ärikasutajad“), kes on asutatud Itaalias, Itaalias asutatud ärikasutajate poolt makstud fikseeritud ja muutuva suurusega komisjonitasu veebipõhise müügiplatvormi kaudu tarbijatele pakutavate kaupade või teenuste müügi pealt ning muu tulu vahendusteenustelt (välja arvatud reklaam), mida osutatakse ärikasutajatele või muudele kasutajatele kui ärikasutajad, kes on asutatud Itaalias ja pakuvad tarbijatele kaupu või teenuseid veebimüügiplatvormi kaudu.

31

Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab, et AGCOMile IESi saatmata jätmise või ebaõigete andmete esitamise eest kohaldatakse 31. juuli 1997. aasta seaduse nr 249 artikli 1 lõigetes 29 ja 30 ette nähtud sanktsioone.

32

Neid asjaolusid arvestades leiab see kohus, et kohustus saata AGCOMile IES võib mitmes mõttes olla vastuolus liidu õigusega, eelkõige teenuste osutamise vabaduse põhimõttega, määrusega 2019/1150 ja mitme direktiiviga.

33

Määruse 2019/1150 kohta leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et selles ette nähtud kohustuste täitmise ja IESis nõutava teabe vahel, mis puudutab peamiselt asjasse puutuvate teenuste osutajate tulu, ei ole mingit seost ja see teave ei ole asjakohane nende teenuseosutajate ja ärikasutajate vaheliste suhete läbipaistvuse ja õigluse tagamiseks. Nimetatud kohus leiab, et Itaalia ametiasutused on riigisiseste meetmetega, mille kohaselt on veebipõhiste vahendusteenuste osutajad nüüd kohustatud saatma AGCOMile IESi (edaspidi „vaidlusalused riigisisesed meetmed“), oma õiguskorda lisanud õigusnormid, mis näevad ette neid teenuseosutajaid iseloomustavate asjaolude kontrolli, mis on täiesti erinev nimetatud määruses ette nähtud kontrollist, mis puudutab määruses sätestatud kohustuste täitmist viimaste poolt.

34

Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab eelkõige, et juhul, kui IESi kantav teave ei ole määruse 2019/1150 nõuetekohaseks kohaldamiseks asjakohane ega tarvilik, on otsus nr 161/21 kehtetu, kuna 30. detsembri 2020. aasta seadusega nr 178 on AGCOMile antud üksnes ülesanne tagada selle määruse nõuetekohane ja tõhus kohaldamine, mitte aga pädevus võtta asjaomases sektoris vastu muid õigusakte.

35

Direktiivi 2015/1535 kohta leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus selle artiklitele 1 ja 5 viidates, et riigisisesed õigusnormid, mis kohustavad asjasse puutuvate teenuste osutajaid saatma AGCOMile IESi, kehtestavad just infoühiskonna teenuste osutamist puudutava üldnõude, mistõttu juhul, kui nendest normidest ei ole komisjonile eelnevalt teatatud, ei saa neile tugineda eraõiguslike isikute vastu.

36

ELTL artiklis 56 sätestatud ning direktiivides 2000/31 ja 2006/123 täpsustatud teenuste osutamise vabaduse põhimõtte kohta märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus esiteks, et direktiivi 2000/31 artiklis 3 on sätestatud põhimõte, mille kohaselt peab selle direktiivi artikli 2 punkti h tähenduses „kooskõlastatud valdkonnas“ infoühiskonna teenuste suhtes kehtima selle liikmesriigi õigus, kus teenuseosutaja on asutatud, ning liikmesriigid võivad võtta sellest põhimõttest erandi tegevaid meetmeid üksnes siis, kui on täidetud teatavad viidatud artikli 3 lõikes 4 määratletud sisulised ja menetluslikud tingimused. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul ei vasta vaidlusalused riigisisesed meetmed aga neile tingimustele.

37

Teiseks tuletab eelotsusetaotluse esitanud kohus meelde, et direktiivi 2006/123 artikli 16 kohaselt ei või liikmesriigid seada oma territooriumil teenuste osutamisega alustamise või teenuste osutamise eeltingimuseks nõudeid, mis ei vasta diskrimineerimiskeelu, vajalikkuse ja proportsionaalsuse põhimõtetele. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul on aga vaidlusalused riigisisesed meetmed ebaproportsionaalsed.

38

Neil asjaoludel otsustas Tribunale amministrativo regionale per il Lazio (Lazio maakonna halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

39

Itaalia valitsus vaidleb vastu teise küsimuse vastuvõetavusele osas, milles eelotsusetaotluse esitanud kohus palub Euroopa Kohtul analüüsida IESi kantava teabe asjakohasust ja vajalikkust määruse 2019/1150 eesmärgi seisukohast, mistõttu peaks Euroopa Kohus andma faktilistele asjaoludele hinnangu, mis kuulub eelotsusetaotluse esitanud kohtu pädevusse – kusjuures viimane jättis pealegi selgitamata, miks on see teave asjakohatu või tarbetu.

40

Tuleb meenutada, et ELTL artiklis 267 sätestatud menetluses, mis põhineb liikmesriikide kohtute ja Euroopa Kohtu ülesannete selgel eristamisel, on kohtuasja faktiliste asjaolude hindamine vaid liikmesriigi kohtu pädevuses. Selleks et anda liikmesriigi kohtule tarvilik vastus, võib Euroopa Kohus siiski liikmesriigi kohtutega tehtava koostöö raames anda viimastele juhiseid, mida ta peab vajalikuks (1. juuli 2008. aasta kohtuotsus MOTOE, C‑49/07, EU:C:2008:376, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

41

Lisaks, kuigi Euroopa Kohus ei saa tõlgendada liikmesriigi riigisiseseid õigusnorme, võib ta anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarvilikud selgitused liidu õigusnormide kohta, millega liikmesriigi õigusnormid võivad vastuolus olla (vt selle kohta 8. novembri 2016. aasta kohtuotsus Lesoochranárske zoskupenie VLK, C‑243/15, EU:C:2016:838, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 8. mai 2019. aasta kohtuotsus Rossato ja Conservatorio di Musica F. A. Bonporti, C‑494/17, EU:C:2019:387, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

42

Käesoleval juhul tuleb asuda seisukohale, et teine küsimus moodustab koos esimese küsimusega ühtse terviku ning et nende küsimustega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul tõlgendada määrust 2019/1150 faktilises ja õiguslikus kontekstis, mille ta on eelotsusetaotluses esitanud.

43

Sellest järeldub, et teine küsimus on vastuvõetav.

44

Esimese, teise, neljanda ja viienda küsimusega, mida tuleb analüüsida koos ja esimesena, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ELTL artiklit 56, direktiivi 2006/123 artiklit 16 või direktiivi 2000/31 artiklit 3 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi võetud meetmed, mille sõnaselge eesmärk on tagada määruse 2019/1150 nõuetekohane ja tõhus kohaldamine ning mille kohaselt on teises liikmesriigis asutatud veebipõhiste vahendusteenuste osutajatel esimesena nimetatud liikmesriigis teenuste osutamiseks kohustus korrapäraselt edastada selle liikmesriigi ametiasutusele oma majanduslikku olukorda käsitlev dokument, milles peab olema palju üksikasjalikku teavet eelkõige teenuseosutaja tulu kohta, kusjuures selle kohustuse täitmata jätmise korral kohaldatakse neile sanktsioone.

45

Kõigepealt tuleb märkida, et nagu nähtub EÜ artikli 47 lõike 2 ja EÜ artikli 55 – mille sõnastus on sisuliselt üle võetud vastavalt ELTL artikli 53 lõikesse 1 ja ELTL artiklisse 62 – alusel vastu võetud direktiivi 2006/123 artikli 1 lõikest 1, on selle direktiivi eesmärk eelkõige hõlbustada teenuste vaba liikumist. EÜ artikli 47 lõike 2, EÜ artikli 55 ja EÜ artikli 95 – mille sõnastus on sisuliselt üle võetud vastavalt ELTL artikli 53 lõikesse 1, ELTL artiklisse 62 ja ELTL artiklisse 114 – alusel vastu võetud direktiivi 2000/31 eesmärk on vastavalt selle direktiivi artikli 1 lõikele 1 aidata kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele, tagades infoühiskonna teenuste vaba liikumise liikmesriikide vahel.

46

Kuna need kaks direktiivi täpsustavad ELTL artiklis 56 sätestatud teenuste osutamise vabadust, siis juhul, kui tuvastatakse, et sellised riigisisesed meetmed, nagu on kõne all põhikohtuasjas, on ühega neist vastuolus, ei ole esimest, teist, neljandat ja viiendat küsimust vaja artikli 56 alusel analüüsida.

47

Mis puudutab viidatud artiklit 56, siis – nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 6 – see artikkel on kohtupraktika kohaselt tõepoolest kohaldatav meetmete suhtes, mis kuuluvad maksustamise valdkonda, mis on direktiivi 2000/31 artikli 1 lõike 5 punkti a kohaselt selle direktiivi kohaldamisalast välja jäetud (vt selle kohta 22. detsembri 2022. aasta kohtuotsus Airbnb Ireland ja Airbnb Payments UK, C‑83/21, EU:C:2022:1018, punkt 38). Käesoleval juhul ei väida aga eelotsusetaotluse esitanud kohus ega Itaalia valitsus, et vaidlusalused riigisisesed meetmed on seotud vajadusega tagada maksukohustuste täitmine.

48

Lisaks tuleb märkida, et direktiivi 2006/123 artikli 3 lõikes 1 on eelkõige ette nähtud, et kui selle sätted lähevad vastuollu liidu mõne muu õigusaktiga, mis reguleerib teatavates sektorites teenuste osutamise valdkonnas tegutsemise alustamise või selles valdkonnas tegutsemise konkreetseid aspekte, on muu õigusakti sätted ülimuslikud ning kohaldatavad asjaomaste sektorite suhtes.

49

Võttes aga arvesse asjaolu, et direktiivi 2000/31 artikkel 3 käsitleb infoühiskonna teenuse osutamise valdkonnas tegutsemise alustamise ja selles valdkonnas tegutsemise konkreetseid aspekte, nagu sisuliselt märkis kohtujurist oma ettepaneku punktides 204–207, siis juhul, kui on tõendatud ühelt poolt, et niisugused riigisisesed meetmed, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kuuluvad selle sätte kohaldamisalasse, ja teiselt poolt, et need meetmed on selle sättega vastuolus, ei ole esimest, teist, neljandat ja viiendat küsimust vaja analüüsida direktiivi 2006/123 seisukohast.

50

Seega tuleb kõigepealt tõlgendada direktiivi 2000/31 artiklit 3.

51

Sellega seoses tuleb meenutada, et nimetatud artikli 3 lõikes 1 on ette nähtud, et iga liikmesriik tagab, et infoühiskonna teenused, mida pakub tema territooriumil asuv teenuseosutaja, vastavad kõnealuses liikmesriigis kehtivatele kooskõlastatud valdkonna küsimusi puudutavatele riigisisestele õigusnormidele. Sama artikli 3 lõikes 2 on täpsustatud, et liikmesriigid ei tohi kooskõlastatud valdkonda kuuluvatel põhjustel piirata teisest liikmesriigist pärit infoühiskonna teenuste osutamise vabadust.

52

Teisalt võivad liikmesriigid direktiivi 2000/31 artikli 3 lõike 4 kohaselt teatavatel kumulatiivsetel tingimustel võtta meetmeid kooskõlastatud valdkonda kuuluva konkreetse infoühiskonna teenuse osas erandi tegemiseks infoühiskonna teenuste vaba liikumise põhimõttest (vt selle kohta 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Airbnb Ireland, C‑390/18, EU:C:2019:1112, punkt 83).

53

Mis puudutab direktiivi 2000/31 artiklis 3 viidatud „kooskõlastatud valdkonda“, siis tuleb täpsustada, et selle direktiivi artikli 2 punktis h on see valdkond määratletud nii, et see hõlmab liikmesriikide õigussüsteemides ettenähtud nõudeid, mis kehtivad infoühiskonna teenuste osutajate või infoühiskonna teenuste kohta vaatamata sellele, kas nõuded on üldise iseloomuga või konkreetselt nende jaoks kavandatud. See valdkond hõlmab nõudeid, mida teenuseosutaja peab täitma ja mis on seotud infoühiskonna teenuse osutamise alustamisega, nagu kvalifitseerumis-, loa- või teavitamisnõuded, ning infoühiskonna teenuse osutamisega tegelemisega seotud nõudeid, nagu teenuseosutaja käitumist, teenuse kvaliteeti või sisu puudutavad nõuded.

54

Direktiiv 2000/31 põhineb seega päritoluliikmesriigis toimuva kontrolli põhimõttel ja vastastikuse tunnustamise põhimõttel, mistõttu reguleeritakse direktiivi artikli 2 punktis h määratletud kooskõlastatud valdkonna raames infoühiskonna teenuseid üksnes selles liikmesriigis, kelle territooriumil asub nende teenuste osutaja (9. novembri 2023. aasta kohtuotsus Google Ireland jt, C‑376/22, EU:C:2023:835, punkt 42).

55

Ühelt poolt peab iga liikmesriik järelikult infoühiskonna teenuste päritoluliikmesriigina neid teenuseid reguleerima ja seeläbi kaitsma direktiivi 2000/31 artikli 3 lõike 4 punkti a alapunktis i nimetatud üldist huvi pakkuvaid eesmärke (9. novembri 2023. aasta kohtuotsus Google Ireland jt, C‑376/22, EU:C:2023:835, punkt 43).

56

Teiselt poolt on vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaselt iga liikmesriigi kui infoühiskonna teenuste sihtliikmesriigi ülesanne mitte piirata nende teenuste vaba liikumist, nõudes niisuguste kooskõlastatud valdkonda kuuluvate täiendavate kohustuste täitmist, mille tema on kehtestanud (9. novembri 2023. aasta kohtuotsus Google Ireland jt, C‑376/22, EU:C:2023:835, punkt 44).

57

Sellest järeldub, et direktiivi 2000/31 artikliga 3 on vastuolus – kui selle artikli 3 lõikes 4 ette nähtud tingimustel lubatud eranditest ei tulene teisiti –, kui infoühiskonna teenuse osutaja suhtes, kes soovib seda teenust osutada teises liikmesriigis kui see, kus ta asub, kehtivad selle teise liikmesriigi kehtestatud kooskõlastatud valdkonna nõuded.

58

Käesoleval juhul on selge, et vaidlusalused riigisisesed meetmed, mis nõuavad, et teistes liikmesriikides kui Itaalia Vabariik asuvad veebipõhiste vahendusteenuste osutajad saadaksid AGCOMile IESi, ning mille saatmata jätmisel kohaldatakse neile sanktsioone, kohustavad neid täitma tingimusi, mida nende asukohaliikmesriigis ei nõuta.

59

Samuti ei ole vaidlust selles, et need teenused kuuluvad direktiivi 2000/31 artikli 2 punktis a nimetatud „infoühiskonna teenuste“ hulka.

60

Itaalia valitsus väidab seevastu, et kohustus saata AGCOMile IES ei kuulu „kooskõlastatud valdkonda“ selle direktiivi artikli 2 punkti h tähenduses, kuna selle kohustuse eesmärk on võimaldada AGCOMil saada asjasse puutuvate teenuste osutajatelt teavet, mis võimaldab tal täita oma järelevalveülesandeid. Seega ei ole selle kohustuse eesmärk see, et nende teenuste osutajad saaksid loa infoühiskonna teenuste osutamise tegevuse alustamiseks või selle tegevusega tegelemiseks.

61

Asjaolu, et liikmesriigi ametiasutusele asjaomase ettevõtja majandusliku olukorra kohta korrapäraselt teabe edastamise kohustus, mille täitmata jätmise korral kohaldatakse sanktsioone, on kehtestatud selleks, et see asutus saaks teha järelevalvet infoühiskonna teenuste osutamise nõuetekohasuse üle, ei mõjuta kuidagi selle kohustuse sisu, kuna selliste teenuste osutajad, kes asuvad teises liikmesriigis ja soovivad osutada neid teenuseid esimeses liikmesriigis, peavad nimetatud kohustuse täitma. Lisaks asjaolu, et teenuseosutaja võib de facto alustada ja jätkata infoühiskonna teenuse osutamist, ilma et ta peaks seda kohustust täitma, ei mõjuta vajadust see kohustus täita, et kõnealuse tegevusega tegelemine toimuks seaduslikult.

62

Seega, vastupidi sellele, mida väidab Itaalia valitsus, kujutab niisugune kohustus nagu kohustus edastada AGCOMile korrapäraselt IES endast infoühiskonna teenuse osutamisega seotud nõuet, mistõttu kuulub see kohustus „kooskõlastatud valdkonda“ direktiivi 2000/31 artikli 2 punkti h tähenduses.

63

Seega on liikmesriigi võetud meetmed, mille kohaselt on teises liikmesriigis asutatud veebipõhiste vahendusteenuste osutajatel esimeses liikmesriigis teenuste osutamiseks kohustus korrapäraselt edastada selle liikmesriigi ametiasutusele oma majanduslikku olukorda käsitlev dokument, milles peab olema palju üksikasjalikku teavet eelkõige teenuseosutaja tulu kohta, kusjuures selle kohustuse täitmata jätmise korral kohaldatakse neile sanktsioone, vastuolus direktiivi 2000/31 artikliga 3, välja arvatud juhul, kui need meetmed vastavad viidatud artikli 3 lõikes 4 ette nähtud tingimustele.

64

Seda tõlgendust ei sea kahtluse alla Tšehhi valitsuse argument, et neid meetmeid ei saa viidatud artiklile 3 tuginedes vaidlustada, pidades silmas ELTL artiklit 56 käsitlevat kohtupraktikat, mis on kohaldatav analoogia alusel ja mille kohaselt ei ole nimetatud artiklis 56 kehtestatud keeluga vastuolus riigisisesed õigusnormid, millele saab tugineda kõigi riigi territooriumil tegutsevate ettevõtjate suhtes ning mille eesmärk ei ole reguleerida asjaomaste ettevõtjate teenuste osutamise tingimusi ja mille võimalik piirav mõju teenuste osutamise vabadusele on liiga juhuslik ja liiga kaudne selleks, et neis kehtestatud kohustust saaks pidada seda vabadust takistavaks (22. detsembri 2022. aasta kohtuotsus Airbnb Ireland ja Airbnb Payments UK, C‑83/21, EU:C:2022:1018, punkt 45 ning seal viidatud kohtupraktika).

65

Nimelt, nagu sisuliselt märkis kohtujurist oma ettepaneku punktides 166 ja 167, ei vasta kooskõlastatud valdkonda kuuluvad nõuded ühelt poolt sellest kohtupraktikast tulenevatele tingimustele, kuna määratluse kohaselt on nende eesmärk reguleerida tegevuse alustamist infoühiskonna teenuse osutamise valdkonnas ja selle tegevusega tegelemist. Teiselt poolt võib liidu seadusandja teisese õigusaktiga konkretiseerida EL toimimise lepingus sätestatud põhivabadust, luues siseturu nõuetekohaseks toimimiseks veelgi soodsamad tingimused kui need, mis tulenevad esmasest õigusest (vt selle kohta analoogia alusel 16. juuni 2015. aasta kohtuotsus Rina Services jt, C‑593/13, EU:C:2015:399, punkt 40).

66

Seega tuleb kontrollida, kas niisugused riigisisesed meetmed, nagu on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktis 63, vastavad direktiivi 2000/31 artikli 3 lõikes 4 ette nähtud tingimustele.

67

Selleks tuleb esimesena rõhutada, et nagu nähtub juba selle sätte sõnastusest, saavad selle sätte kohaldamisalasse kuuluda üksnes meetmed, mida võetakse „konkreetse infoühiskonna teenuse vastu“.

68

Sellega seoses tuleb märkida, et 9. novembri 2023. aasta kohtuotsuses Google Ireland jt (C‑376/22, EU:C:2023:835) otsustas Euroopa Kohus, et direktiivi 2000/31 artikli 3 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et üldised ja abstraktsed meetmed, mis puudutavad konkreetsete infoühiskonna teenuste üldiselt kirjeldatud kategooriat ning mida kohaldatakse vahet tegemata iga selle teenuste kategooria teenuseosutaja suhtes, ei kuulu mõiste „konkreetse infoühiskonna teenuse vastu võetavad meetmed“ alla kõnealuse sätte tähenduses.

69

Käesoleval juhul näib olevat selge, et vaidlusalused riigisisesed meetmed on üldkohaldatavad ja abstraktsed, mistõttu ei saa neid kvalifitseerida „konkreetse infoühiskonna teenuse vastu võetavateks meetmeteks“ direktiivi 2000/31 artikli 3 lõike 4 punkti a tähenduses, kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu kontrolli tulemusel ei ilmne vastupidist.

70

Lisaks, selle sätte kohaselt peavad riigisisesed meetmed selleks, et neid saaks pidada selle sättega kooskõlas olevaks, olema vajalikud avaliku korra, rahvatervise, avaliku julgeoleku või tarbijakaitse tagamiseks.

71

Seega tuleb kontrollida, kas see on nii vaidlusaluste riigisiseste meetmete puhul, mis on vastu võetud sõnaselge eesmärgiga tagada määruse 2019/1150 kohaldamine.

72

Sellega seoses tuleb märkida, et määruse 2019/1150 artikli 1 lõike 5 kohaselt ei mõjuta see määrus liidu õiguse kohaldamist, sealhulgas e‑kaubanduse valdkonnas.

73

Kuna direktiiv 2000/31 kuulub ilmselgelt sellesse valdkonda, saab selliseid meetmeid nagu vaidlusalused riigisisesed meetmed pidada selle direktiivi artikli 3 lõike 4 punktiga a kooskõlas olevaks põhjusel, et nende eesmärk on tagada määruse 2019/1150 kohaldamine, üksnes juhul, kui on tõendatud, et määruse eesmärk vastab ühele selles sättes loetletud eesmärkidest.

74

Määruse 2019/1150 põhjendustest 7 ja 51 nähtub aga, et selle määruse eesmärk on kehtestada liidu tasandil sihipärased imperatiivsed sätted, et tagada siseturul õiglane, prognoositav, kestlik ja usaldusväärne veebipõhine ettevõtluskeskkond. Eelkõige peaks ärikasutajatele olema kogu liidus tagatud asjakohane läbipaistvus ja tõhusad õiguskaitsevahendid, et lihtsustada liidus piiriülest ettevõtlust ning parandada seeläbi siseturu nõuetekohast toimimist.

75

Määruse artikli 1 lõikes 1 on täpsustatud, et määrus aitab kaasa nimetatud turu nõuetekohasele toimimisele, kehtestades õigusnormid, millega tagatakse veebipõhiste vahendusteenuste ärikasutajatele ja kommertsveebisaitide kasutajatele veebipõhiste otsingumootoritega seoses vajalik läbipaistvus, õiglus ja tõhusad õiguskaitsevahendid.

76

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 186–190 sisuliselt märkis, ei ole isegi juhul, kui eeldada, et selliste riigisiseste meetmetega nagu käesoleval juhul vaidlusalused riigisisesed meetmed soovitakse tagada määruse 2019/1150 eesmärgi saavutamine, otsest seost ühelt poolt selle eesmärgi ja teiselt poolt direktiivi 2000/31 artikli 3 lõike 4 punkti a alapunktis i loetletud eesmärkide vahel, mida on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 70.

77

On nimelt selge, et määruse 2019/1150 eesmärk ei puuduta avalikku korda, rahvatervise kaitset ega avalikku julgeolekut.

78

Tarbijakaitse puhul tuleb kõigepealt märkida, et see ei hõlma ettevõtjate kaitset. Määruses 2019/1150 on aga sätestatud veebipõhiste vahendusteenuste pakkujate ja ärikasutajate vahelisi suhteid reguleerivad normid.

79

Järgmiseks nähtub määruse 2019/1150 põhjendusest 3, et seos selle vahel, kui „ettevõtjatevahelistes suhetes on tagatud veebiplatvormipõhise majanduse läbipaistvus ja usaldus selle vastu“ ja „[suureneb] tarbijate [usaldus] veebiplatvormipõhise majanduse vastu“, on üksnes kaudne.

80

Lõpuks on selles põhjenduses 3 täpsustatud, et „[o]tsest mõju, mida veebiplatvormipõhise majanduse areng avaldab tarbijatele, käsitletakse aga muudes liidu õigusaktides, eelkõige tarbijaõigustikus“.

81

Tuleb lisada, et direktiivi 2000/31 artikli 3 lõiget 4 kui erandit päritoluliikmesriigis toimuva kontrolli põhimõttest tuleb tõlgendada kitsalt (vt analoogia alusel 22. novembri 2012. aasta kohtuotsus Probst, C‑119/12, EU:C:2012:748, punkt 23, ja 21. juuni 2022. aasta kohtuotsus Ligue des droits humains, C‑817/19, EU:C:2022:491, punkt 70). Samuti ei tohi seda erandit kohaldada meetmetele, millel võib äärmisel juhul olla vaid kaudne seos mõne selles sättes nimetatud eesmärgiga.

82

Seega ei saa asjaolust, et riigisisesed meetmed võeti sõnaselgel eesmärgil tagada määruse 2019/1150 kohaldamine, järeldada, et need meetmed on vajalikud, et tagada mõni direktiivi 2000/31 artikli 3 lõike 4 punkti a alapunktis i loetletud eesmärkidest.

83

Järelikult ei vasta direktiivi 2000/31 artikli 3 lõike 4 punktis a ette nähtud tingimustele liikmesriigi võetud meetmed, mille kohaselt on teises liikmesriigis asutatud veebipõhiste vahendusteenuste osutajatel esimeses liikmesriigis teenuste osutamiseks kohustus korrapäraselt edastada selle liikmesriigi ametiasutusele oma majanduslikku olukorda käsitlev dokument, milles peab olema palju üksikasjalikku teavet eelkõige teenuseosutaja tulu kohta, kusjuures selle kohustuse täitmata jätmise korral kohaldatakse neile sanktsioone.

84

Kuna vaidlusalused riigisisesed meetmed kuuluvad direktiiviga 2000/31 kooskõlastatud valdkonda ja selle direktiivi tõlgendamine võimaldab vastata esimesele, teisele, neljandale ja viiendale küsimusele, nagu need on ümber sõnastatud käesoleva kohtuotsuse punktis 44, ei ole vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktides 45–49 esitatud kaalutlustele vaja tõlgendada ei ELTL artiklit 56 ega direktiivi 2006/123.

85

Kõike eeltoodut arvestades tuleb esimesele, teisele, neljandale ja viiendale küsimusele vastata, et direktiivi 2000/31 artiklit 3 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi võetud meetmed, mille sõnaselge eesmärk on tagada määruse 2019/1150 nõuetekohane ja tõhus kohaldamine ning mille kohaselt on teises liikmesriigis asutatud veebipõhiste vahendusteenuste osutajatel esimeses liikmesriigis teenuste osutamiseks kohustus korrapäraselt edastada selle liikmesriigi ametiasutusele oma majanduslikku olukorda käsitlev dokument, milles peab olema palju üksikasjalikku teavet eelkõige teenuseosutaja tulu kohta, kusjuures selle kohustuse täitmata jätmise korral kohaldatakse neile sanktsioone.

86

Kolmas ja kuues küsimus puudutavad direktiivides 2000/31 ja 2015/1535 ette nähtud eelneva teatamise kohustusi, mille järgimata jätmine toob kaasa selle, et eraõiguslike isikute vastu ei saa tugineda meetmetele, millest oleks tulnud teatada ja millest ei ole teatatud.

87

Võttes aga arvesse esimesele, teisele, neljandale ja viiendale küsimusele antud vastuseid, ei ole kolmandale ja kuuendale küsimusele vaja vastata.

88

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta), artiklit 3

tuleb tõlgendada nii, et

sellega on vastuolus liikmesriigi võetud meetmed, mille sõnaselge eesmärk on tagada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta määruse (EL) 2019/1150, mis käsitleb õigluse ja läbipaistvuse edendamist veebipõhiste vahendusteenuste ärikasutajate jaoks, nõuetekohane ja tõhus kohaldamine ning mille kohaselt on teises liikmesriigis asutatud veebipõhiste vahendusteenuste osutajatel esimeses liikmesriigis teenuste osutamiseks kohustus korrapäraselt edastada selle liikmesriigi ametiasutusele oma majanduslikku olukorda käsitlev dokument, milles peab olema palju üksikasjalikku teavet eelkõige teenuseosutaja tulu kohta, kusjuures selle kohustuse täitmata jätmise korral kohaldatakse neile sanktsioone.