1

OC palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 4. mai 2022. aasta otsus OC vs. komisjon (T‑384/20, edaspidi vaidlustatud kohtuotsus, EU:T:2022:273), millega Üldkohus jättis rahuldamata tema poolt ELTL artikli 268 alusel esitatud hagi, milles ta palus hüvitada kahju, mis talle tekitati Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) 5. mai 2020. aasta pressiteatega nr 13/2020 „OLAFi juurdlus on toonud ilmsiks Kreekas teadusuuringute rahastamisega seotud kelmuse“ („OLAF investigation uncovers research funding fraud in Greece“) (edaspidi „vaidlusalune pressiteade“), kuna OLAF töötles õigusvastaselt tema isikuandmeid ja edastas tema kohta valeandmeid.

2

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. septembri 2013. aasta määruse (EL, Euratom) nr 883/2013, mis käsitleb Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdlusi ning millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1073/1999 ja nõukogu määrus (Euratom) nr 1074/1999 (ELT 2013, L 248, lk 1), artikli 5 „Juurdluse algatamine“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Peadirektor võib algatada juurdluse, kui on piisavaid kahtlusi, mis võivad põhineda ka kolmanda isiku esitatud teabel või anonüümsel teabel, selle kohta, et on esinenud kelmus/pettus, korruptsioon või muu [Euroopa L]iidu finantshuve kahjustav ebaseaduslik tegevus. Peadirektori otsus juurdluse võimaliku algatamise kohta sõltub [OLAFi] juurdlusprioriteetidest ja iga-aastasest juhtimiskavast, mis on kehtestatud kooskõlas artikli 17 lõikega 5. Selles otsuses võetakse arvesse ka vajadust kasutada [OLAFi] vahendeid tõhusalt ja proportsionaalselt. Sisejuurdluse puhul võetakse eraldi arvesse seda, milline institutsioon, organ, amet või asutus sobib kõige paremini juurdlust läbi viima, lähtudes eelkõige asjaolude laadist, juhtumi tegelikust või võimalikust finantsmõjust ning kohtulike järelmeetmete tõenäosusest.“

3

Määruse artikli 9 „Menetluslikud tagatised“ lõikes 1 on sätestatud:

„[OLAF] kogub juurdlustegevuses juurdlusalust isikut süüstavaid ja süüst vabastavaid tõendeid. Juurdlust viiakse läbi objektiivselt ja erapooletult, järgides süütuse presumptsiooni põhimõtet ning käesolevas artiklis sätestatud menetluslikke tagatisi.“

4

Määruse artiklis 10 „Konfidentsiaalsus ja andmekaitse“ on sätestatud:

„1.   Välisjuurdluse käigus mis tahes vormis edastatud või saadud teavet kaitstakse asjakohaste sätetega.

2.   Sisejuurdluse käigus mis tahes vormis edastatud või saadud teave on ametisaladus ning seda kaitstakse liidu institutsioonide suhtes kohaldatavate eeskirjadega.

[…]

5.   Peadirektor tagab, et mis tahes üldsusele antav teave oleks neutraalne ja erapooletu ning et selle avalikustamisel tagatakse juurdluse konfidentsiaalsus ning kooskõla käesolevas artiklis ja artikli 9 lõikes 1 sätestatud põhimõtetega.

[…]“.

5

Määruse nr 883/2013 artikli 11 „Juurdluse aruanne ja juurdluse järelmeetmed“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Kui [OLAF] on juurdluse lõpetanud, koostatakse peadirektori juhtimisel aruanne. Aruandes esitatakse juurdluse õiguslik alus, teostatud menetlustoimingud, tuvastatud asjaolud ja nende esialgne õiguslik klassifikatsioon, tuvastatud asjaolude hinnanguline finantsmõju, ülevaade artiklis 9 osutatud menetluslike tagatiste järgimisest ja juurdluskokkuvõte.

Aruandele lisatakse peadirektori soovitused võimalike meetmete võtmise kohta. Kui see on asjakohane, märgitakse nendes soovitustes mis tahes distsiplinaar-, haldus-, finants- ja/või kohtulikud meetmed, mida institutsioonid, organid, ametid ja asutused ning asjaomaste liikmesriikide pädevad asutused võtavad, ning eelkõige esitatakse sissenõutavate summade hinnanguline suurus ja tuvastatud asjaolude esialgne õiguslik klassifikatsioon.“

6

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määruse (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT 2016, L 119, lk 1; edaspidi „isikuandmete kaitse üldmäärus“) artikli 2 „Sisuline kohaldamisala“ lõikes 3 on sätestatud:

„Liidu institutsioonide, organite ja asutuste poolt isikuandmete töötlemise suhtes kohaldatakse [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta] määrust (EÜ) nr 45/2001 [üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta (EÜT 2001, L 8, lk 1; ELT eriväljaanne 13/26, lk 102)]. Määrust (EÜ) nr 45/2001 ja muid sellisele isikuandmete töötlemisele kohaldatavaid liidu õigusakte tuleb kooskõlas artikliga 98 kohandada vastavalt käesoleva määruse põhimõtetele ja normidele.“

7

Isikuandmete kaitse üldmääruse artikkel 4 „Mõisted“ on sõnastatud järgmiselt:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]“.

8

Isikuandmete kaitse üldmääruse artiklis 98 „Liidu muude andmekaitsealaste õigusaktide läbivaatamine“ on ette nähtud:

„Kui see on asjakohane, esitab [Euroopa K]omisjon seadusandlikud ettepanekud isikuandmete kaitset käsitlevate liidu muude õigusaktide muutmiseks, et tagada füüsiliste isikute ühtne ja järjekindel kaitse seoses isikuandmete töötlemisega. Eelkõige puudutab see eeskirju, mis käsitlevad füüsiliste isikute kaitset seoses isikuandmete töötlemisega liidu institutsioonide, organite ja asutuste poolt ning selliste andmete vaba liikumist.“

9

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2018. aasta määruse (EL) 2018/1725, mis käsitleb füüsiliste isikute kaitset isikuandmete töötlemisel liidu institutsioonides, organites ja asutustes ning isikuandmete vaba liikumist, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 45/2001 ja otsus nr 1247/2002/EÜ (ELT 2018, L 295, lk 39), põhjendustes 4, 5 ja 16 on märgitud:

[…]

10

Määruse 2018/1725 artikli 2 „Kohaldamisala“ lõikes 1 on sätestatud, et seda määrust „kohaldatakse isikuandmete töötlemise suhtes kõikides liidu institutsioonides ja organites“.

11

Määruse artiklis 3 „Mõisted“ on ette nähtud:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]“.

12

Määruse 2018/1725 artiklites 4 ja 5 on sätestatud vastavalt isikuandmete töötlemise põhimõtted ja töötlemise seaduslikkuse tingimused. Määruse artiklis 6 on sätestatud asjaolud, mida vastutav töötleja peab arvesse võtma, et teha kindlaks, kas töötlemine muul eesmärgil kui see, mille jaoks andmeid alguses koguti, on kooskõlas selle viimati nimetatud eesmärgiga. Lõpuks on määruse artiklis 15 nimetatud teave, mis tuleb esitada juhul, kui isikuandmed on kogutud andmesubjektilt.

13

Vaidluse tausta, mida on kirjeldatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–8, võib käesoleva menetluse vajadustest lähtudes kokku võtta järgmiselt.

14

Apellant, kes on Kreeka kodanik, on akadeemiline teadlane nanotehnoloogia rakenduste, energiasalvestuse ja biomeditsiini valdkonnas.

15

Ta esitas 2007. aastal Euroopa Teadusnõukogule teadusuuringu projekti „Uuring üleminekust mikrotehnoloogialt nanotehnoloogiale: teoreetilised ja eksperimentaalsed alused, simulatsioonid ja rakendused“ (edaspidi „projekt“) ettepaneku.

16

Euroopa Ühenduste Komisjon ja Aristoteleio Panepistimio Thessalonikis (Thessaloníki Aristotelese Ülikool, Kreeka) (edaspidi „Aristotelese ülikool“) allkirjastasid 30. septembril 2008 projekti puudutava toetuslepingu nr 211166 (edaspidi „leping“). Aristotelese ülikool määrati projekti vastuvõtvaks asutuseks. Kõnealuse lepingu lisa, mille kohaselt asendas komisjoni selle ülikooli lepingupartnerina Euroopa Teadusnõukogu Rakendusamet (ERCEA), jõustus 15. juulil 2009.

17

Projekti elluviimiseks nähti lepinguga ette maksimaalselt 1128400 euro suurune toetus, mis anti Aristotelese ülikoolile kui peamisele toetusesaajale, apellandile kui juhtivteadurile ja ühele Kreekas asuvale teadusasutusele, mis 25. veebruaril 2012 asendati ühe Saksamaal asuva teadusasutusega. Projekt viidi läbi selle ülikooli laboratooriumis, mida juhtis apellandi isa.

18

Kuna projekt lõppes 30. septembril 2013, esitas Aristotelese ülikool ERCEA-le kokku kulud summas 1116189,21 eurot, sealhulgas personalikulud summas 255219,37 eurot ja reisikulud summas 15020,54 eurot. Ta nõudis lepingu alusel selle summa tasumist.

19

ERCEA jõudis järelfinantskontrolli tulemusena järeldusele, et personalikulud summas 245525,43 eurot ei olnud toetuskõlblikud, ja otsustas nõuda selle summa tagastamist Aristotelese ülikoolilt, väljastades sellekohase võlateate. Aristotelese ülikool vaidlustas kõnealuse võlateate põhjendatuse Üldkohtus. Üldkohus otsustas 17. jaanuari 2019. aasta otsuses Aristoteleio Panepistimio Thessalonikis vs. ERCEA (T‑348/16 OP, EU:T:2019:14), et ERCEA võlateates sisalduv nõue, et ülikool maksaks tagasi 245525,43 euro suuruse summa, on põhjendamatu 233611,75 euro ulatuses, mis vastab toetuskõlblikele kuludele. Euroopa Kohus jättis 14. jaanuari 2021. aasta otsuses ERCEA vs. Aristoteleio Panepistimio Thessalonikis (C‑280/19 P, EU:C:2021:23) Üldkohtu otsuse apellatsiooniastmes muutmata.

20

Kuna ERCEA teavitas OLAFit ka oma läbiviidud kontrolli tulemustest, otsustas OLAFi peadirektor 29. mail 2015 vastavalt määruse nr 883/2013 artiklile 5 algatada juurdluse võimalike rikkumiste või võimaliku kelmuse kohta projekti täitmisel.

21

OLAF esitas 11. novembri 2019. aasta juurdluse lõpparuandes mitu tuvastatud asjaolu. Nende tuvastatud asjaolude põhjal soovitas ta esiteks ERCEA-l võtta asjakohased meetmed, et nõuda Aristotelese ülikoolilt alusetult tasutud summad tagasi. Teiseks edastas ta kõnealuse aruande liikmesriigi õigusasutustele ning soovitas neil algatada apellandi, tema isa ja mainitud ülikooli teatavate töötajate suhtes kelmuse ja võltsimisega seotud menetlused.

22

OLAF avaldas 5. mail 2020 oma veebisaidil vaidlusaluse pressiteate. Nimetatud pressiteade, milles mainiti käesoleva kohtuotsuse punktides 20 ja 21 osutatud juurdlust, oli sõnastatud järgmiselt:

„Teadusuuringuteks ette nähtud liidu eelarve kaitsmine on [OLAFi] jaoks alati olnud väga oluline. [OLAFi] juurdlejad on avastanud keeruka kelmusjuhtumi, milles osalesid Kreeka teadlane ja tema rahvusvaheliste teadlaste võrgustik.

Asi puudutab ligikaudu 1,1 miljoni euro suurust toetust, mille [ERCEA] on andnud teatavale Kreeka ülikoolile. Nimetatud vahendid olid mõeldud teatava teadusprojekti rahastamiseks, mis viidi läbi paljulubava noore teadlase vastutusel, kelle isa töötas kõnealuses ülikoolis. Kreeka teadlase juhtimisel osales projektis teadlaste võrgustik, kuhu kuulus enam kui 40 teadlast üle kogu maailma.

OLAFil tekkisid kahtlused, kui ta avastas viisi, kuidas rahvusvahelisi teadlasi väidetavalt tasustati. Tšekid olid välja antud üksikteadlaste nimele, kuid need olid seejärel deponeeritud pangakontodele, millel oli mitu omanikku. Kahtlus süvenes, kui selgus, et tšekid oli pangakontodele deponeerinud juhtivteadur.

OLAFi juurdlejate meeskond otsustas seejärel viia kõnealuses ülikoolis läbi kohapealse kontrolli. Hoolimata juhtivteaduri katsetest juurdlust takistada, suutis OLAF tänu Kreeka riiklike õiguskaitseasutuste abile, kes võimaldasid juurdepääsu pangakontodele, ja tänu OLAFi enda digitaalse kohtuekspertiisi uurimismenetlusele kokku panna kelmuse tegeliku skeemi.

Leiti konkreetseid tõendeid, mis näitavad, et juhtivteadur oli avanud pangakontod, mida kasutati rahvusvaheliste teadlaste „tasustamiseks“, ja end nende kontode kaasomanikuks määranud, et pääseda rahalistele vahenditele ligi. OLAF ajas raha liikumise jälgi ja suutis tõendada, et kõnealune teadlane võttis märkimisväärsed summad sularahas välja või kandis need oma isiklikule kontole. OLAF võttis ühendust mitme teadlasega, kes olevat teadusprojektis osalenud. Ükski neist ei teadnud, et tema nimi on projektiga seotud, ega teadnud midagi tema nimel avatud pangakontodest ja ühestki temale tehtud maksest.

[…]

Juurdlus lõpetati eelmise aasta novembris soovitusega, et ERCEA nõuaks tagasi umbes 190000 eurot (see osa 1,1 miljoni euro suurusest toetusest, mis väidetavalt maksti rahvusvahelistele teadlastele) ja et riiklikud ametiasutused algataksid asjaga seotud isikute suhtes kohtumenetluse.“

23

Apellant esitas 16. juunil 2020 Üldkohtu kantseleisse ELTL artikli 268 alusel hagi, milles palus mõista komisjonilt välja hüvitis mittevaralise kahju eest, mis talle oli vaidlusaluse pressiteatega väidetavalt tekitatud.

24

Oma hagi põhjendamiseks väitis apellant, et vaidlusaluse pressiteate avaldamisega rikkus OLAF jämedalt määruse 2018/1725 sätteid, mis käsitlevad isikuandmete kaitset, Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 48 lõikes 1 ning määruse nr 883/2013 artikli 9 lõikes 1 ette nähtud süütuse presumptsiooni põhimõtet, viimati nimetatud määruse artikli 10 lõikes 5 ette nähtud kohustust tagada juurdluste konfidentsiaalsus, harta artiklis 41 sätestatud õigust heale haldusele ja proportsionaalsuse põhimõtet.

25

Üldkohus lükkas vaidlustatud kohtuotsusega kõik apellandi poolt OLAFi vastu esitatud etteheited tagasi ja jättis tema hagi tervikuna rahuldamata.

26

Apellatsioonkaebuses palub apellant Euroopa Kohtul:

27

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

28

Apellant põhjendab oma apellatsioonkaebust kolme väitega, millest esimese kohaselt on ebaõigesti tõlgendatud mõistet „tuvastatav füüsiline isik“ määruse 2018/1725 artikli 3 punkti 1 tähenduses; teise väite kohaselt on ebaõigesti tõlgendatud määruse nr 883/2013 artikli 9 lõiget 1 ning harta artikli 48 lõiget 1 koostoimes 4. novembril 1950 Roomas allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) artikli 6 lõikega 2, mis puudutab süütuse presumptsiooni ulatust, ning kolmanda väite kohaselt on moonutatud tõendeid, rikkudes harta artiklis 41 sätestatud õigust heale haldusele.

29

Apellatsioonkaebuse esimeses väites, mis jaguneb neljaks osaks, märgib apellant, et Üldkohus rikkus liidu õigust, kui ta asus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 91 ja 92 seisukohale, et apellant ei ole tõendanud, et vaidlusaluse pressiteate enese põhjal, aga ka meetmete abil, mida lugeja võib mõistliku tõenäosusega kasutada, on apellanti võimalik tuvastada, mistõttu selles pressiteates sisalduv teave ei kuulu määruse 2018/1725 artikli 3 punkti 1 tähenduses mõiste „isikuandmed“ alla ning see määrus ei ole kohaldatav.

30

Esimese väite esimeses ja teises osas, mida tuleb analüüsida koos, heidab apellant Üldkohtule ette, et viimane kohaldas määruse 2018/1725 artikli 3 punktis 1 kasutatud mõiste „tuvastatav füüsiline isik“ tõlgendamisel ebaõigeid õiguslikke kriteeriume.

31

Esimeses osas väidab ta, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 49 õigusnormi, kui ta otsustas, et tema tuvastamine pidi tulenema vaidlusalusest pressiteatest ega saanud tuleneda välistest või täiendavatest asjaoludest, mis ei olnud OLAFile etteheidetava tegevusega seotud. Euroopa Kohtu praktika kohaselt on mõistele „kaudne tuvastamine“ omane see, et tuvastamiseks on vaja täiendavaid andmeid olukorras, kus selliseid andmeid võib omada muu isik kui vastutav töötleja (vt selle kohta 19. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus Breyer, C‑582/14, EU:C:2016:779, punktid 39 ja 41).

32

Üldkohus leidis seega vaidlustatud kohtuotsuse punktis 76 ebaõigesti, et füüsiline isik, keda teave puudutab, on määruse 2018/1725 artikli 3 punkti 1 tähenduses „tuvastatav“ üksnes siis, kui tema isikut saab tuvastada „keskmine lugeja“, kellel endal ei ole täiendavaid andmeid, mis võimaldaks tal teha kindlaks selle isiku, keda teave puudutab. See säte puudutab hoopis kõiki muid isikuid peale vastutava töötleja, kellel on sellised andmed olemas. Järelikult keeldus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 81, 82 ja 87 ebaõigesti arvesse võtmast asjaolu, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 77 nimetatud Saksa ajakirjanik tuvastas ta isikuna, keda vaidlusalune pressiteade puudutas. Üldkohus oleks pidanud asuma seisukohale, et selline täiendavat teavet omav lugeja nagu Saksa ajakirjanik sai teda tuvastada ning et igal juhul olid selles pressiteates esitatud identifitseerimistunnused sellised, et tema pereliikmed ja kolleegid, kes olid teadlikud tema tööalasest taustast ja projektis juhtivteadurina osalemisest, said teda tuvastada.

33

Esimese väite teises osas märgib apellant, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 65, 67 ja 68 õigusnormi, kui ta asus seisukohale, et vaid vähesed või vähetähtsad meetmed, mis võimaldavad kergesti ja kiiresti tuvastada isiku, kelle kohta andmed käivad, kuuluvad niisuguste meetmete mõiste alla, mida „mõistliku tõenäosusega võetakse“ selle isiku tuvastamiseks, kelle kohta andmed käivad. Nimelt on määruse 2018/1725 põhjenduses 16 üksnes märgitud, et selleks et teha kindlaks, kas füüsilise isiku tuvastamiseks võetakse mõistliku tõenäosusega meetmeid, tuleks arvestada tuvastamise maksumust ja selleks vajalikku aega, ilma et oleks nõutud, et see maksumus või aeg oleks vähene või vähetähtis.

34

Komisjon palub esimese väite esimene ja teine osa tagasi lükata.

35

Esimese väiteosa kohta märgib nimetatud institutsioon, et määruses 2018/1725 on tuvastamise võimaluse määratlemise kriteeriumina nimetatud „tuvastamise ohtu“ ning selles on selle ohu kindlakstegemisega seoses viidatud vajadusele arvestada „kõiki objektiivseid tegureid“. Seega ei piisa selleks, et isikut saaks pidada „tuvastatavaks“, pelgalt hüpoteetilisest võimalusest isikut eristada. Komisjon tuletab meelde, et apellatsioonkaebus piirdub õigusküsimustega, ning märgib, et Üldkohus analüüsis apellandi faktiväiteid, et teha kindlaks, kas apellanti saab otseselt või kaudselt tuvastada, rõhutades samas, et apellandi ülesanne oli tõendada, et liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise tingimused ELTL artikli 340 alusel on täidetud. Üldkohus asus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 73 seisukohale, et apellant ei ole tõendanud, et vaidlusaluse pressiteate lugeja võib mõistliku tõenäosusega kasutatavate vahendite abil teda kindlusega tuvastada.

36

Lisaks selgitab komisjon, et Üldkohus järeldas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 58, et apellant ei ole tõendanud ühegi sellise konkreetse juhtumi olemasolu, mil teda oleks tuvastatud üksnes vaidlusaluse pressiteate lugemise põhjal. Seega ei saa apellant õiguspäraselt tugineda asjaolule, et tema pereliikmed või kolleegid võisid teda tuvastada. Lisaks, nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 73 ja 78–81, tegi Üldkohtus kindlaks, et ainus isik, kes apellandi isiku tuvastas ja üldsusele avalikustas, oli kõnealune Saksa ajakirjanik, kuid viimane teadis juba tema ja ta isa tausta ning tal oli suur hulk teavet. Apellatsioonimenetluses ei saa aga vaidlustada seda, et nimetatud ajakirjanikul olid apellandi kohta „subjektiivsed välised teadmised olemas“.

37

Mis puudutab esimese väite teist osa, siis väidab komisjon, et vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 65–68 ei nähtu, et üksnes „vähesed või vähetähtsad“ meetmed vastavad „mõistliku tõenäosusega võetavate meetmete“ määratlusele. Eelkõige põhinevad apellandi argumendid vaidlustatud kohtuotsuse punkti 65 viimase lause ebaõigel ja kontekstist väljakistud tõlgendusel, mida tuleb lugeda koos punkti 65 ülejäänud sisuga ja selle kohtuotsuse punktidega 61–68, milles Üldkohus analüüsis apellandi argumente. Üldkohtu kasutatud õiguslik kriteerium puudutas just küsimust, kas apellant oli vaidlusaluses pressiteates tuvastatav meetmete abil, mis on mõistliku tõenäosusega võetavad.

38

Esimese väite esimeses ja teises osas heidab apellant Üldkohtule sisuliselt ette, et viimane rikkus mitut õigusnormi, kui ta otsustas, et vaidlusaluses pressiteates sisalduv teave ei kuulu mõiste „isikuandmed“ alla määruse 2018/1725 artikli 3 punkti 1 tähenduses ja et seetõttu ei ole nimetatud määrus tema suhtes kohaldatav.

39

Komisjon leiab, et teatavad esimese väite esimese osa põhjendamiseks esitatud argumendid puudutavad Üldkohtu hinnangut faktilistele asjaoludele ega kuulu seetõttu käesoleva apellatsioonkaebuse raames Euroopa Kohtu kontrolli alla.

40

Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et faktilise asjaolu või akti õiguslik kvalifitseerimine Üldkohtu poolt on õigusküsimus, mille võib apellatsioonimenetluses tõstatada (12. mai 2022. aasta kohtuotsus Klein vs. komisjon,C‑430/20 P, EU:C:2022:377, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

41

Esimese väite esimese osa sõnastusest ja kõigist selle põhjendamiseks esitatud argumentidest nähtub aga, et apellant heidab Üldkohtule ette, et viimane rikkus õigusnormi, kui ta tugines mõiste „tuvastatav füüsiline isik“ tõlgendamisel ebaõigetele õiguslikele kriteeriumidele ning kvalifitseeris selle põhjal vaidlusaluses pressiteates sisalduva teabe õiguslikult ebaõigesti nii, et see ei kuulu määruse 2018/1725 artikli 3 punktis 1 sisalduva mõiste „isikuandmed“ alla.

42

Järelikult on esimese väite esimene osa vastuvõetav.

43

Kõigepealt tuleb märkida, et määruse 2018/1725 artikli 3 punktis 1 kasutatud mõiste „isikuandmed“ määratlus on sisuliselt identne isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 4 punktis 1 esitatud määratlusega. Lisaks, nagu nähtub määruse 2018/1725 põhjendustest 4 ja 5 ning isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 2 lõikest 3 ja artiklist 98, soovis liidu seadusandja kehtestada liidu institutsioonides, organites ja asutustes isikuandmete kaitse süsteemi, mis on samaväärne isikuandmete kaitse üldmäärusega, et tagada füüsiliste isikute ühetaoline ja järjepidev kaitse seoses isikuandmete töötlemisega liidus. Seepärast tuleks tagada määruse 2018/1725 artikli 3 punkti 1 ja isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 4 punkti 1 ühetaoline tõlgendamine.

44

Määruse 2018/1725 artikli 3 punktis 1 on sätestatud, et isikuandmed on „igasugune teave tuvastatud või tuvastatava füüsilise isiku […] kohta“.

45

Euroopa Kohus on aga otsustanud, et väljendi „igasugune teave“ kasutamine isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 4 punktis 1 sisalduva mõiste „isikuandmed“ määratluses kajastab liidu seadusandja eesmärki anda sellele mõistele lai tähendus, mis hõlmab potentsiaalselt igasugust, nii objektiivset kui ka subjektiivset teavet arvamuste või hinnangute vormis, tingimusel et need „puudutavad“ asjaomast isikut. Teave puudutab tuvastatud või tuvastatavat füüsilist isikut, kui see on oma sisu, eesmärgi või toime tõttu seotud tuvastatava isikuga (4. mai 2023. aasta kohtuotsus Österreichische Datenschutzbehörde ja CRIF, C‑487/21, EU:C:2023:369, punktid 23 ning 24).

46

Füüsilise isiku „tuvastatavuse“ kohta on määruse 2018/1725 artikli 3 punktis 1 täpsustatud, et tuvastatav füüsiline isik on „isik, keda saab otseselt või kaudselt tuvastada, eelkõige sellise identifitseerimistunnuse põhjal nagu nimi, isikukood, asukohateave, võrguidentifikaator või selle füüsilise isiku ühe või mitme füüsilise, füsioloogilise, geneetilise, vaimse, majandusliku, kultuurilise või sotsiaalse tunnuse põhjal“.

47

Liidu seadusandja poolt sõna „kaudselt“ kasutamisega soovitakse näidata, et isikuandmeteks kvalifitseerimiseks ei pea need andmed ise võimaldama kõnealust isikut tuvastada (vt analoogia alusel 19. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus Breyer, C‑582/14, EU:C:2016:779, punkt 41).

48

Määruse 2018/1725 põhjenduses 16 on selle kohta täpsustatud, et füüsilise isiku tuvastatavuse kindlakstegemisel tuleks arvesse võtta „kõiki vahendeid, mida vastutav töötleja või keegi muu võib“ füüsilise isiku „otseseks või kaudseks“ tuvastamiseks mõistliku tõenäosusega kasutada. Seega ei ole selleks, et andmeid saaks kvalifitseerida „isikuandmeteks“, nõutav, et kogu teave, mis võimaldab isikut tuvastada, peab olema ainult ühe isiku valduses (vt analoogia alusel 19. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus Breyer, C‑582/14, EU:C:2016:779, punkt 43).

49

Eelkõige ei välista asjaolu, et andmesubjekti tuvastamiseks on vajalikud täiendavad andmed, et kõnealuseid andmeid saab kvalifitseerida isikuandmeteks (vt analoogia alusel 19. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus Breyer, C‑582/14, EU:C:2016:779, punkt 44).

50

Võimalus kombineerida kõnealuseid andmeid täiendava teabega peab siiski kujutama endast meedet, mida võib mõistliku tõenäosusega andmesubjekti tuvastamiseks kasutada. Selleks et teha kindlaks, kas füüsilise isiku tuvastamiseks võetakse mõistliku tõenäosusega meetmeid, tuleks määruse 2018/1725 põhjenduse 16 kohaselt arvestada kõiki objektiivseid tegureid, näiteks tuvastamise maksumust ja selleks vajalikku aega, võttes arvesse nii andmete töötlemise ajal kättesaadavat tehnoloogiat kui ka tehnoloogia arengut.

51

Sellega seoses on Euroopa Kohus juba otsustanud, et asjaomase isiku tuvastamiseks ei saa mõistliku tõenäosusega kasutada meedet, kui selle isiku tuvastamine on seadusega keelatud või praktikas teostamatu, näiteks seetõttu, et see nõuaks nii ajaliselt, majanduslikult kui ka inimressursside poolest ülemäärast jõupingutust, mistõttu tuvastamise oht näib tegelikkuses olematu (vt analoogia alusel 19. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus Breyer, C‑582/14, EU:C:2016:779, punkt 46).

52

Käesolevas asjas tuletas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 49 meelde seoses analüüsiga, kas vaidlusalune pressiteade sisaldab määruse 2018/1725 artikli 3 lõike 1 tähenduses isikuandmeid, et liidu vastutuse võivad kaasa tuua üksnes liidu institutsioonile või organile omistatavad aktid või tegevus. Ta järeldas sellest samas punktis 49, et apellandi tuvastamine peab tulenema vaidlusalusest pressiteatest ning see ei saa tuleneda välistest asjaoludest, mis ei ole OLAFile etteheidetava tegevusega seotud, mistõttu ta analüüsis üksnes selles pressiteates esitatud teavet, mis võis vastavalt olukorrale võimaldada selle lugejatel apellandi tuvastada.

53

Mis puudutab seejärel apellandi isiku avalikustamist Saksa ajakirjaniku poolt, kes avaldas sotsiaalvõrgustikes (Twitter) artikli teda puudutavas vaidlusaluses pressiteates OLAFi esitatud süüdistuste kohta, siis leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 82 ja 87, et seda avalikustamist ei saa arvesse võtta, kuna ajakirjanikul ei olnud võimalik apellanti tuvastada üksnes vaidlusaluses pressiteates sisalduvate identifitseerimistunnuste alusel ning ta pidi kasutama nimetatud pressiteadet täiendavaid väliseid tuvastamisandmeid. Sellele järeldusele jõudmiseks leidis Üldkohus eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 76 ja 81, et nimetatud ajakirjanik ei olnud mitte keskmine lugeja, vaid professionaalne teadusele spetsialiseerunud uuriv ajakirjanik, kellel olid subjektiivsed välised teadmised apellandi kohta.

54

Siiski ei saa küsimust, kas liidu institutsiooni või organi pressiteates sisalduv teave kuulub mõiste „isikuandmed“ alla määruse 2018/1725 artikli 3 punkti 1 tähenduses, segi ajada liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise tingimusi puudutava küsimusega. Seda esimest küsimust tuleb hinnata üksnes nimetatud sättes kehtestatud tingimuste alusel ja seega ei saa see vastupidi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 49 väljendatud Üldkohtu seisukohale sõltuda kaalutlustest, mis puudutavad akti liidule omistatavust.

55

Viimase puhul, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktides 48–51 esitatud kaalutlustest, on isiku „kaudsele tuvastamisele“ omane, et asjaomase isiku tuvastamiseks tuleb kombineerida kõnealuseid andmeid täiendava teabega. Sellest tuleneb samuti, et asjaolu, et täiendav teave pärineb muult isikult või muust allikast kui vaidlusalune vastutav töötleja, ei välista kuidagi – vastupidi sellele, mida otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 49 ja 87 – isiku tuvastatavust.

56

Lisaks ei ole määruses 2018/1725 sätestatud tingimusi selle kohta, kes võib tuvastada isiku, kellega teave on seotud, sest määruse põhjenduses 16 ei ole viidatud mitte ainult vastutavale töötlejale, vaid ka „kellelegi muule“.

57

Mis puudutab konkreetselt pressiteadet, mille uurimisasutus on avaldanud selleks, et teavitada üldsust juurdluse tulemusest, siis on see pressiteade oma olemuselt suunatud eelkõige ajakirjanikele, mistõttu neid ei saa eristada „keskmisest lugejast“, kellele on viidatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 76.

58

Asjaolu, et uuriv ajakirjanik levitas teavet – nagu käesolevas asjas – selle kohta, kes on pressiteates viidatud isik, ei saa aga iseenesest viia järeldusele, et selles pressiteates sisalduv teave tuleb tingimata kvalifitseerida isikuandmeteks määruse 2018/1725 artikli 3 punkti 1 tähenduses ja et seda teavet ei ole vaja analüüsida vaatenurgast, kas asjaomane isik on tuvastatav.

59

Mis puudutab küsimust, kas Üldkohus rikkus apellandi tuvastatavusega seotud faktiliste asjaolude õiguslikul kvalifitseerimisel õigusnormi, siis, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 53–55 sisuliselt märkis, sisaldab vaidlusalune pressiteade apellandi kohta teatavat hulka andmeid, mille põhjal võib teda tuvastada, nimelt tema sugu, kodakondsus ja elukutse, märge selle kohta, et tegemist on noore isikuga ja et ta vastutab kõnealuse rahastatud teadusprojekti eest, samuti märge toetuse suuruse kohta, märge toetuse andja – ERCEA – ning projekti vastuvõtva asutuse ja riigi kohta, kus see asutus – Kreeka ülikool – asub, viide kõnealuse isiku isale, asjaolu, et ta tegutses oma kutsealal sellessamas asutuses, ning kõnealuse isiku juhtimisel projekti raames töötavate teadlaste ligikaudne arv.

60

Vastupidi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 68 Üldkohtu tehtud järeldusele sisaldavad pressiteate andmed nimetatud isiku soo, kodakondsuse, tema isa tegevuse, teadusprojektile antud toetuse suuruse ja seda teadusprojekti läbiviiva asutuse geograafilise asukoha kohta kokku teavet, mis võimaldab eelkõige samas teadusvaldkonnas töötavatel ja tema tööalast tausta tundvatel isikutel kõnealuses pressiteates nimetatud isiku tuvastada.

61

Selles kontekstis ei võimalda käesoleva kohtuotsuse punktis 51 viidatud Euroopa Kohtu praktika pidada asjaomase isiku tuvastamise ohtu olematuks. Samas teadusvaldkonnas töötavate isikute puhul võimaldab selline teave, nagu on nimetatud käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis, koos vaadelduna asjaomase isiku tuvastada, ilma et see tuvastamine eeldaks ajaliselt, majanduslikult ja inimressursside poolest ülemäärast jõupingutust. Lisaks, vastupidi sellele, mida väitis komisjon, ei olnud apellant kohustatud tõendama, et üks nendest isikutest on ta tõepoolest tuvastanud, kuna sellist tingimust ei ole määruse 2018/1725 artikli 3 punktis 1 ette nähtud, vaid selles on üksnes nõutud, et isik peab olema „tuvastatav“.

62

Lisaks, nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 66, sisaldas ERCEA veebisaidil esitatud kirjeldus ligikaudu 70 projekti kohta, mida see amet rahastas ja mille vastuvõttev asutus asus Kreekas, mitut võtmeelementi, mille põhjal võisid internetikasutajal soovitud teabe leida, näiteks projekti eest vastutava isiku nimi või vastuvõtva asutuse nimi või ka rahastuse summa.

63

Väidetavat ebaseaduslikku tegevust, näiteks pettust või korruptsiooni käsitlev pressiteade äratab tõenäoliselt avalikkuse huvi ja ajendab lugejaid, eelkõige ajakirjanikke, tegema pressiteates nimetatud isiku kohta otsinguid. Niisuguses kontekstis ei ole jõupingutus, mis seisneb selliste otsingute tegemises niisugusel veebisaidil nagu ERCEA oma, kus on kirjeldatud ligikaudu 70 sellel veebisaidil esitatud rahastatud projekti, koos teiste internetiotsingutega, mis tõenäoliselt võimaldavad leida selle isiku nime ja teised identifitseerimistunnused, keda vaidlusalune pressiteade puudutab, sugugi ebaproportsionaalne, mistõttu ei saa ohtu, et ajakirjanikud või muud isikud, kes ei tunne tema tööalast tausta, tuvastavad apellandi, pidada käesoleva kohtuotsuse punktis 51 viidatud kohtupraktika tähenduses olematuks.

64

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 49 ja 87 õigusnormi, kui ta leidis, et apellandi tuvastamine ei saanud tuleneda välistest või täiendavatest asjaoludest, mis ei ole seotud OLAFile etteheidetava tegevusega. Lisaks rikkus Üldkohus talle esitatud faktiliste asjaolude õiguslikul kvalifitseerimisel õigusnormi, kui ta tõdes selle kohtuotsuse punktis 68, et vaidlusaluses pressiteates vastava isiku kohta esitatud identifitseerimistunnused ei võimalda apellanti mõistliku tõenäosusega tuvastada selle pressiteate lihtsa objektiivse lugemise alusel või meetmete abil, mida mõni tema lugeja „mõistliku tõenäosusega võtab“.

65

Seetõttu leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 91 ja 92 samuti ebaõigesti, et vaidlusaluses pressiteates sisalduv teave ei kuulu määruse 2018/1725 artikli 3 punktis 1 kasutatud mõiste „isikuandmed“ alla ning see määrus ei ole käesolevas asjas kohaldatav.

66

Neil asjaoludel tuleb esimese väite esimese ja teise osaga nõustuda.

67

Käesoleva kohtuotsuse punktis 65 otsustatut arvestades ei ole vaja analüüsida esimese väite kolmandat ja neljandat osa, kuna need puudutavad samuti vaidlustatud kohtuotsuse punktides 91 ja 92 esitatud järelduste põhjendatust.

68

Apellatsioonkaebuse teises väites vaidlustab apellant Üldkohtu järeldused, mis on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 106 ja mille kohaselt ei saa apellant tugineda määruse nr 883/2013 artikli 9 lõikes 1 ette nähtud ja harta artikli 48 lõikes 1 koostoimes EIÕK artikli 6 lõikega 2 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõtte rikkumisele, kuna ta ei olnud vaidlusaluses pressiteates tuvastatud ega tuvastatav. Ta leiab, et Üldkohus rikkus igal juhul õigusnormi, kui ta kohaldas selle põhimõtte võimaliku rikkumise analüüsimisel määruse 2018/1725 artikli 3 punkti 1 kriteeriume. Piisab, kui isiku saab tuvastada mis tahes meetmega, sõltumata selleks vajalikust ajast ja kuludest.

69

Komisjon palub lükata teine väide tagasi eelkõige põhjusel, et süütuse presumptsiooni rikkumine eeldab, et sellele rikkumisele tuginev isik on tuvastatud või tuvastatav, millega käesoleval juhul tegemist ei ole.

70

Arvestades käesoleva kohtuotsuse punktis 65 esitatud järeldust, rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 106, et apellant ei olnud vaidlusaluses pressiteates tuvastatud või tuvastatav ning et seetõttu ei olnud ta tõendanud, et tema süütuse presumptsiooni on rikutud.

71

Järelikult tuleb selle väitega nõustuda, ilma et oleks vaja analüüsida apellatsioonkaebuse teise väite raames esitatud muid argumente.

72

Apellatsioonkaebuse kolmandas väites leiab apellant, et Üldkohus moonutas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 157 ja 169 ilmselgelt tõendit, mis puudutab harta artiklis 41 sätestatud õiguse heale haldusele rikkumist.

73

Esimesena märgib apellant, et vastupidi Üldkohtu järeldusele vaidlustatud kohtuotsuse punktis 157 nähtub OLAFi lõpparuande läbilugemisest, et kõik teadlased – mitte ainult mõni neist – väitsid, et nad osalesid projektis. Nimelt on selle aruande punktis 2.3.3.2 sõnaselgelt märgitud, et „kümme OLAFi küsimustikele vastanud teadlast kinnitasid, et nad osalesid projektis MINATRAN“. Samamoodi nähtub selle aruande punktist 2.3.3.2, mille kohaselt „ei kinnitanud teatavad teadlased ei kulusid, mida [Aristotelese ülikool] nende nimel esitas, ega ka Kreeka pangakonto omamist“, ning selles aruandes nimetatud teadlaste vastuste kokkuvõttest, et enamik teadlasi teadis tegelikult, et nende nimele olid avatud pangakontod ja et neile oli tehtud makseid. Seega, kuigi teadlaste vastustest tervikuna ilmneb, et kõik teadsid, et nende nimed on projektiga seotud, on vaidlusaluses pressiteates ebatäpselt märgitud, et ükski teadlane ei olnud sellest teadlik. Lisaks kujutab Üldkohtu hinnang, mille kohaselt sooviti selles pressiteates kasutatud sõnade „ükski teadlane“ asemel öelda „teatavad teadlased“, endast selle pressiteate moonutamist.

74

Teisena, mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkti 169, siis märgib apellant, et OLAFi lõpparuande punktist 2.3.3.1 nähtub, et ainus talle juurdluse takistamise katsega seoses esitatud etteheide oli see, et ta saatis ühele teadlasele ühe elektroonilise sõnumi. Isegi kui eeldada, et selle ainsa sõnumi saatmist, milles ta lihtsalt andis teadlasele teada, et viimane ei ole kohustatud OLAFi küsimustikule vastama, võiks kvalifitseerida juurdluse takistamise katseks, kujutab vaidlustatud kohtuotsuse punktis 169 sisalduv järeldus, et ta võttis „teatavate teadlastega mitmel korral ühendust“, endast faktide ilmselget moonutamist.

75

Komisjoni sõnul leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 157 õigesti, et OLAF ei avaldanud vaidlusaluses pressiteates ebatäpset teavet, mis moonutas tema lõpparuande järeldusi. Igal juhul võib liidu lepinguvälise vastutuse kaasa tuua ainult piisavalt tõsine hoolsuskohustuse rikkumine.

76

Lisaks tuleb tagasi lükata ka apellandi argumendid vaidlustatud kohtuotsuse punkti 169 kohta. Väidetava moonutamise tõendamiseks tugineb apellant OLAFi lõpparuandes sisalduvatele teatavatele konkreetsetele tõenditele, võtmata arvesse asjaolu, et samas aruandes sisalduvad muud tõendid näitavad, et ta võttis ühendust ka ühe teadlasega, selleks et teavitada teda, et ta ei ole kohustatud OLAFile vastama, ning ühe teise teadlasega, selleks et viimane teeks oma esialgsetes vastustes parandusi. Lisaks leidis OLAF, et see, et teatavad teadlased võtsid samal ajavahemikul omal algatusel tagasi või muutsid vastuseid, mille nad olid alguses andnud, on kaudne tõend selle kohta, et need teadlased olid saanud sarnase sisuga e-kirju.

77

Üldkohus asus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 157 muu hulgas seisukohale, et kohtutoimikust nähtub, et kui OLAF kasutas vaidlusaluse pressiteate viiendas lõigus väljendit „[ü]kski teadlane ei teadnud“ selleks, et tähistada „teatavaid teadlasi“, ei avaldanud OLAF ebatäpset teavet, mis oleks moonutanud tema lõpparuande järeldusi. Kõnealuse kohtuotsuse punktis 169 leidis Üldkohus seoses apellandipoolse juurdluse takistamise „katse“ mainimisega selle teate neljandas lõigus, et OLAFi lõpparuandest nähtuvalt tuvastas viimane oma juurdluse käigus, et apellant võttis mitu korda ühendust teatavate teadlastega, ning et ta pidas neid tegusid tema juurdluse takistamiseks.

78

Olgu märgitud, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab moonutamine olema toimikumaterjalidest tulenevalt ilmne, ilma et faktilisi asjaolusid ja tõendeid oleks vaja uuesti hinnata (25. juuli 2018. aasta kohtuotsus Orange Polska vs. komisjon,C‑123/16 P, EU:C:2018:590, punkt 75 ja seal viidatud kohtupraktika). Moonutamisega on tegemist juhul, kui ilma uusi tõendeid uurimata ilmneb, et olemasolevatele tõenditele antud hinnang on ilmselgelt väär (17. juuni 2010. aasta kohtuotsus Lafarge vs. komisjon,C‑413/08 P, EU:C:2010:346, punkt 17 ja seal viidatud kohtupraktika).

79

Lisaks, kuigi tõendite moonutamine võib seisneda dokumendi sellises tõlgendamises, mis on vastuolus niisuguse dokumendi sisuga, peab see ilmselgelt tulenema Euroopa Kohtule esitatud toimikust, ja see eeldab, et Üldkohus on ilmselgelt ületanud nende tõendite mõistliku hindamise piire. Sellega seoses ei piisa, kui tõendada, et dokumenti oleks võimalik tõlgendada muul viisil, kui Üldkohus seda tegi (16. veebruari 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia ja Hispaania, C‑635/20 P, EU:C:2023:98, punkt 127 ja seal viidatud kohtupraktika).

80

Seda kohtupraktikat arvestades saab vaidlustatud kohtuotsuse punktides 157 ja 169 tehtud Üldkohtu faktilisi järeldusi kahtluse alla seada vaid siis, kui on tõendatud, et Üldkohtule esitatud tõenditest nähtub selgesti, et need järeldused on ebatäpsed.

81

Mis esimesena puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkti 157, siis heidab apellant Üldkohtule ette, et viimane moonutas nii vaidlusalust pressiteadet kui ka OLAFi lõpparuande järeldusi.

82

Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et OLAF märkis vaidlusaluse pressiteate viienda lõigu kolmandas lauses, et ta „võttis ühendust teatavate teadlastega, kes olevat teadusprojektis osalenud“. Järgmises lauses esitatud järeldust, et „[ü]kski neist ei teadnud, et tema nimi on projektiga seotud, ega teadnud midagi tema nimel avatud pangakontodest ja ühestki temale tehtud maksest“, tuleb seega mõista nii, et see oli kohaldatav kõigile teadlastele, kellega OLAF oli ühendust võtnud.

83

Seega ühelt poolt moonutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 157 vaidlusaluse pressiteate viimast lauset, kui ta tõlgendas selle sisu nii, et OLAF soovis näidata, et teatavad teadlased, kellega ta ühendust oli võtnud, ei teadnud, et nende nimed on projektiga seotud, ega olnud teadlikud nende nimel avatud pangakontodest või nende kasuks tehtud mis tahes maksetest, samas kui vaidlusalust pressiteadet saab mõista üksnes nii, et see puudutas kõiki teadlasi, kellega OLAF oli ühendust võtnud.

84

Teiselt poolt, mis puudutab OLAFi lõpparuande järelduste väidetavat moonutamist, siis tuleb märkida, et nimetatud järeldustest, mis on toodud selle aruande punktis 2.3.3.2, nähtub, et kümme teadlast, kes olevat teadusprojektis osalenud, vastasid OLAFi küsimustikule ja „kinnitasid, et nad osalesid projektis MINATRAN“. Sellest nähtub samuti, et „[t]eatavad teadlased aga ei kinnitanud ei kulusid, mida [Aristotelese ülikool] nende nimel esitas, ega ka Kreeka pangakonto omamist“. Neil asjaoludel on ilmne, et vastupidi pressiteatest nähtuvale ei teadnud kõik teadlased, kellega OLAF oli ühendust võtnud, et nende nimed olid uurimisprojektiga seotud, ega olnud nende nimel avatud pangakontodest ja neile tehtud maksetest teadlikud. Üldkohus moonutas seega lõpparuande järeldusi, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 157, et OLAF ei olnud vaidlusaluse pressiteate viiendas lõigus avaldanud ebaõiget teavet.

85

Teisena, mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkti 169, siis nähtub OLAFi lõpparuande punktist 2.3.3.1, millele apellant viitab, et talle heideti juurdluse takistamise katsena ette e-kirja saatmist üheleainsale teadlasele, samas kui vaidlusalune pressiteade viitab abstraktselt mitmele juurdluse takistamise katsele. Siiski ei ole ilmne, et OLAF soovis lõpparuande selles punktis ammendavalt hõlmata apellandile ette heidetud juurdluse takistamise katseid.

86

Seega ei ole ilmne, et Üldkohus moonutas OLAFi lõpparuannet, kui ta otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 169, et – nagu nähtub sellest aruandest – OLAF tuvastas oma juurdluse käigus, et apellant võttis teatavate teadlastega mitmel korral ühendust, ja et ta pidas neid akte tema juurdluse takistamiseks.

87

Sellest järeldub, et apellatsioonkaebuse kolmanda väitega tuleb nõustuda üksnes osas, milles Üldkohus lükkas tagasi väite, et rikutud on õigust heale haldusele, mis puudutab vaidlusaluse pressiteate viiendat lõiku.

88

Kuna apellatsioonkaebuse esimese ja teise väitega ning kolmanda väite ühe osaga tuleb nõustuda, tuleb vaidlustatud kohtuotsus tühistada osas, milles Üldkohus jättis rahuldamata hagi mõista komisjonilt välja hüvitis kahju eest, mis tekkis sellest, et OLAF rikkus määrusest 2018/1725 tulenevaid kohustusi, süütuse presumptsiooni põhimõtet ja õigust heale haldusele.

89

Ülejäänud osas tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

90

Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu teise lause kohaselt võib Euroopa Kohus teha Üldkohtu otsuse tühistamise korral asja suhtes ise lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium seda lubab.

91

Käesoleval juhul see nii ei ole.

92

Nimelt ei kontrollinud Üldkohus, kas OLAF rikkus vaidlusaluse pressiteate avaldamisega süütuse presumptsiooni, mis on ette nähtud määruse nr 883/2013 artikli 9 lõikes 1 ja sätestatud harta artikli 48 lõikes 1 koostoimes EIÕK artikli 6 lõikega 2, ega ka seda, kas sellise rikkumise korral on täidetud ELTL artikli 340 alusel liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise tingimused.

93

Neil asjaoludel ei luba menetlusstaadium teha asja suhtes lõplikku kohtuotsust.

94

Kuna kohtuasi saadetakse tagasi Üldkohtusse, tuleb apellatsioonimenetlusega seotud kulude kandmine otsustada edaspidi.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kuues koda) otsustab: