–

ARST SpA – Azienda regionale sarda trasporti, esindaja: avvocato S. Manso,

–

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato P. Garofoli,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: L. Malferrari, P. Messina ja G. Wilms,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. aasta määruse (EÜ) nr 561/2006, mis käsitleb teatavate autovedusid käsitlevate sotsiaalõigusnormide ühtlustamist ja millega muudetakse nõukogu määrusi (EMÜ) nr 3821/85 ja (EÜ) nr 2135/98 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 3820/85 (ELT 2006, L 102, lk 1), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. veebruari 2014. aasta määrusega (EL) nr 165/2014 (ELT 2014, L 60, lk 1), (edaspidi „määrus nr 561/2006“) artikli 3 punkti a, artikli 4 punkti j ja artikli 6 lõikeid 3 ja 5.

2

Taotlus on esitatud Sardiinia maakonna (Itaalia) kohaliku ühistranspordi ettevõtja ARST SpA – Azienda regionale sarda trasporti (edaspidi „Arst“) ja selle mitme töötaja vahelises kohtuvaidluses, mille ese on viimaste nõue mõista kahjuhüvitis ja/või kompenseeriv hüvitis, mis on proportsionaalne kasutamata jäänud puhkeajaga ja maksimaalse sõiduaja summeeritult iga kahe nädala kohta ületamisega.

3

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/15/EÜ autovedude alase liikuva tegevusega hõivatud isikute tööaja korralduse kohta (EÜT 2002, L 80, lk 35; ELT eriväljaanne 05/04, lk 224) artikli 3 punkti a alapunktis 1 on mõiste „tööaeg“ määratletud järgmiselt:

„ringi liikuvate töötajate puhul: töö alustamise ja lõpetamise vahele jääv aeg, mille jooksul ringi liikuv töötaja viibib oma töökohas tööandja käsutuses ja täidab oma ülesandeid või sooritab oma tegevust, teiste sõnadega:

4

Määruse nr 561/2006 põhjendustes 17 ja 24 on märgitud:

[…]

5

Selle määruse artikli 1 kohaselt kehtestatakse määrusega „eeskirjad kauba- ja reisijateveoga hõivatud sõidukijuhtide sõiduaegade, vaheaegade ja puhkeperioodide kohta, et ühtlustada konkurentsitingimusi sisetranspordi liikide, eriti autoveosektori osas ning parandada töötingimusi ja liiklusohutust“; lisaks on määruse „eesmärgiks aidata kaasa järelevalve ja haldussunni praktika parandamisele liikmesriikides, samuti töökorralduse parandamisele autoveosektoris“.

6

Määruse artikli 2 lõikes 1 on sätestatud:

„Käesolevat määrust kohaldatakse autoveo korral, mille puhul on tegemist:

[…]

7

Sama määruse artiklis 3 on sätestatud:

„Käesolevat määrust ei kohaldata vedude korral, mille puhul on tegemist:

[…]“.

8

Määruse nr 561/2006 artikkel 4 on sõnastatud järgmiselt:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]

[…]

[…]

[…]

[…]“.

9

Määruse nr 561/2006 artikli 6 lõigetes 3 ja 5 on sätestatud:

„3.   Sõiduaeg summeeritult iga kahe nädala kohta ei tohi ületada 90 tundi.

[…]

5.   Juht peab artikli 4 lõikes e nimetatud ajad, samuti kõik sõiduajad sõidukis, mida kasutatakse ärilistel eesmärkidel väljaspool käesoleva määruse reguleerimisala, registreerima teiste töödena […]“.

10

Selle määruse artikkel 15 näeb ette, et „[l]iikmesriigid tagavad, et artikli 3 punktis a nimetatud sõidukite juhtide suhtes kohaldatakse siseriiklikke eeskirju, mis pakuvad lubatud sõiduaegade ja ettenähtud vaheaegade ning kohustuslike puhkeperioodide osas kohast kaitset“.

11

Määruse nr 1073/2009 artikli 2 punktis 2 on mõiste „liinivedu“ määratletud kui „sõitjate vedu kindlate vaheaegade järel kindlaksmääratud marsruudil, kusjuures sõitjad võetakse peale ja pannakse maha varem kindlaks määratud peatustes“.

12

Mitu reisijateveo juhti, kes töötasid ettevõttes Arst, esitasid 5. septembril 2011 Tribunale di Oristanole (Oristano esimese astme kohus, Itaalia) hagi nõudega mõista sellelt äriühingult nende kasuks välja kahjuhüvitis ja/või kompenseeriv hüvitis, mis on proportsionaalne määrust nr 561/2006 rikkudes kasutamata jäänud puhkeajaga ja üle maksimaalse sõiduaja summeeritult iga kahe nädala kohta töötatud tundidega. Need juhid väitsid, et Arsti poolt ajavahemikul 11. aprillist 2007, mil see määrus jõustus, kuni 6. detsembrini 2010 kehtestatud tööaja tõttu ei saanud ükski neist kasutada „regulaarset iganädalast puhkeperioodi“ selle määruse artikli 4 punkti h tähenduses ning nad kõik ületasid maksimaalset sõiduaega summeeritult iga kahe nädala kohta, mis on ette nähtud sama määruse artikli 6 lõikes 3.

13

Arst väitis omalt poolt, et määrus nr 561/2006 ei ole nende juhtide suhtes kohaldatav selle artikli 3 punkti a alusel, kuna nad tegid selles sättes ette nähtud piirmäära ületavaid sõite ainult ühel või kahel korral ja ainult teatud töövahetustes.

14

Nimetatud kohus rahuldas hagi tervikuna, kuid vähendas 50% võrra UNi ja TFi nõutud hüvitise summat, sest nad töötasid juhina lühema ajavahemiku vältel.

15

Arst esitas selle otsuse peale apellatsioonkaebuse Corte d’Appello di Cagliarile (Cagliari apellatsioonikohus, Itaalia). Too vähendas 10. märtsi 2016. aasta kohtuotsusega summat, mille esimese astme kohus oli Arstilt nimetatud juhtide kasuks välja mõistnud, ja jättis nõuded ülejäänud osas rahuldamata.

16

Corte d’Appello di Cagliari (Cagliari apellatsioonikohus) leidis esiteks, et mõiste „pikkus“ määruse nr 561/2006 artikli 3 punkti a tähenduses tähistab linnavälise transpordi puhul juhi kõiki sõite tööpäeva jooksul, nii et selle kindlakstegemisel, kas on ületatud selles sättes ette nähtud 50 km piiri, tuleb arvesse võtta juhi poolt selle tööpäeva jooksul tehtud kõigi sõitude kilomeetreid. Teiseks leidis ta selle määruse artikli 4 punkte j ja k arvestades, et „ööpäevane sõiduaeg“ langeb kokku tööpäevaga, ning lükkas seega tagasi Arsti argumendi, et kontrollimaks, kas määruse artikli 6 lõikes 3 ette nähtud sõiduaega summeeritult iga kahe nädala kohta on järgitud, tuleb arvesse võtta üksnes sõiduaega.

17

Arst esitas kassatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule, Corte suprema di cassazionele (Itaalia kassatsioonikohus), vaidlustades Corte d’Appello di Cagliarile (Cagliari apellatsioonikohus) 10. märtsi 2016. aasta otsuses esitatud tõlgenduse, mis anti punktis 15 viidatud kohtuotsuses nii mõistele „pikkus“ määruse nr 561/2006 artikli 3 punkti a tähenduses kui ka mõistele „sõiduaeg summeeritult iga kahe nädala kohta“, mida on kasutatud selle määruse artikli 6 lõikes 3.

18

See kohus märgib esiteks, et Arst tagab sõitjate veo kindlate vaheaegade järel kindlaksmääratud marsruudil, kusjuures sõitjad võetakse peale ja pannakse maha varem kindlaks määratud peatustes. Teiseks, kuna määrus nr 561/2006 ei ole selle artikli 3 punkti a kohaselt kohaldatav vedude korral, mille puhul on tegemist sõidukitega, mida kasutatakse regulaarseks reisijateveoks, kui liini pikkus ei ületa 50 km, siis soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas mõiste „pikkus“ tähistab marsruuti, mille asjaomane ettevõtja on sõidupileti maksumuse kindlakstegemiseks määranud, nagu näib tema arvates tulenevat selle sätte sõnastusest, mis viitab „liini“ pikkusele. Samuti küsib ta, kas see mõiste tähistab hoopis juhi poolt tööpäeva jooksul sõidukiga läbitud kilomeetreid, isegi kui need tulenevad mitmest marsruudist, nagu tundub olevat võimalik tuletada määruse eesmärgist, milleks on põhjenduse 17 kohaselt „parandada määruse kohaldamisalasse kuuluvate töötajate sotsiaalseid tingimusi ning üldist liiklusohutust“.

19

Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et esimene küsimus on tingitud sellest, et Arst tagab reisijate liiniveo mitmel eri marsruudil ning tema juhid sõidavad sama tööpäeva jooksul sama sõidukiga mitmel marsruudil. See kohus juhib lisaks tähelepanu asjaolule, et selliseks veoks mõeldud sõidukid on segakasutuses: neid kasutatakse nii alla kui ka üle 50 km pikkustel marsruutidel; ta märgib, et vastavalt 9. septembri 2021. aasta kohtuotsusele Ministère public (ekstraterritoriaalsed sanktsioonid) (C‑906/19, EU:C:2021:715) kohaldatakse määrust nr 561/2006 sel moel kasutatavatele sõidukitele. Ta on siiski arvamusel, et segakasutus ei tähenda, et kogu Arsti teostatav vedu kuulub selle määruse kohaldamisalasse.

20

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on pealegi seoses määruse nr 561/2006 artikli 6 lõikega 3 kahtlus, kas selle kindlakstegemiseks, kas sõiduaega summeeritult iga kahe nädala kohta on järgitud, tuleb arvesse võtta üksnes nende kahe nädala jooksul salvestatud „sõiduaega“ selle määruse artikli 4 punkti j tähenduses või asjaomase juhi kõiki „teisi töid“ selle määruse artikli 6 lõike 5 tähenduses. Kõnealune kohus on seisukohal, et ei ole võimalik selgelt aru saada, kas need „teised tööd“ on artikli 6 lõikes 3 ette nähtud sõiduaja summeeritult iga kahe nädala kohta arvutamisel asjakohased või mitte. Ta osutab lisaks sellele, et Corte d’appello di Cagliari (Cagliari apellatsioonikohus) lükkas tagasi Arsti argumendi, et selle arvutamisel tuleb arvesse võtta ainult aega, mil juht on roolis.

21

Neil asjaoludel otsustas Corte suprema di cassazione (kassatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

22

Esimene eelotsuse küsimus jaguneb kaheks osaks, mida tuleb analüüsida üksteise järel.

23

Esimese küsimuse esimese osaga soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 561/2006 artikli 3 punkti a tuleb tõlgendada nii, et mõiste „liini pikkus ei ületa 50 km“ vastab selle marsruudi kilomeetritele, mille veoettevõtja on oma regulaarse reisijateveo jaoks määranud.

24

Mõistet „liini pikkus“ ei ole määruses nr 561/2006 määratletud ja määruse artikli 3 punktis a ei ole viidatud liikmesriikide õigusele selle mõiste määratlemiseks. Selle sätte tõlgendamisel tuleb seega lähtuda selle sõnade tavapärasest tähendusest tavakeeles, selle kontekstist ja asjaomase õigusakti eesmärgist (vt selle kohta 7. juuli 2022. aasta kohtuotsus Pricoforest, C‑13/21, EU:C:2022:531, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).

25

Tavakeeles tähendab sõna „pikkus“ marsruuti või teekonda, mida järgitakse või tuleb järgida, eelkõige teel, ja mis ühendab lähtepunkti sihtpunktiga. Sõna „liin“ tähendab pidevatjoont, mis ühendab neid punkte.

26

Määruse nr 561/2006 artikli 3 punkti a sõnastus viitab seega konkreetsele vahemaale, mis läbitakse või mis tuleb läbida teel, järgides lähte- ja sihtpunkti ühendavat marsruuti, et tagada regulaarne reisijatevedu, mille jaoks asjaomane sõiduk on määratud (vt selle kohta 7. juuli 2022. aasta kohtuotsus Pricoforest, C‑13/21, EU:C:2022:531, punkt 24). See sõnastus ei viita kuidagi vahemaale, mille juht on konkreetsel tööperioodil teed mööda tegelikult läbinud, ega maksimaalsele vahemaale, mille asjaomane sõiduk on oma lähtepunktist alates läbinud.

27

Mõiste „liinivedu“ on määratletud määruse nr 1073/2009 artikli 2 punktis 2, millele viitab määruse nr 561/2006 artikli 4 punkt n, kui „sõitjate vedu kindlate vaheaegade järel kindlaksmääratud marsruudil, kusjuures sõitjad võetakse peale ja pannakse maha varem kindlaks määratud peatustes“. Mõiste „kindlaksmääratud marsruut“ välistab selle, et arvesse võetakse mis tahes vahemaad, mille juht on konkreetsel tööperioodil teed mööda tegelikult läbinud, või maksimaalset vahemaad, mille asjaomane sõiduk on oma lähtepunktist alates läbinud, sest need on kõnealusest marsruudist pikemad.

28

Järelikult tuleb mõistet „liini pikkus ei ületa 50 km“ määruse nr 561/2006 artikli 3 punkti a tähenduses mõista nii, et sellega peetakse silmas konkreetset marsruuti, mis ei ületa seda vahemaad, mis ühendab lähtepunkti sihtpunktiga ja mis hõlmab vajaduse korral varem kindlaks määratud vahepeatusi reisijate pealevõtmiseks ja mahapanemiseks. Niisugune reisijatevedu on seega selle sätte alusel selle määruse kohaldamisalast välja jäetud, sõltumata sellest, kas selleks määratud juhid sõidavad samal tööpäeval ja sama sõidukiga mitmel marsruudil.

29

Nagu märkis Euroopa Komisjon oma kirjalikes seisukohtades, tuleb sõidukijuhtidele, kelle suhtes ei ole määrus nr 561/2006 selle artikli 3 punkti a kohaselt kohaldatav, kohaldada vastavalt selle määruse artiklile 15 koostoimes selle põhjendusega 24 riigisiseseid õigusnorme, mis pakuvad lubatud sõiduaegade ja ettenähtud vaheaegade ning kohustuslike puhkeperioodide osas kohast kaitset. Kohaldatavad riigisisesed õigusnormid peavad igal juhul järgima direktiivis 2002/15 eelkõige tööaega, vaheaega ja puhkeperioode puudutavas osas ette nähtud eeskirju.

30

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimese küsimuse esimesele osale vastata, et määruse nr 561/2006 artikli 3 punkti a tuleb tõlgendada nii, et mõiste „liini pikkus ei ületa 50 km“ vastab marsruudile, mille veoettevõtja on määranud, mis ei ületa seda vahemaad ja mille asjaomane sõiduk peab läbima teel selleks, et ühendada lähtepunkt sihtpunktiga ning teha vajaduse korral varem kindlaks määratud vahepeatusi, et tagada regulaarne reisijatevedu liinil, mille jaoks sõiduk on määratud.

31

Esimese küsimuse teises osas soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 561/2006 artikli 2 lõike 1 punkti b koostoimes artikli 3 punktiga a tuleb tõlgendada nii, et see määrus on kohaldatav kogu asjaomase ettevõtja teostatavale veole, kui regulaarseks reisijateveoks määratud sõidukeid kasutatakse peamiselt alla 50 km pikkustel liinidel ja mõnikord üle 50 km pikkustel liinidel.

32

Kõigepealt tuleb meenutada, et regulaarset reisijatevedu puudutavas osas on määruse nr 561/2006 kohaldamisala kindlaks määratud esiteks selle artikli 2 lõike 1 punktis b, mille kohaselt kohaldatakse seda määrust autoveo korral, mille puhul on tegemist reisijateveoks kasutatavate sõidukitega, mis on ehitatud või alaliselt ümberkohandatud rohkem kui üheksa inimese veoks, juht kaasa arvatud, ning on selleks otstarbeks ette nähtud.

33

Teiseks on määruse nr 561/2006 artikli 3 punktis a märgitud, et seda määrust ei kohaldata vedude korral, mille puhul on tegemist „sõidukitega, mida kasutatakse regulaarseks reisijateveoks, kui liini pikkus ei ületa 50 km“. Kuna see säte näeb ette erandi selle määruse kohaldamisalast, tuleb seda tõlgendada kitsalt, et selle mõju ei ulatuks kaugemale sellest, mis on vajalik selle erandiga tagatavate huvide kaitse tagamiseks (vt selle kohta 9. septembri 2021. aasta kohtuotsus Ministère public (ekstraterritoriaalsed sanktsioonid), C‑906/19, EU:C:2021:715, punkt 33).

34

Neil asjaoludel, kui – nagu käesolevas asjas – ettevõtja tagab regulaarse reisijateveo liinil, mille pikkus on üle 50 km, sõidukitega, mida tavaliselt kasutatakse regulaarseks reisijateveoks liinil, mille pikkus on alla 50 km, ei saa selline segakasutus muuta määrust nr 561/2006 kohaldatavaks kogu asjaomase ettevõtja teostatavale regulaarsele reisijateveole. Nimelt on regulaarne reisijatevedu liinil, mille pikkus on alla 50 km, selle määruse artikli 3 punktis a sõnaselgelt määruse kohaldamisalast välja jäetud.

35

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimese küsimuse teisele osale vastata, et määruse nr 561/2006 artikli 2 lõike 1 punkti b koostoimes artikli 3 punktiga a tuleb tõlgendada nii, et see määrus ei ole kohaldatav kogu asjaomase ettevõtja teostatavale veole, kui regulaarseks reisijateveoks määratud sõidukeid kasutatakse peamiselt alla 50 km pikkustel liinidel ja mõnikord üle 50 km pikkustel liinidel. See määrus on kohaldatav ainult siis, kui liin on üle 50 km pikkune.

36

Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 561/2006 artikli 6 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et selles sättes kasutatud mõiste „sõiduaeg summeeritult iga kahe nädala kohta“ hõlmab lisaks „sõiduajale“ selle määruse artikli 4 punkti j tähenduses ka juhi kõiki „teisi töid“ määruse artikli 6 lõike 5 tähenduses nende kahe nädala jooksul.

37

Määruse nr 561/2006 artikli 6 lõike 3 kohaselt ei tohi „[s]õiduaeg summeeritult iga kahe nädala kohta […] ületada 90 tundi“.

38

Selle sätte eelkõige hispaania-, saksa-, inglis-, prantsus-, ungari-, portugalikeelses versioonis on kasutatud mõistet „sõiduaeg“, mis on selle määruse artikli 4 punktis j määratletud kui „juhtimistegevus, mis on salvestatud“ vastavalt määrusele nr 165/2014. Seevastu määruse nr 561/2006 artikli 6 lõike 3 itaaliakeelses versioonis kasutatud väljend „periodo di guida“ vastab mõistele „sõiduperiood“, mis on määruse artikli 4 punktis q määratletud kui „summeeritud sõiduaeg alates ajahetkest, mil juht pärast puhkeperioodi või vaheaega alustab sõiduki juhtimist, kuni ajahetkeni, mil juht alustab puhkeperioodi või vaheaega“, kusjuures on täpsustatud, et „[s]õiduperiood võib olla katkematu või katkestatud“.

39

Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et nii mõiste „sõiduaeg“ kui ka mõiste „sõiduperiood“ määruse nr 561/2006 artikli 4 punktide j ja q tähenduses viitavad ajavahemikule, mil juht sõidukit juhib, kuigi esimene mõiste hõlmab üksnes salvestatud ajavahemikku.

40

Mõiste „teised tööd“ on seevastu määratletud määruse nr 561/2006 artikli 4 punktis e kui direktiivi 2002/15 artikli 3 punkti a alapunkti 1 tähenduses „kõik […] tööajana määratletud tegevused, välja arvatud sõiduki juhtimine“. Viimati nimetatud sätte tähenduses hõlmab „tööaeg“ eeskätt „kogu autoveoga seotud tegevusele kulutatavat aega“, eelkõige „sõidukijuhtimine“, „peale- ja mahalaadimine“, „reisijate abistamine sõidukile minemisel ja sealt lahkumisel“, „puhastustööd ja tehniline hooldus“ ning „kõik muud tööd, mille eesmärk on tagada sõiduki, selle lasti ja reisijate ohutus või täita konkreetse toimuva veotoiminguga otseselt seotud õigus- või halduskohustusi“.

41

Sellest tuleneb, et mõisted „sõiduaeg“ ja „sõiduperiood“ määruse nr 561/2006 artikli 4 punktide j ja q tähenduses hõlmavad üksnes sõidukijuhtimist, mitte juhi kogu tegevust tema tööajal.

42

Pealegi kohustab määruse nr 561/2006 artikli 6 lõige 5 juhti registreerima „teiste töödena“ mitte ainult „[määruse] artikli 4 [punktis] e nimetatud ajad“, st kogu „tööajana“ määratletud tegevuse, välja arvatud sõidukijuhtimine, vaid ka „kõik sõiduajad sõidukis, mida kasutatakse ärilistel eesmärkidel väljaspool [selle] määruse reguleerimisala“.

43

Sellest järeldub, et selleks, et arvutada sõiduaeg summeeritult iga kahe nädala kohta, mis vastavalt määruse nr 561/2006 artikli 6 lõikele 3 ei tohi ületada 90 tundi, tuleb arvesse võtta üksnes aega, mil juht juhib sõidukit ja mis kuulub selle määruse kohaldamisalasse. Võtta selles arvutuses arvesse aega, mil juht juhib sõidukit ja mille suhtes seda määrust selle määruse artikli 3 punkti a alusel ei kohaldata, tingiks selle, et määruse artikli 6 lõike 3 kohaldamisalasse kuuluks vedu, mis on selle kohaldamisalast sõnaselgelt välja jäetud.

44

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et määruse nr 561/2006 artikli 6 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et selles sättes kasutatud mõiste „sõiduaeg summeeritult iga kahe nädala kohta“ hõlmab ainult „sõiduaega“ selle määruse artikli 4 punkti j tähenduses, kusjuures selle alt jäävad välja juhi kõik „teised tööd“ määruse artikli 6 lõike 5 tähenduses nende kahe nädala jooksul.

45

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: