–

LO, esindaja: Rechtsanwältin B. Ackermann,

–

Poola valitsus, esindajad: B. Majczyna ja S. Żyrek,

–

Portugali valitsus, esindajad: P. Barros da Costa, S. Duarte Afonso ja J. Ramos,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: H. Leupold ja W. Wils,

1

Eelotsusetaotlus puudutab seda, kuidas tõlgendada nõukogu 27. novembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000 (ELT 2003, L 338, lk 1; ELT eriväljaanne 19/06, lk 243), artikli 3 lõike 1 punkti a kuuendat taanet.

2

Taotlus on esitatud BMi ja tema abikaasa LO vahelises kohtuvaidluses seoses Saksa kohtutele nende abielu lahutamiseks esitatud avaldusega.

3

Määruse nr 2201/2003 põhjendus 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Euroopa Ühendus on seadnud eesmärgiks luua vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala, kus on tagatud isikute vaba liikumine. Sellise ala loomiseks peab ühendus muu hulgas tsiviilasjades tehtava õigusalase koostöö valdkonnas vastu võtma siseturu nõuetekohaseks toimimiseks vajalikud meetmed.“

4

Määruse artikli 1 „Kohaldamisala“ lõikes 1 on sätestatud:

„Käesolevat määrust kohaldatakse järgmisi valdkondi käsitlevate tsiviilasjade suhtes igat liiki kohtutes:

[…]“.

5

Määruse artiklis 3 „Üldine kohtualluvus“ on sätestatud:

„1.   Abielulahutuse, lahuselu ja abielu kehtetuks tunnistamisega seotud asjad on selle liikmesriigi kohtu alluvuses,

[…]“.

6

Saksa kodanik BM ja Poola kodanik LO abiellusid 2000. aastal Poolas. Nad elasid seal koos oma lastega vähemalt 2012. aasta juunini.

7

BM taotles 27. oktoobril 2013 Amtsgericht Hammilt (Hammi esimese astme kohus, Saksamaa) menetluse alustamist abielu lahutamiseks, väites seejuures, et ta lahkus ühisest elukohast 2012. aasta juunis ja elab sellest ajast alates oma vanemate elukohas, oma sünnilinnas Saksamaal.

8

LO väitis, et Saksamaa kohtutel puudub rahvusvahelise kohtualluvuse sätete kohaselt õigus kohtuasja arutada, seda peamiselt põhjusel, et BM säilitas pärast abikaasade ühisest elukohast lahkumist suurema osa 2013. aastast Poolas hariliku viibimiskoha.

9

Põhikohtuasja poolte esitatud tõendeid arvestades nõustus Amtsgericht Hamm (Hammi esimese astme kohus) LO vastuväitega kohtualluvuse puudumise kohta ja jättis BMi avalduse abielu lahutamiseks vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

10

Oberlandesgericht Hamm (liidumaa kõrgeim üldkohus Hammis, Saksamaa) jättis selle kohtuotsuse apellatsiooniastmes muutmata.

11

Apellatsioonikohus otsustas sisuliselt, et kuigi BMil oli abielu lahutamise avalduse esitamise ajal, st 27. oktoobril 2013, tõepoolest harilik viibimiskoht Saksamaal, ei ole ta tõendanud, et tal oli selles liikmesriigis harilik viibimiskoht kuue kuu jooksul enne seda kuupäeva, st alates 27. aprillist 2013 – nii on aga nõutud määruse nr 2201/2003 artikli 3 lõike 1 punkti a kuuendas taandes.

12

Bundesgerichtshof (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus), kellele BM esitas Oberlandesgericht Hammi (liidumaa kõrgeim üldkohus Hammis) otsuse peale kassatsioonkaebuse, on seisukohal, et kassatsioonkaebuse lahendamine sõltub sellest, kuidas tuleb tõlgendada määruse nr 2201/2003 artikli 3 lõike 1 punkti a viiendat ja kuuendat taanet. Täpsemalt soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas avaldaja peab tõendama, et tal on harilik viibimiskoht liikmesriigis, kus asub asja arutav kohus, alates selles sättes ette nähtud tähtaja algusest, või piisab lihtsalt viibimiskohast, kui see muutub harilikuks viibimiskohaks hiljemalt abielu lahutamise avalduse esitamise kuupäeval.

13

Sellega seoses leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et vaatamata määruse nr 2201/2003 artikli 3 lõike 1 punkti a viienda ja kuuenda taande sõnastusele tuleks eelistada selles sättes kasutatud forum actoris’e teleoloogilist ja kitsast tõlgendust, et mitte kahjustada vastaspooleks oleva abikaasa õigusi. Selline lähenemine peaks viima järelduseni, et avaldaja peab tõendama, et tal on asjaomase tähtaja kulgema hakkamise algusest harilik viibimiskoht asja arutava kohtu asukoha liikmesriigis. Selline tõlgendus aitaks kaasa ka kohtualluvuse kriteeriumide paremale ettenähtavusele ja ühetaolisele kohaldamisele. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul toetavad sellist tõlgendust teatavad kontekstist tulenevad asjaolud. Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab siinkohal eelkõige A. Borrási selgitavale aruandele abieluasjade kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist käsitleva konventsiooni ehk II Brüsseli konventsiooni kohta (EÜT 1998, C 221, lk 27), eelkõige selle hispaania- ja prantsuskeelsele versioonile.

14

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib siiski, et tõlgendus, mille ta pakub välja määruse nr 2201/2003 artikli 3 lõike 1 punkti a viiendale ja kuuendale taandele, on tekitanud vaidlusi ja seda eelkõige saksakeelses õiguskirjanduses, ning igal juhul ei ole seda Euroopa Kohtu praktikas käsitletud ja seda ei saa sealt selgelt tuletada.

15

Neil asjaoludel otsustas Bundesgerichtshof (liitvabariigi kõrgeim üldkohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas määruse [nr 2201/2003] artikli 3 lõike 1 punkti a viiendas ja kuuendas taandes märgitud ühe aasta või kuue kuu pikkune ooteaeg hakkab avaldaja jaoks kulgema alles ajast, mil tema harilik viibimiskoht on selles liikmesriigis, kelle kohtu poole pöörduti, või piisab sellest, et määrava ooteaja alguseks on avaldaja kõigest lühiajaliselt viibinud riigis, kelle kohtu poole pöörduti, ja tema viibimiskoht asjaomases riigis muutub harilikuks viibimiskohaks alles hiljem, kuni avalduse esitamisele eelneva aja jooksul?“

16

Kõigepealt tuleb märkida, et eelotsusetaotlusest nähtuvalt analüüsiti Saksa kohtute rahvusvahelist kohtualluvust põhikohtuasja lahendamiseks määruse nr 2201/2003 artikli 3 lõike 1 punkti a kuuenda taande alusel ning et eelotsusetaotluse esitanud kohus leidis, et õige oli järeldus, et BMil ei olnud 27. aprillil 2013 harilikku viibimiskohta Saksamaal. Seega tuleb esitatud küsimust mõista nii, et selles puudutatakse üksnes nimetatud sätet.

17

Oma küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 2201/2003 artikli 3 lõike 1 punkti a kuuendat taanet tuleb tõlgendada nii, et see säte seab abielu lahutamise avalduse kuulumise liikmesriigi kohtu alluvusse sõltuvusse kas asjaolust, et avaldaja, kes on selle liikmesriigi kodanik, esitab tõendi, et tal on olnud selles liikmesriigis harilik viibimiskoht vähemalt kuus kuud vahetult enne avalduse esitamist, või asjaolust, et avaldaja tõendab, et tema viibimiskohast selles liikmesriigis on saanud avalduse esitamisele vahetult eelneva vähemalt kuue kuu jooksul harilik viibimiskoht.

18

Tuleb meenutada, et määruse nr 2201/2003 artikkel 3 näeb ette üldised kohtualluvuse kriteeriumid abielulahutuse, lahuselu ja abielu kehtetuks tunnistamise korral. Need objektiivsed, alternatiivsed ja välistavat laadi kriteeriumid lähtuvad vajadusest õigusnormide järele, mis oleksid kohandatud abielu lahutamisega kaasnevate vaidluste spetsiifilistele vajadustele (10. veebruari 2022. aasta kohtuotsus OE (abikaasa harilik viibimiskoht – kodakondsuse kriteerium), C‑522/20, EU:C:2022:87, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

19

Sellega seoses tuleb täheldada, et kuigi määruse nr 2201/2003 artikli 3 lõike 1 punkti a esimene kuni neljas taane osutavad otsesõnu abikaasade ja kostja hariliku viibimiskoha kriteeriumile, lubab määruse artikli 3 lõike 1 punkti a kuues taane määrata kohtualluvuse vastavalt forum actoris’e põhimõttele (10. veebruari 2022. aasta kohtuotsus OE (abikaasa harilik viibimiskoht – kodakondsuse kriteerium), C‑522/20, EU:C:2022:87, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).

20

Selle kohtualluvuse eeskirja eesmärk on tagada tasakaal ühelt poolt isikute Euroopa Liidus liikumise – eelkõige kaitstes abikaasa õigusi, kes abielukriisi tõttu lahkus ühise viibimiskoha liikmesriigist – ja teiselt poolt õiguskindluse vahel, eelkõige teise abikaasa puhul, tagades, et avalduse esitaja ning selle liikmesriigi vahel, kelle kohtute alluvusse kuulub abielu lahutamine, oleks tegelik seos (vt selle kohta 10. veebruari 2022. aasta kohtuotsus OE (abikaasa harilik viibimiskoht – kodakondsuse kriteerium), C‑522/20, EU:C:2022:87, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

21

Määruse nr 2201/2003 artikli 3 lõike 1 punkti a kuues taane annab nimelt selle liikmesriigi kohtute, kelle territooriumil on avaldaja harilik viibimiskoht, alluvusse asjaomase abielu lahutamise, kui avaldaja „on elanud“ selle liikmesriigi territooriumil „vähemalt kuus kuud vahetult enne taotluse esitamist“, ja juhul, kui ta on – nagu põhikohtuasjas – selle liikmesriigi kodanik (vt selle kohta 10. veebruari 2022. aasta kohtuotsus OE (abikaasa harilik viibimiskoht – kodakondsuse kriteerium), C‑522/20, EU:C:2022:87, punktid 26–28 ja seal viidatud kohtupraktika).

22

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates ei ole mingit kahtlust, et selle sätte kohaselt peab avaldaja abielu lahutamise avalduse esitamise kuupäeval tõendama, et tal on asja arutava kohtu asukoha liikmesriigis „harilik viibimiskoht“, mida BM põhikohtuasjas tõendas Oberlandesgericht Hammis (liidumaa kõrgeim üldkohus Hammis).

23

Sellega seoses tuleb nimelt meelde tuletada, et määruse nr 2201/2003 artikli 3 lõike 1 punktist a tulenev rahvusvaheline kohtualluvus, mis määratakse kindlaks „hariliku viibimiskoha“ kriteeriumi alusel, välistab selle, et kohtualluvus määratakse kindlaks pelgalt ühe või teise abikaasa viibimiskohal põhineva kriteeriumi alusel (vt selle kohta 25. novembri 2021. aasta kohtuotsus IB (abikaasa harilik viibimiskoht – lahutus), C‑289/20, EU:C:2021:955, punkt 46).

24

Sellest järeldub, et abikaasa, kes soovib tugineda määruse nr 2201/2003 artikli 3 lõike 1 punkti a kuuendas taandes ette nähtud kohtualluvuse alusele, peab kindlasti tõendama, et tema harilik viibimiskoht on abielu lahutamise avalduse esitamise ajal selle liikmesriigi territooriumil, kelle kodanik ta on – asjaolu, mida käesoleval juhul ei ole vaidlustatud.

25

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab seevastu, et on kaheldav, kas määruse nr 2201/2003 artikli 3 lõike 1 punkti a kuuendas taandes nimetatud tingimus, mille kohaselt peab avaldaja olema „elanud vähemalt kuus kuud vahetult enne taotluse esitamist“ asjaomases liikmesriigis, tähendab, et avaldaja peab lihtsalt tõendama, et tema viibimiskoht on selle liikmesriigi territooriumil, kui abielu lahutamise avaldusele vahetult eelneva vähemalt kuue kuu jooksul on see viibimiskoht muutunud harilikuks viibimiskohaks, või vastupidi, et avaldaja peab tõendama, et tema harilik viibimiskoht on olnud seal avalduse esitamisele eelneva vähemalt kuue kuu pikkuse ajavahemiku algusest ja terve selle ajavahemiku jooksul.

26

Kuna määruses nr 2201/2003 puudub mõiste „harilik viibimiskoht“, eelkõige mõiste „viibimiskoht“ määratlus või sõnaselge viide liikmesriikide õigusele nende mõistete tähenduse ja ulatuse kindlakstegemiseks, siis tuleb nendele anda autonoomne ja ühetaoline tõlgendus, võttes arvesse mõistet sisaldavate sätete sõnastust ja konteksti ning selle määruse eesmärke (vt selle kohta 25. novembri 2021. aasta kohtuotsus IB (abikaasa harilik viibimiskoht – lahutus), C‑289/20, EU:C:2021:955, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

27

Selles osas tuleneb määruse nr 2201/2003 artikli 3 lõike 1 punkti a kuuenda taande sõnastusest tõepoolest, et selle liikmesriigi kohtule allumine, kelle territooriumil peab avaldajal olema harilik viibimiskoht, sõltub tingimusest, et avaldaja „on seal elanud“ vähemalt kuus kuud vahetult enne abielu lahutamise avalduse esitamist. Nagu Poola valitsus ja Euroopa Komisjon möönavad, ei tähenda viide pelgalt riigis elamisele tingimata, et avaldaja peab tõendama, et tema harilik viibimiskoht on seal olnud terve avalduse esitamisele vahetult eelneva vähemalt kuuekuulise ajavahemiku jooksul.

28

Võttes aga arvesse määruse nr 2201/2003 artikli 3 lõike 1 punkti a kuuenda taande konteksti ja selle määrusega taotletavaid eesmärke, ei saa nõuet, et avaldaja peab olema elanud liikmesriigis, kelle kodanik ta on, vähemalt kuus kuud vahetult enne avalduse esitamist, tõlgendada sõltumata „hariliku viibimiskoha“ kriteeriumist, mis on samuti selles sättes ette nähtud.

29

Seega tuleb esimesena märkida, et selle määruse artikli 3 lõike 1 punkti a eesmärk on ühtlustada liidus abieluasjadega seotud kohtuasjades rahvusvahelise kohtualluvuse määramise kriteeriumid, mis kõik põhinevad – nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 23 – mõistel „harilik viibimiskoht“. Selle sätte üldise ülesehituse kohaselt ei saa mõiste „viibimiskoht“ olla erinev sõltuvalt sellest, kas seda on kasutatud teises või kuuendas taandes, olenemata asjaolust, et erinevalt teise taande muudest versioonidest liidu ametlikes keeltes kõnealuse määruse vastuvõtmise ajal ei kasutata saksakeelses versioonis seda mõistet eraldi.

30

Nimetatud määruse artikli 3 lõike 1 punkti a teise taande kohaselt on kohtuasi selle liikmesriigi kohtu alluvuses, kelle territooriumil oli „abikaasade viimane harilik viibimiskoht, kui üks neist veel elab seal“. Selles osas näitab väljendi „veel elab seal“ – mis esineb selle sätte liidu ametlike keelte versioonides määruse vastuvõtmise ajal, välja arvatud saksakeelses versioonis – kasutamine ajalist järjepidevust selle viibimiskoha ja „abikaasade viimase hariliku viibimiskoha“ vahel, mistõttu asjaomase liikmesriigi territooriumile jäänud abikaasa säilitab seal oma hariliku viibimiskoha, ilma et sätte saksakeelne versioon seda muudaks.

31

Järelikult ei ole abielu lahutamise asjades rahvusvahelise kohtualluvuse kindlaksmääramise konkreetses kontekstis, mis on ette nähtud määruse nr 2201/2003 artikli 3 lõike 1 punktis a, vaja teha vahet mõistetel „viibimiskoht“ ja „harilik viibimiskoht“, millega kaasneks sellise kohtualluvuse kindlaksmääramise kriteeriumi nõrgendamine.

32

Teisena, nagu Poola ja Portugali valitsus sisuliselt väidavad, võimaldab nõue, et abielu lahutamise avalduse esitaja tõendaks, et tal on harilik viibimiskoht liikmesriigis, kelle kohtu poole pöörduti, alates määruse nr 2201/2003 artikli 3 lõike 1 punkti a kuuendas taandes ette nähtud vähemalt kuuekuulise ajavahemiku algusest, tagada õiguskindluse, säilitades samas isikute liikumise liidus ja võimaluse abielu lahutamiseks, seejuures avalduse esitajat sobimatult eelistamata, kuigi forum actoris on kohtualluvuse eeskiri, mis on talle juba soodne; sama ei saa tagada selle sätte paindlikuma alternatiivse tõlgendusega, mida BM eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooldab.

33

Seega aitab nimetatud nõue kõigepealt tasakaalustada asjaolu, et erinevalt muudest määruse nr 2201/2003 artikli 3 lõike 1 punkti a esimeses kuni neljandas taandes nimetatud kohtualluvuse kriteeriumidest ei sõltu kuuendas taandes toodud kriteerium abikaasade kokkuleppest ega erilisest sidemest nende praeguse või varasema ühise elamise kohaga. Avaldajalt tõendi nõudmine selle kohta, et tema harilik viibimiskoht on olnud vahetult enne avalduse esitamist vähemalt kuus kuud selle liikmesriigi territooriumil, kelle poole pöörduti, põhineb järelikult vajadusel, et avaldaja peab olema võimeline kogu selle ajavahemiku osas tõendama, et tal on olnud tegelik side selle liikmesriigiga käesoleva kohtuotsuse punktis 20 viidatud kohtupraktika tähenduses.

34

Seejärel tuleb märkida, et ettenähtavuse eesmärki ning liidus ühetaolise tõlgendamise ja kohaldamise eesmärki, millest juhindutakse määruse nr 2201/2003 artikli 3 lõike 1 punktis a loetletud kohtualluvuse määramise kriteeriumide kindlaksmääramisel abieluasjades, ei oleks võimalik saavutada, kui avaldajalt nõutakse ainult, et ta tõendaks oma hariliku viibimiskoha olemasolu liikmesriigis, kelle kohtu poole pöörduti, rohkem või vähem lühikese aja jooksul abielu lahutamise avaldusele vahetult eelneva kuuekuulise ajavahemiku jooksul. Sellisel juhul erineks nimelt avalduse esitajalt nõutud hariliku viibimiskoha piisav kestus selle liikmesriigi territooriumil, kelle kohtu poole pöörduti, juba määratluse kohaselt igas kohtuasjas ning sõltuks asja arutava liikmesriigi kohtu juhtumipõhisest hinnangust.

35

Seevastu on käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis nimetatud eesmärgid saavutatud nõudega, et avaldaja peab tõendama, et tal on harilik viibimiskoht liikmesriigis, kelle kohtu poole pöörduti, alates määruse nr 2201/2003 artikli 3 lõike 1 punkti a kuuendas taandes ette nähtud vähemalt kuuekuulise ajavahemiku algusest.

36

Lõpuks tuleb rõhutada, et arvestades määrusega nr 2201/2003 taotletud ja käesoleva kohtuotsuse punktis 20 meenutatud eesmärki leida tasakaal ühelt poolt isikute liidus liikumise ja teiselt poolt õiguskindluse nõude vahel, ei pane käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis mainitud nõue avaldajale ebaproportsionaalselt suurt koormust, mis võiks pärssida tema tahet tugineda selle määruse artikli 3 lõike 1 punkti a kuuendas taandes ette nähtud kohtualluvuse alusele.

37

Sellest järeldub, et vastavalt määruse nr 2201/2003 artikli 3 lõike 1 punkti a kuuenda taande aluseks olevale kohtualluvuse kriteeriumile peab abikaasa, kes soovib sellele sättele tugineda, kindlasti tõendama, et tema harilik viibimiskoht on selles liikmesriigis, kelle kohtu poole pöörduti, alates selles sättes ette nähtud vähemalt kuuekuulise ajavahemiku algusest.

38

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et määruse nr 2201/2003 artikli 3 lõike 1 punkti a kuuendat taanet tuleb tõlgendada nii, et see säte seab abielu lahutamise avalduse kuulumise liikmesriigi kohtu alluvusse sõltuvusse asjaolust, et avaldaja, kes on selle liikmesriigi kodanik, esitab tõendi, et tal on olnud selles liikmesriigis harilik viibimiskoht vähemalt kuus kuud vahetult enne avalduse esitamist.

39

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:

Nõukogu 27. novembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000, artikli 3 lõike 1 punkti a kuuendat taanet

tuleb tõlgendada nii, et

see säte seab abielu lahutamise avalduse kuulumise liikmesriigi kohtu alluvusse sõltuvusse asjaolust, et avaldaja, kes on selle liikmesriigi kodanik, esitab tõendi, et tal on olnud selles liikmesriigis harilik viibimiskoht vähemalt kuus kuud vahetult enne avalduse esitamist.