–

Eesti valitsus, esindaja: M. Kriisa,

–

Taani valitsus, esindaja: C. Maertens, keda abistas advokat P. Biering,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: F. Blanc, E. Randvere ja A. Sauka,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta (EÜT 1995, L 312, lk 1; ELT eriväljaanne 01/01, lk 340) artikli 7, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1306/2013 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja seire kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 352/78, (EÜ) nr 165/94, (EÜ) nr 2799/98, (EÜ) nr 814/2000, (EÜ) nr 1290/2005 ja (EÜ) nr 485/2008 (ELT 2013, L 347, lk 549) artikli 54 lõike 1 ja artikli 56 esimese lõigu ning komisjoni 11. märtsi 2014. aasta delegeeritud määruse (EL) nr 640/2014, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 1306/2013 ühtse haldus‑ ja kontrollisüsteemi osas, otsetoetuste, maaelu arengu toetuse ja nõuetele vastavuse süsteemiga seoses kohaldatavatest maksetest keeldumise ja nende tühistamise tingimuste osas ning kõnealuste toetuste ja süsteemiga seotud halduskaristuste osas (ELT 2014, L 181, lk 48), artikli 35 lõike 6 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud kriminaalmenetluses, mida alustati Eestis R. M‑i ja E. M‑i suhtes, kellest esimest süüdistatakse kolmes soodustuskelmuses toetuse taotlemisel X OÜ‑le (edaspidi „äriühing X“) ja teist kahe soodustuskelmuse kaastäideviimises.

3

Määruse nr 2988/95 neljandas põhjenduses on märgitud:

„[A]rvestades, e[t] tõhusaks võitluseks ühenduste finantshuve kahjustava kelmuse vastu on vaja kõikidel ühenduse poliitikaga hõlmatud aladel kehtestada ühtsed õigusnormid“.

4

Määruse artiklis 1 on ette nähtud:

„1.   Euroopa ühenduste finantshuvide kaitsmiseks võetakse käesolevaga vastu üldised eeskirjad ühenduse õiguse suhtes toimunud eeskirjade eiramise ühtse kontrolli ning haldusmeetmete ja ‑karistuste kohta.

2.   „Eeskirjade eiramine“ tähendab ühenduse õiguse mis tahes sätte rikkumist ettevõtja tegevuse või tegevusetuse kaudu, mis kahjustab või kahjustaks ühenduste üldeelarvet või nende juhitavaid eelarveid kas otse ühenduste nimel kogutud omavahenditest laekunud tulu vähenemise või kaotamise või põhjendamatu kuluartikli tõttu.“

5

Määruse artiklis 2 on sätestatud:

„1.   Halduskontrolli, ‑meetmeid ja ‑karistusi rakendatakse niisugusel määral, mis tagab ühenduse õiguse nõuetekohase kohaldamise. Need peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad, et tagada ühenduste finantshuvide piisav kaitse.

[…]

3.   Ühenduse õigus määratleb kõnealuste eeskirjade nõuetekohaseks kohaldamiseks vajalike haldusmeetmete ja ‑karistuste laadi ja ulatuse, võttes arvesse eeskirjade eiramise laadi ja raskust, antud või saadud soodustust ja vastutuse astet.

4.   Kui kohaldatavast ühenduse õigusest ei tulene teisiti, reguleeritakse ühenduse kontrolli, meetmete ja karistuste kohaldamist liikmesriikide õigusaktidega.“

6

Määruse artikkel 4, mis täpsustab artiklis 2 kasutatud mõiste „haldusmeetmed“ ulatust, on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Tavaliselt järgneb mis tahes eiramisele põhjendamatult saadud soodustuse äravõtmine:

[…]

4.   Käesolevas artiklis sätestatud meetmeid ei käsitleta karistusena.“

7

Määruse nr 2988/95 artiklis 5, mis täpsustab artiklis 2 kasutatud mõiste „halduskaristused“ ulatust, on lõikes 1 sätestatud, et tahtlike või hooletusest tulenevate eiramiste eest võidakse määrata selles sättes ette nähtud halduskaristus, eelkõige haldustrahv.

8

Määruse artiklis 7 on ette nähtud:

„Ühenduse haldusmeetmeid ja ‑karistusi võib kohaldada artiklis 1 nimetatud ettevõtjate suhtes, nimelt füüsiliste ja juriidiliste isikute ning muude siseriikliku õiguse alusel õigus‑ ja teovõimeliste üksuste suhtes, kui nad on toime pannud eiramise. Samuti võib neid kohaldada isikute suhtes, kes eiramises osalesid, ning nende isikute suhtes, kes vastutavad eiramise eest või kes peavad tagama, et eiramisi ei toimuks.“

9

Määruse nr 1306/2013 põhjenduses 39 oli märgitud:

„[Euroopa] Liidu eelarve finantshuvide kaitsmiseks peaksid liikmesriigid vastu võtma meetmed, mis tagavad, et [Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD)] rahastatavad tehingud teostatakse korrektselt ka tegelikkuses. Liikmesriigid peaksid ka ennetama, tuvastama ja tõhusalt käsitlema kõiki toetusesaajate poolseid eeskirjade eiramisi või kohustuste täitmata jätmist. Selleks tuleks kohaldada [määrust nr 2988/95]. Põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktide rikkumise juhtudel, kui liidu õigusaktidega ei ole sätestatud halduskaristusi käsitlevaid üksikasjalikke eeskirju, peaksid liikmesriigid kehtestama riigisisesed karistused, mis peaksid olema tõhusad, hoiatavad ja proportsionaalsed.“

10

Määruse artikli 2 lõike 1 punktis g oli mõiste „eeskirjade eiramine“ selle määruse tähenduses määratletud kui eeskirjade eiramine määruse nr 2988/95 artikli 1 lõike 2 tähenduses.

11

Määruse artiklis 54 „Ühissätted“ oli ette nähtud:

„1.   Iga eeskirjade eiramise või hooletuse tõttu alusetult tehtud makse puhul taotlevad liikmesriigid selle tagasinõudmist toetusesaajalt 18 kuu jooksul pärast seda, kui eeskirjade eiramist kinnitav kontrolliaruanne või sarnane dokument on heaks kiidetud ja, kui see on asjakohane, makseasutuse või tagasinõudmise eest vastutava asutuse poolt kätte saadud. Vastavad summad kantakse tagasinõudmise taotlemise ajal makseasutuse võlgnike registrisse.

[…]

3.   Nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel võivad liikmesriigid otsustada tagasinõudemenetlust mitte alustada. Sellise otsuse võib teha üksnes juhul kui:

[…]

[…]“.

12

Määruse artikli 56 „EAFRD erisätted“ esimeses lõigus oli sätestatud:

„Liikmesriigid teevad maaelu arengu tegevustes või programmides tuvastatud eeskirjade eiramise või hooletuse korral finantskohandusi, tühistades vastava liidu rahastamise kas osaliselt või täielikult. Liikmesriigid võtavad arvesse tuvastatud eeskirjade eiramiste laadi ja tõsidust, samuti EAFRD rahalise kaotuse taset.“

13

Määruse nr 1306/2013 artikli 58 „Liidu finantshuvide kaitse“ lõikes 1 oli ette nähtud:

„Liikmesriigid võtavad [ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP)] raames vastu kõik õigus‑ ja haldusnormid ning kõik muud vajalikud meetmed, et tagada liidu finantshuvide tõhus kaitse, ja eelkõige selleks, et:

[…]

14

Määruse artikli 92 „Asjaomased toetusesaajad“ esimeses lõigus oli sätestatud:

„Artiklit 91 kohaldatakse toetusesaajate suhtes, kes saavad otsetoetuseid [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1307/2013, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames toetuskavade alusel põllumajandustootjatele makstavate otsetoetuste eeskirjad ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 637/2008 ja (EÜ) nr 73/2009 (ELT 2013, L 347, lk 608),] kohaselt, makseid [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1308/2013, millega kehtestatakse põllumajandustoodete ühine turukorraldus ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 922/72, (EMÜ) nr 234/79, (EÜ) nr 1037/2001 ja (EÜ) nr 1234/2007 (ELT 2013, L 347, lk 671),] artiklite 46 ja 47 kohaselt ning iga-aastaseid toetusi [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1305/2013 Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1698/2005 (ELT 2013, L 347, lk 487)] artikli 21 lõike 1 punktide a ja b ning artiklite 28–31, 33 ja 34 kohaselt.“

15

Delegeeritud määruse nr 640/2014 artikli 2 lõike 1 teise lõigu punktis 1 oli mõiste „toetusesaaja“ määratletud kui „[määruse nr 1307/2013] artikli 4 lõike 1 punktis a määratletud ja kõnealuse määruse artiklis 9 osutatud põllumajandustootja; toetusesaaja, kelle suhtes kehtivad nõuetele vastavuse eeskirjad [määruse nr 1306/2013] artikli 92 tähenduses, ja/või maaelu arengu toetust saav toetusesaaja, nagu on osutatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu [17. detsembri 2013. aasta määruse (EL) nr 1303/2013, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus‑ ja Kalandusfondi kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Merendus‑ ja Kalandusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006 (ELT 2013, L 347, lk 320),] artikli 2 lõikes 10“.

16

Delegeeritud määruse artikli 35 „Toetuskõlblikkuse kriteeriumide (v.a pindala suurus või loomade arv) ning sellekohaste või muude kohustuste täitmata jätmine“ lõikes 6 oli ette nähtud:

„Kui tehakse kindlaks, et toetusesaaja esitas toetuse saamiseks võltsitud tõendeid või jättis vajaliku teabe hooletuse tõttu esitamata, toetust ei maksta või tühistatakse see täielikult. Lisaks arvatakse toetusesaaja välja sama meetme või tegevusliigiga seoses toetuse saamisest sel aastal, kui rikkumine avastati, ja järgmisel kalendriaastal.“

17

Määruse nr 1303/2013 (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuli 2018. aasta määrusega (EL, Euratom) 2018/1046 (ELT 2018, L 193, lk 1)) artiklis 2 „Mõisted“ on sätestatud:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]“.

18

Määruse nr 1307/2013 artikli 4 „Mõisted ja seonduvad sätted“ lõikes 1 on sätestatud:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]“.

19

Kriminaalmenetluse seadustiku § 381 lõike 2 kohaselt võib avaliku võimu kandja esitada kriminaalmenetluses avalik-õigusliku nõudeavalduse avalik-õigusliku rahalise kohustuse kindlaksmääramiseks, kui sellise kohustuse tekkimise aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad olulises osas menetletava kuriteo tehioludega.

20

Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (RT I 2014, 3) § 111 „Toetuse tagasinõudmine“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Kui pärast toetuse väljamaksmist selgub, et toetusraha on eeskirja eiramise või hooletuse tõttu makstud alusetult, sealhulgas kui seda ei ole kasutatud sihipäraselt, nõutakse toetusraha toetuse saajalt, sealhulgas valikumenetluse korras valitud toetuse saajalt, osaliselt või täielikult tagasi [määrustes nr 1303/2013 ja nr 1306/2013] ning teistes Euroopa Liidu asjakohastes määrustes sätestatud alustel ja tähtaegadel.

[…]“.

21

Äriühing X kanti Eestis äriregistrisse 7. novembril 2005 ja kustutati sealt 20. juunil 2019 tema ühinemisel Y OÜga (edaspidi „äriühing Y“). R. M. oli 18. detsembrini 2015 äriühingu X juhatuse ainus liige ja hiljem selle äriühingu volitatud esindaja. Tema abikaasa E. M. oli nimetatud äriühingu juhatuse ainus liige alates 18. detsembrist 2015 kuni äriühingu registrist kustutamiseni.

22

Viru Maakohtu (Eesti) 15. märtsi 2021. aasta otsusega tunnistati R. M. muu hulgas süüdi kolmes soodustuskelmuses. Selle kohtu hinnangul esitas R. M. äriühingu X esindajana Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile (Eesti, edaspidi „PRIA“) tahtlikult valeandmeid, et saada toetust Eesti maaelu arengukava 2007–2013 ja Eesti maaelu arengukava 2014–2020 alusel (edaspidi „vaidlusalused toetused“). Selle tagajärjel maksis PRIA äriühingule X alusetult kokku 143737,38 eurot vaidlusaluseid toetusi. Neist soodustuskelmustest kahes tunnistati lisaks R. M‑ile kuriteo kaastäideviijana süüdi ka E. M.

23

Ühtlasi mõistis maakohus Eesti Vabariigi – keda esindas PRIA – esitatud avalik-õigusliku nõudeavalduse alusel R. M‑ilt ja E. M‑ilt selle liikmesriigi kasuks välja vaidlusalused, äriühingule X alusetult makstud toetussummad. Nii mõisteti 87340 eurot välja R. M‑ilt ning ülejäänud 56397,38 eurot R. M‑ilt ja E. M‑ilt solidaarselt.

24

R. M. ja E. M. esitasid selle otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega nad vaidlustasid nii süüditunnistamise soodustuskelmuses kui ka avalik-õigusliku nõudeavalduse rahuldamise.

25

Tartu Ringkonnakohtu (Eesti) 15. septembri 2021. aasta otsusega jäeti Viru Maakohtu otsus muutmata.

26

R. M. ja E. M. esitasid selle otsuse peale kassatsioonkaebused Riigikohtule (Eesti), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus. Nad põhjendasid oma kassatsioonkaebusi muu hulgas väitega, et Eesti Vabariigi esitatud avalik-õiguslik nõudeavaldus tuleb jätta läbi vaatamata, kuna alusetult makstud toetuse tagasimaksmist saab nõuda üksnes selle saajalt. Äriühing X on küll äriregistrist kustutatud, kuid tal on õigusjärglane, äriühing Y, kes tekkis nende kahe äriühingu ühinemisel. Eesti Vabariik ei ole siiski äriühingult Y vaidlusaluse toetuse tagastamist nõudnud.

27

Eelotsusetaotluse esitanud kohus tegi 20. mail 2022 osaotsuse, jättes Tartu Ringkonnakohtu ja Viru Maakohtu otsuse muutmata muu hulgas osas, millega R. M. ja E. M. tunnistati nende kohtuotsustega soodustuskelmuses süüdi.

28

Seevastu küsimuses, kas vaidlusaluste, äriühingule X alusetult makstud toetuste tagasimaksmist saab nõuda R. M‑ilt ja E. M‑ilt, leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et tuleb taotleda eelotsust Euroopa Kohtult kahes küsimuses.

29

Esimesena soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitust, kas on olemas õiguslik alus, mis võimaldab nõuda nende toetuste tagasimaksmist R. M‑ilt ja E. M‑ilt, võttes arvesse äriühingu Y rasket varalist seisundit, mis näib takistavat tal äriühingule X alusetult makstud toetuse tagasimaksmist.

30

Käesoleval juhul on EAFRD eelotsusetaotluse esitanud kohtu andmetel kaasrahastanud Eesti Vabariigi maaelu arengu kava 2007–2013 ja maaelu arengu kava 2014–2020, mille raames vaidlusaluseid toetusi anti. Euroopa Kohtu praktikast nähtub, et määrus nr 1306/2013 on selliste toetuste tagasinõudmise alus isegi juhul, kui toetus anti ja maksti välja enne selle määruse jõustumist.

31

Täpsemalt on vaidlusaluste, äriühingule X alusetult makstud toetuste tagasinõudmise õiguslik alus määruse nr 1306/2013 artikli 56 esimene lõik koostoimes selle määruse artikli 54 lõikega 1 ja määruse nr 640/2014 artikli 35 lõike 6 esimese lausega. Kuigi need sätted ei näe sõnaselgelt ette võimalust nõuda toetuste tagasimaksmist isikutelt, kes ise ei ole toetusesaajad, on selline võimalus ette nähtud määruse nr 2988/95 artiklis 7.

32

Nii leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et vastus küsimusele, kas vaidlusaluste toetuste tagasimaksmist saab nõuda R. M‑ilt ja E. M‑ilt, oleneb sellest, kas määruse nr 1306/2013 artikli 56 esimest lõiku ja artikli 54 lõiget 1 ning määruse nr 640/2014 artikli 35 lõike 6 esimest lauset on võimalik koostoimes määruse nr 2988/95 artikliga 7 tõlgendada nii, et toetuste tagasimaksmise kohustust saab käesoleva kohtuasja asjaoludel rakendada ka nende isikute suhtes, kes ise küll kõnealuse toetuse saajad ei ole, kuid kes osalesid toetuse alusetu maksmiseni viinud eeskirjade eiramises. Vastus sellele küsimusele sõltub omakorda sellest, kas määruse nr 2988/95 artiklil 7 on kõnesolevas osas vahetu õigusmõju.

33

Ent määruse nr 2988/95 sõnastusest ega Euroopa Kohtu praktikast selle määruse artikli 7 sisustamisel ei saa teha selles osas üheseid järeldusi.

34

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul on tõsi, et Euroopa Kohus on oma 28. oktoobri 2010. aasta otsuses SGS Belgium jt (C‑367/09, EU:C:2010:648) määruse nr 2988/95 vahetut õigusmõju eitanud osas, mis puudutab selle artiklis 5 ette nähtud halduskaristusi, arvestades nimetatud artikli ja asjaomase määruse artikli 7 sõnastust. Lisaks nähtub selle kohtuotsuse punktidest 44–62, et liidu finantshuvide kahjustamise eest sanktsioonide kohaldamine selle määruse artiklis 7 nimetatud isikutele eeldab, et need põhinevad selgel ja üheselt mõistetaval õiguslikul alusel, mis on vastu võetud liidu või liikmesriikide tasandil. Alusetult saadud toetuse tagasimaksmise kohustus ei ole aga „halduskaristus“ määruse nr 2988/95 artikli 5 tähenduses, vaid „haldusmeede“ selle määruse artikli 4 mõttes. Nimelt on see kohustus lihtsalt selle tuvastamise tagajärg, et liidu õigusnormide alusel soodustuse saamiseks vajalikud tingimused on täitmata, mistõttu saadud toetus on alusetu. Siiski on Euroopa Kohus 18. detsembri 2014. aasta kohtuotsuses Somvao (C‑599/13, EU:C:2014:2462) tõdenud sedagi, et kuna määrus nr 2988/95 piirdub liidu finantshuve kaitstes kontrolli ja karistusi käsitlevate üldnormide kehtestamisega, peab alusetult saadud toetuse tagasi nõudma teiste, nimelt vastavalt olukorrale eri valdkondi reguleerivate sätete alusel.

35

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul kõneleb nii mõndagi sellise tõlgenduse kasuks, mille kohaselt annab määruse nr 2988/95 artikkel 7 koostoimes alusetult makstud toetuse tagasinõudmist reguleerivate valdkondlike eeskirjadega käesoleva kohtuasja asjaoludel sobiva õigusliku aluse nõuda vaidlusaluse toetuse tagasimaksmist R. M‑ilt ja E. M‑ilt. Ühest küljest on käesolevas asjas tegemist olukorraga, kus toetuse saamiseni viinud eeskirjade eiramine seisnes riigi ametiasutustele valeandmete esitamises, milles isikud, kellelt tagasimaksmist nõuti, osalesid tahtlikult. Teisest küljest ei ole toetuse saajalt tema lõppemise tõttu – äriühing X on likvideeritud – võimalik toetust tagasi nõuda, samas kui perspektiiv nõuda toetus tagasi toetusesaaja õigusjärglaselt on prima facie ebakindel. Eelotsusetaotluse esitanud kohus lisab, et R. M. ja E. M. on käesoleva kohtuasja asjaoludel käsitatavad määruse nr 2988/95 artiklis 7 nimetatud isikutena, kes osalesid äriühingu X toime pandud eiramises.

36

Liidu seadusandja ise näib olevat lähtunud sellest, et teatavatel juhtudel on võimalik nõuda EAFRDst kaasrahastatud programmidest eeskirjade eiramise tõttu makstud toetuse tagasimaksmist ka isikutelt, kes ise ei ole deklareeritud toetusesaajad, nagu nähtub eelkõige määruse nr 1306/2013 artikli 54 lõike 3 punktist b.

37

Eelotsusetaotluse esitanud kohus lisab, et nõustumine olukorraga, kus juriidilisest isikust toetusesaaja lõppemine või maksejõuetus muudaks eeskirjade tahtliku eiramise tõttu alusetult makstud toetuse tagasinõudmise alati sisuliselt võimatuks, kahjustaks olulisel määral liidu finantshuve.

38

Teisena toob eelotsusetaotluse esitanud kohus esile, et lisaks sellele, et R. M. ja E. M. olid äriühingu X esindajad, olid nad pettuse toimepanemise ajal kordamööda ka selle äriühingu ainuosanikud, kusjuures R. M. oli äriühingu X ainuosanik ja juhatuse ainus liige 10. novembrist 2005 kuni 18. detsembrini 2015 ning viimati nimetatud kuupäeval sai need mõlemad ülesanded E. M., kes jäi sellesse rolli äriühingu kustutamiseni äriregistrist. R. M. jätkas aga ka pärast nimetatud äriühingu osa võõrandamist ja juhatusest lahkumist selle äriühingu nimel tegutsemist E. M‑ilt saadud volituse alusel. Samuti tuleb arvesse võtta asjaolu, et R. M. ja E. M. olid omavahel abielus perioodil, mil äriühing X vaidlusaluseid toetusi sai, mistõttu tuleb järeldada, et R. M. ja E. M. olid selle äriühingu tegelikud kasusaajad, kelle juhtimise ja kontrolli all äriühing tegutses.

39

Seega tekib küsimus, kas osutatud asjaolusid saab pidada piisavaks, et käsitada äriühingu X kõrval vaidlusaluste toetuste saajana ka R. M‑i ja E. M‑i. Sellisel juhul ei oleks toetuste tagasinõudmisel tarvis täiendavalt tugineda määruse nr 2988/95 artiklile 7.

40

Neil asjaoludel otsustas Riigikohus menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

41

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on ELTL artiklis 267 sätestatud liikmesriigi kohtute ja Euroopa Kohtu vahelises koostöömenetluses Euroopa Kohtu ülesanne anda liikmesriigi kohtule tarvilik vastus, mis võimaldaks viimasel tema menetluses oleva kohtuasja lahendada. Seda arvestades peab Euroopa Kohus talle esitatud küsimused vajaduse korral ümber sõnastama. Asjaolu, et liikmesriigi kohus on eelotsuse küsimuses vormiliselt viidanud liidu õiguse teatud sätetele, ei takista Euroopa Kohut esitamast sellele kohtule kogu tõlgenduslikku teavet, mis võib viimasel aidata menetletavat kohtuasja lahendada, olenemata sellest, kas liikmesriigi kohus on neile aspektidele oma küsimustes viidanud või mitte. Sellisel juhul on Euroopa Kohtu ülesanne tuletada liikmesriigi kohtu esitatud asjaolude kogumist ja eelkõige eelotsusetaotluse põhjendustest need liidu õiguse aspektid, mida on vaidluse eset silmas pidades vaja tõlgendada (21. septembri 2023. aasta kohtuotsus Juan, C‑164/22, EU:C:2023:684, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).

42

Sellega seoses tuleb märkida, et määruse nr 2988/95 artikli 4 lõike 1 kohaselt toob iga eeskirjade eiramine üldjuhul kaasa kohustuse toetus tagasi maksta, kui see on saadud alusetult. Selle määruse artikkel 7 näeb ette, et sellist haldusmeedet võib kohaldada ka isikute suhtes, kes eiramises osalesid, ning nende isikute suhtes, kes vastutavad vaidlusaluse eiramise eest või peavad tagama, et eiramisi ei toimuks.

43

Euroopa Kohtu praktikast nähtub siiski, et määrus nr 2988/95 piirdub liidu finantshuve kaitstes kontrolli ja karistusi käsitlevate üldnormide kehtestamisega. Vääralt kasutatud vahendid tuleb tagasi nõuda muude sätete, vajaduse korral valdkondlike sätete alusel (26. mai 2016. aasta kohtuotsus Județul Neamț ja Județul Bacău, C‑260/14 ja C‑261/14, EU:C:2016:360, punkt 32 ning seal viidatud kohtupraktika).

44

Kohtupraktikast tuleneb samuti, et kui programmiperioodil 2007–2013 EAFRD poolt heaks kiidetud ja kaasrahastatud toetusprogrammi raames alusetult makstud summade tagasinõudmine toimub pärast programmiperioodi lõppu, see tähendab pärast 1. jaanuari 2014, peab tagasinõudmine põhinema määruse nr 1306/2013 sätetel (18. jaanuari 2024. aasta kohtuotsus Askos Properties, C‑656/22, EU:C:2024:56, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

45

Kuna käesoleval juhul rahastati vaidlusaluseid toetusi EAFRDst, peab toetuste tagasinõudmine toimuma selle määruse artikli 56 alusel, kuna see säte näeb ette EAFRDd käsitlevad erisätted, nagu nähtub selle artikli pealkirjast.

46

Seda sätet, mis näeb ette, et EAFRD puhul teevad liikmesriigid maaelu arengu tegevustes või programmides tuvastatud eeskirjade eiramise või hooletuse korral finantskohandusi, tühistades vastava liidu rahastamise kas täielikult või osaliselt, tuleb tõlgendada koostoimes ühelt poolt selle määruse artikli 54 lõikega 1, mis sätestab üldiselt, et iga eeskirjade eiramise või hooletuse tõttu alusetult tehtud makse puhul nõuavad liikmesriigid selle toetusesaajalt tagasi, ja teiselt poolt delegeeritud määruse nr 640/2014 artikli 35 lõike 6 esimese lausega, milles on täpsustatud, et kui tehakse kindlaks, et toetusesaaja esitas toetuse saamiseks võltsitud tõendeid, tühistatakse see täielikult.

47

Neil asjaoludel, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 28 sisuliselt märkis, tuleb asuda seisukohale, et esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitust, kas määruse nr 1306/2013 artikli 56 esimest lõiku tuleb ühelt poolt koostoimes selle määruse artikliga 54 ja delegeeritud määruse nr 640/2014 artikli 35 lõike 6 esimese lausega ning teiselt poolt määruse nr 2988/95 artiklit 7 arvestades tõlgendada nii, et EAFRDst rahastatud ja pettuse teel alusetult saadud toetuse tagasimaksmist ei või nõuda mitte ainult toetusesaajalt, vaid ka isikutelt, keda ei saa küll pidada selle toetuse saajaks, aga kes esitasid toetuse saamiseks tahtlikult valeandmeid.

48

Sellele küsimusele vastamiseks tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei tule liidu õigusnormi tõlgendamisel arvesse võtta mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa säte on (13. juuli 2023. aasta kohtuotsus G GmbH, C‑134/22, EU:C:2023:567, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

49

Mis puudutab esimesena määruse nr 1306/2013 ja delegeeritud määruse nr 640/2014 asjakohaste sätete sõnastust, siis tuleb sedastada, et see üksi ei võimalda kindlaks teha, kas nendes sätetes osutatud alusetult saadud toetuse tagasimaksmist võib nõuda teistelt isikutelt peale nende ettevõtjate, kes vaidlusaluse eeskirjade eiramise toime panid.

50

Nimelt, kuigi määruse nr 1306/2013 artikli 54 lõikes 1 on sätestatud, et iga alusetult tehtud makse tuleb tagasi nõuda „toetusesaajalt“, on selle määruse artiklis 56 üksnes märgitud liikmesriikide poolt tagasi nõutud summade sihtotstarve, täpsustamata siiski isikuid, kellelt need summad tuleb tagasi nõuda. Mis puudutab delegeeritud määruse nr 640/2014 artikli 35 lõiget 6, milles on küll viidatud „toetusesaajale“, siis ka see ei sisalda sellist täpsustust.

51

Teisena tuleb nende asjakohaste sätete konteksti silmas pidades osundada, et ühelt poolt on määruse nr 1306/2013 põhjenduses 39 rõhutatud, et liikmesriigid peaksid ennetama, tuvastama ja tõhusalt käsitlema kõiki eeskirjade eiramisi ja et selleks peaksid nad kohaldama määrust nr 2988/95. Sellest järeldub, nagu märkis Taani valitsus oma kirjalikes seisukohtades, et määruse nr 1306/2013 sätteid tuleb tõlgendada kooskõlas määruse nr 2988/95 üldeeskirjadega.

52

Teiselt poolt, kuivõrd määruse nr 1306/2013 artikli 54 lõike 3 punkt b lubab liikmesriikidel eeskirjade eiramise tõttu põhjendamatult saadud toetuse tagasinõudmist mitte alustada, kui see osutub võimatuks, kuna võlgnik „või eeskirjade eiramise eest juriidilist vastutust kandvad isikud“ on maksejõuetud, siis tuleb täheldada, et see säte kaotaks oma soovitava toime viimati nimetatud isikute suhtes, kui asjaomast toetust ei oleks võimalik tagasi nõuda ka nendelt isikutelt.

53

Kolmandana, mis puudutab asjaomaste õigusnormide eesmärke, siis tuleb sedastada, et kuna määruse nr 1306/2013 artiklitega 54 ja 56 ning delegeeritud määruse nr 640/2014 artikli 35 lõikega 6 on ette nähtud liikmesriikide kohustus nõuda eeskirjade eiramise tõttu alusetult saadud toetus tagasi, välja arvatud juhul, kui tagasinõudemenetluse alustamata jätmiseks on mõjuvad põhjused, siis on nende sätete eesmärk kaitsta liidu finantshuve, nagu kinnitab määruse nr 1306/2013 artikli 58 lõike 1 punkt e. Võimalus nõuda alusetult saadud toetus tagasi mitte ainult toetusesaajalt, vaid vastavalt määruse nr 2988/95 artiklile 7 ka „isikute[lt], kes eiramises osalesid, ning nende[lt] isikute[lt], kes vastutavad eiramise eest või kes peavad tagama, et eiramisi ei toimuks“, võib ilmselgelt kaasa aidata selle eesmärgi saavutamisele, eelkõige juhul, kui toetusesaaja on juriidiline isik, keda enam ei eksisteeri või kellel ei ole toetuse tagasimaksmiseks piisavalt vahendeid. Täpsemalt on see tõlgendus põhjendatud, arvestades tõhusa pettusevastase võitluse eesmärki, millele on viidatud määruse nr 2988/95 neljandas põhjenduses.

54

Sellest ilmneb, et määruse nr 1306/2013 artikli 56 esimese lõigu tõlgendamine koostoimes selle määruse artikli 54 lõikega 1 ja delegeeritud määruse nr 640/2014 artikli 35 lõike 6 esimese lausega, arvestades määruse nr 2988/95 artiklit 7 ning pidades silmas selle õigusakti eesmärki, mille osa see säte on, viib järeldusele, et nimetatud artikkel ei luba EAFRDst rahastatud ja pettuse teel alusetult saadud toetust tagasi nõuda mitte ainult selle toetuse saajalt, vaid ka isikutelt, keda ei saa küll pidada toetusesaajaks, kuid kes on selle saamiseks tahtlikult valeandmeid esitanud.

55

Siiski tuleb kontrollida, kas selline tõlgendus on kooskõlas õiguskindluse põhimõttega, kuna Euroopa Kohus on asunud seisukohale, et alusetult makstud summasid võib tagasi nõuda üksnes kooskõlas selle põhimõttega, mille kohaselt peavad liidu õigusnormid võimaldama asjasse puutuvatel isikutel täpselt teada saada, millised on nende õigusnormidega neile pandud kohustused (vt selle kohta 18. detsembri 2014. aasta kohtuotsus Somvao, C‑599/13, EU:C:2014:2462, punktid 50 ja 51 ning seal viidatud kohtupraktika).

56

Sellega seoses tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et kui liidu seadusandja määrab ühise põllumajanduspoliitika raames kindlaks toetuse saamise tingimused, siis ühe tingimuse järgimata jätmisest tingitud väljaarvamine ei ole mitte karistus, vaid lihtsalt seadusega ette nähtud tingimuste täitmata jätmise tagajärg (13. detsembri 2012. aasta kohtuotsus FranceAgriMer, C‑670/11, EU:C:2012:807, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika).

57

Niisiis ei ole ebaseadusliku tegevuse abil alusetult saadud soodustuse tagasimaksmise kohustus vastuolus seaduslikkuse põhimõttega. Nimelt, kui tuvastatakse, et liidu õigusnormidest tuleneva soodustuse saamiseks vajalikud tingimused olid loodud kunstlikult, osutub saadud soodustus igal juhul alusetuks ja selle tagastamise kohustus on seetõttu põhjendatud (vt selle kohta 13. detsembri 2012. aasta kohtuotsus FranceAgriMer, C‑670/11, EU:C:2012:807, punktid 63–65 ja punkt 67 ning seal viidatud kohtupraktika).

58

Sellega seoses on määruse nr 2988/95 artikli 4 lõikes 4 sõnaselgelt öeldud, et selle määruse artikli 4 lõikes 1 sätestatud meetmeid, sealhulgas eelkõige kohustust põhjendamatult saadud toetus tagasi maksta, ei käsitata karistusena.

59

Mis aga puutub määruse nr 2988/95 artiklis 7 nimetatud teistesse isikutesse, kes ei ole toetusesaajad, siis nende kohustus vaidlusalune toetus tagasi maksta on eraldi kohustus, mis lisandub toetusesaajal lasuvale tagasimaksmise kohustusele.

60

Selles kontekstis tuleb tõdeda, et käesoleval juhul asjakohased õigusnormid on piisavalt selged selles osas, mis puudutab nende isikute kohustust toetus tagasi maksta, kes – olemata küll EAFRDst rahastatud toetuse saajad – on toetuse saamiseks tahtlikult valeandmeid esitanud, eelkõige juhul, kui asjaomase toetuse saaja või tema võimalik õigusjärglane ei suuda vaidlusalust summat tagasi maksta.

61

Kuigi määruse nr 1306/2013 artiklis 56 ei ole sellist kohustust sõnaselgelt ette nähtud, tuleb seda artiklit tõlgendada lähtuvalt määruse põhjendusest 39, milles on selgelt märgitud, et liikmesriigid ennetavad, tuvastavad ja menetlevad tõhusalt kõiki toetusesaajate poolseid eeskirjade eiramisi ja kohaldavad selleks määrust nr 2988/95. Lisaks on määruse nr 1306/2013 artikli 2 lõike 1 punktis g sisalduvas mõiste „eeskirjade eiramine“ määratluses sõnaselgelt viidatud määrusele nr 2988/95. Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 42, võib määruse nr 2988/95 artikli 7 alusel nõuda toetuse tagasimaksmist ka isikutelt, kes eeskirjade eiramises osalesid.

62

Siit järeldub, et sellised isikud, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kes – kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu läbiviidava kontrolli tulemusel ei ilmne vastupidist – on EAFRDst rahastatava toetuse saamiseks tahtlikult valeandmeid esitanud, peavad seega arvestama sellega, et neilt võidakse nõuda toetuse tagasimaksmist. Järelikult ei riku see, kui neilt isikutelt nõutakse alusetult saadud toetuse tagastamist, õiguskindluse põhimõtet.

63

Eeltoodut arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et määruse nr 1306/2013 artikli 56 esimest lõiku tuleb ühelt poolt koostoimes selle määruse artikli 54 lõikega 1 ja delegeeritud määruse nr 640/2014 artikli 35 lõike 6 esimese lausega ning teiselt poolt määruse nr 2988/95 artiklit 7 arvestades tõlgendada nii, et EAFRDst rahastatud ja pettuse teel alusetult saadud toetuse tagasimaksmist ei või nõuda mitte ainult toetusesaajalt, vaid ka isikutelt, keda ei saa küll pidada selle toetuse saajaks, aga kes esitasid toetuse saamiseks tahtlikult valeandmeid.

64

Teise küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitust, kas määruse nr 1306/2013 artikli 54 lõiget 1 ja delegeeritud määruse nr 640/2014 artikli 35 lõiget 6 tuleb tõlgendada nii, et kui juriidiline isik on saanud põllumajandustoetust tema esindajatele süüks pandavate pettuste tagajärjel, võib neid esindajaid pidada „toetusesaajaks“ nende sätete tähenduses, kuna tegelikult saavad esindajad juriidilise isiku teenitud kasumi endale.

65

Mõiste „toetusesaaja“ on määratletud määrust nr 1306/2013 täiendava delegeeritud määruse nr 640/2014 artikli 2 lõike 1 teise lõigu punktis 1 järgmiselt: määruse nr 1307/2013 artikli 4 lõike 1 punktis a määratletud põllumajandustootja, toetusesaaja, kelle suhtes kehtivad nõuetele vastavuse eeskirjad määruse nr 1306/2013 artikli 92 tähenduses, ja/või maaelu arengu toetust saav toetusesaaja, nagu on osutatud määruse nr 1303/2013 artikli 2 lõikes 10.

66

Tuleb tõdeda – kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu läbiviidava kontrolli tulemusel ei ilmne vastupidist –, et R. M. ja E. M. kui vaidlusaluse toetuse saanud äriühingu X esindajad ei kuulu ühtegi nendest kolmest isikute kategooriast.

67

Kuigi on tõsi, et – nagu nähtub esimesele küsimusele antud vastusest – sellise EAFRDst rahastatud toetuse, mida juriidiline isik sai alusetult tema esindajatele süüks pandava pettuse tulemusel, võib tagasi nõuda ka nendelt esindajatelt, ei saa sellest vastusest siiski järeldada, et neid esindajaid võib pidada „toetusesaajaks“ delegeeritud määruse nr 640/2014 artikli 2 lõike 1 teise lõigu punkti 1 tähenduses, kui selles sättes selleks ette nähtud tingimused ei ole täidetud. Seevastu, nagu nähtub eelkõige käesoleva kohtuotsuse punktist 62, võivad needsamad esindajad olla kohustatud toetuse tagasi maksma, kuigi nad tegutsesid juriidilise isiku nimel, ilma et nad oleksid „toetusesaajad“.

68

Eeltoodut arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et delegeeritud määruse nr 640/2014 artikli 35 lõiget 6 tuleb tõlgendada nii, et kui juriidiline isik on saanud põllumajandustoetust tema esindajatele süüks pandavate pettuste tagajärjel, ei saa neid esindajaid siiski pidada „toetusesaajaks“ selle sätte tähenduses koostoimes delegeeritud määruse artikli 2 lõike 1 teise lõigu punktiga 1, kui nad ei kuulu ühtegi kolmest viimati mainitud sättes nimetatud isikute kategooriast, ja seda isegi juhul, kui need esindajad on juriidilise isiku kasumi tegelikud kasusaajad.

69

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: