–

Asociación para la Conservación y Estudio del Lobo Ibérico (ASCEL), esindajad: abogada M. J. Gil Ibáñez, ja procuradora A. I. Fernández Marcos,

–

Castilla‑Leóni piirkond, esindaja: letrada D. Vélez Berzosa,

–

Hispaania valitsus, esindaja I. Herranz Elizalde, hiljem M. Morales Puerta,

–

Soome valitsus, esindaja: H. Leppo,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: C. Hermes ja E. Sanfrutos Cano,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT 1992, L 206, lk 7; ELT eriväljaanne 15/02, lk 102), mida on muudetud 13. mai 2013. aasta direktiiviga 2013/17/EL (ELT 2013, L 158, lk 193) (edaspidi „elupaikade direktiiv“), artikli 2 lõiget 2 ning artikleid 4, 11, 12, 14, 16 ja 17.

2

Eelotsusetaotlus on esitatud Asociación para la Conservación y Estudio del Lobo Ibérico (ASCEL) (Ibeeria huntide kaitse ja uurimise ühing, Hispaania) ja Administración de la Comunidad de Castilla y Leóni (Castilla‑Leóni autonoomse piirkonna valitsus, Hispaania) vahelises kohtuvaidluses seoses ASCELi esitatud nõudega tühistada Dirección General del Patrimonio Natural y Política Forestal de la Junta de Castilla y Leóni (Castilla‑Leóni looduspärandi ja metsamajanduspoliitika amet, Hispaania) 9. oktoobri 2019. aasta otsus, millega kiideti 2019/20., 2020/21. ja 2021/22. aasta jahihooajaks heaks Castilla‑Leóni autonoomses piirkonnas Douro jõest põhja pool asuvates jahipiirkondades toimuva hundijahi kava (edaspidi „9. oktoobri 2019. aasta otsus“) ning mõista põhikohtuasja kostjalt välja kahjuhüvitis iga nendel hooaegadel tapetud isendi eest.

3

Elupaikade direktiivi esimeses põhjenduses on märgitud:

„[…] keskkonna kvaliteedi säilitamine, kaitsmine ja parandamine, sealhulgas looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitsmine, on oluline üldistest huvidest lähtuv eesmärk, mida [Euroopa] [Ü]hendus taotleb, nagu on sätestatud [ELTL artiklis 191].“

4

Direktiivi viieteistkümnenda põhjenduse kohaselt:

„[…] [nõukogu 2. aprilli 1979. aasta direktiivi 79/409/EMÜ, loodusliku linnustiku kaitse kohta (EÜT 1979, L 103, lk 1; ELT eriväljaanne 15/01, lk 98)] täiendamiseks tuleks teatavate taime‑ ja loomaliikide kaitsmiseks ette näha üldine kaitsesüsteem; tuleks ette näha kaitsekorraldusega seotud meetmed teatavate liikide hoidmiseks, kui nende kaitsestaatus seda nõuab, sealhulgas teatavate püüdmis‑ ja tapmisvahendite keelamine, samal ajal nähes teatavatel tingimustel ette võimaluse teha nendest erand.“

5

Elupaikade direktiivi artikli 1 punktis i on ette nähtud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]“

6

Direktiivi artiklis 2 on ette nähtud:

„1.   Käesoleva direktiivi eesmärk on looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitsmisega kaasa aidata bioloogilise mitmekesisuse säilimisele liikmesriikide Euroopa territooriumil, kus kohaldatakse asutamislepingut.

2.   Käesoleva direktiivi kohaselt võetud meetmed on kavandatud ühenduse tähtsusega looduslike elupaikade ning looduslike looma- ja taimeliikide soodsa kaitsestaatuse säilitamiseks või taastamiseks.

3.   Käesoleva direktiivi kohaselt võetud meetmetes võetakse arvesse majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi vajadusi ning piirkondlikke ja kohalikke iseärasusi.“

7

Direktiivi artikkel 4 sätestab:

„1.   Iga liikmesriik esitab III lisas (1. etapp) sätestatud kriteeriumide ja asjakohase teadusinfo alusel alade loetelu, kus märgitakse, millised kohalikke I lisas nimetatud looduslikke elupaigatüüpe ja II lisas nimetatud liike alal esineb. Suure levilaga loomaliikide puhul peavad need alad vastama niisuguste liikide loodusliku levila piires asuvatele paikadele, kus on olemas nende liikide eluks ja paljunemiseks olulised füüsikalised või bioloogilised tingimused. […]

Loetelu koos ala käsitleva teabega saadetakse [Euroopa] [K]omisjonile kolme aasta jooksul käesoleva direktiivi teatavakstegemisest. […]

[…]

4.   Kui ala on lõikes 2 sätestatud korras kinnitatud ühenduse jaoks oluliseks alaks, määravad asjaomased liikmesriigid ala erikaitsealaks võimalikult kiiresti, kuid hiljemalt kuue aasta jooksul, kehtestades prioriteedid lähtuvalt sellest, kui tähtis ala on I lisas nimetatud looduslike elupaigatüüpide või II lisas nimetatud liikide soodsa kaitsestaatuse säilitamise või taastamise ja Natura 2000 sidususe seisukohast, ning pidades silmas ala ähvardavat kahjustamist või hävitamist.

[…]“.

8

Vastavalt direktiivi artiklile 11 „[teostavad liikmesriigid] artiklis 2 nimetatud looduslike elupaikade ja liikide kaitsestaatuse järelevalvet, pöörates erilist tähelepanu esmatähtsatele looduslikele elupaigatüüpidele ja esmatähtsatele liikidele.“

9

Direktiivi artikkel 12 sätestab:

„1.   Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et kehtestada IV lisa punktis a loetletud loomaliikide range kaitse süsteem nende looduslikul levilal, keelates:

[…]“.

10

Direktiivi artiklis 14 on ette nähtud:

„1.   Kui liikmesriigid peavad seoses artiklis 11 ettenähtud järelevalvega vajalikuks, võtavad nad meetmeid, millega tagatakse V lisas loetletud looduslike looma‑ ja taimeliikide isendite loodusest võtmine ja kasutamine kooskõlas nende soodsa kaitsestaatuse säilitamisega.

2.   Kui neid meetmeid peetakse vajalikuks, peab nende hulka kuuluma artiklis 11 ettenähtud järelevalve jätkamine. Nende meetmete hulka võivad kuuluda eelkõige:

11

Direktiivi artikli 16 lõige 1 sätestab:

Kui muud rahuldavat alternatiivset lahendust ei ole ja erand ei kahjusta kõnealuste liikide populatsioonide soodsa kaitsetaseme säilitamist nende looduslikul levilal, võivad liikmesriigid teha artiklite 12, 13 ja 14 ning artikli 15 punktide a ja b sätetest erandi:

12

Direktiivi artikli 17 lõikes 1 on ette nähtud:

„Liikmesriigid koostavad alates artiklis 23 ettenähtud ajavahemiku lõppemisest iga kuue aasta tagant käesoleva direktiivi rakendamise aruande. See aruanne peab sisaldama eelkõige teavet artikli 6 lõikes 1 nimetatud kaitsemeetmete kohta, hinnangut nende meetmete mõju kohta I lisa looduslike elupaigatüüpide ja II lisa liikide kaitsestaatusele ning artiklis 11 nimetatud seirekontrolli tulemusi. [Artikli 20 alusel loodud] komitee kehtestatud vormi kohaselt koostatud aruanne edastatakse komisjonile ja tehakse üldsusele kättesaadavaks.“

13

Nimetatud direktiivi II lisas „Ühenduse tähtsusega looma‑ ja taimeliigid, mille säilitamine nõuab erikaitsealade määramist“ on nimetatud Canis lupus, täpsemalt on Hispaania populatsioonidest hõlmatud ainult „Duerost lõunas esinevad populatsioonid“.

14

Elupaikade direktiivi IV lisas „Ühenduse tähtsusega looma- ja taimeliigid, mis vajavad ranget kaitset“ on nimetatud Canis lupus, „välja arvatud […] Hispaanias Duerost põhjas esinevad populatsioonid“.

15

Direktiivi V lisa „Ühenduse tähtsusega looma‑ ja taimeliigid, mille loodusest võtmise ja kasutamise suhtes võib kehtestada kaitsekorraldusmeetmeid“ punktis a on nimetatud Canis lupus, muu hulgas „Hispaanias Duerost põhja pool esinevad populatsioonid“.

16

12. juuli 1996. aasta Castilla‑Leóni jahiseaduse 4/1996 (Ley 4/1996 de Caza de Castilla y León) (BOE nr 210, 30.8.1996, lk 26650), mida on muudetud 28. märtsi 2019. aasta seadusega 9/2019 (Ley 9/2019) (BOE nr 91, 16.4.2019, lk 39643) (edaspidi „seadus 4/1996“), artiklis 7 ja I lisas oli hunt (Canis lupus) tunnistatud „ulukiks ja jahitavaks liigiks“ Douro jõest põhja pool. Seadus 4/1996 tunnistati kehtetuks 1. juuli 2021. aasta seadusega 4/2021 Castilla‑Leóni jahivarude ja jahipidamise kohta (Ley 4/2021 de Caza y de Gestión Sostenible de los Recursos Cinegéticos de Castilla y León) (BOE nr 172, 20.7.2021, lk 86581) (edaspidi „seadus 4/2021“), mille artiklis 6 ja I.3 lisas on hunt samuti sel viisil nimetatud. Seaduse 4/2021 II lisa punkti 4 alapunktis f on perioodiks, mil selle liigi küttimine on lubatud, sätestatud järgmine ajavahemik: septembri neljandast pühapäevast kuni järgneva aasta veebruari neljanda pühapäevani. Nimetatud seaduse IV lisa punktis 2 on iga hundi väärtuseks jahisaagina määratud 6000 eurot.

17

13. detsembri 2007. aasta seaduse 42/2007 looduspärandi ja bioloogilise mitmekesisuse kohta (Ley 42/2007 del Patrimonio Natural y de la Biodiversidad, BOE nr 299, 14.12.2007, lk 51275) artikli 65 lõikes 1 on ette nähtud, et jahipidamine ja sisevetes toimuv kalapüük võib hõlmata üksnes autonoomsete piirkondade kindlaks määratud liike, kusjuures see ei tohi mingil juhul puudutada liike, mis on hõlmatud erikaitsekorraga, ega liike, mille küttimise või püügi on Euroopa Liit keelanud.

18

Kuninga dekreedi 139/2011 erikaitsealuste metsloomaliikide ja ohustatud liikide Hispaania loetelu koostamise kohta (Real Decreto 139/2011 para el desarrollo del Listado de Especies Silvestres en Régimen de Protección Especial y del Catálogo Español de Especies Amenazadas) 4. veebruari 2011. aasta otsuse (BOE nr 46, 23.2.2011, lk 20912) lisas on loetelu looduslikest liikidest, mille suhtes kehtib erikaitsekord ja mis on vajaduse korral kantud Hispaania ohustatud liikide registrisse. Seda lisa on muudetud ministri 20. septembri 2021. aasta määrusega TED/980/2021, millega muudetakse kuninga 4. veebruari 2011. aasta dekreedi 139/2011 erikaitsealuste metsloomaliikide ja ohustatud liikide Hispaania loetelu koostamise kohta (Orden TED/980/2021 por la que se modifica el Anexo del Real Decreto 139/2011, de 4 de febrero, para el desarrollo del Listado de especies Silvestres en Régimen de Protección Especial y del Catálogo Español de especies Amenazadas) (BOE nr 226, 21.9.2021, lk 115283), et kanda kõik Hispaania hundipopulatsioonid range kaitse alla kuuluvate looduslike liikide loetellu. Ministri määrus lubab siiski edasi rakendada neid isendite loodusest võtmise ja püüdmise meetmeid, mille autonoomsed piirkonnad on vastu võtnud enne selle määruse jõustumist, tingimusel, et need on kooskõlas teatavate tingimuste ja piirangutega. Eelkõige tuleb parimate kättesaadavate teadmiste põhjal kindlaks teha, et need meetmed ei kahjusta asjaomase liigi soodsat kaitsestaatust.

19

Castilla‑Leóni looduspärandi ja metsamajanduspoliitika amet kiitis 9. oktoobri 2019. aasta otsusega heaks 2019/2020., 2020/2021. ja 2021/2022. aasta jahihooajaks heaks Castilla-Leóni autonoomses piirkonnas Douro jõest põhja pool asuvates jahipiirkondades toimuva hundijahi kava.

20

See kava põhineb 2012. ja 2013. aastal toimunud piirkondlikul hundiloendusel, aastatel 2012–2014 toimunud üleriigilisel loendusel ning iga‑aastastel seirearuannetel, mille koostamiseks on vaja vähem uurimis‑ ja seiretööd kui loenduse läbiviimiseks. Olemasolevate andmete põhjal ja eri tegurite kohaldamise tulemusel on nimetatud kavas hinnatud hundi isendite arvu, kes enne jahipidamist elas Castilla‑Leóni autonoomses piirkonnas Douro jõest põhja pool, 1051 isendile. Riikliku loenduse põhjal on Hispaanias kokku 297 hundikarja, millest 179 hundikarja loendati Castilla‑Leóni autonoomses piirkonnas, mis moodustab 60,3% riigis loendatud hundikarjade koguarvust. Selles kavas tehtud järelduse kohaselt tooks suremus üle 35% aastas kaasa liigi populatsiooni vähenemise.

21

ASCEL esitas 14. novembril 2019 kaebuse 9. oktoobri 2019. aasta otsuse peale, mis jäeti Castilla‑Leóni autonoomse piirkonna arengu‑ ja keskkonnaministri (Consejero de Fomento y Medio Ambiante) 9. märtsi 2020. aasta määrusega rahuldamata.

22

ASCEL esitas 17. veebruaril 2020 kaebuse Tribunal Superior de Justicia de Castilla y Leóni (Castilla‑Leóni autonoomse piirkonna kõrgeim kohus, Hispaania) halduskolleegiumile, kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus. Kaebuses palub ta tühistada nii määruse, millega jäeti rahuldamata tema kaebus 9. oktoobri 2019. aasta otsuse peale, kui ka otsuse enda. Lisaks, kuna nimetatud otsuse vastuvõtmisele eelnenud õiguslikku olukorda ei ole võimalik taastada, sest asjaomased hundid on tapetud, palub ASCEL mõista põhikohtuasja vastustajalt välja kahjuhüvitis metsloomadele tekitatud kahju eest, mis vastab iga 2019/2020., 2020/2021. ja 2021/2022. aasta hooajal tapetud isendi majanduslikule väärtusele, st 9261 euro suurusele summale hundi kohta.

23

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et aruandes, mille Hispaania Kuningriik saatis 2019. aastal komisjonile elupaikade direktiivi artikli 17 alusel 2013.‑2018. aasta kohta (edaspidi „2019. aasta aruanne“), on märgitud, et hundi kaitsestaatus on Vahemere, Atlandi ja Alpide piirkonnas „ebasoodne, puudulik“, kusjuures kaks esimest neist piirkondadest hõlmavad Castilla‑Leóni territooriumi.

24

Samas oli seaduse 4/1996 artikli 7 ja I lisa kohaselt hunt Douro jõest põhja pool tunnistatud ulukiks ehk jahitavaks.

25

Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb, kas see määratlus on elupaikade direktiiviga kooskõlas, ning küsib ka nende teaduslike aruannete ulatuse, sisu ja allika kohta, mis võivad toetada hundi kaitsestaatust puudutavaid otsuseid, ning järelikult meetmete kohta, mille eesmärk on tagada, et direktiivi V lisas nimetatud looduslike looma‑ ja taimeliikide isendite loodusest võtmine ja nende liikide kasutamine oleksid kooskõlas nende liikide soodsa kaitsestaatuse säilitamisega.

26

Neil asjaoludel otsustas Tribunal Superior de Justicia de Castilla y León (Castilla‑Leóni kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„Arvestades sellega, et [elupaikade direktiivi] artikli 2 lõike 2 kohaselt liikmesriigi võetud igasuguse meetme eesmärk peab olema sellise ühenduse tähtsusega loomaliigi nagu hundi ([Canis lupus]) soodsa kaitsestaatuse säilitamine või taastamine, siis

Kui leitakse, et vahetegu on põhjendatud, siis

27

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palus Euroopa Kohtul lahendada käesolev eelotsusetaotlus kiirendatud menetluses vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artiklile 105.

28

Eelotsusetaotluse esitanud kohus põhjendas oma taotlust esiteks sellega, et hundi kaitsestaatus Hispaanias on ebasoodne, ja teiseks sellega, et asjaomane jahiluba hakkab kehtima 2022. aasta septembri neljandal pühapäeval.

29

Kodukorra artikli 105 lõikes 1 on ette nähtud, et kui kohtuasja laad nõuab asja lahendamist lühikese aja jooksul, võib Euroopa Kohtu president eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotlusel või erandkorras omal algatusel otsustada, olles ettekandja‑kohtuniku ja kohtujuristi ära kuulanud, lahendada eelotsusetaotluse kiirendatud menetluses, kaldudes kõrvale kodukorra sätetest.

30

Olgu meelde tuletatud, et kiirendatud menetluse kohaldamine võib olla põhjendatud juhul, kui on olemas suur risk, et kuni Euroopa Kohtu otsuse tegemiseni võivad tekkida pöördumatud tagajärjed keskkonnale (7. veebruari 2023. aasta kohtuotsus Confédération paysanne jt (in vitro juhuslik mutagenees), C‑688/21, EU:C:2023:75, punkt 27).

31

Käesolevas asjas otsustas Euroopa Kohtu president 14. juulil 2022, olles ära kuulanud ettekandja‑kohtuniku ja kohtujuristi, et käesoleva kohtuotsuse punktis 27 nimetatud taotlus tuleb jätta rahuldamata.

32

Nimelt, kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab, et 2022/2023. aasta hooaja puhul algas asjaomase jahipidamise loaperiood 2022. aasta septembri neljandal pühapäeval, tuleb märkida, et põhikohtuasi puudutab üksnes hundi jahikava heakskiitmist jahipiirkondades, mis asuvad Castilla‑Leóni jõest põhja pool, kolmeks, 2019/2020., 2020/2021. ja 2021/2022. aasta hooajaks.

33

Neil asjaoludel ja täiendavate aspektide puudumisel ei saa järeldada, et käesoleva kohtuotsuse punktis 30 viidatud kohtupraktika tähenduses on selge, et on olemas suur risk, et keskkonnale tekivad pöördumatud tagajärjed kuni Euroopa Kohtu otsuse tegemiseni.

34

Euroopa Kohtu president otsustas siiski menetleda käesolevat kohtuasja kodukorra artikli 53 lõike 3 alusel eelisjärjekorras.

35

Hispaania valitsus ning Castilla‑Leóni autonoomse piirkonna valitsus väidavad, et eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu mitmel põhjusel.

36

Hispaania valitsus väidab, et eelotsusetaotlus ei ole põhikohtuasja lahendamiseks enam asjakohane, kuna Tribunal Constitucional (Hispaania konstitutsioonikohus) tunnistas oma 13. juuli 2022. aasta kohtuotsuses nr 99/2022 seaduse 4/2021 asjakohased sätted ja eelkõige selle seaduse II lisa punkti 4 alapunkti f põhiseadusega vastuolus olevaks eelkõige seetõttu, et need rikuvad ministri määrust TED/980/2021.

37

Castilla‑Leóni autonoomse piirkonna valitsus omakorda väidab, et eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu mitmel põhjusel. Esiteks ei ole põhikohtuasja lahendamiseks mitte vaja tõlgendada liidu õigusnormi, vaid pigem hinnata toimikusse esitatud tõendeid. Teiseks on eelotsusetaotluse esitanud kohus juba lahendanud sama kaebaja poolt sarnase kava peale esitatud kaebuse, mis põhines samadel argumentidel, mis esitati põhikohtuasjas. Pealegi ei ole kaebaja käesoleval juhul liidu õiguse tõlgendamise suhtes kahtlusi väljendanud. Kolmandaks on põhikohtuasi nimetatud valitsuse väitel kunstlik.

38

Selles osas väärib märkimist, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artikliga 267 kehtestatud Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute koostöö raames üksnes asja menetleva ja selles tehtava kohtulahendi eest vastutava liikmesriigi kohtu ülesanne hinnata kohtuasja eripära arvesse võttes nii eelotsuse vajalikkust asjas otsuse tegemiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Kui esitatud küsimused puudutavad liidu õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus seega reeglina kohustatud otsuse langetama (21. detsembri 2023. aasta kohtuotsus Infraestruturas de Portugal ja Futrifer Indústrias Ferroviárias, C‑66/22, EU:C:2023:1016, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

39

Liidu õigust puudutavate küsimuste asjakohasust seega eeldatakse. Euroopa Kohus võib keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamast vaid siis, kui on ilmne, et taotletaval liidu õiguse tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (7. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Avio Lucos, C‑116/20, EU:C:2022:273, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

40

Käesoleval juhul tuleb märkida, et põhikohtuasi puudutab eelkõige küsimust, kas liidu õigusega on kooskõlas asjassepuutuvad liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt on hunt uluk ning jahitav liik, ning samuti küsimus, kas käesoleva kohtuotsuse punktis 36 viidatud Tribunal Constitucionali (konstitutsioonikohtu) otsusele eelnevate piirkondlike õigusnormide kehtivuse ajal jahipidamisest tekkiv kahju tuleb hüvitada. See otsus puudutab aga ainult 2021. aastale järgnevat perioodi, samas kui põhikohtuasi puudutab jahihooaegu alates 2019. aastast. Järelikult on põhikohtuasja lahendamisel jätkuvalt huvipakkuv küsimus, kas põhikohtuasjas kõne all olevad piirkondlikud õigusaktid on liidu õigusega kooskõlas.

41

Seega ei ole ilmne, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotletud tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega või et probleem on hüpoteetiline käesoleva kohtuotsuse punktis 39 viidatud kohtupraktika tähenduses. Lisaks on Euroopa Kohtule teada talle esitatud küsimustele tarviliku vastuse andmiseks vajalikud faktilised ja õiguslikud asjaolud.

42

Järelikult tuleb Hispaania valitsuse ning Castilla‑Leóni autonoomse piirkonna valitsuse esitatud vastuvõetamatuse alused kõrvale jätta.

43

Kõike eeltoodut arvestades on eelotsusetaotlus vastuvõetav.

44

Oma küsimustega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas elupaikade direktiivi artikleid 2, 4, 11, 12, 14, 16 ja 17 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt on hunt määratletud liigina, mille isendeid võib küttida selle liikmesriigi territooriumi ühes osas, kus talle ei laiene direktiivi artikli 12 lõikes 1 ette nähtud ranget kaitset, samas kui tema kaitsestaatust on peetud ebasoodsaks kogu selle liikmesriigi territooriumil.

45

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on tekkinud eelkõige küsimus direktiivi artikli 14 tõlgendamise kohta ja tal on kahtlusi, kas nimetatud artikliga on kooskõlas jahipidamiskava Castilla‑Leóni jõest põhja pool asuvates jahipiirkondades, kuna selle liigi kaitsestaatust on peetud aastatel 2013–2018 Hispaania kolmes piirkonnas, st Alpide, Atlandi ja Vahemere piirkonnas, ebasoodsaks.

46

Sissejuhatuseks tuleb meelde tuletada, et elupaikade direktiivi esimeses põhjenduses on märgitud, et keskkonna kvaliteedi säilitamine, kaitsmine ja parandamine, sealhulgas looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitsmine, on oluline üldistest huvidest lähtuv eesmärk, mida liit taotleb.

47

Kõigepealt tuleb tõdeda, et vastavalt elupaikade direktiivi artiklile 12 koostoimes direktiivi IV lisa punktiga a kuulub hunt „ühenduse tähtsusega“ liikide hulka, mille puhul tuleb nimetatud artikli tähenduses tagada „range kaitse“.

48

See range kaitse kord puudutab eelkõige Douro jõest lõunas esinevaid huntide populatsioone, mis on elupaikade direktiivi II lisas sõnaselgelt nimetatud kui „ühenduse tähtsusega [liik], mille säilitamine nõuab erikaitsealade määramist“.

49

Sellest jõest põhja pool asuvad Hispaania huntide populatsioonid on loetletud elupaikade direktiivi V lisas kui ühenduse tähtsusega loomaliik, mille loodusest võtmise ja kasutamise suhtes võib kehtestada kaitsekorraldusmeetmeid ja mis kuuluvad seega direktiivi artikli 14 kohaldamisalasse.

50

Sellega seoses tuleb märkida, et asjaolu, et ühenduse tähtsusega looma‑ või taimeliik on kantud elupaikade direktiivi V lisasse, ei tähenda, et selle kaitsestaatust tuleb põhimõtteliselt pidada soodsaks. Lisaks asjaolule, et just liikmesriigid teatavad komisjonile nende liikide kaitsestaatuse oma territooriumil, tuleb nimelt tõdeda, et loetlemine tähendab üksnes seda, et elupaikade direktiivi artiklis 11 ette nähtud järelevalvekohustust arvestades ja direktiivi eesmärgi saavutamiseks „võib“ selle liigi suhtes võtta kaitsekorraldusmeetmeid – erinevalt direktiivi IV lisa punktis a loetletud liikidest, mille suhtes kohaldatakse igal juhul direktiivi artiklis 12 ette nähtud range kaitse süsteemi.

51

Sellist kannet ei saa nimelt tõlgendada vastuolus elupaikade direktiivi eesmärgiga, milleks nähtuvalt elupaikade direktiivi artikli 2 lõikest 1 on looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitsmisega kaasa aidata bioloogilise mitmekesisuse säilimisele liikmesriikide Euroopa territooriumil, kuna selle artikli lõige 2 näeb sõnaselgelt ette, et direktiivi kohaselt võetud meetmed on kavandatud ühenduse tähtsusega looduslike elupaikade ning looduslike looma‑ ja taimeliikide soodsa kaitsestaatuse säilitamiseks või taastamiseks.

52

Mis puutub kaitsekorraldusmeetmetesse, mida võidakse kehtestada elupaikade direktiivi V lisas loetletud liikide suhtes – nagu Douro jõest põhja pool esinevate huntide populatsioonid –, siis tuleb esiteks märkida, et elupaikade direktiivi artikli 14 lõike 1 kohaselt juhul, „kui liikmesriigid peavad seoses artiklis 11 ettenähtud järelevalvega vajalikuks, võtavad nad meetmeid, millega tagatakse V lisas loetletud looduslike looma‑ ja taimeliikide isendite loodusest võtmine ja kasutamine kooskõlas nende soodsa kaitsestaatuse säilitamisega“.

53

Sätte sõnastusest endast tuleneb, et liikmesriikidel on teatav kaalutlusruum otsustamaks, kas on vaja võtta selle sätte alusel meetmeid, mis piiravad elupaikade direktiivi V lisas loetletud liikide kasutamist.

54

Sellega seoses tuleb esimesena tõdeda, et vastavalt direktiivi artikli 14 lõikele 2 võivad need meetmed puudutada juurdepääsu teatavale omandile, isendite loodusest võtmise ja teatavate populatsioonide kasutamise keeldu või ka kvootide kehtestamist. Seega, kui need meetmed hõlmavad jahieeskirju, nagu nähtub selle sätte neljandast taandest, tuleb tõdeda, et nimetatud artikli alusel võetud meetmed piiravad, mitte ei laienda asjaomaste liikide loodusest võtmist.

55

Teisena, nagu märgib ka komisjon, piirab käesoleva kohtuotsuse punktis 53 mainitud kaalutlusruumi kohustus tagada, et liigi isendite loodusest võtmine ja kasutamine oleks kooskõlas selle liigi soodsa kaitsestaatuse säilitamisega.

56

Nimelt tuleb meelde tuletada, et iga liikmesriigi poolt elupaikade direktiivi alusel võetud meede peab vastavalt selle direktiivi artikli 2 lõikele 2 olema kavandatud eesmärgiga ühenduse tähtsusega loomaliikide soodsat kaitsestaatust säilitada või taastada.

57

Lisaks, nagu nähtub elupaikade direktiivi viieteistkümnendast põhjendusest, leidis liidu seadusandja, et teatavate taime- ja loomaliikide kaitsmiseks tuleks ette näha üldine kaitsesüsteem ning et tuleks ette näha kaitsekorraldusega seotud meetmed teatavate liikide hoidmiseks, kui nende kaitsestaatus seda nõuab, sealhulgas teatavate püüdmis‑ ja tapmisvahendite keelamine, samal ajal nähes teatavatel tingimustel ette võimaluse teha nendest erand. Seega, nii nagu väljendist „kui nende kaitsestaatus seda nõuab“ ka nähtub, peab selliste meetmete võtmine olema põhjendatud asjaomase liigi soodsa kaitsestaatuse säilitamise või taastamise vajadusega.

58

Sellest tuleneb, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 71 sisuliselt märkis, tuleb elupaikade direktiivi artikli 14 lõiget 1 tõlgendada nii, et jahiotstarbelist kasutamist võib piirata või keelata, kui see on vajalik asjaomase liigi soodsa kaitsestaatuse säilitamiseks või taastamiseks.

59

Teiseks tuleb täpsustada, et elupaikade direktiivi artikli 11 kohaselt on liikmesriigid kohustatud teostama artiklis 2 nimetatud looduslike elupaikade ja liikide kaitsestaatuse järelevalvet, pöörates erilist tähelepanu esmatähtsatele looduslikele elupaigatüüpidele ja esmatähtsatele liikidele. See järelevalve on oluline, et tagada direktiivi artiklis 14 sätestatud tingimuste täitmine ja teha kindlaks, kas on vaja võtta meetmeid, et tagada selle liigi kasutamise vastavus soodsa kaitsestaatuse säilitamisega, ning see on iseenesest üks nimetatud liigi kaitse tagamiseks vajalikest meetmetest. Seega ei tohi liiki jahiotstarbeks kasutada, kui ei ole tagatud liigi kaitsestaatuse tõhus järelevalve.

60

Elupaikade direktiivi artikli 1 punkti i kohaselt loetakse kaitsestaatust soodsaks esimesena siis, kui asjaomase liigi populatsiooni dünaamika andmed näitavad, et liik on oma looduslikus elupaigas elujõuline püsinud pikema aja jooksul. Teisena ei tohi liigi looduslik levila olla vähenemas ega väheneda ka lähitulevikus. Kolmandana peab selle liigi populatsiooni pikaajaliseks säilimiseks olema olemas piisavalt suur elupaik, mis tõenäoliselt ka tulevikus ei vähene (10. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Luonnonsuojeluyhdistys Tapiola, C‑674/17, EU:C:2019:851, punkt 56).

61

Mõiste „looduslik levila“ on selliste kaitstud loomaliikide puhul nagu hunt, kelle levila on suur, ulatuslikum sellest geograafilisest ruumist, kus on olemas nende liikide eluks ja paljunemiseks olulised füüsikalised või bioloogilised tingimused. (11. juuni 2020. aasta kohtuotsus Alianța pentru combaterea abuzurilor, C‑88/19, EU:C:2020:458, punkt 38).

62

Lisaks, kuivõrd asjaomase liigi kaitsestaatusele avalduvat selle liigi loodusest võtmise ja kasutamise mõju tuleb hinnata „seoses [elupaikade direktiivi] artiklis 11 ettenähtud järelevalvega“, peavad liikmesriigid, kui nad teevad sellele liigile jahi pidamist lubavaid otsuseid direktiivi artikli 14 lõike 1 alusel, neid põhjendama ja esitama seireandmeid, millel need otsused põhinevad.

63

Arvesse ei tule võtta mitte ainult andmeid asjaomase liigi populatsioonide kohta, kelle suhtes on võetud asjaomane kasutusmeede, vaid ka selle mõju konkreetse liigi kaitsestaatusele laiemalt, asjaomase biogeograafilise piirkonna tasandil ja võimaluste piires piiriülesel tasandil (vt selle kohta 10. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Luonnonsuojeluyhdistys Tapiola, C‑674/17, EU:C:2019:851, punkt 61).

64

Sellega seoses tuleb märkida, et elupaikade direktiivi artikkel 17 kohustab liikmesriike iga kuue aasta tagant koostama ja edastama komisjonile direktiivi rakendamise aruande, et saavutada direktiivi artiklis 1 määratletud soodsa kaitsestaatuse säilitamise eesmärk. Selline aruanne peab muu hulgas sisaldama artiklis 11 nimetatud seirekontrolli tulemusi. See peab lisaks sisaldama kolme osa, millest üks osa sisaldab üldist teavet direktiivi rakendamise kohta, üks osa hinnangut eri liikide kaitsestaatuse kohta ja üks osa käsitleb elupaiku. Aruanne peab hõlmama kõiki asjaomase liikmesriigi territooriumil asuvaid elupaiku ja liike.

65

Sellest järeldub, et liigi kaitsestaatuse ja elupaikade direktiivi artiklil 14 põhinevate meetmete võtmise otstarbekuse hindamisel ei tule arvesse võtta mitte ainult selle direktiivi artikli 17 alusel koostatud aruannet, vaid ka uusimaid teadusandmeid, mis on saadud direktiivi artiklis 11 ette nähtud järelevalve tulemusel. Seda ei tule hinnata mitte ainult kohalikul, vaid ka biogeograafilise piirkonna või isegi piiriülesel tasandil.

66

Lisaks tuleb seirele pöörata erilist tähelepanu, kui see liik kuulub teatavate piirkondade osas direktiivi II lisasse ja IV lisa punkti a ning naaberpiirkondade osas direktiivi V lisasse ning kui seal peetakse teda üldiselt „ühenduse tähtsusega liigiks“.

67

Käesoleval juhul nähtub aga eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud andmetest, et 2019. aasta aruande kohaselt, mida tuleb pidada võrdlusdokumendiks, mis on Hispaanias hundi kaitsestaatuse kindlaksmääramisel kõne all oleval ajavahemikul põhikohtuasjas asjakohane, on Hispaanias hundipopulatsioonidel nendes kolmes piirkonnas, kus hunt elab, st Alpide, Atlandi ja Vahemere piirkonnas, „ebasoodne, puudulik“ kaitsestaatus, sealhulgas piirkondades, mis asuvad Douro jõest põhja ja lõuna pool.

68

Lisaks nähtub nendest andmetest, et Castilla‑Leóni autonoomne piirkond ei võtnud 2019/2020., 2020/2021. ja 2021/2022. aasta hooaja jahikava koostamisel seda aruannet arvesse.

69

Kui aga loomaliik on ebasoodsa kaitsestaatusega, nagu see on eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud teabe kohaselt käesolevas asjas, peavad pädevad asutused – nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 91 sisuliselt märkis – võtma meetmeid elupaikade direktiivi artikli 14 tähenduses, et parandada asjaomase liigi kaitsestaatust sellisel määral, et selle liigi populatsioonid saavutaksid pikemas perspektiivis soodsa kaitsestaatuse. Jahipidamise piiramist või keelamist pärast kõnealuse liigi ebasoodsa kaitsestaatuse tuvastamist võib seega pidada vajalikuks meetmeks selle liigi soodsa kaitsestaatuse taastamiseks.

70

Nagu on meelde tuletatud käesoleva kohtuotsuse punktis 56, on selle artikli alusel meetmete võtmine igal juhul lubatud vaid siis, kui need aitavad kaasa asjaomaste liikide soodsa kaitsestaatuse säilitamisele või taastamisele. Seega, kui elupaikade direktiivi V lisas loetletud liikide kohta asjaomases liikmesriigis läbi viidud analüüs annab tulemusi, mis näitavad, et sekkumine liikmesriigi tasandil on vajalik, võib see liikmesriik nimetatud artiklis nimetatud tegevusi piirata, ja mitte neid laiendada, et nende liikide isendite loodusest võtmine oleks kooskõlas direktiivi eesmärkidega.

71

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 99 märkis, on sellise meetme kohaldamise vajadus ilmne eelkõige siis, kui liigi kaitsestaatus on ebasoodne eelkõige isendite kao tõttu. Samas, isegi kui kahju on peamiselt tingitud muudest põhjustest, võib osutuda vajalikuks mitte lubada jahipidamist, mis põhjustaks täiendavat kadu.

72

Vastavalt ELTL artikli 191 lõikes 2 sätestatud ettevaatuspõhimõttele peab liikmesriik sellisel juhul, kui parimate kättesaadavate teaduslike andmete analüüsimise tulemusena püsib kahtlus, et ühenduse tähtsusega liigi kasutamine kahjustab selle liigi soodsa kaitsestaatuse säilimist või taastamist, erandi kehtestamisest või elluviimisest hoiduma (vt selle kohta 10. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Luonnonsuojeluyhdistys Tapiola, C‑674/17, EU:C:2019:851, punkt 66).

73

Lõpuks väärib väljatoomist, et ettevaatuspõhimõttest tuleneb ka see, et juhul, kui on kahtlusi riskide olemasolu või ulatuse osas, võib võtta kaitsemeetmeid, ootamata ära, et nende riskide tegelikkus ja tõsidus oleks täielikult tõendatud (vt selle kohta 6. mai 2021. aasta kohtuotsus Bayer CropScience ja Bayer vs. komisjon, C‑499/18 P, EU:C:2021:367, punkt 80).

74

Eeltoodust tuleneb, et selliseid liigi kaitsemeetmeid nagu jahipidamise piiramine või keelamine võib pidada vajalikuks, kui parimate kättesaadavate teadusandmete põhjal püsib ebakindlus selle liigi soodsa kaitsestaatuse säilitamisele avalduvate ohtude osas.

75

Lisaks tuleb märkida, et nagu nähtub Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust, võttis Hispaania Kuningriik vastu ministri määruse TED/980/2021, millega arvati kogu Hispaania huntide populatsioon, sealhulgas Castilla‑Leóni populatsioon Douro jõest põhja pool, riiklikku range kaitse all olevate looduslike liikide nimekirja.

76

Sellega seoses tuleb märkida, et kuigi elupaikade direktiiv kordab kooskõlas ELTL artikliga 193 vastavalt Douro jõest lõunas ja põhjas asuvate huntide populatsioonide eristust, ei takista direktiivi õiguslikuks aluseks oleva ELTL artikli 192 alusel võetud kaitsemeetmed iga liikmesriigi poolt rangemate kaitsemeetmete säilitamist või kehtestamist.

77

Tuleb lisada, et elupaikade direktiivi artikli 12 alusel antud range kaitse raames võib püüdmine ja tapmine olla lubatud üksnes erandina, kui muud rahuldavat alternatiivset lahendust ei ole ja erand ei kahjusta kõnealuste liikide populatsioonide soodsa kaitsetaseme säilitamist nende looduslikul levilal, ja vastavalt direktiivi artikli 16 nõuetele. Lisaks täpsustas Euroopa Kohus, et elupaikade direktiivi artikli 16 lõikel 1 põhinev erand saab kujutada endast ainult konkreetset kohaldamisotsust üksikjuhtumil, et reageerida täpsetele nõuetele ja konkreetsetele olukordadele (10. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Luonnonsuojeluyhdistys Tapiola, C‑674/17, EU:C:2019:851, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

78

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimustele vastata, et elupaikade direktiivi artiklit 14 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt on hunt määratletud liigina, mille isenditele võib jahti pidada liikmesriigi territooriumi ühes osas, kus ta ei kuulu selle direktiivi artikli 12 lõikes 1 ette nähtud range kaitse alla, samas kui selle liigi kaitsestaatus asjaomases liikmesriigis on hinnatud „ebasoodsaks, puudulikuks“. Sellega seoses tuleb arvesse võtta direktiivi artikli 17 alusel iga kuue aasta järel koostatud aruannet; kõiki uusimaid teadusandmeid, sealhulgas neid, mis on saadud selle direktiivi artiklis 11 ette nähtud järelevalve tulemusel; ning ELTL artikli 191 lõikes 2 sätestatud ettevaatuspõhimõtet.

79

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:

Nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta, mida on muudetud nõukogu 13. mai 2013. aasta direktiiviga 2013/17/EL, artiklit 14

tuleb tõlgendada nii, et

sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt on hunt määratletud liigina, mille isenditele võib jahti pidada liikmesriigi territooriumi ühes osas, kus ta ei kuulu selle direktiivi artikli 12 lõikes 1 ette nähtud range kaitse alla, samas kui selle liigi kaitsestaatus asjaomases liikmesriigis on hinnatud „ebasoodsaks, puudulikuks“. Sellega seoses tuleb arvesse võtta direktiivi artikli 17 alusel iga kuue aasta järel koostatud aruannet; kõiki uusimaid teadusandmeid, sealhulgas neid, mis on saadud selle direktiivi artiklis 11 ette nähtud järelevalve tulemusel; ning ELTL artikli 191 lõikes 2 sätestatud ettevaatuspõhimõtet.