–

VT ja UR, esindaja: Rechtsanwältin N. Meise,

–

Conny GmbH, esindaja: Rechtsanwältin C. Heber,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: I. Rubene, E. Schmidt ja G. von Rintelen,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiivi 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ (ELT 2011, L 304, lk 64), artikli 8 lõike 2 teise lõigu tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud kohtuvaidluses, milles on vastamisi ühelt poolt VT ja UR, kes on eluruumi üürileandjad (edaspidi koos „üürileandjad“), ning teiselt poolt Conny GmbH ning mis puudutab teatava üürniku (edaspidi „üürnik“) õigusi, mis anti üle Connyle, kes üürniku nõudeõiguste omandajana nõuab üürileandjatelt enammakstud üüri tagasimaksmist.

3

Direktiivi 2011/83 põhjendused 4, 5, 7 ja 39 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

[…]

4

Direktiivi artiklis 1 „Reguleerimisese“ on sätestatud:

„Käesoleva direktiivi eesmärk on aidata kõrge tarbijakaitse taseme saavutamisega kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele, ühtlustades tarbijate ja kauplejate vahel sõlmitud lepinguid käsitlevate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide teatavaid aspekte.“

5

Direktiivi artiklis 2 „Mõisted“ on ette nähtud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]“.

6

Sama direktiivi artikli 3 „Kohaldamisala“ lõigetes 1 ja 5 on ette nähtud:

„1.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse selles sätestatud tingimustel ja ulatuses kõigi kaupleja ja tarbija vahel sõlmitud lepingute suhtes. […].

[…]

5.   Käesolev direktiiv ei piira üldise siseriikliku lepinguõiguse, nagu lepingu kehtivust, koostamist või mõju käsitlevate eeskirjade kohaldamist, kui üldise lepinguõiguse aspektid ei ole käesoleva direktiiviga reguleeritud.“

7

Direktiivi 2011/83 artiklis 4 „Ühtlustamise tase“ on ette nähtud:

„Liikmesriigid ei säilita siseriiklikes õigusaktides ega kehtesta nendega sätteid, mis erinevad käesoleva direktiiviga kehtestatust, sealhulgas ei rangemaid ega vähem rangeid sätteid, millega tagataks tarbijakaitse erinev tase, kui käesolevas direktiivis ei ole sätestatud teisiti.“

8

Direktiivi artikli 6 „Teavitamisnõuded kauglepingute ja väljaspool äriruume sõlmitud lepingute puhul“ lõikes 1 on sätestatud:

„Enne tarbija sidumist kauglepingu või väljaspool äriruume sõlmitava lepingu või vastava pakkumisega esitab kaupleja tarbijale selgel ja arusaadaval viisil järgmise teabe:

[…]

[…]

[…]“.

9

Direktiivi artikli 8 „Vorminõuded kauglepingute puhul“ lõikes 2 on sätestatud:

„Kui elektrooniliselt sõlmitav kaugleping seab tarbijale maksekohustuse, esitab kaupleja tarbijale vahetult enne, kui tarbija teeb tellimuse, selgelt ja esiletõstetult artikli 6 lõikes 1 punktides a, e, o ja p sätestatud teabe.

Kaupleja tagab, et tarbija kinnitaks tellimust esitades sõnaselgelt asjaolu, et tellimus tähendab kohustust maksta. Kui tellimuse esitamine eeldab nupule vajutamist või sellesarnast funktsiooni, tuleb nupp või sellesarnane funktsioon tähistada hästi loetavalt ainult sõnadega „tellimus koos maksekohustusega“ või mõne muu samasuguse ühemõttelise sõnastusega, mis näitab, et tellimuse esitamine toob kaasa kohustuse kauplejale maksta. Kui kaupleja ei täida käesoleva lõigu nõudeid, ei ole tarbija lepingu ega tellimisega seotud.“

10

Tsiviilseadustiku (Bürgerliches Gesetzbuch), põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „BGB“), § 312j lõigetes 3 ja 4 on sätestatud:

„3.   [Kaupleja poolt tasu eest osutatavat teenust käsitlevate elektrooniliselt sõlmitavate tarbijal]epingute puhul peab kaupleja kujundama tellimisolukorra selliselt, et tarbija kinnitab oma tellimuse esitamisel sõnaselgelt, et tal on kohustus kauplejale maksta. Kui tellimus esitatakse nupule vajutamisega, on esimeses lauses ette nähtud kaupleja kohustus täidetud vaid siis, kui nupp on tähistatud hästi loetavalt ainult sõnadega „tellimus koos maksekohustusega“ või mõne muu samasuguse ühemõttelise sõnastusega.

4.   [Kaupleja poolt tasu eest osutatavat teenust käsitlevad elektrooniliselt sõlmitavad tarbijal]epingud loetakse sõlmituks vaid juhul, kui kaupleja on täitnud lõikest 3 tulenevad kohustused.“

11

Üürileandjad ja üürnik sõlmisid üürilepingu eluruumi kohta, mille suhtes kehtib riigisisese õiguse alusel üüri ülemmäär, mistõttu on üürnikul nimetatud ülemmäära ületamise korral õigus enammakstud üüri tagasimaksmisele.

12

Saksa õiguse alusel asutatud osaühing Conny, kes on registreeritud võlgade sissenõudmisteenuste valdkonnas, pakub oma veebilehe kaudu korteriüürnikele võimalust sõlmida käsundusleping, mille alusel ta võib tegutseda üürnikel vastavate üürileandjate suhtes olevate kõigi nõudeõiguste omandajana, kui üüri ülemmäära on ületatud.

13

Selleks, et sõlmida ettevõtja veebisaidil niisugune leping, peavad üürnikud nõustuma ettevõtja tüüptingimustega, milles viidatakse asjaolule, et leping on tasuline, ja seejärel klõpsama tellimuse esitamiseks nupule. Üürnikud peavad vastusooritusena maksma tasu, mis võrdub kolmandikuga kokkuhoitud aastasest üürisummast, kui Conny püüdeid üürnike õigusi maksma panna kroonib edu, ja kui üürileandjale saadetakse meeldetuletus, siis tasu, mis vastab advokaatide tasustamise seaduse sätete alusel advokaadile makstavale tasule.

14

Kuna käesoleval juhul ületas igakuine üür riigisiseste õigusnormidega lubatud ülemmäära, sõlmis üürnik Connyga niisuguse käsunduslepingu, et oma õigused üürileandjate vastu maksma panna. Selleks registreeris üürnik end Conny veebisaidil, märgistas tüüptingimustega nõustumise kasti ja kinnitas oma tellimuse, klõpsates vastavale nupule. Seejärel kirjutas üürnik alla Conny esitatud vormile „Kinnitus, volituse andmine ja loovutamine, nõustumus“, mis ei sisaldanud mingit teavet üürniku mis tahes maksekohustuse kohta.

15

Conny viitas 21. jaanuaril 2020 üürileandjatele saadetud kirjas üürniku õigustele, mis tulenevad üüri suurust käsitlevatest riigisisestest õigusnormidest, väites sellele tuginedes, et üürniku ja üürileandjate vahel sõlmitud lepingus ette nähtud üürisumma ületab nendes õigusnormides ette nähtud ülemmäära.

16

Kuna nimetatud kiri jäi vastuseta, esitas Conny üürileandjate vastu Amtsgericht Berlin-Mittele (Berliini kesklinna esimese astme kohus, Saksamaa) loovutatud nõudeõiguste alusel hagi.

17

Amtsgericht Berlin-Mitte (Berliini kesklinna esimese astme kohus) rahuldas hagi eelkõige põhjendusel, et nõutud üürisumma ületas üüri, mida üürileandjatel oli õigus nõuda, ja seda Conny viidatud proportsioonis.

18

Üürileandjad esitasid osutatud kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Landgericht Berlinile (Berliini apellatsioonikohus, Saksamaa), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus. Nad väitsid eelkõige, et Conny ei saa üürniku õigusi maksma panna, kuivõrd käsundusleping, mille alusel need õigused loovutati, on tühine, sest järgitud ei ole nõudeid, mis on ette nähtud BGB § 312j lõike 3 teises lauses, millega võeti direktiivi 2011/83 artikli 8 lõige 2 üle riigisisesesse õigusesse.

19

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib kõigepealt, et kõnealuse apellatsioonkaebuse edukus sõltub üksnes direktiivi 2011/83 artikli 8 lõike 2 teise lõigu tõlgendusest. Sellega seoses küsib ta eelkõige, kas direktiivi 2011/83 artikli 8 lõikes 2 sätestatud nõue, mille kohaselt peab tellimusnupul olema sõnaselge viide tellimusega seotud maksekohustusele või viide sarnases sõnastuses, on koostoimes BGB § 312j lõigetega 3 ja 4 kohaldatav sellises olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas.

20

Eelotsusetaotluse esitanud kohus väidab, et käesoleval juhul ei tulene üürniku maksekohustus pelgalt tellimusest, mille viimane Conny veebisaidil esitas, vaid see eeldab hilisemate tingimuste täitumist, nagu üürniku õiguste edukas maksmapanek või meeldetuletuse saatmine üürileandjale.

21

Seetõttu tekib küsimus, kas direktiivi 2011/83 artikli 8 lõike 2 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et elektrooniliselt sõlmitav kaugleping tähendab ka „kohustust maksta“ selle sätte tähenduses, kui tasu maksmises seisnev vastusooritus tuleb teha ainult teatavate hilisemate tingimuste esinemisel, näiteks ainult võimaliku edu või hilisema kolmandale isikule saadetava meeldetuletuse korral.

22

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et riigisiseseid õigusnorme, millega võeti direktiivi 2011/83 artikli 8 lõike 2 teine lõik üle, ei ole riigisiseses kohtupraktikas tõlgendatud ühetaoliselt.

23

Ühelt poolt on Bundesgerichtshof (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) otsustanud, et BGB § 312j lõigetega 3 ja 4 taotletava kaitse eesmärgi suhtes „erandkorras mõju puudub“, sest tarbija nõuab võimaliku olemasoleva nõude sissenõudmist ning tasu kuulub kauplejale maksmisele üksnes teatavatel tingimustel, nimelt ainult edu saavutamise korral.

24

Teiselt poolt omistavad riigisisesed madalama astme kohtud ja liikmesriigi õigusteooria direktiivi 2011/83 artikli 8 lõike 2 teisele lõigule ning BGB § 312j lõigetele 3 ja 4 märkimisväärselt laiema kohaldamisala. Nad leiavad nimelt, et nendes sätetes on silmas peetud ka õigustoiminguid, mille puhul tuleneb tasuline laad lepingu sõlmimisest üksnes kaudselt või mille puhul on see seotud muude tingimuste täitmise või tarbija toimingutega.

25

Eelotsusetaotluse esitanud kohus pooldab viimast tõlgendust. Esimesena toetab seda tema hinnangul direktiivi 2011/83 artikli 8 lõike 2 teise lõigu sõnastus, millest nähtub, et nupu kasutamise kohustus on olemas juhul, kui tellimus „tähendab“ tarbijale kohustust maksta. Elektrooniliselt sõlmitava lepingu sõlmimine tähendab aga juba iseenesest kohustust maksta, kui selline kohustus ei teki tingimata, vaid üksnes võib tekkida või ei ole täielikult välistatud.

26

Teisena toetavad direktiivi 2011/83 artikli 8 lõike 2 teise lõigu mõte ja eesmärk laia tõlgendust selles mõttes, et need hõlmavad ka lepinguid, mille kohaselt tuleb üürnikul tasu maksmises seisnev vastusooritus teha üksnes muudel eritingimustel, käesoleval juhul üksnes juhul, kui üürniku õiguste maksmapanek on olnud edukas, või meeldetuletuse esitamise korral. Nimelt nähtub selle direktiivi artiklist 1 ning põhjendustest 4, 5 ja 7, et direktiivi eesmärk on näha ette tarbijakaitse kõrge tase, tagades tarbijate teavitamise ja kindluse tehingutes kauplejatega.

27

Nimetatud eesmärgiga ei oleks aga kooskõlas, kui direktiivist 2011/83 tulenev kaitse laieneks ainult nendele tarbijatele, kelle hilisem maksekohustus on lepingu sõlmimise ajal juba olemas, jättes samas selle kaitse alt välja tarbijad, kelle kohustus maksta ei ole lepingu sõlmimise ajal veel lõplik, vaid sõltub sellest, kas hiljem täituvad muud tingimused, mida nad ei saa kuidagi mõjutada.

28

Käesoleva kohtuotsuse punktides 24–27 esitatud tõlgendusega vastuolus olev tõlgendus tooks kaasa liidu seadusandja soovitud tarbijakaitse taseme märkimisväärse vähenemise või võtaks direktiivilt 2011/83 sellistel asjaoludel, nagu on kõne all eelotsusetaotluse esitanud kohtus, lausa täielikult või osaliselt sisu. Nimelt ei saa välistada, et kauplejad lisavad tulevikus oma tüüptingimustesse tingimused, mis seaksid tarbija maksekohustuse sõltuvusse muude tingimuste täitmisest, et vabaneda kauplejatele direktiivi 2011/83 artikli 8 lõikest 2 tulenevatest kohustustest.

29

Kolmandana leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kui liidu seadusandja oleks soovinud piirata teavitamiskohustust ainult tingimusteta maksekohustuse juhtudega, siis oleks ta seda teinud sõnaselgelt, viidates direktiivi 2011/83 enda põhjendustes või sätetes, et selle direktiiviga tagatud tarbijakaitse tase ei laiene lepingutele, milles tarbija maksekohustus ei ole niisuguste lepingute sõlmimise ajal veel tekkinud. Seda ei ole aga nimetatud direktiivis mainitud.

30

Neil asjaoludel otsustas Landgericht Berlin (Berliini apellatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas direktiivi [2011/83] artikli 8 lõike 2 teise lõiguga on kooskõlas riigisisesele õigusnormile (käesolevas asjas [BGB] 13. juunist 2014 kuni 27. maini 2022 kehtinud redaktsiooni § 312j lõike 3 teisele lausele ja lõikele 4) antud tõlgendus, mille kohaselt on see õigusnorm – nagu ka direktiivi [2011/83] artikli 8 lõike 2 teine lõik – kohaldatav samuti siis, kui elektrooniliselt sõlmitava lepingu sõlmimise ajal ei ole tarbijal kaupleja ees tingimusteta maksekohustust, vaid see kohustus on ainult teatud lisatingimustel, näiteks käsundi alusel õiguste hilisema maksmapaneku korral või kolmandale isikule hiljem meeldetuletuse saatmise korral?“

31

Conny seab kahtluse alla eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimuse asjakohasuse, vaieldes eelkõige vastu sellele, et kolmas isik, nagu põhikohtuasjas üürileandjad, võib tugineda võimalikule puudusele tarbija (nõude loovutaja) ja kaupleja (nõude omandaja) vahelises õigussuhtes. Conny sõnul viiks see selleni, et kolmas isik saaks neutraliseerida lepingu, mille üürnik on sõlminud kauplejaga just selleks, et tarbijana kasutada oma õigusi selle kolmanda isiku vastu.

32

Selle kohta tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artiklis 267 sätestatud Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute vahelise koostöö raames üksnes asja menetleval ja selle lahendamise eest vastutaval liikmesriigi kohtul kohtuasja eripära arvesse võttes õigus hinnata nii eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Seega, kui esitatud küsimused puudutavad liidu õigusnormi tõlgendust või kehtivust, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud otsuse tegema (12. oktoobri 2023. aasta kohtuotsus KBC Verzekeringen, C‑286/22, EU:C:2023:767, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika).

33

Järelikult eeldatakse, et liidu õigust puudutavad küsimused on asjakohased. Euroopa Kohus võib keelduda liikmesriigi kohtu esitatud eelotsuse küsimusele vastamast vaid siis, kui on ilmne, et küsimuses osutatud Euroopa Liidu õigusnormi tõlgendusel või kehtivuse kontrollimisel ei ole mingit seost põhikohtuasja asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda talle esitatud küsimustele tarvilik vastus (12. oktoobri 2023. aasta kohtuotsus KBC Verzekeringen, C‑286/22, EU:C:2023:767, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).

34

Käesoleval juhul puudutavad eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimused eelkõige seda, kas liidu õigusega on kooskõlas tõlgendus, mis on antud BGB § 312j lõigetele 3 ja 4, millega on riigisisesesse õiguskorda üle võetud direktiivi 2011/83 artikli 8 lõike 2 teine lõik, nähes sisuliselt ette, et elektrooniliselt sõlmitavat tarbijalepingut, mis puudutab kaupleja tasulist teenust, saab pidada sõlmituks ainult siis, kui kaupleja täidab teavitamiskohustuse, mille kohaselt tunnistab tarbija tellimuse esitamisel sõnaselgelt, et ta kohustub täitma maksekohustuse. Direktiivi 2011/83 artikli 8 lõike 2 teises lõigus on aga üksnes sätestatud, et kui kaupleja ei täida selles sättes ette nähtud kohustust, ei ole leping või tellimus tarbijale siduv.

35

Samas nähtub eelotsusetaotluse esitanud kohtu vastusest Euroopa Kohtu esitatud teabepäringule, et põhikohtuasjas kõne all olevad riigisisesed õigusnormid võimaldavad kolmandal isikul vaidlustada tarbija ja kaupleja vahel sõlmitud käsunduslepingu kehtivuse, kui kaupleja on selle lepingu alusel esitanud tarbija nimel selle kolmanda isiku vastu hagi. Sellist võimalust saab kasutada olenemata sellest, et selle õigusnormi eesmärk, millele hagi põhjendamiseks tuginetakse, on üksnes kaitsta nimetatud tarbijat, sest kui selle õigusnormi rikkumine on tuvastatud, säilib sel tarbijal võimalus lepingut kinnitada või sõlmida kauplejaga uus leping.

36

Seda vastust arvestades ei saa aga asuda seisukohale, et toimiku materjalide alusel on ilmne, et direktiivi 2011/83 artikli 8 lõike 2 teise lõigu tõlgendamisel ei ole põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega mingit seost või et probleem on hüpoteetiline.

37

Kuna Euroopa Kohtule on teada kõik vajalikud faktilised ja õiguslikud asjaolud, et anda talle esitatud küsimusele tarvilik vastus, siis tuleb tõdeda, et käesolev eelotsusetaotlus on vastuvõetav.

38

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub oma küsimuses sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2011/83 artikli 8 lõike 2 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et veebisaidi vahendusel sõlmitava kauglepingu puhul kuulub kauplejal lasuv kohustus tagada, et tarbija otsesõnu nõustub maksekohustusega oma tellimuse esitamisel, kohaldamisele ka juhul, kui tarbija on kohustatud tasu maksmises seisneva vastusoorituse kauplejale tegema alles pärast teatava hilisema tingimuse täitumist.

39

Kõigepealt tuleb märkida, et kaugleping on direktiivi 2011/83 artikli 2 punktis 7 määratletud kui „kaupleja ja tarbija vahel sõlmitud leping, mis sõlmitakse organiseeritud kaugmüügi- või teenuste osutamise skeemi alusel ilma kaupleja ja tarbija üheaegse füüsilise kohalolekuta, kasutades eranditult kas üht või mitut kaugsidevahendit kuni ja kaasa arvatud ajani, millal leping sõlmitakse“. Sellest tuleneb, et käsundusleping, mille eesmärk on panna üürniku õigused üürileandja vastu maksma ja mis on sõlmitud kauplejaga viimase veebisaidil, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kuulub mõiste „kaugleping“ alla ja seega selle direktiivi kohaldamisalasse, nagu see on kindlaks määratud direktiivi artikli 3 lõikes 1.

40

Kuna direktiivi 2011/83 artikli 4 kohaselt ühtlustatakse liikmesriikide õigusnormid asjaomase direktiivi sätteid puudutavas osas põhimõtteliselt täielikult, siis määrab selle direktiivi artikli 8 lõike 2 teises lõigus ette nähtud teavitamiskohustuse ulatus kooskõlalise tõlgendamise põhimõtte piires kindlaks tarbijaõiguse ulatuse, mis on ette nähtud seda sätet liikmesriigi õiguskorda ülevõtvates riigisisestes õigusnormides (vt selle kohta 5. oktoobri 2023. aasta kohtuotsus Sofatutor, C‑565/22, EU:C:2023:735, punkt 38).

41

Liidu õiguse sätte tõlgendamisel ei tule arvesse võtta mitte üksnes selle sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa säte on (12. oktoobri 2023. aasta kohtuotsus KBC Verzekeringen, C‑286/22, EU:C:2023:767, punkt 32).

42

Esimesena tuleb seoses direktiivi 2011/83 artikli 8 lõike 2 sõnastusega meelde tuletada, et nimetatud sätte esimeses lõigus on sätestatud, et kui elektrooniliselt sõlmitav kaugleping seab tarbijale maksekohustuse, esitab kaupleja tarbijale vahetult enne, kui tarbija teeb tellimuse, selgelt ja esiletõstetult asjaomase direktiivi artikli 6 lõikes 1 sätestatud teabe, mis puudutab sisuliselt kauba või teenuse põhiomadusi, koguhinda, lepingu kestust ja vastavalt olukorrale tarbijale pandud kohustuste minimaalset kestust.

43

Direktiivi 2011/83 artikli 8 lõike 2 teises lõigus on omakorda ette nähtud, et kaupleja peab tagama, et tarbija kinnitaks tellimust esitades sõnaselgelt asjaolu, et tellimusega kaasneb kohustus maksta. Selles sättes on täpsustatud, et kui tellimuse esitamine eeldab nupule vajutamist või sellesarnast funktsiooni, tuleb nupp või sellesarnane funktsioon tähistada hästi loetavalt ainult sõnadega „tellimus koos maksekohustusega“ või mõne muu analoogse ühemõttelise sõnastusega, mis näitab, et tellimuse esitamine toob kaasa tarbija kohustuse kauplejale maksta, ning nende nõuete täitmata jätmisel ei ole tarbija lepingu ega tellimusega seotud.

44

Sellest tuleneb, et kui kaugleping sõlmitakse elektrooniliselt tellimuse edastamise kaudu ja sellega kaasneb tarbija jaoks maksekohustus, peab kaupleja esiteks andma tarbijale vahetult enne tellimuse esitamist lepingu kohta olulist teavet ja teiseks teavitama tarbijat sõnaselgelt, et tellimuse esitamisel on tarbijal maksekohustus (7. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Fuhrmann-2, C‑249/21, EU:C:2022:269, punkt 25).

45

Mis puudutab viimati nimetatud kohustust, siis nähtub direktiivi 2011/83 artikli 8 lõike 2 teise lõigu selgest sõnastusest, et tellimusnupp või sellega sarnane funktsioon tuleb tähistada hästi loetavalt ühemõttelise sõnastusega, mis näitab, et tellimuse esitamine toob kaasa tarbija kohustuse kauplejale maksta, ning et selle kindlakstegemisel, kas kaupleja on täitnud oma kohustuse tagada, et tarbija kinnitaks tellimust esitades sõnaselgelt asjaolu, et tellimus tähendab kohustust maksta, tuleb arvesse võtta ainult nupu või sellesarnase funktsiooni tähistust (vt selle kohta 7. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Fuhrmann-2, C‑249/21, EU:C:2022:269, punktid 26 ja 28).

46

Direktiivi 2011/83 artikli 8 lõike 2 teise lõigu sõnastus, mis kohustab kauplejat juhul, kui ta sõlmib kauglepingu elektrooniliselt tellimuse edastamise kaudu, millega kaasneb tarbija maksekohustus, teavitama tarbijat sõnaselgelt sellest kohustusest enne tarbija tellimuse esitamist, ei näe aga ette mingit vahet tingimustega ja tingimusteta maksekohustuse vahel.

47

Vastupidi, sellest sõnastusest tuleneb, et nimetatud sättes ette nähtud teavitamiskohustus kehtib niipea, kui esitatud tellimus „tähendab“ kohustust maksta. Niisiis võib sellest järeldada, et kaupleja kohustus tarbijat teavitada tekib hetkel, mil tarbija nõustub pöördumatult sellega, et temast sõltumatu tingimuse täitumise korral on ta kohustatud maksma, isegi kui see tingimus ei ole veel täitunud.

48

Sellega seoses on Euroopa Kohus lisaks täpsustanud, et sellise tellimuse edastamise lõpuleviimine, mis toob kaasa tarbija maksekohustuse, on põhietapp, kuivõrd see tähendab, et tarbija nõustub nii kauglepingu kui ka maksekohustusega (7. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Fuhrmann-2, C‑249/21, EU:C:2022:269, punkt 30). Nimelt eeldab just nupule vajutamine või sellesarnase funktsiooni aktiveerimine selleks, et tellimus lõplikult vormistada, tarbija avaldust, et ta pöördumatult nõustub maksekohustusega.

49

Teisena tuleb seoses direktiivi 2011/83 artikli 8 lõike 2 konteksti ja eesmärkidega märkida, et nimetatud säte on osa mehhanismist, mis põhineb sätete kogumil, mille eesmärk on – nagu nähtub direktiivi artiklist 1, arvestades põhjendusi 4, 5 ja 7 – tagada tarbijakaitse kõrge tase, garanteerides tarbijate teavitamise ja kindluse kauplejatega tehtavates tehingutes ning tagades samas ka õiglase tasakaalu tarbijakaitse kõrge taseme ja ettevõtjate konkurentsivõime vahel (vt selle kohta 7. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Fuhrmann-2, C‑249/21, EU:C:2022:269, punkt 21, ja 5. mai 2022. aasta kohtuotsus Victorinox, C‑179/21, EU:C:2022:353, punkt 39 ning seal viidatud kohtupraktika).

50

Eelkõige direktiivi 2011/83 põhjenduses 39 on rõhutatud, et sellega seoses on oluline tagada, et Interneti teel sõlmitud kauglepingute puhul oleks tarbijal võimalik enne tellimuse esitamist kindlaks määrata, missugusel hetkel ta võtab endale kohustuse kauplejale maksta, ning juhtida tarbija tähelepanu üheselt mõistetavas sõnastuses asjaolule, et tellimuse esitamine toob kaasa kohustuse kauplejale maksta.

51

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 45 aga rõhutas, läheks see, kui tõlgendada direktiivi 2011/83 artikli 8 lõike 2 teist lõiku nii, nagu see säte ei oleks kohaldatav juhul, kui tarbija kohustus kauplejale maksta ei ole tingimusteta, vaid ta on kohustatud tegema kauplejale tasu maksmises seisneva vastusoorituse alles pärast hilisema tingimuse täitumist, vastuollu kõnealuse direktiiviga taotletavate eesmärkidega – nii nagu need on välja toodud käesoleva kohtuotsuse punktides 49 ja 50 –, milleks on tagada tarbijakaitse kõrge tase ja eelkõige juhtida tarbija tähelepanu asjaolule, et tellimuse esitamine toob kaasa kohustuse kauplejale maksta.

52

Selline tõlgendus viiks nimelt selleni, et kaupleja ei oleks kohustatud täitma oma kohustust – anda teavet, mis on sätestatud kõnealuses sättes, et teavitada tarbijat tema tellimuse rahalistest tagajärgedest – ajal, mil tarbija saab veel tellimusest loobuda, vaid alles hiljem, kui makse muutub sissenõutavaks.

53

Järelikult, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt rõhutas, annaks selline tõlgendus kauplejatele võimaluse vabaneda direktiivi 2011/83 artikli 8 lõike 2 teises lõigus sätestatud teavitamiskohustusest just hetkel, mil see kohustus võib osutuda tarbijale kasulikuks, lihtsalt lisades oma tüüptingimustesse niisugused tingimused, mis seavad tarbija maksekohustuse sõltuvusse objektiivsete tingimuste täitumisest ega sõltu tarbija tahteavaldusest.

54

Samas tuleb toonitada, et direktiivi 2011/83 artikli 8 lõike 2 teises lõigus on nähtud sellisel juhul üksnes ette, et asjaomane leping ei ole tarbijale siduv. Direktiivi 2011/83 artikli 3 lõike 5 kohaselt aga ei piira kõnealune direktiiv üldise riigisisese lepinguõiguse, muu hulgas lepingu kehtivust, koostamist või mõju käsitlevate eeskirjade kohaldamist, kui üldise lepinguõiguse aspektid ei ole direktiivi endaga reguleeritud.

55

Järelikult ei piira käesoleva kohtuotsuse punktides 49–53 antud tõlgendus võimalust, et tarbija võib pärast maksekohustuse kohta hilisema teabe saamist otsustada säilitada lepingu või tellimuse tagajärjed, mis seni ei olnud talle siduvad, kuna kaupleja ei olnud selle sõlmimise ajal täitnud tal direktiivi 2011/83 artikli 8 lõike 2 teise lõigu järgi lasuvat kohustust.

56

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et direktiivi 2011/83 artikli 8 lõike 2 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et veebisaidi vahendusel sõlmitava kauglepingu puhul kuulub kauplejal lasuv kohustus tagada, et tarbija otsesõnu nõustub maksekohustusega oma tellimuse esitamisel, kohaldamisele ka juhul, kui tarbija on kohustatud tasu maksmises seisneva vastusoorituse kauplejale tegema alles pärast teatava hilisema tingimuse täitumist.

57

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiivi 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ, artikli 8 lõike 2 teist lõiku

tuleb tõlgendada nii, et

veebisaidi vahendusel sõlmitava kauglepingu puhul kuulub kauplejal lasuv kohustus tagada, et tarbija otsesõnu nõustub maksekohustusega oma tellimuse esitamisel, kohaldamisele ka juhul, kui tarbija on kohustatud tasu maksmises seisneva vastusoorituse kauplejale tegema alles pärast teatava hilisema tingimuse täitumist.