–

Saksamaa valitsus, esindajad: J. Möller, M. Hellmann ja U. Kühne,

–

Šveitsi valitsus, esindajad: M. Kähr ja L. Lanzrein,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: B. Ernst ja S. Noë,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada 30. oktoobril 2007 allkirjastatud tsiviil- ja kaubandusasjade kohtualluvuse ning neid käsitlevate kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise konventsiooni, mille sõlmimine on Euroopa Ühenduse nimel heaks kiidetud nõukogu 27. novembri 2008. aasta otsusega 2009/430/EÜ (ELT 2009, L 147, lk 1; edaspidi „Lugano II konventsioon“), artikli 34 punkti 2.

2

Taotlus on esitatud PT ja VB vahelises kohtuvaidluses Šveitsi kohtu otsuse Saksamaal täidetavaks tunnistamise üle.

3

Tsiviil- ja kaubandusasjade kohtu- ja kohtuväliste dokumentide välisriikides kättetoimetamist käsitleva 15. novembri 1965. aasta Haagi konventsiooni artikkel 5 on sõnastatud järgmiselt:

„Adressaatriigi keskasutus toimetab dokumendi ise kätte või korraldab selle kättetoimetamise asjakohase asutuse poolt kas:

Käesoleva artikli esimese lõigu alapunkti b kohaselt võib dokumendi adressaadile kätte toimetada ka mitteametlikus korras, kui adressaat dokumendi vabatahtlikult vastu võtab.

Kui dokument tuleb kätte toimetada esimese lõigu järgi, võib keskasutus nõuda, et dokument oleks koostatud adressaatriigi riigikeeles või sellesse tõlgitud.

Koos dokumendiga toimetatakse kätte taotluse osa, mis sisaldab kättetoimetatava dokumendi kokkuvõtet konventsioonile lisatud vormil.“

4

Lugano II konventsioonile kirjutasid alla Euroopa Ühendus, Taani Kuningriik, Islandi Vabariik, Norra Kuningriik ja Šveitsi Konföderatsioon.

5

Konventsiooni artikli 34 punktis 2 on sätestatud:

„Kohtuotsust ei tunnustata:

[…]

6

Konventsiooni artikli 38 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Käesoleva konventsiooniga seotud riigis tehtud ning selles riigis täidetavat kohtuotsust täidetakse käesoleva konventsiooniga seotud teises riigis, kui see on mõne huvitatud isiku taotlusel seal täidetavaks tunnistatud.“

7

Konventsiooni artiklis 53 on sätestatud:

„1.   Kohtuotsuse tunnustamist või selle täitmist taotlev asjaosaline esitab kohtuotsuse koopia, mis vastab selle ehtsuse kindlakstegemiseks vajalikele tingimustele.

2.   Kohtuotsuse täitmist taotlev asjaosaline esitab lisaks sellele veel artiklis 54 nimetatud tunnistuse, ilma et see piiraks artikli 55 kohaldamist.“

8

Lugano II konventsiooni artiklis 54 on sätestatud:

„Kohtuotsuse teinud käesoleva konventsiooniga seotud riigi kohus või pädev asutus annab huvitatud isiku taotlusel välja tunnistuse, kasutades käesoleva konventsiooni V lisas esitatud tüüpvormi.“

9

Protokolli 1, mis käsitleb teatavaid kohtualluvuse, menetluse ja Lugano II konventsiooni täitmisega seotud küsimusi, III artikli lõikes 1 on sätestatud:

„Šveits jätab endale õiguse esitada pärast konventsiooni ratifitseerimist deklaratsiooni selle kohta, et ta ei kohalda artikli 34 [punktis] 2 esitatud sätte järgmist osa:

„välja arvatud juhul, kui kostja ei algatanud kohtuotsuse vaidlustamise menetlust siis, kui tal oli selleks võimalus“.

Juhul kui Šveits esitab sellise deklaratsiooni, kohaldavad teised konventsiooniosalised samasugust reservatsiooni Šveitsi kohtutes tehtud otsuste suhtes.“

10

Kooskõlas selle reservatsiooniga teatas Šveitsi Konföderatsioon, et ta ei kohalda seda osa Lugano II konventsiooni artikli 34 punktist 2.

11

11. aprilli 1889. aasta võlgade sissenõudmist ja pankrotti käsitleva föderaalseaduse (loi fédérale sur la poursuite pour dettes et la faillite) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni (RS 281.1) (edaspidi „LP“) artikli 38 lõige 2 sätestab:

„Sissenõudmine algab maksekäsu kättetoimetamisega. See jätkub arestimise, pandi realiseerimise või pankroti teel.“

12

Föderaalseaduse artikli 67 lõikes 1 on ette nähtud:

„Sissenõudmisasutusele esitatakse kirjalikult või suuliselt sissenõudmisavaldus. Selles märgitakse:

13

Föderaalseaduse artiklis 69 on ette nähtud:

„1   Pärast sissenõudmisavalduse kättesaamist teeb sissenõudmisasutus maksekäsu.

2   Maksekäsk sisaldab järgmist:

14

Föderaalseaduse artikli 71 lõikes 1 on sätestatud:

„Võlgnikule toimetatakse maksekäsk kätte pärast sissenõudmisavalduse kättesaamist.“

15

LP artikli 74 lõikes 1 on ette nähtud:

„Kui võlgnik kavatseb esitada vastuväite, peab ta sellest viivitamata suuliselt või kirjalikult teatama maksekäsu kättetoimetajale või kümne päeva jooksul alates maksekäsu kättetoimetamisest sissenõudmisasutusele.“

16

Föderaalseaduse artikli 78 lõike 1 kohaselt peatab vastuväite esitamine sissenõudmise.

17

Föderaalseaduse artiklis 79 on ette nähtud:

„Võlausaldaja, kelle sissenõudmise vastu on esitatud vastuväide, saab oma nõude tunnustamist taotleda tsiviil- või haldusmenetluses. Sissenõudmise jätkamist saab ta nõuda ainult täidetava otsuse alusel, mis vastuväite sõnaselgelt tagasi lükkab.“

18

VB avalduse alusel toimetas Genfi sissenõudmisasutus (Šveits) Saksamaal elukohta omavale PT‑le 19. jaanuaril 2013 kätte maksekäsu üürivõla tasumiseks. PT esitas maksekäsule LP artikli 74 alusel 28. jaanuaril 2013 vastuväite.

19

VB esitas PT vastu hagi tribunal des baux et loyers du canton de Genève’ile (Genfi kantoni rendi- ja üüriasjade kohus, Šveits), ilma et oleks taotlenud vastuväite tagasilükkamist. Kohus püüdis prantsuskeelset hagiavaldust toimetada PT‑le kätte tema elukoha aadressil Saksamaal. PT, kes ei valda prantsuse keelt, keeldus dokumenti vastu võtmast ilma hagiavalduse saksakeelse tõlketa. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul ei saanud PT edasise menetluse käigus mingit muud teavet. 30. jaanuari 2014. aasta kohtuotsusega, mis toimetati kätte avaldamisega, mõistis tribunal des baux et loyers du canton de Genève (Genfi kantoni rendi- ja üüriasjade kohus) PT‑lt välja kokku 4120,70 Šveitsi franki (CHF) (ligikaudu 4090 eurot), millele lisandub intress. Maksekäsule esitatud vastuväidet ei lükatud selles kohtuotsuses tagasi.

20

VB esitas Landgerichtile (esimese astme kohus, Saksamaa) taotluse tunnistada 30. jaanuari 2014. aasta kohtuotsus Saksamaal täidetavaks vastavalt Lugano II konventsiooni artikli 38 lõikele 1 ja artiklile 53. Ta esitas selleks nii kohtuotsuse kui ka konventsiooni artiklis 54 nimetatud tunnistuse tõestatud ja tõlgitud ärakirjad. Kuna kohus rahuldas taotluse, esitas PT selle otsuse peale apellatsioonkaebuse Oberlandesgerichtile (liidumaa kõrgeim üldkohus, Saksamaa).

21

Nimetatud kohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata, leides, et 30. jaanuari 2014. aasta kohtuotsuse tunnustamine ei ole vastuolus Lugano II konventsiooni artikli 34 punktiga 2. Tema arvates tuleb kostjale 19. jaanuaril 2013 nõuetekohaselt kätte toimetatud maksekäsku pidada menetluse algatamist käsitlevaks dokumendiks.

22

PT kaebas selle kohtuotsuse edasi eelotsusetaotluse esitanud kohtule.

23

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul toimetati maksekäsk kätte nõuetekohaselt, kuid hagiavalduse kättetoimetamine ei vastanud tsiviil- ja kaubandusasjade kohtu- ja kohtuväliste dokumentide välisriikides kättetoimetamist käsitleva 15. novembri 1965. aasta Haagi konventsiooni artikli 5 lõikes 1 sätestatud tingimustele, sest puudus selle dokumendi tõlge saksa keelde. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et tõlke puudumise tõttu ei olnud dokument kätte toimetatud sellisel viisil, et PT oleks saanud end kaitsta.

24

Kuna maksekäsu kättetoimetamisele järgnes hagiavalduse mittenõuetekohane kättetoimetamine, tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul kindlaks teha, kumba neist dokumentidest tuleb pidada menetluse algatamist käsitlevaks dokumendiks.

25

Neil asjaoludel otsustas Bundesgerichtshof (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas Lugano II konventsiooni artikli 34 punkti 2 tuleb tõlgendada nii, et võla tasumise nõuet sisaldav hagiavaldus, mis on Šveitsi maksekäsu tegemise järel esitatud ilma taotluseta lükata maksekäsule esitatud vastuväide tagasi, on menetluse algatamist käsitlev dokument?“

26

Oma ainsa küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas Lugano II konventsiooni artikli 34 punkti 2 tuleb tõlgendada nii, et Šveitsi õiguse kohane võla tasumise nõuet sisaldav hagiavaldus, mis on Šveitsi maksekäsu tegemise järel esitatud ilma taotluseta lükata maksekäsule esitatud vastuväide tagasi, on menetluse algatamist käsitlev dokument selle sätte tähenduses.

27

Olgu märgitud, et Lugano II konventsioon on sõnastatud peaaegu identselt nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42) vastavate artiklitega ning tuleb hoolitseda selle eest, et nende instrumentide võrdväärseid sätteid tõlgendataks ühtemoodi (2. mai 2019. aasta kohtuotsus Pillar Securitisation, C‑694/17, EU:C:2019:345, punkt 27).

28

Euroopa Kohtu praktikast, mis käsitleb määruse nr 44/2001 artikli 34 punkti 2, mis vastab Lugano II konventsiooni artikli 34 punktile 2, tuleneb, et selle liikmesriigi kohus, kus tunnustamist või täitmist taotletakse, peab välismaise tagaseljaotsuse täitmisele pööramisest keelduma või kaebuse esitamisel selle rahuldamata jätma siis, kui kostjale ei olnud menetluse algatamist käsitlevat dokumenti või võrdväärset dokumenti kätte toimetatud piisavalt aegsasti ja viisil, et ta oleks saanud end kaitsta, välja arvatud juhul, kui kostja ei algatanud riigis, kus otsus tehti, selle otsuse vaidlustamise menetlust, kuigi tal oli selleks võimalus (6. septembri 2012. aasta kohtuotsus Trade Agency, C‑619/10, EU:C:2012:531, punkt 32).

29

Viimati öelduga seoses olgu märgitud, et kuna Šveitsi Konföderatsioon on teinud Lugano II konventsiooni protokolli 1 III artikli lõike 1 alusel käesoleva kohtuotsuse punktis 9 viidatud reservatsiooni konventsiooni artikli 34 punkti 2 selle osa kohaldamise suhtes, mis puudutab välismaise tagaseljaotsuse vaidlustamise võimalust, kohaldavad teised konventsiooniosalised sama reservatsiooni Šveitsi kohtute otsuste suhtes.

30

Järelikult tuleb Lugano II konventsiooni artikli 34 punkti 2 kohaselt suhetes Šveitsi Konföderatsiooniga alati keelduda välismaise kohtuotsuse täitmisest, kui otsus on tehtud tagaselja ning kostjale ei olnud menetluse algatamist käsitlevat dokumenti või võrdväärset dokumenti kätte toimetatud piisavalt aegsasti ja viisil, et ta oleks saanud end kaitsta.

31

Käesoleval juhul on eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul selline keeldumine kohustuslik, kui pidada menetluse algatamist käsitlevaks dokumendiks mitte sissenõudmisasutuse tehtud maksekäsku, vaid hagiavaldust, mis esitati hiljem tribunal du canton de Genève’ile (Genfi kantoni kohus).

32

Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et menetluse algatamist käsitlev dokument või sellega võrdväärne dokument tähendab dokumenti või dokumente, mille nõuetekohane ja õigeaegne kättetoimetamine seab võlgniku olukorda, kus ta saab oma õigusi enne täidetavaks tunnistatava kohtuotsuse tegemist kohtuotsuse teinud riigis kaitsta (13. juuli 1995. aasta kohtuotsus Hengst Import, C‑474/93, EU:C:1995:243, punkt 19).

33

Selle määratluse alusel on Euroopa Kohus pidanud menetluse algatamist käsitlevaks dokumendiks Saksa õiguse kohast maksekäsku (Zahlungsbefehl), mille kättetoimetamine võimaldab avaldajal, kui vastuväidet ei ole esitatud, saada täidetava kohtuotsuse (16. juuni 1981. aasta kohtuotsus Klomps, 166/80, EU:C:1981:137, punkt 9), ning Itaalia õiguse kohast koos hagiavaldusega kätte toimetatud maksekäsku (decreto ingiuntivo) (13. juuli 1995. aasta kohtuotsus Hengst Import, C‑474/93, EU:C:1995:243, punktid 20 ja 21).

34

Seevastu on Euroopa Kohus leidnud, et menetluse algatamist käsitleva dokumendi määratlusele ei vasta Saksa õiguse kohane täitmiskorraldus (Vollstreckungsbefehl), mis on ise täidetav ning on tehtud pärast maksekäsu kättetoimetamist (16. juuni 1981. aasta kohtuotsus Klomps, 166/80, EU:C:1981:137, punkt 9).

35

Sellest järeldub, et kui tegemist on kahe järjestikuse menetlusega, mis mõlemad võimaldavad saavutada sama kohustuse suhtes täidetava otsuse, saab esimese menetluse algatamine olla teise menetluse algatamist käsitlevaks dokumendiks Lugano II konventsiooni artikli 34 punkti 2 tähenduses vaid siis, kui nende vahel on funktsionaalne ühtsus.

36

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest ja Euroopa Kohtule esitatud kirjalikest seisukohtadest, et Šveitsi õiguses on sissenõudmisasutuses maksekäsu tegemise menetlus eraldiseisev kohtumenetlusest, mida kohaldatakse võla tasumise nõuet sisaldavale hagiavaldusele.

37

Esimeses menetluses võib võlgnik esitada LP artikli 74 lõike 1 alusel kümne päeva jooksul maksekäsule vastuväite. Vastuväite esitamine toob kaasa menetluse lõpetamise sissenõudmisasutuses ja sunnib võlausaldajat pöörduma kohtusse. LP artikli 79 kohaselt võib võlausaldaja nõuda sissenõudmise jätkamist ainult täidetava otsuse alusel, mis vastuväite sõnaselgelt tagasi lükkab. Seejärel algatatud tavalises maksenõude menetluses võib kohus teha ühtlasi otsuse vastuväite tagasilükkamise kohta.

38

Teine menetlus ehk hagimenetlus on sissenõudmismenetlusest sõltumatu. On tõsi, et võla tasumise nõuet sisaldava hagi eesmärk on sisse nõuda võlg, mille suhtes on algatatud maksekäsumenetlus vastavalt LP artiklitele 38, 67 ja 69. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul ei ole aga võla tasumise nõuet sisaldava hagi esitamine ilma vastuväite tagasilükkamist taotlemata suunatud sellele, et lõpetada vastuväite esitamise tõttu peatatud sissenõudmismenetlus, mis iseenesest ei ole vajalik eeltingimus võla tasumise nõuet sisaldava hagi esitamiseks.

39

Kuna tsiviilkohtumenetluses ei taotletud vastuväite tagasilükkamist, tuleb seega asuda seisukohale – kui kontrolli tulemusel, mis on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne, ei ilmne vastupidist –, et sissenõudmismenetluse ja hagimenetluse vahel ei ole funktsionaalset ühtsust, mis võimaldaks pidada maksekäsku menetluse algatamist käsitlevaks dokumendiks Lugano II konventsiooni artikli 34 punkti 2 tähenduses.

40

Kõike eeltoodut arvesse võttes tuleb esitatud küsimusele vastata, et Lugano II konventsiooni artikli 34 punkti 2 tuleb tõlgendada nii, et Šveitsi õiguse kohane võla tasumise nõuet sisaldav hagiavaldus, mis on Šveitsi maksekäsu tegemise järel esitatud ilma taotluseta lükata maksekäsule esitatud vastuväide tagasi, on menetluse algatamist käsitlev dokument selle sätte tähenduses.

41

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kaheksas koda) otsustab:

30. oktoobril 2007 allkirjastatud tsiviil- ja kaubandusasjade kohtualluvuse ning neid käsitlevate kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise konventsiooni, mille sõlmimine on Euroopa Ühenduse nimel heaks kiidetud nõukogu 27. novembri 2008. aasta otsusega 2009/430/EÜ, artikli 34 punkti 2

tuleb tõlgendada nii, et

Šveitsi õiguse kohane võla tasumise nõuet sisaldav hagiavaldus, mis on Šveitsi maksekäsu tegemise järel esitatud ilma taotluseta lükata maksekäsule esitatud vastuväide tagasi, on menetluse algatamist käsitlev dokument selle sätte tähenduses.