–

M. D., esindaja: advokatas R. Mikulskas,

–

„Tez Tour“ UAB, esindaja: advokatas E. Rusinas,

–

Leedu valitsus, esindajad: K. Dieninis ja V. Vasiliauskienė,

–

Tšehhi valitsus, esindajad: S. Šindelková, M. Smolek ja J. Vláčil,

–

Kreeka valitsus, esindajad: K. Boskovits, A. Dimitrakopoulou, K. Georgiadis, C. Kokkosi ja E. Tsaousi,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: J. Jokubauskaitė, B.‑R. Killmann ja I. Rubene,

1

Eelotsusetaotlus puudutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2015. aasta direktiivi (EL) 2015/2302, mis käsitleb pakettreise ja seotud reisikorraldusteenuseid ning millega muudetakse määrust (EÜ) 2006/2004 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/83/EL ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 90/314/EMÜ (ELT 2015, L 326, lk 1), artikli 12 lõike 2 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud M. D. ja „Tez Tour“ UAB vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab M. D. õigust lõpetamistasu maksmata lõpetada nende kahe vahel sõlmitud pakettreisileping COVID‑19 puhanguga seotud terviseriski tõttu.

3

Direktiivi 2015/2302 põhjendused 5, 7, 25 ja 29–31 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

[…]

[…]

4

Direktiivi artiklis 1 „Reguleerimisese“ on ette nähtud:

„Käesoleva direktiivi eesmärk on aidata kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele ning kõrgetasemelise ja võimalikult ühtlase tarbijakaitse saavutamisele, ühtlustades liikmesriikide õigus- ja haldusnormide teatavaid aspekte, mis puudutavad reisijate ja ettevõtjate vahel sõlmitud pakettreisilepinguid ja seotud reisikorraldusteenuste lepinguid.“

5

Direktiivi artiklis 3 „Mõisted“ on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]“.

6

Direktiivi artiklis 5 „Lepingueelne teave“ on ette nähtud:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et enne, kui pakettreisileping või mis tahes vastav pakkumine reisijale siduvaks muutub, on korraldaja[…] kohustatud esitama reisijale [,] kui see on pakettreisi suhtes kohaldatav, […] ka järgmise teabe:

[…]“.

7

Direktiivi 2015/2302 artikli 12 „Pakettreisilepingu lõpetamine ja lepingust taganemise õigus enne pakettreisi algust“ lõigetes 1–3 on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et reisija võib pakettreisilepingu igal hetkel enne pakettreisi algust lõpetada. Kui reisija lõpetab pakettreisilepingu käesoleva lõike kohaselt, võidakse temalt nõuda korraldajale asjakohase ja põhjendatud lõpetamistasu maksmist. Pakettreisilepinguga võidakse kehtestada mõistlikud standardsed lõpetamistasud sõltuvalt sellest, kui palju aega on lepingu lõpetamise hetkel jäänud pakettreisi alguseni ning milline on eeldatav reisiteenuste alternatiivsest kasutamisest tulenev kulude kokkuhoid ja tulu. Standardsete lõpetamistasude puudumisel vastab lõpetamistasu suurus pakettreisi hinnale, millest on maha arvatud reisiteenuste alternatiivsest kasutamisest tulenev kulude kokkuhoid ja tulu. Reisija nõudmisel põhjendab korraldaja lõpetamistasude suurust.

2.   Hoolimata lõikest 1 on reisijal õigus lõpetada pakettreisileping enne pakettreisi algust lõpetamistasu maksmata, kui sihtkohas või selle vahetus läheduses esinevad vältimatud ja erakorralised asjaolud, mis mõjutavad olulisel määral pakettreisi teenuste osutamist või reisijate vedu sihtkohta. Kui pakettreisileping lõpetatakse käesoleva lõike alusel, on reisijal õigus kõikide pakettreisi maksete tagasimaksmisele, kuid mitte täiendavale hüvitisele.

3.   Korraldaja võib pakettreisilepingu lõpetada ja maksta reisijale tagasi kõik pakettreisi eest tehtud maksed täiendavat hüvitist maksmata, juhul kui:

[…]

8

Direktiivi artikli 13 „Vastutus pakettreisi teenuste osutamise eest“ lõigetes 3 ja 6 on ette nähtud:

„3.   Kui mis tahes reisiteenust ei osutata kooskõlas pakettreisilepinguga, heastab korraldaja mittevastavuse, v.a juhul, kui:

Kui korraldaja ei heasta mittevastavust käesoleva lõike esimese lõigu punkti a või b kohaselt, kohaldatakse artiklit 14.

[…]

6.   Kui mittevastavus mõjutab oluliselt pakettreisi teenuste osutamist ja korraldaja ei ole mittevastavust reisija poolt määratud mõistliku ajavahemiku jooksul heastanud, võib reisija pakettreisilepingu lõpetada lõpetamistasu maksmata ja taotleda asjakohasel juhul kahju eest hinnaalandust ja/või hüvitist vastavalt artiklile 14.

[…]“.

9

Direktiivi artikli 14 „Hinna alandamine ja kahju hüvitamine“ lõigetes 2 ja 3 on sätestatud:

„2.   Reisijal on õigus saada korraldajalt asjakohast hüvitist igasuguse kahju eest, mida reisija kannab mis tahes mittevastavuse tõttu. Hüvitis makstakse välja põhjendamatult viivitamata.

3.   Reisijal ei ole õigust kahju hüvitamisele, kui korraldaja tõendab, et mittevastavus:

[…]

c) tuleneb vältimatutest ja erakorralistest asjaoludest.“

10

Leedu Vabariigi tsiviilseadustiku (Lietuvos Respublikos civilinis kodeksas) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „tsiviilseadustik“) on artikli 6.212 „Vääramatu jõud“ lõikes 1 ette nähtud:

„Lepingupool vabastatakse vastutusest lepingu täitmata jätmise eest, kui ta tõendab, et täitmata jätmine oli tingitud asjaoludest, mis ei olnud tema kontrolli all ja mida ta ei saanud lepingu sõlmimise ajal mõistlikult ette näha, ning et selliste asjaolude või nende tagajärgede tekkimist ei oleks saanud takistada.“

11

Tsiviilseadustiku artikli 6.750 „Turisti õigus turismireisileping lõpetada ja turismireisilepingust taganeda“ lõikes 4 on sätestatud:

„Turistil on õigus korraldatud turismireisi lepingut käesoleva artikli lõikes 2 viidatud lõpetamistasuta lõpetada järgmistel juhtudel:

[…]

12

M. D. sõlmis 10. veebruaril 2020 Tez Touriga pakettreisilepingu, millega viimane kohustus korraldama M. D. ja tema pere puhkusereisi Araabia Ühendemiraatidesse ajavahemikul 1.–8. märts 2020, kusjuures asjaomane pakettreis sisaldas muu hulgas lendu Vilniusest (Leedu) Dubaisse (Araabia Ühendemiraadid) ja tagasilendu, samuti seitset ööd majutust hotellis. M. D. maksis kõnealuse pakettreisilepingu alusel Tez Tourile 4834 euro suuruse summa.

13

M. D. teatas 27. veebruaril 2020 Tez Tourile enda soovist pakettreisileping lõpetada ja nõudis, et tal võimaldataks kasutada makstud raha teise reisi jaoks hilisemal kuupäeval, kui COVID‑19 levikuga seotud terviserisk on vähenenud.

14

Tez Tour keeldus M. D. nõuet rahuldamast.

15

Seetõttu pöördus M. D. pädevate kohtute poole, väites sisuliselt, et tal on õigus saada täies ulatuses tagasi rahasumma, mille ta oli maksnud Tez Tourile, kuna ta lõpetas põhikohtuasjas kõne all oleva pakettreisilepingu põhjusel, et korraldatud reisi sihtkohas või selle vahetus läheduses esinevad vältimatud ja erakorralised asjaolud, mis võivad muuta võimatuks selle reisi teenuste turvaliselt osutamise või reisijate veo sihtkohta, eelkõige ilma, et neile põhjustataks ebamugavusi või neid ohustaksid terviseriskid.

16

M. D. märkis, et nii ametiasutuste poolt kui ka meedias 2020. aasta veebruaris avaldatud teave COVID‑19 leviku kohta lubas õiguspäraselt kahelda võimaluses viia see reis läbi turvaliselt või isegi selles, kas see reis on üldse võimalik. Seega näitasid kogu maailmas tuvastatud COVID‑19 nakkuse juhtumite arvu suurenemine, lennupiirangud, ametlike soovituste andmine reisijatele mitte reisida külastatavatesse kohtadesse ja välismaale ning muude meetmete võtmine COVID‑19 leviku piiramiseks seda, et ohuolukord esines üle maailma.

17

Tez Tour vaidles M. D. esitatud väidete põhjendatusele vastu, väites, et COVID‑19 levikut ei saanud põhikohtuasjas kõne all oleva pakettreisilepingu lõpetamise kuupäeval pidada asjaoluks, mis muudab asjaomase pakettreisi teenuste osutamise võimatuks.

18

Need nõuded jäeti nii esimeses kohtuastmes kui ka apellatsioonimenetluses rahuldamata, kuna asjasse puutuvate Leedu kohtute hinnangul ei võimalda miski kvalifitseerida M. D. esitatud asjaolusid tsiviilseadustiku artikli 6.750 tähenduses „vääramatuks jõuks“, mille puhul on tegemist mõistega, millega Leedu õiguses rakendatakse direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõikes 2 kasutatud mõistet „vältimatud ja erakorralised asjaolud“. Nimelt ühest küljest oli M. D. broneerinud oma reisi ajal, mil teave ohutusmeetmete võtmise kohta oli juba saadaval, ning teisest küljest ei olnud põhikohtuasjas kõne all oleva pakettreisilepingu lõpetamise kuupäeval – mis toimus ainult 17 päeva pärast seda, kui M. D. oli broneeringu teinud – selle reisiga seotud ohutase muutunud.

19

Eelotsusetaotluse esitanud kohus, Lietuvos Aukščiausiasis Teismas (Leedu kõrgeim kohus), kellele M. D. esitas kassatsioonkaebuse, märgib, et põhikohtuasja lahendamiseks tuleb täpsustada, millistel tingimustel võib reisija tugineda direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõike 2 tähenduses „vältimatute ja erakorraliste asjaolude“ esinemisele COVID‑19 pandeemia kontekstis, ning vajaduse korral selle mõiste ja tsiviilseadustiku artikli 6.750 tähenduses mõiste „vääramatu jõud“ vahelist seost.

20

Sellega seoses soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus esiteks teada, kas lähte- või sihtriigi ametiasutused peavad olema avaldanud ametliku hoiatuse, milles soovitatakse reisijatel tarbetult mitte reisida, või peab asjaomase reisi sihtriik olema liigitatud „riskipiirkonnaks“. Ta täpsustab, et antud juhul avaldas Leedu välisministeerium 12. märtsil 2020 soovituse reisijatele, mille eesmärk oli kutsuda neid üles kõiki oma reise edasi lükkama ja mitte minema järgmistel kuudel välismaale, sealhulgas Araabia Ühendemiraatidesse, kusjuures soovitus anti pärast seda, kui Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) oli eelmisel päeval klassifitseerinud COVID‑19 epideemia ümber pandeemiaks.

21

Teiseks lähtub eelotsusetaotluse esitanud kohus eeldusest, mille kohaselt selleks, et oleks võimalik tuvastada selliste „vältimatute ja erakorraliste asjaolude“ esinemine, „mis mõjutavad olulisel määral pakettreisi teenuste osutamist“ direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõike 2 tähenduses, peab see mõju olema keskmise reisija jaoks prognoosil põhinevast hinnangust lähtudes tõenäoline, võttes arvesse kavandatud reisi kuupäevi, asjaomasele reisijale kättesaadavaid faktilisi andmeid ja avaldatud teavet. Sellega seoses soovib nimetatud kohus teada, kas „vältimatuid ja erakorralisi asjaolusid“ saab tuvastada vaid juhul, kui neil on mõju, mille tõttu on võimatu asjaomase pakettreisi teenuseid osutada, või – nagu ta kaldub arvama– saab neid tuvastada ka juhtudel, kui pakettreisi teenuste osutamine on keeruline turvalistes ja vastuvõetavates tingimustes, võttes vajaduse korral arvesse selliseid subjektiivseid tegureid nagu reisija tervislik seisund.

22

Kolmandaks on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud küsimus, kas seda, et „vältimatud ja erakorralised asjaolud“ esinesid teatud määral juba enne asjaomase pakettreisilepingu sõlmimist või olid vähemalt ettenähtavad, tuleb pidada põhjuseks, mis välistab reisija õiguse lõpetada leping lõpetamistasu maksmata.

23

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et isegi kui enne põhikohtuasjas kõne all oleva pakettreisilepingu sõlmimise kuupäeva oli Leedu välisministeerium 8. jaanuaril 2020 andnud reisijatele, kes soovisid reisida Araabia Ühendemiraatidesse, soovituse, kutsudes neid üles võtma tarvitusele ettevaatusabinõud, ning WHO oli sama aasta 30. jaanuaril kuulutanud COVID‑19 epideemia „rahvusvahelise tähtsusega rahvatervisealaseks hädaolukorraks“, oli epideemia edasist kulgu ja mõju siiski keeruline ette näha ning nakkuste sagenemine alates asjaomase reisi broneerimisest kuni lepingu lõpetamiseni oli ilmne.

24

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib siinkohal, et M. D. väidab, et Leedus oli 26. veebruaril 2020 välja kuulutatud riikliku eriolukorra COVID‑19st tingitud ohu tõttu ning järgmisel päeval avaldati meedias teave, mille kohaselt tuvastati COVID‑19ga nakatumine isikute hulgas, kes ööbisid ühes Araabia Ühendemiraatides asuvad hotellis.

25

Neljandaks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõikest 2 tulenevalt sõltub asjaomase reisija õigus lõpetada pakettreisileping lõpetamistasu maksmata sellest, kas „sihtkohas või selle vahetus läheduses“ esinevad vältimatud ja erakorralised asjaolud. Nimetatud kohus soovib seega teada, kas – võttes arvesse antud juhul aset leidnud sündmust – viimati mainitud väljend hõlmab tõenäoliselt ka muid kohti, nagu eelkõige reisi lähtekoht, ning kõnealuse reisi alustamise ja sealt tagasitulekuga seotud eri kohti.

26

Neil asjaoludel otsustas Lietuvos Aukščiausiasis Teismas (Leedu kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

27

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõiget 2 tuleb selle direktiivi artikli 3 punkti 12 arvestades tõlgendada nii, et selle tuvastamine, et reisisihtkohas või selle vahetus läheduses esinevad „vältimatud ja erakorralised asjaolud“, sõltub tingimusest, et pädevad asutused on avaldanud ametliku soovituse reisijatel asjaomasesse piirkonda mitte reisida või ametliku otsuse piirkonna liigitamise kohta „riskipiirkonda“ kuuluvaks.

28

Sellega seoses tuleb esimesena meenutada, et direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõige 2 näeb ette, et „kui sihtkohas või selle vahetus läheduses esinevad vältimatud ja erakorralised asjaolud, mis mõjutavad olulisel määral pakettreisi teenuste osutamist või reisijate vedu sihtkohta“, on reisijal õigus lõpetada pakettreisileping enne pakettreisi algust lõpetamistasu maksmata ja tal on õigus kõikide pakettreisi maksete tagasimaksmisele.

29

Mõiste „vältimatud ja erakorralised asjaolud“ direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõike 2 tähenduses on direktiivi artikli 3 punktis 12 määratletud kui „olukord, mis ei ole sellele viitava poole kontrolli all ja mille tagajärgi ei oleks saanud vältida isegi kõigi mõistlike meetmete võtmise korral“.

30

Direktiivi põhjenduses 31 on selle mõiste ulatust veelgi selgitatud, märkides, et „[…] asjaolud võivad hõlmata näiteks sõjategevust, muid tõsiseid julgeolekuprobleeme, nagu terrorism, märkimisväärseid ohte inimese tervisele, nagu raske haiguse puhang reisisihtkohas, või loodusõnnetusi, nagu üleujutused, maavärinad, või ilmastikutingimused, mis muudavad võimatuks reisida sihtkohta turvaliselt pakettreisilepingus ette nähtud viisil“.

31

Direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõike 2 ja artikli 3 punkti 12 sõnastusest nende koostoimes, nagu seda on selgitatud direktiivi põhjenduses 31, nähtub seega, et see, kui reisija kasutab oma õigust lõpetada pakettreisileping lõpetamistasu maksmata, sõltub üksnes sellest, kas sihtkohas või selle vahetus läheduses esinevad objektiivsed asjaolud, mis mõjutavad olulisel määral pakettreisi teenuste osutamist.

32

Seevastu tuleb tõdeda, et nendest sätetest, direktiivi 2015/2302 põhjendusest 31 või selle direktiivi mis tahes muust sättest ei saa järeldada, et kõnealuse sätte tähenduses „vältimatute ja erakorraliste asjaolude“ tuvastamine eeldab, et pädevad asutused on avaldanud ametliku soovituse reisijatel asjaomasesse piirkonda mitte reisida või ametliku otsuse piirkonna liigitamise kohta „riskipiirkonda“ kuuluvaks.

33

Nimelt oleks selline nõue vastuolus selliste soovituste või otsuste vastuvõtmise laadi ja aluse endaga, mis just nimelt põhimõtteliselt eeldavad selliste objektiivsete asjaolude esinemist, mis tekitavad tervise- või muid riske, võides kuuluda direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõike 2 tähenduses mõiste „vältimatud ja erakorralised asjaolud“ alla, ning viitavad nendele asjaoludele eesmärgiga teavitada laia üldsust.

34

Lisaks tuleb meenutada, et – nagu nähtub direktiivi 2015/2302 põhjendusest 5 –selle direktiivi eesmärk on pakettreisilepingutest tulenevate õiguste ja kohustuste ühtlustamine, et luua tõeline tarbijate siseturg kõnealuses valdkonnas.

35

Tuleb aga nõustuda kohtujuristiga, kes oma ettepaneku punktis 35 samuti märkis, et sellist laadi soovituse või otsuse vastuvõtmise tingimused, nagu on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktis 27, ei ole eri liikmesriikides ühetaolised, mistõttu nende vastuvõtmine võib liikmesriigiti erineda. Seega võib direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõike 2 tõlgendus, mille kohaselt „vältimatute ja erakorraliste asjaolude“ esinemine selle sätte tähenduses sõltub nende soovituste või otsuste vastuvõtmisest, kahjustada selle direktiiviga taotletud ühtlustamise eesmärki.

36

Järelikult ei saa nende soovituste või otsuste olemasolu kujutada endast eeldust selleks, et saaks tuvastada, et direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõike 2 tähenduses „vältimatute ja erakorraliste asjaolude“ esinemise tingimus on täidetud.

37

Teisena olgu rõhutatud, et kuigi nimetatud soovitustel ja otsustel võib nende olemusest tulenevalt olla oluline tõendusväärtus küsimuses, kas need asjaolud tegelikult esinesid riikides, mida need puudutavad, ning milline on mõju, mis neil soovitustel ja otsustel on pakettreisi teenuste osutamisele, ei saa nendele soovitustele ja otsustele anda sellist tõendusjõudu, et nende puudumisest piisaks, et välistada nende asjaolude esinemise tuvastamine.

38

On tõsi, et kuna direktiivis 2015/2302 puuduvad sätted tõendamiskorra kohta seoses „vältimatute ja erakorraliste asjaolude“ esinemisega direktiivi artikli 12 lõike 2 tähenduses, siis menetlusautonoomia põhimõttest lähtudes ning võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid silmas pidades tuleb iga liikmesriigi õiguskorras kehtestada reeglid tõendite hindamiseks, lubatavad tõendamisvahendid, mida liikmesriigi pädevale kohtule võib esitada, või ka põhimõtted, kuidas see kohus peab hindama talle esitatud tõendite tõendusjõudu ning nõutavat tõendatuse taset (vt selle kohta 21. juuni 2017. aasta kohtuotsus W jt, C‑621/15, EU:C:2017:484, punkt 25).

39

Mis puudutab aga täpsemalt tõhususe põhimõtet, siis nõuab see seoses menetlusnormidega, mis puudutavad hagisid nende õiguste kaitse tagamiseks, mis õigussubjektidele tulenevad liidu õigusest, et need normid ei teeks liidu õiguskorraga antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks (21. juuni 2017. aasta kohtuotsus W jt, C‑621/15, EU:C:2017:484, punkt 26 ning seal viidatud kohtupraktika).

40

Kui aga nõuda reisijalt, kes soovib kasutada direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõikes 2 ette nähtud õigust, et ta tõendaks sellekohaste ametlike soovituste või otsuste võtmist eesmärgiga tuvastada nende asjaolude tegelik esinemine, millele ta selleks tugineb, võib see muuta selle õiguse kasutamise võimatuks, kuna sellised asjaolud võivad esineda sõltumata mis tahes ametliku soovituse või otsuse vastuvõtmisest.

41

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotluse esitanud kohtu selgitustest, et ametlikud teated, mis olid olemas kuupäeval, mil M. D. lõpetas põhikohtuasjas kõne all oleva pakettreisilepingu, see tähendab WHO 30. jaanuari 2020. aasta teade, millega COVID‑19 levik kvalifitseeriti „rahvusvahelise tähtsusega rahvatervisealaseks hädaolukorraks“, sama aasta 26. veebruaril Leedus riikliku eriolukorra väljakuulutamine ja Leedu meedias järgmisel päeval selle mainimine, et Araabia Ühendemiraatides on tuvastatud mitu COVID‑19 nakkuse juhtumit, mis küll kujutavad endast viiteid suuremale terviseriskile üldiselt ja eelkõige viimati nimetatud riigis, ei läinud nii kaugele, et konkreetselt anda soovitus Araabia Ühendemiraatidesse mitte reisida.

42

Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 36 ja 40, ei ole see asjaolu siiski iseenesest piisav, et lükata ümber oletus, et M. D. võis õiguspäraselt tugineda COVID‑19 levikule kui „vältimatule ja erakorralisele asjaolule“ direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõike 2 tähenduses.

43

Peale selle on Euroopa Kohus otsustanud, et niisugust üleilmset tervisekriisi nagu COVID‑19 pandeemia tuleb sellisena pidada selle mõiste alla kuuluvaks (8. juuni 2023. aasta kohtuotsus UFC – Que choisir ja CLCV, C‑407/21, EU:C:2023:449, punkt 45).

44

Eeltoodut arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõiget 2 tuleb selle direktiivi artikli 3 punkti 12 arvestades tõlgendada nii, et selle tuvastamine, et reisisihtkohas või selle vahetus läheduses esinevad „vältimatud ja erakorralised asjaolud“ nende sätete tähenduses, ei sõltu tingimusest, et pädevad asutused on avaldanud ametliku soovituse reisijatel asjaomasesse piirkonda mitte reisida või ametliku otsuse piirkonna liigitamise kohta „riskipiirkonda“ kuuluvaks.

45

Kõigepealt tuleb märkida, et oma teises küsimuses viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus võimalusele võtta selle hindamisel, kas pakettreisi teenused on osutatavad, kui esinevad direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõike 2 tähenduses „vältimatud ja erakorralised asjaolud“, arvesse pakettreisi „majanduslikku tõhusust“, „arvestades reisijate turvalisust, ohtu nende tervisele ja/või elule, puhkusereisi eesmärkide saavutamise võimalust“. Ei selle küsimuse sõnastusest ega eelotsusetaotluse põhjendustest ei nähtu siiski, et M. D. oleks soovinud sellele aspektile tugineda.

46

Seega tuleb asuda seisukohale, et teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada esiteks seda, kas direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et mõistet „vältimatud ja erakorralised asjaolud, mis mõjutavad olulisel määral pakettreisi teenuste osutamist või reisijate vedu [asjaomase reisi] sihtkohta“, tuleb tõlgendada nii, et see hõlmab üksnes asjaolusid, mis muudavad pakettreisi teenuste osutamise võimatuks, või ka asjaolusid, mis sellist teenuste osutamist takistamata tähendavad, et pakettreisi teenuseid ei saa osutada ilma, et ei ohustataks asjaomaste reisijate tervist ja turvalisust, võttes vajaduse korral arvesse reisijate isikliku olukorraga seotud individuaalseid tegureid.

47

Teiseks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas sellise mõju hindamisel tuleb lähtuda sellise keskmise reisija vaatepunktist asjaomase pakettreisilepingu lõpetamise kuupäeval, kes on piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas.

48

Mis esimesena puudutab käesoleva kohtuotsuse punktis 46 esitatud küsimust, siis tuleb märkida, et direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõikes 2 kasutatud sõnastusest „mõjutavad olulisel määral pakettreisi teenuste osutamist või reisijate vedu sihtkohta“ endast tuleneb, et see säte ei sea õigust lõpetada pakettreisileping lõpetamistasu maksmata sõltuvusse tingimusest, et on esinenud asjaolud, mis muudavad pakettreisi teenuste osutamise või reisijate veo sihtkohta objektiivselt võimatuks. Vastupidi, vastavalt nende tähendusele tavakeeles on neil sõnadel ilmselgelt laiem ulatus, hõlmates mitte ainult mõju, mis välistab selle pakettreisi teenuste osutamise võimaluse, vaid ka mõju, mis mõjutab oluliselt pakettreisi teenuste osutamise tingimusi.

49

Nagu komisjon õigesti märgib, kinnitab sellist tõlgendust direktiivi 2015/2302 põhjendus 31, kuna selles on direktiivi artikli 12 lõike 2 kohaldamisalasse kuuluda võivate olukordade näitlikustamiseks loetletud sellised sündmused nagu terrorism ja märkimisväärsed ohud tervisele, mis objektiivselt kujutavad endast ohtu reisijate turvalisusele, ilma et see muudaks asjaomase pakettreisi teenuste osutamise täielikult võimatuks.

50

Selline tõlgendus on pealegi kooskõlas viimati nimetatud sätte kontekstiga. Nimelt annab direktiivi 2015/2302 artikli 13 lõige 6 reisijatele õiguse lõpetada täitmisel olev pakettreisileping lõpetamistasu maksmata, kui mittevastavus „mõjutab oluliselt“ pakettreisi teenuste osutamist ja asjaomane korraldaja ei ole mittevastavust mõistliku ajavahemiku jooksul heastanud. Direktiivi artikli 3 punkti 13 kohaselt tähendab „mittevastavus“ pakettreisis sisalduvate reisiteenuste osutamata jätmist või mittenõuetekohast osutamist, kusjuures mittevastavuse tuvastamine on pealegi objektiivne selles mõttes, et tuvastamiseks tuleb üksnes võrrelda asjaomase reisija pakettreisis sisalduvaid ja talle tegelikult osutatud teenuseid (12. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus FTI Touristik (pakettreis Kanaari saartele), C‑396/21, EU:C:2023:10, punkt 22).

51

Seega, kuigi mis tahes mittevastavus, mis mõjutab kehtiva pakettreisi teenuste osutamist, ei saa õigustada vastava reisilepingu lõpetamistasuta lõpetamist, võib mittevastavus, mis toob kaasa selle pakettreisi teenuste mittenõuetekohase osutamise, olla siiski piisav, et see leping lõpetada, kui see mittevastavus „mõjutab oluliselt“ pakettreisi teenuste osutamist vastavalt direktiivi 2015/2302 artikli 13 lõikele 6.

52

Samamoodi võimaldavad vältimatud ja erakorralised asjaolud, mis ei muuda asjaomase pakettreisi teenuste osutamist objektiivselt võimatuks, lõpetada asjaomase pakettreisilepingu direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõike 2 alusel, kui need asjaolud „mõjutavad olulisel määral pakettreisi teenuste osutamist või reisijate vedu sihtkohta“ selle direktiivi artikli 12 lõike 2 tähenduses.

53

Järelikult võib sellist tervisekriisi nagu COVID‑19 levik, arvestades tõsist ohtu, mida see kujutab inimeste tervisele, pidada selliseks, mis „mõjuta[b] olulisel määral pakettreisi teenuste osutamist või reisijate vedu sihtkohta“ direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõike 2 esimese lause tähenduses, sõltumata asjaolust, et see ei pruugi muuta seda teenuste osutamist objektiivselt võimatuks.

54

Mis puudutab konkreetsemalt reisijate isikliku olukorraga seotud individuaalsete tegurite – nagu reisimine koos väikelastega või kuulumine suurema riskiga rühma – võimalikku asjakohasust sellise mõju esinemise tingimuse hindamisel, siis tuleb rõhutada, et see mõju peab olema tuvastatud objektiivselt, sarnaselt asjaoludega, millele on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktis 31.

55

Samas ei võimalda miski direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõike 2 sõnastuses järeldada, et niisugused individuaalsed tegurid, nagu on nimetatud käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis, tuleks selle hindamise raames tähelepanuta jätta, kui need on objektiivsed.

56

Nimelt võivad sellised tegurid mõjutada selle mõju tõsidust, mille on põhjustanud reisija poolt esile toodud vältimatud ja erakorralised asjaolud, ning seeläbi võimalust osutada asjaomase pakettreisi teenuseid nõuetekohaselt, nagu pakettreisi korraldaja ja reisija on kokku leppinud. Sellega seoses võib eriti taolise tervisekriisi puhul nagu COVID‑19 levik selle kriisi võimalik mõju pakettreisi teenuste osutamisele olla erinev sõltuvalt näiteks asjaomaste reisijate tervislikust seisundist.

57

See ei sea kahtluse alla asjaolu, et individuaalsetest teguritest kui sellistest ei piisa, et õigustada seda, et asjaomane reisija kasutab oma õigust lõpetada pakettreisileping lõpetamistasu maksmata vastavalt direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõikele 2, kuna need tegurid on asjakohased üksnes siis, kui need mõjutavad selle mõju hindamist, mis on objektiivselt seotud „vältimatute ja erakorraliste asjaolude“ esinemisega selle sätte tähenduses.

58

Selle sätte kontekst ja direktiivi 2015/2302 eesmärk kinnitavad käesoleva kohtuotsuse punktides 54–57 esitatud tõlgendust.

59

Esiteks, mis puudutab direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõike 2 konteksti, siis tuleneb direktiivi artikli 5 lõike 1 punkti a alapunktist viii, et direktiiviga võetakse sõnaselgelt arvesse vajadust teavitada reisijaid asjaolust, kas kõnealune pakettreis on muu hulgas sobiv piiratud liikumisvõimega isikute jaoks. Analüüsides aga nimetatud artikli 12 lõike 2 tähenduses „vältimatute ja erakorraliste asjaolude“ mõju pakettreisi teenuste osutamisele, ei saa jätta tähelepanuta nende isikute isiklikke vajadusi, kelle jaoks see pakettreis on just nimelt kohandatud.

60

Direktiivi 2015/2302 põhjenduses 25 on täpsustatud, et reisijale vajalikku teavet esitades peaks ettevõtja arvestama selliste reisijate erivajadusi, kes oma vanuse või füüsilise puude tõttu on eriti haavatavad, mille märkamiseks tal on mõistlikud võimalused.

61

Teiseks, mis puudutab direktiivi 2015/2302 eesmärki, siis selleks on direktiivi artikli 1 kohaselt eelkõige tagada kõrgetasemeline tarbijakaitse, kusjuures enamik pakettreise või seotud reisikorraldusteenuseid ostvatest reisijatest on tarbijad liidu tarbijakaitseõiguse tähenduses, nagu on täpsustatud direktiivi põhjenduses 7. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 44 ja 45 sisuliselt märkis, hõlmab direktiivi kaitse-eesmärk ka reisijaid, kes on haavatavamas olukorras.

62

Järelikult võib võtta arvesse asjaomase reisija isikliku olukorraga seotud individuaalseid tegureid, et teha kindlaks, kas on täidetud tingimus, mille kohaselt reisija viidatud vältimatud ja erakorralised asjaolud peavad olulisel määral mõjutama pakettreisi teenuste osutamist või reisijate vedu sihtkohta.

63

Teisena tuleb seoses küsimusega, kas sellise mõju hindamisel tuleb lähtuda sellise keskmise reisija vaatepunktist asjaomase pakettreisilepingu lõpetamise kuupäeval, kes on piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas, esiteks märkida, et see küsimus põhineb eeldusel, et reisija, kes kavatseb kasutada oma õigust lõpetada direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõike 2 kohaselt selline leping lõpetamistasu maksmata, peab selle hinnangu andma „prognoosi“ põhjal selles mõttes, et lepingu lõpetamise kuupäeval peab oluline mõju asjaomase pakettreisi teenuste osutamisele olema reisija jaoks tõenäoline.

64

Mis puudutab seda eeldust, siis tuleneb kõnealuse sätte sõnastusest, et õigust lõpetada pakettreisileping lõpetamistasu maksmata tuleb tingimata teostada „enne pakettreisi algust“.

65

Kuna selle õiguse kasutamine sõltub tingimusest, et „sihtkohas või selle vahetus läheduses esinevad vältimatud ja erakorralised asjaolud, mis mõjutavad olulisel määral pakettreisi teenuste osutamist või reisijate vedu sihtkohta“, peab see tingimus tingimata olema täidetud sellise lepingu lõpetamise kuupäeval, see tähendab „enne pakettreisi algust“.

66

Seega tuleb selleks, et hinnata, kas see tingimus on täidetud, ajaliselt lähtuda asjaomase pakettreisilepingu lõpetamise kuupäevast. Kuna aga see mõju ilmneb lõplikult alles pakettreisi teenuste osutamisel, on mõju hindamine tingimata tulevikku suunatud.

67

Sellest järeldub, et vastavalt eeldusele, millest lähtus eelotsusetaotluse esitanud kohus, peab selline hinnang põhinema „prognoosil“ seoses tõenäosusega, et asjaomase reisija poolt esile toodud vältimatud ja erakorralised asjaolud mõjutavad olulisel määral pakettreisi teenuste osutamist, kusjuures need asjaolud peavad olema pealegi esinenud juba pakettreisilepingu lõpetamise kuupäeval.

68

Teiseks tuleb tõdeda, et direktiivi 2015/2302 sätetes ei ole täpsustatud, kas selle mõju tõenäosuse ja olulisuse hindamisel tuleb lähtuda sellise keskmise reisija vaatepunktist, kes on piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas, või mõnest teisest vaatepunktist.

69

Sellegipoolest vastavalt selle mõju objektiivsele laadile, millele on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktis 54, ei saa olla piisav, kui asjaomane reisija tugineb juhul, kui ta soovib kasutada oma õigust lõpetada pakettreisileping lõpetamistasu maksmata, puhtalt subjektiivsetele hinnangutele või kartustele.

70

Lisaks, nagu märkis sisuliselt ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 52, on direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõike 2 eesmärk konkreetselt anda asjaomasele reisijale juhul, kui esinevad vältimatud ja erakorralised asjaolud, omaenda õigus leping lõpetada, mis on sõltumatu asjaomasel korraldajal selle direktiivi artikli 12 lõike 3 alusel olevast õigusest. Seega ei saa reisijalt nõuda, et ta tugineks üksnes korraldaja hinnangutele, kas asjaomase reisi läbiviimine on teostatav.

71

Seevastu selleks, et reisija saaks tulemuslikult tugineda direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõikes 2 ette nähtud lõpetamise õigusele ja et see säte võiks seega vastata selle konkreetsele eesmärgile, tõlgendatuna lähtuvalt direktiivi üldisemast tarbijakaitse eesmärgist, mida on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 61, tuleb asuda seisukohale, et mõju tõenäosuse ja olulisuse hindamisel selle sätte tähenduses tuleb lähtuda sellise keskmise reisija vaatepunktist, kes on piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas, järgides kriteeriumi, mida kasutatakse tarbijakaitset käsitlevates teistes liidu õiguse valdkondades (vt selle kohta 3. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Gómez del Moral Guasch, C‑125/18, EU:C:2020:138, punkt 51).

72

Eeltoodut arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et mõiste „vältimatud ja erakorralised asjaolud, mis mõjutavad olulisel määral pakettreisi teenuste osutamist või reisijate vedu [asjaomase reisi] sihtkohta“, hõlmab mitte üksnes asjaolusid, mis muudavad pakettreisi teenuste osutamise võimatuks, vaid ka asjaolusid, mis sellist teenuste osutamist takistamata tähendavad, et pakettreisi teenuseid ei saa osutada ilma, et ei ohustataks asjaomaste reisijate tervist ja turvalisust, võttes vajaduse korral arvesse reisijate isikliku olukorraga seotud individuaalseid tegureid. Sellise mõju hindamisel tuleb lähtuda sellise keskmise reisija vaatepunktist asjaomase pakettreisilepingu lõpetamise kuupäeval, kes on piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas.

73

Kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et reisija võib tugineda olukorrale, mis pakettreisilepingu sõlmimise ajal oli asjaomasele reisijale juba teada või oli tema jaoks ettenähtav, „vältimatute ja erakorraliste asjaoludena“ selle sätte tähenduses, võttes vajaduse korral arvesse selle olukorra muutumist.

74

Sellega seoses on küll tõsi, et ei direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõikes 2 ega artikli 3 punktis 12, milles on määratletud mõiste „vältimatud ja erakorralised asjaolud“, ei ole sõnaselgelt viidatud nõudele, mille kohaselt peab olukord, millele sellega seoses tuginetakse, olema asjaomase pakettreisilepingu sõlmimise kuupäeval ettenägematu ja – veelgi enam – selline, mida ei olnud olemas. Siiski viitavad sõnad „vältimatud ja erakorralised“ iseenesest sellele, et see mõiste hõlmab üksnes olukordi, mida esiteks sel kuupäeval olemas ei olnud ja mis teiseks olid ettenägematud.

75

Olemasolevat olukorda ei saa juba oma olemuselt liigitada „vältimatuks“, isegi kui see võis enne tekkimist olla vältimatu. Lisaks ei saa hüpoteetilist olukorda, kui see on ettenähtav, pidada „erakorraliseks“.

76

Samuti osas, milles direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõige 2 annab reisijatele õiguse lõpetada pakettreisileping lõpetamistasu maksmata, kui esinevad selles mainitud asjaolud, tuleb tõdeda, et need asjaolud peavad ilmnema pärast lepingu sõlmimist.

77

Lisaks on direktiivi 2015/2302 põhjenduses 30 märgitud, et „[k]una pakettreisid ostetakse sageli pikalt ette, võivad ilmneda ettenägematud asjaolud“, kusjuures direktiivi põhjenduses 31 on täpsustatud, et „[r]eisijad peaksid samuti saama lõpetada pakettreisilepingu igal ajal enne pakettreisi algust“. Seega näib, et asjaomase reisija õigus leping lõpetada on osa asjaolude muutumisest, mis ei ole ettenähtav.

78

Lõpuks on see tõlgendus kooskõlas direktiiviga 2015/2302 taotletava tarbijakaitse eesmärgiga. Nimelt ei nõua see eesmärk reisijate kaitsmist riskide eest, mis pakettreisilepingu sõlmimise ajal olid neile juba teada või mis olid reisijate jaoks ettenähtavad ja millega nad oma reisi puhul olid seega nõustunud.

79

Seega asjaolud, mis olid asjaomasele reisijale pakettreisilepingu sõlmimise kuupäeval juba teada või ettenähtavad, ei saa olla aluseks sellele, et teostada direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõikes 2 ette nähtud õigust lõpetada selline leping lõpetamistasu maksmata.

80

Mis puudutab selles kontekstis pakettreisilepingu sõlmimise kuupäeval esinenud või ettenähtava, kuid oluliselt muutuva olukorra hindamist, siis tuleb täpsustada, et ei saa välistada, et selline olukord on pärast lepingu sõlmimist oluliselt muutunud, mistõttu see erineb olukorrast, millest asjaomane reisija oli teadlik või mida ta võis mõistlikult ette näha selle lepingu sõlmimise ajal, nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 62.

81

Sellisel juhul võivad need muutused tegelikult tekitada uue olukorra, mis võib sellisena vastata mõiste „vältimatud ja erakorralised asjaolud“ määratlusele direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõike 2 tähenduses.

82

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on seega hinnata, lähtudes sellise keskmise reisija vaatepunktist, kes on piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas, kas terviseriski tase, mille tõttu M. D. 27. veebruaril 2020 oma pakettreisilepingu lõpetas, oli oluliselt muutunud võrreldes selle lepingu sõlmimise ajal – milleks oli sama aasta10. veebruar – olemas olnud või prognoositud riskiga.

83

Kõike eeltoodut arvestades tuleb kolmandale küsimusele vastata, et direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et reisija ei või tugineda olukorrale, mis pakettreisilepingu sõlmimise ajal oli asjaomasele reisijale juba teada või oli tema jaoks ettenähtav, „vältimatute ja erakorraliste asjaoludena“ selle sätte tähenduses, ilma et see piiraks siiski võimalust – arvestades selle olukorra muutumist –, et see olukord on pärast lepingu sõlmimist oluliselt muutunud, tekitades uue olukorra, mis võib sellisena vastata mõiste „vältimatud ja erakorralised asjaolud“ määratlusele kõnealuse sätte tähenduses.

84

Neljanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, milline ulatus on direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõikes 2 kasutatud „sihtkohas või selle vahetus läheduses esinevate“ asjaolude mõistel, eelkõige selles suhtes, kas see väljend võib hõlmata ka lähtekohta ja/või muid kohti, võttes arvesse viidatud sündmuse laadi, milleks käesoleval juhul on COVID‑19 levik kogu maailmas.

85

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu selgitustest, eelkõige käesoleva kohtuotsuse punktis 41 esitatud selgitustest nähtub, et see kohus peab tõendatuks asjaolu, et põhikohtuasjas kõne all oleva pakettreisilepingu lõpetamise kuupäeval oli COVID‑19 levinud Araabia Ühendemiraatidesse, st asjaomase reisi sihtkohta. Seega, isegi kui eeldada, et eelotsusetaotluse esitanud kohus peab esimeses ja kolmandas küsimuses esitatud tõlgendusjuhiseid arvestades sellist levikut „vältimatuks ja erakorraliseks asjaoluks“ direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõike 2 tähenduses, on põhikohtuasja lahendamiseks selge, et see esines eelkõige „sihtkohas“.

86

Pealegi on Euroopa Kohus otsustanud, et kui raske haiguse levik kõnealuses sihtkohas võib kuuluda mõiste „vältimatud ja erakorralised asjaolud“ alla, peab see seda enam olema nii ka raske haiguse üleilmse leviku puhul, kuna viimase mõju puudutab samuti seda kohta (8. juuni 2023. aasta kohtuotsus UFC – Que choisir ja CLCV, C‑407/21, EU:C:2023:449, punkt 48).

87

Seega ei sõltu põhikohtuasja lahendus sellest, kas mõiste „sihtkohas või selle vahetus läheduses“ direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõike 2 tähenduses laieneb asjaoludele, mis esinevad mujal kui reisi sihtkohas, nagu eelkõige lähtekohas.

88

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artiklis 267 sätestatud liikmesriigi kohtute ja Euroopa Kohtu vahelises koostöömenetluses Euroopa Kohtu ülesanne anda liikmesriigi kohtule aga tarvilik vastus, mis võimaldaks viimasel tema menetluses oleva kohtuasja lahendada. Seda arvestades tuleb Euroopa Kohtul vajaduse korral talle esitatud küsimused ümber sõnastada (16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Caixabank ja Banco Bilbao Vizcaya Argentaria, C‑224/19 ja C‑259/19, EU:C:2020:578, punkt 46).

89

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et neljanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et selleks, et teha kindlaks, kas sihtkohas või selle vahetus läheduses esinevad vältimatud ja erakorralised asjaolud „mõjutavad olulisel määral pakettreisi teenuste osutamist või reisijate vedu sihtkohta“, võib arvesse võtta ka mõju, mis avaldub lähtekohas ja erinevates kohtades, mis on seotud asjaomase reisi alustamise ja sealt tagasitulekuga.

90

Nagu nähtub direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõike 2 sõnastusest, arvestades direktiivi põhjendust 31, nõuab see säte, et vältimatud ja erakorralised asjaolud, millele tuginetakse, esineksid eelkõige kavandatud sihtkohas või selle vahetus läheduses ning mõjutaksid sellisena olulisel määral pakettreisi teenuste osutamist (vt selle kohta 8. juuni 2023. aasta kohtuotsus UFC – Que choisir ja CLCV, C‑407/21, EU:C:2023:449, punkt 47).

91

Seevastu, isegi kui see mõju avaldub põhimõtteliselt eelkõige sihtkohas ja selle vahetus ümbruses, ei sisalda see säte siiski ühtegi geograafilist piirangut koha osas, kus mõju, mida sellised asjaolud tekitavad, peab esinema selleks, et seda saaks arvesse võtta.

92

Lisaks võivad pakettreisi osaks olevad reisiteenused hõlmata muu hulgas reisijate vedu ning sellisel juhul tuleb asjaomases pakettreisilepingus vastavalt direktiivi 2015/2302 artikli 5 lõike 1 punkti a alapunktile ii täpsustada kasutatav transpordivahend ning veo iseloomustus ja liik, väljumise ja saabumise koht, kuupäev ja kellaaeg, vahepeatuste kestus ja kohad ning transpordiühendused.

93

Sellest tuleneb, et kui vältimatutest ja erakorralistest asjaoludest tulenev mõju ulatub muu hulgas lähte- või tagasitulekukohta, vahepeatustesse ja transpordiühenduste kohta jõudmiseks kaugemale kui sihtkoht, võib see mõjutada asjaomase pakettreisi teenuste osutamist ja seda mõju peab sellisena olema direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõike 2 kohaldamisel võimalik arvesse võtta.

94

Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 71, on sellega seoses eelkõige võimalik, et lähtekohas võetakse meetmeid selliste asjaolude tõttu, mis esinevad sihtkohas, milleks on näiteks meetmed, mis seisnevad piirangute kehtestamises lähtekohta naasvate reisijate suhtes, mida võiks seega arvesse võtta, kui hinnatakse olulist mõju asjaomase pakettreisi teenuste osutamisele.

95

Eeltoodut arvestades tuleb neljandale küsimusele vastata, et direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et selleks, et teha kindlaks, kas sihtkohas või selle vahetus läheduses esinevad vältimatud ja erakorralised asjaolud „mõjutavad olulisel määral pakettreisi teenuste osutamist või reisijate vedu sihtkohta“, võib arvesse võtta ka mõju, mis avaldub lähtekohas ja erinevates kohtades, mis on seotud asjaomase reisi alustamise ja sealt tagasitulekuga, kui see mõjutab pakettreisi teenuste osutamist.

96

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab: