1

Oma apellatsioonkaebuses palub United Parcel Service Inc. (edaspidi „UPS“) tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 23. veebruari 2022. aasta kohtuotsus United Parcel Service vs. komisjon (T‑834/17, edaspidi vaidlustatud kohtuotsus, EU:T:2022:84), millega Üldkohus jättis rahuldamata tema ELTL artikli 268 alusel esitatud hagi nõudega hüvitada kahju, mis talle väidetavalt tekitati komisjoni 30. jaanuari 2013. aasta otsuse C(2013) 431 õigusvastasusega, millega koondumine tunnistatakse siseturuga ja EMP lepingu toimimisega kokkusobimatuks (juhtum COMP/M.6570 – UPS/TNT Express) (edaspidi „vaidlusalune otsus“).

2

Nõukogu 20. jaanuari 2004. aasta määruse (EÜ) nr 139/2004 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle (ELT 2004, L 24, lk 1; ELT eriväljaanne 08/03, lk 40) artikli 7 „Koondumise peatamine“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Artiklis 1 määratletud ühenduse seisukohalt olulist koondumist või koondumist, mille [Euroopa K]omisjon peab läbi vaatama vastavalt artikli 4 lõikele 5, ei viida ellu enne sellest teatamist ega enne, kui see on kuulutatud ühisturuga kokkusobivaks artikli 6 lõike 1 punktile b või artikli 8 lõigetele 1 või 2 vastava otsusega või artikli 10 lõikes 6 sätestatud eelduse alusel.“

3

Määruse artikli 10 „Menetluse algatamise ja otsuste tegemise tähtajad“ lõikes 5 on sätestatud:

„Kui Euroopa Kohus teeb otsuse, millega osaliselt või täielikult tühistatakse komisjoni otsus, mille suhtes kehtib mõni käesolevas artiklis sätestatud tähtaeg, vaatab komisjon koondumise uuesti läbi, et teha artikli 6 lõike1 kohane otsus.

Koondumine vaadatakse uuesti läbi hetke turutingimusi silmas pidades.

Teatavad pooled esitavad viivitamata uue teate või täiendavad algset teadet, kui algne teade ei ole enam täielik tulenevalt vahepealsest turutingimuste või esitatud teabe muutumisest. Kui muudatusi ei ole, esitavad pooled viivitamata vastavasisulise kinnituse.

Lõikes 1 sätestatud tähtaegade kulg algab täielikku teavet sisaldava uue teate, täiendatud teate või kolmandas lõigus sätestatud kinnituse kättesaamisele järgneval tööpäeval.

Teist ja kolmandat lõiku kohaldatakse ka artikli 6 lõikes 4 ja artikli 8 lõikes 7 sätestatud juhtudel.“

4

Vaidluse taust on kokku võetud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–13 järgmiselt:

5

UPS esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 29. detsembril 2017 ja milles ta palus esiteks mõista talle vaidlusaluse otsuse õigusvastasusega tekitatud kahju eest välja hüvitis summas 1,742 miljardit eurot ning teiseks hüvitis maksude eest, mida väljamõistetud hüvitiselt tuleb tasuda.

6

Hagiavalduse kohaselt jagunes väidetav 1,742 miljardi euro suurune kahju järgmiselt:

7

Vaidlustatud kohtuotsusega jättis Üldkohus UPSi hagi rahuldamata.

8

Esimesena, mis puudutab menetluslike õiguste rikkumisest tulenevaid õigusvastasusi, siis otsustas Üldkohus esiteks vaidlustatud kohtuotsuse punktides 94 ja 123, et UPSi kaitseõiguste rikkumine sellega, et komisjon ei edastanud ökonomeetrilise mudeli lõplikku versiooni, oli juba lõplikult tuvastatud 7. märtsi 2017. aasta kohtuotsusega United Parcel Service vs. komisjon (T‑194/13, EU:T:2017:144, punktid 221 ja 222), mis jõustus pärast komisjoni apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist 16. jaanuari 2019. aasta kohtuotsusega komisjon vs. United Parcel Service (C‑265/17 P, EU:C:2019:23). Üldkohtu hinnangul kujutab UPSi kaitseõiguste rikkumine endast isikutele õigusi andva liidu õigusnormi piisavalt selget rikkumist komisjoni poolt.

9

Teiseks lükkas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 143 põhjendamatuse tõttu tagasi UPSi argumendid, mille kohaselt rikkus komisjon UPSi menetluslikke õigusi ka tõhususe kasvu analüüsimisel, kuna ta ei edastanud tõhususe kasvu hindamise kriteeriume.

10

Kolmandaks, mis puudutab menetluslike õiguste väidetavat rikkumist seoses FedExi teatavate konfidentsiaalsete dokumentide edastamata jätmisega, siis leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 172 ja 182, et see ei ole tõendatud.

11

Teisena, väidetavate õigusvastasuste kohta, mis tulenevad väidetavatest vigadest koondumise sisulisel hindamisel, märkis Üldkohus esiteks vaidlustatud kohtuotsuse punktis 228 pärast asjaomaste huvide kaalumist, et õigusvastasused, millele UPS viitab seoses komisjoni ökonomeetrilise mudeliga, ei olnud piisavalt selged, et tekiks liidu lepinguväline vastutus.

12

Teiseks järeldas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 289, et UPS ei suutnud tõendada, et väidetava tõhususe kasvu kontrollitavuse hindamisel on tehtud vigu, mis võivad kaasa tuua liidu lepinguvälise vastutuse.

13

Kolmandana, mis puudutab põhjusliku seose olemasolu ökonomeetrilise mudeli edastamata jätmisest tuleneva õigusvastasuse ja kolme väidetava kahju vahel, mille hüvitamist UPS nõudis seetõttu, et kavandatud koondumist ei olnud võimalik ellu viia, siis tõdes Üldkohus kõigepealt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 343, et nõue hüvitada kahju, mis puudutab kulusid, mis on seotud tema osalemisega FedExi ja TNT vahelise tehingu kontrolli menetluses, tuleb rahuldamata jätta.

14

Seejärel leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 350, et kuna see, et UPS peab maksma TNT-le 200 miljoni euro suuruse lepingu lõpetamise hüvitise, tuleneb nende kahe ettevõtja lepingust, ei ole tõendatud, et UPSi menetluslike õiguste rikkumine või muud rikkumised, millele ta viitab, on selle hüvitise maksmise kohustuse määrav põhjus.

15

Mis puudutab lõpuks kahju, mis on seotud UPSi saamata jäänud tuluga seetõttu, et kavandatud koondumist ei olnud võimalik ellu viia, siis leidis Üldkohus esiteks vaidlustatud kohtuotsuse punktis 353, et UPSi nõuet tuleb tõlgendada nii, et selle eesmärk ei ole mitte hüvitada selle tehingu tegemise võimaluse kaotamine, vaid kulude sünergia kindel kaotus. Kuna UPS märkis aga alles vastuseks Üldkohtu küsimustele, et kahju hüvitamise nõue hõlmab teataval viisil võimaluse kaotust, leidis Üldkohus, et see uus kahjunõue esitati hilinenult ja on seega vastuvõetamatu.

16

Teiseks märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 355 ja 358, et UPS ei ole tõendanud ega esitanud tõendeid, mis võimaldaksid nõutava kindlusega järeldada, et valitud ökonomeetrilise mudeliga seotud väidetavad kontseptsioonivead olid piisavad, et muuta vääraks kogu kavandatava koondumise majandusanalüüs ja järeldus tõhusa konkurentsi märkimisväärse takistamise kohta. Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse nimetatud punktides samuti, et ei saa järeldada, et kaitseõiguste rikkumisel oli otsustav mõju kavandatava tehingu kontrolli menetluse tulemusele.

17

Kolmandaks järeldas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 365, et kuna UPS loobus TNT omandamise kavatsusest juba 14. jaanuaril 2013, isegi kui komisjoni poolt vaidlusaluse otsuse vastuvõtmisel toime pandud rikkumine võis põhjustada UPSile saamata jäänud tulu, tõi asjaolu, et see ettevõtja loobus kavandatud tehingust kohe pärast vaidlusaluse otsuse teatavakstegemist, kaasa selle, et katkes igasugune otsene põhjuslik seos selle rikkumise ja väidetava kahju vahel.

18

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 371 järeldas Üldkohus, et ei ole tõendatud, et UPSi menetluslike õiguste rikkumine või muud rikkumised, millele viimane viitab, on tema väidetava saamata jäänud tulu määrav põhjus, ning seega tuleb selle kahju hüvitamise nõue rahuldamata jätta.

19

UPS palub Euroopa Kohtul:

20

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

21

UPS esitab oma apellatsioonkaebuse põhjendamiseks kuus väidet. Esimese väite kohaselt rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta esiteks leidis, et komisjonile süüks pandavad tõsised vead seoses selle institutsiooni kasutatud ökonomeetrilise mudeliga ei too kaasa liidu lepinguvälist vastutust, ja teiseks järeldas, et puudub põhjuslik seos väidetava kahjuga. Teise väite kohaselt rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta leidis, et lepingu lõpetamise hüvitis ei olnud hüvitatav, kuna leping oli sõlmitud vabatahtlikult. Kolmanda väite kohaselt rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta otsustas, et põhjuslik seos komisjoni toime pandud tõsise rikkumise ja saamata jäänud tuluga seotud kahju vahel katkes UPSi tegevuse tõttu, mille ta viis läbi pärast vaidlusalust otsust. Neljanda väite kohaselt rikkus Üldkohus õigusnorme, kui ta leidis, et komisjonil on tõhususe kasvu aktsepteerimisel kaalutlusruum, mistõttu ei teinud ta tõhususe kasvu hindamisel piisavalt selget viga. Viienda väite kohaselt rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta otsustas, et UPS ei esitanud ärakuulamise eest vastutavale ametnikule vajalikke taotlusi FedExi dokumentide kohta. Kuuenda väite kohaselt rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta järeldas, et võimaluse kaotamisest tulenev kahju on uus kahjunõue, mis on seega vastuvõetamatu.

22

Kolmanda väitega, mida tuleb analüüsida esimesena, heidab UPS Üldkohtule sisuliselt ette, et viimane rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 364 ja 365 õigusnorme, kui ta kinnitas, et UPSi tegevus, mille ta viis läbi pärast vaidlusalust otsust, katkestasid otsese põhjusliku seose komisjoni toime pandud raske rikkumise ja kahju vahel, mis oli seotud UPSi saamata jäänud tuluga seetõttu, et ta ei saanud kavandatud koondumist ellu viia. UPSi sõnul oli tema tegevus vaidlusaluse otsuse otsene tagajärg.

23

UPS täpsustab esimesena, et järeldades, et UPS otsustas kavandatavast koondumisest „loobuda“, rikkus Üldkohus õigusnormi, kuna ta jõudis õiguslikult väärale järeldusele, mis põhines olemasolevate tõendite ilmselgelt moonutatud tõlgendusel. Nimelt ei loobunud UPS oma omandamiskavast, sest ta palus Üldkohtul vaidlusalune otsus tühistada ja taotles kiirendatud menetluse kohaldamist. Lisaks kohustus UPS lepinguliselt säilitama oma pakkumise seni, kuni komisjon seda ei ole keelanud. 14. jaanuari 2013. aasta pressiteates andis ta kapitaliturgudele teada, et juhul, kui komisjon teeb tõepoolest keelava otsuse, ei ole UPS õiguslikult võimeline täitma pakkumust, mis aegub vastavalt tema lepingutingimustele. Seejärel avaldas UPS 30. jaanuaril 2013, mil tehti vaidlusalune otsus, pressiteate, milles selgitati pärast seda otsust võetud vajalikke lepingulisi meetmeid. Mis puudutab neid lepingulisi meetmeid, siis ei saa Üldkohus UPSile ette heita, et ta võttis meetmeid, mida nõuab määruse nr 139/2004 artikkel 7, mis näeb ette, et keelatud koondumisi ei ole võimalik ellu viia.

24

Teisena väidab UPS, et Üldkohtu järeldus, mille kohaselt põhjuslik seos komisjoni tehtud tõsise vea ja kahju vahel, mis on tingitud sellest, et UPSil jäi saamata tulu seetõttu, et tal ei olnud võimalik kavandatud koondumist ellu viia, on katkenud, kuna ta ei esitanud teist TNT ülevõtmispakkumist ega teinud FedExi pakkumisele konkureerivat pakkumist, on ekslik ega peegelda majanduslikku tegelikkust.

25

Esiteks ei olnud UPSil nimelt mingit põhjust eeldada teistsugust tulemust, kuna ühest küljest oli vaidlusaluse otsuse tühistamise menetlus endiselt pooleli ja komisjon kaitses jõuliselt selle otsuse õiguspärasust. Teisest küljest ei saa kummaltki poolelt nõuda, et ta jätkaks tehingust teatamist lootuses, et lõpuks saadakse heakskiit, ja seda sõltumata sellest, kas see oli võimalik ülevõtmispakkumisi käsitlevate õigusnormide kohaselt, nii ärilisest kui ka muust vaatepunktist.

26

Teiseks, peale asjaolu, et seda uut pakkumist ei oleks heaks kiidetud või oleks olnud väga vähetõenäoline, et selle kiidab heaks Madalmaade finantsjärelevalve asutus vastavalt ülevõtmispakkumisi käsitlevatele Madalmaade õigusnormidele, mis nõudsid, et see asutus kiidaks heaks dokumendi ülevõtmispakkumise kohta enne, kui üks pool saab selle omandamise ellu viia, rõhutab UPS, et on ebatäpne ja ebarealistlik väita, et ta võib teha muudetud pakkumise enne, kui Üldkohus vaidlusaluse otsuse tühistab.

27

Kolmandaks oli ajal, mil Üldkohus tühistas vaidlusaluse otsuse, TNT omandanud FedExi ja UPSil ei olnud enam võimalik teha pakkumist TNT omandamiseks. Neil asjaoludel ei saanud UPS samuti paluda komisjonil jätkata UPSi poolt TNT kohta tehtud pakkumise hindamist. Üldkohus nõustus asja menetlemisega eelisjärjekorras, kuid tühistamine toimus enam kui aasta pärast seda, kui FedEx omandas TNT.

28

Komisjon väidab, et kolmas väide on osaliselt vastuvõetamatu ja osaliselt põhjendamatu.

29

Tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktikast ilmneb, et kui Üldkohus on faktilised asjaolud tuvastanud või neid hinnanud, on Euroopa Kohus vastavalt ELTL artiklile 256 pädev kontrollima üksnes nende faktiliste asjaolude õiguslikku kvalifikatsiooni ja neist tuletatud õiguslikke tagajärgi (14. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus NRWBank vs. Ühtne Kriisilahendusnõukogu, C‑662/19 P, EU:C:2021:846, punkt 35). Seega, kui Üldkohtule esitatud tõendeid ei ole moonutatud, ei kujuta faktiliste asjaolude hindamine endast sellisena Euroopa Kohtu kontrollile alluvat õigusküsimust (25. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Deutsche Telekom vs. komisjon, C‑152/19 P, EU:C:2021:238, punkt 68).

30

Kui apellant väidab, et Üldkohus on tõendeid moonutanud, peab ta ELTL artikli 256, Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimese lõigu ning Euroopa Kohtu kodukorra artikli 168 lõike 1 punkti d kohaselt osutama täpselt tõenditele, mida Üldkohus on moonutanud, ning tooma välja hindamisvead, mis tema arvates on selle moonutamise põhjustanud. Lisaks selgub väljakujunenud kohtupraktikast, et moonutamine peab selgelt nähtuma kohtuasja toimiku materjalidest, ilma et oleks vaja faktilisi asjaolusid ja tõendeid uuesti hinnata (10. novembri 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Valencia Club de Fútbol, C‑211/20 P, EU:C:2022:862, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).

31

Moonutamine eeldab, et Üldkohus on ilmselgelt ületanud tõendite mõistliku hindamise piire. Sellega seoses ei piisa, kui tõendada, et dokumenti oleks võimalik tõlgendada muul viisil, kui Üldkohus seda tegi (28. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus Qualcomm ja Qualcomm Europe vs. komisjon, C‑466/19 P, EU:C:2021:76, punkt 44, ja 16. veebruari 2023. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, C‑623/20 P, EU:C:2023:97, punkt 128).

32

Käsitletaval juhul ei heida UPS käesoleva väitega Üldkohtule ette, et viimane kvalifitseeris faktilised asjaolud õiguslikult valesti, kui ta otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 365, et asjaolu, et UPS loobus TNT omandamiseks kavandatud koondumisest kohe, kui vaidlusalune otsus teatavaks tehti, ja seega ammu enne, kui FedEx tegi teatavaks oma TNT ülevõtmispakkumise, kujutab endast akti, mis katkestas otsese põhjusliku seose komisjoni poolt vaidlusaluse otsuse vastuvõtmisel toime pandud rikkumise ja väidetava kahju vahel. UPS heidab seevastu Üldkohtule ette, et viimane moonutas tõendeid, kui ta otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 364 ja 365, et ta loobus sellest tehingust.

33

Sellega seoses tuleb meenutada, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 364 ja 365 märkis Üldkohus faktiliste asjaolude sõltumatu hindamise raames, et UPS märkis oma esimeses 14. jaanuari 2013. aasta pressiteates üheselt, et ta oli teinud otsuse loobuda kavandatavast koondumisest TNTga, ning teatas 30. jaanuari 2013. aasta teises pressiteates, et ta võtab TNT suhtes tehtud pakkumise tagasi ja et need kaks ettevõtjat on otsustanud oma ühinemislepingu lõpetada. Üldkohus tuvastas seega suveräänselt, et UPS loobus TNT omandamisest juba 14. jaanuaril 2013 ja ta ei ole seda loobumist kunagi tagasi võtnud, mida tõendab ka asjaolu, et UPS ei esitanud pärast vaidlusalust otsust TNT omandamiseks uut pakkumist ega reageerinud FedExi pakkumisele, tehes konkureeriva pakkumise.

34

Tuleb aga tõdeda, et käesoleva väite põhjendamiseks esitatud argumentides piirdub UPS sellega, et tugineb dokumentide, käesoleval juhul 14. ja 30. jaanuari 2013. aasta pressiteate ja nendega seotud faktiliste asjaolude sellisele tõlgendusele, mis erineb vaidlustatud kohtuotsuses esitatust, tõendamata, et Üldkohus moonutas selles osas ilmselgelt toimikumaterjale ja ületas tõendite mõistliku hindamise piire, kui ta järeldas, et UPS otsustas koondumisest loobuda. Sellega seoses tuleb veel märkida, et UPS ei heida Üldkohtule ette moonutamist, kui ta otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 363, et 19. märtsi 2012. aasta leping andis UPSile võimaluse pikendada oma pakkumist TNT omandamiseks juhul, kui koondumine tunnistatakse kokkusobimatuks, ja seda üksnes omal äranägemisel.

35

Mis puudutab argumente, mille UPS selles kontekstis esitas ja mis käsitlevad selle asjakohasust, et ta ei esitatud TNT teist ülevõtmispakkumist või FedExi pakkumisele konkureerivat pakkumist, siis ei saa ka see tõendada moonutamise olemasolu. Nimelt ei sea UPS nende argumentidega kaugeltki kahtluse alla vaidlustatud kohtuotsuse punktis 365 Üldkohtu poolt faktilistele asjaoludele antud hinnangut, mille kohaselt UPS ei esitanud TNT teist ülevõtmispakkumist ega teinud FedExi pakkumisele reageerimiseks konkureerivat pakkumist, vaid möönab, et see faktidele antud hinnang on õige, piirdudes viitega asjaoludele, mis tema arvates põhjendavad neid faktilisi asjaolusid.

36

Neil asjaoludel tuleb kolmas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

37

Teise väitega heidab UPS Üldkohtule sisuliselt ette, et viimane rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 346, 347 ja 350 õigusnormi, kui ta välistas põhjusliku seose olemasolu komisjonile omistatava piisavalt selge vea ja lepingu lõpetamise hüvitise vahel ainuüksi põhjusel, et see hüvitis oli vabalt kokku lepitud.

38

UPS väidab kõigepealt, et kui isikule tekitatud kahju on otseselt põhjustatud liidu institutsiooni piisavalt selgest veast, tekib liidu lepinguväline vastutus sõltumata asjaolust, et kahju põhjustanud akt on eraõiguslike isikute vaheline leping, mille aluseks olev kohustus sõlmiti enne selle piisavalt selge vea tegemist. UPS täpsustab sellega seoses, et kui järgida Üldkohtu arutluskäiku, siis ei ole liit kunagi vastutav kahju eest, mis tekkis isikutele institutsioonile omistatava piisavalt selge vea tõttu, juhul, kui asjaga seotud isikud on vabatahtlikult sõlminud selle aluseks oleva lepingulise suhte või on selles kokku leppinud. Üldkohus peab liidu institutsiooni aktist puudutatud isikute väidetavat tahet ja vaba nõusolekut määravateks asjaoludeks, mis võimaldavad tuvastada põhjusliku seose olemasolu. ELTL artikkel 340 ei välista siiski kuidagi selle kohaldamisalast isikute vahel vabatahtlikult ja vabalt sõlmitud lepingutega seotud kahju hüvitamist.

39

UPS leiab seejärel, et kuigi lepingu lõpetamise hüvitise olemasolu tuleneb 19. märtsi 2012. aasta ühinemislepingust, ei ole see nii selle hüvitise maksmise puhul, mis oli tingitud vaidlusalusest otsusest. Selles osas erineb käesolev kohtuasi asjast, milles tehti 16. juuli 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. Schneider Electric (C‑440/07 P, EU:C:2009:459). Selles kohtuasjas oleks Schneider saanud vältida väidetavat kahju, kui ta oleks jätkanud koondumise kontrolli menetlust, et saada heakskiit Legrandi omandamiseks pärast seda, kui Üldkohus oli tühistanud juba ellu viidud koondumise keelu, kuid ta otsustas menetlusest loobuda. Käsitletaval juhul ei oleks UPS aga saanud vältida lepingu lõpetamise hüvitise maksmist, kuna see hüvitis oli praktikas kohustuslik.

40

Lõpuks väidab UPS, et Üldkohus ei vastanud tema argumendile, et lepingu lõpetamise hüvitise lisamine 19. märtsi 2012. aasta ühinemislepingusse oli praktikas kohustuslik. UPS täpsustab sellega seoses, et argument, mille kohaselt ei ole lepingu lõpetamise hüvitis hüvitatav ainuüksi põhjusel, et hüvitis oli vabalt kokku lepitud, ei ole õige. Ettevõtjad, keda ülevõtmispakkumine puudutab, nõuavad praktikas lepingu lõpetamise hüvitise lisamist.

41

Komisjoni arvates tuleb see väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

42

Kõigepealt tuleb märkida, et Üldkohus tuvastas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 344 ja 345, et lepingu lõpetamise hüvitise maksmise aluseks oli lepinguline kohustus, mis tuleneb 19. märtsi 2012. aasta ühinemislepingust. Selles lepingus oli ette nähtud, et UPSi ülevõtmispakkumine TNT väärtpaberite omandamiseks sõlmitakse edasilükkava tingimusega, et komisjon teeb lubava otsuse, ning et selle tingimuse täitmata jätmine kujutab endast ühinemislepingu lõpetamise põhjust, mis võimaldab TNT-l saada esimesel nõudmisel UPSilt 200 miljoni euro suuruse lepingu lõpetamise hüvitis.

43

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 346 ja 347 täpsustas Üldkohus, et see lepinguline kohustus tulenes poolte soovist jagada omavahel omaenda vabal tahtel ära risk, et kavandatavaks tehinguks ei saada komisjoni eelnevat heakskiitu – risk, mille kohta Euroopa Kohus on 16. juuli 2009. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Schneider Electric (C‑440/07 P, EU:C:2009:459) punktis 203 märkinud, et see on omane igasugusele koondumiste kontrolli menetlusele. Üldkohus täpsustas viimati nimetatud kohtuotsuse punktile 205 viidates, et kahjulikud tagajärjed, mille toovad kaasa lepingulised kohustused, mille komisjoni otsuse adressaat on vabalt võtnud, ei saa kujutada endast selle otsuse puhul tehtud rikkumiste tõttu kantud kahju määravat põhjust.

44

Esimesena, mis puudutab UPSi etteheidet, mis on kokku võetud käesoleva kohtuotsuse punktis 38, siis tuleb tõdeda, et vaidlustatud kohtuotsust ei saa tõlgendada nii, et sellega välistatakse liidu institutsiooni vastutus kõikidel juhtudel, mil väidetav kahju tuleneb lepingulistest suhetest. On tõsi, et eraldivõetuna võib vaidlustatud kohtuotsuse punktis 347 esitatud Üldkohtu seisukohast, et kahjulikud tagajärjed, mille toovad kaasa lepingulised kohustused, mille komisjoni otsuse adressaat on vabalt võtnud, ei saa kujutada endast selle otsuse puhul tehtud rikkumiste tõttu kantud kahju määravat põhjust, niisuguse tõlgenduse tuletada. Nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktide 344–347 kooslugemisel, on Üldkohtu arutluskäik siiski seotud ainult käesolevas asjas kõne all oleva lepingutingimusega, millega pooled jagasid omavahel omaenda vabal tahtel ära riski, et kavandatavaks tehinguks ei saada komisjoni eelnevat heakskiitu, nähes ette kindlasummalise 200 miljoni euro suuruse makse.

45

Teisena, mis puudutab UPSi argumenti, et väidetavalt on lepingu lõpetamise hüvitis praktikas kohustuslik, siis piisab, kui tõdeda, et selle argumendi eesmärk on seada kahtluse alla vaidlustatud kohtuotsuse punktides 346 ja 347 Üldkohtu poolt faktide sõltumatu hindamise raames tehtud järeldus, et käesolevas asjas oli lepingu lõpetamise hüvitis vabalt kokku lepitud, viitamata vähimalegi moonutamisele või seda tõendamata.

46

Järelikult on see argument vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 29 meenutatud kohtupraktikale apellatsiooniastmes vastuvõetamatu.

47

Kolmandana, mis puudutab etteheidet, et täidetud ei ole põhjendamiskohustust, kuna Üldkohus ei vastanud UPSi argumendile, et hüvitis ei olnud vabalt kokku lepitud, vaid see oli praktikas kohustuslik, siis tuleb meenutada, et Üldkohtul ELTL artikli 296 teise lõigu ja Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 36 alusel lasuv põhjendamiskohustus paneb talle kohustuse esitada selgelt ja ühemõtteliselt oma arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel mõista tehtud otsuse põhjendusi ja Euroopa Kohtul teostada kohtulikku kontrolli. Põhjendamiskohustuse kohaselt ei ole nõutav, et Üldkohus esitaks ammendava põhjenduse menetluse poolte iga üksiku argumendi kohta. Põhistus võib seega olla kaudne tingimusel, et see võimaldab huvitatud isikutel mõista põhjendusi, millele Üldkohus tugineb, ning Euroopa Kohtul on piisavalt teavet kohtuliku kontrolli tegemiseks apellatsioonimenetluses (2. veebruari 2023. aasta kohtuotsus Hispaania jt vs. komisjon, C‑649/20 P, C‑658/20 P ja C‑662/20 P, EU:C:2023:60, punkt 113 ja seal viidatud kohtupraktika).

48

Käsitletaval juhul piisab, kui märkida, et Üldkohus vastas nimelt UPSi argumendile, mille kohaselt oli hüvitis praktikas kohustuslik, märkides vaidlustatud kohtuotsuse punktis 346, et lepinguline kohustus jagada UPSi ja TNT vahel ära risk, et kavandatav tehing ei saa komisjonilt eelnevat heakskiitu – risk, mille kohta Euroopa Kohus on märkinud, et see on omane igale koondumiste kontrolli menetlusele – oli kokku lepitud vabalt.

49

Järelikult tuleb teine väide osaliselt vastuvõetamatuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

50

Esimese väite esimeses osas heidab UPS Üldkohtule sisuliselt ette, et viimane rikkus eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 356–358 õigusnormi ja moonutas vaidlusalust otsust, kui ta otsustas, et ökonomeetriline mudel, mida komisjon kasutas, oli vaid üks keeldu õigustav asjaolu ja et UPS ei ole tõendanud tuvastatud tõsiste õigusnormi rikkumiste otsustavat mõju vaidlusaluse otsuse tulemusele.

51

Komisjon väidab, et see väiteosa on osaliselt vastuvõetamatu ja osaliselt põhjendamatu.

52

Tuleb meenutada, et Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 354–358, et UPSi menetluslike õiguste piisavalt selget rikkumist – nagu see on tuvastatud selle kohtuotsuse punktis 123 – või väidetavaid vigu komisjoni kasutatud ökonomeetrilise mudeli väljatöötamisel ei saa pidada selle varalise kahju põhjuseks, mis on seotud UPSi saamata jäänud tuluga seetõttu, et tal ei olnud võimalik kavandatud koondumist ellu viia.

53

Ent Üldkohus järeldas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 365, et isegi kui eeldada, et rikkumine, mille komisjon vaidlusaluse otsuse vastuvõtmisel tegi, võis põhjustada UPSile saamata jäänud tulu, tõi asjaolu, et see ettevõtja loobus kavandatud tehingust niipea, kui vaidlusalune otsus teatavaks tehti, kaasa selle, et katkes igasugune otsene põhjuslik seos selle rikkumise ja väidetava kahju vahel.

54

Kuna – nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktides 32–36 esitatud põhjendustest – argumendid, millega UPS vaidlustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 365 Üldkohtu järelduse, lükati tagasi, tuleb tõdeda, et vaidlustatud kohtuotsuse punktid 355–358 on esitatud ammendavuse huvides osas, mis puudutab hinnangut põhjusliku seose kohta tema menetluslike õiguste rikkumise või muude komisjoni toime pandud väidetavate rikkumiste ja varalise kahju vahel, mis on seotud UPSi saamata jäänud tuluga seetõttu, et kavandatud koondumist ei olnud võimalik ellu viia.

55

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei saa Üldkohtu otsuse ammendavuse huvides esitatud põhjenduste kohta esitatud argumendid tuua kaasa kohtuotsuse tühistamist ja on seega tulemusetud (17. jaanuari 2023. aasta kohtumäärus Theodorakis ja Theodoraki vs. nõukogu, C‑137/22 P, EU:C:2023:41, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

56

Siit järeldub, et esimese väite esimene osa tuleb tulemusetuna tagasi lükata.

57

Esimese väite teises osas väidab UPS, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta järeldas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 216 ja 226, et ainuüksi asjaolust, et komisjon kasutas mittenõuetekohast ökonomeetrilist mudelit, st tavatut meetodit, mis rajaneb katsetamata ja kontrollimata eeldustel, analüüsimata oma tulemuste usaldusväärsust ja mudeli tundlikkust, ei piisa järeldamaks, et need rikkumised on liidu lepinguvälise vastutuse tekkimiseks piisavalt selged.

58

Neljandas väites, mis jaguneb kolmeks osaks, väidab UPS, et Üldkohus rikkus õigusnorme eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktides 124–143 ja 229–289 tõhususe kasvu hindamisel.

59

Viiendas väites heidab UPS Üldkohtule sisuliselt ette, et viimane rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 172, 182 ja 183 õigusnormi, kui ta järeldas, et UPS ei olnud FedExi konkurentsivõimet puudutavates dokumentidega tutvumise taotlustes piisavalt täpne, mistõttu ta kaotas õiguse tutvuda FedExi teatavate dokumentidega.

60

Komisjon vaidleb vastu kõigile selle väiteosa ja nende väidete raames esitatud argumentidele.

61

Nagu Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 82 õigesti märkinud, peab ELTL artikli 340 teisest lõigu alusel liidu lepinguvälise vastutuse tekkimiseks olema täidetud terve rida tingimusi, st liidu institutsioonidele etteheidetava tegevuse õigusvastasus, kahju tegelik tekkimine ning põhjuslik seos tegevuse ja viidatud kahju vahel. Nagu Euroopa Kohus on otsustanud, tuleb hagi juhul, kui üks neist tingimustest ei ole täidetud, tervikuna rahuldamata jätta, ilma et oleks tarvis analüüsida muid liidu lepinguvälise vastutuse tingimusi (25. veebruari 2021. aasta kohtuotsus Dalli vs. komisjon, C‑615/19 P, EU:C:2021:133, punktid 41 ja 42 ning seal viidatud kohtupraktika). Lisaks ei ole liidu kohus kohustatud asjaomaseid tingimusi analüüsima kindlaksmääratud järjekorras (5. septembri 2019. aasta kohtuotsus Euroopa Liit vs. Guardian Europe ja Guardian Europe vs. Euroopa Liit, C‑447/17 P ja C‑479/17 P, EU:C:2019:672, punkt 148 ja seal viidatud kohtupraktika).

62

Kuna käesoleva apellatsioonkaebuse teine ja kolmas väide lükati tagasi, tuleb asuda seisukohale, et UPS ei ole tulemuslikult vaidlustanud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 350 ja 365 Üldkohtu tehtud järeldusi, mille kohaselt ei ole põhjuslik seos tõendatud väidetava kahju puhul, mis seisneb lepingu lõpetamise hüvitise maksmises, ega ka seoses UPSi väidetava saamata jäänud tuluga seetõttu, et ta ei saanud kavandatud koondumist ellu viia. Lisaks ei seadnud UPS kahtluse alla vaidlustatud kohtuotsuse punktis 343 esitatud Üldkohtu järeldusi, mis puudutavad põhjusliku seose puudumist kahju puhul, mis on seotud FedExi ja TNT vahelises tehingu kontrolli menetluses UPSi osalemise kuludega.

63

Sellest tuleneb, et Üldkohus tuvastas vaidlustatud kohtuotsuses õigesti, et kolme väidetava eraldiseisva kahju puhul puudub põhjuslik seos.

64

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb aga, et juhul kui üks Üldkohtu esitatud põhjendustest on tema otsuse resolutsiooni põhjendamiseks piisav, ei ole asjaomases kohtuotsuses esitatud muus põhjenduses esineda võivatel vigadel mõju nimetatud resolutsioonile, mistõttu ei ole nendele vigadele tuginev väide tulemuslik ja tuleb jätta rahuldamata (14. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus Buono jt vs. komisjon, C‑12/13 P ja C‑13/13 P, EU:C:2014:2284, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika; vt selle kohta 28. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Vialto Consulting vs. komisjon, C‑650/19 P, EU:C:2021:879, punkt 86).

65

Neil asjaoludel ei saa argumendid, millega UPS soovib esimese väite teise osa ning neljanda ja viienda väite raames tõendada täiendavaid õigusnormide piisavalt selgeid rikkumisi võrreldes kaitseõigusi puudutava rikkumisega, mis tuvastati lõplikult 7. märtsi 2017. aasta kohtuotsuses United Parcel Service vs. komisjon (T‑194/13, EU:T:2017:144, punktid 221 ja 222), isegi kui eeldada, et need argumendid on põhjendatud, viia vaidlustatud kohtuotsuse tühistamiseni. Järelikult tuleb need argumendid tulemusetuna tagasi lükata.

66

Kuuendas väites heidab UPS Üldkohtule ette, et viimane rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 353 õigusnormi, kui ta järeldas, et saamata jäänud tuluna nõutud kahju puudutas üksnes sünergia täielikku hinnangulist kaotust ning et igasugune Üldkohtule esitatud kahju hüvitamise nõue, mis on väiksem sellest hinnangulisest kogutulu kaotusest, kujutab endast uut kahjunõuet, mis on vastuvõetamatu, kuna see on esitatud hilinenult. UPS väidab täpsemalt, et kui Üldkohtu hinnangul ei ole UPSil õigust kaotatud sünergiast tuleneva väidetava kahju täielikule hüvitamisele, peab Üldkohus loomulikult oma täielikku pädevust teostades kindlaks määrama, mil määral peab makstav hüvitis olema nõutavast kogusummast väiksem.

67

Komisjoni arvates tuleb see väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

68

Tuleb märkida, et UPSi argumendid põhinevad eeldusel, et vastupidi sellele, mida leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 353, hõlmab saamata jäänud tuluga seotud varaline kahju võimaluse kaotamisest tulenevat kahju, mis on seega algselt nõutud kahju suhtes minus, st summa, mis on väiksem nõutud kogusummast.

69

Käesoleva kohtuotsuse punktidest 5 ja 6 nähtub siiski, et Üldkohus otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 353 õigesti, et võimaluse kaotuse hüvitamise nõue kujutab endast uut kahjunõuet, mida hagiavalduses ei ole esitatud. Kuna kavandatud koondumise elluviimise võimaluse kaotamisega seotud kahju on põhimõtteliselt erinev tehingu keelamise tõttu tulu saamata jäämisega seotud kahjust, ei saa asuda seisukohale, et esimene kahjunõue on teise suhtes minus. Seega ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kui ta leidis, et võimaluse kaotamisega seotud kahju, millele tugineti Üldkohtu menetluses üksnes Üldkohtu küsimustele vastates, esitati hilinenult ja see on seetõttu vastuvõetamatu (vt selle kohta 27. jaanuari 2000. aasta kohtuotsus Mulder jt vs. nõukogu ja komisjon, C‑104/89 ja C‑37/90, EU:C:2000:38, punkt 47, ning 7. novembri 2019. aasta kohtuotsus Rose Vision vs. komisjon, C‑346/18 P, EU:C:2019:939, punkt 43).

70

Järelikult tuleb kuues väide tagasi lükata.

71

Kuna ühegi väitega, mille UPS oma apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitas, ei saa nõustuda, tuleb apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata jätta.

72

Kodukorra artikli 184 lõikes 2 on sätestatud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, otsustab kohtukulude jaotuse Euroopa Kohus.

73

Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mis on kodukorra artikli 184 lõike 1 kohaselt kohaldatav ka apellatsioonimenetlustele, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

74

Kuna UPS on kohtuvaidluse kaotanud ja komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud, tuleb kohtukulud välja mõista UPSilt.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab: