–

KM ja SM, esindajad: radcowie prawni W. Bochenek ja P. Stalski,

–

mBank S.A., esindajad: radcowie prawni A. Cudna-Wagner ja K. Stoklosa ning adwokat B. Miąskiewicz,

–

Poola valitsus, esindajad: B. Majczyna ja S. Żyrek,

–

Portugali valitsus, esindajad: C. Alves, P. Barros da Costa, A. Cunha, B. Lavrador ja A. Pimenta,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: N. Ruiz García ja A. Szmytkowska,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT 1993, L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288) artikli 6 lõike 1 ja artikli 7 lõike 1 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud ühelt poolt SMi ja KMi ning teiselt poolt panga mBank S.A. vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab viimasele hüpoteeklaenulepingu alusel makstud summa tagasimaksmist põhjusel, et asjaomane leping sisaldab ebaõiglasi tingimusi.

3

Direktiivi 93/13 põhjenduses 10 on tõdetud:

„tarbijat saab tõhusamalt kaitsta, kui ebaõiglaste tingimuste suhtes võetakse vastu ühtsed õigusnormid; […]“.

4

Direktiivi artikli 6 lõige 1 on sõnastatud nii:

„Liikmesriigid sätestavad, et ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on […] tarbijaga sõlminud, ei ole [siseriiklikes õigusaktides sätestatud tingimustel] tarbijale siduvad ning [et leping jääb muus osas pooltele siduvaks, kui see saab kehtida ka ilma ebaõiglaste tingimusteta].“ [täpsustatud sõnastus]

5

Direktiivi artikli 7 lõikes 1 on ette nähtud:

„Liikmesriigid tagavad, et tarbijate ja konkurentide huvides oleksid olemas piisavad ja tõhusad vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mis müüjad või teenuste osutajad tarbijatega sõlmivad.“

6

23. aprilli 1964. aasta tsiviilseadustiku (ustawa – Kodeks cywilny; Dz. U. nr 16, jrk nr 93) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni artiklis 60 on sätestatud:

„Kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, avaldub õigustoimingut tegeva isiku tahe mis tahes tegevuses, mis seda piisavalt väljendab, sealhulgas elektroonilisel teel.“

7

Tsiviilseadustiku artikkel 117 on sõnastatud nii:

„§ 1   Kui seaduses ette nähtud eranditest ei tulene teisiti, kohaldatakse rahaliste nõuete suhtes aegumist.

§ 2   Pärast aegumistähtaja möödumist võib võlgnik kohustuse täitmisest keelduda, välja arvatud juhul, kui ta loobub õigusest nõuda aegumise kohaldamist. Enne aegumistähtaja möödumist loobumine õigusest nõuda aegumise kohaldamist on õigustühine.“

§ 21   Pärast aegumistähtaja möödumist ei enam võimalik tarbija vastu nõuet esitada.“

8

Tsiviilseadustiku artiklis 1171 on sätestatud:

„§ 1 Erandjuhul võib kohus pärast poolte huvide kaalumist jätta tarbija vastu esitatud hagi aegumistähtaja möödumise arvesse võtmata, kui see on õigluse huvides.

§ 2 §-s 1 sätestatud õiguse teostamisel võtab kohus eelkõige arvesse:

9

Tsiviilseadustiku artikkel 118 oli kuni 8. juulini 2018 kehtinud redaktsioonis sõnastatud järgmiselt:

„Kui ei ole sätestatud teisiti, on aegumistähtaeg kümme aastat ning perioodiliste maksete ja äritegevusega seotud nõuete puhul kolm aastat.“

10

Tsiviilseadustiku artikkel 118 on alates 8. juulist 2018 kehtivas redaktsioonis sõnastatud järgmiselt:

„Kui ei ole sätestatud teisiti, on aegumistähtaeg kuus aastat ning perioodiliste maksete ja äritegevusega seotud nõuete puhul kolm aastat. Aegumistähtaeg lõppeb siiski kalendriaasta viimasel päeval, välja arvatud juhul, kui see on lühem kui kaks aastat.“

11

Seadustiku artikli 120 §-s 1 on sätestatud:

„Aegumistähtaeg algab päevast, mil nõue muutus sissenõutavaks. Kui nõude sissenõutavaks muutumine sõltub sellest, kas õiguse omaja on teinud konkreetse toimingu, algab aegumistähtaeg kuupäevast, mil nõue oleks muutunud sissenõutavaks, kui õiguste omaja oleks toimingu teinud esimesel võimalusel.“

12

Tsiviilseadustiku artiklis 3851 on sätestatud:

„§ 1 Tarbijalepingu tingimused, mida ei ole eraldi läbi räägitud, ei ole tarbijale siduvad, kui need kujundavad tarbija õigusi ja kohustusi viisil, mis on vastuolus heade kommetega ja kahjustavad tõsiselt tarbija huve (keelatud lepingutingimused). Käesolev säte ei kehti lepingutingimuste suhtes, mis puudutavad poolte põhisooritust, eelkõige hinda või tasu, kui need tingimused on sõnastatud üheti mõistetavalt.

§ 2 Kui mõni lepingutingimus ei ole § 1 alusel tarbijale siduv, jääb leping muus osas pooltele siduvaks.

§ 3 Lepingutingimused, mida ei ole eraldi läbi räägitud, on need, mille sisu ei ole tarbija saanud tegelikult mõjutada. Eelkõige on need lepingutingimused, mis sisalduvad teise lepingupoole koostatud lepingu tüüpvormis.

§ 4 Kohustus tõendada, et lepingutingimus on eraldi läbi räägitud, lasub sellel, kes nii väidab.“

13

Sama seadustiku artiklis 405 on ette nähtud:

„Teise isiku arvel ilma õigusliku aluseta rikastunud isik peab aluseta saadu välja andma, ja kui see ei ole võimalik, siis selle väärtuse hüvitama.“

14

Tsiviilseadustiku artiklis 410 on sätestatud:

„§ 1   Eelmiste artiklite sätteid kohaldatakse eelkõige alusetu soorituse korral.

§ 2   Sooritus on alusetu, kui selle teinud isik ei olnud selleks üldse kohustatud või ei olnud kohustatud isiku ees, kellele ta soorituse tegi, või kui soorituse alus on ära langenud või kui soorituse kavandatud eesmärki ei ole saavutatud või kui soorituse tegemiseks kohustav tehing oli tühine ega ole pärast soorituse tegemist muutunud kehtivaks.“

15

Selle seadustiku artiklis 455 on sätestatud:

„Kui soorituse tegemise tähtpäeva ei ole määratud või kui see ei tulene kohustuse laadist, tuleb sooritus teha viivitamata pärast seda, kui võlgnikult on seda nõutud.“

16

Tsiviilseadustiku artikli 481 lõikes 1 on sätestatud:

„Kui võlgnik viivitab rahalise kohustuse täitmisega, võib võlausaldaja nõuda viivist ka juhul, kui tal ei ole kahju tekkinud, ja seda isegi juhul, kui viivituse tingisid asjaolud, mille eest võlgnik ei vastuta.“

17

18. veebruaril 2009 sõlmisid SM ja KM mBankiga muutuva intressimääraga hüpoteeklaenulepingu, mis oli nomineeritud Poola zlottides (PLN) ja indekseeritud Šveitsi frangiga (CHF) (edaspidi „laenuleping“).

18

Selle lepingu kohaselt olid SM ja KM kohustatud tasuma Poola zlottides igakuiseid laenumakseid, mille summa oli kindlaks määratud, kohaldades mBanki vahetuskursi tabelis maksekuupäeval avaldatud Šveitsi frangi müügikurssi (edaspidi „konverteerimistingimused“).

19

SM ja KM, kelle arvates olid konverteerimistingimused ebaõiglased, esitasid 4. juulil 2019 mBankile tagasinõude. Selles nõudsid SM ja KM, et pank maksaks 30 päeva jooksul tagasi igakuised laenumaksed, mille viimane oli saanud alusetult laenulepingu tühisuse tõttu, kokku 242238,61 Poola zlotti (ligikaudu 52277 eurot) suuruses summas, ning et pank juhul, kui puudub kõnealuse lepingu tühiseks tunnistamise alus, maksaks neile tagasi 52298,92 Poola zlotti (ligikaudu 11288 eurot) igakuiste laenumaksete enammakstud osa (laenu põhisumma ja intress), mille see pank sai ajavahemikus 20. juulist 2009 kuni 18. märtsini 2019.

20

Sellele nõudele vastas mBank 16. juuli 2019. aasta kirjaga, märkides, et laenuleping on õiguspärane, kehtiv ega sisalda ebaõiglasi tingimusi.

21

SM ja KM esitasid 31. juulil 2019 Sąd Rejonowy dla Warszawy-Śródmieścia w Warszawiele (Varssavi kesklinna rajoonikohus Varssavis, Poola), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus, lepitusmenetluse taotluse nõudega, et mBank maksaks neile käesoleva kohtuotsuse punktis 19 nimetatud summad.

22

Sellele taotlusele vastas mBank 4. detsembril 2019, et tema arvates ei ole võimalik kokkuleppele jõuda.

23

13. detsembril 2019 toimunud avalikul kohtuistungil, millel mBank ei osalenud, avaldasid eelotsusetaotluse esitanud kohtusse ilmunud SM ja KM, et ei loobu oma nõudest. Nimetatud kohus tuvastas, et kokkulepet ei sõlmitud, ja tegi lepitusmenetluse lõpetamise määruse.

24

SM ja KM teatasid 10. augustil 2020, et nõustuvad laenulepingu tervikuna tühiseks tunnistamisega ja leiavad, et selle lepingu tühiseks tunnistamine on neile soodne, ning on nõus tühisuse tagajärgedega, sealhulgas õiguslike ja rahaliste tagajärgedega.

25

Pärast seda, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus oli SMi ja KMi teavitanud laenulepingu tühiseks tunnistamise tagajärgedest, teatasid nad 27. oktoobril 2020 selles kohtus toimunud kohtuistungil, et mõistavad neid tagajärgi ja nõustuvad lepingu tühiseks tunnistamisega.

26

Nimetatud kohus tõdeb, et laenulepingus sisalduvad konverteerimistingimused on ebaõiglased ja et nende tingimuste tühiseks tunnistamise korral ei saa see leping enam kehtiv olla.

27

Võttes arvesse direktiivi 93/13 käsitlevat Euroopa Kohtu praktikat, märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kuna ebaõiglaste lepingutingimuste tühisus toob kaasa laenulepingu tervikuna tühiseks tunnistamise, siis on lepingupooltel selle tühiseks tunnistamise tagajärjel vastastikune tagasinõudeõigus seoses kõigi selle lepingu täitmisel alusetult üleantud summadega.

28

Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et enne Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus) 7. mai 2021. aasta resolutsiooni loeti Poola õiguse tõlgendust õigusvastaste lepingutingimuste siduvuse puudumise tagajärgede kohta väljakujunenud tõlgenduseks.

29

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul leidis Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) nimetatud resolutsioonis, et tõlgendus, mille kohaselt peavad Poola kohtud omal algatusel kontrollima, kas tarbijalepingu mõni tingimus on ebaõiglane, ja tuvastama sellise tingimuse tühisuse, ei ole kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga, mille kohaselt võib tarbija nõustuda ebaõiglase lepingutingimuse kohaldamisega. Nimelt ühest küljest sellisel juhul, kui asjaomase ebaõiglase lepingutingimuse toime on täielik, ei ole kohaldatav tagajärg selle tingimuse tühisus, vaid pigem nii-öelda „ajutine võimatus tugineda tingimusele vastaspoole vastu“. Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) märkis, et teisest küljest on asjaomasel müüjal või teenuste osutajal ebaõiglast lepingutingimust sisaldava laenulepingu tühiseks tunnistamise korral õigus nõuda laenu põhisumma tagastamist, mistõttu tuleb tunnustada ka tema õigust väita, et vastaspoolel puudub õigus tugineda tema vastu sellele tingimusele, ja sellest tulenevat õigust nõuda lepingu tühiseks tunnistamist.

30

Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb, kas mõiste „ajutine võimatus tugineda tingimusele vastaspoole vastu“ on direktiiviga 93/13 kooskõlas. Nimetatud kohus täpsustab, et selle mõiste kohaselt on tehing endiselt kehtiv, ent ei ole kohaldatav, kuni tarbija väljendab konkreetsel juhul sellega nõusolekut. Euroopa Kohtu praktikast tuleneb aga, et ebaõiglast lepingutingimust tuleb mõista nii, et seda ei ole kunagi olemas olnud, ning liikmesriigi kohus peab tegema kõik järeldused sellest, et enne tarbija sellekohast tahteavaldust ei saa tugineda lepingutingimusele, mille ebaõiglus on tuvastatud.

31

Lisaks rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) 7. mai 2021. aasta resolutsiooni kohaselt on ebaõiglane lepingutingimus nii-öelda „hõljuvalt kehtetu“ kuni hetkeni, mil tarbija esitab formaalse tahteavalduse, milles kinnitab esiteks, et ei nõustu selle tingimuse kehtima jätmisega, ja teiseks, et on teadlik ühelt poolt asjaolust, et selle tingimuse tühisus toob kaasa seda tingimust sisaldava lepingu tühiseks tunnistamise, ja teiselt poolt sellise tühiseks tunnistamise tagajärgedest, ning kolmandaks nõustub selle lepingu tühiseks tunnistamisega (edaspidi „formaalne tahteavaldus“). Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul ei tulene sellise tahteavalduse esitamise kohustus siiski ei direktiivist 93/13 ega Euroopa Kohtu praktikast. Eelotsusetaotluse esitanud kohus järeldab sellest, et direktiivi 93/13 artikli 6 lõike 1 rikkumist kujutab endast see, kui selle sätte kohaldatavuse tingimus on formaalse tahteavalduse esitamine.

32

Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab samuti, et seni, kui lepingu kehtetus on hõljuv, ei saa asjaomane müüja või teenuste osutaja nõuda selles lepingus kokku lepitud sooritust, mistõttu ei saa aegumistähtaeg tema puhul kulgema hakata.

33

Lisaks leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kui tarbija esitab kohtuvälise nõude ebaõiglase lepingutingimuse tühiseks tunnistamiseks, ei ole müüjal või teenuste osutajal võimalik kontrollida, kas tarbijat on tema õigustest ja selle lepingutingimuse tühiseks tunnistamise tagajärgedest teavitatud. Oluline on see hetk, mil tarbija esitab tühiseks tunnistamise nõude ja tahteavalduse, et on teadlik oma õigustest ja ebaõiglase lepingutingimuse tühiseks tunnistamise tagajärgedest, kuna see määrab kindlaks ajahetke, millest hakkab kulgema võlausaldaja tagasinõuete aegumistähtaeg, ning mil need nõuded muutuvad sissenõutavaks ja saab esitada nende tasaarvestamise nõude.

34

Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) 7. mai 2021. aasta resolutsioonis esitatud Poola õiguse tõlgenduses, mille kohaselt algab alles tarbija formaalse tahteavalduse kuupäeval aegumistähtaeg, mille jooksul müüja või teenuste osutaja peab esitama hagi nõudega saada lepingu tühiseks tunnistamise tõttu tarbijalt tagasi viimasele tehtud sooritus, leides, et see tõlgendus on vastuolus tõhususe põhimõttega.

35

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et selle tõlgenduse kohaselt ei saa mainitud hagi tarbija formaalse tahteavalduse puudumise korral kunagi aeguda. Lisaks ei hakka hagi aegumistähtaeg kulgema siis, kui müüja või teenuste osutaja vaidlustab tarbija esitatud tahteavalduse põhjendusel, et see ei kujuta endast Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) nõutavat „tarbija sõnaselget tahteavaldust, milles ta kinnitab, et on saanud kogu teabe“, ja väidab seetõttu, et sellel tahteavaldusel ei ole mingit mõju.

36

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et sellise tõlgenduse tõttu on müüja või teenuste osutaja õiguslik seisund soodsam kui tarbija oma, kuna müüja või teenuste osutaja hagi aegumistähtaja algus on alati hilisem, kui tarbija hagi aegumistähtaja algus. Tarbija hagi aegumistähtaeg hakkab kulgema panga hagi aegumistähtajast hiljem ka sellise lepingu, mis ebaõiglasi tingimusi ei sisalda, tühisuse korral, mistõttu on rikutud võrdväärsuse põhimõtet. Lisaks leiab see kohus, et asjaolu, et müüja või teenuste osutaja õiguslik olukord on sedavõrd soodne, kujutab endast ka tõhususe põhimõtte ja direktiivi 93/13 artikli 7 lõike 1 rikkumist, kuna ebaõiglasi tingimusi sisaldava lepingu koostanud müüjale või teenuste osutajale on de facto tagatud, et tema hagi ei aegu, kui tarbija ei teata talle eelnevalt ja sõnaselgelt, et on teadlik asjaolust, et leping sisaldab ebaõiglasi tingimusi, ja selle õiguslikest tagajärgedest.

37

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et müüja või teenuste osutaja hagi aegumistähtaja alguskuupäev peaks olema hiljemalt kuupäev, mil ta saab tarbija esimese kirja, milles viimane esitab lepingu tühisusele või ebaõiglaste lepingutingimuste olemasolule tugineva väite. Sellisel juhul peaks müüja või teenuste osutaja aru saama, et tarbija on teadlik lepingu tühistamise tagajärgedest ja nendega nõus.

38

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib isegi, et üldreegli kohaselt peaks müüja või teenuste osutaja hagi aegumistähtaeg algama päevast, mil ta oma soorituse teeb, või veidi hilisemast kuupäevast. Nimetatud kohus on selles küsimuses seisukohal, et arvestades müüja või teenuste osutaja asjatundlikkuse taset, võib asuda seisukohale, et ebaõiglasi tingimusi sisaldava lepingu koostanud pank teab algusest peale, et leping sisaldab selliseid tingimusi ja et selle tagajärg on nimetatud lepingus ette nähtud vastastikuste soorituste tagastamine. Nimetatud kohus lisab, et Sąd Okręgowy w Warszawie – Sąd Ochrony Konkurencji i Konsumentów (Varssavi regionaalne kohus – konkurentsi- ja tarbijakaitsekohus, Poola) leidis 27. detsembril 2010 teatavas kohtuasjas, mille pool oli mBank, et selline lepingutingimus, nagu on kõne all põhikohtuasjas, on õigusvastane. Ta järeldab sellest, et nõustumine sellega, et laenu põhisumma tagasinõudes panga esitatud hagi aegumistähtaeg hakkab kulgema alles kuupäevast, mil asjaomane tarbija esitab formaalse tahteavalduse, ei tähenda mitte ainult müüja või teenuste osutaja õigusvastase käitumisega nõustumist, vaid ka viimase õhutamist nii tegutsema, rikkudes direktiivi 93/13.

39

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et osa Poola kohtutest möönab, et Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) tõlgenduse tulemusel muutub tarbija nõue panga vastu sissenõutavaks alles pärast seda, kui tarbija on lepingu tühiseks tunnistamisega vabatahtlikult ja teadlikult nõustunud.

40

Ent selle tõlgendusega nõustumise korral ei muutu – eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul – tarbija nõue sissenõutavaks isegi siis, kui tarbija on varem nõudnud pangaga sõlmitud lepingu tühisuse tõttu alusetult makstud summade tagastamist, mistõttu on tarbijal võimalik nõuda seadusjärgse määraga viivist alles alates kõnealuse tahteavalduse esitamise kuupäevast. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab aga, et arvestades Poola tsiviilõiguse üldpõhimõtet, mille kohaselt aegumatu nõue muutub sissenõutavaks alates tagasinõude esitamisest, on võrdväärsuse põhimõttega vastuolus see, kui tarbija õigus saada viivist seatakse sõltuvusse uuest tingimusest. Lisaks sellele, et selline tõlgendus on vastuolus Euroopa Kohtu praktikaga, ajendab see müüjat või teenuste osutajat käituma nii, et tarbija nõude täitmist lükatakse tahtlikult edasi, nõnda omakorda pikendades asjaomase kohtumenetluse kestust.

41

Lõpuks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) tõlgenduse kohaselt tuleb tarbija nõuet tagastada talle laenumaksed, mille ta on teinud ebaõiglaste lepingutingimuste kasutamise tõttu tühise krediidilepingu alusel, vähendada intressini, mida tarbija pidanuks asjaomasele pangale maksma olukorras, kui krediidileping on kehtiv. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on küsimus, kas direktiivi 93/13 ning tõhususe ja võrdväärsuse põhimõtteid arvestades on võimalik tarbija tagasinõudehagi sel viisil piirata.

42

Sellega seoses märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et tarbija nõude sellise vähendamise vajadus on seletatav asjaoluga, et kõigi soorituste tagastamine nende kogusumma ulatuses tähendaks tarbija alusetut rikastumist. Ta leiab siiski, et see tõlgendus on vastuolus võrdväärsuse põhimõttega, kuna sellega piiratakse tarbija õigust saada tagasi pangale alusetult makstud summad, samas kui pank võib nõuda tarbijale alusetult tehtud soorituste täies ulatuses tagastamist.

43

Lisaks on see tõlgendus vastuolus ka tõhususe põhimõttega. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et sellise tõlgendusega esiteks rikutakse seda põhimõtet samamoodi nagu siis, kui pangale oleks antud õigus esitada tarbija vastu tagasinõue kapitali lepinguvälise kasutamise alusel, ja teiseks sarnaneb selline tõlgendus tarbija tagasinõude ajalise piiranguga, mis on vastuolus direktiiviga 93/13, nagu nähtub 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsusest Gutiérrez Naranjo jt (C‑154/15, C‑307/15 ja C‑308/15, EU:C:2016:980).

44

Neil asjaoludel otsustas Sąd Rejonowy dla Warszawy – Śródmieścia w Warszawie (Varssavi kesklinna rajoonikohus Varssavis) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas [direktiivi 93/13] ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusaktide kohtupraktikast tulenev tõlgendus, mille kohaselt juhul, kui leping sisaldab ebaõiglast lepingutingimust, milleta on lepingu täitmine võimatu:

45

mBank väidab, et eelotsuse küsimuse punktide 1–3 sisuline eesmärk on, et Euroopa Kohus tõlgendaks Poola õigusnorme, mis aga ei kuulu selle kohtu pädevusse.

46

Sellega seoses märgib mBank, et nende sanktsioonide valik, mida tuleb kohaldada juhul, kui leping ei ole direktiiviga 93/13 kooskõlas ja ei saa seetõttu ebaõiglaseks loetud lepingutingimuse puudumisel edasi kehtida, kuulub riigisisese õiguse reguleerimisalasse, mistõttu ei ole selle õiguse tõlgendamine ja kohaldamine mitte Euroopa Kohtu, vaid liikmesriigi kohtute ülesanne.

47

Olgu meenutatud, et ELTL artiklis 267 sätestatud menetlus on Euroopa Kohtu ja liikmesriigi kohtute koostöövahend, mille abil annab Euroopa Kohus liikmesriigi kohtutele liidu õiguse tõlgendusi, mida liikmesriigi kohtud vajavad nende menetluses olevate vaidluste lahendamiseks. Selle koostöö raames on liikmesriigi kohus, kes peab lahendama põhikohtuasja vaidluse ja kellele ainsana on täpselt teada vaidluse aluseks olevad asjaolud ning kes vastutab langetatava kohtuotsuse eest, pädev hindama nii eelotsuse vajalikkust oma otsuse tegemiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Järelikult on Euroopa Kohus siis, kui küsimused on esitatud liidu õiguse tõlgendamise kohta, üldjuhul kohustatud neile vastama (16. detsembri 2021. aasta kohtumäärus Fedasil, C‑505/21, EU:C:2021:1049, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

48

Seoses sellega tuleb meenutada, et tarbijatele direktiiviga 93/13 tagatud kaitset liikmesriigi õigusega täpsustades ei tohi siiski muuta selle kaitse ulatust ja seega ka sisu ega sellega vastu töötada kõnealuse kaitse tõhustamiseks ebaõiglaste tingimuste suhtes vastuvõetavatele ühtsetele õigusnormidele, mille vastuvõtmine direktiivi põhjendusest 10 nähtuvalt oli liidu seadusandja soov (15. juuni 2023. aasta kohtuotsus Bank M. (lepingu tühistamise tagajärjed), C‑520/21, EU:C:2023:478, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika).

49

Lisaks peavad liikmesriigi kohtud riigisisest õigust kohaldades tõlgendama seda võimalikult suures ulatuses direktiivi 93/13 sõnastust ja eesmärki arvestades, et saavutada direktiiviga taotletav eesmärk, kusjuures kooskõlalise tõlgendamise nõudega on hõlmatud liikmesriigi kohtute kohustus vajaduse korral muuta väljakujunenud kohtupraktikat, kui see põhineb riigisisese õiguse tõlgendusel, mis ei ole kooskõlas direktiivi eesmärkidega (4. juuni 2020. aasta kohtuotsus Kancelaria Medius, C‑495/19, EU:C:2020:431, punktid 47 ja 50 ning seal viidatud kohtupraktika).

50

Kuna käesoleval juhul puudutavad eelotsuse küsimuse punktid 1–3 direktiivi 93/13 sätete tõlgendamist, mitte riigisiseste õigusnormide tõlgendamist, tuleb mBanki argument Euroopa Kohtu pädevuse puudumise kohta tagasi lükata.

51

Sellest järeldub, et Euroopa Kohus on pädev vastama eelotsuse küsimuse punktidele 1–3.

52

Eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kui panga poolt tarbijaga sõlmitud hüpoteeklaenu leping tunnistatakse tervikuna tühiseks põhjusel, et see leping sisaldab ebaõiglast tingimust, mille puudumise korral ei saa see leping kehtida:

53

Sellele küsimusele vastamiseks tuleb meenutada, et direktiivi 93/13 artikli 6 lõike 1 kohaselt ei ole ebaõiglased lepingutingimused tarbijale siduvad. Nagu nähtub kohtupraktikast, on see imperatiivne säte, mille eesmärk on ühe lepingupoole nõrgemat seisundit arvesse võttes asendada lepingupartnerite õiguste ja kohustuste vaheline formaalne tasakaal tegeliku tasakaaluga, mis taastab nimetatute vahel võrdsuse (17. mai 2018. aasta kohtuotsus Karel de Grote – Hogeschool Katholieke Hogeschool Antwerpen, C‑147/16 EU:C:2018:320, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

54

Lisaks peab liikmesriigi kohus enda ülesannete raames direktiivi 93/13 alusel omal algatusel hindama, kas lepingutingimus on ebaõiglane või mitte, ja sel moel tasandama tarbija ja müüja või teenuste osutaja vahelist ebavõrdsust (17. mai 2018. aasta kohtuotsus Karel de Grote – Hogeschool Katholieke Hogeschool Antwerpen, C‑147/16 EU:C:2018:320, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

55

Järelikult peab liikmesriigi kohus vastavalt selle direktiivi artikli 6 lõikele 1 jätma ebaõiglased lepingutingimused kohaldamata, et need ei tekitaks tarbijale siduvaid tagajärgi, välja arvatud juhul, kui tarbija sellele vastu on (26. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Abanca Corporación Bancaria ja Bankia, C‑70/17 ja C‑179/17, EU:C:2019:250, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).

56

Tarbijale antud võimalust olla direktiivi 93/13 kohaldamise vastu ei saa siiski mõista nii, et selle tõttu peab ta sellest direktiivist tulenevate õiguste teostamiseks täitma positiivse kohustuse tugineda selle direktiivi sätetele kohtule esitatavas formaalses tahteavalduses.

57

Nimelt kujutab selline võimalus endast üksnes tarbijale jäetud valikut loobuda pärast seda, kui liikmesriigi kohus on teda teavitanud, tuginemisest lepingutingimuse ebaõiglusele ja siduvuse puudumisele, andes nii kõnealuse lepingutingimuse kohaldamiseks vaba ja teadliku nõusoleku (vt selle kohta 3. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Dziubak, C‑260/18, EU:C:2019:819, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika). Valikuvõimalus teha selline toiming, mis kujutab endast loobumist direktiiviga 93/13 ette nähtud kaitsele tuginemisest, tähendab iseenesest, et tarbijal põhimõtteliselt on see kaitse.

58

Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktides 53 ja 55 meenutatud väljakujunenud kohtupraktikast, tuleneb seega direktiivi 93/13 artikli 6 lõikest 1 nõue, et ebaõiglased lepingutingimused ei tohi olla tarbijale siduvad, ja sellise tagajärje kohaldamist ei saa peatada ega seada sõltuvusse liikmesriigi õiguses ette nähtud või liikmesriigi kohtupraktikast tulenevatest tingimustest.

59

Järelikult on direktiivi 93/13 artikli 6 lõikega 1 vastuolus riigisisese õiguse tõlgendus, mille kohaselt on tarbija sellest direktiivist tulenevate õiguste teostamiseks kohustatud esitama kohtule formaalse tahteavalduse.

60

Lisaks on selline tõlgendus vastuolus käesoleva kohtuotsuse punktides 54 ja 55 meenutatud liikmesriigi kohtu kohustusega jätta ebaõiglased lepingutingimused vajaduse korral omal algatusel kohaldamata, et need ei tekitaks tarbijale siduvaid tagajärgi, ja seda isegi juhul, kui tarbija ei ilmu kohtusse (vt selle kohta 4. juuni 2020. aasta kohtuotsus Kancelaria Medius, C‑495/19, EU:C:2020:431, punkt 52).

61

Pealegi seaks müüja või teenuste osutaja ja tarbija vahel sõlmitud lepingu tingimuse ebaõigluse tuvastamise direktiivi 93/13 artikli 6 lõikest 1 – koostoimes selle direktiivi artikli 7 lõikega 1 – tuleneva kavandatud heidutava mõju kahtluse alla see, kui tarbija õiguste teostamise tingimuseks oleks tema esitatud formaalne tahteavaldus (21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Gutiérrez Naranjo jt, C‑154/15, C‑307/15 ja C‑308/15, EU:C:2016:980, punkt 63), kuna see õhutaks müüjat või teenuste osutajat, kes teab, et tarbija on sellest direktiivist tulenevate õiguste teostamiseks kohustatud esitama kohtule formaalse tahteavalduse, jätma rahuldamata tarbija kohtuvälise nõude ebaõiglaste lepingutingimuste tühiseks tunnistamise kohta.

62

Mis lisaks puutub kohtu, kes peab lahendama tagasinõudehagi pärast panga ja tarbija vahel sõlmitud hüpoteeklaenulepingu tühiseks tunnistamist selles sisalduvate ebaõiglaste tingimuste tõttu, milleta see leping ei saa olla kehtiv, võimalusse vähendada hüvitist, mida tarbija nõuab selle lepingu alusel tasutud summade tagastamiseks, summa võrra, mis vastab intressile, mida pank oleks saanud kehtiva lepingu alusel, siis selles küsimuses on Euroopa Kohus leidnud, et niisuguses kontekstis on direktiivi 93/13 artikli 6 lõikega 1 ja artikli 7 lõikega 1 vastuolus liikmesriigi õiguse kohtupraktikast tulenev tõlgendus, mille kohaselt on asjaomasel pangal õigus nõuda tarbijalt hüvitist, mis on suurem lepingu täitmiseks üle kantud laenu põhiosa tagasimaksest koos nõude esitamise päevast alates arvestatava seadusjärgse määraga viivisega (vt selle kohta 15. juuni 2023. aasta kohtuotsus Bank M. (lepingu tühistamise tagajärjed), C‑520/21, EU:C:2023:478, punkt 84).

63

Euroopa Kohus on seoses selles reservatsioonis seadusjärgse määraga viivist puudutava osaga leidnud, et riigisisese õiguse tõlgendus, mille kohaselt on pangal õigus nõuda tarbijalt hüvitist, mis on suurem kui lepingu täitmiseks üle kantud laenu põhiosa tagasimakse, ja seega õigus saada tarbijalt selle kapitali kasutamise eest tasu, aitaks kaasa selle heidutava mõju kõrvaldamisele, mida kõnealuse lepingu tühiseks tunnistamine müüjatele või teenuste osutajatele avaldab, ja seega pärsiks direktiivi 93/13 artiklis 7 sätestatud pikaajalise eesmärgi saavutamist (vt selle kohta 15. juuni 2023. aasta kohtuotsus Bank M. (lepingu tühistamise tagajärjed), C‑520/21, EU:C:2023:478, punktid 76–78).

64

Järelikult on direktiiviga 93/13 – niivõrd, kui sellega on välistatud panga võimalus nõuda hüvitist, mis on suurem kui lepingu täitmiseks üle kantud laenu põhiosa tagasimakse koos nõude esitamise päevast alates arvestatava seadusjärgse määraga viivisega – välistatud ka panga võimalus saada hüvitis sel teel, et intressi võrra, mida pank oleks saanud kehtiva lepingu alusel, vähendatakse hüvitist, mida asjaomane tarbija nõuab kõnealuse lepingu alusel tasutud summade tagasimaksena.

65

Eeltoodut arvestades tuleb direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 tõlgendada nii, et kui panga poolt tarbijaga sõlmitud hüpoteeklaenuleping tunnistatakse tervikuna tühiseks põhjusel, et see leping sisaldab ebaõiglast tingimust, mille puudumise korral ei saa see leping kehtida:

66

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (üheksas koda) otsustab:

Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kui panga poolt tarbijaga sõlmitud hüpoteeklaenuleping tunnistatakse tervikuna tühiseks põhjusel, et see leping sisaldab ebaõiglast tingimust, mille puudumise korral ei saa see leping kehtida: