1

Debrégeas et associés Pharma SAS (D & A Pharma) palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 22. detsembri 2021. aasta kohtumääruse D & A Pharma vs. EMA (T‑381/21, edaspidi vaidlustatud kohtumäärus, EU:T:2021:960), millega Üldkohus jättis vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata tema hagi, milles paluti tühistada Euroopa Ravimiameti (EMA) otsus inimtervishoius kasutatavate ravimite komitee psühhiaatria teadusnõuanderühma pikendamata jätmise kohta (edaspidi „vaidlusalune otsus“).

2

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta määruse (EÜ) nr 726/2004, milles sätestatakse ühenduse kord inim- ja veterinaarravimite lubade andmise ja järelevalve kohta ning millega asutatakse Euroopa ravimiamet (ELT 2004, L 136, lk 1; ELT eriväljaanne 13/34, lk 229), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta määrusega (EL) 2019/5 (ELT 2019, L 4, lk 24) (edaspidi „määrus nr 726/2004“), artiklis 5 on ette nähtud:

„1.   Käesolevaga luuakse inimravimikomitee. Komitee on [EMA] üks osa.

2.   Ilma et see piiraks artikli 56 kohaldamist või muude ülesannete täitmist, mida liidu õigus võib sellele anda, vastutab inimravimikomitee [EMA] arvamuse koostamise eest mis tahes küsimuses, mis puudutab tsentraliseeritud korra kohaselt esitatud andmestike vastuvõetavust, inimravimile turustamisloa andmist, muutmist, peatamist või tühistamist käesoleva jaotise sätete alusel, ning ravimiohutuse järelevalvet. […]

[…]“.

3

Määruse artiklis 9 on sätestatud:

„1.   [EMA] teavitab müügiloa taotlejat […] viivitamata järgmistest inimravimikomitee arvamustest:

[…]

2.   Müügiloa taotleja võib 15 päeva jooksul pärast lõikes 1 mainitud arvamuse saamist teatada [EMA-le] oma kavatsusest taotleda arvamuse läbivaatamist. Sel juhul edastab taotleja 60 päeva jooksul pärast arvamuse saamist [EMA-le] taotluse üksikasjalikud põhjendused.

Kõnealune komitee vaatab 60 päeva jooksul pärast taotluse põhjenduste saamist oma arvamuse läbi […]. Saavutatud järelduse põhjused lisatakse lõplikule arvamusele.

3.   [EMA] edastab [Euroopa K]omisjonile, liikmesriikidele ja müügiloa taotlejale kõnealuse komitee lõpliku arvamuse 15 päeva jooksul […].

[…]“.

4

Määruse artikli 10 lõikes 2 on sätestatud:

„Komisjon võtab rakendusaktidega vastu lõpliku otsuse 15 päeva jooksul pärast inimtervishoius kasutatavate ravimite alalise komitee arvamuse saamist. […]“.

5

Sama määruse artiklis 56 on ette nähtud:

„1.   [EMA] moodustavad:

[…]

2.   Käesoleva artikli lõike 1 punktides a, aa, c, d, da ja e osutatud komiteed võivad moodustada alalisi ja ajutisi töörühmi. Käesoleva artikli lõike 1 punktis a osutatud komitee võib moodustada teadusnõuanderühmi seoses konkreetset tüüpi ravimite või ravi hindamisega ning delegeerida neile teatud ülesandeid, mis on seotud artiklis 5 osutatud teaduslike arvamuste koostamisega.

[…]“.

6

Üldkohus selgitas vaidluse tausta vaidlustatud kohtumääruse punktides 1–12 ja käesoleva menetluse vajadustest lähtudes võib selle kokku võtta järgmiselt.

7

Apellant esitas EMA-le ravimile Hopveus – naatriumoksübaat (edaspidi „Hopveus“) tingimusliku müügiloa taotluse. Selle ravimi eesmärk on alkoholisõltuvuse ravi.

8

Inimtervishoius kasutatavate ravimite komitee esitas 17. oktoobril 2019 nimetatud taotluse kohta negatiivse arvamuse.

9

Apellant palus 29. oktoobril 2019 määruse nr 726/2004 artikli 9 lõike 2 alusel see arvamus uuesti läbi vaadata.

10

Selleks uuesti läbivaatamiseks kutsus inimtervishoius kasutatavate ravimite komitee kokku ad hoc eksperdirühma, mille koosseisu apellant siiski vaidlustas.

11

Inimtervishoius kasutatavate ravimite komitee teavitas 24. veebruari 2020. aasta e-kirjaga apellanti oma otsusest kutsuda kokku teine ad hoc eksperdirühm.

12

Vastuseks apellandi küsimustele, mis puudutasid ad hoc eksperdirühma kokkukutsumist psühhiaatria teadusnõuanderühma asemel, mis kuulus inimtervishoius kasutatavate ravimite komitee poolt määruse nr 726/2004 artikli 56 lõike 2 alusel moodustatud teadusnõuanderühmade hulka, täpsustas EMA 6. märtsi 2020. aasta e‑kirjas, et kui uuesti läbivaadatavad küsimused puudutavad ravi valdkonda, millega seoses ei ole teadusnõuanderühma loodud, kutsutakse kokku ad hoc eksperdirühm ning et käesoleval juhul oli inimtervishoius kasutatavate ravimite komitee leidnud, et ad hoc eksperdirühm on sobivaim eksperdiorgan.

13

EMA lisas siiski, et psühhiaatria teadusnõuanderühma liikmetega võetakse ühendust, et nad osaleksid võimaluse korral koosolekul, millel ad hoc eksperdirühm käsitleb Hopveust. Niisugune koosolek oli kavandatud 6. aprilliks 2020.

14

Apellant vaidlustas jätkuvalt psühhiaatria teadusnõuanderühma asemel ad hoc töörühma kokkukutsumise õiguspärasust.

15

Apellant esitas 6. aprillil 2020 Hopveuse kohta ettekande ad hoc eksperdirühmale.

16

Pärast seda, kui komisjon oli saanud inimtervishoius kasutatavate ravimite komitee uue negatiivse arvamuse, mis põhines eksperdirühma antud hinnangul, jättis ta 6. juulil 2020 vastu võetud rakendusotsusega Hopveuse müügiloa taotluse rahuldamata (edaspidi „rakendusotsus“).

17

Apellant esitas Üldkohtule rakendusotsuse peale tühistamishagi, mis registreeriti numbriga T‑556/20. Tühistamishagi põhjendamiseks väitis ta eelkõige, et rakendusotsuses on rikutud menetlusnorme, kuna inimtervishoius kasutatavate ravimite komitee ei konsulteerinud psühhiaatria teadusnõuanderühmaga.

18

EMA avaldas 5. mail 2021 oma veebisaidil teadusnõuanderühmade volituste pikendamiseks dokumendi „Avalik üleskutse ekspertidele osaleda EMA teadusnõuanderühmades“, milles ei olnud mainitud psühhiaatria teadusnõuanderühma, ning pressiteate „EMA teadusnõuanderühma liikmeks saamine“.

19

Olles sellest avalikust üleskutsest ja pressiteatest teada saanud, palus apellant EMA-lt selgitusi põhjuste kohta, miks psühhiaatria teadusnõuanderühma selles ei mainitud. EMA vastas 4. juuni 2021. aasta e-kirjaga järgmiselt:

„Juhime tähelepanu sellele, et vastavalt määruse [nr 726/2004] artikli 56 lõikele 2 võib inimtervishoius kasutatavate ravimite komitee luua teadusnõuanderühmasid, et hinnata konkreetseid ravimite või ravi liike. Seetõttu on inimtervishoius kasutatavate ravimite komiteel kaalutlusõigus jätta olemasoleva teadusnõuanderühma volitused pikendamata.

Sellest tulenevalt antakse siinkohal teada, et psühhiaatria teadusnõuanderühma volitusi ei pikendata. Samuti ei pikendata diabeedi/endokrinoloogia teadusnõuanderühma volitusi. Seetõttu ei sisalda avalik üleskutse […] ühtegi viidet neist kummalegi teadusnõuanderühmale.“

20

Apellant esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 5. juulil 2021 ning milles ta palus vaidlusalune otsus tühistada. Ta põhjendas oma hagi eelkõige võrdse kohtlemise ja erapooletuse põhimõtete rikkumisega.

21

EMA esitas eraldi dokumendiga hagi vastuvõetamatuse vastuväite.

22

Vaidlustatud kohtumäärusega jättis Üldkohus hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata põhjendusel, et apellandil puudub vaidlusaluse otsuse vaidlustamiseks põhjendatud huvi.

23

Selle kohtumääruse punktis 26 märkis Üldkohus, et apellandi väitel on tal tekkinud ja olemasolev põhjendatud huvi, kuna rakendusotsuse võimalik tühistamine kohtuasjas T‑556/20 põhjendusel, et inimtervishoius kasutatavate ravimite komitee jättis psühhiaatria teadusnõuanderühmaga konsulteerimata, tooks kaasa selle, et ta asetatakse õiguslikku olukorda, milles ta oli enne selle otsuse vastuvõtmist, st uuesti läbivaatamise taotluse staadiumi. Psühhiaatria teadusnõuanderühma volituste lõpetamine vaidlusaluse otsusega võib aga seada kahtluse alla sellise tühistamise tagajärjed, kuna tal oleks võimatu selle teadusnõuanderühma kokkukutsumisest kasu saada.

24

Üldkohus lükkas selle argumendi tagasi, leides kohtumääruse punktides 27 ja 28, et see huvi on tulevikus tekkiv ja hüpoteetiline, kuna see põhines rakendusotsuse võimalikul tühistamisel.

25

Sama kohtumääruse punktides 29–31 lisas Üldkohus, et kasu, millele apellant tugines, põhines eeldusel, et Üldkohtul on võimalus teha EMA-le ettekirjutus, käesoleval juhul kutsuda kokku psühhiaatria teadusnõuanderühm, juhul kui rakendusotsus tühistatakse. Üldkohtul ei ole aga pädevust teha ELTL artiklil 263 põhineva õiguspärasuse kontrolli raames ettekirjutusi.

26

Üldkohus täpsustas vaidlustatud kohtumääruse punktis 34, et apellant väitis samuti, et isegi kui tema hagi jäetakse kohtuasjas T‑556/20 rahuldamata, oleks tal huvi, et Hopveuse uue müügiloa taotluse menetlemisel hõlmaks läbivaatamise ja uuesti läbivaatamise menetlus psühhiaatria teadusnõuanderühmaga konsulteerimist.

27

Üldkohus lükkas selle argumendi tagasi, märkides kohtumääruse punktides 35 ja 36, et apellant saab tugineda sellisele huvile, mis puudutab tulevikus tekkivat õiguslikku olukorda, üksnes siis, kui kahju tekitamine tema õigustele on juba kindel. Käesoleval juhul ei olnud aga kindel, et apellant esitab Hopveuse kohta uue müügiloa taotluse.

28

Kuna apellant viitas ka ohule, et tema väidetav rikkumine kordub, märkis Üldkohus nimetatud kohtumääruse punktides 37 ja 38, et ka selline asjaolu ei saa tekitada põhjendatud huvi vaidlusaluse otsuse peale hagi esitamiseks, kuna apellandi viidatud kohtupraktika on välja kujunenud seoses olukordadega, kus apellandil oli algul põhjendatud huvi olemas, kuid tekkis küsimus, kas see huvi oli menetluse käigus kadunud. Niisugune kohtupraktika ei ole seega käesoleval juhul asjakohane.

29

Apellatsioonkaebuses palub apellant Euroopa Kohtul:

30

EMA palub Euroopa Kohtul:

31

Apellant põhjendab oma apellatsioonkaebust kahe väitega. Nende väidetega vaidlustab ta vaidlustatud kohtumääruse punktide 27–38 sisu.

32

Apellant väidab, et Üldkohus rikkus õigusnormi, millega kaasnes ilmne hindamisviga, kui ta leidis, et vaidlusaluse otsuse tühistamine ei tooks apellandile mingit kindlat kasu.

33

Apellandi sõnul on selle otsuse tühistamisel positiivne mõju tema õiguslikule olukorrale, andes talle menetlusliku tagatise, et rakendusotsuse tühistamise korral saab konsulteerida psühhiaatria teadusnõuanderühmaga. Selline tagatis tuleb tema arvates lugeda kasuks põhjendatud huvi käsitleva kohtupraktika tähenduses.

34

Sellega seoses viitab apellant eelkõige kohtujurist Mengozzi ettepaneku punktidele 28, 39–41, 76 ja 88 kohtuasjas Mory jt vs. komisjon (C‑33/14 P, EU:C:2015:409), milles kohtujurist märkis, et põhjendatud huvi ei pea tingimata puudutama majanduslikku kasu, vaid selleks võib olla ka õiguskaitsega seonduv nõue, kui esineb seos asjaomase kohtuasja ja mõne muu kohtumenetluse vahel.

35

Euroopa Kohus järgis seda kohtujurist Mengozzi pakutud lähenemist, leides 17. septembri 2015. aasta kohtuotsuse Mory jt vs. komisjon (C‑33/14 P, EU:C:2015:609) punktis 76, et kui esineb seos kõnealuse kohtuasja ja mõne muu kohtumenetluse vahel, ei sõltu põhjendatud huvi olemasolu kõnealuses kohtuasjas selle teise hagi põhjendatuse tõenäosusest.

36

Käesoleval juhul on vaidlusaluse otsuse peale esitatud hagil seos rakendusotsuse peale esitatud hagiga, kuna viimane põhineb sellel, et inimtervishoius kasutatavate ravimite komitee ei konsulteerinud psühhiaatria teadusnõuanderühmaga. Müügiloa taotluse uuesti läbivaatamisel peab inimtervishoius kasutatavate ravimite komitee apellandi sõnul konsulteerima teatava teadusnõuanderühmaga, et tagada ekspertide sõltumatus ja tema arvamuste sidusus. Tema sõnul on müügiloa taotlejatel õigus sellele menetluslikule tagatisele.

37

Kui vaidlusalust otsust ei saaks kohtus vaidlustada, jätaks psühhiaatria teadusnõuanderühma kadumine apellandi sellest tagatisest ilma ja sunniks teda järgmises EMA menetluses uuesti pöörduma Üldkohtu poole, et vaielda selle teadusnõuanderühma kokku kutsumata jätmisele vastu.

38

Lisaks, kuna psühhiaatria teadusnõuanderühma olemasolu on menetluslik tagatis kõigile müügiloa taotlejatele psühhiaatriliste haiguste valdkonnas, siis muutis selle teadusnõuanderühma volituste lõpetamine apellandi sõnul mitte ainult tema õiguslikku olukorda, vaid ka kõigi teiste selles valdkonnas müügiloa taotlejate õiguslikku olukorda. Teadusnõuanderühma puudumine psühhiaatria valdkonnas võib kaasa tuua ebajärjekindluse ja ebavõrdse kohtlemise müügiloa taotlejate vahel.

39

Lisaks võib väidetav rikkumine korduda. Nimelt olukorras, kus psühhiaatria teadusnõuanderühma volitused on lõpetatud, võib inimtervishoius kasutatavate ravimite komitee psühhiaatrias kasutatavate ravimite uuesti läbivaatamise menetluste raames nüüd süstemaatiliselt kutsuda kokku ad hoc eksperdirühmasid, mis on apellandi sõnul õigusvastane.

40

Lisaks ei olnud vastupidi sellele, mida otsustas Üldkohus, kõnealuse hagi eesmärk paluda Üldkohtul teha EMA-le ettekirjutus. Selle hagi ainus eesmärk oli vaidlusaluse otsuse tühistamisega tagada, et rakendusotsuse võimalikul tühistamisel saaks olla soovitav toime.

41

Apellant lisas oma repliigis, et asjaolu, et Üldkohus jättis pärast käesoleva apellatsioonkaebuse esitamist 2. märtsi 2022. aasta kohtuotsusega D & A Pharma vs. komisjon ja EMA (T‑556/20, EU:T:2022:111) rakendusotsuse peale esitatud hagi rahuldamata, ei lükka sugugi ümber põhjendatud huvi vaidlusaluse otsuse peale hagi esitamiseks. Nimelt ei lahendanud Üldkohus selles kohtuotsuses küsimust, kas on olemas õiguslik kohustus asutada psühhiaatria valdkonnas teadusnõuanderühm, nagu väitis apellant kõnealuses hagis. Osas, milles Üldkohus tuvastas selles kohtuotsuses, et inimtervishoius kasutatavate ravimite komitee ei olnud käesoleval juhul kohustatud psühhiaatria teadusnõuanderühmaga konsulteerima, rõhutab apellant, et apellatsioonkaebus on Euroopa Kohtus pooleli (kohtuasi C‑291/22 P).

42

EMA sõnul on esimene väide põhjendamatu.

43

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab ELTL artikli 263 alusel füüsilise või juriidilise isiku esitatud tühistamishagi põhinema tema põhjendatud huvil see esitada. Selline huvi eeldab, et niisuguse akti tühistamisest endast võib selle esitanud pool saada mingit kasu (21. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. Esso Raffinage, C‑471/18 P, EU:C:2021:48, punktid 101 ja 103 ning seal viidatud kohtupraktika).

44

Niisugune huvi, mis on hagi peamine ja esmane tingimus, peab olema tekkinud ja olemasolev. Kuna see ei saa puudutada tulevast ja hüpoteetilist olukorda, peab see esinema hagi esitamise hetkel, vastasel juhul on hagi vastuvõetamatu, ja see peab säilima kuni kohtuotsuse kuulutamiseni, vastasel juhul langeb otsuse tegemise vajadus ära (vt selle kohta 27. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Canadian Solar Emea jt vs. nõukogu, C‑237/17 P, EU:C:2019:259, punktid 75 ja 76 ning seal viidatud kohtupraktika).

45

Küsimus, kas Üldkohtu hinnatud faktilisi asjaolusid ja tõendeid arvestades võib vaidlustatud akti taotletav tühistamine tuua apellandile mingit kasu, on õigusküsimus, mida Euroopa Kohus apellatsioonimenetluses kontrollib (vt selle kohta 7. novembri 2018. aasta kohtuotsus BPC Lux 2 jt vs. komisjon, C‑544/17 P, EU:C:2018:880, punkt 31 ning seal viidatud kohtupraktika).

46

Käesolevas asjas nähtub vaidlustatud kohtumääruse punktist 26, mida apellatsioonkaebuse raames ei ole vaidlustatud, ning apellatsioonkaebuse esimese väite põhjendamiseks esitatud argumentidest, et apellant väidab selleks, et tõendada oma põhjendatud huvi vaidlusaluse otsuse vaidlustamiseks, et rakendusotsuse peale, millega jäeti tema Hopveuse müügiloa taotlus ilma psühhiaatria teadusnõuanderühmaga enne konsulteerimata rahuldamata, on esitatud liidu kohtusse hagi ja see võidakse tühistada, mis tooks kaasa selle taotluse uuesti läbivaatamise, millega seoses võib apellant jääda ilma võimalusest konsulteerida psühhiaatria teadusnõuanderühmaga, kuna selle volitused võivad vahepeal olla vaidlusaluse otsusega lõpetatud. Viimati nimetatud otsuse tühistamine võib seega tuua talle kasu, st tagatise, et nimetatud taotluse uuesti läbivaatamine toob kaasa teadusnõuanderühmaga konsulteerimise.

47

Nagu nähtub ka vaidlustatud kohtumääruse punktist 34, mille sisu kinnitavad apellatsioonkaebuse esimest väidet toetavad argumendid, tugineb apellant samuti võimalusele, et ta esitab tulevikus Hopveuse uue müügiloa taotluse.

48

Mis puutub selliselt välja toodud kahest asjaolust teise, siis piisab, kui tõdeda, et apellant ei saa põhjendatud huvi tõendamiseks tugineda pelgalt võimalusele, et ta esitab tulevikus psühhiaatrilise ravimi müügiloa taotluse, mida peaks apellandi sõnul konsulteerima psühhiaatria teadusnõuanderühmaga. Nimelt ei saa tekkinud ja olemasolev huvi ilmselgelt tuleneda tulevasest ja hüpoteetilisest olukorrast.

49

Mis puutub apellandi osutatud esimesse asjaolusse, et Hopveuse müügiloa taotluse kohta, mille hindamine nõuab tema sõnul psühhiaatria teadusnõuanderühmaga konsulteerimist, tehti rakendusotsus, mis on lõplikult veel lahendamata kohtuvaidluse ese, siis tuleb analüüsida selle kohtupraktika asjakohasust, millele apellant tugineb ja mis käsitleb põhjendatud huvi, mis võib tuleneda kõnealuse kohtuasja ja mõne muu kohtumenetluse vahelisest seosest.

50

Niisuguse kohtupraktika kohaselt võib põhjendatud huvi tuleneda liikmesriigi kohtus algatatud mis tahes menetlusest, milles liidu kohtus vaidlustatud akti võimalik tühistamine võib anda apellandile mingi eelise (17. septembri 2015. aasta kohtuotsus Mory jt vs. komisjon, C‑33/14 P, EU:C:2015:609, punkt 81, ning 7. novembri 2018. aasta kohtuotsus BPC Lux 2 jt vs. komisjon, C‑544/17 P, EU:C:2018:880, punkt 44).

51

Sellise põhjendatud huvi olemasolu hindamiseks ei ole vaja hinnata teise hagi põhjendatuse tõenäosust (vt selle kohta 17. septembri 2015. aasta kohtuotsus Mory jt vs. komisjon, C‑33/14 P, EU:C:2015:609, punkt 76).

52

Teisest kohtumenetlusest tulenev põhjendatud huvi ei eelda samuti, et liidu kohtusse esitatud hagil ja liikmesriigi kohtusse esitatud hagil oleks sama ese. Seevastu on vaja, et vaidlusaluse otsuse taotletud tühistamine võiks seda teist hagi mõjutada (7. novembri 2018. aasta kohtuotsus BPC Lux 2 jt vs. komisjon, C‑544/17 P, EU:C:2018:880, punktid 51, 52 ning 55).

53

Need põhjendatud huvi põhimõtted, mis võivad tuleneda kõnealuse hagi ja teise hagi vahelisest seosest, on ülekantavad juhtudele, kus selle teise hagi menetlus ei ole pooleli mitte liikmesriigi kohtus, vaid liidu kohtus.

54

Kuid vastupidi sellele, mida väidab apellant, ei mõjutaks käesolevas asjas vaidlusaluse otsuse tühistamine rakendusotsuse peale esitatud hagi, mille Üldkohus jättis 2. märtsi 2022. aasta kohtuotsusega D & A Pharma vs. komisjon ja EMA (T‑556/20, EU:T:2022:111) rahuldamata (edasi kaevatud, kohtuasi C‑291/22 P).

55

Nimelt palus apellant selles teises hagis tühistada 2020. aastal vastu võetud rakendusotsus, kuna ei olnud konsulteeritud psühhiaatria teadusnõuanderühmaga, mis oli sel ajal EMAs asutatud teadusnõuanderühm. Selleks et analüüsida, kas selle teadusnõuanderühmaga oleks tulnud konsulteerida, ei ole aga oluline kindlaks teha, kas EMA võis ilma liidu õigust rikkumata 2021. aastal otsustada jätta nimetatud teadusnõuanderühm vaidlusaluse otsusega pikendamata. Järelikult ei saa viimati nimetatud otsuse tühistamine mõjutada vaidlust, mis puudutab rakendusotsuse õiguspärasust.

56

Mis puutub apellandi väitesse, et vaidlusaluse otsuse peale esitatud hagi puhul tuleb siiski tuvastada põhjendatud huvi, et säilitada rakendusotsuse peale esitatud hagi soovitav toime, siis tuleb tõdeda, et see argument põhineb eeldusel, et juhul, kui rakendusotsus tühistatakse põhjusel, et see oleks tulnud vastu võtta pärast psühhiaatria teadusnõuanderühmaga konsulteerimist, nagu väitis apellant selle otsuse peale esitatud hagis, saab EMA niisugusest tühistamisest tulenevaid kohustusi täita üksnes siis, kui psühhiaatria teadusnõuanderühm oleks vaidlusaluse otsuse tühistamise tulemusel juba taastatud.

57

Niisugune eeldus ei pea aga paika. Sellega seoses piisab, kui märkida, et võimalikust rakendusotsust tühistavast kohtuotsusest tulenev kohustus seisneb Hopveuse müügiloa taotluse uuesti läbivaatamises. Uuesti läbivaatamise eesmärgil oleks inimtervishoius kasutatavate ravimite komiteel kui EMA pädeval komiteel igal juhul võimalik ilma, et otsus psühhiaatria teadusnõuanderühma pikendamata jätmise kohta teda takistaks, see teadusnõuanderühm taas kokku kutsuda ja sellega Hopveuse osas konsulteerida.

58

Lisaks sellele ei jää vastupidisel juhul, kui inimtervishoius kasutatavate ravimite komitee otsustab pärast rakendusotsuse tühistamist psühhiaatria teadusnõuanderühma mitte taastada ja seetõttu vaadata Hopveuse müügiloa taotluse uuesti läbi ad hoc komitee abil, apellant siiski ilma tõhusast kohtulikust kaitsest. Nimelt oleks tal juhul, kui tema müügiloa taotlus jäetakse uuesti rahuldamata, lubatud esitada hagi uue rakendusotsuse peale, tuginedes käesolevas kohtuasjas esitatud väitele, et sellise toote nagu Hopveus müügiloa taotluse läbivaatamiseks on alati vaja konsulteerida psühhiaatria teadusnõuanderühmaga.

59

Sellest järeldub, et sellise hagi esitamine, mille tulemusel tehti vaidlustatud kohtumäärus, ei olnud sugugi vajalik, et säiliksid tingimused, mis võimaldavad EMA-l täita kohustusi, mis tulenevad rakendusotsuse õiguspärasust käsitlevas kohtuasjas apellandile soodsast kohtuotsusest.

60

Eeltoodust tuleneb, et Üldkohus tunnistas apellandi poolt vaidlusaluse otsuse peale esitatud hagi põhjendatud huvi puudumise tõttu õigesti vastuvõetamatuks.

61

Neil asjaoludel, nagu Üldkohus samuti õigesti leidis, ei olnud vaja hinnata, kas apellandi poolt väidetav liidu õiguse rikkumine võib korduda, kuna see aspekt võib, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtumääruse punktides 37 ja 38 sedastas, olla asjakohane üksnes juhul, kui apellandil oli algul põhjendatud huvi ja kui tekib küsimus, kas see huvi on menetluse käigus kadunud.

62

Järelikult on apellatsioonkaebuse esimene väide põhjendamatu ja tuleb tagasi lükata.

63

Teises väites leiab apellant, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta asus seisukohale, et huvi, millele apellant tugineb, ei ole olemasolev ja kindel, vaid üksnes tulevane ja hüpoteetiline.

64

Ta märgib, et tulevikus tekkiva õigusliku olukorraga seotud huvi võib olla tegelik ja kindel, kui on tõendatud, et rikkumine on juba kindel. Esimese väite raames käsitletud seose tõttu vaidlusaluse otsuse peale esitatud hagi ja rakendusotsuse peale esitatud hagi vahel on kindel, et vaidlusaluse otsuse tühistamine toob talle rakendusotsuse peale esitatud hagi raames kasu, milleks on menetluslik tagatis.

65

EMA leiab, et teine väide on lahutamatult seotud esimese väitega ja et see on samamoodi põhjendamatu nagu esimene väide.

66

Nagu nähtub apellatsioonkaebuse esimese väite analüüsimisel tehtud järeldustest, ei ole vaidlusaluse otsuse peale esitatud hagil mingit seost rakendusotsuse peale esitatud hagiga, mis võiks tõendada apellandi tekkinud ja olemasolevat huvi käesolevas kohtuasjas.

67

Järelikult on apellatsioonkaebuse teine väide sarnaselt esimese väitega põhjendamatu ja tuleb tagasi lükata.

68

Eeltoodust järeldub, et apellatsioonkaebus tuleb tervikuna rahuldamata jätta.

69

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõikes 2 on ette nähtud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, otsustab kohtukulude jaotamise Euroopa Kohus. Kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt, mida nimetatud kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetluses, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

70

Kuna EMA on nõudnud kohtukulude väljamõistmist apellandilt ja viimane on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb apellandi kohtukulud jätta tema enda kanda ja mõista temalt välja EMA kohtukulud apellatsioonimenetluses.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab: