–

Kapniki A. Michailidis AE, esindaja: dikigoros P. Yatagantzidis,

–

Kreeka valitsus, esindajad: E. Leftheriotou, M. Tassopoulou ja A.‑E. Vasilopoulou,

–

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: M. Balta, A. Nowak-Salles ja A. Tamás,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: M. Konstantinidis ja B. Rechena,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 30. juuni 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2062/92, milles määratakse kindlaks 1992. aasta saagi soovitus- ja sekkumishinnad, lehttubaka ostjatele antavad lisatasud ja pallpakendis tubaka tuletatud sekkumishinnad ja kvaliteedi võrdlusklassid ning tootmispiirkonnad (EÜT 1992, L 215, lk 22), artikli 3 lõiget 3.

2

Taotlus on esitatud ühelt poolt Kapniki A. Michaïlidis AE ning teiselt poolt Organismos Pliromon kai Elenchou Koinotikon Enischiseon Prosanatolismou kai Engyiseoni (OPEKEPE) (ühenduse arendus- ja tagatisabi maksmise ja järelevalvega tegelev ametiasutus, Kreeka) ja Ypourgos Agrotikis Anaptyxis kai Trofimoni (põllumajandus- ja toiduarengu ministeerium, Kreeka) vahelises kohtuvaidluses nõude üle tühistada Ethnikos Organismos Kapnou (riiklik tubakaamet, Kreeka) poolt määruse nr 2062/92 alusel vastu võetud otsus nõuda nimetatud äriühingult tagasi talle alusetult makstud lisatasu.

3

Nõukogu 21. aprilli 1970. aasta määruse (EMÜ) nr 727/70 toortubakaturu ühise korralduse kohta (EÜT 1970, L 94, lk 1), muudetud nõukogu 30. märtsi 1992. aasta määrusega (EMÜ) nr 860/92 (EÜT 1992, L 91, lk 1) (edaspidi „määrus nr 727/70“), kuues põhjendus oli sõnastatud järgmiselt:

„võttes arvesse, et neid eesmärke on võimalik saavutada soovitus- ja sekkumishindade süsteemil põhineva sekkumissüsteemiga, mis hõlmab ühelt poolt kohustust osta sekkumishinnaga ja teiselt poolt lisatasude andmist kasutajatele, kes ostavad tubakat otse ühenduse tootjatelt; seda süsteemi tuleb kohaldada viisil, mis soodustaks kvaliteedi parandamist ja tootmise kohandamist, eelkõige seoses põllukultuuride üleminekuga kõige nõutumatele või konkurentsivõimelisematele sortidele“. [Siin ja edaspidi on määrust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

4

Selle määruse artikli 2 lõikes 3 nähti ette:

„3.   Soovitus- ja sekkumishinnad määratakse kindlaks:

Need hinnad võivad siiski erineda sama sordi puhul konkreetsetes tootmispiirkondades artikli 4 lõike 5 tähenduses.“

5

Nimetatud määruse artikli 3 lõigetes 1 ja 3 oli sätestatud:

„1.   Lisatasu makstakse füüsilistele või juriidilistele isikutele, kes ostavad lehttubakat otse ühenduse kasvatajatelt.

Lisatasu makstakse ainult ostjatele, kes:

[…]

3.   Käesoleva artikli üksikasjalikud rakenduseeskirjad, eelkõige need, millega nähakse ette halduslikud kontrollivahendid, võetakse vastu artiklis 17 sätestatud korras.

Nende rakenduseeskirjadega määratakse kindlaks tingimused, mis peavad sisalduma lepingus, eelkõige märge kasvatajale kokkulepitud hinna ja lisatasu summa kohta, millele on lepingu alusel õigus.“

6

Sama määruse artikli 4 lõigetes 3 ja 4 oli sätestatud:

„3.   Lisatasu summa määratakse kindlaks:

[…]

Sel viisil kindlaks määratud lisatasu summa kehtib kõigi asjaomaste tubakasortide suhtes. Kui aga teatava sordi puhul võib sama suurusega lisatasu maksmine sellest sordist erinevate omadustega tubakale takistada ühise turukorralduse nõuetekohast toimimist ja toodangu kvalitatiivset kohandamist kasutajate vajadustele, võib lisatasu määrata erandkorras võrdluskvaliteedist erinevate omaduste eest suuremas või väiksemas summas kui see, mida tavaliselt kohaldatakse kogu selle sordi tubakale.

See summa võib siiski erineda sama sordi puhul konkreetsetes tootmispiirkondades lõike 5 tähenduses.

4.   Igal aastal enne 1. novembrit määratakse järgmise kalendriaasta saagiaasta lisatasu sordi kohta kindlaks [EMÜ] asutamislepingu artikli 43 lõikes 2 sätestatud korras.“

7

Nõukogu 25. aprilli 1988. aasta määrusega (EMÜ) nr 1114/88, millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 727/70 toortubakaturu ühise korralduse kohta (EÜT 1988, L 110, lk 35), lisati viimati nimetatud määruse artikli 4 lõige 5, et piirata tubakatootmise suurenemist Euroopa Liidus ja samal ajal takistada niisuguste sortide tootmist, mis tekitavad probleeme nende turustamisel. Kõnealuses sättes oli nähtud ette:

„Nõukogu kehtestab [EMÜ] asutamislepingu artikli 43 lõikes 2 sätestatud korras igal aastal iga ühenduse tootmises oleva tubakasordi või tubakasortide rühma jaoks, mille suhtes on kehtestatud hinnad ja lisatasud, tagatud maksimumkoguse, võttes eelkõige arvesse turutingimusi ning sotsiaal-majanduslikke ja agronoomilisi tingimusi asjaomastes piirkondades. Ühenduse maksimumkoguseks kehtestatakse 1988., 1989. ja 1990. aasta iga saagi kohta 385000 tonni lehttubakat.

[…]“. [mitteametlik tõlge]

8

Määruse nr 727/70 artikli 3 lõikes 1 nimetatud külvieelsete lepingutega seotud tingimused ja nõuded olid määratletud komisjoni 25. augusti 1970. aasta määruses (EMÜ) nr 1726/70, millega kehtestatakse lehttubaka eest makstavate lisatasude andmise üksikasjalik kord (EÜT 1970, L 191, lk 1).

9

Määruse nr 1726/70, mida oli muudetud komisjoni 29. mai 1991. aasta määrusega (EMÜ) nr 1413/91 (EÜT 1991, L 135, lk 15) (edaspidi „määrus nr 1726/70“), artikli 2b lõigetes 1, 3 ja 4 oli nähtud ette:

„1.   Külvieelne leping […], mis peab sisaldama vähemalt lisa punktides 1–12 nimetatud andmeid, sõlmitakse järgmiste poolte vahel:

[…]

3.   Külvieelse lepingu võib sõlmida üheks või mitmeks aastaks. See sõlmitakse, välja arvatud vääramatu jõu korral, enne selle esmakordse kohaldamise aasta 1. juunit. […]

4.   Külvieelses lepingus peavad olema märgitud:

[…]“. [Siin ja edaspidi on määrust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

10

Määruse nr 1726/70 lisa sisaldas Euroopa külvieelset tüüplepingut, mille punktid 1, 4, 5 ja 8 olid sõnastatud järgmiselt:

[…]

[…]

11

Määruse nr 2062/92 esimene, kolmas ja seitsmes põhjendus olid sõnastatud järgmiselt:

„võttes arvesse, et [Euroopa K]omisjon on teinud ettepaneku tubakaturu ühise korralduse reformimiseks, mida hakatakse kohaldama alates 1993. aasta saagikoristusest; seetõttu tuleks 1992. aasta saagikoristuse puhul säilitada eelmise saagikoristuse suhtes kohaldatavad sätted, võttes arvesse vajalikke muudatusi, et tagada uuele korrale üleminek; et [määruse nr 727/70] artikli 4 lõike 5 esimeses lõigus ette nähtud sortidele või sordirühmadele garanteeritud maksimumkoguse kindlaksmääramine ei ole 1993. aasta saagi puhul nõutav;

[…]

võttes arvesse, et lehttubaka soovitushinnad ja sekkumishinnad tuleb kehtestada vastavalt [määruse nr 727/70] artikli 2 lõikes 2 sätestatud kriteeriumidele, et soodustada tootmise arendamist, eelkõige seoses põllukultuuride üleminekuga kõige nõutumatele ja konkurentsivõimelisematele ning tervist kõige vähem kahjustavatele sortidele;

[…]

võttes arvesse, et lisatasu on sama kõigi asjaomaste tubakasortide puhul, olenemata tarnitava tubaka kvaliteedist; see õhutab siiski tootma madala kvaliteediga tubakat; seetõttu on oluline vähendada töötleja ostetud madalama kvaliteediga tubaka eest makstavat lisatasu protsendi võrra, mis vastab madalama kvaliteediga tubaka tavapärasele kogusele võrreldes kogu saagiga“. [Siin ja edaspidi on määrust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

12

Määruse artiklis 3 oli sätestatud:

„1.   1992. aasta saagi puhul on lehttubaka ostjatele makstavad [määruse nr 727/70] artiklites 2 ja 3 osutatud soovitus- ja sekkumishinnad ning nimetatud määruse artiklis 6 nimetatud pallpakendis tubaka tuletatud sekkumishinnad sätestatud käesoleva määruse IV lisas.

[…]

3.   Kui töötleja ostetud madalama klassi, sordi või kvaliteediga tubaka kogus ületab kõnealuse sordi tervet ostukogust arvesse võttes IV lisas sätestatud protsendimäära, vähendatakse lisatasu 30% võrra seda protsendimäära ületava koguse osas.“

13

Nimetatud määruse IV lisas oli järjekorranumbri 18 all ette nähtud, et sordi „Katerini ja sarnased sordid“ IV astme puhul oli sama määruse artikli 3 lõikes 3 nimetatud protsendimäär 20%.

14

Põhikohtuasja kaebaja sõlmis enne 1. juunit 1992 tubakatootjatega lepingud tubakasordi Katerini ostmiseks 1992. aasta saagist. Seejärel sai ta ettemaksena määruse nr 727/70 artikli 3 lõikes 1 ette nähtud lisatasu.

15

Ethnikos Organismos Kapnou (riiklik tubakaamet) palus 22. septembri 1995. aasta otsusega põhikohtuasja kaebajal maksta alusetult saadud summana tagasi osa talle määruse nr 2062/92 artikli 3 lõike 3 alusel makstud 51564843 Kreeka drahmi (GRD) (ligikaudu 151327 eurot) suurusest lisatasust, kuna selle lisatasuna saadud ettemakse oli suurem kui see, millele tal oli õigus. Ethnikos Organismos Kapnou (riiklik tubakaamet) sõnul moodustas põhikohtuasja kaebaja ostetud madalama sordi tubaka kogus nimelt enam kui 20% tervest ostukogusest.

16

Põhikohtuasja kaebaja esitas selle otsuse peale tühistamisnõude eelotsusetaotluse esitanud kohtule, Symvoulio tis Epikrateiasele (Kreeka kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu), kes saatis kaebuse Dioikitiko Protodikeio Athinonile (Ateena esimese astme halduskohus, Kreeka) asjas sisulise lahendi tegemiseks. Viimati nimetatud kohtus väitis põhikohtuasja kaebaja, et määruse nr 2062/92 artikli 3 lõige 3 on kehtetu selle sätte tagasiulatuva jõu ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumise tõttu. Dioikitiko Protodikeio Athinon (Ateena esimese astme halduskohus) jättis kaebuse põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

17

Põhikohtuasja kaebaja esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Dioikitiko Efeteio Athinonile (Ateena teise astme halduskohus, Kreeka), kes jättis selle kohtuotsusega rahuldamata põhjendusel, et esiteks ei olnud määruse nr 2062/92 artikli 3 lõikel 3 tagasiulatuvat jõudu, kuna see säte ei puudutanud mitte kõnealuste külvieelsete lepingute sõlmimise kuupäeva, vaid tubaka kvaliteeti, ning teiseks ei riku see määrus õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet.

18

Põhikohtuasja kaebaja esitas selle kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse Symvoulio tis Epikrateiasele (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu). Nimetatud kohus kahtleb nimetatud sätte kehtivuses, kuna see võib olla vastuolus õigusnormide tagasiulatuva jõu puudumise ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõttega.

19

Täpsemalt leiab see kohus, et määruse nr 2062/92 artikli 3 lõikel 3 oli tagasiulatuv jõud, kuna see määrus avaldati 30. juulil 1992 ehk pärast määruses nr 1726/70 tootjate ja töötlejate vahel 1992. aasta saagi kohta külvieelsete lepingute sõlmimiseks ette nähtud tähtaja möödumist. Selles osas leiab nimetatud kohus, et kuigi selle määruse artikli 3 lõikes 3 ette nähtud lisatasu vähendamise eesmärk oli parandada kasvatatud tubakasortide kvaliteeti ja seega nende konkurentsivõimet, ei olnud niisugust eesmärki, mis oli kooskõlas tubakaturu ühise korralduse eesmärkidega, võimalik saavutada määruse nr 2062/92 jõustumise kuupäevaks, kuna selleks kuupäevaks oli see tähtaeg möödunud ja asjaomase turu ettevõtjad olid juba otsustanud tootmise arendamise üle, ilma et seda eesmärki oleks olnud võimalik saavutada 1992. aasta saagikoristuse ajal. Seetõttu kahtleb eelotsusetaotluse esitanud kohus määruse nr 2062/92 artikli 3 lõike 3 kehtivuses.

20

Lisaks leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et nähes ette madalama kvaliteediga tubaka lisatasu vähendamise, võib määrus nr 2062/92 rikkuda õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, kuna määruse nr 727/70 artikli 4 lõike 4 kohaselt pidi asjaomase aasta saagi eest kehtiv lisatasu olema kindlaks määratud enne eelneva aasta 1. novembrit ning igal juhul pidid külvieelsed lepingud olema sõlmitud enne iga aasta 1. juunit.

21

Neil asjaoludel otsustas Symvoulio tis Epikrateias (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas [määruse nr 2062/92] artikli 3 lõige 3, mille kohaselt juhul, kui töötleja ostetud madalama kvaliteediga lehttubaka kogus ületab kõnealuse sordi tervet ostukogust arvesse võttes [selle määruse] IV lisas märgitud maksimaalse protsendimäära, vähendatakse seda protsendimäära ületava koguse osas antavat lisatasu 30% võrra, rikub õigusnormide tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtet ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet?“

22

Oma eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 2062/92 artikli 3 lõige 3 on õigusnormide tagasiulatuva jõu puudumise ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõttest lähtuvalt kehtiv.

23

Kõigepealt tuleb märkida, et kuigi õiguskindluse põhimõttega on üldjuhul vastuolus olukord, kus liidu õigusakti ajaline kehtivus algab enne selle avaldamist, võib see erandjuhul olla teisiti siis, kui seda nõuab üldine huvi ja kui huvitatud isikute õiguspärase ootuse põhimõttest on nõuetekohaselt kinni peetud või kui selline mõju tuleneb selgelt asjaomaste õigusnormide sõnastusest, eesmärgist või ülesehitusest (30. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Itaalia vs. nõukogu (Vahemere mõõkkala püügikvoot),C‑611/17, EU:C:2019:332, punkt 106 ja seal viidatud kohtupraktika).

24

Neil asjaoludel tuleb esmalt kindlaks teha, kas määruse nr 2062/92 artikli 3 lõikel 3 – mille kohaselt juhul, kui töötleja ostetud madalama klassi, sordi või kvaliteediga tubaka kogus ületab kõnealuse sordi tervet ostukogust arvesse võttes selle määruse IV lisas sätestatud protsendimäära, vähendatakse lisatasu 30% võrra seda protsendimäära ületava koguse osas – on tagasiulatuv jõud. Jaatava vastuse korral tuleb seejärel kontrollida, kas vastavalt eelmises punktis viidatud kohtupraktikale võib selle sätte tagasiulatuv kohaldamine olla lubatud.

25

Mis esiteks puudutab määruse nr 2062/92 artikli 3 lõike 3 tagasiulatuvat jõudu, siis tuleb tõdeda, et see määrus avaldati 30. juulil 1992. Määruse nr 1726/70 artikli 2b lõikest 3 tuleneb aga, et selleks, et füüsilistel või juriidilistel isikutel, kes ostavad lehttubakat kasvatajatelt, oleks õigus saada 1992. aasta saagi alusel määruse nr 727/70 artikli 3 lõikes 1 ette nähtud lisatasu, peavad nad – välja arvatud vääramatu jõu korral – olema sõlminud kasvatajatega külvieelsed lepingud hiljemalt 1. juuniks 1992.

26

Neil asjaoludel tuleb järeldada, et määrusel nr 2062/92, sealhulgas selle artikli 3 lõikel 3, oli tagasiulatuv jõud, kuna see võeti vastu kuupäeval, mil füüsilised või juriidilised isikud, kes ostavad lehttubakat kasvatajalt, pidid juba võtma viimaste suhtes siduvaid lepingulisi kohustusi nende toodangu ostmiseks (vt analoogia alusel 11. juuli 1991. aasta kohtuotsus Crispoltoni, C‑368/89, EU:C:1991:307, punktid 14–16).

27

Lisaks tulenes tagasiulatuv jõud asjaolust, et selle sätte kohaselt määrati lisatasu 1992. aasta saagi kohta kindlaks juunis 1992, samas kui määruse nr 727/70 artikli 4 lõike 4 kohaselt oleks see pidanud toimuma enne 1. novembrit 1991.

28

Mis teiseks puudutab küsimust, kas määruse nr 2062/92 artikli 3 lõike 3 tagasiulatuv kohaldamine võib olla õigustatud üldise huvi eesmärgiga, mis seda nõuab, siis tuleb märkida, et selle määruse, sealhulgas selle artikli 3 lõike 3 tagasiulatuv kohaldamine tuleneb vältimatult vajadusest saavutada 1992. aastaks tubakaturu ühise korralduse põhieesmärk, milleks on pakkuda rahalist toetust tubakatootjatele ja -töötlejatele.

29

Neil asjaoludel tuleb kolmandaks uurida, kas õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet on nõuetekohaselt järgitud. Sellega seoses tuleb märkida, et kuigi see põhimõte kuulub liidu aluspõhimõtete hulka, ei saa ettevõtjatel siiski olla õiguspärast ootust kehtiva olukorra säilimise suhtes, mida ühenduse institutsioonid võivad oma kaalutlusõigust kasutades muuta, eriti sellises valdkonnas nagu ühine turukorraldus, mille eesmärk on pidev kohanemine majandusliku olukorra muutustega (vt selle kohta 5. oktoobri 1994. aasta kohtuotsus Crispoltoni jt, C‑133/93, C‑300/93 ja C‑362/93, EU:C:1994:364, punkt 57; 17. septembri 1998. aasta kohtuotsus Pontillo, C‑372/96, EU:C:1998:412, punkt 22, ning 26. juuni 2012. aasta kohtuotsus Poola vs. komisjon, C‑335/09 P, EU:C:2012:385, punkt 180 ja seal viidatud kohtupraktika).

30

Sellest tuleneb, et ettevõtjad ei saa tugineda omandatud õigusele säilitada eelis, mis tuleneb neile ühise turukorralduse kehtestamisest ja mis nende suhtes teatud ajal kehtis (5. oktoobri 1994. aasta kohtuotsus Crispoltoni jt, C‑133/93, C‑300/93 ja C‑362/93, EU:C:1994:364, punkt 58, ning 17. septembri 1998. aasta kohtuotsus Pontillo, C‑372/96, EU:C:1998:412, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

31

See on nii seda enam, kui – nagu põhikohtuasjas – kohaldatavad liidu õigusnormid, käesoleval juhul määrus nr 727/70, kohustavad nõukogu igal aastal, võttes arvesse eelkõige turu arengut ja erinevate tubakasortide kahjulikkust, määrama kindlaks nende hinnad ja lisatasud ning nägid sõnaselgelt ette võimaluse neid hindu ja lisatasusid vähendada (vt selle kohta 17. septembri 1998. aasta kohtuotsus Pontillo, C‑372/96, EU:C:1998:412, punkt 24).

32

Nimelt, alates määruse nr 1114/88 avaldamisest olid kõik asjaomased ettevõtjad teadlikud ebakindlast olukorrast, mis tulenes asjaolust, et hindade ja lisatasude iga-aastast kindlaksmääramist ei olnud veel toimunud. Täpsemalt, kuna liidu seadusandja ei olnud kindlaks määranud hindu ja lisatasusid 1992. aasta tubakasaagi kohta, ei saanud need ettevõtjad õiguspäraselt loota, et kõnealused hinnad ja lisatasud säilivad teataval tasemel.

33

Lisaks tuleb märkida, et määruse nr 727/70 artikli 4 lõike 3 kohaselt võib lisatasu määrata erandkorras võrdluskvaliteedist erinevate omaduste eest suuremas või väiksemas summas kui see, mida tavaliselt kohaldatakse kogu selle sordi tubakale. Lisaks, nagu tuleneb määruse nr 2062/92 artikli 3 lõikest 3 koostoimes selle määruse esimese, kolmanda ja seitsmenda põhjendusega, on selle määruse eesmärk takistada niisuguste madalama klassi, sordi või kvaliteediga tubakakoguste tootmist, millel turustamisega on raskusi, et piirata üldiselt tubaka tootmist liidus.

34

Lisaks tuleb märkida, et määruse nr 1726/70 artikli 2b lõikest 1 koostoimes selle määruse lisa punktiga 8 tuleneb, et ostjate ja kasvatajate vahel sõlmitud külvieelsed lepingud sisaldasid tingimust, mis nägi ette lepingujärgse hinna uued läbirääkimised eelkõige juhul, kui muudetakse ostjatele makstavat lisatasu.

35

Järelikult tuleb tõdeda, et asjaomaste ettevõtjate õiguspärast ootust ei ole määruse nr 2062/92 artikli 3 lõikega 3 rikutud.

36

Eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb järeldada, et esitatud küsimuse uurimisel ei ilmnenud ühtegi asjaolu, mis võiks õigusnormide tagasiulatuva jõu puudumise ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõttest lähtuvalt mõjutada määruse nr 2062/92 artikli 3 lõike 3 kehtivust.

37

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kümnes koda) otsustab:

Eelotsuse küsimuse uurimisel ei ilmnenud ühtegi asjaolu, mis võiks õigusnormide tagasiulatuva jõu puudumise ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõttest lähtuvalt mõjutada nõukogu 30. juuni 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2062/92, milles määratakse kindlaks 1992. aasta saagi soovitus- ja sekkumishinnad, lehttubaka ostjatele antavad lisatasud ja pallpakendis tubaka tuletatud sekkumishinnad ja kvaliteedi võrdlusklassid ning tootmispiirkonnad, artikli 3 lõike 3 kehtivust.