–

Hispaania valitsus, esindaja: I. Herranz Elizalde,

–

Tšehhi valitsus, esindajad: L. Halajová, M. Smolek ja J. Vláčil,

–

Soome valitsus, esindaja: H. Leppo,

–

Euroopa Parlament, esindajad: P. López-Carceller ja M. Menegatti,

–

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: S. Sáez Moreno ja L. Vétillard,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: I. Rubene ja N. Ruiz García,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2015. aasta direktiivi (EL) 2015/2302, mis käsitleb pakettreise ja seotud reisikorraldusteenuseid ning millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/83/EL ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 90/314/EMÜ (ELT 2015, L 326, lk 1), artikli 5 kehtivust ELTL artiklite 114 ja 169 seisukohast ning kahe viimati nimetatud artikli ja selle direktiivi artikli 15 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud reisija RTG ja reisikorraldaja Tuk Tuk Travel SL vahelises kohtuvaidluses summa üle, mille reisija maksis pärast pakettreisilepingu sõlmimist ja mille ta palus reisikorraldajal osaliselt tagasi maksta pärast selle reisilepingu lõpetamist koroonaviiruse leviku tõttu sihtriikides.

3

Direktiivi 2015/2302 põhjenduses 5 on märgitud:

„Kooskõlas [ELTL] artikli 26 lõikega 2 ja artikliga 49 hõlmab siseturg sisepiirideta ala, mille ulatuses on tagatud kaupade ja teenuste vaba liikumine ning asutamisvabadus. Pakettreiside ja seotud reisikorraldusteenustega seotud lepingutest tulenevate õiguste ja kohustuste ühtlustamine on vajalik tõelise tarbijate siseturu loomiseks kõnealuses valdkonnas ning õige tasakaalu saavutamiseks kõrgetasemelise tarbijakaitse ja ettevõtjate konkurentsivõime vahel.“

4

Direktiivi artikkel 1 „Reguleerimisese“ näeb ette:

„Käesoleva direktiivi eesmärk on aidata kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele ning kõrgetasemelise ja võimalikult ühtlase tarbijakaitse saavutamisele, ühtlustades liikmesriikide õigus- ja haldusnormide teatavaid aspekte, mis puudutavad reisijate ja ettevõtjate vahel sõlmitud pakettreisilepinguid ja seotud reisikorraldusteenuste lepinguid.“

5

Direktiivi artikkel 5 „Lepingueelne teave“ sätestab:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et enne, kui pakettreisileping või mis tahes vastav pakkumine reisijale siduvaks muutub, on korraldaja, ja juhul, kui pakettreisi müüakse vahendaja kaudu, siis ka vahendaja kohustatud esitama reisijale standardteabe I lisa A või B osas esitatud asjakohase vormi kaudu ning kui see on pakettreisi suhtes kohaldatav, siis ka järgmise teabe:

[…]

[…]

3.   Lõigetes 1 ja 2 osutatud teave esitatakse selgelt, arusaadavalt ja nähtavalt. Kui kõnealune teave esitatakse kirjalikult, peab see olema loetav.“

6

Sama direktiivi artiklis 12 „Pakettreisilepingu lõpetamine ja lepingust taganemise õigus enne pakettreisi algust“ on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et reisija võib pakettreisilepingu igal hetkel enne pakettreisi algust lõpetada. Kui reisija lõpetab pakettreisilepingu käesoleva lõike kohaselt, võidakse temalt nõuda korraldajale asjakohase ja põhjendatud lõpetamistasu maksmist. Pakettreisilepinguga võidakse kehtestada mõistlikud standardsed lõpetamistasud sõltuvalt sellest, kui palju aega on lepingu lõpetamise hetkel jäänud pakettreisi alguseni ning milline on eeldatav reisiteenuste alternatiivsest kasutamisest tulenev kulude kokkuhoid ja tulu. Standardsete lõpetamistasude puudumisel vastab lõpetamistasu suurus pakettreisi hinnale, millest on maha arvatud reisiteenuste alternatiivsest kasutamisest tulenev kulude kokkuhoid ja tulu. Reisija nõudmisel põhjendab korraldaja lõpetamistasude suurust.

2.   Hoolimata lõikest 1 on reisijal õigus lõpetada pakettreisileping enne pakettreisi algust lõpetamistasu maksmata, kui sihtkohas või selle vahetus läheduses esinevad vältimatud ja erakorralised asjaolud, mis mõjutavad olulisel määral pakettreisi teenuste osutamist või reisijate vedu sihtkohta. Kui pakettreisileping lõpetatakse käesoleva lõike alusel, on reisijal õigus kõikide pakettreisi maksete tagasimaksmisele, kuid mitte täiendavale hüvitisele.

[…]“.

7

Direktiivi 2015/2302 artikkel 23 „Direktiivi imperatiivsus“ sätestab:

„1.   Pakettreisi korraldaja või seotud reisikorraldusteenuse hankimist hõlbustava ettevõtja kinnitus, et ta tegutseb ainult reisiteenuse osutajana, vahendajana või mis tahes muus pädevuses, või et pakettreis või seotud reisikorraldusteenus ei ole pakettreis või seotud reisikorraldusteenus, ei vabasta kõnealust korraldajat või ettevõtjat käesoleva direktiiviga ettevõtjatele kehtestatud kohustustest.

2.   Reisijad ei või loobuda õigustest, mis on neile antud nende siseriiklike meetmete alusel, millega käesolev direktiiv üle võetakse.

3.   Mis tahes kokkulepe või reisija avaldus, millega otseselt või kaudselt loobutakse käesoleva direktiiviga reisijatele antud õigustest või piiratakse neid või mille eesmärk on hoiduda kõrvale käesoleva direktiivi kohaldamisest, ei ole reisija suhtes siduv.“

8

Direktiivi artiklis 24 „Jõustamine“ on sätestatud:

„Liikmesriigid tagavad käesoleva direktiivi täitmise tagamiseks vajalike piisavate ja tõhusate vahendite olemasolu.“

9

Kõnealuse direktiivi I lisa osas A „Standardteabevorm pakettreisilepingutele juhul, kui hüperlingi kasutamine on võimalik“ on tekstikastis esitatud standardteabevormi sisu ja märgitud, et hüperlingi kaudu saab reisija järgmise teabe:

„Direktiivi (EL) 2015/2302 kohased põhiõigused

[…]

[…]“.

10

Direktiivi 2015/2302 I lisa osas B „Standardteabevorm pakettreisilepingutele muudel kui osaga A hõlmatud juhtudel“ on tekstikastis täpsustatud kõnealuse vormi sisu ja märgitud selle direktiiviga antud peamised õigused, mis kattuvad direktiivi I lisa osas B sätestatud õigustega.

11

Direktiivi 2015/2302 artiklid 5 ja 12 ning selle I lisa osad A ja B võeti Hispaania õigusesse üle kuninga 16. novembri 2007. aasta seadusandliku dekreediga 1/2007 heaks kiidetud tarbijate ja kasutajate kaitse üldseaduse ja teiste täiendavate seaduste konsolideeritud versiooni (BOE nr 287, 30.11.2007, lk 49181) (põhikohtuasja asjaoludele kohaldatavas redaktsioonis) artiklitega 153 ja 160 ning selle dekreedi II lisa osadega A ja B.

12

7. jaanuari 2000. aasta tsiviilkohtumenetluse seadustiku 1/2000 (Ley 1/2000, de Enjuiciamiento Civil; BOE nr 7, 8.1.2000, lk 575) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „tsiviilkohtumenetluse seadustik“) on artiklis 216 sätestatud:

„Tsiviilkohus lahendab kohtuasja poolte esitatud faktiliste asjaolude, tõendite ja nõuete alusel, kui seaduses ei ole erijuhtudel sätestatud teisiti.“

13

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 218 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Kohtuotsused peavad olema selged ja täpsed ning vastavuses poolte nõuete ja muude pretensioonidega, mis on menetluses õigeaegselt esitatud. Neis tuvastatakse kõik vajalik ja nendega rahuldatakse hagi või jäetakse see rahuldamata ning lahendatakse kõik vaidluse esemeks olnud vaidlusküsimused.

Kohus teeb otsuse vastavalt kohtuasjas kohaldamisele kuuluvatele normidele, isegi kui menetluse pooled ei ole neile nõuetekohaselt viidanud või tuginenud, ilma et ta seejuures kalduks kõrvale hagi esemest, võttes arvesse ka muid faktilisi või õiguslikke asjaolusid, mida pooled ei ole esitanud.“

14

RTG ostis 10. oktoobril 2019 Tuk Tuk Travelilt pakettreisi kahele Vietnami ja Kambodžasse väljumisega Madridist (Hispaania) 8. märtsil 2020 ning tagasireisiga 24. märtsil 2020.

15

Pakettreisilepingu sõlmimisel tasus põhikohtuasja hageja 2402 euro suuruse ettemakse reisi koguhinnast, mis oli 5208 eurot. Lepingu üldtingimustes teavitati võimalusest leping enne reisi algust lõpetada, makstes lõpetamistasu. Neis ei olnud ette nähtud lepingu lõpetamise võimalust juhul, kui reisi sihtkohas või selle vahetus läheduses esinevad vältimatud ja erakorralised asjaolud, mis mõjutavad olulisel määral lepingu täitmist.

16

Põhikohtuasja hageja teatas 12. veebruari 2020. aasta e-kirjaga põhikohtuasja kostjale oma otsusest kõnealune pakettreisileping Aasias leviva koroonaviiruse tõttu lõpetada ning palus viimasel tagasi maksta kõik summad, mida hageja võis nõuda.

17

Põhikohtuasja kostja vastas talle 14. veebruaril 2020, et reisi tühistamise korral makstakse talle pärast tühistamiskulude mahaarvamist tagasi 81 eurot. Põhikohtuasja hageja kordas samal päeval enda lepingu lõpetamise otsust ja vaidles vastu tühistamiskulude summale.

18

Põhikohtuasja kostja teatas 4. märtsil 2020 põhikohtuasja hagejale, et ta maksab hagejale tagasi 302 eurot, kuna asjasse puutuvat lendu tegema pidanud lennuettevõtja võimaldas oma reisijatel lennu tasuta tühistamist.

19

Pärast selle info saamist esitas põhikohtuasja hageja, ilma et teda oleks esindanud advokaat, põhikohtuasja kostja vastu hagi Juzgado de Primera Instancia no 5 de Cartagenale (Cartagena esimese astme kohus nr 5, Hispaania), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus. Ta väidab oma hagis, et ta tegi pakettreisilepingu lõpetamise otsuse peaaegu üks kuu enne reisi kavandatud algust ja et selle põhjuseks oli vääramatu jõud, nimelt koroonaviiruse levik Aasias. Ta nõuab, et põhikohtuasja kostjalt mõistetaks tema kasuks hüvitisena välja täiendavalt 1500 eurot. Nimelt on ta seisukohal, et ülejäänud 601 eurot vastab põhikohtuasja kostjal tekkinud halduskuludele.

20

Põhikohtuasja kostja vaidleb sellele nõudele vastu, väites, et nii pakettreisilepingu lõpetamise kuupäeval kui ka kavandatud väljumiskuupäeval oli sihtriiki reisimine veel täiesti tavalisel viisil võimalik. Lisaks väidab ta, et põhikohtuasja hageja nõustus selle lepingu üldtingimustega, mis nägid ette, et lepingu lõpetamise korral on haldustasu 15% asjaomase reisi koguhinnast ning et tühistamiskulud vastavad neile kuludele, mida on nõudnud iga tema teenuseosutaja.

21

Kuna pooled ei taotlenud kohtuistungi korraldamist, alustati kohtuasjas 22. juunil 2021 nõupidamist.

22

Siiski palus eelotsusetaotluse esitanud kohus 15. septembri 2021. aasta kohtumäärusega põhikohtuasja pooltel esitada kümne päeva jooksul oma seisukohad mitme küsimuse kohta, mis puudutasid sisuliselt liidu õiguse, eelkõige direktiivi 2015/2302 järgimist.

23

Põhikohtuasja hageja selle kohta oma seisukohti ei esitanud. Põhikohtuasja kostja kordas oma seisukohta, et sõlmitud pakettreisilepingu lõpetamise kuupäeval ei olnud mingit põhjust kõnealust reisi mitte korraldada. Lisaks ei ole põhikohtuasja hageja kunagi väitnud, et teda on puudulikult teavitatud või et seoses tema õigustega oli midagi tegemata jäetud.

24

Eelotsusetaotluses soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus esiteks teada, kas direktiivi 2015/2302 artikkel 5 on kehtiv ELTL artikli 169 seisukohast koostoimes ELTL artikliga 114, kuna artikkel 5 ei näe ette reisikorraldaja kohustust teavitada vältimatute ja erakorraliste asjaolude korral tarbijat võimalusest lõpetada tema sõlmitud pakettreisileping, saades tagasi kõik tehtud maksed. Seega ei olnud põhikohtuasja hageja käesoleval juhul teadlik sellest, et tal on õigus saada need maksed täies ulatuses tagasi, kui sellised asjaolud ilmnevad. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on seetõttu tekkinud küsimus, kas asjaomase tarbija teavitamata jätmine ei muuda tema õiguste ja huvide kaitset raskemaks, seda enam, kui – nagu käesolevas asjas – teda ei esinda advokaat, ja kas see teavitamata jätmine ei kahjusta direktiiviga 2015/2302 taotletavat eesmärki saavutada kõrgel tasemel tarbijakaitse.

25

Teiseks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas tal on võimalik liidu õiguse alusel omal algatusel määrata, et tarbijale tuleb tagasi maksta kõik tehtud maksed, kui on ilmnenud vältimatud ja erakorralised asjaolud, mis mõjutasid olulisel määral asjasse puutuva pakettreisilepingu täitmist. Selline võimalus tagaks eelmises punktis märgitud eesmärgi saavutamise. Samas eiraks see Hispaania menetlusõiguse üldpõhimõtteid, milleks on tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 218 lõikes 1 sätestatud dispositiivsuse põhimõte ja kohtuotsuste vastavuse põhimõte.

26

Neil asjaoludel otsustas Juzgado de Primera Instancia no 5 de Cartagena (Cartagena esimese astme kohus nr 5) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

27

Tšehhi valitsus vaidlustab sisuliselt eelotsusetaotluse vastuvõetavuse põhjusel, et taotletud tõlgendus ei ole põhikohtuasja lahendamiseks tarvilik. Eelkõige väidab ta, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu eelotsuse küsimused on alusetud, kuna kartus koroonaviiruse leviku pärast Aasias, millele põhikohtuasja hageja viitas, et lõpetada oma pakettreisileping peaaegu kuu aega enne tema reisi algust, ei kujutanud endast vältimatuid ja erakorralisi asjaolusid, mis esinesid reisi sihtkohas või selle vahetus läheduses ning mis mõjutasid olulisel määral selle reisilepingu täitmist või reisijate vedu sihtkohta, nagu on nõutud direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõikes 2.

28

Sellega seoses tuleb meenutada, et ELTL artiklis 267 sätestatud menetluses, mis põhineb liikmesriigi kohtute ja Euroopa Kohtu ülesannete selgel eristamisel, on üksnes liikmesriigi kohtul pädevus põhikohtuasjas fakte tuvastada ja hinnata (27. aprilli 2023. aasta kohtuotsus Legea, C‑686/21, EU:C:2023:357, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika). Euroopa Kohus on pädev otsustama üksnes Euroopa Liidu õigusnormide tõlgenduse või kehtivuse üle, lähtudes faktilistest asjaoludest, mille liikmesriigi kohus on talle esitanud (27. aprilli 2023. aasta kohtuotsus AxFina Hungary, C‑705/21, EU:C:2023:352, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika). Lisaks on üksnes asja menetleval ja selle lahendamise eest vastutaval liikmesriigi kohtul õigus kohtuasja asjaolusid arvesse võttes hinnata nii eelotsusetaotluse vajalikkust asjas otsuse tegemiseks kui ka nende küsimuste asjakohasust, mille ta Euroopa Kohtule esitab (vt selle kohta 16. detsembri 1981. aasta kohtuotsus Foglia, 244/80, EU:C:1981:302, punkt 15, ja 7. juuni 2018. aasta kohtuotsus Scotch Whisky Association, C‑44/17, EU:C:2018:415, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).

29

Käesoleval juhul võib eelotsusetaotluse esitanud kohus iseseisvalt hinnata, kas põhikohtuasja hageja poolt kõnealuse pakettreisilepingu lõpetamise põhjendamiseks esitatud faktilisi asjaolusid saab kvalifitseerida „vältimatuteks ja erakorralisteks asjaoludeks“ direktiivi 2015/2302 tähenduses. Lisaks ei pidanud see kohus tema menetluses oleva vaidluse lahendamiseks vajalikuks esitada eelotsuse küsimus selle direktiivi tähenduses mõiste „vältimatud ja erakorralised asjaolud“ ulatuse kohta.

30

Seega on eelotsusetaotlus vastuvõetav.

31

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2015/2302 artikkel 5 on ELTL artikli 169 lõiget 1 ja lõike 2 punkti a ning artikli 114 lõiget 3 arvestades kehtiv, kuna artikkel 5 ei kohusta reisikorraldajat teavitama reisijat tema direktiivi artikli 12 lõikes 2 sätestatud õigusest lõpetada pakettreisileping ilma lõpetamistasu maksmata ja saada tagasi kõik pakettreisi jaoks tehtud maksed, kui esinevad vältimatud ja erakorralised asjaolud, mis mõjutavad olulisel määral selle pakettreisilepingu täitmist.

32

Hispaania valitsus ja Euroopa Komisjon leiavad, et see küsimus ei ole vastuvõetav. Komisjon väidab, et küsimus on hüpoteetiline, sest direktiivi 2015/2302 artikli 5 lõige 1 näeb ette kohustuse teavitada reisijat tema lepingu lõpetamise õigusest, mida on korratud selle direktiivi artikli 12 lõikes 2.

33

Sellega seoses väärib meenutamist, et Euroopa Kohus võib jätta liikmesriigi kohtu esitatud eelotsusetaotluse läbi vaatamata vaid siis, kui on ilmne, et taotletud liidu õiguse tõlgendus ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (25. juuli 2018. aasta kohtuotsus AY (vahistamismäärus – tunnistaja), C‑268/17, EU:C:2018:602, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

34

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub aga oma küsimusega Euroopa Kohtul selgitada direktiivi 2015/2302 artikli 5 lõike 1 ulatust. Nimelt on selle sätte kehtivuse hindamiseks vaja enne tõlgendada selle ulatust. See tõlgendus ei tähenda hüpoteetilise probleemi hindamist, mistõttu komisjon eksib, kui ta väidab, et see küsimus on vastuvõetamatu.

35

Direktiivi 2015/2302 artikli 5 lõike 1 ulatuse tõlgendamise kohta tuleb aga märkida, et see säte näeb ette, et liikmesriigid tagavad, et reisikorraldaja esitab reisijale enne, kui pakettreisileping talle siduvaks muutub, direktiivi I lisa osas A või B esitatud asjakohase vormi kaudu standardteabe.

36

Direktiivi I lisa osades A ja B esitatud standardteabevormides on hüperlingiga või sellise hüperlingi puudumisel sõnaselgelt toodud ära peamised õigused, millest reisijaid tuleb teavitada. Nende õiguste hulka kuulub vastavalt I lisa osade A ja B seitsmendale taandele pakettreisi ostnud reisijate õigus „enne pakettreisi algust leping[…] lõpetada lõpetamistasu maksmata erandjuhtudel, näiteks juhul, kui sihtkohas esineb tõsiseid julgeolekuprobleeme, mis võivad pakettreisi mõjutada“. Seitsmes taane niisiis selgitab ja näitlikustab nendele reisijatele sama direktiivi artikli 12 lõikega 2 antud lepingu lõpetamise õiguse sisu.

37

Seega, vastupidi eelotsusetaotluse esitanud kohtu arusaamale, ei välista direktiivi 2015/2302 artikli 5 lõige 1 lepingueelset teavet, mis tuleb reisijale kohustuslikus korras anda ja mis on seotud reisijale selle direktiivi artikli 12 lõikega 2 antud õigusega lõpetada oma reisileping enne pakettreisi algust ilma lõpetamistasu maksmata, kui esinevad vältimatud ja erakorralised asjaolud, mis mõjutavad olulisel määral pakettreisi teenuste osutamist.

38

Direktiivi 2015/2302 artikli 5 lõike 1 ulatust arvestades ei ole vaja vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusele selle artikli kehtivuse kohta. Kuna see artikkel kohustab teavitama reisijat tema selle direktiivi artikli 12 lõikes 2 ette nähtud õigusest leping lõpetada, siis ei teki ELTL artikli 169 lõike 1 ja lõike 2 punkti a ning ELTL artikli 114 lõike 3 seisukohast direktiivi artikli 5 kehtivuse küsimust sel põhjusel, et artikkel 5 justkui ei kohusta tarbijat teavitama sellest lepingu lõpetamise õigusest.

39

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 2015/2302 artikli 5 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et see paneb reisikorraldajale kohustuse teavitada reisijat tema direktiivi artikli 12 lõikes 2 ette nähtud õigusest leping lõpetada. Nimetatud direktiivi artikli 5 lõike 1 kehtivust ELTL artikli 169 lõike 1 ja lõike 2 punkti a seisukohast koostoimes ELTL artikli 114 lõikega 3 ei saa seega kahtluse alla seada põhjendusega, et selles ei ole ette nähtud, et reisijat tuleb teavitada tema sama direktiivi artikli 12 lõikes 2 sätestatud õigusest leping lõpetada.

40

Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas ELTL artikleid 114 ja 169 ning direktiivi 2015/2302 artiklit 15 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätetes ette nähtud dispositiivsuse põhimõtte ja vastavuse põhimõtte kohaldamine, kui viimati nimetatud sätete kohaldamine võib takistada hagejast tarbija tõhusat kaitset.

41

Hispaania valitsus leiab, et see küsimus ei ole vastuvõetav, sest esiteks toob esimese küsimuse vastuvõetamatus paratamatult kaasa teise küsimuse vastuvõetamatuse ning teiseks ei ole direktiivi 2015/2302 artiklil 15 mingit seost põhikohtuasjaga. See vastuväide tuleb tagasi lükata, kuna käesoleva kohtuotsuse punktides 33 ja 34 esitatud põhjustel ei ole esimene küsimus vastuvõetamatu ning teise küsimuse kontekstist ilmneb selgelt, et viide selle direktiivi artiklile 15 on kirjaviga ja seda tuleb mõista nii, et viidatud on kõnealuse direktiivi artikli 12 lõikele 2.

42

Eeltoodut arvestades ja võttes arvesse asjaolu, et direktiiv 2015/2302 võeti vastu ELTL artikli 114 alusel, et aidata kaasa ELTL artikli 169 lõikes 1 ja lõike 2 punktis a nimetatud eesmärgi saavutamisele tagada kõrgetasemeline tarbijakaitse, tuleb teine küsimus ümber sõnastada nii, et sellega soovitakse sisuliselt teada, kas kõnealuse direktiivi artikli 12 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisuguste riigisiseste menetlusnormide kohaldamine, milles on sätestatud dispositiivsuse põhimõte ja vastavuse põhimõte ning mille kohaselt juhul, kui pakettreisilepingu lõpetamine vastab artikli 12 lõikes 2 sätestatud tingimustele ja asjaomane reisija pöördub riigisisesesse kohtusse nõudega maksta tagasi täielikust hüvitisest väiksem summa, ei või kohus omal algatusel määrata, et reisijale tuleb kõik tagasi maksta.

43

Sellega seoses tuleb meenutada, et direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõige 2 näeb ette, et kui sihtkohas või selle vahetus läheduses esinevad vältimatud ja erakorralised asjaolud, mis mõjutavad olulisel määral pakettreisi teenuste osutamist või reisijate vedu sihtkohta, on reisijal õigus lõpetada pakettreisileping enne pakettreisi algust lõpetamistasu maksmata ja nõuda kõikide pakettreisi maksete tagasimaksmist.

44

Liidu õiguses ei ole siiski ühtlustatud selle lõpetamisõiguse hindamisele kohaldatavaid menetlusnorme. Direktiivi 2015/2302 artikkel 24 näeb üksnes ette, et liikmesriigid tagavad selle direktiivi täitmise tagamiseks vajalike piisavate ja tõhusate vahendite olemasolu. Seega kuuluvad menetlusnormid, mille eesmärk on tagada õigussubjektidele direktiivi artikli 12 lõikest 2 tulenevate õiguste kaitse, liikmesriikide menetlusautonoomia põhimõtte alusel liikmesriikide riigisisese õiguskorra reguleerimisalasse (vt selle kohta 17. mai 2022. aasta kohtuotsus Unicaja Banco, C‑869/19, EU:C:2022:397, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).

45

Niisiis ei nõua liidu õigus põhimõtteliselt liikmesriigi kohtult, et ta analüüsiks omal algatusel, kas on rikutud liidu õigusnorme, kui selle analüüsimiseks peaks ta väljuma vaidluse piiridest, nagu see on poolte vahel kindlaks määratud. Riigisisese kohtu pädevuse sellise piiramise õigustus tuleneb põhimõttest, et kohtumenetluses kuulub initsiatiiv pooltele. Järelikult saab kohus omal algatusel tegutseda ainult erandjuhtudel, kui avalik huvi seda nõuab (vt selle kohta 17. detsembri 2009. aasta kohtuotsus Martín Martín, C‑227/08, EU:C:2009:792, punktid 19 ja 20 ning seal viidatud kohtupraktika).

46

Euroopa Kohtu praktikast tuleneb samuti, et liidu kohus on kohustatud kontrollima omal algatusel, kas teatavaid liidu õiguse sätteid tarbijakaitse valdkonnas on järgitud, kui sellise kontrolli puudumisel ei ole tõhusa tarbijakaitse eesmärki võimalik saavutada (vt selle kohta 5. märtsi 2020. aasta kohtuotsus OPR-Finance, C‑679/18, EU:C:2020:167, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellest järeldub, et teatavate liidu õigusest tulenevate tarbija õiguste tõhus kaitse on seotud avaliku huviga, mis nõuab riigisisese kohtu sekkumist omal algatusel.

47

Liikmesriigi kohtu omal algatusel kontrollimise kohustust on muu hulgas tunnustatud nende normide osas, mis on sätestatud nõukogu 20. detsembri 1985. aasta direktiivis 85/577/EMÜ tarbija kaitsmise kohta väljaspool äriruume sõlmitud lepingute korral (EÜT 1985, L 372, lk 31; ELT eriväljaanne 15/01, lk 262) (17. detsembri 2009. aasta kohtuotsus Martín Martín, C‑227/08, EU:C:2009:792, punkt 29), nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivis 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT 1993, L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288) (17. mai 2022. aasta kohtuotsus Ibercaja Banco, C‑600/19, EU:C:2022:394, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiivis 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ (ELT 2008, L 133, lk 66, ja parandused ELT 2009, L 207, lk 14, ELT 2010, L 199, lk 40, ja ELT 2011, L 234, lk 46) (5. märtsi 2020. aasta kohtuotsus OPR-Finance, C‑679/18, EU:C:2020:167, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

48

Käesoleval juhul tuleb seega hinnata, kas selleks, et tagada tarbijale direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõikest 2 tuleneva lõpetamisõiguse tõhus kaitse, peab liikmesriigi kohus saama tõstatada omal algatusel selle sätte rikkumise küsimuse.

49

Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et see lõpetamisõigus aitab saavutada selle direktiivi eesmärki, milleks on – nagu nähtub direktiivi artiklist 1 koostoimes põhjendusega 5 – aidata kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele ja saavutada tarbijakaitse võimalikult ühtlane kõrge tase, kui tarbijad sõlmivad pakettreisilepingu. Direktiiv 2015/2302 tagab reisijale õiguse, mille üle ta ei oleks tingimata saanud reisikorraldajaga läbi rääkida, sest ta on reisikorraldaja suhtes nõrgemal läbirääkimispositsioonil osas, mis puudutab pakettreisi tingimusi. Nii lõpetamisõigus kui ka selle direktiivi artikli 12 lõikes 2 reisijatele antud õigus saada tehtud maksed pärast lepingu lõpetamist tagasi vastavad sellele tarbijakaitse eesmärgile (vt selle kohta 8. juuni 2023. aasta kohtuotsus UFC-Que choisir ja CLCV, C‑407/21, EU:C:2023:449, punkt 33).

50

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 54 märkis, on lepingu lõpetamise õigusel direktiivi 2015/2302 süsteemis oluline roll, kuna see on liigitatud reisija „peamiseks õiguseks“ selle direktiivi I lisa osades A ja B ning kuna direktiivi artikli 5 lõike 1 kohaselt on reisikorraldaja kohustatud reisijat sellest lepingu lõpetamise õigusest teavitama.

51

Lõpuks on direktiivi 2015/2302 artiklis 23 sätestatud selle direktiivi imperatiivsus. Vastavalt selle artikli lõigetele 2 ja 3 ei või reisija loobuda talle selle direktiiviga antud õigustest ning mis tahes lepingutingimus või reisija avaldus, millega otseselt või kaudselt loobutakse nendest õigustest, ei ole reisija suhtes siduv.

52

Eeltoodud asjaolusid arvestades tuleb asuda seisukohale, et direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõikega 2 reisijatele antud lepingu lõpetamise õiguse tõhusaks kaitsmiseks on nõutav, et liikmesriigi kohus saaks omal algatusel tõstatada selle sätte rikkumise.

53

Direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõike 2 tähenduses lõpetamisõiguse omal algatusel kontrollimine riigisisese kohtu poolt on siiski seotud teatud tingimustega.

54

Esiteks peab asjaomase pakettreisilepingu üks pooltest olema algatanud riigisiseses kohtus kohtumenetluse ja selle menetluse ese peab olema see leping (vt direktiivi 93/13 tähenduses ebaõiglaste tingimuste omal algatusel kontrollimise kohta 11. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Lintner, C‑511/17, EU:C:2020:188, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

55

Teiseks peab direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõikes 2 sätestatud lepingu lõpetamise õigus olema seotud vaidluse esemega, nagu pooled on selle oma nõuete ja väidetega kindlaks määranud (vt direktiivi 93/13 tähenduses ebaõiglaste tingimuste omal algatusel kontrollimise kohta 11. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Lintner, C‑511/17, EU:C:2020:188, punkt 34).

56

Kolmandaks peavad liikmesriigi kohtul olema kõik õiguslikud ja faktilised asjaolud, mida on vaja selle hindamiseks, kas asjaomane reisija saab tugineda sellele lepingu lõpetamise õigusele (vt direktiivi 93/13 tähenduses ebaõiglaste tingimuste omal algatusel kontrollimise kohta 11. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Lintner, C‑511/17, EU:C:2020:188, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

57

Neljandaks ei tohi reisija olla liikmesriigi kohtule sõnaselgelt teatanud, et ta on direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõike 2 kohaldamise vastu.

58

Olukorras, kus reisija ei tugine selle sätte kohaldamisele, kuigi selle kohaldamise tingimused näivad olevat täidetud, ei saa välistada, et reisija ei olnud nimetatud sättes ette nähtud lõpetamisõiguse olemasolust teadlik. Sellest aga piisab selleks, et riigisisene kohus saaks omal algatusel selle sätte esile tuua.

59

Käesoleval juhul näivad need tingimused olevat täidetud, kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangust ei tulene teisiti. Nimelt on põhikohtuasja hageja selle kohtu poole pöördunud hagiga, mis puudutab põhikohtuasja kostjaga sõlmitud pakettreisilepingu lõpetamist. Direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõikes 2 ette nähtud lõpetamisõigus näib olevat seotud selle kohtu menetluses oleva vaidluse esemega, sest see puudutab hageja tehtud maksete tagasimaksmist pärast tema otsust lõpetada kõnealune leping koroonaviiruse leviku tõttu. Lisaks näib, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu käsutuses on kõik vajalikud õiguslikud ja faktilised asjaolud, et hinnata, kas reisija võib sellele lõpetamisõigusele tugineda. Eelotsusetaotluse esitanud kohus võib selle autonoomse hindamise käigus võtta arvesse 8. juuni 2023. aasta kohtuotsuse UFC – Que choisir ja CLCV (C‑407/21, EU:C:2023:449) punkte 41–51, milles Euroopa Kohus leidis üldiselt, et mõiste „vältimatud ja erakorralised asjaolud“ selle direktiivi artikli 12 lõike 2 tähenduses võib hõlmata üleilmse tervisekriisi puhkemist. Lisaks ei näi, et nimetatud hageja oleks sellele kohtule esitatud hagis sõnaselgelt välistanud lepingu lõpetamise direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõike 2 alusel. Vastupidi, ei saa välistada, et ta ei olnud selle õiguse olemasolust teadlik, kuna reisikorraldaja ei täitnud oma kohustust teavitada teda sellest õigusest vastavalt nimetatud direktiivi artikli 5 lõikele 1, nagu see on Hispaania õigusesse üle võetud.

60

Kui käesoleva kohtuotsuse punktides 54–57 nimetatud tingimused on täidetud, peab liikmesriigi kohus omal algatusel kontrollima direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõikes 2 ette nähtud õigust leping lõpetada.

61

Omal algatusel kontrollimine eeldab, et kohus peab vastavalt riigisisestes menetlusnormides selleks ette nähtud reeglitele esiteks teavitama hagejat õigusest leping lõpetada, nagu see on ette nähtud direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõikes 2, ja teiseks andma hagejale võimaluse tugineda sellele õigusele pooleliolevas kohtumenetluses, ning kui hageja seda teeb, siis tegema kostjale ettepaneku selle üle võistlevalt vaielda (vt direktiivi 93/13 tähenduses ebaõiglaste tingimuste omal algatusel kontrollimise kohta 11. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Lintner, C‑511/17, EU:C:2020:188, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

62

Selline omal algatusel kontrollimine ei nõua seega riigisiseselt kohtult, et ta lõpetaks omal algatusel ja tasuta asjaomase pakettreisilepingu, andes samale hagejale õiguse saada tagasi kõik pakettreisi jaoks tehtud maksed. Nimelt ei ole selline nõue vajalik selleks, et tagada direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõikes 2 ette nähtud lõpetamisõiguse tõhus kaitse, ning see on vastuolus hageja sõltumatusega oma lepingu lõpetamise õiguse teostamisel.

63

Täpsemalt ei saa liikmesriigi kohus olla kohustatud pakettreisilepingut selle sätte alusel omal algatusel lõpetama, kui reisija otsustab pärast kohtu poolt teavitamist vabalt ja asjaoludest teadlikuna jätta leping nimetatud sätte alusel lõpetamata. Direktiiv 2015/2302 ei lähe nimelt nii kaugele, et kohustaks reisijaid kasutama õigusi, mis neil on direktiiviga kehtestatud kaitsesüsteemi alusel (vt direktiivi 93/13 tähenduses ebaõiglaste tingimuste omal algatusel kontrollimise kohta 3. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Dziubak, C‑260/18, EU:C:2019:819, punktid 53 ja 54 ning seal viidatud kohtupraktika).

64

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teisele eelotsuse küsimusele vastata, et direktiivi 2015/2302 artikli 12 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus niisuguste riigisiseste menetlusnormide kohaldamine, milles on sätestatud dispositiivsuse põhimõte ja vastavuse põhimõte ning mille kohaselt juhul, kui pakettreisilepingu lõpetamine vastab selles sättes sätestatud tingimustele ja asjaomane reisija pöördub riigisisesesse kohtusse nõudega maksta tagasi täielikust hüvitisest väiksem summa, ei või kohus omal algatusel määrata, et reisijale tuleb kõik tagasi maksta, tingimusel, et need riigisisesed menetlusnormid ei välista selle kohtu võimalust omal algatusel teavitada seda reisijat tema õigusest saada kõik tehtud maksed tagasi ja lubada reisijal kohtus sellele õigusele tugineda.

65

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab: