–

CAJASUR Banco SA, esindaja: V. Rodríguez de Vera Casado,

–

Hispaania valitsus, esindajad: A. Pérez-Zurita Gutiérrez, J. Ruiz Sánchez ja J. Rodríguez de la Rúa Puig,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: J. Baquero Cruz ja N. Ruiz García,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT 1993, L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288) artikli 6 lõiget 1.

2

Taotlus on esitatud CAJASUR Banco SA ning JO ja IMi vahelises kohtuvaidluses menetluskulude üle, mis tekkisid viimaste algatatud kohtumenetluses, milles paluti tuvastada hüpoteeklaenu lepingu tüüptingimuse tühisus eelkõige selle tingimuse ebaõigluse tõttu.

3

Direktiivi 93/13 artikli 6 lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid sätestavad, et ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on […] tarbijaga sõlminud, ei ole [siseriiklikes õigusaktides sätestatud tingimustel] tarbijale siduvad ning [et leping jääb muus osas pooltele siduvaks, kui see saab kehtida ka ilma ebaõiglaste tingimusteta].“ [täpsustatud sõnastus]

4

Selle direktiivi artikli 7 lõikes 1 on ette nähtud:

„Liikmesriigid tagavad, et tarbijate ja konkurentide huvides oleksid olemas piisavad ja tõhusad vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mis müüjad või teenuste osutajad tarbijatega sõlmivad.“

5

Tsiviilseadustiku (Código Civil) artiklis 1303 on ette nähtud:

„Kohustuse tühiseks tunnistamise korral peavad lepingupooled vastastikku tagastama lepingu esemeks olevad asjad koos viljadega ja hinna koos intressiga, kui järgmistes artiklites ei ole sätestatud teisiti.“

6

7. jaanuari 2000. aasta tsiviilkohtumenetluse seaduse 1/2000 (Ley 1/2000, de Enjuiciamiento Civil; BOE nr 7, 8.1.2000, lk 575) (põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis) (edaspidi „LEC“) artiklis 395, mis reguleerib menetluskulude väljamõistmise korda hagi õigeksvõtmise korral, on sätestatud:

„1.   Kui kostja võtab hagi õigeks enne sellele vastamist, ei jäeta menetluskulusid tema kanda, välja arvatud juhul, kui kohus tuvastab nõuetekohaselt põhjendades, et kostja on toiminud pahauskselt.

Pahausksus tuvastatakse igal juhul, kui enne hagi esitamist on kostjale saadetud nõuetekohane ja põhjendatud maksenõue või kui on algatatud lepitusmenetlus või esitatud kostja vastu lepitustaotlus.“

7

Põhikohtuasja pooled sõlmisid hüpoteeklaenulepingu. JO ja IM esitasid 2018. aastal Juzgado de Primera Instancia no 18 bis de Málagale (Málaga esimese astme kohus nr 18 bis, Hispaania) hagi, milles palusid tuvastada, et hüpoteegitasu käsitlev lepingu tüüptingimus on tühine, ja hüvitada nimetatud tingimuse alusel makstud summa, sest see tingimus on ebaõiglane. CAJASUR Banco tunnistas pärast hagi esitamist, et see tingimus on ebaõiglane, kuid – võttes arvesse, et tingimuse alusel nõutud summa oli ülemäära suur – nõustus hüvitama vaid osa sellest summast.

8

Juzgado de Primera Instancia no 18 bis de Málaga (Málaga esimese astme kohus nr 18 bis) tuvastas 2. märtsi 2020. aasta kohtuotsusega sama tingimuse tühisuse selle tingimuse ebaõigluse tõttu ja kohustas CAJASUR Bancot esiteks tagastama JO-le ja IMile osa nõutud summast ning teiseks mõistis temalt välja ka menetluskulud.

9

CAJASUR Banco esitas eelotsusetaotluse esitanud kohtule, Audiencia Provincial de Málagale (Málaga provintsikohus, Hispaania), hagi üksnes osas, mis puudutab menetluskulude väljamõistmist. Ta väidab, et kuna ta võttis hagi õigeks enne sellele vastamist, on menetluskulude väljamõistmine vastuolus LEC artikliga 395, kuivõrd selles on sätestatud, et kulud võib välja mõista üksnes juhul, kui tuvastatakse kostja pahausksus. Sellega seoses tuletab ta meelde, et nimetatud artikli kohaselt tuvastatakse pahausksus vaid siis, kui enne hagi esitamist on kostjale saadetud nõuetekohane ja põhjendatud maksenõue, kui kostja suhtes on algatatud lepitusmenetlus või kui kostja vastu on esitatud lepitustaotlus.

10

Nagu nähtub eelotsusetaotlusest, on see seisukoht kooskõlas Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) väljakujunenud kohtupraktikaga sama artikli kohaldamise kohta.

11

Eelotsusetaotlusest nähtub ka see, et JO ja IM ei korraldanud CAJASUR Banco suhtes kohtueelset menetlust.

12

Neil asjaoludel otsustas Audiencia Provincial de Málaga (Málaga provintsikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

13

Hispaania valitsuse arvates tuleb eelotsusetaotlus vastuvõetamatuks tunnistada, sest eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole nõuetekohaselt esitanud põhikohtuasja õiguslikku ja faktilist raamistikku. See kohus ei esitanud Euroopa Kohtule nimelt faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, mis on vajalikud selleks, et anda tarvilik vastus eelotsuse küsimustele, mis on hüpoteetilised, sest riigisisese õiguse kohaselt võib see kohus põhikohtuasja lahendada ilma Euroopa Kohtule eelotsuse küsimust esitamata.

14

Tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artiklis 267 sätestatud menetluses, mis põhineb liikmesriikide kohtute ja Euroopa Kohtu ülesannete selgel eristamisel, põhikohtuasja faktiliste asjaolude hindamine ning riigisisese õiguse tõlgendamine ja kohaldamine vaid liikmesriigi kohtu pädevuses. Üksnes asja menetleval ja selle lahendamise eest vastutaval liikmesriigi kohtul on kohtuasja eripärasid arvesse võttes õigus hinnata nii Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste vajalikkust kui ka asjakohasust. Järelikult, kui esitatud küsimused puudutavad liidu õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus põhimõtteliselt kohustatud otsuse tegema (14. juuni 2012. aasta kohtuotsus Banco Español de Crédito, C‑618/10, EU:C:2012:349, punkt 76, ja 22. septembri 2022. aasta kohtuotsus Servicios Prescriptor y medios de pagos EFC, C‑215/21, EU:C:2022:723, punkt 26).

15

Seega saab Euroopa Kohus liikmesriigi kohtu esitatud eelotsusetaotluse vastuvõetamatuks tunnistada vaid siis, kui on ilmne, et taotletaval liidu õiguse tõlgendusel ei ole mingit seost põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (14. juuni 2012. aasta kohtuotsus Banco Español de Crédito, C‑618/10, EU:C:2012:349, punkt 77, ja 22. septembri 2022. aasta kohtuotsus Servicios prescriptor y medios de pagos EFC, C‑215/21, EU:C:2022:723, punkt 27).

16

Käesoleval juhul ei ole aga tegemist sellise olukorraga.

17

Nimelt tuleb märkida, et eelotsusetaotlus puudutab eelkõige direktiivi 93/13 artikli 6 lõike 1 tõlgendamist ja selle eesmärk on välja selgitada, kas selle sättega on vastuolus niisugune riigisisene õigusnorm nagu LEC artikkel 395, mis puudutab kulude jaotamist kohtumenetluses, mille tarbijad on algatanud sellest direktiivist tulenevate õiguste kasutamiseks.

18

Peale selle nähtub Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust, et kui LEC artiklit 395 kohaldatakse nii, nagu seda on tõlgendatud liikmesriigi kohtupraktikas, esineb direktiivi 93/13 tähenduses tarbija jaoks risk, et temalt võidakse välja mõista kulud, mis on seotud sellega, et ta pöördus müüja või teenuste osutajaga sõlmitud lepingu tingimustega seoses kohtusse, vaatamata pädeva kohtu järeldusele, et mõni neist tingimustest on ebaõiglane.

19

Eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb asuda seisukohale, et eelotsusetaotlus on vastuvõetav.

20

Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab oma esimeses küsimuses eelkõige Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklile 47, nähtub eelotsusetaotluse põhjendustest, et peamine küsimus, mis sel kohtul tekkis, puudutas direktiivi 93/13 artikli 6 tõlgendamist, võttes arvesse teises küsimuses viidatud tõhususe põhimõtte ulatust.

21

Seega tuleb asuda seisukohale, et oma küsimustega, mida tuleb analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 tuleb koostoimes tõhususe põhimõttega tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellised riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt kannab tarbija ise – juhul, kui ta ei läbinud müüja või teenuste osutajaga, kellega ta on sõlminud ebaõiglast tingimust sisaldava lepingu, enne kohtueelset menetlust – oma kulud kohtumenetluses, mille ta müüja või teenuste osutaja vastu algatas, et panna maksma talle direktiivist 93/13 tulenevad õigused, kui müüja või teenuste osutaja on tarbija hagi enne sellele vastamist õigeks võtnud, kuigi on tuvastatud, et see tingimus on ebaõiglane.

22

Kõigepealt tuleb märkida, et arvestades müüjate või teenuste osutajate suhtes nõrgemas olukorras olevate tarbijate kaitse avaliku huvi laadi ja tähtsust, kohustab direktiiv 93/13 – nagu ilmneb selle artikli 7 lõikest 1 koostoimes selle kahekümne neljanda põhjendusega – liikmesriike sätestama piisavad ja tõhusad vahendid, „et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mis müüjad või teenuste osutajad tarbijatega sõlmivad“ (30. aprilli 2014. aasta kohtuotsus Kásler ja Káslerné Rábai, C‑26/13, EU:C:2014:282, punkt 78 ning seal viidatud kohtupraktika).

23

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb selles valdkonnas liidu erinormide puudumise tõttu direktiivis 93/13 ette nähtud tarbijakaitse rakendamise kord menetlusautonoomia põhimõttest tulenevalt sätestada liikmesriikide enda õiguskordades. Samas ei tohi see kord olla ebasoodsam võrreldes korraga, mis kehtib sarnastele riigisisestele olukordadele (võrdväärsuse põhimõte), ega olla sätestatud selliselt, et see muudab liidu õiguskorraga antud õiguste kasutamise praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte) (10. juuni 2021. aasta kohtuotsus BNP Paribas Personal Finance, C‑776/19–C‑782/19, EU:C:2021:470, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

24

Sellega seoses nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et menetluskulude jaotamine liikmesriigi kohtutes kuulub liikmesriikide menetlusautonoomia valdkonda tingimusel, et järgitakse võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid (16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Caixabank ja Banco Bilbao Vizcaya Argentaria, C‑224/19 ja C‑259/19, EU:C:2020:578, punkt 95).

25

Mis puudutab tõhususe põhimõtet, mis on eelotsusetaotluses neist põhimõtetest ainsana küsimuse all, siis tuleb märkida, et iga juhtumit, mille puhul kerkib küsimus, kas riigisisene menetlusnorm muudab liidu õiguse kohaldamise praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks, tuleb analüüsida, võttes arvesse selle sätte kohta menetluses tervikuna, menetluse kulgu ja eripära erinevates liikmesriigi ametiasutustes. Seda silmas pidades tuleb vajaduse korral arvesse võtta liikmesriigi õigussüsteemi aluseks olevaid põhimõtteid, nagu kaitseõiguste tagamine, õiguskindluse põhimõte ja menetluse nõuetekohane kulgemine (vt eelkõige 10. juuni 2021. aasta kohtuotsus BNP Paribas Personal Finance, C‑776/19–C‑782/19, EU:C:2021:470, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

26

Direktiiv 93/13 annab tarbijale õiguse pöörduda kohtusse, et tuvastada lepingu, mille müüja või teenuste osutaja temaga sõlmis, tingimuse ebaõiglus ja jätta see kohaldamata. Selles osas on Euroopa Kohus otsustanud, et kui niisuguste menetluskulude jaotamine seataks sõltuvusse alusetult makstud summast, mille tagastamise kohustust tunnustati, võiks see kohtuasjaga kaasnevate kulude tõttu pärssida tarbija tahet seda õigust kasutada (vt selle kohta 16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Caixabank ja Banco Bilbao Vizcaya Argentaria, C‑224/19 ja C‑259/19, EU:C:2020:578, punkt 98 ning seal viidatud kohtupraktika).

27

Lisaks sellele otsustas Euroopa Kohus, et direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 ning tõhususe põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus kord, mis võimaldab jätta osa menetluskuludest tarbija kanda vastavalt sellele, millises ulatuses mõistetakse välja alusetult makstud summad pärast lepingutingimuse tühisuse tuvastamist selle ebaõiglase laadi tõttu, kuna selline kord tekitab olulise takistuse, mis võib pärssida tarbija tahet kasutada talle direktiiviga 93/13 antud õigust allutada lepingutingimuste võimalik ebaõiglane laad tõhusale kohtulikule kontrollile (16. juuli 2020. aasta kohtuotsus Caixabank ja Banco Bilbao Vizcaya Argentaria, C‑224/19 ja C‑259/19, EU:C:2020:578, punkt 99).

28

Samuti tuleb märkida, et ehkki tõhususe põhimõtte järgimine ei või viia selleni, et korvatakse täielikult asjaomase tarbija täielik tegevusetus, tuleb analüüsida, kas asjasse puutuva riigisisese menetluse erisusi arvestades eksisteerib arvestatav risk, et see heidutab tarbijat talle direktiivist 93/13 tulenevaid õigusi kasutamast (vt selle kohta 22. septembri 2022. aasta kohtuotsus Vicente (advokaaditasu maksmise kohustus), C‑335/21, EU:C:2022:720, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).

29

Käesoleval juhul märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et LEC artiklis 395, nagu seda on tõlgendanud Tribunal Supremo (kõrgeim kohus), on sätestatud, et menetluskulud tuleb kostjalt välja mõista üksnes juhul, kui kostja on toiminud pahauskselt, mis tuvastatakse juhul, kui hageja on enne kohtusse pöördumist tulemusetult saatnud kostjale nõuetekohase ja põhjendatud maksenõude, kui hageja on algatanud lepitusmenetluse või kui hageja on esitanud kostja vastu lepitustaotluse.

30

Sellega seoses tuleb märkida, et direktiivi 93/13 artikli 6 lõike 1 alusel algatatud tüüpilistes menetlustes on „tarbija“ selle direktiivi tähenduses enamasti hageja ja „müüja või teenuste osutaja“ selle direktiivi tähenduses enamasti kostja, mis tähendab, et LEC artikkel 395, nagu seda on tõlgendanud Tribunal Supremo (kõrgeim kohus), nõuab tegelikult, et tarbija esitaks enne kohtusse pöördumist asjaomasele müüjale või teenuste osutajale nõuetekohase ja põhjendatud maksenõude, algataks müüja või teenuste osutajaga lepitusmenetluse või esitaks tema vastu lepitustaotluse. Kui müüja või teenuste osutaja võtab hagi enne sellele vastamist õigeks, eeldatakse, et ta on toiminud heauskselt, ja temalt ei saa menetluskulusid välja mõista, ning seda isegi siis, kui niimoodi algatatud kohtumenetluses tehti kindlaks, et küsimuse all olevas lepingus on ebaõiglane tingimus.

31

Kuigi artikliga 395 taotletavaid eesmärke, nimelt liikmesriigi kohtusüsteemi ülekoormamise vältimist ja head õigusemõistmist, tuleb pidada õiguspäraseks, nagu leidis ka Hispaania valitsus, ja kuigi – nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 48 märkis – mõne selles sättes nimetatud kohtueelse menetluse läbimine näib olevat tarbija jaoks mõistlik menetlusnõue, lasub kohtueelse menetluse algatamise kohustus lõppkokkuvõttes siiski ainuüksi sellel tarbijal.

32

Ent müüja või teenuste osutaja ja tarbija vahel sõlmitud lepingute ebaõiglaste tingimuste valdkonnas, mille kohta on liikmesriigis rohkelt kohtupraktikat, peaks niisugune kohustus lasuma võrdselt mõlemal lepingupoolel. Kui liikmesriigi väljakujunenud kohtupraktikas on tuvastatud, et teatud tüüptingimused on ebaõiglased, võib nimelt samuti eeldada, et pangad pöörduvad omal algatusel nende klientide poole, kelle lepingutes sellised tingimused on, enne kui kliendid nende tingimuste toime kõrvaldamiseks kohtusse pöörduvad.

33

Lisaks – kuigi ei ole välistatud, et üldine huvi hea õigusemõistmise vastu võib iseenesest kaaluda üles tarbijate erihuvid – ei tohi menetlusnormid, mille eesmärk on seda üldist huvi tagada, siiski muuta tarbijatele direktiivist 93/13 tulenevate õiguste kasutamist võimatuks või ülemäära raskeks (vt selle kohta 12. veebruari 2015. aasta kohtuotsus Baczó ja Vizsnyiczai, C‑567/13, EU:C:2015:88, punktid 51 ning 52).

34

Peale selle ei ajenda niisugused riigisisesed õigusnormid nagu LEC artikkel 395, mille kohaselt lasub kogu kohtueelse menetluse algatamise vastutus asjaomasel tarbijal, müüjaid või teenuste osutajaid selgitama vabatahtlikult ja omal algatusel välja kõiki tagajärgi, mis ebaõiglasi lepingutingimusi käsitlevast kohtupraktikast tulenevad, ning soodustavad seega nende tingimuste toime püsimist. Tarbijale täiendavat finantsriski kaasa tuues võivad sellised õigusnormid lõpuks luua takistuse, mis võib heidutada tarbijat kasutamast oma õigust tõhusale kohtulikule kontrollile teda müüja või teenuste osutajaga siduvas lepingus sisalduvate võimalike ebaõiglaste tingimuste üle.

35

Lõpuks ei saa tarbijale, kes on sõlminud ebaõiglast tingimust sisaldava lepingu, ette heita, et ta pöördus pädeva liikmesriigi kohtu poole, et kasutada talle direktiiviga 93/13 tagatud õigusi, kui müüja või teenuste osutaja jääb tegevusetuks vaatamata sellele, et sarnaste tingimuste ebaõiglus on liikmesriigi väljakujunenud kohtupraktikas tuvastatud, mis oleks pidanud ajendama müüjat või teenuste osutajat omal algatusel tarbija poole pöörduma ja selle ebaõiglase tingimuse toimele esimesel võimalusel lõpu tegema.

36

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul on Tribunal Supremo (kõrgeim kohus) väljakujunenud kohtupraktikas ent tuvastatud põhikohtuasjas küsimuse all oleva tingimusega samalaadse lepingutingimuse ebaõiglus. Ta märgib sellega seoses, et pankadel on selle asemel, et teavitada tarbijaid ebaõiglasi lepingutingimusi käsitleva liikmesriigi kohtupraktika tagajärgedest, kalduvus oodata, kuni neile esitatakse kohtueelne nõue, mille nad rahuldavad, või algatatakse kohtumenetlus, kus nad võtavad hagi otsekohe, enne sellele vastamist õigeks, et vältida menetluskulude kandmist.

37

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 50 märkis, võib käesoleva kohtuotsuse punktis 36 viidatud käitumine – arvestades teadmisi, mida nendelt asutustelt selles valdkonnas eeldada saab, ning tarbijate nõrgemat positsiooni nende asutuste suhtes – kujutada endast olulist märki nende asutuste pahausksusest. Seetõttu on oluline, et pädev kohus saaks viia selles osas läbi vajaliku kontrolli ja, kui tarvis, kohaldada sellest tulenevaid tagajärgi.

38

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 koostoimes tõhususe põhimõttega tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt kannab tarbija ise – juhul, kui ta ei läbinud müüja või teenuste osutajaga, kellega ta on sõlminud ebaõiglast tingimust sisaldava lepingu, enne kohtueelset menetlust – oma menetluskulud kohtumenetluses, mille ta müüja või teenuste osutaja vastu algatas, et tugineda oma direktiivist 93/13 tulenevatele õigustele, kui müüja või teenuste osutaja on tarbija hagi enne sellele vastamist õigeks võtnud, isegi kui on tuvastatud, et see tingimus on ebaõiglane, tingimusel et pädev liikmesriigi kohus saaks võtta arvesse liikmesriigi väljakujunenud kohtupraktikat, milles on tuvastatud sarnaste tingimuste ebaõiglus, ja selle müüja või teenuste osutaja käitumist, et tuvastada tema pahausksus ning, kui tarvis, mõista müüjalt või teenuste osutajalt sellest tulenevalt välja menetluskulud.

39

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:

Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes artikli 6 lõiget 1 koostoimes tõhususe põhimõttega

tuleb tõlgendada nii, et

sellega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt kannab tarbija ise – juhul, kui ta ei läbinud müüja või teenuste osutajaga, kellega ta on sõlminud ebaõiglast tingimust sisaldava lepingu, enne kohtueelset menetlust – oma menetluskulud kohtumenetluses, mille ta müüja või teenuste osutaja vastu algatas, et tugineda oma direktiivist 93/13 tulenevatele õigustele, kui müüja või teenuste osutaja on tarbija hagi enne sellele vastamist õigeks võtnud, isegi kui on tuvastatud, et see tingimus on ebaõiglane, tingimusel et pädev liikmesriigi kohus saaks võtta arvesse liikmesriigi väljakujunenud kohtupraktikat, milles on tuvastatud sarnaste tingimuste ebaõiglus, ja selle müüja või teenuste osutaja käitumist, et tuvastada tema pahausksus ning, kui tarvis, mõista müüjalt või teenuste osutajalt sellest tulenevalt välja menetluskulud.