Esialgne tõlge

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

ATHANASIOS RANTOS

esitatud 11. aprillil 2024(1)

Kohtuasi C‑792/22

Parchetul de pe lângă Judecătoria Rupea,

LV,

CRA,

LCM

Kriminaalasi

järgmise isiku suhtes:

MG,

menetluses osales:

SC Energotehnica SRL Sibiu

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Curtea de Apel Braşov (Braşovi apellatsioonikohus, Rumeenia))

Eelotsusetaotlus – Sotsiaalpoliitika – Direktiiv 89/391/EMÜ – Töötajate tööohutuse ja -tervishoiu parandamist soodustavad meetmed – Liidu õiguse tõhususe põhimõte – Töötaja surm töö tegemise ajal – Liikmesriigi kohtutes samal ajal toimuvad kriminaal- ja haldusmenetlused – Halduskohtu lõplik kohtuotsus, mille kohaselt selle töö tegemisel juhtunu ei ole „tööõnnetus“ – Riigisisene õigusnorm, mis näeb ette, et niisugusel lõplikul kohtuotsusel on kriminaalkohtus seadusjõud – Kriminaalkohtu võimalus kvalifitseerida see töö tegemisel juhtunud õnnetus „tööõnnetuseks“ ning määrata kriminaal- ja tsiviilkaristused

I.      Sissejuhatus

1.        Pärast elektriku surma elektripaigaldisel töö tegemise ajal algatati ohvri tööandjaks olnud äriühingu suhtes haldusmenetlus ning samal ajal algatati selle äriühingu elektritööde juhataja suhtes kriminaalmenetlus, kuna ta ei järginud seadusega ette nähtud töötervishoiu ja -ohutuse meetmeid, ja samuti seoses tahtmatu tapmisega; selles menetluses oli hukkunud elektriku perekond tsiviilhageja nimetatud äriühingu ja töödejuhataja vastu.

2.        Haldusmenetluse lõpus otsustas halduskohus lõplikus otsuses, et see töö tegemise ajal juhtunud õnnetus ei kujuta endast „tööõnnetust“, mistõttu samale äriühingule määratud halduskaristused tühistati. Lisaks on riigisisestes õigusnormides, nagu neid on tõlgendanud asjaomase liikmesriigi konstitutsioonikohus, ette nähtud, et kriminaalmenetlusele eelnevates küsimustes muude kui kriminaalkohtute tehtud lõplikel kohtuotsustel on kriminaalkohtus seadusjõud. Nimetatud töö tegemisel juhtunud õnnetuse kvalifitseerimine „tööõnnetuseks“ kujutab väidetavalt endast sellist eelnevat küsimust.

3.        Kas direktiiviga 89/391/EMÜ(2), mille eesmärk on parandada töötajate tööohutust ja -tervishoidu, on vastuolus sellised riigisisesed õigusnormid, mis takistavad asja menetleval kriminaalkohtul hinnata küsimust, kas sellist töö tegemisel juhtunud õnnetust saab kvalifitseerida „tööõnnetuseks“, ja seega määrata töödejuhatajale ja tööandjale kriminaal- või tsiviilkaristusi? Selline on sisuliselt küsimus, mille esitas Curtea de Apel Braşov (Braşovi apellatsioonikohus, Rumeenia), kes on põhikohtuasjas kriminaalkohus.

4.        Käesolev kohtuasi, mis on pretsedenditu, annab Euroopa Kohtule võimaluse täpsustada, kuidas on omavahel suhestatud riigisisesed õiguskaitsevahendid, et direktiivi 89/391 rakendamisel oleks huvitatud isikutele tagatud liidu õiguse tõhususe põhimõtte järgimine ja eelkõige kaitseõiguste tagamine.

II.    Õiguslik raamistik

A.      Liidu õigus

5.        Direktiivi 89/391 I jaotis „Üldsätted“ sisaldab artikleid 1–4. Direktiivi artiklis 1 „Eesmärk“ on ette nähtud:

„1.      Käesoleva direktiivi eesmärk on kehtestada meetmed, et soodustada töötajate töötervishoiu ja -ohutuse parandamist.

2.      Selleks sisaldab käesolev direktiiv üldisi põhimõtteid, mis käsitlevad kutsealaste riskide vältimist, tervishoiu ja ohutuse kaitset, riski- ja õnnetustegurite kõrvaldamist, teavitamist, konsulteerimist ja tasakaalustatud osalust kooskõlas siseriiklike õigusaktide ja/või tavadega ning töötajate ja nende esindajate väljaõpet ning üldisi juhiseid kõnealuste põhimõtete rakendamiseks.

3.      Käesoleva direktiivi kohaldamine ei piira selliste olemasolevate või tulevaste siseriiklike ja ühenduse sätete kohaldamist, mis töötajate tervist ja ohutust tööl paremini kaitsevad.“

6.        Direktiivi artiklis 4 on ette nähtud:

„1.      Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed tagamaks, et tööandjad, töötajad ja töötajate esindajad järgiksid käesoleva direktiivi rakendamiseks vajalikke õigusnorme.

2.      Eelkõige tagavad liikmesriigid asjakohase kontrolli ja järelevalve.“

7.        Sama direktiivi II jaotise „Tööandja kohustused“ artiklis 5 „Üldsäte“ on sätestatud:

„1.      Tööandja kohustus on tagada töötajate ohutus ja tervis kõikides tööga seotud aspektides.

[…]

3.      Töötajate kohustused töötervishoiu ja -ohutuse valdkonnas ei mõjuta põhimõtet, et tööandja vastutab.

4.      Käesolev direktiiv ei piira liikmesriikide võimalust näha ette tööandja vastutusest vabastamine või tema vastutuse piiramine juhul, kui sündmused toimuvad ebatavalistel ja ettenägematutel asjaoludel ning tööandjast sõltumatult, või erakorraliste sündmuste puhul, mille tagajärgi ei oleks olnud võimalik ära hoida, hoolimata kõikidest asjakohastest abinõudest.

Liikmesriigid ei pruugi esimeses lõigus nimetatud võimalust kasutada.“

B.      Rumeenia õigus

1.      Karistusseadustik

8.        17. juuli 2009. aasta seaduse nr 286/2009, millega kehtestatakse karistusseadustik (Legea nr. 286/2009, privind Codul penal)(3), põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal kehtinud redaktsioonis (edaspidi „karistusseadustik“) on artikli 192 „Surma põhjustamine ettevaatamatusest“ lõikes 2 sätestatud:

„Surma põhjustamine ettevaatamatusest kutsetöö tegemiseks või ametialal tegutsemiseks või konkreetsel tegevusalal tegutsemiseks ette nähtud õigusnormide või ettevaatusabinõude eiramise tõttu on karistatav kahe- kuni seitsmeaastase vangistusega. Kui õigusnormide või ettevaatusabinõude rikkumine on iseenesest õigusrikkumine, kohaldatakse süütegude kogumit käsitlevaid eeskirju.“

9.        Seadustiku artikli 350 „Seaduslike töötervishoiu ja -ohutuse meetmete eiramine“ lõigetes 1 ja 3 on ette nähtud:

„1)      Tööohutuse ja -tervishoiu alal ette nähtud kohustuste ja meetmete eiramise eest iga isiku poolt, kui see põhjustab otsese tööõnnetuse või kutsehaiguse ohu, karistatakse kuuekuulise kuni kolmeaastase vangistuse või rahatrahviga.

[…]

3)      Lõigetes 1 ja 2 osutatud tegude eest karistatakse kolmekuulise kuni ühe aasta pikkuse vangistusega või, kui need teod on toime pandud hooletusest, rahalise karistusega.“

2.      Kriminaalmenetluse seadustik

10.      1. juuli 2010. aasta seaduse nr 135/2010 kriminaalmenetluse seadustiku kohta (Legea nr. 135/2010, privind Codul de procedură penală)(4) põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal kehtinud redaktsioonis (edaspidi „kriminaalmenetluse seadustik“) on artiklis 52 „Eelküsimused“ sätestatud:

„1)      Kriminaalkohus on pädev lahendama kõiki küsimusi, mis eelnevad kohtuasja lahendamisele, isegi kui need küsimused kuuluvad oma olemuselt teise kohtu pädevusse, välja arvatud olukordades, kus pädevus ei kuulu õigusasutustele.

2)      Eelküsimuse lahendab kriminaalkohus vastavalt selle valdkonna normidele ja tõendamisviisidele, kuhu see küsimus kuulub.

3)      Muude kohtute kui kriminaalkohtute lõplikel otsustel kriminaalmenetluse eelküsimuses on kriminaalkohtus seadusjõud, välja arvatud süüteo olemasoluga seotud asjaolude osas.“

3.      Seadus nr 319/2006

11.      Direktiiv 89/391 võeti Rumeenia õiguskorda üle 14. juuli 2006. aasta seadusega nr 319/2006 tööohutuse ja -tervishoiu kohta(5) (Legea nr. 319/2006 a securităţii şi sănătăţii în muncă; edaspidi „seadus nr 319/2006“). Seaduse artikli 5 punktis g on sätestatud:

„Käesolevas seaduses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

g)      tööõnnetus – vägivaldne kehavigastus või äge tööalane mürgistus, mis tekib töötamisel või kutsetöö ülesannete täitmisel ning mille tagajärjeks on ajutine töövõimetus vähemalt kolm kalendripäeva, invaliidsus või surm.“

12.      Seaduse artikli 7 lõike 4 punktis c on ette nähtud:

„Ilma et see piiraks käesoleva seaduse teiste sätete kohaldamist ja arvestades ettevõtte ja/või üksuse tegevusalade laadi, on tööandja kohustatud:

[…]

c)      võtma töötajatele tööülesande andmisel arvesse töötajate tööohutus- ja -tervishoiualaseid võimeid.“

13.      Sama seaduse artikli 20 lõike 1 punktis b on ette nähtud:

„Tööandja peab tagama tingimused, mis võimaldavad igal töötajal saada piisavat ja asjakohast töötervishoiu- ja -ohutusalast väljaõpet, eelkõige töö tegemise kohale ja töökohale eriomase teabe ja juhiste kujul:

[…]

b)      töökoha vahetamise või töötaja üleviimise korral.“

14.      Seaduse nr 319/2006 artiklis 22 on sätestatud:

„Iga töötaja peab tegema oma tööd vastavalt oma väljaõppele ja ettevalmistusele ning tööandjalt saadud juhistele viisil, mis ei sea teda ega teisi inimesi, keda tema tegevus või tegevusetus töö käigus võib mõjustada, tööõnnetuse või kutsehaiguse ohtu.“

4.      Otsus nr 1146/2006

15.      Valitsuse 30. augusti 2006. aasta otsuse nr 1146/2006 töötajate poolt tööl kasutatavatele töövahenditele kehtestatud ohutuse ja tervishoiu miinimumnõuete kohta (Hotărârea Guvernului nr. 1146/2006, privind cerințele minime de securitate și sănătate pentru utilizarea în muncă de către lucrători a echipamentelor de muncă, edaspidi „otsus nr 1146/2006“)(6) I lisa on sõnastatud järgmiselt:

„[…]

3.3.2.1.      Elektriliste tööruumide ja -seadmete puhul tagatakse kaitse otsese kokkupuute kaudu elektrilöögi eest tehniliste meetmetega, mida täiendavad korralduslikud meetmed.

[…]

3.3.2.3.      Kaitse otsese kokkupuute kaudu elektrilöögi eest tagatakse järgmiste korralduslike meetmetega:

a)      töid elektriseadmetes (rikete kõrvaldamine, parandustööd, ühendustööd jms) tohivad teha ainult kõnealuste tööde jaoks kvalifitseeritud, volitatud ja väljaõppe saanud elektrikud;

b)      tööd tuleb teha ühe töövormi alusel;

[…]

e)      tööjuhised tuleb kehtestada iga tööoperatsiooni jaoks elektripaigaldistel;

[…]

3.3.2.4.      Tööd elektripaigaldistel, elektrit kasutavatel masinatel, seadmetel ja aparaatidel on lubatud üksnes järgmiste töövormide alusel:

[…]

d)      suulised korraldused (DV);

[…]

3.3.23.1.      Elektriliste tööruumide või -seadmete puhul, kus tehakse tööd nii, et vool on või ei ole välja lülitatud, tuleb kasutada elektrit isoleerivaid kaitsevahendeid.

[…]

3.3.23.4.      Tööd elektripaigaldistel ja -seadmetel ilma voolu välja lülitamata peavad tegema töötajad, kellel on lubatud töötada voolu all.

[…]“.

III. Põhikohtuasi, eelotsuse küsimused ja menetlus Euroopa Kohtus

16.      Eelotsusetaotlusest nähtub, et Ticușu vallas, Brașovi maakonnas (Rumeenia) hukkus 5. septembril 2017 loomakasvatusettevõttes töö tegemise ajal, mis seisnes madalpingeposti otsas tänavalaterna lambi vahetamises (edaspidi „vaidlusalune töö“), elektrilöögi tagajärjel elektrik (edaspidi „kannatanu“), kes töötas äriühingus Energotehnica.

17.      Haldusmenetluses viis Inspectoratul Teritorial de Muncă Brașov (Brașovi piirkondlik tööinspektsioon, Rumeenia, edaspidi „ITM“) läbi uurimise, mis hõlmas tunnistajate ärakuulamist ning asjaomaste töötervishoiu ja -ohutuse alaste dokumentide hankimist. Selle uurimise tulemusel koostas ITM 9. septembril 2019 uurimisprotokolli (edaspidi „uurimisprotokoll“), mille tulemusel kvalifitseeriti vaidlusaluse töö tegemisel juhtunud õnnetus „surmaga lõppenud tööõnnetuseks“.

18.      Selle protokolli raames määras ITM Energotehnicale haldustrahvid selle eest, et see oli heaks kiitnud töötaval elektripaigaldisel, mis ei olnud voolu alt välja lülitatud, töö tegemise volitamata ja ilma väljaõppeta töötaja poolt, ning selle eest, et Energotehnica ei andnud töötajale eriväljaõppeteemalist juhendmaterjali. Neid karistusi tegelikult ei kohaldatud, sest need peatati kuni kriminaalmenetluse lõpuni. Ühelegi selle äriühingu töötajatest ei ole halduskaristust määratud, kuna vastavalt seaduse nr 319/2006 artikli 39 lõikele 1 on väärteod ainult teod, mille on toime pannud tööandjad, kes on mõnes selles seaduses ette nähtud olukordadest, mitte aga töötajate teod.

19.      Energotehnica esitas ITMi vastu kaebuse Tribunalul Sibiule (Sibiu esimese astme kohus, Rumeenia), nõudes uurimisprotokolli tühistamist. Üle kuulati ainult kaks tunnistajat, ohvri kolleegid. Nimetatud kohus rahuldas 10. veebruari 2021. aasta kohtuotsusega selle kaebuse ja tühistas selle protokolli osaliselt osas, milles see puudutab Energotehnica kohta tuvastatud asjaolusid. Sellega seoses leidis nimetatud kohus esiteks, et vaidlusalune töö tegemine toimus väljaspool tööaega, ja teiseks, et ükski tõend ei kinnita, et ohvrile oleks antud suuline korraldus tööd teha. ITM esitas selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Curtea de Apel Alba Iuliale (Alba Iulia apellatsioonikohus, Rumeenia), kes 14. juuni 2021. aasta kohtuotsusega rahuldas Energotehnica esitatud tühisuse vastuväite, märkides, et ta tühistab apellatsioonkaebuse põhjendusel, et see ei ole põhjendatud.

20.      Paralleelselt haldusmenetlusega algatas Parchetul de pe lângă Judecătoria Rupea (Rupea esimese astme kohtu juures tegutsev prokuratuur, Rumeenia) prokurör kriminaalmenetluse. Prokuröri 31. juuli 2020. aasta süüdistusaktiga alustati Judecătoria Rupeas (Rupea esimese astme kohus) menetlust MG kui Energotehnicas töötava elektritööde juhataja suhtes järgmistes süütegude kohta: esiteks karistusseadustiku artikli 350 lõigetes 1 ja 3 osutatud seaduslike töötervishoiu ja -ohutuse meetmete rikkumine ning teiseks surma põhjustamine ettevaatamatusest, mis on ette nähtud karistusseadustiku artikli 192 lõikes 2, kohaldades selle seadustiku artikli 38 lõiget 1, mis puudutab tegelikku süütegude kogumit. Süüdistusaktis märgiti, et 5. septembril 2017 kella 18 paiku tööaja lõpul andis töökoha vastutav isik MG, kelle eriülesanded olid töökorraldus, töid teostavate töötajate väljaõpetamine ning igas töökohas erijuhistega ette nähtud tööohutusseadmete ja kaitsevahendite tagamiseks meetmete võtmine, ohvrile, kes töötas tema juhendamise all, suulise töökorralduse, mis seisnes vaidlusaluse töö tegemises ilma nõutud töötervishoiu ja -ohutuse meetmeid võtmata (see tähendab, et see ülesanne antakse ainult elektrikuameti kvalifikatsiooniga töötajatele, kes on kõnealuse töö jaoks volitatud ja vastava väljaõppega, töödejuhataja järelevalve all) ja tingimustel, kus seda tööd tehti ilma töötavat elektripaigaldist voolu alt välja lülitamata ja ilma elektriisolatsiooni kaitsekindaid kasutamata.

21.      MG suhtes alustatud kriminaalmenetluses kuulati tunnistajatena ära pealtnägijad ning kohtuasja toimikusse lisati asjakohased töötervishoiu ja -ohutuse dokumendid. Esitati ka vaidlusaluse töö tegemist käsitlev uurimistoimik, sealhulgas uurimisprotokoll. Selles kriminaalmenetluses olid tsiviilhagejad LV, CRA ja LCM, vastavalt ohvri abikaasa, tütar ja poeg (edaspidi „tsiviilhagejad“), kes nõudsid, et MG-lt ja Energotehnicalt mõistetaks välja kahjuhüvitis kannatanu surma eest. Energotehnica suhtes ei ole kriminaaluurimist läbi viidud, sest ta on ainult tsiviilõiguslikult vastutav isik, selles mõttes, et Rumeenia tsiviilõiguse kohaselt on sellel äriühingul seadusest või lepingust tulenev kohustus hüvitada täielikult või osaliselt, üksi või solidaarselt kuriteoga tekitatud kahju ning ta on menetluse raames vastutav.

22.      Judecătoria Rupea (Rupea esimese astme kohus) leidis kriminaalmenetluses tehtud 24. detsembri 2021. aasta kohtuotsuses, et MG tuleb seaduslike töötervishoiu ja -ohutuse meetmete eiramises ning ettevaatamatusest surma põhjustamises õigeks mõista. Lisaks jättis nimetatud kohus MG ja Energotehnica vastu tsiviilhagejate esitatud hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata. Selles suhtes leidis asja sisuliselt arutav kohus esiteks, et ei ole tõendatud väljaspool igasugust põhjendatud kahtlust, et MG andis suulise töökorralduse, kuna ainus avaldus, mis tõendab otseselt seda töökorraldust, on pealtnägijast tunnistaja avaldus, mida ei kinnita siiski ükski muu otsene tõend, ning samas on teised samuti kohal viibinud töötajad eitasid niisuguse töökorralduse kuulmist. Teiseks leidis sama kohus, et vaidlusaluse töö tegemine toimus kella 18.30–18.40 paiku, see tähendab pärast tööaja lõppu (milleks peeti kella 17.00 ja 18.00 vahelist aega) ning seetõttu ei saa selle töö tegemisel juhtunud õnnetust kvalifitseerida „tööõnnetuseks“.

23.      Prokurör ja tsiviilhagejad esitasid selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Curtea de Apel Brașovile (Brașovi apellatsioonikohus, Rumeenia), mis on eelotsusetaotluse esitanud kohus. Prokurör väitis selles kohtus, et väljaspool igasugust mõistlikku kahtlust on tõendeid, et MG andis ohvrile suulise korralduse vaidlusaluse töö tegemiseks, viidates pealtnägijast tunnistaja ütlustele, mida kinnitavad teiste töökohas viibinud töötajate kinnitused. Tsiviilhagejad väitsid, et süüdistust kinnitavad tõendid on olemas, tuginedes sama pealtnägijast tunnistaja ütlustele ja uurimisprotokollile.

24.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et kuna MG suhtes alustatud kriminaalmenetluses on talle esitatud apellatsioonkaebus, peab ta asja läbi vaatama kõikides selle õiguslikes või faktilistes aspektides, kuna apellatsioonkaebus on õiguskaitsevahend, millega antakse kohtuvaidlus täielikult üle teisele kohtule. Neil asjaoludel võib see kohus uuesti analüüsida esimeses kohtuastmes esitatud tõendeid ja analüüsida uusi tõendeid ning kõiki tõendeid uuesti hinnata. Nimetatud kohus märgib siiski, et Tribunalul Sibiu (Sibiu esimese astme kohus) on põhikohtuasja asjaolude kohta juba otsuse teinud, leides, et vaidlusaluse töö tegemisel juhtunud õnnetus ei kujuta endast tööõnnetust. Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab, et see kaalutlus võib tema jaoks kehtida kohtuotsuse seadusjõuga, kuna see menetluslik olukord kujutab endast kriminaalmenetluse „eelküsimust“ kriminaalmenetluse seadustiku artikli 52 tähenduses.

25.      Sellega seoses märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Curtea Constituțională (Rumeenia konstitutsioonikohus) nõustus oma 17. veebruari 2021. aasta kohtuotsusega nr 102/2021 põhiseadusvastasuse vastuväitega, mis puudutab kriminaalmenetluse seadustiku artikli 52 lõiget 3, milles oli sätestatud, et muude kohtute kui kriminaalkohtute lõplikel otsustel kriminaalmenetluse eelküsimuses on kriminaalkohtus seadusjõud, välja arvatud süüteo olemasoluga seotud asjaolude osas. Curtea Constituțională (konstitutsioonikohus) leidis seega, et selles sättes kasutatud väljend „välja arvatud süüteo olemasoluga seotud asjaolude osas“ on põhiseadusega vastuolus. Sellega seoses on Curtea Constituțională (konstitutsioonikohus) muu hulgas otsustanud, et eelotsuse küsimused kujutavad endast kriminaalmenetluseväliseid kohtuasja aspekte, mis tuleb lahendada enne kriminaalasja sisuliste küsimuste lahendamist ja mis puudutavad süüteo struktuuri olulise koostisosa olemasolu, nagu süüteo eeldusolukord või süüteo sisu oluline osa.

26.      Käesoleval juhul on eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul vaidlusaluse töö tegemisel juhtunud õnnetuse kvalifitseerimine „tööõnnetuseks“ süüteo struktuuri oluline osa, mis on faktiline või õiguslik asjaolu, mille olemasolu tuleb kontrollida enne kriminaalasja õiglast lahendamist ja mida võib seega pidada „eelküsimuseks“ kriminaalmenetluse seadustiku artikli 52 lõike 3 tähenduses.

27.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab samuti, et põhikohtuasjas võisid Tribunalul Sibiu (Sibiu esimese astme kohus) või Curtea de Apel Alba Iulia (Alba Iulia apellatsioonikohus) määrata menetluse peatamise erinevate menetluslike meetmete alusel, eelkõige vastavalt Rumeenia tsiviilkohtumenetluse seadustikus ette nähtud reeglile, mille kohaselt kriminaalmenetluse ajaks tsiviilmenetlus peatatakse, nagu on ette nähtud Rumeenia tsiviilkohtumenetluse seadustikus. Käesoleval juhul ei ole poolelioleva kriminaalmenetluse tõttu halduskohtutes menetluse peatamise küsimust siiski tõstatatud, ilma et oleks ette nähtud menetluslikku karistust, kuna tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätete kohaselt on menetluse peatamine tsiviilkohtu jaoks vabatahtlik.

28.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus lisab, et olukorras, kus kriminaalmenetluses osalevad tsiviilhagejad haldusmenetluses ei osalenud ja kus tööandja võitis viimati nimetatud menetluses kohtuasja ainult pädeva haldusasutuse (nimelt ITMi) vastu, peaks tema oma kohtumäärusega MG viimasele süüks pandud süütegudes õigeks mõistma, mille tagajärjel jäetakse tsiviilhagejate esitatud tsiviilhagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata, kui ta omistab – nagu nõuab Curtea Constituțională (konstitutsioonikohus) otsus nr 102/2021 – täieliku seadusjõu halduskohtu otsusele, millega kvalifitseeriti vaidlusalune töö tegemine „tööväliseks“. Selline olukord rikuks töötajate kaitse põhimõtet ja tööandja vastutuse põhimõtet, mis on sätestatud direktiivi 89/391 artikli 1 lõigetes 1 ja 2 ning artikli 5 lõikes 1 koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 31 lõikega 1.

29.      Neil asjaoludel otsustas Curtea de Apel Brașov (Brașovi apellatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas töötajate kaitse põhimõttega ja tööandjate vastutuse põhimõttega, mis on sätestatud […] direktiivi [89/391] […], mis […] võeti riigisisesesse õigusesse üle seadusega nr 319/2006 […], artikli 1 lõigetes 1 ja 2 ja artikli 5 lõikes 1 koostoimes […] harta artikli 31 lõikega 1, on vastuolus niisugune õigusnorm nagu see, mis on kohaldatav põhikohtuasjas ja [nagu seda on tõlgendatud liikmesriigi] konstitutsioonikohtu otsuses, mille kohaselt võib halduskohus tööandja nõude alusel ja võistlevas menetluses pärast ainult riigi haldusasutuse ärakuulamist teha lõpliku otsuse, et sündmus ei ole tööõnnetus selle direktiivi tähenduses, ning võib sellega takistada kriminaalkohtul – kelle poole on pöördunud kriminaalasjas nii prokuratuur vastutava töötaja vastu kui ka tsiviilhageja tsiviilhagiga sama tööandja vastu, kes on kriminaalmenetluses tsiviilkostja, ja tema töötaja vastu – teha erinevat otsust sama sündmuse tööõnnetuseks kvalifitseerimise osas – mis on aspekt, mis on üks selliste süütegude koosseisu tunnuseid, mille eest võetakse vastutusele kriminaalkorras (mille puudumise korral ei ole võimalik kriminaalvastutuse tekkimine ega kriminaalvastutuse kõrval ka tsiviilvastutuse tekkimine), arvestades halduskohtu lõpliku kohtuotsuse seadusjõudu?

2.      Kui vastus [esimesele küsimusele] on jaatav, siis kas liidu õiguse esimuse põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisene õigusnorm või praktika, mille alusel on liikmesriigi konstitutsioonikohtu otsused liikmesriigi tavakohtutele siduvad ning nad ei saa sel põhjusel ja distsiplinaarsüütegu toime panemata jätta kõnealustest otsustest tulenevat kohtupraktikat omal algatusel kohaldamata ka juhul, kui nad leiavad Euroopa Kohtu otsust arvestades, et viidatud kohtupraktika on vastuolus liikmesriigi õigusesse seadusega nr 319/2006 üle võetud direktiivi 89/391 artikli 1 lõigetega 1 ja 2 ja artikli 5 lõikega 1 koostoimes harta artikli 31 lõikega 1?“

30.      Euroopa Kohtule esitasid kirjalikud seisukohad Parchetul de pe lângă Judecătoria Rupea (Rupea esimese astme kohtu juures tegutsev prokuratuur), Rumeenia valitsus ja Euroopa Komisjon.

31.      Vastavalt Euroopa Kohtu taotlusele keskendub käesolev ettepanek esimese eelotsuse küsimuse analüüsile.

IV.    Õiguslik analüüs

32.      Esimese eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 89/391 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille alusel võib halduskohus – oma jõustunud kohtuotsusega, millel on kriminaalkohtus seadusjõud – otsustada, et sündmus ei kujuta endast „tööõnnetust“, mille tagajärjeks on see, et asja menetlev kriminaalkohus ei saa määrata töökohtade eest vastutavale töötajale ja tööandjale kriminaal- või tsiviilkaristust.

A.      Esimese eelotsuse küsimuse vastuvõetavus

33.      Rumeenia valitsus väitis oma kirjalikes seisukohtades, et esimene eelotsuse küsimus ja järelikult ka teine eelotsuse küsimus on vastuvõetamatud, kuna esiteks puudutab riigisisene õigusnorm, mille kooskõla direktiiviga 89/391 on vaidlustatud, see tähendab kriminaalmenetluse seadustiku artikkel 52, seadusjõu küsimust. Teiseks näeb selle direktiivi artikli 5 lõige 1 ette tööandja üldise kohustuse tagada ohutus, kuid seal ei ole võetud seisukohta vastutuse konkreetse vormi kohta. Põhikohtuasja ese on aga töötaja kriminaalvastutusele võtmine teise töötaja surma eest, samas kui nimetatud direktiiv, mille tõlgendamist taotletakse, käsitleb tööandja kohustusi töötajate ees. Järelikult ei pea eelotsusetaotluse esitanud kohus tegema otsust sama direktiivi kohaldamisalasse kuuluva õigussuhte kohta.

34.      Käesoleval juhul tuleb märkida, et kannatanu perekond pöördus eelotsusetaotluse esitanud kohtusse MG ja Energotehnica vastu. Järelikult on sellele kohtule esitatud hagi tööandja vastu, kelle tsiviilvastutust saab kohaldada, kui vaidlusaluse töö tegemisel juhtunud õnnetus kvalifitseeritakse „tööõnnetuseks“. Lisaks on tööandjale tsiviilkaristuste määramise küsimus seotud halduskohtu tehtud kohtuotsuse seadusjõu põhimõtte ulatusega. Seega on vaidlusalustes riigisisestes õigusnormides ette nähtud kohtus vaidlustamise menetluskord seotud tööandja vastutusega olukorras, kus tööandja ei ole direktiivi 89/391 asjaomase liikmesriigi poolt rakendamise raames taganud töötajate tööohutuse ja -tervishoiu kaitset.

35.      Seetõttu olen arvamusel, et esimene eelotsuse küsimus on vastuvõetav.

B.      Vastus esimesele eelotsuse küsimusele

36.      Tuleb meenutada, et direktiiv 89/391 võeti vastu EMÜ asutamislepingu artikli 118a (hiljem muudetuna ELTL artikkel 153) alusel, mille kohaselt liikmesriigid püüavad parandada töötajate tööohutust ja töötervishoidu ning seavad eesmärgiks selles valdkonnas tingimuste jätkuva ühtlustamise. Direktiivi artikli 1 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud, et direktiivi eesmärk on rakendada töötajate töötervishoiu ja tööohutuse parandamist soodustavaid meetmeid ning et selleks sisaldab käesolev direktiiv üldisi põhimõtteid, mis käsitlevad kutsealaste riskide vältimist, tervishoiu ja ohutuse kaitset, riski- ja õnnetustegurite kõrvaldamist, teavitamist, konsulteerimist ja tasakaalustatud osalust kooskõlas siseriiklike õigusaktide ja/või tavadega ning töötajate ja nende esindajate väljaõpet ning üldisi juhiseid kõnealuste põhimõtete rakendamiseks.

37.      Lisaks on direktiivi artikli 4 lõikes 1 ette nähtud, et liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et tööandjad, töötajad ja töötajate esindajad järgiksid selle direktiivi rakendamiseks vajalikke õigusnorme, ning lõikes 2 on sätestatud, et liikmesriigid tagavad asjakohase kontrolli ja järelevalve(7). Direktiivi 89/391 artikli 5 lõikes 1 on samuti sätestatud, et tööandja on kohustatud tagama töötajate ohutuse ja tervise kõikides tööga seotud aspektides. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei saa väita, et tööandjal peab lasuma mittesüüline vastutus üksnes selle direktiivi artikli 5 lõike 1 alusel, kuna see säte piirdub tööandjal lasuva üldise ohutuse tagamise kohustuse sätestamisega, võtmata seisukohta mis tahes vormis vastutuse suhtes(8).

38.      Artikli 5 lõigetes 3 ja 4 on täpsustatud, et töötajate kohustused töötervishoiu ja -ohutuse valdkonnas ei mõjuta põhimõtet, et tööandja vastutab, ning et see direktiiv ei piira liikmesriikide võimalust näha ette tööandja vastutusest vabastamine või tema vastutuse piiramine juhul, kui sündmused toimuvad ebatavalistel ja ettenägematutel asjaoludel ning tööandjast sõltumatult, või erakorraliste sündmuste puhul, mille tagajärgi ei oleks olnud võimalik ära hoida, hoolimata kõikidest asjakohastest abinõudest.

39.      Direktiivi 89/391 sõnastusest tuleneb, et kuigi see direktiiv viitab tööandja vastutuse põhimõttele ning kehtestab töötajate ohutuse ja tervise kaitsmisega seotud üldised kohustused kõikides tööga seotud aspektides, ei sisalda see ühtegi erisätet karistuste kohta, mida liikmesriigid kohaldavad tööandja suhtes, kes ei ole neid kohustusi täitnud. Lisaks on liidu seadusandja vastu võtnud mitu üksikdirektiivi direktiivi 89/391(9) artikli 16 lõike 1 tähenduses, eelkõige direktiivid 89/654/EMÜ(10), 89/656/EMÜ(11) ja 2009/104/EÜ(12). Need direktiivid samuti ei sisalda siiski ka erisätteid karistuste määramise kohta tööandjatele, kes ei ole taganud töötajate ohutuse ja tervise kaitset(13).

40.      Lisaks on harta artikli 31 „Head ja õiglased töötingimused“ lõikes 1 ette nähtud, et „[i]gal töötajal on õigus töötingimustele, mis on tema tervise, ohutuse ja väärikuse kohased“. Järelikult ei puuduta see säte, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus oma esimeses eelotsuse küsimuses viitab, karistusi, mida võidakse määrata juhul, kui töötajate ohutuse ja tervise kaitse ei ole tagatud.

41.      Konkreetsemalt vaidlusaluse töö tegemise kohta, mille kvalifitseerimine „tööõnnetuseks“ on põhikohtuasja ese, märgin, et harta artikli 34 lõike 1 kohaselt tunnustab ja austab liit õigust sotsiaalkindlustushüvitistele ja sotsiaalteenustele, mis tagavad kaitse niisugustel juhtudel nagu tööõnnetused. Seevastu ei reguleeri liidu õigus praegu kriteeriume, mis võimaldavad kvalifitseerida sündmuse „tööõnnetuseks“, sellise õnnetuse tagajärjel tööandja suhtes kohaldatavaid karistusi ega kannatanule makstava hüvitise kindlaksmääramise korda.

42.      Käesoleval juhul on eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkinud küsimus, kas liidu õigusega on kooskõlas riigisisestes õigusnormides ette nähtud menetluskord, mille kohaselt on halduskohtu lõplikul otsusel, milles leitakse, et vaidlusaluse töö tegemisel juhtunud õnnetus ei kujuta endast „tööõnnetust“, selles kohtus, st kriminaalkohtus seadusjõud, mis takistab MG-le kriminaalkaristuse määramist ning viimasele ja/või Energotehnicale tsiviilkaristuste määramist(14).

43.      Selle kohta tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et vastavasisuliste liidu õigusnormide puudumisel tuleb igal liikmesriigil vastavalt liikmesriikide menetlusautonoomia põhimõttele kehtestada haldus- ja kohtumenetluse normid, mille eesmärk on tagada isikutele liidu õigusest tulenevate õiguste kõrgetasemeline kaitse(15). Need menetlusnormid ei tohi siiski olla ebasoodsamad kui liikmesriigi õigusest tulenevate õiguste kaitseks ette nähtud samalaadsete õiguskaitsevahendite puhul (võrdväärsuse põhimõte) ja need ei tohi muuta liidu õiguskorraga antud õiguste kasutamist tegelikult võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte)(16). Pealegi, kui selles valdkonnas puuduvad liidu õiguse sätted, tuleb kohtuotsuse seadusjõu põhimõtte rakendamise tingimused menetlusautonoomia põhimõttest tulenevalt sätestada ka liikmesriikide õiguskordades, järgides sealjuures võrdväärsuse põhimõtet ja tõhususe põhimõtet(17).

44.      Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleb tõhususe põhimõtte kohta märkida, et iga juhtumit, mille puhul kerkib küsimus, kas mingi riigisisene menetlusnorm muudab liidu õiguse kohaldamise praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks, tuleb analüüsida, võttes arvesse selle sätte kohta menetluses tervikuna, menetluse kulgu ja erisusi erinevates riigisisestes ametiasutustes. Seda silmas pidades tuleb vajaduse korral arvesse võtta liikmesriigi õigussüsteemi aluseks olevaid põhimõtteid, nagu kaitseõiguste tagamine, õiguskindluse põhimõte ja menetluse nõuetekohane kulgemine(18).

45.      Teisisõnu, kui liikmesriigid määravad kindlaks kohtusse pöördumist reguleerivad menetluseeskirjad, mille eesmärk on tagada direktiiviga 89/391 antud õigused, siis peavad nad tagama, et järgitaks õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele, nagu need on sätestatud harta artiklis 47, mis kujutab endast tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtte kinnitust(19).

46.      Seega peavad liikmesriigid karistusi valides järgima tõhususe põhimõtet, mis nõuab tõhusate ja hoiatavate karistuste kehtestamist, kuid ei näe siiski põhimõtteliselt ette, et need karistused oleksid konkreetset laadi(20). Need karistused võivad seega olla kriminaal- ja/või tsiviilõiguslikud. Kui ei rakendata karistusi tööandja suhtes, kes ei täida riigisiseseid õigusnorme, millega on direktiiv 89/391 üle võetud, st käesoleval juhul seadust nr 319/2006, seataks kahtluse alla selle direktiiviga tagatud õiguste kasulik mõju ja tõhus kaitse, samas kui ELTL artikli 153 lõike 1 punkti a eesmärk on parandada töökeskkonda, et kaitsta töötajate tervist ja ohutust.

47.      Põhikohtuasi puudutab võimalust määrata kriminaal- ja tsiviilkaristusi mitte seoses ne bis in idem’i põhimõttega(21), vaid kohtuotsuse seadusjõu põhimõttega, kuna halduskohus on juba leidnud, et vaidlusaluse töö tegemisel juhtunud õnnetust ei saa kvalifitseerida „tööõnnetuseks“. Märgin sellega seoses, et põhimõtte „kriminaalmenetlus peatab tsiviilmenetluse“ kohaldamine kohustab tsiviilkohut juhul, kui samade tegude eest on algatatud tsiviil- ja kriminaalmenetlus, peatama menetluse kuni kriminaalasjas lõpliku otsuse tegemiseni(22). Käesoleval juhul kohaldatakse Rumeenia õiguses vastupidist põhimõtet, nimelt seda, et tsiviilmenetlus(23) peatab kriminaalmenetluse. Nimelt nähtub eelotsusetaotlusest, et põhikohtuasjas oleks halduskohus võinud menetluse peatada, kuni kriminaalkohus on teinud lõpliku otsuse, kuid selline menetluse peatamine on halduskohtule vabatahtlik, mille tagajärjel kohaldatakse kriminaalmenetluse seadustiku artikli 52 lõiget 3, mille kohaselt on muude kohtute kui kriminaalkohtute lõplikel otsustel kriminaalmenetluse eelküsimuses kriminaalkohtus seadusjõud(24).

48.      Euroopa Kohtu praktikat arvestades tuleb tõdeda, et selline õigusnorm ei ole vastuolus liidu õigusega, kuna see võimaldab vältida selliste vastuoluliste otsuste tegemist, mis võivad kahjustada õiguskindlust(25), tingimusel et järgitakse liidu õiguse tõhususe põhimõtet, nagu on märgitud käesoleva ettepaneku punktis 43.

49.      Lisan, et kui halduskohus vaatab asja sisuliselt läbi, hinnates üksikasjalikult kõiki tõendeid, mis puudutavad sündmuse kvalifitseerimist „tööõnnetuseks“, ei saa ainuüksi asjaolu, et halduskohus on kriminaalkohtust ülekaalukam, tähendada iseenesest vähem korrakohast õigusemõistmist. Kriminaalmenetlust ei saa selle määratluse kohaselt pidada ohvrile ja/või tsiviilhagejatele soodsamaks kui haldusmenetlust, kui – nagu on sätestatud harta artikli 48 lõikes 1, mille sisu vastab Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lõikele 2 – iga süüdistatavat peetakse süütuks seni, kuni tema süü ei ole seaduse kohaselt tõendatud(26). Kriminaalkohtus süüdistataval peab seega olema õigus süütuse presumptsioonile.

50.      Käesoleval juhul rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et haldusmenetlus toimus üksnes Energotehnica ja ITMi vahel, ilma et prokurör ja tsiviilhagejad oleksid selles menetluses osalenud, samas kui kriminaalmenetluses olid nad esindatud.

51.      Sellega seoses ei nähtu eelotsusetaotlusest selgelt, kas tsiviilhagejatel oli tegelik võimalus halduskohtusse sekkuda, et eelkõige esitada tõendeid, mis kinnitaksid asjaomase töö tegemisel juhtunu tööõnnetuseks kvalifitseerimist. Kui see on nii ja sealhulgas juhul, kui praktikas nad ei sekkunud, ei ole direktiiviga 89/391 vastuolus õigusnormid, mille kohaselt võib halduskohus oma jõustunud kohtuotsusega kriminaalkohtus lõplikult otsustada, et teatav sündmus ei kujuta endast tööõnnetust.

52.      Seevastu juhul, kui tsiviilhagejatel ei olnud mingit võimalust halduskohtus menetlusse sekkuda, olen arvamusel, et liidu õiguse tõhususe põhimõtet ei ole järgitud. Nimelt, nagu on märgitud käesoleva ettepaneku punktis 44, eeldab see põhimõte kaitseõiguste tagamist ja eelkõige seda, et huvitatud isikutele on antud võimalus oma seisukoht tõhusalt teatavaks teha. Sellega seoses näib käesoleval juhul olevat mõeldamatu, et ohvri perekonnal ei ole harta artikliga 47 tagatud õigust tõhusale kohtulikule kaitsele, see tähendab, et neil puudub võimalus pöörduda kohtusse(27).

53.      Seega, nagu märkis komisjon oma kirjalikes seisukohtades, peab tsiviilhagejatel olema sellisel juhul tagatis, et nad saavad esitada kriminaalkohtus uusi tõendeid, mida halduskohtus ei ole arutatud, eelkõige küsimuses, kas vaidlusaluse töö tegemisel juhtunud õnnetus on kvalifitseeritud „tööõnnetuseks“. Halduskohtu lõplikul kohtuotsusel ei saa neil tingimustel olla kriminaalkohtus seadusjõudu ja see kohus peab andma tsiviilhagejatele võimaluse selles kohtus menetlusse astuda isegi siis, kui see olukord on lõpuks raskesti ühitatav õiguskindluse põhimõtte järgimisega, kuna selline menetlusse astumine võib viia haldus- ja kriminaalkohtute vahel vastuoluliste otsusteni. Kui see on nii, siis on asjaomase liikmesriigi ülesanne valida menetluslikud mehhanismid, mis tema arvates on kõige sobivamad, et võimaldada niisuguste vastuoluliste kohtuotsuste ühitamist(28).

54.      Kõike eeltoodut arvestades teen ettepaneku vastata esimesele eelotsuse küsimusele, et direktiivi 89/391 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt võib halduskohus lõpliku kohtuotsusega, millel on kriminaalkohtus seadusjõud, otsustada, et sündmus ei kujuta endast „tööõnnetust“, mistõttu ei saa kriminaalkohus määrata kriminaal- või tsiviilkaristusi töötajale, kes vastutab töökohtade eest, ja tööandjale, tingimusel et järgitakse liidu õiguse tõhususe põhimõtet, mis tähendab, et tsiviilhagejatel peab olema tegelik võimalus esitada kriminaalkohtus tõendeid selle sündmuse „tööõnnetuseks“ kvalifitseerimiseks, kui neil ei ole mingit võimalust neid tõendeid esitada halduskohtus.

V.      Ettepanek

55.      Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Curtea de Apel Braşovi (Braşovi apellatsioonikohus, Rumeenia) esimesele eelotsuse küsimusele järgmiselt:

nõukogu 12. juuni 1989. aasta direktiivi 89/391/EMÜ töötajate töötervishoiu ja tööohutuse parandamist soodustavate meetmete kehtestamise kohta

tuleb tõlgendada nii, et

sellega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt võib halduskohus lõpliku kohtuotsusega, millel on kriminaalkohtus seadusjõud, otsustada, et sündmus ei kujuta endast „tööõnnetust“, mistõttu ei saa kriminaalkohus määrata kriminaal- või tsiviilkaristusi töötajale, kes vastutab töökohtade eest, ega tööandjale, tingimusel et järgitakse liidu õiguse tõhususe põhimõtet, mis tähendab, et tsiviilhagejatel peab olema tegelik võimalus esitada kriminaalkohtus tõendeid selle sündmuse „tööõnnetuseks“ kvalifitseerimiseks, kui neil ei ole mingit võimalust neid tõendeid esitada halduskohtus.

1      Algkeel: prantsuse.

2      Nõukogu 12. juuni 1989. aasta direktiiv töötajate töötervishoiu ja tööohutuse parandamist soodustavate meetmete kehtestamise kohta (EÜT 1989, L 183, lk 1; ELT eriväljaanne 05/01, lk 349). Nimetud direktiivi vastuvõtmise protsessi kohta vt Walters, D., „The Framework Directive“, Regulating Health and Safety Management in the European Union : A Study of the Dynamics of Change, Bruxelles, P.I.E. Peter Lang S.A., 2002, lk 39–57.

3      Monitorul Oficial al României, I osa, nr 510, 24.7.2009.

4      Monitorul Oficial al României, I osa, nr 486, 15.7.2010.

5      Monitorul Oficial al României, I osa, nr 646, 26.7.2006.

6      Monitorul Oficial al României, I osa, nr 815, 3.10.2006.

7      Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole esimeses eelotsuse küsimuses maininud direktiivi 89/391 artiklit 4, tuleb meenutada, et ELTL artiklis 267 ette nähtud koostöömenetluses võib Euroopa Kohtul olla vaja anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule kõik liidu õiguse tõlgendamise juhtnöörid, mis võivad olla tarvilikud liikmesriigi kohtu menetluses oleva kohtuasja lahendamiseks, olenemata sellest, kas liikmesriigi kohus neile oma küsimustes viitas või mitte. Euroopa Kohtu ülesanne on tuletada liikmesriigi kohtu esitatud teabest ja eelkõige eelotsusetaotluse põhjendustest need liidu õiguse elemendid, mida on vaidluse eset silmas pidades vaja tõlgendada (vt nimelt 16. novembri 2023. aasta kohtuotsus Ministerstvo vnútra Slovenskej republiky, C‑283/22, EU:C:2023:886, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).

8      14. juuni 2007. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ühendkuningriik (C‑127/05, EU:C:2007:338, punkt 42).

9      Selles sättes on ette nähtud, et „[n]õukogu võtab komisjoni ettepanekul, mis põhineb asutamislepingu artiklil 118a, vastu üksikdirektiivid muu hulgas lisas loetletud valdkondades“.

10      Nõukogu 30. novembri 1989. aasta direktiiv töökohale esitatavate ohutuse ja tervishoiu miinimumnõuete kohta (esimene direktiiv direktiivi 89/391/EMÜ artikli 16 lõike 1 tähenduses) (EÜT 1989, L 393, lk 1; ELT eriväljaanne 05/01, lk 358).

11      Nõukogu 30. novembri 1989. aasta direktiiv töötajate isikukaitsevahendite kasutamisega seotud tervisekaitse ja ohutuse miinimumnõuete kohta (kolmas üksikdirektiiv direktiivi 89/391/EMÜ artikli 16 lõike 1 tähenduses) (EÜT 1989, L 393, lk 18; ELT eriväljaanne 05/01, lk 375).

12      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta direktiiv töötajate poolt tööl kasutatavatele töövahenditele esitatavate ohutuse ja tervishoiu miinimumnõuete kohta (teine üksikdirektiiv direktiivi 89/391/EMÜ artikli 16 lõike 1 tähenduses) (ELT 2009, L 260, lk 5).

13      Samas teised liidu sotsiaalpoliitika rakendamise direktiivid sisaldavad erisätteid kohaldatavate karistuste kohta, näiteks nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiiv 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel (EÜT 2000, L 303, lk 16; ELT eriväljaanne 05/04, lk 79), mille artiklis 17 on sätestatud, et „[l]iikmesriigid kehtestavad eeskirjad sanktsioonide kohta, mida rakendatakse vastavalt käesolevale direktiivile vastuvõetud siseriiklike õigusnormide rikkumise korral, ning võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada nende kohaldamine. Sanktsioonid, milleks võib olla ohvrile kahju hüvitamine, peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad“.

14      Tuletan meelde, et eelotsusetaotluse esitanud kohus peab kontrollima, kas riigisisese õiguse kohaselt hõlmab nende lahenditega seotud halduskohtu kohtuotsuse seadusjõud käesoleva kohtuasja elemente, ning vajaduse korral analüüsima riigisiseses õiguses ette nähtud tagajärgi (vt analoogia alusel 7. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Avio Lucos, C‑116/20, EU:C:2022:273, punkt 99 ja seal viidatud kohtupraktika).

15      12. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Nemzeti Adatvédelmi és Információszabadság Hatóság (C‑132/21, EU:C:2023:2, punkt 45).

16      12. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Nemzeti Adatvédelmi és Információszabadság Hatóság (C‑132/21, EU:C:2023:2, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika). Võrdväärsuse põhimõte nõuab, et liidu õiguse kohaldamisalasse kuuluvaid olukordi reguleerivad riigisisesed menetlusnormid ei oleks ebasoodsamad kui riigisisese õiguse kohaldamisalasse kuuluvaid sarnaseid olukordi reguleerivad menetlusnormid (vt 3. juuni 2021. aasta kohtuotsus Bankia, C‑910/19, EU:C:2021:433, punkt 46). Kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole selle põhimõtte järgimist kahtluse alla seadnud ning Euroopa Kohtule ei ole teada ühtegi asjaolu, mis tekitaks kahtlusi, et põhikohtuasjas kõne all olevad riigisisesed õigusnormid ei ole selle põhimõttega kooskõlas, ei ole seda põhimõtet seega eespool mainitud.

17      7. märtsi 2023. aasta kohtumäärus Willy Hermann Service (C‑561/22, EU:C:2023:167, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

18      Vt 25. jaanuari 2024. aasta kohtuotsus Caixabank (hüpoteegitasu hüvitamise nõude aegumine) (C‑810/21–C‑813/21, EU:C:2024:81, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

19      Vt analoogia alusel 12. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Nemzeti Adatvédelmi és Információszabadság Hatóság (C‑132/21, EU:C:2023:2, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).

20      Vt selle kohta 2. mai 2018. aasta kohtuotsus Scialdone (C‑574/15, EU:C:2018:295, punkt 33) ja 17. mai 2023. aasta kohtuotsus Cezam (C‑418/22, EU:C:2023:418, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

21      Euroopa Kohtu praktika kohaselt keelab ne bis in idem’i põhimõte sama teo ja sama isiku suhtes nii kriminaalmenetluse kui ka harta artikli 50 tähenduses kriminaalõiguslikku laadi karistuste kumuleerimise (25. jaanuari 2024. aasta kohtuotsus Parchetul de pe lângă Curtea de Apel Craiova jt, C‑58/22, EU:C:2024:70, punkt 46 ning seal viidatud kohtupraktika). Käesoleval juhul on haldus- ja kriminaalmenetlused aga igal juhul suunatud erinevate isikute vastu.

22      Vt kohtujurist Saugmandsgaard Øe ettepanek liidetud kohtuasjades CRPNPAC ja Vueling Airlines (C‑370/17 ja C‑37/18, EU:C:2019:592, 106. joonealune märkus).

23      Nagu märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, on halduskohus laias tähenduses tsiviilkohus.

24      Vt käesoleva ettepaneku punkt 27.

25      Vt selle kohta käibemaksu valdkonnas 24. veebruari 2022. aasta kohtuotsus SC Cridar Cons (C‑582/20, EU:C:2022:114, punkt 38).

26      Märgin, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt on see põhimõte kohaldatav, kui tuleb kindlaks määrata sellise rikkumise objektiivsed tunnused, mille eest võidakse määrata kriminaalõiguslikku laadi haldussanktsioonid (vt 10. novembri 2022. aasta kohtuotsus DELTA STROY 2003, C‑203/21, EU:C:2022:865, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).

27      Vt selle kohta 30. jaanuari 2024. aasta kohtuotsus Agentsia „Patna infrastruktura“ (maanteetaristu Euroopa rahastamine) (C‑471/22, EU:C:2024:99, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).

28      Vt analoogia alusel kohtujurist Richard de la Touri ettepanek kohtuasjas Nemzeti Adatvédelmi és Információszabadság Hatóság (C‑132/21, EU:C:2022:661, punkt 67).