1.

Eelotsusetaotluses palutakse tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades ( 2 ) artikli 24 punkti 1 esimest lõiku.

2.

Eelotsusetaotlus on esitatud vaidluse raames, mille pooled on EM, elukoht Saksamaa, ja Roompot Service BV, asukoht Madalmaad, kes peab turismimajutusega puhkeküla viimati nimetatud liikmesriigis, ning mis puudutab summa hüvitamist, mis tasuti küla puhkemajade kasutada andmise eest, ning seda koos intressi ja kuludega.

3.

Esitan põhjused, miks ma arvan esimese võimalusena, et vaidlus puudutab segatüüpi lepingut, mis ei kuulu seega määruses nr 1215/2012 kinnisasja üürilepingute puhul ette nähtud erandliku kohtualluvuse alla. Teise võimalusena ja juhuks, kui Euroopa Kohus peaks leidma, et kõnesolev leping kuulub selle määruse artikli 24 punkti 1 esimese lõigu kohaldamisalasse, olen arvamusel, et põhikohtuasjas esitatud nõue on selle lepinguga seotud ja kuulub samuti viidatud sätte kohaldamisalasse.

4.

Määruse nr 1215/2012 II peatüki 6. jao „Erandlik kohtualluvus“ artikli 24 punktis 1 on ette nähtud:

„Poolte alalisest elukohast olenemata allub asi erandlikult järgmistele liikmesriigi kohtutele:

5.

EM, elukoht Saksamaa, broneeris 23. juunil 2020 veebi teel saidil Roompot Service ( 3 ), asukoht Madalmaad, puhkemaja puhkekülas Waterpark Zwartkruis ( 4 ), mis asub Madalmaades Noardburgumis, ajavahemikuks 2020. aasta 31. detsembrist kuni 2021. aasta 4. jaanuarini ning seda üheksaliikmelisele isikute rühmale, kes olid rohkem kui kahest eri leibkonnast.

6.

Broneering 1902,80 euro eest, mille EM täielikult ära tasus, sisaldas voodipesu ja lõppkoristust.

7.

Waterpark Zwartkruis on veepark puhkemajadega otse järve kaldal, kusjuures igal puhkemajal on eraldi paadisild. Lisatasu eest oli võimalik üürida paate ja kanuusid.

8.

Roompot Service teatas EMile e‑kirja teel enne tema saabumist ja tema palvel, et hoolimata COVID‑19 pandeemiast on Waterpark Zwartkruis broneeritud ajavahemikul avatud, kuid Madalmaade seaduste kohaselt on seal võimalik elada ainult koos oma perekonnaga ja kõige rohkem kahel inimesel mõnest muust leibkonnast. Lisaks tehti talle ettepanek reis hilisemaks ajaks ümber broneerida.

9.

EM loobus reisist ega võtnud vastu ka ümberbroneerimise ettepanekut. Roompot Service maksis talle tagasi 300 eurot.

10.

EM esitas Amtsgericht Neussile (Neussi esimese astme kohus, Saksamaa) Roompot Service’i vastu hagi, milles palus hüvitada hinna ülejäänud summa, s.o 1602,80 eurot koos intressi ja kuludega. Roompot Service vaidles vastu sellele, et asi allub rahvusvahelise kohtualluvuse alusel Saksa kohtutele. Hagi jäeti 1. oktoobri 2021. aasta otsusega põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

11.

EM esitas apellatsioonkaebuse Landgericht Düsseldorfile (Düsseldorfi apellatsioonikohus, Saksamaa), kellel on tekkinud küsimus, kas rahvusvahelise erandliku kohtualluvuse alusel allub põhikohtuasja lahendamine määruse nr 1215/2012 artikli 24 punkti 1 esimese lõigu järgi Madalmaade kohtutele.

12.

See kohus märgib, et Euroopa Kohtu kolmest asjakohasest kohtuotsusest, mis käsitlevad puhkemajade üürimist välisriigis ning milles on tõlgendatud konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades ( 5 ) artikli 16 punkti 1, mille sisu on jäänud määruses nr 1215/2012 sisuliselt samasuguseks, st 15. jaanuari 1985. aasta kohtuotsusest Rösler ( 6 ), 26. veebruari 1992. aasta kohtuotsusest Hacker ( 7 ) ja 27. jaanuari 2000. aasta kohtuotsusest Dansommer ( 8 ) ilmneb, et need lepingud alluvad erandliku kohtualluvuse alusel põhimõtteliselt selle koha kohtutele, kus asub kinnisasi. Ainus erand on Euroopa Kohtu arvates see, kui leping on segatüüpi, sest sisaldab vastutasuna kliendi tasutud koguhinna eest teatavat hulka teenuseid. ( 9 )

13.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib esiteks, et käsitletaval juhul on lisateenusteks erineva sisustusega puhkemajade pakkumine Roompot Service’i veebisaidil rubriigis „teavitamine ja nõustamine“, valitud puhkemajade broneerimine EMi jaoks, vastuvõtt kohapeal ja võtmete üleandmine, voodipesu kasutusse andmine ja lõppkoristuse tegemine. Nii nagu tema Euroopa Kohtu praktikast aru saab, peab nendel teenustel kogumis olema märkimisväärne tähtsus, et muuta leping segatüüpi lepinguks.

14.

Teiseks on Saksamaa õigusteooria ühe osa kohaselt vähemtähtsad kõrvalteenused nagu vara korrashoid ja koristamine, pesu vahetamine või kohapeal hoolitsuse pakkumine väiksema kaaluga, mistõttu ei piisa põhikohtuasjas käsitletavatest lisateenustest, et saaks asuda seisukohale, et tegemist on segatüüpi lepinguga.

15.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab ka, et teistmoodi on neid Euroopa Kohtu otsuseid tõlgendanud Bundesgerichtshof (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) ( 10 ). Lähtudes kohtuotsusest Hacker ja kohtuotsusest Dansommer, leiab nimetatud kohus, et kohtualluvuse kindlaksmääramine määruse nr 1215/2012 artikli 24 punkti 1 esimese lõigu alusel sõltub ainult sellest, kas kutselisel reisikorraldajal on endal lepingujärgne kohustus kolmanda isiku omandis oleva puhkemaja kasutada andmiseks. Niisuguses olukorras ei saa see säte olla kohaldatav. Seevastu juhul, kui kutseline reisikorraldaja vahendab kõigest omanikuga sõlmitavat üürilepingut, on see säte kohaldatav.

16.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb, kas see tõlgendus on kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga.

17.

Neil asjaoludel otsustas Landgericht Düsseldorf (Düsseldorfi apellatsioonikohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas [määruse nr 1215/2012] artikli 24 punkti 1 esimest lauset tuleb tõlgendada nii, et vaidlused, mis puudutavad füüsilise isiku ja puhkemaju üürile andva ettevõtja vahelist lepingut, mille ese on üürileandja peetavas puhkekülas asuva puhkemaja lühiajaliselt kasutada andmine ja mis näeb pelgalt kasutada andmise kõrval lisateenustena ette ka lõppkoristuse ja voodipesu kasutusse andmise, alluvad erandlikku kohtualluvust reguleerivate eeskirjade kohaselt – sõltumata asjaolust, kas puhkemaja on üürileandja või kolmanda isiku omandis – selle liikmesriigi kohtule, kus asub üürilepingu ese?“

18.

EM ja Euroopa Komisjon esitasid kirjalikke seisukohti.

19.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on sisuliselt tekkinud küsimus selle kohta, missuguseid asjakohaseid kriteeriume tuleb arvesse võtta, et kvalifitseerida puhkekülas asuva puhkemaja lühiajalise kasutamise leping kinnisasja üürilepinguks määruse nr 1215/2012 artikli 24 punkti 1 esimese lõigu tähenduses või segatüüpi lepinguks, mis puudutab teatavat hulka osutatavaid teenuseid.

20.

Selle määruse artikli 24 punkti 1 esimene lõik on samaväärne Brüsseli konventsiooni artikli 16 lõikega 1, millest sai lõike 1 punkt a, ( 11 ) ja määruse (EÜ) nr 44/2001 ( 12 ) artikli 22 punkti 1 esimese lõiguga, mistõttu on see, kuidas Euroopa Kohus on tõlgendanud neid viimaseid sätteid, õige ka esimese õigusnormi tõlgendamisel. ( 13 )

21.

Tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt:

22.

Määruse nr 1215/2012 artikli 25 lõike 4 kohaselt ei saa sellest erandlikust kohtualluvusest kokkuleppega erandit teha.

23.

Selle kindlakstegemist, kas puhkemajutuse üürimist käsitlev asi allub liikmesriigi kohtutele, on käsitletud kolmes Euroopa Kohtu otsuses, nimelt kohtuotsuses Rösler, kohtuotsuses Hacker ja kohtuotsuses Dansommer ( 15 ), ning kahes määruse muudatuses. ( 16 ) Nende muudatustega on loodud erand määruse artikli 24 punkti 1 esimeses lõigus ette nähtud erandlikust kohtualluvusest, kui mõlema vaidlusosalise elu‑ või asukoht on samas liikmesriigis. ( 17 ) Tuleb siiski märkida, et määruse muudatus, millega lisati selle määruse artikli 24 punkti 1 teine lõik, ei reguleeri täiesti eluruumide üürilepinguid, ning seda põhjendusega, milleks on põhimõtteline reegel, mida Euroopa Kohus on otsinud ja mida on meenutatud käesoleva ettepaneku punktis 21. ( 18 )

24.

Tegemist on seega regulatsiooniga, mida kohaldatakse juba ligi 20 aastat lühiajaliste turismiga seotud üürilepingute suhtes, ning kuni tänase päevani ei ole liikmesriikide kohtud andnud Euroopa Kohtule teada uutest tõlgendamisraskustest.

25.

Sellest Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et määruse nr 1215/2012 artikli 24 punkti 1 esimese lõigu kohaldamine eeldab, et täidetud on kaks tingimust. Esiteks on tarvis, et vaidlus puudutaks kinnisasja üürilepingut selle sätte tähenduses. Teiseks on juhul, kui see on nii, vaja, et vaidluse esemeks oleksid sellest lepingust tulenevad õigused ja kohustused. Kui esimene tingimus ei ole täidetud, ei ole põhjust analüüsida teist.

26.

Euroopa Kohtu kahest viimati viidatud kohtuotsusest, st kohtuotsusest Hacker ja kohtuotsusest Dansommer ilmneb, et üürilepinguks kvalifitseerimiseks peavad puuduma lisateenused, mis täiendavad puhkusemajutuse kasutamist puudutavat põhikohustust. ( 19 )

27.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimused on tekkinud hinnangust lepingulistele kohustustele põhikohtuasjas võrreldes kohustustega, mis tuvastati kohtuasjas Hacker. Kohtuotsuse Dansommer punktis 31 on neid meenutatud järgmiselt: „Leping, millega oli tegemist [kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus Hacker], oli sõlmitud kutselise reisikorraldaja ja tema kliendi vahel kohas, kus oli vastavalt nende asu‑ ja elukoht, ning ehkki selles oli nähtud ette teenus, mis puudutas puhkusemajutuse kasutamist lühikese aja jooksul, sisaldas see ka muid teenuseid, näiteks teave ja nõuanded, millega reisikorraldaja pakub kliendile puhkuseks laia valikut, majutuse broneerimine kliendi valitud ajavahemikuks, kohtade broneerimine transpordivahendis, vastuvõtt kohapeal ja vajadusel reisitõrkekindlustus (kohtuotsus Hacker […], punkt 14)“.

28.

Nii nagu mina aru saan, ilmneb nendest kahest kohtuotsusest, et otsustamaks, kas asi allub talle, peab kohus hindama asjaomast lepingulist suhet tervikuna ja selle kontekstis, et teha kindlaks, kas selle ainus eesmärk on majutuse kasutamine või kohustus anda see isiku kasutusse koos puhkusele omaste teenustega. ( 20 ) Niisugused teenused nagu koristamine, pesu kasutusse andmine jm, mida üksikisik või kutsealal tegutseja võib pakkuda ükskõik missuguses üüritavas varas, ei avalda minu arvates mingit mõju lepingu kvalifitseerimisele, sest need on üüritavas varas viibimise suhtes lisateenused.

29.

Samamoodi on küsimusega, kas puhkusemajutuse üüris välja omanik otse või tehti seda tema nimel. Minu arvates ei soovinud Euroopa Kohus kohtuotsuses Dansommer muuta kriteeriume, mida tuleb rahvusvahelise kohtualluvuse kindlaksmääramisel arvesse võtta. ( 21 ) Piisab lepingulisest kohustusest, mille ese on vara kasutamine. ( 22 ) Eeldatakse nimelt, et üürileandjal on see õigus. Puhkusemajutust üüriva üürniku kohustuseks ei pea olema kontrollida, kes on selle omanik, eriti juhul, kui ta otsustab esitada kohtule hagi.

30.

Kuna korraldatud reisi raames ( 23 ) on sellel, kui puhkajate käsutusse antakse majutus niisugustes konkreetselt puhkuseks rajatud kohtades nagu Waterpark Zwartkruis, mida peab Roompot Service, ( 24 ) erijooni, mis õigustavad – kui eelotsusetaotluse esitanud kohus need tuvastab – minu arvates lepingu kvalifitseerimist „segatüüpi lepinguks“.

31.

Esiteks tuleb kontrollida, missugustel alustel lepinguline suhe loodi. Käsitletaval juhul ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohus maininud ei üürilepingu olemasolu, nagu sõlmitakse kirjalikult majutuse korral individuaalelamus, ( 25 ) ega selle sisu, eelkõige mis puudutab kogu hinna tasumise tingimusi. Konkreetsemalt ei ole täpsustatud, kas broneering puudutas ette kindlaks määratud puhkemaja. ( 26 ) Tundub, et puhkekülas, mis koosneb standarditud majutusstruktuurist, mis moodustab ühtlase terviku, ja kollektiivhoonetest juhul, kui neid on, siis võetakse möbleeritud puhkemajadest ühe kasutada andmise kohustused – nagu hotellikompleksis – küla pidaja enda vastutusel, kusjuures viimane on tavaliselt suhtluspartner kaebuste puhul.

32.

Teiseks tuleb märkida, et seda liiki puhkusemajutuse vorm on välja töötatud, võttes arvesse reisipakkumist tervikuna. Käsitletaval juhul on eelotsusetaotluse esitanud kohus tuvastanud, et üüritud majutus asub veepargis, mis on korraldatud just nii, et pakkuda majutatavatele koha peal vaba aja veetmise teenuseid. ( 27 ) Võib seega järeldada, et puhkaja ootab ka teatavat mugavuse ja nõustamise taset ning et niisuguse majutuse broneerimise ajal tehakse sellele reklaami. Sellises kontekstis on reisikorraldaja staatus puhkekülas minu meelest määrava tähtsusega, ( 28 ) samuti see, kui tuvastatakse, et majutuspakkumine on olemas kogu aasta vältel ilma ajaliste piiranguteta, sest need kriteeriumid võimaldavad eristada seda hooajalistest üüripakkumistest.

33.

Kolmandaks on ka majutusasutuses viibimise koguhind ( 29 ) asjaolu, mida tuleb hindamisel arvesse võtta. Mulle tundub, et oleks vaja teada, kas see sisaldab mitme teenuse kulu või niisuguses puhkekülas ette nähtud teenuste pakkumist, võttes arvesse nende kvaliteeti või tähtsust –, mis õigustab seda, et nimetatud hinnal ei ole otsest seost ainult ühe puhkemaja üürimise hinnaga kohalikul eraõiguslikele isikutele kuuluvate puhkemajade üüriturul, ( 30 ) vaid see määratakse kindlaks pigem standarditud mugavustaseme põhjal nagu hotellis. Seega ei ole selle kohustuslikku reguleerimist, mis on võrreldav eluruumide üürilepingute võimaliku reguleerimisega.

34.

Olen seega arvamusel, et liikmesriigi kohtu ülesanne on kontrollida kõiki lepingulisi tingimusi ja majutusepakkumise eripära seoses lühiajalise viibimisega niisuguses puhkekülas nagu käsitletaval juhul Waterpark Zwartkruis. See, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus kogub hulga asjaolusid sellise puhkeküla pidaja teenuste kohta, kes on kvalifitseeritud „puhkusemajutuse kutseliseks üürijaks“, võimaldab ületada niisuguse kasuistliku analüüsi piirid nagu analüüs, mis on esitatud hindamiseks Euroopa Kohtule või mille üle arutatakse õigusteoorias. ( 31 ) See tagab ka piisava ennustatavuse.

35.

Selline lähenemine sobib kokku ka paljudes liikmesriikides välja kujunenud turismimajutuse pakkumiste mitmekesisusega. ( 32 ) Märgin, et see avaldub selle valdkonna prantsuse keele terminoloogias. Näiteks võib eristada elamu‑ ja vaba aja veetmise külasid külalistemajadest ja puhkeküladest, olenevalt majutuse või möbleeritud kinnisasja turistidele üürimise liigist, mille hulgas on maja, korter, puhkemaja, liikuv vabaajaelamu, kerge vabaajaelamu, ning vaba aja veetmise teenuste liigist.

36.

Lisaks on juurdepääs sellele mitmekesisele pakkumisele omandanud nüüd märkimisväärsed proportsioonid, kuna üha enam kasutatakse broneerimist veebisaitidel. ( 33 ) Lõpuks tuleb arvesse võtta asjaolu, et alates Euroopa Kohtu otsustest kohtuasjades Rösler, Hacker ja Dansommer on õigusaktide ja kohtupraktika kontekst liidu õiguses põhjalikult arenenud tarbijakaitse ( 34 ) ja eriti puhkuste valdkonnas. ( 35 ) Ka riigisisestes õigussüsteemides on vastu võetud spetsiifiliselt majutust käsitlevaid õiguslikke regulatsioone. ( 36 )

37.

Nõnda ei tundu puhkekülades asuvate puhkemajade üürimise konkreetses raamistikus see, et asi allub erandliku kohtualluvuse alusel nende liikmesriikide kohtutele, kus asub kinnisasi, mis lühiajaliselt kasutada antakse, ( 37 ) mulle asjakohane, mis kõneleb selle kasuks, et eelotsusetaotluse esitanud kohtule on vaja vastata kooskõlas põhimõttega, mille kohaselt tuleb määruse nr 1215/2012 artikli 24 punkti 1 esimest lõiku tõlgendada kitsalt. ( 38 )

38.

Teen Euroopa Kohtule ettepaneku otsustada sama moodi nagu kohtuotsuses Hacker, et selle määruse artikli 24 punkti 1 esimese lõigu kohaldamisalasse ei kuulu see, kui turismiettevõtja annab puhkemaja puhkekülas isiklikuks lühiajaliseks kasutamiseks, kusjuures lepinguline suhe tuleb kvalifitseerida „segatüüpi lepinguks“ selle kohtupraktika tähenduses.

39.

Kui Euroopa Kohus peaks siiski leidma, et kõnesolev leping puudutab eranditult puhkemaja üürimist nagu kohtuasjas Dansommer, siis tuleb analüüsida EMi nõuet, mille kohta eelotsusetaotluse esitanud kohus peab otsuse tegema.

40.

EMi nõude aluseks on asjaolu, et ta broneeris 2020. aasta juunikuus puhkemaja enam kui kahele leibkonnale, kus kokku oli üheksa inimest, kuid Roompot Service lubas teda sinna alates 31. detsembrist 2020 ainult oma pere ja veel kahe inimesega ühest teisest leibkonnast. ( 39 ) Eelotsusetaotluses on märgitud, et EM nõuab, et talle hüvitataks „ülejäänud üür“ pärast seda, kui Roompot Service hüvitas ühe osa „üürisummast“. ( 40 )

41.

Käsitletaval juhul tähistab termin „üür“ ruumides viibimise hinda, mis oli täies ulatuses tasutud. Ei ole täpsustatud, kas see hind katab erikulusid, mis ei ole puhkemaja kasutamisega otseselt seotud, näiteks broneerimiskulud – mida laseb oletada osaline hüvitis, mida EMile maksti. ( 41 )

42.

Nõude korral, mille ese on üürihindade kui kinnisasja kasutamise õiguse vastutasu maksmine, on Euroopa Kohus otsustanud, et erandlik kohtualluvus kinnisasjade üürilepingute valdkonnas on kohaldatav, sest vaidluse ese on otseselt seotud üüritava vara kasutamisega. ( 42 )

43.

Selle õigusliku regulatsiooni raames väärivad käsitletaval juhul erilist tähelepanu kaks asjaolu. Esiteks näib mulle, et asjaolu, et üüritud vara ei kasutatud, ei muuda EMi nõude kvalifikatsiooni. See asjaolu ei vabasta teda põhimõtteliselt tema kohustustest Roompot Service’i ees. Teiseks tuleks vara üürimise tingimuste muutmist käsitada nii, et Roompot Service ei täitnud oma lepingulisi kohustusi, ehkki seda õigustavad piirangud, mis kehtestati seoses võitlusega COVID-19 pandeemia vastu. ( 43 )

44.

Neil asjaoludel olen arvamusel, et vaidluse ese põhikohtuasjas allub erandliku kohtualluvuse alusel selle liikmesriigi kohtutele, kus asub üüritav vara. Teistmoodi saaks olla ainult siis, kui EM oleks nõudnud nõutava summa ulatuses selle kahju hüvitamist, mis on kaudselt seotud üüritava vara kasutamisega. ( 44 )

45.

Seega, teise võimalusena, kui Euroopa Kohus peaks otsustama, et EMi ja Roompot Service’i vaheline leping puudutab puhkemaja kasutada andmist, olen arvamusel, et määruse nr 1215/2012 artikli 24 punkti 1 esimeses lõigus ette nähtud kohtualluvuseeskiri on kohaldatav ka sel põhjusel, et vaidluse esemeks on niisugusest lepingust tulenevad õigused ja kohustused.

46.

Kõikide eelnevate kaalutluste põhjal teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Landgericht Düsseldorfi (Düsseldorfi apellatsioonikohus, Saksamaa) eelotsuse küsimusele järgmiselt:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 24 punkti 1 esimest lõiku

tuleb tõlgendada nii, et

esimese võimalusena ei kuulu viidatud sätte kohaldamisalasse see, kui turismiettevõtja annab puhkemaja puhkekülas isiklikuks lühiajaliseks kasutamiseks;

teise võimalusena kuulub selle kohaldamisalasse nõue hüvitada üks osa tasutud hinnast seejärel, kui üks lepinguosalistest muutis puhkemaja üürimise lepingu tingimusi.