1.

Eelotsusetaotlus käsitleb määruse (EÜ) nr 987/2009 ( 2 ) tõlgendamist ning täpsemalt selle määruse artiklite 6 ja 16 analoogia alusel kohaldamist tõendi A1 tagasivõtmise menetluse suhtes.

2.

See eelotsusetaotlus on esitatud TE ja Zakład Ubezpieczeń Społecznych Oddział w Toruniu (sotsiaalkindlustusameti Toruńi osakond, Poola; edaspidi „ZUS“) vahelises kohtuvaidluses, mis käsitleb viimati nimetatud asutuse otsust võtta tagasi tõend A1, mis tõendab kaebaja taotlusel tema olukorda seoses Poola sotsiaalkindlustusalaste õigusnormide rakendamisega ajavahemikus, mis kestis 22. augustist 2016 kuni 21. augustini 2017.

3.

Euroopa Kohus ei ole veel teinud otsust selle kohta, milline menetlus on kohaldatav juhtumil, kus tõend A1 on tagasi võetud selle asutuse algatusel, kes selle välja andis. Esitan põhjused, miks määruse nr 987/2009 sätted, mis käsitlevad juhtumeid, kus esineb kahtlus sellise tõendi kehtivuse kohta või kohaldatavate õigusaktide kindlaksmääramise kohta, ei ole niisuguses olukorras asjakohased. Olen nimelt seisukohal, et kui tõendi A1 omal algatusel tagasivõtmise puhul ei toimu dialoogi- ja kooskõlastusmenetlus, peavad asjasse puutuvate liikmesriikide pädevad asutused vastavalt liidu seadusandja korraldatud koostööle viima tagantjärele läbi teabevahetuse, et vältida asjasse puutuvate isikute õiguste kahjustamist.

4.

Määruse (EÜ) nr 883/2004 ( 3 ) II jaotis „Kohaldatava õiguse kindlaksmääramine“ sisaldab artikleid 11–16.

5.

Selle määruse artikkel 11 sätestab:

„1.   Käesoleva määruse reguleerimisalasse kuuluvate isikute suhtes kohaldatakse üksnes ühe liikmesriigi õigusakte. Sellised õigusaktid määratakse kindlaks kooskõlas käesoleva jaotisega.

[…]

3.   Arvestades artiklites 12–16 sätestatut:

[…]“.

6.

Kõnealuse määruse artikli 13 „Tegevus kahes või mitmes liikmesriigis“ lõikes 2 on sätestatud:

„Isiku suhtes, kes tavaliselt on tegev füüsilisest isikust ettevõtjana kahes või mitmes liikmesriigis, kohaldatakse õigusakte järgmiselt:

7.

Määruse nr 883/2004 artikli 72 punkti a kohaselt tegeleb sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise halduskomisjon (edaspidi „halduskomisjon“) kõigi sellest määrusest ja määrusest nr 987/2009 tulenevate haldus- ja tõlgendusküsimustega.

8.

Määruse nr 883/2004 artikli 76 „Koostöö“ lõigetes 3, 4 ja 6 on sätestatud:

„3.   Liikmesriikide võimuorganid ja asutused võivad käesoleva määruse eesmärgil suhelda vahetult üksteisega ja asjaomaste isikute või nende esindajatega.

4.   Käesoleva määrusega hõlmatud asutustel ja isikutel lasub vastastikuse teavitamise ja koostöö kohustus käesoleva määruse korrektse rakendamise tagamiseks.

Asutused vastavad kooskõlas hea haldustavaga kõikidele järelpärimistele mõistliku aja jooksul ja sellega seoses varustavad asjaomaseid isikuid teabega, mis on vajalik neile käesoleva määrusega antud õiguste rakendamiseks.

[…]

6.   Raskuste korral käesoleva määruse tõlgendamisel või rakendamisel, mis võiks ohtu seada sellega hõlmatud isiku õigused, võtab pädeva liikmesriigi või isiku elukohajärgse liikmesriigi asutus ühendust asjaomase liikmesriigi või asjaomaste liikmesriikide asutuse või asutustega. Kui lahendust ei leita mõistliku aja jooksul, võivad asjaomased asutused paluda halduskomisjonil sekkuda.“

9.

Määruse nr 987/2009 põhjendustes 1, 2, 8 ja 10 on märgitud:

[…]

[…]

10.

Määruse nr 987/2009 I jaotise II peatükk „Koostööd ja andmevahetust käsitlevad sätted“ sisaldab artikleid 2–7.

11.

Selle määruse artikli 2 „Asutustevahelise teabevahetuse ulatus ja eeskirjad“ lõikes 2 on sätestatud:

„Asutused edastavad või vahetavad viivitamata kõiki andmeid, mis on vajalikud nende isikute õiguste ja kohustuste kehtestamiseks ja kindlaksmääramiseks, kelle suhtes põhimäärust kohaldatakse. Andmete edastamine liikmesriikide vahel toimub kas asutuste vahel otse või kontaktasutuste kaudu.“

12.

Määruse nr 987/2009 artikkel 5 „Teises liikmesriigis välja antud dokumentide ja tõendusmaterjalide õiguslik jõud“ sätestab:

„1.   Liikmesriigi asutuse väljastatud dokumente, mis näitavad isiku olukorda põhimääruse ja rakendusmääruse kohaldamise eesmärgil, ning tõendusmaterjale, mille alusel need dokumendid on välja antud, aktsepteeritakse teiste liikmesriikide asutustes niikaua, kuni need väljastanud liikmesriik ei ole neid tagasi võtnud või kehtetuks tunnistanud.

2.   Kui esineb kahtlus dokumendi kehtivuses või selles esitatud asjaolude täpsuses, palub dokumendi saanud liikmesriigi asutus dokumendi väljastanud asutuselt vajalikke selgitusi ja vajaduse korral kõnealuse dokumendi tagasivõtmist. Dokumendi väljastanud asutus vaatab dokumendi väljastamise põhjused läbi ja vajaduse korral võtab dokumendi tagasi.

3.   Kui lõike 2 kohaselt esineb kahtlus asjaomaste isikute esitatud teabe õigsuse, dokumendi või tõendite kehtivuse või seal esitatud asjaolude täpsuse suhtes, kontrollib viibimis- või elukohajärgne asutus pädeva asutuse taotlusel kõnealust teavet või dokumenti, tingimusel et sellist kontrolli on võimalik läbi viia.

4.   Kui asjaomased asutused ei saavuta kokkulepet, võib pädevate võimuorganite vahendusel pöörduda halduskomisjoni poole mitte varem kui kuu aega pärast seda, kui dokumendi saanud asutus esitas taotluse. Halduskomisjon püüab erimeelsused lahendada kuue kuu jooksul alates tema poole pöördumisest.“

13.

Määruse nr 987/2009 artikkel 6 „Õigusaktide ajutine kohaldamine ja hüvitiste ajutine andmine“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Kui rakendusmääruses ei sätestata teisiti, siis juhul, kui kahe või mitme liikmesriigi asutuste vahel esineb erimeelsusi kohaldatavate õigusaktide kindlaksmääramise suhtes, kohaldatakse asjaomase isiku suhtes ajutiselt ühe kõnealuse liikmesriigi õigusakte; […]

[…]

2.   Kui kahe või enama liikmesriigi asutuste vahel on erimeelsused küsimuses, milline asutus peaks rahalist või mitterahalist hüvitist andma, on asjaomasel isikul, kes vaidluse puudumise korral saaks hüvitist taotleda, õigus ajutiselt saada hüvitisi vastavalt õigusaktidele, mida kohaldab tema elukohariigi asutus, või kui see isik ei ela ühegi asjaomase liikmesriigi territooriumil, siis vastavalt õigusaktidele, mida kohaldab asutus, kellele taotlus algselt esitati.

3.   Kui asjaomased asutused ei saavuta kokkulepet, võib pädevate võimuorganite vahendusel pöörduda halduskomisjoni poole mitte varem kui kuu aega pärast kuupäeva, mil tekkisid lõigetes 1 ja 2 osutatud erimeelsused. Halduskomisjon püüab erimeelsused lahendada kuue kuu jooksul alates tema poole pöördumisest.

4.   Kui on selgunud, et selle liikmesriigi õigusakte, kelle sotsiaalkindlustussüsteemi alla ajutiselt kuuluti, ei kohaldata või et ajutiselt hüvitisi maksnud asutus ei olnud pädev asutus, loetakse pädevaks tunnistatud asutus pädevaks tagasiulatuvalt, nagu see erimeelsus ei oleks esinenud, hiljemalt alates ajutiselt sotsiaalkindlustussüsteemi alla kuulumise alguskuupäevast või kõnealuse ajutise hüvitise esimese makse sooritamisest.

5.   Vajaduse korral teevad pädevaks tunnistatud asutus ning ajutiselt rahalisi hüvitisi maksnud või ajutiselt sissemakseid saanud asutus kindlaks asjaomase isiku rahalise olukorra seoses ajutiselt makstud sissemaksete ja rahaliste hüvitistega, tehes seda, kui see on asjakohane, rakendusmääruse IV jaotise III peatüki kohaselt.

Pädev asutus maksab asutuse poolt vastavalt lõikele 2 ajutiselt antud mitterahalised hüvitised tagasi vastavalt rakendusmääruse IV jaotisele.“

14.

Selle määruse artikkel 7 „Hüvitiste ja sissemaksete ajutine arvutamine“ sätestab:

„1.   Kui rakendusmääruses ei sätestata teisiti ning kui isikul on vastavalt põhimäärusele õigus saada hüvitist või kohustus teha sissemakseid, ning pädeva asutuse valduses ei ole nimetatud hüvitise või sissemakse lõplikuks arvutamiseks kogu vajalikku teavet olukorra kohta teises liikmesriigis, maksab see asutus ajutise hüvitise asjaomase isiku taotlusel või arvutab ajutise sissemakse summa, kui selline arvutus on asutuse käsutuses oleva teabe põhjal võimalik.

2.   Asjaomane hüvitis või sissemakse arvutatakse uuesti siis, kui asjaomasele asutusele on esitatud vajalikud tõendusmaterjalid või dokumendid.“

15.

Selle määruse II jaotis „Kohaldatavate õigusaktide kindlaksmääramine“ sisaldab artikleid 14–21.

16.

Kõnealuse määruse artikkel 16 „Põhimääruse artikli 13 kohaldamise kord“ sätestab:

„1.   Isik, kelle tegevus toimub kahes või enamas liikmesriigis, teatab sellest oma elukoha liikmesriigi pädeva võimuorgani määratud asutusele.

2.   Isiku elukohajärgne määratud asutus määrab viivitamatult kindlaks asjaomase isiku suhtes kohaldatavad õigusaktid, võttes arvesse põhimääruse artiklit 13 ja rakendusmääruse artiklit 14. Selline esialgne kindlaksmääramine on ajutine. Asutus teavitab ajutisest kindlaksmääramisest iga liikmesriigi, kus tegevust teostatakse, määratud asutust.

3.   Lõikes 2 sätestatud kohaldatavate õigusaktide ajutine kindlaksmääramine muutub lõplikuks kahe kuu jooksul pärast sellest asjaomaste liikmesriikide pädevate võimuorganite nimetatud asutuse teavitamist vastavalt lõikele 2, välja arvatud juhul, kui need õigusaktid on juba lõike 4 alusel lõplikult kindlaks määratud või kui üks asjaomastest asutustest teatab elukoha liikmesriigi pädeva võimuorgani nimetatud asutusele enne eespool nimetatud kahekuulise ajavahemiku lõppu, et ta ei saa veel õigusaktide kindlaksmääramisega nõustuda või ta on selles küsimuses eriarvamusel.

4.   Kui kahtlused kohaldatavate õigusaktide kindlaksmääramisel muudavad vajalikuks kontakti kahe või enama liikmesriigi asutuste vahel, määratakse asjaomase isiku suhtes kohaldatavad õigusaktid kindlaks ühise kokkuleppe teel liikmesriigi pädevate võimuorganite nimetatud ühe või enama asutuse või pädevate võimuorganite endi taotlusel, võttes arvesse põhimääruse artiklit 13 ja rakendusmääruse artikli 14 asjakohaseid sätteid.

Kui asjaomaste asutuste või pädevate võimuorganite vahel on eriarvamusi, püüavad need üksused eespool toodud tingimuste kohaselt kokkuleppe saavutada ning kohaldatakse rakendusmääruse artiklit 6.

[…]“.

17.

Määruse nr 987/2009 artikli 19 „Teabe edastamine asjaomastele isikutele ja tööandjatele“ lõikes 2 on ette nähtud:

„Selle liikmesriigi pädev asutus, kelle õigusakte põhimääruse II jaotise alusel kohaldatakse, esitab asjaomase isiku või tema tööandja taotlusel tõendi kõnealuste õigusaktide kohaldamise kohta ja märgib vajaduse korral, millise kuupäevani ja millistel tingimustel.“

18.

Määruse nr 987/2009 artikkel 20 „Asutustevaheline koostöö“ sätestab:

„1.   Asjaomased asutused edastavad selle liikmesriigi pädevale asutusele, kelle õigusakte isiku suhtes põhimääruse II jaotise alusel kohaldatakse, vajaliku teabe, et määrata kindlaks õigusaktide kohaldamise alguskuupäev ja sissemaksed, mida see isik ja tema tööandja(d) peavad nende õigusaktide kohaselt maksma.

2.   Selle liikmesriigi pädev asutus, kelle õigusakte hakatakse isiku suhtes põhimääruse II jaotise alusel kohaldama, teeb teabe õigusaktide kohaldamise alguskuupäeva kohta kättesaadavaks selle liikmesriigi pädevale võimuorganile, kelle õigusakte selle isiku suhtes viimati kohaldati.“

19.

Poola äriregistrisse kantud ettevõtja TE, kes tegutseb füüsilisest isikust ettevõtjana ja kelle tulu maksustatakse Poolas, kirjutas 11. augustil 2016 alla tema ja Varssavis (Poola) asuva äriühingu vahelisele lepingule, mille kohaselt ta pidi kindlaksmääratud projekti raames osutama Prantsusmaal alates 22. augustist 2016 kuni selle projekti lõpuni teenuseid, mis tavaliselt kuuluvad teise töödejuhataja (second site manager) ülesannete hulka.

20.

Selle lepingu alusel väljastati tõend A1, ( 4 ) mille väljaandja ZUS ( 5 ) kinnitas, et TE suhtes olid ajavahemikus 22. august 2016 kuni 21. august 2017 (edaspidi „vaidlusalune ajavahemik“) kohaldatavad Poola õigusaktid.

21.

Pärast omal algatusel uuesti läbivaatamist tuvastas ZUS, et vaidlusalusel ajavahemikul tegutses TE ainult ühes liikmesriigis, nimelt Prantsusmaal. ZUS võttis seega 1. detsembri 2017. aasta otsusega (edaspidi „vaidlusalune otsus“) tõendi A1 tagasi ( 6 ) ja leidis, et TE suhtes ei olnud vaidlusalusel ajavahemikul kohaldatav Poola õigus. Leides, et asjakohane õigusnorm TE suhtes kohaldatavate õigusaktide kindlaksmääramiseks on määruse nr 883/2004 artikkel 11, võttis ZUS selle otsuse vastu ilma, et ta oleks eelnevalt kohaldanud korda, mis on ette nähtud määruse nr 987/2009 artiklis 16 ( 7 ), et kooskõlastada kohaldatavate õigusaktide kindlaksmääramine pädeva Prantsuse asutusega.

22.

TE esitas 5. juunil 2019 vaidlusaluse otsuse peale edasikaebuse Sąd Okręgowy w Toruniusse (Toruńi piirkondlik kohus, Poola). 5. juuni 2019. aasta kohtuotsusega leidis nimetatud kohus, et esiteks ei töötanud TE vaidlusalusel perioodil ainult ühes liikmesriigis, mistõttu kehtis tema suhtes määruse nr 883/2004 artikli 13 lõige 2, ning teiseks ei olnud ZUS ammendanud määruse nr 987/2009 artiklites 6, 15 ( 8 ) ja 16 ette nähtud kooskõlastamise korda, kuigi see kord on kohaldatavate õigusaktide kindlaksmääramiseks kohustuslik. Kohtumenetluse käigus palus kõnealune kohus seega ZUSil algatada pädeva Prantsuse asutusega selle koostöömenetluse, kuid ZUS keeldus, leides, et see ei olnud põhjendatud. Et vältida olukorda, kus TE ei kuulu ühegi sotsiaalkindlustussüsteemi alla, otsustas Sąd Okręgowy w Toruniu (Toruńi piirkondlik kohus), et vaidlusalusel ajavahemikul oli TE suhtes kohaldatav Poola õigus, ning sellest tulenevalt jättis ta põhikohtuasjas käsitletava tõendi A1 kehtima.

23.

Sąd Apelacyjny w Gdańsku (Gdanski apellatsioonikohus, Poola) jättis apellatsioonkaebuse, mille ZUS selle kohtuotsuse peale esitas, 5. veebruari 2020. aasta kohtuotsusega rahuldamata.

24.

ZUS esitas selle otsuse peale kassatsioonkaebuse Sąd Najwyższyle (Poola kõrgeim kohus). Ta väidab, et kuna asjaomase tõendi A1 tagasivõtmine nõuab, et enne oleks lõpule viidud määruses nr 987/2009 ette nähtud kooskõlastamise menetlus, oli vaidlusaluse otsusega rikutud õigusnormi ning seda rikkumist sai kõrvaldada üksnes ZUSis endas toimuva menetluse raames. Seega on Sąd Okręgowy w Toruniu (Toruńi piirkondlik kohus) ja Sąd Apelacyjny w Gdańsku (Gdanski apellatsioonikohus) kohtuotsused tema arvates vigased, sest need kohtud oleksid selle asemel, et teha otsus kohaldatavate õigusaktide kohta, pidanud saatma asja tagasi ZUSile, et see asutus vaataks tõendi A1 uuesti läbi koostöös pädeva Prantsuse asutusega.

25.

Neil asjaoludel otsustas Sąd Najwyższy (kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused.

26.

ZUS, Poola, Belgia, Tšehhi ja Prantsuse valitsus ning Euroopa Komisjon esitasid oma kirjalikud seisukohad.

27.

Oma kahe eelotsuse küsimusega, mida minu arvates võib analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 987/2009 artikleid 6 ja 16 tuleb tõlgendada nii, et asutus, kes tuvastas omal algatusel läbi viidud kontrolli järel, et ta on ekslikult väljastanud tõendi A1, võib selle tagasi võtta, algatamata enne asjaomaste liikmesriikide pädevate asutustega dialoogi- ja kooskõlastusmenetlust kohaldatava õiguse kindlaksmääramiseks.

28.

Tuleb kohe nentida, et ei määrus nr 883/2004 ega määrus nr 987/2009 ei sisalda sätet, mis oleks vahetult kohaldatav käesoleva kohtuasja asjaolude suhtes, mille raames tõend A1 tagasi võeti.

29.

Määruse nr 883/2004 artikli 76 lõige 6 piirdub sellega, et kehtestab dialoogi- ja kooskõlastusmenetluse üldise raamistiku, kusjuures esimene on ette nähtud teisele eelnevana. ( 9 ) Määruses nr 987/2009 on paika pandud olukorrad, kus seda menetlust rakendatakse.

30.

Nõnda on tõendi A1 tagasivõtmise puhul ainult selle viimati nimetatud määruse artiklis 5 kindlaks määratud konkreetne menetlus juhuks, „kui esineb kahtlus dokumendi[, mis näitab isiku olukorda,] kehtivuses või selles esitatud asjaolude täpsuses“. ( 10 )

31.

Kõnealuse artikli 5 lõigetes 2–4 kirjeldatud menetluse erinevate etappide eesmärk on esiteks koguda pädevate asutustega kooskõlastamise raames teavet, mida on tarvis tõendi A1 kehtivuse kinnitamiseks või kinnitamata jätmiseks, ning teiseks lahendada nende asutuste vahel esineda võivad erimeelsused. ( 11 )

32.

Nendest sätetest tuleneb selgelt, et see menetlus viiakse läbi „dokumendi saanud liikmesriigi asutuse“ ( 12 ) algatusel. Järelikult ei reguleeri ükski säte olukorda, kus tõendi A1 välja andnud asutusel ei ole pärast omal algatusel kontrolli läbiviimist mingit kahtlust, et see tõend tuleb tagasi võtta. ( 13 )

33.

Seega palutakse eelotsuse küsimustega Euroopa Kohtul otsustada, kas, arvestades määruseid nr 883/2004 ja nr 987/2009 ning nende tõlgendamist Euroopa Kohtu praktikas, võib tõendi A1 tagasi võtta üksnes pärast eelnevat kooskõlastamist asjaomaste liikmesriikide pädevate asutuste vahel asjaomase isiku suhtes kohaldatavate õigusaktide kindlaksmääramiseks.

34.

Esiteks, eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimuste seadusandliku raamistiku kohta tuleb meenutada, et ühelt poolt kodifitseeriti määrusega nr 987/2009 Euroopa Kohtu praktika, mis käsitleb tõendi E 101 ( 14 ) ulatust ja õiguslikke tagajärgi ning menetlust, mida tuleb järgida asjaomaste liikmesriikide asutuste vaheliste selle tõendi kehtivust või õigsust puudutavate võimalike erimeelsuste lahendamiseks. ( 15 )

35.

Teiselt poolt kehtestas kõnealune määrus seega sellest kohtupraktikast tulenevad põhimõtted, nimelt:

36.

Seega selgub teiseks, et liidu seadusandja ei näinud ette selle dialoogi- ja kooskõlastusmenetluse laia kohaldamisala, jättes selle kohaldamise lojaalse koostöö konkreetsete vajaduste tarbeks. ( 19 )

37.

Samuti olgu märgitud, et komisjoni praktilises juhendis Euroopa Liidus (EL), Euroopa Majanduspiirkonnas (EMP) ja Šveitsis kohaldatavate õigusaktide kohta ( 20 ) on käsitletud asjaomase isiku olukorra uuesti läbivaatamise võimalusi tõendi väljaandnud asutuse algatusel, millele võib vajaduse korral järgneda tõendi tagasivõtmine. Seevastu ei ole selles ühtegi soovitust dialoogi- ja kooskõlastusmenetluse rakendamiseks. Sama tuleb tõdeda otsuse A1 ( 21 ) kohta, mis käsitleb ainuüksi olukorda, kus asutus väljendab kahtlusi teise liikmesriigi asutuse väljastatud dokumendi kehtivuse kohta või kus esineb erimeelsusi küsimuses, millised õigusaktid on kohaldatavad. ( 22 )

38.

See tõsiasi, millega nõustuvad kõik kirjalikud seisukohad esitanud pooled, on minu arvates vastastikuse usalduse põhimõtte loomulik ja kohustuslik tagajärg. ( 23 ) Sellest tulenevalt tunnustatakse ilma muude formaalsusteta, et väljaandva asutuse tehtud otsus tõendi väljastamise kohta on põhjendatud. ( 24 ) Seega tuleb seda põhimõtet samamoodi rakendada tõendi ühepoolse tagasivõtmise otsuse suhtes, kui puuduvad kahtlused asjaomase isiku objektiivse olukorra kohta. ( 25 ) ( 26 ) Teisisõnu on määruses nr 883/2004 sätestatud põhimõtete alusel määrusega nr 987/2009 kehtestatud süsteemi tõttu raskesti ettekujutatav, et tõendi tagasivõtmiseks oleks vaja teise liikmesriigi asutuse nõusolekut või eelnevat kooskõlastamist, eriti niisugusel juhul. ( 27 ) Peale selle peab pettuse ilmsikstulemisel selle tõendi tagasi võtma väljaandev asustus. ( 28 )

39.

Asjaolu, et liidu seadusandja ei tahtnud sellises olukorras näha ette erisätteid, kinnitab kolmandaks veel kaks tõsiasja. Esimene neist on see, et üksnes juhul, kui esinevad „kahtlused kohaldatavate õigusaktide kindlaksmääramisel“, ( 29 ) ja konkreetsel juhul määruse nr 883/2004 artikli 13 kohaldamisel, on määruse nr 987/2009 artikli 16 lõikes 4 ette nähtud kontakt pädevate asutuste vahel. ( 30 )

40.

Teine tõsiasi on see, et kohaldatavaid õigusakte ja hüvitiste andmist käsitlevad asjaomast isikut kaitsvad ajutised lahendused on selle määruse artikliga 6 ette nähtud üksnes nende asutuste „erimeelsuste“ ( 31 ) või eriarvamuste puhul. See kooskõlastamise juhtumite piiramine sobib minu arvates kiiruse nõudega, ( 32 ) mida tuleb järgida asjaomase isiku olukorra suhtes kohaldatavate õigusaktide kindlaksmääramisel ning millest tuleneb vajadus piirata selle määruse artikli 5 lõikega 4 ning artikli 6 lõikega 3 ette nähtud halduskomisjoni poole pöördumise juhtumite hulka. ( 33 )

41.

Seega leian, et tõendi A1 tagasivõtmise sõltuvusse seadmine teise liikmesriigi arvamusest või otsusest asjaomase töötaja suhtes kohaldatava sotsiaalkindlustussüsteemi kindlaksmääramise kohta, kuigi tagasivõtmine toimub tükk aega pärast selle väljaandmist, ( 34 ) ei saa minu hinnangul tuleneda määruste nr 883/2004 ja nr 987/2009 ainuüksi teleoloogilisest tõlgendusest, arvestades nende sätteid, milles on käsitletud üksnes olukordi, kus esineb raskusi kohaldatava õiguse kindlaksmääramisel.

42.

Neljandaks olen sotsiaalkindlustuse osas seisukohal, et arvesse tuleb võtta põhimõtet, et tõend A1 loob eelduse, et asjaomane töötaja on selle liikmesriigi sotsiaalkindlustusskeemis nõuetekohaselt kindlustatud, ( 35 ) ning selle eelduse aluseks on selle dokumendiga tõendatud olukord. ( 36 ) Rõhutan niisamuti nagu komisjon ja Prantsuse valitsus, et see tõend ei ole õigusi loov dokument. ( 37 ) Sellest tulenevalt on selle tagasivõtmise tagajärg üksnes pädevate asutuste vabastamine selle tõendi siduva mõju alt.

43.

Peale selle ei ole väljaandva asutuse tehtud tagasivõtmisotsuse puhul topeltmaksete ohtu. ( 38 )

44.

Sellest tulenevalt toetavad kõik need kaalutlused järeldust, et tõendi A1 omal algatusel tagasivõtmise puhul ei ole asjaomaste liikmesriikide pädevate asutuste vaheline eelnev kooskõlastamine või kokkuleppimine kohustuslik.

45.

Siiski kaldun arvama, et analüüs ei oleks terviklik, kui see ei võtaks arvesse tõendi tagasivõtmise ja väljaandmise eristamist, kuna tagasivõtmine kahjustab tingimata töötaja huve ning võib tuua kaasa olulisi või lausa kahjulikke konkreetseid tagajärgi, kuna töötaja õigusliku olukorra hinnang on seatud kahtluse alla. ( 39 )

46.

Nimelt tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et tõendi A1 eesmärk on hõlbustada töötaja liikumist ( 40 ) ning see aitab kaasa õiguskindlusele nii töötaja jaoks kui ka asjaomaste asutuste jaoks. Euroopa Kohus on seda aspekti rõhutanud eelkõige oma kohtupraktikas, mis käsitleb selle tõendi siduvaid tagajärgi ja viimati nende tagajärgede peatamise otsust. ( 41 )

47.

Seetõttu leian, et tõendi A1 tagasivõtmise asjaoludest olenemata ( 42 ) tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarviliku vastuse väljapakkumiseks võtta arvesse kaht põhjust, mis muudavad olukorra keeruliseks, nimelt:

48.

Lisaks juhtis Poola valitsus konkreetsemalt Euroopa Kohtu tähelepanu riskile, et töötaja on ilma sotsiaalkindlustuseta.

49.

Niisuguses kontekstis tuleb seega minu arvates välja tuua, et määruse nr 883/2004 artikli 76 lõikes 6 ette nähtud dialoogi- ja kooskõlastusmenetlus ( 46 ) ei kujuta endast ainsat raamistikku, mille liidu seadusandja on ette näinud selleks, et tagada töötajate vaba liikumise tegelik kasutamine sotsiaalkaitse kaudu. ( 47 )

50.

Nimelt näevad paljud teised sätted ette teabevahetust asjaomaste isikute õiguste ja kohustuste kindlaksmääramiseks.

51.

Esiteks näevad määruse nr 883/2004 artikli 76 lõikes 4 ette nähtud koostöö raames määruse nr 987/2009 artikli 2 lõige 2, artikkel 15, artikli 16 lõiked 2 ja 3 ja artikkel 20 ette teabevahetuse otse asutuste või kontaktasutuste vahel vastavalt selle määruse põhjendustes 1 ja 2 väljendatud eesmärkidele.

52.

Teiseks sätestab määruse nr 883/2004 artikkel 16 „Erandid artiklitest 11–15“ lõikes 1, et „[k]aks või mitu liikmesriiki, nende liikmesriikide pädevad võimuorganid või selliste võimuorganite määratud asutused võivad ühisel kokkuleppel sätestada teatavate isikute või isikukategooriate huvides erandid artiklite 11–15 sätetest“. ( 48 )

53.

Järelikult, võttes aluseks määruse nr 883/2004 artikli 76 lõike 4 ning määruse nr 987/2009 artiklid 2 ja 20, koostoimes selle määruse artikliga 6, olen samamoodi nagu Tšehhi, Belgia ja Prantsuse valitsus esiteks seisukohal, et juhul, kui tõend A1 võetakse tagasi selle väljastanud asutuse algatusel, annavad need sätted töötajaid piisavalt kaitsva õigusliku raamistiku ( 49 ) menetlusele, mis koosneb järgmistest etappidest:

54.

Teiseks võib selles staadiumis töötaja kaitset rakendada ka kolme vahendiga. Kõigepealt võib töötaja või tema tööandja taotleda vastuvõtva liikmesriigi asutuselt tõendit A1. ( 53 )

55.

Seejärel, kui asutus, kellele teatatakse tõendi A1 tagasivõtmisest, ja tagasivõtmisotsuse teinud asutus on eriarvamusel, võib esimene anda ajutiselt hüvitisi määruse nr 987/2009 artikli 6 lõikega 2 ette nähtud tingimustel. ( 54 ) Mis puudutab Poola valitsuse väljendatud kartust pädeva asutuse tegevusetuse kohta, siis märgin, et Euroopa Kohtule edastatud kirjalikest seisukohtadest ei ilmne, et konkreetsed raskused, mis tuleb asjaomase töötaja huvides ületada, ( 55 ) erinevad nendest, mida põhjustatakse tõendi A1 tagasivõtmisega teise liikmesriigi asutuse taotlusel. ( 56 )

56.

Seevastu on lihtne soovitus – analoogselt määruse nr 987/2009 teatud sätetega –, et enne tõendi A1 tagasivõtmise otsust toimuks kooskõlastamine mõistliku aja jooksul, kõnesolevat olukorda arvestades minu arvates ebapiisav. Nimelt on tegemist niisuguse tõendi tagajärgede lõpetamisega, mille puhul ei ole kahtlust, et see on ekslik, samas kui neid tagajärgi ei saa ajutiselt säilitada. ( 57 ) Lisaks märgin esiteks, et töötajate huvide kaitsmiseks võib praktikas rakendada lahendusi asutuste kaudu, nagu rõhutasid Tšehhi, Belgia ( 58 ) ja Prantsuse valitsus. Teiseks võib toimuda liikmesriikidevaheline koostöö kahepoolselt, kui sealjuures järgitakse määrusega nr 883/2004 puudutatud isikute õigusi. ( 59 )

57.

Peale selle põhjendavad lahkarvamused või raskused määruse nr 883/2004 tõlgendamisel või kohaldamisel määrustega nr 883/2004 ja nr 987/2009 nendel konkreetsetel juhtudel ette nähtud dialoogi- ja kooskõlastusmenetluse kasutamist. ( 60 )

58.

Lõpetuseks on tõendi puudumisel asjaomasel töötajal või tema tööandjal paralleelselt alati võimalus pöörduda kohtusse, et see otsustaks, millise sotsiaalkindlustussüsteemi alla asjaomane töötaja kuulub, nagu nähtub ka põhikohtuasjast. ( 61 )

59.

Kolmandaks märgin, et olukordades, kus pettus puudub, on töötajale kahjulike tagajärgede oht piiratud. ( 62 )

60.

Sellest tulenevalt teen Euroopa Kohtule ettepaneku otsustada, et määrustega nr 883/2004 ja nr 987/2009 ette nähtud dialoogi- ja kooskõlastusmenetluse puudumisel peab tõendi A1 ekslikult väljastanud asutus juhul, kui ta selle omal algatusel tagasi võtab, viivitamata teavitama vastuvõtva liikmesriigi asutust, ilma et ta oleks kohustatud oma otsust selle asutusega enne kooskõlastama.

61.

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Sąd Najwyższy (Poola kõrgeim kohus) esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 987/2009, milles sätestatakse määruse (EÜ) nr 883/2004 (sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta) rakendamise kord, muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2012. aasta määrusega (EL) nr 465/2012, artikleid 5, 6 ja 16 ning artikleid 2 ja 20

tuleb tõlgendada nii, et