Esialgne tõlge

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

LAILA MEDINA

esitatud 18. aprillil 2024(1)

Kohtuasi C‑394/22

Oilchart International NV

versus

O.W. Bunker (Netherlands) BV,

ING Bank NV

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud hof van beroep te Antwerpen (Antwerpeni apellatsioonikohus, Belgia))

Eelotsusetaotlus – Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Kohtualluvus – Määrus (EL) nr 1215/2012 – Artikli 1 lõige 1 ja lõike 2 punkt b – Mõiste „tsiviil- ja kaubandusasjad“ – Välistatud valdkonnad – Pankrotimenetlus ja maksejõuetute äriühingute või muude juriidiliste isikute likvideerimismenetlus – Määrus (EÜ) nr 1346/2000 – Artikli 3 lõige 1 – Hagid, mis tulenevad otseselt maksejõuetusmenetlustest ja on nendega tihedalt seotud

1.        Oilchart International NV (edaspidi „Oilchart“) on Belgia äriühing, kes nõuab Sluiskili (Madalmaad) sadamas avamerelaeva punkerdamise eest tasumata jäänud arve tasumist. Kui võlgnik, Madalmaade äriühing O.W. Bunker BV NL (edaspidi „OWB NL“), muutus maksejõuetuks, ei olnud arvet ikka veel tasutud. Põhikohtuasja hagi esitati Belgias pärast maksejõuetusmenetluse algatamist Madalmaades.

2.        Selles olukorras tekib küsimus, kas hof van beroep te Antwerpen (Antwerpeni apellatsioonikohus, Belgia), kes ei ole maksejõuetusmenetlust läbi viiv kohus, võib olla pädev lahendama hagi, milles Oilchart nõuab selle arve tasumist.

3.        Kohtuasi annab Euroopa Kohtule uue võimaluse täpsustada oma kohtupraktikat, mis puudutab ühelt poolt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades(2) (edaspidi „Brüsseli Ia määrus“)(3) ja teiselt poolt nõukogu 29. mai 2000. aasta määruse (EÜ) nr 1346/2000 maksejõuetusmenetluse kohta(4) (edaspidi „maksejõuetusmäärus“)(5) kohaldamisalade piiritlemist.

4.        Rahvusvahelise kohtualluvuse küsimuse lahendamiseks küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult sisuliselt seda, kas hagi, mille võlausaldaja on esitanud liikmesriigi kohtule – mis ei ole see kohus, kes tegeleb maksejõuetusmenetlusega – seoses arvega, mis on esitatud kontrollimiseks pankrotihaldurile, kuulub maksejõuetusmääruse kohaldamisalasse või Brüsseli Ia määruse kohaldamisalasse.

I.      Õigusraamistik

A.      Euroopa Liidu õigus

1.      Brüsseli Ia määrus

5.        Brüsseli Ia määruse artikli 1 lõikes 1 ja artikli 1 lõike 2 punktis b on sätestatud:

„1.      Käesolevat määrust kohaldatakse tsiviil- ja kaubandusasjade suhtes igat liiki kohtutes. […]

2.      Käesolevat määrust ei kohaldata järgmise suhtes:

[…]

b)      pankrotimenetlus, maksejõuetute äriühingute või muude juriidiliste isikute likvideerimismenetlus, kohtumenetlus, kompromissi tegemine ja muude sellised menetlused;

[…]“.

2.      Maksejõuetusmäärus

6.        Maksejõuetusmääruse artikli 3 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Maksejõuetusmenetluste algatamiseks on pädevad selle liikmesriigi kohtud, kus asub võlgniku põhihuvide kese. Äriühingu või muu juriidilise isiku puhul peetakse vastupidiste tõendite puudumisel tema põhihuvide keskmeks registrijärgset asukohta.“

B.      Madalmaade õigus

7.        30. septembri 1893. aasta maksejõuetuse ja maksete edasilükkamise seaduse (Madalmaade maksejõuetusseadus) (Nederlandse Wet van 30 september 1893, op het faillissement en de surséance van betaling; edaspidi „NIG“) artikkel 25 on sõnastatud järgmiselt:

„1.      Pankrotivara hulka kuuluvate õiguste või kohustustega seotud õigustoiminguid tehakse nii pankrotihalduri vastu kui ka tema poolt.

2.      Kui kõnealuseid õigustoiminguid tehakse või jätkatakse maksejõuetuks muutunud võlgniku poolt või tema suhtes ning kui nende tulemusel tehakse maksejõuetuks muutunud võlgniku suhtes kohtuotsus, ei ole sel kohtuotsusel pankrotivara suhtes õigusjõudu.“

8.        NIG artiklis 26 on sätestatud:

„Õigustoiminguid, millega nõutakse pankrotivara hulka kuuluva kohustuse täitmist, ei saa maksejõuetuks muutunud isiku vastu algatada muul viisil kui koostoimes artikliga 110.“

9.        NIG artikli 110 lõike 1 kohaselt „esitatakse nõuded pankrotihaldurile arve või muu kirjaliku avalduse vormis, milles on märgitud nõude laad ja summa, koos tõendavate dokumentide või nende koopiatega ning avaldusega selle kohta, kas nõutakse eelisõigust, panti, hüpoteeki või kinnipidamisõigust või mitte“.

II.    Põhikohtuasi, eelotsuse küsimused ja menetlus Euroopa Kohtus

10.      Oilchart tarnis 21. oktoobril 2014 Sluiskili (Madalmaad) sadamas Sharsburg Navigation SA-le kuuluvale avamerelaevale MS Evit kütusepunkreid. Selle laeva omanik oli tellinud need kütusepunkrid oma agendi Orient Shipping Rotterdami kaudu Taani äriühingult OW Bunker & Trading A/S (edaspidi „OWB A/S“), kes edastas seejärel tellimuse samasse kontserni kuuluvale äriühingule OWB NL. OWB NL ostis omakorda kütusepunkrid Oilchartilt.

11.      OWB A/S esitas 21. oktoobril 2014 Orient Shipping Rotterdamile arve summas 117 179 USA dollarit (USD).

12.      Oilchart esitas 22. oktoobril 2014 OWB NLile kütusepunkri tarnimise eest arve summas 116 471,45 dollarit (edaspidi „vaidlusalune arve“). Rechtbank te Rotterdam (Rotterdami esimese astme kohus, Madalmaad) kuulutas 21. novembril 2014 välja OWB NLi pankroti. Seetõttu jäi vaidlusalune arve tasumata. Oilchart esitas selle arvega seotud nõude OWB NLi pankrotihalduritele kontrollimiseks.

13.      Pärast OWB NLi pankrotti seisis Oilchart silmitsi hulga OWB NLile väljastatud tasumata arvetega (nende hulgas vaidlusalune arve) ja lasi ettevaatusabinõuna arestida teatavad avamerelaevad, millele ta oli kütusepunkreid tarninud. Laevade vabastamiseks väljastasid laevaomanikud või vastastikused kindlustusseltsid (edaspidi „P&I klubid“) Oilchartile garantiid, mis vastasid OWB NLile väljastatud arvete summale. Nende garantiide kohaselt saab neile tugineda kas OWB NLi või laevaomaniku vastu Belgias tehtud kohtuotsuse või vahekohtu otsuse alusel.

14.      Oilchart esitas 11. märtsil 2015 Rechtbank van koophandel te Antwerpenile (Antwerpeni kaubanduskohus, Belgia) hagi OWB NLi vastu. ING Bank NV (edaspidi „ING“) kui OWB NLi võlausaldaja(6) astus menetlusse vabatahtlikult. Hagiavalduses esitles Oilchart oma nõuet kui äritegevuse käigus tekkivat nõuet, mille eesmärk on nõuda sisse tasumata arve. Ta esitas ka kõrvalnõude ING vastu, kes omakorda esitas vastunõude. Rechtbank van koophandel leidis 15. märtsi 2017. aasta kohtuotsuses, et Oilcharti hagi lahendamine kuulub tema kohtualluvusse, kuid tunnistas maksenõude vastuvõetamatuks põhjusel, et NIG kohaselt saab Oilchart esitada võlgadega seotud nõude üksnes maksejõuetusmenetluse pankrotihaldurile.

15.      Oilchart esitas 16. mail 2017 selle otsuse peale apellatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule, hof van beroep te Antwerpenile (Antwerpeni apellatsioonikohus). See kohus leidis, et ta on kohustatud kontrollima oma rahvusvahelist kohtualluvust kooskõlas Brüsseli Ia määruse artikli 28 lõikega 1.(7)

16.      Sellega seoses väljendab eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtu praktikale tuginedes kahtlust, kas on vaja teha kindlaks, kas hagi, mille Oilchart esitas OWB NLi vastu, põhineb tsiviil- ja kaubandusõiguse üldnormidel Brüsseli Ia määruse artikli 1 lõike 2 punkti b tähenduses või kohaldatakse selle suhtes maksejõuetusmenetluse erinorme. Lisaks tekkis sel kohtul küsimus, kas maksejõuetusmääruse artikli 3 lõikega 1 on vastuolus niisugune liikmesriigi õigusnorm, mis võimaldab võlausaldajal esitada ühes liikmesriigis hagi sellise nõude tasumiseks, mille kohta ta on juba teinud teises liikmesriigis avalduse seoses pankrotivaraga.

17.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus on seisukohal, et hagi ja pankrotis äriühingu vastu sellise hagi esitamise võimaluse täpset laadi saab hinnata üksnes maksejõuetusmenetlust reguleerivate erinormide alusel. See kohus leiab siiski, et rahvusvahelise kohtualluvuse kindlaksmääramine peaks eelnema Madalmaade maksejõuetust käsitlevate erinormide kohaldamisele ja seda ei tohiks teha neid norme kohaldades.

18.      Neil asjaoludel otsustas hof van beroep te Antwerpen (Antwerpeni apellatsioonikohus) kohtuliku arutamise peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„a)      Kas [Brüsseli Ia määruse] artikli 1 lõike 2 punkti b koostoimes [maksejõuetusmääruse] artikli 3 lõikega 1 tuleb tõlgendada nii, et [Brüsseli Ia määruse] artikli 1 lõike 2 punktis b määratletud mõistetega „pankrotimenetlus, maksejõuetute äriühingute või muude juriidiliste isikute likvideerimismenetlus, kohtumenetlus, kompromissi tegemine ja muud sellised menetlused“ on hõlmatud ka menetlus, milles nimetatakse hagiavalduses märgitud nõuet tavaliseks müügiarvel põhinevaks nõudeks, ilma et oleks mainitud kostjast poolel juba tekkinud maksejõuetust, kusjuures nõude tegelik õiguslik alus on [NIGs] sisalduvad erandeid ette nägevad erinormid, ja milles

–        tuleb kontrollida, kas nõue on hinnatav nõue (NIG artikkel 26 koostoimes artikliga 110) või mittehinnatav nõue (NIG artikli 25 lõige 2),

–        tuleb Madalmaade maksejõuetusseaduse erinormide alusel, arvestades iga nõude eriomaseid õiguslikke tagajärgi (sealhulgas võimalust võtta kasutusele pärast maksejõuetuse tekkimist üle võetud pangagarantii), käsitleda küsimust, kas ühekorraga saab maksma panna mõlemad nõuded ja kas üks nõue teist nõuet ei välista;

samuti

b)      Kas NIG artikli 25 lõige 2 on kooskõlas maksejõuetusmääruse artikli 3 lõikega 1, kuivõrd viidatud õigusnorm lubab kõnealust (NIG artikli 25 lõike 2 alusel esitatud) nõuet maksejõuetuse tekkimise liikmesriigi pankrotikohtu asemel maksma panna teise liikmesriigi kohtus?“

19.      Kirjalikud seisukohad esitasid Oilchart, ING, Madalmaade valitsus ja Euroopa Komisjon. Euroopa Kohus saatis 31. märtsil 2023 eelotsusetaotluse esitanud kohtule põhikohtuasja õigusliku raamistiku kohta teabetaotluse, millele see kohus vastas 28. aprillil 2023. ING ja komisjon esitasid oma suulised seisukohad 1. veebruaril 2024 toimunud Euroopa Kohtu istungil.

III. Hinnang

20.      Seoses selle kindlaksmääramisega, kas Oilcharti esitatud hagi kuulub tema rahvusvahelise kohtualluvuse alla, väljendab eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtlust, kas käesoleval juhul tuleks vaidlusalune hagi liigitada maksejõuetuse hagiks ja see peaks seega kuuluma Brüsseli Ia määruse artikli 1 lõike 2 punkti b kohase pankrotiga seotud erandi (edaspidi „maksejõuetuse erand“) alla.(8) Kuna tema kahtlused selles küsimuses näivad tulenevat Oilcharti esitatud hagi faktilisest kontekstist ja laadist, käsitlen neid küsimusi sissejuhatavates märkustes (A osa) ning seejärel analüüsin eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahte küsimust (B ja C osa).

A.      Sissejuhatavad märkused eelotsusetaotluse esitanud kohtu tehtud faktiliste järelduste kohta

21.      Tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohus on teinud kindlaks, et kuigi Oilchart ei viidanud hagiavalduses oma hagi õiguslikule alusele, on ta toetunud seoses oma nõudega alati NIG artikli 25 lõikele 2. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib siiski ka seda, et Oilchart esitas sama nõude ühest küljest NIG artiklite 26 ja 110 kohaselt Madalmaade pankrotihaldurile (kui hinnatavale nõudele pankrotivara piires) ja teisest küljest NIG artikli 25 lõike 2 kohaselt maksejõuetuks muutunud võlgniku(9) OWB NLi vastu Belgia kohtutele (mittehinnatava nõudena väljaspool maksejõuetusmenetlust)(10). Seetõttu on ülimalt oluline märkida, et Oilchart on esitanud sama nõude kaks korda: üks kord maksejõuetusmenetluse raames pankrotihaldurile ja teine kord tsiviilnõudena Belgia kohtule. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul ei saa sama nõue siiski olla ühtaegu nii hinnatav kui ka mittehinnatav.

22.      Lisaks tuleb märkida, et nii ING kui ka Madalmaade valitsus on vaidlustanud õigusliku aluse, millele Oilchart tugineb eelotsusetaotluse esitanud kohtule hagi esitades: NIG artikli 25 lõige 2.

23.      Sellega seoses tuleb märkida, et NIG artikli 25 lõikes 2 on sisuliselt sätestatud, et kui pankrotistunud võlgniku (mitte pankrotihalduri) vastu tehakse õigustoiminguid, ei ole selle nõude suhtes tehtud kohtuotsusel pankrotivara suhtes õigusjõudu. Teisisõnu näib, et selle sätte kohaselt saab juhul, kui võlausaldaja esitab võlgniku vastu hagi väljaspool maksejõuetusmenetlust, kohtuotsusel olla üksnes mõju „väljaspool maksejõuetusmenetlust“ ning see ei ole pankrotihalduri ega pankrotivara suhtes täitmisele pööratav. ING ja Madalmaade valitsus väidavad mõnel määral usutavalt, et seda sätet ei saa kasutada vara mõjutava hagi õigusliku alusena.

24.      Kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole määranud kindlaks tema menetluses oleva hagi asjakohast õiguslikku alust, ei ole võimalik teha kindlaks, kas sellel kohtul võib olla rahvusvaheline pädevus. Seega tõstatab see kohtuasi Euroopa Kohtu jaoks keerulise küsimuse. Ühest küljest – nagu märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus – on nõude formaalne õiguslik alus NIG artikli 25 lõige 2, mille kohaselt ei saa väljaspool maksejõuetusmenetlust esitatud hagi mõjutada pankrotivara. Teisest küljest rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et selle hagi tagajärjed mõjutavad vara ja maksejõuetusmenetlust.

25.      Minu arvates on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne vaidlusalust nõuet liigitada, sest ELTL artikli 267 kohases menetluses ei tõlgenda Euroopa Kohus liikmesriigi õigusnorme ega otsusta, kas eelotsusetaotluse esitanud kohtu tõlgendus on õige.(11) Sellest järeldub, et Euroopa Kohus ei saa talle antud pädevuse kasutamisel arvestada argumente hagi asjakohase õigusliku aluse kohta liikmesriigi õiguse alusel ega teha otsust eelotsusetaotluse esitanud kohtule esitatud hagi liigitamise kohta.

26.      Kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus peab oma rahvusvahelise kohtualluvuse kindlaksmääramiseks liigitama vaidlusaluse hagi asjakohaselt, peab ta tegema oma menetlusautonoomia raames kindlaks ka nõude tegeliku laadi.

27.      Järgnevas analüüsis lähtun sellest, et nõue esitati NIG sätte, lex concursus’e alusel (ja eelotsusetaotluse esitanud kohus liigitas selle sellisena) ning see mõjutab vara, samas kui täpse õigusliku aluse peab kindlaks määrama see kohus.

B.      Esimene küsimus

28.      Oma esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas hagi, mis põhineb maksejõuetuks muutunud äriühingu vastu esitatud nõudel, mis käsitleb lepingulist kohustust tasuda kaubatarne eest, kuulub mõiste „tsiviil- ja kaubandusasjad“ alla Brüsseli Ia määruse artikli 1 lõike 1 tähenduses ja seega selle määruse sisulisse kohaldamisalasse või kuulub see hagi maksejõuetusmääruse kohaldamisalasse, sest selle nõude suhtes on algatatud teises liikmesriigis maksejõuetusmenetlus.

29.      Eelkõige on eelotsuse küsimuste põhjal selge, et sel kohtul on kahtlusi seoses sellega, kas vaidlusaluse hagi lahendamine kuulub tema kohtualluvusse, mis oleks nii vaid juhul, kui nõue ei oleks seotud Madalmaades algatatud ja seal läbi viidava maksejõuetusmenetlusega. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt antakse maksejõuetusmääruse artikli 3 lõikega 1 erandlik kohtualluvus põhimaksejõuetusmenetluse algatamiseks selle liikmesriigi kohtutele, kus asub võlgniku huvide kese, et lahendada võlgniku maksejõuetusel põhinevad vara tagasivõitmise hagid.(12)

30.      Sellele küsimusele vastamiseks analüüsin kõigepealt paralleelse hagi mõju seoses ühe ja sama lepingulise nõudega, keskendudes maksejõuetuse erandi mõttele (1. jagu). Järgmiseks analüüsin kohtupraktikas kindlaks määratud kahe kriteeriumi sisu (2. jagu).

1.      Paralleelse hagi mõju

31.      Nagu üks akadeemiline autor on öelnud, on maksejõuetusmenetlused kohtupraktikast tulenevad ja õiguslikud tehised. Ei ole olemas maksejõuetusmenetluse „olemust“, mille alusel saaks tuletada sellise menetluse teatud tunnuseid. Hagide määratlemisel või liigitamisel on olulised õiguslikud (ja majanduslikud) tagajärjed, mis tulenevad sellisest määratlusest või liigitusest, ning tingimused, mille korral need tagajärjed võivad olla õigustatud.(13) Seega on maksejõuetusmenetlused menetlused, mille eesmärk on lahendada võlausaldajate ühise varakogumi probleem(14) (edaspidi „ühise varakogumi probleem“) kollektiivse menetluse abil(15). Kollektiivsed menetlused, mille eesmärk on ületada hävitav vara hõivamine ja millega õigustatakse võlausaldajatevahelisi eelistusi, on maksejõuetuse erandi põhjus. Käesolevas ettepanekus viitan „tulemustele suunatud lähenemisviisile“.

32.      Käesoleval juhul on eelotsusetaotluse esitanud kohus märkinud hagi majanduslike ja õiguslike tagajärgede kohta selgelt, et vaidlusalune hagi mõjutab pankrotivara.(16) Eelkõige leiab ta, et Oilchart taotleb sellega, et esitab pärast OWB NLi pankroti väljakuulutamist Belgia kohtule vaidlusaluse hagi, tema jaoks soodsat otsust, et seejärel garantiid sisse nõuda. Seega märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et taotledes krediidi individuaalset täitmist, püüab Oilchart tegelikult nõuda konkurentsipiiranguid vältides sisse selle nõude tulu, mis on OWB NLil Taani äriühingu OW Bunker vastu. Belgia kohtutes pooleli olev paralleelse hagi menetlus mõjutaks otseselt võlausaldajate järjestust ja võimalik, et ka pankrotivara koosseisu.(17) Seega võiks Madalmaade maksejõuetusalaste normide alusel võlausaldajate algatatud kollektiivse menetluse tühistada Belgia kohtu otsusega, mis on tehtud Oilcharti kasuks, kes eelisõiguseta võlausaldajana nõuaks oma nõude sisse väljaspool nn ühist varakogumit. Sellest järeldub, et vaidlusalune hagi kujutab endast võlgade kollektiivse sissenõudmise mehhanismist kõrvalehoidmist, mida püütakse just nimelt vältida maksejõuetuse erandi loomisega.

33.      Mis puudutab paralleelseid hagisid, siis puhtalt riigisiseses süsteemis peatatakse üldiselt võlausaldajate täitemeetmed, et takistada nõuete individuaalset täitmisele pööramist või sissenõudmist väljaspool maksejõuetusmenetlust. Kui maksejõuetusmenetlus on algatatud, peavad teised liikmesriigid piiriüleses olukorras seda menetlust tunnustama.(18) See tähendab, et kui võlausaldajate täitemeetmed on peatatud,(19) peaksid seda tunnustama ka need liikmesriigid. Käesoleval juhul ei ole Euroopa Kohtul ühtegi viidet selle kohta, et niisugune mehhanism on olemas ja eelotsusetaotluse esitanud kohus kavatseb sellele tugineda. Sellest järeldub, et kuna on kindlaks tehtud, et vaidlusalune nõue on esitatud pankrotihaldurile Madalmaade maksejõuetusmenetluses, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus tegema kindlaks, kas Oilcharti suhtes kohaldatakse sellist täitemeetmete peatamist või muid piiranguid paralleelse menetluse algatamisel. Kui see on nii, siis võiks ka väita, et vaidlusalune nõue on maksejõuetusmenetluse osa nii sisuliselt kui ka menetluslikult ning kuulub seega maksejõuetusmääruse kohaldamisalasse. Kui võlausaldajate suhtes kohaldatakse täitemeetmete peatamist või piirangut, peaks seega sellest järelduma, et välisriigi kohtul puudub pädevus hagi läbi vaadata.

34.      See lähenemisviis on ühest küljest kooskõlas võlausaldajate huvide kaitse nõudega ning maksejõuetusmenetluse ühtsuse ja üldisuse põhimõttega,(20) millel maksejõuetusmäärus põhineb(21). Kuna maksejõuetusmenetlus on kollektiivne menetlus,(22) siis tegeleb võlgnikuga seotud asjadest suurema osaga kohus riigis, kus asub võlgniku põhihuvide kese(23). Selle lähenemisviisi eesmärk on kaitsta maksejõuetuse korral võlausaldajate huve ja järjestust ning tagada võlausaldajatele tõhusam ja tulemuslikum makseviis.(24)

35.      Sellega seoses tuleks ühes liikmesriigis algatatud maksejõuetusmenetlustele anda teistes liikmesriikides täielik õigusmõju. Juhin tähelepanu sellele, et maksejõuetusmääruse üks peamisi eesmärke on tagada maksejõuetusmenetluse tõhusus, vältides samal ajal meelepärase kohtualluvuse valimist, mis ilmneb eelkõige selle määruse põhjendustest 2 ja 4. Sellega seoses märkis Euroopa Kohus kohtuotsuses Seagon(25) konkreetselt seda, et kõigi teatud ettevõtja maksejõuetusega tihedalt seotud hagide selline koondumine selle liikmesriigi kohtute pädevuse alla, kes on pädevad maksejõuetusmenetlust algatama, näib olevat samuti kooskõlas piiriülese mõjuga maksejõuetusmenetluste tõhususe ja tulemuslikkuse parandamise eesmärgiga.(26) Selle asemel et iga võlausaldaja tegeleb võlgniku varade uurimisega ja teeb kindlaks võlausaldaja võlgade tasumata jätmisega seotud nõuete ehtsuse, teeb seda maksejõuetuse korral pankrotihaldur kõigi võlausaldajate kasuks, millega mitte üksnes ei hoita kulusid kokku, vaid edendatakse ka tegevuse tõhusust.(27)

36.      Sellest järeldub, et kui nõudega seoses on algatatud maksejõuetusmenetlus, kuulub see pankrotihalduri pädevusse, kes tegutseb maksejõuetuskohtu järelevalve all. Seega ei tohiks seda nõuet põhimõtteliselt kollektiivsest menetlusest kunstlikult eemaldada.

37.      Teisest küljest tuleks kohaldada prioriteetsuse põhimõtet. Maksejõuetusmenetluse määruse artikli 1 lõike 1 tähenduses maksejõuetusmenetluse algatamine tähendab, et ühe poole staatus on muutunud. Algatatud maksejõuetusmenetluse kõige olulisem tagajärg on see, et selle määruse alusel kohaldatakse maksejõuetusmenetluse suhtes selle liikmesriigi õigust, mille territooriumil menetlus on algatatud, ja algatatud menetlust tunnustatakse automaatselt kõikides teistes liikmesriikides.(28) Selline tunnustamine tähendab, et teise liikmesriigi kohtul ei ole õigust maksejõuetuskohtu otsust kontrollida.(29) See tähendab, et mis tahes vara suhtes, mis kuulub maksejõuetu isiku vara hulka, ei saa üks võlausaldaja teha täitetoiminguid ega hoida maksejõuetusmenetlusest kõrvale. Kui eri liikmesriikide kohtutes algatavad ühe ja sama alusega hagide põhjal menetlusi ühed ja samad asjaosalised, peaks iga kohus (peale selle, kellele hagi on esimesena esitatud) vältima sellise otsuse tegemist, mis on maksejõuetusmenetlusega vastuolus.(30)

38.      Sellega seoses on oluline märkida, et oma hiljutises suurkoja otsuses leidis Euroopa Kohus, et kuigi määruse nr 44/2001 artikli 1 lõike 2 punkti d kohaselt – Brüsseli Ia määruse eelkäija, mis sisaldab sama erandit – on vahekohtud selle kohaldamisalast sõnaselgelt välja jäetud, kohaldati eelkõige vahekohtuniku tehtud otsuse suhtes samal ajal pooleli olevate kohtuasjade eeskirja. Euroopa Kohus oli seisukohal, et „kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, [peatab] menetluse omal algatusel seni, kuni on kindlaks tehtud asja allumine sellele kohtule, kellele hagi esitati esimesena, ja kui see kohtualluvus on kindlaks tehtud, loobub ta asja menetlemisest selle kohtu kasuks“.(31) Nii rõhutas Euroopa Kohus (isegi valdkonnas, mis ilmselgelt ei kuulu Brüsseli Ia määruse kohaldamisalasse) seda, kui tähtis on selle kohtu prioriteetsus, kellele hagi esitati esimesena. Kui kohaldada seda analoogia alusel käesolevale kohtuasjale, tuleb järgida Madalmaade maksejõuetuskohtu prioriteetsust.

39.      Sellega seoses väitis komisjon kohtuistungil, et maksejõuetusmenetluse algatamisega ei kaasne mingisuguseid tagajärgi seoses selle kohtu pädevusega, kellele on esitatud paralleelne hagi, vaid pigem sellele hagile kohaldatava õigusega. Komisjoni sõnul määratakse lex concursus’e järgi selle paralleelse hagi vastuvõetavus või põhjendatus, mis tuleks tagasi lükata. Minu arvates muudab selline lähenemisviis esiteks sisutühjaks maksejõuetusmääruses ja eelkõige selle artikli 3 lõikes 1 sisalduvad kohtualluvuse eeskirjad. Teiseks, märkides, et teise liikmesriigi kohus peab paralleelse hagi tagasi lükkama, möönab komisjon sisuliselt, et põhimõtteliselt on paralleelne hagi problemaatiline. See on siiski jäetud liikmesriigi kohtu pädevusse, kes peaks välisriigi lex concursus’e alusel pakkuma paralleelsele hagile lahenduse (st sisulistel põhjustel tagasi lükkamine). Minu arvates peaks liikmesriigi kohus – ilma et ta peaks kontrollima välisriigi lex concursus’e sätteid – saama eespool nimetatud eesmärkide säilitamiseks(32) tunnistada, et tal puudub pädevus seetõttu, et vaidlusaluse hagi lahendamiseks on erandlik kohtualluvus teises liikmesriigis asuval pankrotikohtul. Selline lähenemisviis annaks maksejõuetusmenetluse osalistele suurema õiguskindluse ja tagaks teatava järjepidevuse maksejõuetusmääruse artikli 3 lõike 1 kohaldamisel eri liikmesriikides pärast maksejõuetusmenetluse algatamist liikmesriigis.(33)

40.      Kokkuvõttes on eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud teabe põhjal selge, et talle esitatud nõue on identne Madalmaade maksejõuetusmenetluses esitatud nõudega. Kuna võlgnik on kuulutatud pankrotis olevaks ja see küsimus kuulub Madalmaade maksejõuetusalaste normide kohaldamisalasse, peaks eelotsusetaotluse esitanud kohus tegema kindlaks, kas kohaldatakse täitemeetmete peatamist, mis takistab teisi kohtuid asja lahendamast. Sellisel juhul väidan, et lepingulisel kohustusel põhinev hagi – mille suhtes viiakse Madalmaades läbi maksejõuetusmenetlust ja millega seoses tuleks põhimõtteliselt peatada üksikute võlausaldajate hagid – kuulub maksejõuetusmääruse kohaldamisalasse ja selle kohtu pädevusse, kus maksejõuetusmenetlus algatati. Euroopa Kohtu praktika, mis kohati osutab vastupidises suunas, on aga üpris ebajärjepidev.

2.      Kohtupraktikas sätestatud topeltkriteerium

41.      Kuigi maksejõuetusmääruse artikli 3 lõikes 1 viidatakse „maksejõuetusmenetlusele“, hõlmab see säte Euroopa Kohtu praktika kohaselt ka „maksejõuetusega seotud hagisid“. Oma põhjapanevates otsustes Gourdain(34) ja Seagon(35) otsustas Euroopa Kohus, et maksejõuetusega seotud hagid ei kuulu Brüsseli Ia määruse eelkäija kohaldamisalasse ning kuuluvad maksejõuetusmääruse kohaldamisalasse. Selleks kohaldas Euroopa Kohus kohtuotsuses Gourdain esitatud topeltkriteeriumi (edaspidi „kohtuotsuse Gourdain kriteeriumid“).

42.      Täpsemalt kuulub selles kohtupraktikas kasutatud valemi kohaselt hagi, mis tuleneb otseselt maksejõuetusmenetlusest (esimene kriteerium) ja on sellega tihedalt seotud (teine kriteerium), maksejõuetusmääruse kohaldamisalasse(36) ning jääb seega Brüsseli Ia määruse kohaldamisalast välja(37). Koos nõudega tõlgendada Brüsseli Ia määruse artikli 1 lõikes 1 osutatud mõistet „tsiviil- ja kaubandusasjad“ laialt, piirdub(38) Brüsseli Ia määruses sätestatud maksejõuetuse erand küsimustega, mis vastavad kohtuotsuse Gourdain kriteeriumidele.(39) Kuigi Euroopa Kohus on olnud kohtuotsuse Gourdain kriteeriumide esitamisel järjepidev, ei ole neid kriteeriume praktikas kohaldatud järjepidevalt.(40)

43.      Kuna kohus kipub neid kahte kriteeriumi koos uurima,(41) on eelkõige väga raske teha kindlaks nende ulatust ja täpset sisu. Näiteks ei vasta kohtupraktika alati eespool nimetatud valemile ning nende kahe kriteeriumi vahelise suhte ja mõlema kriteeriumi sisuga seoses valitseb ebakindlus.(42) Kohati analüüsib Euroopa Kohus ainult ühte kriteeriumi.(43) Mõnikord peab ta ühte kriteeriumi otsustavaks ja leiab, et see on teise suhtes ülimuslik,(44) mistõttu tekib küsimus nende kriteeriumide kumulatiivse iseloomu kohta. Seetõttu ei leidu Euroopa Kohtu praktikas alati ühtseid norme. Selle taustal analüüsin kordamööda nende kriteeriumide sisu ja kohaldamist.

a)      Esimene kriteerium: hagi tuleneb otseselt maksejõuetusmenetlusest

44.      Et teha kindlaks, kas hagi tuleneb otseselt maksejõuetusmenetlusest, uurib Euroopa Kohus selle hagi õiguslikku alust.(45) Sellega seoses nõuab Euroopa Kohus, et tehtaks kindlaks, kas hagi aluseks olev õigus või kohustus tuleneb tsiviil- ja kaubandusõiguse üldnormidest või maksejõuetusmenetlust reguleerivatest erinormidest.(46) Kohus on rõhutanud, et tuleks teha kindlaks, kas vaidlusalune hagi tulenes maksejõuetusõigusest või muudest normidest.(47)

45.      Enne Euroopa Kohtu praktika analüüsimist seoses selle kriteeriumiga teen sissejuhatava märkuse käesoleva juhtumi asjaolude kohta. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et pärast OWB NLi pankroti väljakuulutamist taotles Oilchart Belgias teatavate avamerelaevade kinnipidamist, st arestimist, ja saavutas selle. Laevade vabastamiseks väljastasid laevaomanikud või P&I klubid Oilchartile garantiid, mis vastasid OWB NLile väljastatud arvete summale. Nimetatud kohtu sõnul võimaldab nende garantiide sõnastus Oilchartil muu hulgas realiseerida neid garantiisid OWB NLi vastu tehtud kohtuotsuse alusel.

46.      Sellega seoses märgin, et kui eelotsusetaotluse esitanud kohus peaks leidma, et asi kuulub Brüsseli Ia määruse artikli 1 lõike 1 kohaldamisalasse, ei ole Belgia kohtu pädevust veel kindlaks tehtud, arvestades asjaolu, et kütusepunkrid tarniti Madalmaades ja maksejõuetusmenetlus algatati samuti liikmesriigis, kus on võlgniku põhihuvide kese. Lisaks tuletan meelde, et käesolevas menetluses on oluline eristada kohustuse õiguslikku alust ja selle kohustuse täitmisele pööramise mehhanismi. Kui hagi õigusliku aluse moodustavad võlausaldaja ja võlgniku vahelistest lepingulistest suhetest tulenevad kohustused, siis need kohustused pöörati täitmisele laevade arestimise ja garantiide esitamisega. Seega väidan, et need garantiid kujutavad endast Oilcharti õiguste jõustamist, kuid iseenesest mitte kohustuse alust.

47.      Seda arvestades võtan järgmisena vaatluse alla Euroopa Kohtu praktika seoses esimese kriteeriumiga, mis varieerub olenevalt valitud lähenemisviisist suurel määral.

48.      Mõnikord tundub, et Euroopa Kohus otsustab formaalse lähenemise kasuks. Näiteks kohtuotsuses Riel märkis Euroopa Kohus konkreetselt, et säte, mille alusel nõude tunnustamise hagi esitati, on „Austria maksejõuetuse valdkonna instituut“, lisades, et „selle sätte sõnastusest [tulenes], et nimetatud hagi võivad esitada maksejõuetusmenetluses osalevad võlausaldajad, kui nende võlausaldajate esitatud nõuded või nõuete rahuldamisjärk on vaidlustatud“.(48) Hiljuti otsustas Euroopa Kohus kohtuotsuses Tiger, et sellise hagi, mille on esitanud maksejõuetusmenetluse algatamise liikmesriigi kohtu nimetatud pankrotihaldur, õiguslik alus on Ühendkuningriigi spetsiifiliselt maksejõuetust käsitlevad õigusnormid.(49)

49.      Siiski näib, et Euroopa Kohus vaatab ka seda, kas võlausaldajad võivad esitada vaidlusaluse hagi eraldi enne maksejõuetusmenetluse läbiviimist, selle ajal või pärast seda. Kohtuotsuses Nickel & Goeldner Spedition märkis Euroopa Kohus, et hagi, mis käsitleb veolepingu täitmisest tuleneva teenuse osutamisega seotud võlgade tasumist, oleks võinud esitada võlausaldaja ise, enne kui tema suhtes algatati maksejõuetusmenetlus, ning sel juhul oleks hagile kohaldatud tsiviil- või kaubandusasjades kohaldatavaid kohtualluvusnorme.(50) Samuti otsustas Euroopa Kohus kohtuotsuses NK, et vaidlusalust hagi, mille võib esitada võlausaldaja ise, mistõttu see ei kuulu pankrotihalduri ainupädevusse, ning mis ei sõltu maksejõuetusmenetluse alustamisest, ei saa pidada maksejõuetusmenetluse otseseks ja lahutamatuks tagajärjeks.(51)

50.      Kui käesoleval juhul tuli seega kohtuotsustes Riel ja Tiger kasutatud valemit võtta sõna-sõnalt, kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus on leidnud, et hagi õiguslik alus on NIG artikli 25 lõige 2 – ja selles etapis nõude liigituse puudumisel – kuulub Oilcharti esitatud nõue NIG sätete kohaldamisalasse ja kujutab endast seega Madalmaade maksejõuetuse valdkonna instituuti. Kui aga kohaldada kohtuotsustes Nickel & Goeldner Spedition ja NK esitatud arutluskäiku, siis võivad vaidlusaluse hagi esitada võlausaldajad eraldi ning hagil ei pruugi seega olla otsest seost maksejõuetusmenetlusega.

51.      Et võtta arvesse maksejõuetuse erandi õiguslikke ja majanduslikke tagajärgi ning eelkõige ühise varakogumi probleemi, peaks Euroopa Kohus kohaldama esimest kriteeriumi viisil, millega säilitatakse nii pankrotikohtu erandlik kohtualluvus(52) kui ka teiste võlausaldajate huvid ning välditakse meelepärase kohtualluvuse valimist(53). Kui põhikohtuasjas ja maksejõuetusmenetluses vaidluse all olev nõue on identne, peaks Euroopa Kohus seega analüüsima, kas see kuulub maksejõuetusmenetluse alla.

52.      Sellega seoses tuleb märkida, et kuna Euroopa Kohus oli kohtuotsuses Riel seisukohal, et liikmesriigi õigusnormidega ette nähtud nõude tunnustamise hagi tuleb esitada maksejõuetusmenetluse raames, on sellega tihedalt seotud ja selle aluseks on maksejõuetusmenetlus,(54) siis tuleb seda hinnangut kohaldada mutatis mutandis sellise võlausaldaja maksega seotud õiguse kasutamisele, nagu on kõne all põhikohtuasjas.

53.      Lisaks võib märkida, et kohtuotsuses H(55) otsustas Euroopa Kohus, et asjaolu, et kuigi hagi võib „põhimõtteliselt esitada […] olukorras, kus võlgnikust äriühingu vara suhtes ei ole algatatud ühtegi maksejõuetusmenetlust, […] see asjaolu iseenesest ei takista liigitamast sellist hagi hagiks, mis tuleneb otse maksejõuetusmenetlusest ja on sellega tihedalt seotud, tingimusel et hagi on tõepoolest esitatud maksejõuetusmenetluse raames“. Sellised nõuded on „erand“ tsiviil- ja kaubandusõiguse üldnormidest eelkõige võlgniku maksejõuetuse tõttu. Sellest järeldub, et eristav tunnus on võlgniku pankroti väljakuulutamine.(56) Kui võlgnik on tunnistatud maksejõuetuks ja hagiga taotletakse maksejõuetusmenetluses pankrotivara hulka kuuluva nõude sissenõudmist, saab selle nõude õiguslikuks aluseks lex concursus’e maksejõuetust käsitlev õigusnorm ja see hagi tuleb liigitada hagiks, mis tuleneb otseselt maksejõuetusmenetlusest.

54.      Lisan, et loogiliselt võttes on enamiku pankrotivara hulka kuuluvate nõuete aluseks tsiviil- ja kaubandusõiguse üldnormid, eelkõige kui need hõlmavad – nagu käesoleval juhul – kaupade tarne eest tasumisega seotud lepingulise kohustuse täitmisele pööratavust. Teisisõnu, kui nõue kuulub maksejõuetusmenetluse algatamise ja pankrotihaldurile nõude esitamise tõttu pankrotivara hulka, kuulub see selle menetluse erinormide kohaldamisalasse. Vastasel juhul võiks kõiki pankrotihaldurile esitatud tsiviil- ja kaubandusõiguslikke nõudeid esitada teise liikmesriigi kohtule, mistõttu muutuksid nõuete tsentraliseerimise ja vis attractiva concursus’e põhimõtted sisutühjaks.(57)

55.      Kui Euroopa Kohus kasutab esimese kriteeriumiga (õigusliku aluse kriteerium) seoses tulemustele suunatud lähenemisviisi, jõustab ta minu arvates seega maksejõuetusmääruse artikli 3 lõikes 1 sätestatud erandliku kohtualluvuse normi,(58) suurendades seeläbi maksejõuetusmenetluse tõhusust ja aidates kaasa meelepärase kohtualluvuse valimise vältimisega seotud eesmärgi saavutamisele(59). Leian seega, et „õigusliku aluse“ kriteerium on kriteerium, millega Euroopa Kohus teeb kindlaks, kas kohustuse alus kuulub pankrotivara hulka.

56.      Seetõttu olen seisukohal, et OWB NLi kohustuste ulatus ja Oilcharti vastavad õigused moodustavad nõude õigusliku aluse. Selle nõude täitmisele pööramine sõltub selliste Madalmaade maksejõuetusõiguse normide kohaldamisest, mis käsitlevad Madalmaades väljakuulutatud maksejõuetuse mõju.(60) Seega soovitan Euroopa Kohtul järeldada, et Oilcharti nõue tuleneb otseselt maksejõuetusmenetlusest ja selle õiguslik alus on nõue, mis kuulub pankrotivara hulka.

b)      Teine kriteerium: hagi ja maksejõuetusmenetluse vahelise seose tugevus

57.      Mis puudutab teist kriteeriumi, siis selleks, et teha kindlaks, kas hagi on maksejõuetusmenetlusega tihedalt seotud, on Euroopa Kohtu kasutatud valemi kohaselt määrav selle hagi ja maksejõuetusmenetluse vahelise seose tugevus.(61) See kriteerium võimaldab seega arvesse võtta muid kontekstipõhiseid tegureid peale nende, mis on seotud õigusliku alusega.

58.      Põhimõtteliselt on teise kriteeriumi eesmärk vastata küsimusele, kas hagi, mis on vaidlusaluse hagiga sarnane, saab esitada maksejõuetusmenetlusega samal ajal või sellest sõltumatult. Näiteks kohtuotsuses German Graphics Graphische Maschinen leidis Euroopa Kohus, et hagil, mis olid esitatud omandireservatsiooni klausli alusel pankrotihalduri vastu, ei ole piisavalt tihedat seost maksejõuetusmenetlusega, kuna sisuliselt ei sõltu sellises kohtuasjas tõstatatud õigusküsimus maksejõuetusmenetluse algatamisest.(62) Hiljuti otsustas Euroopa Kohus kohtuotsuses Feniks, et pankrotimenetlusega ei ole seotud actio pauliana, millega võlausaldaja palub tunnistada tema suhtes kehtetuks tema õigusi väidetavalt kahjustava toimingu, millega tema võlgnik võõrandas kinnisasja kolmandale isikule.(63) Kui Euroopa Kohus peaks käesoleval juhul kohaldama sellist „võimalikkuse kriteeriumi“, peaks ta asuma seisukohale, et vaidlusalune hagi on maksejõuetusmenetlusest sõltumatu, sest selle saab esitada mis tahes maksejõuetusmenetlusest sõltumatult, välja arvatud juhul, kui maksejõuetusmenetlust käsitlevas seaduses on ette nähtud täitemeetmete peatamine.

59.      Samamoodi vaatab Euroopa Kohus mõnikord menetluslikku konteksti, uurides, kas võlausaldaja taotleb kollektiivset või individuaalset huvi. Näiteks kohtuotsuses F‑Tex väitsid pooled, et loovutuse saaja esitatud hagi alus ja sisu on sisuliselt samad nagu tagasivõitmise hagil, mille võib esitada pankrotihaldur.(64) Euroopa Kohus leidis siiski, et „loovutuse saaja nõudeõiguse teostamine [kuulub] muude õigusnormide kui maksejõuetusmenetluses kohaldatavate õigusnormide kohaldamisalasse“.(65) Esiteks on erinevalt pankrotihaldurist, kes on põhimõtteliselt kohustatud tegutsema võlausaldajate huvides, loovutuse saajal vaba voli omandatud nõudeõigust kas teostada või mitte. Teiseks tegutseb loovutuse saaja, kui ta otsustab oma nõudeõigust teostada, iseenda huvides ja jaoks. Euroopa Kohus otsustas, et põhikohtuasja hagi ei olnud niisiis maksejõuetusmenetlusega tihedalt seotud.(66) Kui Euroopa Kohus peaks kohaldama neid kaalutlusi põhikohtuasjas, peaks ta järeldama, et Oilcharti saadud õiguse kasutamise suhtes kehtivad muud kui maksejõuetusmenetluses kohaldatavad õigusnormid; Oilchartil on – erinevalt pankrotihaldurist – endiselt vabadus otsustada, kas ta kasutab seda õigust ja tegutseb oma huvides. Seega ei ole tema hagi maksejõuetusmenetlusega tihedalt seotud.

60.      Kohtuotsuses Valach, milles Euroopa Kohus uuris saneerimiskava tagasi lükkava võlausaldajate komitee kohustuste ulatust, kasutati rohkem tulemustele suunatud lähenemisviisi. Eelkõige leidis ta, et selleks, et teha kindlaks, kas võlausaldajate komitee liikmete vastutus võib tekkida saneerimiskava tagasilükkamise tõttu, tuleks eelkõige analüüsida komiteele maksejõuetusmenetluse raames pandud kohustuse ulatust ja seda, kas tagasilükkamine on nende kohustustega kooskõlas. See hagi tunnistati maksejõuetusmenetlusega piisavalt tihedalt seotuks.(67) Kuigi selles kohtuotsuses ei ole selgitatud põhjuseid, miks Euroopa Kohus jõudis sellisele järeldusele, on tema lähenemisviis minu arvates seletatav vajadusega võtta arvesse hagi mõju pankrotivarale ja eelkõige selle aluseks olevat kohustust säilitada pankrotivara hulka kuuluvat vara. Selle kriteeriumi alusel tuleb järeldada, et Oilchartil ei ole võimalik maksejõuetusmenetluses oma tulu sisse nõuda. Seega tuleks asuda seisukohale, et vaidlusalune hagi on maksejõuetusmenetlusega piisavalt tihedalt seotud.

61.      Kohtuotsuses SCT Industri käsitles Euroopa Kohus sisuliselt poolte hagide ja vara vahelist seost. Euroopa Kohus leidis, et äriühingu, kelle suhtes on algatatud maksejõuetusmenetlus, hagi teisele äriühingule müüdud osade omandiõiguse taastamiseks on tihedalt seotud maksejõuetusmenetlusega, sest müük toimus maksejõuetussätete alusel. Euroopa Kohus rõhutas, et selle ettevõtja vara, kelle suhtes algatati maksejõuetusmenetlus, suurenes pärast seda, kui pankrotihaldur müüs kõnealused osad maha.(68) Samamoodi mõjutavad Oilcharti hagid käesoleval juhul selgelt pankrotivara. Selle kriteeriumi kohaselt on hagi seega maksejõuetusmenetlusega piisavalt tihedalt seotud.

62.      Eespool öeldut silmas pidades olen jõudnud järeldusele, et kohtuotsuse Gourdain kriteeriume tuleks tõlgendada nii, et võetakse arvesse maksejõuetusmenetluse eesmärki ja põhjust, nimelt ühise varakogumi probleemi ja tõhusat varahaldust. Nende kriteeriumide kitsa tõlgendamise korral on võimalik, et võlausaldaja hoiab kõrvale maksejõuetusmenetluse normidest, vara hõivatakse ja teiste võlausaldajate õigused vähenevad. Selline kõrvalehoidmine toimuks mitme kohtualluvuse ja paralleelse hagi liigitamise tõttu tsiviil- ja kaubandushagiks Brüsseli Ia määruse artikli 1 lõike 1 tähenduses. Minu arvates ei saa Brüsseli Ia määruse kohaldamine siiski olla vahend kahjustamaks pankrotikohtu erandlikku kohtualluvust,(69) maksejõuetusmenetluse tõhusust(70) ja võlausaldajate huvide kaitse nõuet(71). Nimelt viib eelotsusetaotluse esitanud kohtu pädevuse võimaldamine Brüsseli Ia määruse alusel selleni, et maksejõuetusmenetluse tõhusast ja tulemuslikust toimimisest hoitakse kõrvale, mis kahjustab „siseturu nõuetekohast toimimist“.(72) Kuna käesoleval juhul on vaidlusalune nõue identne Madalmaades pankrotihaldurile esitatud nõudega, teen Euroopa Kohtule ettepaneku asuda seisukohale, et niisugune hagi, nagu on kõne all põhikohtuasjas, tuleneb otseselt maksejõuetusmenetlusest ja on sellega tihedalt seotud, mistõttu kuulub see maksejõuetusmääruse kohaldamisalasse.

63.      Seega teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata, et Brüsseli Ia määruse artikli 1 lõiget 1 ja artikli 1 lõike 2 punkti b ning maksejõuetusmääruse artikli 3 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kui liikmesriigi kohus viib läbi maksejõuetusmenetlust seoses nõudega, mis käsitleb lepingulist kohustust tasuda kaubatarne eest, ja sama nõue on niisuguse hagi ese, mis on esitatud selle maksejõuetusmenetluse raames maksejõuetuks muutunud äriühingu vastu, kuulub see hagi maksejõuetusmääruse kohaldamisalasse.

C.      Teine küsimus

64.      Teine küsimus on esitatud juhuks, kui Euroopa Kohus vastab esimesele küsimusele nii, et vaidlusalune hagi kuulub maksejõuetusmääruse kohaldamisalasse.

65.      Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas NIG artikli 25 lõige 2 on kooskõlas maksejõuetusmääruse artikli 3 lõikega 1, kuivõrd selle sätte kohaselt on võimalik esitada maksejõuetu äriühingu vastu hagi – nagu põhikohtuasjas kõne all olev hagi – muu liikmesriigi kui selle liikmesriigi kohtutele, kus maksejõuetus välja kuulutati.

66.      Tuletan kõigepealt meelde, et Euroopa Kohtu ülesanne ei ole otsustada eelotsusemenetluses, kas liikmesriigi õigusnormid on liidu õigusega kooskõlas. Euroopa Kohus piirdub oma analüüsis selliste liidu õigusnormide tõlgendamisega, millest on kasu eelotsusetaotluse esitanud kohtule, kelle ülesanne on teha lõpuks kindlaks, kas liikmesriigi õigusnormid vastavad liidu õigusele, et lahendada põhikohtuasi.(73)

67.      Eelotsusetaotluse põhjal on selge, et põhikohtuasja pooled ei ole ühel meelel seoses sellega, kas NIG artikli 25 lõige 2 on hagi tegelik alus, ega selle sätte õige tõlgendamisega. Nagu ma eespool märkisin, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus seega enne seda, kui ta otsustab selle sätte liidu õigusele vastavuse üle, liigitama nõude ja tegema kindlaks, kas see säte võib olla vaidlusaluse hagi tegelik alus.(74)

68.      Mis puudutab selle sätte vastavust maksejõuetusmääruse artikli 3 lõikele 1, siis nagu ma juba mainisin,(75) on viimase sätte eesmärk määrata kindlaks kohus, kes on pädev maksejõuetusmenetlust algatama. Sellega kehtestatakse seega rahvusvahelise kohtualluvuse norm.(76) Euroopa Kohus on seda siiski tõlgendanud nii, et sellega antakse erandlik kohtualluvus pankrotikohtule.(77)

69.      Käesoleval juhul näib, et NIG artikli 25 lõikes 2 on sätestatud, et pankrotistunud võlgniku suhtes tehtud kohtuotsusel ei ole pankrotivara suhtes õigusjõudu. Sisuliselt näib selle kohaselt olevat lubatud hagide esitamine väljaspool maksejõuetusmenetlust, kuid seal on märgitud, et neid hagisid ei saa täitmisele pöörata pankrotivara suhtes.

70.      Sellest järeldub, et kui vaadata esmapilgul üksnes NIG artikli 25 lõike 2 sõnastust, ei tundu, et see säte kuuluks maksejõuetusmääruse artikli 3 lõike 1 kohaldamisalasse, kuna see ei käsitle „maksejõuetusmenetluse algatamist“, vaid võimaldab lihtsalt esitada mittehinnatavaid hagisid väljaspool seda menetlust. Igal juhul on NIG artikli 25 lõige 2 pealtnäha kooskõlas maksejõuetusmääruse artikli 3 lõikega 1, sest see ei mõjuta pärandvara.

71.      Kui aga NIG artikli 25 lõike 2 kohaldamisega kaasneb praktika, mis võimaldab maksejõuetusmenetlusest kõrvalehoidmist ja pankrotikohtu erandlikku kohtualluvust, mida peab kontrollima liikmesriigi kohus, võib sellisel juhul järeldada, et riigisisese meetmega hoitakse kõrvale maksejõuetusmääruse artikli 3 lõikest 1 ja see on seega sellega vastuolus.

72.      Sellega seoses peaks eelotsusetaotluse esitanud kohus uurima, kas NIG artikli 25 lõike 2 kohaldamine viib õigusliku või majandusliku muutuseni võlausaldajate olukorras seoses pankrotivara või maksejõuetusmenetlusega (näiteks võlausaldajate staatuses või järjestuses või vara koosseisus). Seejuures on oluline märkida, et ING väitis Euroopa Kohtu istungil, et Oilcharti hagid võivad mõjutada laevaomanike või P&I klubide antud garantiisid, st kolmandaid isikuid. Kui selle sätte kohaldamisel puudub aga niisugune mõju, on eelotsusetaotluse esitanud kohtule esitatud hagi selle menetluse suhtes „neutraalne“.

73.      Kõike eeltoodut arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsuse küsimusele, et maksejõuetusmääruse artikli 3 lõiget 1 ja erandliku kohtualluvuse põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusnorm või riigisisene tava, mille tagajärjel hoitakse kõrvale sellise liikmesriigi kohtu erandlikust kohtualluvusest, kus on esimesena algatatud maksejõuetusmenetlus seoses nõudega, mis käsitleb lepingulist kohustust tasuda kaubatarne eest, mis kuulub pankrotivara hulka.

IV.    Ettepanek

74.      Eeltoodud analüüsi alusel teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata hof van beroep te Antwerpeni (Antwerpeni apellatsioonikohus, Belgia) küsimustele järgmiselt:

1.      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 1 lõiget 1 ja lõike 2 punkti b ning nõukogu 29. mai 2000. aasta määruse (EÜ) nr 1346/2000 maksejõuetusmenetluse kohta artikli 3 lõiget 1

tuleb tõlgendada nii, et kui liikmesriigi kohus viib läbi maksejõuetusmenetlust seoses nõudega, mis käsitleb lepingulist kohustust tasuda kaubatarne eest, ja sama nõue on niisuguse hagi ese, mis on esitatud selle maksejõuetusmenetluse raames maksejõuetuks muutunud äriühingu vastu, kuulub see hagi määruse nr 1346/2000 kohaldamisalasse.

2.      Määruse nr 1346/2000 artikli 3 lõiget 1 ja erandliku kohtualluvuse põhimõtet

tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusnorm või riigisisene tava, mille tagajärjel hoitakse kõrvale sellise liikmesriigi kohtu erandlikust kohtualluvusest, kus on esimesena algatatud maksejõuetusmenetlus seoses nõudega, mis käsitleb lepingulist kohustust tasuda kaubatarne eest, mis kuulub pankrotivara hulka.

1      Algkeel: inglise.

2      ELT 2012, L 351, lk 1.

3      Selle määrusega asendati nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrus (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42), mis omakorda asendas 27. septembri 1968. aasta konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil‐ ja kaubandusasjades (EÜT 1978, L 304, lk 36), mida on muudetud uute liikmesriikide ühinemist selle konventsiooniga käsitlevate hilisemate konventsioonidega (edaspidi „Brüsseli konventsioon“).

4      EÜT 2000, L 160, lk 1; ELT eriväljaanne 19/01, lk 191.

5      Maksejõuetusmäärus asendati Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2015. aasta määrusega (EL) 2015/848 maksejõuetusmenetluse kohta (ELT 2015, L 141, lk 19), mis ei ole käesoleval juhul ratione temporis kohaldatav.

6      Väidetavalt andis ING enne pankroti väljakuulutamist laenu OWB NLile, kes koos teiste kontserni üksustega oli loovutanud ING-le kõik olemasolevad ja tulevased nõuded lõppklientide vastu.

7      Brüsseli Ia määruse artikli 28 lõikes 1 on sätestatud, et kui kostja vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, esitatakse hagi teise liikmesriigi kohtusse ning ta ei ilmu kohtusse, deklareerib see kohus omal algatusel, et ta ei ole asjas pädev, välja arvatud juhul, kui pädevus tuleneb selle määruse sätetest.

8      Kuigi see säte sisaldab mõistet „pankrot“, on maksejõuetusmäärust ja määrust 2015/848 arvestades selge, et mõiste „maksejõuetus“ on praeguses kontekstis asjakohasem, ning ma viitan käesolevas ettepanekus sellele. Vt ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/1023, mis käsitleb ennetava saneerimise raamistikke, võlgadest vabastamist ja äritegevuse keeldu ning saneerimis-, maksejõuetus- ja võlgadest vabastamise menetluste tõhususe suurendamise meetmeid, ning millega muudetakse direktiivi (EL) 2017/1132 (saneerimise ja maksejõuetuse direktiiv) (ELT 2019, L 172, lk 18).

9      Kohtu toimikus on mõiste „pankrot“. Seetõttu viitan käesolevas ettepanekus kohtuasja või Madalmaade õiguse asjaolusid kirjeldades sellele mõistele. Mõiste „maksejõuetus“ kuulub siiski liidu õiguse konteksti, kuna nii maksejõuetusmääruses kui ka määruses 2015/848 viidatakse maksejõuetusmenetlusele.

10      Asjaolu, et tegemist oli identse nõudega – kuna arve ja summa olid samad –, kinnitas Euroopa Kohtu istungil OWB NLi võlausaldaja ING.

11      21. septembri 2016. aasta kohtuotsus Etablissements Fr.  Colruyt (C‑221/15, EU:C:2016:704, punkt 15) ja 5. juuni 2018. aasta kohtuotsus Grupo Norte Facility (C‑574/16, EU:C:2018:390, punkt 32).

12      Vt eelkõige 14. novembri 2018. aasta kohtuotsus Wiemer & Trachte (C‑296/17, EU:C:2018:902, punkt 23).

13      Eidenmuller, H., „What is an insolvency proceeding?“, American Bankruptcy Law Journal, 92(1), lk 53–72.

14      Kõige mõjukama pankrotiteooria, võlausaldajate kokkuleppe teooria (inglise k Creditors’ Bargain Theory) kohaselt on maksejõuetus ühise varakogumi probleem ja maksejõuetusõigus seega selle probleemi lahendamiseks mõeldud erinormide kogum. Maksejõuetusest tulenev ühise varakogumi probleem seisneb selles, et kõigil võlausaldajatel on nõuded äriühingu vastu, kelle varast ei piisa kõigi nõuete rahuldamiseks. Seega tugineb maksejõuetus ideele, et parem oleks takistada üksikuid täitemeetmeid ja jagada võlgniku vara võlausaldajate vahel õiglaselt ära. Eelistatav on kollektiivne protsess (vt Jackson, T., The Logic and Limits of Bankruptcy Law, Beard Books, 2001, lk 11 jj).

15      Vt analoogia alusel UNCITRAL, Legislative Guide on Insolvency Law (ÜRO, 2005, lk 83, punkt 26), mille kohaselt „üks maksejõuetusõiguse aluspõhimõtteid on see, et maksejõuetusmenetlus on kollektiivne menetlus, milles tuleb kaitsta kõigi võlausaldajate huve ühe võlausaldaja individuaalhagi eest“.

16      Sellega seoses tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab, et vaidlusaluse hagiga kaasnevad „vara jaoks tagajärjed“, seda enam, et tegemist on hagiga, mille eesmärk on kogu vara jagamisest kõrvale hoida või selle summat vähendada.

17      Nagu selgitas ING oma kirjalikes seisukohtades ja kohtuistungil: kui Belgia kohtud nõustuksid Oilcharti nõudega, saaks ta ING-lt makse, mis eemaldaks Madalmaade pankrotvarast nõude, mida kohaldati tema suhtes Madalmaade maksejõuetusmenetluses.

18      Vt maksejõuetusmääruse artikli 16 lõige 1. Euroopa Kohus on leidnud, et selles sättes ette nähtud prioriteedinorm põhineb vastastikuse usalduse põhimõttel. Just vastastikune usaldus võimaldas kehtestada mitte üksnes kohtualluvuse kindlaksmääramise kohustusliku korra, mida kõik maksejõuetusmääruse kohaldamisalas töötavad kohtud peavad järgima, vaid ka sellele vastava liikmesriikide kohustuse loobuda kohaldamast välisriigi kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist käsitlevaid riigisiseseid eeskirju ning kohaldada selle asemel maksejõuetusmenetlustes tehtud otsuste tunnustamise ja täitmise lihtsustatud korda (vt 5. juuli 2012. aasta kohtuotsus ERSTE Bank Hungary, C‑527/10, EU:C:2012:417, punkt 34).

19      Vt analoogia alusel Brüsseli Ia määruse artikli 29 lõige 1. Vt näiteks ka direktiiv 2019/1023, mille artikli 2 lõike 1 punktis 4 on „konkreetsete täitemeetmete peatamine“ määratletud kui „võlausaldaja sissenõudeõiguse ajutine peatamine, mis määratakse kohtu või haldusasutuse poolt või mida kohaldatakse õigusaktidest tulenevalt võlgniku suhtes või kui see on liikmesriigi õiguses ette nähtud kolmandast isikust tagatise andja suhtes kohtu-, haldus- või muu menetluse raames, või kohtuvälise võlgniku varade või ettevõtte arestimise või võlgade katteks müümise raames“.

20      „Ühtsuse põhimõte“ tähendab, et eksisteerib üksainus maksejõuetusmenetluste kogum. „Üldisuse põhimõte“ tähendab, et need menetlused hõlmavad kogu võlgniku vara olenemata sellest, kus selle osad võivad asuda. Sellega seoses märgin, et maksejõuetusmäärus põhineb selle artiklis 3 sätestatud eristusel põhimenetluse (üleüldine) ja teisese menetluse (territoriaalne) vahel (vt 2. mai 2006. aasta kohtuotsus Eurofood IFSC, C‑341/04, EU:C:2006:281, punkt 28). Vt ka 14. novembri 2018. aasta kohtuotsus Wiemer & Trachte (C‑296/17, EU:C:2018:902, punkt 40).

21      Sellega seoses tuleb märkida, et maksejõuetusmääruse alusel „on võimalik algatada põhimaksejõuetusmenetlus liikmesriigis, kus asub võlgniku põhihuvide kese“ ja selles täpsustatakse, et „[s]ellisel menetlusel on üldine kohaldamisala ja selle eesmärk on hõlmata kõiki võlgniku varasid“. Vt maksejõuetusmääruse põhjendus 12. Kohtujurist Szpunari sõnul (ettepanek kohtuasjas Mulhaupt, C‑195/15, EU:C:2016:369, punkt 21) ei põhine maksejõuetusmäärus mitte mudelil, mis tugineb maksejõuetusmenetluste universaalsuse põhimõttele, vaid pehmendatud universaalsuse mudelil (nimetatakse ka muudetud universaalsuseks), sest selles määruses on universaalsest mudelist kaugenetud, kuid selles on siiski ette nähtud hulk erinorme, mis toimivad erandina ja millega korrigeeritakse või pehmendatakse selle universaalsust.

22      Vt käesoleva ettepaneku punkt 31.

23      Näiteks 16. jaanuari 2014. aasta kohtuotsuses Schmid (C‑328/12, EU:C:2014:6, punkt 39) otsustas Euroopa Kohus, et maksejõuetusel põhinev tagasivõitmise hagi allub selle liikmesriigi kohtutele, mille territooriumil algatati maksejõuetusmenetlus. Vt ka M. Virgósi ja E. Schmiti 3. mai 1996. aasta seletuskiri maksejõuetusmenetlusi käsitleva konventsiooni kohta, Euroopa Liidu Nõukogu dokument, 6500/96, DRS 8 (CFC), punkt 3.

24      Määruse nr 1346/2000 põhjendustest 2 ja 8 nähtub, et määruse eesmärk on võimaldada piiriüleste maksejõuetusmenetluste tõhusat ja tulemuslikku toimimist ning neid parandada ja kiirendada.

25      12. veebruari 2009. aasta kohtuotsus (C‑339/07, EU:C:2009:83, punkt 22).

26      Vt ka maksejõuetusmääruse põhjendused 8 ja 16.

27      Vt tõhusate ja tulemuslike piiriüleste maksejõuetusmenetluste tagamise eesmärgi kohta analoogia alusel 22. novembri 2012. aasta kohtuotsus Bank Handlowy ja Adamiak (C‑116/11, EU:C:2012:739, punkt 62).

28      Vt maksejõuetusmääruse artikli 4 lõige 1 ja artikkel 16.

29      Sellega seoses on Euroopa Kohus tõstnud esile vastastikuse usalduse põhimõtte kohaldamise, mille kohaselt on nõutud, et teiste liikmesriikide kohtud tunnustaksid sellise menetluse algatamise otsust, ilma et nad saaksid kontrollida esimese kohtu hinnangut oma pädevuse kohta (vt analoogia alusel 2. mai 2006. aasta kohtuotsus Eurofood IFSC, C‑341/04, EU:C:2006:281, punkt 42).

30      18. septembri 2019. aasta kohtuotsus Riel (C‑47/18, EU:C:2019:754, punkt 42).

31      Vt selle kohta 20. juuni 2022. aasta kohtuotsus London Steam-Ship Owners’ Mutual Insurance Association (C‑700/20, EU:C:2022:488, punktid 43 ja 69). Lisan, et kuna Euroopa Kohus leidis, et pooleli olevate kohtuasjade eeskiri kehtib määruse nr 44/2001 artikli 1 lõike 2 punktis d sisalduva erandi suhtes, siis tuleks mutatis mutandis teha sama järeldus seoses Brüsseli Ia määruse artikli 1 lõike 2 punktis b sisalduva erandiga.

32      Vt käesoleva ettepaneku punktid 34–37.

33      Vt analoogia alusel 1. märtsi 2005. aasta kohtuotsus Owusu (C‑281/02, EU:C:2005:120, punktid 31–42), kus Euroopa Kohus rõhutas õiguskindluse põhimõtet, Euroopa Liidu piires asuvate isikute õigusliku kaitse põhimõtet ning kohtualluvuse eeskirjade ühtse kohaldamise põhimõtet, tuletades meelde, et „Brüsseli konventsiooni eesmärk ongi just näha ette ühised eeskirjad siseriiklike ülemääraste eeskirjade välistamiseks“. Maksejõuetusmääruse ühtse kohaldamise kohta vt 16. aprilli 2015. aasta kohtuotsus Lutz (C‑557/13, EU:C:2015:227, punkt 48).

34      22. veebruari 1979. aasta kohtuotsus (133/78, EU:C:1979:49).

35      12. veebruari 2009. aasta kohtuotsus (C‑339/07, EU:C:2009:83, punkt 20).

36      Vt selle kohta 18. septembri 2019. aasta kohtuotsus Riel (C‑47/18, EU:C:2019:754, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).

37      Tuleks märkida, et see lähenemisviis sai kinnitust, kui need kriteeriumid kodifitseeriti määruse 2015/848 artikliga 6, mille kohaselt hagid, mis tulenevad otseselt maksejõuetusmenetlusest või on sellega tihedalt seotud, alluvad selle liikmesriigi kohtule, kelle territooriumil on algatatud asjaomane maksejõuetusmenetlus.

38      Vt muu hulgas 10. septembri 2009. aasta kohtuotsus German Graphics Graphische Maschinen (C‑292/08, EU:C:2009:544, punkt 23).

39      Garcimartin, F., „Insolvency-Related Judgments and Vis Attractiva Concursus: The EU Approach“, Insolvency Intelligence 1 (2018). Vt M. Virgósi ja E. Schmiti seletuskiri, viidatud 23. joonealuses märkuses, punkt 77.

40      Vt kohtujurist Bobeki kriitika nende kriteeriumide kohaldamise kohta tema ettepanekus kohtuasjas NK (C‑535/17, EU:C:2018:850, punktid 44–53).

41      Vt näiteks 4. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Tiger (C‑493/18, EU:C:2019:1046) ning 20. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Valach jt (C‑649/16, EU:C:2017:986).

42      Vt kohtujurist Bobeki ettepanek kohtuasjas NK (C‑535/17, EU:C:2018:850, punktid 44–46).

43      Vt näiteks 18. septembri 2019. aasta kohtuotsus Riel (C‑47/18, EU:C:2019:754, punkt 37).

44      Vt selle kohta 21. novembri 2019. aasta kohtuotsus CeDe Group (C‑198/18, EU:C:2019:1001, punktid 31 ja 32).

45      Vt selle kohta 9. novembri 2017. aasta kohtuotsus Tünkers France ja Tünkers Maschinenbau (C‑641/16, EU:C:2017:847, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).

46      Ibid. Vt ka 6. veebruari 2019. aasta kohtuotsus NK (C‑535/17, EU:C:2019:96, punkt 28) ja 18. septembri 2019. aasta kohtuotsus Riel (C‑47/18, EU:C:2019:754, punkt 36).

47      Vt 4. septembri 2014. aasta kohtuotsus Nickel & Goeldner Spedition (C‑157/13, EU:C:2014:2145, punkt 26).

48      Vt 18. septembri 2019. aasta kohtuotsus (C‑47/18, EU:C:2019:754, punkt 37).

49      Vt selle kohta 4. detsembri 2019. aasta kohtuotsus (C‑493/18, EU:C:2019:1046, punktid 30 ja 31).

50      Vt 4. septembri 2014. aasta kohtuotsus (C‑157/13, EU:C:2014:2145, punkt 28). Euroopa Kohus lisas, et „[a]sjaolu, et pärast maksejõuetusmenetluse algatamist teenuse osutaja suhtes esitab võlgnevuse tasumise hagi selles menetluses nimetatud pankrotihaldur, kes tegutseb võlausaldajate huvides, ei muuda sisuliselt selle võlgnevuse laadi, kuivõrd sellele kohaldatakse materiaalõiguslikus mõttes samu õigusnorme“.

51      Vt 6. veebruari 2019. aasta kohtuotsus NK (C‑535/17, EU:C:2019:96, punktid 35 ja 36). Vt ka 10. septembri 2009. aasta kohtuotsus German Graphics Graphische Maschinen (C‑292/08, EU:C:2009:544, punkt 31). Viimati nimetatud kohtuotsuses jäi siiski ebaselgeks, kas „sõltumatuse“ kriteerium oli seotud esimese või teise kriteeriumiga.

52      Vt käesoleva ettepaneku punkt 29.

53      Vt käesoleva ettepaneku punkt 35.

54      18. septembri 2019. aasta kohtuotsus (C‑47/18, EU:C:2019:754, punktid 33–40).

55      4. detsembri 2014. aasta kohtuotsus (C‑295/13, EU:C:2014:2410).

56      Seevastu 6. veebruari 2019. aasta kohtuotsuses NK (C‑535/17, EU:C:2019:96) leidis Euroopa Kohus, et kuna nõude võivad esitada ka võlausaldajad eraldi kas enne maksejõuetusmenetluse läbiviimist, selle ajal või pärast seda, kuulub see Brüsseli Ia määruse kohaldamisalasse. See, miks Euroopa Kohus leidis kohtuotsuses NK, et see on asjakohane,  kuid 4. detsembri 2014. aasta kohtuotsuses H (C‑295/13, EU:C:2014:2410) mitte, jääb ebaselgeks. Vt selle kohta Bork, R., ja van Zwieten, K. (toim), „Jurisdiction for actions which derive directly from the insolvency proceedings and are closely linked with them“, Bork, R., ja van Zwieten, K. (toim), Commentary on the European Insolvency Regulation, 2. trükk, Oxford University Press, Oxford, 2022, lk 221–243; veebiväljaanne, Oxford Academic, 19. mai 2022.

57      Seetõttu ei nõustu ma komisjoni väitega, et vaidlusalune hagi on maksejõuetusmenetlusest eraldiseisev, sest selle suhtes kohaldatakse sisuliselt üldnorme.

58      Vt käesoleva ettepaneku punkt 29.

59      Vt käesoleva ettepaneku punkt 35.

60      Maksejõuetusmääruse artikli 4 lõike 1 kohaselt määratakse maksejõuetusmenetluse mõju kindlaks selle liikmesriigi õigusega, mille territooriumil maksejõuetusmenetlus algatatakse. Kõnealusel juhul kuulub maksejõuetuse mõju Madalmaade õiguse kohaldamisalasse.

61      Vt 2. juuli 2009. aasta kohtuotsus SCT  Industri (C‑111/08, EU:C:2009:419, punktid 22–25), 9. novembri 2017. aasta kohtuotsus Tünkers France ja Tünkers Maschinenbau (C‑641/16, EU:C:2017:847, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika) ning 6. veebruari 2019. aasta kohtuotsus NK (C‑535/17, EU:C:2019:96, punkt 30).

62      10. septembri 2009. aasta kohtuotsus (EU:C:2009:544, punktid 30 ja 31).

63      4. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus (C‑337/17, EU:C:2018:805, punkt 32).

64      19. aprilli 2012. aasta kohtuotsus (C‑213/10, EU:C:2012:215). Kohus tunnistas isegi, et „[e]i saa […] eitada, et nõudel, millel põhikohtuasja hageja hagi põhineb, on võlgniku maksejõuetusega seos, kuna selle alus on siseriikliku pankrotiseadusega pankrotihaldurile antud tagasivõitmise nõue“.

65      Vt selle kohtuotsuse punkt 42.

66      Vt 19. aprilli 2012. aasta kohtuotsus F‑Tex (C‑213/10, EU:C:2012:215, punktid 41–47).

67      20. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Valach jt (C‑649/16, EU:C:2017:986, punkt 38).

68      2. juuli 2009. aasta kohtuotsus (C‑111/08, EU:C:2009:419, punktid 26–29).

69      Vt käesoleva ettepaneku punkt 29.

70      Vt käesoleva ettepaneku punkt 35.

71      Vt käesoleva ettepaneku punkt 34.

72      Vt maksejõuetusmääruse põhjendus 2.

73      Vt selle kohta 17. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Consulmarketing (C‑652/19, EU:C:2021:208, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

74      Vt käesoleva ettepaneku punktid 25 ja 26.

75      Vt käesoleva ettepaneku punkt 23.

76      16. jaanuari 2014. aasta kohtuotsus Schmid (C‑328/12, EU:C:2014:6, punkt 27).

77      Vt käesoleva ettepaneku punkt 29.