1.

Liidu seadusandja võttis 19. oktoobril 2022 vastu määruse (EL) 2022/2065 ( 2 ) (edaspidi „digiteenuste määrus“), kehtestamaks ühtlustatud õigusnormid, et tagada turvaline, prognoositav ja usaldusväärne internetikeskkond, mis hõlbustab innovatsiooni ja kus põhiõigused on tõhusalt kaitstud. ( 3 ) Selle eesmärgi saavutamiseks on nimetatud määruses vahendusteenuste osutajatele ette nähtud rida kohustusi seoses läbipaistvusaruannete esitamisega, kontaktpunktide määramisega ja ebaseaduslikust sisust teatamise meetmetega. ( 4 ) Põhimõtteliselt hakatakse kõnealust määrust kohaldama 17. veebruarist 2024, kuid see ei piira selle varasemat kohaldamist väga suurte digiplatvormide ja väga suurte internetipõhiste otsingumootorite pakkujate suhtes. ( 5 )

2.

Kuni selle ajani ei ole neid aspekte käsitlevaid eeskirju liidu tasandil võrreldavalt ühtlustatud. ( 6 )

3.

Viimasel ajal on mõned liikmesriigid võtnud vastu seadusi, millega kehtestatakse nende territooriumil kättesaadavate infoühiskonna teenuste osutajatele eespool kirjeldatuga sarnaseid kohustusi. ( 7 ) Käesolevas asjas kõne all olevad Austria õigusnormid, mis võeti vastu 2020. aastal, tunduvad olevat selle suundumuse osa. ( 8 )

4.

Alates 2002. aastast on infoühiskonna teenuste liikumine suures osas reguleeritud direktiiviga 2000/31/EÜ. ( 9 )

5.

Direktiivi 2000/31 artikli 3 lõike 1 kohaselt tagab iga liikmesriik, et infoühiskonna teenused, mida pakub tema territooriumil (päritoluliikmesriik) asuv teenuseosutaja, vastavad direktiivi artikli 2 punktis h määratletud „kooskõlastatud valdkonna“ küsimusi puudutavatele riigisisestele õigusnormidele. Põhimõtet, et infoühiskonna teenuste suhtes tuleks põhimõtteliselt kohaldada päritoluliikmesriigi õiguskorda, nimetatakse „päritoluriigi põhimõtteks“.

6.

Sellest loogikast lähtudes ei tohi liikmesriigid direktiivi 2000/31 artikli 3 lõike 2 kohaselt põhimõtteliselt piirata teisest liikmesriigist pärit infoühiskonna teenuste osutamise vabadust. Muu liikmesriik kui päritoluliikmesriik võib sellest põhimõttest erandeid teha ainult meetmetega, mis on võetud „konkreetse infoühiskonna teenuse osas“, ja juhul kui on täidetud kõnealuse direktiivi artikli 3 lõike 4 punktides a ja b sätestatud tingimused.

7.

Selline on Euroopa Kohtule käesolevas kohtuasjas esitatud esimese eelotsuse küsimuse õiguslik raamistik. Selle küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas liikmesriik võib teha erandi infoühiskonna teenuste vabast liikumisest, võttes mitte ainult individuaalseid ja konkreetseid meetmeid, vaid ka üldiseid ja abstraktseid seadusandlikke meetmeid, mis puudutavad konkreetsete teenuste liiki. Euroopa Kohtu palvel piirdub käesolev ettepanek selle küsimuse analüüsimisega.

8.

See küsimus on ka digiteenuste määruse kontekstis endiselt asjakohane, kuna nimetatud määrusega ei kaotata päritoluriigi põhimõtet ega õigust teha sellest põhimõttest erandeid direktiivi 2000/31 artikli 3 lõikes 4 ette nähtud juhtudel. ( 10 )

9.

Direktiivi 2000/31 artikli 2 punktis a on mõiste „infoühiskonna teenused“ määratletud viitega direktiivi (EL) 2015/1535 ( 11 ) artikli 1 lõikele 1. Viimati nimetatud direktiivis on infoühiskonna teenused määratletud kui „kõik vahemaa tagant elektroonilisel teel ja teenusesaaja isikliku taotluse alusel ning tavaliselt tasu eest osutatavad teenused“.

10.

Direktiivi 2000/31 artikli 2 punktis h on mõiste „kooskõlastatud valdkond“ määratletud kui „liikmesriikide õigussüsteemides ettenähtud nõuded, mis kehtivad infoühiskonna teenuste osutajate või infoühiskonna teenuste kohta vaatamata sellele, kas nõuded on üldise iseloomuga või konkreetselt nende jaoks kavandatud“.

11.

Selle direktiivi artikkel 3 „Siseturg“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Iga liikmesriik tagab, et infoühiskonna teenused, mida pakub tema territooriumil asuv teenuseosutaja, vastavad kõnealuses liikmesriigis kehtivatele kooskõlastatud valdkonna küsimusi puudutavatele siseriiklikele õigusnormidele.

2.   Liikmesriigid ei tohi kooskõlastatud valdkonda kuuluvatel põhjustel piirata teisest liikmesriigist pärit infoühiskonna teenuste osutamise vabadust.

3.   Lõikeid 1 ja 2 ei kohaldata lisas nimetatud valdkondade suhtes.

4.   Liikmesriigid võivad võtta meetmeid konkreetse infoühiskonna teenuse osas erandi tegemiseks lõikest 2, kui on täidetud järgmised tingimused:

5.   Liikmesriigid võivad edasilükkamatutel juhtudel teha erandeid lõike 4 punktis b ettenähtud tingimustest. Sel juhul tuleb meetmetest võimalikult kiiresti teatada komisjonile ja lõikes 1 osutatud liikmesriigile, näidates põhjused, miks liikmesriik loeb juhtumit edasilükkamatuks.

6.   Piiramata liikmesriigi võimalust kõnealuste meetmete võtmist jätkata, uurib komisjon võimalikult kiiresti, kas teatatud meetmed vastavad ühenduse õigusele; kui komisjon jõuab järeldusele, et meede ei vasta ühenduse õigusele, taotleb ta, et kõnealune liikmesriik loobuks kavandatud meetmetest või lõpetaks need viivitamatult.“

12.

Austria föderaalseadus suhtlusplatvormide kasutajate kaitsemeetmete kohta (suhtlusplatvormide seadus) (Bundesgesetz über Maßnahmen zum Schutz der Nutzer auf Kommunikationsplattformen (Kommunikationsplattformen-Gesetz)) ( 12 ) (edaspidi „KoPl‑G“) avaldati 23. detsembril 2020 ning jõustus 1. jaanuaril 2021. Kõnealuse seaduse kohaldamisalasse kuuluvad teenuseosutajad pidid selle seadusega kehtestatud kohustusi täitma asuma hiljemalt 31. märtsiks 2021. ( 13 )

13.

KoPl‑G §-s 1 on sätestatud:

„(1)   Käesoleva föderaalseaduse eesmärk on edendada vastutustundlikku ja läbipaistvat tegelemist kasutajate teadetega järgmisena nimetatud sisu kohta suhtlusplatvormidel ning selliste teadete viivitamatut käsitlemist.

(2)   Käesoleva seaduse kohaldamisalasse kuuluvad kohalikud ja välismaised teenuseosutajad, kes pakuvad suhtlusplatvormide teenust (§ 2 lõige 4) oma majandustegevuses, välja arvatud juhul, kui:

[…]

(5)   Teenuseosutaja taotluse korral on järelevalveasutus kohustatud tuvastama, kas ta kuulub käesoleva föderaalseaduse kohaldamisalasse.

[…]“.

14.

KoPl‑G § 2 lõikes 4 on „suhtlusplatvorm“ määratletud kui „infoühiskonna teenus, mille puhul tähendust omavate suuliste, kirjalike, heliliste või kujutislike teadete või esitluste jagamine kasutajate ja suure hulga teiste kasutajate vahel massilise levitamise teel on peamine eesmärk või põhifunktsioon“.

15.

KoPl‑G §-s 3 on sätestatud:

„(1)   Teenuseosutajad peavad looma tõhusa ja läbipaistva menetluse selliste teadete käsitlemiseks ja lahendamiseks, mis esitatakse suhtlusplatvormil kättesaadava väidetavalt ebaseadusliku sisu kohta.

[…]

(4)   Lisaks tagavad teenuseosutajad saadud teadete alusel nende poolt sisu blokeerimise või eemaldamise kohta tehtud otsuste läbivaatamise tõhusa ja läbipaistva menetluse (lõike 3 punkt 1). […]“.

16.

KoPl‑G § 4 lõikes 1 on sätestatud:

„Teenuseosutajad on kohustatud koostama aruande väidetava ebaseadusliku sisuga seotud teadete käsitlemise kohta igal aastal ja rohkem kui miljoni registreeritud kasutajaga suhtlusplatvormide puhul iga poole aasta järel. Aruanne tuleb esitada järelevalveasutusele hiljemalt ühe kuu jooksul pärast aruandega hõlmatud ajavahemiku lõppu ning teha samal ajal alaliselt ja kergesti leitavalt kättesaadavaks enda veebisaidil.“

17.

KoPl‑G §‑s 5 on sätestatud:

„(1)   Teenuseosutajad määravad isiku, kes vastab 1991. aasta halduskaristuste seaduse [(Verwaltungsstrafgesetz 1991 (VStG), BGBl., 52/1991)] § 9 lõikes 4 sätestatud tingimustele. Nimetatud isik:

[…]

(4)   Teenuseosutaja määrab füüsilise või juriidilise isiku, kes on esindajana volitatud tegelema haldus- ja kohtudokumentidega. […]“.

18.

Põhikohtuasja kassaatorid Google Ireland Limited (edaspidi „Google“), Meta Platforms Ireland Limited (edaspidi „Meta Platforms“) ja Tik Tok Technology Limited (edaspidi „Tik Tok“) on Iirimaal registreeritud äriühingud, mis pakuvad muu hulgas Austrias suhtlusplatvormide teenuseid.

19.

Pärast KoPl‑G jõustumist 2021. aastal palusid põhikohtuasja kassaatorid pädeval asutusel, Kommunikationsbehörde Austrial (Austria ringhäälingusektorit reguleeriv asutus, edaspidi „Komm Austria“), tuvastada nimetatud seaduse § 1 lõike 5 kohaselt, et see seadus ei ole nende suhtes kohaldatav.

20.

Kolme otsusega, mis on tehtud 26. märtsil, 31. märtsil ja 22. aprillil 2021, leidis Komm Austria siiski, et KoPl‑G on põhikohtuasja kassaatorite suhtes kohaldatav, kuna igaüks neist pakub suhtlusplatvormi kõnealuse seaduse § 2 lõike 4 tähenduses.

21.

Põhikohtuasja kassaatorid esitasid nende otsuste peale kaebuse Bundesverwaltungsgerichtile (Austria föderaalne halduskohus), kes jättis kõik kaebused põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

22.

Põhiliselt leidis Bundesverwaltungsgericht (föderaalne halduskohus) seoses esimeses eelotsuse küsimuses tõstatatud probleemiga esiteks, et direktiivis 2000/31 sätestatud päritolupõhimõte ei kehti piiranguteta ning erandid on vajalikud eelkõige kõrgemate väärtuste – nt alaealiste kaitse või inimväärikuse kaitse – kõrge kaitsetaseme saavutamiseks ja/või säilitamiseks. Nimetatud kohtu sõnul taotleb KoPl‑G selliseid eesmärke. Selle kohtu hinnangul annab kõnealune seadus õigusliku aluse võtta korduvate rikkumiste puhul konkreetseid meetmeid adressaatide suhtes, kes on iga üksikjuhtumi puhul eraldi piisavalt individualiseeritud. Kohus väidab, et tuvastamismenetlus ei tähenda käesoleval juhul (veel) veel individuaalsete ja konkreetsete meetmete võtmist põhikohtuasja kassaatorite suhtes, kuna nad taotlesid otsust üksnes deklaratiivselt, ilma et selleks oleks tekkinud vajadus konkreetse juhtumi raames.

23.

Teiseks leidis Bundesverwaltungsgericht (föderaalne halduskohus) seoses direktiivi 2000/31 artikli 3 lõike 4 kohase menetlusega, et KoPl‑G-ga ei ole võetud ühtegi meedet selle sätte tähenduses ning et see seadus on vastu võetud üksnes õigusliku aluse kehtestamiseks, et oleks võimalik võtta meetmeid kõnealuse sätte tähenduses.

24.

Bundesverwaltungsgerichti (föderaalne halduskohus) otsuste peale Verwaltungsgerichtshofile (Austria kõrgeim halduskohus) esitatud kassatsioonkaebustes väidavad põhikohtuasja kassaatorid, et Bundesverwaltungsgericht (föderaalne halduskohus) kinnitas ekslikult KoPl‑G kohaldatavust platvormide suhtes, mida nad käitavad. Eelkõige väidavad nad esiteks, et kuna Iirimaale ega komisjonile ei teatatud KoPl‑G vastuvõtmisest direktiivi 2000/31 artikli 3 lõike 4 punkti b ja lõike 5 kohaselt, ei tohi seadust nende suhtes kohaldada, ning teiseks, et kõnealuse seadusega kehtestatud kohustused on ebaproportsionaalsed ning vastuolus teenuste vaba liikumisega ja päritoluriigi põhimõttega.

25.

Põhikohtuasja kassaatorite kohtuasjade sisulise seose tõttu liitis eelotsusetaotluse esitanud kohus need kohtuasjad.

26.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates on selge, et teenuste puhul, mida osutavad põhikohtuasja kassaatorid muu hulgas Austrias, on tegemist infoühiskonna teenustega direktiivi 2000/31 artikli 2 punkti a tähenduses. Bundesverwaltungsgerichti (föderaalne halduskohus) järeldusi arvestades leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et need teenused tuleb samuti lugeda „suhtlusplatvormideks“ KoPl‑G tähenduses ning et põhikohtuasja kassaatorid vastavad selle seaduse § 1 lõigetes 2 ja 3 sätestatud tingimustele ( 14 ) ning kuuluvad seega selle seaduse kohaldamisalasse.

27.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus möönab, et KoPl-G alusel võetakse teenuseosutaja suhtes tõepoolest individuaalseid ja konkreetseid meetmeid, kui ta ei täida selle seadusega talle pandud kohustusi. Ta leiab siiski, et need kohustused, mida teenuseosutaja on kohustatud täitma, ilma et enne oleks vaja võtta individuaalset ja konkreetset meedet, kujutavad endast infoühiskonna teenuse osutamisega seotud nõudeid ning kuuluvad seega kooskõlastatud valdkonda direktiivi 2000/31 artikli 2 punkti h tähenduses. Need nõuded võivad põhimõtteliselt piirata infoühiskonna teenuste vaba liikumist, kuna neid peavad täitma ka teenuseosutajad, kelle asukoht on mõne muu liikmesriigi kui Austria territooriumil.

28.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et direktiivi 2000/31 artikli 3 lõige 4 võimaldab teatavatel tingimustel teisel liikmesriigil kui see, mille territooriumil asub infoühiskonna teenuste osutaja, päritoluriigi põhimõttest kõrvale kalduda. Sellega seoses tekib tal küsimus, kas liikmesriik võib sellest põhimõttest kõrvale kalduda, võttes meetme, mis puudutab teatavat infoühiskonna teenuste kategooriat, mida on üldiselt kirjeldatud vastavalt nende teenuste laadile, nagu suhtlusplatvormid KoPl‑G tähenduses.

29.

Sisuliselt täheldab eelotsusetaotluse esitanud kohus esiteks, et seni on Euroopa Kohus pidanud kontrollima, kas üldised ja abstraktsed sätted võivad olla lubatud meetmetena direktiivi 2000/31 artikli 3 lõike 4 tähenduses selles sättes loetletud põhjuste ja nõuete puhul. Eelotsusetaotluse esitanud kohus toob näiteks kohtuotsused Ker-Optika, ( 15 ) Airbnb Ireland ( 16 ) ja A (ravimireklaam ja -müük internetis) ( 17 ). Teiseks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et oma ettepanekus kohtuasjas Airbnb Ireland ( 18 ) pooldasin ma tõlgendust, et üldnorme ei saa pidada meetmeteks kõnealuse direktiivi artikli 3 lõike 4 tähenduses ja kui need peaksid piirama teisest liikmesriigist pärinevate infoühiskonna teenuste vaba liikumist kooskõlastatud valdkonda kuuluvatel põhjustel, oleksid sellised sätted igal juhul õigusvastased kõnealuse direktiivi artikli 3 lõike 2 alusel.

30.

Neil asjaoludel otsustas Verwaltungsgerichtshof (kõrgeim halduskohus) 24. mai 2022. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 10. juunil 2022, menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule kolm eelotsuse küsimust. Euroopa Kohtu palvel käsitlen käesolevas ettepanekus esimest eelotsuse küsimust, mis on sõnastatud järgmiselt:

„Kas direktiivi [2000/31] artikli 3 lõike 4 punkti a alapunkti ii tuleb tõlgendada nii, et „konkreetse infoühiskonna teenuse vastu“ võetavat meedet võib mõista ka kui seadusega kehtestatud meedet, mis on seotud konkreetsete infoühiskonna teenuste üldiselt kirjeldatud kategooriaga (näiteks suhtlusplatvormid), või nõuab meetme olemasolu selle sätte tähenduses otsuse tegemist konkreetse üksikjuhtumi (nt nimeliselt määratletud suhtlusplatvormi) kohta?“

31.

Kirjalikud seisukohad esitasid põhikohtuasja kassaatorid, Austria, Iirimaa ja Poola valitsus ning komisjon. Kohtuistungit ei toimunud.

32.

Esimese eelotsuse küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2000/31 artikli 3 lõikeid 2 ja 4 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriik võib piirata teistest liikmesriikidest pärinevate infoühiskonna teenuste vaba liikumist, kehtestades seadusega konkreetsete infoühiskonna teenuste üldiselt kirjeldatud kategooriate suhtes üldisi ja abstraktseid meetmeid, selle asemel et võtta meetmeid iga üksikjuhtumi puhul eraldi.

33.

Sissejuhatuseks pean märkima, et eelotsusetaotluse esitanud kohus väidab, et vaidlust ei ole selle üle, et põhikohtuasja kassaatorite poolt eelkõige Austrias pakutavate teenuste puhul on tegemist infoühiskonna teenustega direktiivi 2000/31 artikli 2 punkti a tähenduses. Eelotsusetaotlus ei sisalda küll teavet, mis võimaldaks Euroopa Kohtul kontrollida seda eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangut, kuid pooled ei ole seda kvalifikatsiooni ka kahtluse alla seadnud. Järgnev analüüs põhineb niisiis sellel eeldusel.

34.

Enne kui ma asun analüüsima eelotsuse küsimust (osa C), teen kõigepealt mõne märkuse Austria õigusnormide kohta, mis on käesoleva eelotsusetaotluse keskmes (osa A), ning seejärel käsitlen poolte esitatud argumente (osa B).

35.

Eelotsusetaotlus puudutab KoPl‑G sätteid, mille eesmärk on tugevdada „platvormide vastutust“, mis langeb suhtlusplatvormide pakkujatele seoses kasutajate poolt selliste platvormide sisu kohta tehtud teadete käsitlemisega. ( 19 )

36.

Sellise teenuse osutajad, kes tegutsevad Austria territooriumil, olenemata sellest, kas nende asukoht on selles liikmesriigis või mujal, kuuluvad põhimõtteliselt KoPl‑G kohaldamisalasse ja on seega kohustatud täitma teatavaid kohustusi. Nende hulka kuuluvad 1) väidetavalt ebaseaduslikust sisust teatamise ja selle kontrollimise süsteemi loomine, ( 20 ) 2) läbipaistvusaruande koostamine ( 21 ) ning 3) vastutava esindaja ja menetlusesindaja määramine ( 22 ). KoPl‑G kohaldamisalasse kuuluvad teenuseosutajad on Komm Austria järelevalve all. Selle järelevalve teostamisel on nimetatud asutusel õigus määrata teatavate KoPl‑G‑s ette nähtud kohustuste rikkumise korral kuni kümne miljoni euro suurusi rahatrahve. ( 23 )

37.

Ettevõtja võib esitada Komm Austriale tuvastamistaotluse, et see asutus otsustaks, kas ettevõtja kuulub KoPl‑G kohaldamisalasse. Siiski on kohustused, mida teenuseosutajad peavad täitma, pandud KoPl‑G kohaldamisalasse kuuluvatele ettevõtjatele ilma, et oleks vaja enne vastu võtta konkreetset üksikakti.

38.

Google’i ja Tik Toki arvates ei kujuta selline õigusakt nagu KoPl‑G, mida kohaldatakse selliste teenuseosutajate kategooriale, kelle asukoht on teises liikmesriigis, endast meedet, mis on võetud konkreetse infoühiskonna teenuse suhtes direktiivi 2000/31 artikli 3 lõike 4 tähenduses, ning seda ei saa seega nimetatud sätte kohaselt põhjendada. Sama mõttekäiku järgides leiab Meta Platforms, et nimetatud sättega lubatud meetmed ei saa hõlmata õigusnorme, mis reguleerivad konkreetsete infoühiskonna teenuste üldiselt kirjeldatud kategooriat.

39.

Komisjon märgib, et põhimõtteliselt on sihtliikmesriigi ülesanne määrata kindlaks, „kuidas ja kus“ ta kavatseb võtta meetme, millega tehakse erand direktiivi 2000/31 artikli 3 lõikest 2. See institutsioon on seisukohal, et tegemist võib olla nii individuaalse kui ka üldkohaldatava meetmega, „tingimusel et see on piisavalt sihipärane, st see on algusest peale selgelt kohaldatav konkreetsele infoühiskonna teenusele, mida osutab üks või mitu ühes või mitmes teises liikmesriigis asuvat teenuseosutajat“. Sellega seoses tugineb komisjon kõnealuse direktiivi artikli 2 punkti h sõnastusele, milles on määratletud mõiste „kooskõlastatud valdkond“ nii, et see määratlus hõlmab üldise iseloomuga nõudeid. Nende kaalutluste alusel järeldab komisjon, et KoPl‑G‑s ette nähtud meetmed on oma üldise ja abstraktse olemuse tõttu täiesti vastuolus päritoluriigi põhimõtte olemusega, nii nagu see on määratletud kõnealuse direktiivi artikli 3 lõigetes 1 ja 2.

40.

Austria ja Iirimaa valitsus ning mõne väikese erinevusega ka Poola valitsus pooldavad olemuslikult teistsugust tõlgendust.

41.

Nimetatud menetlusosalised, kes pooldavad tõlgendust, mille kohaselt infoühiskonna teenuste üldiselt kirjeldatud kategooriat puudutavad seadusandlikud meetmed võivad samuti kujutada endast „meetmeid“ direktiivi 2000/31 artikli 3 lõike 4 tähenduses, näivad omistavat sellistele meetmetele erineva mõju seoses teenuste vaba liikumisega. Mõistan nimelt Iirimaa valitsuse seisukohta nii, et kui mõiste „meede“ ei hõlmaks üldisi seadusandlikke meetmeid, oleks liikmesriikidel õigus võtta selliseid üldisi seadusandlikke meetmeid vabalt ja piirata infoühiskonna teenuste vaba liikumist, ilma et nad peaksid järgima kõnealuse direktiivi artikli 3 lõikes 4 sätestatud tingimusi. Austria valitsus seevastu näib olevat seisukohal, et selline tõlgendus takistaks mis tahes erandite tegemist päritoluriigi põhimõttest seadusandlike meetmetega.

42.

Poola valitsus leiab, et direktiivi 2000/31 artikli 3 lõike 4 kohaldamiseks peab vaidlusalune meede kujutama endast teenuste vaba liikumise piirangut ELTL artikli 56 tähenduses. Sellega seoses väidab Poola valitsus esimese võimalusena, viidates kohtuotsusele Airbnb Ireland, ( 24 ) et KoPl‑G ei piira teisest liikmesriigist pärit infoühiskonna teenuste vaba liikumist, kuna see seadus nõuab üksnes ebaseaduslikust sisust teatamise korra kehtestamist ja sellekohaste aruannete avaldamist.

43.

Teise võimalusena juhib Poola valitsus tähelepanu seosele ühelt poolt direktiivi 2000/31 artikli 3 lõike 4 ning teiselt poolt selle direktiivi artikli 14 lõike 3 ja artikli 15 lõike 2 vahel. Poola valitsuse arvates tuleb kõnealuse direktiivi artikli 14 lõiget 3 pidada päritoluriigi põhimõtte suhtes erinormiks (lex specialis). Lisaks väidab Poola valitsus, et selle direktiivi artikli 15 lõige 2 lubab liikmesriikidel kehtestada infoühiskonna teenuste osutajatele kohustuse viivitamata teatada pädevatele ametiasutustele ebaseaduslikust tegevusest, millele nende teenuste saajad viitavad, või teenuste saajate edastatud teabest. Poola valitsuse arvates vastab see kohustus KoPl‑G‑s ette nähtud kohustusele koostada ja avaldada aruandeid ebaseadusliku sisu kohta esitatud teadete käsitlemisest. Seega, kuna selle seaduse sätted käsitlevad ebaseaduslikust sisust teatamist ja selle kontrollimist, kuuluvad need sätted Poola valitsuse arvates direktiivi 2000/31 artikli 14 lõike 3 ja artikli 15 lõike 2 kohaldamisalasse. Poola valitsus väidab, et seega tuleb kõnealuse seaduse sätteid hinnata mitte kõnealuse direktiivi artikli 3 lõike 4 alusel, vaid ELTL artikli 56 alusel.

44.

Poola valitsus märgib lisaks veel kolmanda võimalusena – juhuks kui Euroopa Kohus ei nõustu tema analüüsidega –, et mõistet „meede“ direktiivi 2000/31 artikli 3 lõike 4 tähenduses võib mõista ka seadusandliku meetmena, mis puudutab konkreetsete infoühiskonna teenuste üldiselt kirjeldatud kategooriat.

45.

Kuna Poola valitsus väidab ühelt poolt, et eelotsuse küsimust ei tule analüüsida mitte direktiivi 2000/31 artikli 3 lõigete 2 ja 4, vaid artikli 14 lõike 3 ja artikli 15 lõike 2 alusel, ning teiselt poolt, et arvestades ELTL artiklit 56 käsitlevat kohtupraktikat, ei piira KoPl‑G infoühiskonna teenuste vaba liikumist, mistõttu ei ole vaja analüüsida selle direktiivi artikli 3 lõiget 4, tuleb kõigepealt analüüsida selle valitsuse argumente.

46.

Direktiivi 2000/31 artikli 14 lõige 3 on asjakohane vaid juhul, kui infoühiskonna teenuse osutaja kuulub kõnealuse direktiivi artikli 14 lõike 1 kohaldamisalasse. ( 25 ) Selleks peab teenuseosutaja tegevus olema üksnes tehnilise, automaatse ja passiivse iseloomuga, mis tähendab, et teenuseosutajal ei ole edastatava või talletatava teabe kohta teadmisi ega kontrolli selle üle. ( 26 ) Selline teenuseosutaja võib saada salvestatud teabe puhul vastutusest vabastuse, kui selle direktiivi artikli 14 lõikes 1 sätestatud tingimused on täidetud.

47.

Kuivõrd direktiivi 2000/31 artikli 14 lõike 3 esimeses pooles on sätestatud, et „[k]äesolev artikkel ei mõjuta kohtu või haldusasutuse võimalust nõuda vastavalt liikmesriikide õigussüsteemidele teenuse osutajalt rikkumise lõpetamist või vältimist“, siis selle sätte mõjul võib teenuseosutaja olla liikmesriigi õiguse alusel tehtud korralduste adressaat, isegi kui ta saab vastutusest vabastuse. Sarnaselt Poola valitsusega leian, et selliseid korraldusi võivad anda muu liikmesriigi kui teenuseosutaja asukoha liikmesriigi ametiasutused.

48.

Eelotsusetaotlus ei sisalda teavet, mis võimaldaks kindlaks teha, kas põhikohtuasja kassaatorid kuuluvad direktiivi 2000/31 artikli 14 lõike 1 kohaldamisalasse. Iga selle sätte kohaldamisalasse kuuluv teenuseosutaja on aga infoühiskonna teenuse osutaja, kelle pakutava teenuse suhtes võib kohaldada selle direktiivi artiklis 3 sätestatud mehhanismi. Kui liikmesriikidel on lubatud teha ettekirjutusi privilegeeritud teenuseosutajale, kes olenevalt asjaoludest võib kasutada kõnealuse direktiivi artikli 14 lõikes 1 sätestatud erandit, peaks neil olema lubatud seda teha ka juhul, kui teenuseosutaja ei saa sellele erandile tugineda.

49.

Poola valitsus mõistab direktiivi 2000/31 artikli 14 lõike 3 teist poolt, mille kohaselt „[käesolev artikkel ei mõjuta ka] liikmesriikide võimalust kehtestada kord, kuidas teave kõrvaldada või juurdepääs sellele tõkestada,“ aga nii, et see võimaldab liikmesriikidel kehtestada liikmesriigis asuvale teenuseosutajale selliseid kohustusi, nagu on ette nähtud KoPl‑G‑s.

50.

See „võimalus“ puudutab siiski menetlusi või meetmeid, mis on seotud konkreetsete rikkumistega, mis võivad olla direktiivi 2000/31 artikli 14 lõike 3 esimeses pooles nimetatud ettekirjutuste esemeks. Nii oleks see eelneva menetluse puhul, mille raames isik, kes võib taotleda ettekirjutust teenuseosutajale, peab enne kohtusse pöördumist teatama teenuseosutajale rikkumisest, et anda talle võimalus kõnealune rikkumine kiiresti lõpetada ja vältida selle kordumist. ( 27 ) Seevastu direktiivi artikli 14 lõike 3 teise poolega liikmesriikidele antud võimalus ei puuduta selliste üldiste kohustuste kehtestamist, mis kuuluvad materiaalõigusesse ja millel ei ole mingit seost menetlusega, mille eesmärk on teha ettekirjutus konkreetse rikkumise kohta. ( 28 )

51.

Eelotsuse küsimus puudutab aga selliseid üldisi kohustusi ja seega ei teki käesolevas asjas küsimust, kuidas suhestub direktiivi 2000/31 artikli 14 lõike 3 teises pooles ette nähtud võimaluse rakendamine selle direktiivi artikli 3 lõigetes 2 ja 4 ette nähtud mehhanismiga.

52.

Sarnastel põhjustel ei ole ka direktiivi 2000/31 artikli 15 lõige 2 käesoleval juhul asjakohane. Nimetatud säte täpsustab, milline ulatus on selle direktiivi artikli 15 lõikes 1 liikmesriikidele kehtestatud keelul näha ette üldine jälgimiskohustus. ( 29 ) Nagu on märgitud kõnealuse määruse põhjenduses 47, ei kehti see keeld jälgimiskohustuste kohta „erijuhtudel“ ja eelkõige ei mõjuta see riigisiseste asutuste poolt vastavalt riigisisestele õigusaktidele antavaid korraldusi. ( 30 )

53.

Direktiivi 2000/31 artikli 3 lõige 2 keelab liikmesriikidel piirata teisest liikmesriigist pärit infoühiskonna teenuste osutamise vabadust. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et KoPl‑G‑st tulenevad kohustused võivad põhimõtteliselt piirata infoühiskonna teenuste vaba liikumist, kuna neid kohustusi peavad täitma ka teenuseosutajad, kes asuvad mõne muu liikmesriigi kui Austria territooriumil. Poola valitsus väidab, et selleks, et vastata küsimusele, kas KoPl‑G‑st tulenevad kohustused kujutavad endast „piiramist“ selle sätte tähenduses, tuleb järgida Euroopa Kohtu arutluskäiku seoses ELTL artikliga 56. Poola valitsuse arvates tuleb seega kohtuotsusest Airbnb Ireland ( 31 ) lähtudes asuda seisukohale, et KoPl‑G ei piira infoühiskonna teenuste vaba liikumist eelkõige seetõttu, et nimetatud seaduse eesmärk ei ole reguleerida asjaomaste ettevõtjate teenuste osutamise tingimusi.

54.

Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei tule kooskõlastatud valdkonda kuuluvate riigisiseste meetmete kohaldatavust teisest liikmesriigist pärit teenuste või nende teenuste osutaja suhtes hinnata mitte esmase õiguse sätete, vaid direktiivi 2000/31 artikli 3 alusel. ( 32 )

55.

Seejärel tuleb märkida, et vastupidi Poola valitsuse väidetele viitas Euroopa Kohus kohtuotsuses A (ravimireklaam ja -müük internetis) ( 33 ) ELTL artiklit 56 käsitlevale kohtupraktikale mitte selleks, et teha kindlaks, kas riigisisene meede piirab infoühiskonna teenuste osutamise vabadust direktiivi 2000/31 artikli 3 lõigete 2 ja 4 tähenduses, vaid – pärast selle asjaolu nentimist ( 34 ) – selleks, et kontrollida, kas vajalikkuse ja proportsionaalsuse tingimused on täidetud.

56.

Ning lõpuks, kuigi direktiivi 2000/31 artikli 3 lõiked 2 ja 4 on kooskõlas ELTL artikli 56 loogikaga, ei kujuta see direktiiv endast pelka esmases õiguses sätestatud põhimõtete meeldetuletust. Euroopa Kohus on seoses kooskõlastatud valdkonnaga nimelt täpsustanud, et artikliga 3 on vastuolus – ilma et see mõjutaks selle lõikes 4 sätestatud tingimustel lubatud erandeid –, kui elektroonilise teenuse osutajale kehtivad rangemad nõuded, kui on ette nähtud selle teenuseosutaja asukoha järgses liikmesriigis kehtivas materiaalõiguses. ( 35 ) Järeldan sellest, et teenuste osutamise suhtes selliste nõuete kehtestamine, mis lähevad kaugemale päritoluliikmesriigis kehtivatest nõuetest, selleks et need teenused oleksid teise liikmesriigi territooriumil kättesaadavad, võib piirata nende teenuste vaba liikumist.

57.

Niisiis, kuivõrd põhikohtuasja kassaatoritele on pandud kohustused, mis esiteks ei puuduta ebaseadusliku sisu elemente ega konkreetseid teabeelemente ( 36 ) ning millega teiseks kehtestatakse kooskõlastatud valdkonda kuuluvaid nõudeid, mis ei vasta nende asukohaliikmesriigi õiguses ette nähtud nõuetele ja mis puudutavad nende teenuste osutamist teise liikmesriigi territooriumil, piirab see infoühiskonna teenuste vaba liikumist ja kujutab endast seega erandit direktiivi 2000/31 artikli 3 lõikest 2.

58.

Nüüd tuleb veel kindlaks teha, kas liikmesriik võib teha erandeid direktiivi 2000/31 artikli 3 lõikest 2, võttes üldisi ja abstraktseid seadusandlikke meetmeid, mis puudutavad konkreetsete infoühiskonna teenuste üldiselt kirjeldatud kategooriat.

59.

Ettepanekus kohtuasjas Airbnb Ireland, ( 37 ) millele on viidatud käesolevas eelotsusetaotluses ja poolte kirjalikes seisukohtades, olen ma oma analüüsis järeldanud, et mõni teine liikmesriik peale päritoluliikmesriigi võib infoühiskonna teenuste vabast liikumisest erandeid ette näha ainult „iga üksikjuhtumi puhul eraldi“ võetud meetmetega.

60.

Meenutan, et selles ettepanekus viitasin esiteks direktiivi 2000/31 artikli 3 lõike 4 punktis a ette nähtud sisulistele nõuetele, ( 38 ) milleks on 1) vajadus võtta meede avaliku korra, rahva tervise kaitse, avaliku julgeoleku või tarbijakaitse huvides; 2) asjaolu, et infoühiskonna teenus takistab nimetatud eesmärkide saavutamist või kujutab endast tõsist ohtu nende eesmärkide saavutamisele, ning 3) meetme proportsionaalsus eesmärgi suhtes.

61.

Teiseks märkisin, et kuna meetme võtmise vajadust ja AIRBNB Irelandi teenusega mõne direktiivi 2000/31 artikli 3 lõike 4 punkti a alapunktis i nimetatud eesmärgi võimalikku rikkumist ei ole selgitatud, ei saa teist küsimust kõnealuses kohtuasjas mõista muud moodi kui nii, et kas mõnel teisel liikmesriigil peale päritoluliikmesriigi on lubatud kehtestada omal algatusel ja sisulisi nõudeid analüüsimata infoühiskonna teenuste kategooria teenuseosutajatele nõuded, mis kehtivad kinnisvaramaakleri kutsealal tegutsemise suhtes. Selles kontekstis esitasin kolmandaks rea argumente selle seisukohta toetuseks, et mõni teine liikmesriik peale päritoluliikmesriigi võib infoühiskonna teenuste vabast liikumisest erandeid teha ainult „iga üksikjuhtumi puhul eraldi“ võetud meetmetega.

62.

Käesolevas kohtuasjas leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et KoPl‑G‑ga kehtestatud kohustused võivad põhimõtteliselt aidata kaasa avaliku korra tagamisele, ja et tal on piisavalt teavet, et teha kindlaks, kas nimetatud seaduse sätted on selle eesmärgi saavutamiseks vajalikud ja kas need on sellega proportsionaalsed. On tõsi, et esimese eelotsuse küsimuse sõnastusest võib aru saada nii, et eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab selle küsimusega direktiivi 2000/31 artikli 3 lõike 4 punkti a alapunktile ii, milles on sätestatud sisuline nõue, et infoühiskonna teenus peab kahjustama teatavat eesmärki või peab esinema sellise kahjustamise tõsine oht. Eelotsusetaotluse esitanud kohus möönab siiski, et tal on tegelikult kahtlusi, kas üldised ja abstraktsed sätted, mis panevad infoühiskonna teenuste osutajatele nende olemusest tulenevalt üldised kohustused, mis kehtivad individuaalsete ja konkreetsete meetmete puudumisel, võivad tegelikult kujutada endast meetmeid selle direktiivi artikli 3 lõike 4 tähenduses. Järelikult on argumendid, mille ma esitasin oma analüüsi raames kohtuasjas Airbnb Ireland esitatud ettepanekus, ( 39 ) asjakohased ka käesolevas kohtuasjas. Käesolevas ettepanekus käsitlen neid argumente eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt käesolevas kohtuasjas tõstatatud küsimusi arvestades ja esitan mõned täiendavad argumendid.

63.

Esiteks, selleks et mitte n-ö lahjendada direktiivi 2000/31 artikli 3 lõikes 1 ette nähtud päritoluriigi põhimõtet, võib selle direktiivi artikli 3 lõiget 4 mõista nii, et see võimaldab teistel liikmesriikidel peale päritoluliikmesriigi sellest põhimõttest erandeid teha vaid üksikujuhtudel. Kui asuda seisukohale, et üldine ja abstraktne säte, mida kohaldatakse kõikide konkreetsete infoühiskonna teenuste kategooria osutajate suhtes, võib kujutada endast „meedet“ selle direktiivi artikli 3 lõike 4 tähenduses, tähendaks see siseturu riigisiseste õigusnormidega killustamise võimaldamist.

64.

Teiseks tuleb direktiivi 2000/31 artiklit 3 tõlgendada nii, et selle eesmärk on tagada infoühiskonna teenuste vaba liikumine liikmesriikide vahel. ( 40 ) Lisaks tuleb erandit kõnealuse direktiivi artikli 3 lõikes 2 sätestatud üldreeglist, nagu artikli 3 lõige 4, tõlgendada kitsalt. Seda silmas pidades, nagu nähtub selle direktiivi põhjendustest 5 ja 6, soovis liidu seadusandja selle direktiiviga kõrvaldada siseturu nõuetekohase toimimise juriidilised tõkked, nimelt tõkked, mis tekivad õigusaktide lahknevustest ja õiguskindluse puudumisest selle kohta, milliseid riigisiseseid eeskirju selliste teenuste suhtes kohaldatakse. Teenuseosutaja või osutatava teenuse suhtes erinevate õigusaktide kohaldamise lubamine oleks selle eesmärgiga vastuolus.

65.

Kolmandaks võib sellise meetme laadi, millega sihtliikmesriik võib päritoluriigi põhimõttest kõrvale kalduda, kindlaks määrata direktiivi 2000/31 artikli 3 lõike 4 punktides a ja b ette nähtud materiaal- ja menetlusõiguslike tingimuste alusel.

66.

Ühelt poolt puudutavad direktiivi 2000/31 artikli 3 lõike 4 alusel võetud meetmed konkreetset teenust, mis vastavalt selle direktiivi artikli 3 lõike 4 punkti a alapunktile ii takistab asjaomase eesmärgi saavutamist või kujutab endast tõsist ohtu selle eesmärgi saavutamisele. Neil asjaoludel seaks see, kui liikmesriikidel oleks lubatud selle direktiivi alusel, mis põhineb päritoluriigi põhimõttel ja põhimõttel, et järelevalve infoühiskonna teenuste üle peab toimuma pakkumiskohas, ( 41 ) piirata teistest liikmesriikidest pärit teenuste kategooria vaba liikumist, kahtluse alla liikmesriikidevahelise usalduse ( 42 ) ja eeldaks üldist usaldamatust kõigi teiste liikmesriikide vastu seoses nende territooriumil asuvate teenuseosutajate poolt osutatavate infoühiskonna teenuste järelevalvega. See on täiendav põhjus otsustada, et iga selle direktiivi artikli 3 lõike 4 kohaldamisalasse kuuluva juhtumi puhul tuleb analüüsida selle konkreetse juhtumi asjaolusid.

67.

Teiselt poolt, kuna direktiivi 2000/31 artikli 3 lõike 4 punkt b kohustab sihtliikmesriiki taotlema päritoluliikmesriigilt meetmete võtmist infoühiskonna teenuste suhtes, eeldab see säte, et liikmesriik, kellele selline taotlus esitatakse, on selgelt tuvastatav ja tuvastatud enne meetme võtmist direktiivi artikli 3 lõike 4 tähenduses. Üldine ja abstraktne seadusandlik meede, mida kohaldatakse vahet tegemata iga konkreetse teenuste kategooria teenuseosutaja suhtes, ei vasta selle direktiivi artikli 3 lõikes 4 sätestatud menetlusnõude loogikale.

68.

Lisaks seab direktiivi 2000/31 artikli 3 lõike 4 punkt b riigi tasandil võetud meetmete erandit tegeva mõju tingimuseks komisjoni eelneva teavitamise selliste meetmete võtmise kavatsusest. Kui mõistet „meede“ selle direktiivi artikli 3 lõike 4 tähenduses tuleks mõista nii, et see hõlmab üldisi ja abstraktseid seadusandlikke meetmeid, mida kohaldatakse vahet tegemata iga konkreetsete teenuste kategooria teenuseosutaja suhtes, siis tähendaks see, et direktiivi artikli 3 lõike 4 punkt b lisab veel ühe teavituse direktiivis 2015/1535 nõutud teavitusele. Viimati nimetatud direktiivi kohaselt peavad liikmesriigid komisjoni teavitama üldist laadi nõuetest, mis puudutavad juurdepääsu infoühiskonna teenuste pakkumisele ja nende pakkumist. ( 43 )

69.

Neljandaks pooldan komisjoni argumenti, mille kohaselt on põhimõtteliselt sihtliikmesriigi ülesanne määrata kindlaks, „kuidas ja kus“ ta soovib võtta direktiivi 2000/31 artikli 3 lõikest 2 erandi tegeva meetme. Igas liikmesriigis võib õiguse allikate süsteem esineda eri vormides. Seda silmas pidades ei välista komisjon, et tegemist võib olla üldkohaldatava meetmega, „tingimusel et meede on piisavalt sihipärane, st see on algusest peale selgelt kohaldatav konkreetsele infoühiskonna teenusele, mida osutab üks või mitu ühes või mitmes teises liikmesriigis asuvat teenuseosutajat“. Kuid käesoleva ettepaneku punktides 63–68 esitatud põhjustel ei vasta sellele tingimusele siiski üldine ja abstraktne seadusandlik meede, mida kohaldatakse vahet tegemata iga teenuseosutaja suhtes, kes osutab teatavat liiki teenuseid.

70.

Direktiivi 2000/31 artikli 2 punktis h kasutatud mõiste „kooskõlastatud valdkond“ määratlus ei sea seda kaalutlust kahtluse alla. Viide üldise iseloomuga nõuetele selle mõiste määratluses ei puuduta mitte neid mitmesuguseid volitusi, mida sihtliikmesriik võib kasutada erandite tegemiseks selle direktiivi artikli 3 lõikest 2, vaid päritoluliikmesriigi volitusi.

71.

Seda kaalutlust ei sea kahtluse alla ka direktiivi 2000/31 ettevalmistavate materjalide analüüs. Direktiivi ettepanekus oli küll märgitud, et „[k]omisjon võtab võimalikult suurel määral arvesse liikmesriikide vajadust jõustada eeskirju, mille eesmärk on kaitsta ühiskonna olulisi huve [ja] oleks […] mõeldamatu, et komisjon takistaks liikmesriigil kohaldamast eeskirja, mis keelaks rassistlike sõnumite edastamise.“ ( 44 ) Siiski ei ole ühest küljest selge, kuidas tuleb selles kontekstis mõista viidet „[sellise normi kohaldamisele], mis keelaks [konkreetse sisu] edastamise“, kuna selline kohaldamine kuulub pigem selle direktiivi artiklites 14 ja 15 silmas peetud ettekirjutuste problemaatika valdkonda, ning teisest küljest on sama ettepaneku kohaselt lubatud teha päritoluriigi põhimõttest erandeid „teatavatel väga konkreetsetel juhtudel“.

72.

Täielikkuse huvides märgin, et tõlgendust, mille kohaselt üldine ja abstraktne seadusandlik meede, mida kohaldatakse vahet tegemata kõikide konkreetsete teenuste kategooria teenuseosutajate suhtes, ei kujuta endast „meedet“ direktiivi 2000/31 artikli 3 lõike 4 tähenduses, pooldab enamik õiguskirjanduse autoreid. ( 45 ) Vastupidise tõlgenduse pooldajad märgivad, et arvesse tuleks võtta olulist kaalu, mida võitlus ebaseadusliku vaenukõne vastu sellele arutelule lisab. Selle tõlgenduse toetuseks väidavad nad, et see lähenemisviis kajastub direktiivis 2000/31, mille põhjenduses 10 on märgitud, et direktiiv peab kindlustama üldiste huvide tõhusa kaitse. ( 46 ) Olen sellest argumendist teadlik ja ma ei välista võimalust, et digiteenuste määruse eesmärk on selliseid probleeme lahendada. Seoses direktiiviga 2000/31 tuleb aga märkida, et selle põhjenduses 22 on kirjas, et „[i]nfoühiskonna teenuste järelevalve peaks toimuma tegevuse lähtekohas, et kindlustada avalike huviobjektide tõhus kaitse[…] mitte ainult [selle liikmesriigi kodanikele, kelle territooriumil teenuseosutaja asub], vaid kõiki[dele] [liidu] kodanik[ele]“.

73.

Eeltoodut arvestades leian, et direktiivi 2000/31 artikli 3 lõikeid 2 ja 4 tuleb tõlgendada nii, et need ei luba liikmesriigil piirata teistest liikmesriikidest pärit infoühiskonna teenuste vaba liikumist üldiste ja abstraktsete seadusandlike meetmetega, mis reguleerivad konkreetsete infoühiskonna teenuste üldiselt kirjeldatud kategooriat, kui neid meetmeid ei võeta juhtumipõhiselt.

74.

Täielikkuse huvides märgin, et eespool esitatud kaalutlusi ei sea mingil juhul kahtluse alla järeldused, mis on tehtud kohtuotsustest Ker‑Optika, Airbnb Ireland ja A (ravimireklaam ja -müük internetis).

75.

Kohtuotsuses Ker‑Optika ( 47 ) leidis Euroopa Kohus, et selles kohtuasjas arutusel olevaid riigisiseseid õigusnorme ei saa osas, milles need näevad ette keelu turustada kontaktläätsi interneti teel, pidada proportsionaalseks rahvatervise kaitse eesmärgiga direktiivi 2000/31 artikli 3 lõike 4 mõttes. See sedastus võib seega a contrario viia mõttele, et taolised riigisisesed õigusnormid, nagu olid vaidluse all nimetatud kohtuotsuses, võivad olla „meetmed“ kõnealuse sätte tähenduses. Kuid viidet nimetatud sättele tuleb siiski tõlgendada viitamise kontekstis.

76.

Kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus Ker‑Optika, soovis eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas liidu õigusega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, millega lubatakse kontaktläätsi turustada üksnes meditsiinilistele abivahenditele spetsialiseerunud müügikohtades ja millega keelatakse niisiis nende turustamine interneti teel.

77.

Selles kohtuotsuses leidis Euroopa Kohus, et kontaktläätsede interneti teel turustamise puhul võib välja tuua kaks elementi: müügitehing ja toote tarnimine. Pärast seda eristamist tegi Euroopa Kohus kindlaks need liidu õiguse sätted, mida kohaldatakse nende kahe turustamise elemendi suhtes. Euroopa Kohus otsustas niisiis, et müügitingimused kitsamas mõttes kuuluvad direktiivi 2000/31 kohaldamisalasse, ( 48 ) kuid – mõiste „kooskõlastatud valdkond“ määratlust selles direktiivis arvesse võttes – toodete tarnetingimused ei kuulu selle direktiivi kohaldamisalasse ( 49 ) ja neid hinnates tuleb pidada silmas kaupade vaba liikumist käsitlevaid esmase õiguse sätteid ( 50 ).

78.

Esiteks leidis Euroopa Kohus, et riigisiseste õigusnormidega kehtestatud tarnetingimused kujutavad endast kaupade vaba liikumise piirangut ja et see piirang ei ole põhjendatud, kuna ta läheb kaugemale, kui on vajalik selle piirangu põhjenduseks toodud eesmärgi saavutamiseks. ( 51 ) Teiseks otsustas Euroopa Kohus seoses müügitingimuste kui sellistega, et „sama põhjenduse alusel“ ei saa neid norme osas, milles need näevad ette keelu turustada kontaktläätsi interneti teel, pidada proportsionaalseks rahvatervise kaitse eesmärgiga direktiivi 2000/31 artikli 3 lõike 4 mõttes. ( 52 ) Eeltoodu põhjal järeldas Euroopa Kohus, et ELTL artiklitega 34 ja 36 ning selle direktiiviga – Euroopa Kohus ei maininud küll konkreetseid sätteid – on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille järgi on kontaktläätsede turustamine lubatud üksnes meditsiinilistele abivahenditele spetsialiseerunud müügikohas. ( 53 )

79.

Nagu nähtub kohtujurist Mengozzi ettepanekust kõnealuses kohtuasjas, ( 54 ) tugineti Ungari õigusnormidele, mis keelavad kontaktläätsede internetimüügi, Ungari õiguse alusel asutatud äriühingu vastu. Seega ei olnud tegemist olukorraga, mis kuuluks direktiivi 2000/31 artikli 3 lõike 4 kohaldamisalasse, vaid olukorraga, mis kuulus direktiivi artikli 3 lõike 1 kohaldamisalasse.

80.

Neil asjaoludel võib viidet kõnealusele sättele kohtuotsuses Ker‑Optika ( 55 ) tõlgendada mitmeti. Võib näiteks arvata, et sellele sättele viidates soovis Euroopa Kohus säilitada liidu kohtu lähenemise, mille kohaselt hinnatakse tarnetingimusi kaupade vaba liikumist käsitlevate esmase õiguse sätete alusel, kuivõrd neid sätteid kohaldatakse üksnes olukordades, mis on vähemalt potentsiaalselt piiriülesed. Teine võimalik tõlgendus on see, et Euroopa Kohtu järeldus, et direktiiviga 2000/31 on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt ei ole lubatud kontaktläätsede turustamine internetis, puudutab kõnealuse direktiivi artiklit 9, mida on samuti mainitud selles kohtuotsuses ( 56 ) ja milles on ette nähtud, et liikmesriigid tagavad, et nende õigussüsteem võimaldab lepingute sõlmimist elektroonilisel teel.

81.

Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, ei võtnud Euroopa Kohus kohtuotsuses Airbnb Ireland seisukohta mõiste „meede“ kohta direktiivi 2000/31 artikli 3 lõike 4 tähenduses. Arvestades asjaolu, et Prantsuse Vabariik ei teatanud selles kohtuasjas kõne all olevast seadusest, nagu on nõutud selle direktiivi artikli 3 lõike 4 punktis b, pidas Euroopa Kohus sobivaks piirduda tõdemusega, et seda seadust ei saa „igal juhul“ kohaldada eraõigusliku isiku suhtes, „olenemata sellest, kas see seadus vastab teistele selles sättes ette nähtud tingimustele“. ( 57 )

82.

Kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus A (ravimireklaam ja -müük internetis), esitatud eelotsuse küsimus puudutas seda, kas liidu õigusega on kooskõlas riigisisesed õigusnormid, mida käsimüügiravimite internetimüügi teenuse sihtliikmesriik kohaldab teises liikmesriigis asuvale nimetatud teenuse osutajale. Selle küsimusega küsis eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult, kas need riigisisesed õigusnormid on kooskõlas ELTL artikliga 34, direktiivi 2001/83/EÜ ( 58 ) artikliga 85c ja/või direktiivi 2000/31 artikliga 3. Euroopa Kohus sedastas oma kohtuotsuses, et eelotsuse küsimust tuleb analüüsida viimati nimetatud direktiivi seisukohast.

83.

Kuigi seda kohtuotsust lugedes võib jääda mulje, et direktiivi 2000/31 artikli 3 lõike 4 kohaselt võib liikmesriik teha teenuste osutamise vabadusest erandi, võttes vastu üldiseid ja abstraktseid õigusakte, ei saa Euroopa Kohtu vastust mõista kui lõplikku sisulist otsust, võtmata arvesse eelotsusemenetluse laadi ja Euroopa Kohtule esitatud eelotsusetaotluse ulatust. Euroopa Kohtult nimelt ei küsitud, kas kõnealused riigisisesed õigusnormid võivad kujutada endast „meedet“ selle direktiivi artikli 3 lõike 4 tähenduses. Samuti väideti selles kohtuasjas, et nendest õigusnormidest ei olnud direktiivi artikli 3 lõike 4 punkti b kohaselt teatatud. Euroopa Kohus vastas siiski eelotsuse küsimusele, leides, et nende õigusnormide kohaldamist tuleb lubada teises liikmesriigis asuva teenuseosutaja suhtes, võttes arvesse eeldust, et liidu õigust puudutavad eelotsuse küsimused on asjakohased. ( 59 )

84.

Selles kontekstis on märgiline veel see, et kohtuotsuse A (ravimireklaam ja ‑müük internetis) resolutsioonis ei viidata direktiivi 2000/31 konkreetsele sättele, kuigi eelotsuse küsimuses mainitakse selle direktiivi artiklit 3. Võib-olla veelgi olulisem on asjaolu, et selles kohtuotsuses viitas Euroopa Kohus ka kõnealuse direktiivi artikli 8 lõikele 1. ( 60 )

85.

Selles osas võivad selles kohtuasjas kõne all olevad riigisisesed õigusnormid ja nende õigustuseks esitatud põhjendused viia mõttele, et need õigusnormid sisaldavad sisuliselt apteekrite kutsealaseid eeskirju ja ravimite müügi häid tavasid. Sellega seoses on oluline meenutada, et direktiivi 2000/31 artikli 8 lõikes 1 on sätestatud, et „[l]iikmesriigid tagavad, et kommertsteadaanne, mis moodustab reguleeritud kutseala liikme poolt pakutava infoühiskonna teenuse või on osa sellest, on lubatud tingimusel, et järgitakse kutsealaseid eeskirju, eeskätt neid, mis puudutavad kutseala sõltumatust, väärikust ja au, ametisaladust ja õiglast suhtumist klientidesse ning teistesse sama kutseala liikmetesse“. Nagu ka selle direktiivi artiklid 14 ja 15, ei paikne see säte mitte I peatükis, mis sisaldab artiklit 3, vaid II peatükis. Seega ei saa välistada, et direktiivi 2000/31 artikkel 8 – nagu ka direktiivi artiklid 14 ja 15 ( 61 ) – on kohaldatav ka sihtliikmesriikidele, kes määravad kindlaks, milliseid kutsealaseid tegevusi nende õiguskorras reguleeritakse, ning kes võivad seega vastu võtta teatavaid eeskirju reguleeritud kutseala esindaja kommertsteadaannete kohta, ilma et see kahjustaks selle direktiivi artiklis 3 ette nähtud mehhanismi.

86.

Eeltoodut arvestades jään seisukohale, mille ma esitasin käesoleva ettepaneku punktis 73.

87.

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Verwaltungsgerichtshofi (Austria kõrgeim halduskohus) esimesele eelotsuse küsimusele järgmiselt:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul artikli 3 lõikeid 2 ja 4

tuleb tõlgendada nii, et

need ei luba liikmesriigil piirata teistest liikmesriikidest pärit infoühiskonna teenuste vaba liikumist üldiste ja abstraktsete seadusandlike meetmetega, mis reguleerivad konkreetsete infoühiskonna teenuste üldiselt kirjeldatud kategooriat, kui neid meetmeid ei võeta juhtumipõhiselt.