1.

On juba nenditud, et „[p]agulasõiguse ja väljaandmisõiguse vahel on vanad, tihedad ja keerulised seosed“ ( 2 ). Need kaks rahvusvahelise õiguse haru omavahel siiski ei segune ning kumbki on järk-järgult omandanud „oma normatiivse autonoomia“ ( 3 ), pidades samas arvestama rahvusvaheliste inimõigustega, ( 4 ) millega on õiguskeskkonda sügavalt juurdunud tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõte ( 5 ).

2.

Lisaks, nagu märkis ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet, ( 6 )„ei välista rahvusvaheline pagulaskaitse ja kriminaalõiguse rakendamine teineteist. 1951. aasta pagulasseisundi konventsioon […] ja selle 1967. aasta protokoll ei välista kuriteo sooritanud pagulaste või varjupaigataotlejate vastutusele võtmist ning rahvusvaheline pagulasõigus ei keela nende väljaandmist kõikidel asjaoludel. […] Siiski peab juhul, kui isik, kelle kohta on tehtud väljaandmistaotlus […], on pagulane või varjupaigataotleja, võtma arvesse tema konkreetseid kaitsevajadusi“.

3.

Kõnesolev eelotsusetaotlus annab Euroopa Kohtule võimaluse täpsustada seoseid rahvusvahelist kaitset käsitlevate liidu õigusnormide ja väljaandmist käsitleva liikmesriikide pädevuse vahel, et võtta arvesse sellise isiku konkreetseid kaitsevajadusi, kellel on pagulasseisund teises liikmesriigis kui see riik, kes peab läbi vaatama teda puudutavat väljaandmistaotlust.

4.

Kõnesolev eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/32/EL rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta ( 7 ) artikli 9 lõikeid 2 ja 3 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/95/EL, ( 8 ) mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule, artikli 21 lõiget 1.

5.

Käesolev kohtuasi tõstatab tundliku küsimuse selle kohta, kas ühe liikmesriigi tehtud pagulasseisundi omistamise otsus on teistele liikmesriikidele kohustuslik selles mõttes, et see otsus on nende jaoks siduv ja nad ei saa sellest kõrvale kalduda. Küsimus on olulise tähtsusega kogu Euroopa ühise varjupaigasüsteemi jaoks. See on antud juhul esitatud seoses Türgi ametiasutuste esitatud väljaandmistaotlusega, mis on saadetud Saksamaa ametiasutustele ning mille eesmärk on kriminaalmenetlus Saksamaal elava Türgi kodaniku suhtes, kellele on varem andnud pagulasseisundi Itaalia ametiasutused, kuna esines poliitilise tagakiusamise oht Türgis.

6.

Seega tuleb Euroopa Kohtul otsustada, kas ühe liikmesriigi tehtud otsus anda pagulasseisund on liidu õiguse alusel siduv teises liikmesriigis läbi viidava väljaandmismenetluse raames, mistõttu selle menetluse läbiviimiseks pädev asutus on kohustatud keelduma väljaandmisest senikaua, kuni see otsus kehtib.

7.

Käesolevas ettepanekus esitan põhjused, miks ma leian, et isegi kui ühes liikmesriigis vastu võetud pagulasseisundi andmise otsusel ei ole liidu õiguse praeguses staadiumis siduvat toimet teises liikmesriigis väljaandmistaotlust läbi vaatava ametiasutuse jaoks, tuleb väljaandmismenetlus sellegipoolest läbi viia Euroopa Liidu põhiõiguste harta ( 9 ) artiklis 18 ette nähtud varjupaigaõigust järgides ning laiemalt tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet järgides, mis on kehtestatud kui põhiõigus harta samas artiklis, koostoimes pagulasseisundi konventsiooni ( 10 ) artikliga 33, mida on täiendatud pagulasseisundi protokolliga ( 11 ) (edaspidi „Genfi konventsioon“), ning harta artikli 19 lõikes 2. ( 12 )

8.

Genfi konventsiooni artikli 33 lõikes 1 on sätestatud:

„Osalisriik ei saada pagulast oma territooriumilt välja ega tagasi („refouler“) mis tahes viisil selle territooriumi piiridele, kus tema elu või vabadus on ohus mingisse rassi, rahvusesse või usku või sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste tõttu.“

9.

Saksamaa Liitvabariigi ja Türgi Vabariigi vahelisi suhteid väljaandmise valdkonnas reguleerib väljaandmise Euroopa konventsioon. ( 13 ) Selle konventsiooni artikli 3 lõigetes 1 ja 2 on märgitud:

„1.   Väljaandmist ei toimu, kui taotluse saanud pool peab kuritegu, mille suhtes seda taotletakse, poliitiliseks kuriteoks või poliitilise kuriteoga seotud kuriteoks.

2.   Sama reeglit kohaldatakse, kui taotluse saanud poolel on oluline alus uskuda, et tavalise kuriteo puhul taotletakse väljaandmist selleks, et isikut süüdistada või karistada tema rassi, rahvuse, usuliste või poliitiliste tõekspidamiste pärast, või kui selle isiku seisund võib halveneda mõnel eeltoodud põhjusel.“

10.

Direktiivi 2011/95 artikkel 11 määrab kindlaks juhud, kui kolmandate riikide kodanik või kodakondsuseta isik lakkab olemast pagulane. Selle direktiivi artikkel 12 käsitleb pagulasseisundit välistavaid asjaolusid.

11.

Direktiivi artikkel 13 näeb ette, et „[l]iikmesriigid annavad pagulasseisundi kolmanda riigi kodanikule või kodakondsuseta isikule, kes kvalifitseerub pagulaseks vastavalt II ja III peatükile“.

12.

Sama direktiivi artikkel 14 käsitleb „[p]agulasseisundi tühistami[st], lõpetami[st] või selle uuendamisest keeldumi[st]“.

13.

Direktiivi 2011/95 artikli 21 „Kaitse tagasi- ja väljasaatmise eest“ lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid austavad tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet kooskõlas oma rahvusvaheliste kohustustega.“

14.

Direktiivi 2013/32 artikkel 9 „Õigus jääda liikmesriiki kuni taotluse läbivaatamiseni“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Taotlejal lubatakse jääda liikmesriiki üksnes menetluse eesmärgil seni, kuni menetlev ametiasutus on vastu võtnud otsuse vastavalt III peatükis sätestatud esimese astme menetlusele. Kõnealune õigus riiki jääda ei anna õigust saada elamisluba.

2.   Liikmesriigid võivad teha erandi ainult juhul, kui isik esitab artiklis 41 osutatud korduva taotluse või kui liikmesriigid annavad isiku kas üle või välja teisele liikmesriigile kooskõlas Euroopa vahistamismääruses […] sätestatud kohustustega või muul viisil või kolmandale riigile või rahvusvahelisele kriminaalkohtule.

3.   Liikmesriik võib taotleja anda lõike 2 kohaselt kolmandale riigile välja ainult juhul, kui pädevad ametiasutused on veendunud, et väljaandmisotsusega ei kaasne otsene ega kaudne tagasi- või väljasaatmine, millega rikutakse selle liikmesriigi rahvusvahelisest õigusest või liidu õigusest tulenevaid kohustusi.“

15.

Rahvusvahelist õigusabi kriminaalasjades reguleeriva 23. detsembri 1982. aasta seaduse (Gesetz über die internationale Rechtshilfe in Strafsachen; edaspidi „IRG“) ( 14 ) põhikohtuasja asjaolude suhtes kehtiva redaktsiooni § 6 lõige 2 on sõnastatud järgmiselt:

„Väljaandmine ei ole lubatav, kui on olulist alust eeldada, et väljaandmise korral antakse isik tema rassi, usutunnistuse, kodakondsuse, teatud sotsiaalsesse rühma kuuluvuse või poliitiliste tõekspidamiste pärast kohtu alla või teda karistatakse või kui isiku seisund võib mõnel eespool toodud põhjusel halveneda.“

16.

26. juuni 1992. aasta varjupaigaseaduse (Asylgesetz) ( 15 )2. septembril 2008 avaldatud redaktsiooni, ( 16 ) mida on viimati muudetud 9. juuli 2021. aasta seadusega, ( 17 ) § 6 sätestab:

„Varjupaigataotluse kohta tehtud otsus on siduv kõikides asjades, milles on pagulasena või rahvusvahelise kaitse saajana tunnustamine § 1 lõike 1 punkti 2 tähenduses õiguslikult oluline. See säte ei kehti väljaandmismenetluse ning välismaalaste riigis viibimist reguleeriva seaduse (Aufenthaltsgesetz) ( 18 ) §‑s 58 a ette nähtud menetluse suhtes.“

17.

A. on Türgi kodanik, rahvuselt kurd. Ta lahkus Türgist 2010. aastal.

18.

Itaalia ametiasutus tegi 19. mail 2010 lõpliku otsuse anda A‑le pagulasseisund põhjendusel, et oli risk, et Türgi asutused võiksid teda Kurdistani Töölispartei (PKK) toetamise tõttu poliitiliselt taga kiusata. See seisund kehtib kuni 25. juunini 2030.

19.

Alates 2019. aasta juulist elab A. Saksamaal.

20.

Türgi kohtu 3. juunil 2020 väljastatud vahistamismääruse alusel on A. kuulutatud Rahvusvahelise Kriminaalpolitsei Organisatsiooni (Interpol) kaudu tagaotsitavaks ning taotletakse tema vahistamist ja väljaandmist, et ta tapmise eest kriminaalmenetluses kohtu alla anda. Teda süüdistatakse selles, et ta oli 9. septembril 2009 Bingölis (Türgi) pärast sõnavahetust oma isa ja vennaga teinud tulirelvast lasu, mis tabas tema ema. Tema ema suri saadud vigastustesse hiljem haiglas.

21.

A. peeti kinni 18. novembril 2020 Saksamaal ja 23. novembril 2020 määrati tema väljaandmise eesmärgil vahi alla võtmine, mis kehtis 14. aprillini 2022.

22.

Oberlandesgericht Hamm (liidumaa kõrgeim üldkohus Hammis, Saksamaa), kes on käesolevas kohtuasjas eelotsusetaotluse esitanud kohus, tunnistas 2. novembri 2021. aasta kohtumäärusega A. väljaandmise Türgile lubatavaks. See kohus leidis, et väljaandmist takistavat asjaolu IRG § 6 lõike 2 ning väljaandmise Euroopa konventsiooni artikli 3 lõigete 1 ja 2 tähenduses ei esine. Kohus leiab nimelt, arvestades A. väiteid ning tema esitatud dokumente ja kohtule esitatud andmeid Itaalia varjupaigamenetluse kohta, et ei ole olulist alust eeldada, et väljaandmistaotlus, mis on põhjendatud mittepoliitilise kriminaalkorras karistatava teoga, oleks esitatud selleks, et isikut poliitilistel tõekspidamistel põhinevatel kaalutlustel kohtu alla anda või karistada, või et väljaandmise korral võiks isiku seisund nendel põhjustel halveneda.

23.

Kohtu hinnangul ei takista Itaalia ametiasutuste otsus pagulasseisundi andmise kohta A. väljaandmist Türgile. Nimelt on kohtu arvates tegu kahe eraldi menetlusega, milles võib teha lahknevaid otsuseid. Samas, kuigi pagulasseisundi andmise otsusel ei ole Saksa õiguse kohaselt väljaandmismenetluse suhtes siduvat toimet, võib see IRG § 6 lõikes 2 ning väljaandmise Euroopa konventsiooni artikli 3 lõigetes 1 ja 2 sätestatud tingimuste eraldi kontrollimisel siiski olla kaudseks tõendiks.

24.

Nõnda hindas eelotsusetaotluse esitanud kohus ise, milline oli A. poliitilise tagakiusamise oht, arvestades olukorda Türgis. Kohtule teadaolevate andmete põhjal leidis see kohus, et Türgi ametiasutuste antud kinnitus, et A. suhtes tema Türgile väljaandmise korral algatatavas menetluses järgitakse tema õigust õiglasele kohtulikule arutamisele, on usutav. Lisaks leiab see kohus, et A. Türgile väljaandmise korral ei esine tõsist ja konkreetset ohtu, et ta satub seal poliitilise tagakiusamise ohvriks, mistõttu ei ole väljaandmine vastuolus ka Genfi konventsiooni artiklist 33 tuleneva tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõttega.

25.

A. esitatud põhiseaduslikkuse järelevalve kaebusest tulenevalt tühistas Bundesverfassungsgericht (Saksamaa Liitvabariigi konstitutsioonikohus) selle kohtumääruse. Nimetatud kohtu 30. märtsi 2022. aasta määrusest nähtub sisuliselt, et Oberlandesgericht Hamm (liidumaa kõrgeim üldkohus Hammis) ei esitanud Euroopa Kohtule eelotsuse küsimust, mis on asjas otsuse tegemise seisukohast määrav ja seni selgeks tegemata, nimelt seda, kas tulenevalt liidu õigusest on asjaolu, et Itaalia ametiasutused andsid A‑le pagulasseisundi, Saksamaal läbiviidava väljaandmismenetluse suhtes siduv ja seega ei tohi isikut Türgile välja anda. ( 19 )

26.

Kohtuasja Oberlandesgericht Hammile (liidumaa kõrgeim üldkohus Hammis) tagasi saatmise järel peab see kohus tegema väljaandmise taotluse kohta uue otsuse. See kohus rõhutab, et käesoleva ettepaneku eelmises punktis märgitud küsimus, millele Euroopa Kohus ei ole vastanud, on õiguskirjanduses vaidluse all.

27.

Nimelt leiab üks osa õiguskirjandusest kohtu väitel, et pagulasseisundi andmise otsusel on siduv toime väljaandmismenetluse raames. Direktiivi 2013/32/EL artikli 9 lõigetest 2 ja 3, millega antakse võimalus rahvusvahelise kaitse taotleja kolmandale riigile välja anda, kui pädevad ametiasutused on veendunud, et väljaandmisotsusega ei kaasne otsene ega kaudne tagasi- või väljasaatmine, tehakse õiguskirjanduses järeldus, et alates sellest hetkest, mil liikmesriik on teinud pagulasseisundi andmise otsuse, ei ole selle seisundi saanud isiku väljaandmine liidu õiguse kohaselt enam lubatav. Varjupaigaseaduse § 6 teist lauset tuleb seega tõlgendada kooskõlas liidu õigusega. Lisaks leiab see osa õiguskirjandusest, et direktiivid 2011/95 ja 2013/32 näevad ette konkreetsed eeskirjad pagulasseisundi lõppemiseks, välistamiseks või tühistamiseks. ( 20 ) Kui pagulasseisundi andmise otsusel ei oleks väljaandmismenetluse raames siduvat toimet ja kui seega oleks võimalik rahuldada sellise pagulase väljaandmise taotlus, keda on pagulasena tunnustanud teise liikmesriigi ametiasutused, tooks see kaasa nendest eeskirjadest kõrvalehoidmise.

28.

Seevastu teine osa õiguskirjandusest arvab, et liidu seadusandja on pidanud varjupaigamenetlust ja väljaandmismenetlust teineteisest sõltumatuks, millest tuleneb, et pagulasseisundi andmise otsusel ei saa olla siduvat toimet väljaandmismenetluse raames. Nimelt võib pagulasseisundi andmise ja väljaandmismenetluse algatamise vahele jääda pikk ajavahemik, mistõttu olukord võib olla vahepeal põhimõtteliselt muutunud. Kõne all olev menetlus võib olla esimene võimalus uurida pagulasseisundi välistamise põhjusi, mis võiksid selgitada selle seisundi tühistamist. Kui tunnustataks pagulasseisundi andmise otsuse siduvat toimet väljaandmismenetluse raames, peaks eelnevalt olema algatatud tühistamise menetlus, mida ei ole direktiivis 2011/95 nõutud. Siiski tuleb tagada tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtte järgimine vastavalt direktiivi 2011/95 artikli 21 lõikele 1.

29.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus toetab viimasena välja toodud tõlgendust ning jääb lisaks hinnangu juurde, mille ta juba andis oma 2. novembri 2021. aasta kohtumääruses.

30.

Ta toonitab, et varjupaigamenetlus ja väljaandmismenetlus on teineteisest sõltumatud. Direktiivides 2011/95 ja 2013/32 ei ole tema hinnangul ühtegi sõnaselget sätet, mis näeks ette pagulasseisundi andmise otsuse siduva toime väljaandmismenetluse raames.

31.

Niisuguse toime tunnustamine tähendaks pealegi, et juhul, kui väljaandmismenetluse käigus ilmnevad uued asjaolud, mis annavad alust hinnata puudutatud isiku poliitilise tagakiusamise ohu küsimust teisiti, tuleks oodata, et liikmesriigis, kus pagulasseisund anti, viidaks vajaduse korral läbi selle seisundi tühistamise menetlus. See pikendaks väljaandmismenetlust, mis aga oleks vastuolus kiirendatud menetluse põhimõttega, mis on kohaldatav eelkõige juhul, kui asjaomane isik viibib väljaandmise eesmärgil vahi all.

32.

Peale selle rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Euroopa Kohtu poolt õiguspärase eesmärgina tunnustatud ( 21 ) põhimõttega välistada karistamatus on kooskõlas järeldus, et hoolimata sellest, et liikmesriik on andnud isikule pagulasseisundi, on puudutatud isiku väljaandmine kolmandaks riigiks olevale päritoluriigile võimalik, kui kõnealune väljaandmine ei riku rahvusvahelist õigust ega liidu õigust, eelkõige harta artiklit 18 ja artikli 19 lõiget 2. Olgu selle kohta märgitud, et kuigi teoreetiliselt saaks Saksa õiguse kohaselt algatada puudutatud isiku suhtes kriminaalmenetluse juhul, kui teda välja ei anta, ei ole selline menetlus praktiliselt aga võimalik, kuna Türgis aset leidnud faktiliste asjaolude kohta puuduvad tõendid, mis võib tuua kaasa puudutatud isiku karistamatuse.

33.

Neil asjaoludel otsustas Oberlandesgericht Hamm (liidumaa kõrgeim üldkohus Hammis) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas [direktiivi 2013/32] artikli 9 lõikeid 2 ja 3 koostoimes [direktiivi 2011/95] artikli 21 lõikega 1 tuleb tõlgendada nii, et muus […] liikmesriigis tehtud jõustunud otsus, millega tunnustatakse isiku pagulasseisundit [Genfi konventsiooni] tähenduses, on siduv isiku väljaandmise taotluse saanud liikmesriigis toimuvas väljaandmismenetluses tulenevalt liidu õiguses sätestatud kohustusest tõlgendada riigisisest õigust kooskõlas direktiiviga (ELTL artikli 288 kolmas lõik ja ELL artikli 4 lõige 3) ega luba isikut kolmandale riigile või päritoluriigile välja saata seni, kuni pagulasena tunnustamise otsus tühistatakse või kuni selle kehtivusaeg lõpeb?“

34.

Kirjalikud seisukohad esitasid A., Saksamaa ja Itaalia valitsus ning Euroopa Komisjon.

35.

Kohtuistung suuliste seisukohtade ärakuulamiseks toimus 12. juunil 2023, sellel osalesid A., Saksamaa ja Itaalia valitsus ning komisjon.

36.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub oma eelotsuse küsimusega Euroopa Kohtul täpsustada seoseid rahvusvahelist kaitset käsitlevate liidu õigusnormide ja väljaandmist puudutava liikmesriikide pädevuse vahel. Täpsemalt tuleb määratleda ühe liikmesriigi tehtud otsuse, millega isikule antakse pagulasseisund, toime väljaandmismenetlusele, mida viiakse läbi teises liikmesriigis selle isiku suhtes, juhul, kui väljaandmistaotluse esitajaks on kolmas riik, kust kõnealune isik on põgenenud. Kas tegemist on siduva toimega selle liikmesriigi ametiasutuse jaoks, kellele on väljaandmistaotlus esitatud, mistõttu see otsus on ametiasutuse hinnangu tegemisel siduv, või kujutab see endast pelgalt asjaolu, mida asjaomane asutus peab arvesse võtma? Kas väljaandmistaotluse rahuldamine eeldab seda, et pagulasseisund oleks eelnevalt tühistatud? Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab sellega seoses direktiivi 2013/32 artikli 9 lõigetele 2 ja 3 ning direktiivi 2011/95 artikli 21 lõikele 1, millele on minu arvates asjakohane lisada ELTL artikli 78 lõige 2 ning harta artikkel 18 ja artikli 19 lõige 2.

37.

Kõigepealt tuletan meelde, et kui liidu ja asjaomase kolmanda riigi vahel, milleks on käesolevas asjas Türgi, pole sõlmitud vastavat rahvusvahelist lepingut, siis jäävad väljaandmist käsitlevad normid liikmesriikide pädevusse; neilsamadel liikmesriikidel tuleb teostada oma pädevust liidu õigust järgides. ( 22 )

38.

Lisaks, kuna A. sai pagulasseisundi Itaalias vastavalt rahvusvahelist kaitset käsitlevatele liidu teisese õiguse normidele, ning seejärel kasutas ta oma õigust liikuda teise liikmesriiki kui see, mis talle pagulasseisundi andis, ja õigust selles teises riigis elada, ( 23 ) kuulub põhikohtuasjas käsitletav olukord liidu õiguse alla. Järelikult on harta sätted, eelkõige selle artikkel 18 ja artikli 19 lõige 2, kohaldatavad põhikohtuasjas käsitletava väljaandmistaotluse läbivaatamise raames.

39.

Nagu tuleneb varjupaigaseaduse §‑st 6, ei ole Itaalia otsusel, millega A‑le anti pagulasseisund, siduvat toimet Saksamaal toimuva väljaandmismenetluse raames ning see ei pea seega tooma automaatselt kaasa väljaandmisest keeldumist. Sama kehtiks muide ka siis, kui tegemist oleks Saksamaa ametiasutuse tehtud otsusega anda pagulasseisund.

40.

Oma eelotsusetaotlusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Euroopa Kohus selgitaks, kas liidu õiguse kohaselt peab asi olema teisiti. Teisisõnu, kas tuleb asuda seisukohale, et liidu õigus nõuab, et liikmesriik keelduks isiku väljaandmisest senikaua, kuni sellel isikul on teise liikmesriigi antud pagulasseisund?

41.

Pooled ja teised käesolevas menetluses asjaomased isikud on üksmeelsel seisukohal selles osas, et pagulasseisundi andmise otsus ühes liikmesriigis peab mängima olulist rolli teises liikmesriigis toimuva väljaandmismenetluse raames. Eriarvamus on ainult selle kohta, milline peab olema niisuguse otsuse toime täpne ulatus.

42.

Selleks et vastata küsimusele, kas ühe liikmesriigi tehtud otsusel pagulasseisundi andmise kohta on siduv toime teises liikmesriigis toimuva väljaandmismenetluse raames, on vaja täpsustada sellel teisel liikmesriigil lasuvaid kohustusi liidu õiguse alla kuuluvas olukorras.

43.

Nagu ma eespool märkisin, on põhikohtuasjas käsitletava väljaandmistaotluse suhtes kohaldatavad harta artikkel 18 ja artikli 19 lõige 2. Seega on väljaandmistaotluse saanud riik kohustatud kontrollima, et väljaandmine ei kahjusta puudutatud isiku põhiõigusi, iseäranis nendes sätetes käsitletud õigusi.

44.

Harta artikkel 18 sätestab: „[v]arjupaigaõigus tagatakse [Genfi konventsiooni] ja [aluslepingute] kohaselt“. Lisaks on harta artikli 19 lõikes 2 märgitud, et „[k]edagi ei tohi tagasi saata, välja saata või välja anda riiki, kus teda tõsiselt ohustab surmanuhtlus, piinamine või muu ebainimlik või alandav kohtlemine või karistus“.

45.

Varjupaigaõigus on tagatud tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtte põhjal, mis on kehtestatud Genfi konventsiooni artikli 33 lõikes 1. Liidu õiguses on see põhimõte põhiõigusena tagatud harta artikliga 18 koostoimes nimetatud konventsiooni artikliga 33 ning harta artikli 19 lõikega 2. ( 24 ) Liikmesriigid peavad kõnealust põhimõtet austama ka direktiivi 2011/95 artikli 21 lõike 1 kohaselt. Nagu märgib ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet, on „[t]agasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõte, mis keelab pagulaste sunniviisilise tagasisaatmise kohta, kus neid ohustab tagakiusamine, rahvusvahelise pagulaste kaitse süsteemi nurgakivi“. ( 25 )

46.

Alates 6. septembri 2016. aasta kohtuotsusest Petruhhin ( 26 ) on Euroopa Kohus järjepidevalt leidnud, et juhul, kui väljaandmistaotluse saanud liikmesriik kaalub kolmanda riigi taotlusel liidu õiguse kohaldamisalasse kuuluva isiku väljaandmist, peab see liikmesriik kontrollima, et väljaandmine ei kahjusta hartaga ja eelkõige selle artikli 19 lõikega 2 tagatud õigusi. ( 27 ) Nimelt ei või liikmesriigid välismaalast tagasi ega välja saata ega välja anda, kui on põhjendatult alust arvata, et tal on tegelik oht sattuda sihtriigis sellise kohtlemise ohvriks, mis on keelatud harta artikli 4 ja artikli 19 lõike 2 kohaselt, milles on absoluutselt keelatud piinamine ning muu ebainimlik või alandav kohtlemine või karistus, olenemata sellest, milline on asjaomase isiku käitumine, ja väljasaatmine riiki, kus esineb tõsine oht, et isikut sel viisil koheldakse. ( 28 ) Liidu õiguses on selles osas ette nähtud pagulaste ulatuslikum rahvusvaheline kaitse, kui on tagatud Genfi konventsiooniga, mille kohaselt on selle artikli 33 lõikes 2 viidatud olukordades lubatud pagulase tagasi- või väljasaatmine riiki, kus tema elu või vabadus oleks ohus. ( 29 )

47.

Samuti peab väljaandmistaotluse saanud liikmesriik tagama harta artiklis 18 sätestatud õiguse tegeliku kasutamise. ( 30 ) Senikaua kui puudutatud isik saab tugineda asjaolule, et ta vastab pagulasena tunnustamise tingimustele, mida Euroopa Kohtu arvates tuleb eristada pagulasseisundist, ( 31 ) on selle artikliga vastuolus tema väljaandmine riiki, kus teda võidakse taga kiusata.

48.

Seega on tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõttega vastuolus see, et liikmesriik annab kolmanda riigi kodaniku, kes on omandanud pagulasseisundi teises liikmesriigis, välja riigile, mille puhul on põhjendatult alust arvata, et väljaandmise korral ähvardab seda kodanikku reaalne oht saada koheldud viisil, mis on vastuolus harta artikliga 18 või artikli 19 lõikega 2. ( 32 )

49.

Kas tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtte järgimise kontrollimise raames on väljaandmistaotluse saanud liikmesriigi jaoks siduv teises liikmesriigis tehtud pagulasseisundi andmise otsus, mistõttu ta peab tingimata keelduma asjaomase isiku väljaandmisest senikaua, kuni sel isikul on see seisund?

50.

Mina nii ei arva, ja seda peamiselt kahel põhjusel.

51.

Esiteks, kuivõrd liidu õigus ei näe oma praeguses arengujärgus ette pagulasseisundi andmise otsuste vastastikust tunnustamist liikmesriikide vahel, on minu arvates välistatud see, et ühe liikmesriigi tehtud sedalaadi otsusel on siduv toime teises liikmesriigis toimuva väljaandmismenetluse raames (A jagu).

52.

Teiseks, väljaandmismenetlus ja pagulasseisundi tühistamise menetlus on kaks eraldi menetlust, mistõttu väljaandmise eeltingimuseks ei saa olla puudutatud isiku pagulasseisundi tühistamine, vaid väljaandmise menetluse raames pädev ametiasutus peab sõltumatult ja ajakohastatult kontrollima tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtte austamist (B jagu).

53.

Ühe liikmesriigi tehtud pagulasseisundi andmise otsus kujutab aga endast sellegipoolest eriti tõsist asjaolu, mida tuleb arvesse võtta teises liikmesriigis toimuva väljaandmismenetluse raames (C jagu). Leian samuti, et seda menetlust läbi viies tuleb järgida ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõtet, et tagada liikmesriikide tehtud otsuste ühtsus vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneval alal, mis eeldab teabevahetust väljaandmise ja varjupaiga valdkonnas pädevate ametiasutuste vahel (D jagu).

54.

Küsimus, kas ühe liikmesriigi tehtud otsusel pagulasseisundi andmise kohta on siduv toime teises liikmesriigis läbiviidava väljaandmismenetluse raames, on tihedalt seotud küsimusega, kas liikmesriikide vahel on olemas pagulasseisundi andmise otsuste vastastikuse tunnustamise põhimõte või mitte.

55.

Peale käesoleva kohtuasja peab Euroopa Kohus sellele küsimusele vastama veel kolme praegu menetluses oleva kohtuasja raames. ( 33 ) Kuigi nende kolme kohtuasjaga võrreldes on käesoleva kohtuasja kontekst erinev, nimelt väljaandmise kontekst, tõstatatakse kõigis neljas kohtuasjas vastastikuse tunnustamise põhimõtte alusel küsimus ühes liikmesriigis tehtud pagulasseisundi andmise otsuse võimaliku siduva toime kohta teises liikmesriigis. Euroopa Kohtul palutakse nendes kohtuasjades seega täpsustada tegutsemisruumi, mis on kas rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise ülesandega ametiasutusel või siis väljaandmistaotluse läbivaatamise ülesandega ametiasutusel, kui teises liikmesriigis on varem tehtud pagulasseisundi andmise otsus.

56.

Euroopa Kohus palus kohtuistungil pooli ja teisi menetluses osalevaid isikuid võtta seisukoht selles tundlikus küsimuses.

57.

Leian niisamuti nagu Saksa valitsus ja komisjon, et liidu õigus ei näe praeguses arengujärgus ette liikmesriikide vahel pagulasseisundi andmise otsuste vastastikuse tunnustamise põhimõtet. ( 34 )

58.

Tõsi küll, nagu märkis sisuliselt Itaalia valitsus, kes toetab nende otsuste vastastikust tunnustamist, võib leida, et Euroopa ühise varjupaigasüsteemi mõte toetab sellist tunnustamist, millest tuleneks, et ühe liikmesriigi tehtud pagulasseisundi andmise otsus peaks olema teiste liikmesriikide ametiasutustele siduv.

59.

Nimelt näeb ELTL artikli 78 lõike 2 punkt e ette meetmete vastuvõtmise Euroopa ühise varjupaigasüsteemi kohta, mis hõlmab kogu liidus kehtivat ühetaolist varjupaigaseisundit kolmandate riikide kodanikele. Nagu kinnitab direktiivi 2011/95 põhjendus 3, põhineb see süsteem, millesse kuulub nii kõnealune direktiiv kui ka direktiiv 2013/32, Genfi konventsiooni täielikul ja igakülgsel kohaldamisel ning tagatisel, et kedagi ei saadeta tagasi riiki, kus teda taas ohustab tagakiusamine. ( 35 )

60.

Lisaks on Euroopa ühine varjupaigasüsteem rajatud vastastikuse usalduse põhimõttele, ( 36 ) mis omakorda on vastastikuse tunnustamise põhimõtte alus ja tingimus. Euroopa Kohus on seisukohal, et vastastikuse usalduse põhimõtte kohaselt on iga liikmesriik kohustatud eeldama – välja arvatud juhul, kui esineb erandlikke asjaolusid –, et kõik ülejäänud liikmesriigid järgivad liidu õigust ja eelkõige liidu õiguses tunnustatud põhiõigusi. ( 37 )

61.

Seega tuleb Euroopa ühise varjupaigasüsteemi raames eeldada, et igas liikmesriigis koheldakse rahvusvahelise kaitse taotlejaid kooskõlas harta, Genfi konventsiooni ning inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni nõuetega. ( 38 ) See peab paika eelkõige direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punkti a ( 39 ) kohaldamisel, mis kujutab endast selle direktiiviga kehtestatud ühise varjupaigamenetluse raames vastastikuse usalduse põhimõtte väljendust. ( 40 )

62.

Lisaks, vastavalt eeskirjadele, mis on kehtestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määruses (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest, ( 41 ) teeb sellise taotluse kohta otsuse üksainus liikmesriik. Peale selle näeb Euroopa ühine varjupaigasüsteem ette, et taotluste läbivaatamisel kohaldatakse suures ulatuses samu eeskirju, olenemata sellest, milline liikmesriik on selle läbivaatamise eest vastutav. ( 42 ) Samuti tuleb märkida, et – nagu ilmneb direktiivi 2011/95 artiklist 1 ja põhjendusest 12 – selle direktiivi põhieesmärk on tagada, et kõik liikmesriigid kohaldavad ühiseid kriteeriume nende isikute tuvastamiseks, kellel on tõeline vajadus rahvusvahelise kaitse järele, ja kindlustada, et kõnealustele isikutele on kõigis liikmesriikides kättesaadavad minimaalsed hüved. ( 43 )

63.

Ühiste eeskirjade ja kriteeriumide kohaldamine võiks tuua loomuliku tagajärjena kaasa pagulasseisundi andmise otsuste liikmesriikidevahelise vastastikuse tunnustamise põhimõtte, mis tähendaks, et need otsused peavad olema siduvad kõikide kõnealuste riikide ametiasutustele. Selle tagajärjeks võib siis olla see, et pädev ametiasutus ei saa kõrvale kalduda järeldusest, millele jõudis ametiasutus, kes on varem teises liikmesriigis andnud isikule pagulasseisundi. Tagajärjeks võib olla ka see, et ametiasutus, kellele on esitatud väljaandmistaotlus, ei saa seda taotlust rahuldada, kuna selle taga peitub arusaam, et juhul, kui see asutus rahuldaks sellise isiku väljaandmise taotluse, kellele on teises liikmesriigis antud pagulasseisund, jätaks see asutus isiku faktiliselt sellest seisundist ilma.

64.

Tuleb aga tõdeda, et liidu seadusandja ei ole ELTL artikli 78 lõike 2 punktis a seatud eesmärki, nimelt kogu liidus kehtivat ühetaolist varjupaigaseisundit kolmandate riikide kodanikele, veel täielikult konkretiseerinud, kehtestades pagulasseisundi andmise otsuste liikmesriikidevahelise vastastikuse tunnustamise põhimõtte ning täpsustades selle põhimõtte rakendamise korda. Liidu esmane õigus näeb seega ette Euroopa ühise varjupaigasüsteemi järkjärgulise kehtestamise, mida peab tegema etapphaaval, et jõuda lõpuks kogu liidus kehtiva ühetaolise varjupaigaseisundini. ( 44 ) Nagu Saksa valitsus ja komisjon väitsid, ehitatakse Euroopa ühist varjupaigasüsteemi üles järk-järgult ning ainuüksi liidu seadusandja saab otsustada omistada vajaduse korral pagulasseisundi andmise otsustele piiriülese siduva toime.

65.

Selle kohta on oluline toonitada, et kuigi vastastikune usaldus on alus, mis on vajalik liikmesriikide pädevate asutuste tehtud otsuste vastastikuks tunnustamiseks vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneval alal, ei ole see usaldus siiski piisav, kui sellega ei kaasne esmase õiguse sõnaselged sätted või liidu seadusandja sõnaselgelt väljendatud tahe, millega liikmesriikidelt nõutakse sellist tunnustamist. Sellega seoses nendin, et direktiivides 2011/95 ja 2013/32 ei ole mitte kusagil sõnaselgelt väljendatud rahvusvahelise kaitse andmise otsuste liikmesriikidevahelise vastastikuse tunnustamise põhimõtet. Samuti märgin, et kui liidu seadusandja soovib seda põhimõtet kehtestada vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva alaga hõlmatud valdkonnas, teeb ta seda sõnaselgelt. ( 45 )

66.

Lisaks märgin, et Euroopa Inimõiguste Kohus leiab samuti, et varjupaika käsitlevate otsuste vastastikune tunnustamine ei ole automaatne. ( 46 )

67.

Minu arvates tuleneb eeltoodud asjaoludest, et kui liikmesriigi menetlev ametiasutus, kellele on esitatud rahvusvahelise kaitse taotlus, on otsustanud jätta kasutamata direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punktis a antud võimaluse pidada seda taotlust vastuvõetamatuks juhul, kui mõni teine liikmesriik on andnud rahvusvahelise kaitse, ( 47 ) ei ole selle asutuse jaoks siduv teise liikmesriigi tehtud pagulasseisundi andmise otsus. See ametiasutus peab sellisel juhul selle taotluse sisuliselt läbi vaatama, vastavalt direktiivi 2011/95 ja direktiivi 2013/32 sätetele, ning kontrollima, kas taotleja puhul on täidetud selle kaitse andmise sisulised tingimused, viies läbi sõltumatu kontrolli, mille tulemust ei saa ette kindlaks määrata teise liikmesriigi tehtud varasem pagulasseisundi andmise otsus. Nimelt ei kohusta mitte ükski direktiivi 2011/95 või direktiivi 2013/32 säte liikmesriike andma isikule pagulasseisund ainuüksi põhjusel, et mõni teine liikmesriik on talle juba selle seisundi andnud.

68.

Sama järeldus tuleb minu arvates teha juhul, kui liikmesriigil ei ole võimalik – vastavalt 19. märtsi 2019. aasta kohtuotsusest Ibrahim jt ( 48 ) tulenevale kohtupraktikale – tugineda direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punktis a ette nähtud võimalusele tunnistada rahvusvahelise kaitse taotlus vastuvõetamatuks. ( 49 ) Märgin selle kohta, et ei nimetatud direktiiv ega direktiiv 2011/95 ei näe liikmesriigi kohustusest vaadata läbi rahvusvahelise kaitse taotlus ette erandit, mille põhjenduseks oleks, et teine liikmesriik on andnud isikule pagulasseisundi, juhul, kui seda taotlust ei saa lugeda vastuvõetamatuks.

69.

See lahendus vastab eeskirjale, mille kohaselt pagulasseisund või täiendav kaitse antakse pärast seda, kui rahvusvahelise kaitse vajadust on individuaalselt, täielikult ja ajakohast teavet arvestades uuritud. Nimelt tuleneb direktiivi 2011/95 artikli 4 lõike 1 teisest lausest ja direktiivi 2013/32 artikli 10 lõigetest 2 ja 3, et liikmesriik vaatab koostöös taotlejaga taotluse asjakohaselt läbi, tehes seda individuaalselt, objektiivselt ja erapooletult, põhinedes täpsel ja ajakohasel teabel. Kui läbivaatamisest selgub, et taotleja täidab liidu õiguses kehtestatud miinimumnõudeid pagulasseisundi või täiendava kaitse saamiseks, kuna ta täidab direktiivi 2011/95 II ja III peatükis või II ja V peatükis ette nähtud tingimusi, peavad liikmesriigid selle direktiivi artikleid 13 ja 18 arvestades andma taotletud rahvusvahelise kaitse – kui just ei esine mõni selles direktiivis ette nähtud välistamise alustest. Liikmesriikidel puudub selles osas igasugune kaalutlusõigus. ( 50 ) Pealegi, vastavalt sellele, mis on märgitud direktiivi 2011/95 põhjenduses 12, on pagulasseisund ette nähtud isikutele, „kellel on tõeline vajadus rahvusvahelise kaitse järele“.

70.

Eeltoodust tuleneb, et selle liikmesriigi ametiasutused, kus on esitatud rahvusvahelise kaitse taotlus, ei pea tunnustama taotleja pagulasseisundit ilma seda taotlust sisuliselt läbi vaatamata kontrollimaks, kas on täidetud direktiivis 2011/95 sätestatud sisulised tingimused rahvusvahelise kaitse andmiseks.

71.

Seda tõlgendust kinnitab eesmärk piirata edasist liikumist ühest liikmesriigist teise, ( 51 ) mida võib õhutada see, kui ühes liikmesriigis rahvusvahelise kaitse saanud isikud võiksid arvestada sellega, et otsus, millega neile see kaitse anti, on siduv ka teiste liikmesriikide ametiasutustele.

72.

Olgu lisatud, et direktiivi 2011/95 artiklis 3 liikmesriikidele ette nähtud võimalus vaadata rahvusvahelise kaitse taotlus läbi ja anda pagulasseisund soodsamatel tingimustel kui selles direktiivis ette nähtud tingimused, võib paista kokkusobimatu selle seisundi andmise otsuste vastastikuse tunnustamisega. ( 52 ) Nagu Saksa valitsus kohtuistungil märkis, võib juhul, kui nõustuda, et varjupaigataotluse rahuldamise otsust peavad tunnustama ka teised liikmesriigid, selle otsuse teinud riik suruda oma soodsamaid sätteid peale teistele liikmesriikidele.

73.

Kõikidest nendest asjaoludest tulenevalt leian, et liidu õiguse praeguses staadiumis ei ole ette nähtud pagulasseisundi andmise otsuste vastastikust tunnustamist liikmesriikide vahel. Järelikult ei saa niisugusel liikmesriigi tehtud otsusel olla siduvat toimet teise liikmesriigi pädevatele menetlevatele ametiasutustele.

74.

Olen aga arvamusel, et kui liikmesriigi ametiasutuse jaoks, kes on pädev vaatama läbi rahvusvahelise kaitse taotlust, mis puudutab isikut, kes on juba saanud pagulasseisundi mõnes teises liikmesriigis, ei ole selle liikmesriigi antud hinnang siduv, sest selle seisundi andmise otsusel ei ole siduvat toimet, siis ei saa liidu õiguse alusel asi olla teisiti selle ametiasutuse puhul, kelle pädevuses on väljaandmistaotluse läbivaatamine. Liidu õiguse praeguses arengujärgus ei ole liikmesriigil seega ka kolmanda riigi kodaniku väljaandmine tema päritoluriigile automaatselt keelatud ainuüksi põhjusel, et sellele isikule on teises liikmesriigis antud pagulasseisund.

75.

Mis puudutab konkreetsemalt küsimust, kas liikmesriigi tehtud pagulasseisundi andmise otsusel on siduv toime teises liikmesriigis läbiviidava väljaandmismenetluse raames, siis eelotsusetaotluse esitanud kohtu eelotsuse küsimuses viidatud liidu teisese õiguse normide alusel ei saa minu arvates asuda erinevale seisukohale. Nimelt ei ole üheski nendest sätetest seda toimet ei sõnaselgelt sätestatud ega ka välistatud.

76.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab nimelt direktiivi 2013/32 artiklile 9, mille lõikes 1 on rahvusvahelise kaitse taotlejale antud õigus jääda liikmesriiki tema taotluse läbivaatamise menetluse vältel. Selle direktiivi artikli 9 lõike 2 kohaselt on liikmesriikidel lubatud teha sellest õigusest erand selles sättes nimetatud juhtudel, sealhulgas taotleja väljaandmise puhul kolmandale riigile. Sellisel juhul on väljaandmise tingimuseks kõnealuse direktiivi artikli 9 lõike 3 kohaselt see, et asjaomase liikmesriigi ametiasutused on veendunud, et väljaandmisotsusega ei kaasne otsene ega kaudne tagasi- või väljasaatmine, millega rikutakse konkreetse liikmesriigi rahvusvahelisest õigusest või liidu õigusest tulenevaid kohustusi.

77.

Märgin, et need sätted puudutavad üksnes väljaandmist rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise menetluse käigus ega reguleeri väljaandmist pärast seda, kui liikmesriik on selle kaitse andnud. Seega ei saa minu arvates selle põhjal teha järeldust selle kohta, kas pagulasseisundi andmise otsusel on väljaandmismenetluse raames siduv toime või mitte. Direktiivi 2013/32 artikli 9 lõiked 2 ja 3 näevad ette erandi õigusest jääda rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise vältel liikmesriiki tingimusel, et järgitakse tagasi- või väljasaatmise lubamatuse põhimõtet. Seda ei saa tõlgendada nii, nagu oleks väljaandmine pärast rahvusvahelise kaitse andmist võimatu. Teisisõnu, nagu Saksa valitsus õigesti märgib, ei saa sellest, et sõnaselgelt on sätestatud, et väljaandmine on võimalik käimasoleva varjupaigamenetluse vältel, järeldada, et see on välistatud pärast rahvusvahelise kaitse andmise otsuse vastuvõtmist. Ka asjaolu, et liidu seadusandja ei käsitlenud seda küsimust nõukogu 1. detsembri 2005. aasta direktiivi 2005/85/EÜ (liikmesriikides pagulasseisundi omistamise ja äravõtmise menetluse miinimumnõuete kohta) ( 53 ) uuesti sõnastamise käigus, mis viidi läbi direktiiviga 2013/32, viitab sellele, et seadusandjal ei olnud väljaandmise osas kavatsust reguleerida varjupaigamenetluse lõpetamisest hilisemat perioodi.

78.

Selle direktiivi artikli 9 lõigete 2 ja 3 koostoimes tõlgendamise tulemusena võib järeldada, et rahvusvahelist kaitset taotleva isiku väljaandmine tema päritoluriigile ei saa toimuda ilma vastava taotluse eelneva sisulise läbivaatamise menetluseta. ( 54 ) Seega saab teha nendest sätetest, mis antud juhul vaid täpsustavad kohustust, mida võib juba järeldada harta artiklist 18 ja artikli 19 lõikest 2, ainsa käesoleva menetluse raames tarviliku elemendina tuletada selle, et väljaandmise korral tuleb ennekõike järgida tagasi- või väljasaatmise lubamatuse põhimõtet.

79.

See põhimõte on sätestatud ka direktiivi 2011/95 artikli 21 lõikes 1, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus on samuti oma eelotsuse küsimuses nimetanud. Ent ka sellest sättest ei tulene sõnaselgelt, et ühe liikmesriigi tehtud pagulasseisundi andmise otsusel on siduv toime teises liikmesriigis läbiviidava väljaandmismenetluse raames.

80.

Lisaks tuleb märkida, et direktiivides 2011/95 ja 2013/32 ei ole kehtestatud ühtegi niisugust rahvusvahelise kaitse andnud liikmesriiki tagasivõtmise korda, nagu on ette nähtud direktiivi 2003/109 artikli 12 lõigetes 3a ja 3b, juhul kui kolmanda riigi kodaniku suhtes, kes on pikaajaline elanik muus liikmesriigis kui see, kes on talle rahvusvahelise kaitse andnud, tehakse väljasaatmisotsus. Nende sätetega ei ole soovitud reguleerida erilist väljaandmistaotlusega seotud olukorda, vaid nende eesmärk on vastavalt selle direktiivi põhjendusele 10 kaitsta rahvusvahelise kaitse saajat, kes on omandanud pikaajalise elaniku staatuse ühes teises liikmesriigis, tagasi- ja väljasaatmise eest, kui selle isiku suhtes on tehtud väljasaatmisotsus mõnel nimetatud direktiivis ette nähtud põhjusel. Seega ei saa nendele sätetele tugineda selleks, et väita, et kui üks liikmesriik annab kolmanda riigi kodanikule pagulasseisundi, peaks sellega põhimõtteliselt olema vastuolus see, et teine liikmesriik rahuldab taotluse selle kodaniku väljaandmiseks asjaomasele kolmandale riigile senikaua, kuni puudutatud isikul on pagulasseisund.

81.

Asjaolu, et ühe liikmesriigi tehtud pagulasseisundi andmise otsusel puudub siduv toime teises liikmesriigis toimuva väljaandmismenetluse raames, kinnitab tõsiasi, et see menetlus ja pagulasseisundi tühistamise menetlus kujutavad endast kaht eraldi menetlust, mistõttu väljaandmise eeltingimuseks ei saa olla puudutatud isiku pagulasseisundi tühistamine.

82.

Itaalia valitsus väidab sisuliselt, et kui üks liikmesriik annab välja isiku, kes on saanud pagulasseisundi teises liikmesriigis, kujutab see endast selle seisundi faktilist tühistamist ning direktiivis 2011/95 selle kohta ette nähtud eeskirjadest kõrvalehoidmist. Seega on väljaandmise eeltingimuseks selle seisundi eelnev tühistamine.

83.

Direktiivi 2011/95 artiklites 11, 12 ja 14 on sätestatud eeskirjad, mis käsitlevad pagulasseisundi lõppemist, seda seisundit välistavaid asjaolusid ning selle tühistamist, lõpetamist või uuendamisest keeldumist selle seisundi andnud liikmesriigi poolt. Itaalia valitsuse väitel võib asuda seisukohale, et pagulase väljaandmine tähendab faktiliselt selle seisundiga kaasneva kaitse lõppemist. Kui ühe liikmesriigi pädev asutus võiks lubada teises liikmesriigis pagulasena tunnustatud isiku väljaandmist põhjendusel, et teda ei ähvarda tema päritoluriigis (enam) tagakiusamise oht, astub ta faktiliselt selle teise liikmesriigi pädevate ametiasutuste asemele.

84.

Järelikult ei peaks väljaandmistaotlust läbi vaatav ametiasutus saama seda rahuldada enne, kui rahvusvahelise kaitse andnud liikmesriigi pädev ametiasutus on selle kaitse tema taotlusel tühistanud.

85.

Euroopa Kohtus rõhutasid Saksa valitsus ja komisjon minu arvates õigesti pagulase mõiste ja pagulasseisundi mõiste eristamist. Nad toonitasid eelkõige asjaolu, et pagulasseisundi kaotamine ei too tingimata kaasa seda, et isik ei ole enam pagulane.

86.

Selle kohta tuleb märkida, et pagulasseisundi tunnustamine direktiivi 2011/95 kohaselt on, nagu ilmneb selle direktiivi põhjendusest 21, deklaratiivne akt ja sellest ei sõltu pagulaseks olemine. ( 55 ) Nimelt on direktiiviga 2011/95 loodud süsteemis kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik, kes vastab selle direktiivi III peatükis ette nähtud sisulistele tingimustele, juba ainuüksi seetõttu käsitatav pagulasena direktiivi artikli 2 punkti d ja Genfi konventsiooni artikli 1 jaotise A tähenduses. ( 56 )„Pagulaseks“ olemine nende sätete tähenduses ei sõltu seega selle seisundi ametlikust tunnustamisest direktiivi 2011/95 artikli 2 punkti e tähenduses koostoimes artikliga 13 „pagulasseisundi“ andmise teel. ( 57 )

87.

Pagulasseisundi ja pagulaseks olemise eristamise üks tagajärg on see, et asjaolu, et asjaomane isik on ühes direktiivi 2011/95 artikli 14 lõigetes 4 ja 5 sätestatud olukordadest, milles liikmesriigid võivad pagulasseisundi tühistada või keelduda selle andmisest, ei tähenda siiski seda, et ta ei vasta enam sisulistele tingimustele, millest sõltub pagulaseks olemine ja mis on seotud põhjendatud kartusega, et teda võidakse tema päritoluriigis taga kiusata. ( 58 ) Seega ei ole pagulasseisundi tühistamise või selle seisundi andmisest keeldumise tagajärjeks see, et asjaomane kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik – kes vastab sisulistele tingimustele, mis on ette nähtud selle direktiivi artikli 2 punktis d koostoimes direktiivi III peatüki sätetega – lakkab olemast pagulane Genfi konventsiooni artikli 1 jaotise A tähenduses ja seega välistataks rahvusvaheline kaitse, mida harta artikkel 18 kohustab talle konventsiooni kohaselt tagama. ( 59 )

88.

Samuti tuleb selgelt eristada menetlust, mille tagajärjel võib liikmesriik pagulasseisundi tühistada, ja menetlust, mille käigus hinnatakse tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtte järgimist väljasaatmismenetluse raames. Nimelt võib liidu õiguse kohaselt pädeval asutusel olla õigus tühistada kolmanda riigi kodanikule antud pagulasseisund, ilma et tal oleks siiski tingimata lubatud seda isikut tema päritoluriiki välja saata. ( 60 ) Euroopa Kohus järeldab sellest, et pagulasseisundi tühistamist direktiivi 2011/95 artikli 14 lõike 4 alusel ei saa käsitada nii, et see eeldab seisukohavõttu eraldi küsimuses, kas seda isikut võib tema päritoluriiki välja saata. ( 61 ) Seetõttu ei saa tagajärgi, mida võib tekitada asjaomasele kolmanda riigi kodanikule tema võimalik tagasisaatmine tema päritoluriiki, arvesse võtta mitte pagulasseisundi tühistamise otsuse tegemisel, vaid vajaduse korral siis, kui pädev asutus kavatseb teha selle kolmanda riigi kodaniku suhtes tagasisaatmisotsuse. ( 62 )

89.

Seda, mida Euroopa Kohus niisiis otsustas direktiivi 2011/95 artikli 14 lõike 4 punktis b ette nähtud pagulasseisundi tühistamise kohta ja tagasisaatmisotsuse kohta vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiivile 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel, ( 63 ) võib minu arvates laiendada teistele selle seisundi tühistamise juhtumitele, näiteks juhtumile, mis on toodud direktiivi 2011/95 artikli 14 lõikes 3, mille punktis a on nimetatud konkreetselt olukorda, kus oleks tulnud välistada või välistatakse pagulase pagulasseisundi tunnustamine vastavalt selle direktiivi artiklile 12, ning väljaandmise valdkonnale.

90.

Vahe tegemine ühelt poolt menetlusel, mille tulemuseks võib olla pagulasseisundi tühistamine, ja teiselt poolt menetlusel, millega kontrollitakse väljaandmise kooskõla tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõttega, tähendab minu arvates seda, et väljaandmistaotluse rahuldamise eeltingimuseks ei saa olla puudutatud isiku pagulasseisundi tühistamine. Sellega seoses võib lisaks välja tuua väljaandmistaotluse kiire menetlemise nõude, millega võib olla vastuolus pagulasseisundi eelneva tühistamise menetluse algatamine. ( 64 )

91.

Järelikult ei kaitse väljaandmise eest mitte pagulasseisund kui selline, vaid tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõte, mis on sätestatud erineval kujul harta artiklis 18 ja artikli 19 lõikes 2.

92.

Seega on võimalik, et väljaandmismenetluse läbivaatamiseks pädev liikmesriigi ametiasutus otsustab teha puudutatud isiku väljasaatmise otsuse, samas kui sellele isikule teises liikmesriigis pagulasseisundi andnud ametiasutus ei ole tema pagulasseisundit tühistanud. Kui tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet järgitakse, ei saa selle seisundi säilitamine liidu õiguse praeguses staadiumis takistada ametiasutusel asjaomast isikut välja anda, sest vastasel juhul rikuks ta kohustusi, mis tal lasuvad väljaandmise Euroopa konventsiooni kohaselt.

93.

Vastupidi Itaalia valitsuse väitele leian ma, et kui taotluse saanud liikmesriigi ametiasutus otsustab rahuldada väljaandmistaotluse, mis puudutab isikut, kes on saanud pagulasseisundi teises liikmesriigis, kuivõrd ta leiab eelkõige, et selle isiku väljaandmine ei lähe vastuollu tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõttega, ei astu taotluse saanud ametiasutus selle ametiasutuse asemele, kelle pädevuses on teises liikmesriigis pagulasseisundi tühistamine. Nimelt on ainuüksi viimati nimetatud ametiasutusel pädevus teha vajaduse korral otsus pagulasseisundi lõppemise või äravõtmise kohta vastavalt direktiivi 2011/95 artiklitele 11, 12 ja 14. Seega on just pagulasseisundi andnud liikmesriigi ülesanne teha väljaandmistaotluse ja väljaandmismenetluse raames kogutud tõendite põhjal selgunud asjaoludest järeldused selle kohta, kas pagulasseisund tuleb alles jätta või mitte.

94.

Seega ei ole nendes artiklites ette nähtud eeskirjadest kõrvalehoidmise riski, sest nii nagu Saksa valitsus ja komisjon õigesti rõhutasid, on varjupaigamenetlus ja väljaandmismenetlus iseseisvad ja teineteisest eraldiseisvad menetlused. Neil on eri eesmärgid ja neid viivad liikmesriikides läbi eri asutused. Väljaandmismenetluses ei tee pädev asutus otsust pagulasseisundi andmise või äravõtmise kohta. Ta hindab eraldi menetlusraamistikus seda, kas esineb väljaandmist takistavaid asjaolusid, nagu oht, et tavalise mittepoliitilise kuriteoga põhjendatud väljaandmistaotlus on esitatud selleks, et isikut süüdistada või karistada eelkõige tema poliitiliste tõekspidamiste pärast, või kui selle isiku olukord võib sel põhjusel halveneda.

95.

Eraldi menetlusraamistikus peab väljaandmise otsustamiseks pädev ametiasutus sõltumatult ja ajakohastatult kontrollima tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtte järgimist. Ehkki teise liikmesriigi tehtud pagulasseisundi andmise otsusel ei ole siduvat toimet teises liikmesriigis väljaandmistaotlust läbi vaatava ametiasutuse jaoks, peab väljaandmismenetlust sellegipoolest läbi viima harta artiklis 18 ja artikli 19 lõikes 2 ette nähtud varjupaigaõigust järgides. Menetluslikud tagatised, mis põhikohtuasjas väljaandmistaotlusega puudutatud isikul on nii väljaandmise Euroopa konventsiooni artikli 3 lõigete 1 ja 2 kohaselt kui ka IRG § 6 lõike 2 kohaselt, on selles osas tihedalt seotud tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõttega. ( 65 ) Seega saab väljaandmise otsuse teha üksnes juhul, kui rahvusvahelise kaitse vajadus on lõppenud. Tagades puudutatud isiku kaitse tagasi- ja väljasaatmise eest, ei ole väljaandmist reguleeriv õigus mitte üksnes „repressiivne õigus“, ( 66 ) vaid sarnaselt pagulasõigusega ka „kaitsmise õigus“.

96.

See, kas väljaandmistaotluse läbivaatamise hetkel on varem antud pagulasseisund veel kehtiv või mitte, ei muuda niisiis seda taotlust läbivaatava pädeva asutuse kohustust kontrollida, kas puudutatud isiku väljaandmine on vastuolus tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõttega või mitte. Teisisõnu on selle põhimõtte kontrollimine sõltumatu ja kuulub selle ametiasutuse pädevusse, kelle ülesandeks on teha otsus väljaandmistaotluse kohta, ning see asutus ei saa kontrollimisest loobuda ka juhul, kui pagulasseisund on varem tühistatud. ( 67 )

97.

Lisan, et kuivõrd väljaandmistaotlust läbivaatava pädeva asutuse kontroll tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtte järgimiseks peab olema sõltumatu ja ajakohastatud, ei sobi minu arvates sellega kokku see, kui teise liikmesriigi ametiasutuse tehtud pagulasseisundi andmise otsusel oleks siduv toime. Nimelt kaotaks selline siduv toime kaalutlusõiguse, mis väljaandmise suhtes pädeval ametiasutusel peab olema. Lisaks oleks võimatu viia läbi ajakohastatud kontrolli tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtte järgimise üle, kui selle ametiasutuse jaoks oleks siduv teises liikmesriigis varjupaiga andmise valdkonnas pädeva ametiasutuse varasem hinnang, mis on vahel tehtud mitu aastat varem. Samuti tuleb pidada silmas seda, et väljaandmistaotlusest võib ilmneda uusi asjaolusid, mis võivad põhjendada puudutatud isiku tagakiusamise ohu kohta erineva hinnangu andmist.

98.

Sellegipoolest on ühelt poolt väljaandmismenetlus, mille raames tuleb kontrollida, kas harta artikkel 18 ja artikli 19 lõige 2 ei takista puudutatud isiku väljaandmist tema päritoluriigile, ja teiselt poolt menetlus, mille tulemusena samale isikule anti varem pagulasseisund, vaieldamatult omavahel seotud. Järelikult, kuigi eespool esitatud põhjustel ei ole ühe liikmesriigi tehtud pagulasseisundi andmise otsus siduv teise liikmesriigi ametiasutuse jaoks, kes peab läbi vaatama väljaandmistaotlust, tuleb sellel ametiasutusel seda otsust siiski nõuetekohaselt arvesse võtta tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtte järgimise kontrollimise raames.

99.

Probleeme, mis puudutavad pagulasseisundi andmise otsuse arvessevõtmist väljaandmismenetluse raames, on Euroopa Kohus juba käsitlenud ühes varasemas kohtuasjas, milles tõstatati küsimus, mis käsitles liikmesriigi otsust Vene-Islandi kodaniku Vene Föderatsioonile väljaandmise kohta, kusjuures sellele isikule oli antud Islandil varjupaik ning seejärel oli ta saanud selle riigi kodakondsuse. Tegemist on kohtuasjaga, milles tehti kohtuotsus Ruska Federacija.

100.

Selles kohtuotsuses leidis Euroopa Kohus eelkõige, et väljaandmistaotluse saanud liikmesriik peab kontrollima, kas väljaandmine on kooskõlas harta artikli 19 lõikega 2 koostoimes selle harta artikliga 4, kui Islandi kodanik tugines sellele, et esines tõsine oht, et talle saab väljaandmise korral osaks ebainimlik või alandav kohtlemine. ( 68 ) Euroopa Kohus tuletas sellega seoses meelde, et kõnealune liikmesriik ei või harta artikli 4 kohaselt, mis keelab ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise, piirduda vaid väljaandmistaotluse esitanud kolmanda riigi avalduse või selle arvessevõtmisega, et viimati nimetatud riik on heaks kiitnud rahvusvahelised lepingud, mis põhimõtteliselt tagavad põhiõiguste järgimise. Väljaandmistaotluse saanud liikmesriigi pädev asutus peab kontrollimisel tuginema objektiivsetele, usaldusväärsetele, täpsetele ja nõuetekohaselt ajakohastatud andmetele, mis võivad tuleneda muu hulgas rahvusvaheliste kohtute otsustest, näiteks Euroopa Inimõiguste Kohtu otsustest, väljaandmistaotluse esitanud kolmanda riigi kohtute otsustest ning Euroopa Nõukogu organite või Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni süsteemis tehtud otsustest või koostatud aruannetest ja muudest dokumentidest. ( 69 )

101.

Euroopa Kohus leidis samuti, et selle kontrollimisel, kas väljaandmine ei kahjusta hartaga tagatud õigusi, iseäranis selle artikli 19 lõikes 2 nimetatud õigusi, on eriti oluline asjaolu, mida taotluse saanud liikmesriigi pädeval asutusel tuleb arvesse võtta, see, et Islandi Vabariik on puudutatud isikule andnud varjupaiga põhjusel, et isikul oleks tema päritoluriigis oht langeda ebainimliku või alandava kohtlemise ohvriks. ( 70 )

102.

Euroopa Kohus täpsustas seejärel järeldusi, mida taotluse saanud liikmesriigi pädev asutus pidi tegema Islandi ametiasutuste otsusest anda puudutatud isikule varjupaik.

103.

Nimelt leidis Euroopa Kohus, et kui puuduvad erilised asjaolud – sealhulgas eelkõige oluline areng väljaandmist taotleva kolmanda riigi olukorras või tõsised ja usaldusväärsed andmed, millest nähtub, et isik, kelle väljaandmist taotletakse, on saanud varjupaiga seda varjates, et päritoluriigis on tema suhtes alustatud kriminaalmenetlust –, tuleb taotluse saanud liikmesriigi pädeval asutusel lähtuvalt sellise varjupaigaotsuse olemasolust keelduda harta artikli 19 lõike 2 alusel väljaandmisest. ( 71 )

104.

Märgin, et käesoleva kohtuasja faktiline ja õiguslik kontekst on erinev, mistõttu tuleb uurida, kas kasutama peaks sama lahendust, mille puhul leitakse, et väljaandmismenetluse raames on asjaolu, et teise liikmesriigi pädev asutus on teinud pagulasseisundi andmise otsuse, tõsine kaudne tõend selle kohta, et esineb tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtte rikkumise oht.

105.

Kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus Ruska Federacija, oli varjupaiga andjaks Islandi Vabariik. Ent kuigi Islandi Vabariik osaleb Dublini süsteemis selles osas, mis puudutab varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi kindlaksmääramise kriteeriume ja mehhanisme, ( 72 ) ei kohalda see riik direktiive 2011/95 ja 2013/32, mida käsitleb käesolevas asjas esitatud küsimus. ( 73 )

106.

Käesolevas kohtuasjas tuleb kindlaks teha, millist toimet avaldab liidu õiguse kohaselt ühes liikmesriigis läbiviidava väljaandmismenetluse raames otsus, millega teise liikmesriigi pädevad ametiasutused on andnud pagulasseisundi vastavalt rahvusvahelist kaitset käsitleva liidu õiguse ühistele eeskirjadele ja kriteeriumidele. Asjaolust, et see küsimus tekib kahe liikmesriigi vahel, kes peavad rakendama rahvusvahelist kaitset käsitlevat liidu teisest õigust ning seega täitma selle õigusega ette nähtud ühiseid eeskirju ja kriteeriume, peab minu arvates järeldama, et Euroopa Kohtu lahendust kohtuotsuses Ruska Federacija on veelgi rohkem põhjust kasutada niisuguses kontekstis. Teisisõnu, kui Euroopa Kohus nentis, et ühes liikmesriigis läbi viidavas väljaandmismenetluses on oluline võtta arvesse Islandi Vabariigi tehtud varjupaiga andmise otsust, siis seda enam kehtib see liikmesriigi tehtud pagulasseisundi andmise otsuse kohta.

107.

Lisaks märgin, et kuigi eespool esitatud põhjustel ei saa väljaandmistaotlust läbi vaatava liikmesriigi asutuse jaoks olla siduv teises liikmesriigis tehtud pagulasseisundi andmise otsus, oleks ELTL artikli 78 lõikes 2 ette nähtud ühise Euroopa varjupaigasüsteemi ülesehitamise protsessile selgelt vastuoksa arvata, et liikmesriik võiks väljaandmismenetluse raames jätta arvesse võtmata teise liikmesriigi otsuse, millega puudutatud isikule on antud pagulasseisund. Vastupidi, esikohale tuleks seada liikmesriikide ametiasutuste vaheline koostöö ja vastastikune usaldus, ( 74 ) kuivõrd asjaolu, et üks liikmesriik on puudutatud isikule andnud rahvusvahelise kaitse, on oluline viide sellele, et tegemist on poliitiliselt tagakiusatava isikuga, ( 75 ) ning väljaandmismenetlust tuleb läbi viia harta artiklis 18 ette nähtud varjupaigaõigust järgides.

108.

Eeltoodust tuleneb, et selleks, et kontrollida, kas väljaandmine ei riku tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet, peab taotluse saanud liikmesriigi pädev ametiasutus võtma arvesse teise liikmesriigi tehtud pagulasseisundi andmise otsust, mis on selle kontrollimise jaoks eriti tähtis asjaolu. ( 76 ) Niisiis, kuigi sellele ametiasutusele jääb põhikohtuasjas kaalutlusõigus IRG § 6 lõikes 2 ja väljaandmise Euroopa konventsiooni artikli 3 lõigetes 1 ja 2 ette nähtud tingimuste sõltumatu ja ajakohastatud kontrollimise raames, mille ta peab läbi viima, tuleb sellel asutusel tõendada erilisi asjaolusid, mille tõttu ta peaks kalduma kõrvale Itaalia ametiasutuse hinnangust, mille põhjal on puudutatud isikule varem antud pagulasseisund.

109.

Eesmärk, mille poole Euroopa ühine varjupaigasüsteem peab vastavalt ELTL artikli 78 lõikele 2 püüdlema, toetab seega järeldust, et taotluse saanud liikmesriigi ametiasutusel on kohustus võtta nõuetekohaselt arvesse teise liikmesriigi tehtud pagulasseisundi andmise otsust ning ta võib sellest kõrvale kalduda vaid erilistel asjaoludel. Nimelt ei ole niisuguste asjaolude esinemisel tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet rikutud, sest asjaomane isik ei saa enam pagulasseisundile tugineda.

110.

Tõlgendus, mida ma Euroopa Kohtule soovitan, järgides tema kohtuotsust Ruska Federacija, sobib minu arvates kokku viisiga, kuidas tuleb käsitada Genfi konventsiooni ekstraterritoriaalset mõju. Nimelt nähtub ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti suunistest, et „puudutatud isiku pagulasseisund[mis on antud muus riigis kui taotluse saanud riik] on oluline asjaolu ning taotluse saanud riigis väljaandmise suhtes pädevatel ametiasutustel tuleb seda arvesse võtta kontrollimisel, kas väljaandmine on kooskõlas tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõttega“. ( 77 ) ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet paistab käsitavat pagulasseisundi ekstraterritoriaalset mõju nii, et seda seisundit, mille selle konventsiooni osalisriik on andnud, „saab teine osalisriik kahtluse alla seada vaid erandjuhtudel, kui ilmneb, et asjaomane isik ei täida ilmselgelt [selle konventsiooniga] nõutud tingimusi, näiteks juhul, kui avastatakse asjaolusid, mis näitavad, et esialgsed väited olid valed või et asjaomane isik kuulub [samas konventsioonis] ette nähtud välistavate sätete kohaldamisalasse“. ( 78 )

111.

Arvestades tähtsust, mida taotluse saanud liikmesriik peab tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtte järgimise sõltumatut ja ajakohastatud kontrolli läbi viies omistama teise liikmesriigi tehtud pagulasseisundi andmise otsusele, peavad need kaks liikmesriigi pädevat asutust vahetama teavet. ( 79 ) See teabevahetus, mis on nõutav liikmesriikidevahelise lojaalse koostöö põhimõtte alusel, kindlustab ka vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala ühtsust.

112.

Tõenduslik mõju, mida tuleb omistada pagulasseisundi andmise otsusele, mille on teinud muu liikmesriik kui see liikmesriik, kes peab läbi vaatama väljaandmistaotlust, eeldab, et ka siis, kui niisugune otsus ei ole õiguslikult siduv, peab kõnealuse taotluse rahuldamist hindav ametiasutus kontrollima kõike vajalikku selleks, et teha kindlaks, kas puudutatud isikul on oht sattuda taotluse esitanud riigis tagakiusamise ohvriks, mistõttu ta saab veel tugineda oma pagulasseisundile, ja kas selle isiku muud põhiõigused on ohus. ( 80 ) Järelikult peab väljaandmise alal pädev ametiasutus võtma ühendust puudutatud isikule pagulasseisundi andnud ametiasutusega, et saada sellelt asutuselt vajalikku teavet. Peale selle – kuivõrd varjupaigamenetlust puudutavat etappi viivad läbi erioskustega töötajad, kellel on selles valdkonnas üksikasjalikud teadmised – on oluline, et väljaandmise alal pädev ametiasutus küsiks arvamust ametiasutuselt, kes tegi pagulasseisundi andmise otsuse.

113.

Lisan, et erikohustuse reegli järgimise kontrollimine ei tähenda, et väljaandmise alal pädev ametiasutus ei pea varjupaigatoimikut arvesse võttes ja pagulasseisundi andnud ametiasutusega suheldes kontrollima seda, kas puudutatud isik võib veel pagulasseisundile tugineda. Põhikohtuasjas väljaandmise alal pädev ametiasutus peab seega esiteks põhjalikult uurima, kas esineb tagakiusamise oht, vastavalt sellele, mis on ette nähtud IRG § 6 lõikes 2, ning teiseks kontrollima, kas niisugust ohtu võimaldavad tõhusalt kõrvaldada erikohustuse reegel või võimalikud tagatised. ( 81 ) Selleks peab kõnealune asutus väljaandmistaotluse läbivaatamise käigus võtma arvesse varjupaigamenetluse raames kogutud faktilisi asjaolusid. Varjupaigatoimiku sisu võib pakkuda viidet selle kohta, kui usutavad on taotluse esitanud riigi antud tagatised, näiteks võivad sellest ilmneda asjaolud, mille põhjal võib oletada, et individuaalsetel juhtudel ei saa eeldada, et see riik antud tagatistest kinni peab. ( 82 )

114.

Taotluse esitanud riigi antud tagatiste põhjaliku kontrolli raames peab taotluse saanud riik, nagu ma eespool märkisin, tegema kindlaks, et mittepoliitilise kuriteoga seotud kriminaalmenetluse ettekäändel ei kavatse taotluse esitanud riik tegelikult esitada süüdistust poliitkuriteo eest või kiusata puudutatud isikut taga poliitilisel põhjusel. Sellega seoses peab olema iseäranis tähelepanelik asjaolu puhul, et väljaandmistaotluse on esitanud puudutatud isiku päritoluriik, kelle kohta on talle pagulasseisundi andmise ajal otsustatud, et ta vajab kaitset. See eeldab, et taotluse esitanud riik esitab põhjalikud ja tugevad tagatised ohu süvenemise puudumise kohta väljaandmise Euroopa konventsiooni artikli 3 lõike 2 nõuete tähenduses.

115.

Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneval alal tehtavate otsuste ühtsuse tagamise vajadus nõuab samuti, et väljaandmise suhtes pädeva asutuse ja puudutatud isikule pagulasseisundi andnud asutuse vahel toimuks teabevahetus, vastavalt lojaalse koostöö põhimõttele. ( 83 )

116.

Niisugune teabevahetus võib olla kasulik eelkõige juhul, kui väljaandmistaotlusest ilmnenud asjaolude tagajärjel võib pagulasseisundi andnud ametiasutus puudutatud isikult selle seisundi ära võtta, näiteks juhul, kui nendest asjaoludest ilmneb mõni seda seisundit välistav asjaolu. ( 84 ) Kuna väljaandmistaotlust läbi vaatav pädev asutus edastab sellele ametiasutusele kogu vajaliku teabe, on seega seda vajalikum, et direktiivi 2013/32 artikli 45 lõikes 3 on ette nähtud, et pädeva ametiasutuse otsuses rahvusvahelise kaitse äravõtmise kohta esitatakse selle otsuse aluseks olevad faktilised ja õiguslikud argumendid. Selle asutuse käsutuses peab järelikult olema kogu asjakohane teave, et ta saaks seda teavet arvestades oma otsuse sisu kindlaksmääramiseks ja selle täielikuks põhjendamiseks hinnata ise kõiki selle üksikjuhtumi asjaolusid. ( 85 )

117.

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Oberlandesgericht Hammi (liidumaa kõrgeim üldkohus Hammis, Saksamaa) esitatud eelotsuse küsimusele järgmiselt:

ELTL artikli 78 lõiget 2, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule, artikli 21 lõiget 1 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/32/EL rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta artikli 9 lõikeid 2 ja 3

tuleb tõlgendada nii, et

kui ühes liikmesriigis pagulasseisundi saanud kolmanda riigi kodaniku suhtes on teisele liikmesriigile, kus see isik elab, esitanud väljaandmistaotluse tema päritoluriigiks olev kolmas riik, ei ole taotluse saanud liikmesriigi jaoks selle taotluse läbivaatamise raames siduv pagulasseisundi andmise otsus, mille on teinud esimene liikmesriik, ning seega ei ole taotluse saanud liikmesriik kohustatud keelduma selle isiku väljaandmisest senikaua, kuni pagulasseisundi andmise otsus kehtib.

Tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõttest, mis on kehtestatud kui põhiõigus Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 18 koostoimes pagulasseisundi konventsiooni artikliga 33, mida on täiendatud pagulasseisundi protokolliga, ning põhiõiguste harta artikli 19 lõikes 2, tuleneb siiski, et taotluse saanud liikmesriik peab keelduma puudutatud isiku väljaandmisest juhul, kui selle põhimõtte järgimise sõltumatu ja ajakohastatud kontrollimise tulemusena leiab see liikmesriik, et on põhjendatult alust arvata, et sellel isikul on tegelik oht sattuda sihtriigis põhiõiguste harta sätetega keelatud kohtlemise ohvriks.

Selle kontrollimise raames on teise liikmesriigi tehtud pagulasseisundi andmise otsus eriti tähtis asjaolu, mida väljaandmistaotluse saanud liikmesriigi pädev ametiasutus peab võtma arvesse kontrollimiseks, et väljaandmine ei kahjustaks põhiõiguste harta artikliga 18 ja artikli 19 lõikega 2 tagatud õigusi. Sel eesmärgil ning vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneval alal tehtavate otsuste ühtsuse tagamiseks peab nende liikmesriikide pädevate asutuste vahel toimuma teabevahetus vastavalt ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõttele.