–

hagiavaldust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 6. detsembril 2021,

–

komisjoni taotlust tuvastada otsuse tegemise vajaduse äralangemine, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 1. märtsil 2022,

–

muutmisavaldust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 6. aprillil 2022,

–

komisjoni seisukohti muutmisavalduse kohta, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse 29. aprillil 2022,

–

7. juuli 2022. aasta kohtumäärust, millega Üldkohus otsustas otsuse tegemise vajaduse äralangemise tuvastamise taotluse liita asja sisulise läbivaatamisega,

–

repliiki ja vasturepliiki, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse vastavalt 8. oktoobril ja 5. detsembril 2022,

–

2. märtsi 2023. aasta kohtumäärust, millega Üldkohus kohustas komisjoni menetlustoimingu raames esitama teatavad dokumendid täies ulatuses,

1

ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis paluvad hagejad, Fabien Courtois ja teised füüsilised isikud, kelle nimed on loetletud lisas, tühistada Euroopa Komisjoni 28. veebruari 2022. aasta otsus C(2022) 1359 (final), mis on vastu võetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT 2001, L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331) artikli 4 alusel ja millega neil võimaldati osaliselt tutvuda teatavate dokumentidega, mis käsitlevad COVID‑19 pandeemia ajal vaktsiinide ostmist selle institutsiooni poolt, ning selle otsuse prantsuskeelne versioon, mis edastati 31. märtsil 2022.

2

Euroopa Liidu Nõukogu võttis 14. aprillil 2020 vastu määruse (EL) 2020/521, millega aktiveeritakse määruse (EL) 2016/369 kohane erakorraline toetus ja muudetakse määruse sätteid, võttes arvesse COVID‑19 puhangut (ELT 2020, L 117, lk 3). Selle määrusega aktiveeris nõukogu erakorralise toetuse, mis on kehtestatud nõukogu 15. märtsi 2016. aasta määrusega (EL) 2016/369 erakorralise toetuse andmise kohta liidus (ELT 2016, L 70, lk 1) kui üks meetmetest, mis peab võimaldama Euroopa Liidul tervikuna reageerida COVID‑19 pandeemia kriisile solidaarselt, võttes arvesse viiruse kiire levikuga seotud piiranguid ning kuna leviku ulatuse ja riikidevahelisuse tõttu oli vaja terviklikku reageerimist.

3

Komisjon avaldas 17. juunil 2020 teatise „ELi strateegia COVID‑19 vaktsiinide kohta“ COM(2020) 245 (final). Strateegia, mille eesmärk on kiirendada COVID‑19 vaktsiinide väljatöötamist, tootmist ja kasutuselevõttu, põhines kahel sambal. Esimene neist oli tagada liidus piisav vaktsiinide tootmine ja liikmesriikide piisav vaktsiinidega varustamine vaktsiinitootjatega sõlmitud eelostulepingute kaudu määrusega 2020/521 aktiveeritud erakorralise toetuse vahendi abil. Teine sammas oli liidu õigusraamistiku kohandamine vastavalt tolleaegsele kiireloomulisusele ja olemasoleva regulatiivse paindlikkuse kasutamine, et kiirendada vaktsiinide väljatöötamist, neile lubade andmist ja nende kättesaadavust, säilitades samal ajal vaktsiinide kvaliteedi, ohutuse ja tõhususe standardid.

4

Seda silmas pidades täpsustas komisjon, et liikmesriigid kaasatakse menetlusse algusest peale ja kõik osalevad liikmesriigid on esindatud juhtnõukogus (edaspidi „juhtnõukogu“), kes abistab komisjoni eelostulepingute kõigis aspektides enne nende allkirjastamist. Ta täpsustas ühtlasi, et eelostulepingute üle hakkab läbirääkimisi pidama ühine läbirääkimisrühm (edaspidi „ühine läbirääkimisrühm“), mis koosneb tema enda esindajatest ja väikesest arvust liikmesriikide ekspertidest, kusjuures eelostulepingud tuleb sõlmida kõigi osalevate liikmesriikide nimel. Samuti kinnitas komisjon, et tema vastutab liikmesriikide nimel korraldatava hankemenetluse ja sõlmitud eelostulepingute eest.

5

Komisjoni arvates tuleb väljapakutud raamistikku käsitada „kindlustuslepinguna“, mis seisneb selles, et osa ravimitööstusel lasuvast riskist kantakse üle riigiasutustele, vastutasuks oli liikmesriikidele tagatud õiglane ja taskukohane juurdepääs vaktsiinile, kui see kord kättesaadavaks muutub.

6

Kaks advokaati esitasid 24. mai 2021. aasta kirjas, mis oli adresseeritud komisjoni presidendile ja samal päeval saadetud e‑kirjaga ka komisjoni peasekretariaadile ning registreeriti 15. juunil 2021 numbriga GESTDEM 2021/3395, „platvormi https://dejavu/legal/86 000 esimese petitsiooni esitaja nimel ja arvel“ (edaspidi „petitsioon“), keda nad esindavad ja kelle hulgas olid ka hagejad, määruse nr 1049/2001 alusel taotluse tutvuda teatavate dokumentidega, mis käsitlevad COVID‑19 pandeemia ajal vaktsiinide ostmist komisjoni poolt ja liidu liikmesriikide nimel (edaspidi „esialgne taotlus“). Kiri sisaldas ka teabenõuet.

7

Esialgne taotlus puudutas eelkõige komisjoni ja vaktsiinitootjate vahel sõlmitud ostulepinguid, nende liidu esindajate nimesid, kes osalesid läbirääkimistel tootjatega, samuti nende esindajate ja tootjate vaheliste otseste või kaudsete huvide deklaratsioone, ning selle sõnastuses oli viidatud järgmistele dokumentidele:

„1. Kõik lepingud, mille Euroopa Komisjon on allkirjastanud [määruse 2020/521] alusel, eelkõige lepingud, mille pool on:

Pfizer-Biontech;

Moderna;

Johnson & Johnson;

Astrazeneca.

Täpsustades, et:

2. Lepingute üle peetavatel läbirääkimistel osalevate Euroopa Liidu esindajate nimekiri, nende määramise otsused ja täielik nimi (eesnimi, PEREKONNANIMI, ametialane või institutsiooniline roll).

3. Otseste või kaudsete huvide deklaratsioonid punktis 2 nimetatud Euroopa Liidu esindajate ning vaktsiinide ja muude ravimite tootjate, investorite ja rahastajate vahel.“

8

Komisjoni tervise ja toiduohutuse peadirektoraadi (edaspidi „tervise peadirektoraat“) peadirektor vastas esialgsele taotlusele 30. juuli 2021. aasta kirjaga ja märkis, et ta on teinud kindlaks 46 taotlusele vastavat dokumenti, nimelt neli eelostulepingut ja kolm ostulepingut, mille komisjon sõlmis AstraZeneca, Pfizer-BioNTechi, Jansseni ja Modernaga, 17 dokumenti nimetusega „vastastikuse mõistmise memorandumi projektid“ (draft term sheet) ja 22 huvide konflikti puudumise deklaratsiooni. Ta märkis, et eelostulepingute ja eespool nimetatud ostulepingutega on võimaldatud osaliselt tutvuda, kuna nende osaliselt redigeeritud versioonid on avalikustatud ühel tema veebilehel. Mõned lõigud on kustutatud eraelu puutumatust ja isikupuutumatust, ettevõtjate ärihuve ja institutsioonide otsustamisprotsessi kaitsvate erandite alusel, mis on ette nähtud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punktis b, artikli 4 lõike 2 esimeses taandes ja artikli 4 lõikes 3. Need lõigud sisaldavad tundlikku äriteavet muu hulgas ettevõtete, nende alltöövõtjate ja seotud äriühingute kohta, sealhulgas teaduslikku teavet vaktsiinide kohta, hinda, vaktsiinide kasutuselevõtu ajakava, tootmisvõimsusi, oskusteavet ning ekspertide ja partnerite kaasamist, äristrateegiaid ja muud kaubandusliku väärtusega teavet. Osaliselt võimaldati tutvuda ka huvide konflikti puudumise deklaratsioonidega, millest hagejatele edastati ainult üks eksemplar, kuna need dokumendid erinevad vaid allakirjutanu nime, allkirja ja allkirjastamise kuupäeva poolest. Teave on kustutatud eraelu puutumatust ja isikupuutumatust kaitsva erandi alusel, mis on ette nähtud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punktis b. Seevastu märkis komisjon, et 17 „vastastikuse mõistmise memorandumi projektiga“ tutvumise võimaldamisest tuleb täielikult keelduda ettevõtjate ärihuve ja institutsioonide otsustamisprotsessi kaitsvate erandite alusel, mis on ette nähtud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses taandes ja artikli 4 lõikes 3, ning kuue „vastastikuse mõistmise memorandumi projekti“ puhul ka kohtumenetlust kaitsva erandi alusel, mis on ette nähtud nimetatud määruse artikli 4 lõike 2 teises taandes.

9

Hagejad esitasid 13. augustil 2021 määruse nr 1049/2001 artikli 7 lõike 2 alusel kordustaotluse, milles palusid, et komisjon vaataks uuesti läbi oma seisukoha kõigi dokumentide osas, millega tutvumise võimaldamisest oli osaliselt või täielikult keeldutud (edaspidi „kordustaotlus“).

10

Komisjon teatas hagejatele 24. septembril 2021, et tal ei ole ikka veel võimalik kordustaotlusele vastata. Sel kuupäeval tähendas kordustaotlusele vastamata jätmine vaikimisi tehtud otsust jätta taotlus rahuldamata (edaspidi „vaikimisi tehtud rahuldamata jätmise otsus“) vastavalt määruse nr 1049/2001 artikli 8 lõikele 3.

11

Komisjon võttis 28. veebruaril 2022 – pärast konsulteerimist asjaomaste ravimifirmadega (edaspidi „asjaomased ettevõtjad“) kooskõlas määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikega 4 – määruse nr 1049/2001 artikli 4 alusel vastu otsuse C(2022) 1359 (final) (edaspidi „sõnaselge otsus“), mille ta tegi hagejatele teatavaks inglise keeles 1. märtsil 2022. Komisjon märkis, et sõnaselge otsus tehti kiiruse huvides teatavaks inglise keeles ja otsuse tõlge prantsuse keelde edastatakse hagejatele lähipäevil.

12

Sõnaselges otsuses tõi komisjon esile, et kordustaotluse hindamisel vaatas peasekretariaat uuesti läbi tervise peadirektoraadi poolt esialgsele taotlusele antud vastuse ning uuesti läbivaatamise tulemusena muudeti dokumentidega tutvumise taotlusele vastavate dokumentide loetelu ja loetletud dokumentide arv on 66.

13

Konkreetselt seisnes muudatus selles, et jäeti välja kõik 17 dokumenti, mille tervise peadirektoraat oli eelnevalt määratlenud kui „vastastikuse mõistmise memorandumi projektid“, millega tutvumise võimaldamisest esialgsele taotlusele vastates täielikult keelduti (vt eespool punkt 8), ja lisati uusi dokumente, millega võimaldati tutvuda osaliselt, sealhulgas eelostulepingud, ostulepingud ja 31 kirja, mis olid osa komisjoni ja liikmesriikide vahelisest kirjavahetusest. Lisaks võimaldati suuremas ulatuses osaliselt tutvuda nelja eelostulepingu ja kolme ostulepinguga, millega oli juba võimaldatud osaliselt tutvuda esialgse taotluse alusel.

14

Sõnaselge otsusega võimaldati seega osaliselt tutvuda järgmiste eelostulepingute ja ostulepingutega (edaspidi „asjaomased lepingud“):

15

Lisaks võimaldati osaliselt tutvuda järgmiste dokumentidega:

16

Komisjon märkis sõnaselges otsuses, et eraelu puutumatust ja isikupuutumatust kaitsev erand on kohaldatav kõigile asjaomastele lepingutele ja muudele eespool punktides 14 ja 15 loetletud dokumentidele ning asjaomaste lepingute suhtes on kohaldatav ka ettevõtjate ärihuve kaitsev erand.

17

Hagejatele edastati sõnaselge otsuse prantsuskeelne versioon 31. märtsil 2022.

18

Hagejad paluvad Üldkohtul:

19

Komisjon palub Üldkohtul:

20

Muutmisavalduse kohta esitatud märkustes ja vasturepliigis väljendas komisjon teatavaid kahtlusi, kas kõigil hagejatel on hagi esitamise õigus. Ta väitis sellega seoses, et on raske kindlalt välja selgitada, kas kõik hagejad olid tõepoolest petitsioonile esimestena alla kirjutanud 86000 isiku hulgas, kelle nimel ja arvel esialgne taotlus esitati.

21

Üldkohus palus 7. juulil 2022 teatavaks tehtud menetlust korraldava meetmega hagejatel esitada tõendid selle kohta, et vähemalt üks neist kuulus 86000 isiku hulka, kes petitsiooni esitasid ning kelle nimel ja arvel on esitatud esialgne taotlus, ning et kõigil hagejatel on hagi esitamise õigus.

22

Vastuseks menetlust korraldavale meetmele esitasid hagejad väljavõtte petitsiooni esitajate e‑allkirjadest, märkides neist igaühe puhul petitsiooni allkirja kinnitamise kuupäeva.

23

Käesoleval juhul on vähemalt üks hagejatest, nimelt F. Courtois, petitsiooni allkirja nõuetekohaselt kinnitanud enne esialgse taotluse esitamist; allkiri on kinnitatud 24. veebruaril 2021. Järelikult on F. Courtois’l käesolevas menetluses hagi esitamise õigus.

24

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt, mis põhineb menetlusökonoomia kaalutlustel, ei ole ühe ja sama hagi puhul, juhul kui ühel hagejatest on hagi esitamise õigus, vaja kontrollida, kas teistel hagejatel on hagi esitamise õigus (vt selle kohta 23. septembri 2015. aasta kohtuotsus ClientEarth ja International Chemical Secretariat vs. ECHA, T‑245/11, EU:T:2015:675, punkt 97 ja seal viidatud kohtupraktika).

25

Siit järeldub, et ei ole vaja uurida, kas teistel hagejatel, kelle nimed on esitatud petitsiooni esitajate allkirjade väljavõttel, on igaühel hagi esitamise õigus.

26

Vaikimisi tehtud rahuldamata jätmise otsus, mille peale tühistamisnõue oli hagejate hagiavaldusega esialgu esitatud, on pärast hagiavalduse esitamist asendatud sõnaselge otsusega. Asendamisest tingituna kohandasid hagejad Üldkohtu kodukorra artikli 86 alusel oma esialgseid nõudeid ja nõuete põhjendamiseks esitatud väiteid.

27

Pärast oma nõuete muutmist palusid hagejad tühistada sõnaselge otsuse prantsuskeelse versiooni, mis edastati neile 31. märtsil 2022.

28

Komisjon ei olnud hagejate nõuete ja väidete muutmise vastu, kuid väidab, et sõnaselge otsuse prantsuskeelne versioon on üksnes vaidlustatava akti kinnitav tõlge, kusjuures vaidlustatav akt on 28. veebruaril 2022 inglise keeles vastu võetud ja 1. märtsil 2022 teatavaks tehtud sõnaselge otsus.

29

Kohtuistungil täpsustas komisjon, et sõnaselge otsuse prantsuskeelse versiooni hilisemast edastamisest – nagu on nõutav vastavalt Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõikele 4, ELTL artikli 24 neljandale lõigule ja nõukogu 6. oktoobri 1958. aasta määruse nr 1, millega määratakse kindlaks Euroopa Majandusühenduses kasutatavad keeled (EÜT 1958, 17, lk 385; ELT eriväljaanne 01/01, lk 3), mida on muudetud nõukogu 13. mai 2013. aasta määrusega (EL) nr 517/2013 (ELT 2013, L 158, lk 1), artiklile 2 – oleks võinud hakata uuesti kulgema akti vaidlustamise tähtaeg. Hagejad omalt poolt kinnitasid sisuliselt, et nad nõuavad sõnaselge otsuse tühistamist selle mõlemas keeleversioonis, et vältida „menetluslikku lõksu“ langemist. Nad rõhutasid, et soovisid saada Üldkohtu sisulist otsust oma hagi kohta, mitte sõnaselge otsuse keele küsimuse kohta, ning et nad ei püüdnud oma muutmisavalduse esitamisega saavutada tähtaja uuesti kulgema hakkamist.

30

Kuna hilisem sõnaselge otsus tühistab dokumentidega osalise tutvumise taotluse vaikimisi tehtud rahuldamata jätmise otsuse, siis vaikimisi tehtud otsuse vastu suunatud osas on vajadus hagi kohta otsust teha ära langenud (2. juuli 2015. aasta kohtuotsus Typke vs. komisjon, T‑214/13, EU:T:2015:448, punkt 36; vt selle kohta ka 2. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus Strack vs. komisjon, C‑127/13 P, EU:C:2014:2250, punktid 88 ja 89). Järelikult on ära langenud vajadus teha otsus käesoleva hagi kohta osas, mis puudutab hagiavalduses ja repliigis viidatud nõuet tühistada vaikimisi tehtud rahuldamata jätmise otsus.

31

Pealegi ei ole pooled viidanud ühelegi sõnaselge otsuse prantsuskeelse ja ingliskeelse versiooni lahknevusele. Üldkohus ei ole sellist lahknevust ka tuvastanud, välja arvatud mõlema keeleversiooni kolmandas sissejuhatavas punktis, mis selgitab, miks saadetakse prantsuskeelne tõlge. Seega on olemas vaid üks sõnaselge otsus, mis on vastu võetud kahes keeleversioonis.

32

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et tegelikult on hagejate teisel ja kolmandal nõudel sama eesmärk, nimelt sõnaselge otsuse (edaspidi „vaidlustatud otsus“) tühistamine. Neid nõudeid analüüsitakse seega koos.

33

Hagejate esitatud väidete käsitlemiseks kohustas Üldkohus 2. märtsi 2023. aasta kohtumäärusega komisjoni esitama täies ulatuses esiteks asjaomased lepingud, millega tutvumise võimaldamisest ta vaidlustatud otsusega osaliselt keeldus, ja teiseks 17 dokumenti, mida tervise peadirektoraat määratles kui „vastastikuse mõistmise memorandumi projekte“, millega tutvumise võimaldamisest esialgsele taotlusele vastates keelduti täielikult ja mis kustutati vaidlustatud otsusega nende dokumentide loetelust, mille puhul leiti, et need vastavad dokumentidega tutvumise taotlusele, täpsustades samas, et vastavalt kodukorra artiklile 104 ei edastata neid dokumente hagejatele. Komisjon täitis need nõuded määratud tähtaja jooksul. Nende dokumentide esitamine võimaldas Üldkohtul analüüsida hagi väiteid, olles teadlik kõigist asjaoludest.

34

Muudetud hagi põhjendamiseks esitavad hagejad sisuliselt neli väidet, mis puudutavad esiteks seda, et dokumentidega tutvumise taotluse eseme hulka kuuluvate dokumentide loetelu ei ole täielik, teiseks seda, et need kaks erandit, millele tuginedes komisjon põhjendas taotletud dokumentidega tutvumise võimaldamisest osalist keeldumist, ei ole kohaldatavad, kolmandaks ülekaaluka üldise huvi esinemist, mille tõttu taotletud dokumentidega täies ulatuses tutvumine on põhjendatud, ja neljandaks proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist.

35

Hagejate esimeses väites esitatud argumendid jagunevad kaheks osaks.

36

Esimeses osas heidavad hagejad komisjonile ette, et ta jättis vaidlustatud otsusega nende dokumentide loetelust, mille puhul leiti, et need vastavad dokumentidega tutvumise taotlusele, välja 17 dokumenti, mida tervise peadirektoraat oli esialgsele taotlusele vastates määratlenud kui „vastastikuse mõistmise memorandumi projekte“.

37

Teises osas väidavad hagejad, et kuna komisjon edastas üksnes dokumentide näidised või taotletud dokumentide versioonid, millest oli kustutatud oluline teave, siis ei järginud ta dokumentide üldise kättesaadavuse põhimõtet, tõlgendas vääralt dokumentidega tutvumise taotluse suhtes kehtivaid erandeid ega selgitanud küsimust, kuidas nende dokumentidega tutvumine võib väidetavalt kaitstud huve kahjustada.

38

Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.

39

Mis puudutab esimese väite esimest osa, siis nagu on märgitud eespool punktides 8, 12 ja 13, nähtub toimikust, et esialgsele taotlusele vastates määratles tervise peadirektoraat 46 dokumenti, mis vastavad sellele taotlusele ja millest 17 dokumenti on määratletud kui „vastastikuse mõistmise memorandumi projektid“, millega tutvumise võimaldamisest keelduti. Kordustaotluse tulemusel arvati esialgsele taotlusele vastavate dokumentide loetellu 66 dokumenti, kuid sellest jäeti välja 17 eespool nimetatud dokumenti, kuna komisjon leidis, et need olid lisatud ekslikult. Tema arvates ei kuulunud need esialgse taotluse eseme hulka, kuna neid tuleb pidada sisuliselt ettevalmistavateks dokumentideks.

40

Käesoleval juhul piisab sellest, kui tõdeda, et hagejad taotlesid tutvumist üksnes komisjoni „allkirjastatud lepingutega“ (vt eespool punkt 7), mistõttu dokumentidega tutvumise taotlust ei saa mõista nii, et see viitab ka lepingute allkirjastamist ettevalmistavatele dokumentidele, mida on vaidlustatud otsuses nimetatud „vastastikuse mõistmise memorandumi projektideks“, milles on viidatud lihtsalt ettepanekutele või esialgsetele dokumentidele, mille eesmärk on töötada välja lepingutingimused, milles pooled hiljem kokku lepivad.

41

Seda hinnangut ei sea kahtluse alla dokumentidega tutvumise taotluse punkti 1 alapunktis a tehtud täpsustus, et „lepingu all tuleb mõista iga kavatsusavaldust, lihttellimust, memorandum of understanding’ut, lepingut, kokkulepet, lisalepingut, ühepoolset või vastastikust lubadust“. Nimelt viitavad kõik need mõisted dokumentidele, mis sisaldavad õiguslikult siduvat tahteavaldust ning millest tuleneb tingimata kindel ja tagasivõetamatu kohustus. Mitte mingil juhul ei ole ükski nendest mõistetest samastatav ettevalmistava dokumendiga, nagu seda on lihtsad ettepanekud või esialgsed dokumendid, mille eesmärk on lepingutingimuste väljatöötamine, mille üle pooled peavad hiljem läbirääkimisi pidama ja milles nad peavad lõplikult kokku leppima.

42

Seega ei ole komisjon vaidlustatud otsuses dokumentidega tutvumise taotluse ulatust tõlgendades teinud ühtegi hindamisviga.

43

Lisaks toimub määruse nr 1049/2001 artiklite 7 ja 8 kohaselt institutsioonide dokumentidega tutvumise menetlus kahes etapis. Seega kujutab vastus esialgsele taotlusele määruse nr 1049/2001 artikli 7 lõike 1 tähenduses endast üksnes esimest seisukohavõttu, mida saab pärast kordustaotluse esitamist vastavalt nimetatud määruse artikli 7 lõikele 2 uuesti läbi vaadata (vt selle kohta 2. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus Strack vs. komisjon, C‑127/13 P, EU:C:2014:2250, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 11. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Arca Capital Bohemia vs. komisjon, T‑440/17, EU:T:2018:898, punktid 17–19).

44

Sellest järeldub, et vaidlustatud otsuse tegemise staadiumis võis komisjon põhjendatult jätta kõnealused 17 dokumenti välja nende dokumentide loetelust, mille puhul leiti, et need vastavad dokumentidega tutvumise taotlusele. Nimelt ei vasta ükski neist dokumentidest „lepingule“, millele komisjon on „alla kirjutanud“.

45

Eeltoodut arvestades tuleb esimese väite esimene osa tagasi lükata.

46

Osas, milles hagejad vaidlustavad esimese väite teises osas sisalduvate üldiste ja abstraktsete väidetega teatud dokumentide või dokumentide osadega, sealhulgas huvide konflikti puudumise deklaratsioonide ja vaidlusaluste lepingutega tutvumise võimaldamisest osalise või täieliku keeldumise, kattuvad need väited hagi teise ja kolmanda väitega. Seega tuleb viidata allpool punktidele 47–214.

47

Põhjendamaks teist väidet, mis jaguneb kaheks osaks, väidavad hagejad, et need kaks erandit, millele tuginedes komisjon põhjendas taotletud dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumist, nimelt eraelu puutumatust ja isikupuutumatust kaitsev erand ja ettevõtjate ärihuve kaitsev erand, ei ole käesoleval juhul kohaldatavad.

48

Teise väite esimeses osas, mis käsitleb huvide konflikti puudumise deklaratsioonidega tutvumise võimaldamisest osalist keeldumist, väidavad hagejad, et komisjon ei ole tõendanud, kuidas ühise läbirääkimisrühma liikmete nimede avalikustamine kahjustaks konkreetselt nende liikmete eraelu puutumatust või isikupuutumatust. Sellega seoses väidavad hagejad, et kuna komisjon tegutses pelgalt eelduse alusel ega kaalunud asjas esinevaid huve, pööras ta tõendamiskoormise ümber.

49

Hagejad väidavad, et vajadus edastada taotletud andmed, mis sisalduvad huvide konflikti puudumise deklaratsioonides, millega võimaldati tutvuda osaliselt, tuleneb vajadusest kontrollida, ega lepingute üle läbirääkimisi pidanud isikutel ei ole huvide konflikti, samuti suurenenud õigusest ja vajadusest kodanike teavitamise ja läbipaistvuse järele, eriti mis puudutab ühise läbirääkimisrühma liikmeid, kellel oli avalik ametikoht või vähemalt avaliku teenuse osutamise ülesanne.

50

Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.

51

Komisjon väidab, et hagejate kordustaotluses esitatud kaalutlused ei ole piisavad tõendamaks, et vaidlusaluste isikuandmete edastamine oli käesoleval juhul vajalik. Ta lisab, et pärast huvide konflikti puudumise deklaratsioonide anonüümseks muudetud versioonide avalikustamist oli hagejatel võimalik kontrollida, kas asjaomased ametiisikud täitsid liidu kõigi hankemenetlustega seotud kohustusi. Ta väidab samuti, et ta ei ole tõendamiskoormist sugugi ümber pööranud, kuid kui on alust arvata, nagu käesolevas asjas, et avalikustamine võib kahjustada andmesubjektide õigustatud huve, ei edastata selliseid andmeid nagu need, mida taotleti, eriti kui tegemist on ametiisikutega, kellel ei ole oma institutsioonis otsustusõigust või kõrget kohta ametiredelil. Lisaks täheldab ta, et hagejad esitasid muutmisavalduse etapis uusi argumente, millega soovitakse tõendada isikuandmete edastamise vajalikkust, mida tal ei olnud võimalik kontrollida vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal.

52

Oluline on silmas pidada, et ELTL artikli 15 lõike 3 kohaselt on igal liidu kodanikul ja igal füüsilisel või juriidilisel isikul, kes elab või kelle registrijärgne asukoht on mõnes liikmesriigis, õigus pääseda ligi liidu institutsioonide, organite ja asutuste dokumentidele põhimõtete ning tingimuste alusel, mis määratletakse kooskõlas seadusandliku tavamenetlusega. Määruse nr°1049/2001 eesmärk, nagu on märgitud selle põhjenduses 4 ja artiklis 1, on anda üldsusele võimalikult laiaulatuslik õigus tutvuda institutsioonide dokumentidega (28. juuni 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Éditions Odile Jacob, C‑404/10 P, EU:C:2012:393, punkt 111, ja 28. juuni 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Agrofert Holding, C‑477/10 P, EU:C:2012:394, punkt 53; vt selle kohta ka 14. novembri 2013. aasta kohtuotsus LPN ja Soome vs. komisjon, C‑514/11 P ja C‑605/11 P, EU:C:2013:738, punkt 40).

53

Põhimõtet, et üldsusel on võimalikult laiaulatuslik õigus tutvuda dokumentidega, võib ikkagi piirata teatud üldistest või erahuvidest lähtudes. Nimelt näeb määrus nr°1049/2001 ning eelkõige selle põhjendus 11 ja artikkel 4 ette erandnormid, mis panevad institutsioonidele ja asutustele kohustuse mitte avalikustada dokumente, kui avalikustamine kahjustaks mõnda neist huvidest (vt selle kohta 28. juuni 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Éditions Odile Jacob, C‑404/10 P, EU:C:2012:393, punkt 111; 28. juuni 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Agrofert Holding, C‑477/10 P, EU:C:2012:394, punkt 53, ja 14. novembri 2013. aasta kohtuotsus LPN ja Soome vs. komisjon, C‑514/11 P ja C‑605/11 P, EU:C:2013:738, punkt 40).

54

Kuna määruse nr 1049/2001 artiklis 4 ette nähtud erandid teevad erandi põhimõttest anda üldsusele võimalikult laiaulatuslik õigus tutvuda dokumentidega, tuleb neid tõlgendada ja kohaldada kitsalt (vt selle kohta 21. juuli 2011. aasta kohtuotsus Rootsi vs. MyTravel ja komisjon, C‑506/08 P, EU:C:2011:496, punkt 75, ja 3. juuli 2014. aasta kohtuotsus nõukogu vs. in’t Veld, C‑350/12 P, EU:C:2014:2039, punkt 48).

55

Määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti b kohaselt keelavad liidu institutsioonid juurdepääsu dokumentidele, mille avalikustamine kahjustaks eraelu puutumatust ja isikupuutumatust, eelkõige kooskõlas isikuandmete kaitset käsitlevate liidu õigusaktidega.

56

Kohtupraktika kohaselt tuleneb sellest, et kui taotlusega soovitakse saada isikuandmeid Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2018. aasta määruse (EL) 2018/1725, mis käsitleb füüsiliste isikute kaitset isikuandmete töötlemisel liidu institutsioonides, organites ja asutustes ning isikuandmete vaba liikumist, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 45/2001 ja otsus nr 1247/2002/EÜ (ELT 2018, L 295, lk 39), artikli 3 lõike 1 tähenduses, kohaldatakse selle määruse sätteid täies ulatuses (vt analoogia alusel 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus ClientEarth ja PAN Europe vs. EFSA, C‑615/13 P, EU:C:2015:489, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

57

Seega võib isikuandmeid määruse nr 1049/2001 alusel kolmandale isikule edastada üksnes siis, kui edastamine vastab määruse 2018/1725 artikli 9 lõike 1 punktis a või b ette nähtud tingimustele ja tegemist on seadusliku töötlemisega vastavalt määruse artikli 5 nõuetele (vt analoogia alusel 2. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus Strack vs. komisjon, C‑127/13 P, EU:C:2014:2250, punkt 104).

58

Sellega seoses olgu märgitud, et määruse 2018/1725 artikli 9 lõike 1 punkti b kohaselt edastatakse isikuandmeid liidus asuvatele vastuvõtjatele, kes ei ole liidu institutsioonid või organid, ainult juhul, kui vastuvõtja kinnitab, et andmete edastamine on vajalik konkreetsel avalikes huvides oleval eesmärgil, ning juhul, kui on alust arvata, et andmesubjekti õigustatud huve kahjustatakse, kinnitab andmete vastutav töötleja, olles eelnevalt erinevaid vastandlikke huve tõendatult kaalunud, et edastamine on kõnealusel konkreetsel eesmärgil proportsionaalne.

59

Seega nähtub määruse 2018/1725 artikli 9 lõike 1 punkti b sõnastusest endast, et see seab isikuandmete edastamisele mitme kumulatiivse tingimuse täidetuse nõude.

60

Kõigepealt peab andmete taotleja tõendama, et isikuandmete edastamine on vajalik konkreetsel avalikes huvides oleval eesmärgil. Selle tingimuse täitmiseks tuleb tõendada, et isikuandmete edastamine on kõigist mõeldavatest meetmetest taotleja soovitava eesmärgi saavutamiseks kõige sobivam ja on selle eesmärgiga proportsionaalne, mistõttu taotlejal on kohustus esitada sõnaselged ja õiguspärased põhjendused (vt 19. septembri 2018. aasta kohtuotsus Chambre de commerce et d’industrie métropolitaine Bretagne-Ouest (port de Brest) vs. komisjon, T‑39/17, ei avaldata, EU:T:2018:560, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika). Siit tuleneb, et selle tingimuse kohaldamine, mille kohaselt tuleb tõendada isikuandmete edastamise vajalikkust konkreetsel avalikes huvides oleval eesmärgil, viib selleni, et tunnustatakse erandit määruse nr 1049/2001 artikli 6 lõikes 1 sätestatud reeglist, mille kohaselt ei ole taotleja kohustatud oma taotlust põhjendama (15. juuli 2015. aasta kohtuotsus Dennekamp vs. parlament, T‑115/13, EU:T:2015:497, punkt 55).

61

Alles pärast vajalikkuse tõendamist peab asjaomane institutsioon seega kontrollima, ega ei ole vähimatki alust arvata, et andmete edastamine võiks kahjustada andmesubjekti õigustatud huve, ja sellisel juhul erinevaid vastandlikke huve tõendatult kaaluma, et hinnata, kas taotletud isikuandmete edastamine on proportsionaalne (vt selle kohta 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus ClientEarth ja PAN Europe vs. EFSA, C‑615/13 P, EU:C:2015:489, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).

62

Käesolevat väiteosa tuleb analüüsida nendest kaalutlustest lähtudes.

63

Käesoleval juhul leidis komisjon, et hagejad ei ole tõendanud ühtki konkreetsest avalikust huvist tulenevat vajadust, millega isikuandmete edastamine oleks põhjendatud, eelkõige „võttes arvesse huvide konflikti puudumise deklaratsioonide anonüümse versiooni avalikustamist“. Ta lisas, et on alust arvata, et isikuandmete avalikustamine kahjustaks andmesubjektide õigustatud huve, kuna on olemas tegelik, mitte oletuslik oht, et avalikustamine kahjustab nende eraelu puutumatust ja tekitab neile soovimatuid väliskontakte, arvestades teema tundlikkust.

64

Komisjon järeldas seega, et vastavalt määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punktile b ei saa isikuandmetega tutvumist võimaldada.

65

Seega tuleb kõigepealt kontrollida, kas hagejad on tõendanud, et ühise läbirääkimisrühma liikmete isikuandmete edastamine on vajalik.

66

Sellega seoses tuleb möönda, et dokumentidega tutvumise kordustaotluses oli mainitud üksnes asjaolu, et kõnealuste lepingute üle läbirääkimisi pidanud liidu „töötajatele, ametnikele, esindajatele või teistele isikutele“ on „pandud avalikes huvides olev ülesanne“, mis ei saanud teema meediakajastust arvestades olla neile teadmata, ning et läbipaistvus teenib avalikku huvi, arvestades kiirmenetluse rakendamise ja asjaomaste lepingute sõlmimise erakorralisust. Seega oleks taotluses saanud selgemalt esile tuua, et hagejad taotlevad ühise läbirääkimisrühma liikmete erapooletuse kontrolli eesmärki.

67

Siiski tuleb täheldada, et kordustaotluses on korratud esialgse taotluse sõnastust. Lisaks esitasid hagejad esialgses taotluses komisjonile küsimusi, et saada teada, „[k]eda komisjon volitas […] vaktsiinitootjatega läbirääkimisi pidama“ ja „[m]illised otsesed või kaudsed huvid sidusid omavahel vaktsiinitootjaid, investoreid või pooltega seotud rahastajaid“.

68

Järelikult, kui hagejad palusid, et neile edastataks teavet liikmete nimede ja nende võimalike sidemete kohta vaktsiinitootjatega, oli komisjonil võimalik mõista, et dokumentide taotlejad järgisid eespool punktis 66 osutatud eesmärki, milleks on kontrollida, kas ühise läbirääkimisrühma liikmed on erapooletud.

69

Seega tuleb tõdeda, et hagejad on esitanud argumente, mille eesmärk on tõendada isikuandmete edastamise vajalikkust. Niisiis tuleb tagasi lükata komisjoni argumendid, mis käsitlevad asjaolu, et hagejad viitasid sellisele konkreetsele avalikes huvides olevale eesmärgile esimest korda alles Üldkohtus.

70

Määruse nr 1049/2001 põhjendusest 2 nähtub, et läbipaistvus võimaldab tagada liidu institutsioonidele suurema legitiimsuse ning tulemuslikkuse ja suurema vastutuse liidu kodanike ees demokraatlikus süsteemis (vt 22. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus PTC Therapeutics International vs. EMA, C‑175/18 P, EU:C:2020:23, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika). Pealegi võib määruse 2018/1725 põhjenduse 28 kohaselt konkreetne avalikes huvides olev eesmärk määruse artikli 9 lõike 1 punkti b tähenduses olla seotud liidu institutsioonide ja organite läbipaistvusega.

71

Selles kontekstis võib selle menetluse läbipaistvus, mida järgis komisjon COVID‑19 vaktsiinitootjatega peetavatel läbirääkimistel ja asjaomaste lepingute sõlmimisel liikmesriikide nimel, tõepoolest kujutada endast konkreetset avalikes huvides olevat eesmärki määruse 2018/1725 artikli 9 lõike 1 punkti b tähenduses, kuna see võib aidata suurendada liidu kodanike usaldust selle institutsiooni edendatava vaktsiinistrateegia vastu ja seega võidelda eelkõige valeteabe levitamise vastu nende lepingute läbirääkimise ja sõlmimise tingimuste kohta (vt selle kohta 7. septembri 2022. aasta kohtuotsus Saure vs. komisjon, T‑448/21, ei avaldata, EU:T:2022:525, punkt 45, ja 7. septembri 2022. aasta kohtuotsus Saure vs. komisjon, T‑651/21, ei avaldata, EU:T:2022:526, punkt 46), võimaldades eelkõige liidu kodanikel veenduda, et ühise läbirääkimisrühma liikmete ja vaktsiinitootjate vahel puudub igasugune huvide konflikt.

72

Lisaks ei mõjuta asjaolu, et isikuandmete edastamise põhjendus on üldist laadi, otseselt küsimust, kas edastamine on taotleja taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalik (15. juuli 2015. aasta kohtuotsus Dennekamp vs. parlament, T‑115/13, EU:T:2015:497, punkt 61).

73

Neid asjaolusid arvestades leiab Üldkohus, et hagejad on piisavalt esile toonud konkreetse avalikes huvides oleva eesmärgi, mida nad taotlesid, ja selle, et kõnealuste isikuandmete edastamine on vajalik. Nimelt oleksid hagejad üksnes siis, kui neil oleks olnud ühise läbirääkimisrühma liikmete perekonnanimed, eesnimed ja ametialane või institutsiooniline roll, saanud kontrollida, et neil liikmetel ei olnud huvide konflikti.

74

Järgmiseks tuleb asjaomaste isikute eraelu puutumatuse kahjustamise ohu kohta märkida, et komisjon väitis, et ühise läbirääkimisrühma liikmete nimede avalikustamine võib kahjustada asjaomaste isikute eraelu, tekitades neile soovimatuid väliskontakte, arvestades eelkõige käsitletava teema tundlikkust.

75

Sellega seoses tuleb toonitada, et argumendid, mille hagejad esitasid selle hinnangu vaidlustamiseks, on vastuolulised. Nimelt väidavad nad ühelt poolt, et läbirääkimisrühma liikmete avalikes huvides oleva ülesande tõttu ei too liikmete nimede avalikustamine kaasa mingit soovimatute väliskontaktide ohtu. Teiselt poolt kinnitavad nad, et juba oma ülesannete laadi tõttu puutuvad need liikmed kokku soovimatute väljastpoolt esitatud taotlustega.

76

Igal juhul tuleb tõdeda, et kui komisjon asus seisukohale, et ühise läbirääkimisrühma liikmetel tekib soovimatuid väliskontakte, ei tuginenud ta nende täidetavate ülesannete laadile, vaid sellele, et nad tegelevad kõnealuse teemaga, st lepingute sõlmimisega COVID‑19 vaktsiinide tootmiseks ja ostmiseks.

77

Hagejad ei vaidle aga vastu, et ühise läbirääkimisrühma liikmed pidid töötama erilises kontekstis, st ajal, mil valitses suur nõudlus COVID‑19 vaktsiinide järele ja samal ajal oli osa liidu kodanikest komisjoni edendatava vaktsineerimisstrateegia suhtes umbusklik. Neil asjaoludel ei olnud ühise läbirääkimisrühma liikmetel soovimatute väliskontaktide tekkimine pärast nende nimede avalikustamist puhtalt oletuslik.

78

Hagejate esitatud asjaolu, et nad ei nõudnud ühise läbirääkimisrühma liikmete aadressiandmete või määruse 2018/1725 artikli 10 kohaldamisalasse kuuluva teabe avalikustamist, ei sea seda järeldust kahtluse alla, kuna isiku nime avalikustamine annab võimaluse teha tema kohta päringuid ja seega sellist teavet leida.

79

Kuna hagejad on tõendanud, et isikuandmete edastamine on vajalik, ja komisjon on õigesti leidnud, et esineb andmesubjektide eraelu kahjustamise oht, pidi komisjon kaaluma asjaomaseid huve.

80

Selles osas nähtub vaidlustatud otsusest, et komisjon võttis arvesse esiteks ühise läbirääkimisrühma liikmete tehnilist rolli hankemenetluses ja teiseks asjaolu, et hagejad said teabega tutvuda tänu arutatud teema osalisele avalikustamisele lepinguliste dokumentidega ning huvide konflikti puudumise ja konfidentsiaalsuse tagamise deklaratsioonide anonüümse versiooni avalikustamisele.

81

Nii toimides ei selgitanud komisjon aga esiteks, mille poolest peaks asjaolu, et ühise läbirääkimisrühma liikmete roll oli üksnes tehniline, olema kaalukam hagejate seatud eesmärgist, milleks on kontrollida, ega liikmetel ei olnud huvide konflikti.

82

Sellega seoses ei nähtu vaidlustatud otsusest sõnaselgelt täiendavaid kaalutlusi, millele tuginetakse käesolevas hagimenetluses ning mis puudutavad sisuliselt erinevate konkureerivate huvide kaalumist ja eelkõige ühise läbirääkimisrühma liikmete võimalikku kohta ametiredelil (vt eespool punkt 51).

83

Teiseks said hagejad tõesti tutvuda eelkõige ühise läbirääkimisrühma liikmete allkirjastatud huvide konflikti puudumise deklaratsiooni sisuga.

84

Ent ühise läbirääkimisrühma liikmete nimede avalikustamata jätmise korral ei ole võimalik saavutada hagejate taotletavat konkreetset avalikes huvides olevat eesmärki, milleks on võimaldada liidu kodanikel veenduda, et rühma liikmete ja vaktsiinitootjate vahel ei ole vähimatki huvide konflikti. Pelk asjaolu, et kõik ühise läbirääkimisrühma liikmed on allkirjastanud huvide konflikti puudumise deklaratsiooni, ei võimalda nimelt kodanikul jõuda ise veendumusele, et need liikmed on täitnud oma ülesandeid täiesti sõltumatult.

85

Kõigest eeltoodust tuleneb, et vastupidi sellele, mida leidis komisjon vaidlustatud otsuses, on hagejad tõendanud vajadust tutvuda ühise läbirääkimisrühma liikmete nime ja eesnimega, et saavutada konkreetne avalikes huvides olev eesmärk, ning seega on käesoleval juhul täidetud määruse 2018/1725 artikli 9 lõike 1 punktis b selle teabe edastamiseks nõutud esimene tingimus. Lisaks ei võtnud komisjon piisavalt arvesse käesoleva juhtumi mitmesuguseid asjaolusid, et asjaomaseid huve nõuetekohaselt kaaluda.

86

Seevastu ei ole ühise läbirääkimisrühma liikmete erapooletuse kontrollimiseks vaja avalikustada kuupäeva, millal huvide konflikti puudumise deklaratsioonid on allkirjastatud, ega nende omakäelist allkirja.

87

Komisjoni argumendid ei lükka seda järeldust ümber.

88

Esiteks, erinevalt käesolevast kohtuasjast ei põhjendanud hageja kohtuasjas, mis päädis 6. aprilli 2022. aasta kohtuotsusega Saure vs. komisjon (T‑506/21, ei avaldata, EU:T:2022:225), oma dokumentidega tutvumise taotlust vajadusega tagada, et ühise läbirääkimisrühma liikmete, kellest mõned kuulusid juhtnõukogusse, ja vaktsiinitootjate vahel ei ole vähimatki huvide konflikti. Järelikult tuleb komisjoni argumendid, mis on tuletatud sellest kohtuotsusest, tagasi lükata.

89

Teiseks ei saa komisjon hagejatele põhjendatult ette heita, et nad ei ole esitanud ühtegi konkreetset asjaolu, mis võimaldaks kahelda ühise läbirääkimisrühma liikmete sõltumatuses.

90

Komisjon märgib küll õigesti, et 16. juuli 2015. aasta kohtuotsuses ClientEarth ja PAN Europe vs. EFSA (C‑615/13 P, EU:C:2015:489) otsustas Euroopa Kohus alles pärast seda, kui ta oli tuvastanud, et hagejate väiteid toetasid konkreetsed asjaolud, mis viitavad Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) valitud ekspertide sidemetele tööstusringkondadega, mis olid just nimelt selle ameti ja tema ekspertide suhtes esitatud erapoolikuse süüdistuse aluseks, tühistada EFSA otsuse, millega keelduti võimaldamast tutvuda nende ekspertide nimedega, kes olid esitanud juhise eelnõu koostamisel individuaalsed seisukohad.

91

Ent kohtuasjas, milles see kohtuotsus tehti, olid asjaomaste ekspertide nimed hagejatele siiski teatavaks tehtud ja hagejatel võimaldati tutvuda nende huvide deklaratsioonidega (vt selle kohta 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus ClientEarth ja PAN Europe vs. EFSA, C‑615/13 P, EU:C:2015:489, punkt 58). Käesoleval juhul ei ole aga ühises läbirääkimisrühmas esindatud liikmesriikide määratud ekspertide nimed hagejatele teada, mistõttu ei olnud neil võimalik esitada tõendeid, mis võimaldaksid kahelda nende erapooletuses.

92

Eeltoodust tuleneb, et teise väite esimese osaga tuleb nõustuda.

93

Teise väite teises osas, mis käsitleb asjaomaseid lepinguid, väidavad hagejad, et ettevõtja ärihuve kaitsva erandiga ei ole vastuolus teatava selle erandi alusel kustutatud teabe avalikustamine, eriti mis puudutab vaktsiinide omadusi käsitlevates lepingusätetes, toodete kvaliteedikontrolli korda käsitlevates lepingusätetes, vastutust ja kahju hüvitamist käsitlevates lepingusätetes ning alltöövõtjaid käsitlevates lepingusätetes sisalduvaid õiguslikke ja teaduslikke aspekte.

94

Hagejad heidavad seega komisjonile ette, et ta tugines vaidlustatud otsuses ekslikult erinevatele argumentidele – nagu teabe tundlikkus, hirm andmete avalikustamisega seotud kahjulike tagajärgede pärast, hirm kohtuasjade ees, oht anda teatavatele vaktsiinitootjatele konkurentsieelis või komisjoniga asjaomased lepingud sõlminud vaktsiinitootjate maine kahjustamine tarbijate ja äripartnerite silmis –, et mitte võimaldada eespool punktis 93 nimetatud sätete ja eriti kahju hüvitamist käsitlevate sätete avalikustamist.

95

Komisjon leiab, et need väited ei sea kahtluse alla vaidlustatud otsuses esitatud põhjendusi.

96

Määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese taande kohaselt keelduvad liidu institutsioonid võimaldamast dokumendiga tutvuda, kui selle avalikustamine kahjustab füüsilise või juriidilise isiku ärihuve, sealhulgas intellektuaalomandit, välja arvatud juhul, kui dokumendi avalikustamine teenib ülekaalukaid üldisi huve.

97

Sellega seoses tuleb märkida, et juba määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 sõnastusest endast nähtub, et pelgalt silmas peetud huvide riive võib põhjendada seda, et olenevalt olukorrast kohaldatakse mõnda selles sättes loetletud erandit, ilma et riive peaks küündima teatava raskusastmeni (22. jaanuari 2020. aasta kohtuotsus PTC Therapeutics International vs. EMA, C‑175/18 P, EU:C:2020:23, punkt 90).

98

Lisaks eespool punktides 52–54 juba viidatud kohtupraktikale tuleneb kohtupraktikast, et määruse nr 1049/2001 artiklis 4 ja eelkõige selle artikli lõikes 2 ette nähtud erandite süsteem põhineb konkreetsel juhul esinevate vastandlike huvide kaalumisel, milleks on ühelt poolt huvid, millele asjaomaste dokumentide avalikustamine tuleks kasuks, ja teiselt poolt huvid, mida see avalikustamine ohustaks. Dokumentidega tutvumise taotluse kohta tehtav otsus sõltub sellest, milline huvi on konkreetsel juhul kaalukam (14. novembri 2013. aasta kohtuotsus LPN ja Soome vs. komisjon, C‑514/11 P ja C‑605/11 P, EU:C:2013:738, punkt 42, ning 23. septembri 2015. aasta kohtuotsus ClientEarth ja International Chemical Secretariat vs. ECHA, T‑245/11, EU:T:2015:675, punkt 168).

99

Seoses ärihuvide mõistega tuleb märkida, et määruses nr 1049/2001 ei ole seda mõistet määratletud, välja arvatud osas, milles on täpsustatud, et need huvid võivad hõlmata konkreetse füüsilise või juriidilise isiku intellektuaalomandit. Lisaks tuleb märkida, et põhjendamaks, miks keelduti võimaldamast tutvuda dokumendiga, mille avalikustamist taotleti, ei piisa üldjuhul sellest, et dokument käsitleb majandustegevust, vaid asjaomane institutsioon peab selgitama, kuidas selle dokumendiga tutvumine võib konkreetselt ja tegelikult kahjustada ärihuve, ning tõendama, et kahjustamise ohtu saab mõistlikult ette näha ja see ei ole puhtalt oletuslik (vt selle kohta 3. juuli 2014. aasta kohtuotsus nõukogu vs. in’t Veld, C‑350/12 P, EU:C:2014:2039, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 27. veebruari 2018. aasta kohtuotsus CEE Bankwatch Network vs. komisjon, T‑307/16, EU:T:2018:97, punktid 103–105 ja seal viidatud kohtupraktika).

100

Lisaks tuleb märkida, et kaitse, mis määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese taande kohaselt peab olema tagatud ärihuvidele, ei saa laieneda äriühingut ja tema ärisuhteid puudutavale kogu teabele, et mitte nurjata üldpõhimõtte kohaldamist, mille kohaselt tagatakse üldsusele võimalikult laiaulatuslik õigus tutvuda institutsioonide valduses olevate dokumentidega (vt 9. septembri 2014. aasta kohtuotsus MasterCard jt vs. komisjon, T‑516/11, ei avaldata, EU:T:2014:759, punkt 81 ja seal viidatud kohtupraktika). Kaitse võib siiski hõlmata tundlikku äriteavet, näiteks teavet ettevõtjate äristrateegiate, müügimahtude, turuosade või ärisuhete kohta (vt selle kohta 28. juuni 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Agrofert Holding, C‑477/10 P, EU:C:2012:394, punktid 54–56, ning 9. septembri 2014. aasta kohtuotsus MasterCard jt vs. komisjon, T‑516/11, ei avaldata, EU:T:2014:759, punktid 82 ja 83).

101

Määruse nr 1049/2001 sätete kohaldamise kontekstis on institutsiooni kohustusel põhjendada dokumendiga tutvumise võimaldamisest keeldumise otsust ühelt poolt eesmärk anda asjaomasele isikule piisavalt teavet, et oleks võimalik kindlaks teha, kas otsus on põhjendatud või leidub selles viga, mis lubab vaidlustada otsuse kehtivust, ja teiselt poolt eesmärk võimaldada liidu kohtul kontrollida otsuse õiguspärasust. Selle kohustuse ulatus sõltub asjaomase akti laadist ja kontekstist, milles see on vastu võetud (vt 6. veebruari 2020. aasta kohtuotsus Compañía de Tranvías de la Coruña vs. komisjon, T‑485/18, EU:T:2020:35, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika).

102

Käesolevat väiteosa tuleb analüüsida nendest kaalutlustest lähtudes.

103

Kuna hagejad väidavad, et ärihuve kaitsvat erandit ei saa kohaldada konteksti tõttu, milles asjaomased lepingud on sõlmitud, toob Üldkohus sellega seoses esile, et asjaomased ettevõtjad, kes kõik on eraettevõtjast ravimifirmad, tegelevad majandustegevusega, mille raames nad konkureerivad siseturul ja rahvusvahelistel turgudel, ning see kontekst tingib, et nad peavad kaitsma oma huve neil turgudel.

104

Kohtupraktikast nähtub aga, et kui avaliku sektori kapitalil põhineval ettevõtjal võivad olla ärihuvid, mida võidakse kaitsta samadel alustel kui eraettevõtja huve (vt selle kohta 27. veebruari 2018. aasta kohtuotsus CEE Bankwatch Network vs. komisjon, T‑307/16, EU:T:2018:97, punkt 108), peab see seda enam olema nii ka eraettevõtja puhul, isegi kui ta aitab täita avalikes huvides olevaid ülesandeid (5. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Falcon Technologies International vs. komisjon, T‑875/16, ei avaldata, EU:T:2018:877, punkt 49).

105

Ainuüksi asjaolu, et asjaomased ettevõtjad osalesid avaliku sektori vahenditest tehtavate ettemaksete või eelmaksete kaudu avalikes huvides olevate ülesannete täitmises, eelkõige COVID‑19 vaktsiinide väljatöötamises, ei anna seega iseenesest alust järeldada, et nende ärihuve ei saa kaitsta.

106

Lisaks toonitab Üldkohus, et asjaomased lepingud on teatava tähtsusega lepingud, mis võivad sisaldada tundlikku konfidentsiaalset teavet asjaomaste ettevõtjate ja nende ärisuhete kohta eespool punktis 100 viidatud kohtupraktika tähenduses.

107

Siit järeldub, et asjaomaste lepingute sõlmimise kontekst ei välista määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses taandes ette nähtud erandi kohaldamist.

108

Väiteosa esimeses punktis vaidlustavad hagejad sisuliselt vaidlustatud otsuse põhjenduste piisavuse ja põhjendatuse seoses vaktsiinide omadusi ja kvaliteedikontrolli käsitlevate lepingusätetega tutvumise võimaldamisest osalise keeldumise põhjendamisega määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses taandes ette nähtud ärihuve kaitsva erandi alusel.

109

Sellega seoses toovad hagejad esile asjaolu, et vaktsiinide omaduste osas jäeti dokumendist 13 välja V lisa ning kvaliteedikontrolli osas jäeti dokumentidest 4 ja 6 välja punkt I.6.13 „Kvaliteedikatsed ja ‑kontroll“ (quality test and checks).

110

Hagejad väidavad, et vaktsiinide omadusi ja kvaliteedikontrolli korda käsitlevad sätted on kustutatud, ilma et seda saaks põhjendada ühegi ärihuviga. Lisaks ei ole komisjon tõendanud, kuidas vaktsiinide kvaliteedikontrolli korra avalikustamine kahjustaks asjaomaste ettevõtjate tööstusvõimsust. Nende lepingusätete avalikustamine võimaldaks anda vajalikud vaktsiinide kvaliteeditagatised ja saavutada liidu eesmärke. Hagejate sõnul ei saa asjaomaste ettevõtjate äri‑ või konkurentsihuvide kaitse olla kaalukam kui õigus elule.

111

Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.

112

Vaidlustatud otsuse punktis 2.2.2, mis käsitleb asjaomaste ettevõtjate töökorraldust ja tööstusvõimsust puudutavaid riske, märkis komisjon, et teatud kustutatud lõigud sisaldavad andmeid, mis ei ole avalikud ja on otseselt seotud vaktsiinitootmise valdkonna oskusteabega (know-how). Kui asjaomaste ettevõtjate välja töötatud toote ja tehnoloogia üksikasjad avalikustataks, võiksid neid kasutada nende konkurendid, eriti need, kes kasutavad oma toodete väljatöötamiseks sama tehnoloogiat, mis nulliks ettevõtjate tööstuslikud jõupingutused, kahjustaks nende turupositsiooni ja kahjustaks isegi asjaomaste lepingute täitmist.

113

Sellesse kategooriasse kuuluvate lepingusätete konkreetsete näidetena viitas komisjon dokumendis 7 mõiste „toode“ (product) määratluse ja dokumendis 5 mõistete „vaktsiin“ (vaccine) või „kohandatud vaktsiin“ (adapted vaccine) määratluse teatud osadele. Ta tõi esile ka asjaomaste lepingute lisades sisalduva teabe, mis puudutab „vaktsiinide tootmistingimusi“ (specification of the product), sealhulgas dokumendi 7 IV lisa. Lõpuks juhtis ta tähelepanu tarneprotsessiga seotud lepingusätetele, kui neist oleks võimalik teha järeldusi tootmisprotsessi tehniliste üksikasjade kohta. Sellega seoses tõi ta näiteks ühe lepingusätte toote ladustamise, veo ja vastuvõtmise kohta dokumendis 4 ja ühe sellele dokumendile lisatud dokumendi, mis käsitleb tarnespetsifikaate ja külmaahelat, ning dokumendi 6 teise osa tervikuna.

114

Lisaks täpsustas komisjon, et kui hinnati, kas ärihuve kaitsev erand on kustutatud teabele kohaldatav, võeti arvesse erinevaid tegureid, eelkõige iga asjaomase ettevõtja konkreetset olukorda, tema omadusi, suhteid teiste ettevõtjatega, tema turu‑ ja ettevõtlusstrateegiaid ning seda, kuidas konkurendid võiksid avalikustatud teavet kasutada.

115

Nendest kaalutlustest nähtub, et komisjon esitas selgitusi koos konkreetsete näidetega, avaldamata kustutatud teabe sisu, mis oleks ärihuve kaitsva erandi jätnud ilma selle peamisest eesmärgist, mis puudutab nende asjaomaste ettevõtjate oskusteavet ja vaktsiinide tootmistingimusi käsitlevate lepingusätete olemust, mis on osaliselt kustutatud. Need selgitused hõlmavad lepingusätteid, mis käsitlevad vaktsiinide „omadusi“ ja „kvaliteedikontrolli“ niivõrd, kuivõrd see kontroll hõlmab vaktsiinide tootmistingimusi, millele hagejad viitasid.

116

Samuti esitas komisjon üksikasjalikud selgitused selle kohta, kuidas nende sätete avalikustamine võib konkreetselt ja tegelikult kahjustada asjaomaste ettevõtjate ärihuve.

117

Lisaks, kuigi komisjon peab esitama põhjused, miks mõne määruses nr 1049/2001 ette nähtud erandi dokumentidega tutvumise õigusest kohaldamine on konkreetsel juhul põhjendatud, ei ole ta kohustatud esitama teavet, mis läheb kaugemale sellest, mis on vajalik, et dokumendi taotleja mõistaks otsuse põhjusi ja et Üldkohus saaks kontrollida otsuse õiguspärasust (30. jaanuari 2008. aasta kohtuotsus Terezakis vs. komisjon, T‑380/04, ei avaldata, EU:T:2008:19, punkt 119).

118

Üldkohus märgib aga, et hagejad viitasid vaktsiinide omadusi käsitlevatele lepingusätetele – nimelt dokumendile 13 ning dokumentide 4 ja 6 lepingusättele „Kvaliteedikatsed ja ‑kontroll“ – alles muutmisavalduse etapis.

119

Siit järeldub, et vaidlustatud otsuse põhjendused võimaldavad hagejatel mõista põhjusi, miks komisjon kustutas asjaomastest lepingutest sätted, mis puudutavad tundlikku äriteavet, mis ei ole avalik ja on seotud asjaomaste ettevõtjate oskusteabe ja vaktsiinide tootmistingimustega, sealhulgas vaktsiinide omadustega, ning liidu kohtul teostada selle kustutamise õiguspärasuse üle kontrolli eespool punktides 101 ja 117 viidatud kohtupraktika tähenduses.

120

Järelikult tuleb väiteosa see punkt, mille kohaselt vaidlustatud otsus on selles osas ebapiisavalt põhjendatud, tagasi lükata.

121

Küsimuses, kas põhjendused, millega komisjon vaidlustatud otsuses põhjendas vaidlusaluste lepingusätete osalist kustutamist, on põhjendatud, tuleb kindlaks teha, kas komisjon on esitanud usutavad selgitused selle kohta, kuidas võib kustutatud teabega tutvumine konkreetselt ja tegelikult kahjustada asjaomaste ettevõtjate ärihuve, ning kas väidetavat kahjustamist võib pidada mõistlikult ettearvatavaks, mitte puhtalt oletuslikuks (vt selle kohta 25. novembri 2020. aasta kohtuotsus Bronckers vs. komisjon, T‑166/19, EU:T:2020:557, punkt 58).

122

Vastavalt eespool punktides 97 ja 99 viidatud kohtupraktikale ei ole komisjon kohustatud tõendama, et esineb kindel asjaomaste ettevõtjate ärihuvide kahjustamise oht.

123

Piisab, kui vaidlustatud otsus sisaldab mõjuvaid asjaolusid, mis lubavad järeldada, et asjaomaste ettevõtjate ärihuvide kahjustamise ohtu võis otsuse vastuvõtmise ajal mõistlikult ette arvata ja see ei olnud puhtalt oletuslik, ning selles on välja toodud selle kuupäeva seisuga objektiivsed põhjused, mis lubavad mõistlikult ette näha, et hagejate taotletud teabe avalikustamise korral kahjustamine toimub (vt selle kohta 7. juuni 2011. aasta kohtuotsus Toland vs. parlament, T‑471/08, EU:T:2011:252, punktid 78 ja 79).

124

Nagu on märgitud eespool punktis 112, nähtub käesolevas asjas vaidlustatud otsusest, et komisjon keeldus asjaomaste ettevõtjate oskusteavet käsitlevate sätetega tutvumise võimaldamisest täielikult, et mitte riskida sellega, et avaldatakse äriliselt tundlikke andmeid, mida saaksid kasutada nende konkurendid, ajal, mil valitses suur nõudlus COVID‑19 vaktsiinide järele ja väga tihe konkurents.

125

Kui Üldkohus oli dokumendi 13 täisversiooniga tutvunud, tõdes ta, et dokumendi V lisa kannab pealkirja „Kavandatava toote profiil“ (target product profile) ja selles on kirjeldatud alles väljatöötamisel oleva vaktsiini omadusi. Lisaks on avalikult teada, et selle ettevõtja väljatöötatud vaktsiin sai müügiloa alles pärast vaidlustatud otsuse vastuvõtmist. Peale selle nähtub vastusest Üldkohtu kirjalikule küsimusele, mis on esitatud komisjonile, et sama eelostulepingu kohased tarned algasid alles 2022. aasta kolmandas kvartalis, st pärast vaidlustatud otsuse vastuvõtmise kuupäeva.

126

Ühtlasi tõdeb Üldkohus, nagu märkis komisjon, et dokumentidest 4, 5 ja 6 kustutatud punkt I.6.13 „Kvaliteedikatsed ja ‑kontroll“ ei käsitle liidu õigusnormidest tulenevaid kohustusi ravimi kvaliteedikontrolli valdkonnas, vaid lepingulist kohustust, mis puudutab selle tootja sisemist töökorraldust seoses vaktsiini tootmistingimustega. Igal juhul nähtub samade dokumentide punktist I.6.5, millega komisjon võimaldas tutvuda, et asjaomane ettevõtja on kohustatud täitma kõiki tingimusi, mis on ette nähtud tema toodete müügilubades.

127

Sellest järeldub, et komisjon leidis vaidlustatud otsuses õigesti, et asjaomaste ettevõtjate oskusteavet käsitlevate lepingusätete täielik avalikustamine võib anda ettevõtjate konkurentidele tundlikku äriteavet nende toodete ja tehnoloogiate kohta (vt selle kohta 12. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus Saure vs. komisjon, T‑524/21, EU:T:2022:632, punktid 99–102).

128

Eeltoodust tuleneb, et vaidlustatud otsuses esitatud komisjoni selgitused selle kohta, et asjaomaste ettevõtjate oskusteavet käsitlevate sätete, eelkõige dokumendi 13 V lisa ning dokumentide 4, 5 ja 6 punkti I.6.13 avalikustamise korral esineb nende ettevõtjate ärihuvide kahjustamise oht, mis on mõistlikult ettearvatav, mitte puhtalt oletuslik, on põhjendatud.

129

Eeltoodut arvestades tuleb teise väite teise osa esimene punkt tagasi lükata.

130

Väiteosa teises punktis vaidlustavad hagejad sisuliselt vaidlustatud otsuse põhjenduste piisavuse ja põhjendatuse seoses vastutust ja kahju hüvitamist käsitlevate lepingusätetega tutvumise võimaldamisest osalise keeldumise põhjendamisega määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses taandes ette nähtud ärihuve kaitsva erandi alusel.

131

Esiteks vaidlevad hagejad vastu vaidlustatud otsuses esitatud kaalutlustele, mille kohaselt vastutust ja kahju hüvitamist käsitlevate lepingusätete täielik avalikustamine võib kaasa tuua palju kuritarvitavaid ja põhjendamatuid kohtuasju. Need kaalutlused on oletuslikud ja spekulatiivsed ning seda tõendab tingiva kõneviisi kasutamine vaidlustatud otsuses.

132

Teiseks väidavad hagejad, et oletus, et kõnealuste lepingusätete täielik avalikustamine teeks asjaomase ettevõtja konkurentidele teatavaks tema vastutuskindlustuse „nõrgad kohad“ ning annaks konkurentidele konkurentsieelise, ei ole tõendatud ega saa olla kaalukam kui õigus elule ja sellise kahju hüvitamisele, mille põhjustasid võimaliku puudusega vaktsiinid.

133

Kolmandaks vaidlevad hagejad vastu sellele, et kõnealuste lepingutingimuste tervikuna avalikustamine mõjutaks asjaomaste ettevõtjate üldist mainet. Komisjoni esitatud asjaolud on oletuslikud. Asjaomaste ettevõtjate mainet kahjustab puudusega toodetest tuleneva kahju „hüvitamise välistamine“ ja nende sätete avalikustamata jätmine. Pealegi käsitlevad taotletud dokumendid pigem õiguslikke ja teaduslikke aspekte kui ärihuvi pakkuvaid andmeid.

134

Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.

135

Komisjon väidab, et kõnealused lepingusätted on majanduslikult ja rahaliselt sama tähtsad kui kõik muud asjaomase ettevõtja kuluartiklid ning nende üle peeti individuaalseid läbirääkimisi.

136

Esiteks leiab komisjon, et kõnealuste lepingusätete täielik avalikustamine suurendaks asjaomase ettevõtja vastu esitatud kahju hüvitamise hagide arvu, kuna see võib ajendada esitama kahju hüvitamise hagisid ja annaks hagejale rohkem argumente, millega üritada tõendada vaktsiini puudusi. Ta rõhutab, et vastupidi hagejate väidetule ei seisne kaitstud ärihuvi selles, et asjaomased ettevõtjad vabastatakse vastutusest.

137

Teiseks väidab komisjon, et vaidlustatud otsuses on õiguslikult piisavalt selgitatud põhjusi, miks kõnealuste lepingusätete tervikuna avalikustamine tekitaks asjaomastele ettevõtjatele kahjulikke ärilisi tagajärgi, eelkõige andes konkurentidele konkurentsieelise ja tehes teatavaks finantsriski taseme, millega ettevõtja on asjaomaste lepingute raames nõustunud.

138

Kolmandaks vaidleb komisjon vastu hagejate argumentidele, mille kohaselt õiguslikud või teaduslikud aspektid ei ole ärihuvi. Sellega seoses rõhutab ta, et asjaomastes lepingutes ette nähtud finantskohustuste tingimused või teaduslikud andmed võivad olla äriliselt tundlikud.

139

Käesolevas asjas märkis komisjon vaidlustatud otsuse punktis 2.2.1, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses taandes ette nähtud ärihuve kaitsva erandi alusel kustutatud teave sisaldab äriliselt tundlikke andmeid, mis puudutavad eelkõige vastutust ja kahju hüvitamist. Ta selgitas, et sellise teabe täielik avalikustamine võib asjaomase ettevõtja konkurentidele teada anda, millist kasu ettevõtja läbirääkimiste tulemusel täpsemalt sai.

140

Seejärel käsitles komisjon punktis 2.2.4 kõigepealt sisuliselt asjaomaste ettevõtjate lepinguvälist vastutust suhetes kolmandate isikutega, eelkõige seoses vaktsiini kasutamisest tulenevate kõrvaltoimetega, ning lepingusätteid, mis käsitlevad võimalikku hüvitist, nimelt hüvitise maksmist asjaomaste ettevõtjate liikmesriikide poolt juhul, kui ettevõtjatelt mõistetakse kolmandate isikute kasuks välja kahjuhüvitis nende lepinguvälise vastutuse alusel. Seejärel käsitles ta asjaomaste ettevõtjate lepingulise vastutuse erinevaid aspekte.

141

Nii täpsustas komisjon, et kõnealuste lepingutingimuste tervikuna avalikustamine võib kahjustada nende ettevõtjate ärihuve kolmest aspektist.

142

Esiteks võimaldaks asjaomase ettevõtja vastutuse piiride täpne tundmine käituda tema suhtes strateegiliselt, kuivõrd ta võib seista silmitsi majanduslike tagajärgedega, mis tulenevad mitmest hagist, mis on esitatud kuritarvituslikult ja põhjendamatult, üksnes eesmärgiga saada hüvitist seoses tema vaktsiini kasutamisega. Teiseks teeks liikmesriikide poolt asjaomastele ettevõtjatele hüvitise maksmist käsitlevate lepingusätete täielik avalikustamine – eriti mis puudutab sätteid, milles on kindlaks määratud täpsed tingimused, mille korral liikmesriigipoolne hüvitamine on välistatud – paratamatult asjaomase ettevõtja konkurentidele, sealhulgas neile, kes ei tooda vaktsiine, teatavaks tema vastutuskindlustuse „nõrgad kohad“ ja annaks neile konkurentsieelise, mida nad saaksid kasutada. Kolmandaks mõjutab asjaomase ettevõtja vastutuse piiride täpne teadmine ka tema üldist mainet tarbijate ja võimalike äripartnerite silmis. Komisjoni sõnul on nende põhjendustega selgitatud põhjusi, miks teatavaid lõike, mis puudutavad erandit hüvitise maksmist käsitlevast lepingusättest, nimelt tingimusi, mille esinemise korral konkreetsele ettevõtjale hüvitist ei maksta, avalikustada ei saa. Sellega seoses viitas ta näitena kustutamisele dokumendi 4 punktis I.12.

143

Seejärel märkis komisjon, et teatavatel lepingulist vastutust käsitlevatel lepingusätetel on asjaomase ettevõtjaga koos hinnatud ja läbi räägitud äriline mõõde, mille avalikustamine annaks tema konkurentidele teavet tema sisemise võimsuse ja strateegia kohta, eriti kuna see teave võimaldab täpselt teada saada, millised kulud võib sellele ettevõtjale kaasa tuua lepingu lõpetamine. Komisjon selgitas oma seisukohti konkreetsete lepingusätete näidetega.

144

Komisjon täpsustas, et kustutatud teave oli äriliselt tundlik. Ühelt poolt võimaldaks selle teabe avalikustamine täpselt teada saada, milliseid kulusid võib lepingu rikkumine asjaomastele ettevõtjatele kaasa tuua. Teiselt poolt võib selle teabe avalikustamine osutuda asjaomastele ettevõtjatele kahjulikuks, kuna see annaks nende konkurentidele väga realistliku ülevaate kõnealuse lepingu alusel saadud tegelikust kasumist, samas kui vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal pidasid needsamad ettevõtjad kolmandate riikide ostjatega läbirääkimisi COVID‑19 vaktsiinide tarnimiseks, kusjuures konkurents selles osas toimis ülemaailmsel turul. Komisjon täpsustas veel, et võimalik konflikt asjaomaste ettevõtjate ärihuvidega oli seda kahjustavam, et teatud lepingute täitmine oli parajasti algamas, nagu see vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal oli nimelt dokumentidega 5 ja 6.

145

Viimaks rõhutas komisjon, et selles kontekstis tuleb määruse nr 1049/2001 alusel kõnealuste lepingusätete avalikustamise tagajärgede hindamisel arvesse võtta ülemaailmset turgu, millel asjaomased ettevõtjad tegutsesid. Ta märkis, et ärihuve kaitsva erandi kohaldatavuse hindamisel võeti arvesse erinevaid tegureid, eelkõige iga vaktsiinitootja konkreetset olukorda turul, tema omadusi, suhteid teiste ettevõtjatega, turu‑ ja ettevõtlusstrateegiaid ning seda, kuidas konkurendid võiksid avalikustatud teavet kasutada. Ta järeldas sellest, et asjaomaste ettevõtjatega sõlmitud lepingute täielik avalikustamine kahjustaks nende ärihuve, kahjustades peamiselt nende konkurentsivõimet ülemaailmsetel turgudel.

146

Nendest kaalutlustest nähtub, et komisjon selgitas vastutust ja kahju hüvitamist käsitlevates sätetes sisalduva teabe äriliselt tundlikku laadi. Samuti selgitas komisjon õiguslikult piisavalt, kuidas võib nende lepingusätete tervikuna avalikustamine tema arvates konkreetselt ja tegelikult kahjustada asjaomaste ettevõtjate ärihuve kas omavahelistes suhetes või nende suhetes kolmandate isikutega, kellega nad konkureerivad.

147

Sellest järeldub, et vaidlustatud otsuse põhjendused võimaldavad hagejatel mõista konkreetseid põhjusi, miks komisjon kustutas osaliselt asjaomastest lepingutest asjaomaste ettevõtjate nii lepingulist kui ka lepinguvälist vastutust käsitlevad sätted ning sätted, mis käsitlevad võimalikku liikmesriikidepoolset hüvitise maksmist kohustuste eest, mis võivad asjaomastel ettevõtjatel tekkida nende lepinguvälise vastutuse alusel menetlusse kaasamise korral, ning liidu kohtul teostada kontrolli kustutamise seaduslikkuse üle eespool punktides 101 ja 117 viidatud kohtupraktika tähenduses.

148

Järelikult tuleb väiteosa see punkt, mille kohaselt vaidlustatud otsus on selles osas ebapiisavalt põhjendatud, tagasi lükata.

149

Küsimuses, kas põhjendused, millega komisjon põhjendas vastutust ja kahju hüvitamist käsitlevate lepingusätete osalist kustutamist, on põhjendatud, tuleb kindlaks teha, kas ta on vastavalt eespool punktides 97, 99, 121 ja 123 viidatud kohtupraktikale esitanud usutavad selgitused selle kohta, kuidas võib kustutatud teabega tutvumine konkreetselt ja tegelikult kahjustada asjaomaste ettevõtjate ärihuve, ning kas väidetavat kahjustamist võib pidada mõistlikult ettearvatavaks, mitte puhtalt oletuslikuks.

150

Nagu on märgitud eespool punktides 143–145, nähtub käesolevas asjas vaidlustatud otsusest, et komisjon keeldus asjaomaste ettevõtjate lepingulist vastutust käsitlevate sätetega tutvumise võimaldamisest täielikult, et mitte avaldada väidetavalt tundlikku äriteavet, mis puudutab asjaomaste lepingute täitmisega seotud tuvastatud riske ja rahalisi künniseid, mida need ettevõtjad nende riskide suhtes aktsepteerisid, ajal, mil valitses suur nõudlus COVID‑19 vaktsiinide järele ning mille jooksul olid läbirääkimised kolmandate riikide ostjatega käimas või vähemalt mõeldavad.

151

Kui Üldkohus oli asjaomaste lepingute tervikversioonidega tutvunud, tõdes ta, et lepingusätted, mis käsitlevad asjaomaste ettevõtjate vastutust nimetatud lepingute rikkumise, lõpetamise või peatamise eest, on muu hulgas tarnete hilinemise või tegemata jäetud tarnete osas erinevad. Pealegi ei vaidlusta hagejad COVID‑19 vaktsiinide suure nõudluse konteksti ega asjaolu, et läbirääkimised kolmandate riikide ostjatega olid veel käimas või vähemalt mõeldavad.

152

Sellest järeldub, et komisjon leidis vaidlustatud otsuses õigesti, et nende lepingusätete täielik avalikustamine võib anda asjaomaste ettevõtjate konkurentidele ja kolmandatest isikutest ostjatele tundlikku äriteavet kuluartiklite, nende sisemiste võimsuste ja strateegiate ning aktsepteeritud rahaliste künniste kohta (vt selle kohta 12. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus Saure vs. komisjon, T‑524/21, EU:T:2022:632, punktid 99–102).

153

Eeltoodust tuleneb, et vaidlustatud otsuses esitatud komisjoni selgitused selle kohta, et asjaomaste ettevõtjate lepingulist vastutust käsitlevate lepingusätete täieliku avalikustamise korral esineb nende ettevõtjate ärihuvide kahjustamise oht, mis on mõistlikult ettearvatav, mitte oletuslik, on põhjendatud.

154

Alustuseks on oluline märkida, et nõukogu 25. juuli 1985. aasta direktiivi 85/374/EMÜ liikmesriikide tootevastutust käsitlevate õigus‑ ja haldusnormide ühtlustamise kohta (EÜT 1985, L 210, lk 29; ELT eriväljaanne 15/01, lk 257) artiklite 1 ja 12 kohaselt vastutab tootja kahju eest, mille on põhjustanud tema toote puudus, ning tema vastutust kahjukannataja suhtes ei tohi piirata ega välistada lepingusättega, mis tema vastutust piirab või vastutusest vabastab. Seega, nagu komisjon kohtuistungil tunnistas, ei olnud komisjonil ega liikmesriikidel õigust direktiivi 85/374 sätetest kõrvale kalduda, kui nimetatud direktiivi ei ole muudetud.

155

Pealegi ei ole direktiivis 85/374 ühtki sätet, mis keelaks kolmandal isikul, käesoleval juhul liikmesriigil, hüvitada kahju, mille eest tootja on hüvitist maksnud oma toote puuduste tõttu.

156

Lisaks täheldab Üldkohus, et komisjoni ja liikmesriikide vahel 16. juunil 2020 sõlmitud kokkuleppe COVID‑19 vaktsiinide hankimise kohta artikli 6 kolmas lõik avaldati komisjoni veebilehel 7. septembril 2020 ja on täielikult avalikustatud asjaomaste lepingute lisana, välja arvatud dokumendi 1 puhul. See säte näeb ette hüvitusmehhanismi, mille kohaselt liikmesriigid hüvitavad asjaomastele ettevõtjatele majanduslikud kulud, st võimaliku kahju, mis tavaliselt on nende ettevõtjate kanda tulenevalt nende vastutusest oma vaktsiinide eest. Samuti on teatises COM(2020) 245 (final), mida on mainitud eespool punktis 3, märgitud, et seda mehhanismi tuleb käsitada „kindlustuslepinguna“, mis seisneb selles, et osa ravimitööstusel lasuvast majanduslikust riskist kantakse üle riigiasutustele, vastutasuks oli liikmesriikidele tagatud õiglane ja taskukohane juurdepääs vaktsiinile, kui see kord kättesaadavaks muutub.

157

Eeltoodust tuleneb, et ühest küljest ei mõjuta liikmesriikide poolt asjaomastele ettevõtjatele kahju hüvitamise mehhanism kuidagi nende ettevõtjate direktiivist 85/374 tuleneva õigusliku vastutuse aluseid ning teisest küljest oli see teave esialgse dokumentidega tutvumise taotluse esitamise ja vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal juba avalik.

158

Kui Üldkohus oli tutvunud asjaomaste lepingute tervikversioonidega, tõdes ta, et kuigi kõik eelostulepingud ja ostulepingud sisaldavad kahju hüvitamist käsitlevat sätet, mis sarnaneb komisjoni ja liikmesriikide vahel 16. juunil 2020 sõlmitud kokkuleppe COVID‑19 vaktsiinide hankimise kohta artiklis 6 ettenähtuga, ei ole nende sätete üksikasjalik sisu identne. Sellega seoses toob Üldkohus esile erinevused esiteks konkreetsetes olukordades, kus lepiti kokku, et liikmesriigipoolne hüvitamine ei ole kohaldatav – kusjuures suurem osa neist olukordadest on asjaomastes lepingutes siiski üldiselt sarnased –, teiseks võimaliku kahju hüvitamise ajalise või esemelise kohaldamisala osas ning kolmandaks kaitse ohjamise osas võimalike kahju hüvitamise hagide ja võimaliku hüvitise maksmise korral.

159

Pärast neid täpsustusi tuleb veel kindlaks teha, kas komisjonil oli õigus keelduda kahju hüvitamist käsitlevate lepingusätete ulatuslikumast või isegi täielikust avalikustamisest.

160

Sellega seoses ei saa nõustuda vaidlustatud otsuses esitatud esimese põhjendusega, et asjaomase ettevõtja vastutuse piiride täpne teadmine võimaldaks käituda tema suhtes strateegiliselt, kuna ta võib seista silmitsi majanduslike tagajärgedega, mis tulenevad mitmest hagist, mis on esitatud kuritarvituslikult ja põhjendamatult, üksnes eesmärgiga saada hüvitist seoses tema vaktsiini kasutamisega.

161

Isegi kui asjaolu, et äriühingu vastu esitatakse kahju hüvitamise hagisid, võib kahtlemata tekitada suuri kulutusi, olgu siis tegemist majanduslike vahendite, aja või töötajatega, sealhulgas juhul, kui need hagid hiljem põhjendamatuse tõttu rahuldamata jäetakse, on kolmandatel isikutel, keda puudusega vaktsiin võis kahjustada, õigus esitada asjaomaste ettevõtjate vastu kahju hüvitamise hagi, mis põhineb nimelt riigisisestel õigusnormidel, millega võetakse üle direktiiv 85/374. See kaebeõigus ei sõltu kahju hüvitamist käsitlevate sätete olemasolust ja sisust.

162

Lisaks ei saa asjaomaste ettevõtjate huvi vältida selliseid kahju hüvitamise hagisid juhul, kui nad on tõepoolest tootnud ja lasknud ringlusse puudusega vaktsiini, pidada ärihuviks ning igal juhul ei ole see huvi, mida tuleb kaitsta, arvestades muu hulgas iga isiku õigust nõuda kahju hüvitamist, mis on talle tekitatud puudusega tootega (vt analoogia alusel 15. detsembri 2011. aasta kohtuotsus CDC Hydrogene Peroxide vs. komisjon, T‑437/08, EU:T:2011:752, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika). Samuti ei ole soov vältida kohtumenetlusega seotud suuremaid kulutusi määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese taande alusel kaitstud huvi (vt selle kohta 28. juuni 2019. aasta kohtuotsus Intercept Pharma ja Intercept Pharmaceuticals vs. EMA, T‑377/18, ei avaldata, EU:T:2019:456, punktid 55 ja 56).

163

Pealegi ei sisalda vaidlustatud otsus ühtegi asjaolu, mis võimaldaks järeldada, et asjaomastele ettevõtjatele kahju hüvitamise mehhanismi ulatuslikum avalikustamine võib olla põhjus, miks nende vastu hagi esitatakse. Nimelt on selliste hagide ese alati see, et vaktsiinitootjalt mõistetaks välja hüvitis tekitatud kahju eest, olenemata sellest, millise üksuse kanda jäävad lõppkokkuvõttes kahjuhüvitise väljamaksmise kulud.

164

Neil asjaoludel leiab Üldkohus, et esimene põhjendus, millele vaidlustatud otsuses tugineti selleks, et keelduda kahju hüvitamist käsitleva lepingusätte ulatuslikumast avalikustamisest, ei tõenda, nagu nõuab eespool punktis 99 viidatud kohtupraktika, et esineb asjaomaste ettevõtjate ärihuve ähvardav oht, mis on ettearvatav, mitte puhtalt oletuslik.

165

Teine põhjendus, millele vaidlustatud otsuses tugineti selleks, et keelduda kahju hüvitamist käsitlevate lepingusätete täielikust avalikustamisest, eriti mis puudutab sätteid, milles on kindlaks määratud täpsed tingimused, mille korral liikmesriigipoolne hüvitamine on välistatud, on see, et selline avalikustamine teeks vältimatult asjaomase ettevõtja konkurentidele, sealhulgas neile, kes ei tooda vaktsiine, teatavaks tema vastutuskindlustuse „nõrgad kohad“ ning annaks neile konkurentsieelise, mida nad saaksid kasutada näiteks reklaamis ja võrdlevas reklaamis.

166

Sellega seoses tuleb silmas pidada, et põhjus, miks kahju hüvitamist käsitlevad sätted lisati asjaomastesse lepingutesse, st selle ohu kompenseerimine, mida asjaomased ettevõtjad kannavad vaktsiinide väljatöötamise tähtaja lühendamise tõttu, oli avalikult teada enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist.

167

Lisaks sisaldavad kõik asjaomased lepingud kahju hüvitamist käsitlevat sätet, milles on ühtlasi üldjoontes sarnaselt loetletud peamised spetsiifilised olukorrad, kus liikmesriigi poolt asjaomasele ettevõtjale hüvitise maksmine on välistatud.

168

Kuna kõigil asjaomastel ettevõtjatel oli kindlaks määratud ja õiguspärasel põhjusel kahju hüvitamist käsitlev lepingusäte, ei sisalda vaidlustatud otsus ühtegi asjaolu, mis võimaldaks järeldada, et kahju hüvitamist käsitleva lepingusätte ulatuslikuma avalikustamise korral oli asjaomaste ettevõtjate ärihuvide kahjustamise oht, eelkõige nendele ettevõtjatele konkurentsieelise andmine, otsuse vastuvõtmise kuupäeval mõistlikult ettearvatav ja mitte puhtalt oletuslik.

169

Neil asjaoludel leiab Üldkohus, et teine põhjendus, millele vaidlustatud otsuses tugineti selleks, et keelduda kahju hüvitamist käsitleva lepingusätte ulatuslikumast avalikustamisest, ei tõenda, nagu nõuab eespool punktis 99 viidatud kohtupraktika, et esineb asjaomaste ettevõtjate ärihuve ähvardav oht, mis on ettearvatav, mitte puhtalt oletuslik.

170

Seoses kolmanda põhjendusega, millele vaidlustatud otsuses tugineti selleks, et keelduda kahju hüvitamist käsitleva lepingusätte täielikust avalikustamisest, eriti seoses tingimustega, mille esinemisel liikmesriigipoolne hüvitamine on välistatud, nimelt et asjaomaste ettevõtjate vastutuse piiride täpne teadmine kahjustaks nende mainet tarbijate ja võimalike äripartnerite silmis, tuleks märkida, et vastupidi hagejate väidetule tähendab ettevõtja maine kahjustamine kindlasti tema ärihuvide kahjustamist, kuna iga turul tegutseva ettevõtja maine on tema majandustegevuse teostamiseks turul väga oluline (vt selle kohta 5. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Falcon Technologies International vs. komisjon, T‑875/16, ei avaldata, EU:T:2018:877, punktid 51 ja 53).

171

Samadel põhjustel, mis on esitatud eespool punktides 166–168, ei sisalda vaidlustatud otsus siiski ühtegi asjaolu, mis võimaldaks mõistlikult järeldada, et kahju hüvitamist käsitleva lepingusätte ulatuslikuma avalikustamise korral oli asjaomaste ettevõtjate ärihuvide, eelkõige nende maine kahjustamise oht otsuse vastuvõtmise kuupäeval mõistlikult ettearvatav ja mitte puhtalt oletuslik.

172

Neil asjaoludel leiab Üldkohus, et kolmas põhjendus, millele vaidlustatud otsuses tugineti selleks, et keelduda kahju hüvitamist käsitleva lepingusätte ulatuslikumast avalikustamisest, ei tõenda, nagu nõuab eespool punktis 99 viidatud kohtupraktika, et esineb asjaomaste ettevõtjate ärihuve ähvardav oht, mis on ettearvatav, mitte puhtalt oletuslik.

173

Eeltoodut arvestades on teise väite teise osa teine punkt põhjendatud osas, mis puudutab asjaomaste lepingute kahju hüvitamist käsitlevaid sätteid.

174

Sellest järeldub, et teise väite teise osa teise punktiga tuleb osaliselt nõustuda osas, mis puudutab kahju hüvitamist käsitlevaid lepingusätteid, ja see tuleb lükata osaliselt tagasi osas, mis puudutab asjaomaste ettevõtjate lepingulist vastutust käsitlevaid sätteid.

175

Väiteosa kolmandas punktis vaidlustavad hagejad vaidlustatud otsuse põhjenduste piisavuse ja põhjendatuse seoses asjaomaste ettevõtjate tootmisvõrgustiku partnerite ja alltöövõtjate nimekirja puudutava teabega tutvumise võimaldamisest keeldumise põhjendamisega määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses taandes ette nähtud ärihuve kaitsva erandi alusel.

176

Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.

177

Sellega seoses tuleb esile tuua, et komisjon märkis vaidlustatud otsuses, et tootmiskoha konkreetne asukohavalik või konkreetse ülesande täitmiseks konkreetse alltöövõtja valik kuulub asjaomaste ettevõtjate sisemise äristrateegia alla ja tuleneb konkreetsest majanduslikust valikust. Nende asukohtade andmed ja alltöövõtjate majanduslik või tööstuslik suhe asjaomase ettevõtjaga ei ole avalik teave. Ta järeldas, et asjaomaste lepingute kõikide alltöövõtjaid puudutavate lisade avalikustamine teeb asjaomaste ettevõtjate konkurentidele teatavaks olulisi andmeid nende tööstusliku võimsuse kohta ning võib kahjustada nende ettevõtjate tööstuslikku vaktsiinitootmisvõimsust või lõpuks isegi takistada sõlmitud lepingute igakülgset täitmist majanduslikel põhjustel.

178

Vastupidi sellele, mida väidavad hagejad, esitas komisjon nii toimides piisavalt selgitusi asjaomaste ettevõtjate tootmisvõrgustiku partnerite ja alltöövõtjate nimekirja puudutava teabe äriliselt tundliku laadi kohta, mistõttu tuleb tagasi lükata nende väiteosa see punkt, mille kohaselt vaidlustatud otsuse põhjendused on selles osas ebapiisavad.

179

Kui Üldkohus oli asjaomaste lepingute tervikversioonidega tutvunud, tõdes ta, et neis on erineva üksikasjalikkusega esitatud asjaomaste ettevõtjate erinevate alltöövõtjate või partnerite nimed ja asukohad ning olenevalt olukorrast ka ülesannete jaotus loetletud üksuste vahel. Lisaks on mõnel juhul ostulepingu etapis eelostulepinguga võrreldes muudatusi tehtud, näiteks on lisatud või muudetud asukohti või partnereid.

180

Järelikult leidis komisjon vaidlustatud otsuses õigesti, et asjaomastest lepingutest kustutatud teave asjaomaste ettevõtjate tootmisvõrgustiku partnerite ja alltöövõtjate nimekirja kohta oli seotud nende ärisuhetega ja lõppkokkuvõttes nende võimsuse ning tööstus‑ ja äristrateegiaga.

181

Nagu on aga märgitud eespool punktis 100, võib ärihuvide kaitse, mis peab olema tagatud vastavalt määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimesele taandele, hõlmata sellist teavet.

182

Lisaks, nagu komisjon sisuliselt esile toob, ei saa välistada, et asjaomaste ettevõtjate ärisuhted oma tootmisvõrgustiku partnerite ja alltöövõtjatega on tekitanud kaubandusliku väärtusega sünergia ning neid suhteid puudutavate nimeliste andmete avalikustamine võib kahjustada huvitatud isikute ärihuve või ausat konkurentsi (vt selle kohta analoogia alusel 17. novembri 2022. aasta kohtuotsus Antea Polska jt, C‑54/21, EU:C:2022:888, punkt 79).

183

Pealegi ei saa asjaomastes lepingutes sisalduvat teavet pidada vananenuks (vt selle kohta 7. juuli 2015. aasta kohtuotsus Axa Versicherung vs. komisjon, T‑677/13, EU:T:2015:473, punkt 154 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 12. juuli 2018. aasta kohtumäärus RATP vs. komisjon, T‑250/18 R, ei avaldata, EU:T:2018:458, punktid 55 ja 57). Nimelt olid need andmed vähem kui kaks aastat vanad ja nagu nähtub komisjoni vastusest menetlust korraldava meetmena esitatud küsimusele, oli suurem osa asjaomastest lepingutest vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal veel täitmisel.

184

Lõpuks ei vaidle hagejad vastu ei sellele, et asjaomased ettevõtjad tegutsevad väga tiheda konkurentsi olukorras, ega sellele, et COVID‑19 vaktsiinide järele oli suur nõudlus.

185

Sellest järeldub, et komisjon leidis vaidlustatud otsuses õigesti, et tootmisvõrgustiku partnerite ja alltöövõtjate nimekirja täielik avalikustamine võib anda asjaomaste ettevõtjate konkurentidele tundlikku äriteavet nende tööstusvõimsuse kohta (vt selle kohta 7. septembri 2022. aasta kohtuotsus Saure vs. komisjon, T‑651/21, ei avaldata, EU:T:2022:526, punktid 108 ja 109, ning 12. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus Saure vs. komisjon, T‑524/21, EU:T:2022:632, punktid 99–102).

186

Eeltoodust tuleneb, et vaidlustatud otsuses esitatud komisjoni selgitused selle kohta, et asjaomaste ettevõtjate tootmisvõrgustiku partnerite ja alltöövõtjate nimekirja täieliku avalikustamise korral esineb nende ettevõtjate ärihuvide kahjustamise oht, mis on mõistlikult ettearvatav, mitte oletuslik, on põhjendatud.

187

Eeltoodut arvestades tuleb teise väite teise osa kolmas punkt tagasi lükata.

188

Eespool punktides 65–92 ja 154–174 esitatud põhjustel tuleb teise väite esimese osaga ja teise väite teise osa teise punktiga nõustuda ning vaidlustatud otsus tühistada osas, milles osaliselt keelduti võimaldamast tutvuda huvide konflikti puudumise deklaratsioonidega ja kahju hüvitamist käsitlevate sätetega, ning teine väide ülejäänud osas tagasi lükata.

189

Kolmanda väite põhjendamiseks väidavad hagejad, et nende dokumentidega tutvumise taotlus teenib ülekaalukat üldist huvi, mistõttu kustutatud tundliku teabe avalikustamine on konkreetselt põhjendatud. Eelkõige tuginevad hagejad liidu hea valitsemistava põhimõttele ja läbipaistvuse põhimõttele, mis on eriti olulised, kuna taotletud dokumendid aitasid kaasa nende põhiõiguste rikkumisele. Nad tuginevad ka liidu avaliku hanke aluspõhimõtetele ning õigusele õiglasele kohtulikule arutamisele, heale haldusele ja isikupuutumatusele. Nad paluvad, et neil võimaldataks hinnata ja kontrollida asjaomaste lepingute üle läbirääkimiste pidamise ja nende sõlmimise eest vastutavate institutsiooniliste osalejate praktikat, kontrollida lepingute õiguspärasust, veenduda, et komisjon on avaliku sektori vahendeid kasutanud nõuetekohaselt, ning anda vaktsineerimiseks vaba ja teadlik nõusolek. Nad tuginevad asjaolule, et paljud kodanikud, kellele on vastumeelne lasta end vaktsineerida, olid sunnitud laskma end vaktsineerida, arvestades vaba liikumise piiranguid, mille liikmesriigid olid kehtestanud rahvatervisega seotud põhjustel, ning oma soovile tutvuda asjaomaste lepingutega, et olla nõuetekohaselt teavitatud ja anda nõusolek meditsiiniliseks toiminguks.

190

Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.

191

Sellega seoses toob Üldkohus sissejuhatuseks esile, et esiteks puudutab kolmanda väite analüüs üksnes asjaomaseid lepinguid, st dokumente, mille kohta komisjon järeldas, et need kuuluvad määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses taandes sätestatud erandi alla.

192

Nimelt ei näe määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkt b ette üldsuse huvi eraelu puutumatuse ja isikupuutumatuse vastu kaalumist mõne ülekaaluka üldsuse huviga (15. juuli 2015. aasta kohtuotsus Dennekamp vs. parlament, T‑115/13, EU:T:2015:497, punkt 62). Järelikult ei puuduta kolmas väide huvide konflikti puudumise deklaratsioone, mida käsitleti teise väite esimeses osas.

193

Teiseks kordab Üldkohus, et teise väite teise osa teise punktiga tuleb osaliselt nõustuda, kuna põhjendustega, mille alusel keelduti kahju hüvitamist käsitlevate lepingusätete ulatuslikumast avalikustamisest, ei ole tõendatud, et esineb asjaomaste ettevõtjate ärihuvide kahjustamise ettearvatav, mitte puhtalt oletuslik oht, mis on vastuolus määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese taandega. Sellest tuleneb, et kolmanda väite analüüs ei puuduta vaidlustatud otsuse seda aspekti.

194

Määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 viimase lauseosa kohaselt keelduvad institutsioonid võimaldamast tutvuda dokumentidega, mille avaldamine kahjustaks muu hulgas füüsilise või juriidilise isiku ärihuve, „välja arvatud juhul, kui avaldamine teenib ülekaalukaid üldisi huve“. Siit järeldub, et liidu institutsioonid ei saa keelduda võimaldamast dokumendiga tutvuda, kui selle avalikustamine teenib ülekaalukat üldist huvi, isegi kui see võib kahjustada konkreetse füüsilise või juriidilise isiku ärihuve.

195

Selles olukorras tuleb kaaluda ühelt poolt asjaomase dokumendi avalikustamata jätmisega kaitstavat konkreetset huvi ja teiselt poolt eelkõige üldist huvi selle dokumendi kättesaadavaks tegemise vastu, pidades silmas eeliseid, mis tulenevad, nagu on täpsustatud määruse nr 1049/2001 põhjenduses 2, suuremast läbipaistvusest, nimelt kodanike suuremast osalemisest otsustamisprotsessis ning haldusasutuste suuremast legitiimsusest, tulemuslikkusest ja vastutusest kodanike ees demokraatlikus süsteemis (vt 21. oktoobri 2010. aasta kohtuotsus Agapiou Joséphidès vs. komisjon ja EACEA, T‑439/08, ei avaldata, EU:T:2010:442, punkt 136 ja seal viidatud kohtupraktika; 5. veebruari 2018. aasta kohtuotsus PTC Therapeutics International vs. EMA, T‑718/15, EU:T:2018:66, punkt 107).

196

Taotleja peab konkreetselt esitama asjaolud, millel rajaneb ülekaalukas üldine huvi, mida asjaomaste dokumentide avalikustamine teenib (vt 14. novembri 2013. aasta kohtuotsus LPN ja Soome vs. komisjon, C‑514/11 P ja C‑605/11 P, EU:C:2013:738, punkt 94 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus ClientEarth vs. komisjon, C‑612/13 P, EU:C:2015:486, punkt 90 ja seal viidatud kohtupraktika). Nimelt peavad seda tõendama need, kes tuginevad ülekaaluka üldise huvi olemasolule määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 viimase lauseosa tähenduses (25. septembri 2014. aasta kohtuotsus Spirlea vs. komisjon, T‑306/12, EU:T:2014:816, punkt 97).

197

Selles olukorras peab isik, kes soovib avalikustamisest keeldumise põhjendust vaidlustada, esiteks tuginema üldisele huvile, mis võib olla sellest põhjendusest kaalukam, ja teiseks konkreetselt tõendama, et kõnealusel juhul aitaks asjaomaste dokumentide avalikustamine konkreetselt kaasa üldise huvi kaitsele sellisel määral, et läbipaistvuse põhimõte on avalikustamisest keeldumise aluseks olnud huvide kaitsest (vt selle kohta 21. mai 2019. aasta kohtumäärus Pint vs. komisjon, C‑770/18 P, ei avaldata, EU:C:2019:436, punkt 18), st käesoleval juhul asjaomaste ettevõtjate ärihuvide kaitsest kaalukam.

198

Ülekaalukas üldine huvi, mida dokumendi avalikustamine võib teenida, ei pea tingimata erinema põhimõtetest, mis on määruse nr 1049/2001 aluseks. Taotletud dokumentidega tutvumise põhjendamiseks ei saa siiski tugineda üldistele kaalutlustele, vaid selleks on vaja, et läbipaistvuse põhimõttel oleks selles olukorras eriline tähtsus, mis kaalub üles kõnealuste dokumentide avalikustamisest keeldumist õigustavad põhjused (vt selle kohta 14. novembri 2013. aasta kohtuotsus LPN ja Soome vs. komisjon, C‑514/11 P ja C‑605/11 P, EU:C:2013:738, punktid 92 ja 93 ning seal viidatud kohtupraktika, ning 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus ClientEarth vs. komisjon, C‑612/13 P, EU:C:2015:486, punktid 92 ja 93).

199

Kordustaotluses tuginesid hagejad ülekaalukale üldisele huvile, mida asjaomaste lepingute avalikustamine teenib ja mis põhineb sisuliselt läbipaistvusel, mida eeldab „liidu toimimist reguleeriv hea valitsemistava ELTL artikli 15 alusel“. See üldine huvi kaalub üles asjaomaste ettevõtjate ärihuvid, võttes arvesse tervisealast hädaolukorda.

200

Vaidlustatud otsuses, millega komisjon võimaldas ulatuslikumalt tutvuda dokumentidega 1, 3–6, 8 ja 9, mis olid varem avalikustatud, ning dokumentidega 2, 7 ja 10–13, mida seni ei olnud üldsusele avaldatud, redigeeritud kujul osaliselt tutvuda, märkis komisjon, et ta tunnustab COVID‑19 pandeemiaga seotud hädaolukorda, nõustub sellega, kui oluline on üldsuse usaldus tema tegevuse vastu vaktsiinide ostmisel, ning möönab, et see nõuab kõrgetasemelist läbipaistvust. Ta leidis siiski, et hagejad ei ole tõendanud vajadust avalikustada tundlikku äriteavet, mis on määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese taande alusel kustutatud. Head valitsemistava ja läbipaistvust käsitlevad argumendid on nimelt üldist laadi. Ta tuletas meelde, et ta on esitanud korrapäraselt teavet asjaomaste ettevõtjatega peetavate läbirääkimiste seisu ja erinevate võetud meetmete kohta, sealhulgas Euroopa Parlamendis, et tagada läbipaistvus. Ta teatas, et ta konsulteeris asjaomaste ettevõtjatega, et võimaldada asjaomaste lepingutega võimalikult laiaulatuslikult tutvuda. Ta rõhutas siiski, et õigus tutvuda dokumentidega ei ole üldine ja absoluutne õigus. Seejärel tuletas ta meelde, et üldised kaalutlused, sealhulgas inimeste tervise kaitse, ei ole ülekaaluka üldise huvi põhjendamiseks piisavad, kui ei ole täpsustatud konkreetseid põhjusi, miks avalikustamine seda üldist huvi teeniks. Ta täpsustas, et ei ole suutnud kindlaks teha mis tahes üldist huvi, mis võiks kaaluda üles määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese taandega kaitstud üldise ja erahuvi. Lõpuks asus ta seisukohale, et asjaolu, et asjaomased lepingud on seotud haldusmenetlusega, mitte seadusandlike aktidega, kinnitab järeldust, et kustutatud lõikude avalikustamine ei teeni ühtki ülekaalukat üldist huvi.

201

Käesolevas asjas ei ole komisjoni hinnanguga rikutud ühtki õigusnormi seoses määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese taandega.

202

Täpsemalt viitasid hagejad kordustaotluses üksnes läbipaistvuse ja hea valitsemistavaga seotud üldistele kaalutlustele. Nende kaalutlustega ei saa siiski tõendada, et huvi läbipaistvuse vastu on käesoleval juhul erilise tähtsusega, mis oleks võinud kaaluda üles põhjused, millele tuginedes asjaomaste lepingute kustutatud osade avalikustamisest keeldumist põhjendati.

203

Igal juhul tuleb tõdeda, et komisjon ei eitanud üldsuse huvi saada teavet vaktsiinide ostmise ja asjaomaste lepingute kohta, vaid leidis vaidlustatud otsuses, et see huvi on rahuldatud mitmesuguste läbipaistvuse tagamiseks võetud meetmetega, sealhulgas ajakohastatud teabe avaldamisega läbirääkimiste edenemise kohta ning suulise ja kirjaliku teabe edastamisega parlamendile. Samuti tuleb nentida, et kustutatud teave ei sisalda teaduslikke andmeid vaktsiinide tõhususe ja ohutuse kohta, mis puudutaks üldsuse võimalikku muret vaktsiinide kasutamise pärast.

204

Seda järeldust ei sea kahtluse alla hagejate muutmisavalduses esitatud argumendid.

205

Esiteks, vastupidi sellele, mida väidavad hagejad, nähtub vaidlustatud otsusest, et komisjon analüüsis ülekaaluka üldise huvi esinemise küsimust, kuna otsuse punkt 3 käsitleb seda küsimust.

206

Teiseks, kuna hagejad väitsid kordustaotluses, et esineb ülekaalukas üldine huvi, mida asjaomaste lepingute täielik avalikustamine teenib, siis tuleb neil konkreetselt viidata asjaoludele, millega selline avalikustamine on põhjendatud. Seda järeldust ei sea kahtluse alla hagejate argument, et komisjon pidi omal algatusel kontrollima, kas selline huvi esineb, isegi kui nemad ei olnud sellele viidanud.

207

On tõsi, et määruse nr 1049/2001 artikli 6 lõikes 1, mis näeb ette selle määruse alusel dokumentidega tutvumise taotluste esitamise praktilise korra, on sätestatud, et „[t]aotleja ei ole kohustatud taotlust põhjendama“. Kui aga dokumentidega tutvumise taotluse saanud institutsioon tuvastab, et taotletud avalikustamine võib kahjustada mõnda selle määruse artikli 4 lõikes 2 nimetatud huvi, nagu seda tegi komisjon oma vastuses esialgsele taotlusele, peab selle kohta argumente esitama taotleja, kes soovib, et institutsioon vaataks oma seisukoha läbi, ja kes väidab, et esineb ülekaalukas üldine huvi, nagu on tõdetud eespool punktides 196 ja 197.

208

Kolmandaks ei ole hagejad seoses üldiste kinnitustega, et nad soovivad, et neil võimaldataks kontrollida asjaomaste lepingute sõlmimise eest vastutavate institutsiooniliste osalejate praktikat ja lepingute õiguspärasust ning veenduda, et komisjon on avaliku sektori vahendeid kasutanud nõuetekohaselt, esitanud konkreetseid põhjendusi, mille tõttu oleks asjaomaste lepingute ulatuslikum avalikustamine käesoleval juhul põhjendatud. Sellega seoses tuleb toonitada, et hagejate ülesanne ei ole kindlaks teha, mil määral on järgitud riigihankeid reguleerivat liidu õigust ja Belgia õigust, mis on asjaomaseid lepinguid reguleeriv õigus. Samuti ei ole nende ülesanne tagada liidu finantshuvide kaitse. Nimelt sisaldavad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuli 2018. aasta määrus (EL, Euratom) 2018/1046, mis käsitleb liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantsreegleid ja millega muudetakse määrusi (EL) nr 1296/2013, (EL) nr 1301/2013, (EL) nr 1303/2013, (EL) nr 1304/2013, (EL) nr 1309/2013, (EL) nr 1316/2013, (EL) nr 223/2014 ja (EL) nr 283/2014 ja otsust nr 541/2014/EL ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EL, Euratom) nr 966/2012 (ELT 2018, L 193, lk 1), ning määrus 2016/369 määrusega 2020/521 muudetud redaktsioonis, samuti asjaomased lepingud sätteid, mis annavad komisjonile, Euroopa Kontrollikojale ja Euroopa Prokuratuurile õiguse teha oma vastava pädevuse piires auditeid ja uurimisi. Ka ei ole hagejad selgitanud, kuidas võimaldaks kustutatud äriliselt tundlike andmete avalikustamine neil kujundada teadliku arvamuse COVID‑19 vaktsiinide ühishanke kohta või avaliku sektori vahendite kasutamise kohta, samas kui samu andmeid võidakse hilisemate ostulepingute raames kasutada asjaomaste ettevõtjate vastu või isegi komisjoni ja liikmesriikide vastu. Siit järeldub, et hagejad ei ole täpselt tõendanud, kuidas kustutatud teabe avalikustamine aitaks konkreetselt kaasa nende huvide kaitsele, millele nad tuginevad.

209

Neljandaks, mis puutub hagejate väitesse, et asjaomaste lepingute ulatuslikum avalikustamine on vajalik nende nõuetekohaseks teavitamiseks ja COVID‑19‑vastase vaktsineerimisega teadlikult nõustumiseks, siis lisaks sellele, et need väited on üldist laadi, põhinevad need oletusel, et asjaomaste lepingute kustutatud lõigud sisaldavad teaduslikke andmeid, mis võivad puudutada üldsuse võimalikke muresid seoses vaktsiinide kasutamisega. Nagu on märgitud eespool punktis 202, ei ole see siiski nii, ja nagu on märgitud eespool punktis 126, on asjaomased ettevõtjad kohustatud täitma kõiki tingimusi, mis on ette nähtud müügilubades. Seega ei saa asuda seisukohale, et hagejad on tõendanud, et kustutatud teabe avalikustamine nende viidatud üldise huvi kaitse tagamisele konkreetselt kaasa aitaks.

210

Viiendaks tuleb tagasi lükata hagejate argumendid, mille kohaselt on läbipaistvus erilise tähtsusega, kuna asjaomased lepingud aitasid kaasa nende põhiõiguste rikkumisele. Nimelt ei ole nende lepingutega kehtestatud kohustust lasta end COVID‑19 vastu vaktsineerida ega kohustust esitada vaktsineerimistõend, mis on rahvatervisega seotud põhjustel liikmesriikides kehtestatud vaba liikumise piirangutest vabastamise tingimus. Sellised kohustused tulenevad üksnes liikmesriikide riigisisesest õigusest (vt selle kohta 29. aprilli 2022. aasta kohtumäärus Abenante jt vs. parlament ja nõukogu, T‑527/21, ei avaldata, EU:T:2022:278, punktid 22 ja 23).

211

Lõpuks, kuna hagejad tuginevad soovile teostada demokraatlikku kontrolli komisjoni tegevuse üle, siis nagu komisjon vaidlustatud otsuses märkis, ei ole tema haldustegevuses nõutav dokumentidega tutvumine sama laias ulatuses, kui on nõutav liidu institutsiooni seadusandlikus tegevuses (vt analoogia alusel 29. juuni 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau, C‑139/07 P, EU:C:2010:376, punkt 60, ja 27. veebruari 2014. aasta kohtuotsus komisjon vs. EnBW, C‑365/12 P, EU:C:2014:112, punkt 91).

212

Käesoleval juhul on asjaomased lepingud aga haldustegevuse vallast.

213

Neil asjaoludel ei rikkunud komisjon õigusnormi, kui ta vaidlustatud otsuse vastuvõtmise kuupäeval tugines asjaomaste ettevõtjate ärihuve kaitsvale erandile, arvestades siiski, et nagu nähtub määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikest 7, ei ole see erand kohaldatav piiramatu aja jooksul, vaid ainult seni, kuni kaitse on kõnealuse dokumendi sisu arvestades põhjendatud (vt selle kohta 26. jaanuari 2010. aasta kohtuotsus Internationaler Hilfsfonds vs. komisjon, C‑362/08 P, EU:C:2010:40, punktid 56 ja 57).

214

Siit järeldub, et kolmas väide, nagu see on piiritletud eespool punktides 191–193, tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

215

Neljanda väite põhjenduseks osutavad hagejad, et komisjoni võetud meetmed on vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega.

216

Komisjon palub need argumendid tagasi lükata.

217

Eespool punktides 85–92 ja 193 esitatud põhjustel ei puuduta käesolevas asjas neljanda väite analüüs ei huvide konflikti puudumise deklaratsioonidega ega asjaomaste lepingute kahju hüvitamist käsitlevate sätetega tutvumise võimaldamisest osalist keeldumist.

218

Seoses komisjonile tehtud etteheitega, et ta ei kontrollinud, kas avalikustamine oli hagejate huvide kahjustamise suhtes proportsionaalne, tuleb rõhutada, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõige 6 näeb ette, et kui mõni eranditest hõlmab ainult osa dokumendist, avalikustatakse dokumendi ülejäänud osad, ning et selle komisjoni dokumendiga osalise tutvumise võimaldamist tuleb hinnata proportsionaalsuse põhimõttest lähtudes (vt selle kohta 6. detsembri 2001. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Hautala, C‑353/99 P, EU:C:2001:661, punktid 27 ja 28).

219

Kohtupraktikas on nimelt rõhutatud, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 6 sõnastusest endast tuleneb, et institutsioon või organ on kohustatud kontrollima, kas tutvumise taotluses nimetatud dokumentidega saab võimaldada tutvuda osaliselt, piirates võimalikku keeldumist vaid andmetega, mis kuuluvad osutatud erandite kohaldamisalasse. Institutsioon või organ peab võimaldama tutvuda osaliselt, kui eesmärk, mida institutsioon või organ dokumendiga tutvumise võimaldamisest keeldudes järgib, on saavutatav juhul, kui institutsioon piirduks nende lõikude kustutamisega, mis võivad kahjustada kaitstavat üldist huvi (12. septembri 2013. aasta kohtuotsus Besselink vs. nõukogu, T‑331/11, ei avaldata, EU:T:2013:419, punkt 84; vt selle kohta 6. detsembri 2001. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Hautala, C‑353/99 P, EU:C:2001:661, punkt 29).

220

Vaidlustatud otsuses sisalduvast eri dokumentide üksikasjalikust analüüsist nähtub, et komisjon analüüsis dokumentidega tutvumise taotlust, järgides rangelt proportsionaalsuse põhimõtet, mille kohaldamist dokumentidega tutvumise valdkonnas on kirjeldatud eespool punktides 218 ja 219 mainitud kohtupraktikas.

221

Eeltoodut arvestades tuleb neljas väide, nagu see on piiritletud eespool punktis 217, põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

222

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb vaidlustatud otsus tühistada osas, milles sellega keeldutakse määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti b rikkudes võimaldamast ulatuslikumalt tutvuda huvide konflikti puudumise deklaratsioonidega, millele on alla kirjutanud ühise läbirääkimisrühma liikmed, ning osas, milles keeldutakse määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimest taanet rikkudes võimaldamast ulatuslikumalt tutvuda kahju hüvitamist käsitlevate lepingusätetega, ning jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

223

Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et Üldkohtu ülesanne ei ole asuda komisjoni asemele ja määrata kindlaks dokumentide osad, millega oleks pidanud võimaldama täielikult või osaliselt tutvuda, kuna institutsioon on käesoleva kohtuotsuse täitmisel ja vastavalt ELTL artiklile 266 kohustatud arvestama selles osas kohtuotsuses esitatud põhjendustega (vt selle kohta 6. juuli 2006. aasta kohtuotsus Franchet ja Byk vs. komisjon, T‑391/03 ja T‑70/04, EU:T:2006:190, punkt 133).

224

Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Lisaks, kui kohtuasjas otsust ei tehta, jaotab Üldkohus kodukorra artikli 137 alusel kohtukulud omal äranägemisel. Kuna hagejad on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja komisjon on kohtuvaidluse põhiosas kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista komisjonilt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (viies koda)

otsustab:

I. Vaidluse taust

II. Poolte nõuded

III. Õiguslik käsitlus

A. Hagejate õigus esitada hagi

B. Vaidluse ese

C. Sisulised küsimused

1. Esimene väide, et dokumentidega tutvumise taotluse eseme hulka kuuluvate dokumentide loetelu ei ole täielik

2. Teine väide, et need kaks erandit, millele tuginedes komisjon põhjendas taotletud dokumentidega tutvumise võimaldamisest keeldumist, ei ole kohaldatavad

a) Teise väite esimene osa, mille kohaselt eraelu puutumatust ja isikupuutumatust kaitsev erand (määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkt b) ei ole kohaldatav

b) Teise väite teine osa, mille kohaselt ettevõtjate ärihuve kaitsev erand (määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimene taane) ei ole kohaldatav

1) Osaline vaktsiinide omadusi ja kvaliteedikontrolli käsitlevate lepingusätetega tutvumise võimaldamisest keeldumine

i) Vaidlustatud otsuse põhjendused

ii) Vaidlustatud otsuse põhistuse põhjendatus

2) Osaline kahju hüvitamist käsitlevate lepingusätetega tutvumise võimaldamisest keeldumine

i) Vaidlustatud otsuse põhjendused

ii) Vaidlustatud otsuse põhistuse põhjendatus

– Lepingulist vastutust käsitlevad lepingusätted

– Kahju hüvitamist käsitlevad lepingusätted

3) Asjaomaste ettevõtjate tootmisvõrgustiku partnerite ja alltöövõtjate nimekirjaga tutvumise võimaldamisest keeldumine

c) Järeldus teise väite kohta

3. Kolmas väide, et esineb ülekaalukas üldine huvi, mida taotletud dokumentidega täies ulatuses tutvumine teenib

4. Neljas väide, et on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet

IV. Kohtukulud