Esialgne tõlge

ÜLDKOHTU OTSUS (kaheksas koda laiendatud koosseisus)

10. juuli 2024(*)

Majandus- ja rahaliit – Pangandusliit – Krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute ühtne kriisilahenduskord – Ühtne kriisilahendusfond – Ühtse kriisilahendusnõukogu otsus 2021. aasta ex ante osamaksete arvutamise kohta – Põhjendamiskohustus – Võrdne kohtlemine – Proportsionaalsus – Ühtse kriisilahendusnõukogu kaalutlusruum – Ilmne hindamisviga – Õigusvastasuse vastuväide – Komisjoni kaalutlusruum – Kohtuotsuse tagajärgede ajaline piiramine

Kohtuasjas T‑403/21,

Norddeutsche Landesbank – Girozentrale, asukoht Hannover (Saksamaa), esindajad: advokaadid J. Seitz ja C. Marx,

hageja,

versus

Ühtne Kriisilahendusnõukogu (SRB), esindaja: J. Kerlin, T. Wittenberg ja C. De Falco, keda abistasid advokaadid G. Coppo, S. Reinart ja K. Bongs,

kostja,

keda toetab

Euroopa Komisjon, esindajad: D. Triantafyllou ja A. Steiblytė,

menetlusse astuja,

ÜLDKOHUS (kaheksas koda laiendatud koosseisus),

koosseisus: koja president A. Kornezov, kohtunikud G. De Baere, D. Petrlík (ettekandja), K. Kecsmár ja S. Kingston,

kohtusekretär: ametnik L. Ramette,

arvestades menetluse kirjalikku osa,

arvestades 8. märtsi 2023. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse(1)

1        Hageja Norddeutsche Landesbank – Girozentrale palub ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis, et teda kui Deutsche Hypothekenbank AG (edaspidi „Deutsche Hypo“) õigusjärglast puudutavas osas tühistataks Ühtse Kriisilahendusnõukogu (edaspidi „kriisilahendusnõukogu“) 14. aprilli 2021. aasta otsus SRB/ES/2021/22 ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate 2021. aasta ex ante osamaksete arvutamise kohta (edaspidi „vaidlustatud otsus“).

[…]

III. Poolte nõuded

20      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus ja selle lisad osas, milles need puudutavad teda kui Deutsche Hypo õigusjärglast;

–        mõista kohtukulud välja kriisilahendusnõukogult.

21      Kriisilahendusnõukogu palub Üldkohtul sisuliselt:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt;

–        teise võimalusena jätta vaidlustatud otsuse tühistamise korral selle otsuse tagajärjed kehtima kuni selle asendamiseni või vähemalt kuueks kuuks alates kohtuotsuse jõustumise kuupäevast.

22      Euroopa Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

IV.    Õiguslik käsitlus

[…]

A.      Delegeeritud määruse 2015/63 artikli 7 ja I lisa õigusvastasuse vastuväide

[…]

3.      Üheteistkümnes väide, et delegeeritud määruse 2015/63 I lisa osa „2. samm“ on õigusvastane, kuna selles ette nähtud rühmitamismeetod on vastuolus õigusnormide hierarhias kõrgemalseisvate normidega

101    Hageja leiab, et delegeeritud määruse 2015/63 I lisa osa „2. samm“ on õigusvastane, kuna selles ette nähtud rühmitamismeetod rikub direktiivi 2014/59 artikli 103 lõikest 7 tulenevat „riskiprofiilile orienteerituse põhimõtet“.

102    Täpsemalt näeb rühmitamismeetod väidetavalt ette, et rühmades peab võimaluse korral olema sama arv finantsinstitutsioone, kes paigutatakse rühmadesse nende riski väärtuse alusel. Selline meetod kajastab aga ekslikult iga finantsinstitutsiooni individuaalset riskiprofiili. Nimelt võib see meetod viia selleni, et samasse rühma koondatakse finantsinstitutsioonid, kelle asjaomase riskinäitaja väärtusest on näha, et nende riskiprofiil on erinev. Näiteks Deutsche Hypo puhul viis see meetod riskinäitaja [konfidentsiaalne](2) osas tema määramiseni rühmadesse [konfidentsiaalne], vaatamata sellele, et selle näitaja suhtes esitatud väärtus oli väiksem kui kõigi finantsinstitutsioonide keskmine väärtus.

103    Kriisilahendusnõukogu ja komisjon vaidlevad nendele argumentidele vastu.

104    Sarnaselt eespool punktis 66 tõdetuga ei ole vaja võtta seisukohta küsimuses, kas liidu õiguses on olemas „riskiprofiilile orienteerituse põhimõte“. Nimelt väidab hageja selles väites, nagu ta kohtuistungil täpsustas, et komisjon tegi rühmitamismeetodi kehtestamisega hindamisvea, kuna see takistab kriisilahendusnõukogul korrigeerida asjakohaselt aasta baasosamakseid nii, et need vastaksid finantsinstitutsioonide tegelikule riskiprofiilile.

105    Sellega seoses nähtub eespool punktidest 47–53, et komisjonil on direktiivi 2014/59 artikli 103 lõike 7 rakendamisel ulatuslik kaalutlusõigus, mistõttu peab hageja tõendama, et rühmitamismeetodi kehtestamisega on delegeeritud määruses 2015/63 tehtud ilmne hindamisviga.

106    Selle meetodi kohaselt peab kriisilahendusnõukogu esiteks arvutama rühmade arvu, et võrrelda finantsinstitutsioone erinevate riskinäitajate ja riski alamnäitajate alusel. Teiseks tuleb kriisilahendusnõukogul määrata igasse rühma põhimõtteliselt sama arv finantsinstitutsioone, alustades sellest, et ta määrab esimesse rühma finantsinstitutsioonid, kelle toornäitaja väärtus on kõige madalam. Kolmandaks peab kriisilahendusnõukogu määrama kõigile konkreetse rühma finantsinstitutsioonidele sama punktisumma, mida nimetatakse „diskretiseeritud näitajaks“ ja mida ta peab nende ülejäänud korrigeerimise kordaja arvutamisel arvesse võtma.

107    Nagu nähtub vaidlustatud otsuse II lisast, ei ole küll välistatud, et selle meetodi kohaldamine võib tegelikkuses viia olukorrani, kus finantsinstitutsioonid, kelle väärtus teatud riskinäitaja seisukohast näitab, et selle näitaja puhul on nende riskiprofiil väiksem kui asjasse puutuvate finantsinstitutsioonide keskmine väärtus, liigitatakse siiski selle näitaja osas mõnda rühma, kuhu kuuluvad finantsinstitutsioonid, kes on suhteliselt suurema riskiprofiiliga. Nagu kriisilahendusnõukogu selgitas, tuleneb selline tagajärg eelkõige asjaolust, et osal finantsinstitutsioonidel on nn äärmuslik väärtus, st väärtus, mis kaldub keskmisest väga palju kõrvale.

108    Samuti ei ole nende äärmuslike väärtuste olemasolu tõttu välistatud, et rühmitamismeetodi kohaldamine – ja eelkõige delegeeritud määruse 2015/63 I lisa osa „2. samm“ punktis 3 ette nähtud reegli kohaldamine, nimelt et kriisilahendusnõukogu määrab igasse rühma põhimõtteliselt sama arvu finantsinstitutsioone – võib tegelikult viia olukorrani, kus finantsinstitutsioonid, kelle teatud riskinäitaja väärtus on sarnane eelmisesse rühma määratud finantsinstitutsioonide väärtusega, liigitatakse siiski järgmisse rühma, kuhu on määratud finantsinstitutsioonid, kellele on sama riskinäitaja suhtes antud väärtus, mis võib mõnikord olla väga palju kõrgem.

109    Eespool punktides 107 ja 108 kirjeldatud ilmingu tekkimine ei tähenda siiski, et rühmitamismeetodi kehtestamisega on tehtud ilmne hindamisviga.

110    Sellega seoses tuleb esimesena märkida, et delegeeritud määruses 2015/63 on vastavalt direktiivi 2014/59 artikli 103 lõikele 7 ette nähtud ex ante osamaksete finantsinstitutsioonide riskiprofiiliga korrigeerimise meetod, mis põhineb nende riskiprofiilide võrdlusel. Vaidlust ei ole esiteks selles, et selline meetod eeldab suure hulga asjaomastelt finantsinstitutsioonidelt pärit andmete võrdlemist väärtuse alusel, mis antakse nendele finantsinstitutsioonidele rea riskinäitajate kohta, ning teiseks selles, et need andmed võivad osa finantsinstitutsioonide puhul sisaldada äärmuslikke väärtusi.

111    Ent nagu nähtub enne delegeeritud määruse 2015/63 vastuvõtmist läbi viidud katsepõhisest uuringust, mille tulemused võeti kokku JRC tehnilises uuringus, on rühmitamismeetod üks meetoditest, mis võimaldab sellist võrdlust läbi viia ning seda peetakse isegi selleks kõige sobivamaks meetodiks.

112    Rühmitamismeetod on nimelt tunnustatud statistiline meetod äärmuslike väärtuste käsitlemiseks, kuna sellega välditakse võimalikult suures ulatuses moonutatud võrdluseni viivate väärtuste esinemist. Nagu nähtub JRC tehnilisest uuringust, võimaldab see meetod käesoleval juhul vältida, et finantsinstitutsioonidele, kelle väärtus on teatud riskinäitajate suhtes kõrge, antakse siiski kokku punktisumma, mis näitab nende näitajate osas madalat riskiprofiili, sest on ka muid niisuguseid finantsinstitutsioone, kellel see väärtus on äärmuslik.

113    Teisena on rühmitamismeetod lihtne meetod, et võrrelda suurt hulka andmeid, mille on esitanud finantsinstitutsioonid, kelle ex ante osamakset kohandatakse vastavalt nende riskiprofiilile.

114    Sellega seoses tuleb täpsustada, et delegeeritud määruse 2015/63 I lisa „2. samm“ punktis 2 on ette nähtud reegel, et rühmade arv arvutatakse selles sätestatud valemi alusel. Seejärel on delegeeritud määruse I lisa osa „2. samm“ punktis 3 ette nähtud reegel, et kriisilahendusnõukogul tuleb määrata igasse rühma põhimõtteliselt sama arv finantsinstitutsioone, alustades sellest, et ta määrab esimesse rühma finantsinstitutsioonid, kelle toornäitaja väärtus on kõige madalam.

115    Sellest järeldub, et rühmitamismeetod näeb ette objektiivsed reeglid, mida kriisilahendusnõukogu saab hõlpsasti kohaldada, mis on pealegi eesmärk, mida saab liidu õigusnormidega õiguspäraselt taotleda (vt selle kohta 24. veebruari 2015. aasta kohtuotsus Sopora, C‑512/13, EU:C:2015:108, punkt 33, ja 7. märtsi 2017. aasta kohtuotsus RPO, C‑390/15, EU:C:2017:174, punkt 60).

116    Kolmandana tasandavad eespool punktides 107 ja 108 kirjeldatud ilmingute esinemise tagajärgi neli järgmist asjaolu. Esiteks saab ex ante osamakseid delegeeritud määruse 2015/63 artikli 9 lõike 3 kohaselt korrigeerida üksnes koefitsiendi 0,8–1,5 piires. Aasta baasosamakse on seega finantsinstitutsioonide riskiprofiili osas ex ante osamakse kindlaksmääramise peamine element.

117    Teiseks, nagu nähtub sisuliselt JRC tehnilisest uuringust, on need ilmingud piiratud ulatusega, kuivõrd need leiavad eelkõige aset viimastes rühmades, mitte enamikus nendest.

118    Kolmandaks ei ole vaidlust selles, et nende viimaste rühmade finantsinstitutsioonidel on asjaomase riskinäitaja osas kõrgem riskiprofiil kui madalamate rühmade finantsinstitutsioonidel.

119    Neljandaks võtab riskiprofiiliga ex ante osamaksete korrigeerimise meetod arvesse paljusid riskinäitajaid, nagu nähtub delegeeritud määruse 2015/63 artiklist 6. Seega määratakse finantsinstitutsioon kokkuvõttes paljudesse rühmadesse vastavalt tema ja teiste finantsinstitutsioonide väärtusele iga riskinäitaja osas.

120    Ent nagu nähtub JRC tehnilisest uuringust, kalduvad finantsinstitutsioonid eri riskinäitajate puhul paiknema eri rühmades. Seega, isegi kui finantsinstitutsioon on teatava riskinäitaja puhul viimases rühmas ja on seetõttu võrdses seisus märkimisväärselt kõrgema väärtusega finantsinstitutsiooniga, ei ole ta üldjuhul selles rühmas muude riskinäitajate suhtes ning see võimaldab asjaomaseid finantsinstitutsioone igakülgselt võrrelda.

121    Pealegi näitlikustab eespool punktides 119 ja 120 viidatud ilmingut Deutsche Hypo 2021. aasta osamakseperioodi ex ante osamakse arvutamine, mis nähtub individuaalselt tema kohta koostatud teabelehest. Nimelt, mis puudutab tema ex ante osamakse osa, mis on arvutatud liikmesriigi tasandi kohta, siis on Deutsche Hypo [konfidentsiaalne] rühmas [konfidentsiaalne]. Seevastu ühegi riskinäitaja puhul [konfidentsiaalne] ei ole ta [konfidentsiaalne] rühmas, samas kui [konfidentsiaalne]. Lisaks on ta [konfidentsiaalne] suhtes [konfidentsiaalne] rühmas.

122    Neil asjaoludel ei saa hageja väita, et rühmitamismeetodi kehtestamisega on delegeeritud määruses 2015/63 tehtud ilmne hindamisviga.

123    Seda järeldust ei sea kahtluse alla hageja argumendid, et delegeeritud määruses 2015/63 oleks tulnud ette näha rühmitamismeetodi korrigeerimine kolmel viisil. Esiteks oleks see pidanud jätma kriisilahendusnõukogule võimaluse kehtestada täiendavaid ja seega kitsamalt määratletavaid rühmi või võimaldama kriisilahendusnõukogul määrata igasse rühma erinev arv finantsinstitutsioone. Teiseks oleks III riskisamba puhul rühmitamismeetodi kasutamisel arvesse tulnud võtta muid riskinäitajaid, nagu finantsinstitutsiooni suurus, bilansimaht või individuaalne ärimudel. Kolmandaks, kuna finantsinstitutsioonide ärimudelit mõjutab otsustavalt riigisisene õiguslik raamistik, oleks delegeeritud määruse 2015/63 artikli 6 lõike 1 punktis b ette nähtud riskisammas „rahastamisallikate stabiilsus ja mitmekesisus“ (edaspidi „II riskisammas“) ja IV riskisammas pidanud liikmesriike eristama.

124    Eespool punktis 123 nimetatud argumentidega väidab hageja seega tegelikult, et on olemas delegeeritud määruses 2015/63 ette nähtud rühmitamismeetodist erinevaid meetodeid, mis oleksid olnud sellest meetodist sobivamad, selle asemel et tõendada, et rühmitamismeetodis esineb ilmseid hindamisvigu. Ent isegi kui eeldada, et sellised alternatiivsed meetodid on olemas, tuleneb kohtupraktikast, et Üldkohtu ülesanne ei ole kindlaks teha seda, kas delegeeritud määruses 2015/63 ette nähtud rühmitamismeetod on ainus või parim võimalik meetod, vaid seda, kas selles esineb ilmne hindamisviga (vt selle kohta analoogia alusel 12. juuli 2001. aasta kohtuotsus Jippes jt, C‑189/01, EU:C:2001:420, punkt 83).

125    Lisaks ei ole hageja igal juhul tõendanud, et eespool punktis 123 mainitud asjaolud oleksid võimaldanud finantsinstitutsioonide tegelikku riskiprofiili rühmitamismeetodi raames paremini arvesse võtta.

126    Mis puudutab esiteks argumenti täiendavate rühmade koostamise kohta, siis piisab, kui märkida, et delegeeritud määruse 2015/63 I lisa osa „2. samm“ punktis 2 on rühmade arv kindlaks määratud matemaatilise valemi alusel, mida kohaldatakse objektiivselt ja vahet tegemata ning mis tugineb – nagu nähtub JRC tehnilisest uuringust – statistilistele teaduslikele andmetele selleks, et eelnevalt kindlaks määrata sobiv rühmade arv. Hageja ei ole aga seda valemit konkreetselt kritiseerinud. Ta ei ole ka tõendanud, et lisarühmade moodustamine olenevalt igast üksikjuhtumist oleks olnud ilmselgelt sobivam kui valitud meetod.

127    Mis puudutab teiseks hageja argumenti väidetava vajaduse kohta võtta arvesse täiendavaid riskinäitajaid, siis on juba eespool punktis 116 märgitud, et ex ante osamaksete arvutamise meetodi puhul peetakse aasta baasosamakset väga tähtsaks, arvestades, et see kajastab ka finantsinstitutsiooni suurust.

128    Samuti väidab hageja ekslikult, et komisjon oleks pidanud arvesse võtma ka finantsinstitutsioonide individuaalset ärimudelit. Sellega seoses nähtub delegeeritud määruse 2015/63 artikli 6 lõikest 6, et kriisilahendusnõukogu on kohustatud seda arvesse võtma riskinäitajas „kauplemistegevus, bilansivälised riskipositsioonid, tuletisinstrumendid, keerukus ja kriisilahenduskõlblikkus“. Hageja ei esita aga ühtegi konkreetset tõendit, millest nähtuks finantsinstitutsioonide individuaalne ärimudel, mida komisjon oleks pidanud arvesse võtma.

129    Kolmandaks, mis puudutab argumenti, et väidetavalt on vaja II ja IV riskisamba puhul eristada liikmesriike, siis tuleneb kohtupraktikast, et konkreetses tegevusvaldkonnas võivad õigusnormide vastuvõtmisel tekkida – ilma, et neid õigusnorme saaks pidada diskrimineerivaks – osale ettevõtjatele nende individuaalse olukorra või nende suhtes kohaldatavate riigisiseste õigusnormide seisukohast erinevad tagajärjed, tingimusel et need normid põhinevad objektiivsetel kriteeriumidel, mis on nende õigusnormidega taotletavate eesmärkide saavutamiseks sobivad (vt selle kohta analoogia alusel 19. septembri 2013. aasta kohtuotsus Panellinios Syndesmos Viomichanion Metapoiisis Kapnou, C‑373/11, EU:C:2013:567, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).

130    Käesolevas asjas ei ole hageja esitanud Üldkohtule ühtegi asjaolu, mis võimaldaks tuvastada, et riskinäitajad, mis kuuluvad II ja IV sambasse, ei põhine sellistel objektiivsetel kriteeriumidel või ei ole need delegeeritud määrusega 2015/63 taotletavate eesmärkide saavutamiseks sobivad. Neil asjaoludel ei saa ta tugineda väidetavatele erinevustele liikmesriikide vahel, et tõendada ilmset hindamisviga seoses nende riskisammastega.

131    Eeltoodut arvestades tuleb üheteistkümnes väide tagasi lükata.

B.      Väited, mis käsitlevad vaidlustatud otsuse õiguspärasust

1.      Aasta sihttaseme põhjendatus

132    Kõigepealt tuleb meenutada, et põhjenduse puudumine või ebapiisav põhjendamine on avalikul huvil põhinev väide, mille liidu kohus võib tõstatada või koguni peab tõstatama omal algatusel (vt 2. detsembri 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa jt, C‑89/08 P, EU:C:2009:742, punkt 34).

133    Menetlust korraldava meetmega ja kohtuistungil küsis Üldkohus pooltelt omal algatusel, kas vaidlustatud otsuses esineb aasta sihttasemete kindlaksmääramist puudutavaid põhjendamisvigasid.

134    Selleks et analüüsida, kas vaidlustatud otsuses niisuguseid vigu on tehtud, tuleb meenutada, et vastavalt määruse nr 806/2014 artikli 69 lõikele 1 peavad 1. jaanuaril 2016 algava kaheksa-aastase esialgse perioodi (edaspidi „esialgne periood“) lõpus kriisilahendusfondi kasutatavad rahalised vahendid saavutama lõpliku sihttaseme, mis on vähemalt 1% kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide tagatud hoiuste summast (edaspidi „lõplik sihttase“).

135    Määruse nr 806/2014 artikli 69 lõike 2 kohaselt jaotatakse ex ante osamaksed esialgsel perioodil ajaliselt võimalikult ühtlaselt, kuni saavutatakse eespool punktis 134 viidatud lõplik sihttase, kuid võttes nõuetekohaselt arvesse majandustsükli faasi ja mõju, mida protsüklilised osamaksed võivad avaldada finantsinstitutsioonide finantsseisundile.

136    Määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikes 2 on täpsustatud, et kõigi kriisilahenduskorras osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide tasutavad osamaksed ei ületa 12,5% lõplikust sihttasemest.

137    Ex ante osamaksete arvutamise meetodi kohta on delegeeritud määruse 2015/63 artikli 4 lõikes 2 sätestatud, et kriisilahendusnõukogu määrab nende summa kindlaks aasta sihttaseme alusel, võttes arvesse lõplikku sihttaset, ning eelmise aasta tagatud hoiuste keskmise summa alusel, mis arvutatakse kord kvartalis kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide jaoks.

138    Nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 48, määras kriisilahendusnõukogu käesolevas asjas 2021. aasta osamakseperioodi aasta sihttasemeks 11 287 677 212,56 eurot.

139    Vaidlustatud otsuse põhjendustes 36 ja 37 selgitas kriisilahendusnõukogu sisuliselt, et aasta sihttase tuleb kindlaks määrata analüüsi alusel, milles käsitletakse tagatud hoiuste muutust eelmiste aastate jooksul ja kõiki asjakohaseid majandusolukorra muutusi, ning analüüsi alusel, milles käsitletakse tegevustsükli faasiga seotud näitajaid ja protsükliliste osamaksete mõju finantsinstitutsioonide finantsseisundile. Seejärel pidas kriisilahendusnõukogu kohaseks määrata kindlaks koefitsient, mis põhines sellel analüüsil ja ühtse kriisilahendusfondi käsutuses olevatel rahalistel vahenditel (edaspidi „koefitsient“). Kriisilahendusnõukogu kohaldas seda koefitsienti ühele kaheksandikule 2020. aastal tagatud hoiuste keskmisest summast, et arvutada aasta sihttase.

140    Kriisilahendusnõukogu esitas koefitsiendi kindlaksmääramiseks kasutatud arvutuskäigu vaidlustatud otsuse põhjendustes 38–47.

141    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 38 konstateeris kriisilahendusnõukogu jätkuvat suundumust kõigi osalevate liikmesriikide finantsinstitutsioonide tagatud hoiuste summa suurenemise suunas. Täpsemalt oli nende hoiuste keskmine summa, arvutatuna kord kvartalis, 2020. aasta puhul 6,689 triljonit eurot.

142    Vaidlustatud otsuse põhjendustes 40 ja 41 kirjeldas kriisilahendusnõukogu tagatud hoiuste prognoositavat muutust esialgse perioodi kolme ülejäänud aasta jooksul, st aastatel 2021–2023. Tema hinnangul jäi tagatud hoiuste aastane kasvumäär kuni esialgse perioodi lõpuni vahemikku 4–7%.

143    Vaidlustatud otsuse põhjendustes 42–45 andis kriisilahendusnõukogu hinnangu tegevustsükli etapile ja võimalikule protsüklilisele mõjule, mida ex ante osamaksed võivad avaldada finantsinstitutsiooni finantsseisundile. Ta märkis, et oma hinnangus võttis ta arvesse mitut näitajat, nagu komisjoni sisemajanduse koguprodukti kasvuprognoos ja Euroopa Keskpanga (EKP) prognoos või erasektori krediidivoog protsendina sisemajanduse koguproduktist.

144    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 46 järeldas kriisilahendusnõukogu, et kuigi on mõistlik eeldada, et pangandusliidus jätkub tagatud hoiuste kasv, on kasvutempo väiksem kui 2020. aastal. Sellega seoses märkis kriisilahendusnõukogu vaidlustatud otsuse põhjenduses 47, et tulevaste aastate suhtes, st kuni 2023. aastani, kasutas ta tagatud hoiuste kasvumäärade puhul „ettevaatlikku lähenemisviisi“.

145    Neid kaalutlusi arvestades määras kriisilahendusnõukogu vaidlustatud otsuse põhjenduses 48 koefitsiendiks 1,35%. Seejärel arvutas ta aasta sihttaseme summa, korrutades 2020. aastal tagatud hoiuste keskmise summa selle koefitsiendiga ja jagades selle arvutuse tulemuse kaheksaga järgmise matemaatilise valemi alusel, mis on esitatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 48:

„Siht0 [aasta sihttaseme summa] = Tagatud hoiused kokku2020 * 0,0135 * ⅛ = 11 287 677 212,56 eurot“.

146    Kohtuistungil kinnitas kriisilahendusnõukogu siiski, et ta määras 2021. aasta osamakseperioodiks aasta sihttaseme kindlaks järgmiselt.

147    Esiteks määras kriisilahendusnõukogu prognoosiva analüüsi põhjal kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide tagatud hoiuste summaks esialgse perioodi lõpus ligikaudu 7,5 triljonit eurot. Selle summani jõudmiseks võttis kriisilahendusnõukogu arvesse tagatud hoiuste keskmist summat 2020. aastal, milleks oli 6,689 triljonit eurot, tagatud hoiuste aastast kasvumäära 4% ning esialgse perioodi lõpuni veel alles jäänud osamakseperioodide arvu, milleks oli kolm perioodi.

148    Teiseks arvutas kriisilahendusnõukogu vastavalt määruse nr 806/2014 artikli 69 lõikele 1 sellest 7,5 triljonist eurost 1%, et saada lõpliku sihttaseme hinnanguline summa, mis pidi saavutatama 31. detsembriks 2023 ja mis oli ligikaudu 75 miljardit eurot.

149    Kolmandaks arvas kriisilahendusnõukogu viimati nimetatud summast maha rahalised vahendid, mis olid kriisilahendusfondil juba 2021. aastal, st ligikaudu 42 miljardit eurot, ning sai tulemuseks summa, mis tuli veel maksta ülejäänud osamakseperioodidel enne esialgse perioodi lõppu, s.o aastatel 2021–2023. See summa oli ligikaudu 33 miljardit eurot.

150    Neljandaks jagas kriisilahendusnõukogu viimati nimetatud summa kolmega, jaotades selle ühetaoliselt kolme ülejäänud osamakseperioodi vahel. 2021. aasta osamakseperioodi sihttasemeks määrati seega eespool punktis 138 nimetatud summa ehk ligikaudu 11,287 miljardit eurot.

151    Kriisilahendusnõukogu kinnitas kohtuistungil ka, et ta oli avalikustanud teabe selle kohta, millel eespool punktides 147–150 kirjeldatud meetod põhines ja mis võimaldas hagejal mõista meetodit, mille alusel aasta sihttase kindlaks määrati. Eelkõige täpsustas ta, et 2021. aasta mais – st pärast vaidlustatud otsuse vastuvõtmist, kuid enne käesolevas asjas hagi esitamist – avaldas ta oma veebisaidil teabelehe pealkirjaga „Fact Sheet 2021“ (edaspidi „teabeleht“), milles oli märgitud lõpliku sihttaseme hinnanguline summa. Samuti kinnitas kriisilahendusnõukogu, et kriisilahendusfondis kasutada olevate rahaliste vahendite summa oli kättesaadav ka tema veebisaidil ja muude avalike allikate kaudu ning seda ammu enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist.

152    Selleks et analüüsida, kas kriisilahendusnõukogu täitis aasta sihttaseme kindlaksmääramisel oma põhjendamiskohustust, tuleb kõigepealt meenutada, et põhjenduse puudumine või ebapiisav põhjendamine kujutab endast avalikul huvil põhinevat väidet, mille liidu kohus võib omal algatusel tõstatada või koguni peab tõstatama (vt 2. detsembri 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa jt, C‑89/08 P, EU:C:2009:742, punkt 34). Järelikult võib Üldkohus arvesse võtta või tal isegi tuleb arvesse võtta ka muid põhjenduste puudusi kui need, millele viitab hageja, ja seda muu hulgas siis, kui need ilmnevad menetluse käigus.

153    Sel eesmärgil kuulati pooled menetluse suulises osas ära kõigi vaidlustatud otsuse aasta sihttasemete kindlaksmääramist puudutavate põhjendamisvigade teemal. Täpsemalt kirjeldas kriisilahendusnõukogu, kellele esitati konkreetselt selle kohta mitu korda küsimusi, meetodit, mida ta tegelikult 2021. aasta osamakseperioodi suhtes aasta sihttaseme kindlaksmääramisel järgis, nagu seda on kirjeldatud eespool punktides 147–150.

154    Seejärel tuleb meenutada, et liidu institutsiooni, organi või asutuse otsuse põhjendamine on eriti oluline, sest võimaldab huvitatud isikul täielikult infomeerituna otsustada, kas esitada selle otsuse peale hagi, ning pädeval kohtul kontrolli teha, olles seega üks harta artikliga 47 tagatud kohtuliku kontrolli tõhususe tingimustest (vt 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 103 ja seal viidatud kohtupraktika).

155    Põhjendus peab siiski olema kohandatud asjaomase akti laadile ja selle vastuvõtmise kontekstile. Seejuures ei ole nõutud, et põhjendustes oleks täpsustatud kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna põhjenduste piisavust ei tule hinnata mitte ainult nende sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades, ning arvestades selgituse saamise huvi, mis võib olla isikutel, keda akt puudutab. Järelikult on õigusi kahjustav akt piisavalt põhjendatud, kui see on tehtud kontekstis, mis on huvitatud isikule teada ja mis võimaldab tal mõista tema suhtes võetud meetme ulatust (vt selle kohta 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 104 ja seal viidatud kohtupraktika).

156    Lisaks peavad põhjendustes ka puuduma vastuolud, et asjaomastel isikutel oleks võimalik teada saada otsuse tegelikke põhjusi, et kaitsta oma õigusi pädevas kohtus, ja et viimane saaks teha kontrolli (vt selle kohta 10. juuli 2008. aasta kohtuotsus Bertelsmann ja Sony Corporation of America vs. Impala, C‑413/06 P, EU:C:2008:392, punkt 169 ja seal viidatud kohtupraktika; 22. septembri 2005. aasta kohtuotsus Suproco vs. komisjon, T‑101/03, EU:T:2005:336, punktid 20 ja 45–47, ning 16. detsembri 2015. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, T‑241/13, EU:T:2015:982, punkt 56).

157    Samuti, kui vaidlustatud otsuse vastuvõtja esitab otsuse põhjenduste kohta selgitusi liidu kohtus toimuvas menetluses, peavad need selgitused olema kooskõlas selles otsuses esitatud kaalutlustega (vt selle kohta 22. septembri 2005. aasta kohtuotsus Suproco vs. komisjon, T‑101/03, EU:T:2005:336, punktid 45–47, ja 13. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Printeos jt vs. komisjon, T‑95/15, EU:T:2016:722, punktid 54 ja 55).

158    Nimelt, kuigi vaidlustatud otsuses esitatud kaalutlused ei ole kooskõlas selliste kohtumenetluses antud selgitustega, ei täida asjaomase otsuse põhjendused eespool punktides 154 ja 155 meenutatud ülesandeid. Eelkõige takistab selline vastuolu esiteks huvitatud isikutel enne hagi esitamist teada saada vaidlustatud otsuse tegelikke põhjendusi ja valmistada ette oma kaitset nende suhtes ning teiseks liidu kohtul teha kindlaks põhjused, mis olid selle otsuse tegelik õiguslik alus, ning analüüsida nende vastavust kohaldatavatele õigusnormidele.

159    Lõpuks tuleb meenutada, et kui kriisilahendusnõukogu võtab vastu otsuse, millega määratakse kindlaks ex ante osamaksed, peab ta teavitama asjaomaseid finantsinstitutsioone nende osamaksete arvutamise meetodist (vt 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 122 ja seal viidatud kohtupraktika).

160    Sama kehtib ka aasta sihttaseme kindlaksmääramise meetodi kohta, kuna see summa on sellise otsuse ülesehituse seisukohast olulise tähtsusega. Nagu nähtub eespool punktist 16, seisneb nimelt ex ante osamaksete arvutamise meetod selle summa jagamises kõigi asjasse puutuvate finantsinstitutsioonide vahel, mistõttu selle summa suurendamine või vähendamine toob kaasa iga finantsinstitutsiooni ex ante osamakse vastava suurenemise või vähendamise.

161    Eeltoodust tuleneb, et kuigi kriisilahendusnõukogu on kohustatud vaidlustatud otsusega andma finantsinstitutsioonidele selgitusi aasta sihttaseme kindlaksmääramise meetodi kohta, peavad need selgitused olema kooskõlas selgitustega, mille kriisilahendusnõukogu esitab kohtumenetluses ja mis puudutavad tegelikult kohaldatud meetodit.

162    Kuid käesolevas asjas see nii ei olnud.

163    Nimelt tuleb kõigepealt märkida, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 48 on välja toodud matemaatiline valem, mille põhjal määrati kindlaks aasta sihttaseme summa. Kuid on ilmnenud, et see valem ei hõlma kriisilahendusnõukogu poolt tegelikult kohaldatud meetodi elemente, nagu seda selgitati kohtuistungil. Nagu nähtub eespool punktidest 147–150, sai kriisilahendusnõukogu seda meetodit kasutades aasta sihttaseme summa nii, et ta lahutas lõplikust sihttasemest ühtse kriisilahendusfondi kasutada olevad rahalised vahendid, arvutades seega välja summa, mis tuli maksta kuni esialgse perioodi lõpuni, ning jagades viimati nimetatud summa kolmega. Need kaks arvutamise etappi ei nähtu aga sellest matemaatilisest valemist mitte mingil kujul.

164    Seda järeldust ei sea kahtluse alla ka kriisilahendusnõukogu kinnitus, et ta avaldas 2021. aasta mais teabelehe, milles oli välja toodud lõpliku sihttaseme võimalike summade vahemik, ja oma veebisaidil ühtse kriisilahendusfondi käsutuses olevate rahaliste vahendite summa. Sõltumata küsimusest, kas hageja oli nendest summadest tegelikult teadlik, ei olnud tal ainuüksi nende põhjal võimalik aru saada, et kriisilahendusnõukogu tegi tegelikult eespool punktis 163 nimetatud kaks arvutustehet, kusjuures olgu lisaks täpsustatud, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 48 ette nähtud matemaatilises valemis neid tehteid isegi ei mainitud.

165    Sarnased vastuolud mõjutavad ka viisi, kuidas määrati kindlaks koefitsient 1,35%, mis mängib aga eespool punktis 164 viidatud matemaatilises valemis kõige tähtsamat rolli. Seda koefitsienti võib nimelt mõista nii, et see põhineb muude parameetrite hulgas tagatud hoiuste prognoositud kasvul esialgse perioodi ülejäänud aastatel. See ei ole aga kooskõlas kriisilahendusnõukogu selgitustega kohtuistungil, mille kohaselt määrati see koefitsient kindlaks nii, et sellega saaks põhjendada aasta sihttaseme summa arvutamise tulemust – st pärast seda, kui kriisilahendusnõukogu oli arvutanud selle summa eespool punktides 147–150 esitatud nelja sammu alusel ehk jagades kolmega summa, mis saadi ühtse kriisilahendusfondi kasutada olevate rahaliste vahendite lahutamisel lõplikust sihttasemest. Vaidlustatud otsusest sellist arvutuskäiku aga ei nähtu.

166    Lisaks tuleb meenutada, et teabelehe kohaselt jäi lõplik sihttase vahemikku 70–75 miljardit eurot. See vahemik ei ole aga kooskõlas vaidlustatud otsuse põhjenduses 41 esitatud tagatud hoiuste kasvumäära vahemikuga 4–7%. Nimelt märkis kriisilahendusnõukogu kohtuistungil, et aasta sihttaseme kindlaksmääramisel lähtus ta tagatud hoiuste kasvumäärast 4% – mis on teisena nimetatud vahemiku kõige madalam määr – ning sai seega lõplikuks hinnanguliseks sihttasemeks 75 miljardit eurot, mis on esimesena nimetatud vahemiku kõrgeim väärtus. Seega esineb lahknevus nende kahe vahemiku vahel. Nimelt, esiteks sisaldab tagatud hoiuste muutuse määra väljendav vahemik ka väärtusi, mis ületavad 4% määra, kuid mille kohaldamise tulemusel oleks lõpliku sihttaseme hinnanguline summa olnud suurem kui see, mis jäänuks selle sihttaseme vahemikku. Teiseks ei ole hagejal võimalik aru saada, miks kriisilahendusnõukogu arvas selle sihttaseme vahemikku summad, mis olid väiksemad kui 75 miljardit eurot. Nimelt oleks selleks tulnud kohaldada alla 4% suurust määra, mis ei jää aga tagatud hoiuste kasvumäära vahemikku. Eeltoodut arvestades ei olnud hagejal võimalik kindlaks määrata, kuidas kriisilahendusnõukogu kasutas nende hoiuste muutuse määra vahemikku, et arvutada hinnanguline lõplik sihttase.

167    Sellest järeldub, et mis puudutab aasta sihttaseme kindlaksmääramist, siis ei ole kriisilahendusnõukogu tegelikult kohaldatud meetod, nagu seda kohtuistungil selgitati, sama, mis vaidlustatud otsuses kirjeldatud meetod, mistõttu tegelikke põhjusi, millest lähtuvalt see sihttase kindlaks määrati, ei saanud vaidlustatud otsuse alusel kindlaks teha ei finantsinstitutsioonid ega ka Üldkohus.

168    Eeltoodut arvestades tuleb tuvastada, et vaidlustatud otsuses on aasta sihttaseme kindlaksmääramisel tehtud põhjendamisvigu.

169    Võttes arvesse käesoleva kohtuasja õiguslikke ja majanduslikke huve, on siiski korrakohase õigusemõistmise huvides jätkata hagi teiste väidete analüüsimist.

[…]

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kaheksas koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

1.      Tühistada Norddeutsche Landesbank – Girozentralet kui Deutsche Hypothekenbank AG õigusjärglast puudutavas osas Ühtse Kriisilahendusnõukogu (SRB) 14. aprilli 2021. aasta otsus SRB/ES/2021/22 ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate 2021. aasta ex ante osamaksete arvutamise kohta.

2.      Jätta otsuse SRB/ES/2021/22 tagajärjed Norddeutsche Landesbank – Girozentralet kui Deutsche Hypothekenbank AG õigusjärglast puudutavas osas kehtima seni, kuni mõistliku aja jooksul, mis ei tohi ületada kuut kuud alates käesoleva kohtuotsuse kuulutamisest, jõustub Ühtse Kriisilahendusnõukogu uus otsus, millega määratakse kindlaks selle finantsinstitutsiooni poolt 2021. aasta osamakseperioodi eest ühtsesse kriisilahendusfondi tehtav ex ante osamakse.

3.      Jätta Ühtse Kriisilahendusnõukogu kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Norddeutsche Landesbank – Girozentrale kohtukulud.

4.      Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda.

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 10. juulil 2024 Luxembourgis.

Allkirjad

*      Kohtumenetluse keel: saksa.

1 Esitatud on üksnes käesoleva kohtuotsuse need punktid, mille avaldamist peab Üldkohus otstarbekaks.

2 Konfidentsiaalsed andmed kustutatud.