1

ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis paluvad hagejad CCPL – Consorzio Cooperative di Produzione e Lavoro SC, Coopbox Group SpA ja Coopbox Eastern s.r.o. tühistada komisjoni 17. detsembri 2020. aasta otsuse C(2020) 8940 (final) (edaspidi „vaidlustatud otsus“), millega muudetakse komisjoni 24. juuni 2015. aasta otsusega C(2015) 4336 (final) (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta) määratud trahve (juhtum AT.39563 – Toiduainete pakendamine jaemüügiks) (edaspidi „2015. aasta otsus“).

2

Hagejad on CCPL kontserni kuuluvad äriühingud, kes tegutsevad eelkõige toidu pakendamise sektoris.

3

CCPL on ühistu, millel on CCPL SpA kaudu osalus tootvates äriühingutes, sealhulgas Coopbox Groupis ja Coopbox Easternis.

4

Euroopa Komisjon võttis 24. juunil 2015 vastu 2015. aasta otsuse, milles ta tuvastas, et jaemüügiks mõeldud toidu pakendamise sektoris tegutsevad äriühingud olid aastatel 2000–2008 osalenud viies eraldiseisvas ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumises. Selle otsuse artikli 2 kohaselt määras komisjon vastavalt nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [ELTL] artiklites [101 ja 102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 23 lõikele 2 trahvid kogusummas 33694000 eurot muu hulgas hagejatele ja kahele teisele äriühingule, kes tol ajal kuulusid CCPL kontserni.

5

Nende trahvide lõppsumma määrati kindlaks pärast seda, kui viie asjaomase äriühingu lõplikku trahvisummat, mille komisjon oleks pidanud määrama, vähendati suuniste määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (ELT 2006, C 210, lk 2; edaspidi „2006. aasta suunised“) punkti 35 alusel 25% võrra, arvestades nende vähendatud maksevõimet.

6

15. detsembri 2015. aasta kohtumäärusega CCPL jt vs. komisjon (T‑522/15 R, EU:T:2015:1012) peatas Üldkohtu president kohustuse esitada komisjonile pangagarantii, et vältida viiele äriühingule määratud trahvide viivitamatut sissenõudmist, tingimusel, et esiteks kannavad nad komisjonile üle 5 miljoni euro suuruse summa ning kogu tulu, mis on saadud teatud osaluste kavandatud võõrandamisest, ja teiseks esitavad nad komisjonile kirjalikult iga kolme kuu tagant ja kuni põhijuhtumis otsuse tegemiseni, ja samuti iga sündmuse korral, mis võiks mõjutada nende tulevast võimet maksta määratud trahve, üksikasjaliku aruande selle kohta, kuidas nad rakendavad võlausaldajatega sõlmitud võlgade restruktureerimise kokkulepet (edaspidi „ümberkorralduskava“), ja nii selle kava raames kui ka „väljaspool“ seda kava toimunud varade müügist saadud tulude summat.

7

CCPL, kes tegutses viie kõnealuse äriühingu nimel, tegi komisjonile esialgseid makseid kogusummas 5942000 eurot.

8

Üldkohus tuvastas 11. juuli 2019. aasta kohtuotsuses CCPL jt vs. komisjon (T‑522/15, ei avaldata, EU:T:2019:500), et mis puudutab selle kindlaksmääramist, kui palju tuleb viie asjaomase äriühingu trahvisummasid maksevõimetuse tõttu vähendada, siis on 2015. aasta otsus ebapiisavalt põhjendatud. Seetõttu tühistas ta selle otsuse artikli 2 lõike 1 punktid f–h, lõike 2 punktid d ja e ning lõike 4 punktid c ja d.

9

Komisjon teavitas 18. septembri 2019. aasta kirjas CCPLi muu hulgas oma kavatsusest võtta vastu uus otsus, millega määratakse trahv kontserni asjaomastele äriühingutele, ning palus neil esitada oma seisukohad.

10

Hagejad esitasid 20. septembril 2019 apellatsioonkaebuse 11. juuli 2019. aasta kohtuotsuse CCPL jt vs. komisjon (T‑522/15, ei avaldata, EU:T:2019:500) peale.

11

Asjaomased äriühingud palusid 4. oktoobril 2019 komisjonil analüüsida nende maksevõimetust 2006. aasta suuniste punkti 35 alusel, et vähendada trahvisummat, mille komisjon võib poolelioleva menetluse tulemusel kehtestada. Selle taotluse hindamiseks saatis komisjon CCPL kontsernile määruse nr 1/2003 artikli 18 lõigete 1 ja 2 alusel teabenõuded, millele see kontsern vastas.

12

Seoses 11. juuli 2019. aasta kohtuotsuse CCPL jt vs. komisjon (T‑522/15, ei avaldata, EU:T:2019:500) täitmisega tagastas komisjon 7. oktoobril 2019 CCPLile 5942084 euro suuruse summa, mille viimane oli talle esialgse maksena üle kandnud.

13

Komisjon võttis 17. detsembril 2020 vastu vaidlustatud otsuse, millega ta sisuliselt jättis rahuldamata taotluse vähendada kõnealuseid trahve, kuna hagejatel puudus maksevõime, ja määras neile kokku 9441000 euro suuruse trahvi.

14

Euroopa Kohus jättis 20. jaanuari 2021. aasta kohtumäärusega CCPL jt vs. komisjon (C‑706/19 P, ei avaldata, EU:C:2021:45) apellantide apellatsioonkaebuse ilmselge vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata. Euroopa Kohus märkis eelkõige, et apellandid võivad vajaduse korral tugineda väidetele ja argumentidele, mille Üldkohus lükkas tagasi 11. juuli 2019. aasta kohtuotsuses CCPL jt vs. komisjon (T‑522/15, ei avaldata, EU:T:2019:500) võimaliku uue hagi raames, mis võidakse esitada otsuse peale, mis võetakse vastu pärast seda, kui Üldkohus vaidlusaluse otsuse tühistas (20. jaanuari 2021. aasta kohtumäärus CCPL jt vs. komisjon, C‑706/19 P, ei avaldata, EU:C:2021:45, punkt 26).

15

Üldkohtu president jättis 22. juuli 2021. aasta kohtumäärusega CCPL jt vs. komisjon (T‑130/21 R, ei avaldata, EU:T:2021:488) rahuldamata hagejate ajutiste meetmete kohaldamise taotluse, milles paluti peatada vaidlustatud otsuse kohaldamine, ja jättis kohtukulude kandmise edaspidiseks.

16

Hagejad paluvad Üldkohtul:

17

Komisjon palub Üldkohtul:

18

Oma hagi põhjenduseks esitavad hagejad kolm väidet.

19

Esimene väide käsitleb sisuliselt seda, et on rikutud põhjendamiskohustust ja määruse nr 1/2003 artikli 23 lõiget 2. Teise väite kohaselt on rikutud proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet. Kolmas väide käsitleb sisuliselt seda, et on rikutud põhjendamiskohustust ja tehtud ilmseid hindamisvigu, kuna komisjon ei võtnud arvesse andmeid, mille CCPL kontsern esitas oma maksevõime puudumise põhjendamiseks.

20

See väide jaguneb kaheks osaks, millest esimene puudutab ebapiisavat põhjendamist seoses CCPL kontserni emaettevõtja vastutusega CCPL kontserni äriühingute tegevuse eest, ja teine määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 rikkumist, kuna komisjon tugines vääralt eeldusele, et CCPLil oli otsustav mõju CCPL kontserni äriühingutele.

21

Hagejad väidavad, et vaidlustatud otsus on ebapiisavalt põhjendatud, kuna selles ei ole märgitud põhjusi, miks CCPLile omistati vastutus Coopbox Groupi ja Coopbox Easterni tegevuse eest.

22

Komisjoni vaidleb nendele argumentidele vastu.

23

Olgu meenutatud, et ELTL artiklis 296 nõutavast põhjendusest peab selgelt ja üheselt nähtuma õigusakti vastu võtnud liidu institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab puudutatud isikutel võetud meetme põhjuseid mõista, et oma õigusi kaitsta, ja liidu kohtul kontrolli teostada (vt 18. septembri 2003. aasta kohtuotsus Volkswagen vs. komisjon, C‑338/00 P, EU:C:2003:473, punkt 124 ja seal viidatud kohtupraktika).

24

Ühtlasi, kui komisjoni algset otsust on muudetud otsusega, milles on sõnaselgelt ette nähtud, et selle näol on tegemist algset otsust muutva otsusega, siis on muutva otsuse vastuvõtmise menetlus algse otsuse vastuvõtmise menetluse pikendus (vt selle kohta 6. juuli 2017. aasta kohtuotsus Toshiba vs. komisjon, C‑180/16 P, EU:C:2017:520, punkt 22).

25

Neil asjaoludel võib algse otsuse põhjendusi arvesse võtta, et analüüsida muutva otsuse õiguspärasust, tingimusel, et tühistav kohtuotsus neid põhjendusi ei mõjuta ja need ei ole muutva otsuse sõnastusega vastuolus (vt selle kohta 19. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus Toshiba vs. komisjon, T‑404/12, EU:T:2016:18, punkt 95).

26

Käesolevas asjas nähtub vaidlustatud otsuse pealkirjast ja sisust sõnaselgelt, et see kujutab endast hagejatele määratud trahvide osas 2015. aasta otsust muutvat otsust.

27

Vaidlustatud otsuse artiklis 1 määratakse hagejatele trahvid 2015. aasta otsuse artiklis 1 nimetatud rikkumiste eest.

28

Lisaks ei ole väidetud, et 11. juuli 2019. aasta kohtuotsus CCPL jt vs. komisjon (T‑522/15, ei avaldata, EU:T:2019:500) mõjutas 2015. aasta otsuse muid osi peale nende, mis puudutavad hagejate maksevõimet, või et 2015. aasta otsus oleks vastuolus vaidlustatud otsuse sõnastusega osas, mis puudutab CCPLi vastutust rikkumiste eest, mille panid toime CCPL kontserni äriühingud, mis on käesoleva väite ese.

29

Sellest järeldub, et eespool punktis 25 viidatud kohtupraktika kohaselt tuleb vaidlustatud otsuse põhjendusi tõlgendada lähtuvalt 2015. aasta otsusest osas, mis puudutab CCPLi vastutust rikkumiste eest, mille on toime pannud CCPL kontserni äriühingud.

30

2015. aasta otsuse põhjenduses 848 tuvastas komisjon, et CCPL oli kogu asjasse puutuvate rikkumiste ajal CCPL kontserni valdusühing ning tema otsene või kaudne osalus ühes või mitmes üksuses, kes otseselt rikkumises osalesid, sealhulgas Coopbox Groupis, oli kuni 18. aprillini 2006 100% ning seejärel alates 18. aprillist 2006 kuni nimetatud rikkumiste lõpuni 93,864%.

31

2015. aasta otsuse põhjenduses 849 leidis komisjon, et 93,864% osalus on piisav, et eeldada, et emaettevõtja avaldab oma tütarettevõtja tegevusele otsustavat mõju. Komisjon täpsustas selles otsuses samuti, et kuigi otsustava mõju eeldus oli tema jaoks piisav, et tuvastada asjaomaste üksuste vastutus, toetas seda eeldust sama otsuse põhjendustes 850–855 läbi viidud analüüs kõnealusesse ettevõttesse kuuluvate üksuste vaheliste õiguslike, isiklike ja majanduslike sidemete kohta.

32

Need asjaolud võimaldavad aga hagejatel mõista hinnangut, mille alusel komisjon tuvastas CCPLi vastutuse rikkumise eest, mille panid toime CCPL kontserni äriühingud, ja Üldkohtul kontrollida nende põhjenduste põhjendatust.

33

Hagejate argument, et vaidlustatud otsus ei ole piisavalt põhjendatud osas, mis puudutab CCPLi vastutust CCPL kontserni äriühingute poolt toime pandud rikkumiste eest, tuleb seega tagasi lükata.

34

Hagejad leiavad sisuliselt, et vaidlustatud otsuses on rikutud õigusnormi ja tehtud ilmne hindamisviga, kuna komisjon tugines määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 kohaldamisel eeldusele, et CCPL avaldas CCPL kontserni äriühingutele otsustavat mõju.

35

Komisjoni vaidleb nendele argumentidele vastu.

36

Olgu meenutatud, et määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 kohaselt võib komisjon oma otsusega määrata ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele trahve, kui need tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu rikuvad ELTL artiklit 101.

37

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt hõlmab ettevõtja mõiste mis tahes majandustegevusega tegelevat üksust sõltumata tema õiguslikust vormist ja rahastamisviisist. Sellega seoses on Euroopa Kohus täpsustanud esiteks, et ettevõtja mõistet tuleb selles kontekstis mõista kui majandusüksust, ja seda isegi siis, kui õiguslikult koosneb see majandusüksus mitmest füüsilisest või juriidilisest isikust, ja teiseks tuleb juhul, kui selline üksus rikub konkurentsieeskirju, tal isikliku vastutuse põhimõtte alusel ka selle rikkumise eest vastutada (vt 29. septembri 2011. aasta kohtuotsus Elf Aquitaine vs. komisjon, C‑521/09 P, EU:C:2011:620, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).

38

Ühtlasi võib tütarettevõtja tegevuse emaettevõtjale süüks panna muu hulgas siis, kui tütarettevõtja – olgugi et tal on eraldi õigusvõime – ei otsusta oma tegutsemise üle turul sõltumatult, vaid rakendab peamiselt talle emaettevõtja poolt antud juhiseid, arvestades eelkõige majanduslikke, organisatsioonilisi ja õiguslikke sidemeid, mis neid kahte üksust ühendavad (vt 27. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus The Goldman Sachs Group vs. komisjon, C‑595/18 P, EU:C:2021:73, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

39

Väljakujunenud kohtupraktikast ilmneb samuti, et juhul kui emaettevõtjal on konkurentsieeskirju rikkunud tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis otseselt või kaudselt ainuosalus või peaaegu ainuosalus, võib esiteks see emaettevõtja selle tütarettevõtja tegevusele otsustavat mõju avaldada ja teiseks esineb ümberlükatav eeldus, et nimetatud emaettevõtja avaldabki tegelikult sellist mõju. Sellises kontekstis piisab, kui komisjon tõendab, et emaettevõtja esindab kogu või peaaegu kogu tütarettevõtja kapitali, selle eeldamiseks, et emaettevõtja avaldab tütarettevõtja äritegevusele ka tegelikult otsustavat mõju. Komisjon saab seejärel pidada emaettevõtjat tütarettevõtjale määratud trahvi maksmise eest solidaarselt vastutavaks, välja arvatud juhul, kui see emaettevõtja – kelle kohustus on see eeldus ümber lükata – esitab piisavalt tõendeid, et tema tütarettevõtja tegutseb turul sõltumatult (vt 27. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus The Goldman Sachs Group vs. komisjon, C‑595/18 P, EU:C:2021:73, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

40

Seega, kui seda eeldust ei ole ümber lükatud, tähendab see, et emaettevõtja otsustava mõju tegelikku avaldamist oma tütarettevõtjale loetakse tõendatuks, ning komisjonil on alust lugeda emaettevõtja vastutavaks tütarettevõtja tegevuse eest, ilma et ta peaks esitama mis tahes täiendavat tõendit. Otsustava mõju tegeliku avaldamise eelduse kasutamine ei sõltu seega selliste täiendavate tõendite esitamisest, mis käsitlevad emaettevõtja avaldatavat tegelikku otsustavat mõju (vt 27. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus The Goldman Sachs Group vs. komisjon, C‑595/18 P, EU:C:2021:73, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

41

Lisaks ei ole komisjon sugugi kohustatud tuginema ainult sellele eeldusele. Nimelt ei takista miski sellel institutsioonil tuvastamast emaettevõtja tegelikku otsustavat mõju tütarettevõtjale muude tõendite alusel või kogumis nende tõendite ja selle eeldusega (vt 27. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus The Goldman Sachs Group vs. komisjon, C‑595/18 P, EU:C:2021:73, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

42

Käesolevas asjas on oluline meenutada, et 2015. aasta otsuse põhjenduses 846 märkis komisjon, et selleks, et omistada vastutus kõnealuste rikkumiste eest CCPLile kui emaettevõtjale, kasutas ta vastutuse eeldust, mille kohaselt avaldas CCPL otsustavat mõju ajavahemikul (või ajavahemikel), mil vähemalt üks rikkumisega otseselt seotud üksus oli täielikult (või peaaegu täielikult) selle emaettevõtja kontrolli all.

43

Nagu on meenutatud eespool punktides 30 ja 31, tuvastas komisjon 2015. aasta otsuses, et CCPL oli kogu rikkumiste ajal CCPL kontserni valdusühing ning tema otsene või kaudne osalus selle kontserni ühes või mitmes üksuses, mis olid rikkumises otseselt osalenud, oli piisav, et eeldada, et ta avaldas oma tütarettevõtja tegevusele otsustavat mõju. Komisjon täpsustas samuti, et kuigi tema jaoks on otsustava mõju eeldus piisav, et tuvastada asjaomaste üksuste vastutus, kinnitas seda eeldust asjaomasesse ettevõtjasse kuuluvate üksuste vaheliste õiguslike, isiklike ja majanduslike sidemete analüüs.

44

Nende tõendite hulgas, mis tõendavad kõnealuse ettevõtja moodustavate üksuste vahelisi õiguslikke, isiklikke ja majanduslikke sidemeid, mainis komisjon eelkõige seda, et: CCPL võis nimetada kõik juhatuse liikmed, nagu ka CCPL SpA tegevjuhi; CCPL kiitis heaks CCPL SpA eelarve ja määras kindlaks juhatuse liikmete kohustused; CCPL SpA juhatusel oli kõige ulatuslikum pädevus ettevõtte tavapärase juhtimise alal ja ta nimetas ametisse presidendi, kelle ülesandeks oli tagada äriühingu strateegiline suunitlus, tagades juhatuse otsuste nõuetekohase täitmise; aktsionäride kokkuleppes oli otseselt tunnistatud, et CCPLile kuulus kontrollosalus CCPL SpAs; vähemusaktsionäridel ei olnud eriõigusi; ja ülejäänud 6,14% CCPL SpA kapitalist kuulus neile aktsionäridele, kes olid ise CCPLi omanikud. Ta märkis ka, et sama ärimudel kehtib Coopbox Groupi puhul.

45

Selles kontekstis leidis komisjon 2015. aasta otsuse artiklis 1.1, et Coopbox Group ja CCPL olid rikkunud ELTL artiklit 101, osaledes 18. juunist 2002 kuni 17. detsembrini 2007 ühes ja vältavas rikkumises, mis koosnes mitmest erinevast rikkumisest, mis puudutasid jaemüügiks mõeldud toidu pakendamise sektorile mõeldud polüstüreenist plastaluseid ja hõlmasid Itaalia territooriumi.

46

Komisjon leidis 2015. aasta otsuse artiklis 1.4, et CCPL rikkus 8. detsembrist 2004 kuni 24. septembrini 2007 ja Coopbox Eastern rikkus 5. novembrist 2004 kuni 24. septembrini 2007 ELTL artiklit 101, osaledes ühes ja vältavas rikkumises, mis koosnes mitmest erinevast rikkumisest, mis puudutasid jaemüügiks mõeldud toidu pakendamise sektorile mõeldud polüstüreenist plastaluseid ja mis hõlmasid Tšehhi Vabariigi, Ungari, Poola ja Slovakkia territooriumi.

47

Selle põhjal määras komisjon vaidlustatud otsuse artiklis 1 rikkumise eest, mis on nimetatud 2015. aasta otsuse artiklis 1.1, Coopbox Groupile ja CCPLile solidaarselt tasumisele kuuluva trahvi summas 4627000 eurot, 2015. aasta otsuse artiklis 1.2 nimetatud rikkumise eest CCPLile trahvi summas 4010000 eurot ja 2015. aasta otsuse artiklis 1.4 nimetatud rikkumise eest Coopbox Easternile ja CCPLile solidaarselt tasumisele kuuluva trahvi summas 789000 eurot ning Coopbox Easternile trahvi summas 15000 eurot.

48

Seetõttu järeldas ta, et CCPLi vastutavas kogu rikkumiste aja eest eelkõige seetõttu, et ta osales otseselt või kaudselt ühes või mitmes CCPL kontserni üksuses.

49

Esimesena väidavad hagejad, et komisjon rikkus õigusnormi, kui pani CCPLile süüks Coopbox Groupi ja Coopbox Easterni tegevuse, mis kuuluvad CCPLile äriühingu CCPL SpA vahendusel, ilma et ta oleks tuvastanud, et CCPL SpA on rikkumise toime pannud.

50

Siiski ilmneb eespool punktis 38 meenutatud kohtupraktikast, et tütarettevõtja tegevuse võib süüks arvata emaettevõtjale eelkõige siis, kui tütarettevõtja – olgugi et tal on eraldi õigusvõime – ei otsusta oma tegutsemise üle turul sõltumatult, vaid rakendab peamiselt juhiseid, mille talle on andnud emaettevõtja, arvestades eelkõige majanduslikke, organisatsioonilisi ja õiguslikke sidemeid, mis neid kahte üksust ühendavad.

51

Nimelt kuuluvad sellises olukorras emaettevõtja ja tema tütarettevõtja samasse majandusüksusesse ja moodustavad seega ühe ettevõtja ELTL artikli 101 tähenduses ning komisjon võib adresseerida trahve määrava otsuse emaettevõtjale, ilma et oleks vaja tuvastada emaettevõtja isiklikku seotust rikkumisega (vt 29. septembri 2011. aasta kohtuotsus Elf Aquitaine vs. komisjon, C‑521/09 P, EU:C:2011:620, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika). Teisisõnu ei ole komisjonil õigus trahvide määramise otsus emaettevõtjale adresseerida mitte seetõttu, et emaettevõtja õhutas tütarettevõtjat rikkumist toime panema, või veelgi enam seetõttu, et emaettevõtja võtab rikkumisest osa, vaid seetõttu, et need moodustavad ühe ettevõtja ELTL artikli 101 tähenduses (29. septembri 2011. aasta kohtuotsus Elf Aquitaine vs. komisjon, C‑521/09 P, EU:C:2011:620, punkt 88).

52

Lisaks on kohtupraktika kohaselt eespool punktis 39 toodud eeldus kohaldatav ka siis, kui emaettevõtjale ei kuulu tütarettevõtja kapital mitte vahetult, vaid muude äriühingute vahendusel (vt selle kohta 20. jaanuari 2011. aasta kohtuotsus General Química jt vs. komisjon, C‑90/09 P, EU:C:2011:21, punkt 86; 8. mai 2013. aasta kohtuotsus Eni vs. komisjon, C‑508/11 P, EU:C:2013:289, punktid 48 ja 49, ja 15. juuli 2015. aasta kohtuotsus GEA Group vs. komisjon, T‑45/10, ei avaldata, EU:T:2015:507, punkt 142).

53

Kohtupraktikast tuleneb seega, et komisjon võib omistada vastutuse emaettevõtjale sellise tütarettevõtja tegevuse eest, mis kuulub sellele emaettevõtjale kaudselt, isegi siis, kui ta ei tuvasta rikkumist vahepealsete äriühingute suhtes.

54

Asjaolu, et need tütarettevõtjad kuuluvad sellise vahepealsele äriühingule, kellele ei ole süüks pandud ühtegi rikkumist, ei sea kahtluse alla eeldust, et emaettevõtja avaldab tegelikult nende tütarettevõtjate tegevusele otsustavat mõju oma kaudse osaluse tõttu tütarettevõtjates.

55

Samuti tuleneb eespool punktis 37 meenutatud kohtupraktikast, et vastavalt isikliku vastutuse põhimõttele vastutab selle rikkumise eest üks majandusüksus, mis koosneb mitmest konkurentsieeskirju rikkuvast füüsilisest või juriidilisest isikust.

56

Vastupidi hagejate väidetule ei saa seega asuda seisukohale, et vaidlustatud otsus võeti vastu isikliku vastutuse põhimõtet rikkudes, kuna CCPLi peeti vastutavaks rikkumise eest, mida ta ei ole toime pannud ja mida ei pandud süüks üksusele, mille kaudu talle kuulus rikkumise toime pannud üksus.

57

Järelikult ei ole vaidlustatud otsuses rikutud õigusnormi seetõttu, et komisjon arvas CCPLile süüks Coopbox Groupi ja Coopbox Easterni tegevuse, kes kuulusid CCPLile äriühingu CCPL SpA kaudu, ilma et komisjon oleks tuvastanud, et CCPL SpA on rikkumise toime pannud.

58

Teisena väidavad hagejad, et eeldus, et CCPL vastutab CCPL kontserni äriühingute tegevuse eest, ei olnud kohaldatav, kuna CCPLile kuulus alates 18. aprillist 2006 kuni rikkumisperioodi lõpuni vaid 93,864% osalus äriühingus CCPL SpA.

59

Emaettevõtja, kellele kuulub peaaegu kogu osalus oma tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis, on põhimõtteliselt analoogilises olukorras ainuomanikuga selles osas, mis puudutab tema võimalust avaldada otsustavat mõju oma tütarettevõtja tegevusele, arvestades eelkõige majanduslikke, organisatsioonilisi ja õiguslikke sidemeid, mis teda tütarettevõtjaga ühendavad. Seetõttu on komisjonil õigus kohaldada sellele olukorrale sama tõendamiskorda, st kohaldada eeldust, et emaettevõtja kasutas tegelikult võimalust avaldada otsustavat mõju oma tütarettevõtja tegevusele. Siiski ei ole välistatud, et teatud juhtudel võib vähemusosanikel olla tütarettevõtja suhtes õigusi, mis võimaldavad eespool viidatud analoogia kahtluse alla seada.

60

Kuid ühest küljest kuulus CCPLile 93,864% CCPL SpA kapitalist ning seetõttu kuulus talle alates 18. aprillist 2006 kuni rikkumisperioodi lõpuni peaaegu kogu CCPL SpA kapital. Teisest küljest, hagejad ei väida ega ammugi mitte tõenda, et vähemusaktsionäridel olid CCPL SpA suhtes õigused, mis võimaldaksid seada kahtluse alla eelduse, et CCPL avaldas tegelikult otsustavat mõju selle tütarettevõtja tegevusele.

61

Sellest tuleneb, et vaidlustatud otsuses ei ole rikutud õigusnormi seetõttu, et komisjon kasutas eeldust, et CCPL vastutab CCPL kontserni äriühingute tegevuse eest ajal, kui CCPLile kuulus üksnes 93,864% osalus äriühingus CCPL SpA.

62

Kolmandana tuleb tagasi lükata argument, et komisjon ei saanud kasutada eeldust, et CCPL vastutab CCPL kontserni äriühingute tegevuse eest, kuna 2015. aasta otsuse tegemise ajal oli CCPL osalus äriühingu CCPL SpA kapitalis veel väiksem, vaid ligikaudu 90%.

63

Selle eelduse kohaldamine, mis võimaldab tütarettevõtja tegevuse süüks panna emaettevõtjale, tähendab nimelt seda, et emaettevõtja vastutus tuleneb tema tütarettevõtja tegevusest ajavahemikul, mil rikkumine toime pandi, mistõttu ei ole tähtis, kui suur oli emaettevõtja osalus tütarettevõtjas rikkumise tuvastamise otsuse kuupäeval.

64

Neljandana väidavad hagejad esiteks, et komisjon pidi tõendama, et CCPL avaldas tegelikult otsustavat mõju CCPL kontserni äriühingutele, kuna ta tugines nii otsustava mõju tegeliku avaldamise eeldusele kui ka tõendite kogumile.

65

Siiski piisab, kui tõdeda, et nagu nähtub eespool punktis 40 meenutatud kohtupraktikast, ei sõltu otsustava mõju tegeliku avaldamise eelduse kohaldamine sellest, kas esitatakse täiendavaid kaudseid tõendeid emaettevõtja mõju tegeliku avaldamise kohta.

66

Samuti tuleneb eespool punktis 41 meenutatud kohtupraktikast, et miski ei takista komisjonil tõendada, et emaettevõtja avaldab tütarettevõtjale tegelikult otsustavat mõju, muude tõenditega kaudu või koostoimes nende tõendite ja selle eeldusega.

67

Seega – vastupidi sellele, mida väidavad hagejad – ei pannud asjaolu, et komisjon tõi esile erinevaid asjaolusid, mille eesmärk oli kinnitada järeldust, et CCPL avaldas otsustavat mõju CCPL kontserni äriühingutele, talle suuremat tõendamiskoormist kui siis, kui ta oleks piirdunud otsustava mõju tegelikult avaldamise eelduse kasutamisega.

68

Teiseks leiavad hagejad, et komisjon tegi ilmse hindamisvea, kuna otsustava mõju tegeliku avaldamise eeldus oleks tulnud ümber lükata, sest CCPL ei avaldanud tegelikult otsustavat mõju CCPL kontserni äriühingutele ei selle perioodi osas, mil talle kuulus kogu osalus rikkumises osalenud üksustes, kes kuuluvad CCPL kontserni, ega ka siis, kui CCPLi osalus oli alla 100%.

69

Selle argumendi põhjenduseks märgivad hagejad, et CCPL lõpetas igasuguse juhtimistegevuse toidu pakendamise sektoris ning andis CCPL kontserni äriühingutele, kes selle sektori eest vastutavad, täieliku sõltumatuse tootmise, turustamise, tööstuse ja juhtimise valdkonnas. Nad märgivad samuti sisuliselt, et Coopbox Groupi tegevjuht määratleb äriühingu ärijuhtimise ja strateegilise juhtimise täiesti sõltumatult.

70

Lisaks kinnitavad hagejad, et CCPL on ühistu, mis tegutseb peamiselt aktsionärina ja omab osalusi tootvates äriäriühingutes CCPL SpA kaudu, kelle roll allvaldusühinguna ei ole kuidagi seotud tema kontrollitavate äriühingute igapäevase ja jooksva juhtimisega, ning et CCPLil ei ole mingit aktiivset rolli CCPL kontserni äriühingute igapäevases juhtimises.

71

Lisaks rõhutavad hagejad, et CCPL oli kuues valdkonnas tegutseva ettevõtjate kontserni valdusühing, et Coopbox Group ega ükski teine vaidlusaluste rikkumistega seotud äriühing ei teavitanud kunagi CCPLi õigusvastasest tegevusest ega tegutsenud tema eelneva loa alusel.

72

Hagejad väidavad samuti, et ükski kolmest CCPLi juhatuse liikmest, kes olid samal ajal ka CCPL kontserni äriühingute juhatuse liikmed, ei täitnud nendes äriühingutes operatiivülesandeid ega osalenud otseselt või kaudselt konkureerivate ettevõtjatega toimunud koosolekutel.

73

Sellega seoses olgu meenutatud esiteks, et otsustava mõju eelduse ümberlükkamiseks peab emaettevõtja komisjoni otsuse peale esitatud hagi raames esitama liidu kohtutele hindamiseks kõik asjaolud organisatsiooniliste, majanduslike ja õiguslike sidemete kohta tema ja ta tütarettevõtja vahel, mis tõendaksid, et nad ei moodusta ühte majandusüksust (vt 16. juuni 2016. aasta kohtuotsus Evonik Degussa ja AlzChem vs. komisjon, C‑155/14 P, EU:C:2016:446, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

74

Lisaks nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et tegevuse sõltumatus iseenesest ei tõenda, et tütarettevõtja määratleb oma tegevuse turul emaettevõtjast sõltumatult. Ülesannete jaotus tütar- ja emaettevõtjate vahel ja täpsemalt see, kui tütarettevõtja kohapealsele juhatusele antakse pädevus igapäevast majandustegevust juhtida, on tavapärane praktika suurte ettevõtjate jaoks, kes koosnevad paljudest tütarettevõtjatest, mis lõppastmes kuuluvad kõik samale valdusühingule (vt selle kohta 11. juuli 2014. aasta kohtuotsus RWE ja RWE Dea vs. komisjon, T‑543/08, EU:T:2014:627, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).

75

Lisaks ei suuda asjaolu, et CCPL ei andnud kõnealuste keelatud kokkulepete kohta juhiseid CCPL SpA-le, Coopbox Groupile ega Coopbox Easternile, või et ta ei olnud isegi teadlik nendest keelatud kokkulepetest, iseenesest kohtupraktika kohaselt lükata ümber otsustava mõju eeldust (vt selle kohta 14. septembri 2016. aasta kohtuotsus Ori Martin ja SLM vs. komisjon, C‑490/15 P ja C‑505/15 P, ei avaldata, EU:C:2016:678, punktid 59 ja 60).

76

Järelikult ei saa otsustava mõju tegeliku avaldamise eeldust ümber lükata väited, mis pealegi on tõendamata, et CCPL lõpetas toiduainete pakendamise sektoris igasuguse juhtimistegevuse ja andis selle sektori eest vastutavatele CCPL kontserni äriühingutele täieliku iseseisvuse, ilma et tema või CCPL SpA-l oleks mingit aktiivset rolli Coopbox Groupi ja Coopbox Easterni igapäevases juhtimises.

77

Teiseks tuleb meenutada, et liidu kohus on seisukohal, et emaettevõtja esindatus tütarettevõtja juhtorganites on asjakohane tõend tegeliku kontrolli kohta tütarettevõtja kaubanduspoliitika üle (vt 15. juuli 2015. aasta kohtuotsus Socitrel ja Companhia Previdente vs. komisjon, T‑413/10 ja T‑414/10, EU:T:2015:500, punkt 213 ja seal viidatud kohtupraktika).

78

Hagejate argumendid selle kohta, et kolmel CCPLi juhatuse liikmel, kes olid samal ajal ka CCPL kontserni äriühingute juhatuse liikmed, puudus tegevroll, tuleb seega tagasi lükata.

79

Samal põhjusel tuleb tagasi lükata ka argument, et ükski käesoleva menetluse toimikusse lisatud dokument ei sisalda andmeid selle kohta, et CCPLi juhatuse liikmed on seotud CCPL kontserni ükskõik millise äriühingu juhtimistegevusega.

80

Kolmandaks, kuna emaettevõtjat võib lugeda vastutavaks tütarettevõtja toime pandud rikkumise eest, isegi kui kontserni kuulub palju põhitegevusega tegelevaid äriühinguid (vt 27. septembri 2012. aasta kohtuotsus Shell Petroleum jt vs. komisjon, T‑343/06, EU:T:2012:478, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika), siis asjaolu, et CCPL oli sellise kontserni valdusühing, millesse kuulusid kuues valdkonnas tegutsevad äriühingud, ei oleks takistuseks lugeda teda vastutavaks Coopbox Groupi ja Coopbox Easterni rikkumiste eest.

81

Eeltoodut arvestades ei ole hagejate esitatud asjaolud iseenesest piisavad, et lükata ümber komisjoni kohaldatud eeldust, mille kohaselt CCPL avaldas otsustavat mõju CCPL kontserni äriühingutele.

82

Järelikult ei ole esimese väite teine osa põhjendatud ja esimene väide tuleb tagasi lükata.

83

Hagejad on sisuliselt seisukohal, et vaidlustatud otsus on vastuolus proportsionaalsuse, õigluse, trahvi individuaalse ja astmelise määramise, ratsionaalsuse ning võrdse kohtlemise põhimõttega, kuna komisjon kohaldas iga rikkumise eest eraldi määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 kehtestatud käibe 10% ülempiiri ja kuna selle käibe 10% ülempiiri kohaldamise meetodi tõttu määras komisjon neile oluliselt suuremaid trahve kui teistele ettevõtjatele.

84

Komisjoni vaidleb nendele argumentidele vastu.

85

Esimesena, mis puudutab vaidlustatud otsuses 10% ülempiiri kohaldamist iga rikkumise puhul eraldi, siis tuleb meenutada, et määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 kohaselt ei tohi ühegi rikkumises osalenud ettevõtja trahv ületada 10% selle eelmise majandusaasta kogukäibest.

86

Ühtlasi tuleneb kohtupraktikast, et võimaliku määratava karistuse suhtes ei ole põhimõtteliselt ilma tagajärgedeta see, kas kvalifitseerida teatud õigusvastased teod nii, et need moodustavad ühe ja sama rikkumise või mitu eraldi rikkumist, sest mitme eraldi rikkumise tuvastamine võib tuua kaasa mitme eraldi trahvi määramise nii, et iga kord kohaldatakse määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 ette nähtud piire ja lähtutakse seega ülempiirist, mis on 10% otsuse vastuvõtmisele eelnenud majandusaasta käibest (vt 6. veebruari 2014. aasta kohtuotsus AC-Treuhand vs. komisjon, T‑27/10, EU:T:2014:59, punkt 230 ja seal viidatud kohtupraktika).

87

Seega võib komisjon ühes ja samas otsuses tuvastada kaks eraldiseisvat rikkumist ja määrata kaks trahvi, mille kogusumma ületab määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 ette nähtud 10% ülempiiri, kui mõlema trahvi summa eraldi seda ülempiiri ei ületa. Nimelt ei ole 10% ülempiiri kohaldamisel tegelikult tähtsust sellel, kas liidu konkurentsieeskirjade erinevate rikkumiste eest karistatakse ühesainsas menetluses või eri aegadel toiminud eraldiseisvates menetluses, sest 10% ülempiir kehtib igale ELTL artikli 101 rikkumisele (6. veebruari 2014. aasta kohtuotsus AC-Treuhand vs. komisjon, T‑27/10, EU:T:2014:59, punktid 231 ja 232).

88

Kuna 10% ülempiiri kohaldamine iga rikkumise suhtes eraldi on kooskõlas määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikega 2, nagu seda on tõlgendatud kohtupraktikas, ei tõenda see hagejate argument, et vaidlustatud otsus on vastuolus proportsionaalsuse, õigluse, trahvi individuaalse ja astmelise määramise, ratsionaalsuse ning võrdse kohtlemise põhimõttega.

89

Teisena, mis puudutab hagejatele määratud trahvi osakaalu nende kogukäibest, mis on selgelt suurem teistele asjaomastele ettevõtjatele määratud trahvidest, siis tuleb meenutada, et vastavalt kohtupraktikale ei ole proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõttega vastuolus see, kui 2006. aasta suunistes ette nähtud trahvide arvutamise meetodi alusel määratakse ettevõtjale trahv, mis vastab suuremale osale tema kogukäibest kui see osakaal, mille moodustavad vastavalt kõigile teistele ettevõtjatele määratud trahvid. Sellele arvutusmeetodile, mis ei põhine asjasse puutuvate ettevõtjate kogukäibel, on nimelt omane, et nende ettevõtjate vahel ilmnevad erinevused selle käibe ja nendele määratud trahvide vahelise suhte osas (vt selle kohta 7. septembri 2016. aasta kohtuotsus Pilkington Group jt vs. komisjon, C‑101/15 P, EU:C:2016:631, punkt 64).

90

Kohtupraktikast nähtub samuti, et komisjonil ei ole kohustust trahvisummade kindlaksmääramise ajal tagada olukorras, kus trahvid määratakse mitmele samas rikkumises osalenud ettevõtjale, et trahvide lõplikud summad väljendaksid erinevusi ettevõtjate kogukäivete vahel (7. septembri 2016. aasta kohtuotsus Pilkington Group jt vs. komisjon, C‑101/15 P, EU:C:2016:631, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika).

91

Mis puudutab hagejate viidatud võrdse kohtlemise põhimõtte väidetavat rikkumist, siis tuleb märkida, et selle protsendi erinevus, mille moodustab trahv asjasse puutuvate ettevõtjate kogukäibest, ei saa iseenesest olla piisav põhjus selle õigustamiseks, et komisjon kalduks kõrvale arvutusmeetodist, mille ta enda jaoks ise on kehtestanud. Nimelt, see tähendaks teatud ettevõtjate eelistamist kriteeriumi alusel, mis ei oma rikkumise raskuse ja kestuse puhul tähtsust. Ent trahvisummade kindlaksmääramise küsimuses ei tohi erinevate arvutusmeetodite kasutamine põhjustada ELTL artikli 101 lõikega 1 vastuolus olevas kokkuleppes või kooskõlastatud tegevuses osalenud ettevõtjate vahelist diskrimineerimist (vt selle kohta 7. septembri 2016. aasta kohtuotsus Pilkington Group jt vs. komisjon, C‑101/15 P, EU:C:2016:631, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika).

92

Väidetavate erinevuste olemasolu ühelt poolt hagejatele määratud trahvide ja nende kogukäibe omavahelise suhte ning teiselt poolt teistele asjaomastele ettevõtjatele määratud trahvide ja nende käibe omavahelise suhte vahel ei saa seega tõendada, et vaidlustatud otsus on vastu võetud proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtet rikkudes.

93

Lisaks, mis puudutab argumenti, et Vitembali kontserni äriühingutele 2015. aasta otsuses määratud väike trahvisumma näitab, et vaidlustatud otsus on vastu võetud võrdse kohtlemise põhimõtet rikkudes, siis tuleb meenutada, et võrdse kohtlemise põhimõte nõuab, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (12. novembri 2014. aasta kohtuotsus Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon, C‑580/12 P, EU:C:2014:2363, punkt 51).

94

Sellega seoses tuleb märkida, et hagejad ei väida, et komisjon oleks asjaomaste ettevõtjate suhtes kohaldanud erinevaid arvutusmeetodeid. Nimelt, ainus hagejate esitatud asjaolu, mis puudutab asjaomastele üksustele määratud trahvide kogusummat võrdluses nende vastava kogukäibega, ei ole väidetava diskrimineerimise tõendamiseks piisav, nagu on märgitud eespool punktis 92. Kuna hagejad ei ole esitanud ühtegi muud asjaolu nende faktiliste ja õiguslike asjaolude kohta, mida komisjon võttis trahvisummade arvutamisel arvesse, tuleb tõdeda, et nad ei ole tõendanud, et teiste asjaomaste äriühingute, eelkõige Vitembali kontserni äriühingute finantsolukord oli nende olukorraga võrreldav, mistõttu tuleb nende argument eespool punktis 93 viidatud kohtupraktika kohaselt tagasi lükata.

95

Eeltoodut arvestades ei tõenda hagejate argumendid, et komisjon rikkus õigusnormi, kui ta kohaldas iga rikkumise puhul eraldi määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 kehtestatud käibe 10% ülempiiri.

96

Seega tuleb teine väide tagasi lükata.

97

Hagejad väidavad, et komisjon ei ole piisavalt põhjendatud oma hinnangut nende maksevõimele, ja heidavad komisjonile ette ilmseid hindamisvigu selle maksevõime hindamisel.

98

Komisjoni vaidleb nendele argumentidele vastu.

99

Sellega seoses tuleb meenutada, et 2006. aasta suunistes on peakirja „Maksevõime“ all punktis 35 sätestatud:

„Teatavas sotsiaalses ja majanduslikus kontekstis võib komisjon erandkorras taotluse esitamisel võtta arvesse ettevõtja maksevõimetust. Sel puhul ei vähendata trahvi mingil juhul pelgalt ebasoodsa või kahjumliku finantsolukorra tõttu. Vähendamine saab toimuda üksnes kindlate tõendite alusel, mille kohaselt seaks käesolevates suunistes sätestatud tingimustel trahvi määramine pöördumatult ohtu asjaomase ettevõtja majandusliku elujõulisuse ning tema varad kaotaks igasuguse väärtuse.“

100

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kui komisjon võtab vastu selliseid käitumisnorme nagu suunised ja annab nende avaldamisega teada, et ta kavatseb neid edaspidi nendega hõlmatud juhtumitele kohaldada, siis piirab komisjon oma kaalutlusõigust ega saa neist normidest kõrvale kalduda, ilma et tema suhtes olenevalt olukorrast rakendataks sanktsioone selliste õiguse üldpõhimõtete rikkumise eest nagu võrdne kohtlemine või õiguspärase ootuse kaitse (vt 15. juuli 2015. aasta kohtuotsus Westfälische Drahtindustrie jt vs. komisjon, T‑393/10, EU:T:2015:515, punkt 287 ja seal viidatud kohtupraktika).

101

Ühtlasi saab 2006. aasta suuniste punkti 35 alusel saab trahvi vähendada ainult erandkorras ja suunistes määratletud tingimuste alusel. Seega tuleb esiteks tõendada, et määratud trahv „seaks […] pöördumatult ohtu asjaomase ettevõtja majandusliku elujõulisuse ning tema varad kaotaks igasuguse väärtuse“. Teiseks tuleb tõendada ka „teatavat sotsiaalset ja majanduslikku konteksti“. Veel tuleb meenutada, et need kaks tingimuste rühma on eelnevalt ette näinud liidu kohtud (15. juuli 2015. aasta kohtuotsus Westfälische Drahtindustrie jt vs. komisjon, T‑393/10, EU:T:2015:515, punkt 288).

102

Seoses esimese tingimuste rühmaga on leitud, et komisjonil ei ole põhimõtteliselt kohustust konkurentsieeskirjade rikkumise eest määratava trahvisumma kindlaksmääramisel võtta arvesse ettevõtja rasket majanduslikku olukorda, kuna sellise kohustuse tunnustamine viiks turutingimustele halvemini kohandunud ettevõtjatele põhjendamatu konkurentsieelise andmiseni (vt 15. juuli 2015. aasta kohtuotsus Westfälische Drahtindustrie jt vs. komisjon, T‑393/10, EU:T:2015:515, punkt 289 ja seal viidatud kohtupraktika).

103

Kui see nii oleks, võiks see need ettevõtjad nimelt seada muude, tõhusamate ja paremini juhitud ettevõtjate arvelt soodsamasse olukorda. Seetõttu ei piisa pelgalt asjasse puutuva ettevõtja ebasoodsa või kahjumliku finantsolukorra tuvastamisest, et põhjendada taotlust, milles palutakse komisjonil arvesse võtta tema maksevõimetust, et trahvi vähendada (15. juuli 2015. aasta kohtuotsus Westfälische Drahtindustrie jt vs. komisjon, T‑393/10, EU:T:2015:515, punkt 290).

104

Lisaks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et liidu õigusega ole iseenesest keelatud see, kui liidu ametivõimu võetud meede põhjustab ettevõtja maksejõuetuse või likvideerimise. Kuigi see võib kahjustada omanike või aktsionäride rahalisi huve, ei tähenda see ometi, et isikulised, varalised ja mittevaralised ettevõtja koostisosad kaotaksid samuti oma väärtuse (vt 15. juuli 2015. aasta kohtuotsus Westfälische Drahtindustrie jt vs. komisjon, T‑393/10, EU:T:2015:515, punkt 291 ja seal viidatud kohtupraktika).

105

Sellest kohtupraktikast on võimalik järeldada, et ainult isikuliste, varaliste ja mittevaraliste ettevõtja koostisosade väärtuse kaotus, teisiti öeldes varade kaotus, võib põhjendada trahvisumma kindlaksmääramisel selle trahvi määramisest tingitud maksejõuetuse või likvideerimise arvessevõtmist (vt 15. juuli 2015. aasta kohtuotsus Westfälische Drahtindustrie jt vs. komisjon, T‑393/10, EU:T:2015:515, punkt 292 ja seal viidatud kohtupraktika).

106

Nimelt ei tähenda äriühingu likvideerimine tingimata kõnealuse ettevõtte lõppemist. Viimane võib sellisena edasi kesta kas äriühingu rekapitaliseerimise korral või kui mõni teine üksus võtab üle kogu tema vara. Niisugune ülevõtmine võib toimuda kas vabatahtliku omandamise või äriühingu varade sundmüügi teel koos tegevuse jätkamisega (15. juuli 2015. aasta kohtuotsus Westfälische Drahtindustrie jt vs. komisjon, T‑393/10, EU:T:2015:515, punkt 293).

107

2006. aasta suuniste punktis 35 tehtud viidet asjaomase ettevõtja varade igasuguse väärtuse kaotamisele tuleb seega mõista kui olukorda, kus ettevõtja ülevõtmine eespool punktis 106 viidatud tingimustel näib ebatõenäoline või lausa võimatu. Sel juhul pakutakse ettevõtja varasid müügiks eraldi ning on tõenäoline, et suurt osa nendest ei ostetagi või paremal juhul müüakse märkimisväärselt madala hinnaga (vt 15. juuli 2015. aasta kohtuotsus Westfälische Drahtindustrie ja vs. komisjon, T‑393/10, EU:T:2015:515, punkt 294 ja seal viidatud kohtupraktika).

108

Teine tingimuste rühm, mis puudutab teatavat sotsiaalset ja majanduslikku konteksti, viitab kohtupraktika kohaselt trahvi maksmise tagajärgedele eelkõige töötuse suurenemise näol või puudutatud ettevõtjast tootmisahelas ees- või tagapool olevate majandusharude olukorra halvenemises (vt 15. juuli 2015. aasta kohtuotsus Westfälische Drahtindustrie jt vs. komisjon, T‑393/10, EU:T:2015:515, punkt 295 ja seal viidatud kohtupraktika).

109

Seega, kui eespool viidatud kumulatiivsed tingimused on täidetud, osutub niisuguse trahvi määramine, mis võib kaasa tuua ettevõtja kadumise, vastuolus olevaks 2006. aasta suuniste punktiga 35 taotletud eesmärgiga. Asjasse puutuvatele ettevõtjatele selle punkti kohaldamine väljendab niisiis konkreetselt proportsionaalsuse põhimõtet konkurentsiõiguse rikkumiste eest määratavate karistuste valdkonnas (vt 15. juuli 2015. aasta kohtuotsus Westfälische Drahtindustrie jt vs. komisjon, T‑393/10, EU:T:2015:515, punkt 296 ja seal viidatud kohtupraktika).

110

Neid põhimõtteid arvestades tuleb hinnata hagejate argumente, millega vaidlustatakse vaidlustatud otsuse õiguspärasus.

111

Pärast seda, kui komisjon oli käesolevas asjas vaidlustatud otsuse punktis 3.4.2 viinud läbi majandus- ja finantsanalüüsi hagejate maksevõime kohta ja trahvi võimaliku mõju kohta nende majanduslikule elujõulisusele, järeldas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 90, et vaatamata CCPL kontserni maksevõimet ja kasumlikkust puudutavatele nõrkadele näitajatele ning vaatamata sellele, kui suure osa moodustas vaidlusaluste trahvide kogusumma võrreldes kontserni suurusega, olid sellel kontsernil piisavad rahalised vahendid, et maksta nende trahvide kogusumma, ning et tõenäosus, et selle kontserni majanduslik elujõulisus ise oli ohustatud, oli nõrk.

112

Põhjendamaks järeldust piisavate rahaliste vahendite olemasolu kohta, märkis komisjon kõigepealt vaidlustatud otsuse põhjenduse 90 punktis a, et aastatel 2018 ja 2019 oli CCPL kontsern esitanud märkimisväärse sularahasaldo, mis oli vastavalt 18,6 miljonit eurot ja 22,8 miljonit eurot. Otsuse põhjenduse 90 punktis b märkis ta, et selle kontserni rahaliste vahendite keskmine saldo ajavahemikul 2014–2018, st ligikaudu 11,6% selle kontserni keskmisest aastakäibest, kujutas endast head näitajat, mis võimaldab järeldada, et rahaliste vahendite tase oli piisav, et täita lühiajalisi kohustusi ja kulusid, tagada tegevuse järjepidevus ning vältida ajutist likviidsuskriisi. Selle otsuse põhjenduse 90 punktis c märkis ta, et sama järelduse võib teha sularahasaldo ja müügi vahelise suhtarvu alusel. Sama otsuse põhjenduse 90 punktis d märkis ta, et kuna rahalised vahendid olid kõige sagedamini kõnealuse kontserni valdusühingute valduses, kellel praktiliselt ei olnud töötajaid ja kelle käive oli väga madal, on ebatõenäoline, et trahvi maksmine kontserni tasandil kättesaadavate rahaliste vahendite abil seaks ohtu kontserni kahe peamise tootva äriühingu majandusliku elujõulisuse. Vaidlustatud otsuse põhjenduse 90 punktis e rõhutas ta, et oma seisukohtades ja vastustes ei maininud CCPL mingit konkreetset rahaliste vahendite vajadust, et tulla toime COVID-19 pandeemiast tulenevate raskustega või jätkata ümberkorralduskava aastateks 2020–2023. Lõpuks märkis ta vaidlustatud otsuse põhjenduse 90 punktis f, et kuigi ta palus sõnaselgelt, et CCPL esitaks oma märkused selle kontserni võime kohta hankida rahalisi vahendeid trahvide maksmiseks, ei vastanud ta ega toonud välja põhjust, miks ta ei saa kasutada kontserni tasandil kättesaadavaid rahalisi vahendeid trahvi maksmiseks. Sellega seoses lisas komisjon, et arvesse tuleb võtta ka 5942084 euro suurust summat, mille ta oli 7. oktoobril 2019 CCPLile tagasi maksnud 11. juuli 2019. aasta kohtuotsuse CCPL jt vs. komisjon (T‑522/15, ei avaldata, EU:T:2019:500) täitmiseks.

113

Hagejad väidavad sisuliselt, et vaidlustatud otsuses ei ole põhjendatud seda, miks ei ole arvesse võetud nende negatiivset käibekapitali, CCPL kontserni rahaliste vahendite piisavust vaatamata selle suurtele võlgadele, prognoositud andmete mõju Coopbox Groupile ja Coopbox Easternile rahaliste vahendite valdkonnas, ega analüüsi, mille hagejad viisid läbi oma vastuses viiendale teabenõudele trahvi talutava laadi kohta.

114

Komisjoni vaidleb nendele argumentidele vastu.

115

Olgu meenutatud, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab ELTL artikliga 296 nõutav põhjendus vastama asjaomase akti olemusele ning sellest peab selgelt ja ühemõtteliselt ilmnema akti andnud institutsiooni arutluskäik, mistõttu huvitatud isikutel oleks võimalik teada saada võetud meetme põhjuseid ja pädeval kohtul teha kontrolli. Põhjendamise nõuet tuleb hinnata juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, põhjenduste olemust ning seda huvi arvestades, mis võib olla selgituste saamiseks akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab. Ei ole nõutud, et põhjenduses oleks toodud kõik asjasse puutuvad faktilised ja õiguslikud asjaolud, kuna kontrollides akti põhjenduse vastavust ELTL artikli 296 nõuetele, tuleb lisaks akti sõnastusele arvestada akti konteksti ja kõiki asjasse puutuvaid õigusnorme (vt 9. septembri 2015. aasta otsus kohtuasjas Philips vs. komisjon, T‑92/13, ei avaldata, EU:T:2015:605, punkt 102 ja seal viidatud kohtupraktika).

116

Käesolevas asjas tuleb märkida, et nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 90, mida on meenutatud eespool punktis 112, põhjendas komisjon selgelt ja ühemõtteliselt järeldust, et hagejad ei ole tõendanud, et nad ei saa kasutada CCPL kontserni rahalisi vahendeid trahvide maksmiseks, seadmata oma elujõulisust kahtluse alla. Komisjoni hinnang prognoositud andmetele Coopbox Groupi ja Coopbox Easterni rahaliste vahendite kohta nähtub aga vaidlustatud otsuse põhjendustest 86 ja 92, milles korratakse osaliselt asjaolusid, mille hagejad esitasid oma vastuses viiendale teabenõudele. Lisaks ei ole komisjonil üldist kohustust võtta selles otsuses seisukohta kõigi dokumentide või kogu teabe suhtes, mida ta küsis pooltelt haldusmenetluses.

117

Nimelt ei ole komisjon kohustatud võtma seisukohta asjaomaste isikute poolt talle esitatud kõikide argumentide suhtes, vaid piisab, kui ta toob välja otsuse ülesehituses olulist tähtsust omavad faktilised asjaolud ja õiguslikud kaalutlused (vt 9. septembri 2015. aasta kohtuotsus Philips vs. komisjon, T‑92/13, ei avaldata, EU:T:2015:605, punkt 103 ja seal viidatud kohtupraktika).

118

Seega ei ole komisjon ebapiisavalt põhjendanud oma hinnangut hagejate maksevõimele.

119

Kolmanda väite esimene osa tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

120

Kõigepealt tuleb märkida, et nagu nähtub eespool punktides 102–107 meenutatud kohtupraktikast, peavad hagejad selleks, et tõendada, et vaidlustatud otsuses on nende maksevõime hindamisel tehtud ilmne viga, tõendama, et vastupidi komisjoni seisukohale seaks trahvisummade tasumine kogusummas 9441000 eurot pöördumatult ohtu nende majandusliku elujõulisuse ning nende varad kaotaks igasuguse väärtuse.

121

Esimesena väidavad hagejad sisuliselt, et vaidlustatud otsuse põhjenduse 90 punktides a, e ja f esitatud järeldused, mille kohaselt nad ei esitanud prognoositud andmeid, mida nõuti ajavahemiku 2020–2023 kohta, mis õigustas 2018. ja 2019. aastal kättesaadavate rahaliste vahendite arvessevõtmist, ja mille kohaselt ei märkinud CCPL kontsern, miks ta ei saa kasutada kontserni tasandil kättesaadavaid rahalisi vahendeid trahvi maksmiseks, on faktiliselt väärad.

122

Kõigepealt tuletavad hagejad meelde nende kirjavahetuse sisu komisjoniga, et vaielda vastu vaidlustatud otsuses tehtud järeldusele, mille kohaselt CCPL ei maininud mingit konkreetset rahaliste vahendite vajadust, et tulla toime COVID-19 pandeemiast tulenevate raskustega, ega selleks, et jätkata ümberkorralduskava aastateks 2020–2023.

123

Seejärel kinnitavad hagejad, et nad esitasid prognoositud andmed kuni 2023. aastani Coopbox Groupi ja Coopbox Easterni kohta, kelle müük moodustas 94% 2019. majandusaasta konsolideeritud käibest, mida komisjon ei analüüsinud.

124

Nad lisavad sisuliselt, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmise kuupäeval ei olnud kogu CCPL kontserni kohta prognoositud andmed kättesaadavad, eriti kuna kontserni teised äriühingud ei tegutsenud enam sellel turul ja piirdusid oma varade võõrandamisega ning kasutasid saadud ja väljamakstud summasid ümberkorralduskava raames võlgade tasumiseks.

125

Lõpuks meenutavad hagejad nende ja komisjoni vahelise kirjavahetuse sisu, et vaidlustada vaidlustatud otsuses tehtud järeldus, et CCPL kontsern ei vastanud ega märkinud, miks ta ei saa kasutada kontserni tasandil kättesaadavaid rahalisi vahendeid trahvi maksmiseks.

126

Komisjoni vaidleb nendele argumentidele vastu.

127

Sellega seoses tuleb märkida, et hagejad möönavad, et nad esitasid haldusmenetluses prognoositud andmed Coopbox Groupi ja Coopbox Easterni kohta aastateks 2020–2023, kuna kogu CCPL kontserni kohta ei olnud prognoositud andmed kättesaadavad või asjakohased.

128

Seega ei saa komisjonile ette heita, et ta tuvastas, et hagejad ei esitanud konsolideeritud prognoositud andmeid, mida oli nõutud aastate 2020–2023 kohta.

129

Mis puudutab hagejate argumenti, et prognoositud andmed kogu CCPL kontserni kohta ei olnud asjakohased, siis tuleb rõhutada, et ettevõtjate kontserni maksevõime hindamisel peab komisjon arvesse võtma selle kontserni kõigi ettevõtjate rahalist olukorda, kuna kõigi nende üksuste ressursse saab kasutada trahvide maksmiseks (vt selle kohta 16. septembri 2013. aasta kohtuotsus Rubinetteria Cisal vs. komisjon, T‑368/10, ei avaldata, EU:T:2013:460, punkt 118, ja 11. juuli 2019. aasta kohtuotsus Italmobiliare jt vs. komisjon, T‑523/15, ei avaldata, EU:T:2019:499, punktid 180–182).

130

See on veelgi enam nii, kuna – nagu rõhutab komisjon – 2019. aasta lõpus asusid 96% CCPL kontserni rahalistest vahenditest väljaspool Coopbox Groupi ja Coopbox Easternit.

131

Seega vastupidi sellele, mida väidavad hagejad, olid prognoositud andmed kontserni muude äriühingute kohta kui Coopbox Group ja Coopbox Eastern, eelkõige andmed vara üleandmise kohta asjakohased, et hinnata CCPL kontserni maksevõimet.

132

Samal põhjusel tuleb tagasi lükata hagejate argument, et CCPL SpA ressursse ei saanud arvesse võtta, et hinnata CCPL kontserni maksevõimet, kuna see äriühing ei olnud vaidlustatud otsuse adressaat.

133

Lisaks väidavad hagejad, et nende vastustest teabenõuetele nähtub, et CCPL kontserni rahalisi vahendeid ei saanud kasutada trahvi maksmiseks. Siiski tuleb tõdeda, et hagejad piirdusid 31. juuli 2020. aasta vastuses komisjoni viiendale teabenõudele, mis asub lisas A.22 ja mida hagejad mainisid, üksnes sellega, et esitasid ülevaate pangandusvõlast ja nende netovarast, ning hinnangu CCPL kontserni kasumlikkuse, kapitaliseerimise, maksevõime ja rahaliste vahendite kohta, esitamata põhjusi, miks hagejad leidsid, et ümberkorralduskava tõttu ei saanud CCPL kontserni rahalisi vahendeid ja ressursse kasutada trahvide maksmiseks.

134

Neil asjaoludel ei saa asuda seisukohale, et vaidlustatud otsuses tehtud järeldus, et CCPL kontsern ei märkinud, miks ta ei saa kasutada kontserni tasandil saadaolevaid rahalisi vahendeid trahvi maksmiseks, oleks faktiliselt vale.

135

Seega tuleb tagasi lükata hagejate argumendid, millega soovitakse tõendada, et vaidlustatud otsuses on tehtud ilmne hindamisviga, kuna komisjon tugines valedele faktilistele järeldustele, kui ta märkis selles otsuses, et hagejad ei olnud esitanud konsolideeritud prognoositud andmeid, mida oli nõutud ajavahemiku 2020–2023 kohta, ja CCPL kontsern ei olnud märkinud, miks ta ei saa kasutada kontserni tasandil kättesaadavaid rahalisi vahendeid trahvi maksmiseks.

136

Teisena väidavad hagejad sisuliselt, et vaidlustatud otsuses on tehtud ilmne hindamisviga, kuna komisjon võttis arvesse CCPL kontserni rahaliste vahendite saldot majandusaastatel 2018 ja 2019, võtmata arvesse tema võlgu ja seda, et need rahalised vahendid ei olnud kättesaadavad muudel eesmärkidel kui nende võlgade tagasimaksmine, mis tulenes ümberkorralduskavast, kuigi haldusmenetluse käigus esitati üksikasjalikult sellised tõendid, mis näitavad, et kohustused olid oluliselt suuremad kui varad.

137

Lisaks kinnitavad hagejad sisuliselt, et rahaliste vahendite keskmise saldo arvesse võtmine aastatel 2014–2018 on samuti väär, kuna need rahalised vahendid ei kujutanud endast vahendeid, mis oleks viivitamatult ja vabalt kasutatavad, ning et neid tuli kasutada nende võlgade tagasimaksmiseks, nagu tulenes ümberkorralduskavajärgsetest kohustustest.

138

Samal põhjusel märgivad hagejad samuti, et vaidlustatud otsus on väär, kuna selles tuginetakse varaliste vahendite saldo/müügi suhtarvule, et tuvastada selliste rahaliste vahendite olemasolu, mis võimaldaks trahve maksta.

139

Nimelt hõlmab CCPL kontsern nüüd ainult valdusühinguid või allvaldusühinguid, kes ei tegutse turul, muid äriühinguid, kellel puudub tegevus ja kes tegelevad üksnes oma vastavate kinnisasjade võõrandamisega, kes saavad rahalisi vahendeid peaaegu eranditult oma varade võõrandamisest ümberkorralduskava täitmiseks, ning vaid kahte tootvat äriühingut (Coopbox Group ja Coopbox Eastern), kes ainsana loovad käibevara, mis pärineb tavapärasest kaupade ja teenuste müügist klientidele.

140

Esiteks täpsustavad hagejad, et varade võõrandamisel tekkivaid rahalisi vahendeid ei saa kasutada, kuna need on mõeldud ümberkorralduskava alusel võla tagasimaksmiseks ja kuna tootvate äriühingute saadud rahalised vahendid ulatusid vaid 1,4 miljoni euroni.

141

Teiseks väidavad hagejad, et rahaliste vahendite saldo/müügi suhtarv ei võimalda hinnata võimet täita rahaliste vahendite vajadused, kuna rahalised vahendid sõltuvad tegelikust võimalusest loovutada järelejäänud varad, kohustusest suunata peaaegu kogu võõrandamisest saadud tulu ümberkorralduskavasse ja veel võõrandatava vara vähesusest ja madalast atraktiivsusest.

142

Komisjoni vaidleb nendele argumentidele vastu.

143

Sellega seoses tuleb rõhutada, et nagu nähtub eespool punktist 135, ei ole hagejad esitanud konsolideeritud prognoositud andmeid, mida nõuti ajavahemiku 2020–2023 kohta, ega märkinud, miks nad ei saa kasutada kontserni tasandil kättesaadavaid rahalisi vahendeid vaidlustatud otsuses määratud trahvide maksmiseks.

144

Neil asjaoludel ei saa komisjonile ette heita, et ta võttis arvesse CCPL kontserni rahaliste vahendite saldot majandusaastatel 2018 ja 2019, võtmata arvesse tema võlgu ja seda, et need rahalised vahendid ei olnud kättesaadavad muudel eesmärkidel kui ümberkorralduskavas ette nähtud võlgade tagasimaksmine.

145

Lisaks, vastavalt eespool punktis 102 viidatud kohtupraktikale ei ole komisjon põhimõtteliselt kohustatud konkurentsieeskirjade rikkumise eest määratava trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse võtma ettevõtja rasket majanduslikku olukorda, kuna sellise kohustuse tunnustamine viiks turutingimustele halvemini kohandunud ettevõtjatele õigustamatu konkurentsieelise andmiseni.

146

Seega vastupidi sellele, mida väidavad hagejad, ei piisa ainuüksi selliste asjaolude esinemisest, mis tõendavad, et kohustused on oluliselt suuremad kui varad, et tõendada, et trahvide määramine seaks pöördumatult ohtu asjaomaste ettevõtjate majandusliku elujõulisuse ning jätaks asjasse puutuvate ettevõtjate varad ilma igasugusest väärtusest vastavalt 2006. aasta suuniste punktile 35.

147

Lisaks tuleb tõdeda, et nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 84, võttis komisjon hagejate maksevõime hindamisel arvesse hagejate võla suurust.

148

Kolmandana vaidlevad hagejad vastu võimalusele kasutada trahvi maksmiseks kõiki vahendeid, mis jäid välja ümberkorralduskavast, sealhulgas komisjoni tagasi makstud 5942084 eurot, mida on mainitud eespool punktis 12, äriühingu Erzelli Energia Srl müügist saadu tulu (mida hinnati vaidlustatud otsuse põhjenduses 91 1,4 miljonile eurole) ja tulu, mis saadakse äriühingu Refincoop Srl osaluste müügist selle äriühingu võimaliku võõrandamise käigus.

149

Nimelt olid need vahendid, mis jäid kavast välja, tegelikult ainsad summad, mis olid kättesaadavad Coopbox Groupi ja Coopbox Easterni allesjäämise tagamiseks, võimaldades neil teha investeeringuid, sest neil puudusid alternatiivsed rahastamisallikad.

150

Hagejad rõhutavad samuti, et ainsad rahalised vahendid, mida võis arvesse võtta ja mis ajavahemiku 2020–2023 osas olid hinnanguliselt 1,8 miljonit eurot, olid need, mille tõid sisse CCPL kontserni ainsad kaks tootvat äriühingut, st Coopbox Group ja Coopbox Eastern, kellel oli äärmiselt piiratud suutlikkus luua rahavoogusid, mida oleks saanud kasutada muul otstarbel kui tootmise korraldamiseks. Hagejad märgivad selle kohta, et Coopbox Groupi ja Coopbox Easterni rahalised vahendid ei ole nende igapäevase majandustegevuse katmiseks piisavad.

151

Hagejad on seisukohal, et trahvide maksmine, kasutades eelkõige ümberkorralduskavaga hõlmamata vahendeid, takistab neil äriühingutel tulla toime teatud vältimatute tegevuskuludega, ning ühtlasi takistab neil teha investeeringuid, mis on vajalikud oma tehaste moderniseerimiseks, tehnoloogia arendamiseks ja ellujäämiseks.

152

Lisaks vaidlevad hagejad vastu vaidlustatud otsuse põhjenduse 90 punktis d esitatud komisjoni järeldusele, mille kohaselt on ebatõenäoline, et trahvi maksmine kontserni tasandil kättesaadavate rahaliste vahendite abil ohustaks kontserni kahe peamise tootva äriühingu majanduslikku elujõulisust.

153

Esiteks rõhutavad hagejad, et rahalised vahendid 31. detsembri 2019. aasta seisuga moodustavad vaevalt kuuendiku ainult finantsvõlast, millele tuleb lisada mittefinantsvõlg, sealhulgas võlad tarnijate ees.

154

Teiseks meenutavad hagejad, et peaaegu kogu CCPL kontsern koosneb äriühingutest, kes turul enam ei tegutse, ei tooda tulu ja pühendavad oma väga väikesed rahalised vahendid jooksvatele küsimustele ümberkorralduskava lõpuleviimiseks.

155

Kolmandaks, kuna kahe tootva äriühingu (Coopbox Group ja Coopbox Eastern) võlg on rohkem kui kümme korda suurem nende rahaliste vahendite väärtusest, mis ei ole igapäevase majandustegevuse katmiseks piisavad, siis on vajalik, et CCPL panustaks rahalisi vahendeid, mistõttu valdusühingute rahaliste vahendite kasutamine trahvi maksmiseks kahjustaks tingimata Coopbox Groupi ja Coopbox Easterni kasumlikkust.

156

Komisjoni vaidleb nendele argumentidele vastu.

157

Sellega seoses on oluline rõhutada, et vastavalt eespool punktis 101 meenutatud kohtupraktikale peab 2006. aasta suuniste punkti 35 alusel trahvi vähendamiseks olema tõendatud, et määratud trahv seaks pöördumatult ohtu asjaomase ettevõtja majandusliku elujõulisuse ning tema varad kaotaks igasuguse väärtuse.

158

Kuna trahvi vähendamist saab õigustada üksnes eesmärgiga vältida seda, et asjaomase ettevõtja majanduslik elujõulisus seataks pöördumatult ohtu ja tema varad kaotaks igasuguse väärtuse, ei saa sellist vähendamist põhimõtteliselt õigustada soov teha investeeringuid, mis on mõeldud CCPL kontserni tootvate äriühingute arendamiseks, või makseid, mille eesmärk on mitte kahjustada nende kasumlikkust.

159

Nimelt ei ole hagejad väitnud, et sellised investeeringud olid nende toimimiseks hädavajalikud ning neid ei saanud edasi lükata, ilma et see seaks pöördumatult ohtu asjaomaste äriühingute majandusliku elujõulisuse. Sama kehtib maksete kohta, mis on tehtud selleks, et mitte kahjustada asjaomaste ettevõtjate kasumlikkust.

160

Sellest tuleneb, et hagejate argument, mis puudutab vajadust kasutada ümberkorralduskavaga hõlmamata vahendeid selleks, et teha Coopbox Groupi ja Coopbox Easterni kasuks investeeringuid eesmärgiga tagada nende toimimist või kasumlikkust, tuleb tagasi lükata.

161

Samuti tuleb tagasi lükata argumendid, et komisjon tegi ilmse hindamisvea, kui ta ei võtnud arvesse CCPL kontserni negatiivset käibekapitali, kui ta järeldas, et 16,4 miljoni euro suunamist 2018. aasta eelarves trahvide maksmiseks ei saa lugeda uuteks rahalisteks vahenditeks, või trahvi suuremast mõjust nende käibele suhtelise väärtusena, võrreldes 2015. aasta otsuses määratud trahvidega.

162

Vaidlustatud otsuse põhjenduses 90 komisjoni poolt välja toodud asjaolud, mida on meenutatud eespool punktis 112, nagu 2018. ja 2019. aasta sularahasaldod, mis ulatusid vastavalt 18,6 miljoni euroni ja 22,8 miljoni euroni, ja rahaliste vahendite keskmine saldo ajavahemikul 2014–2018, st ligikaudu 11,6% kontserni keskmisest aastakäibest, mida hagejad ei ole tulemuslikult vaidlustanud, kujutavad endast nimelt – nagu leidis komisjon – head näitajat, mis võimaldab järeldada, et rahalised vahendid olid piisavad, et täita kohustusi ja maksta lühikeses plaanis kulutuste eest, tagada tegevuse jätkumine ja vältida ajutist rahaliste vahendite puudust.

163

Lisaks tuleb rõhutada, et pärast seda, kui komisjon oli teavitanud oma kavatsusest võtta vastu uus otsus, millega neile määratakse trahvid, said hagejad 7. oktoobril 2019 tagasi 5942084 euro suuruse summa, mille nad olid vastavalt 15. detsembri 2015. aasta kohtumäärusele CCPL jt vs. komisjon (T‑522/15 R, EU:T:2015:1012) ajutiselt tasunud. Sellest tuleneb, et kõnealuste trahvide kogusumma saavutamiseks makstav täiendav summa on vähem kui 3,5 miljonit eurot.

164

Arvestades CCPL kontserni üldist finantsolukorda ja eelkõige selliste ressursside olemasolu, mida ümberkorralduskava ei hõlma ja mida hagejad ei ole tulemuslikult vaidlustanud, ei tõenda hagejate argumendid seda, et trahvide tasumine võis pöördumatult ohustada CCPL kontserni majanduslikku elujõulisust.

165

Lisaks tuleb märkida, et hagejat väide, mille kohaselt Coopbox Groupi ja Coopbox Easterni tegevusest saadud rahalised vahendid ei ole nende igapäevase majandustegevuse katmiseks piisavad, ei ole piisavalt põhjendatud, mistõttu ei saa Üldkohus seda pidada tõendatuks.

166

Eeltoodut arvestades ei ole hagejad tõendanud, et vastupidi komisjoni seisukohale seaks 9441000 euro suuruse trahvi tasumine pöördumatult ohtu nende majandusliku elujõulisuse ning nende varad kaotaks igasuguse väärtuse.

167

Kolmas väide tuleb seega tagasi lükata.

168

Teise võimalusena paluvad hagejad Üldkohtul vaidlustatud otsusega määratud trahvide summad uuesti arvutada lähtuvalt nende tegelikust maksevõimest.

169

Kuna hagejate poolt oma kolmanda väite põhjendamiseks esitatud argumendid ei tõenda siiski, et vaidlustatud otsuses on tehtud ilmne hindamisviga, ega viita eelkõige nende majandusliku olukorra olulisele arengule alates selle otsuse tegemisest, ei pea Üldkohus oma täielikku pädevust teostama.

170

Vastav alt Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hagejad on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud, sealhulgas ajutiste meetmete kohaldamise menetlusega seotud kohtukulud, vastavalt komisjoni nõudele välja mõista hagejatelt, kes ühtlasi kannavad ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (üheksas koda laiendatud koosseisus)

otsustab: