–

Madalmaade valitsus, esindajad: M. K. Bulterman ja J. Langer,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: L. Haasbeek ja R. Lindenthal,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta määrust (EÜ) nr 273/2004 narkootikumide lähteainete kohta (ELT 2004, L 47, lk 1; ELT eriväljaanne 15/08, lk 46), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. novembri 2013. aasta määrusega (EL) nr 1258/2013 (ELT 2013, L 330, lk 21) (edaspidi „määrus nr 273/2004“).

2

Taotlus on esitatud Madalmaades algatatud kriminaalmenetluses TFi suhtes, keda süüdistatakse narkootiliste või psühhotroopsete ainete ebaseaduslikuks valmistamiseks kasutatavate lähteainete transportimises.

3

Viinis 20. detsembril 1988 sõlmitud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ebaseadusliku ringluse vastase Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooni (Recueil des traités des Nations unies, 1582. kd, lk 95), mis kiideti Euroopa Majandusühenduse nimel heaks nõukogu 22. oktoobri 1990. aasta otsusega 90/611/EMÜ (EÜT 1990, L 326, lk 56; ELT eriväljaanne 11/17, lk 173) (edaspidi „ebaseadusliku ringluse vastane Viini konventsioon“), artikli 3 „Õigusrikkumised ja karistused“ lõikes 1 on sätestatud:

„Iga osalisriik võtab vajalikud meetmed, mis võimaldaksid vastavalt siseriiklikule õigusele tunnistada kuritegudeks järgmised tahtlikult toime pandud teod:

[…]

[…]“.

4

Konventsiooni artiklis 12 „Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ebaseaduslikul valmistamisel sageli kasutatavad ained“ on sätestatud:

„1.   Osalisriigid võtavad meetmeid, mida peavad vajalikuks, et ära hoida narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ebaseaduslikul valmistamisel kasutatavate ning I ja II nimekirjas loetletud ainete kõrvaletoimetamist, ning teevad selleks omavahel tihedat koostööd.

[…]

8.   

[…]

9.   I ja II nimekirjas loetletud ainete suhtes võtab osalisriik järgmisi meetmeid:

[…]

[…]“.

5

Nõukogu 25. oktoobri 2004. aasta raamotsuse 2004/757/JSK, millega kehtestatakse miinimumeeskirjad ebaseadusliku uimastiäri kuriteokoosseisu ja karistuste kohta (ELT 2004, L 335, lk 8), põhjendustes 1–3 on märgitud:

6

Raamotsuse artiklis 1 „Mõisted“ on sätestatud:

„Käesolevas raamotsuses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]“.

7

Raamotsuse artikli 2 „Uimastite ja nende lähteainete kaubitsemisega seotud kuriteod“ lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et järgmised tahtlikult toime pandud õiguspäratud teod on karistatavad:

[…]

8

Määruse nr 273/2004 põhjendustes 2–6, 8, 11, 13 ja 17 on märgitud:

[…]

[…]

[…]

9

Määruse nr 273/2004 artiklis 1 on ette nähtud:

„Käesolev määrus sätestab [liidusisesed] ühtlustatud kontrolli- ja jälgimismeetmed teatud ainete üle, mida sageli kasutatakse narkootiliste või psühhotroopsete ainete ebaseaduslikuks valmistamiseks, eesmärgiga tõkestada selliste ainete levikut.“

10

Määruse artiklis 2 on sätestatud:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]“.

11

Määruse artikli 8 „Pädevate asutuste teavitamine“ lõikes 1 on sätestatud:

„Ettevõtjad teatavad kohe pädevatele asutustele kõigist asjaoludest, nagu näiteks ebatavalised tellimused või sellised tehingud turule viidavate nimekirjas loetletud lähteainetega, mis annavad alust oletada, et neid lähteaineid võidakse levitada narkootiliste või psühhotroopsete ainete ebaseaduslikuks valmistamiseks. Selleks esitavad ettevõtjad kogu olemasoleva teabe, mis võimaldab pädevatel asutustel kontrollida asjaomase tellimuse või tehingu seaduslikkust.“

12

Määruse nr 273/2004 artikli 10 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Tagamaks artiklite 3 kuni 8 korrektset kohaldamist, võtab iga liikmesriik vajalikud meetmed, võimaldamaks oma pädevatel asutustel täita oma kontrolli ja jälgimiskohustusi ning eelkõige:

13

Määruse nr 273/2004 I lisas on toodud „Nimekirjas loetletud lähteained“ määruse artikli 2 punkti a tähenduses. Vesinikkloriidhape ja väävelhape on selles lisas loetletud kui 3. kategooria klassifitseeritud ained.

14

Nõukogu 22. detsembri 2004. aasta määruse (EÜ) nr 111/2005, millega kehtestatakse ühenduse ja kolmandate riikide vahelise narkootikumide lähteainetega kauplemise järelevalve eeskirjad (ELT 2005, L 22, lk 1), muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. novembri 2013. aasta määrusega (EL) nr 1259/2013 (ELT 2013, L 330, lk 30) (edaspidi „määrus nr 111/2005“), artikkel 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Käesolevas määruses kehtestatakse [liidu] ja kolmandate riikide vahelise narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ebaseaduslikuks valmistamiseks sageli kasutatavate teatavate ainetega (edaspidi „narkootikumide lähteained“) kauplemise järelevalve eeskirjad, et tõkestada nimetatud ainete ebaseaduslikku levikut, ning seda kohaldatakse impordi, ekspordi ja vahendustegevuse suhtes.“

15

Kemikaalide väärkasutamise vältimise seaduse (Wet voorkoming misbruik chemicaliën) põhikohtuasja asjaoludele kohaldatava redaktsiooni (Stb. 2008, nr 112) artikli 2 punktis a on ette nähtud:

„Keelatud on tegevus, mis on vastuolus eeskirjadega, mis on kehtestatud:

[…]“.

16

Majandussüütegude seaduse (Wet op de economische delicten), mida on muudetud 14. oktoobril 2015 (Stb. 2015, nr 399), artikli 1 punkt 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Majandussüüteod on:

17

Majandussüütegude seaduse 14. oktoobril 2015 muudetud redaktsiooni artikli 2 lõikes 1 on ette nähtud:

„Artikli 1 punktides 1 ja 2 ning artikli 1a punktides 1 ja 2 nimetatud majandussüüteod on kuriteod, kui need on toime pandud tahtlikult; majandussüüteod, mis ei ole kuriteod, on väärteod.“

18

Nimetatud seaduse artikli 6 lõike 1 punktis 1 on sätestatud:

„1.   Majandussüüteo toime pannud isikule mõistetakse:

19

12. mai 1928. aasta oopiumi ja muude narkootiliste ainete seaduse (Opiumwet) põhikohtuasja asjaoludele kohaldatava redaktsiooni (Stb. 2015, nr 429) (edaspidi „oopiumiseadus“) artiklis 2 on ette nähtud:

„Käesoleva seaduse I lisas või artikli 3a lõike 5 kohaselt kindlaks määratud aine või preparaadiga seoses on keelatud järgmised tegevused:

20

Seaduse artikkel 10 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Isikut, kes rikub:

[…]

karistatakse kuni kuuekuulise vangistusega või neljanda kategooria rahalise karistusega.

[…]

3.   Isikut, kes tahtlikult rikub artikli 2 punktis C sätestatud keeldu, karistatakse vähemalt kuueaastase vangistusega või viienda kategooria rahalise karistusega.

4.   Isikut, kes tahtlikult rikub artikli 2 punktides B või D sätestatud keeldu, karistatakse kuni kaheksa-aastase vangistusega või viienda kategooria rahalise karistusega.

5.   Isikut, kes rikub tahtlikult artikli 2 punktis A ette nähtud keeldu, karistatakse kuni 12aastase vangistusega või viienda kategooria rahalise karistusega.

[…]“.

21

Seaduse artikli 10a lõikes 1 on sätestatud:

„Isik, kes artikli 10 lõikes 4 või 5 osutatud kuriteo ettevalmistamiseks või kaasaaitamiseks:

karistatakse kuni kuueaastase vangistusega või viienda kategooria rahalise karistusega.“

22

TFi süüdistatakse selles, et ta rentis sõiduki ja kasutas seda 12. jaanuaril 2016 või nimetatud kuupäeva paiku selleks, et sõita Liège’is (Belgia) asuva keemiatoodete ettevõtte territooriumile ning laadida seal mitu korda autole suure koguse kemikaale, sealhulgas väävelhapet, vesinikkloriidhapet, sipelghapet ja naatriumhüdroksiidi. Seejärel transportis ja tarnis ta need kaubad Madalmaades asuvasse garaaži ja parklasse. Kui TF oli teel Waalresse (Madalmaad), et teha seal täiendav tarne, pidas politsei tema ja teda teises sõidukis saatva isiku kinni.

23

Enamik kõnealuseid kemikaale ei olnud märgistatud ja TFil ei olnud nõutavaid veodokumente.

24

Vesinikkloriidhape ja väävelhape, mida TF transportis ja tarnis (edaspidi „kõnealused tooted“), on loetletud määruse nr 273/2004 I lisa 3. kategoorias ning on seega „nimekirjas loetletud lähteained“ selle määruse artikli 2 punkti a tähenduses. Seetõttu algatas Openbaar Ministerie (prokuratuur, Madalmaad) TFi suhtes kriminaalasja, milles talle esitati kahtlustus esiteks oopiumiseaduses sätestatud MDMA ja/või amfetamiini valmistamise, töötlemise, ümbertöötlemise, müümise, tarnimise, pakkumise, transportimise, importimise ja eksportimise ettevalmistamises või sellele kaasaaitamises, mis on karistatavad teod oopiumiseaduse artikli 10a lõike 1 punktide 1 ja 3 alusel, ning teiseks määruse nr 273/2004 artikli 8 lõikes 1 sätestatud teatamiskohustuse rikkumises.

25

Gerechtshof ’s-Hertogenbosch (’s-Hertogenboschi apellatsioonikohus, Madalmaad) mõistis 11. juuni 2020. aasta otsusega TFi esimesena nimetatud süüdistuses süüdi. TF väitis, et ta oli küll asjaomaste toodete olemusest teadlik, kuid ta ei transportinud neid omakasu motiivil. Kõnealune kohus leidis siiski, et kuna üldteada on see, et neid tooteid võidakse kasutada sünteetiliste narkootikumide, eelkõige amfetamiini või MDMA suuremahulises tootmises, ning kuna TF transportis neid, et tarnida need ebaharilikku kohta, siis ei saanud talle olla teadmata, et nende toodete otstarve on ebaseaduslik või kuritegelik. Kõnealune kohus asus seisukohale, et TF oli nende toodete transportimisele ja tarnimisele kaasaaitamisega nõustunud riskiga, et kõnealuseid tooteid kasutatakse sünteetiliste narkootikumide tootmiseks. Seevastu mõistis apellatsioonikohus TFi õigeks teises süüdistuses, leides, et isegi kui viimast võib kvalifitseerida määruse nr 273/2004 artikli 2 punkti d tähenduses „ettevõtjaks“, ei ole asjaomased talle süüks pandavad teod, nimelt nimekirjas loetletud lähteainete transportimine, vastuvõtmine, ladustamine või valdamine, „asjaolud“, millest tuleb määruse artikli 8 lõike 1 alusel teatada.

26

Prokuratuur esitas selle kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse Hoge Raad der Nederlandenile (Madalmaade kõrgeim kohus).

27

Nimetatud kohtul on tekkinud küsimus, kuidas tuleb neid sätteid tõlgendada. Eelkõige märgib ta, et oopiumiseaduse artikli 10a lõike 1 punktiga 3 rakendatakse raamotsuse 2004/757 artikli 2 lõike 1 punkti d, mis kohustab iga liikmesriiki tagama, et narkootikumide lähteainete valmistamine, transportimine või turustamine, kui on teada, et need on mõeldud narkootikumide ebaseaduslikuks tootmiseks või valmistamiseks, on karistatavad. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib seetõttu, kas isikut, kes on lähteaineid valmistanud, transportinud või turustanud, teades, et neid kasutatakse narkootikumide valmistamiseks või tootmiseks, saab tunnistada samal ajal süüdi raamotsust 2004/757 rakendavate riigisiseste õigusnormide rikkumises ja määruse nr 273/2004 artikli 8 lõikes 1 ette nähtud teatamiskohustuse rikkumises.

28

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on tekkinud eelkõige küsimus, kas selline kumuleerimine on kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklites 47 ja 48 ning 4. novembril 1950 Roomas alla kirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 6 ette nähtud nemo tenetur se ipsum accusare põhimõttega. Nimelt ei saa asjaomane isik sellisel juhul vältida seda, et tema enda kuritegelikust käitumisest teavitamine vastavalt määruse nr 273/2004 artikli 8 lõikele 1 toob kaasa võimaliku kriminaalasja ja lõppastmes karistuse raamotsuse 2004/757 artikli 2 lõiget 1 rakendavate riigisiseste õigusaktide rikkumise eest.

29

Selle tuvastamiseks, kas niisugune kumuleerimine on võimalik, tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu seisukoha põhjal esiteks kindlaks teha, kas mõistet „ettevõtja“, nagu see on määratletud määruse nr 273/2004 artikli 2 punktis d, tuleb tõlgendada laialt, nii et iga isik, kes viib nimekirjas loetletud lähteaineid turule, kujutab endast „ettevõtjat“, või kitsalt, nii et see hõlmab üksnes isikuid, kes kauplevad selliste ainetega seaduslikult. Teiseks on nimetatud kohtu seisukoha põhjal oluline kindlaks teha ka see, kas asjaomase määruse artikli 8 lõikes 1 kasutatud mõistet „asjaolu“ tuleb tõlgendada laialt, nii et see hõlmab kõigi isikute, sealhulgas ettevõtja enda tegevust, või kitsalt, nii et see viitab üksnes kolmandate isikute tegevusele, kusjuures ettevõtja tegevust reguleerib raamotsus 2004/757.

30

Neil asjaoludel otsustas Hoge Raad der Nederlanden (Madalmaade kõrgeim kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

31

Euroopa Kohtu president otsustas 2. detsembri 2022. aasta määrusega menetleda käesolevat kohtuasja Euroopa Kohtu kodukorra artikli 53 lõike 3 alusel eelisjärjekorras.

32

Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 273/2004 artikli 2 punkti d tuleb tõlgendada nii, et isik, kes oma ebaseadusliku tegevusega osaleb nimekirjas loetletud lähteainete turuleviimises liidus, on selle sätte tähenduses „ettevõtja“.

33

Sellega seoses tuleb eelkõige kindlaks teha, kas „turuleviimine“ selle sätte tähenduses viitab nimekirjas loetletud lähteainete mis tahes kättesaadavaks tegemisele liidus, olenemata sellest, kas selline tegevus on seaduslik või ebaseaduslik, või on sellega silmas peetud üksnes selliste ainete seaduslikku kättesaadavaks tegemist.

34

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb liidu õiguse sätte tõlgendamisel arvesse võtta mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa säte on (18. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus IG Metall ja ver.di, C‑677/20, EU:C:2022:800, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

35

Määruse nr 273/2004 artikli 2 punktis d on „ettevõtja“ määratletud kui „iga füüsiline või juriidiline isik, kes tegeleb nimekirja kantud lähteainete turuleviimisega“. Selles sättes, nagu see on sõnastatud, ei ole täpsustatud, kas selliste ainete turuleviimine hõlmab ka nende ebaseaduslikul teel turustamist.

36

Mis puudutab asjaomase määruse artikli 8 lõiget 1, siis selles on ette nähtud, et „[e]ttevõtjad teatavad kohe pädevatele asutustele kõigist asjaoludest, nagu näiteks ebatavalised tellimused või sellised tehingud turule viidavate nimekirjas loetletud lähteainetega, mis annavad alust oletada, et neid lähteaineid võidakse levitada narkootiliste või psühhotroopsete ainete ebaseaduslikuks valmistamiseks“, ning et „[s]elleks esitavad ettevõtjad kogu olemasoleva teabe, mis võimaldab pädevatel asutustel kontrollida asjaomase tellimuse või tehingu seaduslikkust“.

37

Nimetatud sättest tuleneb, et liidu seadusandja kehtestatud teatamiskohustus puudutab ebatavalistena näivaid tellimusi ja tehinguid, nimelt selliseid, mis võivad olla tehtud eesmärgiga toimetada nimekirjas loetletud lähteained nende tavapärasest sihtkohast kõrvale.

38

Sellest tuleneb, et määruse nr 273/2004 artikli 8 lõige 1 kohustab „ettevõtjaid“ määruse artikli 2 punkti d tähenduses teatama kõigist asjaoludest, mis annavad alust arvata, et turuleviimisele kuuluvaid nimekirjas loetletud lähteaineid võidakse seaduslikest turustuskanalitest kõrvale toimetada, et ebaseaduslikult toota narkootilisi või psühhotroopseid aineid.

39

Järelikult saab viimati nimetatud sätte tähenduses „ettevõtjaks“ pidada üksnes isikuid, kes osalevad nimekirjas loetletud lähteainete turustamises seaduslikult.

40

Seda grammatilist tõlgendust kinnitab esiteks kõnealuse sätte kontekst.

41

Kõigepealt, määrusega nr 273/2004 tunnistati kehtetuks ja asendati muu hulgas direktiiv 92/109 ning komisjoni 26. juuli 1996. aasta määrus (EÜ) nr 1485/96, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad kohaldamaks […] direktiivi [92/109] eriotstarbeliste kliendideklaratsioonide kohta seoses narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ebaseaduslikuks valmistamiseks kasutatavate ainetega (EÜT 1996, L 188, lk 28; ELT eriväljaanne 15/03, lk 62). Need õigusaktid puudutasid aga narkootikumide lähteainete seaduslikku kaubandust. Nimelt oli direktiivi 92/109 põhjenduses 1 sõnaselgelt märgitud, et „siseturu väljakujundamiseks [on vaja] kehtestada ühenduse tasandil ühised eeskirjad, vältimaks konkurentsi moonutamist seaduslikul kauplemisel ning tagamaks vastuvõetud eeskirjade ühtset kohaldamist“. Määruse nr 1485/96 põhjenduses 2 oli omakorda märgitud, et „normide kehtestamine kliendideklaratsioonide kohta aitab tagada, et iga tehingu korral on selgelt kindlaks määratud, kuidas klient lähteainet kasutab; see aitab ära hoida lähteainete kõrvalesuunamist narkootikumide ebaseaduslikuks valmistamiseks“.

42

Seejärel olgu märgitud, et määruse nr 273/2004 põhjendustes 3, 6 ja 17 on viidatud narkootiliste lähteainetega „kauplemise“ järelevalve tegemise süsteemile ning selle määruse põhjendustes 5 ja 11 on vastavalt märgitud, et on vaja tuvastada „võimalikke narkootikumide lähteainete ebaseadusliku leviku juhtumeid ühenduses“ ja „võtta meetmed, et tagada parem kontroll […] nimekirjas loetletud lähteainetega toimuva ühendusesisese kaubanduse üle“. Määruse põhjendustes 6, 8 ja 13 on aga tehtud vahet nende ainetega seaduslikul või legaalsel teel kauplemisel ning nende ainete ebaseaduslikul valmistamisel.

43

Viimaks on määruse nr 273/2004 artikli 3 – mis käsitleb nimekirjas loetletud lähteainete turuleviimise nõudeid – lõikes 1 ette nähtud, et „[e]ttevõtjad, kes soovivad turule viia I lisa 1. ja 2. kategooriasse kuuluvaid lähteaineid, peavad määrama lähteainetega kauplemise eest vastutava töötaja“, kes „vastutab, et ettevõtja kaupleb nimekirjas loetletud lähteainetega käesoleva määrusega vastavuses oleval viisil“. Selle artikli lõigetes 2 ja 3 on samuti märgitud, et „[e]ttevõtjad […] hangivad nende liikmesriikide pädevatelt asutustelt, kus nad on asutatud või kus nad omavad püsivat tegevuskohta, loa, enne kui nad võivad I lisa 1. kategooriasse kuuluvaid lähteaineid omada või turule viia“, ning „[ü]kskõik milline ettevõtja, kes omab luba, tohib tarnida I lisa 1. kategooriasse kuuluvaid lähteaineid ainult neile ettevõtjatele […], kellel on samuti luba ja kes on allkirjastanud artikli 4 lõikes 1 sätestatud kliendideklaratsiooni“. Lisaks kohustab selle artikli lõige 6 ettevõtjaid taotlema enda registreerimist selle liikmesriigi pädevatelt asutustelt, kus nad on asutatud. Kõnealuse määruse artiklis 3 sätestatud nimekirjas loetletud lähteainete turuleviimise nõuetest tuleneb, et nende nõuete eesmärk on seada nimekirjas loetletud lähteainetega kauplemisele õiguslik raamistik.

44

Sama moodi tuleb tõlgendada ka määruse nr 273/2004 artikleid 4–7, milles on ette nähtud nimekirjas loetletud lähteainetega kauplemise formaalsed eeskirjad, nagu nõue, et klient peab vastavate ainete kasutusotstarbe deklareerima, tehingute tegemisel peab ettevõtjal olema teatavate ainete kohta lisatud vastavad dokumendid, või ka nõue, et teatavad ained peavad olema asjakohaselt märgistatud.

45

Sama kehtib ka nimetatud määruse artikli 10 kohta, milles on sätestatud, et „[t]agamaks artiklite 3 kuni 8 korrektset kohaldamist, võtab iga liikmesriik vajalikud meetmed, võimaldamaks oma pädevatel asutustel täita oma kontrolli ja jälgimiskohustusi ning eelkõige […] siseneda ettevõtjate ja kasutajate tööruumidesse, hankimaks tõendeid eeskirjade eiramise kohta“.

46

Nimetatud sätetest koostoimes tuleneb, et nende eesmärk on seada nimekirjas loetletud lähteainetega kauplemisele õiguslik raamistik.

47

Mõiste „ettevõtja“ määruse nr 273/2004 artikli 2 punktist d tulenevat sõnasõnalist tõlgendust, mis on esitatud käesoleva kohtuotsuse punktis 39, kinnitavad teiseks selle õigusaktiga taotletavad eesmärgid, mille osa asjaomane säte on.

48

Nimelt, nagu nähtub määruse nr 273/2004 artiklist 1, on selles määruses sätestatud liidusisesed ühtlustatud kontrolli ja järelevalve meetmed teatavate ainete puhul, mida sageli kasutatakse narkootiliste või psühhotroopsete ainete ebaseaduslikuks valmistamiseks, eesmärgiga tõkestada selliste ainete kõrvaletoimetamist. Nagu Euroopa Kohus on juba märkinud, võeti see määrus vastu selleks, et tõkestada narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ebaseaduslikuks valmistamiseks kasutatavate ainete kõrvaletoimetamist, kehtestades nende lähteainetega kauplemise üle järelevalve tegemise süsteemi, millega kaasnevad tõhusad, proportsionaalsed ja veenvad sanktsioonid (5. veebruari 2015. aasta kohtuotsused M. jt, C‑627/13 ja C‑2/14, EU:C:2015:59, punkt 53, ning 12. veebruari 2015. aasta kohtuotsus Gielen jt, C‑369/13, EU:C:2015:85, punkt 36).

49

Määruse nr 273/2004 põhjendustest 1–6 tuleneb, et selle määrusega rakendatakse liidu õiguskorras ebaseadusliku ringluse vastase Viini konventsiooni artiklit 12 (5. veebruari 2015. aasta kohtuotsus M. jt, C‑627/13 ja C‑2/14, EU:C:2015:59, punkt 47), milles on ette nähtud, et osalisriigid võtavad meetmeid, mida peavad vajalikuks, et tõkestada narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ebaseaduslikul valmistamisel kasutatavate nimekirjas loetletud ainete kõrvaletoimetamist, ning teevad selleks omavahel tihedat koostööd. Nimetatud riigid peavad eelkõige võtma vajalikke meetmeid, et luua vastavate ainetega rahvusvahelise kauplemise üle järelevalve tegemise süsteem ja seda hallata, selleks et avastada kahtlasi tehinguid.

50

Samuti tuleb lisada, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt on liidu seadusandja sama eesmärki taotlevate määrustega nr 273/2004 ja nr 111/2005 määranud üksikasjalikult kindlaks narkootikumide lähteainetele kohaldatavad eeskirjad (5. veebruari 2015. aasta kohtuotsus M. jt, C‑627/13 ja C‑2/14, EU:C:2015:59, punkt 52). Nii on ühelt poolt määruses nr 273/2004 sätestatud ühtlustatud meetmed narkootikumide lähteainete kontrollimise ja järelevalve kohta liidus, et vältida nende kõrvaletoimetamist, ning teiselt poolt on määruses nr 111/2005 vastavalt selle artiklile 1 sätestatud eeskirjad liidu ja kolmandate riikide vahelise narkootikumide lähteainetega kauplemise järelevalve kohta.

51

Määrus nr 273/2004 kuulub seega laiema regulatsiooni raamistikku, mille hulka kuulub ka raamotsus 2004/757.

52

Tuleb siiski rõhutada, et raamotsusega 2004/757 on kehtestatud narkootikumide kaubanduse valdkonna kuriteokoosseisude ja karistuste miinimumeeskirjad, mis võimaldavad niisuguse kaubanduse vastu võitlemisel määrata liidu tasandil kindlaks ühise lähenemisviisi. Selleks on raamotsuse artiklis 2 nähtud ette, et liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et selles artiklis loetletud tahtlikult toime pandud teod – juhul kui need on õigusvastased – on karistatavad, muu hulgas narkootikumide lähteainete valmistamine, transportimine või turustamine, kui on teada, et need on mõeldud narkootikumide ebaseaduslikuks tootmiseks või valmistamiseks. Lisaks on raamotsuse artikli 1 punktis 2 määratletud mõiste „uimastite lähteained“ kui ained, mis on toodud ära ühenduse õigusaktides, millega rakendatakse ebaseadusliku ringluse vastase Viini konventsiooni artiklist 12 tulenevaid kohustusi.

53

Sellest tuleneb, et kuigi raamotsusel 2004/757, määrusel nr 273/2004 ja määrusel nr 111/2005 on sama eesmärk, on neil õigusaktidel üksteist täiendades siiski erinev ulatus. Raamotsuses 2004/757 on määratud kindlaks kuriteokoosseisud narkootikumidega kauplemise valdkonnas, mis seega puudutab narkootikumide lähteaineid ja nimekirjas loetletud aineid, samas kui määruste nr 273/2004 ja nr 111/2005 kohaldamisala piirdub selliste ainete seadusliku kaubandusega.

54

Selline eristamine tuleneb muu hulgas nende eri õigusaktide õiguslikust alusest. Nimelt põhineb raamotsus 2004/757 ELL artikli 31 punktil e ja artikli 34 lõike 2 punktil b, mis asendati ELTL artiklitega 82, 83 ja 85, mis kuuluvad nimetatud lepingu V jaotisesse „Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala“, täpsemini selle 4. peatükki, mis käsitleb õigusalast koostööd kriminaalasjades. Määruse nr 273/2004 õiguslik alus on aga hoopis EÜ artikkel 95, mis asendati ELTL artikliga 114, mis kuulub asutamislepingu VII jaotisesse „Konkurentsi, maksustamise ja õigusaktide ühtlustamise üldeeskirjad“. Samuti põhineb määrus nr 111/2005 EÜ artiklil 133, mis asendati ELTL artikliga 207. Viimati nimetatud artikkel kuulub aga ELT lepingu viiendasse ossa „Liidu välistegevus“ ja täpsemini selle II jaotisesse „Ühine kaubanduspoliitika“.

55

Eeltoodut arvestades tuleb tõdeda, et olukord, kus isik oma ebaseadusliku tegevusega osaleb nimekirjas loetletud lähteainete turuleviimises liidus, ei kuulu määruse nr 273/2004 kohaldamisalasse.

56

Järelikult tuleb esimesele küsimusele vastata, et määruse nr 273/2004 artikli 2 punkti d tuleb tõlgendada nii, et isik, kes oma ebaseadusliku tegevusega osaleb nimekirjas loetletud lähteainete turuleviimises liidus, ei ole selle sätte tähenduses „ettevõtja“.

57

Esimesele küsimusele antud vastust arvestades ei ole teisele küsimusele vaja vastata.

58

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (seitsmes koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta määruse (EÜ) nr 273/2004 narkootikumide lähteainete kohta, mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. novembri 2013. aasta määrusega (EL) nr 1258/2013, artikli 2 punkti d

tuleb tõlgendada nii, et

isik, kes oma ebaseadusliku tegevusega osaleb nimekirjas loetletud lähteainete turuleviimises Euroopa Liidus, ei ole selle sätte tähenduses „ettevõtja“.