1

Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO) palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 6. oktoobri 2021. aasta otsuse Indo European Foods vs. EUIPO – Chakari (Abresham Super Basmati Selaa Grade One World’s Best Rice) (T‑342/20, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2021:651), millega Üldkohus esiteks tühistas EUIPO neljanda apellatsioonikoja 2. aprilli 2020. aasta otsuse (asi R 1079/2019‑4) (edaspidi „vaidlusalune otsus“), mis käsitleb Indo European Foods Ltd ja Hamid Ahmad Chakari vahelist vastulausemenetlust, ning teiseks jättis Indo European Foodsi hagi ülejäänud osas rahuldamata.

2

Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise lepingu (ELT 2020, L 29, lk 7; edaspidi „väljaastumisleping“), mis sõlmiti 30. jaanuaril 2020 ja mis jõustus 1. veebruaril 2020, preambuli esimeses, neljandas ja kaheksandas lõigus on sätestatud:

„Arvestades, et 29. märtsil 2017 teatas [Ühendkuningriik] oma kavatsusest Ühendkuningriigis toimunud rahvahääletuse tulemuse ja riigi suveräänse otsuse kohaselt Euroopa Liidust […] välja astuda vastavalt [ELL] […] artiklile 50 […],

[…]

meenutades, et [ELL] artikli 50 kohaselt […] ja võttes arvesse käesolevas lepingus sätestatud korda, lõpeb liidu ja Euratomi õiguse tervikuna kohaldamine Ühendkuningriigi suhtes alates käesoleva lepingu jõustumise kuupäevast,

[…]

arvestades, et nii liidu kui ka Ühendkuningriigi huvides on kindlaks määrata ülemineku- või rakendusperiood, mille jooksul […] peaks liidu õigus […] olema kohaldatav Ühendkuningriigi suhtes ja Ühendkuningriigis ning omama üldreeglina sama mõju nagu liikmesriikide puhul, selleks et vältida segadust ajavahemikul, mil toimuvad läbirääkimised edasisi suhteid käsitleva(te) lepingu(te) üle.“

3

Väljaastumislepingu artiklis 1 „Eesmärk“ on sätestatud:

„Käesolevas lepingus on sätestatud kord, mille alusel astub [Ühendkuningriik] välja [liidust] […].“

4

Lepingu artiklis 126 „Üleminekuperiood“ on sätestatud:

„Ülemineku- või rakendusperiood algab käesoleva lepingu jõustumise kuupäeval ja lõpeb 31. detsembril 2020.“

5

Lepingu artikli 127 „Ülemineku kohaldamisala“ lõigetes 1, 3 ja 6 on sätestatud:

„1.   Üleminekuperioodil kohaldatakse liidu õigust Ühendkuningriigi suhtes ja Ühendkuningriigis, kui käesolevas lepingus ei ole sätestatud teisiti.

[…]

3.   Üleminekuperioodil toob lõike 1 alusel kohaldatav liidu õigus Ühendkuningriigile ja Ühendkuningriigis kaasa samad õiguslikud tagajärjed kui liidus ja selle liikmesriikides ning seda tõlgendatakse ja kohaldatakse samade meetodite ja üldpõhimõtete alusel kui liidus.

[…]

6.   Iga viidet liikmesriikidele lõike 1 alusel kohaldatavas liidu õiguses, nagu seda rakendatakse ja kohaldatakse ka liikmesriikides, mõistetakse üleminekuperioodil selliselt, et see hõlmab Ühendkuningriiki, kui käesolevas lepingus ei ole sätestatud teisiti.“

6

Nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määruse (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT 2009, L 78, lk 1), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2015. aasta määrusega (EL) 2015/2424 (ELT 2015, L 341, lk 21) (edaspidi „määrus nr 207/2009“), põhjendustes 3, 4 ja 7 on märgitud:

[…]

7

Määruse nr 207/2009 artikli 1 lõikes 2 on sätestatud:

„ELi kaubamärk on ühtne. Selle mõju on ühetaoline kogu liidus: seda saab registreerida, üle anda või sellest loobuda, omanikult sellega seotud õigusi ära võtta, selle kehtetuks tunnistada või selle kasutamist keelata üksnes kogu liidus. Nimetatud põhimõtet kohaldatakse, kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti.“

8

Määruse artikli 8 „Suhtelised keeldumispõhjused“ lõikes 4 on sätestatud:

„Registreerimata kaubamärgi või mõne muu ulatuslikumalt kui kohaliku tähtsusega kaubanduses kasutatava tähise omaniku vastuseisu korral ei registreerita taotletavat kaubamärki, kui selle tähise suhtes kohaldatavate liidu või liikmesriigi õigusaktide kohaselt ja nendega ette nähtud ulatuses:

9

Määrus nr 207/2009 tunnistati kehtetuks ja asendati 1. oktoobril 2017 jõustunud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määrusega (EL) 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2017, L 154, lk 1).

10

Määruse artikli 1 lõike 2 ja artikli 8 lõike 4 sõnastus on sama, mis on vastavalt määruse nr 207/2009 artikli 1 lõike 2 ja artikli 8 lõike 4 sõnastus.

11

Määruse 2017/1001 artiklis 72 „Euroopa Kohtusse kaebamine“ on ette nähtud:

„1.   Kaebusi käsitlevate apellatsioonikodade otsuste kohta võib Üldkohtule esitada kaebuse.

2.   Kaebuse aluseks võib olla pädevuse puudumine, olulise menetlusnormi rikkumine, ELi toimimise lepingu rikkumine, käesoleva määruse või nende rakendusnormide rikkumine või võimu kuritarvitamine.

3.   Üldkohus on pädev vaidlustatud otsust tühistama või muutma.

[…]

6.   [EUIPO] võtab vajalikud meetmed Üldkohtu otsuse täitmiseks või, kui Euroopa Kohtule esitatakse kõnealuse otsuse kohta apellatsioonikaebus, Euroopa Kohtu otsuse täitmiseks.“

12

Määruse artikli 139 „Taotlus siseriikliku menetluse algatamiseks“ lõigetes 1–3 on sätestatud:

„1.   ELi kaubamärgi taotleja või omanik võib teha avalduse muuta oma ELi kaubamärgi taotlus või ELi kaubamärk riigisisese kaubamärgi taotluseks:

[…]

2.   Muutmist ei toimu:

[…]

3.   ELi kaubamärgi taotluse või ELi kaubamärgi muutmisest tuleneva riigisisese kaubamärgi taotluse puhul kehtib asjaomases liikmesriigis kõnealuse taotluse või kaubamärgi esitamise kuupäev või prioriteedikuupäev […]“.

13

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–12 esitatud vaidluse aluseks olevad asjaolud võib kokku võtta järgmiselt.

14

Hamid Ahmad Chakari esitas 14. juunil 2017 EUIPO-le ELi kaubamärgi registreerimise taotluse, mis avaldati 6. septembri 2017. aasta väljaandes Bulletin des marques de l’Union européenne nr 169/2017.

15

Taotletav kaubamärk on järgmine kujutismärk:

16

Riisist valmistatud toiduained kui kaubad, mille jaoks registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassidesse 30 ja 31.

17

Indo European Foods Ltd esitas taotletava kaubamärgi registreerimisele 13. oktoobril 2017 eelmises punktis nimetatud kaupadega seoses vastulause. Vastulause tugines varasemale Ühendkuningriigi registreerimata sõnamärgile BASMATI, mis tähistab riisi. Vastulause alusena tugineti määruse 2017/1001 artikli 8 lõikele 4. Indo European Foods väitis sisuliselt, et Ühendkuningriigi õiguse alusel on tal õigus takistada taotletava kaubamärgi kasutamist, kasutades selleks tähise hõivamise peale esitatava hagi (action for passing off) „laiendatud“ vormi.

18

Vastulausete osakond lükkas 5. aprilli 2019. aasta otsusega vastulause tervikuna tagasi, leides, et Indo European Foodsi esitatud tõenditest ei piisanud, et tõendada määruse 2017/1001 artikli 8 lõike 4 kohaselt, et varasemat kaubamärki on kasutatud ulatuslikumalt kui vaid kohaliku tähtsusega kaubanduses enne asjaomast kuupäeva ja asjaomasel territooriumil.

19

Indo European Foods esitas 16. mail 2019 EUIPO-le vastulausete osakonna otsuse peale kaebuse.

20

EUIPO neljas apellatsioonikoda jättis vaidlusaluse otsusega kaebuse põhjendamatuse tõttu rahuldamata põhjusel, et Indo European Foods ei ole tõendanud, et nimetus „basmati“ annab talle õiguse Ühendkuningriigis keelata taotletava kaubamärgi kasutamine Ühendkuningriigis tähise hõivamise „laiendatud“ vormi alusel.

21

Hagiavaldusega, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 2. juunil 2020, esitas Indo European Foods vaidlusaluse otsuse tühistamiseks ja muutmiseks hagi.

22

Indo European Foods põhjendas hagi üheainsa väitega, mis puudutas määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 4 rikkumist.

23

EUIPO väitis oma vastuses muu hulgas, et kuivõrd vastulause taotletava kaubamärgi registreerimisele põhineb Ühendkuningriigi varasemal registreerimata kaubamärgil, siis on sellele Ühendkuningriigi õigusest tulenev kaitse väljaastumislepingu artiklites 126 ja 127 ette nähtud üleminekuperioodil (edaspidi „üleminekuperiood“) jätkuvalt asjakohane, selle ajavahemiku möödumisel aga langeb vastulausemenetluse ese ja Üldkohtule esitatud hagi ese ära. Lisaks väitis ta, et kuna vaidlusaluse otsuse tühistamine ei saa esimese kohtuastme hagejale enam mingit kasu tuua, ei ole tal Üldkohtu menetluses enam põhjendatud huvi.

24

Esimesena analüüsis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 15–23 EUIPO argumente vastulausemenetluse ja hagi eseme kohta.

25

Olles nimetatud kohtuotsuse punktis 16 meelde tuletanud, et üleminekuperiood kestis 1. veebruarist kuni 31. detsembrini 2020, märkis ta kohtuotsuse punktis 17, et käesoleval juhul on vaidluse ese vaidlusalune otsus, milles apellatsioonikoda tegi otsuse esimeses kohtuastmes hagi esitanud isiku esitatud vastulause põhjendatuse kohta. Peale selle leidis Üldkohus samas punktis 17 oma kohtupraktikat arvestades, et vastulause suhtelist põhjendatust tuleb hinnata hiljemalt siis, kui EUIPO teeb vastulause kohta otsuse. Üldkohus märkis nimelt, et kui ta leidis hiljutises kohtuotsuses, et vastulause aluseks olev varasem kaubamärk peab olema kehtiv mitte ainult taotletava kaubamärgi registreerimistaotluse avaldamise hetkel, vaid ka siis, kui EUIPO teeb vastulause kohta otsuse, siis on olemas teatav vastupidine kohtupraktika, mille kohaselt tuleb vastulause suhtelise põhjenduse olemasolu hindamiseks lähtuda selle ELi kaubamärgi registreerimistaotluse esitamise hetkest, mille vastu esitati varasemale kaubamärgile tuginedes vastulause.

26

Nii leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 18, et käesoleval juhul ei ole seda küsimust vaja lahendada, kuna vaidlusalune otsus tehti üleminekuperioodi jooksul, st kuupäeval, mil väljaastumislepingu vastupidiste sätete puudumisel on määrus 2017/1001 jätkuvalt kohaldatav Ühendkuningriigi varasematele registreerimata kaubamärkidele, mida kasutatakse kaubandustegevuses, ning seega on asjaomane varasem kaubamärk kaitstud samamoodi nagu siis, kui Ühendkuningriik ei oleks liidust lahkunud.

27

Seejärel leidis Üldkohus nimetatud kohtuotsuse punktis 19, et igal juhul tähendaks seisukoht, et vaidluse ese langeb ära, kui menetluse käigus leiab aset selline sündmus nagu asjaomase liikmesriigi võimalik liidust väljaastumine, mille tagajärg võib olla, et varasemat kaubamärki ei saa enam käsitada registreerimata kaubamärgi või mõne ulatuslikumalt kui kohaliku tähtsusega kaubanduses kasutatava tähisena, nende põhjenduste arvesse võtmist, mis ilmnesid pärast vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist ja mis ei mõjuta selle otsuse põhjendatust. Üldkohus täpsustas aga, et ta peab EUIPO apellatsioonikodade otsuste õiguspärasuse hindamisel üldjuhul lähtuma nende otsuste tegemise kuupäeva seisust.

28

Lõpetuseks järeldas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 20 käesoleva kohtuotsuse punktides 25–27 esitatud kaalutlusi arvesse võttes, et olenemata sellest, kas aluseks tuleb võtta seis kaubamärgitaotluse esitamise ajal või apellatsioonikoja otsuse tegemise ajal, võis vastulause toetuseks viidatud kaubamärk olla vastulause aluseks. Üldkohus järeldas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 21 ja 22 sellest, et nimetatud järeldust ei sea kahtluse alla 14. veebruari 2019. aasta kohtuotsus Beko vs. EUIPO – Acer (ALTUS) (T‑162/18, EU:T:2019:87) ja 2. juuni 2021. aasta kohtuotsus Style & Taste vs. EUIPO – The Polo vs. Lauren Company (polomängija kujutis) (T‑169/19, EU:T:2021:318). Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 23 järeldas ta, et Ühendkuningriigi liidust väljaastumine ei toonud kaasa vaidluse eseme äralangemist.

29

Teisena lükkas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 24–28 tagasi EUIPO argumendid Indo European Foodsi põhjendatud huvi väidetava kadumise kohta.

30

Sellega seoses tuletas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 25 kõigepealt meelde väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt peab põhjendatud huvi hagi eseme seisukohalt esinema hagi esitamise ajal ja säilima kuni kohtuotsuse kuulutamiseni, vastasel juhul langeb otsuse tegemise vajadus ära, mis eeldab, et hagi tulemusel võib selle esitanud pool saada mingit kasu, ning märkis, et kui põhjendatud huvi kaob menetluse käigus, ei saa Üldkohtu sisuline otsus hagejale mingit kasu tuua.

31

Seejärel lükkas Üldkohus kohtuotsuse punktis 26 tagasi EUIPO argumendi, mille kohaselt tuleneb esimese kohtuastme hageja põhjendatud huvi puudumine asjaolust, et asjaomase ELi kaubamärgi taotlejal on võimalik muuta oma taotlus riigisiseste kaubamärkide taotlusteks kõigis liidu liikmesriikides, sest niisugune kaalutlus kehtib põhimõtteliselt kõigi vastulausemenetluste suhtes.

32

Lõpuks leidis Üldkohus nimetatud kohtuotsuse punktis 27, et EUIPO argument – mille kohaselt oleks apellatsioonikoda, kes peab vaidluse lahendama juhul, kui Üldkohus tühistab vaidlusaluse otsuse, sunnitud jätma kaebuse rahuldamata, kuna puudub varasem kaubamärk, mis on liikmesriigi õigusega kaitstud – lähtub ekslikust eeldusest, et apellatsioonikoda peab faktiliste asjaolude hindamisel lähtuma oma uue otsuse tegemise aja seisust. Nimelt on Üldkohus seisukohal, et sellises olukorras peab apellatsioonikoda tegema otsuse sama kaebuse kohta, lähtudes olukorrast, mis valitses kaebuse esitamise ajal, kuna kaebus jõuab tagasi samasse staadiumisse, kus see oli enne vaidlusalust otsust. Seetõttu on Üldkohus olnud seisukohal, et kohtupraktika, millele EUIPO oma arutluskäigu toetuseks viitas, ei ole asjakohane ning see üksnes kinnitab, et igal juhul ei saa nõuda vastulause aluseks oleva kaubamärgi olemasolu ka pärast apellatsioonikoja otsust.

33

Sama kohtuotsuse punktis 28 järeldas Üldkohus, et kohtuasja ese ei ole ära langenud ja et Indo European Foodsi põhjendatud huvi säilis. Seetõttu analüüsis ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 31–72 vaidlusaluse otsuse tühistamise nõuet ja selle nõude põhjendamiseks esitatud ainsat väidet. Ta asus seisukohale, et nimetatud väide on põhjendatud ja seega tuleb otsus tühistada. Seevastu pärast seda, kui Üldkohus oli kohtuotsuse punktides 73–79 analüüsinud tema nõuet rahuldada vastulause, järeldas ta, et tema muutmispädevuse teostamise tingimused ei ole täidetud, ning lükkas selle nõude tagasi.

34

Nende kaalutluste põhjal esiteks tühistas Üldkohus vaidlusaluse otsuse ja teiseks jättis hagi ülejäänud osas rahuldamata.

35

Käesoleva apellatsioonkaebusega samal kuupäeval esitatud dokumendis esitas EUIPO Euroopa Kohtu kodukorra artikli 170a lõike 1 alusel taotluse võtta tema apellatsioonkaebus menetlusse vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58a kolmandale lõigule.

36

Apellatsioonkaebus võeti 7. aprilli 2022. aasta kohtumäärusega EUIPO vs. Indo European Foods (C‑801/21 P, EU:C:2022:295) menetlusse.

37

Euroopa Kohtu presidendi 16. juuni 2022. aasta otsusega anti Saksamaa Liitvabariigile luba astuda EUIPO nõuete toetuseks menetlusse.

38

Euroopa Kohtu presidendi 16. detsembri 2022. aasta määrusega EUIPO vs. Indo European Foods (C‑801/21 P, EU:C:2022:1049) jäeti rahuldamata Walsall Conduits Ltd taotlus astuda esimeses kohtuastmes hageja nõuete toetuseks menetlusse.

39

EUIPO, keda toetab Saksamaa Liitvabariik, palub apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:

40

Indo European Foods palub Euroopa Kohtul:

41

EUIPO põhjendab oma apellatsioonkaebust üheainsa väitega, mille kohaselt on rikutud nõuet, et apellandil peab säilima põhjendatud huvi. See väide jaguneb kolmeks osaks, millest esimese kohaselt on rikutud õigusnormi, kuna Üldkohus ajas segi põhjendatud huvi säilimise hindamise vaidlusaluse akti õiguspärasuse kontrolliga, teine õigusnormi rikkumist ja põhjenduse ebapiisavust, kuna Üldkohus ei hinnanud konkreetselt Indo European Foodsi põhjendatud huvi säilimist ELi kaubamärgiõiguse eripära arvestades, ja kolmanda väite kohaselt on rikutud määruse 2017/1001 artikli 72 lõiget 6, kuna Üldkohus pani EUIPO-le kohustuse jätta arvesse võtmata väljaastumislepingus ette nähtud üleminekuperioodi lõppemise õiguslikud tagajärjed.

42

Indo European Foods vaidleb apellatsioonkaebuse vastuvõetavusele vastu kahel põhjusel. Esiteks esitas EUIPO oma apellatsioonkaebuses uued argumendid, mida ta ei olnud Üldkohtule esitanud. Eelkõige muutis EUIPO esialgu Üldkohtus esitatud argumente, väites esimest korda Euroopa Kohtus, et vaidluse eseme säilimise küsimuses on Üldkohtu praktikas lahknevad suundumused. Teiseks on Üldkohtu järeldus, et talle esitatud hagi ese ei ole ära langenud, seotud faktiliste asjaoludega.

43

Esimesena tuleb meelde tuletada, et kuigi Euroopa Kohtu pädevus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel piirdub esimeses kohtuastmes arutatud väidetele ja argumentidele antud hinnangu õigusliku hindamisega, võib apellant siiski esitada apellatsioonkaebuse, tuues välja Euroopa Kohtule väited ja argumendid, mis on tekkinud vaidlustatud kohtuotsuse enda kontekstis ja millega soovitakse selle kohtuotsuse põhjendatusele õiguslikult vastu vaielda (vt selle kohta 2. veebruari 2023. aasta kohtuotsus Hispaania jt vs. komisjon, C‑649/20 P, C‑658/20 P ja C‑662/20 P, EU:C:2023:60, punktid 29 ja 30 ning seal viidatud kohtupraktika).

44

Käesoleval juhul väidab EUIPO aga, et Üldkohus rikkus õigusnorme, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuses, et Indo European Foodsi hagi ese ei olnud ära langenud ja et sellel poolel säilis põhjendatud huvi vaidlusaluse otsuse tühistamise vastu hoolimata üleminekuperioodi lõppemisest menetluse jooksul Üldkohtus, kes tugines selles osas kohtupraktikale, mis ei ole kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga, mis käsitleb nõuet konkreetselt hinnata põhjendatud huvi säilimist.

45

Niisuguse apellatsioonkaebusega seatakse seega kahtluse alla Üldkohtule esitatud hagi eseme säilimisele ja esimese kohtuastme hageja põhjendatud huvile antud hinnangu õiguslik põhjendus – mille Üldkohus andis vaidlustatud kohtuotsuses –, kuna eseme säilimise puudumise tõttu otsuse tegemise vajaduse äralangemise küsimust peab Üldkohus igal juhul omal algatusel analüüsima (vt selle kohta 6. septembri 2018. aasta kohtuotsus Bank Mellat vs. nõukogu, C‑430/16 P, EU:C:2018:668, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).

46

Indo European Foodsi esimene vastuvõetavuse vastuväide tuleb seega tagasi lükata.

47

Teisena piisab, kui meelde tuletada, et kuigi faktiliste asjaolude hindamine ei ole õigusküsimus – välja arvatud nende faktiliste asjaolude moonutamise korral –, mis kuuluks Euroopa Kohtu poolt apellatsiooni korras läbivaatamisele, on Euroopa Kohus vastavalt ELTL artiklile 256 pädev kontrollima nende asjaolude õiguslikku kvalifikatsiooni ja õiguslikke järeldusi, mida Üldkohus on selle põhjal teinud (vt selle kohta 24. märtsi 2022. aasta kohtuotsus PJ ja PC vs. EUIPO, C‑529/18 P ja C‑531/18 P, EU:C:2022:218, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 22. juuni 2023. aasta kohtuotsus Gmina Miasto Gdynia ja Port Lotniczy Gdynia-Kosakowo vs. komisjon, C‑163/22 P, EU:C:2023:515, punktid 79 ja 99).

48

Käesoleval juhul ei vaidlusta EUIPO aga mitte hinnangut, mille Üldkohus andis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 17–28 faktilistele asjaoludele, vaid Üldkohtu poolt neile asjaoludele antud õiguslikku hinnangut ja õiguslikke järeldusi, mis see kohus nende põhjal tegi, nimelt et Indo European Foodsi hagi ese ja põhjendatud huvi olid säilinud. Indo European Foodsi teine vastuvõetavuse vastuväide tuleb seega samuti tagasi lükata.

49

Sellest järeldub, et apellatsioonkaebus on vastuvõetav.

50

Kõigepealt tuleb märkida, et asjaomase kaubamärgi registreerimise taotlus esitati 14. juunil 2017, kuid vastulause selle kaubamärgi registreerimisele esitati 13. oktoobril 2017. Järelikult reguleerivad käesolevat vaidlust esiteks määruse nr 207/2009 materiaalõigusnormid, mis kehtisid 14. juunil 2017, ja teiseks määruse 2017/1001 menetlusnormid (vt analoogia alusel 8. mai 2014. aasta kohtuotsus Bimbo vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑591/12 P, EU:C:2014:305, punkt 12 ja seal viidatud kohtupraktika).

51

EUIPO, keda toetab Saksamaa Liitvabariik, väidab, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 17–23 leidis Üldkohus ekslikult, et hagi ese on säilinud üksnes põhjusel, et üleminekuperioodi lõpp ei saanud vaidlusaluse otsuse õiguspärasust selle vastuvõtmise kuupäeval mõjutada.

52

Esiteks tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et hagi eseme ja põhjendatud huvi säilimise hindamine eelneb eraldiseisvale hinnangule, mis tuleb anda vaidlusaluse akti õiguspärasuse kontrolli raames. Selle nõude hindamine eeldab, et arvesse tuleb võtta vastava akti tühistamise võimalikke tagajärgi hageja õiguslikule olukorrale, samas kui õiguspärasuse kontrolli puhul on vaja arvesse võtta vaidluse faktilist ja õiguslikku konteksti, nagu see oli nimetatud akti vastuvõtmise ajal.

53

Seega väidab EUIPO sisuliselt, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta tegi lõplikud järeldused hagi eseme säilimise kohta ainuüksi selle põhjal, et sündmus ei saa vaidlusaluse akti õiguspärasust mõjutada.

54

EUIPO lisab, et see, kui asuda seisukohale, et hagi ese tingimata säilib juhul, kui varasem õigus kaotab pärast vaidlusaluse otsuse tegemist kehtivuse, võtab põhjendatud huvi säilimise nõudelt suure osa selle toimest, kuna sellisel juhul oleks see nõue asjakohane üksnes olukordades, kus vaidlusalune otsus on muutunud tühiseks varasema õiguse kehtivuse kadumise tõttu enne selle otsuse vastuvõtmist. Selline seisukoht on vastuolus ka Euroopa Kohtu praktikaga, mille kohaselt tuleb analüüsida konkreetselt poolte tegelikku isiklikku huvi algatada menetlus.

55

Teiseks väidab EUIPO, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 19 tehtud järeldus põhineb 8. oktoobri 2014. aasta kohtuotsuse Fuchs vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Les Complices (täht ringis) (T‑342/12, EU:T:2014:858) vääral tõlgendusel. Nimetatud kohtuotsuses analüüsis Üldkohus hageja tekkinud ja olemasolevat huvi, tehes otsuse selle kohta, kuidas hageja oleks võinud saada kasu selle kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasjas käsitletava otsuse tühistamisest, võrreldes otsusega otsuse tegemise vajaduse äralangemise kohta olukorras, kus vastulause oli rahuldatud. Seega kinnitab see kohtuotsus EUIPO sõnul pigem Üldkohtu kohustust hinnata konkreetselt kasu, mida vaidlusaluse otsuse tühistamine võib hagejale kaasa tuua.

56

Indo European Foods vaidleb selle argumentatsiooni põhjendatusele vastu.

57

Esimesena tuleb märkida, et EUIPO väidab oma ainsa väite esimeses osas sisuliselt, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 17–23 ajas Üldkohus segi põhjendatud huvi säilimise küsimuse ja kuupäeva, mil tuleb hinnata vaidlusaluse otsuse õiguspärasust. See argument põhineb aga kohtuotsuse vääral tõlgendusel. Nimelt, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 24–28, piirdus Üldkohus nendes punktides hagi eseme säilimise küsimuse analüüsiga, arvestades üleminekuperioodi lõppu, mis leidis aset tema menetluse jooksul. Seetõttu ei saa ta neis punktides olla põhjustanud segiajamist, mida EUIPO talle ette heidab. Järelikult tuleb need argumendid põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

58

Teisena, kuivõrd EUIPO soovib ainsa väite esimeses osas Üldkohtule ette heita, et viimane leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 17–23 vääralt, et hagi ese säilib tingimata juhul, kui varasem õigus kaotab pärast vaidlusaluse otsuse tegemist kehtivuse, tuleb meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad vaidluse ese, nagu ka põhjendatud huvi, säilima kuni kohtuotsuse kuulutamiseni, vastasel juhul langeb otsuse tegemise vajadus ära, mis eeldab, et hagi või vastavalt olukorrale apellatsioonkaebuse tulemusel peab selle esitanud poolel olema võimalik saada mingit kasu (vt selle kohta 4. septembri 2018. aasta kohtuotsus ClientEarth vs. komisjon, C‑57/16 P, EU:C:2018:660, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 30. aprilli 2020. aasta kohtumäärus Küpros vs. EUIPO, C‑608/18 P, C‑609/18 P ja C‑767/18 P, EU:C:2020:347, punktid 27 ja 28 ning seal viidatud kohtupraktika).

59

Lisaks tuleb märkida, et Euroopa Kohus on korduvalt otsustanud, et kui otsust, mille peale on Üldkohtule esitatud tühistamishagi, ei ole ametlikult tagasi võetud, on Üldkohus põhjendatult järeldanud, et vaidluse ese on säilinud (vt selle kohta 7. juuni 2007. aasta kohtuotsus Wunenburger vs. komisjon, C‑362/05 P, EU:C:2007:322, punktid 48 ja 49; 4. septembri 2018. aasta kohtuotsus ClientEarth vs. komisjon, C‑57/16 P, EU:C:2018:660, punkt 45, ja 21. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus Leino-Sandberg vs. parlament, C‑761/18 P, EU:C:2021:52, punkt 33). Lõpuks ei sea kohtupraktika kohaselt seda järeldust kahtluse alla vaidlusaluse otsuse tühisus, mis ilmnes pärast hagi esitamist (vt selle kohta 7. juuni 2007. aasta kohtuotsus Wunenburger vs. komisjon, C‑362/05 P, EU:C:2007:322, punkt 47).

60

Käesoleval juhul nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 17–23, et Üldkohus leidis, et Indo European Foodsi hagi ese ei ole ära langenud, tuginedes eelkõige tõdemusele, et vaidluse ese oli 2. aprilli 2020. aasta otsus, milles apellatsioonikoda väljendas oma seisukohta Indo European Foodsi esitatud vastulause põhjenduse olemasolu kohta, ning leidis, et see otsus tehti enne üleminekuperioodi lõppu.

61

Nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 17–23, ei vaidle EUIPO aga vastu sellele, et Üldkohtu otsuse tegemise kuupäevaks ei olnud vaidlusalust otsust ametlikult kehtetuks tunnistatud. Lisaks ei ole EUIPO väitnud, et üleminekuperioodi lõppemine oleks tagasiulatuvalt muutnud selle otsuse kehtetuks.

62

Sellest tuleneb, et osas, milles EUIPO argumendid puudutavad hagi eseme säilimise analüüsimist Üldkohtu poolt, on need samuti alusetud, mistõttu tuleb ainsa väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tervikuna tagasi lükata.

63

EUIPO, keda sisuliselt toetab Saksamaa Liitvabariik, heidab ainsa väite teises osas Üldkohtule ette, et viimane ei hinnanud konkreetselt Indo European Foodsi põhjendatud huvi säilimist.

64

Sellega seoses heidab EUIPO Üldkohtule ette, et viimane asus seisukohale, et käesoleval juhul on otsustav küsimus see, kas vaidlusaluse kaubamärgi taotluse esitamise või vaidlusaluse otsuse tegemise ajal võis varasem kaubamärk olla vastulause aluseks, samas kui see kaalutlus ei võimalda vastata küsimusele, kas vaatamata üleminekuperioodi lõpuga kaasnevatele õiguslikele tagajärgedele võis taotletava kaubamärgi registreerimine endiselt kahjustada Indo European Foodsi õiguslikke huve, mis on kaitstud määrusega 2017/1001, ja kas seetõttu säilib tema põhjendatud huvi.

65

Ühelt poolt jättis Üldkohus esimese kohtuastme hageja põhjendatud huvi säilimise hindamisel arvesse võtmata vastulausemenetluse eripära ja kaubamärgi peamise ülesande.

66

Nimelt tuleneb Üldkohtu praktikast, et vastulausemenetluse peamine eesmärk on tagada, et varasem kaubamärk saaks säilitada päritolu identifitseerimise ülesande, nähes ette võimaluse keelduda sellise uue kaubamärgi registreerimisest, mis on segiajamise tõenäosuse tõttu asjaomase varasema kaubamärgiga vastuolus. ELi kaubamärgi taotluse ja vastulausemenetluse ajal kehtetuks muutunud varasema kaubamärgi vahel ei saa aga tekkida vastuolu, kuna taotletava kaubamärgi saab registreerida alles pärast vastulausemenetluse lõppu.

67

Teiselt poolt jättis Üldkohus arvesse võtmata ELi kaubamärgi territoriaalsuse põhimõtte ja selle ühtsuse.

68

Sellega seoses väidab EUIPO, et Üldkohtule esitatud hagi peatava toime tõttu ei olnud vaidlusalust otsust võimalik enne üleminekuperioodi lõppu täita, mistõttu taotletav kaubamärk ei ole Ühendkuningriigi territooriumil kaitstud, isegi kui see lõpuks registreeritakse. Mis puudutab asjaomast varasemat kaubamärki, siis see on Ühendkuningriigis jätkuvalt täielikult kaitstud, ilma et esineks oht, et taotletavat kaubamärki rikuks liidu territooriumil registreerimine või kasutamine.

69

Esimeses kohtuastmes esitatud hagi tõi Indo European Foodsile juba konkreetset kasu, takistades vaidlusaluse otsuse täitmist enne üleminekuperioodi lõppu, mistõttu asjaomase vastulausemenetluse eesmärk, milleks on takistada vastuolu taotletava kaubamärgiga Ühendkuningriigi territooriumil, on juba saavutatud. Selle poole õiguslikke huve, mida kaitseb määrus 2017/1001, ei saa sisuline otsus selle tulemusest olenemata seega enam mõjutada.

70

Seda seisukohta kinnitab määruse 2017/1001 üldine ülesehitus. EUIPO leiab nimelt, et isegi juhul, kui kaebus rahuldatakse, võib teine pool määruse 2017/1001 artiklit 139 arvestades igal juhul alates 1. jaanuarist 2021 muuta oma taotluse riigisiseste kaubamärkide taotluseks kõigis liidu liikmesriikides, säilitades esialgse taotluse prioriteedi, ning saada seega taotletava kaubamärgi kaitse samal territooriumil nagu siis, kui selle taotluse peale esitatud vastulause lükataks tagasi. Üldkohus jättis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 26 kohtuasja selle eripära arvesse võtmata, lükates need kaalutlused tagasi üksnes põhjusel, et need kehtivad põhimõtteliselt kõigi vastulausemenetluste suhtes.

71

Neid asjaolusid arvestades väidab EUIPO, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 24–26 on rikutud kolme õigusnormi. Esiteks rikkus Üldkohus tõendamiskoormise jaotust käsitlevaid eeskirju seoses põhjendatud huvi säilimise nõudega. Nimelt piirdus ta EUIPO argumentide tagasilükkamisega, selle asemel, et analüüsida Indo European Foodsi argumente, mille kohaselt tal säilis põhjendatud huvi.

72

Teiseks, kui Üldkohus tugines oma hinnangus küsimusele, kas varasem õigus võis teoreetiliselt olla teataval ajahetkel vastulause alus, jättis ta käesoleva kohtuotsuse punktides 65–70 meelde tuletatud asjaolusid arvestades konkreetselt hindamata põhjendatud huvi säilimise.

73

Kolmandaks ei võimalda vaidlustatud kohtuotsus ja eelkõige selle punkt 26 mõista, miks Üldkohus lükkas tagasi EUIPO argumendid Indo European Foodsi põhjendatud huvi kadumise kohta, mis tähendab, et rikutud on põhjendamiskohustust.

74

Indo European Foods vaidleb nimetatud argumentatsiooni põhjendatusele vastu.

75

Esimesena seoses tõendamiskoormise jaotuse eeskirjade väidetava rikkumisega põhjendatud huvi säilimise tuvastamisel piisab, kui märkida, et formaalselt sidus Üldkohus oma arutluskäigu Indo European Foodsi põhjendatud huvi säilimise kohta EUIPO esitatud argumentide analüüsimisega. Siiski võib Üldkohtu arutluskäigust vaidlustatud kohtuotsuse punktides 24–28 järeldada, et sõltumata EUIPO esitatud argumentide asjakohasusest, kontrollis Üldkohus nõuetekohaselt, kas Indo European Foodsil on põhjendatud huvi, ja tuvastas, et see on nii.

76

Lisaks tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et Üldkohtul on õigus omal algatusel ja menetluse mis tahes staadiumis kontrollida, kas poolel on säilinud huvi oma nõude juurde jäämise vastu pärast menetluse algatusdokumendi kuupäeva ilmnenud asjaolu (vt selle kohta 18. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Gul Ahmed Textile Mills vs. nõukogu, C‑100/17 P, EU:C:2018:842, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika), kusjuures see vastuvõetavuse tingimuse rikkumine on avalikust huvist tulenev asja läbivaatamist takistav asjaolu (vt selle kohta 6. septembri 2018. aasta kohtuotsus Bank Mellat vs. nõukogu, C‑430/16 P, EU:C:2018:668, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika). Kuigi otsus tuleb teha vaid poolte nõuete kohta, mis moodustavad kohtuvaidluse raamistiku, ei pea liidu kohus tingimata piirduma üksnes argumentidega, mille pooled on väidete toetuseks esitanud, vastasel korral võib ta sattuda olukorda, kus ta on sunnitud oma otsuses tuginema vääratele õiguslikele kaalutlustele (vt selle kohta 20. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Printeos, C‑301/19 P, EU:C:2021:39, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika).

77

Neid asjaolusid arvestades tuleb käesoleva väiteosa esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

78

Teisena tuleb seoses argumendiga, et Üldkohus jättis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 24–27 Indo European Foodsi põhjendatud huvi säilimise hindamisel arvesse võtmata vastulausemenetluse eripära, kaubamärgi peamise ülesande, territoriaalsuse põhimõtte ja ELi kaubamärgi ühtsuse, märkida, et see põhineb eeldusel, et hagi puhul, mis on esitatud apellatsioonikoja otsuse peale, millega vastulause tagasi lükati, tuleb Üldkohtus hagi esitamise põhjendatud huvi säilimist hinnata üksnes lähtuvalt kohaldatava Euroopa Liidu kaubamärgi määrusega kaitstud õiguslikest huvidest ning see sõltub seega üksnes sellest, kas Üldkohtu otsuse tegemisel võib veel tekkida vastuolu tõenäosus.

79

Seda eeldust aga, et kohe alustuseks piiratakse neid asjaolusid, mida Üldkohus võib arvesse võtta, et hinnata määruse 2017/1001 artikli 72 alusel hagi esitanud isiku põhjendatud huvi säilimist võrreldes ELTL artikli 263 alusel hagi esitanud isiku omaga, ei toeta ei kohaldatavad õigusaktid ega kohtupraktika.

80

Sellega seoses nähtub kohtupraktikast üksnes, et põhjendatud huvi olemasolu tühistamishagi esitamiseks eeldab, et hagi tulemusel võib selle esitanud isik saada mingit kasu (17. septembri 2015. aasta kohtuotsus Mory jt vs. komisjon, C‑33/14 P, EU:C:2015:609, punkt 55, ja 13. juuli 2023. aasta kohtuotsus D & A Pharma vs. EMA, C‑136/22 P, EU:C:2023:572 punkt 43).

81

Seega tuleb küsimust, kas ELi kaubamärgi registreerimisele esitatud vastulause tagasi lükkamise otsuse puhul võib vastulause esitanud isik saada kasu Üldkohtule esitatud hagist, milles palutakse see otsus tühistada, hinnata konkreetselt, võttes arvesse kõiki tagajärgi, mis võivad tuleneda selle otsuse võimaliku õigusvastasuse tuvastamisest ja väidetavalt kantud kahju laadist (vt selle kohta 28. mai 2013. aasta kohtuotsus Abdulrahim vs. nõukogu ja komisjon, C‑239/12 P, EU:C:2013:331, punkt 65).

82

Käesolevas asjas nähtub aga esiteks apellatsioonkaebuse ainsa väite esimese osa kontrollist, et Üldkohtul oli alust järeldada, et Indo European Foodsi esitatud hagi ese ei olnud ära langenud. Teiseks tuleneb vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 10–12 sisuliselt, et vaidlusaluses otsuses kinnitati nimetatud poole esitatud vastulause tagasilükkamist selle järelduse põhjal, et määruse 2017/1001 artikli 8 lõike 4 kohaldamise tingimused ei olnud täidetud, mistõttu ei saanud Indo European Foods selle otsuse kohaselt asjaomase varasema kaubamärgi suhtes kõnealuses sättes ette nähtud kaitsele tugineda. Seega, kuna Indo European Foods tugines Üldkohtule esitatud hagis just nimetatud sätte rikkumisele apellatsioonikoja poolt ja kuna see otsus kahjustab eelkõige Indo European Foodsi majanduslikke huve, võib selle tühistamine tuua talle kasu.

83

Mis lõpuks puutub argumenti, et Üldkohus jättis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 26 arvesse võtmata asjaolu, et vastavalt määruse 2017/1001 artiklile 139 võib teine menetluspool apellatsioonikojas muuta oma kaubamärgitaotluse alates üleminekuperioodi lõpust kõigis liikmesriikides riigisiseste kaubamärkide taotlusteks, siis piisab, kui märkida, et arvestades eespool tuvastatut, ei mõjuta see asjaolu Indo European Foodsi põhjendatud huvi vaidlusaluse otsuse vaidlustamiseks.

84

Sellest tuleneb, et käesoleva väiteosa teine osa, mis põhineb vääral eeldusel, tuleb samuti põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

85

Kolmandana seoses asjaoluga, et vaidlustatud kohtuotsus on väidetavalt põhjendamata nende põhjuste osas, miks Üldkohus lükkas tagasi EUIPO argumendid Indo European Foodsi põhjendatud huvi kadumise kohta, siis tuleb meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei nõua põhjendamiskohustus, et Üldkohus esitaks ammendava ning üksikasjaliku ülevaate menetluspoolte kõikidest arutluskäikudest, kuivõrd põhjendus võib olla tuletatav, kui see võimaldab huvitatud isikutel mõista põhjendusi, millele Üldkohus tugineb, ning kui Euroopa Kohtul on piisavalt teavet kohtuliku kontrolli teostamiseks apellatsioonimenetluses (9. märtsi 2023. aasta kohtuotsus PlasticsEurope vs. ECHA, C‑119/21 P, EU:C:2023:180, punkt 144 ja seal viidatud kohtupraktika).

86

Nagu aga kohtujurist oma ettepaneku punktis 60 sisuliselt märkis, nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 25–27 selgesti, kuigi kaudselt, et Üldkohus leidis, et EUIPO argumendid Indo European Foodsi põhjendatud huvi kohta ei olnud põhjendatud, kuivõrd põhjendatud huvi oli hagi esitamise ajal olemas ning see ei olnud Üldkohtus toimunud menetluse käigus kadunud.

87

Järelikult on käesoleva väiteosa kolmas osa põhjendamatu, mistõttu tuleb ainsa väite teine osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

88

EUIPO, keda sisuliselt toetab Saksamaa Liitvabariik, väidab, et vaidlustatud kohtuotsuse punkt 27 kohustab teda määruse 2017/1001 artikli 72 lõiget 6 rikkudes jätma kontrollimata selle, kas esimese kohtuastme hagejal säilib vastulausete osakonna otsuse tühistamise vastu põhjendatud huvi, ning jätta arvesse võtmata ELL artikli 50 lõike 3 ning väljaastumislepingu artiklite 126 ja 127 tagajärjed. Seega tähendaks nimetatud punktis 27 tuvastatud kohustuse täitmiseks vajalike meetmete võtmine seda, et EUIPO kontrollib või vastavalt olukorrale isegi lükkab asjaomase registreerimistaotluse neid sätteid rikkudes tagasi.

89

Eelkõige väidab EUIPO, et nimetatud punktis 27 nimetatud kohustuse põhjal on ta kohustatud kontrollima asjaomast suhtelist keeldumispõhjust seoses territooriumiga, kus taotletaval kaubamärgil ei ole mingit kaitset, mis on ilmses vastuolus ELi kaubamärgisüsteemi loogika ja üldise ülesehitusega. Määrus 2017/1001 ei anna mingit õiguslikku alust, mis lubaks sellist lahknevust nimetatud suhtelise keeldumispõhjuse analüüsimiseks asjasse puutuva territooriumi ja territooriumi vahel, kus kaitse on tagatud. Ka see kohustus rikub seega põhjendatud huvi säilimise nõuet ning määruse 2017/1001 artikli 1 lõiget 2 ja artikli 8 lõiget 4.

90

Indo European Foods vaidleb nimetatud argumentatsiooni põhjendatusele vastu.

91

Määruse 2017/1001 artikli 72 lõike 6 kohaselt võtab EUIPO vajalikud meetmed Üldkohtu otsuse täitmiseks või, kui Euroopa Kohtule esitatakse kõnealuse otsuse kohta apellatsioonikaebus, Euroopa Kohtu otsuse täitmiseks.

92

ELTL artiklit 266 käsitleva väljakujunenud kohtupraktika kohaselt, mis mutatis mutandis kehtib analoogses sõnastuses artikli 72 lõike 6 kohta, peab institutsioon, organ või asutus, kelle õigusakt on tunnistatud tühiseks, akti tühistava kohtuotsuse täitmiseks ja selle igakülgseks täitmiseks järgima nii selle kohtuotsuse resolutsiooni kui ka selle põhjendusi, mis viisid resolutsioonini ja mis on otsuse vajalik tugi selles mõttes, et need on resolutsioonis otsustatu täpse tähenduse mõistmiseks möödapääsmatud (22. septembri 2022. aasta kohtuotsus IMG vs. komisjon, C‑619/20 P ja C‑620/20 P, EU:C:2022:722, punkt 101 ning seal viidatud kohtupraktika).

93

Samas tuleneb nimetatud artikli 72 lõikest 6, et Üldkohtu pädevuses ei ole teha EUIPO-le ettekirjutusi (vt selle kohta 29. juuni 2006. aasta kohtumäärus Creative Technology vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑314/05 P, EU:C:2006:441, punktid 40–42, ning analoogia alusel 2. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus Strack vs. komisjon, C‑127/13 P, EU:C:2014:2250, punkt 145 ja seal viidatud kohtupraktika).

94

Käesoleval juhul piisab, kui märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punkt 27 kujutab endast üksnes Üldkohtu vastust EUIPO argumendile, mille kohaselt kaotas Indo European Foods Üldkohtu menetluse käigus huvi saavutada vaidlusaluse otsuse tühistamine, sest selle otsuse tühistamise korral oleks apellatsioonikoda pidanud jätma rahuldamata kaebuse, mis oleks uuesti temale hindamiseks esitatud, kuna puudub liikmesriigi õigusega kaitstud varasem kaubamärk.

95

Seega piirdub see punkt sisuliselt Indo European Foodsi põhjendatud huvi tuvastamisega seoses Üldkohtule hagi esitamisega ning seega kujutab see endast üksnes olulist tuge sellise huvi olemasolu tuvastamiseks. Seega ei saa asuda seisukohale, et Üldkohus pani sellega käesoleva kohtuotsuse punktis 93 viidatud kohtupraktikat rikkudes EUIPO-le väidetavad kohustused, mille ta on oma apellatsioonkaebuse käesolevas osas tuvastanud.

96

Sellest järeldub, et ainsa väite kolmas osa, mis põhineb vaidlustatud kohtuotsuse punkti 27 vääral tõlgendusel, ning järelikult see väide ja apellatsioonkaebus tervikuna tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

97

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõikes 2 on ette nähtud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, otsustab kohtukulude jaotamise Euroopa Kohus.

98

Kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetluses, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

99

Kuna Indo European Foods on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja EUIPO on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb apellatsioonimenetluse kohtukulud välja mõista EUIPO-lt.

100

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 140 lõike 1 kohaselt, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetluse suhtes, kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud.

101

Järelikult kannab Saksamaa Liitvabariik, kes on käesolevas apellatsioonimenetluses menetlusse astuja, ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab: