–

GR, esindajad: odvjetnik J. Grlić ja Rechtsanwalt B. Wiesinger,

–

HS, esindaja: odvjetnica V. Drenški-Lasan,

–

Županijsko državno odvjetništvo u Puli-Pola, esindaja: odvjetnik E. Putigna,

–

Horvaatia valitsus, esindaja: G. Vidović Mesarek,

–

Austria valitsus, esindajad: A. Posch, J. Schmoll ja F. Zeder,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: H. Dockry, M. Mataija ja M. Wasmeier,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Schengenis 19. juunil 1990 alla kirjutatud ja 26. märtsil 1995 jõustunud konventsiooni, millega rakendatakse 14. juuni 1985. aasta Schengeni lepingut Beneluxi Majandusliidu riikide, Saksamaa Liitvabariigi ja Prantsuse Vabariigi valitsuste vahel nende ühispiiridel kontrolli järkjärgulise kaotamise kohta (EÜT 2000, L 239, lk 19; ELT eriväljaanne 19/02, lk 9) (edaspidi „Schengeni konventsioon“), artiklit 54 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklit 50.

2

Taotlus on esitatud kriminaalmenetluses, mis on alustatud GRi, HSi ja IT suhtes seoses äritehingutes usalduse kuritarvitamisena kvalifitseeritavate tegude toimepanemise, nendele tegudele kihutamise või kaasaaitamisega.

3

Schengeni konventsioon sõlmiti eesmärgiga tagada 14. juunil 1985 Schengenis alla kirjutatud lepingu, mis on sõlmitud Beneluxi Majandusliidu riikide, Saksamaa Liitvabariigi ja Prantsuse Vabariigi valitsuste vahel nende ühispiiridel kontrolli järkjärgulise kaotamise kohta (EÜT 2000, L 239, lk 13; ELT eriväljaanne 19/02, lk 3), rakendamine.

4

Schengeni konventsiooni artikkel 54 asub konventsiooni 3. peatükis „Ne bis in idem põhimõtte rakendamine“. Selles artiklis on ette nähtud:

„Isikut, kelle suhtes üks konventsiooniosaline on langetanud lõpliku kohtuotsuse, ei või teine konventsiooniosaline sama teo eest vastutusele võtta, tingimusel et kui isikule on karistus määratud, on ta selle ära kandnud või kannab seda või seda ei saa otsuse langetanud konventsiooniosalise õiguse alusel enam täitmisele pöörata.“

5

Schengeni konventsiooni artikli 57 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.   Kui konventsiooniosaline süüdistab isikut õiguserikkumises ja selle konventsiooniosalise pädevatel asutustel on põhjust oletada, et süüdistus on seotud samade tegudega, mille eest teine konventsiooniosaline on isiku üle juba lõpliku kohtuotsuse langetanud, taotlevad need asutused, kui nad seda vajalikuks peavad, selle konventsiooniosalise pädevatelt asutustelt teavet, kelle territooriumil kohtuotsus langetati.

2.   Taotletud teave edastatakse nii ruttu kui võimalik ning seda arvestatakse edasiste sammude üle otsustamisel käimasolevas kohtuasjas.“

6

Horvaatia Vabariigi põhiseaduse (Ustav Republike Hrvatske) artikli 31 lõige 2 on sõnastatud järgmiselt:

„Kedagi ei tohi teist korda kriminaalkorras süüdistada ega süüdi mõista teo eest, milles kohus on ta seaduse alusel tehtud lõpliku kohtuotsusega juba õigeks või süüdi mõistnud.“

7

Karistusseadustiku (Kazneni zakon) põhikohtuasja asjaolude suhtes kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „Horvaatia karistusseadustik“) artikli 246 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud, et usalduse kuritarvitamine äritehingutes on majandusalane süütegu.

8

Kriminaalmenetluse seadustiku (Zakon o kaznenom postupku) artikli 12 lõikes 1 on ette nähtud:

„Kedagi ei saa uuesti kohtu alla anda teo eest, mille eest isiku üle on juba kohut mõistetud ja mille kohta on tehtud lõplik kohtuotsus.“

9

Kriminaalmenetluse seadustiku (Strafprozessordnung; edaspidi „Austria kriminaalmenetluse seadustik“) §‑s 190 on ette nähtud:

„Prokurör loobub süüdistusest ja lõpetab uurimise, kui:

1.   süütegu, mida uuritakse, ei ole seadusega karistatav või õiguslikel põhjustel oleks õigusvastane jätkata kahtlustatava vastu süüdistuse esitamisega, või

2.   puudub tegelik põhjus menetluse jätkamiseks kahtlustatava vastu.“

10

Austria kriminaalmenetluse seadustiku § 193 lõige 2 näeb ette:

„Prokuratuur võib anda korralduse jätkata § 190 või 191 alusel lõpetatud uurimist niikaua, kuni süütegu ei ole aegunud ja kui:

1.   kahtlustatavat ei ole selle süüteo suhtes üle kuulatud (§‑d 164 ja 165) ja tema suhtes ei ole seatud sellega seoses ühtegi piirangut või

2.   tekib või ilmneb uusi faktilisi asjaolusid või tõendeid, mis üksi või koostoimes teiste menetlustulemustega võivad põhjendada kahtlustatava süüdimõistmist või 11. peatüki alusel tegutsemist.“

11

Põhikohtuasjas käsitletavate asjaolude toimumise ajal oli GR juhatuse liige äriühingutes Skiper Hoteli d.o.o. ja Interco Umag d.o.o., Umag (edaspidi „Interco“), millest hiljem sai Inter Consulting. Samuti oli ta Rezidencija Skiper d.o.o. osanik ja tal oli osalus Alterius d.o.o. kapitalis. HS omakorda oli Interco juhatuse esimees ja tal oli osalus Alteriuse kapitalis, IT aga tegeles kinnisvara hindamisega.

12

Županijsko državno odvjetništvo u Puli (Pula maakonna prokuratuur, Horvaatia; edaspidi „Pula prokuratuur“) koostas 28. septembril 2015 GRi, HSi, IT ja Interco kohta süüdistusakti (edaspidi „Horvaatia süüdistusakt“). Süüdistusaktis heideti ette esiteks GRile ja Intercole usalduse kuritarvitamist äritehingutes Horvaatia karistusseadustiku artikli 246 lõigete 1 ja 2 tähenduses ning teiseks HSile ja IT‑le sellele süüteole kihutamist ja kaasaaitamist.

13

Eelotsusetaotluses kirjeldatud Horvaatia süüdistusaktist ilmneb, et 2004. aasta detsembri ja 2006. aasta juuni vahelisel ajal tegutsesid GR ja HS selle nimel, et Interco ostaks kinnisasju, mis asuvad kõrvuti kruntidel Savudrija kommuunis (Horvaatia) – kohas, kus Skiper Hoteli d.o.o. kavandas viia ellu turistide majutamiseks mõeldud kinnisvaraprojekti. Seejärel korraldasid samad isikud asjaolud nii, et Skiper Hoteli ostaks omakorda need samad kinnisasjad turuhinnast märksa kõrgema hinnaga, mistõttu Interco saaks Skiper Hoteli arvel õigusvastase eelise.

14

Horvaatia süüdistusaktis on veel märgitud, et 2004. aasta novembrist 2005. aasta novembrini tegutsesid GR ja HS ka selle nimel, et GR ja teised tema esindatud äriühingud müüksid Skiper Hotelile tegelikust väärtusest palju kõrgema hinnaga osalused, mis GRil ja neil teistel äriühingutel olid Alteriuses, mille algkapital koosneb Savudrija kommuuni territooriumil kõrvuti asuvatele kruntidele püstitatud ehitistest. Selleks lasid GR ja HS Rezidencija Skiperi kaudu ja IT osavõtul hinnata asjaomaste kinnisasjade väärtuse tegelikust kõrgemaks.

15

Eelotsusetaotluse esitanud Županijski sud u Puli (Pula maakonnakohus, Horvaatia) kriminaalkolleegium võttis Horvaatia süüdistusakti oma 5. mai 2016. aasta otsusega menetlusse.

16

Austrias samade tegude eest algatatud kriminaalmenetluse kohta märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Austria õiguskaitseorganid on alustanud kriminaalmenetlust Austrias asuva panga Hypo Alpe‑Adria‑Bank International AG (edaspidi „Hypo Alpe Adria Bank“) juhatuse kahe endise liikme suhtes ning GRi ja HSi kui nimetatud kahe endise juhatuse liikme kaasosalise suhtes. Staatsanwaltschaft Klagenfurti (Klagenfurti prokuratuur, Austria) koostatud süüdistusakti kohaselt, mis esitati Landesgericht Klagenfurtile (liidumaa kohus Klagenfurtis, Austria) 9. jaanuaril 2015 (edaspidi „Austria süüdistusakt“), heideti neile kahele endisele juhatuse liikmele ette usalduse kuritarvitamist karistusseadustiku (Strafgesetzbuch) tähenduses, sest nad kiitsid 2002. aasta septembri ja 2005. aasta juuli vahelisel ajal heaks laenude andmise Rezidencija Skiperile ja Skiper Hotelile kokku vähemalt 105 miljoni euro suuruses summas, ilma et nad oleksid järginud piisavate omavahendite olemasolu ja vahendite kasutamise kontrollimise nõudeid või võtnud arvesse, et esiteks puudusid dokumendid konkreetsete projektide kohta, milleks need laenud anti, ja teiseks ei olnud makseid tagavad instrumendid ega asjaomaste äriühingute maksevõime piisavad. Lisaks süüdistati GRi ja HSi selles, et nende laenude andmist taotledes kihutasid nad samu endisi juhatuse liikmeid panema toime rikkumist, mida süüdistus puudutab, või aitasid sellele kaasa.

17

HSi küsimuse peale täpsustas Klagenfurti prokuratuur 16. juulil 2015 HSi advokaatidele saadetud kirjas veel, et GRi ja HSi suhtes alustatud kriminaalmenetluses hõlmab Austria süüdistusakt ka Alteriuse vahendusel toimunud kinnisasjade müüki Skiper Hotelile ülemäära kõrge hinna eest ning kahtlasi makseid selle projekti juhtimiskulude eest.

18

Landesgericht Klagenfurt (liidumaa kohus Klagenfurtis) mõistis 3. novembri 2016. aasta kohtuotsusega (edaspidi „Austria lõplik kohtuotsus“) Hypo Alpe Adria Banki kaks endist juhatuse liiget neile ette heidetud tegudes osaliselt süüdi ja neilt mõisteti ühe Skiper Hotelile antud laenu heakskiitmise eest välja rohkem kui 70 miljonit eurot (edaspidi „kõnealune laen“). GR ja HS mõisteti seevastu õigeks süüdistuses, et nad kihutasid Hypo Alpe Adria Banki endisi juhatuse liikmeid süütegudele või aitasid neile kaasa. See kohtuotsus muutus lõplikuks, kui Oberster Gerichtshof (Austria kõrgeim üldkohus) selle peale esitatud apellatsioonkaebuse 4. märtsil 2019 rahuldamata jättis.

19

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et Pula prokuratuur, kelle menetluses on veel teisigi Hypo Alpe Adria Bankiga seotud kriminaalasju, palus 2014. aastal mitu korda Klagenfurti prokuratuuril kontrollida, kas ta viib Austrias läbi Horvaatias toimuvaga paralleelset menetlust. Klagenfurti prokuratuurilt saadud info põhjal, mis on sisuliselt identne Austria süüdistusakti resolutsioonis esitatuga, järeldas Pula prokuratuur, et teod, mida arutasid Klagenfurti prokuratuur ja Landesgericht Klagenfurt (liidumaa kohus Klagenfurtis), ei olnud põhikohtuasjas toimuva kriminaalmenetluse esemeks oleva süüteo koosseisu seisukohalt õiguslikult asjasse puutuvad, neil puudus seos Horvaatia süüdistusaktis kirjeldatud tegudega ning seega ei saanud neid tegusid pidada tegudeks, mille kohta on tehtud kohtuotsus.

20

Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et Horvaatia kohtupraktika kohaselt on lõplikud üksnes teod, mida on nimetatud selliste menetlusdokumentide resolutsioonis nagu kahtlustatavaks tunnistamise määrused, kriminaalmenetluse lõpetamise määrused, süüdistusaktid ja kohtuotsused. Seega võrreldakse ne bis in idem’i põhimõtte kohaldamisel üksnes faktilisi asjaolusid, mida on mainitud nende menetlusdokumentide resolutsioonis.

21

Selles kontekstis leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et GRi ja HSi puhul võivad olla „omavahel lahutamatult seotud ajaliselt, ruumiliselt ja sisuliselt“ ühelt poolt Horvaatia süüdistusakti resolutsioonis nimetatud teod ja teiselt poolt Austria süüdistusakti resolutsioonis nimetatud teod, Austria lõpliku kohtuotsuse resolutsioonis ja põhjendustes nimetatud teod ning teod, mis olid Klagenfurti prokuratuuris eelkõige GRi ja HSi suhtes toimunud kohtueelse menetluse objektiks ning mis jäeti seejärel Austria süüdistusaktist välja.

22

Kõigepealt, mis puutub nende tegude sisulisse samasusse, siis märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Austria lõpliku kohtuotsusega mõisteti HS õigeks süüdistuses, mis seisnes selles, et ajavahemikus 2002. aasta algusest kuni 2005. aasta juuli alguseni korduvaid laenutaotlusi ja laenudokumente esitades kihutas ta Hypo Alpe Adria Banki kahte endist juhatuse liiget toime panema süütegusid, eelkõige andma kõnealust laenu piisavate projektidokumentideta ja laenu tagasimaksmise võimet prognoosimata, samas kui GR mõisteti õigeks süüdistuses, mis seisnes selles, et ta aitas ajavahemikus 9. augustist 2003 kuni 2005. aasta juuli alguseni nende samade isikute süütegude toimepanemisele kaasa sellega, et taotles Rezidencija Skiperi ja Skiper Hoteli juhatajana laene, sealhulgas kõnealust laenu, pidas laenuläbirääkimisi, esitas laenudokumente ja allkirjastas laenulepingud, millega tekitati kahju Hypo Alpe Adria Bankile. Selle kohta nähtub Austria lõpliku kohtuotsuse põhjendustest, et Skiper Hoteli kasutas kõnealust laenu vara ja osaluse ostmiseks turuhinnast oluliselt kõrgema hinnaga.

23

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et need Austria lõpliku kohtuotsuse resolutsioonis ja põhjendustes ära toodud asjaolud tuleb siduda Klagenfurti prokuratuuris GRi ja HSi suhtes toimunud uurimisega, mis puudutas muid tegusid kui need, mis on Austria süüdistusakti esemeks ja mille osas nad selle kohtuotsusega õigeks mõisteti. Kuna need teod on identsed Horvaatia süüdistusaktis nimetatutega, uuris Klagenfurti prokuratuur, kas kõnealuse laenuga ostetud kinnisvara ja osalus osteti Skiper Hoteli kavandatud kinnisvaraprojekti elluviimisel liiga kõrge hinnaga.

24

Seetõttu viis Klagenfurti prokuratuur nende asjaolude osas läbi kohtueelse menetluse, kuid lõpetas selle GRi ja HSi suhtes. Selleks teatas Klagenfurti prokuratuur neile, et Austria kriminaalmenetluse seadustiku § 190 punkti 2 alusel lõpetatakse nende suhtes uurimine Skiperi asjas seoses usalduse kuritarvitamises seisneva süüteoga, mis on ette nähtud Austria kriminaalmenetluse seadustiku § 153 lõigetes 1 ja 2 ning mida ei hõlma Austria süüdistusakt, sest puuduvad piisavad tõendid eelkõige kahju tekitamise tahtluse kohta või konkreetsed ja piisavad tõendid kriminaalkorras karistatava teo kohta. Klagenfurti prokuratuur lõpetas seega uurimise niisuguste asjaolude põhjal, mida Austria lõpliku kohtuotsuse resolutsioonis ei täpsustatud.

25

Mis puutub seejärel ajalisse seosesse käesoleva kohtuotsuse punktis 22 nimetatud tegude vahel, siis leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kuupäevad, mil ühelt poolt anti kõnealune laen ja teiselt poolt pandi Horvaatias toime teod, langevad osaliselt kokku, sest Austria lõpliku kohtuotsuse resolutsiooni kohaselt pandi süütegu, milles GR ja HS õigeks mõisteti, toime ajavahemikus 2002. aastast kuni 2005. aasta juulini, samas kui Horvaatia süüdistusaktiga seotud teod puudutavad aastaid 2004–2006. Ajaline kattumine on seletatav asjaoluga, et kõnealuse laenu andmine pidi tingimata eelnema Horvaatias toime pandud tegudele. Ilma selle laenuta ei oleks Skiper Hotelil olnud võimalik osta Horvaatias kinnisvara ja osalust.

26

Lõpuks tõendab nende tegude vahelist ruumilist seost asjaolu, et Austria lõplikus kohtuotsuses on märgitud, et kõnealune laen oli mõeldud Horvaatias kinnisvara ja osaluse ostmiseks, et viia Skiper Hoteli kavandatud kinnisvaraprojekt ellu ka Horvaatias.

27

Neil asjaoludel otsustas Županijski sud u Puli-Pola (Pula maakonnakohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas ne bis in idem’i põhimõtte rikkumise hindamisel võib võrrelda ainult faktilisi asjaolusid, millele on viidatud [Horvaatia] süüdistusakti põhiosas, peamiste faktiliste asjaoludega, millele on viidatud [Austria] süüdistusakti põhiosas ja [Austria lõpliku kohtuotsuse] resolutsioonis,

või võib faktilisi asjaolusid, millele on viidatud [Horvaatia] süüdistusakti põhiosas, võrrelda faktiliste asjaoludega, millele on viidatud [Austria lõpliku kohtuotsuse] põhjenduses, ning faktiliste asjaoludega, mis on objektiks Klagenfurti prokuratuuris toimuvas kohtueelses menetluses mitme isiku, sh GRi ja HSi suhtes, ja mis jäeti hiljem välja [Austria] süüdistusaktist (kuigi neid faktilisi asjaolusid ei ole põhiosas endas mainitud)?“

28

Austria valitsus väidab, et eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu, sest esitatud küsimusel ei ole põhikohtuasja lahendamise seisukohast tähtsust ja küsimus on hüpoteetiline.

29

Austria valitsus leiab, et Austrias toimuva kriminaalmenetluse ja eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva menetluse aluseks ei ole „sama tegu“ Schengeni konventsiooni artikli 54 tähenduses, sõltumata sellest, kas võrrelda tuleb üksnes Austria süüdistusakti resolutsiooni või Austria lõpliku kohtuotsuse resolutsiooni või tuleb viia läbi põhjalikum uurimine, võttes arvesse ka selle kohtuotsuse põhjendusi ning vajaduse korral ka nimetatud kohtuotsuseni viinud menetluse sisu.

30

Nimelt nähtub ühelt poolt Austria süüdistusakti resolutsiooni ja teiselt poolt Horvaatia süüdistusakti resolutsiooni võrdlusest, et Austrias ja Horvaatias toimuvatel kriminaalmenetlustel on erinev ese ja need puudutavad erinevaid kannatanuid. Seda järeldust kinnitab ka Horvaatia süüdistusakti võrdlemine Austria lõpliku kohtuotsuse põhjendustega ja Klagenfurti prokuratuuri uurimistega muudes kriminaalmenetlustes.

31

Austria valitsus täpsustab, et Austrias läbi viidud kriminaalmenetluse ese oli GRi ja HSi kriminaalvastutusele võtmine seoses varalise kahjuga, mis jätkusuutmatu laenu andmise tõttu tekkis Hypo Alpe Adria Bankile, samas kui Horvaatias toimunud kriminaalmenetluse ese on GRi ja HSi kriminaalvastutusele võtmine seoses varalise kahjuga, mis tekkis Skiper Hotelile seetõttu, et ta ostis väidetavalt liiga kõrge hinnaga kinnisvara ning osalust kinnisvara omavates äriühingutes. Lisaks ei saanud Austrias läbi viidud kriminaalmenetlus puudutada GRi võimalikke tegusid Skiper Hoteli suhtes, sest Austria ametiasutustel puudub vastav pädevus põhjusel, et GR on Horvaatia kodanik ja resident ning Skiper Hoteli Horvaatias registreeritud äriühing.

32

Seoses sellega väärib märkimist, et vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale on ELTL artiklis 267 sätestatud Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute vahelise koostöö raames üksnes asja menetleval ja selle lahendamise eest vastutaval liikmesriigi kohtul õigus kohtuasja eripära arvesse võttes hinnata nii eelotsusetaotluse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Seega, kui küsimused on esitatud liidu õiguse tõlgendamise kohta, on Euroopa Kohus üldjuhul kohustatud vastama (4. juuni 2020. aasta kohtuotsus Kancelaria Medius, C‑495/19, EU:C:2020:431, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika).

33

Sellest järeldub, et eeldatakse, et liidu õiguse tõlgendamise küsimused, mis liikmesriigi kohus on esitanud õiguslikus ja faktilises raamistikus, mille ta on määratlenud omal vastutusel ja mille paikapidavust Euroopa Kohus ei pea kontrollima, on asjakohased. Euroopa Kohus võib liikmesriigi kohtu taotluse jätta rahuldamata vaid siis, kui on ilmne, et taotletaval liidu õiguse tõlgendusel puudub igasugune seos põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid talle esitatud küsimustele tarviliku vastuse andmiseks (4. juuni 2020. aasta kohtuotsus Kancelaria Medius, C‑495/19, EU:C:2020:431, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika).

34

Lisaks peab Euroopa Kohus Euroopa Liidu ja liikmesriikide kohtute pädevuse jaotuse raames võtma arvesse eelotsuse küsimuste faktilist ja õiguslikku konteksti nii, nagu seda on eelotsusetaotluses kirjeldatud. Seega tuleb – olenemata Austria valitsuse kriitikast eelotsusetaotluse esitanud kohtu faktilistele asjaoludele antud hinnangu kohta – analüüsida eelotsuse küsimust sellest hinnangust lähtudes (vt analoogia alusel 7. aprilli 2022. aasta kohtuotsus Caixabank, C‑385/20, EU:C:2022:278, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

35

Käesoleval juhul lähtub eelotsusetaotluse esitanud kohus faktilisest eeldusest, mille kohaselt ei ole välistatud, et GRi ja HSi puhul võib olla lahutamatu sisuline, ruumiline ja ajaline seos Horvaatia süüdistusakti resolutsioonis viidatud tegude, Austria süüdistusakti resolutsioonis viidatud tegude ja Austria lõpliku kohtuotsuse põhjendustes viidatud tegude ning Austria lõpliku kohtuotsuse resolutsioonis viidatud tegude ning nende tegude vahel, mis olid Klagenfurti prokuratuuris eelkõige GRi ja HSi suhtes toimunud kohtueelse menetluse objektiks ning mis jäeti seejärel Austria süüdistusaktist välja.

36

Lisaks leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et küsimus, kas Austria lõpliku kohtuotsuse põhjendustes nimetatud tegusid ning Klagenfurti prokuratuuris GRi ja HSi suhtes toimunud kohtueelse menetluse objektiks olnud tegusid, mis jäeti seejärel Austria süüdistusaktist välja, võetakse arvesse või mitte, on Schengeni konventsiooni artikli 54 kohaldamisel määrava tähtsusega, kui analüüsitakse „lahutamatu sisulise, ruumilise ja ajalise seose“ olemasolu. Järelikult ei ole eelotsusetaotlus hüpoteetiline.

37

Eelnevast järeldub, et eelotsusetaotlus on vastuvõetav.

38

Kõigepealt olgu meenutatud, et ne bis in idem’i põhimõte on liidu õiguse aluspõhimõte, mida on nüüd tunnustatud harta artikliga 50 (28. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus Generalstaatsanwaltschaft München (väljaandmine ja ne bis in idem), C‑435/22 PPU, EU:C:2022:852, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika).

39

Lisaks tuleneb see põhimõte, mida on tunnustatud ka Schengeni konventsiooni artikliga 54, liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest tavadest. Seega tuleb viimati nimetatud artiklit tõlgendada lähtuvalt harta artiklist 50, mille olemuse järgimise see artikkel tagab (28. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus Generalstaatsanwaltschaft München (väljaandmine ja ne bis in idem), C‑435/22 PPU, EU:C:2022:852, punkt 65).

40

Seega tuleb asuda seisukohale, et oma küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas Schengeni konventsiooni artiklit 54 tuleb harta artiklist 50 lähtudes tõlgendada nii, et ne bis in idem’i põhimõtte järgimise hindamisel tuleb arvesse võtta üksnes neid tegusid, mida on mainitud teise liikmesriigi pädevate asutuste koostatud süüdistusakti resolutsioonis ja selles liikmesriigis tehtud lõpliku kohtuotsuse resolutsioonis, või tuleb arvesse võtta ka kõiki selle kohtuotsuse põhjendustes mainitud tegusid, sealhulgas neid, mida käsitleti kohtueelses menetluses, kuid mida ei ole süüdistusaktis mainitud.

41

Arvestades eelotsusetaotluse esitanud kohtu väljendatud kahtlusi, mida on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktides 20–26, tuleb kõigepealt tõlgendada Schengeni konventsiooni artiklis 54 sätestatud tingimusi, enne kui seejärel anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule juhiseid nende hindamiseks põhikohtuasjas.

42

Eelotsusetaotlus on põhjendatud asjaoluga, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul võivad Horvaatia kohtupraktika kohaselt võtta Horvaatia kohtud ne bis in idem’i põhimõtte kohaldatavuse hindamisel arvesse üksnes selliseid tegusid, mida on nimetatud selliste menetlusdokumentide resolutsioonis nagu kahtlustatavaks tunnistamise määrused, kriminaalmenetluse lõpetamise määrused, süüdistusaktid ja kohtuotsused. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et on võimalik, et teise liikmesriigi, käesoleval juhul Austria Vabariigi menetlusdokumentide põhjendustes nimetatud teod, sealhulgas need, mida käsitleti kohtueelses menetluses, kuid mida ei ole süüdistusaktis mainitud, võivad anda talle alust järeldada, et põhikohtuasjas on tegemist „sama teoga“ Schengeni konventsiooni artikli 54 tähenduses.

43

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei tule liidu õiguse sätte tõlgendamisel arvestada mitte üksnes selle sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osaks säte on (28. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus Generalstaatsanwaltschaft München (väljaandmine ja ne bis in idem), C‑435/22 PPU, EU:C:2022:852, punkt 67).

44

Schengeni konventsiooni artikli 54 sõnastusest nähtub, et isikut ei või liikmesriigis vastutusele võtta samade tegude eest, mille suhtes on teises liikmesriigis juba tehtud tema kohta lõplik kohtuotsus, tingimusel et süüdimõistmise korral on isik talle määratud karistuse juba ära kandnud või kannab seda või seda ei saa viimasena nimetatud riigi seaduste kohaselt enam täitmisele pöörata.

45

Ne bis in idem’i põhimõtte kohaldamise suhtes kehtib seega kaks tingimust: esiteks peab olema tehtud varasem lõplik otsus (bis-tingimus) ja teiseks peavad varasem otsus ning hilisemad menetlused või otsused puudutama samu tegusid (idem-tingimus) (22. märtsi 2022. aasta kohtuotsus bpost, C‑117/20, EU:C:2022:202, punkt 28).

46

Seoses sellega olgu kõigepealt märgitud, et Schengeni konventsiooni artikli 54 sõnastus ei näe ette tingimust selle kohta, milliseid asjaolusid tuleb arvesse võtta selle kontrollimisel, kas liikmesriigi kohtus pooleli olev menetlus puudutab samu asjaolusid kui varasem menetlus, mis on lõpetatud teises liikmesriigis lõpliku otsusega.

47

Seega ei saa selle sätte sõnastusest järeldada, et idem-tingimuse hindamisel tuleks arvesse võtta üksnes tegusid, mida on nimetatud riigisiseste menetlusdokumentide resolutsioonis, ja et selle hinnangu andmisel oleks välistatud teise liikmesriigi menetlusdokumentide põhjendustes nimetatud tegude arvessevõtmine.

48

Seda järeldust kinnitab ka sätte kontekst.

49

Esiteks on harta artiklis 50, millest lähtudes tuleb tõlgendada Schengeni konventsiooni artiklit 54, nimelt sätestatud, et kedagi ei tohi uuesti kohtu alla anda ega karistada kuriteo eest, milles ta on liidu territooriumil seaduse järgi juba lõplikult õigeks või süüdi mõistetud. Seega ei ole ka harta artiklis 50 konkreetseid viiteid selle kohta, milliseid asjaolusid tuleb idem-tingimuse hindamisel arvesse võtta, mistõttu ei saa teise liikmesriigi menetlusdokumentide põhjendustes nimetatud tegude arvessevõtmist sellise hindamise raames kohe välistada.

50

Teiseks on Schengeni konventsiooni artikli 57 lõikes 1 sätestatud, et kui isikule on esitatud süüdistus ühes liikmesriigis ja selle riigi pädevatel asutustel on põhjust arvata, et süüdistus on seotud samade tegudega, mille kohta on teises liikmesriigis tehtud lõplik otsus, võivad need asutused, kui nad seda vajalikuks peavad, taotleda asjakohast teavet selle liikmesriigi pädevatelt asutustelt, kelle territooriumil otsus tehti. Selle artikli lõige 2 näeb ette, et taotletud teave edastatakse nii ruttu kui võimalik ning seda arvestatakse edasiste sammude üle otsustamisel käimasolevas kohtuasjas.

51

Seejuures on Schengeni konventsiooni artikliga 57 kehtestatud koostööraamistik, mis võimaldab teise liikmesriigi pädevatel asutustel taotleda näiteks selle väljaselgitamiseks, milline on esimese liikmesriigi territooriumil tehtud otsuse täpne olemus või millised on selle otsuse esemeks olevad konkreetsed teod, asjakohast õigusalast teavet esimese riigi asutustelt (vt selle kohta 22. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Turanský, C‑491/07, EU:C:2008:768, punkt 37).

52

Tuleb tõdeda, et nimetatud säte nõuab, et seda teavet võetaks arvesse ne bis in idem’i põhimõtte võimaliku rikkumise hindamisel. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 42 märkis, ei võimalda Schengeni konventsiooni artikli 57 soovitavat toimet tagada liikmesriigi kohtupraktika, mis kohustab liikmesriigi kohut võtma arvesse vaid menetlusdokumentide konkreetses osas, antud juhul nende resolutsioonis sisalduvat teavet, jättes kõrvale muu teabe, mida kohus võib saada selle liikmesriigi asutustelt, kellelt on taotletud asjakohast teavet.

53

Seega, vastupidi sellele, mida näib nõudvat Horvaatia kohtupraktika, ei saa sellist liikmesriigi kohut nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus kohustada Schengeni konventsiooni artiklis 54 sätestatud ne bis in idem’i põhimõtte analüüsimisel võtma arvesse vaid neid tegusid, mida on mainitud teise liikmesriigi menetlusdokumentide resolutsioonis.

54

Lõpuks olgu märgitud, et ainult selline Schengeni konventsiooni artikli 54 tõlgendus, mille kohaselt peab teise liikmesriigi kohus arvesse võtma ka menetlusdokumentide põhjendustes nimetatud tegusid ja kogu asjakohast teavet faktiliste asjaolude kohta, mida käsitleti teises liikmesriigis toimunud ja lõpliku otsusega lõpetatud varasemas kriminaalmenetluses, võimaldab pidada selle sätte eset ja eesmärki tähtsamaks menetluslikest või puhtvormilistest küsimustest, mis pealegi on asjaomastes liikmesriikides erinevad, ning tagab selle artikli tõhusa kohaldamise (vt analoogia alusel 10. märtsi 2005. aasta kohtuotsus Miraglia, C‑469/03, EU:C:2005:156, punkt 31).

55

Nimelt on selle sätte eesmärk vältida vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneval alal seda, et oma liikumisvabadust kasutavat isikut, kelle suhtes on tehtud lõplik kohtuotsus, võidakse samade tegude eest mitme liikmesriigi territooriumil vastutusele võtta – mis aitab õiguskindlust tagada sellega, et olukorras, kus liikmesriikide karistusõiguse valdkonna õigusakte pole ühtlustatud ega lähendatud, järgitakse avaliku võimu organite lõplikke otsuseid (29. juuni 2016. aasta kohtuotsus Kossowski, C‑486/14, EU:C:2016:483, punkt 44).

56

Schengeni konventsiooni artikkel 54 eeldab tingimata seda, et liikmesriikide karistusõigussüsteemides valitseb vastastikune usaldus ja iga osalisriik tunnistab teistes liikmesriikides kehtivate karistusõigusnormide kohaldamist, isegi kui tema enda õigusnormide rakendamine viiks teistsuguse lahenduseni. Selline vastastikune usaldus eeldab, et teise liikmesriigi pädevad asutused nõustuvad võtma arvesse asjakohast õigusalast teavet, mida nad võivad saada esimeselt liikmesriigilt (vt analoogia alusel 28. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus Generalstaatsanwaltschaft München (väljaandmine ja ne bis in idem), C‑435/22 PPU, EU:C:2022:852, punkt 93).

57

Vastastikune usaldus saab tekkida vaid siis, kui teine liikmesriik suudab esimese liikmesriigi edastatud dokumentide põhjal kindlaks teha, et esiteks on esimese riigi pädevate asutuste otsus tõesti lõplik ja et teiseks võib selle otsuse esemeks olevat tegu pidada „samaks teoks“ Schengeni konventsiooni artikli 54 tähenduses (vt analoogia alusel 29. juuni 2016. aasta kohtuotsus Kossowski, C‑486/14, EU:C:2016:483, punkt 52).

58

Sellest järeldub, et Schengeni konventsiooni artiklis 54 sätestatud ne bis in idem’i põhimõtte järgimise hindamisel on selline teise liikmesriigi kohus nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus kohustatud arvesse võtma nii esimese liikmesriigi edastatud menetlusdokumentide resolutsioonis nimetatud tegusid kui ka nende dokumentide põhjendustes nimetatud tegusid ja kogu asjakohast teavet faktiliste asjaolude kohta, mida käsitleti teises liikmesriigis toimunud ja lõpliku otsusega lõpetatud varasemas kriminaalmenetluses.

59

Selleks et anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule võimalikult tarvilik vastus, tuleb Euroopa Kohtu käsutuses oleva toimiku põhjal ja ilma et see piiraks kontrolli, mille peab tegema eelotsusetaotluse esitanud kohus, veel hinnata seda, kas ne bis in idem’i põhimõtte kohaldamise raames on käesoleval juhul – nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktis 45 viidatud kohtupraktikast – olemas esiteks varasem lõplik otsus (bis-tingimus) ja teiseks seda, kas varasem otsus ning hilisemad menetlused või otsused puudutavad samu tegusid (idem-tingimus).

60

Mis puutub bis-tingimusse, siis selleks, et isiku suhtes oleks talle etteheidetava teo osas tehtud „lõplik kohtuotsus“ Schengeni konventsiooni artikli 54 tähenduses, peab esiteks olema kriminaalmenetlus lõpetatud lõplikult (29. juuni 2016. aasta kohtuotsus Kossowski, C‑486/14, EU:C:2016:483, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).

61

Esimese tingimuse täidetust hinnates tuleb lähtuda selle liikmesriigi õigusest, kes kriminaalmenetluses otsuse tegi. Nimelt ei saa niisugune otsus, mis teatud isiku suhtes kriminaalmenetlust alustanud liikmesriigi õiguse kohaselt ei lõpeta kriminaalasja riigisisesel tasemel lõplikult, olla üldjuhul menetluslikuks takistuseks sellele, et sama teo eest ning sama isiku suhtes alustataks või jätkataks teises liikmesriigis kriminaalmenetlust (29. juuni 2016. aasta kohtuotsus Kossowski, C‑486/14, EU:C:2016:483, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

62

Käesolevas asjas on eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul Austria lõplikul kohtuotsusel Austria õiguse kohaselt seadusjõud ja see välistab samade tegude suhtes uue menetluse, mida Austria valitsus oma kirjalikes seisukohtades ega kohtuistungil Euroopa Kohtus ei eitanud. Sellest järeldub, et nimetatud kohtuotsusega on selles liikmesriigis lõplikult lõpetatud kriminaalmenetlus GRi ja HSi suhtes, sest nad on õigeks mõistetud süüdistuses selle kohta, et nad on kihutaja või osavõtjana osalenud Hypo Alpe Adria Banki endistele juhatuse liikmetele ette heidetud süütegudes.

63

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on siiski – vajaduse korral Schengeni konventsiooni artiklis 57 ette nähtud koostöömehhanismi kasutades – kontrollida, kas Austria lõplikul kohtuotsusel on tõesti selline mõju.

64

Klagenfurti prokuratuuri otsuse puhul lõpetada Austria kriminaalmenetluse seadustiku § 190 punkti 2 alusel tõendite ebapiisavuse tõttu eelkõige GRi ja HSi puudutanud uurimine usalduse kuritarvitamise süüdistuses, tuleb esiteks tõdeda, et eelotsusetaotluses ei ole täpsustatud selle otsuse õiguslikku laadi.

65

Teiseks tuleb meenutada, et Schengeni konventsiooni artikkel 54, mille eesmärk on vältida seda, et oma liikumisvabadust kasutav isik võidakse samade tegude eest mitme liikmesriigi territooriumil vastutusele võtta, saab selle eesmärgi täielikule saavutamisele tõhusalt kaasa aidata vaid siis, kui see on kohaldatav ka otsuste suhtes, millega ühes liikmesriigis kriminaalmenetlus lõplikult lõpetakse, kuigi need otsused tehti ilma kohtu sekkumiseta ja need ei ole vormistatud kohtuotsusena (11. veebruari 2003. aasta kohtuotsus Gözütok ja Brügge, C‑187/01 ja C‑385/01, EU:C:2003:87, punkt 38).

66

Seejuures on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne kontrollida, kasutades vajaduse korral Schengeni konventsiooni artiklis 57 ette nähtud koostöömehhanismi, kas selline Austria kriminaalmenetluse seadustiku § 190 punkti 2 alusel tehtud Klagenfurti prokuratuuri otsus lõpetas kriminaalmenetluse Austrias lõplikult.

67

Selleks et teha kindlaks, kas prokuratuuri otsus lõpetada uurimine tõendite ebapiisavuse tõttu, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kujutab endast isiku suhtes langetatud lõplikku kohtuotsust Schengeni konventsiooni artikli 54 tähenduses, tuleb teiseks veenduda, et see otsus on tehtud pärast asja sisulist hindamist (vt analoogia alusel 29. juuni 2016. aasta kohtuotsus Kossowski, C‑486/14, EU:C:2016:483, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

68

Euroopa Kohus on selle kohta otsustanud, et liikmesriigi õigusasutuste otsust, millega süüdistatav mõistetakse ebapiisavate tõendite tõttu lõplikult õigeks, tuleb pidada sellisele hinnangule tuginevaks (5. juuni 2014. aasta kohtuotsus M, C‑398/12, EU:C:2014:1057, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

69

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et Austrias alustati uurimist GRi ja HSi suhtes muude tegude tõttu kui need, mida lõpuks Austria süüdistusaktis arvesse võeti. Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 24, piirdus Klagenfurti prokuratuur GRi ja HSi teavitamisega, et Austria kriminaalmenetluse seadustiku § 190 punkti 2 alusel lõpetatakse nende suhtes uurimine Skiperi asjas seoses usalduse kuritarvitamises seisneva süüteoga, mis on ette nähtud karistusseadustiku § 153 lõigetes 1 ja 2, ning seda süütegu ei mainita Austria süüdistusaktis, sest puuduvad piisavad tõendid eelkõige kahju tekitamise tahtluse kohta või konkreetsed ja piisavad tõendid kriminaalkorras karistatava teo kohta. Klagenfurti prokuratuur lõpetas seega uurimise niisuguste asjaolude põhjal, mida Austria lõpliku kohtuotsuse resolutsioonis ei täpsustatud.

70

Selleks et tõendite ebapiisavuse tõttu uurimise lõpetamist puudutavat prokuratuuri otsust, mis tehti pärast uurimist, mille käigus koguti ja uuriti erinevaid tõendeid, käsitada nii, et see tugineb asja sisulisele hindamisele, peab see otsus sisaldama lõplikku hinnangut piisavate tõendite puudumise kohta ja välistama igasuguse võimaluse menetlust samade tõendite kogumi alusel uuesti alustada (vt selle kohta 5. juuni 2014. aasta kohtuotsus M, C‑398/12, EU:C:2014:1057, punkt 30). Arvestades seda, et käesoleval juhul ei ole Euroopa Kohtul sellekohast teavet, on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne kontrollida, kas põhikohtuasjas on see nii.

71

Mis puutub idem-tingimusse, mida tuleb analüüsida käesoleva kohtuotsuse punktides 38 ja 39 meenutatud kohtupraktikast lähtudes, siis tuleneb juba harta artikli 50 sõnastusest, et selle kohaselt on keelatud ühte ja sama isikut sama süüteo eest rohkem kui üks kord kohtu alla anda või kriminaalkorras karistada (23. märtsi 2023. aasta kohtuotsus Generalstaatsanwaltschaft Bamberg (erand ne bis in idem-põhimõttest), C‑365/21, EU:C:2023:236, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).

72

Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et Euroopa Kohtu kindlalt väljakujunenud praktika kohaselt on harta artikli 50 tähenduses sama kuriteo olemasolu hindamiseks asjakohane kriteerium identne faktiline tegu, mida tuleb mõista kui konkreetsete omavahel lahutamatult seotud asjaolude kogumit, mille tulemusel on asjaomane isik lõplikult õigeks või süüdi mõistetud. Nii on selle artikliga keelatud mõista identsete tegude eest mitu kriminaalõiguslikku laadi karistust sel eesmärgil läbi viidud erinevate menetluste tulemusel (23. märtsi 2023. aasta kohtuotsus Generalstaatsanwaltschaft Bamberg (erand ne bis in idem-põhimõttest), C‑365/21, EU:C:2023:236, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

73

Lisaks nähtub samuti Euroopa Kohtu praktikast, et asjaolude õiguslik kvalifitseerimine riigisiseses õiguses ja kaitstav õigushüve ei ole sama süüteo olemasolu kindlakstegemisel asjakohased, sest harta artikliga 50 tagatud kaitse ulatus ei tohi liikmesriigiti erineda (23. märtsi 2023. aasta kohtuotsus Generalstaatsanwaltschaft Bamberg (erand ne bis in idem-põhimõttest), C‑365/21, EU:C:2023:236, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

74

Sellega seoses tuleb täpsustada, et idem-tingimus nõuab, et faktilised teod oleksid identsed. Järelikult ei ole ne bis in idem’i põhimõte kohaldatav, kui kõnealused teod ei ole identsed, vaid üksnes sarnased (23. märtsi 2023. aasta kohtuotsus Generalstaatsanwaltschaft Bamberg (erand ne bis in idem-põhimõttest), C‑365/21, EU:C:2023:236, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

75

Faktiliste tegude identsust tuleb nimelt mõista kui selliste konkreetsete asjaolude kogumit, mis tulenevad tegudest, mis on sisuliselt samad, kuivõrd nende toimepanija on sama ning need on ajas ja ruumis omavahel lahutamatult seotud (23. märtsi 2023. aasta kohtuotsus Generalstaatsanwaltschaft Bamberg (erand ne bis in idem-põhimõttest), C‑365/21, EU:C:2023:236, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

76

Seevastu juhul, kui faktilised teod niisugust kogumit sisuliselt ei moodusta, on Euroopa Kohus varem otsustanud, et ainuüksi asjaolu, et teist kriminaalasja menetlev kohus tuvastab, et kahtlustatav tegutses sama tahtlusega, ei ole piisav selleks, et kinnitada Schengeni konventsiooni artikli 54 tähenduses mõiste „sama tegu“ alla kuuluvate konkreetsete omavahel lahutamatult seotud asjaolude kogumi esinemist (18. juuli 2007. aasta kohtuotsus Kraaijenbrink, C‑367/05, EU:C:2007:444, punkt 29).

77

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest esiteks, et Horvaatia süüdistusakt puudutab süütegusid, mille GR ja HS panid toime aastatel 2004–2006. Teiseks rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kohtueelne menetlus, mis GRi ja HSi suhtes Austrias läbi viidi ja mille Klagenfurti prokuratuur lõpetas, puudutas tegusid, mis pandi toime ajavahemikul 2002. aastast kuni 2005. aasta juulini ja mis olid identsed Horvaatia süüdistusaktis nimetatutega. Nii märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et see menetlus puudutas osaliselt tegusid, mida käsitles Horvaatia süüdistusakt, mis on seletatav asjaoluga, et kõnealuse laenu andmine Austrias eelnes Horvaatias toime pandud tegudele. Kui laenu ei oleks saadud, ei oleks põhikohtuasjas kõne all oleva kinnisvara ja osaluse ostmine Horvaatias olnud võimalik.

78

Esitatud küsimus põhineb aga eeldusel, et Horvaatia süüdistusaktis nimetatud teod on samad kui need, mille kohta tehti Austria lõplik kohtuotsus, sest arvesse tuleb võtta ka Austria menetlusdokumentide põhjendusi.

79

Sellega seoses tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul, kes on selles küsimuses ainsana pädev, kindlaks teha, kas Horvaatia süüdistusaktis käsitletud teod on samad kui need, mille suhtes on Austrias tehtud lõplik kohtuotsus. Euroopa Kohus võib aga anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule juhiseid liidu õiguse tõlgendamiseks nende tegude samasuse hindamisel (vt analoogia alusel 23. märtsi 2023. aasta kohtuotsus Generalstaatsanwaltschaft Bamberg (erand ne bis in idem-põhimõttest), C‑365/21, EU:C:2023:236, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

80

Ühelt poolt nähtub selle kohta käesoleva kohtuotsuse punktist 58, et eelotsusetaotluse esitanud kohus peab idem-tingimuse hindamisel arvesse võtma nii esimese liikmesriigi edastatud menetlusdokumentide resolutsioonis nimetatud tegusid kui ka nende dokumentide põhjendustes nimetatud tegusid ja kogu asjakohast teavet faktiliste asjaolude kohta, mida käsitleti teises liikmesriigis toimunud ja lõpliku otsusega lõpetatud varasemas kriminaalmenetluses.

81

Teiselt poolt ei saa ne bis in idem’i põhimõte hõlmata võimalikke süütegusid, mis on küll toime pandud samal ajavahemikul kui need, mille kohta on tehtud teises liikmesriigis lõplik kohtuotsus, kuid mis puudutavad muid faktilisi tegusid kui need, mille kohta see otsus tehti (vt analoogia alusel 28. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus Generalstaatsanwaltschaft München (väljaandmine ja ne bis in idem), C‑435/22 PPU, EU:C:2022:852, punkt 135 ja seal viidatud kohtupraktika).

82

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tuleb kõiki asjasse puutuvaid asjaolusid hinnates kontrollida, kas Austria lõplik kohtuotsus ja Klagenfurti prokuratuuri võimalik lõplik otsus lõpetada uurimine Skiperi asjas käsitlesid esiteks tegusid, millega GR ja HS tekitasid Skiper Hotelile varalist kahju maa ostmise tõttu kõrgema hinnaga, ning teiseks sama rikkumisperioodi, mida hõlmas Horvaatia süüdistusakt.

83

Juhul kui selle hindamise tulemusel selgub, et see nii ei ole, peaks eelotsusetaotluse esitanud kohus tõdema, et pooleli olev menetlus ei puuduta samu tegusid kui need, mille kohta tehti Austria lõplik kohtuotsus ja prokuratuuri võimalik lõplik otsus, mistõttu ei oleks uued menetlused vastuolus ne bis in idem’i põhimõttega Schengeni konventsiooni artikli 54 tähenduses koostoimes harta artikliga 50.

84

Vastupidisel juhul, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus peaks leidma, et Austria lõpliku kohtuotsusega ja Klagenfurti prokuratuuri võimaliku lõpliku otsusega on tuvastatud samade tegude toimepanemine ja määratud GRile ja HSile karistus samade tegude eest kui need, mis on Horvaatia kriminaalmenetluse esemeks, peaks see kohus tuvastama, et pooleli olev menetlus puudutab samu tegusid, mille kohta on tehtud see lõplik kohtuotsus või võimalik lõplik otsus. Selline menetluste ja võib-olla ka karistuste kumuleerimine oleks vastuolus ne bis in idem’i põhimõttega Schengeni konventsiooni artikli 54 tähenduses koostoimes harta artikliga 50.

85

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esitatud küsimusele vastata, et Schengeni konventsiooni artiklit 54 tuleb harta artiklist 50 lähtudes tõlgendada nii, et ne bis in idem’i põhimõtte järgimise hindamisel tuleb arvesse võtta nii tegusid, mida on mainitud teise liikmesriigi pädevate asutuste koostatud süüdistusakti resolutsioonis ja selles liikmesriigis tehtud lõpliku kohtuotsuse resolutsioonis, kui ka tegusid, mida on mainitud selle kohtuotsuse põhjendustes, ja tegusid, mida käsitleti kohtueelses menetluses, kuid mida ei ole süüdistusaktis mainitud, ning kogu asjakohast teavet faktiliste asjaolude kohta, mida käsitleti teises liikmesriigis toimunud ja lõpliku otsusega lõpetatud varasemas kriminaalmenetluses.

86

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:

Schengenis 19. juunil 1990 alla kirjutatud ja 26. märtsil 1995 jõustunud konventsiooni, millega rakendatakse 14. juuni 1985. aasta Schengeni lepingut Beneluxi Majandusliidu riikide, Saksamaa Liitvabariigi ja Prantsuse Vabariigi valitsuste vahel nende ühispiiridel kontrolli järkjärgulise kaotamise kohta, artiklit 54 tuleb Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklist 50 lähtudes

tõlgendada nii, et

ne bis in idem’i põhimõtte järgimise hindamisel tuleb arvesse võtta nii tegusid, mida on mainitud teise liikmesriigi pädevate asutuste koostatud süüdistusakti resolutsioonis ja selles liikmesriigis tehtud lõpliku kohtuotsuse resolutsioonis, kui ka tegusid, mida on mainitud selle kohtuotsuse põhjendustes, ja tegusid, mida käsitleti kohtueelses menetluses, kuid mida ei ole süüdistusaktis mainitud, ning kogu asjakohast teavet faktiliste asjaolude kohta, mida käsitleti teises liikmesriigis toimunud ja lõpliku otsusega lõpetatud varasemas kriminaalmenetluses.