–

Euroopa Komisjon, esindajad: P. Messina, K. Simonsson ja G. Tolstoy,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. aasta määruse (EÜ) nr 561/2006, mis käsitleb teatavate autovedusid käsitlevate sotsiaalõigusnormide ühtlustamist ja millega muudetakse nõukogu määrusi (EMÜ) nr 3821/85 ja (EÜ) nr 2135/98 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 3820/85 (ELT 2006, L 102, lk 1) (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. veebruari 2014. aasta määrusega (EL) nr 165/2014 (ELT 2014, L 60, lk 1)) (edaspidi „määrus nr 561/2006“), artikli 2 lõike 1 punkti a.

2

Taotlus on esitatud AI ja Åklagarmyndigheteni (Rootsi prokuratuur) vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab sõidumeerikute kasutamist reguleerivate õigusnormide rikkumist.

3

Määruse nr 561/2006 põhjenduses 17 on märgitud:

„Käesoleva määruse eesmärgiks on parandada määruse kohaldamisalasse kuuluvate töötajate sotsiaalseid tingimusi ning üldist liiklusohutust. Seda eesmärki teenivad esmajoones sätted maksimaalse ööpäevase, nädalase ja kahenädalase sõiduaja kehtestamise kohta, säte, mis kohustab sõidukijuhte kasutama regulaarset iganädalast puhkeperioodi vähemalt korra kahe järjestikuse nädala jooksul, ning sätted, mille kohaselt ööpäevane puhkeperiood ei tohi mingil juhul olla lühem üheksatunnisest katkematust puhkeperioodist. […]“.

4

Selle määruse artikli 1 kohaselt „kehtestatakse eeskirjad kauba- ja reisijateveoga hõivatud sõidukijuhtide sõiduaegade, vaheaegade ja puhkeperioodide kohta, et ühtlustada konkurentsitingimusi sisetranspordi liikide, eriti autoveosektori osas ning parandada töötingimusi ja liiklusohutust. Lisaks sellele on käesoleva määruse eesmärgiks aidata kaasa järelevalve ja haldussunni praktika parandamisele liikmesriikides, samuti töökorralduse parandamisele autoveosektoris“.

5

Määruse artikli 2 lõikes 1 on sätestatud:

„Käesolevat määrust kohaldatakse autoveo korral, mille puhul on tegemist:

6

Sama määruse artiklis 3 on sätestatud:

„Käesolevat määrust ei kohaldata vedude korral, mille puhul on tegemist:

[…]

[…]“.

7

Määruse nr 561/2006 artiklis 4 on sätestatud:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]“.

8

Määruse nr 165/2014 artikli 1 lõige 1, mis käsitleb autovedudel kasutatavaid sõidumeerikuid, on sõnastatud järgmiselt:

„Käesolevas määruses sätestatakse kohustused ja nõuded seoses autovedudel kasutatavate sõidumeerikute konstruktsiooni, paigaldamise, kasutamise, katsetamise ja kontrolliga, eesmärgiga kontrollida vastavust [määrusele] (EÜ) nr 561/2006 […]“.

9

Määruse nr 165/2014 artikli 3 „Reguleerimisala“ lõikes 1 on sätestatud:

„Sõidumeerikud paigaldatakse liikmesriigis registreeritud sõidukitesse, mida kasutatakse reisijate või kauba veoks maanteedel ja millele kohaldatakse määrust (EÜ) nr 561/2006, ning neid kasutatakse nimetatud sõidukites.“

10

Määruse nr 165/2014 artikli 23 „Sõidumeerikute kontroll“ lõikes 1 on sätestatud:

„Tunnustatud töökojad kontrollivad sõidumeerikuid regulaarselt. Regulaarsed kontrollid tehakse vähemalt iga kahe aasta tagant.“

11

Sõiduaegu, puhkeperioode ja sõidumeerikuid jms käsitleva määruse 2004:865 (Förordning (2004:865) om kör – och vilotider samt färdskrivare, m.m.) 9. peatüki artiklis 6 on sätestatud:

„Sõidukijuhile, kes tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu kasutab sõidumeerikut, mida ei ole kontrollitud vastavalt määruse (EL) nr 165/2014 artikli 23 lõikele 1, määratakse trahv.“

12

Politseikontrolli käigus tuvastati 4. aprillil 2019, et ühel Rootsis registreeritud sõidukil, mida juhtis AI, oli sõidumeerik, mida ei olnud ette nähtud aja jooksul kontrollitud. AI vedas selle sõiduki kaubaruumis kahte mootorsaani ja teatas, et on teel mootorsaanivõistlusele.

13

Sundsvalls tingsrätt (Sundsvalli esimese astme kohus) mõistis 7. septembri 2020. aasta otsusega AI süüdi kiiruse ületamises, kuid mõistis AI õigeks rikkumises, mis seisnes selles, et ta ei olnud lasknud kontrollida oma sõidukisse paigaldatud sõidumeerikut, nagu on ette nähtud määruse (2004:865) 9. peatüki artiklis 6. See kohus leidis, et kuna asjaomases sõidukis oli ainult kuus reisijakohta, ei kuulu see määruse nr 561/2006 artikli 2 lõike 1 punkti b kohaselt selle määruse kohaldamisalasse.

14

Nii AI kui prokuratuur esitasid selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule, Hovrätten för Nedre Norrlandile (Alam-Norrlandi apellatsioonikohus, Rootsi).

15

Prokurör leiab, et kõnealune sõiduk kuulub oma massi ja selle tõttu, et seda kasutatakse mootorsaanide veoks, määruse nr 561/2006 kohaldamisalasse ning seega kehtib selle suhtes sõidumeeriku kasutamise kohustus.

16

AI sõnul ei ole see siiski nii, kuna seda sõidukit ei kasutata kaupade autoveoks ärilistel eesmärkidel. Ta on seisukohal, et kuigi kõnealusel sõidukil on kaubaruum, milles ta mõnikord veab oma mootorsaane, on selles sõidukis ka eluruum tema ja tema perekonna isiklikuks kasutamiseks, kui nad reisivad mootorsaanidega sõitma, nii et seda kasutatakse peamiselt eraviisiliselt ajutise eluruumina.

17

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul on asjaomane sõiduk liiklusregistris registreeritud N3-kategooria veoautona ja selle kere on kirjeldatud järgmiselt: „kaubiku esiosa on püsivalt kohandatud elamiseks, tagaosa koosneb kaubaruumist.“ Ta märgib samuti, et selle sõiduki, mille kere jätab bussi mulje, deklareeritud mass on 17680 kg, lubatud lastimass 5120 kg, kõrgus 3,6 m ja pikkus 14,7 m.

18

Kuna kõnealusel sõidukil on kaubaruum, mida saab kasutada kaupade autoveoks, ja lubatud täismass ületab 3,5 tonni, siis kuulub eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates see sõiduk vastavalt määruse nr 561/2006 artikli 2 lõike 1 punktile a selle määruse kohaldamisalasse. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkis siiski küsimus, kuidas tõlgendada mõistet „kaupade autovedu“ selle sätte tähenduses, ja ta soovib muu hulgas teada, kas selle mõiste tõlgendamisel omab tähtsust asjaomase sõiduki peamine otstarve või tegelik kasutusviis, selle kandevõime ja selle registreerimine riiklikus liiklusregistris.

19

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et määruse nr 561/2006 artikli 2 lõike 1 punkt a puudutab eelkõige kaupade autovedu ärilistel eesmärkidel. Seda tõlgendust toetavad selle määrusega taotletavad eesmärgid, milleks on autoveosektori konkurentsitingimuste ühtlustamine ning töötingimuste ja liiklusohutuse parandamine.

20

Nimetatud kohus märgib siiski, viidates 3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsusele Lundberg (C‑317/12, EU:C:2013:631), et vedu raskeveokitega, mida kasutavad üksnes eraõiguslikud isikud vabaajategevuseks ja millel puudub seos äritegevusega, vaevalt et kahjustab autoveosektori konkurentsitingimuste ühtlustamise ja töötingimuste parandamise eesmärke. Lisaks soovib ta teada, kas määruses nr 561/2006 sätestatud sõiduaegu, vaheaegu ja puhkeperioode käsitlevate eeskirjade kohaldamine sellistele sõidukitele on nende eesmärkidega proportsionaalne.

21

Neil asjaoludel otsustas Hovrätten för Nedre Norrland (Alam-Norrlandi apellatsioonikohus, Rootsi) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

22

Kõigepealt tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarviliku vastuse andmiseks võib Euroopa Kohus arvesse võtta neid liidu õigusnorme, millele liikmesriigi kohus ei ole oma küsimustes viidanud, tuletades eelkõige eelotsusetaotluse põhjendustest need liidu õigusnormid, mida on põhikohtuasja vaidluse eset silmas pidades vaja tõlgendada (vt selle kohta 12. detsembri 1990. aasta kohtuotsus SARPP, C‑241/89, EU:C:1990:459, punkt 8, ja 27. juuni 2017. aasta kohtuotsus Congregación de Escuelas Pías Provincia Betania, C‑74/16, EU:C:2017:496, punkt 36).

23

Käesolevas asjas tuleb kindlaks tegemiseks, kas põhikohtuasjas käsitletav olukord kuulub määruse nr 561/2006 kohaldamisalasse, hinnata mitte ainult seda, kas selle määruse artikli 2 lõike 1 punktis a sätestatud tingimused on täidetud, vaid ka seda, ega pole täidetud määruse artikli 3 punktis h nimetatud tingimused.

24

Seega tuleb neid küsimusi, mida tuleb analüüsida koos, mõista nii, et eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib sisuliselt teada, kas määruse nr 561/2006 artikli 2 lõike 1 punkti a koostoimes sama määruse artikli 3 punktiga h tuleb tõlgendada nii, et mõiste „kaupade autovedu“ selle sätte tähenduses hõlmab autovedusid, mida teostatakse sõidukiga, mille lubatud täismass kõnealuse määruse artikli 4 punkti m tähenduses ületab 7,5 tonni, sealhulgas juhul, kui see on kohandatud mitte ainult eraviisiliseks kasutamiseks ajutise eluruumina, vaid ka kauba mahutamiseks mitteärilistel eesmärkidel, võttes vajaduse korral arvesse selle sõiduki kandevõimet ja seda, millise kategooria all on see kantud riiklikku liiklusregistrisse.

25

Määruse nr 561/2006 artikli 2 lõike 1 punkti a ja artikli 4 punkti a sõnastusest nähtub, et seda määrust kohaldatakse autoveo korral, mille puhul on tegemist kaubaveoks kasutatavate sõidukitega, mille lubatud täismass koos haagise või poolhaagisega ületab 3,5 tonni.

26

Mõiste „autovedu“ on määratletud selle määruse artikli 4 punktis a kui „reisijate- või kaubaveoks kasutatava mis tahes koormaga või koormata sõiduki teekond täielikult või osaliselt üldkasutataval maanteel“. Mõiste „lubatud täismass“ on määruse artikli 4 punktis m määratletud kui „täiskoormaga sõiduki maksimaalne ekspluatatsiooniks lubatud mass“.

27

Kuna määruse nr 561/2006 artikli 2 lõike 1 punkti a sõnastus koostoimes selle määruse artikli 4 punktiga a määratleb mõiste „autovedu“ viitega „mis tahes teekond“, ei saa selle määruse kohaldamisalast välja jätta kaupade autovedu mitteärilistel eesmärkidel.

28

Seda grammatilist tõlgendust toetab ka määruse nr 561/2006 artikli 2 lõike 1 punkti a kontekst. Nimelt välistab selle määruse artikli 3 punkt h sõnaselgelt selle kohaldamisalast autoveo „kaupade mitteäriliseks veoks kasutatavate sõidukite või sõidukite kombinatsioonidega, mille lubatud täismass ei ületa 7,5 tonni“. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 39 märkis, tuleneb sellest sättest koostoimes sama määruse artikli 2 lõike 1 punktiga a, et määruse nr 561/2006 kohaldamisalast jääb välja kaupade mitteäriline autovedu üksnes siis, kui asjaomase sõiduki lubatud täismass ei ületa 7,5 tonni.

29

Seevastu juhul, kui asjaomase sõiduki lubatud täismass ületab 7,5 tonni, kuulub kaupade mitteäriline autovedu nende kahe sätte koostoime alusel määruse nr 561/2006 kohaldamisalasse ning seega peab vastama selles määruses sätestatud eeskirjadele sõidukijuhi sõiduaegade, vaheaegade ja puhkeperioodide kohta ning määrusest nr 165/2014 tulenevatele sõidumeerikute paigaldamise, kasutamise ja kontrolliga seotud kohustustele ja nõuetele.

30

Asjaolu, et nagu põhikohtuasjas, on sõiduk kohandatud mitte üksnes eraviisiliseks kasutamiseks ajutise eluruumina, vaid ka kauba mahutamiseks mitteärilistel eesmärkidel, ei sea kahtluse alla eelmises punktis tehtud järeldust.

31

Mis nimelt puudutab kaupade autovedu, siis on määruse nr 561/2006 kohaldamisala nii selle määruse artikli 2 lõike 1 punkti a kui ka artikli 3 punkti h kohaselt kindlaks määratud asjaomase sõiduki „lubatud täismassi“ kaudu, ilma et selles osas oleksid asjakohased eelmises punktis viidatud kohandused, sõiduki kandevõime või kategooria, mille all sõiduk on kantud riiklikku liiklusregistrisse.

32

Seda tõlgendust toetavad ka määrusega nr 561/2006 taotletavad eesmärgid, milleks on parandada liiklusohutust ja aidata kaasa järelevalve ja haldussunni praktika parandamisele liikmesriikides, vastavalt määruse artiklile 1 koostoimes selle põhjendusega 17. Nende eesmärkide saavutamine satuks aga ohtu, kui sõidukid, mille lubatud täismass on üle 7,5 tonni, saaksid vältida nimetatud määrusega kehtestatud liiklusohutuse kohustusi põhjendusel, et neid kasutatakse eraviisiliselt ajutise eraeluruumina ja kauba mahutamiseks mitteäriliseks otstarbeks.

33

Tuleb lisada, et võimalikud ebamugavused, mis on seotud kohustustega, mis tulenevad asjaolust, et sõiduk, mille „lubatud täismass“ määruse nr 561/2006 artikli 4 punkti m tähenduses ületab 7,5 tonni, kuulub selle määruse kohaldamisalasse ka siis, kui see on mõeldud kasutamiseks kaupade autoveoks mitteärilistel eesmärkidel, ei tundu olevat ebaproportsionaalsed võrreldes liiklusohutuse parandamise eesmärgiga. Nimelt ei saa see eesmärk piirduda kaupade autoveoga kaubanduslikul eesmärgil. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 47 märkis, kui kogu kaupade mitteäriline autovedu tuleks määruse nr 561/2006 kohaldamisalast välja jätta, kahjustaks see liiklusohutuse parandamise eesmärki, mida Euroopa Liidu seadusandja selle määruse vastuvõtmisega soovis saavutada.

34

Sama kehtib määruse nr 561/2006 artikli 1 kohase eesmärgi suhtes, milleks on aidata kaasa nimetatud määruse ja määrusega nr 165/2014 kehtestatud eeskirjade järelevalve ja haldussunni praktika parandamisele liikmesriikides.

35

Eeltoodud põhjendustest lähtudes tuleb esitatud küsimustele vastata, et määruse nr 561/2006 artikli 2 lõike 1 punkti a koostoimes sama määruse artikli 3 punktiga h tuleb tõlgendada nii, et mõiste „kaupade autovedu“ esimesena nimetatud sätte tähenduses hõlmab autovedu sõidukiga, mille lubatud täismass määruse artikli 4 punkti m tähenduses ületab 7,5 tonni, ja seda ka juhul, kui see sõiduk on kohandatud mitte ainult eraviisiliseks kasutamiseks ajutise eluruumina, vaid ka kaupade mahutamiseks mitteärilistel eesmärkidel, ning seda järeldust ei mõjuta selle sõiduki kandevõime ega kategooria, mille all see on kantud riiklikku liiklusregistrisse.

36

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. aasta määruse (EÜ) nr 561/2006, mis käsitleb teatavate autovedusid käsitlevate sotsiaalõigusnormide ühtlustamist ja millega muudetakse nõukogu määrusi (EMÜ) nr 3821/85 ja (EÜ) nr 2135/98 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 3820/85 (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. veebruari 2014. aasta määrusega (EL) nr 165/2014), artikli 2 lõike 1 punkti a koostoimes määruse nr 561/2006 (muudetud) artikli 3 punktiga h

tuleb tõlgendada nii, et

mõiste „kaupade autovedu“ esimesena nimetatud sätte tähenduses hõlmab autovedu sõidukiga, mille lubatud täismass määruse nr 561/2006 (muudetud) artikli 4 punkti m tähenduses ületab 7,5 tonni, ja seda ka juhul, kui see sõiduk on kohandatud mitte ainult eraviisiliseks kasutamiseks ajutise eluruumina, vaid ka kaupade mahutamiseks mitteärilistel eesmärkidel, ning seda järeldust ei mõjuta selle sõiduki kandevõime ega kategooria, mille all see on kantud riiklikku liiklusregistrisse.